Ja ongi aasta eelviimane päev. Väljas ilmaks lumetu, hall ilm. Kanad on õues, koeri pean mõned päevad kinni hoidma. Naabrimees tahab oma kanade ,,röövli" kinni püüda. Ja metsa minekus peame arvestama teise teekonnaga.
Kui lund siiani saanud ainult nuusutamiseks ning talvemõnude nautmisest ainult pilte näha. Ja hinges unistused, et tahaks põhja kolida (seal lumi maas).
Kui vaadata koduseid loomi ja nende tegemisi, siis neil savi kas lumi on või mitte. Hobustele oleks küll vaja lund, sest kui nii edasi veel porine aeg kestab, pean võtma kasutusele metsakarjamaad, kus pinnaseks sammal ja pikemas perspektiivis süüakse viimane ajaviiteks  ära.
Huvitavaks juba see, et Kuremaal varastati silorulle. Ja jagati ning otsitakse kes võisid tegevust pealt näha, kui peale laaditi. Ja muidugi hoiatus, et silm peal ka kellel söödad põldude servas on. Käisin minagi eile kontrollimas oma söödarullide arvu. Mul õnneks alles, muidugi küll metsade keskel, aga mine sa võta kinni. Meie kandis veel Farmeri söödavarud põldude servas. On ka inimesi, kes ei tee vahet, kas tegu on põhurullide või heinarullidega.
Oh jah, muidugi varguseid pannakse enam toime, kui õues pori ja muda. Ja ööd pimedad kui kotis.

Järgime aasta ju punasetulekuke aasta. Meie Petka peab valvet ja naudib kasuisa rolli.

Merisiga Valgekesele saab näidata, mis õues toimub, kuid tema emotsioonid jäävad tagasihoidlikuks. Pigem sules oleks inimese lähedusse jääb turvaliseks ning sinna õue ei tõmba ükski närv.

Olgugi, et mul selja taga 6 päevane töönädal ei kahandanud see võimalust osalemaks 24.12 toimuval pere jõulupeol.
Pärast tööd sauna, kus teatud meditatsiooni ning rituaalsed tegevused suunanud oma keha olemuse parendamisele. Oo jaa, pärast sauna päris hea tunne ja peolauast ühte teist smeken guud tehtud kahe pere jõuluroogade katsetusi proovitud. Ehmatus mulle, kui pidin minema jõuluvana kotis peituvate kingituste järele. Esinesin mitmete jõululauludega ja süntekal saatis meheõde, kel muusikaõpetaja kutse ja muidugi töökoht koolis algklasside muusikaõpetajana.
Öösel peale ühte koju jõudes jagasin ühte koma teist head paremat lemmikutele v.a. närilistele. Vabandasin ette taha, piinlikust tundes, et nemad üldse ära unustasin. Ja värske kapsa poest ostmata unustasin, kuid täna ma sellepärast teekonda poodi ette ei võtnud.
Eilne päev kulges nii, et palju sain jõulu tervitusi koos soojade soovidega ja üldse on see nädal olnud imede nädal. Kohtunud selliste inimestega, kelle teekond mitme mere ja maa taha viinud on. Kohtumine imeliselt soe ja armas olnud. Tegemist siis ühe noore inimesega, kes meil aastaid ratsutamas käinud ja nüüdseks siis elupaik Austraalia. Kuid fb kõik võimas vahendab üksteise tegemisi nii et me ei jää kellegi elust osa saamata.
Muidugi meie talu fännid, kes jätkuvalt lemmikutele ehk koertele kõike head ja paremat saadeti, siis selle öösel ära jagasin. Imetlesin Sassut, kes magas nii sügavalt, kui teda kostitasin mõnusa rasvase suutäiega. Soovisib Sassule eraldi oma jõulusoovi. Kuid kõige imelisem kingitus oli mul, kuus tennisepalli, korraldasin koertega viskamise mängu, korda mööda Pipi ja Sassuga. Pipi on üllatuskoer, kes on ära õppinud, et nii lahe on mängida palliga ja tuua seda peremehele. Ja leiutada koertele igat masti vigureid, et viimast veel kätte saada.
Tänane päev kulges mul loomade lindude toimetamisega. Sain teada, et kanade teravili otsakorral ja pean lähimal ajal juurde hankima, eks suuremas koguses. Tundub, et 50 kg jääb siiski meie sulelistele väheks. Peab seda olema rohkem. Pean täna veel suhtlema vilja müüjaga. See kelle käest ma viimati ostsin jättis mulle ebakindla müüja mulje. Eelistan siiski, et mul edaspidi kohe saada oleks.
Tänane päev on olnud üks ütlemata lahe päev, sain puhata ja kirjutada oma artikkel valmis...
Yess...

 

Ja ongi jõululaupäev käes, täiesti uskumatu. Kuhu kaob aeg. Telliti artikkel ja pean 1 jaanuariks valmis saama. Teen seda... millest kirjutan ütlen kui artikkel valmis.
Tänane hommik algas tuule ja vihmaga, nojah alates, kui silmad lahti tegin.
Pole aega saanud uurida interneti vahendusel, kui kaugel või hull on linnugripiga. Mõtisklen miks on nii palju neid loom-linnu nakkuslikke haiguspuhanguid aastate lõikes tihenenud?
Kas tehakse tahtlikult või hoopis on kliima muutus tagamaaks või liiga tihe loomade asustus või hoopis muutunud riigikord veterinaarsete taudipuhangute korral. Meenub mulle nõuka ajast, kuidas loodi igasse võimalikku kohta (maakonna piiridele, farmi sissepääsudele jne., koolidesse, kauplustesse jne.) desomatid ja range kontroll liikumisel. Mäletan oma vanaisaga kaasas käies, kuidas kontrolliti sõidueesmärke ja sihtkohta liikumise suunda.
Miks nüüd ei toimi sellised asjad, lihtsalt riigikord ja huvitatus madal seisus. Keegi võiks ju ikka huvi tunda ning kindlaid sihte hoida, kuid jah aktuaalseks sai pagulasteema, mille tõttu tean. Kus jälle vassitakse ühe kuulsa maja renoveerimisel, kunagi nõuka ajal tuntuks saanud Kuusiku katsemajandi nimetuse all. Kus toimusid mitmete uute kultuuride aretamised ja muidugi ilmajaama teenuseid pakkuv tugijaam Rapla maakonnas (nõuka ajal oli Rapla rajoon).
Olgugi, et hoone ise on siiski osalt meenutav mõisahoone... Kuid jah kumb siis sellest tuleb kas hooldekeskus (kuigi uus Rapla hooldekeskus pidi teatavasti valla otsuse järgi Alu teele Haigla kinnistule). Ja muidugi on see otsus kindlalt kinnitatud. ... või pagulaskeskus..? mõelge mis meil saladuskatte all toimub?
 

Ja ongi selja taha jäänud neljas advent, olgugi, et eile. Nojah põdesin eile väheke, muidugi und jagus tervel perel ikka päris mitmeks tunniks. Kuna teine pool agiteeriva hoiakuga jälle kogudusse proovis meelitada, siis jah ikka kodus olemine sai ülekaaluks. Kuna 6 päeva iga päev väljas olla ei ole tahtmist enam kuhugile liigutada. Muidugi ravisin kohutavat peavalu, mehed juba teab mitmendat päeva nokitsesid ühe toa kallal. Tegevusega jõutud sinna maale, kus kanti lakki peale. Öösel hajuv lakilõhn aga peavalu tekitas. Hommikul jah enesetunne päris paha, kuid köömne tee abil suutsin enese kombesse saada.
Tegelesin loomadega ja nautisin kõiki tegevusi kodus. Kuid õhtul tekkis soov enne päris pimedaks minekut korra Kullamaal ära käia, panna lähedastele hauaküünlad. Seekord läks mu lähedaste haudade leidmine pimedas päris kiiresti. Kohale jõudsin juba pilkases pimeduses, mis mind üllatas, et Kullamaa kirikule on lisatud välis interjööri esile tõstmiseks välisvalgustus. Ja muidugi tekitas õdusa olemise. Ja muidugi omaksete haudadele süüdatud küünlad jah teatud õrna kuma surnuaiale. Nagu väikse valgusmajakad... kelle või mille jaoks.
Esmane visiit sai ettevõetud vanaisa-vanaema kalmule. Pärast vana-vanaema kalmule. Kahes erinevas kohas. Lõpuks liikusin lihtsalt vaikselt mõtlesin ja meenutasin vanadest aegadest, võtan tagasi lapsepõlve aegadesse, kuidas sai vana-vanematega Kullamaa surnuaial käidud. Lisaks kiikasin värsketele haudadele, kui vana või noore inimesega tegu, kes puhkamas värske kääpa all, millel värsked pärjad-lilled. Püüdsin meenutada miskit vanaisa vestlusest jagatud inimnimesid, kas on tuttav või mitte. Külastasin ka vanaisa ema ja vanaisa õe haudu...
Minevikust ikka palju, tagasi teele ei asunud enam mitte Koluvere kaudu, vaid valisin sellised kohad nagu Silla (vanaisa õppis oma lapsepõlves selles koolis, kunagi viis enne Saaremaale sõitu mind seda kooli vaatama, rääkides oma koolipoisi lugusid).
Vana Vigala, Kivi Vigala, Päärdu, Velise, Valgu... viskasin mööda minnes pilgu Võerahansu puhkemajade kompleksi majadele. Ei ühtegi valgust ja ühtegi tegevust mis viitas turistide viibimist või tähistamist mingil moel kollektiivi jõule.
Tee peal mõlgutasin omi mõtteid, et mida ma edasi tahaksin teha, ahjaa päeva nael. Kohtusin ammu igatsetud ja armastatud inimesega. Kahju, et see nii mööda minnes lühikeseks jäid, kuid olulised soovid ja mõtted siiski omavahel jagatud said. Olin ülimalt õnnelik, et üks jõuluime jälle sündis. Ja seda enam tekkis usk, et ka minul seisab ees uued muudatused. Kuigi soovitud ja kanditeeritud töökohta ei saanud, ei tähenda, et mu ees uksed suletuks jäävad. Olen laste keskis arupidanud, tegin uue kandideerimise. Küll ka mulle koidab sobiv töökoht, mis annab võimalust rakendada ellu oma õpituid teadmisi.
 

