Esimene lumi, lörts. Tartu linn on mattunud tihedasse lumesajusse.

Katsetan esmakordselt uut sissekannet uue arvutiga, vanaga jõudsin ühele poole, eks ta mõneks asjake veel aitab, aga oma lõputöö teen uuemaga.
Hobustel on iga päev piisav koormus, oi kuis tahaks veel võistelda. Plaan on lähimal ajal kontakti võtta maakonna RMK metsakasvatajaga, mul väike mõte liigub peas.Järgmisel nädalal vajadus metsas hüpata hobustega. Plaan krossi takistusi ehitada. Kujutan ette vaikselt metsas hüppamas ja kimamas.

Üks asi millest ma see suvi puudust tundsin oli hobuveo treilerist. Oleks tahtnud käia mitmetele võistlustel. On hobuseid ja ratsanikke,kes võistlevad. Kurb sellega, aga ma loodan, et kui mu üks plaan õnnestub siis tulevaks aastkas tahaks küll ühe kahe kohalise treileri hankida. Juba nii palju oleks sõitmist hobustega kuhugile; ülevaatused, võistlused või siis lihtsalt mingile huvitavale üritusele osalema.

Eile oli suht kiire ja huvitav päev, et oma päeva märkmeid täna jagan, lihtsalt ilm on sundinud tubaseks. Toas ka ühte teist teha. Nii paljukest käisin õues, et hobustele heina ette anda, õues seisev lahtise heina kuhi vaja esimeseks ära sööta(kaetud kilega).
Eile käidi Eeva- Lottat joonistamas ja kiibistamas. ESHK juhatusest Raigo Kollom noorikutest saatjatega (tegu oli Niitvälja loomaarstiga, teise ameti staatus teadmata).
Raigo Kollom on tuntud ratsasportlane, oli üks parimatest ENSV-liidu ajal. Üks minu iidolitest ja eeskujudest.
Olin üllatunud, kuidas ta karjamaale tuli ja oma saatjaid julgustas (need jäid pigem aia taha ootama, kui ma varsa emaga varjualusesse jalutasin). Raigo K. tegi tutvust Mooritsaga ja Pässuga (kes oli tol päeval väga uudishimulik). Raigot pani imestama, et mu kari ei hoia kokku. Ma ei osanud midagi sobivat kosta, kui seda, et osad kaitsevad silorulli, selle pärast nad siis ka kaasa ei tulnud.
Varjualuses tegutsemas, kui Raigo lasi ukse taha uudistama tulnud hobused järgemööda sisse. Kõige rohkem pani hämmelduma Raigo liigutus ja mõistmine, ta taha sisse tulla ja selleks tulijaks oli Mooramaa mees Moorits ( minu juures on ta karjas vabalt), käitub hästi on dzentelmen, kujutelmas olen talle isegi kaabu pähe ja lipsu kaela juba mõelnud.
Olen siiani lummatud Raigo Kollomi käitumisest(tal on vanust ja näeb väga hea välja).
Tänane ilm kõle ja vilu, hoian täna hobuseid sees, vean sööda ette. Vahe peal käin vaatamas, kuidas neil seal ka on. Ega nad väga tülitse.

Müügis olev hobune.

Hobuste uudishimu.
See lahe, üks kõik millega ma õues ei tegeleks on mu kari kohe aia ääres ja piilumas...oo lahe... uudishimulikult kaelad pikalt üle karjuse nööri minu suunas oma pilkudega kaemas. ...huvitav millega perenaine täna tegeleb, loen hobuste tähelepanelikust vaatest välja. Seiskan müriseva sae ja astun aia äärde, et mõnele suksile kalli või musi teha. Igat hobust kohtlen erinevalt. Kellele jagan mõne kifti sõnumi, mille mõistmiseks kohe suks siis ka pääd noogutab nõusolekuks. Lahe, alati kaifin nende pilke. Ja siis nagu magnetina jalutan nende keskele. Vahel tekitavad domineerivad hobused minu ümber ringkaitse, et saaks ainult seda tähelepanu.
Täna käisin karjamaal, et panna oksarisu põlema. Hobused kohe minu ümber. Täna otsisid erilist lähedust Herta ja Pauliine, ega Eeva - Lotagi(vanust 4 kuud vana) minust mööda muidu suutnud minna. Eeva - Lotal harjutasin jala tõstmist ning taandamist ja kõige lõpus tänasin teda hea koostöö eest kallamisega. Ta ei lahkunud kohe vaid ootas veel miskit. Ma juba ruttasin järjekorras Paula juurde, kellega tegelesin peaaegu sama süsteemis (on 3 aastane) jalgu tõstsin ja tagurdamist.
Karjamaalt lahkudes tuli Herta väravasse ja vaatas pikalt järele. Olen aru saanud, Herta kardab väga üksi jääda. Meile saabudes oli minu imestus suur, et kõige suuremad tüli norijad võtsid Herta omaks. Herta ise kaifis väga ponide seltskonda, nüüd on ta leidnud sporthobuse mära sõbrannaks. Hetkel karjas täkk nimega Moorama mees Moorits.

Plaani on veel võetud, teha selgeks miks kipuvad Herta ja Teeba oma päid väga rapsima... milles on probleem? Hetkel kahtlustan hobustel valesid suuliseid. See, et Paula mind tahtlikult maha viskas ei imesta ma üldse. Kuid tagasi tee Sillaotsalt ehk siis viimased 5 km osutus minu ja Paula vahelise suhtele kõige pingelisemaks ja koostöö õppimise teekonnaks. Lastel lubasin koju minna ja ise jäin noore hobusega meelega maha, et tegeleda tema isikliku probleemiga. Alguses närviliselt oma emotsioone ohjeldamatult väljendades igat sorti keha keelt mulle demonstreerides. Kaifisin igat hetke Paulaga koos olles ja kui meil oli veel kahekesi veel minna 2 km, hops nii maha rahunenud, et Paula toetas juba mind oma keha najal. See oli lahe, usaldus kasvas meie kahe vahel mõne hetkega.

Nüüd siis ka mõned pildid, eks osa pilte on veel fotokas, aga esialgu laadisin pildid lapse moblast.

Lahe sügis ilm oli super Velisel. Mulle meeldib väga käia Velisel ja Sillaotsal. Ma ei käi seal küll laada enda pärast, aga et saan teha sügismatka hobustel lastele. Ööbida Sillaotsa värkstoa lakas. Ööd juhtumisi öökülmad. Kui paksult me ka ei riietunud hakkas ikka magamisskotis vilu. See läbi ei maganud ka mina kahel ööl mitte üks gramm.
Tagasi teel juhtus veel selline nali, et Pauliinele sai villand minu turjal kandmisest ning viskas järsku maha nagu oleksin talle paljas õhk. Siis mõtlesin ooo, ... lahe esimest korda sellel aastal. Ahctung...!!! Mina kes tegelen aastast aastasse pean alati olema valmis kukkumiseks. Ratsutamine on üks ohtlikumaid alasid. Alati rõhutan ka võõrastele, et korra peab isegi kukkuma. Hirmu ei tohi olla kukkumise ees, siis tavaliselt ei kuku ka.
Vahemaa Sillaotsa ja kodu vahel tuleb 21 km. See on tükk lahmakat maad, mida ajalises mõttes annab mõõta. Üks uus avastus veel, iga korraga võtame mõne km lühemaks oma distantsi.

See, et vahe peal pole kirjutanud ei tähenda, et me ei tegutseks. Tegelikult olen kogu aeg tegevuses.
Täna käisin otsimas kohta kuhu võiksin viia auto remonti, aeg ju seal maal, et peaks ülevaatuse ära tegema. Eks vanusega kipub see loks ka igat masti vigu külge võtma. Rooliloks, pidurivooliku kaotamine kuskil Kose raba metsadesse, eelviimase korraga läks omakorda geneka harjad. Tegelikult on need minu jaoks humoorikad seiklused.
Ahjaa unus, saatsime lastega uude kodu Krahv Monte Cristo. Kes nüüd siis asub Perila lähistel ühes raskeveo hobusekasvataja kodus. Mul hea meel, isegi väga, oluline on et saab olla vajalik. Hobune ja poni tahab olla inimesele meelepärane. Tahavad meelsasti teenida.
Tõin täna metsakarjamaalt hobused ära kodu lähistele maadele. Täna sajuse ilmaga tõin hobustele heina, ponidele jagasin kodu juures seisvast kuhjast. Nii kui märjale läheb tahavad hobused kuiva.
Käisin saega Lepatriinu maaüksuselt natuke lepavõsa harvendamas. Saega töötamine on andnud uue mõtte ja visiooni. Kaifisin iga puu maha võtmist ning laasimist ja paraja jupi saagmist. Kuni koorem valmis sai.
Oli suht töine ja mõnus päev.

