Hmm ,,millest küll alustada", homme saab uuel nümfipapal nädal aega meil olemisest. Kuidas on kohanenud...?
Suurepäraselt on läinud meil kohanemine. Ei enam öösiti alarmi häälitsemast. Vaid rahulikult ilma igasuguse hääleta. Imestamegi, et mis siis meil teisiti, kui eelmine perenaine natuke ebakindlalt ja laitva tooniga mainides, et tema küll ööseks ei kata linde kinni. Isegi pidi jätma öölambi põlema, et kui neil paanika hoog peale tuleb. Meie kogemustel jälle teine põhjendus, miks kinni katame. Nende paanikahoogude pärast, eriti veel kui ööd on valged. Kui on juhtunud, et midagi sellist on tabanud mõnda lindu, siis olen mina see, kes ärkab ja appi tõttab. Ja enne pole pikali visanud, kui mu veendumus kindel on, et rohkem midagi sellist enam ei juhtu. 
Nümfipapa lennuharjutused olid ikka alguses kohmakad nii nagu ikka, kui lind on pikalt pidanud puurielu nautima. Kuid nüüd igapäevaga aina enesekindlamaks ja tublimaks on saanud, siis ka lennutiirud juba sujuvama maandumisega ja täpsus puuri tagasi lendamisel. 
Eile olles jälginud lindude toimetusi pikalt (oli puhkepäev ja hing ei tihanud midagi muud teha, kui lebotada lihtsalt). 
Nautisin nende lähedust ja toimetusi. Kõige toredamaks momendiks oli mul see, kui käisin vahepeal toas puhkamas pärast trimmerdamist, siis mõlemad emane ja isane lind hoopis tooli peal toimetasid. Ja meie eakas viirpapagoi, oli nii aktivist, näitamaks, kui abivalmis ning õpetusi jagades. Pärast pikka hoovõttu tagasi puuri peale lendas ja emane ka kaasa tegi temaga.
Tundub, et emalind on võtnud uue isaslinnu omaks ja naudib tema seltskonda. Lahe ütleksin, sest tol korral ikka hinge sügav lein hinge puges. Kuid nüüd oleme uue linnu iseloomuga tuttav ja on näha, et käitumises on toimunud muutusi, sest arvan, et linnule antud vabadus mõjutab väga palju. 
Ja võin hõisata tänasega, et mets on kah istutatud mitmele kinnistule. Lõpuks ometi ja yeee. Ja homme on juba jaanilaupäev. Muidugi meil toimub ka. Ja teine pool selle platsi rajamisega natuke kiirustab ja kihutab, et siis olulised platsidetailid valmis saaksid. 
Elame näeme mis edasi saab...  
 

Naudin juunikuu öid. Mis teha mul juba aastaid, kus mu uni jah... Ikka kipub rohkem lühikeseks jääma. Kuigi tuba on pimendatud. See selleks väljast kostuv on lihtsalt imeline ning tekitab rännu igatsuse. Tahaks kuhugile tundmatusse paika ning nautida looduse ürgset ilu koos sinna kuuluvaga... tõmmata eemale argipäeva rutust.
Saimegi uue papa nümfi vanuselt 12 aastase. Tal on veel omapärad, kuid nende läbi õpime lindu rohkem tundma. Elasime kaasa linnu katsetele puurist väljumisel ning esimestele tiivasirutustele. Tal pole mõnda aastat olnud võimalust seda teha kasside pärast. Meie õnn, meil kasse pole (põhimõte lapsepõlvest), kuid eks vana lind oli rohkem südame külge kasvanud...
Kuid elame näeme, millega uus lind juba nime poolest Ossu või meie poolt ristitud Woodie. Mulle meeldib lindude puhul, kui neil mingid kindlad harjumused, mis toovad välja linnu anded ja eripära. Ja muidugi meie Laila lein oli käega pühitud, kuna uue linnu pelgus ja hetkeline tõrjumine ei viinud emaslindu kruvastuse äärele, pigem ikka rohkem positiivsel meelel ning toetaval meelel, et aidata uuel kohaneda puurist välja tulekul. Muidugi viirud ühinesid ühel meelel uuele nümfiisandale lennukogemusi jagama ning kuidas liigelda puuri seina peal ja kuidas puurist väljuda. Kuigi esmane ikka väga kohmakaks osutus ei jää see kindasti viimaseks. Päeva teise poole, pärast väikest puurist eemalolekut ta enam välja ei tihanud uudistama. Tema jaoks hetkel on puur üks turvaline maailm.
Mis siis juhtus ei oska tänini öelda, kuid mingid turtsatused, kui kodunt lahkusin metsa istutama...
Ei pööranud nagu tähelepanu nendele turtsatustele. Muidugi sai mõeldud, et mis viga, kuid mõtteks see jäigi.
Ja ikka kummitab peas laste helistamine... oh jah... tükiks ajaks mõtlemisainet. Arvan, et asjal mitte enam kordusena lasta tulla, siis uurin pigem teadlikult ette taha ära. Kuigi meil ka kirjandust eksootiliste loomade-lindude tervisliku seisundi ära tundmiseks. Peab olema igaks elujuhtumiks ka terviseteejuhte loomadetervise maailmas.
 

Millest alustada...

Meil siis lein, kaotasime oma lemmiklinnu, kellesse olime selle kahe aastaga ära kiindunud. Nümfipapa läks lindude paradiisi. Uudis edastati, kui metsas istutamas olin. Laps kes mulle uudise edasi andis puhkes samas nutma helistamise ajal, ega mulgi saanud sellest teatest kergem. Esimene asi oli, et jätan töö sinna paika ja lähen koju. Õnneks, siiski hetke emotsioonidest kinni ei hakanud jäin raiesmikule ja mõtlesin, et mis edasi.
Saingi siis võõra kinnistule toodud taimed kenasti teatud kellaks ära istutatud, kuigi lank jäi veel poolikuks. Kuid teadmine, et neid taimi on veel. Muidugi hindan hetkel istutamise aega hiliseks, aga mis teha, pakuti mulle. Mainin olen aeglane istutaja, eriti veel raskendab istutamist, kui puuduvad vaod. Ja siis märgata eelmise rea istikuid on raske. Püüan hästi teha, nii nagu olen õppinud. 

Kuid tulen tagasi kodu juurde. Tassa ei ole siiamaani indlema hakanud, oletan mida mina arvan... Ta on stressis, kes tajub, et nagu me oleksime ta hüljanud või reetnud. Tahaks minna ja lohutada, et Tassa me pole Sind kuhugile unustanud... selliselt mõeldes tekib kohe raske meeleolu. 

Teeba käis uuesti paarituses, indles sellel aastal teist korda juba. Eks näe, kas 21 päeva pärast uut inda on märgata. 

Mõtted liiguvad lastelaagrite korraldamise poole peal, kuid see variant mis mulle hetkel pakuti nagu ei meeldi. Kaalun ka teisi variante... 

Pool juunit juba selja taga ja tunne, et ma pole ikka midagi saavutanud... Kõik kuidagi seisab minu taga. Niikaua kui ma kõõlun kahe koha vahel kodu ja töö suhtes, ajapiiratuse tõttu ei saa ma tegelda niipalju noortega. 

Tajun, et tahaksin nüüd rohkem kodus olla mõnda aega, eemalduda igasugustest töökohustustest.. Selliseid mõtteid mõlgutan...

Eile osalesin MV orienteerumises ja ega ma mingit suurt kohta ei saavutanud. Kuid ennast ületades ja mõtteid punktide otsimisele sundides saavutasin ikka selle, et punktid leidsin kuid ajas kaotasin kõvasti. Kehva on rääkida, et jah pea kaks tundi 4,08 km distantsi läbida ning 20 kp leida.
Teada saamine, et mis tähendab võistlusele pühendumine ja mõtete koondamist ühele kindlale asjale.
Väga hea on rääkida ja teine asi tegudesse panna, kuid selle üle on hea meel, et kui ma enam mobiili metsa kaasa ei võta on ka tulemused nähtavad. Punktid leitud ja kellegi segav kõne ei kaota hetkeks tähelepanu metsas kohta ja kaarti kokku pannes. 
Tüdrukutega vesteldes ja jagades omi seisukohti võistlusmomendist, sain aru, et kõigil meil olid mingid probleemid. Muidugi kõige raskem oli mul, sest hilinesin starti, hmmm... kelle vea tõttu. Olin vaadanud ainult laste stardiaegu ja enda oma unustasin sootuks. SI pulka stardis võttes hõigati, et minu stardini on 5 min, kui sinna jõudsin oleksin juba pidanud varem kohal olema. Võta kinni mis õige, aga noh.. see nüüd selja taga ja õpetuseks seegi, et parim lähenemine on ikka aegsasti kohal olla.
Muidugi ikka nalja ka juhtub, kui Juurus võistlemas käies saime kõvasti vihma, siis botased olid läbi märjad. See kuulubki ühe selle orienteerumise võlu juurde. Sadagu või pussnuge, aga välja läheme alati. Eelmine aasta katsetasin ka kõiksuguseid variante, kuid arusaamisse jäi, et tahan ikka väga orienteerumas käia ja ma ei suuda selleta kohe mitte olla. Mis selle juures köidab, maastik, erinevatesse metsaosadesse peidetud punktid, väike võistlusmoment, seltskond keda tunneme juba aastaid....
Muidugi kui botaste juurde tagasi tulla, siis jah tallad andsin otsad ja nende tõttu kippusin endale nähtamatute okste ja tüügaste taha koperdama ja osutus üsna ohtlikuks. Ühe korra isegi kõhuli lendasin aga ei midagi hullu, ikka punkti metsas taga ajades. Ja ka T-särgile paraja augu tõmbasin oksaga... Minu jaoks on see väike huumori nurgake.
Sai veel eile Anne-Mai kapju värgitud. Ühe jala sai kenasti, aga teisega madistasime ikka parajalt, nii et nüüd vajadus uue lasipuu järgi on suur. Pärast korralikke jooksuringe kordel saime siis Anetega kahasse teise esijala ka korda. Ma ei suuda ära imestada, muidu karjamaal annab jalgu kenasti, aga lasipuu juures tembutab. Kõige huvitavam moment tekkis siis, kui võtsin köiega jala ülesse ja ta hakkas tembutama, ei oska nimetust andma, kuidas liikumine välja nägi... Igal juhul oleks nagu välja vahetatud hobune... Kõige ägedamaks momendiks osutus, kui ühel hetkel kahele jalale tõusis demonstreerides, et on maailma parim takistussõidu hobune. Ja sooviga ületada lasipuu oma võimete ja oskustega, kuid meie lasipuu teab mitu aastat tagasi tehtud, siis andis järgi. Kuid teises otsas L´aoumurella ehmatas, kes siis tiris palgi teises suunas. Õnneks oli Anne-Mai mul ohelikkupidi peos ja suutsin ta paigale jätta. Silme eest jooksis fantaasiapildis mitu kurvalõpuga storit pildina läbi. Kuid õnneks Aadega suutsime hobused taltsutada nii, et tagajärjed piirdusid kõigest lasipuu purunemisega.  Uhh, eks süda sees puperdas ikka jupp aega, õnneks piirdus teema kõigest ehmatusega. Vahel üllatavad hobused ikka täiega...
Järgmine nädal veel metsaistutust... Lootsin, et piirdub ühe kinnistuga, kuid tehti juba naaberkinnistu omaniku poolt mulle kerget reklaami ja nii ma siis võtsin vastu. Tegelikult mulle meeldib metsa istutada, kuid praeguse töö kõrvalt pean ma iga kord kontrollima, kas ma olen tööl või mitte. Kuid tahan sellele loole peatselt lõpu saada.

Viimased päevad olen pidanud kasutama varaseid hommikutunde istutamiseks. Kui esmaspäev sadas, siis sai lausa sajuga istutatud. Imestan, et kuidas mul selle tuhandete taimede istutamine nii palju aega võtab. Paar päeva jälle päikesekuumust talutud. Nojah ega ma eilegi rohkem suutnud, pinnas on läbi lõhki kuivanud pangaks ja toksida istutustoruga läbi pinnase. Ikka aega võtab, kummaline.
Mis uut, eks juunikuus jälgida vaja kuidas kasvab rohurinne metsaheinamaadel ja millised seisukohad vastu võtta, kuidas heinatööd korraldada. Mai alguses pakuti koostööd heinatöö tegemisel, kuid jah mainides lastele juba, kuid üks koostöö läks lörri, siis enam ei usalda kergekäeliselt lubadusi andma. Õpime ikka vigadest...
Tassa on ikka täku juures, hetkel mõtisklen, et mida peaks tegema, et tulevikus oleks lihtsam märadel inda avastada, et ei peals neid küla peale viima pikemaks ajaks. Saaks kiiremalt ja hobune ei peaks üle elama shokki. Oletan, et Tassa on shokis, vähemalt viimise päeva hommikul küll. Ja pole siiani täku lähedalolu suhtes mingit huvi viimase vastu osutanud. Ja nii üks oluline hea hobune hetkel pikemat aega küla peal koos varustusega.
Autol ütles ülesse kõrvalistuja akna üles tõstev tross ukse sees. Sai seegi kulutus tehtud, muidugi hind oli kirves, aga mis teha iga tross jälle ei sobi, kui ikka originaal sobivale automargile.
Mõtisklen, et hetkel töö segab mu eraelu ja tegemisi mis mulle meeldivad. Natuke ängi ja kurvastust hinge toob. Olles miskit üritanud juhtivtöötajaga arutada, tundub, et minu mõtted liiva jooksevad, kuid teadmised ning kuuldused omavahel kokku panduna annavad astuda järgmise sammu... Pean tegema lõpu praegusele tööl käimisele. On tekkinud piirav ajakasutus, varasema töökoha püsiva graafikujägrsele töötamisele. Ja seega igatsen vanu aegu tagasi, siis oli nagu rohkem vabadust ja ei pidanud pidevalt omale vabu päevi küsima. Ja sõltuda ja kellegile pidevalt aru anda nagu ei taha, see pärsib ja ei tekita huvitatust koostööle, nagu vabakäigu vang...

