Kaunis hommik, päike, linnulaul. Kuna meil emastel koertel jooksuaeg, siis käin hommikuti tegemas esimest jalutusringi, mitte kaugele. Kuna jooksuajal emased juba teavad, et kõik tegevused on piiratud kujul ning pererahva kontrolli all, siis eelistatakse allumist. Täna võtsin ka 15 jalutuskäigule Ramsu kaasa. Tegin kuulekust ning muid korrale allumise võtteid kasutasin. Tagasi saanuna, panin jälle emased oma ruumi ning Ramsu kinni.
Kitse lüpsmine edeneb ja Ulla seisab enam vähem paigal. Mõni õhtu, kui hästi väsinud, ei taha midagi kuulda ega näha, et peaks õue pimedusse sukelduma ning mingit tegevust tegema, aga kui vaja olen ka kõige olulisemaid asjad ära teinud. Mugavus ei tohi lämmatada aktiivset poolt.
Sai veel tutvustatud Ramsule kitsekesi, esimese hooga oli valmis kallale minema. Eks läheb mõnda aega, kui tast asja saab. Koer peab aru saama, et need kuuluvad inimesele ja tema ei otsusta, kelle üle jahti võib pidada. Muidugi ka kipub hobuseid taga ajama. Nüüd võtsin ette suurema koolitustöö, mõningad kuulekuselemendid vajavad lihvimist. Viimased paar kuud pole lihtsalt midagi teinud, olen ignoreerinud. Lahtiselt ei usalda veel hoidma. Kahju on koerast, aga enne peab minu ja koera vahel tekkima vastastikune usaldus ning teadmine, et koer hoiab minul silma peal, mitte mina koeral. Linnukoer ei ole aretatud üksi toimetama, vaid peab tegema koostööd inimesega. See miks ma need kaks kuud olen ignoreerinud, tahtsin näha kui palju näitavad mu enda koerad soovi, et Ramsut vabaks laseks. Kuid keegi koertest seda pole avaldanud... kummaline imestasin mõtteis seda teemat enesega arutledes. Vaatame ja näeme, mis aeg toob. Loodan alati parimat, et suudan koerale selgeks teha, mida soovin.
Ühest asjast saan aru, et Ramsu on hakanud mõistma, kes karjajuht on. Ja kui tema juurde lähen on ta lausa pöörane, hüppab ja kargleb rõõmust... Tähendab, on võtnud meie pere omaks. Enam ei ole nii nagu jaanuaris, kui rihma otsa sai võetud nii tormati ning tiriti, et saaks koos inimesest välja tegemata kohe metsa joosta. Nii see minu puhul ei läinud. Lahti ei lasknud ja siiani hoian kogu aeg koeral silma peal. Eks näe mismoodi elu edasi kulgeb.
Plaan veel ratsutama minna.
Kitse lüpsmine edeneb ja Ulla seisab enam vähem paigal. Mõni õhtu, kui hästi väsinud, ei taha midagi kuulda ega näha, et peaks õue pimedusse sukelduma ning mingit tegevust tegema, aga kui vaja olen ka kõige olulisemaid asjad ära teinud. Mugavus ei tohi lämmatada aktiivset poolt.
Sai veel tutvustatud Ramsule kitsekesi, esimese hooga oli valmis kallale minema. Eks läheb mõnda aega, kui tast asja saab. Koer peab aru saama, et need kuuluvad inimesele ja tema ei otsusta, kelle üle jahti võib pidada. Muidugi ka kipub hobuseid taga ajama. Nüüd võtsin ette suurema koolitustöö, mõningad kuulekuselemendid vajavad lihvimist. Viimased paar kuud pole lihtsalt midagi teinud, olen ignoreerinud. Lahtiselt ei usalda veel hoidma. Kahju on koerast, aga enne peab minu ja koera vahel tekkima vastastikune usaldus ning teadmine, et koer hoiab minul silma peal, mitte mina koeral. Linnukoer ei ole aretatud üksi toimetama, vaid peab tegema koostööd inimesega. See miks ma need kaks kuud olen ignoreerinud, tahtsin näha kui palju näitavad mu enda koerad soovi, et Ramsut vabaks laseks. Kuid keegi koertest seda pole avaldanud... kummaline imestasin mõtteis seda teemat enesega arutledes. Vaatame ja näeme, mis aeg toob. Loodan alati parimat, et suudan koerale selgeks teha, mida soovin.
Ühest asjast saan aru, et Ramsu on hakanud mõistma, kes karjajuht on. Ja kui tema juurde lähen on ta lausa pöörane, hüppab ja kargleb rõõmust... Tähendab, on võtnud meie pere omaks. Enam ei ole nii nagu jaanuaris, kui rihma otsa sai võetud nii tormati ning tiriti, et saaks koos inimesest välja tegemata kohe metsa joosta. Nii see minu puhul ei läinud. Lahti ei lasknud ja siiani hoian kogu aeg koeral silma peal. Eks näe mismoodi elu edasi kulgeb.
Plaan veel ratsutama minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar