Lumi on ilus. 

Kuulates igapäev maksutõusu juttu, teeb ikka meele kurvaks. Mis ees ootab. 

Praegusel hetkel mil meil vaikne periood trennilistest. Mõni käib, et liigutada ennast. Olen võtnud eesmärgiks ennast täiendada ehk siis õppida ja täiendada. Käia ringi, vaadata, uurida kuidas teistel läheb ja kuidas keegi ületab majanduslikku kriisi olukorda.

Uuest aastast siis jõustub uus seadus loomade ravis. Iga menetlus veterinaari poolt, peavad nad läbi töö ülesannete kõik kogu menetlus protsessi koos ravimi nimetuse ja doosidega arvutisse panema ja see läbi jõuab info kättesaadavus PRIASse. Valuvaigistite ja antibiootikumide kättesaadavus muutub raskeks. Viimaselt koolituselt jäi kõlama, et mingi tervise probleem näit koolikud hobusel, sõida Tartu kliinikusse... Igat asja mida asjatundmatu inimene ei jaga, peab käima hobusega kliinikus 🤔🤔🤔🤔🤔. Tekitab minus kerget hirmu, miks nii keeruliseks aetakse. Hea küll väike loomadega, saab alati liikuma. Kuid suurloomadega on juba kauge maa tagant oma ette probleem minek. 

 See interneti maailm teeb kurvaks ja kurjaks, hävitab inimelusid. On leitud koht kus elatakse kogu emotsionaalne taak inimeste, olukordade, riigijuhtide peale välja. Kõik korraga ei  meenunud. Mul on tunne, et tahaks põgeneda. Kuhu...pole maailma osa kus probleemid puuduvad. Tuleb jätkata sealt kus oleme, miks oleme jõudnud sellesse olukorda, pisut hinge tõmmata ennast täiendada. Küsida endalt miks ma seda teen...? Mis kasu ma sealt siiski loodan saada...kui palju on mulle vaja? Kuhu plaan on välja jõuda...?

Mida mulle on õpetanud üks või teine sellel aastal juhtunud olukorrad. Tahaks alati parimat. Hetkel mõte vaikselt kulgeda ja õppida ja edasi toimetada. Võetud vastutusest ei pääse me kuidagi, tuleb leida õige jõud eneses ülesse ja edasi liikuda. 

Huvitav puuseen arenemas, eks näis kas elab külma aja üle.