Ehh taas on poisid tõrjutud seisuses. Märakarjal on möödas silmaheitmine või ripsmeplaksutamine Frycile ja Pokkerile. Olles jälginud inna aega erinevatel märadel ja nende huvitatust ruunadele, siis kõige populaarsema koha karjas märade inna ajal saavutas ülekaalukalt Fryc. Pokker pidi leppima kahe mära poolehoiuga. Kõige huvitavam tegelane on meil Mann, kes kõikus oma meeldivuse näitamisega nii Pokkeri ja Fryci poolehoiu võitmisega, kuid jah poisid polnud Mannu tähelepanust huvitatud. Nende keha keel väljendas, et ohh mis päkapikk meil siin on ja jalutasid lihtsalt tast mööda. Mainin, kui pidin sellisel perioodil käima lasteaias Mannuga, siis jah probleeme kui palju minemise peal. Vahepeal heideti silma koos kahele jalale tõusmisega naaberaias elutsevale kirjule ponitäkule... 
Kuid aastaid meenub mulle iga kord üks jõululugu, kui helistajaks oli kadunud naabirmees M.Kütt. Kes ette taha vabandas, et kogemata esisilla veol meie hobuste koplist  läbi jalutas ja mu ,,tüdrukud" vabadusse päästis. Kuna ise hetkel Tallinnas abikaasaga Oleviste kirikus mehepoolse sugulase pulmalauas just viibisin. Ohkasin ja helistasin koju, kus siis tüdrukutele selgitasin mis juhtunud ja prooviksid karja minna püüdma. Kui tüdrukud läksid karja püüdma, siis hobusekari näinud, et lapsed tulevad olid sabad selga võtnud ja panid pimedas punuma. Kuna lastel puudusid lambid, sest kella aeg oli 19 paiku õhtul. Tagasi helistajaks oli mu vanem tütar, kes nuttis ja teavitas, et Anete keeldub hobuseid temaga otsima tulemast. Ja ta üksi ei julgenud minna. Teate mis tunne tekib, kui kodus on seis null ja mingit lahendust ei suuda koheselt välja mõelda. Nii oligi, et pärast tütre kõnet veel pool tundi pulma lauas istumist ja õnneks pidu pikalt ei kestnud, tegemist siiski läbi-lõhki usuinimese pulmaga, kus tegemist siiski karsketega. 
Koju saanud läksin üksi  hobuseid kella 22 paiku  otsima. Lamp mis minuga kaasas, ei näidanud hästi ja ei suutnud lugeda millises suunas kari kappas. Kuna oodata oli -20 kraadi pakast. Ühtepidi suur mure ja hrim, sügav lumi, et miskit hamba alla saada hobustel. Kuhu nad läksid või kuhu nad end küll peitsid. Ja üks tund kulus mul siis jälgede lugemisele. Jõudsin veel teavitada Rapla politseid, et kui peaks suurele maanteele välja jõudma, et siis teavad kohe ühendust võtta.
Surusin hirmu ja mure sügavale peitu, kuid öö möödus magamatta.
Hommikul aga juba aegsasti kella 6 paiku uuele ringile. Siis ma veel ei leidnud ja kuna mul ka graafikujärgne kella  7paiku tööle minek. Aasta oli siis 2009 ja 26 detsember.
Kell 8 tuli kõne Anetelt, kes teavitas, et leidsid hobused ja viisid koju. Milline kergendus... 

Kõige mõnusam hetk on see, kui karjamaa servas hobunaid hõigata ja siis kuskilt metsast kuulda hirnumist ja kari voolama kas siis kahe või üksteise järel välja voolama hakkab. 

Kaunist advendiaega lugejad.

