Koffetan, mõtted keerlevad mitmete teemade ümber.  Eelkõige juurdlen inimsuhete, töö-tegemiste ja muus osas lisaraha teenimise üle. 
Kirjutasin ühele pahandavale inimhingele kirja, kes ootas ja lootis, et hakkan saatma õunu posti teel. Olles ühe portsu selliselt pakkinud ning postitanud, ei tekita huvi teistele selliselt heategevust tegema. Lihtsalt, metsas ja seenelkäimised on võtnud aja ära. Ja nüüd plaani võetud kevadlille sibulad maasse istutada. Küsimus kaua võin hoida oma daaliat õuepotis? 
Lipton sai eile vabadusse, tuli seekord hoovi, jalutas malmvanni juurde ning mulistas mõned sõõmud külma karastust hinge alla. 
Teine pool tuli seda mulle tuppa ütlema, et mu täkk pidi õues kappama. Ma tegin imestava näo ja küsisin, kuidas ta suudab kapata... tean ikka rahumeelselt. Mu abikaasa kipub loomade käitumisi väheke ülepaisutama. Tema kardab hobuseid. 
Andsin siis eile vetile tagasi sidet poisi opist taastumisprotsessist. Minulgi hea meel, paistetus alanenud ja poiss nagu kullatükk rahulik köie otsas. Õnneks pole veel päitseid peast maha hõõrunud. Mul üsna mitu poni teevad nii. Kui Lipton täkk oli, siis hõõrus ta omi päitseid nii mitu korda maha. Pidin pidevalt leiutama, et päitsed peas püsiksid.
Inimsuhetest sellisest vaatevinklist, kes kardab üksi jääda, üks mu tuttav on kolimas ja alustasma uut elu uues kohas. Olles kõige sellise virv-var elukeerisesse tõmmatud... võib-olla olen ise selline, kellele tegelikult meeldib aeg-ajalt nõu anda, kuid teatud piirideni. Kõige lõpuks pean ise oma elu elama ja teiste inimeste psüühilist laadi pinged jäävad isikuenese lahendada. Vahel peegeldan tagasisidena mõne hea tuttava olemise.
Psühholoogia on huvitav asi, viimase kahe kuuga olen lugenud selle sisulist kirjandust üle 20 raamatu. Teemaks ikka inimsuhted... Täiskuu ööd ei andnud und õnneks jagasin oma seisukorda veel mõne hea tuttavaga, kelle analoogne olemine mindki lohutas. Imestasin, et võisin olla piisavalt rahmeldanud, kuid mida ei tulnud oli uni. 
Eilne orienteerumine läks hästi, sain kõik punktid kätte, aga jooks ise on jama, pean leiutama mingi uue võhmatrenni. Ujumises suudan korraga maha ujuda 2000 m, aga joostas kasvõi 1km on raske. Ratast sõites oki-toki olemine. Nii see on...

Õnneks mõni arvuti on kodus ka selline, kus saab ilma paroolideta sisse. 
Sain siis eile veti arve täku ruunamise eest... oi oi... võttis esimese hooga sõnatuks. Ma pole siiani ühelgi vetile üle 100 euro kunagi maksnud ja nüüd... oigan mõttes. Pean leidma selle raha kiiremas korras ja kindel värk, et tolle ruunapoisi kohe müüki panen. Muidugi iseasi, kui kiirelt maha saan müüa. Soov on selle aasta numbris.. unistan.. 
Tõin eelmise nädala lõpus majja isase kollikutsika. Mul oli valida kolme erineva tõu vahel. Valisin karjakoeraliini. Eesti on kollide omamine kuidagi tahaplaanile tõmmanud ning kasvatajatel raskusi nende müügiga. Hetkel populaarne tõug kuldne retriiver, olen veidi uurinud tõuomadusi. Teine tõuga tõusujoonel austraalia lambakoer, mida soovin ise ka, kuid hind on siiani pannud piiri peale, sellise koera omamiseks.  See selleks... 
Homme siis linna... arvuti remonti vaja viia.

Imeilus sügis.
Viimased kaks päeva olen tagasi tõmmanud kiiretest askeldustest, kuna väsimus ei andnud enam sügavat und. Raske on elada ja midagi teha, kui keha maadleb üleliigse väsimusega.   Eile kodus proovisin naturaalset seismajäänud õunamahla. Mis muidugi nagu looduslik vein pähe hakkas. Egas miskit, viksasin pikali ning kolm tundi sügavat und tõi puhanud inimese olemise jälle tagasi. Tänaseid toimetusi tehes nautisin kõike jälle normaalselt. Käisin koertega metsas nautisin nende otsimisi ning kohalolu. Nautisin lihtsalt looduses viibimist, nägin kenasid kollariisikaid, kuid ei viitsinud neid ülesse korjata (puudus ämber ja nuga). Leidsin, et pole vajadust korjata.
Jalutasin siis ringi ära ja mõte põigata metsakarjamaale, vaadata, kas olemas olevad asjad metsas veel alles. Nojah, vana maja juures käidud, lõhutud keldris, aidas... ajab marru... mis seenelistel sellistesse kohtadesse asja. ...
Liptoni kastratsioonihaavad paranevad päris uskumatu kiirusega. Süstimisega olen kah hakkama saanud, poiss lausa lubab kõike endaga teha. Paistetus on alanemas, paar päeva tagasi masseerisin,  haavakoldesse sekreedi kogum tekkinud ja see oli vaja välja nõrutada. Püüan kõike ettevaatlikult, mitte liigset valuärritust tekitada. Kõik oleks meeldivas kontektis.
Töö juures on väga väga väga põnev seisukord kahe inimese vahel... Romaan töökohal... näis kaugele asi areneb ... olles selliste olukordade tunnistaja juba teab mitmendat korda. Osad töötajad vaatavad asjale läbi sõrmede, kuid noored lasevad hasartselt ning kirelõõmade saatel üha kiirenevas tempos edasi. Olles kohanud toda meest neljasilma all, lööb too hengeline silmad maha... teadagi miks. Mu usulised vaated enda tõekspidamistega muudavad mõne inimese käitumise lihtsalt läbinähtavaks. Ja tegemist usuparanduse läbi ellu astunud inimesega. Kuid jah mis teha, kui tegemist töökoha kirgedemöllu ja salajase armastuse eksisteerimisega...  Põnev see elu, eks näe mis elu toob... kuhu nad jõuavad... 

Väsimus, viimased päevad ei ole muud, kui seened ja seened. Täna juba ütlesin tuttavatele ära, kuna ma enam midagi muud teha ei saa, kui ainult seene ämbreid metsast välja vedada.
Tegelikult see teema, kui tegemised kipuvad kuhjuma,     eelistan neid, mis seisavad mõne loomaheaolu parandamiseks. Lipton on nüüd ruunatud, pean tegema järelravi ning teisega jalutama,jälgima operatsiooni järgset paranemiskulgu.
Opi käigus elasin täku olukorrale hinges kaasa, küsisin eile mitmel korral endalt, miks ma kurvastan. Tahtsin ju kergendada enda mugavusi. Mind kurvastab selles olukorras, et peab lähenema ju tervele loomale ja mingite ,,rõõmude" pärast. Saada mingi rahu karja...
Käisin eile pealinnas ,,kohtingul",   mõnede sugulastega. Tunnistan, et täna linnast lahkudes tundsin positiivset emotsiooni, nagu oleks nädal aega kodust ära olnud. Vestlus mis oli huvitav nii mulle, kui mu sugulasele oli äärmiselt sisukas ning põhiväärtustelt kogemuslik. Mis tegelikult põhines imisuhete mõistmatu raja lahkamisest.

Katsetan, kas kauboistiil mulle sobib, eelistan mustakaabut, eks ükskord osatn ära teist värvi.

Unenägudest, nõidadest ja nõidumistest...

Viimane öö nägin miskit meeletut und, tegemist siis nõiaga ja nõidumisega. Kuid unenäo lõpus kõik asjad ja tegemised siiski positiivse lahenduse leidsid.  Kuid kõige enam selgelt ning mitmeid kordi ühe kindla konkreetse Raplamaal tuntud naise nime kuulsin . Uurisin siis unenägude seletajast, mis siis tulemas või mis ootamatusi juhtumas võib olla. Seletajast sain pigem positiivse vastuse. 

Täna sajab võib ka öelda, et lõpuks ometi vihm. Ei pea tassima istutatud kultuuridele. Lappisin täna hommikul mõned silorullid ja pean külastama elektrikauplust, kust saan kilelinti, et postide vahele kinnitada ning hobustele hirmutamiseks, silorullidest eemale peletamiseks. 

Lipton pääses omatahtsi tegutsema ja muidugi avastasime jälle karjamaalt Hertat taga kihutamas, kes muidugi L`amurellaga jooksid paanikaga mööda karjamaad. Tekkis küsimus, miks käitub Lipton Hertaga nii?..., kuigi tal oli ka teisi märasid võtta. See pole mitte esimene kord, mitmeid kordasid vabadusse pääsenuna ajab ning lööb hambaid täku temperamendiga, Herta kannikasse. 

Liptonil on jäänud loetud tunnid täkuna elada. Edasi läheb vast rahulikumat teed. Pean mõne aasta pausi varssade tootmisel.

Katsetasin fb abil leida oma paradiisiõunetele soovijaid, kuid need kes tahtsid, soovisid, et postiga saadaks. Ei viitsi endale lisatööd teha. Kodus on palju teha, tahaks ühe põllu põhust tühjaks vedada. Eile ei jaksanud, õunamahla tegu kaks päeva väsitas ikka korralikult, ainus asi mille maha hangusime oli pühapäeval kokku pandud koorem põhku oma panipaikka.  