Elu on väga ülekohtune. See mis juhtus Pärnumaal Raja talus, mõtlesin just aasta alguses läbi elatud sündmustele oma hobusekasvataja rollis.
maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/marutaudivaktsiin-tappis-ponid.d?id=33324551 lugesin Facebookis, mille oli esile toonud Kati Murdmaa. Samas käis ka minu enda peast hirmutav mõte läbi, alles oli, kui leidsin hobuste koplist ühe vaktsiin pala, mille muidugi hävitasin. Alles eelmine nädal leidsin veel eel viimase, siis täna hakkas jällegi üks palakene puudevarjus silma. Silma torkavaks teeb selle pala peal olev kiri, mis hoiatab, et tegemist on vaktsiiniga.
Link, kus on siis pilt ja tekst, mis avalikustab, missugune see välja näeb.
http://www.ilmajaam.ee/?id=174187

Vihmased ning jahedad ilmad on pannud rohkem mõtlema hobustele. Panin juba esimese vihmaste ilmadega Testemonale teki selga. Tekk eriti veel sinine ei meeldi Teelele. Teele võtab seda kui,et siin looduses sinist hobust ikka ei eksiteeri ning kipub tekki Testu seljas lõhkuma. Täna sai käidud metsas ja eile Raplas, tuleb välja, et iga kahe nädala tagant käin ponidega Raplas. Ootan väga Velise laata, mis toimub 2-el oktoobril.

Meie majas on täna sünnipäev. Tassa sai 2-e aastaseks. Käisin õnnitlemas, isegi lapsed nuputasid millega hobuse tähelepanu köita. Hip-hip-hip hurraa, Tassa meil sai täna 2-e aastaseks.

Soe sügis ning enne olematu puugi arvukus.
Nii palju puuke pole ma ükski aasta trehvand kogema, kui tänavu. Naabrinaine sai ühe puugi hammustusest puuk borrelioosi. Mu enda pojal oli üks päev aga peaageu 5 puuki ennast naha sisse imenud. Jube...mul hakkab alati ainult juba mõttest külmavärinad ja kohati allergiline sügelus mind ärritama (olen läbi põdenud kirbu allergia), üks kõik missugune välisparasiit mind hammustab - sügelen üle keha. Ja nüüd piisab vaid ainult kellegil mainida, et tal on kasvõi puuk, kui ma kogen oma naha peal kõike. Kuigi liigun palju metsas ei ole ma see aasta endalt ühtegi leidnud, siis lapsed selle eest on head magnetid olnud. Isegi koertelt saab alatihti neid pealt ära korjatud.
Ilmad on super ilusad olnud ning sügisesi ilmu on hakatud väga aktiivselt ära kasutama.

Kõige parem tegevus vaimsele väsimusele on füüsiliselt väsitav töö või siis sportlik trenn. Vedasin puid rehe alla. Olin pea kaks päeva kodunt ära. Nii kui ma õues natuke liikusin, tulid hobused kohe vaatama, millega tegelen. Olen varemgi märganud, et hobused märkavad kohe kui mind kodus pole. Siis tekib neil väga kummaline tunne, et mis lahti või mis juhtunud, aga nii kui ma kodus olen, on nad nii üllatunud ja hoolivat suhtumist näitamas. Eks minulgi on puudus tunne hobustest, teatud tegemised on nii harjumus pärased, hommikuti vaadata,kus hobused on.

Mu mõtted ekslevad metsas, Varbolas, ning lõkke tule ümber. Nii lahe aeg on olnud selle aasta suvel. Super, super...

Tubli Testu ja Anetele ka tubli. Ikka esimene koht.

Meenutusi Raikküla võisltustelt, võistluspaar Anete ja Testemona.

Sügis jaheduse ööd ja lühemaks kulunud päev.

Algas kool ning ilmad on enam sügisesemaks keeranud. Kahju on, et selja taha jäi selle aasta soe suvi. Mõnus oli teha heinatööd palava ilmaga. Tänasest alustasin siis heinte koju veoga. Vaja on veel põhku vedada ning maja otsas olevast laudast veel vedada sõnnik aiiamaale. Mulle meeldib see töö (füüsiliselt väsitav).