Suurimad vabandused ette taha teie ees, kes viitsite ja aega leiate siia kiigata. Kuna eelmise nädala kolm päeva möödus enamusest haigusevimmaga võitlemiseks. Kõige raskem oli kolmapäev, õnneks ja hea meel, et majas ka abiline Olav eksisteerib, kuna vanem tütar veel töökeskkonnas vajalikke tegevusi toimetas, siis teda päeva ajal kodus polnud. Kaks päeva olin dieedil ainult tee, alles reede õhtul vajas juba organism soolast toitu.
Kolmapäevase lõuna toimetas Olav, ise üritasin õhtul läbi haiguse ise ka miskit teha ja õhtusöötmine koos tütrega oli väga meeldiv. Soov oli kangesti hobuseid näha, see on lihtsalt mõnus, ma ei saa neist niisama mööda minna. Pean nägema kõiki, kuda nende söögiisud või keegi pole viga saanud. Jälgida igat kriipsu ja kraapsu hobuse kehal. Kui pika ajaline kogemus on näidanud, et päris ükskõikselt suhtuda ei tohi.
 Kuda hobustega, vahepeal nagu kaane pildist näha sadas meil kogus uut lund sellel sügishooajal maha. Ja mõtted liiguvad ühe noore hobuse ree ette paneku proovimist. Muidugi hing ühtepidi hõiskab tahaks nagu saani või reesõite teha. Herta on juba sellises vanuses, et aeg seal maal, et peab olema kõrval juba noor hobune ja muidugi seda mul ka on.
Eile olin juba välja, lasin seekord Anetel treener olla, kuna Fryc oli väga ärevil, pidin siis tooma trenniplatsile  Pokkeri. Kuna algne plaan oli Anne-Maiga tegeleda, kuid selgus, et seda soovis ka Aade teha, siis mul ei jäänud mul midagi üle.
 Mainin juba ette ära, et kogu tegevus oli lihtsalt maas ja käe kõrval. Proovisin vaikselt  kõiki koolissõidu elemente. Lõpuks, kui hakkasin ise ära väsima, panin Pokkeri seisma ja küsisin jalga, kui asi ikka massaažiks läheb on Pokker kohe nagu naelutatud ja pilguga kõigi mu liigutuste juures ja kõige lõpus venitasin teatud minut-kaks kõiki jalgu eraldi, mida nauditi ikka täiega ehk siis hobuse kehakeel väljendas suurt tänulikkust, selles suhtes mida ma talle pakkusin.
Mulle meeldib loomade puhul see, kuidas nad oskavad oma tänulikkust väljendada....
Lihtsalt kaunist kõike selle uude nädalasse ja aasta viimase kuu algusega...
 

https://www.facebook.com/BarefootHorseMag/photos/a.213700588806668/1130967967079921/?type=3&theater&ifg=1

Õnneks leidub meilgi juba neid müügis, kuid veel tellimusel kusagil hobuvrasustuse poest välismaa kaudu. 
Hoian ennast pidevalt kursil uute teemadega. Kuna mu ühel hobusel on probleemsed kabjad, kuhu on võimatu rauda alla lüüa. Siis järgmise aasta ratsa hooajaks hangin need. 

Eilseks plaanitud saepuru vedu jooksis aia taha. Kohe mitte üks teps ei meeldi kiirustamine. Kõige rohkem kirun ennast, et vbiimasest sõnnikuveost unustasin ära, et põkal ei ole hüdrosüsteemis õli (aitab tõsta taga olevaid aiskasid, mille külge kinnitatakse põik latt, kuhu saab haakida vedamiseks sobiva haagise). Kõige pealt kulus hommikune aeg Raplasse ja tagasi tulles kui traktorit uuesti käima proovisin panna, et suht jälle nipiga käivitamine. Ja kui traktor käima pandud selgus, et tõstemehanism ei funka õli puudumisest... Ja kui andsin teada, et jätan asja katki, kus inimene proovis anda mulle lahendusi, kuid enam mulle ei sobinud üks. Mul kulub sinna sõiduks pea tund ja siis saepuru laadimine kottidesse ja tagasi sõit.... Tegin uba eelnevalt kalkulatsiooni ära, kuna tegu suht kärsitu iseloomuga inimesega, siis ma ei tahtnud ennast häirida lasta. Pigem eelistan omi tegemisi ja asjatamisi ikka rahulikumas ja mõnusamas tempos teha. 
Autoga hetkel omi sõite haagisega teha ei taha enne, kui tagumised amordid ka vahetatud. Kuid järgmine nädal kindel, et peab ka rehvid vahetama. Kuna vaja treikut vedada 9.12. Tegu taas ühe üritusega, kus me siis oma ponide, koera ja kitsekestega väljas.... Yes taas midagi põnevat...
Hein söötmiseks ok, õnneks on piirdunud ühe kehvema rulliga, ainus mis pähe on turgatanud on see, et tegu metsaheinamaalt metsa äärse mis jääb varju, muud ei midagi. 