Kooli nädala algus on alanud väga kiirelt ja töörohkelt, pole mahti olnud siia kiigata ega miskit kirjutada. Ikka hoidised (õunamoosid ja marineeritud seened), kahel viimasel päeval masstoodanguna õunamahl. Vahepeal küla pealt  kaks koormat põhku. 
Tundub, et viimased päevade kuuvalged ööd on mu unevajaduse lühendanud 2 tunnisteks. Ja muidugi päevad selles osas keskkööni tegemistega välja venitanud. 
Tõin üks päev veel kanakarjale sulislinde juurde.
Järgmine nädal söödvilja varusid küla peale täiendama. Toon ära kogu talveks kuluva söödavilja. Oleks vaja veel ühte kirstu, kuhu panna vili. Pean leidma taluniku, kelle käest veel osta heina. Natuke jääb oma varutud söödast puudu. Põhk on olemas, vaja transport korraldada. 

Viimastel päevadel muust enam telkust juttu pole, küll Obama  visiidist, kui eestit tabanud seeneuputusest. Eile siis tegin esimese tõelise korjamise ning õhtul mõne purgi marineeritud seeni talveks hoiule tehtud. Mulle meeldivad kuuseriisikad marineerituna, lapsed tahtsid vägisi purkidesse panemise ajal juba mu valmis miksitud seened ära sööma. Marinaad sai väga hea, samas olles maja kupaseente lõhna  aurutanud, tekitas mullegi suure söögiisu. Mida rohkem pottide kallal toimetasin, seda suuremaks söögiisu kasvas.

Mu igapäeva kohustuste hulka kuulub igapäev iga hommiku vee vahetus metsakarjamaal ning seda täna hommikul tegema minnes, ootas mind äärmiselt ebameeldiv üllatus. Ämber mis seisis veega täidetult ja keldris kaitstult hobuste ees, seda täna enam polnud. Miskit, läksin koju teist ämbrit tooma. Vedasin vee vanni ning jalutasin ulakate hobunoortega karjamaal ringi, tekkis plaan, minna korjama kreeke. Iga kreegi järel uudistati mu ämbrisisu. Ma püüdsin neid viisakas kauguses hoida, kuid nende püsiv uudishimu hoidis kõiki kabjalisi mu läheduses, mõni proovis ninaga musi teha ja mõni selja tagant sügada. Ja ikka suhtlesin nendega viiskalt.

Täna ei viitsinud õunamoosi keeta, kuigi oleks võinud. Ostsin uue kaanetaja ja homme proovin ära. Peaks veel seenele minema, saaks natuke veel, et vähemalt järgmiseks talveks 20 purki oleks võtta.

Sügis käes ja varapimenevad õhtutunnid, kätte on jõudnud lõkke tegemise õhtud.

Tänane päev sai väga huvitavalt alustatud. Lapsed enne kooliminekut kohvetasid ning köögist tuleva kolina peale ma ärkasin ja ühinesin nendega kohvitamises. Laste kooli ära saatmist läksin õue tegutsema. Kontroll reid hobustele. Võtsin ette jälle ,,musta kulla"  kaevandamise ja maapinna kergitamise. Kui oma 30 käsikäru täit välja veetud pidasin väikse kohvipausi ning läksin metsa otsima elusat haavapuud. Kuid juhtus see, et leidsin enda metsast seeni ning unustasin sootuks seenele. Ja korraga naabrimaja jõudnuna uudistasin, et kas seal pole mingit haavapuud. Esmasel vaatlusel leidsin ühe, kuid pärast järgi minnes, halb uudis ei olnud, oli lepapuu. Miskit, mõte tuli uurida, kus veel võiks haavapuud kasvada. Alguses kihvatas, kohe üks paras juurikas maha saagida, tiirutasin veidi natuke ja siis leidsin kahe kinnistu vahel kasvavaid haabu. Sealt siis ühe maha võtsingi.

Tänane siis kohting seenevanaga, kes pakkus välja parima plaani koos mütseeli kohaletoomisega

nõustada seenekasvatuses parimate oskustega.  Näis kas mu pakud lähevad kasvama. Alustasin haavapalgi jupitamisega ning esmase toimingu sooritasin... Väheke kuumutasin kuumas vees... Vaatan, millal lisan mütseeli. Põnev maailm... väga huvitav juba see, kuidas asja seletas, eks olen natuke kursis ja kunagi televisiooni vahendusel nähtud, eks katsetan võib olla ka teisi variante ka. Igal juhul loodan ja usun, et saan hakkama.

Palju õnne Sofie! Nüüd siis 2-e aastane. 

Vanajõe org, Hiiumaal.

Püüan meenutada ,,Kõrboja peremeest", kus kaks naabrit tülitsesid piiride jne. Eks see maa küsimus on aastaid teemaks olnud. Kuid seda, et mu naabrionu kiuslikuks muutub ei osanud ma küll ette näha. Mida rohkem loomi, seda raskem on tal hoida väiksel maalapil ohjes. Oskus naisi maha teha tagaselja ning ennast kõige paremaks rääkida... Naised miks te seda küll ei näe.
Ei lase rääkida, hõõrub aastate taguseid juhtumeid mulle nina peale (kui hobused kippusid tema maa peale)... imestan, kust on ta saanud sellise käitumise. 
Üritasin mainida, et eile jalutas tema lambakari küla vahel, sellest püüdis üle veereda jutukäigus ning mainida, et minu hobused on rohkem talle pahandusi teinud, kui tema lambad. Kuid olen aastatega selgeks saanud, mõttetu värk temaga vaielda. Eks näe, kuhu viib tema kadedus? Tean, kes tema ideid toetavad... üks selleks on Ants Niit, kes teda tunnevad ja teavad ei tee temaga tegemist ja kes on hädised mehed, suruvad maha oma uhkuse ja suhtlevad ning tõstavad toda onut päris kõrgeks. Ohkan alati, kui kuulen jälle kellegi suust, et oi kui tubli ja abivalmis. Oskavad jääda delikaatseks, nii olen seda minagi. Kui olen nende perel külas käinud, siis kuulan ja imestan, kellest ta räägib positiivselt ja kellest negatiivselt. Naised Minu tehnika on ammu ilma maha teinud, kuid ma ei viitsi endast vägal heal arvamisel onklitega vaidlusse laskuda. ...kas parimaks taktikaks rünnak igaühele on... jääb igaühe enda mõelda. 
Milles siis tänane probleem, hommikul olid mu hobused aias, kui ma sõbranna juurde rattaga vurasin.Kuid naabrionu lambad meie hobudekoplis ja ma ei pööranud sellele mingit mõtet, et las olla, niikui nii on nad enamuse ajast see suvi meie karjamaal juurde käinud nõudmas. Tagasi jõudes, aga üllatus..üllatus. Minu hobused Raamatu karjamaal. Egas miskit ratas koju, hüppega tuppa ning hõikasin, et hobused raamatu karjamaal. Kohe hüppasid lapsed välja, päitsed näppu ja vanemad märad varssadega karjamaalt ära tuua. Väravapostide vahelt välja sain, märkasin Aadet, kes käis metsakarjamaal noori sälge kaemas. Kelle jutust, et metsas kõik ok, et noortele meeldib seal. Mainisin, et meie vanemad märad Raamatu karjamaal. Ja kohe küsimus, et kas Raamat helistas. ... seda polnud naabrionkel mulle teha jõudnud. Tõime kabjalised ära ning püüdsin endale selgitada olukorda, miks nii. Ainus asi, et Teeba võis mõnda lammast rünnata ja siis see karjusest läbi tormamine võiski sellega seotud olla. 
Naabrionu mu hobuseid nägi, kuid seekord ta mulle ei helistanud. Muidu vanasti tegi seda kohe. Oletan, miskit soovis mulle süüdlaseks lavastada. Vanemad hobused nii naljalt kolme kordsest tarast ikka läbi ei lähe. Mul on eralduseks värviline lint, aga naabrionklil hall silmale raskelt märgatav traat. Arvan, miks lambad aias ei püsi, ongi pidevast jätkamisest aed ei edasta voolu. 
Märkasin pärast tara remonti, et mu ,,usin, tark, töökas" naabrionuke autoga sõitmas. Helistasin, et mis mureks. Tema mainis, et tulin vaatama, kui suurelt mu hobused tema aia maha jooksid. Ta eelmine aasta helistas,  kui üks kohalik hobufanatist hobune pool aeda maha jooksis, oi oi oi, kui vihase häälega infot edastati, lausa sõimati... koristagu ma oma segane loom ära. Mainisin, et see pole minu oma, olin just lõpetanud trenni, kui nägin seda jama pealt. Olen endalt mõttes küsinud, et kas see on normaalne hobusepidamine, kui ühel hobusel lastakse, kes pime ja eakas, küla peal teha seda mida hobusemõistus lubab. Kuna olen siiani vaikne kannataja olnud, siis hilissügisel lõpuks tolle vanahobuse tervise probleemiga maha võttis (tiirud), iga norm  loomainimene teab, et väetist saanud kultuurrohumaa on surm loomale. Hobuomanik helistas mulle, et küsida, Hr. Sinika numbrit, kuna temal pidavat olema tolle haiguse vastu rohtu. Ma ei uurinud, miks tal seda rohtu vaja, kuid ma päevast-päeva kodus ja näen, mis külas ja naaberkrundil toimub ehk siis märkan ümbritsevas keskkonnas seda, mis paneb enda loomade suhtes hoolikam olema. Oletasin, et miks tal abi vaja, juu siis tiirud käes.  Ja mu oletus sellel aastal kinnituse sai, kui külastasin perekond Sinikaid, ühe teema küsimuses. Hr. Sinika suu ei seisa kinni, too räägib kõik välja, armastab poe ukse taga kohalikega vahel kangetki tarbida ja siis ma üldse imesta, kui sellised ,,mehised jutud" mööda kive ja kände ka minuni jõuavad. 
Võtan kogu loo ühe mõttega kokku ,,jumal sa näed ja ei mürista" ... sellega lõpetan oma mõtete jagamise augusti viimasel päeval. Sisemusest tunnen ikka päris suurt kurbust, kui ma pean kogema mingi mees rünnakut. Kus on see mõistmine ja heanaaberlikud suhted... kuid mis teha naabreid valida ma  ei saa. ... kurb toon hinges... kuhu asi jõuab...

