Viimasel ajal olen siia leidnud jälle käimise tee. Hommikune jooga tund virgutab mõtteid ja meeli. Pärast venitus-hingamist nautida lihastes kerget toonust. Mida aeg edasi, seda enam vilumavaks ja füüsiline keha liikuvamaks muutub. Endal on üllatavalt mõnus olemine. 

 Tegin koeratoidule kulutatud summadest kokkuvõtte ...hämmastav ja siis imestame kuhu raha kaob. Kuna olen leidnud kindla firma kust otse tellin. Mõttekas on hulgim osta ja kui veel koju tuuakse. Ei pea selleks km kulutama, et poest spets toitu tuua.

Tibud kasvavad, kas nad kõik alles jäävad ei oska öelda. Kui nad koorusis oli 7. Nüüd on jäänud neli. Ühel hommikul oli ühel tibul jala luu puruks. Esimese hooga arvasin rahiiti põdemas, kuid vaadates jalgu, siis leidsin paistes liigese ja vales asendis jala. Uurisin ceti käest, mida annaks teha. Kuid tema poolne vastus, et dr kirves. Kuid nul ei tõuse isegi nii väikse linnu puhul käsi kiireks lõpetamiseks. Tekitasin mingi lahase, kuid seda ei jätkunud kauaks. Tibu rapsis kuidagi maha ja järgmisel hommikul oli ta juba surnud. Kaks tibu surid ootamatult ära.  Vahepeal ostsin noorlindude mineraal sööta mis sisaldab ka koktsididioosi ravimit. Tibud kanaemaga elavad kasvuhoones, kus hoiame vajadusel sooja sees eriti külmade ilmadega. Täna hommikul neid puurist välja laskmas käies. Võtsin kõiki sülle. Nad praegu kasvavad ikka päris kiirelt 

Ka vanemast pesakonnast neli noort lindu. Kuna ühe noore kana murdis Mäx maha (oletame) ei tea. Ära polnud söödud, aga hambajäljed noor linnu kehal küll. Nordic pole praegusel hetkel ühtegi lindu puutunud. Näitab küll vahel huvi ülesse lindude vastu. 

Kui mäletate, olin  mures Kelluka tiinuse osas. Siis nüüd võin öelda, et tegemist lihtsalt ülekaaluga. Hea rohumaa sööt, aitas  ülekaalu tõsta. Kuid nüüd on normaalses kaalus tagasi, kuid natuke võiks veel vähem olla. Kuid liikuda on ponil ikka parem.

Sai eile suheldud ühe hobusekasvatajaga, kes ütles, et on tänavu aasta pidanud palju pisaraid valama. Mainis, et oleks tahtnud ka loobuda hobusepidamisest, tunne et käib üle jõu. Isegi mina ei plaaninud enam kedagi paaritada, plaan vähendada. Väsinud pidevalt endale reklaami tegemast. Tõmbame tagasi, sama meelt on ka mul noored. Valime uusi kodusid hoolega.

Juba heina ostmisega mitmeid kordi petta saanud. Kas tõstetakse ette teatamata hinda või müüakse kiiremale ostjale.

Alberti rendile andmise võimaluse tühistasin, tütar ei usaldanud  uut peret, eks kurb kogemus varasemast ajast. 

Kunagi võtan enese kokku ja räägin kogu loo. Kuid jah, mainin võtta võõras hobune hoiule, kellesse kiindud ning hiljem leiad teisest tallist kondibukettina. Eks kodu vahetus mõjus ränga hoobina. Ja omanik ei käinud kordagi vaatamas ega tegelemas. Viimane mainis, et soovis hobusega koos olla.  😭Käisime vanema tütrega hobust vaatamas ja leidsime eest kõhnas konditsioonis hobuse. Enne kohtusin talli omanikuga, kelle käest saime loa vaatamiseks. Ja hobust nähes puhkesime nutma, olles hobust nimepidi hõiganud astus taaruval sammul ligi ja sooritas oma sügamis rituaali nühkides. Me nutsime, raske oli pisaraid tagasi hoida. Ja see pilt seisab siiani silmade ees. Mitmeid kordi küsisin hobust ära osta, kuid jah siis läks neil väga kiireks hobuse ära viimisega. Tuues vabanduseks, päris omsnik tahab temaga tegeleda. Kuid seda ei juhtunud, hobune läks teise talli ülevalpeetavaks. Ja pärast meie külas käiku hobune viidi käe kõrval koju, kus ta sai elada kõigest kolm päeva ...kas teda ikka pandi magama...ei taha nagu uskuda.

Kuid pikem suhtlus uue perega jättis pigem oskamatu hobusepidaja mulje. Ükski norm mõistusega inimene ei hakka panema poni täkku tiinete suurte hobuste karja. Suured hobused tapavad võõra looma karjas ära.  Tundus, et vastutus võime nõrk ning suutmaks tagada sooliste erinevuste omavaheline klapp. 

Pakkusin proovida, kuid nad tahtsid kohe ära osta. Kuid mina tunnen vastutavana, et loom saaks õige ja turvalise kodu. Kuid nad nagu väike jonnakas laps, korrutasid ostmist. Ma keeldusin, mul oli silmade ees nähtud Testemoona, siis ma ei suutnud sellest üle ega ümber. Ja pidev minu tütre korrutamine, et tema ei usalda neid millegi pärast üldse.

Mul vaja veel natuke raha teenida. Tasuda maarent. Ja veel vaja koertele sööta ning kanade jõusööta osta.

Ja ees ootab teadmatus, kuidas edasi. Uuel aastal käibemaksu tõus, sellega asjade, sööda ja muudele teenustele hinna tõus. Mõtlen ise ka tõsta natuke individuaal trenni hinda ja teraapia töös. 

Selline kokkuvõttev kirjake sai, mil väljas suur sula.

Elu on kiire, püüan ka siia teha postitusi. Sai proovitud raskeveo mära Narcissat ette. Ja ütleks olen väga rahul. Alberti saadan ajutiselt ühte väike talli tegevusse. Ei müü. Liiga tore poni täkk ära müüa. Selliseid rahulikke ja inimesest lugupidavaid loomi on vähe. 

Talv on sajaga kohal. Eelmise nädala vahetusel käisime ratsamatkal. Lihtsalt võrratud hetked.

     

Varsti on see kõik mälestus. Lihtsalt võrratud metsad. Ja kui palju olen saanud juba suusatamas käia.

Lumi on ilus. 

Kuulates igapäev maksutõusu juttu, teeb ikka meele kurvaks. Mis ees ootab. 

Praegusel hetkel mil meil vaikne periood trennilistest. Mõni käib, et liigutada ennast. Olen võtnud eesmärgiks ennast täiendada ehk siis õppida ja täiendada. Käia ringi, vaadata, uurida kuidas teistel läheb ja kuidas keegi ületab majanduslikku kriisi olukorda.

Uuest aastast siis jõustub uus seadus loomade ravis. Iga menetlus veterinaari poolt, peavad nad läbi töö ülesannete kõik kogu menetlus protsessi koos ravimi nimetuse ja doosidega arvutisse panema ja see läbi jõuab info kättesaadavus PRIASse. Valuvaigistite ja antibiootikumide kättesaadavus muutub raskeks. Viimaselt koolituselt jäi kõlama, et mingi tervise probleem näit koolikud hobusel, sõida Tartu kliinikusse... Igat asja mida asjatundmatu inimene ei jaga, peab käima hobusega kliinikus 🤔🤔🤔🤔🤔. Tekitab minus kerget hirmu, miks nii keeruliseks aetakse. Hea küll väike loomadega, saab alati liikuma. Kuid suurloomadega on juba kauge maa tagant oma ette probleem minek. 

