Tegin selle sammu, panin Albu müüki. Armas ja rahulik poni.  Üks minu enda koolitatud, ostsin 8 aastat tagasi. Ja ostja leidus kiirelt. 

Sommidega juba mitmeid vestlusi maha pidanud. Igasuguseid kahtluseid täis mõtteid. Tundub meie hobusekasvatajate seas pettureid, kes on müünud kabjalisi tervise probleemidega. Üks somm oli väga pahane, kes lubas kahe nädala pärast vaatama, et Albu maha sain müüdud. Minul savi sellest pahandamisest, olen pidanud palju kogema, tagasi sideta, kas hobune ostetakse ära või mitte. Mõne poni müümisega paar aastat oodanud. Vahel tuleb vastu võtta kiiremad otsused.

Albu vähemalt uues kodus ootab Sind uus väike omanik kellele olla esimene hopa. Ilusat elu ma usun, et kohtume. Hoiame sidet.

Ja lubadus kahe nädala pärast on minu jaoks pikk aeg. Kõike võib juhtuda inimese tujudes ja mina ei viitsi kedagi taga ajada. Siiani olen näinud inimesi, kes on käinud hobuseid proovimas. Ja pärast proovimist kaovad, tagasi sidet andmata. Oleme siiani saanud vahendajateta hakkama. Üks vahendaja tahtis head võistelnud hobust odavalt kätte saada. Seda ma ei teinud. Nüüd plaan jätkata teadliku tõu aretusega ja tean oma suunda.

 Mul oli oluline, et Albu leiaks ruttu uue kodu ja tuligi. Kuid veel viibib meil talus. Millal läheb ära, ei jaga veel. Mul on väga kahju küll, aga jah ruunana ei tooda ta mul midagi. Soovin järglasi. Mitte enam väikseid ponisid. Mann jääb, kuna on ikka soovitud alla meetri poni. Ja vanust 15. Vot kus aastad on lennanud. Mann on üks mõnus poni, kes käib Kellukaga vahel mõne hobusega kaasas (aitavad treikusse minna).

Plaan veel paar hobust majapidamisest ära saata. Jäävad need kellel suurem koht südames ja kelle osas oleme valmis ka sööta koguma. Hetkel on tähtis, et mu noortele hobustele jääks oma koht. 

Üks põhjus miks, mul on üks Teeba järglane Luna, kellel on seletamatu jala probleem. Ja vaja arsti visiidi jaoks raha koguda. Mis häda hetkel ei oska ise ka rohkem kommenteerida. Teeba on mu üks lemmik hobuseid (tk 150 ringis). Ja tal on kenad järglased. Olgugi, et ristand hobune, olen lihtsalt suuruse pärast, maastikule on hea anda sellist hobust kes on piisavalt kõrge. Oma iseloomu kiiksudega.

Olles hommikul taas jõusööda portsud kolmele kabjalisele jaganud. Natukese aja pärast nägin, et Lembs ja Teeba olid pikali visanud. Ja Fryc tukkus nende kahe vahel. Ja tukkumine kestis sinna maani, kui tüdrukud omi kuivanud riietele sauna järgi läksid.

Sauna maja.

Kutsuti järgmine aasta ka külla. Hetkel ei soovi, Velise, Sulu, Kasti küla läbi sõidetud. Arvan, eelistan vististi mõnda uut paika. Muidu oli hea koht ööbimiseks ja toidu valmistamiseks. Lähedusse jääb jõgi, kus saab vees käia. Ja kui kohalikega suhelda, lubatakse ujuma minna, kus on ujumis kohad.

Kaks viimast ööd julgesin juba majas ööbida. Tegelikult ajendas ööbima siseruumidesse mu parema küljes seletamatud valu pisted. Eile sai korralikult lokaalselt valuvaigistavaid plaastreid peale pandud. See leevendas ei lasknud valul tugevamaks minna. 

Tänane teekond kulges palavas leitsakus. Hobused olid vägagi kodule meelestatud, siis parmu ralli, kärbse ralli keskel. Tagasi teel Moodra silla ületamise järel tulime maha, et sirutada ja lõdvestada lihased. 