Sai jälle aeda täiendatud uue kultuuriga... mõned nimetavad toda aianuhtluseks või isegi umbrohuks... nimetus siis maasikvaarikas... yess... sain proovida marja maitset. Ütleks nii, et ma ei kahelnud juba eelneva teoreetilise teadmiste kaudu ja mulle hakkas meeldima. Sain piisavalt taimi, et sellest rajada aiataguse kultuuristu. 
Veel on plaan midagi juurde hankida. Uurin pidevalt, mida tahan aeda ja plaan on kohe olemas, kuhu paigutada. 
Pean tooma metsast jämeda palgi, kuhu sisse teha väike süvend lilledele ... takistuseplatsile. 
Hobustel hakkas sügisränne, lõhutakse aedu ja rännatakse naabrimehe lambukestega mööda küla. Täna saatis kogu too naabrilambukesed ja minu enda noored sälud aia vaatamisel ja pärast jalutasid nii vahvalt mu selja taga koju. Võtsin toast kotiga õunu ja päitsed talutusnööriga ning läksin kutsudes koti krõbistamisega sälgusid endale järgnema. Suht mõnusa ja laisa sammuga astuti mu juurde ning hanerivis suundusime metsakarjamaale. Mul oli värav lahti, kallasin soolaämbri juurde õunad ja toredad semud kohe neid musima hakkasid. Mul ei jäänud muu üle, kui värav sulgeda.
Paar päeva tagasi ütlesin oma sõnumi Liptonile, et lõpp tema täkustaatusele. Seinale lammutas augu sisse ... jälle seina parandama. Kuna üks armunud mära aias ainult tema peale mõtleb ja hirnub, siis Lipton ajaviiteks arvas, et kui muidu välja ei saa, siis tuleb läbi seinte minna ja nii tekkis üleöö suur-suur auk seina. Ja kes ei pahandaks, oleks minu võimuses olnud, oleksin juba ise ära ruunanud. Hea meel, et ei saatnud küla peale ühte mära paaritama, oletan, et tagasi saanud, oleks täkk kole pöörane olnud. 
Üks päev, kui oli ta enese lahti smuugeldanud ja märade juurde karjamaale sokutanud, siis tahtis näidata, et mis ta minust arvab. Sel hetkel lasin lahti ohelikust ja täkk pääses jälle vabadusse. Kuniks ma tema üle kavaldasin.
Nii lahe, täna ja eile sai nende hobustega ikka jalutatud, küll Lips sisse ja jälle välja. Öösel koerte haukumist kontrollima minnes, mingi kahtlane tuledeta massin vallateel sõitmas. 
Elagu raamatud, neid ka ikka vihmaste ilmadega palju loetud. Kuid selle tõttu kaotasin ajataju ja jäin seetõttu ühest heast ja soovitud koolituspäevast ilma. Nii, et mu sõit päälinna oli lihtsalt sugulaste külastamine ning mõned vanad tuttavad, kellele külla astusin.
Moosi keedetud ja mahla aurutatud, veel mõned korrad moosi keeta ja mahla aurutada. Elagu tali, mis ootab ees. 

Ma lihtsalt pean ühe retsepti siia panema... kuna huvitavad igasugused loodusravi meetodid, siis olen suur loodusravi fänn. Mõned mu usklikust sõbrannad on hakanud mind kutsuma maausuliseks ... kes siis nende arvates peaks puid, maad, vett jne. kummardama. Kahju, et tutvus-sõprussuhted lühinägelikeks piirduvad. Ei julge küsida, tegelikult see nende endi mure rohkem. ...
 Retsept ise..
http://www.hingepeegel.ee/alternatiivravi/loodusliku-antibiootikumi-lihtne-retsept/ 

Elu on väga põnev..
Teatud tsitaate meenutan filosofeerides ,,usalda, aga kontrolli", miks ma nii ütlen.  Mind lihtsalt huvitab üks teema õigemini inimsuhted... 
 Mõtisklen kuid selle teadmisega tean, et pean omi mõtteid väheke kontrolli all hoidma.
Eile vedasime-saagisime valmis postid, täna mõõtsime, planeerisime tulevaseks välibokside asukohta. Mis homme hetkel ei tea... Plaanitud oli mul mustikale minna ja väheke õunamoosile lisaks korjata pohli.
Nüüd mul kasvavad aias, vamplid, pamplid ja muud vaarikalaadsed tegelased. Mitu päeva olen vedanud käsikäruga sõnnikut aia mullaviljakuse parandamiseks ning lohkude täiteks. Kui ma pampleid istutasin selgus, et 10 aastat tagasi veetud saepuru sõnnik on kadunud kuhugi olematusse. Hetkel olen parandanud mulla happelisust  kultuurmustikatel-pohladel, lisades kasvukohtadesse sobiva happsesusega turvast. Plaaningi võtta kasutusele saepuru asemel allapanuks turvast. Järgmisel nädalal vaatan üle oma tellimused, mida pean ostma ning need esitama.
Täku vean iga õhtu sisse ning suhtleme tasastel toonidel. Imestan, tema rahulikkusest, kuigi koplist möödudes, kus kari märasid söömas, hõikab mööda minnes, et tähelepanu püüda. Muidugi karjast vastab Kati, kes eriline Liptoni fänn. Tänane suhtlus näitas, kui väärikas võib olla üks eesti tõugu täkk, kes siis rahulikul sammul mu kõrval, ainult hetkeks seisatas, et üürata oma täku trompetit märast-naistele, kes siis tema laste emmed ühtlasi.  Harjumatu on mõelda, et üks eesti tõug võib päris palju korda saata, kui mitu aastat peetud hiiu-poiss, kellelt me ei saanud ühtegi järglast.
Õhtul tõstsime mõned märad teise koplisse, nii igaks juhuks, mul kaks noort poni-poissi, kes ei taha püsida koplis. Ja kipuvad ära tabama, et taras puudub vool. Kuigi emmed võivad tublid aia austajad olla, siis lapsed seda teha millegi pärast ei taha.
Kaks päeva aurutasin õunu mahlaks... imehea värk natuke suhkurt lisaks, keema ja kõige lõpuks pestud pudelitesse. Nüüd vaja paar vooru õunamoosi teha. 
 

Täkupoiss Lipton on saanud stressist üle ja saab õues käia. Teeme ka trenni, esiti küll individuaalselt. Sai alustatud ka rakendikoolitusega. Hea meel temaga tegelemisel. Muidugi, kui hommikul vaja päitseid pähe panna, keerab selja. Keeran minagi talle selja, siis kohe pöörab ringi, uudistab, et miks ma ei järgne talle ning lõpuks seisab mul külje all ning müksab ja laseb rahulikult kaks paari päitseid pähe panna. Ühed on pehmed ja teised veidi karmimad. Kuna pea on tugev, siis pehmest materjalist päitsed on talle käkitegu puruks rebida. Mul on nii kahju tema poolt kaotatud presendist, torika päitsed, mis on aidanud mul kõige hullemaid hobuseid taltsutada. Nüüd siis jah, enda väljamõeldud päitsemetega oskuslikult köietada. 
Olen saanud paaril korral mustikal käia needki sügavkülma pakitud. 
Kohtusin üks päev Raikküla talli peremehe Veljoga, kellega tekkis mõnus pula jutu vestmine. Mind ajab  muigama, et kui nüüd keegi seda veel tõena võttis, siis varsti pool küla tühje jutte täis.
Sel nädalal veel proovisin minna nelja tunnisele ratsamatkale Moodra sillani, alustades Loe silla tagusest heinamaalt. Kuid mu hinge puges väike õud... angervaks oli minu kasvus. Kohati oli vaja maha tulla sadulast, et teha kindlaks kraavipõhja pehmus (hobune võib vajudes jala välja väänata). Sadulast maha astunud, kadusin hobuse kõrval kõrguvasse metsikusse rohurindesse. Üritasin ülesse hüpates midagi näha, kuid jah... mis kõrge see kõrge. Pikalt edasi liikudes, püüdsin vanema tütrga aimatavat teed kõrguvast rohust leida ning suunaga Moodra sillale jõuda. Ühel hetkel tee lõppes ja vihm muutus korrapealt padukaks, siis ei jäänud meil muud, kui keerata ots ringi ja tuldud teed tagasi. Aeg-ajalt põigates puude alla varju paduka eest. 
Ilmaga seekord ei vedanud. Riietus mul oli ok, aga kes kaasas olid, natuke nappis rõivistus. Ise riietusin kihiti, kuid mainin vihma need ei pidanud, kui koju saime olin minagi sama märg kui teised. Muret valmistab vihmaga see teema, et sadulad ja muu hobuvarustus ikka nahast olema. Need pärast vihma kuivatama ning korralikult sisse rasvatama. Liiga kuivaks kuivatatud nahal on omadus hiljem murenema hakata. 
Omad lapsed haigeks ei jäänud ning järgmine päev peale platsitrenni kohe ka Hiiumaa suunas punuma panime. 
Hiiumaal saime parajat ilmataadi mürglit kogeda. Muidugi kaunis Vanajõe oru RMK telkimisala oli meie jaoks täitsa super. Meie päralt. Käisime ära Ristnas ja Kõpus, lihtsalt tegime tiiru peale. Koertest oli kaasas Lara, kes ilmutas tohutut kaitse-valvekoera loomust. Olles valmis kõike ründama. Imestan, kodus on nii leebe ja valmis suhtlema, kuid võõras kohas, muutub kurjemaks ja ründajaks. Hoidsime siis teda rohkem rihma otsas. 
Õnneks Pipi olukord (kärntõve juhtum) paranemas. Sügelemine on kadunud ning uus karv kasvamas. Helistasin ja andsin ka vetile teada. Viimane neljas süst on veel teha, siis veel mõnda aega jälgimist ja paralleelselt jälgida vaja teisi koeri. Kuigi teistele sai profülaktiliselt tehtud täpilahusega. Kuid puugid ründavad koeri ikka ei ole aidanud see kuidagi neid putuklisi eemale tõrjuda. Täna leidsin Sassult lausa kolme kordse puugi, kes siis nagu peremeesorgani külge imenud või vene kukla Matrjoška järgi (nukk sees on järgmine, kunis pisemani välja).
 