Mu väiksed pätid viirud on vallutusretkega jõudnud nümfide puuri. Ja kuidas nad neid lubjakive puuri seina küljest. Nümfkakaduud võtavad asja väga rahulikult ja muidugi üllatunud nägudega. Jälgides igat nende liigutust. Muidugi teine hea liigutus on see, kui nümfid kutsuvad viirusid lennukruiisile. Kõige pealt istutakse puuri katusel ja lehvitatakse tiibu ning tehakse kükkisteid mis väljendavad lendu tõusmist. Ja lõpuks tiheda sellise kükitamise tagajärjel ka lendu tõusnud. Tõuseb toas ikka tõeline lennumaraton, mis võrdub juba lindude hommikvõimlemisega. Kuid see kestab lühiajaliselt ja varsti istuvad kõik sulelised tavapärasel mugaval kohal.
Katsetasin täna kehtestavat keha keelt koerte peal. Käisin hobuseid vaatamas ning vaatasin koju toodud silorullid üle. Koertele mainisin, et nemad karjamaale kaasa ei tule ja nii see ka jäi. Muidugi Nordik kibeles ikka, kuid kontrollis kaudselt küüni tagant siiski piiludes. Sügasin ja patsutasin, Hertale tegin massaaži nina peale (selline massaaž tekitab hobuses unisuse, lõpuks paneb veel silmad ka kinni).
Vaatasin hobuste kabjad ja muud kehaosad üle. Peab kontrollima ju, vaatasin Testu teki olukorra ning katsusin ka teki alust, kuidas soojaga on. Siiani on tekk okei. Eelmise tekiga selline teema, juba vooder esimestel päevadel rebenes, mida oli vaja õmmelda. Muidugi võib vahel mõni firma toode ei olegi nii kvaliteetne. Jutt oli kena kui toda tekki soetasin, kuid praegune tekk oli hinna ja kvaliteedi suhtes mulle sobiv. Siiani on see tekk täiesti ok.
Hobused üle vaadanud ning nendega suhelnud.
Võtsin metsamineku koertega ette, aga tekitasin olukorra, kus mina siiski juhirollis.
Nojah Sass ja Sofi erutusid ja olid nii valmis metsa minekuks, et nende haukumine ületas igasugused detsibellid. Ja selle tõttu ärkasid ka teised pereliikmed. Üritasin mis ma üritasin, haukumist ma vähendada ei suutnud. Tegin nendele väikse jänesehaagid, oo jaa. Nii kui koerad mu silmist kadusid jooksin kähku teises suunas ja varsti tormas mu neljaliikmeline karvaste armee must mööda teises suunas. Oo jaa, tegin uue jänesehaagi taas võtsin uue suuna. Ja kui koerad märkasid, et ma jälle kadunud, tormasid muidugi mind otsima. Tegelikult neile meeldib, kui inimene midagi uut leiutab. Jalutuskäigud ei tohi ühekülgseks vaid nendele tuleb kogu aeg ajutööd anda.
 

Alustada hommikut kohvitassi lastega. Sai vesteldud pojaga tööde lainetel. Hetkel tööpakkumine okei. Saab kogemusi ning vaba aega normaalselt rakendada. Unistab ju lubade taotlemisest. Järgmine aasta veel oma autost. Lastel on üllad unistused ja hämmastav, et iseseisvad otsustusvõimelised. Hea uhke tunne.
Mul pole selliseid probleeme esinenud oma lastega, millega olen pidanud viimastel aastatel palju kokku puutuma võõraste lasetga.
Kurb tõdemus, tean eksisteerivad trennid, huviala ringid, kus leidub huvitavaid tegevusi erinevas vanuses, aga miks noored sinna ei jõua. Probleem seisneb vanemate vähesest huvist, mida peaks tema laps vabal ajal tegema. Vanemad on isoleeritud tööga ja koduse elu vastu on väike huvi.
Kas keegi on huvi tundnud miks tekivad kurjategijad? Tegelikult väga paljuski on süüdi vanemate vähene huvi, mida teeb tema võsuke vabal ajal. Ja vanemate moraalne ning füüsiline toetus lastele igas vanuses. Milline peab olema vanema ja lapse vaheline usaldus, see peab olema kogu aeg. Kui usaldus ära kaob.
Olen töötanud vallas noortetoa juhina ja kokku puutunud erinevad vanuses teismelistega ning nende probleemidega. Mulle on noored isiklikult avaldanud palju peres valitsevatest probleemidest.
Ja kui ma toon võrdluseks noori, kes kauplustes käivad lihtsalt nutimobiilis istumas ning sihvkasid söömas ja poepõrandat risustamas. On ammu ilma tekkinud küsimus, kus on vanemate silmad? Miks tüdrukud löövad aega surnuks lihtsalt poiste kambas ringi joostes ja tekitades pahandusi? Miks...? miks...? miks...?
Mis ajendas täna selliselt kirjutama... Eelmine nädal kohtusin kahe inimesega, kes tulid ja astusid ligi ja tegid lolli nalja. Ühele inimesele tuletasin tema laenatud võlga (tean kui paljudelt laenanud ning tean mis tol korral juhtus). Kui palju on nende emade lapsed korduvalt vargustega vahele jäänud. Pahandasin ning vastasin väärika tõdemusega, mida arvan tema üle pakutud naljast. Tahtmine oli kohe politseisse ilma igasuguse naljata saata.

Kaunis noor tammeke lehtedega. Samas jääb kauniks loodushärmas. Käisin söödatagavara uurimas, kui palju on ja mismoodi söötmist korraldada. Hoian elul ja tegemistel kogu aeg silma peal. Ei saa ju teistmoodi. Kui ise teeme, siis peab ju ka mõtlema, et tegema peab nii, et juurde ei pea ostma. Mõned aastad tagasi, alustasin talvist söötmist tiba valesti, kohe vale arvestus maksis kätte.

Käisin vaatasin naaberkinnistu metsa maha võtmis tegevust. Muidugi natuke kurvaks tegi, eelmine aasta kevadel võeti vanemad puud maha, pole aastatki möödas, kui kogu mets maha võeti, isegi noored, mis esmalt jäeti. Tekitab küsimärke. Alles jäetuteks olid säilikpuud.

Pärast pühapäevast ujumist oli ka mu väsimus nagu käega pühitud, et eilseid tegemisi lausa rõõmu ja lustiga tegin. 

Muidugi head meelt tegi, et terve pere oli kodus. Anete käis kodus põdemas ja ravimas. 

Tuleks lumi maha, saaks ree ja saanisõitu teha. Herta kabjad on jälle selle külmund pinnase tõttu ära murdunud. Küllap mõni tahaks mu kapsa aeda kiviga visata. Sügisel sai tehtud nendel kellel seda vaja oli. Kuid ikka probleem, juba rõõmustasin, et kabjad on kenaks muutunud, nojah ära iial ütle iial... Peab hakkama Herta tütart pigem ette käima õpetama, sest Herta kabjad jah, konsulteerin ühe sepaga, kes oskab nõu anda, mida tegema peaks. Ise olen põhisuuna võtnud värkimisele. 

Sass oli täna lahe, nõudis et oleks tema söömise juures. Oh jah, kuidas see söömine muutus temal rohkem nagu tähelepanu nõudmiseks. Muidugi pakkusin  talle oma seltskonda, ei saa ju koera soovi maha materdada. Milline õnnis nägu jälle peas, katsetasin mitmeid variante, kas tahab jagada. Seekord jagamise soovi polnud.

3 advent.

Metsas varjus

Kas mind on näha? Teeba küsimas pilguga...
Juba teine päev, kus ärgitan lapsi kaasa mõtlema, et mida nad teha tahaksid aastavahetusel. Pakkusin ühte rabasse metsaonni kasutamisega aastavahetusööd vastu võtma. Hetkel raba nime ei maini ning et ennetada asjade läbi kukkumist siis ei räägi rohkem. Eks näe, mis aeg toob.
Hetkel mil veel sügisväsimus maad võtnud, siis selle leevendamiseks on ujumine üks parimaid asju maailmas. Käisin tüdrukutega ujumas nii mõnus, veel kahes saunas ning vahelduva eduga veel ujumas käia... noo , ma ei või, lihtsalt eluvaim tuli tagasi... Mõnus... Inimesed otsige oma sügisväsimuse vastu, mis teid taastab ja energiat annab. Edukat ja toredat jõuluaja ootust....
 

Natuke kurb on ka, paar päeva tagasi tõin tagasi tuppa noorkanad-kuked, aga arvulises koosseisus 5. Kahju oli, et õigel ajal jaole ei saanud. Panin kanakuuti liiga ereda valgustuse ja see tekitas vanemates sulelistes kannibalismi. Kolm noort kaotasime, tol hetkel oli mul raske, ma ei suuda mõista miks. Tegelikult olid nad kõik oma iseloomude ja erilisusega hingelähedaseks kasvanud. Ja muidu sai siis 5 noort tagasi tuppa toodud. Ja kuidas nad naudivad oma puurisolemist. 

Kahju jah, et kolm noort lindu otsa leidsid. 

Jõulud lähenevad, püüame lastega tegeleda veel noorte hobustega nii palju kui aega leiame.