Koju lähedal metsa vahel sadama hakkas. Hobuseid lasipuu külge kinnitades sadu tugevnes. Sadulat viimast tagasi tulles, tuli lisaks vihmale veel jämedat rahet. Mina õhukeses riietuses. Hobuse kõrval libastusin enne koplit korralikku muda lompi. Ajas ennast naerma selline olukord.

Seekord siis sellise retke läbinud, andis tagasi mulle mu kaduma läinud energia. 

Selline armas pilt koos Sulu külakeskuse perenaisega.

 

 Ja muidugi õhtu lõpetasin saunaga ja keskkööl. Kogu selle nädala aja jooksul ei jõudnud magama kordagi varem, kui keskkööl või hiljem. Lihtsalt ööd on ju valged. Ja kuidagi elu tahab elamist. Ja mitte miski ei anna tunda vähesest unereziimist.

Eile sai siis korralikult vees käidud. Viimasel kahel päeval ei riskinud oma tervise pärast vette minema. Mingi seletamatu valu paremas puusas valu sööstudena nõrgaks tegevalt. Iga kord unustan ära, kui valu sööst ilmub, kipun hinge kinni hoidma (aitab valul süveneda). Kui hingata sügavalt sisse välja, kaob ka valu. Ja eile õhtul Veliselt tagasi tulles, mul see ka tehtud sai. Nii et mingil hetkel imestasin, et valusööst kadunud. 

Velisele mineku alguses üks auto meeletu kiirusega selja tagant ehmatas mu hobust, kes hüppas üle kraavi täis nurga all. See hüpe vallandas jälle mu valu hoo. Päris kohe oigama võttis. Midagi võtsin läbi valu hingamise ette ja Velisel varju all istudes teatud lõdvestavaid harjutusi sooritasin. 

Iga kord kui ma Kusminite majast möödun, tuleb mul kurbus hinge. Lihtsalt üks armas ja hooliv inimene, küla hing oli Jüri Kusmin. Keda enam siin ilmas ei ole. Iga aasta kohtun tema naise Maiega Velise laadal.

Nüüd nii pea siia Sulu-Velise kanti ei satu. Kui alles sügisel ja ikka laadale. Olen jäänud nii selle traditsiooni külge kinni. Kohtuda jätkuvalt siinsete kultuuri ja küla elu edendavate inimestega. Ja ööbida telgis mis on mu traditsioon, lumes, vihmas, tormis jne. Mida kõike pole näinud... Siia kanti toob tagasi inimesed, nende suhtumine ja hoolimine üksteisest.🐎🐎🐎🐎🐎🥰💝💝💝💝💝

Hobustega Velisel, kiigesaare juures.

Leidsime ühe metsavahelise tee, kus siis ka mõmmi essu hunnik ilutses. Kuid tee lõppes mudaseks muutunud raiesmikuga. Minu hops oli valmis jätkama teekonda, kuid mina arvasin teisiti. Ei pea riskima liigselt teadmatusega. Kuigi kaart näitas ühte, aga tegelikkuses oli midagi muud. Ja liikusime tuldud teed tagasi. Ja tagasi tulles põikasime jõest läbi. Ja söömisega. Õhtul said kõik üks tunni jagu valve all süüa niitmata alalt. Eilsest pole mul ühtegi pilti tehtud.

Pildistasin kella 4 hommikust päikese tõusu. Olin eile üpris väsinud, mobiili laadimise ajal ära kustusin.

 

Eilne päev oli ilus, mõnus ja putuka rohke. Alustasime juva hommikul.11 oma ratsa retke. Esimene peatus Sillaotsa talumuuseum. Kus lapsed polnud oma elu jooksul kordagi sattunud.

Mõned eksponaadid olid nii jäetud, et neid sai ka oma käega proovida.

Uus väljapanekute maja.

Tunnike kulus uudistamiseks.

