Väheke külajuttu...

Uudis, et mu naabrimehe karjamaale eesel sigines on juba ammust ajast teada. Ega tuu elukas suuda suud kinni hoida ja hääl meenutab, vanat roostesse mattunud kaevupumpa sellise kriiskava heliga.  Naabrinaine, arvas et Rail Baltica on saabunud, er vedur üürgab. Eks on teisi arvamusi ka, eesel on Murutari tädi oma, kes siis tõi naabrimehele, et tuu saaks aretada muulasid. Eks näe mis nali siis välja kukub. Mina eeslis küll mingit looma näe. Ah mis teha, kui selline naaber meil on. 
Koeraga oleme nii kaugele jõudnud, et koer veel käsklusele siia ei kuuletu, kuid teiste koerte liikumist jälgib. Meeldib jälgi ajada.

 Hommikune hobuste magala

 Testu oma lapsega

Tassa oma lapsega.

Pole jälle siia aega saanud kirjutamiseks. Eks õues tegemisi küllaga ja õhtu saabudes siis kustun juba voodisse raamatut lugedes. Võiks korralikku vihma tulla. Ja saaks ühe hobuse maha müüa... 
Tõin koju ühe jahikoera saksa lühikarvalise linnukoera... Väike probleem, mille lahendasin kolme päevaga, muidugi on veel üks asi, mis vajab lahendamist. Nüüd mil koer on sisse elanud pere teiste koertega, vajab veel inimestega harjutamist. Juurde tuleb, aga veel kätte ennast ei anna. Kuid see valmistab tohutult head meelt, et juba soovib inimesega sõbrustada. Eile kui korra meres suplemas käisime, sattus pöörasesse vaimustusse vee loksumisest ja soovis kaasakiskuvalt poisiga kaasa joosta. Nüüd pean homme veel kliinikust läbi minema, et uurida kas Rapla Vetari kliinikus puukide vastast preparaati karvadesse pihustamiseks ka on. Endine omanik oli väheke mures sellepärast. Ja ma ei pea tema ära jooksmise pärast ka muretsema, kuna mu teised koerad on talle sõbrad. Imetlen ja tunnustan omi koeri, sellise teo pärast. Eile hommikul ,,sõin koos koertega konti" ja kuidas see käib. Istusin siis oma kolme koera keskel ja Sassu oli see, kellele meeldib jagada kõike enda omast minuga, kui ta veel näeb, kui ma midagi ei söö. Ja Lara vaatas eemalt pealt. Kõige rohkem valmistas muret koera söömata olek. Ei võtnud suu sisse tilka toitu, viibisin isegi töö juures koeraga, kus inimesed soovisid tead silitada, ütlesin, et las ta harjub. Vaatame edaspidi, et küll ma teine kord jälle kaasa võtan. 
Eile käisin ühel loodusteemalisel koolitusel, kuid mis selgus ei sobinud kuidagi mulle. Lihtsalt ei viitsi kõike ka endasse haarata. Eelistan elada lihtsat looduseinimese elu. Ja kohtusin ühe inimesega, kes koerale peale vaadates mainis,et koer on vägivalda kogenud. Mainisin, et ei ole natuke suhtlemist ja oligi asi selgitatud. Kuid imestama paneb, et leidub inimesi, kes esimese käitumise põhjal annavad valet infot. Kuid täna on mul hea meel, et olen suutnud ainult mõne päevaga koera mämgima ja mürama saada. Meil on vist selleks sobivad tingimused. Eks näe, mis asjast välja tuleb...

Testemona oma täkust pojaga 

Kevad astub kiirel sammul suvesse, juba paistab, et aeg on seal maal, et suurema d majandid varuvad haljasmassi siloks. Esimesed niited juba kasvufaasis rohustule tehtud. Eks mulgi see teema, niita ja trimmerdada. 
Ja muidugi tite uudiseid, Testemoona tõi siis oma esimese täkk varsa. Natuke kurb, aga jah midagi teha pole, hobutitt on titt. Ja nimgi juba olemas. Loodan homseks siia pildigi ülesse saada.  

Jändan siis igapäevaselt kolme loomaga, kes ei taha enam püsida aias. On pahurused... tegelikult Eeva-Lottaga selline teema, keegi ei salli teda ja ajavad taga ja põgenemise käigus tormab aiast välja. Aed sai nüüd siis tänu täkule puhtaks karjatatud ja pean leiutama tugeva voolu tarandikku, kus täkk on.
Päevad on nii kiired ja samas tekib kohe nukruse tunne, et jälle üks mõnus kuu saab läbi.
Täna sai jälle Paulal kapju värgitud, vaatasin veel Eeval ka. Mõni päev tagasi tegin Hertal ja Teebal. Igal juhul on ok seisuses. Ainus asi mis häirib on üks tiba tilluke lõhe.
Tahan minna mingil ajal koolitusele kapjade hooldusest kuulama. Eks neid ka siin Eestis riburada korraldatakse, kuid mul alati siis töö aeg selline ja ei saa viimasel minutil lihtsalt enam graafikut ümber korraldada.