Ja ongi viimane maikuu päev ning homsest juunikuud kalendrisse ette keeramas. 
See kuu on möödunud küll teguderohkelt, kuid siia pole eriti palju sissekandeid jõudnud teha. Millest küll alustada, eelmine nädal sai üks hobune paaritusse viidud, teine ootab kodus oma järjekorda. Sai veel orienteerumas käidud valla esindajana ja muidugi ära tuua II koht, alguses arvasin, et kolmas, aga esimene koht läheb väljaspoole võistlus arvestust, kuna osaleja väljaspoolt maakonda ja seega valdade arvestuses sain teise koha. Hea seegi, kui on asju mis hästi, siis vahel harva juhtub, kus eksin ning tekivad vigastused. Eelmise nädala reedel siis sõnnikuveol oma sõrme järelkäru diisli ja auto vahele jätsin. Kõik käis nii kähku, et ma ei osanud oh ega ahh öelda. Ja kui sõrme kätte sain, siis tuikas kergelt, kuid ei saanud aru, et miskit mõra või murdu võiks olla. Ja selle tõestamiseks käisin siis eelmise nädala laupäeva hommikul EMO-s, kus siis läbi röntgenvõtte tehti kindlaks, ei ole lugu nii hea ühti. Kuigi väline sõrmepilt tekitas kergeid kahtlusi, siis oletasin, et parem on ära käia, kui edasi lükata.  
Koorisingi täna hommikul sõrme kipsist lahti, et viimane veidi õhku saaks, sest oli teine hauduma läinud. Nii, et kasu asemel kahju võib saada...Sõrm näeb välja natuke naljaks ja lapik. Kuid jah, tahtmine on kips üldse eemaldada, aga tean oma sahmerdamisega, et teen liiga, kuna vastu minna ei tohi, siis käib ikka korralik valujutt läbi. 
Kuigi üks sõrm kipsis ei takistanud see mul laskmisvõisltustel käia. Jälle sain ma tobedusega hakkama, proovilasud lasin seekord esimesse kaitsevalli. Ühesõnaga sihtisin läbi vale avause... muidugi lastel nalja palju... ega mu meel ka sellest halvemaks läinud. Ajab jälle muigama, mõtlema, et kuidas ma ikka rumal võisin olla, kuid ainus lohutus, et enam pole mul ju vanaisat, kelle kõrval sai nooremas eas ikka korralikult relva paugutada. Hetkel koht veel teadmata... Laupäeval siis jälle võistlema... Rattakross jääb vist mul sel aastal vahele.
Tänan on vanemat tütart, kes on vaevaks võtnud teha koduseid argiseid töid. Ja lisaks käia veel autojuhikoolitusel, eks peab aitama juhtimisvõtete omandamisel autorooli keerata... 

Viimasel ajal suht raske mõtteid kirja panna. Kuigi tegevusi hobuste ja koertega piisavalt palju olnud. 
Elasin fb vahendusel kaasa ühe koera loole, kus koera omanikuks arvata võib on vaimse alaarengut omava naisterahvaga. Jubedaid videomaterjale jagati Eesti koerainimeste fb kontol. Oh see oli jube, ma ei suutnud ühtegi materjali lõpuni vaadata. Ma ei suuda aru saada, kuidas inimesed suudavad filmida ning sekkumatta pealt vaadata. 
Kuid samas suhtlesin loomakaitseliidu juhatusega, et kas pole tõesti võimalik mingit ettevõtlust, koos juriidiliste seadustega avada, et mis nimelt tegeleb väärkoheldud loomadega või väärkohtlemist pealt näinud inimestega. Kelle arvamust siiski kuulda võetakse. Hetkel lihtsalt palju asju jäävad seaduste taha. Leian, et kas ikka vormikandjad peavad tegelema väärkoheldud loomade teemaga, pigem las nende ülesanneteks jäägu ikka korra ohjeldamise ja kuritegude avastamise ning muu korra hoidmisega.
Kahju on see, et väga palju avaldavad  inimesed arvamusi emotsionaalsel tasapinnal. Kummaline on, et kõik on lubama midagi ränka ning mõtlemata sealjuures, et tegelikult pole neist kellegist mitte midagi tegijat. 

Oli vast kevadilm eile. Üle pika aja näitas ilm kah soojemat palet. Juba hommikul peale abikaasa hõiget, et lubatakse üle +20 kraadi sooja. Kuna hommikupäike ja selge taevas ajasid kohvitassiga õue....
Esimene käik õue andis juba ülevaate, et millise riietuse selga võin jätta. Oli jälle tegus päev, osalesin kahe poniga kooliüritusel. Väga huvitavalt oli asi välja mõeldud. Nii, et kõik lasteaia lapsed said ratsutada. Olen kooliga ju teinud ratsakooli värki, kus lapsed on saanud ratsutamas korra nädalas käia. Ja muidugi enne kooli juurest lahkumist Tassa oma valjad ära lõhkus. Muidugi eriti ma rõõmus polnud. Kuid kõik käis nii kiirelt, sidudes just moment jalutusnööri ümber kaela, kui ratsmed maha kukkusid ja Tassa jalaga peale astus, nii et jupid lendasid. Muidugi õnneks koht mis purunes ei vaja seeläbi valjaid terviklikult välja vahetamist, vaid saab uue detailiga asendada. Muidugi tegu peenikesest nahast valjastega, mu esimese hobuse valjad. Mis aeg-ajalt jälle kannatada saanud, kuid noortele hobustele ei taha kohe uusi valjaid kasutusele võtta, siis mingi aeg, kui aeg seal maal vahetan kui materiaalsed võimalused lubavad.
Nojah töö juures siis selline teema päeva korral, töötaja lahkus päeva pealt. Täiesti üllatus, kuid jah. Ega see palk kah suurem asi pole... väheke murelikuks teeb... Juulis on jälle mul võetud puhkus ja siis ka heinatöö. Kuid loodan parimat eks näe. Sügisel septembris saab mul täpselt 10 aastat pidevalt töölkäimist.
Eile siis noori ühelt karjamaalt teise viies, sain kogeda ühe kui teise poni iseloomusid. Lilii Marleen on kena välimiku ja väikse peaga ponilaadne puhtatõuline eesti tõugu mära. Kuid väga õrna iseloomuga.
Muidugi on viimaste aegade sisse mahtunud ka Soomereis, kus jõudsin muidugi ära eksida ja ütleks, et lihtsalt ei mahtunud mu seiklused kaardile ära. Neljapäeval tänava nimede järgi selgus, et olin oma liikumisega jälle 20 km lõunasse võtnud ja seega paaril saarele korralikud tiirud peale teinud. Nii et polnud aega mõelda, et teeks korraliku lõunasöögi priimusel. Mul vahendid kaasas, kuid piirdusin teisiti. Vaid mõni pirn, kuum tee termoses ja paar grillvorsti ja mõtted, kus ma olen, ei andnud korralikult asja naudinguga võtta. Ja järeldus jälle, et peab olema korralik kaart. Hea küll laeva pealt mingit linna infovoldikut ebapiisava materjaliga tagab ikka korraliku eksimise. Nojah, mul pole keelega probleeme ja mitmeid kordi pidin pöörduma kohaliku rahva poole, et kuhu suunas pean hoidma, et tagasi õigeks ajaks sadamasse jõuda.
Tagasi teel kasutasin juba eksimise ja ajakulu hirmus pigem kiirmaantee paremat serva. Ainus mõte kummitamas peas, et mis ma kohalikule politseile mainin, kui viimased peaksid kiirteelt vuramas leidma ja kinni pidama. Kuid õnneks pea leidsin ennast taas tuttavatest paikades ja siis naasesin tagasi rattateele ja vurasin paralleelselt kiirtee kõrval Helsingi kesklinna suunas. Ja pea 3km kaugusel keskusest märkasin oma lemmikorientiiri kõrgel mäenukil asetsevat kirikutorni, mis nagu mulle majakaks ja andis kiiremaks tempoks, ehk siis sadamasse sooja saada ning ära vahetada märjad riided juba kuivemate vastu. Järgmisel päeval kalkuleerisin oma päeva kilometraaži ja selgus, et mitte küll väike polnud see. Nalja numbriks mainin, et kahel saarel tiirutasin ikka mitmeid ringe. Ühel lausa neli korda, muidugi iga kord ise suunas ja ikka vesi vastas. Ja üks kauplus oli see koht, kuhu ma ikka ja jälle tagasi jõudsin. Kuid mulle sattusid täitsa toredad kohalikud, kellega mõtteid vahetasin ning kes kohe abivalmilt nõu ja jõuga abiks olid. Üks jagas näpunäiteid, milliseid bussipeatuse silte vaadata ning üks bussinumber, mis oli oluliseks allikaks, et saarelt pääseda. Eem, täitsa minulik ja naudin tagant järgi tarkusega, et kodus ma ühe päevaga sellist distantsi küll ei viitsi vändata, aga uutes paikades lihtsalt unustan kõik muud asjad ja tegelen iseendaga. Ja muidugi loodus ja ebatasane maa ning imetlusväärse võhmaga inimesed, kes kohalikus liikluses igapäevaselt kasutavad jalgrattaid vahemaade läbimiseks. Tegelikult loen päeva korda läinuks... ahjaa seekord valisin mõned riietusesemed teadlikult ja seega koju jõudes ei olnud teatud koha ei villis ega hõõrdunud... nii, et sportides ei tohi kasutada sünteetikat pigem loodussõbralikke ja higi eemaldumist...
Tundub, et nüüd seisab ees, hobustele individuaaltreeningplaanid teha ning mõtted ja arutelud pere keskel, et kui palju on normaalne koormus matkamisel hobustele, kui pikalt ja millised puhkused ja kui palju puhata ning millist sööta oleks vaja täienduseks hobustele füüsilise koormuse korral.

Põgenemine on parim kaitse...

...ja kordamine tarkuse ema...
Kui mõni loomadest valmistab üllatuse ja seda enam ebameeldiva... tuleb istuda maha ning mõelda, et miks tema käitumine on selline.
Täna tekkis ühe noore hobuse põgenemisega probleem... karjas üksi jäänuna, tekkis inimese kõrval hirm ja pinge... kaalumisele tuli miks ja millest?. On jäänud jälle kuu vahele, kui viimati tegeldi temaga.
Põgenemisreaktsiooni tugevus on erinev, kui hobune tajub ohtu või on ta segadusse ajavas olukorras. Organismi valmisolekutaseme tõusmine ja stressireaktsiooni käivitumine kuulub põgenemisreaktsiooni kergema vormi juurde. Stressitase tõuseb juba hobuse valvsuse kasvamisel valmisolekuks. Organism valmistub põgenema, arvatav ohuallikas võib osutuda tõeliseks.
Teemaks siis ühelt karjamaalt teisele viimine. Kuna meil vaja loomad varsti metsakarjamaale lasta, siis neid koolitada ka üksinda inimese kõrval käima. Liliil on probleemiks tema kalli sõbranna ära minek. Hobuslastel on oma karjas alati keegi sõbranna. Vähesed hobused, kes ei taha teist väga lähedaseks.
Mil meil päevakorral hobustele karjamaa vahetus läbi viia, pooldan vanema tütre ideed, et enne harjutaks kodu juures ühelt karjamaalt teisele. Ja tänane lugu oli seda asja väärt. Peab igapäevaselt harjutama...
Miks siiski Lilii põgenes ja lahti tõmbas käest. Ta ei suuda mõista, et miks viiakse teise aeda... juba sellega tekitati stress. Mõnele noorele hobusele tekitab stressi mõni noor võtab hea meelega uuendusi vastu. Kuid teadmine, et igapäevaselt tuleb leida piisavalt rahulikku aega.
Vanade hobusetarkuste hulka kuuluv nõue, et hobune peab koolituse igal tasemel rahulik olema....
Olles mitmeid kordi õhtul käest lahti rebinud. Läksin jälle rahulikus meeleolus lähedale. Sügasin ning panin oheliku vastu poni külgi ja ise sügasin ponile kõige meelepärasemaid kohti. Neid kus ta lahti rebis ja mõned korrad kahele jalale tõusis. Märk, et tegu on õrnahingelise poniga, kes ei talu kiireid muutusi. Peab lähtuma individuaalsetest omadustest ja mõtlema kuidas koolitada, vähe traumeerivas keskkonnas.