Herta - Krahv; Tvister ja Amanda... Hobuarmastus on üks imeline maailm.
Miks panin sellise pealkirja on sellepärast, et meil jagavad suured hobused oma armastust ponidega...see on nii naljakas ja minu jaoks mõistatus...aga see armastus toimib. Tvister toodi meile koolitusele, et õpiks sadula all liikuma, esimesel päeval panin ta kokku ponimõõtmes Krahviga, kellega sai ta nii suureks sõbraks, et võttis isegi kaitsehoiakuid koera lähenedes. ok, see selleks, aga et asi pöördus väga kummaliseks. Eile oli siis Amanda saba püsti Tvisteri juures ja üritas oma poni mõistusega suure ruuna tähelepanu ja armastust võita. Vahe peal isegi omi mokki kokku pannes (hobu musisid jagades).
Herta (suurt kasvu tori mära) kõnnib siis Krahviga. Olen püüdnud mõista hobusemõistust, et Herta võtab seda poniruuna kui oma last ja kui hoolitsevalt ta suhtub. Kui Krahv kuskil aiia nurka magama on läinud otsib Herta ta ülesse, et saaks ta kaissu pugeda.
Mõtlesin eile lastega, et paneme kõik hobused ühte aeda kokku, aga asi jooksis liiva. Tvister hakkas otsima aiiast väljapääsu, et põgeneda suurte märade eest ning Herta seisis aiia ääres püüdes pilguga ja oma loomahoiakuga väljendada, et ta tahaks väga... väga ... sinna tagasi minna. Ega siis midagi ütlesin, et paneme hobused tagasi oma kopli ja lisame seekord Pauliine asemel Tvisteri. Kui olime selle teinud tundsid kõik rahul olevat. Mina olin muidugi pettunud, et hobused nii tahtsid. Tabasin ennast mõttelt, et appike, ma käitun hobuste tahtmise järgi. Tegelikult oli see kõigi jaoks parim.

Ostsin ühe hobuse juurde. Tori mära nimega Herta vanusega 11 aastat. Tugeva kondiga ja natuke ülekaalus, aga hea südamega loom. Eile kaifis ta ponide seltskonda. Võttis enesele sõpradeks Amanda ja Krahvi, kellega koos isegi magatakse.

Mina ja Teele hüppamas, see aasta on tehtud palju platsil trenni.

Metsas on pihlakad värvunud punaseks ja okstel alla rippuvad kobarad meenutavad meie koduseid "viinamarju".
Varsti on koolialgus ja lastel seisab ees kooliminek. Oli plaanitud selleks nädalaks Palukülla ratsamatk, ilm ei püsi küll eriti enam sooja pügalate kõrgusel ja ilmataadul jätjub vihma üllatusi. Eriti nagu vihmaga oma retke ei plaani ette võtta, aga sinna korra lähme.
Puhkus hakkab ka läbi saamas, et väga edukas ja aktiivne puhkus on olnud. On jätkunud kõike. Ekstreemsusi ja põnevust ning huvitavaid kohtumisi uute inimestega. Selja taga Varbola puupäevad.

Varbola puupäevad lõpetas võimas tule installatsioon. Ühtepidi natuke kurb, et ilus aeg otsa sai, aga eks siis jälle on mida oodata järgmisel aastal. Võib olla kuulun tuleval aastal nende hulka, kes midagi meisterdavad... eks näe...

Nii mõnus on ühiselt rännata ning suurem panus on koostööl. Matkamine eeldab üksteisega arvestamist, kui ka nõrgema aitamisega. Aeg Varbola linnuse ümbruses veedetud päevadega oli mõnus. Lapsed, kes osalesid sellel matkal olid tublid ja pidasid vapralt vastu kõigele. Ilmadega vedas, olgugi, et vaheklduseks ka ilmataat omi vallatuid tujusid mürgeldamisega taevalaotuses teada andis. Ei tekitanud kellegis hirmutundeid. Kõik oli super, isegi korraldajatele, kes Varbola puupäevadega hõivatud ainult kiiduõnu võib jagada. Järgmine aasta on neil juubeli aasta.

...või omakorda varemetele, mis rohtukasvanud õuega meenutamas ammuseid aegu. Ühtlasi meenub mulle laulusõnad laulust " Vana pildiraam".

Kui keerata juhuslikult ette tulevast sihist, siis võib oma teekonnaga sattuda jahimeete "paradiisi saarele".

Eelmise pildi juurde tagasi, kuhu viib tee...? Kas keerata vasakule või paremale. Metsatee näeb välja nagu teekond muinasmaale.

Telkimis ala ning kujud, mis silmailu pilku püüavad.