 See interneti maailm teeb kurvaks ja kurjaks, hävitab inimelusid. On leitud koht kus elatakse kogu emotsionaalne taak inimeste, olukordade, riigijuhtide peale välja. Kõik korraga ei  meenunud. Mul on tunne, et tahaks põgeneda. Kuhu...pole maailma osa kus probleemid puuduvad. Tuleb jätkata sealt kus oleme, miks oleme jõudnud sellesse olukorda, pisut hinge tõmmata ennast täiendada. Küsida endalt miks ma seda teen...? Mis kasu ma sealt siiski loodan saada...kui palju on mulle vaja? Kuhu plaan on välja jõuda...?

Mida mulle on õpetanud üks või teine sellel aastal juhtunud olukorrad. Tahaks alati parimat. Hetkel mõte vaikselt kulgeda ja õppida ja edasi toimetada. Võetud vastutusest ei pääse me kuidagi, tuleb leida õige jõud eneses ülesse ja edasi liikuda. 

Huvitav puuseen arenemas, eks näis kas elab külma aja üle. 

Teate kui ilus talv on kohale jõudnud. Tegin eelmine nädal loomadele lindudele korralikud kulutused. Kõik tahavad süüa.

Lakukivid olid otsakorral ja praegu vajavad loomad eriti vee tarbimiseks soolakivi. Ja mõne koti kaera.

Praegu veel jätkan kirjutamises pausil olemist. Loodan, et mõistate 

 Pole viimasel ajal postitada tahtnud. Ja arvan, et seda lähimal ajal ka ei juhtu. Teada ju probleemi.  Kuid teate kui mõnusad on ilmad olnud. Täitsa matkamise ilmad. Ootan huvilisi. Teen sümboolse hinna eest matku, et saaks tehtud kulutusi tasa. Hetkel vaja lakukive osta, allapanu ja muid lisasöötasid!

Iga päevaselt hobuseid metsakoplitesse viies ja tuues. On õppinud ära kella ajad millal mingil ajal liuguvad.

 Tänane päev oli üüber lahe. Tihedalt tegevusi täis päev. Ja kõike plaanituid töid ei jõudnud ellu viia. Vaja nüüd sõimed koplitesse ehitada.

Hakkabki oktoobrikuu läbi saama. Olen saanud käia võistlemas. Käidud sai veel Velisel, kus veetsime tormise öö, väga edukalt. 

On ka muid teemasid, palvetan igapäevaselt kõikse vägevama poole. Vajan abijõude...naabrionu eest palvetamiseks.😥☔

Kurvastama paneb inimeste suur viha, kadedus ja ära panemise vaim...tahaks hõigata...kuid mõttetu...tavaliselt kurjad lähevad veel kurjemaks ja kui mõistusse ei ole antud aru natukest. 

Elu on suht kiire ja aktiivne. Siiani olevad noored sälud on veel müügis. Raske on tänavu aasta müüa. Oleks õpetatud hobused siis veel, kuid antud hetkel käe kõrval ja natuke   korde tööd. 

Viimane nädalavahetus sai osaletud  Tihuse ratsaorienteerumisel. Seekord ei läinud me mitte oma hobustega, pigem rentisime sealt koha pealt. 

Imestasin, et sealsed eesti tõugu hobused on väga hea kõrgusega. Mis sõbivad igas mõõdus ja kaalus ratsanikule. Minu hobuseks sai Voila. Tegelikult ega mul hetkel noort hobust peale Assot rohkem pole eestlase. Siis ristand Luna, keda hetkel proovin müüa. Vaja ju vähendada. 

Järgmine aasta kevadel plaan Albert maha müüa. Hetkel on tekkinud kahtlus, et Kellukas on taas varsa ootel. Igal juhul jälgime.

Rahvas kui ei ole huvi trennis käimise ja matkamise vastu. Eelistan tööd teha. Siis hakkan ennast siduma teiste töö kohustustega.

Pole mul mõtet lihtsalt aega tühjalt raisku lasta.

Peab ette võtma kahe kinnistu vahele tugeva püsitara ehitusega. 

Mu kodu on seal, kuhu panen pea maha. Reedel kui oli minek Velisele, mööda vanu tuttavaid metsaradasid. Meenub alati enda ja tuttavate lastega veedetud ajad. Missugused ilmad on meid saatnud. Oktoober ei tohiks kedagi üllatada. Tegelikult Velisele läksin ikka sellise usuga välja, et ehk ikka ilmataat ei näita seda hullemat nägu. Kuid olime valmistunud ka hullemaks stenaariumiks.  

Laada korraldaja mure pluss Jürgen Kusmini veel enne platsilt lahkumist toonitamine, et võime minna koolimajja ööbima. Kuid minu eelistus jäi hobuste lähedusse jäämine. Hobused võivad üksi jäädes jalga lasta.

Kõige suuremaks tuul ja vihm keskköö paiku. Siis sai kontrollitud veel hobuseid ja telgi kinnitusi. Magada oli mõnus ja soe. Hommikul oli raske magamiskotist tõusta. Kuna läbi telgi seina kostis mitme inimese sammu müdin ning eestikeelne vestlus hobustest, mis pani juba kotist välja ronima. Seni kui ma telgi uksi avasin tahtis Fryk vägisi telgi uksest sisse ronida. Tegi eriskummalist häält nagu oleks teda erutanud võõraste inimeste tähelepanu. 

Frycis taastada rahulolu, andsin mõlemale müslit. Ja Fryc oli sellest sestist nii vaimustunud, et lootus oli veel oma pugejaliku käitumisega telki mahutada. Miks sai valitud just sellised hobused...Fryc lõhub viimasel ajal palju aedu. Isegi ei mõika kui mingi periood vooluga aias on. Oleme lihtsalt otsinud jõukohaseid tegevusi ning eraldada indlevatest märadest. Märad kellel ind esile tuleb, on nii hullud ühe ruuna järgi.

Vahe peal jättis Fryc oma lemmik haaremi märad kus see ja teine, üritas dzentelmeni mängida ning võluda oma graatsiliselt sportlasliku hobuvälimikuga Narcissa poolehoidu...Narcissa kes hetkel peaks enda sisemuses teist pisikest sama tõugu kasvatama on näidanud vastumeelset huvitatust Fryci pingutustele...

 September vaikne kuu, nüüd kus mul kuu lõpp päris aktiivseks muutus. Olen ma rohkem häppi. Naudin oma tegemisi hobustega suure kirega. 

Vapustavalt lahe matka seltskond oli eilsel ratsamatkal. Õhtul sai veel lapse sünnipäeval osaletud Raplas. 

Mitu nädalavahetust on juba kinni mul. Koolivaheaega sisustan hetkel plaanidega midagi lastele korraldada. Missuguse särtsu kohe külvab, kui saab hobuste ja lastega tegevusi aktiivselt läbi viia.

Mainin vaikselt mul ju puhkus. Naudin sajaga ja tundub, et õnnestunult. 



Käisin septembri alguses Soomes rattamatkal... seekord oli mul tehtud korralik kodutöö. Geps eksitas kahel korral. Hea meel, et olin ülesse märkinud, kuhu peaksin jõudma. 26 km asemel sõitsin 46 km. Ja kohale jõudmiseks Sipoonkorpi rahvusparki jõudsin 4,5 tunniga. Õnnestumine toob hea enesetunde, hakkama saamine võõras keskkonnas testib vaimset kui ka füüsilist vormi. Kolme päevaga sõitsin maha 126 km. 

Iga õnnestumine tekitab ikka ja jälle soovi uuesti kogema seda mis on inimesele antud.

Alust Raplasse, ei liigelnud läbi linna, pigem planeeritult kõrval teid mööda. Olerexi tanklas ootas tütar treikuga ja poni sai autoga jälle koju tagasi sõidutatud.