Nädala lõpp oli väga tegus ja mitmesuguseid üritusi, kus osalesin. 
Alustan eelmise nädala reedest, kus võtsin vastu Aunimetuse Raikküla valla aastaema tiitliga. Kui hakkasin mõtlema, et millega ma olen silma paistnud. Olen ju tagasihoidlik, kuid kaaluma hakanud, siis selgus, et üritused, kus osalenud laste ja ponidega ja tänukirjad laste heade õppetöö tulemuste eest. Mitmetes koolides projektipõhiseid loodusringijuhtimisi, valla noortetoa juhina... 
Ja lisaks enda lastele olen aega ja kodu pakkunud võõrastele lastele. Nii mõnedki on elus saavutanud nimekaid kohti ja saavutusi ratsaspordi kui ka muudes eluvaldkondades. 
Kuid ülekõige suurimaks sooviks on jätkata hobustega, et nendel ei kaoks töö ega leib ja leiaksid alati rakendust. 
Tegelikult loetelu saaks pikk ja viiks blogi sisust eemale. 
Ühtepidi oleks nagu tiitliga väike peata olek, kuid püüan ennast koguda ja eluga edasi minna. Palju tegemisi on ees ootamas. Mõned kiiremad plaanid lõpetada...
Nordikul on käpaga okei, juba paneb maha. Kuidas ma ei tahtnud antibiootikumi süstida, kuid mul polnud teist teed. Nüüd veel natuke on märgata, kuid jah võin rahul olla. 
Eelmine nädal käisin korra pealinnas, onude töökodade juures, kus noorim onudest vahetas autol õli ära. Ja nüüd mõtisklen, et kust saaks treilerit ponideveoks, mul plaan mõned ponid ära paaritada. Peika kandidaadid välja valitud. 
Ühte käisin vaatmas, kuid jah kahtlen selles palju.

Oujee, ilmataat on ikka kingituse teinud. Juba terve nädal päikest lasknud paista.
Naudin mõnuga, kuid juba ilmajaamad ennustavad uueks nädalaks, uut madalrõhu õhkkonda.
Natuke kurvaks tegev info... Kuid jah nii see on, heitlik Eestimaa ilm. Veel hinge on pugenud rännukihk, kuid enne järgmist nädalat midagi kindlalt paika ei saa panna. Lihtsalt tuli nii palju muid tegevusi ning kuna 14.05 on veel emadepäev, siis ka emadepäevaga seonduvaid üritusi, kus pean olema,
Möödas on siis nädal täis tegevusi.
Lõpuks sai metsa korralik aed ehitatud ja veel on võsa maha võtta, plaan on kõik hopsid Lepatriinu kinnistule panna.
Uue muskuspardi papa sain. Delegeerisin jälle oma tütart seda tooma. Kuna ise pidin olema tööl.
Uus papa kohanes hästi ja tatsab mammaga üksmeeleselt hoovis ringi.
Muret tekitab Nordiku jalg, mis jälle hullemaks läks, tekkis padjandisse põletik. Täna asusin antibiootikumiga ravima.
Viimasel ajal olen saanud juba tihedamalt sadulasse tõusta ning käia ka maastikul. Täna siis neli tundi maastikusõitu, erinevatel maastikutüüpidel. Küll vetruval kultuurrohumaal, mis vett täis imbununa mõjus hobustele siiski sisse vajumisena. Oi kui palju sai sadulast laskutud ja jälle tagasi sadulasse tõustud. Kokkupuude ennastsalgava russell tüüpi koeraga, kes meile tuntud, kui suur hobustefänn või teab armastaja... Nojah ta oleks meiega kaasa tulnud, et saaks ainult oma pisikeste jalgadel järgi joosta. Tegelikult lahe päev ning valmis on  meil ka Lepatriinu kinnistule jääv karjamaa. Kus saab olema hobuste paradiis.
Järgmine nädal loodan lõpuks ka maja lammutada... Saaks see ka tehtud.. siis on minu lubadus naabri ees täidetud.

Kolmas maikuu hommik, mis tõotab kaunis tulla. Juba kolma päeva normaalselt sadulas saanud istuda, muidugi esmaspäeval  keeras jälle teistpidi. Kui mul plaanitud oli. Arvasin, et jõuan oma kahe tunnise ratsamatka teha, kuid siis üks kõne ja oligi plaanides muudatus. Lapsed olid mul natuke pettunud, kuid ma ei saanud midagi teha, pidin ise ka plaani muudatusega leppima. Üks kord jah, kuid edaspidi on mul raske juba plaane muuta, kui ma mitmetunnisel matkal olen. Mainin, niikaua, kui mu jalg üle sadulakaare tõuseb ei jäta ma ühtegi võimalust oma lemmikalaga tegelemast. Tahaks nagu oma unistused ellu viia ja näha nende teoks saamist.
Kuid tundub, et nüüdsest kenade ilmade tulekuga, pean mõned tegemised või tegevused läbi mõtlema, mida jätkata ja mida mitte. 
Praegu on hetkel käsil ka noortehobuste koolitamised. Uuringi millised võimalused on, uue varustuse soetamiseks. Eelistan, kui igal hobusel on oma isiklikud valjad ja sadulad. Sadularuum jälle vaja ümber korraldada. Kui tuleb uusi sadulaid, et neil oleks ka omad kohad. 
Eilsel matkal oli kaasas Anne-Mai, kes natuke selline koba ja aeglase mõtlemisega, kuid nautis inimese ja koos karjaliikmetega kolme tunnist matka. Imestasin, kui rahulik ja rahulolev ta oli. 
Matkateekonnal juhtus nii mõndagi, kahel korral oli tegu lahtiste koertega. Üks koer oli täiesti hullunud ja valmis kallaletungiks, kuid õnneks pererahva sekkumisel asi lahenes ilma igasuguse juhtumita. Eks natuke ehmatasin ise. Kuid õnneks Katariina kellega ma ratsutasin jäi olukorras rahulikuks, siis rahunes kiirelt Anne-Mai ning seisis paigal tagumik koera suunas, mis väljendas keha keele poolest, et nii kui naksad, saad jalaga. Muidugi juba mu fantaasia lendas, mis kõik toimuda võiks... Väike hirm puges naha vahele, esiti ikka mõtlen kui palju suudan Katit hoida ja mida ma tegema pean Anne-Maiga, kes mul lisaohelikuga järgi on. Mõtteid seinast seina. Kogu tähelepanu kahele hobusele suunatud. 
Suund oli võetud Paka metsa, kus kruttisime veelgi pingeid. Alul madalamal poolel, pärast juba mäe poolel. Oo jaa, koht kus järsem nõlv, käib iga kord südame alt läbi õõnes tunne, kuid see pole ratsutamine, kui närvikõdi pole. Ja siis mäenõlval tallatud rada mööda alla uuesti. Ja juba siis tagasi teele koju. 
Kui olen üksi Anne-Maiga metsas käinud, siis ta läheb hästi pingesse ja siis olen alati keeranud poole pealt otsa ringi ja tagasi koju platsi peale. 
Eelmisel päeval ratsutasin ise Hertaga ja kaasas oli tema tütar Laomurella, kes oli super rahuliku loomuga ning nautis ja vahepeal üritas ema kõrvale tulla. Selline käitumine näitab, et on valmis inimest teenima. 
Tänagi tõotab kena ilma tulla ja samas ise olen varane ning mõtlen, millised tööd oleksid esmased ja kuna täna tuleb ka jooksurajale tõtata, siis valikuid pole. Hindamatu väärtuse annab mulle orienteerumine erinevatel maastikel. Ja ma ei suuda sellest loobuda.

Ja ongi maikuu käes. Eile oli siis volbriõhtu, ma ise ei viitsinud midagi teha. Plaani järgi oli mul vaba õhtupoolik. Tegelesin aruannete kirjutamisega ning nende parandamisega. Ei olnud rakse, lihtsalt uus asi paneb eelnevalt muretsema. Õhtul sulelisi kinni pannes, ei näinud muskuspartidest ei ema ega isa. Täna otsisin hommikul kõik kohad läbi ja leidsin ainult emalinnu, kes nukralt seisis ühe koha peal. Ja õhtuks leidsime siis suled karjamaalt, mitte kaugelt kodust. Ja need kuulusid meie isapardile... kahju kohe, et nii lõppes ühele sulelisele. Ja käekirja järgi ütleksin, et tegu oli kulli kuritööga (meie kandis pesitseb mitu peret kanakulle). Kahju veelkord...
Eilne päev oli tegus ja mõnus. Sai tegeldud hobustega ning trenni tehtud ja metsamatkal käiagi.
Täna andis ilmapoolest super ilma, päike paistis ja tegin oma lastega ning ühe noore hobusega maastikuringi, et harjutada valjaste ja sadulaga. L`aomurella oli okei, nautis kõike suurele hobusele omaselt. Ja paar korda jäi lisaoheliku otsas toppama, aga muidu traavis kaasa.
Kurb värk, kui naaber maja müüs ja jälle on uued inimesed omanikuks. Kurvaks teeb, jälle läheb pikk aeg, kui uued inimesed omaks saab võetud.

 

30.aprill ja meie eestimaine kliima näitab oma palet. Vahelduva eduga vihma, rahet, lund ja puhanguti tugevat tuult. Eile oli kohati veel tormi nägu. Osaliselt veel üle vabariigi elektrikatkestusi. Muid liiklusõnnetusi...
Tegin eile siis ühe sõnnikuveo käigu pea 16 km kaugusele kodust, kuid pärast sõitu olime tütrega ikka päris korraliku porinägu. Kuid see ei heidutanud ja elasime omas mullis ning traktoriga õue sõites, selle kohale ära parkisin. Riietuse poolest nägime välja nagu mudakollid, kes oleks maastikumängus osalenud. Traktori kiirus+tuul+sademed= korraliku poripritsmed ümber traktori.
Eile lasime kehva ilma korral poolest päevast juba hobused sisse. Kuna ikka jama, kui ise ei soovi õues tegutseda, siis veel vähem seda heitliku ilma loomadel tunda. Eks nad  seda tõesti soovisid.
 

Mis uut, mitte midagi küll, aga suhtlesin Ramsese uue omanikuga. Ütlen, et tõepoolest saime koerale suurepärase kodu. Ja on näha, et koerale ka meeldib ning saab jätkuvalt koolitust. Olen väga rahul, selle valikuga. Selle nädala lõpus saab 2 nädalat täis, kui koer uues kodus. Näha jagatud piltidelt siis parimat ei oleks osanud oodata. Koer uute inimeste südame võitnud. Juu siis pidi nii minema. Lõpp kokkuvõttes saime meie jälle kogeda, kus koer õpetas meid. Eks oli asju, mida pidime jälle ümber korraldama. Siiani on kehtinud reegel, et iga loom on isiksus ja omab omapärasid. Ja on iseloomuomadusi, mida on võimalik koolituse läbi muuta

Meie üksmeelne viirukate seltskond.

Elu on küll ilus, kuid vahel ilmestavad olukorrad, kus mõned inimesed kipuvad saamata jäänud asjade eest reegleid dikteerima. Ja nii juhtuski meie naabrimehega, kelle peale kaevati loomakaitsesse. Juhtusin lugema fb vahendusel H.V. blogist kogu infot, siis jah. Olles ka kirja sisu näinud, siis oletus ja kahtlus tekkis ühe noore inimese suhtes. Noored teismelised neiud on äärmuslike käitumistega ning valmis ükskõik mida ette võtma, et kellegile ära teha. Kuid nii see on, olles jälginud kõrvalt vaatajana, et kuidas naaber jälle sinisilmselt kannataja rolli on sattunud juba kolmas kord. Lihtsalt ebakompetentne kokkusattumus ja ettevaatlikuse puudumine, tahe olla hea tüdrukutele, kelle huvid ponide vastu lõkkele löönud. Olen näinud igat masti tegevusi, kuid jah vahel olen ikka sekkunud ka, sest naaber ei pea lugu teiste naabrite kinnistutest, siis on lubanud teismelistel ponidega omapäi kolama ja natuke  pahandama paneb, kui on rohukasvu aeg ja veel heinatöö hingab kuklas. Kui noored on veel purjused ja teevad oma läbi mõtlemata tükke. Ühed noored suure jooma käigus varastasid ära kogu dokumentatsiooni...
See ei loe, et mina temaga tülitsen, kuid pika peale erimeelsused lahtuvad ja mõnel inimesel ununevad. Muidugi mina iga korraga ikka ettevaatlikumaks muutun. Pahasoovlik pole, kuid lihtsalt vahel tuleb ühe inimesega nagistamisi. Pean seda sellise taustaga inimese puhul täiesti normaalseks, sinna pole midagi parata. Õnneks pole läbisaamine seeläbi hullemaks muutunud, kuid lihtsalt ise ei soostu suhtlema.