On ka häid uudiseid. Kustuti ühe spordiklubiga ühinema, et saame ka käia võistlemas kaugemal. Kuna lapsed on spordis võimetega silma hakanud. Hea meel selle üle. 
Oleme korraldamas esmakordselt alustanud poniratsutajatele võistlust. Esialgu plaanime oma talu siseselt. Kõikide nendega, kes on viimase aasta platsitrennidel osalenud. Püüan lähimal ajal kätte saada värvilised koonused ja eraldada võistlusplatsi.
Anetele esitasin tellimuse võistlusplatsi kava koostamiseks. Ootusärevus ja teadmine, et tulemas võistlus oma talus. 
Kahel korral on käidud mustikal ja sügavkülma talevks säilima pandud. Õunamoosi lõhnad majas  ning purgid talve ootele  sahvrisse. Eelmise aasta moosegi alles, mõni punasesõstra pakend, kui ka rabarberi pakendeid. Miskit leidub varasalvest. 
Tänavu aastasele õunamoosile sai lisatud veidi ingverit. Kui talv käes ja hoidiste proovimiseks aeg küps saan öelda, et kas moos on tõesti hea. 

Viimaste päevade sündmused on tekitanud palju segadust ja arusaamatust. Koertele rohtude ostmine (profülaktilises mõttes) nii igat masti parasiitide vastu, tekitas ikka päris korraliku kaose rahakotti. Olen niigi juba ühe koera ravile kulutanud päris korralikult. Hetkel ei võta ma Pipit mõnda aega metsa ratsamatkadele kaasa. Mina pole soosinud omapäi tegutsemist ja nüüd siis tagajärjed käes. Õnneks, mitte küll hullemas seisuses, sai piir peale pandud juba kahtluste korral, mitte ma ei jäänud ootama, kui koer karvutu ja kärnas oleks. Kuna esmane pilt selgitas järgmisel päeval silmade mädapõletikuga, mille puhul alustasin kohe ravimi kasutamist. Kuid tajusin, et silmade raviks ei piisa enam tavalistest silmatilkadest. Sekkuma peaks juba antibiootikumiga, otsisin ülesse veti, kes siis mulle ka selle ravimi hankis. Rääkisin kogu loo ära, kuid tema veel ei kinnitanud mu kahtlusi kindlalt (ma ei näinud, kelle koer maha murdis ja millise välja nägemisega - mõtlen metslooma kasukat). 
Koer sai keti otsa pandud, et jälgida, et mis toimub tema käitumises. Kahe - kolme nädalaga otseselt ei muutunud midagi. Peale neljandat nädalat ilmusid esimesed kärnad ja karvutud laigud (koer eriti palju ei sügelenud), sellise piltdiagnoosi alusel pöördusin uuesti veti poole. Kirudes ennast, et julgesin pöörduda maakonna linnas asuva kliiniku personali poole, kes nõudsid koera enda juurde läbivaatuseks ning uuringute alustamiseks. Mõttes saatsin nad kuu peale. Mu koer kellel porbleem, pean veel transportima linna, et see saaks veel läbi protseduuride veel suurema stressi, kellele autosõit probleem. Olen proovinud ja seisan kindlalt selle vastu, et kasutada igasugust medikamente koera transpordiks oksendamise vastu (on olemas iivelduse maha võtmise rohud). 
Olen aastatega selgeks saanud, et koerad ei kannata suurtes kogustes ravimeid ja iga ravim jätab oma jälje, kunagi ei tea, milline ravim mõjub tõhusalt ja milline võib anda kogu protsessile vastulöögi. Mul on kogemus oma kolme saksa lambakoerga, kes said kirbu allergia (tegemist siis erinevate aastatel tegeldud probleemiga), järjest kangemate rohtude kasutuselevõtt viis selleni, et koerad kaotasid kogu selle raviportsessi käigus immuunsuse ja muidugi oli tol ajal puudulik ravimite osakaal mis mõeldud koertele spetsiaalselt teatud allergiate raviks. Ja eks aeg on parandanud ravimite osakaalu, kui ka kliinikute ravikvaliteeti oskuslike ning südamega vetide olemas oluga.
Teadmine, et mul on õigus otsustada, kelle valin koera ravijaks on siiski loomaomaniku ostsutada. Ja nüüd tagaselja on jõudnud jutud, et oi kui paha ma olen, et koerprobleemiga kellegi teise jutule pöördusin. Tegemist siiski, et kliinik tunneb süümekat, et jäid suurtest rahadest ilma. Ja üldse on konkurents maakondlikul tasemel siiski keeruline. Niikui nii maksan ma hobuste probleemide korral veel kordi rohkem rahasid välja, kuid siiani olen saanud hakkama oma teadmistega, kui tekib probleem pöördun siiski omaala spetsialiteeti omava veti poole.
Ma arvan, pöördutakse ikka selle juurde, kes siiski tunneb ja teab mu koeri rohkem, kui kliiniku personal. Kui käisin kevadel koertele ussirohtu ostmas, keerati kõik mu pakutud koerte kehakaalud ümber.  Ma ei viitsinud vaielda, mõtlesin las siis olla, et teen teine kord koertele uuesti.Olles saanud päris hulga tablette ja kaalusin igaks juhuks kõik koerad uuesti üle. Andsin vastavalt selle järgi, millise kaalunumbri sain mina. Ja nüüd kui mul linna asja, käin linnast ühest kliinikust koertele ussirohtu toomas. Kas ei tekita pahameelt, kui mu jutt keeratakse ümber oma teadmiste järgi.
Ja ülekõige eelistan veti suhtumist loomaomanikusse, kui see juba ütleb mulle, et pean suu kinni panema, et nemad teevad uuringud ja siis ütlevad, mis koeral viga. Tean seda, et  kliinikutes räägitakse eelnevalt, kas inimene soovib uuringuid või leiatakse mingi leebem variant, aga mulle öeldakse, pean viima, muidu olen paha-paha loomaomanik. Juba suhtumine tekitab usalduse ning sideme veti ja loomaomaniku vahel....

Viimaste päevadega olen mõelnud nii Varbola puupäevadele ning mõelnud, et millest nii vähe osavõtjaid ja mis tulevik toob. Eks kellegi käest kuuleb, kui palju oli ostlejaid jne. Mis see minu mure. 
Minu nägemus Varbola puupäevad peavad saama uue korraldaja. Mulle tundub, et vana on väsimas ning miskit uut pole sündimas. 
Talvel sündis otsus minna osalema Kurgja eesti tõugu hobupäevale ratsa, kuid viimasel hetkel otsustasime rataste kasuks. Sõitsime siis Rapla raudteejaama ning siis Viljandisse liikleva rongiga Ollepa jaama. Ja sealt oma kondiauruga juba tuttavatesse paikadesse (paar aastat tagasi kolasin sealsetel RMK Oandu-Iklasse suunduval matkarajal). Tutvustasin lastele huvitavaid paiku, mida sealsed Kurgja ümbruse metsad peidavad. Plaanisime küll Saeveski metsaonnis oma öö veeta, aga see oli juba mobiilsete meeste poolt hõivatud. Ei usalda kergekäeliselt tundmatusse seltskonda söösta. Isegi ei alustanud vestlust. Mainisin lastele, et teatud distantsil peaks olema üks varjualune ja nii oligi, et sinna suundusime. Ja meie jaoks isegi vaba. Tegime oma söömise ja pakkisime lahti ööveetmiseks magamiskotid ning pugesime sinna. Ööd valgustamas tehtud väike lõke (sääskede peletamiseks), mida aeg-ajalt käisin kohendamas. Hommikul valmistasin toidu ning jätkasime teekonda Kurgjale. 
Kurgjale jõudes oli juba märgata esimeste hobuste kohalolu ning kiireid saginaid takistuste sättimisel. Kahju on, et vanemal tütrel läksid kaduma hulka pilte meie matkast ja hobupäevast. Kuidagi kesine värk tundus.  Üle poole päevast veetsime Kurgjal vaadates siis osalejate esinemisi nii takistussõidus, kui tünnisõidus. Ja võitjate autasustamisi. Rakendit ei saanud lubada, kuna öömaja plaanid võetud veeta Mukri rabas oleva vaatlustornis oli sihtpuntiks võetud. 
Kurgjalt teekonda alustanud, võtsime suuna esialgse plaani kohaselt Vändra poole ja teatud km pealt tegime pöörde paremale suunaga Võidula peale. Päris huvitav kohake, viidastatud ja korrastatud elamute ümbrused andsid teada enda ümbrusest ning kollektiivsest keskkonnast. Mingi seletamatu müstiline tunne valdas seda paika külastades. Üks tütardest kihutas juba minu teadmatuses  Mukri suunas. 
Metsavahele jõudes ja suunaga Mukri suunal, tuli sõita õnneks mitte pikalt üle 9 km Murki rabasse. Esmase õhtusöögi tegime rabaserva jäävas varjualuse-lõkke kohas. Kui palju ühe õhtujooksul kohtasime vaatetorni külastajaid. Viimased külastajad käisid veel keskköö paiku. Kui saanud pikali visata ja uinuda, siis ülesäratajaks sai meile alanud vihmasadu. Kolisime väheke paremasse kohta, kuhu tuul ei puhunud vihma meile pähe. Ja nii hommikuni, korra ärkasin ootamatu astusime peale, ärkasin vaatasin. Üks maastikuriietes tädi tervitas, vastasin pool läbi unise olemise samaga ning näinud, et tegemist sama sookaaslasega, viskasin uuesti pikali. Ja und kestis 7.30 mil vaatasin esmaselt jälle ning alustasin söögi tegemisega. 
Seekord jäi koduliseks poeg Joel. Vahepeal olid muidugi hobused jälle vabadusse pääsenud ning tema toimetas siis need tegelased teise aeda. 
Koju naasnud asjad lahti pakkinud ning loomad üle vaadanud. Leidsin, et Pipi peab saama lõpliku ravi ning eilse ja tänase süstimiste järel võtsin otsuse, et peab teistele koertele ka profülaktilises mõttes ka rohtu manustama, õnneks on see tilklahus, mida pannakse turjale.  Muidugi on need retseptiravimid ja käib asi loomaarsti kaudu. Olen jälginud kogu selle perioodi koeri ja seda enam asjaosalist ennast, kes viimati murdis maha minu teadmata ning nägemata juuli alguses mingi eluka (tundub, et siis tõvekandjat). Päris pikk peiteperiood, kuid silmad reetsid kohe alguses, et midagi on korrast ära. Sai silmi ravitud põletikust, jätkasin jälgimist ning sügelemise ja kõrvadesse tekkinud kärnade korral tegin kõne vetile. Saades kinnituse oma kahtlustele, jäin veel ootama, kas asi läheb hullemaks või kaob ravimite manustamiseta. Kasutasin hobsutele mõeldud suvise nahaallegria sügelemise leevendavat pastat, mis muidu alguses ikka aitas, kuid hiljem enam leevendust koera sügelevale nahale ei toonud.  Vahepeal jõudsin suhelda veel mitme sama ala tegelasega mõlemad arvamus olid mulle nati segased nii ma lõpuks valisin ühe inimese ravimeetodi ja  taktika. Kahtlen alati, kahju on oma koera torkida niisama ning hirm kaotada oma neljajalgset ka ei soovi. 
 