Mainin igaks juhuks, Kellukas pole tiine. Ta lihtsalt oskab enese korralikult ümaraks süüa... tal ju nüüd tütar Kalliskivi kasvamas ja temale mantlipärijaks saamas. Juba ootan põnevusega neid trenni aegu, kui saan Kelluka tütrega juba aega veeta. Hetkel Kalliskivi aastane, kuid eks järgmine aasta saab juba maatööd teha... Praegu on oluline, et poni oskab käe kõrval käia, et meeldiks inimesega koos veeta aega. Nii puhastades, jalgu tõstes.

Hetkel võtan hoogu Narcissaga tegelemiseks. Eile vaatasin, kuidas tal on ka tekkinud tohutu suur soov inimesega kaasa tulla. Eile sain südamest naerda, mingi kamm käis Fryci ja Narcissa vahel. Viimane pani teist paika, aga miks ei osanud kohe välja mõelda. Mulle rohkem tundus, et mingi suhte teema on tekkinud. Fryc on vahetanud välja oma väiksemõõtmelised pruudid, nüüd üritab külge lüüa meie teada tiinele eesti raskeveokale...kõige ägedam kõrguse poolest on see loom 170 cm turja kõrgusega. 

Mingil hetkel Teeba-Milagros oli võlutud inna perioodil Narcissast... ise veel mõtlesin...isssnda loomaaed on ikka kirev ja mõistmatu. Teeba muud ei teinud, kui piiras teist ja häälitses oma õrnal häälel omal moel.

 Kui Narcissa tuli, hoidis ta karjas pikalt eemale. Nukrutses oma tegeliku kodu järgi...teate kui raske on seda taluda, kui näed, et hobune igatseb oma kodu järgi.

Jätkame rõõmuga oma sügisest elu.

Kaunis sügis...mõtlen millal ise viimati sadulas istusin. Meenus, sai seda tehtud septembri alguses. Olen häppi, et on tulemas traditsionaalsed tegevused. Mulle ei meeldi passida. Seoses vähese tegevustega oleme võtnud karmid otsused vähendada hobuste arvu. Saaks ise täiendada ja teha individuaalset trenni. Ja kes tahab trenni saada, siis peab mitu päeva varem ühendust võtma. 

Jätkame tavapärase Velise laada ponitalutusega. 

Matkamise põhitõed.

 

• matkamine on looduses liikumise üks vorme, kus matkaja liigub arvestades seal kehtivate reeglitega;
• matkamine on sihipärane tegevus, kus igal matkal on oma eesmärk ja teada selle saavutamise moodused;
• matkamine annab võimaluse inimese vaimsete ja füüsiliste võimete tasakaalustatud arengule;
• matkamine on sport ilma publikuta;
• matkamises nagu spordiski, kehtib Ausa Mängu (Fair Play) põhimõte;
• matkamine on seiklus, kus üheks edasiviivaks jõuks on uudishimu ja kammitsevaks jõuks reaalne ohutaju;
• matkamine on ümberlülitumine igapäevasest elurutiinidest omaette olemisele või oma parimate sõprade seltskonnale;
• matkamine on jõukohane igale eale.

 Ilus sügis. Vähene huvitatus ratsamatkadele. Muud ma ei oska välja pakkuda, kui et rahvas on raskustesse sattunud. Lugeda igapäevaselt mis ümberringi toimub. Palju segadust on tekitatud ka vabariigi valitsuse ministri tasandil. Vahel on tunne, et korjaks seitse asja ja põgeneks kuhugile, kuhu pole meedia välja annetel kohale jõuda. Mõttetu on lugeda ajalehti või vaadata telekat. Kõige eest ju maksame. Naljakas on see, et isegi komposti eest peame hakkama eraldi tasuma🤔🤔🤔🤔🤔.

Jätkan mõtte ainetel. Paar nädalat tagasi levis kulutulena kaduma läinud hobusekuulutus, kus levitati täiesti vale infot. Keegi varastas koplist looma ära ja kindlasti viidi üle piiri. Hobuse kaotsi minemisest möödus kuus päeva, kui avalikkuses teavitati, et hobune leiti aga kahjuks surnuna....mõelge selge peaga.🤔🤔🤔🤔🤔 Kes tahab vanat 18 aastast ja haiget hobust!????? Mis lõpp tulemus, hetkel on tõde avaldamata jäänud. Kuid kulisside tagant on kuulda olnud, et kas leiti surnult kaevust, siis nende hobuste koplis asus ka tiik. Hobune polnud kodunt kaugele läinud. Minu oletus inimesed ei alustanud otsinguid kohe oma kodu ümbrusest. Ja see jätab kummalise suhtumise, et hobune kuus päeva hiljem leitakse kodu koplist surnuna!...?

Ma ei jaganud põhimõttega kuulutust, arvasin kohe. Loom leitakse surnuna. Vanade ja haigete loomade saatus on selline. Mul oli üks mära selline, et nii kui kinni jäi kuhugile, oli valmis surema🤣. Kui mitu korda ratsamatka ajal pehmesse mutta vajununa ühe jalaga,  viskas koos ratsanikuga mudasse pikali ja pani veel silmad kinni. ,,Nii ma nüüd suren". 

Loomadega juhtub igasuguseid imelikke asju ja miks mind see varguse jutt häirib... Mu enda naaber süüdistab mind oma vanade ponide kadumises maha müümist....? Ma ei viitsi enam selgitusi jagada.

Jätkan kordamist, et eelmine aasta kutsusin naabrit mitmel korral mõtlema, et peaks võtma enda järjepidevalt hulkuvate loomadega midagi ette võtma. Märtsiks puudus sööt, loomad elasid alaliselt minu juures pahandusi korraldades. Mis tavaliselt vastuseks sain kuulda ,, mahlaka sõnavaraga sõimu, sõimu ja veelkord sõinu". 

Maikuu 28.05.2022 helistasin hommikul vara, kuna pidin tegelema jälle naabri loomade pahanduste likvideerimisega. Helistasin isegi väga ettevaatlikult, teades naabrionu ,,vaimukat sõnavara, olin selleks juba valmistunud". Minu nõrgaks küljeks ei oska vastu sõimata😥 ja pole siiani seda ära ka õppinud. Vaatamata naabri järjepidevale vaimsele terrorile, mida on aastaid jagatud. 

1.06.2022 olin hommikul Raplas, kui naabrionu helistas ja alustas minu päeva sõimamisega, katkestasin tema sõnavõtu, lihtsalt telefoni sulgemisega. Siis sain teada ta õnnetusest pojaga ,,Kaastunne". Ma ei suuda sellisele inimesele isegi mitte südamlikku kaastunnet soovida. Olles olnud kannatajaks tema ebastabiilse pideva alkoholi joobe uimas saadetud otsesõnu ,,solgitoru umbe jooksmisest" vaimse terrori kannataja aastaid. Suudan ignoreerida, kuid need millega mind ta on proovinud jalust rabada enam pole. 

Oma igapäeva elus kasutan praegu palve jõudu, et lihtsalt oodata seda kannatlikuse õppetunni lõpp vastust. Mis see olla saab, ei tea. Edu neile, kes mind hukka mõistavad.... Kuid jumal teab, kui puhtad on mu mõtted ja teod ... Ja ei hakka ma kellegilt loomi võtma ega maha müüma. Praegu enda hobuseid müües. Pole veel kuidagi edenemist märgata. Kui hind oli odav, käidi vaatamas, aga loodeti pool muidu kätte saada. Parema meelega panen juba magama. Ma olen teinud kulutused järgmise talve söödale. Pean kinni maksma tehnikale kulutatud remondid. Mille tõttu ei saanud ma kohe heinamaale niitma. Mõelge inimesed, kui te algatate diskusiooni hobust osta, siis olge endas kindlad teatud küsitud summat välja käima. Mul pole hobune karjamaa sümboliks vaid milleks ta siiski mõeldud aasta sajandeid oli...inimese parimaks sõbraks. Ma olen sunnitud hobuste arvukust vähendama. Tahan olla inimene ja elada endale ka. 19 hobuse pidamine pole enam rõõmu pakkuv. 