Imed sünnivad üleöö ja nii meie Herta ka meile ikka juhtub tegema. Juba teab mitmendat hommikut on Herta aiast väljas ja aed terve. Ja mõistatus missugune, tema tahab tittedega emmede juurde. 
Sai käidud ka mõnede suksudega maastikul ning jalutamas Liptoniga. Liptonit söödame hetkel õues muruniitmise eest. Suure murulapi juba korralikult sõi puhtaks ja nüüd vaja veel kanala eest see töö teha. Nii, et peame oma majas ökoniidukit.

Eile sai siis käidud keskkonnaameti poolt korraldatud pärandkultuuri matkal Vahastus, Piiumetsas ja Väätsas. Bussiga tekkis väike probleem, nii, et mõnegi kaasreisija hinge väike mure puges, kas jõuame õigeks ajaks tagasi.
Mis tegelikult siis Vahastuga mind seob, mälestused. 

Vahastu kirik, kuhu siis eile ka torni sai ronitud. Iseäralikuks teemaks mida vöörmünder Andrus Murumägi Vahastu mõisast (mõisat tegelikkuses ei ole küll enam, eksisteerivad varemed, aga midagi ikka). Andrus Murumägi rääkis veel nahkhiirest suur-kõrvvidevlane, kes millegi pärast leidis, et kirikusse tuleb talvituma tulla. Kuid millegi pärast jäigi see talvitumine lõppeda külmumisega. Tundsin südamest kahjutunnet. Tegelikult mulle meeldivad igat masti isesorti loomakesed. 

Teine inimene, kes Vahastu linnusemäest teadis palju rääkida on 10 aastat tagasi sinna kanti kolinud Eha Metsallik (Raplamaal tuntud mesinik), kes valutab looduse ja pärandi väärtuste ohtu sattumise eest. Üks teema allikad... Kõhe allikal käisime, mis enam ei pulbitsenud nii nagu 10 aastat tagasi. Ja eks sinna kuulus ka jutt, miks on olulisel kohal allikate kestma jäämised.

 Lipametsa Lenin

 Kellukas ja Luciano

 Kati ja Lucky Liisu

Paula

Ega see ei loe, et ma vahe peal kirjutanud pole, et ma vaikelu elan. Tegelikult elan päris aktiivse inimese elu. Olen käinud mitmed korrad maastikul ratsutamas, nendel lemmikradadel, mis mind köidavad. Lähimal ajal ka ühe öömatka korda saata. Katsetada proovin tittedega matkale minna. Eile siis ökoturismi aastapäevale pühendatud tegevus matka läbi tuntud Tiit Petersoo saatel... lahee ja yeee... Möödudes Sõbesoo järvest ja saada proovida uut laudteed järve äärest kuni põlluni. Seltskonnast osa juhtisin otse läbi metsa Jalase haridusseltsi maja juurde, kus Urmas Tulvik kuumasupi ja koogikestega ootas. Mainin vaikselt Urmas on lihtsalt üks Jalase küla elav arhivaar ja teo inimene, kes panustab mitmel rindel enda oskusi ja teadmisi.
Kanuu matk kuuenda klassiga Vigala jõel. Ei saa olla parimat, kui midagi uut korda saata ja midagi kogeda esmakordselt. Sellel aastal siis olen proovinud parvesauna, vesiratast ja kanuusõitu Vigala jõel. Mainin vaikselt arvan, et sellest on saamas uus hobi, tegelikult paelub mind kajakimatkad merel. Avarus, vabadus, võitlus lainetega ning hakkama saamine jne. Kaifin siiani või õigem oleks sõnastada, et nostalgitsen, kui üks aasta sügisel sai Hiiumaa laidudele Kajakkidega aerutatud. 

Eeva-Lotta sai siis  varsa emmeks. Muidugi oli meil väike probleem eile hommikul. Herta varastas pärast varsa sündi ja hoidis väga kiivalt endale. Eeva-Lotta oli õnnetu ja proovis oma jõududega varast kätte saada ja varss tagasi saada. Ühtepidi tundus see lugu naljakas, aga loomadest võib kõike oodata. Igal juhul sai Herta olla mõne minuti varsa emme. Eeva-Lotta on tubli ema, eks väga hoolitsevalt suhtub oma lapsesse. Pärast varsa tagasi saamist panime Eeva sisse ja siis meie Herta jäi hirnuma kurvastusest karjamaa väravasse. Nüüd jääb veel oodata Testemona, hetke kabjaliste arv on tõusnud 15. Ühele varsale on kodu olemas. Sügisel läheb, kui saab 6 kuuseks. Nüüd siis varssade sooline seis on kaks mära ja kaks täkku. 
Homme siis karjaaia postide meisterdamine.

