Uue nädala algus ja selle nädalaga lõpeb siis ka aprill ja ees ka aruannete tegemine. Uhh, jube eks iga uus asi on raske, aga õnneks aidatakse.
Eile pärast koerateraapiatöö tundi, läksin veidi Eestimaad avastama. Võtsin vaevaks ära tuua üks vanuselt eakas viirpapagoi. Alustasin sellest, et käisime külastamas Tuhala nõiakaevu, mis eilse seisuga ei pulbitsenud maapõues peituva vee üleküllusest. Pikalt on kuiv olnud. Nii lähedal pole ma kordagi oma jalaga käinud. Ikka mööda sõitnud, olen natuke pelglik, nõuka ajal arvasin, et kaev seisab kellegi hoovil ja seega sinna jalga ei tõstnud. Kuid mööda minnes ikka näinud, kui kaev üle keeb. Igasugust legende on räägitud. Kuid tõesem ikka on, veealuste karstikoobastes tekkiva veerõhu seda siis ülesse pulbitsema hakkab.

Pärast Tuhala külastust oli mul suund võetud Saula Siniallikatele. Püüdsin siis midagi tuttavlikku meenutada Tartu maanteest, kuid jah teede ümberehitusega on tekkinud palju uuendusi ja kui igapäevaselt suurele maanteele käimist pole siis jah. Nagu vasikas uut aiaväravat vahtima ja mõtisklema jääb. Mingite keerutuste ja vingerdustega ning natuke Tartu maanteed mööda sõites ja kus ajalooväärtusega viidad suunda näitasid sai ka nende märkide järgi liigutud. Ei olnud kodus aega eeltööd teha. Nojah üllatus jagus Siniallikute juurdegi. Natuke pettunud, polnud see enam mis pea 30 aastat tagasi. Siis tol ajal oli rohkem võsa ja kitsad aimatavad teerajad. Kuid nüüd see massiliseks turismiobjektiks saanud. Parklas torkas silma valusalt täissaanud prügikast. Mis teha linna lähedus on tuntav.
Mainin vaikselt, minu trajektoorid kujunesid ikka 30 aastat tagasi oli ikka keskelt läbi 100 km päevas ja seega jõudsin väga palju rattaga läbi sõita ja käia vaatamas. Ja seega Eesti tuntuid kohti meenutada piisavalt. Eriti Harju ja Rapla maakonna teed.

Kosele jõudnuna meenutasin jälle oma isa, kel oli au Kose 40.KKK avamisega olla tööl autosõiduõpetajana. Kuid jah va alkohol ja va krabiline   puhkama viis. Kosel isa pedagoogi karjäär  lõppes raske haiguse tagajärjel. Õppisin tol ajal Klementi kutsekas, kus siis mitmel korral linnas sai isaga kohtutud. Kahju on see, et olin veidi pirtsakam ja natuke tõrges isaga suhtlemisel. Samas ka hoidsin pelgliku joont. Kuigi isaga suhtlesin viisakusest kirja teel, juba vana-vanaema õhutusel. Viimased eluaastad isa toetas mind palju ja ma ei saa talle pahaks panna. Kui ma midagi kirjutasin kirjas, siis ta kohe lahkelt toetas. Imestan tänini seda, kui raske on kui lastel puuduvad vana-vanemad. Aitab mälestustest ja nüüd põhiteema juurde tagasi...
Kosele tõi mind viirpapagoi, kellele läksin järgi, et ära tuua. Samas oma aega kasulikult  sisustades, et mu sõit üksiti kasulik oleks. Papagoi käes, siis juba tuttavaid teid mööda tagasi.
Täna lendab meie uus viiru juba paremini kui õhtul. Tekkinud on kontroll ja tasakaal ning uudishimu. Muidugi meie eakas papa on kõige suurem suhtleja, kuid uus eelistab neutraalset eemale hoidmist ja eemalt jälgimist. Kohanemine toimub ja päris kiirelt. Öö veetis koos teistega ühises puuris, kus siis meie Biko-pika nokaga viiru temaga suhelda üritas. Kuid keha keeles andis märku, et ta ei soovi kellegagi suhelda. Kuid hetkel võttis viirude lemmikkohas ja vaatab üle toa, mis toimub ja millised olendid toas veel elavad. Ülevaade merisea puurile on ülevalt piisav.