Fryc ja Pokker koos Herta ja Laomurellaga. Kuna Hertal ja Laomurellal vahel harrastus aedadest läbi käia. Said nad koos uute suksudega kokku pandud. Muidugi Fryc oli sillas ja proovis Herta poolehoidu võita. Pokeril savi, kas on teisi või mitte, aga olla karjas koos teistega. 

                                                       Silma heitmine naabripoisile. 
Mis toimub ja kuidas toimub?
Täna hommikul juba kella 6 paiku aknast õue piiludes oli maa täiega valge. Ja nii saigi hobustele sööt juba kell 7 ette antud. Ja jagasin päris korralikult. Pokker vajas juba teist tekki lisana selga. Kui päike tõusis langesid miinus kraadid veel madalale. 
Kuskil kella 11 paiku võtsime mõned hobused ja läksime maastikutripile. Fryc ja Pokker puhkavad. Teen juba vaikselt plaani, heal juhul kogenud ja vanemad hobused 2 korda sadula all käivad nädala sees on ok. Pokkeril laseme puhata ka järgmise kuu, lihtsalt jälgime söötmist ja üritame leida parima puhkavale hobusele. Päris valmistoite, mis liiga kallid ka ei taha. Mõte on hankida head silo kusagilt. 
Pokker hakkab karja hulgas väga leebe loomana, kui ta jälle endast väiksemate hulgas on, siis Poki ise lingutab kõrvu ja näitab nägusid, et kõik on minu. Miks peab jälgima loomi kui neile on jagatud söödaportsjonid ette. Keegi ei jääks ilma ja keegi ei ole liiga eemale tõrjutud seisuses. Normaalseks eleutegevuseks söödakogus peab käes olema. Ponidele hetkel palju jõusööta anda ei saa. Kerge puhkereziim. Saavad need kes rohkem sadula all käivad. Nojah, üks päev oli tütar Anete oma hobuse Pentaga probleemid. Penta näitas kogu oma ilu ja jõu numbreid. Isegi kahele jalale oli tõusnud.

Jälgin igapäevaselt hobuste söömiharjumusi ja isusid, kas söövad hästi. Ja märgata vähimatki kõrvale kallet. Hetkel olen otsinud vastvat se-e koostisega mineraale. Aastaid tagasi oma esimesele hobusele sai ostetud. Oli see väga hea komponent kaera juurde lisamiseks. Kuis viimastel nädalatel mis olen uurinud hinna ja koguse suhteid, siis mineraalide komplektid kipuvad kallid olema. Kuid eks aeg aitab lõplikult valida ning ostule pühenduda. 
Küll on firmasid kus midagi müüakse ja leida õige sobiv toode hobuste söödale. Hoian ikka meeli uutele toodetele, et kui midagi sobivat leian, siis ka selle hangin. Olulised söödad on olemas. Kuid igakuiselt pean varusid ikka täiendama. Mõtlen vahel olemas olevatele lisada midagi uut prooviks. 
Eile õhtul jälle hobuseid ühelt karjamaalt teisle lastes märkasin, et Pokker ei pääsenud ühegi sööda kuhjale lähedale. Fryc on enesele saanud haaremi, mis koosneb hetkel 5 märast. 
Pokker hirnus küll öösel sees olles. Kaalusin isegi seltsiks väiksemad ponud tuua, aga hea ilm jäid ikka ööseks välja. Käisin isegi korra suhtlemas öösel ja mainisin küll hommikul saad jälle välja. 
Järgmine nädal saan siis katuse laudmaterjali kätte, et mingil ajals saab siis väli varjualune ka valmis. Kui karja saab kahes eraldi hoones hoida on neil piisavalt ruumi koosolemiseks.
Ja muidugi lahenes täna ka allapanu teema, kuid muidugi plaanin põhku hankida, et mingi osa oleks mõnusaks polstriks külje alla ja annaks bioloogilist sooja. Ja nautida õhtutunde rahuolevaid sukse puhkamas.
Ja muidugi ootan jätkuvalt ponimaja detaile... Eile suhtlesin tootjaga, kuid hetkel mingit objektiivset vastust ei saanud. Väheke murelikuks teeb, kuid suhtlen täna ka...