Püüan meenutada ,,Kõrboja peremeest", kus kaks naabrit tülitsesid piiride jne. Eks see maa küsimus on aastaid teemaks olnud. Kuid seda, et mu naabrionu kiuslikuks muutub ei osanud ma küll ette näha. Mida rohkem loomi, seda raskem on tal hoida väiksel maalapil ohjes. Oskus naisi maha teha tagaselja ning ennast kõige paremaks rääkida... Naised miks te seda küll ei näe.
Ei lase rääkida, hõõrub aastate taguseid juhtumeid mulle nina peale (kui hobused kippusid tema maa peale)... imestan, kust on ta saanud sellise käitumise. 
Üritasin mainida, et eile jalutas tema lambakari küla vahel, sellest püüdis üle veereda jutukäigus ning mainida, et minu hobused on rohkem talle pahandusi teinud, kui tema lambad. Kuid olen aastatega selgeks saanud, mõttetu värk temaga vaielda. Eks näe, kuhu viib tema kadedus? Tean, kes tema ideid toetavad... üks selleks on Ants Niit, kes teda tunnevad ja teavad ei tee temaga tegemist ja kes on hädised mehed, suruvad maha oma uhkuse ja suhtlevad ning tõstavad toda onut päris kõrgeks. Ohkan alati, kui kuulen jälle kellegi suust, et oi kui tubli ja abivalmis. Oskavad jääda delikaatseks, nii olen seda minagi. Kui olen nende perel külas käinud, siis kuulan ja imestan, kellest ta räägib positiivselt ja kellest negatiivselt. Naised Minu tehnika on ammu ilma maha teinud, kuid ma ei viitsi endast vägal heal arvamisel onklitega vaidlusse laskuda. ...kas parimaks taktikaks rünnak igaühele on... jääb igaühe enda mõelda. 
Milles siis tänane probleem, hommikul olid mu hobused aias, kui ma sõbranna juurde rattaga vurasin.Kuid naabrionu lambad meie hobudekoplis ja ma ei pööranud sellele mingit mõtet, et las olla, niikui nii on nad enamuse ajast see suvi meie karjamaal juurde käinud nõudmas. Tagasi jõudes, aga üllatus..üllatus. Minu hobused Raamatu karjamaal. Egas miskit ratas koju, hüppega tuppa ning hõikasin, et hobused raamatu karjamaal. Kohe hüppasid lapsed välja, päitsed näppu ja vanemad märad varssadega karjamaalt ära tuua. Väravapostide vahelt välja sain, märkasin Aadet, kes käis metsakarjamaal noori sälge kaemas. Kelle jutust, et metsas kõik ok, et noortele meeldib seal. Mainisin, et meie vanemad märad Raamatu karjamaal. Ja kohe küsimus, et kas Raamat helistas. ... seda polnud naabrionkel mulle teha jõudnud. Tõime kabjalised ära ning püüdsin endale selgitada olukorda, miks nii. Ainus asi, et Teeba võis mõnda lammast rünnata ja siis see karjusest läbi tormamine võiski sellega seotud olla. 
Naabrionu mu hobuseid nägi, kuid seekord ta mulle ei helistanud. Muidu vanasti tegi seda kohe. Oletan, miskit soovis mulle süüdlaseks lavastada. Vanemad hobused nii naljalt kolme kordsest tarast ikka läbi ei lähe. Mul on eralduseks värviline lint, aga naabrionklil hall silmale raskelt märgatav traat. Arvan, miks lambad aias ei püsi, ongi pidevast jätkamisest aed ei edasta voolu. 
Märkasin pärast tara remonti, et mu ,,usin, tark, töökas" naabrionuke autoga sõitmas. Helistasin, et mis mureks. Tema mainis, et tulin vaatama, kui suurelt mu hobused tema aia maha jooksid. Ta eelmine aasta helistas,  kui üks kohalik hobufanatist hobune pool aeda maha jooksis, oi oi oi, kui vihase häälega infot edastati, lausa sõimati... koristagu ma oma segane loom ära. Mainisin, et see pole minu oma, olin just lõpetanud trenni, kui nägin seda jama pealt. Olen endalt mõttes küsinud, et kas see on normaalne hobusepidamine, kui ühel hobusel lastakse, kes pime ja eakas, küla peal teha seda mida hobusemõistus lubab. Kuna olen siiani vaikne kannataja olnud, siis hilissügisel lõpuks tolle vanahobuse tervise probleemiga maha võttis (tiirud), iga norm  loomainimene teab, et väetist saanud kultuurrohumaa on surm loomale. Hobuomanik helistas mulle, et küsida, Hr. Sinika numbrit, kuna temal pidavat olema tolle haiguse vastu rohtu. Ma ei uurinud, miks tal seda rohtu vaja, kuid ma päevast-päeva kodus ja näen, mis külas ja naaberkrundil toimub ehk siis märkan ümbritsevas keskkonnas seda, mis paneb enda loomade suhtes hoolikam olema. Oletasin, et miks tal abi vaja, juu siis tiirud käes.  Ja mu oletus sellel aastal kinnituse sai, kui külastasin perekond Sinikaid, ühe teema küsimuses. Hr. Sinika suu ei seisa kinni, too räägib kõik välja, armastab poe ukse taga kohalikega vahel kangetki tarbida ja siis ma üldse imesta, kui sellised ,,mehised jutud" mööda kive ja kände ka minuni jõuavad. 
Võtan kogu loo ühe mõttega kokku ,,jumal sa näed ja ei mürista" ... sellega lõpetan oma mõtete jagamise augusti viimasel päeval. Sisemusest tunnen ikka päris suurt kurbust, kui ma pean kogema mingi mees rünnakut. Kus on see mõistmine ja heanaaberlikud suhted... kuid mis teha naabreid valida ma  ei saa. ... kurb toon hinges... kuhu asi jõuab...