Sai siis täna vabakoguduses loomadega käidud. Kerged miinuskraadid ja muidugi lumi tõi juba jõulutunde. Kõik laabus kenasti, ponide peale laadimine. Alustasime jällegi Kellukast, kes läheb inimese järel vist küll tulest ja veest läbi. Temal puudus igasugune hirm. Teiseks panime Tassa, kes läks täna juba julgemalt treilerisse. Hea meel, et treilku omanik vastutulelik ning ettevaatliku sõidustiiliga, kes veel kokkulepitud ajast veel varem kohale ilmus. Igal juhul saime ajaliselt kohale nii kitsed kui ponid. Muidugi sai ka Pipi kaasas olla. Kuid Pipi tõin autoga koju tagasi. Enne käisin Maximas, et tüdrukutele teepeale näksimist anda. Pipile ei leidnud muud heaks paremaks, kui seakeelt. Millest siis üks keel veel koju jõudes alles oli. Kui tagaluuki avades ei tahtnud üldse välja tulla, pigem urisedes teavitades teistele koertele, siia ei saa, siin on minu valdus ja mul on nänni. Lõpuks pika kutsumise peale saime autost välja andsin tema teenistuse eest saadud tasu ning selle pidi jälle minu valvsa silma all ära sööma. Jällegi üks lahe päev, kus said teoks head organiseerimisoskused. Mulle meeldib rohkem koos loomadega rahulikumas miljöös olla. Kitsed nautisid täiega auto sõitu. Oskasid pikutada ja sõidu ajal ka viisakalt üleval ennast pidada võrreldes eelmise aastaga.
Tundub, et õpime loomadega sellistes rännakutes koos eksisteerima ja hindama midagi erilisemat, kui aega ainult koplis vaid kui lahe on inimene ikka, kui saame kuskil koos käia.

Sokk nimega Poiss sai endale uue kodu, kus jätkata sokuna ja mis tast edasi on juba uue pererahva otsustada. Minule ta eriline polnud, pigem natuke jõuline ja teiste loomade suhtes ülbik. Plaan oli muidu kastreerida, kui talle uut kodu poleks leidnud. Mulle oli see täielik uudis, kui sokule tahtja tuli. Minu jaoks täielik jõuluüllatus. Ja Sokul vedas jäis siiski kitsede meessoo esindajaks. Igal juhul kahepoolne vedamine.

Ja nii nagu ikka oli ka seekord kaasas koer nimega Pipi. Kes võlus lapsi oma sarmikuse ja alandlikkusega.

Katsetan uut arvutit, ja olen väga rahul. Saan pühenduda lõpuks oma koolitööle. Nojah mis uus, küll. Koolis vahetati uuemate vastu ja sain ühe vanematest kasutatud. Valla iti mees vaatas üle ja täna sain kätte. Muidugi olin kaks päeva ilma autota. Täitsa suur probleem on kohe. Ühel päeval sain mehega, teine päev ei viitsinud enam kuulata, nojah imestan alati, miks mehed vinguvad, mis neil viga on.... Mõnel mehel, eriti veel enda omal on raske mitut sõitu teha koju... Siin on mõtlemisainet... Ja ega ma viitsi korrata palvet, vaid teekond sai jala ette võetud ning katsetada ülepika aja pöidlaküüdiga Raplasse sõitu.
Õnneks Raikkülas üks naisterahvas siis lõpuks peale võttis, vist oli 12 auto. 
Kanadel sööt otsa saamas, ühele küülikule hankima aga koksidioosi vastase ravimit sisaldavat sööta. Kuigi üks toaküülik veel on, kel kah juba vanust pea 8 aastat. 
See selleks, täna liigun jälle autoga, homme vaja ühel üritusel osaleda, pean veo töid teostama. Ja muidugi käiku lähevad ponid ka kitsed. 

Tänast blogimist alustan kurva sõnumiga. Toajänks Marvin alistus oma haigusele ja kadus igaviku teele. Jah, olgu ükskõik kui palju kogemusi loomade elust lahkumisega, mõni loom on saanud eriliselt lemmikuks, siis on raske panna leina või kaotust sõnadesse.
Kahtlustasin juba eimerioosi, kuna mõni nädal lahkus elust ootamatult meie nooruke Juntsu, kes oli ülimalt kaunis jänkunooruk. Muidugi on ükskõik kelle surm ehmatav ja mitte eriti meeldivat tunnet tekitav. Kasvõi kuulen kellegil tuttaval kedagi lahkunud mõtlen lähedast inimest.
Eelmisel nädalal sõidutasin kahte rahvamuusikut ja kui nad alustasid oma eeskava tutvustamist rahvale oli tunda kerget nukrust, mida ei suudetud sõnadesse panna. Kuna nendega pidi olema keegi 10 ja see oleks olnud võimas meeshääl, aga jah sama ootamatu oli temagi minek...
Seisab ees puuri deso, sest kahtlus langes siiski nakkuslikule haigusele. Kuidas saavad toas jänesed haigestuda... ?
Üks hea uudis, Anete googeldas ja leidis üle talli, kus asub Lipton. On deketiiv, Kesk-Soomes. Tegelikult nii lahe on teada enda käes kas siis kasvatatud või kasvanud loomade edaspidist käekäiku. Muidugi mõned loomad on vahetanud nimed, aga jah see uute omanike teha.

-6 kraadi külma, päike karges talvises ja aknast õue vaadates linnukesed oma lõppevat rasvapalli nokkimas.
Kanaema tibudega läks siis kanalasse, et hakata elama oma tibukestega kanalas. Seal on neile sobilik koht. Muidugi meil jälle harjumatu, kuid elada suureks sirgunud kanakasvatusega toas nagu ei kujuta ette. Muidugi on nad inimesega väga ära harjunud.
Iseenesest väga kena ja ilus. Mõtlen siin, et juba teab mitmendat aastat ei ole midagi toimumas Võerahansu puhkemajades, ei jõuluüritusi ega uueaasta vastuvõtmisi, kus varasematel aegadel õhtupimedal ajal sai liigeldud hobuse ja saaniga. Oh olid ajad ja kui tihti sai käidud, lapsed olid väiksed. Koju naasesin alati päris hilistel öötundidel. Muidugi pererahvast väsitas ära see pidev pidude järelkoristus, sest inimesed ei oska pidutseda. Jah aga nii see on, kuigi mullegi on pakutud majutuse peale mõelda ning gruppidele saunaga, kuid see mõte ei meeldi. Sel juhul ainult kindlatele gruppidele keda tunnen. Ja püüan leida teist teed, kuidas edasi liikuda. Hetkel on meil paigalseis. Püüame leida väljapääsu edasiliikumiseks.
Jälgin vaikselt mis toimub ka lähedale jäävates hobumajapidamistes.
Ees ootab veel valdade liitumine, kohtusin viimane nädalavahetus ühe valla töötajaga, kes ütles, et kahju lahkuda sellisest vahvast meeskonnast. Ja kuna üks uks uude töökohta oli sulgunud kandideeritavate ees, siis tegi toda inimest nukraks. Kuid teada, ega naised loorberitele lesima jää, eks otsivad edasi. Sama siin, kasvõi töötuks esialgu, uuel aastal ootab ühe erakoolis ringitöö juhendamine. Jääbki siis aega ettevalmistada
Muidugi Soone talu tegemised on küll väga huvitava pöörde võtnud, kuidagi laialivalguv. Mingid maagilised rituaalid, indiaani higitelgi tseremeoonia läbi igasuguste riituste. Kas läbi mitmeusundi võetud tseremooniad-riitused tulevad kasuks?
Olen aru saanud, et eelkõige pean muutuse läbi viima töö osas. Eks näe, mis elu toob. Kuid olen kiireks muudatuseks valmis, sest laste ja loomadega meeldib tegeleda. Nüüd mil mu enda lapsed on täisea künnisel, kaks on veel nimetuses alaealised, siis kaks täisealised. Mõlemad tegelevad õpingutega.

Triips päikest võib muuta elu hoopis teiseks. Ja raske on kohe ennast teistele kohustustele häälestada. Väsinud kõigest sellest ilmamelust, täna ju veel esimene advent ei mingit rõõmutulva ega emotsioone. Kõigest tühjuse tunne.
Natuke ärevil meeleolu, kuna üks lemmikloomadest on saanud nohu ja hingab raskelt, Aade kes eile esimese süsti tegi antibiootikumi. Mõtlengi, et kas mitte parim pole, kui saaks anda lisaks veel köha nohu rohtu ,,pertussiini". Kohe kui kuulsin sellest, teadsin, et kodus pole enam kasutamatta süstlaid ega nõelu, pidin kiiremas korras hankima suuremas koguses juurde.
Tahtsingi tuttava vetiga konsulteerida, loom kes haigestus, arvata on, et mehed valasid majas ühte toapõrandat, sai isane toajänks tuuletõmbe osaliseks. Õnneks, et teiste loomadega, kes köögis elavad ei juhtunud sarnast asja. Imestan seda...
Ootan ja otsin hetkel sobivat töökohta, kus ennast reaalselt ka teostada saaks.

