Käisin eile siis jalutamas koertega. Muidugi viis mu teekond mööda karjääri servast. Nüüd lõpuks on ilmunud ka hoiatavad viidad. Varemalt neid polnud. Minu alateadlik hoiak ei lubanud eriti lähedale minna, et kiigata mis ja kui sügavale siiski mindud on. Kuna vahel lõhkamistööde käigus ka meie maja siiski väriseb. Ja ükskord, kui olin päevast und võtmas ja olingi sügavasse unne suikunud, kui üks põrakas mu ülesse äratas. Lõhkamistöid tean ja tunnen, teen vahet. Kunagi vana-vanemate juures elades sai aastaid-aastaid kogetud. Kõike mis lõhkamisega seotud. Kaevust vee kätte saamisega oli ka vahepeal tegu, nii et puuriti veel sügavamale, et vett kätte saada. 

Ka kaevanduse serva jääv võssa kasvanud heinamaatükk, millel siis inimtegevusest mälestuskuvand. Natuke nukker ja samas meeliülendav leid võpsikus. Kuid teadmine, kes seal elanud ja heina teinud jne. kuidas inimesed sealt lahkusid. Nukker toon poeb hinge...

Ojake, mis vuliseb aastaringselt, osavett suunatakse karjäärist, et paekivi lõhata.

Nordik tema halastamatu kepiorjus, leidis kraavipõhjast ikka paraja toika, et talle seda visata, et saaks jäägitult ära tuua. On alles koeral vastupidavus.