Müügis olev hobune.

Hobuste uudishimu.
See lahe, üks kõik millega ma õues ei tegeleks on mu kari kohe aia ääres ja piilumas...oo lahe... uudishimulikult kaelad pikalt üle karjuse nööri minu suunas oma pilkudega kaemas. ...huvitav millega perenaine täna tegeleb, loen hobuste tähelepanelikust vaatest välja. Seiskan müriseva sae ja astun aia äärde, et mõnele suksile kalli või musi teha. Igat hobust kohtlen erinevalt. Kellele jagan mõne kifti sõnumi, mille mõistmiseks kohe suks siis ka pääd noogutab nõusolekuks. Lahe, alati kaifin nende pilke. Ja siis nagu magnetina jalutan nende keskele. Vahel tekitavad domineerivad hobused minu ümber ringkaitse, et saaks ainult seda tähelepanu.
Täna käisin karjamaal, et panna oksarisu põlema. Hobused kohe minu ümber. Täna otsisid erilist lähedust Herta ja Pauliine, ega Eeva - Lotagi(vanust 4 kuud vana) minust mööda muidu suutnud minna. Eeva - Lotal harjutasin jala tõstmist ning taandamist ja kõige lõpus tänasin teda hea koostöö eest kallamisega. Ta ei lahkunud kohe vaid ootas veel miskit. Ma juba ruttasin järjekorras Paula juurde, kellega tegelesin peaaegu sama süsteemis (on 3 aastane) jalgu tõstsin ja tagurdamist.
Karjamaalt lahkudes tuli Herta väravasse ja vaatas pikalt järele. Olen aru saanud, Herta kardab väga üksi jääda. Meile saabudes oli minu imestus suur, et kõige suuremad tüli norijad võtsid Herta omaks. Herta ise kaifis väga ponide seltskonda, nüüd on ta leidnud sporthobuse mära sõbrannaks. Hetkel karjas täkk nimega Moorama mees Moorits.

Plaani on veel võetud, teha selgeks miks kipuvad Herta ja Teeba oma päid väga rapsima... milles on probleem? Hetkel kahtlustan hobustel valesid suuliseid. See, et Paula mind tahtlikult maha viskas ei imesta ma üldse. Kuid tagasi tee Sillaotsalt ehk siis viimased 5 km osutus minu ja Paula vahelise suhtele kõige pingelisemaks ja koostöö õppimise teekonnaks. Lastel lubasin koju minna ja ise jäin noore hobusega meelega maha, et tegeleda tema isikliku probleemiga. Alguses närviliselt oma emotsioone ohjeldamatult väljendades igat sorti keha keelt mulle demonstreerides. Kaifisin igat hetke Paulaga koos olles ja kui meil oli veel kahekesi veel minna 2 km, hops nii maha rahunenud, et Paula toetas juba mind oma keha najal. See oli lahe, usaldus kasvas meie kahe vahel mõne hetkega.

Nüüd siis ka mõned pildid, eks osa pilte on veel fotokas, aga esialgu laadisin pildid lapse moblast.

Lahe sügis ilm oli super Velisel. Mulle meeldib väga käia Velisel ja Sillaotsal. Ma ei käi seal küll laada enda pärast, aga et saan teha sügismatka hobustel lastele. Ööbida Sillaotsa värkstoa lakas. Ööd juhtumisi öökülmad. Kui paksult me ka ei riietunud hakkas ikka magamisskotis vilu. See läbi ei maganud ka mina kahel ööl mitte üks gramm.
Tagasi teel juhtus veel selline nali, et Pauliinele sai villand minu turjal kandmisest ning viskas järsku maha nagu oleksin talle paljas õhk. Siis mõtlesin ooo, ... lahe esimest korda sellel aastal. Ahctung...!!! Mina kes tegelen aastast aastasse pean alati olema valmis kukkumiseks. Ratsutamine on üks ohtlikumaid alasid. Alati rõhutan ka võõrastele, et korra peab isegi kukkuma. Hirmu ei tohi olla kukkumise ees, siis tavaliselt ei kuku ka.
Vahemaa Sillaotsa ja kodu vahel tuleb 21 km. See on tükk lahmakat maad, mida ajalises mõttes annab mõõta. Üks uus avastus veel, iga korraga võtame mõne km lühemaks oma distantsi.

See, et vahe peal pole kirjutanud ei tähenda, et me ei tegutseks. Tegelikult olen kogu aeg tegevuses.
Täna käisin otsimas kohta kuhu võiksin viia auto remonti, aeg ju seal maal, et peaks ülevaatuse ära tegema. Eks vanusega kipub see loks ka igat masti vigu külge võtma. Rooliloks, pidurivooliku kaotamine kuskil Kose raba metsadesse, eelviimase korraga läks omakorda geneka harjad. Tegelikult on need minu jaoks humoorikad seiklused.
Ahjaa unus, saatsime lastega uude kodu Krahv Monte Cristo. Kes nüüd siis asub Perila lähistel ühes raskeveo hobusekasvataja kodus. Mul hea meel, isegi väga, oluline on et saab olla vajalik. Hobune ja poni tahab olla inimesele meelepärane. Tahavad meelsasti teenida.
Tõin täna metsakarjamaalt hobused ära kodu lähistele maadele. Täna sajuse ilmaga tõin hobustele heina, ponidele jagasin kodu juures seisvast kuhjast. Nii kui märjale läheb tahavad hobused kuiva.
Käisin saega Lepatriinu maaüksuselt natuke lepavõsa harvendamas. Saega töötamine on andnud uue mõtte ja visiooni. Kaifisin iga puu maha võtmist ning laasimist ja paraja jupi saagmist. Kuni koorem valmis sai.
Oli suht töine ja mõnus päev.

Elu on väga ülekohtune. See mis juhtus Pärnumaal Raja talus, mõtlesin just aasta alguses läbi elatud sündmustele oma hobusekasvataja rollis.
maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/marutaudivaktsiin-tappis-ponid.d?id=33324551 lugesin Facebookis, mille oli esile toonud Kati Murdmaa. Samas käis ka minu enda peast hirmutav mõte läbi, alles oli, kui leidsin hobuste koplist ühe vaktsiin pala, mille muidugi hävitasin. Alles eelmine nädal leidsin veel eel viimase, siis täna hakkas jällegi üks palakene puudevarjus silma. Silma torkavaks teeb selle pala peal olev kiri, mis hoiatab, et tegemist on vaktsiiniga.
Link, kus on siis pilt ja tekst, mis avalikustab, missugune see välja näeb.
http://www.ilmajaam.ee/?id=174187