Uue nädala algus ja selle nädalaga lõpeb siis ka aprill ja ees ka aruannete tegemine. Uhh, jube eks iga uus asi on raske, aga õnneks aidatakse.
Eile pärast koerateraapiatöö tundi, läksin veidi Eestimaad avastama. Võtsin vaevaks ära tuua üks vanuselt eakas viirpapagoi. Alustasin sellest, et käisime külastamas Tuhala nõiakaevu, mis eilse seisuga ei pulbitsenud maapõues peituva vee üleküllusest. Pikalt on kuiv olnud. Nii lähedal pole ma kordagi oma jalaga käinud. Ikka mööda sõitnud, olen natuke pelglik, nõuka ajal arvasin, et kaev seisab kellegi hoovil ja seega sinna jalga ei tõstnud. Kuid mööda minnes ikka näinud, kui kaev üle keeb. Igasugust legende on räägitud. Kuid tõesem ikka on, veealuste karstikoobastes tekkiva veerõhu seda siis ülesse pulbitsema hakkab.

Pärast Tuhala külastust oli mul suund võetud Saula Siniallikatele. Püüdsin siis midagi tuttavlikku meenutada Tartu maanteest, kuid jah teede ümberehitusega on tekkinud palju uuendusi ja kui igapäevaselt suurele maanteele käimist pole siis jah. Nagu vasikas uut aiaväravat vahtima ja mõtisklema jääb. Mingite keerutuste ja vingerdustega ning natuke Tartu maanteed mööda sõites ja kus ajalooväärtusega viidad suunda näitasid sai ka nende märkide järgi liigutud. Ei olnud kodus aega eeltööd teha. Nojah üllatus jagus Siniallikute juurdegi. Natuke pettunud, polnud see enam mis pea 30 aastat tagasi. Siis tol ajal oli rohkem võsa ja kitsad aimatavad teerajad. Kuid nüüd see massiliseks turismiobjektiks saanud. Parklas torkas silma valusalt täissaanud prügikast. Mis teha linna lähedus on tuntav.
Mainin vaikselt, minu trajektoorid kujunesid ikka 30 aastat tagasi oli ikka keskelt läbi 100 km päevas ja seega jõudsin väga palju rattaga läbi sõita ja käia vaatamas. Ja seega Eesti tuntuid kohti meenutada piisavalt. Eriti Harju ja Rapla maakonna teed.

Kosele jõudnuna meenutasin jälle oma isa, kel oli au Kose 40.KKK avamisega olla tööl autosõiduõpetajana. Kuid jah va alkohol ja va krabiline   puhkama viis. Kosel isa pedagoogi karjäär  lõppes raske haiguse tagajärjel. Õppisin tol ajal Klementi kutsekas, kus siis mitmel korral linnas sai isaga kohtutud. Kahju on see, et olin veidi pirtsakam ja natuke tõrges isaga suhtlemisel. Samas ka hoidsin pelgliku joont. Kuigi isaga suhtlesin viisakusest kirja teel, juba vana-vanaema õhutusel. Viimased eluaastad isa toetas mind palju ja ma ei saa talle pahaks panna. Kui ma midagi kirjutasin kirjas, siis ta kohe lahkelt toetas. Imestan tänini seda, kui raske on kui lastel puuduvad vana-vanemad. Aitab mälestustest ja nüüd põhiteema juurde tagasi...
Kosele tõi mind viirpapagoi, kellele läksin järgi, et ära tuua. Samas oma aega kasulikult  sisustades, et mu sõit üksiti kasulik oleks. Papagoi käes, siis juba tuttavaid teid mööda tagasi.
Täna lendab meie uus viiru juba paremini kui õhtul. Tekkinud on kontroll ja tasakaal ning uudishimu. Muidugi meie eakas papa on kõige suurem suhtleja, kuid uus eelistab neutraalset eemale hoidmist ja eemalt jälgimist. Kohanemine toimub ja päris kiirelt. Öö veetis koos teistega ühises puuris, kus siis meie Biko-pika nokaga viiru temaga suhelda üritas. Kuid keha keeles andis märku, et ta ei soovi kellegagi suhelda. Kuid hetkel võttis viirude lemmikkohas ja vaatab üle toa, mis toimub ja millised olendid toas veel elavad. Ülevaade merisea puurile on ülevalt piisav.
 

Kõige hullem asi maailmas on sõltuvus millegisse või tegevus, mis hakkab lõpuks valitsema. Ma arvasin, et seda ei juhtu, aga võta näpust. Nüüd siis tuleb osata ennast tööst häälestada lõpuks ka vabadele päevadele. Hea on muidugi raha teenida, aga kodune elu ja oma füüsilist-vaimset poolt unarusse jätta ei saa.
Selle kuu alguses  lõpuks hooaja alguse orienteerumisest osavõtta. Oli  lahe, jäin küll kokkuvõttes 40 ja 20 aastaste klassis 7. Võistluspaigaks oli üks karjäär, kus siis pidi küll mööda vana karjääriseinu küll üles ja alla ronima. Kirusin ennast, et nads paksemas riietuses rajale tormasin. Mõtlesin, et teen vaikselt, kuid metsa pääsenuna ning teiste orienteerujate olemasolu pani ikka rohkem liigutama. Ma ei saa jääda orienteerumisest kõrvale, eelmise aasta lõpus ikka kihvatas sisemiselt, kui jälle kuskil orienteerumisest kuulsin.
See selleks, püüan hoida sportimisel ikka sõrme pulsil. Võtsingi raamatukogust ainult treeningute tõhusaks parandamiseks raamatuid nii spordimeditsiini valdkonnas kui ka venitusharjutusi juhendava teatmiku.
Saime siis Ramsule tõeliselt hea kodu, kus ta saab piisavalt tähelepanu ja tegelust. Praegu jah ma ei taha rohkem koeri võtta. Viimaste päevadega olen kogenud, et mu enda koertega on kuidagi suhtlus ja koolitus tahaplaanile jäänud. Kuid huvitavaks on see, et Pipi tahaks minna ükskõik kellega kaasa ja just nimelt auto peale. Eile tekkiski selline situatsioon ja tekkis küsimus, et miks. Ja Sassu on hakanud küla peal käima. Nojah ja mis teeb, ühe naabri lumememme ninaks pandud porgand rändas ka veel kõhtu... on tüüp. Ja millal ta jõuab, kogu aeg silma all olnud. Ühel naabril koer juba nii eakas, et seda ei huvita õue peal kondama tulnud naabripreili vastu huvi.
Ja teine naaber, kes 500 m kaugusel, käib mingil kella ajal kassikausse kontrollimas ja puhtaks limpsimas. Oh jah, ohkasin neid uudiseid kuuldes, et jälle peab oma tähelepanu hästi teritama hakkama. Kuid üks plaan on olemas. Koera toas hoidma ning siis kui ise õues lähen, alles siis õue laskma ja tähelepanu koera liikumisel silma peal hoidma. Huvitav on see, et teiste koerte suhtes pole keegi maininud. Mul räägitud kohalike inimestega, et mainiksid kohe, kui näevad kuskil kedagi üksiti kondamas, et saaksin taas koolitust jätkata, ehk siis koer peab teadma, et karjajuhil on silmad ka väljaspool kodu. Õnneks kolme koeraga on ok.
Kuid söötmisega on väheke probleeme, koerad ei taha käsklusi täita. Hämmastav, et ühe koera ära minek nii palju vaimset segadust on külvanud. Kas tõesti eksisteeris arusaam koertes, et Ramsu jääb meile.
Nii see on, aias on pungad põõsastel ja puudel juba nii kaugel, et varsti lahesutsud väljas. Juba kevadine tunne on sisse pugemas.
Tegevused loomadega jätkuvad...
 

EILE 16.04. siis 23 aastat tagasi oli minu ja Arvo laulatus Rapla kirikus, kus siis laulatuse paaripaneku läbiviijaks oli Rapla Vabakoguduse Indrek Luide ja Mihkel Kukk. Ja ega ilm ka siis roosiline polnud vahelduva eduga sadas vihma ning hommikul lausa lumi maas, pärast laulatustseremooniat kirikus, pidime istuma koos lilleneiudega hobusekaarikusse, mis ootas kutsarist Kaljuga L. kiriku värava taga.  
Abielu on vastutus ja küps otsus paarisuhteks ja eriti veel tulevaste laste elude ees. See millistest peredest tuleme ja kellega kooselu alustame. Kas olen oma eluga rahul, jah olen. Pigem teatud oskustes arenenud iseseisvaks, julgeks ja otsustavaks. Võib olla  mehe poolt oleks soovinud rohkem toetavat ja vastutavat poolt, kuid jah. Olen aru saanud, et mis kellegil puuduseks olen endas arendanud enda tugevuseks.
Eile käisime jälle Häädemeeste vallas Luite koertekrossil, kolme koeraga ja nendest ühe koera viisime siis uude kodu.
Tagasi teel olin väheke mures. Kas saab hakkama, olles jaganud olulise info koera kohta, millise karjajuhina ta ennast kehtestama peab. Oluline töö on meil ära tehtud, edasi peab ta jätkama juba uus peremees-naine. Keelud-käsud ja inimesega pidev koostöö. Muidu mulle mis meeldis oli Ramsu uudishimu ja Anete sõnastatud, et hea jooksupartner. Ei tiri metsa ja käsklustele allub paremini, kui Nordik. Nordik on nads oma pulkade pärast pöörane ning tuulepea kes unustab ära miks ta jooksurajal on. Nii, et vahe oli ikka olemas. Muidugi oli kodunt lahkudes kahele kurvale koerale silma vaadata. Kummaline oli õhtul koju naastes, koerte käitumises muudatusi näha. Tundub, et Ramsu oli nende poolt omaks võetud ja õhtul ühe koera puudus andis teise käitumisetunde. Imestasin ja mõtisklesin, kas tõesti on koertel omavaheline side.
Nordik käitus selliselt, et mitmeid kordi tuli vastu külge ning otsis pilkkontakti, et kas ma olen Sinule armas või kas hoolid minust? Patsutasin ning ütlesin need sõnad, mis peaksid kinnitama koera pilgust õhkuvale küsimusele vastuse. Kohe silkas ning peatselt suure galopiga tagasi pulk suus. Võtsin pakutu vastu ja sooritasin viske.
Mainin vaikselt, et endal oli kerge nukrusetunne hinge pugenud, kui koera üle andsin uuele omanikule. Kuid ületasin endas selle emotsionaalse hetke. Elan hingeliselt loomade eludele kaasa ja ega see Ramsu kodude vahetus mu meeli eriti ei rõõmustanud. Kuid olime endale teinud  koju tuues, et hetkel küll üle 5 koera ei pea, kuid ajutiselt.
Õhtut veetsin korra metsas kuivi oksi põletades nautides loodusvaikust üksikute hiliste lindlauljatega. Ja pärast mõne tunnist metsas olekut suhtlesin oma titemammadega. Teeba nautis täiega minu kohaolu ja patsutusi ning sügamist meelispaikadest. Nii kui ma natuke eemaldusin temast, kohe pikkade sammudega järgi ja nina pandi õlale ja tõmmati suunaga enda poole, mis hobuse keeles tähendas ,,palun jätka, mulle väga meeldib". Herta käitus minuga nagu oleksin tüütu parm ta ümber, hoolimatta ta omapärasest pilgust tegutsesin ikka tema meeleolule vastupidiselt. Kuid lõpuks lingutas kõrvu ja jätkas maast nosimist. Muidugi va Teeba noris jälle mitmeid kordi minu tähelepanu... oh neid loomi, kuid nende jaoks oleme kogu aeg olemas.

