Eile kui vedasin silo hobustele vaatasin,et paksuke Teeba norutab omaette. Mõtlesin jama, kas on kellegi käest jalaga saanud (see hobune on tiine). Viisin siis sisse ja ei andnud pool päeva midagi söödavat.
Käisin vaatamas mida teeb, muidu kui selline loom karjast üksi jääb on ta hästi temperamentne. On ta võimeline ennast lahti nokitsema, kuid eile oli ta ustavalt laudas. Õhtul võtsin välja ja jooksutasin nads kordel, siis pääses välja gaaside laviin. Oh mul hakkas kergem.
Gaasid ning ülekaal loomal on pärssivaks teguriks ainevahetuse normaalseks tegevuseks.
Täna ei lasknud karjaga kokku vaid panin õe Teelega ühele karjamaale, kus Teele ajas oma jonniga Teebat mingi teadmisega taga. Jälgisin seda jooksmist sinna maani, kuni hobused sööma hakkasid.
Vaatasin, et see mida ma eile kahtlustasin (liigseid gaase)olid täna kadunud.
Kõige rohkem meeldib mulle hobuste juures nende tahe teha inimesega koostööd. Imetlen selle noore täku soovi suhelda ning koostööd teha. Õpetasin tagasi astumist, siis õrnale tõmbele kontakteeruma. Kõrval kõndima ehk oskama olla seltsiline inimesele. Täna oli ta valmis kõigeks. Valisin sellise raja, kus ma ronisin ees ja ta pidi mulle järgnema. Sellel rajal oli piisavalt raskusi.