                                                        Lara nautimas merevõlusid.

                                                            Mustika metsas

                                            Varbola puupäevad, sel aastal osales vähem skulptoreid.

                                                                        Lähenev sügis

Nüüd on aega jälle täkule pühenduda. Peseme teist igapäev. Muidugi igatseb väga karja saada, kuid  me ei lase. Praegu pole selleks õige aeg ja järgmiseks aastaks karja suurendada ei soovi. Tahan ära müüa. Soovin edaspidi käia paaritamas. 
Täna panin isegi mõneks tunniks õue, et saaks õhtujahedust nautida ja rohelist ise ampsata. Ja muidugi trenn kuulub igapäeva tegemiste sisse. Lisaks saab teda veel veevooliku all pesta. Vett naudib täiega.

Igal juhul annetatud värvidega saab ka palju mämgida. Enamus tööd tegid lapsed. Eile tegin ise mõne kummi värvimisega algust, sütitades lastes tegutsemisalget. Ja täna kordamööda neljakesi nokitsesid takistusi värvides. Andes nii ilmetutele rehvidele uue ilme. Lapsed ehk siis noored lubasid oma oskusi täiendada veel isa autorehvidel, muidugi millest viimane küll keeldus.

Väike miks lillepeenar.

Meie ulakas poni Mann, kes supsas aia alt välja ja kihutas meiega kaasa. Kuna me seekord Pipit kaasa ei lubanud, tuli tema asemel Mann, kes näitas väga head jälitushobuse oskuseid. Muidugi enamuse ajast ta haukas mööda minnes rohtu. Matkal kõige õõnsam tunne tekkis, kui ületasime vana piirdeta raudtee silla. Mis sellest hobuse seljas, aga kõrgemal olles tundub silla ületamine hirmutav  olevat.
Nii see oli, aga matk oli vahva, varsad oli alguses väga ulakad. Matka teisel poole hobulapsed nagu täiskasvanud hobused rivis ning rahulikumad. 
Matka lõppedes tuli tahtmine minna järgmisele, aga see saab peatselt olema. 

Suvi yeeee.... mõnus

Väheke suviseid tegemisi. Käisime matkal ja kasutasime võimalust enda ja hobuste kastmiseks. Oli ka üks kukkumine, jälle mina. Teeba komistas ja kukkus põlvili ja mina seljast parema õla peale. Seekord kukkusin päris kõva pinnasele ja sain kerge põrutuse. Olin veidi pahane Teeba peale, kui ta pärast komistamist tasakaalu kaotas ning koos ebaloomulikku asendisse kukkusime. Mainisin, kui hobuse selga tagasi tõusin, et nüüd pean küll tordi tegema.
Hobused tahtsid meelsasti ujuda, Teeba tegi lahedaid nägusid, kui vees ujus. 

Lahendasin enda jaoks probleeme eile. Miskit on veel lahtist.

Üle pika aja rattasadulas, tegelik mõte oli minna kohalikku raamatukokku, aga jah see kinni ning järgmine raamatukogu asus aga Raplas. Ja kuna aega, siis otsus minna Rapla. Ja nii mu teekond Raplasse algas. Käisin tegin uue kuulutuse täku müügiks.
Hindan oma poega praegusel hetkel üle kõige. Rääkisin lastele, Ummi plaanidest ja lapsed imestasid, kui koristasime Viini maja lähedalt heina ning arutasime seisukorda, mida mulle pakuti.
Mõtisklen, edaspidi pean leidma enesele kuskil nii 15-20 ha isiklikuks kasutuseks heinamaa pinda.

Silorullide arv teada ja nüüd tean mis mul see aasta vaja ette veel võtta. Poole väiksem see arv. Ei julge kohe mainida. Pean leidma taluniku, kelle käest osta veel juurde põhku. Sügisel allapanuks kasutada ja ülemineku perioodi täiendada veidi söödaväärtuse poolest vaesema ninaesisega. Aitab talvele mõtlemisest ... uhh jube lumehanged, lumi jne.
Eelistan kuuma suve. Mõnus suvi, lõpuks ometi. Lahtise heina tegemisevõlu ongi mul niitmine, kus olen mina, traktor ja ümbritsev loodus. Pruunistunud nahk töökaaslastes kadedust esile toomas. Enesele kõrvad liikumas, kui märgatakse miskit, mille lihtsalt vaevata ning oma mõnusat hobi nautides selle saanud olen. Ainus naljakas teema, kannan kindaid käes ja päevituse tagajärjel meenutavad mu käed veidi mooramaa neegri käsi.
Mõistus seisab ikka kindlalt täku müügi juures. Tahan teda müüa ei midagi rohkemat ega vähemat. Mõeldagu mida tahes. Hetkel on neid loomi, kes mulle endale tohutult meeldivad. Ja neist loobuda ei soovi.

Nii, peatselt saan teada, mitu silorulli tuleb. Siis hagema allapanu jaoks põhku paarikümne rulli arvestusega.
Lähimal ajal seisab ees veel auto ülevaatuse läbimine, enne lasen tehnikutel olulised sõlmed üle kaeda, mis mulle enesele muret valmistavad.
Traktori kahe teljelise ühe ratta rehv vajab vahetamist, ühel rehvil tekkis lõhe. Hull oleks kaotada välismantlile lisaks sisekumm.
Mul küsimusi, kuidas ja mismoodi peab hobust esitlema näitusel, et saada tunnustus, kui tõutäkk.
Järgmisel nädalal seisab ees, veel oluliste materjalide vedu metsast. Vaja sügiseks-talveks noorhobustele väliboks inglise stiilis valmis meisterdada.


Üldse see aasta on heinatöö kuidagi libedamalt läinud. Kaalun juba edaspidi jälle hakata lastelaagreid korraldama. Koolitusi läbi viima, aida tahan koristada. Kahju on, et sauna pole. Olen ise äge saunataja. Sel nädalal on pea 5-el korral saunakuumust nauditud ja külmavee basseinis sulistatud.

Pildid aastast 2011. Kui hooldekeskus tähistas oma ümmargust sünnipäeva. Tutvustan oma kolleegidele hobust. Nad ju tsipa kardavad. Õnneks Teeba-Milagros nõustus hooldekeskuse hooldusjuhi sooviga.

On kiired päevad ja mõtted tiirlevad ümber hobupoisi, kelle olen valmis kohe ära müüma. Talveks jätta ei soovi, mis sellest et tegemist potensiaalse tõutäkuga, siis minu jaoks natuke suur, geenitest tehtud. Eelistan sportponi mõõdus meessoost hobusid oma märakarjale, neid väheke lihtsam pidada.
Sain seda nüüd alles teada, et kui majas elab suuremat sorti täkk, siis ei peata tarad, kui märadel armuvaludest pead sassis ning tormijooks. Ja ei märgata teele jäävaid takistusi, siis võetakse lennukalt ja nõtkelt üle tuhisedes. Hetkel peame teda sees, kuid algus on tehtud noortehobuste varjualuse ehitusega. Plaanin edaspidi , kellegi teise täkku kasutada paarituses.
On soovitatud ka lihaks saata, kuid minu jaoks  julm mõte. Olen siiani saanud oma hobused kenasti maha müüa. Usun nüüdki, et mul lahendus saabub. Muidu on nii, et täkku ootab kastreerimine.
Vajan kiiremas korras raha silotegemiseks ja see pole mitte väike. Eks näe, lõpetame ühe etapi, alustame siis uuega. Loodan alati oma elus parimat ning usk homsesse alati olemas, ehk siis pole väljapääsmatuid olukordi. Eilsega sain aru, aeg on seal maal, peab edasi liikuma. Vaja osta oma heinapress, lõpetada ära võõrtööjõu rentimine.

Millest küll alustada... 
Heinatööst või sõidust Kallaste linna Peipsi veerele. 