Kummalielt kiirelt möödus aeg Varbola linnuse lähedal auval telkimis alal. Tore aktiivne aeg oli. Käisime uusi radu vaatamas ning avastasime palju uut ümbruses. Lahedad oli ka kohaliku rahvaga kohtumised.

Suvi - Puhkus - ja kestvad kuumad ilmad.
Mõnus...mõnus...mõnus...
Kaifin seda suve ikka täie rinnaga. Nii palju sooja ja päikest. Palju ujumist ojeee, lastele pakub palju vabadust, kui saab palju väljas olla.
Hea, kui ilm on super, siis paljuski heinamaadel mu tegevust piirab pidevalt traktoril mõne vidina purunemisega.
Eelmine nädal sai siis ostetud esikumm ehk siis mantel koos sisekummiga ligi 1000 eeku maksis. Käisin selleks veel autoteeninduses, et lasta uus mantel peale panna. Reedel niitsin Suure - Hansu maadel, kuid ma selle maa niitmisega ühele poole ei jõudnudki. Olgugi, et ühe päeva jooksul kahel korral kahe tera juures neete vahetatud. Lõppes mu niitmine siis alumise rihmaratta laagri purunemisega. Ma ei osanud ah ega oh enam öelda. Eile hommikul traktorit üle vaadates ...jah tagumine kumm toss, jubeeeee... nüüd pole küll enam muud teha, kui teha see suur kulutus ja osta uus mantel koos sisekummiga.
Kuna abikaasal ei olnud niidukile ega traktorile aega pühendada, käisin lastega mustikal Dirhami lähistel(minu ema elab Noarootsi vallas). Korjasin kolme lapsega umbes 5 l marju. Pärast seda käisime siis veel Dirhami rannas ennast jahedas merevee leotamas. Veetsin siis päeva õhtupoolse aja ema juures. Lapsed ütlesid, et tore päev oli.
Autog jukerdas mitmel korral. Kolmel korral keeldus käima hakkamast, siis armatuurlaual olevas kütusenäidik kippus rohkem nulli näitama, kui tegelikku kütte kogust paagis, mootori temp. näidik tegi seda sama. Viimasel ajal on tehnika hakanud alla andma, kas siis kuumusest või lihtsalt teatud vidinad on kulunud.

Alustasin hundivaatlusega Tõrasoo LK alal,Kose nõmme ja raba piirimail, kus talvel kolasin ning kuu aega tagasi poris nähtud jälgi leidsin. Öö oli selline, poolik kuusirp taevas ei andnud mingit valgust , palja silmaga seletas palju näha. Lootsin kuulda hundi ulgu, kuid metsas valitses täielik haud vaikus. Minu kõrv ei haaranud mingit kahtlast heli, mis oleks teavitanud metsakutsa lähedal olust. Järelduse tegin koera käitumisest, kes ei lahkunud mu juurest sammukestki ning teatud kohtades turja karvu püsti ajades. Kogu aeg hoidis lähedusse. Mind ennast valdas kõhetunne, kuid olin põnevil, kas trehvan kuulama või ligiduses luusiv võsavillem, olin valmis hullemaks. Kuid loodetud ja oodatud tulemus jäi olematta, selle võrra ka kergem hakkas.
Tunnistan, et olen kogemuse võrra rikkam. Kui ei tee seda, mis huvitab, öö veeta rabas. Olen oma elus mõne korra tundmatus metsas öö veetnud ilma telgita.
Mida ma kõige rohkem kardan on kummitused (mul puuduvad selles osas küll halvad mälestused), aga kokkupuuteid ikka on olnud.
"""Kõige ehedam mälestus metsas ööbimiesst on mul selline, kus ma Piritalt - Lagedile tagasi teel koju, langes veresuhkur alla nomr taseme ja pidin tegema väikse puhke pausi. Käisin koeri treenimas Pirita koerte koolitus platsil. Kell oli kuskil kella 2 paiku öösel, kui mul veresuhkur tase madalale kukkus. Enese tunne oli kohutav, mul oli kaasas kolm koera. Ainus mõte tol korral oli, et visata natukeseks pikali. Asupaigaks oli siis Iru silla otsas olev männi noorendik. Valisin sellise koha, kus männi okkad moodustasid kerge isolatsiooni kihi maapinnast (hoiab eemal niiskuse). Pikali visanud lasin koerad rihma otsas vabaks, mõtlesin, et ega nad minu juurde ei jää. Kuid rohkem ei suutnud enam ka mõelda, sest uinusin kohe. Magasin sügavalt unega umbes kaks tundi. Ärgates leidsin koerad ennast soojendamas. Üks oli mu selja taga, teine kõhu ees ja kolmas (kes oli eakas koer pime, kurt ja natuke kange kõndimisega) lamas mu jalgadel. Koerad hoidsid neid probleemseid kohti soojas, mis tegelikult vajavad sooja. Aeg oli novembri algus, ei olnud veel külmaks läinud. Olles oma unest virgunud ehk siis saanud tagasi oma norm energia jätkasin kodu teed (sealt umbes oli veel 6 km). Tol korral sain aru missugune väärtus on koertel, kui nendega tegeleda.