Mulle meeldivad väljakutsed, inimestega suhtlemised, trenni tegemised nii individuaalselt kui ka koos. Elan jätkuvalt positiivses maailmas, mis sellest, et mul käib terror mitmel rindel. 

Meite viiru tibu on suureks kasvanud suled seljas. Veel on vanemate sööta ja toita. Käin kõlaris nüüd pidevalt kontrollimas. Kõlari asukohaks kapi pealne, siis hirm, et sealt välja ukerdades võib kukkuda.

Selline tibulinnu kõlaris kasvanud. Nädal tagasi olid suled veel osaliselt seljas. Mainin salaja on viiruka mutt uue munalaadungiga hakkama saanud ja seekord kuus muna. 

Nädal tagasi tahtsin kõlari tibu tõsta pesakasti, et kõlar sulgeda ja toast välja tõsta. Kuid viiruka mamma on visa vastupidavusega jäänud ühele kohale truuks ja uue laadungi kurna haudumiseks ette võtnud. 

Jumal tänatud ilusate ilmade eest...kuigi tänavu  aastane suvi on heinatööks väga väga väga raske olnud.  Raha mida hobused sisse toovad on kahanenud. Ja ega ühegi valemiga mõtle asju juurde, mis võiks teenuse pakkumise juures kasu tuua.

 Ja plaan hobuste arvu poolest koomale tõmmata. Endal ka lihtsam. 

Kuigi jah, müüa on raske. Kuid proovime neid müüa, kelle osas jälle nii endal raske loobuda pole. On vaja tagasi normaal arvu juurde tagasi tõmbuda. Järgmisel talvel ei soovi suurema arvu hobustega tegeleda.  Kulutused hobustele on tunduvalt suured. 

Kuidas aidata lapsel tõtt rääkida. Vahel kujutavad lapsed ette, et elavad paremas maailmas kui tegelikult elu hetkel on...mõtlemis ainet. Kirjutis on mulle saadetud jagamiseks psühhollogi poolt.

 

Täna jagan Sinuga mõtteid, kuidas aidata lastel tõtt rääkida.

Ilmselt ei ole maailmas palju inimesi, kes poleks mitte kunagi valetanud ning ilmselt pole ka sellist last olemas. Kasvõi pisivale (nt võtsin ühe kommi asemel kaks kommi, vms) on ikka suust välja lipsanud.

Lapsepõlvest ma mäletan, et valed ümbritsesid mind iga päev. Alustades sellest, et ega paljud ei teadnudki, et minu isa on alkohoolik, kiivalt suutis ta seda varjata just väliste silmade eest. Ja mina pidin ikka päris tihti valetama selleks, et mul isa pärast piinlik poleks.

Näiteks miks ma ei saa sõpru külla kutsuda või miks minu sünnipäevad pidid varakult lõppema (sest isa oli selle ajaga köögis end viinast purupurju joonud). Pisivaled olid tegelikult minu elu osa juba lapsest saati ja kodune keskkond soosis seda vägagi.

Ja nii ma siis noorena arvasingi, et see ei ole valetamine, kui valet välja ei räägi. Ehk mida teine ei tea, seda pole olnud. Päris “kahtlane” väärtus minu meelest.

Aga nii ma toimetasin ja loomulikult tõi tõe mitte rääkimine kaasa palju pahandust ja suhete purunemisi.

Küll nooruspõlves mitte üles tunnistamine, et panin saepuru naabritüdruku uksemati alla (mina panin, teine naabritüdruk jäi süüdi) või juba teismeeas, kus armusin tol hetkel oma parima sõbranna endisesse poiss-sõpra ning loomulikult sai sõbranna sellest kõige halvemal moel teada ning see oli tema jaoks väga valus.

Mina elasin oma “tões”, et kui ei räägi, siis pole seda olnud. Oehhh…

Kuna praktiliselt iga laps ikka korra valetab või hiilib tõe rääkimisest eemale ning kindlasti ei taha ma, et minu lapsed (eeldan, et Sa ei taha ka enda lastele seda) kasvaksid samasuguste väärtustega (kui ei räägi, siis pole olemas) nagu mul nooruspõlves olid.

“Kuidas saame lastel takistada valetamist?”

Kuidas siis saada lapsed tõtt rääkima - tegelikult on eesmärk pigem keskenduda just sellele.

Esimeseks peame tagama selle, et laps tunneks end meile tõe rääkimisel turvaliselt.

Kui laps tunneb, et ükskõik mis on juhtunud, tal on turvaline Sulle rääkida ilma, et tema peale karjutakse ja ähvardatakse enne, kui oled üldse kursis, mis juhtus.

Laps tegelikult tahab tõtt rääkida, sest ta ei taha selle pingega edasi olla. Ja ta räägib ainult siis tõtt, kui see on turvaline.

Laps tahab Sinu andestust ja mõistmist, isegi kui ta ei käitunud õigesti, andis ta endast parima sel hetkel.

Moraali lugemine ja karistamine ei aita lapsel tulevikus selliseid olukordi teisiti lahendada.

Sina oled eeskujuks ja aitad tal õppida, kuidas neid olukordi lahendada.

Anna juhiseid, mitte karistusi.

Kõige lihtsam moodus on seda teha teha näiteks sarnase lausega:

“Ma väga tahaksin teada, mis juhtus. Nüüd on variant, kas räägid mulle, mis tegelikult juhtus või räägid mulle väljamõeldud versiooni?”

Kui laps on vanem, siis ta juba saab aru erinevusest.

Noorematelt lastelt saab küsida: “Mida Sina kuulsid, mida Sina nägid, mida Sina tegid?”

Siinkohal on oluline see, et ka Sina ei hakkaks keskenduma sellele, mida teised tegid.

Oluline on, mida Sinu laps tegi, kuulis või nägi.

Kui jätame teised välja, siis räägib laps mina-keeles (mina tundsin, mida nägin, mina tegin jne), mis ei anna ruumi teiste süüdistamisele.

Lapsed tahavad, et Sina neid mõistaksid.

Viga, mida tasub vältida…

Kui me teame midagi, mida laps arvab, et me ei tea ja siis hakkame salakavalalt last lõksu püüdma, et ta tunnistaks üles.

No ja kui oled ta “lõksu püüdnud”, siis hakkad süüdistama ja karistama teo eest ning tagatipuks moraali lugema valetamise pärast.

Absoluutselt, valel teol peab järgnema karistus, kuid mitte sellisel viisil.

Selline “lõksu püüdmine” lõhub väga kõvasti teie suhteid ja kindlasti ei taga see seda, et järgmisel korral ta nüüd tuleb teile ise rääkima.

See tõenäosus on väga väike, sest usaldus on lõhutud ning kui ainus eesmärk on karistus, siis polegi mõtet rääkida.

Lapsel peab olema võimalus rääkida oma versioon.

Seega keskendu tõe väljarääkimise toetamisele, mitte niivõrd valetamise ärahoidmisele.

Jäta siis meelde, et Sina oled oma lapse suurim eeskuju ning jälgi iseennast. Kuidas on Sinul tõe rääkimisega lood ;)

P.S. Meil on üks nädal möödas "Kuidas lõpetada laste peale karjumine" väljakutsest ning oleme maha pidanud kümneid vestlusi ning osalejad on olnud väga positiivselt meelestatud, sest see aitab neid nö. rajal hoida. Uus väljakutse tuleb ilmselt oktoobris või novembris 2023. Juhul kui oled huvitatud saamaks esimesena infot ning esimesena parima pakkumise, siis kliki siia.

Ikka head :)

Mariliis

Ahjaa, mul on nüüd Instagramis tubli abiline ning koos tiimina anname parima, et sinna võimalikult palju väärtuslikku materjali lisada nii storydesse kui postitustesse. Tule jälgi meie tegemisi Instagramis.

