Käisin eile siis jalutamas koertega. Muidugi viis mu teekond mööda karjääri servast. Nüüd lõpuks on ilmunud ka hoiatavad viidad. Varemalt neid polnud. Minu alateadlik hoiak ei lubanud eriti lähedale minna, et kiigata mis ja kui sügavale siiski mindud on. Kuna vahel lõhkamistööde käigus ka meie maja siiski väriseb. Ja ükskord, kui olin päevast und võtmas ja olingi sügavasse unne suikunud, kui üks põrakas mu ülesse äratas. Lõhkamistöid tean ja tunnen, teen vahet. Kunagi vana-vanemate juures elades sai aastaid-aastaid kogetud. Kõike mis lõhkamisega seotud. Kaevust vee kätte saamisega oli ka vahepeal tegu, nii et puuriti veel sügavamale, et vett kätte saada. 

Ka kaevanduse serva jääv võssa kasvanud heinamaatükk, millel siis inimtegevusest mälestuskuvand. Natuke nukker ja samas meeliülendav leid võpsikus. Kuid teadmine, kes seal elanud ja heina teinud jne. kuidas inimesed sealt lahkusid. Nukker toon poeb hinge...

Ojake, mis vuliseb aastaringselt, osavett suunatakse karjäärist, et paekivi lõhata.

Nordik tema halastamatu kepiorjus, leidis kraavipõhjast ikka paraja toika, et talle seda visata, et saaks jäägitult ära tuua. On alles koeral vastupidavus.

Mulle tänane ilm täitsa sobib. Mõnnasin täiega tegevusi hobustega, lastes neid karjamaale kuhjatud silo sööma. Öö pidi sees veetma, kuna õhtul ja öösel lisandus natuke märjama poolset lumekest.
Oo jaa, täna pidi tulema öösel mingi maagiliselt ilmatu suur kuu nagu seda mitmel rindel meediasõnumitest lugeda olen saanud. Nojah mis ma arvan nendest rituaalidest, see oleks nagu üks joogasamm, kuid nagu ei ole ka. Teatud põlisrahvastel on sellised rituaalid, mida siis etendatakse teatud tseremoniaalse tantsulise mantrate huilgamise hõiskamise teel.
Eelmise nädala 8.11. ootasid mitmed Vanga ennustuse täideminekut maailma lõpu teemadel. Mu abikaasa, kes jälle piiblipõhine usklik, siis tema ühinenud jälle teatud ringkonna usklikega, kes sügavalt usuvad, et nüüd jah on maailmalõpp käega katsutavas kauguses. Ja vahel peab neid diskussioone kuulama, mina muidugi rehman käega ja lahkun alati diskussiooniväljalt lihtsalt lõpuni kuulmata ning üle õla olen ikka jälle maininud, et maailma lõpp tuleb ootamatult, mitte kellegi ettekuulutuse järgi.
Kõik sõjad ikka inimolendite poolt õhutatud ning vanadest aegadest ikka kõvade meestena tuntud Dzingis Khaan tahtis ikka rohkem maid ja rohkem sõjasaaki (hobuste, kariloomade, orjastatud naiste näol). Nii see on, et muidugi islam tõstab järjest pead ning pagulasi leidub meie enda Eesti Vabariigis.
Kurb tõdemus, et inimesed põgenevad kodudest ja tahtes leida elu uuest riigist. Kuid jah minu jaoks uued inimesed eriti veel islamimaadest ei paku usaldust. Juba lugesin, kuidas korjatakse pagulaskeskustesse laste jaoks õppetarbeid, mänguasju... Nojah, püüan mõista. Samas meie heaolu, turvalisus on kõikuma löönud, kas praegune poliitiline seisukord suudab tagada oma rahvale piisava turvalisuse...?
Rootsis on turvalisus kõikuma löönud, juba politsei ridadest lahkuvate töötajate näol. Paljud kardavad oma elude ja perede pärast. Miks ei võeta ja ei uurita, mis toimub mujal...?
Miks just nüüd, kui on tulemas jõulud, mis väljendavad rahu ja endasse vaatamisse jne.