Eelmine nädal laupäev 31.07. käisime Raplas laadal. Sinna minek toimub alati meil ratsa. Kuna liigume otseteed metsadest läbi. Ja kohati kasutame paralleelselt teega heinamaid. Mis viga nüüd, kui tehnika ajastu on täienenud sellise mehanismiga, millega saab rohumassi kohe purustada (väetiseks). Minu õnneks on nendel hooldatud maadel super hea ratsutada. Eks veel läheb aega, kui ratta tee Raikkülla lõplikult valmib.
Ok... see selleks. Laat toimus, kuid aeg vast ei olnud selleks sobilik - kuu lõpp. Paljudel selleks raha otsas või kui siis osteti hädavajalikku. Teenistus jah, oli alla igat taset.
Tagasi tee tegime pikemaks, käisime ennast ja hobuseid kastmas Valtu tehisjärves. Enne hobused, siis ise korra järve kastnud. Siis kappasime mööda heinamaid Raikküla taha. Läbi alevi keskuse oma metsa rajale (otse tee Raikküla töökodade tagant meie talu alla välja. Mulle meeldib liigelda metsas varjatult ning hääletult.

Eelmine nädal sai käidud Elvas ja Elva - Vitipalu matkarajal. Mul oli asja Hellenurme. Siis tekkis lastega ujuma mineku mõte ning liisk langes Otepää külje alla jääv Pühajärv. Kuid olukorda tekkis jällegi muutus, kohtusin kursakaaslasega. Alul sai suheldud Pühajärve lähedal kasvava Sõjatamme all. Tamm oma võimsa haruga pakkus varju ja mõnusat vilu. Kuna autos istuda oli võimatu, võttis higistama. Siis soov ujumise järgi oli suur, aga vahe peal helistas töökaaslane Hellenurmest, kellele pidin järgi minema. Nata väike pettumus tekkis, et ma ei saanud Pühajärve ujuma.
Selle eest Kariniga metsas seeni jahtimas oli ka mõnus vaheldus ning ikka esimesed seened pannile , see oli minu jaoks väga haruldane (seda enam, kui meil eksisteeris kuumus).
Täna sai Lepatriinu maaüksusel karjatara valmis ja kolm hobust aedagi lastud. Alustasin kohe uue aiia tegemisega kodu lähedale.
Ponid on metsas mesinädalatel... Käime lastega vett sinna vedamas.
Homme Raplas laat.
Pühapäeval kahe tunnine matk.
Puhkus algab, olen täna viimast päeva tööl. Ja 2 augustist algab puhkus.
Augusti kuu on tihe matkamise kuu.

Elupuu Talu Ratsamatkad

Elupuu Talu Ratsamatkad
http://et.wikipedia.org/wiki/Parmlased

Mõnus päev, käisin kolme tunnisel matkal, aga muidugi parmude ja vaablastega sai kimatud võidu. On kohti metsas, kus pole peale kärbeste ühtegi tüütut putukat. Kuigi iga kord enne matkale minekut saab hobused putuka tõrjega üle lastud.
Sobli all jõudes, vaatasin, et Tõnumaa OÜ puhkemaja on teinud omale matkaraja tähistuse (sinine laik puutüvel). Raja enesega ma rahule ei jäänud. Maha kooldunud ladvaga puud ulatusid minu ja teiste ratsanike kohale, kus üks ratsanik pidevalt jäi kuskile taha kinni ning maha kukkus kahel korral. OK Pärast matka helistasin puhkemaja perenaisele, kes siis ütles, et neile meeldib selline rada. Mul tekkis ahastus...olen aastaid kasutanud neid ja peale minu on veel teisigi kasutajaid RMK metskonna inimesed, siis jahimehed. Alati on see super korras olnud. Ja nüüd öeldakse et neile meeldib, ma ei ole kuskil näinud niisugust hooldamata matkarada. Kahes kohas oli puudeladvad nii kokku põimunud, et minu peast kadus nokats.
Ahastus on peal, minu tegemistest ei peeta lugu. Ma ei saa liikuda hobusel sellisel rajal, kus oksad naalduvad ratsaniku kohale. Ei saa korralikult sammugi käia, kui oksad torkavad siia ja sinna. Oskamatu ratsanik lendab kohe seljast, kui jääb kuhugi kinni. Kuidas luua koostööd...?, minu eesmärk pole kellegagi riidu minna.Tahaks, et kõik saaksid käia sellel rajal. Mul on lihtsalt arusaamine,et puhkemaja pererahvas pole enesele selgeks teinud, missugune peab olema matkarada.