Said selle kirja, sest oled meie kirjadega liitunud kas mõne kursuse või koolituse kaudu. Anname parima, et saata Sulle parimat infot vanemluse kohta ning toetavat materjali emaks olemise kohta. Juhul, kui Sa ei soovi meilt enam kirju, siis kliki Unsubscribe

Tuduriided, lendhobused...Lembs kogu loo peakangelane

Hommikul kööki minnes, leidsin juba kella 6 ajal köögi laua ääres noori (Anete ja Laura) kes söömas kes lihtsalt teed joomas. Ja Lauralt esimene teave, et hobused on lahti. Miskit, esimese hooga kiirustasin õue, unustades hetkeks, et mul ööriided seljas. Lasipuult haarasin korde ja Katu päitsed alustasin teekonda, kuid siis avastasin, et kannikate välkudes, vist pole mõtet metsa vahele ikka minna, kunagi ei tea kuhu hobused välja jõudnud olla. Kuidas ma siis külarahvale otsa vaatan, kui ma nii napis rõivastuses metsast välja astun 😂.Tagasi tuppa, tõmbasin mägimatkaja dressid jalga ja ei rohkemat. Ülejäänud jäi nii nagu ärganud olin...

Olles siis ühe ringi metsas ära teinud, meenus et mul puudus ka sidevahend. Pidasin parimaks koju tagasi, et vast keegi on mulle teavituse teinud ja mina kappan poolpaljalt metsas ringi pea laiali otsas. 

Tagasi teel koju, põikasin metsakarjamaale, et kontrollida kas keegi lõhkus aia. Ei seekord oli aed terve, aga tegemist üle hüppamisega on ületatud mu metsakoplit palistavat aialinti.

Koju jõudnuna, saingi teada, et oli helistatud ja kohe ka suund võtta Lipa külla. Hobused olid ju ületanud raiesmiku, kust ma enam jälgi ei osanud leida. Mulle endale valmistas olukord nalja, sest olles napis riietuses oma teekonda alustanud. Nii mõnegi inimese vastakaid mõtteid mõtlema panna. Samas karges hommikus jalutada said mu toatuhvlid ligu märjaks.

Õnneks hobused polnud jõudnud viljapõldu, sest asi oleks võinud mõnele terviseprobleemiga seiklus lõppeda. 

Tegelikult on teada ka põhjus miks selline loll lugu juhtus. Kodus oli Lembs, kelle ma tõin Sissule nukruse leevendamiseks seltsiliseks. Lembsul sai hommikul aga villand enne 6 ta lõhkus kodu juures aiavärava. Ja kappas metsa, et oma õe juurde Lacky juurde minna. Olles metsas olevate hobuste aia taga, meelitas Lembs hoburahva aiast välja. Kes ronis alt kes hüppas. Vähemalt jälgi uurides nii mulle kogu lugu sellise silmapaistvusega selgemaks sai.

Meil ju kodu juures kaamerad üleval ja siis pilt selge mis toimub kodu juures. Oleme pidanud plaani, et lähimal ajal paigaldame ka metsa. Mingi metsloom käib hobuseid ehmatamas. Üks kindel koht, jälgede järgi ja koerte käitumise järgi oletan, kas hunt, metssiga või ilves. Kuid midagi on, aga püüame selgitada. 

Koertest ja koera koolitusest.

 Mul on antud hetkel kolm koera, kaks linnukoera ja üks tööliini saksalamba koer.

Mis tähendab koeraga kontakti loomine. Kui minu koerad on õpetatud inimesega koostööle, siis vajavad nad pidevat pilk kontakti. Näit annan süüa, siis panen koera istuma mul on loodud silmside ja mu keha keel on täiuslik ehk siis enesekindel. Ja koer istub nii kaua ja ta ei tee mitte midagi. Silmside säilib kuni loa sööma andmiseni. Minu põhimõte, koer peab lõpuks lõdvestuma ja kui ma luban siis sööma. Aeg ajalt kiirustan ise, et igapäevaselt neid elementaarseid võtteid kasutada, kui tekib käitumises mingi tähelepanu tõstev märk, siis muutun jälle kontrollivaks.

Arvavad paljud külalised, kui nad on pannud koera istuma ja eemale suunanud käsklusega ,,tagasi" , siis peab olema koera kavatsuses kindel, et ta ei rabaks endale sobival momendil viske eset käest ära (võib juhtuda, et inimene haaramise momendil saab tunda koera hambaid). Tööliinikoeraga suhtlemine eeldab kindlat keha keelt ja oskus ignoreerida (lõpetada mäng, kui muutub tuliseks ja hammustusega lõppevaks-tekib erutus protsess). Mäng on see mis koera tähelepanu paelub, kuid vahel pean sekkuma ja koera seltskonnast eemaldama, sest koera võõrad inimesed ei oska tajuda kust maalt tuleb koerale anda aega mängus rahuneda ja siis edasi võib mängida. Koera koolitus ongi see võlu protsess, et mul on vaja koeraga kontakti, kuid teatud kordadel juhin siiski mina mängu, aga mitte koer. 

Praegu tegelen igapäevaselt Mäxu tirimise probleemiga. Järgmisele verejälje katsele minnes ei peaks jääma häbisse, et koer tirib ja või jäljel olles tekivad muud mõtted pähe näit üle jälje jooksnud värsked metslooma jäljed ja see värske lõhn paelub rohkem kui mitu tundi maha pandud vere jälg. Koeras tekiks pühendumine korraga ühele lõhnale. Koera koolitus on pidev tegevus, millest ei saa mööda mitte mingil juhul vaadata.

Üks valdkond on pannud mind veel põhjalikumalt uurima, koerte omavahelised purelemised. Viimane koerte omavaheline lahing jäi nüüd kevadesse. Seekord lahutas Anete koerte kakluse. Millise osavusega haaras tagajalgadest, tõstes üle 30 kilo kaaluva saksalamba koera õhku ja keerates selja peale ning pannes seliti, ning hoides 15 min selili asendis kuni rahunemiseni (koer ei tohi ärevas seisundis inimest hammustada). Ja lahti lastes ei tohi tormata teisele koerale oma hambaid sisse lööma. Kõik koerte vahelised probleemid tekivad üli erutunud olekus. Õnneks oleme pere keskel arutlenud igat koerte vahelist kaklust kuni detailideni lahti. Peab ju olema selge, miks tekkis ja mis saab edaspidi veel muuta koerte omavahelist suhtlust sallivamaks või veel parem kui omavahelisi konflikte üldse pole. 

Täna olen siis piisavalt palju kirjutanud...

Tänavu aasta on meid õnnistatud tibudega. Ega eriti mul selleks mingit soovi polnud. Kuid näha ainukest kanakest õnnelikuna emme rollis, siis las olla. Minu üks vaadeldavaid ja nauditavaid hetki on, kui istun kanaema läheduses jälgides tema toimetamisi. Talvel külastas meie majapidamist siiani selgusetuks jäänud metsloom,kes tegi  hävitustöö. Imestan siiani, et mis valemiga jäi ellu kukk ja kana. Ma ei suutnud pikka aega seda veretööd seletada ja minule avanenud vaade kanapidamis kuuti oli lihtsalt võigas. Ja nüüdki räägin raske südamevaluga, tegu oli eelmisel aastal ostetud Atla laadalt ja enda kasvatatudhellitatud kanakukkedega linnud.