Lumest pole me veel pääsenud, kui eile hommikul ootas valge maa ja lisalumesajud, siis täna hommikuks sama teema. Kuid karged miinuskraadid ja päiksevalgus. Muidugi tegu kristlikus maailmas ülestõusmispühadega ja veel Suure reedega.
Kuigi püha on liikuv, siis meenub igakord aprillikuus vana-vanaema ja lühikese vahemiku järel vanaisa surm ja juba 12 aastat on nende lahkumisest siit ilmast. Olgu muld neile kerge ja ainult hea sõnaga meenutada.
Jah nii see on, sõltub kes mida sellel püha ajal teeb ei oska öelda.
Eile oli vahva seik koertega, pidin korra Ramsuga sõitmas käima, olin unustanud ära, et tal ju väike hirm auto peale minekul. Kuid sõit oli okei, ja vetile veel kallad ja musud anti, sellele vaatamata, et ma pooleks ärevusega veel koera püüdsin tagasi hoida. Olin ära unustanud, et ta ju inimese armastaja.
Auto peale panekul hüppas Sass enne peale ja siis Nordik selja tagant hiilis kah taha pagasniku puges ettevaatlikult ja veel koos pulgaga. Sassu sain maha ja Nordiku pulga viskasin kaugele eemale, kuid see peagi sellega tagasi ja jälle autosse pakkis. Ja nii kui mu tähelepanu pöördus Nordiku poole, oli jälle Sass autos, pidin ikka kapitaalselt kehtestama. Pipi tundus jälle oma alandlikkuse etalonis ning püüdis endale tähelepanu nii saada. Tundsin, et olen hullumajja jõudnud, kuna Sofi kogu selle koerte tähelepanu skoori keskel klähvis ikka nõudlikult enda peale tähelepanu pöörama. Lõpuks kui olin suutnud kahe koera üle kehtestada ning vabandasin Sassu ja Nordiku ees, et ma neid kaasa ei võta. Neil on teine päev see sõit ees. Ja pärast tagasi jõudmisel siis jagasin kõigi koerte vahel maiust.
Ahjaa, üks päev kui läksin tüdrukutega orienteeruma, tegi Nordik endale lihaeine ühe kana näol. Ja olles selle teada saanud, siis ei suhelnud ega vaadanud koera poolegi. Mõned päevad sai temagi kinni olla, kuna tekitas oma käitumisega usaldamatust. Vahel on vaja koera kinni panna, et nad saaksid aru, et on eksinud mõne reegli vastu.
Mitu päeva olen trenni teinud Ramsule ja Nordikule, et nad rahuneksid, kui hobuseid välja laseme. Ja kui täna kitsesid külastasin, siis kehtestasin Ramsu ees, kui tugeva karjajuhina, ei lasknud tal esimesena kuhugile minna, tegelikult teen seda iga päev. Üks asi veel häirib, puudub pilkkontakt, kui tekivad segavad faktorid. Enne ei saa järgmist sammu astuda, kui koer reageerib oma nimele kohe ning on valmis koostööks.
Lisan lingi, et mis asi on teraapiakoer...?
http://lemmik.postimees.ee/4071187/paljud-inimesed-omavad-koerateraapiast-vaararusaama

Kevad astub sammhaaval... Juba õrna rohelust näha. Puudel ja põõsastel pungad peagi lehealgmetega puhkemas, mõnedel liikidel jälle õitsemishoog. Loodus käib ringi omakava järgi, kuid mis toimub maailmas on mõtlema panev. Pagulaste teemad... Mis ma ise arvan, ei avalda, kuid ega poolt ka pole... Kirikuplahvatused Egiptuses, hetkel ise veel hirmu ei tunne. Vahel jään asjade üle juurdlema. Miks nii palju ülekohtuseid kuritöösid? Vahel tundub, et osa maailmas olevatest inimestest lihtsalt ei oma eetilisi tõekspidamisi oma väärtustena. Nojah, ei taha nagu endast kaugemale jäävatest probleemidest kõigutada, kuid murelikuks ikka teeb. Lugedes järjekordset kas enesetaputerroristi rünnakut kas siis mõne mootorsõidukiga või pommivöö laadse eneseõhkimise teel nojah lubav usk. Emotsionaalselt oleks see raske kanda, kuid peab võtma kindla seisukoha ja ennast mitte ümbritsevast lasta kõigutada ega kaasa ohkimine ka mingit abi probleemide lahendamisele anna. Nii see on, kui kasutaks kiriku ja kogudusepastorite sõnakasutust, siis ,,maailm on hukas" ...
Lapsepõlvest on jäänud kõrvu kõlama ning pidevalt korrutas vanaisagi, et miks usk küll lubab tappa?
Sai siis täna paariks tunniks sadulasse tõustud ning metsatiir ära tehtud. Üllatusi kui palju, kuulsa maadleja sünnikodu maadel (Hundi-Lundi hoiualal) on toimunud valgustusraie ja hooldusraie. Kuna tegu  karjamaaga, mille pind on mõnekümne aastaga metsaks ära kasvanud, kuid teada tõde, et karjmaale kasvanud mets on haige ja saada olev puit enam kvaliteedilt seda nõudlust rahaliselt välja ei anna. Muidugi mis nüüd silmale nähtavaks on saanud, kultuuripärandi nimekirja kinnitatud kiviaiad, mis annavad ikka teistsuguse ilme maastikule.  

 

Üks samm jälle edasi astutud. Moodustasime pere MTÜ.
Meenutuseks toon väikese loo jällegi taustaks. Aastate pikkune treeneritöö on viinud erinevate sotsiaalse tausta pereprobleemidega vaevlevate laste ja noortega kokku puutuma nii valla sotsiaaltöötajate, noorsoopolitseiga, kui ka valla konstaabliga.
Käesolevat lugu alustan, siis sellest, kuidas meil käidi kahte noort alaealist tüdrukut meie kodunt
 otsimas.Oli palav ja kiire heinatöö aeg, kui meile saabus politseikirjades ja värvides massin heinamaa serva. Esimesena astus autost välja siis aastal 1996-2007 politseiridades töötav Andrus Kaarsalu, kes ühtlasi täitis kohalikus vallas valla Konstaabli kohuseid. Ja esimeseks küsimuseks küsis, kas minu juures laagris veedavad aega Kristiina ja Veroonika (perenimesid ei jaga) ... Muidugi hakkasin naerma ja ütlesin, et ei ma kedagi varja ega taha kedagi peita. Hea meelega lasen üle kontrollida, muidugi oli see üllatus mulle, et millega noored võivad tagaselja hakkama saada. Igal juhul mu sisetunne ütles juba konstaablile järgmist, kus ma ikka soovitan neid tüdrukuid otsida. Soovitasin Veroonika koju piiluda ning taha tuppa, mis pidi olema päris nurgatagune. Enne politseiga kohtumist olid noored minu juures trennis käinud ning nende kahe omavahelisest vestlusest minu kõrvu kostus, kuidas neile pakkus nalja, mismoodi
Kristiina vanemad ära peteti. Oh jah oli see vast klaperjaht noortele ei taha kummagi lastevanemate rollis olla. Ja see tagaajamine kestis ikka mitu aastat, küll tüdrukud ei jõudnud kooli. Vahel võtsin neid neljasilma vestlusele, et teada saada põhjuseid, et miks selline kodunt ära
jooksmine... Üks põhjus oli muidugi Kristiina ellu tulnud abielumees, kellega taheti kohtuda.
Kuid tüdrukul oli karm kodu ja kasuisa. Vahel mõtlesin, et nagu tuhkatriinu saatusega tüdruk, kes pidi kodus teiste kuue õe ja venna eest hoolt kandma.
 Kuid mainin, et vahel ei tohi me teiste ellu väga sissetungida.
Esimest korda kohtusin Andrus Kaarsaluga aastal 1996  juunikuus. Ja edasi muutusid kohtumised juba noorte pärast päris sagedasteks. Vahel oli tunne, et olen võtnud juba Miss Marple rolli endale.
Mainin nii palju, tegelikult Andrus Kaarsaluga suhtlemine andis palju positiivset ning  palju suutsin minagi noorte teemadel kaasa rääkida.
Mis tegelikult siis oli. Kahe suurepere noored alaealised tüdrukud olid kodunt omavoliliselt ära jooksnud ja kui ma eksi oma mälus sobrades, et mingit teid pidi olid nad jaganud infot, et nagu viibivad minu juures laagris.
Muidugi on ka teisi lugusid, kuid nimed korduvad, kes sattusid või tõid meie ellu paraja portsu sekeldusi ja teemade lahendamisi. Kuid selle poolest olen saanud mina isiklikult tohutu karastuse.
Kõige olulisem on jääda iseendaks ning öelda, seda mis siiski õige ja õiglane.
Ma päris enda juurde ikka ei võta, kui selleks pole põhjust olnud.

Polegi tükil aja siia kirjutanud, lihtsalt pole vaimu peale tulnud. Kuigi ühte koma teist on korda saadetud.
Viimane nädalavahetus 02.04. noored koos isaga koristasid õuet. Ma ise olesklesin töörindel.
Hea tunne kogu pere jälle koos.
Oo jaa, hetkel toas nagu kevadine linnulaul, viirud korraldavad hetkel kevadkontserti. Hommikuti kui kellegil telefon heliseb läheb kohe kisaks lahti. Kui kõne vastu võetakse vaikivad nokad. See nädal ka siis oma trandulett välja võetud ja mõned kümned kilomeetrid maha vändatud nii juba trenni mõttes.
 Kõige väsitavamaks loen koerte erutust, mis väljendub ühtses kisakooris ehk siis haukumises. Esmaselt teeb oma suu lahti Sofie, kes on nii erutatud juba minu õue ilmumisel. Nii et pean ennast kehtestama päris palju. Tajun, et ma pole mina ise. Koerad olid täna arvamisel, et nemad viivad mind jalutama, kuid ma pidin neile järjekordse pettumuse valmistama. Olles viimaseks sõnumiks neile edastanud ikka koju jäämise, sest arvati, et saavad kohe kaasa minuga. Kuid valmistasin neile täna pettumuse, ma ise ei tunne piinlikust. Püüan saada tagasi tasakaalu ja juhirolli, mis pika eemalolekuga on kaduma läinud. Sooviks on, et pean õues saama ilma haukumiseta liikuda ja minu hoovist välja minekut ei dikteeri koerad.
Ramsuga liigume järjest edasi, käisime jälle kitsekesi vaatamas. Muidugi erutatud, pean proovima rohkem temaga käia, kui on rahulikum, muidugi uus olukord ja rihmastatult liikumine koos inimesega on andnud rohkem kuuleka koera mõõdu.
 

Kuidas kulgeb?
Eile olin päris varane, kuna mõned lahkusid juba 7-est siis ei mallanud kah enam voodireziimil lösutada. Pigem alustasin varajaste tegevustega. Kuna kaunid hommikud lihtsalt ei luba tubaseks jääda. Katsetasin järjekordselt Ramsut lahtiselt ja muidugi, tormati kitsi kaema. Muidugi liikusin koera järel rehe alla. Ja mis edasi...  Ei midagi hullu, aga uudistati ninaga läbi ukseprao. Kuna ühestki maiusest välja ei tehtud, tahtsin teise selili panna, kuid siis näksas õrnalt, kuid Nordik kaitses mind ja ründas omakorda Ramsut. Andes mõista, et koer peab alluma karjajuhile. Ja kui Ramsu aru sai, et tema lahing on siin kaotusseisus,  siis solvus oma hingepõhjani ning lahkus talu territooriumilt naabrite juurde. Mis seal ikka, andsin enda koertele koju jäämise käskluse ja ise jalutasin koerale järele. Jälgides, et mis toimuma hakkab... yess... ei ühtegi tagaajamist ei ponidele ega naabrikoertele. Muidugi nuhutati kõikvõimalikud koerte ja kasside märgistused puudel. Tundus, et kui ma hõikasin nimepidi olin vaid õhk tema jaoks.
Hõikasin naabrimehe koeri ja näitasin neile maiust, kohe lippasid minu juurde ja kobisid sülle. Muidugi Ramsul unus kogu solvumine ning tuli ka kohe uudistama. Ja saingi koera kätte, andsin talle maiust ja lahkusime koju. Kunagi ei tohi koeraga riielda, kui koer tuleb juurde ükskõik millise pahateolt. Vaid koera tuleb karistada või sõnakuulmise käsuga korrale kutsuda, kui ta teeb seda. Muidugi karistusviisid tuleb leida koera individuaalsele psüühikale sobiv.
Ja muidugi käisime tegime ka kitsedega jälle tutvust. Kuid koera kehakeel oli nii pinges, siis kitsed jäid valvele, et mis nüüd hakkab toimuma, kuid seekord peale ei tormatud, panin Ramsu istuma andsin maiust, käskluste täitmine käis laitmatult ja lõpuks andsin koerale käsklus  lama, kus vaatas pingsalt, kui ma kitsekesi silitasin ja nendega rääkisin. Muidugi tegevus toimus kõik rihmastatult. Igaks juhuks, et oleks pidev ühendus koera ja inimese vahel. Natuke on seda isepäisust, kus kuulekus kahaneb ihadele ja kirgedele. Pigem ennetada tagajärgi ilma kaotusteta, siis parimaks tööks leian on rihmastatud tegevuse.
Kergem on õpetada sellist koera, kes on saanud tunda väärkohtlemist, kui koera, kellel on liiga palju vabadust olnud, kus piirid muutuvad olematuks.
Pärast koertega madistamast suhtlesin hobuste ning tegelesin nende jootmisega. Ja siis tütar tuletas meelde, et kanakuut ootab allapanu vahetust. Nojah võtsin telefoni ning arvuti lahti ja tegin ikka mitu kõnet, kui sobiva koha, kust saepuru allapanuks tuua. Saepuru toodud ja õhtul töölt koju naasnuna mainisin, et köögipõrand ka kohe saepuruga koos nagu oleks meil teab mis elamiskoht.
Mõtlesin, et lähen kaen siis oma uusi pardikesi ja sain ühe muna. Oii nii armas kuudipõrand koos lõhnadega. Lausa läheks ise sinna elama. Linnud nautisid oma elamupuhtust.
Uus jänks Triinu sai ka siis Tutt-Sabaga koos joosta, vanem tütar mulle mainis, et eakal jänkul on kohe eluvaim sisse tulnud ja jooksis juba koos noore jänkupreiliga nagu tema kadunud oma lihasetütrega. Vat mis võib kellegi kaotus võib tekitada, ikkagi norus oleku. Olgugi sai vabalt joosta, siis praktiliselt oma puuri juurest kaugemale ei mallanud minna. Hea meel, et sobiv kõrvaline kandidaat leitud.
 