 

On palju huvitavat, hämmastav kui mõni inimene minu eas, kipub rohkem koduseinte vahele, siis mina isiklikult rohkem kodust välja ja nii eile juhtuski, et mitte planeeritud rahvapeole välja jõudsin. Tore oli, kuulata, eelistasin kaasa laulda ja mõne tantsugi kaasa tehtud. Alul kutsuti autojuhiks Eidaperre ja kui kohal olime, siis pakkusin juba tee peal, et miks ta ei võtaks kohe pikemalt minuga teekonda Vändrasse. Kuulsin, et mitmed inimesed keeldusid juhiks tulema juba pimeduse enda pärast ja mida iganes. Minul pole  pimedas sõitmise vastu, isegi vahel meeldib rohkem sõita.
Igal juhul nautisin kõike, kuna mehed kodus tegid ehitustööd, siis rahvapidu oli mulle igapäevatööle väike vaheldus. Mulle meeldib rahvamuusika ja laulmine, teen ka tööd selles vallas, et jõuaks kuhugile koos teistega esinema.
Anete jõudis eile koju ja mis toimus Nordikuga. Oh jah, hämmastav mis tundeid ikka koer endasse peidab, kui keegi pereliige pikemaks ajaks kodust lahkub. Olen tabanud mitmeid märke Nordikust, kui ta jälle endasse tõmbub, kuid mõneks ajaks siis lepib teiste kodulistega, kes temaga tegelema peavad. Kurb tunne, et õpingute tõttu peab kodust eemal olema ja koer kannatab puuduoleva pereliikme pärast, aga mis teha. See on elu karm reaalsus, aga olen lohutanud loomi tihti sellega, et ka nemad peavad seda olukorda arvestama, et ühel päeval kui koolid selja taga saavad jälle kokku.
Isegi see, kui veetsime kahe koeraga öö Laiksaare metsaonnis oli lihtsalt võrratu. Kuna koerad said inimestega tihedalt koos olla. Meil talu pole kunagi tühi, siis alati on keegi kodus ja tegeletakse loomadega.
Olav kes aastaid meil abiliseks käinud on loomad mõjunud teraapiliselt ja ühtepidi oma mõningatest ebakindlatest iseloomukäitumistest tänu loomade eest hoolitsemisele vabanenud. Mis teha, palju probleeme täiskasvanuks saades võetakse kaasa ikka lapsepõlvest. Millest probleemid, kui mõni vanem ignoreerib või keeldub tunnistamaks oma last tulevikus teovõimeliseks. Mõistsin asjade sügavusi ja aastate pikkune nõustamine on andnud hea tulemuse, pereabilise näol.
Toonitan ikka ja jälle, et ärge lükake lapsi endast eemale, kui nad tahavad rääkida, kuid kõik peab saama varasest lapsepõlvest, kui see usaldusside jääb nõrgaks ja katkendlikuks ei saagi olema oma lapsega teismeeas head-usalduslikku sidet.
Minu üks hea alus oma lastega usalduslikule sidemele on, et oleme haavatavad. Kui mul tekkis alati mingi hetkeline probleem, rääkisin laste ees selle välja, kuid ma ei hakanud seda pidevalt nende ees korrutama. Mõne mure väljendamisega kaalusin, et ega see ei muutu lastele koormavaks. Jagada lastega kõigest ausalt, on minu põhimõte jääda ausaks lõpuni. Vahel mõnda asja endast välja rääkida raske, kuid õnneks olen tänu perekonnale suutnud ka seda lastes arendada.

On elu, muud ei ole, kui keegi tuntud koeraomanik kes veel jahimees tegi avarii ja selle ümber tohutu palagan ning mustamine ülesse keerutatud. Nojah fb on suht karm koht, kus siis kriitikat tegevad inimesed ikka kedagi hammaste vahel lahkavad. Ausalt öeldes, imestan inimeste liiga suurt julgust avalikkuses kriitiliselt sõnajulgust näidata. Kuhu on jäänud eetika, moraal ja inimväärikus...
Kusjuures teo korda saatja julges avalikult vabandada. Oleks tegu siiski kurjategijaga, kellel mitmeid rasked kuriteod või mõrvad selja taga, aga lihtne inimene, kel omad hobid ning oskused koertekoolitamise alal. Tundub, et internet muutubki selleks, et inimesed üha julgelt annavad  teada mis südametagavaras peidus on. Nime ma ei hakka mainima, sest avalikkuses on isikut ennast päris palju lahatud ning varasemate aegade meedias tuntust kogutud, kuid teada tõde, et meedia soovib emotsioone, kirge, sõda ja verd jne...
Olles ise sõbrannast ajakirjaniku huviorbiiti niimoodi sattunud, et minu vastutahtmist ka avaldas loos minu nime.

Vihma kallab, lumi läinud ja õnneks ka libedus tagasi tõmbunud. Õhtuti vaatame lisaks telerile ehedat loodusfilmi, kus viipapagoid etendavad ikka tõelist sherlock holmsi. Soov kappide sisu uurimiseks. Avasime kapi ukse ja mis toimus, täpselt nagu jälituskoer kapis ühe topsi sisse ainult saba väljas. Kuhu võimalik nokk taha ja ikka tõsteti ja uksest välja. Juba viimased päevad on nii aktiviseeritud tegevused nende poolt. Nümfid on rahumeelsemad ja jälgivad viirude huvitavaid etteasteid. Ja nende avastusretked on meilegi nauditavad.
Olgu nad siis linnud või loomad on nad oma olemuselt lahedad eriti jälgida neid. Kahju on vaadata, et meie Tipp sinine eakas viirpapagoi (vanus teadmata, aga meil üle 10 aasta) on kehaliselt väga palju muutunud. Jalad on kuidagi risti ja rindmik-pugu ettepoole vajunud
Mulle meeldib lindude särtsakus ja uudishimu, mis siis ajendab uudistama ning nokaproove jagama.
Raamaturiiul on teine mis neid väga tõmbab. Linnud ruulivad.

On täna alles ilm, sajab ja teed on kohati libedad. Kodunt raamatukokku venisin nii 40-50 km/h kiitusega. Ei riski liialt.  
Iga hommikuti kontrollin hobuste tervislikku seisundit, kuna avastasin teisipäeva hommikul ühel hobusel kabjaliigese paistetuse. Sai tehtud ravi, mida tuleb mul teha nüüd igapäev, kuni paistetuse alanemiseni. Õnneks mingeid kilde ei tundunud, pigem kõõlus kas kellegi kabja löögist või halvasti astutud jne. Probleemide põhjustajaid siiski mitmeid. Nii, et täna võisin juba rahulikumalt hingata, ravi on olnud tulemuslik olnud.
Õnneks sain sobiva hinnaga talveteki Testule ja seegi annab suurima rahulolu. 

Mõnnan kolmandat puhkepäeva. Esimene päev oli raske, kuna mõtted keerlesid viimase aja sündmuste ümber, kui ka  endaga sõda pidades ja proovides asjadest lahti lasta, mis mind vaevasid. 
Meenus mulle ühe inimese küsimus, et ,,kas mulle ka täiskuu ööd mõjuvad". Mainisin, et ei magan nagu kott ja ei mingeid üleval olemisi. Isegi kohvi joomine on kahanenud kahe tassi peale päevas. Harva kui kolm joon. Päeva ajal väsinud pole. Isegi kuu alguses öötööd ajutiselt tehes, siis kaks esimest ööd kõige  raskemad olid.
Planeerisin alul spaasse aega broneerides, kuid üks asi tuli vahele ja loobusin ning lükkasin spa külastuse mõneks ajaks edaspidiseks.
Olen unustanud mainida, et paar või isegi kolm nädalat tagasi trehvasin nägema Kabala küla vahel politseimasinat seismas tühjana seisva maja hoovis. Ja eks küsimus miks, kuid juba sisetunne jagas vastuse. Ja hiljem kuulsin, et mitmetesse majapidamistesse on olnud sissemurdmisi. Ja kõik on toime pandud oktoobrikuu jooksul, siis kui on pime ja maja ümbrusse ei jää jälgi, mille järgi alust kahtlustada, kellegi või millegi toimetamisele. Endile panime suure õue tule korda ja nüüd on mul jälle üks abimees ümbruse valgustamisele. 

Käisin eile siis jalutamas koertega. Muidugi viis mu teekond mööda karjääri servast. Nüüd lõpuks on ilmunud ka hoiatavad viidad. Varemalt neid polnud. Minu alateadlik hoiak ei lubanud eriti lähedale minna, et kiigata mis ja kui sügavale siiski mindud on. Kuna vahel lõhkamistööde käigus ka meie maja siiski väriseb. Ja ükskord, kui olin päevast und võtmas ja olingi sügavasse unne suikunud, kui üks põrakas mu ülesse äratas. Lõhkamistöid tean ja tunnen, teen vahet. Kunagi vana-vanemate juures elades sai aastaid-aastaid kogetud. Kõike mis lõhkamisega seotud. Kaevust vee kätte saamisega oli ka vahepeal tegu, nii et puuriti veel sügavamale, et vett kätte saada. 

Ka kaevanduse serva jääv võssa kasvanud heinamaatükk, millel siis inimtegevusest mälestuskuvand. Natuke nukker ja samas meeliülendav leid võpsikus. Kuid teadmine, kes seal elanud ja heina teinud jne. kuidas inimesed sealt lahkusid. Nukker toon poeb hinge...

Ojake, mis vuliseb aastaringselt, osavett suunatakse karjäärist, et paekivi lõhata.

Nordik tema halastamatu kepiorjus, leidis kraavipõhjast ikka paraja toika, et talle seda visata, et saaks jäägitult ära tuua. On alles koeral vastupidavus.