Kevadel sain kanakukele täienduseks muskuspardid emased. Üks arvas paremaks lennata puu otsa. Kirusin ennast maa põhja, et selle unustasin sootuks, et tiiva otsi kärpida. Ja üks nädala jagu päevi elutseski rohkem puude otsas kui ära kadus. Ja nüüd sai selgeks, et ei enam ma soovi ühtegi muskusparti, teine lind kes vigane (juba tuues, olevat tibust peast). Vigane pardimamma oli kuke soosingus, kuid pardimammale oli see vastu võetamatu ja harjutas  hoolsalt lendamist. Kuni sinnani, kui ma enam õhtul kuke juurest ei leidnud. Kana emand oli siis juba beebsu lainele ühe põõsa alla häälestanud ja tegeles haudumisega. Pikalt ei näinud, kuid üks hommik trimmerdama hakates, leidsin kana emanda peidiku ja tähistasin kaitsva barrikaadiga ära, et las siis istub edasi. Samal ajal härra kukk Kukimuki, üritas mindki pesale saada. Küll käis igapäev kõrrekeste ja teradega meelitamine ning köögi akna alla mulle pesakoht valmistati. Kuke käitumine oli minu jaoks üllatav...kõige rohkem paneb mu ühe sõbranna paanika või pigem kukefoobia... Minu jaoks natuke juba on ta sellega väheke isegi liiale läinud. Mul on niivõrd südamlik ja osavõtlik kuke härra keda karta...õnneks on sõbranna visiidid meile harva esinevad. Ei pea paanikas oleva inimesega pidevalt suhtlema.

Ka tubastel lindudel viirudel on üks tibu, kes on jõudsalt kasvanud. Eriskummaline on pesakoht suurde kõlarisse ehitatud. Kuid oma tarkusega avasin selle kõlari, et tutvuda siis sisuga. Selgus, et kaks muna olid tühjad ja üks tibupoeg varases staadiumis ära surnud ja üks oli juba suled selga kasvanud. Ja mina mõtlesin kogu aeg, et kõlaris häälte järgi oleks võinud pidada 10 tibu arvu vääriliseks. Kahju, et varem ei piilunud sinna sisse. Proovisin tibu siis üle viia pesakasti, kuid tulutu töö. Viisin tagasi kõlarisse ja siis asus ema kohe teda söötma. Kuna ühel emasel on kaks isast, siis imetlen nende aktiivset hoolimist emase suhtes. 

Augustikuu lastelaagri jätsin ära vähese huvitatuse pärast ja pühendun rohkem heinatöö õnnestumisele. Kasutan ühe hobusepidaja mõtet, et tänavu aasta heina tegemine on paras välja kutse. 

Kolm hobust on hetkel müügis, plaan natuke arvulist koosseisu vähendada. 

Kuid matkata saab jätkuvalt, võtta ikka ühendust ja paneme ajad klappima ning teeme midagi põnevat. 

Elu olelus võitluses võib olla küll karm reaalsusi. Praegusel ajal mõtlikuks teeb inimeste üle naermine ...mõtisklen viimase rahetormi juhtumi üle Sõrve sääres. Miks kasutada norimiseks inimeste suutmatust iseseisvaks otsustamiseks. Kõige taga on alati mitmeid tegureid, alustades inimese väsimusest, suutmatus realistlike otsuseid kohe vastu võtta. Eriti seda viimaste aastatega, küll coroona, nüüd ilmastiku muutused, paljud inimesed stressavad.

Selle aasta üllatusi ilmastiku oludes. Heinatöö venimine, ilusate ilmade ära kasutamine.

Ainus mõte mis mind praegusel hetkel ikka ülistab hinges, et elutormides tuultes tuleb ellu jääda. Kuidas kõige lihtsam, mitte üle muretseda ja lihtne palve jumalale edastada, et suudaks antud aasta talvele vastu minna ...

Meenutan tihti piiblist loetud ja pähe kulunud tekste. Lihtsalt miskit südamele leida.

Loomad on armsad, kui neid on piisavas koguses, aga kui neid hakkab paljuks saama, siis tuleb korrigeerida ehk siis vähendada.   

Kati tervis taastunud ja mul võidu üle hea meel. Laoumurella õla probleem valmistab jätkuvalt mõtlemis ainet.

Augustikuu on käes ja jätkuvad vihmasajud. Samas olen vedanud ennast järjest kodunt välja, et ennast tuulutada. Kuna kevadel olin väga väsinud ja ei suutnud mõelda, et peaks midagi käsitsi niitma. Kuid jah mai ja juunikuu kuivus võttis ära stabiilse rohukasvu. Ega aias polnud mul midagi võtta. 

Muidugi ärgitan rahvast jätkama ratsamatkamisele. Julgustan küsima aegu matkadele, alati püüan kohe vastata.

Üldiselt olen rahul juunikuu öö matkaga. Lihtsalt lahe oli kapata läbi kuue küla ja näha kuidas inimesed tähistavad jaanipäeva. 

Juuli alguses toimus ,,avatud talude päev". Me ise veel ei korraldanud. Oleme arutanud, et siis peab mingi kindla programmi välja mõtlema. 

Ise külastasime Järvakandi mõisaküünis toimuvat avatud talude päeva. Samas oli lahe ratsamatk seltskonnaga.

See kuu siis kohvikute päev, hetkel veel ei tea kuhu osalema minna, aga tegelen homme sellega. Saaks hobustega välja minna ja midagi põnevat teha🥰🥰🥰🥰🥰🥰.

See on võrratu aeg kui saab seltskonnaga matkata ja üksteisega arutleda.

 Kati terviseprobleemidega oleme ühele poole saanud hoolsa raviga. Siis võit tervistumise üle on hea meel. Lõppes ühtlasi teine selle aasta ratsalaager. Olen väga rahul, hakkama saamise osas.

Mu noortel hetkel sõprade teemad päeva korral ja seega tihti silmapiirilt kadunud. 

Siiani pole kahest noorest hobuse müügiga kaugemale jõudnud. Sööda varumine on hetkel pooleli. Ja nüüd kui ilm kannatab, kohe heinamaadele niitma ja kaarutama. Kindel plaan kaks noort siis veel kahele vanemale hobusele uued kodud leida. Vaja on arvu vähendada. Ühtepidi jama asukoht, kuhu ühistransport jääb kaugeks. Ainus mis eelis on metsad ümbruses. Muus osas ei saa küll hiilata. 

See selleks, ei saa lootust ja usku maha matta teostumisteni..

Kui neid matse tuleb, siis ikka korralik. Hea küll, auto süttimine, nüüd vanalt mitsubishil kukkus sumps all pooleks (oli roostes ja murdus). Kahel hobusel tervise probleemid. Uurin kas võib olla tegu puuk borrelioosi teemaga. 

Hobused on ika vahel täis üllatusi, eriti inna perioodil. Mis sellest ruunal kerad maas, aga võimeline mära karjale muljet avaldama.

Viimane nädalavahetus tuli leida oskus ja suuta ületada taas vaimse terrrori rünnakuid... kuidas ma neid väldin või tegelen. Räägin kui see sõda ükskord lõpule jõuab, antud hetkel ma ei adu, kas tuleb lõpp või mitte.  

 Juulikuu lendab linnu tiivul. Tähistasime Kata 25 juubeli sünnipäeva ja Kelli-Kelluka 20 aasta täitumist sündimisest.

Autod hetkel rivist väljas ja pean leppima ühe pool pidusega. Saaks hobuste talvine sööt tehtud. Saaka hinge rahu. Mul sisemine rahutus siis kogu aeg sees.

Olgugi, et vihma on tulnud pole see põuast kõrvetanud rohumaadele positiivset kasvu massi juurde toonud.

Nii, et meie kandis ikka nukker seis.

Vihm ja esimene juuli.

Milline mõnus hommik, kus puudus igasugune leitsak. Mõte tiksub, et peab kõik heinamaad siloks kokku keerama. Vaatan nädala pärast. 

Käisin taas noori sälgusid söötmas, ja kõrval tühjas koplis mängisid väikesed metsjänese hakatised emaga. Milline mõnus vaatepilt. Tundus, et ka neile on vihmane ilm mõju avaldamud. Toonud lageda peale jooksma.

Enamus hobuseid sai eelmise nädala alguses metsakarjamaadele sööma saadetud. Kodu juures oli juba koppel nii madalalt ära pügatud nagu tõeline golfi väljak. 

