Kolmas maikuu hommik, mis tõotab kaunis tulla. Juba kolma päeva normaalselt sadulas saanud istuda, muidugi esmaspäeval  keeras jälle teistpidi. Kui mul plaanitud oli. Arvasin, et jõuan oma kahe tunnise ratsamatka teha, kuid siis üks kõne ja oligi plaanides muudatus. Lapsed olid mul natuke pettunud, kuid ma ei saanud midagi teha, pidin ise ka plaani muudatusega leppima. Üks kord jah, kuid edaspidi on mul raske juba plaane muuta, kui ma mitmetunnisel matkal olen. Mainin, niikaua, kui mu jalg üle sadulakaare tõuseb ei jäta ma ühtegi võimalust oma lemmikalaga tegelemast. Tahaks nagu oma unistused ellu viia ja näha nende teoks saamist.
Kuid tundub, et nüüdsest kenade ilmade tulekuga, pean mõned tegemised või tegevused läbi mõtlema, mida jätkata ja mida mitte. 
Praegu on hetkel käsil ka noortehobuste koolitamised. Uuringi millised võimalused on, uue varustuse soetamiseks. Eelistan, kui igal hobusel on oma isiklikud valjad ja sadulad. Sadularuum jälle vaja ümber korraldada. Kui tuleb uusi sadulaid, et neil oleks ka omad kohad. 
Eilsel matkal oli kaasas Anne-Mai, kes natuke selline koba ja aeglase mõtlemisega, kuid nautis inimese ja koos karjaliikmetega kolme tunnist matka. Imestasin, kui rahulik ja rahulolev ta oli. 
Matkateekonnal juhtus nii mõndagi, kahel korral oli tegu lahtiste koertega. Üks koer oli täiesti hullunud ja valmis kallaletungiks, kuid õnneks pererahva sekkumisel asi lahenes ilma igasuguse juhtumita. Eks natuke ehmatasin ise. Kuid õnneks Katariina kellega ma ratsutasin jäi olukorras rahulikuks, siis rahunes kiirelt Anne-Mai ning seisis paigal tagumik koera suunas, mis väljendas keha keele poolest, et nii kui naksad, saad jalaga. Muidugi juba mu fantaasia lendas, mis kõik toimuda võiks... Väike hirm puges naha vahele, esiti ikka mõtlen kui palju suudan Katit hoida ja mida ma tegema pean Anne-Maiga, kes mul lisaohelikuga järgi on. Mõtteid seinast seina. Kogu tähelepanu kahele hobusele suunatud. 
Suund oli võetud Paka metsa, kus kruttisime veelgi pingeid. Alul madalamal poolel, pärast juba mäe poolel. Oo jaa, koht kus järsem nõlv, käib iga kord südame alt läbi õõnes tunne, kuid see pole ratsutamine, kui närvikõdi pole. Ja siis mäenõlval tallatud rada mööda alla uuesti. Ja juba siis tagasi teele koju. 
Kui olen üksi Anne-Maiga metsas käinud, siis ta läheb hästi pingesse ja siis olen alati keeranud poole pealt otsa ringi ja tagasi koju platsi peale. 
Eelmisel päeval ratsutasin ise Hertaga ja kaasas oli tema tütar Laomurella, kes oli super rahuliku loomuga ning nautis ja vahepeal üritas ema kõrvale tulla. Selline käitumine näitab, et on valmis inimest teenima. 
Tänagi tõotab kena ilma tulla ja samas ise olen varane ning mõtlen, millised tööd oleksid esmased ja kuna täna tuleb ka jooksurajale tõtata, siis valikuid pole. Hindamatu väärtuse annab mulle orienteerumine erinevatel maastikel. Ja ma ei suuda sellest loobuda.