Mulle tänane ilm täitsa sobib. Mõnnasin täiega tegevusi hobustega, lastes neid karjamaale kuhjatud silo sööma. Öö pidi sees veetma, kuna õhtul ja öösel lisandus natuke märjama poolset lumekest.
Oo jaa, täna pidi tulema öösel mingi maagiliselt ilmatu suur kuu nagu seda mitmel rindel meediasõnumitest lugeda olen saanud. Nojah mis ma arvan nendest rituaalidest, see oleks nagu üks joogasamm, kuid nagu ei ole ka. Teatud põlisrahvastel on sellised rituaalid, mida siis etendatakse teatud tseremoniaalse tantsulise mantrate huilgamise hõiskamise teel.
Eelmise nädala 8.11. ootasid mitmed Vanga ennustuse täideminekut maailma lõpu teemadel. Mu abikaasa, kes jälle piiblipõhine usklik, siis tema ühinenud jälle teatud ringkonna usklikega, kes sügavalt usuvad, et nüüd jah on maailmalõpp käega katsutavas kauguses. Ja vahel peab neid diskussioone kuulama, mina muidugi rehman käega ja lahkun alati diskussiooniväljalt lihtsalt lõpuni kuulmata ning üle õla olen ikka jälle maininud, et maailma lõpp tuleb ootamatult, mitte kellegi ettekuulutuse järgi.
Kõik sõjad ikka inimolendite poolt õhutatud ning vanadest aegadest ikka kõvade meestena tuntud Dzingis Khaan tahtis ikka rohkem maid ja rohkem sõjasaaki (hobuste, kariloomade, orjastatud naiste näol). Nii see on, et muidugi islam tõstab järjest pead ning pagulasi leidub meie enda Eesti Vabariigis.
Kurb tõdemus, et inimesed põgenevad kodudest ja tahtes leida elu uuest riigist. Kuid jah minu jaoks uued inimesed eriti veel islamimaadest ei paku usaldust. Juba lugesin, kuidas korjatakse pagulaskeskustesse laste jaoks õppetarbeid, mänguasju... Nojah, püüan mõista. Samas meie heaolu, turvalisus on kõikuma löönud, kas praegune poliitiline seisukord suudab tagada oma rahvale piisava turvalisuse...?
Rootsis on turvalisus kõikuma löönud, juba politsei ridadest lahkuvate töötajate näol. Paljud kardavad oma elude ja perede pärast. Miks ei võeta ja ei uurita, mis toimub mujal...?
Miks just nüüd, kui on tulemas jõulud, mis väljendavad rahu ja endasse vaatamisse jne.

Ja seda enam, kui praegu on veel hingedekuu, kus peame meeles oma lahkunuid esivanemaid. Mõtlengi, et mida vanaisad oleks praegusest seisukorrast arvanud, sest tihti esivanematelt saadud arvamus kuulus ka ikka nagu au sisse. Kuid nüüd kui mõni noor saab võimu juurde kaotab kõik endast ja oluliseks saab vaid lihtsalt kuskilt millegi ära võtmise ja kuhugile kellegi ette ennast upitada, et tema on maailma parim.
Oh jah, loen ja mõtlen omi kirjutatud ridu, kuid nii see on. Jälgisin kõrvalt ka vabariigi presidendi valimisi. Mul polnud ühtegi sobivat kanditaati. Ja olen hetkel jäänud praeguse presidendi suhtes neutraalsele seisukohale. Ei oska hetkeolukorras oma ravamust väljendada.
Kuid ühe ettevõtte juhtimisstiili sain küll enda jaoks selgemaks, mis on mulle väga oluline...

Mis tehtud ja mis teoksil...
Esimene reesõit tehtud, küll lühike, aga siiski midagi ikka. Kuhu kaob mu aeg...?

 Peab veel trenni tegema, et hobune oleks parajas füüsilises vormis. Natuke vorm käest ära vajunud.

Blogi lugemine on ületanud üle 70000 lugemise. Väga lahe, samas vahel teevad mõned sammud elus natuke tuska ka. Nojah, nendest tuska valmistavatest teguritest räägin mõni teine kord.
Kuid kõige meeldivam on hobustega tegelemine. Saigi siis looduses käidud ja tütrele näidatud, mis on juhtunud Hundi-Lundi hoiualal metsaga. Ulatuslik raie, kohati valgustusraie ja kohati lageraie. 
Tojaka talut ümbritevad kiviaiad sootuks paljaks ja nähtavale toodud. Maastikuline pilt muutunud palju.

Ees liikudes korjasin enamus lumest enda ja hobuse peale. Nii, et mõni koht pärast ratsutamist ikka vesimärjaks oli ligunenud. Ja alles mõni päev tagasi kahe jalaga jääst läbi vajudes ikka põlvist saadik märjaks saanuna tööle naasesin. Jah see olen mina, kui midagi ei juhtuks.

Londoni nimeline talu paistab ka nüüd välja. Enne olid mattunud ja peitunud metsade rüppe, kuid nüüd asetseb nukralt uhkes üksinduses lageraiete rüpes nukrahoonena.

Aimatavad lume all olevad kiviaiad, oli mu üks meelispaiku nii ajaloo rääkimisel. Tegemist ajaloolise talukohaga, kus on säilinud kiviaiad ja süsteemidesse kujundatud põllumaa eraldus. Kuid kaasaeg on toonud muudatused ja osalt maakasutuses natuke laisavõitu omanikud. Niikaua, kui elas peremees oli ka ümbrus rohkem hooldatud. Kuid sellele on oma kindlaks määratud hoolduskavad, mille alusel seal tegutseda võib. Tegemist on kaitsealuste orhidee kasvukohtadega ja natuke on paigast jäänukitena põllukivi kuhjad. Üle 15 aasta tagasi eksisteerisid veel vanast ajast aida ehitust meenutavad küünid. Kuid aeg, ilm on teinud oma töö nad maatasa mädanenud. Kahju, et meie eestis kombed ei lubanud neid taastada nagu Soomes, Rootsis, Norras nähtud küünid ülesse kõpitsetuna ja mingi kaitsevahendiga immutatuna siiski elupäevi puidule pikendust annab. Kuid õnneks tänapäeva tehnoloogia lubab juba vahetada püstiseisvatelt hoonetelt natuke mädanema kippuvat palki vahetama.

Lumi maas, puude peal, ja seda jagus veel puude alt ettevaatlikult turnides sain kogu sahmaka endale selga. Hobustele on soojendus homseks reesõiduks tehtud, loodan, et saan ka reesõidu pilte siia jagada. Nii kihk on, et saaks lõpuks oma uue reega liiklema hakata. Yess, päev täna olnud. 

Laupäev ja pühapäev sai viibitud koertekrossil Pärnumaal, Jõulumäe spordi ja tervisekeskuses.

Kahe võistluspäeva öö veetsime ülilahedas metsaonnis. Paljud ei tee ikka vahet millised onnid on tasuta kasutamiseks ja millised tasulised. Tuleb võtta lahti RMK kodulehekülg ja sealt saab ülevaatliku info. Eestis leiduvate metsaonnide olemasolust.

Leida üks onn, oli meil tegu. Kuna mu nuti telefoni kasutamis oskused veel napivad, siis jäin lootma ühele telefoni kõnele (Tõnu Jürgenson), kes teab ja tunneb Eestimaa erinevatest paikadest super hästi. Piisab lihtsalt küsimusest, kus asub ja kuidas pääseb. Üks huvitav tõik selle kohaga oli, et asus Laiksaare metskonna kontori juurest 500-600 m metsa sees, kuhu viis looduseõpperada.

Ja nii me siis oma kahe neljajalgsega öö ära veetsime. Koerad nautisid meie seltskonda, kuna uni tuli varakult kella 19 paiku, siis ärkasime kuskil kella 1 ajal. Jõime kohvi ning lisasime mõned pakud lõkkele, et tuli hommikuks ära ei kustuks. Iseenesest maja küll sooja ei andnud. Mis meie rõõmu tõstis, et veetsime öö looduserüpes. Mina nautisin muidugi super hästi valitud varustuse suhtes ööpuhkust metsaonnis miinus kraadide juures. Lahe on vahel midagi teisiti teha.

Eelmise nädala lõpuks valmis ka minu kaua oodatud regi. Kahju oli mõelda, et pean hakkama uut rege ostma, aga poeg meisterdas nii nagu ta ise ütles, et mööda minnes ja valmis ta saigi. Ootan sobivat reelund siis reetama. Yess midagi rõõmustavamat.

Väga huvitav on see, kui vahel olen välja sõitnud või planeerinud päeva varakult ette, siis ühele päevale võib juhuslikult mitu asja kokku sattuda.
Reedel õhtul taheti laupäevaks tööle, kuid selles osas mainisin, et ei saa. Ja Laupäeval sooviti ratsutama tulla, kuid olin tüdrukuga peaaegu Tartusse jõudnud. Seekord jäi see ratsutamine ära, kuna mina kui treener olin ära.
Olles Aade Tasku juurde maha poetanud, aga ise põikasin Lõuna Keskuse raamatupoodi. Tean juba vanast ajast, et saab aega piisavalt veeta nii palju kui soovi on. Vaatasin, millised teavikud on ilmunud, saan abiks olla uute raamatute valimisel raamatukogu juhatajale.
Väga lahe üle pika aja oli olla Tartus. Ja liigelda ning arutleda tüdrukutega liiklussõlmedest.
See selleks, konverents oli veterinaar meditsiinialane täiendkoolitusena korraldatud. Ja oleks ma varem sellest midagi teadnud, oleksin ise ka osalenud. See oli mõeldud varasemalt registreerinutele. Kuid piirdusin vaba aja kasutusega natuke hetke endale. Raamatud meeldivad, juba neid käes hoida ja lihtsalt visata pilku mõnele leheküljele.
Tõin täna kauni halli tähnilise kuke. Hästi sõbralik, korra Raplast läbi põigates lipsasin ka hooldekeskusest kukega läbi. Kuidas rahvas ahhetas ja ohhetas, et milline vahva tegelane. Ja kui suuremõõtmeline samas hästi julge. Kes hea meelega süles võõra käest pakutud sepiku viilusid nokkis. Nii lahe, ise jälle pisikese tüdrukuna tunnen. Varsti panen ka pildi.
Kodus homseks on plaani võetud, et peame korraldama toas olevatele tibudele natuke suurema siblimisruumiga puuri aga juba rehe alla, sest toas olemine läheb juba nende jaoks liiga palavaks. Muidu hiljem võivad tekkida terviseprobleemid.
Ja kodus olles pani imestama nümfimamma omapärane sulepuhevile ajamine ning tagurpidi saltode tegemine nöörrõngal. Miskit esimene arvamus, et linnuke soovib sauna või õigemini vihma. Nii saigi spray pudel võetud ja natuke teist vihmutada, küll keeras ja väänas nautides piisku mis ühtlase joana siis sulestikule langes. Mis teha, loomadest lindudest ikka mida vaadata ja näha.
 