Pühapäeva õhtul tabas abikaasa istutatud kaske välk. Mis selle tingis ei tea, tol hetkel maabusid meile veel kaks koormat pakitud heinu, mis muidugi olid saanud juba kõva paduka. Kõige rohkem olin mina häiritud.Minu tööpäev ja koostööd tegev kohalik, kellega tegin kevadel väikse diili...
Kõige pealt pidin töölt koju tulema, et puberteedi eas noori läbi diplomaatilise vestluse kuhugile suunata. Viisin kohale näitasin põllu jne. Õnneks saavutasin super hea tulemuse ja poeg traktoriga läks kohale. Sel korral ei soovinud ma tüdrukuid saata.. miks ei hakka pajatama. Muidugi said pakitud heinad korraliku paduka ja pidime neid kaks päeva kuivatama. Üks käru jäi meile ja sellele tuldi juba teisipäeva õhtul järgi.
Peipsi ääres, Kallaste linnas toimus või õigemini see nädal 5 päeva teraapia koerte laager. Millest kaks päeva osalesin. Raske on keskenduda, kui kodus heinatöö pooleli ja olla teises eestimaa serval mingil koolitusel. Nautida mingi hetke ei suutnud, mõtetes viibisib rohkem kodus, kuid püüdsin pooleks keele mitmekesisusele keskenduda endale mugavdudes arusaadavaks kohanduda. Tegemist siis hispaanlannaga, kes kogu päeva juhatas sisu inglisekeeles ja keskkonnas oli neid, kes oskasid jälle vene keelt. Igast keele tõlkest haarasin enesele sobiva versiooni lihtsuse mõttes ja arusaamises. Iga kord küsin endalt, kas ma tahan tõesti teha teraapiatööd...?
Muidugi Peipsi järves oli mõnus ujuda. Sai kohe mitu korda, Kaiu järve ääres proovisid lapsed kala püüda ja mina puhastasin, kui kella aega vaatasin siis hakkas kole kiire. Pean olema tööl. Olen see aasta väga rahulolematu, graafikusse tehti muudatus ja nüüd pean ma jõudma endise 19 ajast hoopis 17. Minu jaoks on veel 17 päeva teine pool, kus saaks kodus aktiivselt tööd teha eriti veel heinatöö ajal. Muidu arvestan maha niitmisega nii, et mul ei langeks vedu  24 tunnise graafikupäevale. Saaks oma töödega jah nii, et üks ei segaks teist ja kasutada vaba aega ratsionaalselt. Kuid selline muudatus ei rõõmusta mind mitte üks teps. Talvel teine asi aga ikkagi on harjumatu.

Kiire nädal jälle möödas. Kahel päeval koolitusel osaletud ning kiirpingeid talutud, metsamatku juhitud. Iga kord ei pea juhtuma õnnetusi, Kati sai endale tugeva ratsaniku, kes oskas juba hoida nii ratsmeid kui distantsi. Õieti Katile meeldib rivaalitseda. Ja temaga tuleb oskustega ringi käia.
Jalg on okei, natuke annab tunda, aga joosta veel ei saa. Mis juhtub, kui elu on nagu jänes, mis eest ära jookseb. Unustasime orienteerumise ära. Mul juba kolmas metsajooks see aasta mis jääb vahele.
Eile sain väga häiritud, kuna plaanisin viimase heinatüki lõpuni niita, kuid jah seda ma ei saanud. Külalised käisid ja sai need veel edasi juhitud tuntust parvematka kanuude ja vesiratastega sõitma.
Täna pool päeva möödus väsimusega võideldes ja suutmatus midagi teha. Meenutas mu elu-olu rohkem nagu teokulgemist mööda maad. Proovisin niita, poest ostsin energia jooki, et väheke energiat saada, kuid ei mõiganud ei poole ega tunni pärast. Ühe ringi suutsin trakaga siiski niiduvaalu maha vuristada, kuid seda mida saaks tööks nimetada ei olnud õiget indu. Käisin kodus, põllule tulin autoga, kust võtsin magamiskoti ja viskasin heinamaa serva suure kuuse vilusse magama. Jäingi mingi imeväel pooleks tunniks sügavasse unne. Kui virgusin oli teine olemine ning asusin vaikselt toimetama ja kiidan, lõpetasin päeva edukalt. Poeg võttis niiduki tagant ja käru järgi, homme kui ilma peab juba vedama hakkama. Loorehaga mingi aeg kokku riisuma.
Sel nädalal Tassaga ratsutamas käies sain aru, et pean jälle hankima parmude peletamiseks sobiva preparaadi. Mida ma muidugi eile juba tegin, tellitud mootorsae saatsin tagasi. Jätkan otsimist edasi, arvan et kui ükskord kiired ajad möödas, siis linna juba profitööriistade kauplust külastama.

Saingi siis üks päev uue sae kätte, olles teel Rapla, kui sõnumi näol inf mobiili laekus. Kuna juba Rapla asja, siis toon ära. Kodus olles pakki lahti võttes, et saag siiski ei sobi, läheb tagasi saatmisele ja pean ikka teekonna pealinna firmakauplusse tegema. Vajan seekord pikema lati ning võimsat jõudlusega mootorsaagi, millega saab vahel jämedamõõtmelisi pakke saagida.
Muidugi heinatöö röövib ära igasuguse ajataju. Reedel, mõtlesin, et mul solgipäev toon ämbri ära. Olles juba ukse taha jõudnud, kui meenus reaalsus, et hoopis reede ja seega nädalalõpp. Jummel, ajas vägisi naerma, viisin siis tühja pange sobivasse hoiukohta ning ei trehvanud ühtegi hengelist maja peal, kadusin märkamatult nii, et keegi ei saaks aru, et olen päevad jälle segi ajanud. Autos ootas mu sõbranna, kes muidugi kohe märkas puuduvat. Mainisin vaikselt muiates, et ehh heinatöö on röövinud ajataju, hea, et õiges graafikus olen püsinud seega õigel päeval ikka tööle jõudnud.
Mul veab ikka vahel ikka sõna tõsises mõttes, kui nädala sees niitmist teostasin, et peaksin oma kolleegiga nädala lõpus tööpäeva ära vahetama. Ja see pakkumine tuligi iseenesest nagu nõiduse väel. Täiesti hämmastav, mina ei teinud ettepanekut vaid teine tegi ja mulle sobis ideaalselt. Sain heina ära. Järgmine nädal helistan uuesti silotegijale, uurin mis plaanid või jätkavad veel heinatööga.
Eelmise nädalavahetusel saadud obadusest jalg on paranemas visalt, kuid ükski töö pole selletõttu tegematta jäänud.
Naabrimees Raamat on endale hankinud ponitäku ja eks jah järgmine aasta on kari veel suurem. Eks näe millega ta jälle mind üllatab, ta on nii ettearvamatu.

Huvitav kuhu jäi lubatud nädala jagu kuivi ilmu?
Niiduki sain siiski korda, kuid proovima ei saanud. Küll kulub mammonat juppidele, lisaks küte ja avastasin, et kulub ohtralt mootoriõli. Olen proovinud mõnede teadjamate meeste käest küsida, et milles võib probleem olla?
Kahju on vaadata, hobupoissi ketis, kes tahab iga kord sügada ning igatseva pilguga küsides, et millal ma teda karja lasen. Pean talle kurvastuskeks mainima, et ma ei lase. Ma ei plaani niipea omale karjatäiendust. Täna jätsin trenni ära, kuna mu jalg ei kannata veel pikka maad ja kõnnak liipamisena väljendub.
Ahjaa, kuidas kulgeb mu koerakoolitus seajälje võtmiseks. Kõigepealt sidusin naha nööri külge ja nööri omakorda ridva külge. Hüpitasin seda Lara silme ees, kes ajas tagatipuks oma jalad harki ning pööritas silmi, et mis asja sa nüüd teed. Ei miskit upitasin selle kaadervärksi puu otsa. Teine päev läksin uuele ringile. Lara punnitas silmi seekordki, mis teha, arvasin et olen jäänud tema koolitamisega hiljaks ning viskasin seasaba puu otsa. Vaja oli minna Raplasse asju ajama. Tagasi tulles leidsin eest ülirõõmsa Lara, kes jooksis seasaba lõugade vahel ning loopis seda siia sinna. Vat mida vajas koer, lihtsat asja, ise puuotsast alla tuua ja ise mängida. Muidugi naerma ajas karvutuks kistud saba ning natuke selle kallal veel maiustatud. Igal juhul tutvus sealõhnadega olemas. Pipit metsa hetkel võtta ei saa, viimase kährikuga madistamine on tekitanud kergeid vigastusi nii silmades, kui kõrvades. Iga päev neid puhastada ja ravimeid manustada.
Üle pika aja kogesin midagi hullu, jäin kahe hobuse vahele. Kati tahtis natuke rivaalitseda matka ajal ja keeras Tassale tagumise poole ja kukkus kapjadega kohta ette näitama. Seekord jäi kannatajaks pooleks mu vasak jalg allpool luupekset (õnneks ) istusin tol hetkel sadulas ja ega kukkumine ka mägede taga olnud - tordi tegu ootab ees. Õhtul olin mures, käia oli raske nii trepist üles liikudes, kui sama alla tulekul. Pikali visates, pidin seda tegema, kuna jalg pakitses ikka hullusti natuke ülesse tõsta aitab vereringel taastuda. Muretsesin, et nüüd on mu heinatöö tuksis, kuigi pärast matsu ei olnud kohe miskit näha. Sain ju saapadki korralikult jalast, tänasin ennast mõttes, et olin seekord kummikud ratsutamiseks ajaks jalga tirinud. Oleks mul botased olnud... uhh ei taha mõelda tagajärgedele. Öösel vahelduva eduga käisin külmavee kompressi jaoks sokki kastmas ning jalga tirimas, et väheke paistetust alandada. Igal juhul täna õhtuks kabjahoobist tabandunud kohad on saanud sini-lilla tooni. Hommikul tänasin enda tarkust, et külmavee kompressi tegemisel ja suundusin töölt naastes liibates trimmerdama.
Raplas käies võtsin esmase suuna apteeki, et osta jäägeeli - jahutamiseks. Lisaks sellele ostsin veel elastik sideme kannale. Katsetasin, kohe koha peal ja tõdesin, et olin teinud õige ostu. Natuke ikka toetab ja mugav endal  astuda. 
 