Kuna vihmutab, siis pakin rattamatka kotid ja lähen teen ühe mõnusa puhkuse tripi rattaga. Ja järgmisest nädala teisipäevast võtan vastu matka huvilisi. 

Elame näeme ja tegutseme.  

 Päris pikk vahe tekkis viimasele kirjutisele. Põhjus lihtne. Kuivus ehk mis Eestit viimastel aastatel tabanud. Paneb mõtlikult analüüsima, mida või kuidas. Plaan hobuste arvu vähendamiseks võib ka läbi kukkuda. Heina tegemine on tänavu aasta raskendatud seisuses.  Ja kui vaadata pakutavate müügihobuste numbreid. Siis küll eriti usku müügiks pole. Ainus mõte kuidas hakkama saada, sel juhul läheks iga sent hobuste sööda ostuks. 

Meie kandi heinamaadel on ikka päris nutune seis. Kuid kõige huvitavam on metsakarjamaadel oleva rohukasvu suhtes nuriseda ei saa. 

Noortele eelmise aasta sälgudele ostsin lutserni graanuleid. Kuna nendel peab olema tugeva vooluga aed, siis tegeleme nende lisasöötmisega. Samas on see kasulik noorte hobustega tegelemisele kuluv aeg. 

Praegu on nii, et kodu lähedalt veel hetkel niidukiga peale ei lähe. Saan teha niimoodi, et karjatan. Karjus ümber ja loomad peale. Samas on seda söögikraami palju. Olen mõelnud igasuguseid variante. Kuid kaalukam otsus siiski teeme selle järgi kui palju me juulikuus sööta saame.

Naabrionu ,,pullid" viimane piisk karikasse oli mul siin kui minuga võttis ühendust saatejuht Taavi Libe maikuus, kes ründava hääletooniga küsimusega lajatas, et kas minu hobused on naabrimaade peal...järjekordne vale millega naaber juba lagedale jõudis.  Pärast naabri loomadest vabanemist on elu rahulikum. Kuid naabrionu hing seda võrd haigem... Mina pole põhjust andnud. Kuna olen korduvalt helistanud ja teada andnud, et soovin, et Midagi ette võtaks oma loomadega. Kuid ega mind selle mõtte järel eriti viisakalt ei kostitatud. Suust lendas minu suunas igat masti ,,sulelisi ja karvaseid".

Vaatan ja imestan Rapla RK tegemisi ja avalikkuse tähelepanu tõmbamist. Mis teha, tähelepanu puudus on nii suur, et hõisata teles ja kiidelda neti meedia lehel... Panebki imestama... Isegi oma treeneri kutset kiideldakse mega palju... Meil Eestis on mitmeid häid treenereid, kellelt miskit õppida... Õpin minagi juurde, vahel on hea kellegi teise käe all harjutada või teadmisi omandada. Nagu on teinud ka mu enda lapsed.  

Olen häppi oma väikese arvulise laste laagri korraldusega. Väike on mõnus ja jõuan kõikidele lastele piisavalt tähelepanu pöörata.  

Vihma ootus.

 Maapind on kuivamas. Pidin eile kanade pärast sibula peenra uuesti kaevama. Tegelased lihtsalt mõne päevaga siblinud laiali. Eile oli kahe tööpäeva vahel vaba päev ja suurt kodus peale hobuste jootmise, kasvuhoone kastmise, lillede istutamise, sees olevatele sälgudele sööda varumise, ponitäku Alberti küla peale viimise lihtsalt päev käest ära jooksis.  

Hobumäradel pead laiali otsas ja seetõttu väheke elavamad. Loodan, et täku mõneks ajaks eemale talust viimine loksutab elu tasaseks. Viimane pühapäeva hommik seda näitas. Läksin treikut autole taha panema, tõin koplist ära Alberti (alguses plaanisin sõidutamiseks Kelluka ja Alberti võtta). Kuid treileri peale laadima hakates selgus, et selline kombo ei lähe mitte läbi. Indleva mära kõrvale poni täkku panna ei riskinud. Siis selgus, et Pokker ja Fryc on armunud omakorda Kellukasse või on see vastupidi võta sa kinni...mis nende kabjaliste peas toimub.  Õhtul trenniks Tassa võttes selgus, et ka teise kopli märade hormoonid möllavad. See selleks, igal loomal avaldub siis tõeline iseloom. Ja muidugi inimese kontroll looma üle peab siis tunduvalt suurem olema. 

Tassa ka oma liigses erutuses ka kõike seda väljendas. 

Mind see ei sega, igasugune iseloomus kõrvale kalle on märgatav hobustel. See on siiski loomulik loomale kes on harjunud oma keskkonnas elama. Siin ongi lastevanematele mõtlemise aine: mis oleks hea kui täiskasvanu ema või isa sekkumisel laps saaks abi kaasa mõtlemisest ja suunavatest käitumis juhistest. 

Veel saaks mõne peenra teha, aga mõtlen sellele. 

Osalesin zuumi koolitusel ,,Käitumise kujundamine ratsaspordis"... suund oli parimatelt treeneritelt mõtete edasi andmine, kuidas paremini kas hüppamiseks ette valmistada või koolisõidus küljendamist õpetada hobusele. 

Plaan jätkata pooleli jäänud EKR 5 taseme treeneri kutse omandamist. Vaja läbida praktika... 

Hakkabki läbi saama maikuu, palju päevi pole jäänud. Ja läbi saamas on lasteaia hooaeg... mulle on see aeg olnud lisakohustuste aeg. Samas põnev välja kutse. See selleks...

Olen see mis mind tõesti paelub ja kutsub. Samas läbisin e-koolitus põhiselt veel psühholoogia kursuse Tartu ülikoolis. Oli põnev ja samas õppida süvitsi aineid tundma mida võiks tulevikus enda juures arendama hakata. Terviklikult psühholoogia on üks teaduspõhine uurimustöö inimese vaimsest tervisest kuni surmani. 

Loomad on põnevad, üritan ühte oma huvitatust saksalamabakoeraga läbida kaitseliidu otsingukoerajuhi koolitust. Tegelikult olen valmis koeraga minema kohe nüüd ja praegu, kui mul see võimalus avaneks. Lihtsalt võtaks igast asjast võtaks osa, kus väheke saab ennast ja koera arendada. 

Saab tegeldud ka Mäxuga, kellega plaan Lätti jahikatset tegema. Üks päev sooritas kodu hoovis ideaalse linnukoera seisaku, otsisin taga ühte kana, kes juba mitmendat õhtut keeldus kuuti minemast ehk siis peitis kuhugile ära. Kahtlus langes, et on omale pesa teinud. 

Ja nii see ka oli, et kanal oli hunnik mune all ja sirelipõõsas ta pesal istus. Ja mu enda kasvatatud kukk semmib invaliidist pardimammaga. Oeh see oli nii lahe pilt, kuidas kukk ajas pardimammat vahvalt kuudi suunas. 

Leitud munad jagan koertele söögi sees ära. Ise ei taha süüa, ei tea kaua need on olnud ja siis nagu pole isu söömiseks. 

Anete valmistub võistlustele minema minu teada kolme hobusega. Tubli tegija...hoian mõttes pöialt, et selja korda saaks... 

See aasta on toimumas kolmed laagrid. Mõtlen kuidas augustikuu laagrissse osavõtjad leida või soovijaid. Kolmas laager on eelistatud rohkem oskajatele, kui algajatele. Ei soovi kellegi hobuseid sadula alla panna. Selleks on hea, kui on oskajad. Olen läbi teinud mitmeid matku ja saanud aru, et üks matk eeldab ka head koostööd teiste ratsanikega. Selle tõttu on hea, kui saduldamis oskused on igal ühel olemas. Samas olen ise põnevil matkast...mingi päev teeme tütrega ise raja läbi. 

Ja jätkame ootamisega, et külalised leiaksid ikka aega meie juurde. Tänu teile saame edasi töötada ja hobused on tänulikud iga koos veedetud aja eest.