Mis täna tehtud?
Alustasin päeva päris varakult, et isegi silomüüja mainis seda mulle, et ta ei saanud nii kiiresti traktorit käima, kui ma juba kohal. Juba eelmine päev küsisin poja käest, kas traktor läheb kenasti käima. Nojah, esimese hooga 7 ei tahtnud veel käivituda. Esimese asjana vedasin pikendusjuhtme+laadija+elektripliidi. Iseenesest külma küll polnud, aga nata ikka vajas kõhualust soojendamist, kuid juba mootorile hääle sai sisse 7.20 ja siis ma ka startisin. Sai silo koju toodud, kohe maha laaditud.
Pärast silo mahalaadimist lasin kohe ka hobused karjamaale. Enne panin rituaalse tegevuse käiku veel kaks koera kinni (Sofi ja Nordiku) ooo jaa kus on alati koertehaukumist. Pean kõigest üle olema ja kannatlikuks ja siis koerte kisakoori saatel sai hobused õue lastud. Mõtlesin katsetan ka Ramsut lahtiselt, et mis teeb ja kuidas käitub. Jooksuga lendas lauda ukse taha, kus kitsed, kuid sealt tõin välja lasin uuesti lahti, kohe joosti karjamaale. Tundub, et elas oma haukumist ikka päris korralikult hobuste peale välja. Otseselt ründamist ei olnud ja samas ta lõpuks tajus, et hobused on tervikkari ja kui ta peaks nendega päris lähedalt tutvust sobitama ei julgenud ikka päris minna. Ja haukus ikka distantsilt lõpuks väsis teine ära, kuna hobused tema haukumise peale ei liigutanud, siis tüdines Ramsu varsti. Vähemalt proovitud ja kuhugile ära joosta ei soovinud ning kätte sain kenasti ja panin uuesti kinni.
Siis juba traktori rooli vahetasin autorooli vastu, minek raamatukokku, kus ma polnud tükil ajal käia saanud. Lihtsalt nata mokalaata peetud ja uuesti roolitaha asutud ja juba suunaga Märjamaale, kus pidin saama kokku küülikutoojaga Pärnust. Jänku käes, startisin koduteele. Koju jõudes panin jänku esmaselt meriseaga ühte puuri, kus võeti tegelane päris mõnusalt vastu. Lahe väike sõbrake Triinu liitus meie loomaperega. Oligi viimane aeg see teoks teha ehk siis otsisime sobivat pikk kõrvalist sõpra, kes oleks meie maja pikk kõrvade seltsi jätkaja. Millegi pärast suri meie Tutt-Saba lapsuke  äkitselt ei tea, lahata ma omi loomi ei taha. Pidasime mõned kuud vahet, kui soov uue toaküüliku soovi jälle sisimas esile kerkimas tundsin.
Raplasse minnes ja seal olles selgus, et olin unustanud Märjamaa Maxima pangaautomaati oma pangakaardi. Oh jah, suht ebamugav kaupluses, kui selgus  tõde pangakaarti pole. Miskit läksin rongile vastu, kust siis oli vanem tütar tulemas. Sai teine peale võetud ja mõne minuti pärast veel kesklinna bussikast poja peale võetud ning kodu poole kimatud.

Ja minusugust unustajat, kes unustas oma pangakaardi automaati. Ja uue saan alles tuleval nädalal.

P.S. NB.

Viimasel ajal on suurenenud soov kodus tegutseda, kuid mu soove piiravad töökohustused ja muidugi eks näe järgmisel nädalal, kas saab oma mõtetele ideelendu ja algatustoetajaid. Kuid hetkel ei jaga, mis plaanid.
Kuid nüüd päevakorralisematest teemadest...
01.04.2017 on siis keelatud kanalisetel-sulelistel vabapidamist nautida, peab kinni hoidma, et ei puutuks kokku rändlindudega, kes pidid siis haiguspisikute kandjad olema. Kust kõige rohkem infot saada on Vet. ameti leheküljelt.
Teine teema ja ka päevakorraline on hobustega ;
http://www.ratsaliit.ee/tahelepanu-liikvel-on-herpes/ .
Hoiatusi siis hobuse ja linnupidajatele, pean silmas kordamine on tarkuse ema ja mida rohkem jagatud infot teavitada paneb ka teisi olema tähelepanelik.

Täna täitsa väsinud, kuid rahulolev, mis sellest, et ilm ära keeras, ei loe see mulle ikka. Sai noorte ponidega tegeldud. Vähemalt kaks noort looma saavad kevadel sadulad selga ja natuke  trennis käima hakata.
Imestan ühte, kui tegelen noorte ponidega, siis mul tuleb alati tohutu unekas peale. Selline tunne, et jääks jala pealt magama. Milline energia valitseb minu noorte kabjaliste vahel. Jube raske on nii keskenduda nendega tegelemisel. Hea tunne on mõtetega ainult loomadega tegeleda.
Sai veel trenne tehtud ja koertega tegeldud. Ramsule tutvustan järk järgult hobuseid ja kitsi. Kuid üks hea samm on veel, ta lubab ennast seliti keerata. Ei ole enam enesekaitseks hammaste näitamist. Ja meelsasti pikutab, muidugi sellisest asendist saab aru, et teisi loomi saab vaadata lamavast asendist. Ja muidugi inimesega on ikka tore koos metsas käia. Oleme teinud edusamme ka kitsedega, näitasin ka täna neid talle, kui väga aktiivseks läks keerasin koera õrnalt selili ja hoidsin natuke aega sellises asendis. Ja lasin ülesse tõusta, kohe laskus ise lamama. Kükitasin koera kõrvale ja vaatasime ka kitsekesi. Ma kiitsin vaikselt, et oskab vaadata küll.
Kui saaks veel üleliigsest haukumisest ka lahti, siis okei. Haugub siis kui jääb üksi, tahab kangesti teiste koerte ja inimestega koos olla. Igal juhul oleme lühikese ajaga saavutanud parima. Räägin ikka koeraga, et kitsekesed on vajalikud ja ka inimese sõbrad ning neid ei tohi puutuda.

Vihma kallab, õues puhub kõle külm tuul, käisin tegin jällegi hommikul varase jalutusringi kella 7 paiku. Kõigest kolme koeraga, võtsin Ramsu rihma otsa ja Pipi ning Sofi lahtiselt. Sass ja Nordik magasid sügavalt ja nad ei märganud mu jalutama minekut. Tundub, et kriitiline periood on jälle seljatatud. Uurisin eile nata sabaaluseid, et mis kuidas ja millal... Ja kaua veel peavad nad mul eraldi olema. Õnneks saavad koerad aru, kuigi Sofi protsessib iga kord sisse minnes. Ramsu nautis rahulikult rihma otsas olemist. Ja tegime nii 15 minutilise tiiru. Vaatasin, et pean veel seda ruumi kus koerad viibivad koristama. Keegi oli sisse paksemat teinud. Ühest väljaheitest leidsin suures koguses verd, mis tegi mind natuke murelikuks ja kaalutlevaks. Kindlasti tekib huvi, kas jälgin, koerte hädade tegemisi.. Jah teen seda tõesti, nii saab teada, kuidas mõjub olemasolev söök koertele ning soolte sisaldis väljutatava hulga ja konsistentsi paksusest märgata kõrvalekaldeid tervislikust seisundist. Kui mingi probleem päeva korral saab kohe ka abi anda. Koerad tagasi sisse pannud, koristasin veel ruumi.
Vaatasin hobused üle, paar looma seisid veel kuivsilo jäänukite otsas mõtliku ilmega ja teised otsisid varjualusest varju. Kuna sadu algas varasel hommiktunnil, siis paari tunni pärast tuleb kabjalised sisse lasta.
Jubeee, vastik ja kurvastust tekitav ilm... ei meeldi mitte üks põrm... Õues pori mis ööga külmunud ja nüüd kui nata soojemaks, siis muutub plägaseks.
Mu teine pool lubas tellida killustikku, et jälle probleemseid kohti täita. Mõned aastad tagasi, mis mina tellisin ja täidetud sai on okei. Ikka kuiva jalaga autosse istuda on ikka super.
Kui porist rääkida, siis hobustele söödarullidele otsisin ikka kuivemaid kohti, kuhu paigutada, et mitte hobused ei peaks seisma pori sees.

 

Kaunis hommik, päike, linnulaul. Kuna meil emastel koertel jooksuaeg, siis käin hommikuti tegemas esimest jalutusringi, mitte kaugele. Kuna jooksuajal emased juba teavad, et kõik tegevused on piiratud kujul ning pererahva kontrolli all, siis eelistatakse allumist. Täna võtsin ka 15 jalutuskäigule Ramsu kaasa. Tegin kuulekust ning muid korrale allumise võtteid kasutasin. Tagasi saanuna, panin jälle emased oma ruumi ning Ramsu kinni.
Kitse lüpsmine edeneb ja Ulla seisab enam vähem paigal. Mõni õhtu, kui hästi väsinud, ei taha midagi kuulda ega näha, et peaks õue pimedusse sukelduma ning mingit tegevust tegema, aga kui vaja olen ka kõige olulisemaid asjad ära teinud. Mugavus ei tohi lämmatada aktiivset poolt.
Sai veel tutvustatud Ramsule kitsekesi, esimese hooga oli valmis kallale minema. Eks läheb mõnda aega, kui tast asja saab. Koer peab aru saama, et need kuuluvad inimesele ja tema ei otsusta, kelle üle jahti võib pidada. Muidugi ka kipub hobuseid taga ajama. Nüüd võtsin ette suurema koolitustöö, mõningad kuulekuselemendid vajavad lihvimist. Viimased paar kuud pole lihtsalt midagi teinud, olen ignoreerinud. Lahtiselt ei usalda veel hoidma. Kahju on koerast, aga enne peab minu ja koera vahel tekkima vastastikune usaldus ning teadmine, et koer hoiab minul silma peal, mitte mina koeral. Linnukoer ei ole aretatud üksi toimetama, vaid peab tegema koostööd inimesega. See miks ma need kaks kuud olen ignoreerinud, tahtsin näha kui palju näitavad mu enda koerad soovi, et Ramsut vabaks laseks. Kuid keegi koertest seda pole avaldanud... kummaline imestasin mõtteis seda teemat enesega arutledes. Vaatame ja näeme, mis aeg toob. Loodan alati parimat, et suudan koerale selgeks teha, mida soovin.
Ühest asjast saan aru, et Ramsu on hakanud mõistma, kes karjajuht on. Ja kui tema juurde lähen on ta lausa pöörane, hüppab ja kargleb rõõmust... Tähendab, on võtnud meie pere omaks. Enam ei ole nii nagu jaanuaris, kui rihma otsa sai võetud nii tormati ning tiriti, et saaks koos inimesest välja tegemata kohe metsa joosta. Nii see minu puhul ei läinud. Lahti ei lasknud ja siiani hoian kogu aeg koeral silma peal. Eks näe mismoodi elu edasi kulgeb.
Plaan veel ratsutama minna.
 

Nii rahvas. Olen omptimistlik ja täis kevadist tööindu. Viimane nädalavahetus sai kolme tunnine ratsamatk ette võetud ja läbisime mitu küla. Kõik oli mõnus päike paistis ja hobused arvasid, et peavad meile korraldama galoppi minekut. Kuid hoidsime tagasi ei ole kohe korraga palju vaja. Ikka tasahaaval ja inimene peab siiski olukorda kontrollima. Kuid teekond oli suvaliselt valitud. Sai päris palju metsades kolatud just lemmikradadel. Oi kuidas hing ihkab vabaduse momente. Saigi kõigist mõtetest ennast vabaks lastud ja ainult nautida hetke olukorda.
Ja koju naasnuna olime ikka mõnusalt päikest saanud ja puhanud.
Tasub aeg maha võtta ja tegeleda oma lemmikharrastusega... Mõeldud tehtud ja uus nädal algas mul Tallinnas käiguga, kus kohtusin onudega, et ära tuua auto mis Saksamaalt teise auto haagises ära toodi. Ja onude valduses proovisõidu pea 200 km ulatuses Saksamaa pinnal veel korda saatis.
Ühe auto paberite korda saamiseks oli vaja arvele võtta ja saada Eesti numbrimärgid ning ülevaatus ja uus kindlustus aastaks. Ja koju sõit kujunes juba auto testimise all. Naljanumbriks osutus mul peeglite asendi paika saamine, kui see käppas, siis vaja oli auto sisene temperatuur paika saada kuna oletasin, kui koju jõuan siis olen grillkana, aga mitte enam Margit. Kuna ülevaatuspunktis keris kuskilt mingist nupust küljeakna maha, siis sõitsin pea Raplasse veel tuul kõrvus vuhisemas ning aegajalt otsides õiget nuppu armatuurlaualt. Kui Raplas kütet tankimas käisin leidsin ka akna lüliti. Hirnu herneks mida kõike ei õpi, eks ju nupp asetses kõige lihtsama koha peal. Kuid see on lahe tutvumisperiood uue autoga (muidugi kasutatud, aga siiski parim mida veel tahta). Koju jõudes ootas juba poeg, kes kohe kahe käe pöidlad püsti ajas ja teavitas sõnaliselt, et parim auto mis mulle on osaks saanud. Muidugi tean, et laste unistus ka tolle massinaga sõiduproov ära teha.
Ja kus on mu kevad varaste hommikutundide lumekoorikuga on? Miks õue upub poriga jube... elu olen tüdinud nendest heitlikest ilmadest. Tahaks kuiva ilma porita ja mõnusaid kevadisi ilmasid. Kevad on aastaringi...

http://www.cavalorshop.eu/et/n/kohimine-ja-ekohimine-ja-eeterlikud-olid-%E2%80%93-saladuse-avaldamine

Tihti ei oska paljud arvata, mis toimub kui hobune köhib ja jäetakse kahe silma vahele. Tegelikult on märk ja asi võib võib võtta traagilise seisundi.