Alanud on kõige pingelisemad ajad, kasutades ära ilmaolud heinatöödeks. Eile sai nokitsetud niiduki kallal pojaga. Katsetasime mõningaid taktikaid ja variante. Uurisin lisaks mõnest vene tehnikaga tegeleva firma kauplusest juppide olemas olu. Nojah omanik rääkis ühte ja müüja teist... mis välja kujunes oli omaette seebiooper. Küsisin luba, et vaatan ise mis mulle peaks sobima. Leidsin miskit, kuid juhtus see, et võtsin hommikul ühe patent võtmega mutri mõõtme, ostsin siiski kogematta suuremas mõõdus. Miski on mäda, kas peab vahetama välja niiduki kanna või hoopis kepsu ja kanda ühendava liikuvpoldi (ma ei tea õiget nime). Üle eile, kui niidukit korrastasin, tekkis kerge kassiahastus. Ikka eelaimdus, kuidas läheb kaks korda sai põllu peal käidud.
Eile siis niitmise käigus häiris ka rippeasend. Lati ots jäi vastumaad, püüdsin analüüsida, mida olen haakimise käigus valesti teinud.
Hommikul tõstsin Liptoni edasi, muidugi nõudis sügamist ja päitsete kohendamist. Jälgin seda, et päitsed kuskilt ei hõõru. Söögiisu on vilets, eks igatseb märakarja, kuid ma ei taha järgmiseks aastaks varssu. Mina pean ju sööda varuma ja maid pole ka niipalju, ega tehnika park selline, mis võimaldaks kohe 20-30 looma pidada. Eelistan oma maade ha arvu kohaselt loomade arvu stabiilsena hoida. Eelistan pigem täku müüa, kui endale jätta. Ühelt täkult saadud märajärglasi ei paarita oma isaga.
Õnneks on välibokside koht valmis, aga nüüd hetkel pean pühenduma heinateole. Ainus mure kummitamas, et saaks niiduki jälle nii tööle, nagu eelmine aasta.
 

Eelmine nädal oli väga raske päeva ajal tööd teha, üks päev olin ma nii unine, et pooleks une ja vihmaga  vedasin sõnnikut. Üllatusin isegi, et suutsin vihmasadudele vaatamata vedada ära hulga käsikäru täisi. Enesele oli naljakas, kui vägisi silmi lahti hoidsin. Mõtlesin, et noh mis asi see küll on, kuid mis pähe võetud, see ka lõpule viia. Saigi see tehtud.
Kui juba mitu aastat olen endale pähe võtnud rajada väliboksid. Nüüd see samm on tehtud, eilne päev kulges kohale ilmet andes, kui palke veel metsast välja vedada ei jõudnud. Langetasin võrkaia ääres minu silma riivanud vahtrapuu. 
Tahan vaarikaid (eelistan sordi omi, pamplit - vampel on juba olemas, kuid peab veel kasvama).
Vihmased ilmad sundisid käima raamatukogus ning laenutama portsu raamatuid, raamatulugemisest teises blogis.
Imestan, et kadunud on mu matkasoovijad. Ja nüüd ongi, et panustan rohkem kodustele tööde ja platsitrennidele. Pikale matkale lihtsalt väikse seltskonnaga väheke igav. Mõnus on kui seltskond suurem ja mõtteid siis hea vahetada. Nii ongi, et eks näe mis homme saab.
Homseks on palju plaane, vaja on osta mõni kott teri kanadele, kahju, et oma maja teravilja veski on kutu. Plaanin ühest kohast tuua veel kanu lisaks. Ehk siis mõne kanaga suurendada suleliste arvu, hea kui muna on omast käest. Lapsed söövad, ise armastan kogel-mogelit, abikaasa praeb kiireks söögiks. Igate pidi soovitud olukord. Täku kastreerimine lükkus siis sügisesse. 
Mõned päevad olen harjutanud vilega koeri enda juurde tulema. Vilega tulevad kõik kohale. Super... kui saan väliboksi valmis, siis jagan siia pilte.

 

Rikkus ei tule rahast ja selle omamisest, rikkus seisneb enda seisundist, saavutustest ning edasiminekust. Edasiminek seisneb sellest, et tegeleme ja lubatud asju lõpule viime. Käisin eelmine nädal saksa linnukoerte koolitusel ja innustusin asjaga edasi minna. Õpetada veel neid asju, milles olen laisk olnud. Eelmine aasta harjutasime palju asjade ära toomist, siis see aasta pole suurt viitsinud. Ostsin uue vile koertele dressuuriks. Katse tehtud, võib rahule jääda.
Viimastel päevadel on vihma kallanud ja juba kuulda on, et pääsuvanemad omi pesi hüljanud. Loodan, et meie majas seda ei juhtu, hetkel looma pidamis hoones kolm pesa, rehe all loendamatu hulk pesi. Vihma nii palju kallanud ja mul on tekkinud uneprobleemid, ei saa õues nii palju mütata, kui sooviksin. Eile vedasin üle 50 käsikäru sõnnikut võsa tõrjeks, tuleviku lillepeenra rajamiseks. Lillepeenart saab alles mõne aasta pärast rajada, aga idee on ja seda püüan teoks teha. Tahaks metsast mõned palgid koju vedada, aga mets märg ja olen selle mõttes välistanud. Ootan kuivemat aega vedamiseks, otsin hetkel uut mootorsaagi pikema lati ja võimsama sisuga.
Eile panin uuesti Liptoni välja, ta oli oma käitumiselt imetlusväärne. Ja natuke trenni temaga tehtud. Osa hobuseid sai viidud teisele metsakarjamaale. Jube mida metsanotsud jõudnud teha. On teised julgeks läinud ja isegi metsakinnistul oma kärssasid maasse löönud ning paisanud segi piisava maalapi, et murra või jalad ära.

                                                        Pilt Larast, 28.06.2014, kuskil Rae valla metsas.

Eile juhtus mu elus esimene kord, kus ma ei saanud saata enda talus sündinud hobunoorsandi. Hüvastijätu tegin juba eelmise päeva õhtul individuaalselt. See on nukker, kuid ületan enesest kõik, teadmine, et noort looma ootab ees uus tulevik.
Üks õhtu kihutasid kõik metsas olnud kabjalised koju, kuna mõnedel isenditel inna aeg. Ja kuna ma ise tööl, panid lapsed siis märad aedadesse laiali. Täkk sees läks lausa nii pöördesse, korra proovis aknast enesest välja mahutada. Kuid õnneks see jäi lõpule viimata.
Laraga käisin jahikoera koolitusel. Elus esimest korda viibisin sellisel koosviibimisel. Sain teada, mida pean veel Larale selgeks õpetama, kuid tal on võimalus saada heaks jahikoeraks.  Üks asi häirib viimasel ajal, kipub üksi salaja metsas käima. Nii püüan hoida meeli erksana ja tähelepanu Laral igal viisil. Taskus on alati maius, et hoida tähelepanu. Ja kui ma ise tuppa, siis koer ka sisse. Vahel, kui miskit teha kuskil pikemalt, peab ta veetma toas üksi. Muidu on nii, et teeb putket kohe, kui mu tähelepanu muuga hõivatud.
Interneti ja avalikkuse meediakanalites kajastatakse aktiivselt hobuste üleküllusest pakatavat turgu. Eks see teeb murelikuks, kuid püüan säilitada alati optimismi. Kui millegagi on algust tehtud ei saa sellest ka nii kergekäeliselt loobuda. 
Vaatasime täna hommikul noori hobuseid ja nende välimikke ja andsime hinnanguid, mida neis silma hakkab.
Pisikesest Anettist on sirgunud kena hobuneiu. 
Olen hetkel veel kahe vahel kas ruunata Lipton või jätta täkuks, aga homme helistan veel ühele inimesele, kellega toda teemat arutada.

Täna lõpuks soe, muidugi ei suutnud ma loobuda talvistest soojadest komplektidest. Metsas kolasin sigade pärast neid on ikka hulgim meie kanti tulnud. Katsetan, kas koertega pidev talupiirides liikumine annab tulemust neid peletada. Karjamaadel ikka sügavad kobestus jälgi jäetud. Õnneks nüüd on siis ka heinamaal rohi kasvama hakanud, eelmine nädal avanes nutune pilt, laiguti madal humal-lutsern. Näis millal silotegemist saab teha.
Ees seisab jälle ühe ponnu ära saatmine, ühtepidi rõõm teistpidi väike nukrus. Nagu oma last saadaks, kuid teades enda võimeid ja võimalusi, siis ei saa ma lubada üle enda võimete. Mõistus peab kaaluma reaalselt kõik + ja -. Samas hea meel, et leidsin sobiva kodu, samas teistpidi tunnevad rõõmu lapsed.  Loodan, et järgmisel talvel juba väikse Mannu siis Luciano eest saadud saani ette rakendada. Laura tegeles eelmine talv vähese lume korral veel koerte rakendi õpetamisega ja kasutas oma plastkelku selleks, kuid teadagi on see neljale koerale suht kerge vedada. 
Millist ilma lubab ja millal saab alustada heinatööga?
 

Täna hommikul oma 24/7 töövahetuse lõpetasin ebamugavustundega, tervis polnud suurimas korras. Koju saabusin uurisin hobuseid ning leidsin, et lapsed olid jälle Lipsu sisse pannud. On suks, oli teine veel aia puruks tõmmanud. Õnneks lapsed on õppinud käsivikatiga niitma ja nii poisile siseruumidesse süüa vedanud. Muidu suht rahulik, allub, tegin isegi vihmaste ilmadega kolme tunniseid treeninguid, isegi Lucianot ei saanud jätta trennita (käe kõrval 0,5-1 tunnini).
Proovisin tunni jooksul voodis pikutamist, kuid mis teha, kui inimene on harjunud loodusega elama. Mõtlesin, et mida peaksin täna tegema, kui arutlesin endamisi, sõnniku kärutamisest, siis oii vastumeelsus ja kohe meenus tohutu higistamine. Kui mind vaevab kas väsimus või mingi muu probleem, siis olen mõistnud, et kõige parem mõistja on selles rollis on hobune. Võtsingi platsitrenni asemel, ühe pikema distantsi ja uurida võimalusi matkamiseks edaspidigi. Hobust saduldades sain aru, kuidas Teeba püüdis mind mõista ning kohelda. Ja tänane matk andis kõike seda mida mul vaja oli, teekonna lõpus, kui Teeba tegi mulle adrenaliini hüppe ja lisaks metsikut galoppi, et teistele järgi jõuda. Lasin tal ka seda teha, kogesin pärast kõrget hüpet üle kraavi vererõhu tõusu, vaevanud tervise probleemid olid kadunud. Lasipuu juures tänasime lastega hobuseid ohtralt leiba jagades. Leidsin, et tegin õieti, et midagi tegime ära. 
Esmaspäeval sai ära veetud kõik oksad, mis olin saaginud ning veel hobustele korraliku jaanitule süüdanud. Me ise perega veetsime jaanilaupäeva vihmapüha pidades toas teleka taga, kuna telkust miskit kaeda pold, siis eelistasin mõne rea raamatust lugeda, mis aitab unemaailma kaduda. 