Oli vast hommik, kuna öö möödus unetult ja muretsedes. Kuna väljas sadas lõputult, siis see mu meeleolu eriti roosiliseks ei teinud. Vahepeal käisin õues kontrollimas ega mu kabjalised tagasi ei ole jõudnud.
Kui juba Aade äratuskell helises, ajasin ennastki jalule, et kohvi juua ja uuele otsimisringile minna. Kuna viimati nägin hobuseid kella 24 paiku. Ja siis panid ikka täiega ajama, kui auto tuled peale suunasin. Eks neid ehmatas metsas auto ilmumine heinamaale. Ma enam hobuseid autoga otsima ei lähe, see oli viga. Pigem jala, muidugi mõtlesin, et järsku läksid ringkäigule ja seeläbi tegin ise ka ringsõidu läbi Lipa küla. Ja arvasin, et tulevad vastu, kui metsateeotsas peatuse tegin, et veenduda ega pole hobuste jälgi teepeal. Mida polnud märgatavaid kabja jälgi. Sõit kodu suunas ja tee äärde jääva heinamaa peale keerates selgus ka hobuste olemas olu.
Aadet viima minnes, helises mobiil ja küsiti ega mul pole hobused kadunud. Mainisin jah, et on. Viskasin siis Aade Raikküla bussipeatusse ja ise keerasin otsa ringi ning juba teatud metsateid, et ringisõites hobustele ette sõita. Jõudsin informeeritud kohani. Keda polnud ei olnud hobuseid ja kedagi vastu ka ei tulnud.
Mõtlesin, et toon auto koju ja naasen juba jala, pätsi leiva ja päitsetega tagasi otsingutele. Nojah kodus käimise järel tagasi informeeritud koha suunas. Ja mis ma eemalt näen, kõigest 7 noort tegelast. Tekkis küsimus, aga kus vanemad hobused on? Mõtisklesin järgmise plaani, et viin noored koju ja siis tagasi vanemate hobuste otsingutele. Kui tagasi teel metsavahele jõudsin, möödusin, ma kohast kus suvisel ajal heina oleme  teinud ja öösel viimane koht kus hobuseid nägin. Ja sealt liitusid juba vanemad hobused noorte seltskonnaga... tundub, et vanemad hobused eelistavad ikka kodulähedast paika ning kaugemale ei kapanud. Ja mõtteid mõlgutama pani noorte hobuste eemaldumine karjast. Kas hirm, ehmatus või lihtsalt soov maailma avastama minna. Kuna hõikamise peale kohe lähedale jalutasid ja imestunud nägudega otsa vaatasid, et oi nii tore, et lõpuks oma perenaine kohale jõudis. 
Muidugi sisse panemine oli ka seebiooper. Koerad haukusid ja see pelutas väheke, osad julgesid siiski minu kannul ja eeskuju toel hoonesse siseneda. Ja osa loomi aga üle tee karjaaeda kappama panid, otsides teisi taga, kuhu nad küll kadusid. Nimetasin selle tänase hommiku segasumma suvila päevaks. Olles osa loomi sisse saanud, läksin teisele ringile, et tuua ära viimased kabjalised.
Kui ma hopse sisse lasin, puges kits Tuuli hobuse kõhu alt välja ja jalutas kogu teekonna mul sabas. Nii muigama ajas, et kui mind ei saada koerad, siis kasvõi sabassörkijaks on kitseke.
Nojah muidugi, kogu hommiku mälestusi kajastas mu märjaks saanud rõivistu, mis kohe sai vahetatud kuivemate vastu välja.
Tänase päeva mälestused... Ja juba ees ootamas uued väljakutsed ning Tallinnast lubati ära saata mu üks paber koerateraapia alal.

Päälinna venekeelse empoweri poisid lõpetasid meie elektriliinil siis kaabli paigalduse. Sellest küll aru ei saa, kas miskit paremaks läks ei tea.
Kas olla positiivne või negatiivne või hoopis käituda depressiivselt... Eelistan ise positiivselt mõelda ja elada. Üks tuttav hakkas jälle oma sisemuses peituvat depressiooni vaevustest rääkima. Ütlesin otseteed, et ei viitsi kuulata ja lõpetagu üleliigne negatiivsete mõtete haudumine ära. Üle mõistuse ära keeratud negatiivse sisuga mõtted ei vii kuhugi ja pidevalt kuulata kellegi depressiooni hala on väsitav. Seda ma ka probleemides vaevlevale inimesele mainisin. Mul on tähtsatki mõelda. Ja eks vaimne töö koolikirjatööde ümber. Pidev õppematerjalide kuulamine paneb mõtted teisiti  liikuma.
Kogu mu elu on loomade ümber ja tegevused nendega. Lasime hobusekarja terviklikult kokku, et las harjuvad. Muidu kui talvekorterisse kõik korraga kokku lasta, läheb löömaks.
Paar hommikut on olnud meil lumi maas. Täna oli tiba rohkem, ega ma eriti veel talve oota. Ilmaennustajad muudkui ennustavad, kes kalauimede või seapõrna ja teab veel mille järgi.
Õhtuks küll sulanud ja õhtutundideks juba pool niiske udune ilmake siis ees oodanud.
Lasime hopsid kartulimaa serva korrastama. Muidugi Testult pidime teki seljast ära võtma, viimane lihtsalt püherdas mulla peal ikka korralikult. Ja teine asi, mullaosakesed võivad teki alla minna ning tekitada läbi hõõrdumise pahandust.

 

Täna varahommikuse seisuga kella 5 paiku käisin õues ilma testimas. Ja võtsin oma seisukoha, et ilm va säherdune, et minek Tartu jääb ära.
Ja olles lugenud neti vahendusel, et Lõuna-Eesti ja Tartu piirkonnas liiklusõnnetuste arv tõusnud. Mul poleks probleemi olnud, sest rehvid on veel kasutuskõlbulikud autol, kasutan M+S-e. Kuid hetkel vajab esisild väheke korrigeerimist ja võib olla hoopis esirehvide välja vahetamist ja seda ma ka järgmisel nädalal teha mõtlengi.
 Kuna mul veel peale lõunat tööle minek, siis teades selliste ilmaoludele vastava sõidukiiruse valimisel oleksin jäänud ajahätta ja hilinemine tööle oleks suurema ajakaoga olnud. Ja minu seisukohaks jäi, et Tartu ma ei lähe. Ajan oma asjad ära kohalikus raamatukogus. Vaja natuke õppematerjalides tuhnida, kuna vaja kindlaks kuupäevaks kirjalik aruanne teha.
Vaatame mis ilm laupäevaks toob... siis pean kindlasti Tartu sõitma, kuna üks laps õpib suures linnas, siis vaja aidata koduse toidumoonaga varustada. Ja siis juba mitu asja ühe hoobiga ära korraldada.
 

Selja taha on jäänud öökülmadega ööd ja nüüd on alanud heitlike ilmade aeg. Vilu tuul toob välja vee nii silmist kui ninast. Ja eks loomadega elu tähendab seda on õues sadu, tuul, äike ikka peab väljas käima. Kuna hobuseid jagub veel kahte koplisse, siis peab veel ekstra metsas käima. Kuid kõik see on meeldiv kohustus. Ja muidugi sel nädalal müttasid jälle empoweri mehed kaablite paigaldusel uute postide otsa. Nüüd ju kaasaeg ju, ei enam traate pigem isolatsiooni kaitsega kaabel. Nojah eks aeg on juba selline, et alumiiniumtraatide eluiga otsa saamas. Kui pikalt vastu peab õhukaabel ei oska anda mina seda vastust pole ka nagu uurinud.
 

Võtsin eilse päeva puhkamiseks ja enda välja lülitamiseks. Õnneks möni inimene mõistab, kes sõnatult enda peale ka loomade eest päevased töökohustused.. Muidugi mu koduabilisele kuuluvad erilised tänusõnad..
Teisipäevane pool päeva kulus mul arvuti taha, teine päev aga vaatasin oma lemmikseriaale. Püüdsin ennast häälestada kodusele lainele. Hämmastav, kuidas igapäevane töörutiin väljaspool kodu rikub ära tahted kodusteks pingutusteks.
Igal juhul saavutasin teisipäevase minna laskmise päevale tegusa ja toimeka inimese olemise ning jaksu jagus kõikjale. Kütmiseks, loomadega tegelemiseks, ja ega mul ka tänane hommik kergem polnud. Lõpetasin eile pooleli jäänud kopli paranduse ja lasin tagasi metsa hobused. Va sokk põrguline oli jälle hommikul karja vahetanud oma kitsemamslid maha jätnud ning  naaberkarja füürerdama kolinud.
Selgus täna, et mu digiallkirjastatud dokumendid pole kohale jõudnud, sest võtsin telefonitsi ühendust. Siis pidin täna need uuesti sooritama. Olles ennast igapäevaselt kursis hoidnud mis meil meedias kajastatakse, kas digiallkirjaga dokument on ikka õige saatmiseks või mitte?
Igat masti vargusi pannakse korda ja just turvaaukude kaudu häkitakse ja varastatakse kontosid. Kas meie elu on ikka turvaline, jälgides mis maailmas toimub.
 