Mitu talve Eestis lõpuks on? Lugemine on sassi läinud, ilmad on väga heitlikud ja mitte meelepärased. Eile õhtul koju sõites, ei julgenud kiirusega üle 50 sõitagi. Nähtavus oli nii vilets, et vaevu mõne meetri ette ära nägin. Iseenesest autotulede valgel oli tegelikult lumesadu päris kaunis, kuid raske oli märgata aimatavaid teekontuure. Kuna puudus autojäljed eest. Õnneks on see, et igapäevaselt liiklemisega jääb meelde, kus kurvi kohad, aga ikkagi ehmatab kohe ära, kui tee äkitselt tiheda-laia lumeseinaga lõpeb.
Igal juhul täna käes on jälle tali. Olen tegelikult heitlikest ilmadest tüdinud.
Hobused sai sisse lastud, kuidas me oleme kohanud ilma Testuta, ega ei ole küll. Harjumatu on mitte näha tekita hobuseid. Testu oli alati see, kes esimesena karjamaal vastu tuli ning karjajuhi rollis oli kõigile. Kui ta toodi võttis kohe alguses karjajuhi oma peale. Kuid nüüd hetkel juhib tema poeg Pentu.
Koertega selline teema, jooksuaeg kahel emasel. Muidugi Pipi andis juba märku, et nüüd on õige aeg hakata teda eraldi hoidma. Mulle meeldib, kui koer juba teab, et peab võtma kasutusele valvemeetodid. Ja nii on nad majas sees kinni ning käib jälle kontrollitud jalutusmeetodid. Mis sellest et krants, aga lihtsalt mõnus pidada ei haukumist ega ulgumist. Kui mul kollid olid, siis oli ka nendega väga lihtne. Koerad oskasid majas sees ennast üleval pidada, aga hullud krants isased olid ikka võimatud. Küll lõhuti uksi ja hammastega murti lausa rehetoa uksele auk sisse. Jooksuaeg isastel on kogu aeg ja seepärast pooldan, kui isaste omanikud siiski kastreeriksid oma neljajalgsed ära. Isasest koerast pole kasu kodus, kui see hulgub ja teeb pahandusi küla peal... Mõelda ja arvestada ka teiste inimestega... Sügisel nägin, kuidas kaks saksalambakoera laadset tegelast meie maja ümber luusisid, kuid meil lõigatud isane, see ajas nood eemale majast ja ei lasknud neil väga pesitsema jääda, kuid pahandusi korraldasid küll. Mõnele elupuule, käidi sügamas ja üks kaunikujuline okaspuu sai ka kannatada. Isased armastavad sügamas ja jalga tõsta millegi pärast nende laadsetele. 

 

Juba siis 5 märts, ehh laiskus kontides. Tahaks laiselda, viimane öö veel uni piirdus kõigest kolme tunni pikkuseks.
Kohtusin eile jälle ühe inimesega, kes käis Ramsut vaatamas, kuid jah viimane sõna joob perel otsustada. Mainisin, et tahaks kohtuda pere endaga, see ei loe, kui võõras inimene vaatab koera. Kirungi vahel, et pidin sellesse loosse ennast mässima, aga kui suhtlesin nende kahe inimesega, siis päris rändama koera ka ei tahtnud saata.
Mul mõni hea sõbranna on öelnud, et annaksin mõne enda vanema koera ära ja jätaks noore koera alles. Oii ma olen alati väga kurjaks saanud. Olen kiindunud oma vanematesse koolitatud koertesse ja samas tekib trots mõnda aega inimest vältida, et mitte laskuda koerte teemadele, kes on julgenud oma arvamuse nõuandega segatult ette serveerida.
Eks lugu ise on olnud väsitav ja ei taha pidevalt mõelda, mis või kuidas. Lõpuks pean ikka mina ise kõigi asjadega hakkama saama.
Eile õhtul sai jälle madistatud Ullaga, kes keeldus meeleheitlikult ennast lüpsta laskmast. Isegi lüpsi lõpus pikali viskas, see isegi ei loe, et keegi eest poolt sügab või head paremat saab. Tuuliga on teine tera, tema lausa naudib kõike, mis temaga tehakse, kuigi lüpsik nisad tiba väiksemad ja pihku ei mahu. Tuleb kahe sõrme vahel venitus-lüpsi teha. Oo jaa, selle kitse lüpsmisega on lausa rõõm sellist peent tööd teha, kui teise kitsega, kes vahepeal pikali viskab. Jah inimesena peab jääma kannatlikuks ja teise uuesti ülesse meelitama ja püüdma lüpsmise lõpetama, kuni udarasse piima ei jää. Mõistan looma seisukohta, kuna udar hell, kui piimapais tekkinud. Üksik tall ei jõua kõike tarbida.
Ja muidugi täna küpsetas vanem tütar eilsest piimast värskeid pannkooke. Kuna munad tulevad ka oma majapidamisest, ostan iga kuu kanade jõusööta ja saavad lisakd veel maisijahust putrusid. Oii ja munarebud on ikka kenad oranžid nii nagu vanasti talumunad ikka.

Nii alanud juba kolmas märts. Sai väheke suheldud sotsiaalsetele teemadel inimesega, kes valdab ja tunneb muret noorte pärast. Noored, kellel pole midagi teha ning pärit poolikutest peredest. Osalt puutun igapäeva töös nendega ja lihtsalt on tekkinud huvi, natuke asju veel sügavamalt puurida, et miks just need noored ja miks on nendega tegemist pidevalt. Muidugi kahju on neist, kuid jõudsime ühele järeldusele, et leiduks selline meesterahvas, kes oskab ja on autoriteet noortele poistele ja suudaks kaasata teatud aktiivsetesse tegevustesse. Kus rakendada just poistele vaja minevaid adrenaliini laksusid läbi mingi tegevuste.
Kõike ei jõua üks inimene teha. Ainus asi tuleb loota kõrgemale jõule ja tema vägevale juhtimisele...
Muidugi on jälle beebiderindel uudiseid. Tuuli sai maha kahe tallega üks on sokuke ja teine kitseke. Nii, et tittede seis hetkel kaks kitsekest ja üks sokuke. See koosseis sobib, kuid mu emal on see eest 16 sõralist koos sarvedega. Minu jaoks on see arv juba üle mõistuse, kuna nene ohjeldamine viib katastroofini. Kui kõik aeda lahti pääsevad on tarbe põõsastest ainult riismed järgi. Ei kujuta ette ega taha kellegi kingadesse astuda.
Õnneks veemaitse jälle tagasi taandunud keemiata. Nojah ikka probleem, kuid imestan täna seda, et kui elu kiire, siis pole aega nurisemiseks

01.03.2017 ja veel rahvakalendri järgi tuhkapäev ehk siis tuhapäev. Viskasin tütrele nalja, et täna ei tohi juukseid kammida. Ja sellest algab 40 päevane paast (pühapäevasid ei arvestata) ja lõpeb see ülestõusmispühadel.
Ja muidugi täna hommikul oli jälle veel mingi keemia maitse ja lõhn juures.
Päeva nimetus tuleneb juba 7. sajandi lõpul kombeks katoliku kiriku rituaalist, palmipuudepühal põletatud palmide või nende asenduspuu tuha patukahetsejate pähe riputamune. Algselt ei kuulunud tuhkapäev ja sellele järgnenud päevad suure paastu hulka, kuid umbes aastal 700 pikendati paastu, et saada selle pikkuseks 40 päeva ehk Kristuse paastu pikkus.
Tuhkapäevaga on seotud rida uskumusi ja toiminguid,mis väljendavad puhastamist ja kõige kurja eemale tõrjumist. Eeskätt viidi tuhka põllule ja aeda, oluline oli tubade puhastamine ja nn laiskuse või nn tuhkapussi väljapeksmine.
Tuhkakapuss, tuhkapoiss või tuhkatüdruk oli poisiks või tüdrukuks riietatud nukk, mis viidi salaja teise pere ukse taha, sealt jälle edasi. Kelle ukse taha kuju lõpuks jäi, see pere oli kogu aasta pilkealune laiskuse ja lohakuse pärast.
Hea teada...
Täna tõesti laiskuse vimm sees.
Kuigi hommikul tegin loomade juurde esimese ringi ära, et näha, kui palju veel esmaspäeval toodud silost järgi on. Ja kitsi kontrollisin, imetaval kitsel oli üks udaraveerandist tühi, kuid teises oli tekkinud jälle piimapais. Lüpsin seda vähemaks ning nunnutasin pesamunast kitsekest.
Kuid koertega tegelesin nii palju, et anda teada, keha keeles, et ma ei soovi nende haukumist kuulata. Enne ei lähe ma metsa kui koerad suudavad rahulikult ilma haukumiseta minuga metsa minna. Eks jah vahel tuleb jälle korrata ning meelde tuletada.
 

28.02.2017 ja ongi vastlapäev käes ja muidugi juba mul tehtud, kohalikule lasteaiale, pildid tulevad hiljem.
Kuidas alustasin üldse, juba kell 04.00 hommikul kiikasin ettevaatlikult aknast õue, kas lund on või ei ole. Oli, natuke kerge oli, uinusin uuesti, kuni kella 07.35. Kindlasti huvitab, miks jälgin nii kindlalt kella, lihtsalt harjumuse asi kella vaadata.
Eile õhtul peale 22.00 koju sõites, kallas ikka oavarrest. Mõtlesin on alles ilm ja ennustused, kui lubati, et esmaspäev on ok ja mitte ühtegi sadu, siis poolest päevast hooti andis piisakesi ja hooti tugevamalt. Ja mõtlesin lastega õhtul, kas lund veel hommikuks jätkub. Õnneks ilmaga vedas ja isegi päike piilus tunnike pilve tagant välja.
Saani korda pannes ja hobuseid varustusega täiendamas hõivasid vahe peal korda säetud saani koerad ja tee mis hing tahad ei tahtnud keegi loobuda maha ronimisest. Päris suur maadlus läks lahti, kui veel hobune oli ette rakendatud ja ma pidin kiire hüppega saani kargama, kuid üks koer jäi mulle külje alla. Isegi piuksu ei tehtud, õnneks koerte kuulekus on ok ja koju jäid nad kenasti
Igal juhul saanisõit ei jäänud tegemata. Lasteaialapsed said oma vastlasõidu. Ja eks oleme ise ka õnnelikud ja tagasi teel meenutasime jälle vanu aegu.

Kodu lähedale jõudes selgus, et meie noored sälghobused olid väikse pahandusega hakkama saanud (ära lõhkunud aia) ja kappasid rõõmsal meelel meid tervitama. Ja muidugi kappasid meist mööda ja koerad tulid suure haukumisega vastu ja muidugi Hertale tuli suur särts sisse ja pani kappama aiste vahel, pöörasin ära paremale, et teha veel väike kiire ring koos noorte hobustega. Ja koerad proovisid ka kohe saanile hüpata, kuid kiirus jäid koerte reageerimisvõimele natuke alla. Ja nii uhkes traavis siis ring karjamaale tehtud saigi. Oo jaa hobused on ettearvamatud ja siis peab tavaliselt ette ja taha mõtlema.