Achtung...Achtung...Achtung
Vipera Berus (harilik rästik)
http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_r%C3%A4stik;
Eelmine nädal laupäev pärast võistlustel käimist läksin naabrinaise aiia tagust trimmerdama. Kui ma oma tööga jõudsin kasvuhoone küljele jääva kiviaiia juurde, kust põgenesid kolm rästikut kiviaeda. Üks rästik roomas mu varvaste eest (ammu maha niidetud heinavaalu seest kiviaiia suunas), esimese ehmatusega suutsin neid nähes hüpata kahe või kolme meetri kaugusele kohtumispaigast. Toibunud läksin kohe uudistama kohta, kuhu nad põgenesid. Peaks ütlema, olid väga julged veel ennast näitama. Veel hetke näitasid ning kadusid kiviaiias peituvatesse salakäikudesse. Olen viimased päevad uuesti otsimas käinud. Oletades, et aeg peaks olema õige. Kuid jah enam pole näinud. Küll nad uuesti ilmutavad, kui nad arvavad, et neid miski ei hirmuta. Tegelikult ussi hirmutab igasugune müra tekitav heli. Peesitada nad siis ei taha enam. Mul on veel üks rästikute elupaik teada. Käin neid aastaid vaatamas. Minu jaoks on nad huvitavad, kuid teatud distantsilt.
Huvitav seik veel... eelmine aasta ühek matkal juhtus selline lugu, kus kahe hobuse vahelt jalutas rästik üle matkaraja, nüüd püüan veel rohkem olla tähelepanelikum, et ennetada juhtumit kus keegi võiks saada viga (mõtlen kokkupuudet hobuse ja rästiku vahel). Täna peaks saama haiglast välja mu õepoeg Sander, kes sai metsas käies rästiku käest hammustada.
Olgem tähelepanelikud!

Käisime täna Tõrasoos, huntide jälgi ajamas. Leidsimegi lisaks metssea, põdra ning kitsede jälgedele. Tegime maastiku trenni Teelele ja Teebaale, ühtlasi käisin vaatamas, missugune on raja seisukord. Kohati oli ikka umbes, nii et me pidime palju võimlema ehk siis hobuse kaela vastu surudes puu okste alt roomates.
(Jürisson Jaagu talu juures). Vaatasin, et Ihomaa talule kuuluv heinamaa on tegematta. Farmer on väga usin olnud, sellel aastal kõik heinamaad ilusti ära teinud. Mulle meeldib lagedatel heinamaadel galoppi teha (kui see pole pehme - pehme maa puhul võib kõõluse ära tõmmata ja oht kukkumiseks suurem). Seda peab teadma.

Eile toimus ratsavõistlus Raikkülas. Mõned kuud tagasi pidasin tütre Anetega plaani, et võiks minna ja proovida. Ja proovisime ning tulemus oli rõõmustav. Kuid mis masendavaks tegi oli teada saamine, et enamus võistlus alasid on Ratsaliidu litsentsiga (võistlejal on litsents ja hobusel on litsents). Oooh õudust,nädal enne võistluseid teada saades, kadus võistlustele minekule igasugune tahe. Mis on vajalik, et võistelda, vajalik on enne võistlemist õige aegne hobuse vaktsineerimine, siis peab võtma Ratsaliidu liikmeks. Peab oma klubi moodustama, kas ei ole neid asju palju, mida peab enne tegema, et saaksin võistlema minna.
Hea meel ikka, et kasvõi väljas pool võistlus kava siis sellistele hobustele korraldatud võistlus oli ka hea kogemus lapsele.
Mõte liigub ikka edasi minna. Pean oma klubi moodustama, millal see saab toimuma ja kui suure hulga inimestega?
Praegusel hetkel on meie tegemised põlve otsas, aga tulemused on näha. Tahaks veel paremaks minna ja selle nimel ka tegutseme.
Mida, kuidas ning mismoodi, see siis silmaga saab näha olema. Kõike ei tohigi avalikustada, miskit peab olema ka saladuses.