Tänase päeva seisuga võib lugeda, et pool oktoobrikuust on selja taga. Täna sai korralikult koristus töid tehtud. Kõik toapuurid, kanalasse värsket allapanu.
Mürgid majja ja kõrvalhoonetesse sisse rännanud närilishiiretele. Jube on lihtsalt öösiti nende liikumist ükskõik kus märgata kasvõi see, et jäetud on ükskõik mis kõrgusse ekskremente. Sügisesel ajal on minu jaoks ebameeldiv just hiirte-rottide sisse kolimine ning nende ohtrad laastamistööd ükskõik mis valdkonnas. Kõige uskumatum, kuidas nad suudavad toidukappi ennast smugeldada ning kapis veel palju pahandust sooritada. Ükskõik kui palju oleme nendevastu abinõusid tarvitusele vastu võtnud leidub neid ikka päris palju.

Kanaemme on väga tubli ja töökas näidates oma tibunatele, kuidas peab töötama ja jalgadega kaapima. Muidugi elupind on tiba väikene, aga peatselt saavad suuremasse ruumi. Eile õhtul koju naastes ootas mind ees ikka tõeline loomala ja linnula... tibude sädistamast ja merisigade ruigamist. Esimene samm oli mul tibude juurde, kus siis pisikesed tibud kohe nokkadega mu käsi nokkimas või merisea puuri juures silmates rõõmsailmelisi sigudikke, kes kohe püsti seistes tähelepanu minule osutasid. Tundsin, kuidas kogu õhtu tööväsimus kadus. Ütlen alati, et loomad on minu jaoks lõõgastus ja lõdvestus.

Täna õhtul saab tehtud ka õitsi tuld. Sellega paneme aluse siis hilissügisele pimedale ajale. Ja järgmine kuu on juba hingedekuu. Kus siis meenutame ja mälestame lahkunuid, keda enam meie keskel pole. Kurb on see, et inimelud siiski mõnele lühikesed on antud.

Pilt minu enda laste lapsepõlvest, armsad mälestused jäävad ja jäänud. Lapsed ja loomad kuuluvad kokku ei tea siiani, mis asi on allergia. Ja kui ma kuulen, kui antakse jälle loomi kellegi pereliikme allergia tõttu ära. Ei ole ma omi lapsi vati sees kasvatanud ja elamine on ka ehitusjärgus mida pole veel suutnud ära lõpetada.

Sügis astub tasahilju, kord tuulega ja külma tehes...
Õues laternana kuu taevas valgust laotamas. Jah nii see on, toas praksub ahjutuli, mis ahjukivid mõnusalt hõõguma pannud. Mõnus on kodus olla. Käisin suhtlesin õhtu eel hobustega, pumpasin vett. Ja sain aru, et sokk pärast seliti panekut kardab mind tõsimeeli. Ei ülbitse, lapsega küll proovib kakelda. Mainisin, et kallale ei lase, sest tagajärjed võivad olla päris halvad. Hämmastav, kuidas üks loom ära metsistub.
Hobused metsas mõnnasid mõnusalt ja käisid korda mööda suhtlemas. Lihtsalt tunda ennast koduselt loomade keskel. Üks päev kui õhtul ma jälle kodus, lähen õitsi tuld tegema, et põletada ära teise puu peale kukkunud haavapuu. Sügisõhtul tehtud tuli on mõnus ja samas puhastava sisuga. Sügisõhtud on küll pimedad, aga tegevused ka pimedas võivad olla värskendavaks.

 

Yess, sõbrad. Meil jälle tibu uudised. Seekord siis 8 munast 7 tibu. Seekord siis karjas kolm musta tibu. Täna pilti ei tee, aga homme küll.

Mu tänavu aastased koorunud kuked saavad kõik uued kodud. Ühe olen endalegi värskeks vereks jätta. Natuke kurb ka, neid ära anda. Kuid samas teadmine, et neil uues kodus oma kanakari, kelle eest seista. Kui palju me nägime vaeva, et õhtuti sisse tõsta, kippusid ikka oma lemmik kohta kõhutama minema. Head need vähemalt maapinna lähedusse hoidsid. Oleksid nad endid puu otsa asutanud, ei oleks me iga õhtu küll viitsinud püüdmas käia.
Hobused sai pühapäeval metsa lastud, hea oli kuulda, kuidas vanem tütar ütles. Kas ma lasen nii nagu ma juulis lasin. Mainisin, et strateegilised kohad, kus kipuvad mööda jooksma tõmban seekord karjusenööri ette. Sai ju päris pikk maa nende pärast maha kõmbitud ja lõpp tulemusena nad ise siis suure metsaringiga ikka aeda jõudsid. Siiani naerame, kuidas me jalutasime kitsed sabas vahe peal meid peaaegu kõhul kukutades. Kitsedel komme, äkitselt seisma jääda ja täpselt inimese ees.
Ja nüüd käia hobuseid vaatamas metsakarjamaal, mõnus. Sügades neid eks kaalume millal Testule tekki selga panna. Kuna neil metsakarjamaal üks katusealune ka, siis veel ei kiirusta. Kuna Testemonal hea komme tekiga sügamas kusagil puude vastu või katusealuse seina vastu, siis peatselt tekk narmasteks. Selle hooaja peab veel vastu, aga mõtlen juba uut tekki hakata järgmiseks aastaks hankima. Uurin juba hindu ja kohti, kus soodusmüügid toimuvad.
Otsisin eile huvipakkuvaid koolitusi erinevatest kõrgkoolidest. Väga põnevateks ja harivateks pean treeneritele mõeldud täiendkoolitusi, psühholoogia alaselt. Kahju, et mõnedele koolitustele juba kohtade täituvus suur. Ja seega olen ukse taha jäänud. Hämmastav, aga tahe on õppimiseks suur. Eks näe, praegu omi projekte ei jaga, aga eks näeme ja kuuleme, millega hakkama saame.
Paar nädalat mil ma polnud koertele pühendunud oli see, et viimaste päevadega adusin, et pean kiiremas korras neilegi tähelepanu pühenduma. Muidugi esmaspäeval siis ühe koera kinni, kuna tema iseloom ei allunud ühelegi häälkäsklusele. Imestasin nagu oleksin täielikult tühi koht. Ja egas miskit pool päeva mul kuluski koertega tegelemiseks.
Tundus, et vajadus oli ka mul, nautisin kogu füüsilist tegevusjada nendega päris mõnuga, igal juhul täna tajudes kergelt lihasvalusid. Sai jooksmas käidud seekord siis 4 km. Lasin Nordikul tirida, et tema energiat mingil määral kuhugi rakendada.

Mind huvitavad teemad.

http://epl.delfi.ee/news/melu/hobusega-suhtlemine-aitab-arendada-lihaseid-ja-konet?id=51102392
http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/kodu/hobune-veab-inimesed-rutiinirattast-valja?id=69643115
Tundub, et mu koolitee on jätkumas.

Kalju Laiapea (pilt Jüri Kusmini tehtud), deklameerimas omatehtud luuletust künnipäeva alguses. Kaljuga on paljud hobusekasvatajad seotud, ei saa keegi ilma temata. Mainin, tema on olnud meie pulmakutsariks koos eskordis osalenud tütre Mirjega.
Kui mul oli vähe hobuseid, kellega matku sooritada, võtsin Kalju käest ikka mõned juurde. Ja nii sai lastelaagreid ja vaba aega võõraste lastega sisukamaks muuta. Kui palju on matkatud hobustega sellistes paikades, kuhu keegi ei viitsi isegi jala minna. Kuid tänu oma aktiivsele hoiakule on ikka soov jätkata ning  leida pidevalt mingi töö hobustele, et minul oleks huvitav ja teistel oleks uus kogemus.

 

Ja nii me oleme jäänud teatud paikadele ustavaks. Teekond, mida rohkem liikumist metsas seda põnevam ja looduslähedasemalt me tunneme. Samas jälgides hobuste keha keelt, kas nende meeltesse ei tungi midagi uudset või teab. Hobune on ju loom, kelle suhtes peame teadma, et ta on saakloom suurtele metsikutele. Ja esimene reageering on põgeneda, kuid inimestena peame oskama igat olukorda  kontrolli all hoida.

Tegu veel ajujahi avahooajaga, siis võib vahel selliseid asju leida.

Mul ikka kerge värin sees, et lastega ei juhtuks, siis sai suheldud juba aegsasti jahiseltsi juhatajatega, kui ajujaht kahes vallas täistuuridel meie tee peale ei juhtuks.

 

Nii see on, Velise laat sai ajalooks. Kohal käidud, natuke kurb ja kade, et ise ei saanud sadulasse istuda. Igal juhul täna saab see tehtud. Ilm on sügiseselt kena ja vaba päev kah peale kauba.