Samal kui meie uudistasime muuseumis, siis hobused pidasid muuseumile kuuluvas vanas õunapuu aias pidu. Rohi rinnuni ja õnneks varju pakkuv ehk putuka vaba.

Kui siis sealt lahkusime, oli võetud suund külastada ajaloolist Konovere silda. 

Mida rohkem lähemale Pärnu maanteele jõudsime. Seda enam hakkas põksuma süda põues. Märgid tähistasid seda, et seoses tee laiendusega on selles piirkonnas suur teeremont. Olles maanteele lähedale jõudnud, jätkasime olematuks kadunud teed silla alt. Otse tee ületamine oli välistatud. Jõudsime välja siis ehitus töö maale, kus pidime näitama häid tasakaaöu ja juhtimis oskuseid. Siin selgus, et mille peale poleks ka unes tulnud. Mille peale hobused pöördesse võivad minna. Olles õnnelikult silla juurde jõudnud. Ühe arusaaja kopa juhi juhatatud näpunäidete järgi.

Pidasime siingi tunni ajase pikniku, et hobused süüa saaksid ja juua. Nüüd selle matkaga on selgeks saanud, et sellistes kohtades liikudes, kus poed puuduvad peab endal kaasas olema snäkke jne või joogivee filter.

Muidugi tegime kolme peale väikse snäki lõuna. Oli magusat ja soolast. Ja muidugi, sealt ära minek oli ka oma ette number. Igal pool pooleli olevad töö projekti tee tammi ehitusega koos nähtavate geotejstiili välja ulatuvate servadega. Mida hobused väheke pelgasid.

Ütleks, et autojuhid olid väga viisakad, kuna Lembsu paanika hoogu kütsid ülesse need tekstiilid, siis autode müra. Ja õnneka väga mõistev ratsanik, kes käitus Lembsuga mõistvalt juhtides kõikides tema hirmudes võites läbi usalduse. Suured veokad häirisid ikka kõiki. Tagasi tee kulges juba kiirelt ja lõbusalt. Läbi elatud seikadest Pärnu maantee laiendus ehitusega.

  

 

Eilseks planeeritud päeva plaani tõstsime tänaseks. Pilves ja liialt tuuline ilm. Tegelikult mõte oli hobustele veidi puhkust anda. Käisime lähedal olevas jões hobuseid leotamas.  Seekord hobused tulid hea meelega vette ja Teeba oli valmis mind koos ohelikuga avastusretkele viima. Saime ikka päris pikalt üles voolu jalutada. Kuna kohalikud olid tellinud jõe puhastuse, siis pool kõrkjatest kaldale tõstetud. Tegemist Raplast läbi jooksva Vigala jõega, vanasti kandis nime Konovere.

Täiega chill värk. Vesi külm ei olnud. Täiesti talutav, käin botastega, nüüd testingi mis on kõige parem veekogudes käimiseks.

Siin kandis ollakse nii huvitatud hobustest, et meile oli veel õhtuks külla kutse. Olen siin varemgi ratsamatkadega läbi sõidul olema. On mul ülimalt mõnusaid lugusid siinsete tuntumate inimestega jagada. Ja see teeb kuidagi suhtlemise vabamaks ja muudab oma inimeseks. Sööma maa hobustele maja juures juba otsa korral, üle kolme päeva ühes kohas veeta ei saa. 

Täna siis kaunis ilm ja oleme avatud põnevatele seiklustele.

Öö läbi ikka korralik tuul, ei saanud korralikku und. Samas ikka valve hobuste üle. 

 Eilset päeva võtsime rahulikult. Hommikul tibutas vahepeal hoogu lisades suurema sajuga. Liikuma hakkasime, kella 14. Sai kaks korda jõest läbi käidud. Teades ja tundes oma hobuseid. Tulin sadulast maha ja siis olid kõik koos minuga nõus läbima jõe koolme kohta. Siin kandis on selliseid kohti mitmeid. Nii me vältisime asfalti ääres liikumist. Mul on teada siin kandis kohalikke või põllumajandusele vajalikke metsateid. 