 Aknast välja vaadates tundus, et metsast tõuseb paksu suitsu, kuid tegelikult oli see pikast sajust ning mingi soojuse mõjul udu tekkinud.
Tänast hommikut alustasin jällegi oma tavalise argise askeldusega, kõigepealt kohvi vesi keema, kaevu äärde ennast karastama ning kiire pilk, kodu juures olevale noorkarjale. Kuna tihe paks udu andis ähmaseid kogusid märgata, tuli aeda minna ning uurida, kuidas suksud tunnevad lähemalt. Muidugi noored on sellised, kes kohe uudistama tulid. Tundus, et hopadel hommikuund polnud, tegeldi aktiivselt pead maas söömisega.
Isegi Lips ja Mann olid oma koha peal. Metsahobused pidasid korraliku söömisorgiat v.a. mõned varsad, kes lebotasid varju all.
Ja muidugi Kati oli see, kohe minu ilmumisel valvsaks muutus ja varsa suunas mõned sammud tegi.
 

Puhtatõuline eestlane Tassa, kellel siis järglane ka puhtatõuline ka sinisilmne. Olen rahul Tassa titega. Tegemist siis mära varsaga. Nüüd on võimalust teha valikuid, keda jätta ja keda müüa.

Mõlemad on sinisilmsed. Tassa ja Leedi Milla (meie kuninganna). Mille alusel teen valikuid, kui mõni järgalne südamesse läheb, saab otsutatud edasi eluteekond.

Kellukas ja Lorenzo.

Mainin seebikaid ei vaata, Anete korraldas fb vahendusel L-tähega nime pakkumist. Kuna meil endil mõistus otsas, nii seekord hobulapsed enesetele nimed leidsid v.a. L*amurella ja Leedi Milla oma perekeskelt leitud ning leiutatud nimed. 

Meie ustav Kellukas, koos oma mõne päevase Lorenzoga.

Proov, kas post seisab kindlalt maa sees ja eks ikka poosetamise pärast ka. Kas sobin siia posti otsa...?

Esimene proov kohvitamiseks tehtud, kuid viimistleda on veel palju ja juurde pean leidma sobivad istumised.

Sohvi proovis ka, kuda tema esinemine sobib posti otsa. 

Joeli ja minu ühistööna valminud pikem pink.

Sass rahul ja mina rahul. Kohvetamine tehtud ja mõtteid mõlgutama, kuidas oma laud täiuslikuks muuta. 

Lorenzo ja arg Lembitu, kellega väheke maadlen, kuna on vaja edaspidi ikka suhelda ja täkk varssade puhul väga oluline.

Ma ei jäta oma jonni, näpin pidevalt. Kui lapsed ponisid saduldavad.

Ponid saduldatud minek Purku jaanitulele, mis sellest, et väljasõit hilines. Käisime Noarootsis õe tütre gümnaasimu lõpetamisel ja seega ei osanud tagasi sõitu enam organiseerida. Rapla ja Noarootsi vahel ikka jupp maad, siis sõidule kulub ajaliselt ikka tund ning jällegi kiirusepiirangud teeremondiga Haapasalu maanteel veel ajakulu lisamas. 

Lorenzo süllevõtt Sassu valvsa silma all. Sass ilmutab siin kontrollivat hoiakut. Vahepeal müksates, kuule aitab, sa võib-olla hellitad väga ära. Ignoreerisin Sassu käitumist. Olin pühendunud varssadega suhtlemisele. Meil käib palju algajaid ratsutajaid, siis varsad ei tohi ootamatult inimest lüüa. Varsad ehmatavad järskude liigutuste peale. Iga kord ja mitmeid kordi palume ka lastel pehmete liigutustega läheneda. 

Hommikul töölt naasnud viskasin pilgu hobukarjale, kes sees ja kes väljas jne. Hommikul ei lähe ma eriti karjamaale lähedalegi, kuna hobused magavad. 
Mingil hetkel tõime ära karjmaalt Luciano ja asemele viisime Tassa titega. Kuid Luciano tahtis täna omi asju ajada, kuid seda me ei lasknud ning viisin teise koos suulistega metsa jalutama. Muidugi kisas nii nagu tema vanaisa Kardinal heleda peene häälega proovis ta metsas karjamaal olevate märade tähelepanu.... minu füürer Teeba tuligi asja kontrollima ja kiikas üle okastraadi ja ükskõiksusese ära kappas teiste manu. Ei pööratud tähelepanu... miski asi hoiab poissi natuke ärevuses, kas hormoonid ei oska öelda. Metsas käimisel imetlesin Luciano julgust, teda ei ehmatanud mitte miski. Ootame kõik piki silmi, Luciano uut peret, kes siis ühel päeval oma koju viivad. Noored hobused vajavad päris tihedat kontakti inimesega. Nii me siis tegutseme, kuna meil vaja noortele hobustele aega pühenduda.

Panin oma lilledest väikse pildi, tänavu on võõrasemad väheke kannatada saanud, ilmad ju külmad ja tundub, et pole veel öökülmade kahjustustest üle saanud.
Õhtul algas sadu, õnneks õigel ajal sai karjamaa tegemise lõpetatud, kui vihm kastmisega alustas. Joel lihvis mu pakku ja plaanime homme jala peale panna... siis lisan juba siia oma teosed pojaga kahasse meistredatud siia blogisse.

Lõpuks Kellukas sai oma varsaga maha ... jälle täkk... lootsin mära, kuid jah. Muidugi värv on tumekollane. Hommikul 6 ärgata oli väga raske, kuid sundisin teadmisega, et vaja metsa minna Kellukat vaatama, kas on ta oma kõhuga ühele poole jõudnud. Ja ega ma kaugele ei jõudnud, kui juba Aade hõikas, et varss on sündinud. Mina tegelesin sellega leida otsitavad, et rongad kraaksusid lähedal oleval puu otsas. Kahtlustasingi, et kuskil peab olema jäänused veel poegimisest, kuid neid ma ei leidnud. Kiirustasin ju Kelluka varssa vaatama, mis soost tegelasega tegu. Imestan Liptoni järglaste välja nägemise üle. Kenad väiksed pead, eks Liptonil ka väike pea, värvus siis tumekollane ja väike rombikujuline valge lauk. Muidugi varsa kohta on tema ikka paras kobakas. Eile masseerisin Kellukat päeva jooksul mitu korda laudja pealt ja udarat ja tagumisi jalgu reie siseküljelt. Kellukas nautis kõike mu pehmeid protseduure. Üldse on mul ponid väga sõbralikud, oleme neid kohelnud väga austavalt ja teenivad lapsi siiani ustavalt. Kellukas ja Kati on meie peres suured lemmikud.
Tõime siis tegelased koju ja Tassa panime õue oma titega (tema siis eile). Tassal on siis puhtatõuline eestlane. Ühises ruumis ei suutnud Kellukas taluda Tassa lähedalolu. Nii meil ei jäänud muud üle, kui Tassa õue panna. Proovisime vooluta aeda, aga varsti jalutas Tassa tite saatel heinamaal... miskit kui pidime panema köie otsa. Muidugi mulle tundus, et Tassa tita vääriks hetkel nimeks kuninganna, kuid jah, isa nimi algab L tähega nii peame jälle mõtlema nime L tähelise. Täna siis lõpuks sai Tassa titt lõpuks oma nime Leedi Milla.... minu meelest väga sobiv ühele nelja jala sokkidega ponihakatisele.
Täna vedasin siis Liptonilt karjusenööri ära, kuna minul on tüütu iga kord uksi avades särakaid saada, eriti seda sööda ette andmisel. See selleks, loodame mõnda aega, et uksed jäävad hoonele ette, et ei teki jälle sellist olukorda, kus poiss imetleb oma kätetöid.
Nüüd mil ilmad sügiseselt jahedad on raskusi õues toimetada. Kardan jahedust... eile peale lumelörtsi ja rahe sadu läksin ujuma ja saunatama. Mul läks tükk aega, kui keha võttis leilikuuma kehasse, eelnevalt toimus külma ja soojaga maadlus, mis ilmutas kananaha   moel. 
Eile hommikul Tassa varssa vaatama minnes, tõmbasin õue minekul suusapüksid jalga.
Lõpuks ometi suutsin pojaga läbirääkimiste teel jõuda selleni, et tema mulle kohvilauaks mõeldud paku pinna ära hööveldab. Loodan homme seda näha ning jalale tõsta... jee jälle miskit uut.  Peatselt saan oma kohvilaua lasipuu juurde. 
Traktori kärul on ootamas terve hunnik karjuseposte, mis vaja maasse lüüa, rajamas olen koplit noortele, 1,5 km kaugusele. Mõtisklesin, kuidas rajada sealne jootmisvärk.
Otsin hetkel kohta täkule, et saaks anda kellegile tegelemiseks. Kuid eks näe, kui ma nüüd kahe nädala jooksul miskit lahendust ei leia, siis ei jää muud üle, kui kastreerida. Proovisin korra helistada EHS-i ja seal oli vahepeal miskit sellist toimunud, mis tekitas mulle piisavalt segadust ning püüdsin teiste vahendusel miskit selgusele jõuda ... kuid jah kurb ja raske nii, kui pikka aega pole asja EHS-i ja jälle muutused ees. Juba suhtlesin ühe vetiga, kes on nõus järgmisel nädalal meie vastsündinud tittedele kiibid ja joonistused tegema. Ei jäta seekord hilisemaks, siis ju varsad jõulised ja nende kinni hoidmine nõuab piisavalt tarkust.