Elu on nagu seiklusfimis.
Täna hommikul kaarutama minnes tabas mind väga suur ebameeldiv üllatus traktori taga ratta juures. Kumm millele eelmine päev oli õhku juurde pumbatud oli tühjaks läinud. Eelmine päev läks kardaani rist, siis kaarutajal oli üks võlli pea keevitusest lahti, ning traktoril läks järjekordelt küttevoolik katki.
Hommikul abikaasa pumpas vett tagaratta rehvi- teavitan, pidas vastu päevasele töö koormusele. Ainus mõte mis mu peas tagus täna, et ma isegi ei tahtnud ühtegi kõnet suurt vastu võtta, et kaarutaja peaks vastu. "Ma ei hinga siis mitte üks teps"...muidu lahe nüüd mõelda tagant järele pingele.
Päeva naelaks sai korraga kummi lõhkemist meenutav pauk, oleks keegi näinud, kui kiirelt hüppasi traka pealt maha, et näha milline kumm lõhkes. Kuid kõik olid terved...õnneks....aga mõtlemis ainet siiani, mis asi oli, et mis tegi pauku.
Järgmiseks aastaks hangin uuema ja vastupidavama kaarutaja. Tänavu aasta kevadel lükkasin ostu edasi. Kuna see kaarutaja on oma töö ära teinud. Natuke on seda raske remontida ja samas ohtlikuks on sellele agregaadile kivid ja igasugused ssügavad lohud.

Selline suvi on meie talus, küll koormas või kuhjas.
Olen viimased kolm päeva aktiivselt niitnud.
Kahel päeval käisin altuurat tegemas, oli vast alles heinamaa. Natuke meenutas niitu, kuid niit ka polnud. Üksikud kuused, oi kus oli kive. Lõhkusin selle maa peal kaks sõrga ära. Kuna mees puhkas, siis vahetama pidin ise. Kui ma esimese sõra laste abiga ära vahetatud sain, ooo... süda sees hõiskas, et hakkama sain. Imestasin, et sõra vahetus on nii lihtne. Õige tugevusega kinnitamine nii palju mul ikka meeles seisab, et mutri vinti üle keerata ei tohi.
Vahe peal nokitsesin lastega juppideks lagunenud looreha kallal, kuid mis teha, kui ei ole miskit nagu silma ees, kus miskit asi kohal pidi seisma oli ikka mõistatus küll. Kolm päeva seisis looreha kasutult metsaheinamaa servas.
Täna niitsin, aga nii kui kiireks kipub asi minema, siis satuvad teele ikka apsud. Viimasel niitmis ringil lõhkes küttevoolik ja kus pritsis nagu purskaev, traktori ühe hoobiga naaftat täis. Lisaks kuumale mootorile sattununa hakkas mootor ka veel tossama.
Viimased minutid lendasid nii kiirelt, et jube kohe. Tööle pidin minema.

Söödvarumises nii palju, hetkel on koos kahe kuu hein (15-le hobusele) ja 5 kuu silo 57 rulli 8-lt ha. Head meelt valmistab, et hindasin heinamaade rohukasvu õieti. Vaja on veel 30 rulli heina, siis võib talvele rõõmsasti vastu minna.
Niita on vaja veel 10 ha ringis. Täna hommikul vahetasin oma elus esimest korda niidukil sõra. Ei olnudki raske, eks sai veel üks raskem asi ära tehtud (nimetus teadmata).

Ma ei karda madusid, kuid neid puutuma ka ei hakka. Nii olen trehvanud kahel viimasel päeval heina töö ajal kahel korral vasksete ussidega. Vaskselt helklev siug, valmistab mulle huvi. Nägin esmakordselt, kui kiire võib olla jalutu sisalik heina kõrte vahel vilksamas.

Ilmad, aktiivne heinatöö ning ratsamatkad peale selle. Hetkel toimuvad matkad õhtu jaheduses, kuna kuumaga ei taha ise ka mitte kuskil liikuda, hetkel veel tohutult parmu massid lendamas, isegi putuka tõrje vahend ei sobi neile enam. Õhtu ja ongi mugav ratsutamiseks.
Esmaspäeva õhtuks selgub, kui palju pean veel sööta hobustele varuma.