Ja seda enam, kui praegu on veel hingedekuu, kus peame meeles oma lahkunuid esivanemaid. Mõtlengi, et mida vanaisad oleks praegusest seisukorrast arvanud, sest tihti esivanematelt saadud arvamus kuulus ka ikka nagu au sisse. Kuid nüüd kui mõni noor saab võimu juurde kaotab kõik endast ja oluliseks saab vaid lihtsalt kuskilt millegi ära võtmise ja kuhugile kellegi ette ennast upitada, et tema on maailma parim.
Oh jah, loen ja mõtlen omi kirjutatud ridu, kuid nii see on. Jälgisin kõrvalt ka vabariigi presidendi valimisi. Mul polnud ühtegi sobivat kanditaati. Ja olen hetkel jäänud praeguse presidendi suhtes neutraalsele seisukohale. Ei oska hetkeolukorras oma ravamust väljendada.
Kuid ühe ettevõtte juhtimisstiili sain küll enda jaoks selgemaks, mis on mulle väga oluline...

Mis tehtud ja mis teoksil...
Esimene reesõit tehtud, küll lühike, aga siiski midagi ikka. Kuhu kaob mu aeg...?

 Peab veel trenni tegema, et hobune oleks parajas füüsilises vormis. Natuke vorm käest ära vajunud.

Blogi lugemine on ületanud üle 70000 lugemise. Väga lahe, samas vahel teevad mõned sammud elus natuke tuska ka. Nojah, nendest tuska valmistavatest teguritest räägin mõni teine kord.
Kuid kõige meeldivam on hobustega tegelemine. Saigi siis looduses käidud ja tütrele näidatud, mis on juhtunud Hundi-Lundi hoiualal metsaga. Ulatuslik raie, kohati valgustusraie ja kohati lageraie. 
Tojaka talut ümbritevad kiviaiad sootuks paljaks ja nähtavale toodud. Maastikuline pilt muutunud palju.

Ees liikudes korjasin enamus lumest enda ja hobuse peale. Nii, et mõni koht pärast ratsutamist ikka vesimärjaks oli ligunenud. Ja alles mõni päev tagasi kahe jalaga jääst läbi vajudes ikka põlvist saadik märjaks saanuna tööle naasesin. Jah see olen mina, kui midagi ei juhtuks.

Londoni nimeline talu paistab ka nüüd välja. Enne olid mattunud ja peitunud metsade rüppe, kuid nüüd asetseb nukralt uhkes üksinduses lageraiete rüpes nukrahoonena.

Aimatavad lume all olevad kiviaiad, oli mu üks meelispaiku nii ajaloo rääkimisel. Tegemist ajaloolise talukohaga, kus on säilinud kiviaiad ja süsteemidesse kujundatud põllumaa eraldus. Kuid kaasaeg on toonud muudatused ja osalt maakasutuses natuke laisavõitu omanikud. Niikaua, kui elas peremees oli ka ümbrus rohkem hooldatud. Kuid sellele on oma kindlaks määratud hoolduskavad, mille alusel seal tegutseda võib. Tegemist on kaitsealuste orhidee kasvukohtadega ja natuke on paigast jäänukitena põllukivi kuhjad. Üle 15 aasta tagasi eksisteerisid veel vanast ajast aida ehitust meenutavad küünid. Kuid aeg, ilm on teinud oma töö nad maatasa mädanenud. Kahju, et meie eestis kombed ei lubanud neid taastada nagu Soomes, Rootsis, Norras nähtud küünid ülesse kõpitsetuna ja mingi kaitsevahendiga immutatuna siiski elupäevi puidule pikendust annab. Kuid õnneks tänapäeva tehnoloogia lubab juba vahetada püstiseisvatelt hoonetelt natuke mädanema kippuvat palki vahetama.

Lumi maas, puude peal, ja seda jagus veel puude alt ettevaatlikult turnides sain kogu sahmaka endale selga. Hobustele on soojendus homseks reesõiduks tehtud, loodan, et saan ka reesõidu pilte siia jagada. Nii kihk on, et saaks lõpuks oma uue reega liiklema hakata. Yess, päev täna olnud. 

Laupäev ja pühapäev sai viibitud koertekrossil Pärnumaal, Jõulumäe spordi ja tervisekeskuses.