Poe juures hobuseid kinni sidudes, saime taas tunda looduse meelevalda, meie jaoks õnneks. Saime vähem vihma ehk siis vihma eest varjus olla. Tunnike viibisime ehk nii kaua kui sadas. Ja sadu lakkas, alustasime tagasi teed 7 km. Ja nii kui tuttavatesse kohtadesse jõudsime, võttis Teeba oma juhi tarkust suure innuga.

Mind tabas nostalgia laks, meenusid mu enda lastega matkatud ajad Velise-Valgu kandis.

Ma ei suutnud mõista miks Teeba tohutult kiirustas, Frycil katsetasime kalosse, mis sobisid valatult. Kus oli pehmem maadtik seal ei kasutanud, muudes kohtades, kus oli kruusateed, seal sai alla pandud. Hangin talle pigem uued krõpsu kinnitusega buutsad, seal piisavalt auke, kust vesi välja voolab. Igal juhul teine päev matkast möödas.

Poes käisime hankisin magusat, loodan piisavalt.

Õhtul peale õhtusöögi lõpetamist, saabusid külalised, kes tulid hobuseid vaatama. Siinses kandis ei ole enam suur looma pidajaid (hundid, karud) on kahandanud loomapidamis huvisid. 

Varemalt oli siinsetes metsades väjemalt kümmekond veise pidajat. Kui mina oma hobusekarjaga Sillaotsale naasesin, siis olin ma alati tähelepanu orbiidis. Jutud levivad kiiresti, kes ja kust... nii eilegi poes selline kõne aine minuga ühe kohaliku meesterahvaga tuli. Poe ukse taga oodates vihma lõppu käisid ka kohalikud hobuseid uudistamas. 

Alustasime siis eile oma ratsamatka laagrit. 27 km läks sujuvalt Sulu külla kappamisega. Kahel korral saime vihma. Teadmine, et saame majja. Sulu külamaja perenaine oli maja ära kütnud. Tüdrukutel oli hea meel, et saavad riided vahetada. Esimese vihma järel sain teada, kui hea varustus kellegil on. Mina panin peale kaitseliidu telkmantli. See on üks parimaid abilisi mul matkadel olnud. Kuna tulin enne Moodra silda maha, teades, et hobused üle ei taha minna. Ja Teeba ei kannata ratsaniku seljas olevaid üle gabariidi lehvivaid riide esemeid. Olles saanud Kasti külast läbi, läksin tagasi sadulasse. Hobustel tuli tagasi eluvaim, mulle tundus, et olen Teebaga kunagi Sulu ja Kasti küla kandis matkanud.

Südamest lootsime, et järgmine vihm võiks tulla kui oleme majja saanud. Teekond oli valitud kulgemiseks läbi metsade meelega rahulikum samas mõnus. Mõni traktor või auto ei seganud. 

Kasti küla kihas elust ja tegemistest. Aktiivne osa põllumajandusel,  metsameestel,  põlluharimine ja suur lüpsifarm.

Hea meel tütre abi üle, kes vedas autoga magamise varustuse ja vahetus riided. Ja karjuse tarvikud. Tütar mõtles, et paneb ajaviiteks aia ülesse, aga see oli nii õige ajastus hakkas uuesti vihma sadama. Kui jõudsime Haimre-Sulu teeristi kus näitas Sulu külamaja 1,5 km. Ja hakkas kergelt tibutama. Ja 1,5 km maad liikusime traavis. Muidugi andis tunda minul parema jala põlvel pikk sõit, teistel mõni lihas veel. Kuid järgmine päev tuleb veidi kergem endale ja hobustele, et lihased saaksid taastuda.

Nii olen ma juba aastaid teinud. On ka vankriga asju veetud, kuid Kellukalt ma ei nõua sellist pingutust, mul hetkel noored hobused välja õpetamisel. Ja varustuse veoks eelistan suuremat hobust. Kelleks tulevikus on saamas Vimbu.