Ja kuna Herta ja Kati olid kuivad läksid tagasi karjamaal ja koos nendega ka noored. Lõpp hea-kõik hea. Päev on tõeliselt seiklusrohke olnud... Mis teha...
Ja saanid reed said tagasi talvekorterisse pandud ning kui ilmad kenamaks, siis peab neid väheke restaureerima ning ilmeid värskendama.
Oleme õnnelikud, et käisime ja tegime...
Ja muidugi hommikul ootas ebameeldiv üllatus kitseemaga, tal oli udar paistes. Ja tegin esimesed tõmbed,  jube paistetanud oli. Ja ütlesin Aadele, et tagasi vastlasõidult naasnuna, teeme peale hobuste lahti rakendamist kohe ka kitse lüpsi ära. Ja saigi tehtud, oo jaa, esmakordselt poeginud kitse lüps nõuab juba teatud vilumust. Juba paistetanud udar on ebameeldiv loomale. Nii saigi mitme igasuguse kitse vigurdamise peale teist üle kavaldatud. Aade hoidis teist koha peal sarvedest, sügades viimast sarvede tagant ja ise hoidsin ühte jalga üleval, et udarale lähemale saada ning rohkem paigal hoida.
Alguses oli paigal seismine ikka paras tegu, masseerisin kergelt, õnneks nisad on head ja piimajuga ei pea eriti tugeva pigistamise teel välja pigistama. Olen lapsest saadik erinevaid lehmi käsitsi lüpsnud ja see, et vahepeal mõned aastad meil lüpsi loomi pole olnud. Ei tähenda, et oleks oskuseid unustanud. Kõik on meeles ja kuidas ning millised võtted on parimad esmapoeginud loomale. On olnud ka põrguliste lehmadega kokkupuuteid, kes esimese lüpsi ajal kasvõi mööda seina oleks üles roninud, kui poleks leidlikku vanaisat igasuguse mõtlemisega ideid lagedale toonud. Ja need on mul mälus sügavalt talletunud. Just keerulised situatsioonid seda enam...
Jee elagu vastlapäev, varsti siis ka koduseid vastlakukleid ja vast kas siis oa või hernesuppi.

Kuidas küll aeg lendab ja ongi kuu lõpp. Homsega saab aasta kõige lühem kuu läbi. Natuke kurb ja natuke rõõmustav. Homme on veel vastlapäev.
Eile oli meil titeuudiseid. Oo jaa üks kitsedest Ulla sai lõpuks oma esiklapsega maha. Veel nimetu, kuid tegemist kitsekesega. Kontrollima peab, kuidas emal piimaga on, muidu võib tekkida nii, et talleke ei jõua kõike piima ära imeda, siis peab hakkama välja lüpsi tegema. Jälgime ja kontrollime, et kõikidega kenasti läheb.

 Ja pärast toimetasin lootekestad ning muud sõnnikumaiseid tegemisi . Nautida pühapäevast päeva ilma igasuguse kiirustamiseta. Puhkepäeva võtsin sajaga, sai välja toodud saan. Selle läbi avastasin, et kui palju vaja jälle rehealust koristama hakata. Nojah hobuvarustuse nurka oli tekkinud enneolematu rauakolu ja muidugi velgedega rehve.
Panime siis kamba peale hobuse saani ette. Ja tegime tiiru küla vahel, oma lemmikrajal. Natuke sadas vihma, kuid see ei häirinud. Hobu püsis ees kenasti, kuna võtsin kasutusele uued rangid.

Õhtune ujumine saunaga võttis ikka võhmale, nii et koju naastes jah kustusin praktiliselt kohe.
Täna käisin mitme küla tagant kuiva silo vedamas. Ja peaks ütlema, väga šeff kraam. Lõhn imeline, maitse elamusi veel ei võtnud, aga teen seda, kui avama peab teise rulli. Mul enda silo sai kodu lähedalt otsa, siis pean kümmekond rulli juurde ostma, kuid kevad pole enam mägede taga. Ja see käik oli lihtsalt nauditav, ilm tuuletu, traktor põrises omas taktis vahepeal sai ka kiiremaid käike proovitud. Tagasi tee kulges mul juba tiba paremini, kuid jah rõõmustan koos hobustega. Nojah teist rulli maha laadides kadusid siis jälle käigud. Tänasin mõttes, et seda ei juhtunud, kui olin kodust kaugel metsas. Söök sai ette ja küll  nad näevad kaunikesed. Muidugi peab veel jõusööta juurde hankima, kuna karvavahetuse aeg, siis vajavad lisamineraale-vitamiine jne.
Kanad munevad aktiivselt ja saavad ka õues käia mõne tunni. Kõige enam naudivad pardid lumeolemasolu.
Anete käis ka kodus, rõõmustav, kui kogu pere ikka ühise katuse all koos veedavad.
 

25. veebruar

Meie paraad, jäin tiba hiljaks, kui suleliste paraad ikka tihedam ja pea akna all oli. Kuid pildistamise hetkeks aga juba suutsid kaugemale jalutada. Kanalised-pardilised kasutavad mu lumest puhtaks lükatud teeradasid, et siis ennast natuke liigutada, kuid lume tiheda saju poolest juba aknast piiludes kuuti ära pugenud. Pardid eelistavad pigem lumes suplemist ja lumesadu. Vaadata, mida ühed sulelised teevad on tegelikult väga põnev.

Vabariigi sünnipäeva õhtu peale kümmet, lund oli nii palju sadanud, et inimesed taludes, kes hämarikutundi pidamas ja mõnedel veel valla peost veel energiat ülegi, siis mitme pere peale ühises majapidamises lisapidu korraldamas. Möödudes nii mitmest talust, tekkis mul tunne, et sõidan autoga  lumekõrbes. Ei inimhinge, ei autojälge, ega aimatavaid teeääri. Ainus tee olemas olu tõestav talud tee ääres ja tee äärde jäänud lume alt turritavad heinakõrred. Sõitsin aeglaselt ning proovisin läbi auto esiklaasi teeolusid pildile saada.
Koju hoovi sõitsin juba kolmanda käiguga, kuna teevallide vahele olid tekkinud madalad tuisuvaalud.
Kodus selgus, et teine pool oli läinud ühe seltskonnaga Tallinna tõrviku rongkäigule. EKRE poolt korraldatud, pole veel suutnud selgust saada, mis mõte või ideelist suhtumist viimane kandis. Nii, et üritusi jagus eile mitmel rindel. Kui Estonia teater võttis vastu vabariigi sünnipäevalisi tavapärases tseremoonias presidendi kätlemisega ja edasi juba tantsupõrandal keerutamisega või kuidas keegi osalejatest seda soovis veeta. Oh jah unistan isegi, tahaks ka... kas seda ka kunagi juhtub, aga unistada võib ikkagi...

Head Vabariigi sünnipäeva juba 99 aastat. Kuigi vahepeal küll Nõukogude koosseisuses, kuid ikkagi eestluse nime all eksisteerinud.
Alustasin tavapärase kohvitassiringiga ja vaatasin, kuidas linnukesed akna taga oleval õunapuu otsas söögipoolist nokkisid. Panin neilegi, nii seemneid kui rasvapallikesi. Ja hetkeks peale sööda juurde panekut lisandus hulgim linde, enamuse moodustasid varblased. 
Proovisin midagi telkust vaadata, isegi mu lemmikseriaalis näidati kah jälle teab mitmendat korda ühte sama osa ja ei pakkunud vaatamishuvi. Ja nii võtsin ette kolme koeraga jalutuskäigu, enam häirib kile Sofi hääl, mis  ikka kohutav kõrvadele kuulda on. Eks olen väheke väsinud kõiksugustest lärmidest ja siis ei paku koerte üleliigne haukumine ka rõõmu. Mõtlesingi, et pean ikka ostma ära haukumisvastase kaelarihma, et natuke trenni teha, sest lihtsalt koerad lähevad juba liiale oma haukumisega. Mis puutub Ramsusse, siis teda ma ei kaasa ühtegi jalutuskäiku.. Las õpib ja ignoreerin jälle tema tähelepanu, mõned päevad pakkus ta mulle juba pulka loopimiseks, kuid seda ära tuua ta veel ei oska. 
Vett meil ikka pole, täna siis teine pool pidi kaevu minema, kuna pesukuhjad pere peale ikka kasvanud ja ootavad masinaga pesemist. Loodan, et täna saame vee majja ja vast siis seda keemiat ka enam sees pole, eks veeboileriga on probleem, see tuleb korraks lahti ühendada ja puhastus teha. Kuid see töö jääb siiski meestehnoloogidele.
Juba mitu päeva mil olen abiks olnud hobuste sisse laskmisel, vaatan kurvalt, kuidas Pentagon peab ennast kaitsma, et eksisteerida karjas. Ja hoiab oma sõbranna Anne-Mai selja taha varjudes. Vahel paneb mõtlema, et miks loomade maailm on julm, et omada kohta karjas peab läbima, kohastaatuse nimel võimu võitlus. Testemona oli karjajuht ja nüüd muidugi tahavad vanemad märad seda staatus omale saada, kuna mul neid mitu siis enamuses võimumängu juures omavad rolli ponimärad, kes väga aktiivselt siis kehakeeles vastavalt sõnumeid edastavad.

Täna siis lõpuks selline ilm, mis juba meelepärasem ja sademeteta, kuigi vabariigis teedele antud libeduse oht.
Nojah, meil ei ole eilse seisuga jälle vett üldse majapidamises. Veepump jälle kaevus ütles ülesse õigemini pumbarelee. Vesi mille siis kaevust pump majja tõi sisaldas väga suurelt keemilise vahendi tugevat lõhna. Probleemi juur peitub Nõuka aega, kui meie külas hetkel asuvas paekarjääris asus asfalditehas, kus siis olevat kohalike elanike teada mingit keemiat kas siis meelega või kogematta maha voolanud, seda otseselt faktidena kinnitada ei suuda tänini, aga keskkonnaameti poolt on see keemia pinnases täheldatud ning aeg ajalt jälle mingi ilmastikumuutustega silma torganud kohalike kaevuvee keemilise struktuuri muutustega.
Kõige kummalisem on see teema, et juba aastaid enne Vabariigi sünnipäeva siis mingi probleem veepumbaga või veega. Ja mõtisklen, et miks... kas miskit jääb endal tegemata  või on pumbale paigaldatud relee siiski nii tundlik niiskusele, et lihtsalt vastupidavus lõpeb läbi kõrbemisega.
Hetkel veame naaberkinnistult ja uurisin eile teiste lähedale jäävate naabrite kaevude olukorda. Kuid neil jah sügavamatesse kihtidesse puuritud. Ja meil jääb puuritud osa  6 m sügavusele...
Hobused said täna välja ja naudivad siis oma ,,konservi", eile õhtul sisse lastud hobuseid vaadates, nautisin nende väljanägemist ning uudishimu. Hindasin omi kitsi ja nende tiinuseid ning viskasin pilgu Hertale ja Teebale, kellelt ootame siis ka pisiperet mõne kuu pärast.
Loomad on lahedad ning hea meel, et pere töötab koosmeeles. Mida paljudes peredes ei osata märgata ning hinnata. Tihti tekivad konfliktid noorte ja vanemate vahel. Tean mitmeid perekondi, kus on märgatavad konfliktid just läbi saamise ja tegevuste ühildamise osas. Ja kuidas edastatakse tööle suunamise infot, et see kedagi jalust ei rabaks ja vastumeelseks ei tee.
Linnas lõppes mul siis ühe õppeveerandi ulatuses toimunud loodusringitöö. Lapsed olid kurvad teada saades, et rohkem ei toimu selliseid tunde. Olin imestunud ja tekkis küsimus, et miks? Lihtsalt kool tellis ja olen aru saanud, et minule näiteks sobib ideaalselt ühe õppeveerandi jooksul ringitöö andmine. Ja linnas käimine on lausa mõnus vaheldus igapäevasele tööle. Põhikoht, mida ma igakord külastasin olid raamatupoed. Oo jaa, nõrkused ja kiusatused...

 

Sajab ja sajab... Ja õue on libe ning vesi  majapidamises on omandanud kõrval maitse... Eile sai ostetud poest paar pudelit joogivett ja lapsed tõid suurte nõudega naaberkinnistult käsivinnaga kaevust. On elu, eks mõtteid tiirutas siia ja sinna. Veel on ikka tõeline keemia lõhn ja maitse juures. Küllap küsimus millest küll. Pole uurinud, kuidas teistel meie kandi inimestel. Maapind on külmunud. Varem on ka olnud, just siis kui maapind külmunud ja kallas vihma. Pikemalt mõtiskleda ja heietada, kes võiks süüdi olla, seda ma tegema ei hakka. Pigem homseks uurin, kuhu pean pöörduma, et viia vajalikud veeproovid, et teada saada, mis meie kaevuveele iseäraliku lõhna ja maitset tekitab. Niikaua, kui lõhn juures ei soovi isegi pesemas  käia.
Hobused on sees. Eile kui neid hommikul sisse lasime, jooksid kõik suure rõõmuga kimades nii palju kui jääs õue lubas.
Tütre kooli lõpetamine oli Järvamaa kutsehariduskeskuse korraldamisel tagasihoidliku mõõdu järgi. Miskit suurt ilusat või suurimat kontserti pakkuda polnud, kuigi toimumise koht Paide kultuurikeskuses. Nüüd siis vaja leida veel sobiv töökoht, kuid minu esmane soovitus on, et hakkaks mõtlema autojuhilubadele. Ilma nendeta siiski siin ilmas ja maal elades enam hakkama ei saa. Muidugi jama on, et kütuse aktsiisitõus on pannud veel viimaseid talupidajaid kaaluma, mis asi siin ilmas sobib teha. Kurb on lugeda selliseid mõtteid ajalehe veergudelt.