Kahe võistluspäeva öö veetsime ülilahedas metsaonnis. Paljud ei tee ikka vahet millised onnid on tasuta kasutamiseks ja millised tasulised. Tuleb võtta lahti RMK kodulehekülg ja sealt saab ülevaatliku info. Eestis leiduvate metsaonnide olemasolust.

Leida üks onn, oli meil tegu. Kuna mu nuti telefoni kasutamis oskused veel napivad, siis jäin lootma ühele telefoni kõnele (Tõnu Jürgenson), kes teab ja tunneb Eestimaa erinevatest paikadest super hästi. Piisab lihtsalt küsimusest, kus asub ja kuidas pääseb. Üks huvitav tõik selle kohaga oli, et asus Laiksaare metskonna kontori juurest 500-600 m metsa sees, kuhu viis looduseõpperada.

Ja nii me siis oma kahe neljajalgsega öö ära veetsime. Koerad nautisid meie seltskonda, kuna uni tuli varakult kella 19 paiku, siis ärkasime kuskil kella 1 ajal. Jõime kohvi ning lisasime mõned pakud lõkkele, et tuli hommikuks ära ei kustuks. Iseenesest maja küll sooja ei andnud. Mis meie rõõmu tõstis, et veetsime öö looduserüpes. Mina nautisin muidugi super hästi valitud varustuse suhtes ööpuhkust metsaonnis miinus kraadide juures. Lahe on vahel midagi teisiti teha.

Eelmise nädala lõpuks valmis ka minu kaua oodatud regi. Kahju oli mõelda, et pean hakkama uut rege ostma, aga poeg meisterdas nii nagu ta ise ütles, et mööda minnes ja valmis ta saigi. Ootan sobivat reelund siis reetama. Yess midagi rõõmustavamat.

Väga huvitav on see, kui vahel olen välja sõitnud või planeerinud päeva varakult ette, siis ühele päevale võib juhuslikult mitu asja kokku sattuda.
Reedel õhtul taheti laupäevaks tööle, kuid selles osas mainisin, et ei saa. Ja Laupäeval sooviti ratsutama tulla, kuid olin tüdrukuga peaaegu Tartusse jõudnud. Seekord jäi see ratsutamine ära, kuna mina kui treener olin ära.
Olles Aade Tasku juurde maha poetanud, aga ise põikasin Lõuna Keskuse raamatupoodi. Tean juba vanast ajast, et saab aega piisavalt veeta nii palju kui soovi on. Vaatasin, millised teavikud on ilmunud, saan abiks olla uute raamatute valimisel raamatukogu juhatajale.
Väga lahe üle pika aja oli olla Tartus. Ja liigelda ning arutleda tüdrukutega liiklussõlmedest.
See selleks, konverents oli veterinaar meditsiinialane täiendkoolitusena korraldatud. Ja oleks ma varem sellest midagi teadnud, oleksin ise ka osalenud. See oli mõeldud varasemalt registreerinutele. Kuid piirdusin vaba aja kasutusega natuke hetke endale. Raamatud meeldivad, juba neid käes hoida ja lihtsalt visata pilku mõnele leheküljele.
Tõin täna kauni halli tähnilise kuke. Hästi sõbralik, korra Raplast läbi põigates lipsasin ka hooldekeskusest kukega läbi. Kuidas rahvas ahhetas ja ohhetas, et milline vahva tegelane. Ja kui suuremõõtmeline samas hästi julge. Kes hea meelega süles võõra käest pakutud sepiku viilusid nokkis. Nii lahe, ise jälle pisikese tüdrukuna tunnen. Varsti panen ka pildi.
Kodus homseks on plaani võetud, et peame korraldama toas olevatele tibudele natuke suurema siblimisruumiga puuri aga juba rehe alla, sest toas olemine läheb juba nende jaoks liiga palavaks. Muidu hiljem võivad tekkida terviseprobleemid.
Ja kodus olles pani imestama nümfimamma omapärane sulepuhevile ajamine ning tagurpidi saltode tegemine nöörrõngal. Miskit esimene arvamus, et linnuke soovib sauna või õigemini vihma. Nii saigi spray pudel võetud ja natuke teist vihmutada, küll keeras ja väänas nautides piisku mis ühtlase joana siis sulestikule langes. Mis teha, loomadest lindudest ikka mida vaadata ja näha.