Mina valvan hobuseid, kuna Teeba on osav karja karjusest välja vedama. Magamis varustus mul pidevalt testitud Rootsi ja Soome jahedamates tingimustes matkates. Natuke olen kurb, kes ei julgenud tulla ratsamatka laagrisse. Kartes vihma ja pingutusi. Need mu tublid trennilised soovisid, et teeks ikka ära. Ja nii me kolmekesi oleme.

Teeba rahutu hing, pärast kõigile kolmele Marstall Sinfonie söömist. Rahulikuks jäi. Ja tukub, hoides ühtlasi minul silma peal.

Lasin tüdrukutel magada, 10 tegime hommiku pudru võileibadega. Täna on plaan Valgu poodi külastada. Vaja söögilaua täiendust, magusat juurde.

Täna lihased hetkel toonuses.

Albert loodab trenni saada. Näidis on see, kui poni on saanud iga päev tegelust. Ja tema arvab, et teda peab ka täna võtma.

Hommikul käisin metsas hobuseid vaatamas. Mõnus oli vaadata kuidas nautisid.

 

 

Eile oli hästi meeleolukas õhtupoolik. Tähistasime Pentagoni 13 ja Lembitu 12 sünnipäevasid. Lembsu omanik käis selle päeva puhul väiksel maastiku tripil. Ja Anete Pentaga. 

Eelmine nädal oli ka üks kurb sündmus, lasin Nordicul minna koerte maailma...eks endal pole veel enotsioonid lahtunud. Harjumatu, üks asi kui koer läheb hinge, kellega on vaeva nähtud. Raske on omaks võtta, et vanusega tervise hädad saabuvad, sõltub kuidas kellegile. Nordic lihtsalt juba kukkus jala pealt, ja valud mis teda saatsid üle keha. Ei olnud meelepärased.

Praegu jah uut kutsikat ei võta. Talvel korra mõte oli kolli võtta. Kui mu tütrepere sheltie võttis, kadus igasugune huvi kolli võtmise vastu.

Albu jälgimas minu tegevusi välja pool koplit. Tegelikult on tal selline nõudlik ilme...et ootab mõnusat nämmi ehk jõusööta. 

Mainin kui palju oleks käijaid kui kõik oma lubadused täidaks. Kuid tänavu aasta tundub, et raha lugemise kriis on jõudnud paljudesse peredesse. Eks näe kuidas suvi kulgeb.  Ja selle järgi peab järgmiseks talveks tegema mõned korrektuurid.

Ja ongi juunikuu, ilmateade eile õhtul teavitas, et on tulemas soojalaine vahelduvate saju hoogudega. Sadagu, nüüd pean leidma mehe, kes aitab kasvuhoone plaadi ära vahetada. Saab kasvuhoonega tegelema hakata. Muidugi uue mulla ja sõnniku sisse vedama.

Pardid said uue elamise ja on kenasti omaks võtnud. 

Laupäeval käisin maastikul, nautisin rahulikku ja mitte valvel olekut. Võtsin rahulikuks kulgemiseks Kata. Otsisin orhideesid ja muidugi leidsin. Orhideed võluvad oma iluga nii nagu Uku Masing oma raamatus kirjutas.

Eelmine nädal neljapäev lõpetas järgmine lenda lasteaia lapsi, kes kooli ikka jõudnud. Väga emotsionaalne ja mõnus ühtse pere tunne. Eks näe mismoodi asjad lasteaia osas edasi kulgevad. Muidugi mina ei jäta, jätkame oma hobutunniga ükskõik millise valemiga.

,,Unistan oleks mul miljon eurot ostaks koolimaja Lipal ära, aga edasi peaks väheke maja laskma remontida. Mõned ehituslikud amortisatsiooni probleemide tõttu vallal ülejõu käivad... kuidas maja remondi kulusid hallata.. aga noh need on unistavad, kuid minu osas mitte täidetavad. Tahaks päästa, aga kuidas." Elame näeme, ees on tulemas Enn Vetemaa mälestus päev, mida aktiivselt hetkel planeerib pr. A.Kalf.