 

 Oleme jätkuvalt tegusad. Üle nädala tagasi käisin ühe võõra tüdruku ja kahe oma poniga Hiiumaal Tahkuna tuletorni lähistel ratsa orienteerumisel. Hästi mul seal ei läinud. Omavaheline koostöö jäi nõrgaks. Mind ei häiri, see tuleb pigem kasuks, kuid ülekõige ilmaga vedas. Ja muidugi sain üle pika aja ööbida mere ääres. See oli lahe.

Uskumatult huvitava valetamisega on hakkama saanud meite naaber. Ütleks nii, et valetamisega on ta suht liiale läinud. Väga palju on välja mõeldiste tasandil oma mõtteid jaganud. Kahju on tekitatud mu mainele. Praegu ei jaga, mis mul enesekaitseks on nüüd plaanis ette võtta. 

Servus, eeem suured vabandused unustasin kuu edasi keerata. Kuid ootan sõnniku tellimusi, kuid jah...

Täna on Mäxu sünna, käisime tegime põllu trenni. Kuid mu geps ei tööta ikka nii nagu peab... elu on huvitavaks pööranud, teen trenni hobustega ja treenin kahte koera. Üks koer siis teenistus ülesannete täitmiseks ja teine koer siis jahikatseteks. Põnevad väljakutsed.

Homme saame teha algust selle aasta esimese orienteerumispäevakuga...teate jalad juba sügelevad metsaraja järgi punkte otsima... 

 

 Hommikust rahvas, meite kandis jägub lund veel metsa, kuid mujal on vaba maad tekkinud. Aina kisuvad näpud mulda. Ja muidugi alustasime hoogsalt sõnniku koristust koplitest. 

Eile õhtupoolik mul kuluski viie koti pakkimisele. Ühtlasi käidi pidevalt segamas. Uudistamas, kas tegevus söödav on või on minul miskit taskusse poetatud. Ja ühtlasi minul ülevaade kogu külale. Muidugi naaber koplis, kus Pokker ja Kati elutsevad. Oli millegi pärast Pokkeril järsku sada paari jalgu alla tekkinud. Küll ta jooksis ühte pidi ja teist pidi. Küll need kannikad kerkisid mõõtmatusse kõrgusse vahepeal, hetkeks peatasin oma tegevuse suure karja koplis, et vaadata ning tunda sügavalt tänumeelset tunnet, et Pokker on taas oma võimekuse piirides ja naudib nagu noor sälg. Kuigi jah on tema koguka keha kohta söögi isu ikka mõõtmatu, kuid nüüd mil ta on Katariinaga ühes koplis, on tal võimalus kellegagi alati oma nagistamisi tundelisel tasapinnal nagistada. Ehk siis pole siiani muutunud lahinguks, kus hambaid sirutatakse sõbra kannikatesse või teab kuhu keha piirkonda. Siis Pokkeri eelistus oma territoriaalsust kehtestada kõrva ja silma pilgutuste-lingutamistega... Minusse on tal eriline kiindumus, kui olid päikesepaistelised ilmad kiskusin maha tal tekid, et saaks kevadpäikest nautida ja õhtul kopli väravas hõigatud tekkide selga panekuks enda juurde, millise kihutamisega tuiskas kohale... mainin saladuskatte all, tegelikult oli mul kauss müsliga kaasas ja see oli minu võlujõu allikaks. Ega Pokker eriti tekke kanda taha ja selga panekuks pean alati taga ajama, siis olen leiutanud meetodid kuidas mul lihtsam oleks. Ja siis Pokker ei viitsi söödakausi juurest kuhugile enam põgeneda ja mulle jooksutrenni korraldada. 

Erakorraline aeg on tekitanud minulgi ümber arvestusega harjumused. Ja plaan paar noort sälgu maha müüa. Mõte on jätkata tõu aretust loomadega kellel põlvenmine passis kirjas. 

Ikka jälle hõikan, et meil on jätkuvalt võimalus matkata maastikul. Laste sünnipäevale tellida poni sõitu nii vankirga kui ratsa. 

 

Käisime Sannu ja Aadega Seli rabas. Matsimäe-Simisalu matkatee läbib seda. Polnud tükil ajal kuhugile rabasse saanud. Siis kasutasin seda hetke ära. Ja märgid, et Sannul jooksukas algamas. 

Sümpaatne Fryc, oma täies hiilguses. Võrratu tegelane. See talv on läinud nii, et me pole talle tekki selga pannud. Kuna on olemas majake ja seltskonnas poisid. Kus saab möllata ja käib kuus mõned korrad sadula all. Ja poiste mängu on nii lahe vaadata. Kui nende koplist kiljumist kostub, siis teada. Poisid möllavad.

 Valimised läbi ja segadus valimiste tulemus õigsuses tundub kahtlase väärtusega.

See selleks, talv on võtnud hulluse mõõtmed. Lootsin, et kevad hakkab võimust võtma, kuid mitte. Talv on võimust võtmas. 

Teeme vaikselt ratsamatku loodusesse. Käime ka väiksema seltskonnaga. Võib võtta julgelt ühendust.

Eelmine nädal sai ostetud lisa sööta. Ja kogu teenitud raha sööda ostuks kulus. Vahel paneb mõtlema inimeste arusaam. Kust loomad süüa saaksid, kui me teenust raha eest ei osutaks. Pidevad kulutused on lakukividele, siis hein peab pidevalt ees olema. Nii eile saigi veetud kolme koplisse rullid ette. Väiksematele karjadele on heina kulu pikem aja peale. Suure kopli hoburahvale jätkub ühest rullist kõigest kaheks päevaks. Olen proovinud, et vean mitmesse kohta suurema vahemaa taha rulli, et hobustel oleks veel liikumist. Muidu istutakse ja kogutakse pekki. 

Pokker on pidev sööda norija, endal on hetkel kaks poolikut rulli, aga süüa nõuab pidevalt. Jälgin, et tal oleks mineraalidega lakukivi saadaval. Alguses hoidsin nähtavas kohas, siis kippus seda aktiivselt ka tarbima kabjaga. Nüüd oleks vaja kiiremas korras hankida biotiiniga lakukivi. 

Muidugi loomad valmistavad kohal oluga rõõmu, kuid selleks puhuks peab ka söök ees olema. Nii ongi, et armastan hoida seda mis on aastatega loodud. 

Kõige lihtsamad asjad loomade juures paeluvad...

Õhtul viie paiku tekke selga pannes. Tekitas südamesse tohutu sooja tunde. Muidu Pokker jooksis sellise tegevuse faasis alati ära. Siis täna lausa ootas kannatlikult minu tegevuse lõppu. Ilm päeva ajal oli võrratult soe, ja võtsin kahelt hobuselt tekid. Õhtul panin tagasi selga.

Loomad täidavad oma üllatustega ikka sügavat südame soppi. Ja seda enam kui nad veel oma armastust jagavad. Elada pidevalt loomade keskel ei oska kohe kõike sõnadesse panna. See keha keel mis nende sügavamad hingeelu hoiakud esile toovad on väga imelised. Ja nautida igat hetke nende lähedal olu. Jagades teraapia oskuseid lastele ja täiskasvanutele, avardab seemibd omakorda inim-looma psühholoogia käitumisliku analüüsi mõistmaks looma suhtlus kanaleid läbi taju mehhanismide.

Lihtsalt üks võrratu päev võrratute loomade keskel.

Ja veebruar on otsa saamas. Ja polegi see aasta oma üllatavaid iseloomusid näidanud. On ära jäänud pakaselised ilmad. Vahelduva eduga on maapind küll paljas ja pluss kraadid. Nüüd viimaste päevadega on ilmataat oma heldusest lumelisa jaganud.

Järgmine nädal on koolivaheaeg lastel. Loodan, et meile ka jõutakse trenni ja maastikule.