Kuna aiapostidest oli puudus, läksin oma metsa, et teha mõned postid, kuid siis leidsin, et peaks küttepuude tagavara täiendama ja saigi nii mitu asja korraga ära tehtud. Puukoormaga koju naasnud saagisin kogu kupatuse. Nüüd ei jää muud, kui poisil lõhkuda ja tüdrukute abile need hoiupaika talveks ära panna. Kuna tegu on metsakuivaga, siis mina eelistan metsakuiva, toormaterjal vajab kauem kuivamist. Eelistan lehtpuitu, kuid eks ka okaspuud kuivavad sama moodi. 

Eile korraldasin siis tittedele ebameeldiva üllatuse, panin nende uude aeda voolu. Esimene, kes oma traditsioonilst aia venitust läks tegema, sai elektrilöögi (tegemist on aku pealt aeda lastava vooluga). Igal juhul oli meie päev rahulikum ära jäid väravate avamised. Kipuvad kogu aeg väravaid avama ja emmed lastega siis jalutama kipuvad. Õnneks nüüd ok. 

Järgmise nädala plaaniks on võetud veel küla peale aed ülesse panna. 

Nii mõnusad ilmad ja esimesed äikese vihmad maha sadanud. Näis, homseks on mul plaanitud ühte-koma teist teha. Esmaseks on vaja taastada suvekoplid ja hobused ära jaotada. Kas sellel aastal matkasid toimub ei tea. Hetkel küll on läinud nii, et pole soovi avaldajaid olnud. Ja eks herpes on pannud tallide vahel liikumisele piirid peale. 
Peab veel kapju värkima mõningatel hobustel, tittedel tõstame jalgu. 

Igal juhul elu meie talus kulgeb oma vaikses kulgemises. Iga päev üks koorem musta kulda traka kärule laadida ja see ka kuskile maha laadida. Vastavalt siis tellimusele.
Imestan väga Randa tita üle, küll temal on energiat, kuid õnneks on hea iseloomuga. Kuid viimasel ajal ei soostu hobused mu uuendusliku meetodiga kaasa käia ja aias püsida. Pole jõudnud uusi aia poste valmis meisterdada. Ma ei saa aru, kuhu kaob mul aeg. 
Üks päev sai natuke nalja hobutitadega, mulle tundus, et meie pisem ponimära varastas ära kahe poni varsad ja jalutas omapäi kahe varsaga siis kaugel emmedest ja imestasime lastega, et kuidas võimalik, et hobuemmed nii pimedad on, et ei märka oma laste kadumist. Nojaa, hobuemmed on üpris kurjad, kui saavad teada, et Amanda on nende lapsed pihta pannud. Kohe lahendasime selle loo ja ajasime lapsed aeda tagasi võõra emme rolle enesele võtva Amanda seltskonnast aga ajasime  välja. 
Nüüd mil ilmad soojemaid kraade näitavad on ka meie beebid igapäevaselt õues. Hetkel emme varju hoiab Kati tita, aga pole hullu, eks saab ta ka mõne aja pärast vanemaks ja hakkavad piruetid tulema. Kuid Tassa on päris energiline mammi nii sama moodi ka tema laps. Küll kappas karjamaal ja see tagumik kippus rohkem õhus kui maas olema. 
Nii see on, lihtsalt võrratud hobused ja nende lapsed võivad olla.

Kati eelviimane varss nimega Krahv Monte Cristo.

                                                                         Mõned päevad tagasi siis sündis Katil kuues varsake. Kati ise on 15 aastane poni mära. Ma ei ole läinud seda teed, et mul peab olema iga aasta varss. Mulle meeldib, kui varss on oodatud.

Tänase päevaga võib rahule jääda, viskasin koorma sõnnikut traktori kärusse ja sai see veel veetud küla peale. Homme sama lugu juba oma põllule. 
Hobutitad kasvavad ja möllavad. Täna saatsin elektrikarjuse trafo remonti... hämmastav mu enda mees oskab neid korda teha. Sellepärast kadus vool aiast.
Testu on lahe kuju hobustest, tema on ainus karjast, kellel on tekk seljas. Nüüd mil ilmad on soojad, siis päevaks võtame ära ja ööseks paneme selga. Eile õhtul kui sadas läksin siis tekki selga panema. Jooksis eest ära, kuni lõpuks taandus ja tuli ise mu juurde. Olles siis tekil olulised lõksud-klõpsud kinnitanud ohkas ja vaatas omapärase pilguga mind. Sügasin teda (ta ju sügamise maias). Samas on ta hea karjajuht, kes ei vii karja kodunt ära, pigem toob kogu karja magamistoa akna taha. 
Tõstsin kreegivõsast hobutehnikat teise kohta, sest mul on plaan need natike restaureerida (mõned on isegi olnud kasutusel). Tahan kreegivõsa laienemisele piirid panna, need on väga tülikad, plaanin kreekide vahele rajada puudelõhkumise koha.
Sai tehtud malmpotti lilleklump. Mõtisklesin varasemal ajal rajatud lillepeenra ääres, et mis lilled on mul seal peatselt mõne aja möödudes õitsema puhkemas; nartsisse, tulpe, iirise lehti tunnen, kuid ühed lehed valmistasid mõistatust. Lastega vaatasime ja mõistatasime. Eks näe.