Lipametsa, Loe, Metsküla, Jaaniveski, Vanamõisa, Sillaotsa, Velise

 

Reede 30.09.2016 valmistusime Velise laadale minema. Me käime alati nii, et üks päev varem kohale ja öö siis kas Sillaotsal või Velise kiigesaare lähedale jääval heinamaal. Hommikul laadisin asjad peale ja üks kõne Jüri Kusminile, mille alusel sain anda lastele teada hea sõnumi, et öö veedame seekord Sillaotsal. Põhjus oli seekord ilmaennustuse tugev tuul, kuna Velise telkimis koht on tuulte meelevallas. Ja kas mu hommikul püsti pandud telk  päeva peale püsti oleks jäänud. Teadmine, et pidin tööl olema, kui asjad ööbimisruumi korda saime ning koju naasesin, siis tegime veel kindlaks mis puudu. Palusin lastel need ühte kohta kokku panna, et pärast tööd koju naastes siis oleks peale laadinud. Kuid üsna pea sai selgeks, et töökorraldustes olid muudatused optimistist, ületöötanud, ,,laulatud tööpostile" kolleegiga, kes mingil põhjusel oli siis ise tööle asunud. Miskit eks kohale sõit Rapla tekitas minus ikka  paraja segaduse ja häiritud meeleolu. Ma polnud valmis  koha peal olukorda lahendama. Lahkusin, kellegagi vestlust alustamata. Teistest allikatest sain teada, et kamraad oli enese tööle reganud. Püüdsin enda sisemuses rahu saavutada ja pühenduda tekkinud vabadusele. Oleks ma varem teadnud ei oleks ma Rapla üldse sõitnud. Ja oleks siis teistmoodi oma päeva planeerinud, oleksin ise ka tahtnud sadulasse istuda ja liikuda nendel metsastel teedel.

Käisin lastel vastas, kuid aega läks, kui nad ükskord siia kanti jõudsid. Uurisin, ega pole ebameeldivaid üllatusi karjatarade näol. Praegusel ajal on hea ühendust võtta ja teavitada.

Sama pilt, kuid teine päev juba kella 15 paiku.

 

Sillaotsa koplis

Hobutööriist tegemist põllurulliga.

 

Põkade taga siis hoone, kus meie veetsime öö värkstoa katusekambris. Muidugi oli une eelne seik, mida kuulsime kõik ja imestasime, et mis toimub. Kuid keegi ei lausunud ühtegi sõna ja unne suikusime.

Keegi oleks nagu trepist üles astunud, raske mehe sammuga ja kaks astet enne platvormi kadus astumine. Ja midagi rohkem ei kuulnud. Mis see oli või kes see oli... kohe meenus film ,,Öö kummituste muuseumis". Õnneks meil sellist asja ei juhtunud, mis filmis.

Eile ei käinud peale Rapla kusagil. Eelistasin tiba mõnusamalt aega veeta. Ja nii veetsin päeva olulisi asju ajades kodus. 
Nojah mu va sarvedega põrguline jõudis ikka korralikult ikka enesetunde päris kurjaks ajada. Pidin helistama naabrimehele, et tead tahaks oma soku kätte saada. Muidugi naabripoolne küsimus oli, et kas tema sokud on minu maa peal. Ühmasin, et ei mitte. Mu kitsedele ei meeldi suur põrguline vaid naabrimehe kena pisike Kameruni sokuke, kes ei haise üldse, kui meie sarvik.
Mõtteid liikus seinast seina, ta leidis, et parem on minna naaberkarja asju klaarima oinaga ja tundus, et ega oinas ka kehvemast puust polnud. Nojah sokk oma sarvedega oli teise kasukat ikka korralikult pusinud, see oli nii inetuks selga ära katkutud. Saime tütrega oma põrgulise kätte, lisaks selle püüdmisele sain veel naabrimehe oina käest korraliku paugu. Mainin oinas kuulub lambakarja meessoo esindaja rühma. Sellel ka muidugi sarved. Õnneks või õnnetuseks oli see käsi, aga siis muutsime taktikat ja Laura peletas suure kisaga oinast. Ja mina üritasin oma sarvilist isandat siis ära talutada. Kes vahepeal tõusis kahe jala peale nagu väiksemat sorti poni täkk. Lõpuks kui mu kehtestamised hakkasid vilja kandma, kõndis mu kõrval nagu peenemast soost koer, kes on läbinud kõrgema klassilise kuulekus koolituse. Ja nii kuni naabrimehe kopli väravani. Metsa vahel liikudes tekkis poisil hirm, et nüüd viiakse teda kõigest eemale. Muidugi oli tal hea meel, kui ringiga tagasi karja jõudsime.
Päeva teine pool kulges mul auto pagasiruumi koristades-pestes. See lehk mis haisunäärmed sokkudel sarvede vahel levitavad on mõnede isendite puhul väga vänge. Imestan, et mis asi see küll on, et riiete külge kipub jääma. Igal juhul õhtul vanemale tütrele rongijaama vastu sõites. Tundsin võidurõõmu, lõhna netu, küsimus tütrele, et kas ta tunneb midagi... Vastus oli ei.
 Pesemise ja koristamise ajal ennast kirudes, et selle va haisupommi peale võtsin ja millist vaeva pidin nägema, et seda lehka välja saada. Ei enam sellist jama ma kaela võta, kui siis mingi järelkäru taolise asjandusega vedama. Igal juhul jäi see vedu esmaspäeval viimaseks sellise looma puhul.

Elu võib päris kena olla, tõin siis eile lõpuks oma soku Läänemaalt ära. Nojah, kui keegi teab mis tähendab ühe soku vedu sõiduautos. Oo jaa, kui see veel korralikult veel haiseb. Hormoonid juu, mis tekitavad teatud lõhnu. Ja nii saigi, et terve selle sõidu aja hoidsin aknaid valla. Muidugi too sokuisand  Märjamaale jõudes lahti rabeleda oma jalad. Miskit sai auto seisma jäetud ja ohutuled peale ja pojaga siis sokule uusi rakmeid peale meisterdama õhtupimeduses taskulambi valgel. Kuidagi viimastel km suutis ta jällegi ennast pöörata. Jälgisin tagasivaate peegli abil, et kas tõuseb ülesse või jääb sellesse asendisse. Kuid asend oli selline, et ulatas silmadega aknast välja vaatama. Kui metsa vahele keerasin, mõtlesin hirmuga, et kui peaks püsti kargama, siis on oma suurte sarvedega laes ja teab mis hulle asju oleks võinud juhtuda. Õnneks ei juhtunud jäigi oma kõhuli asendisse kuni sõidulõpuni, siis taga luuki ülesse tõstes. Hüppas juba ise autost maha. Vot nii palju minu oskustest jalgade sidumisest.
Soku viisin eelmine aasta ema kitsedele paarituseks, kuid nüüd sain teada, et meie härra olevat veidi juba ülbemat joont hakanud inimhingedele näitama. Ega see mõnus pole, kui kellegil on võimsad sarved ja sellega võib juba suure obaduse saada. Mul siiani pole kogemusi olnud, kuid olen õnnetult lõppenud juhtumeid siit ja sealt loomapidajatelt kuulnud.
Kõige jubedamad on kokkupõrked pullidega, isegi mu enda sugulased on pidanud selle üle elama. Kuid nii see on, loomade puhul peab ikka mingi kontroll keha keele üle olema 100% kindel ei saa kunagi olla. Ka koerte puhul võib nii öelda, kui enda koerad võõrast koera ei murra, siis oma pere keskel võivad oma liikmele küll halbu haavu tekitada.
Nüüd seisab ees mul veel korralik salongi tuulutus ja pagasniku pesu, sest lõhn ise on vängelt võigas. Kui ma ise veel talun, siis lapsed istuvad autos maskid peas.
Muidugi sõitu alustades, ütlesin pojale, et kui mõni seadusesilm veel kinni peab, et siis lehvitan käega enda nina all ja mainin. Jube kuidas siin haiseb, loodan, et dokumentide kontroll oleks veel kiiremini lõpetatud.
Muidugi sokk oli visanud kasvu kehast ja sarvedest, kui see mis ma eelmine aasta Niiby külla viies oli.
Selline päev oli mul siis eile. Samas sain veeta pojaga ühe mõnusa kvaliteetaja ja ka ema üle pika nähtud.

Natuke mälestusi. Pilt on tehtud Tsernohovskajas. Kui mu üks onu oli Kaliningradi oblasti sõjaväe kohustusi täitmas. Sai käidud tookord ühiselt veel Kaliningradi loomaaias, kus üks kaelkirjak poegis. Tollest hetkest on üks pilt. Juba üks sugulane täna küsis, kus see pilt tehtud on. Pildil on mu vanaisa, vanaema, tädi ja üks peretuttav Kuno, keda ma ise isiklikult vähe tean. Pildistaja sel hetkel oli aga mu üks noorematest onudest (Aare). Pildil, kes mu selja taga on vanem onu Urmas. Kui öelda, siis jah võin öelda nagu vanem vend, kes hoolib siiani või kellega säilinud väga hea side.
Kui mainida, et tookord reisisime ühe autoga, siis paar kilomeetrit enne kodu sai mossel küte otsa tagasi teel. Meenub, kuidas kõik ühisel meelel autot viadukti otsa lükkasid ja siis autosse hüpati ning autoga teisest küljest hooga alla sõideti ja viimased meetrid juba lükkamisega koduteed lühendati. Jutt siis praegu veel säilinud nõuka aegsel kujul Lagedi betooni viaduktist, kust saab alla keerata Suur-Sõjamäe teele. Ja muidugi tol ajal toimus liiklus veidi teistmoodi. Siis polnud otsteed, vaid Lagedile sai sõita, kus asub Väo karjääri lähedusse jääv juba Nõuka aja lõpus rajatud viadukt. Selle külje all on veel vana maantee jäänused või õigemini teetamm, mis meenutamaks seda aega, kui maanteel teine asukoht. Ja muidugi eraldab suurele maantele saamist Muugalt suunduv raudtee-Lagedile. Muidugi ootavad selle Lagedi betooni viadukti laiendus ning liikuluskorralduses palju ümber muudatusi. Kurb tunne valdab, kuid mis teha. Milliseks kujuneb lõplikult mu lapsepõlve kodu ümbrus, juba nüüd on palju aastatega muutunud. Loomapidamised on kõikidest majapidamistest kadunud, maad on väikesteks kinnistutena maha müüdud ning rajatud kommunikatsiooniühendused. Et maapiirkonnas saaks veel koomale tõmmata viimased maapiirid.