Jüripäev ehk siis hobustekaitse päev.

http://www.hobumaailm.ee/?page=1&m=4&y=2013&id=2025

Kenad päikselised ilmad meelitavad mindki rohkem väljas tegutsema, kuid vahelduva eduga pean täitma riigikohustusi ehk siis tööl viibima. Kõige raskem on 24 tunnise valve juures vaadata mida teevad ümbruskaudsete eramute omanikud päeva ajal väljas, siis ohkan vaikides. Kuid teadmine, et järgmine päev olen jälle kodus, siis ei anna enam eneselegi hingetõmbe aega. 

Tassa tita Lily Marleen on julge särasilme hobutüdruk,kes lunib igal võimalusel ainult sügamist aga Kelli-Kelluka poisslaps Luciano arake, iga päev läheb aega, kui teise sülle saan võtta. Kellukas on sellistel puhkudel pealtvaataja, kui ma tema last püüan. Luciano väljendab oma alandlikkust (mokkadega), keha keel on selline vaoshoitum ja pelglikum. Imestan seda varsa käitumist, ema oli karjas käitudes teiste hobustega nagu lõvi, aga laps lambuke. Mõtlengi, et leiaks Lucianole juba varases nooruses uue pere ja sügisel kui saab 6 kuud täis saab kohe uude koju saata. 

Katariinal peaks ka lähimal ajal maha saama, eks mul vahe peal tekivad kõhklused ja kahtlused, kas ikka on tiine. Ootus on suur... palju küsimusi peas ju keerlemas. Käisin eelmine nädal veel maadeomanikega läbirääkimisi pidama, et saada kasutada karjatamiseks imetavatele märadele karjamaid. Üks vanemaealine härra läks nii hasarti, ainus asi mis mind natuke hirmutab on vanemaealiste inimeste ülihoolitsev suhtumine, näiteks leivasöötmine, liigne leib või nänni jagamine mitte millegi tegemise eest, tekitab hobustest natuke kadedust ja närvilisust.  Katsetan kas asi toimib. Kui käisime mõned aastad Sillaotsale hobuseid viimas, siis tunnistan, et vahemaa kodu ja Sillaotsal oli ikka paras ports ja aeg mis kulus rattaga sõitmisele oli kahju kulunud ajast (mõtlen, et mida kõike poleks jõudnud selle ajaga ära teha, kui hobused kodu lähedal oleksid). Ja nüüd enam pole sinna ka viinud. Raske on öelda mõnikord inimestele, et ma ei suuda hobuseid kodunt ära tuua. Hommikul esimene asi, õue tulles on ju kohe hobused üle vaadata ja siis elementaarsete vajaduste rahuldamine (jootmine ja mineraalide olemas olu ning muude asjade üle vaatus). See on nii suur harjumus, et sellest ei saa mööda minna.  Hommikuti töölt koju tulles, käin ma hobuseid kohe vaatamas ja suhtlemas. 

Vanasti oma lapsepõlve kodus elades koju naastes kas siis koolist või töölt, esimene enne tuppa minekut käisin vaatamas küülikuid ja nutriaid... teadagi, mis vahe peal toimunud.  Tavaliselt enne mu koju tulekut oli veel vana-vanaema käinud neile ninaesist jagamas. Tunnistan, et päevas said mu nutriad ja küülikud 6-8 korda süüa ja sügiseks olid nad päris suures kaalus, aga jah siis tasus see lihaloomade kasvatus suurepäraselt ära. Kuid see jääb minevikku ja tekitab helgeid mälestusi.

Ütleks, et mitte midagi ütlev pilt, aga tegelikult, juhtus selline lugu... Sellele pildile olen kogematta jäädvustanud ühed Berliini reisi seltskonnast  tuntud tegelase KMK-ist.
Tegelikult pildistasin Leedu 17 km söögikoha taluloomaaia hooneid ja pärast avastasin, et mu piltidele on jäänud mõned tegelased. Tagasi teel selles söögikohas uuesti peatunud, selgus hiljem, et mõned lõvid ja tiigrid on sealsetest puurides püsiasukad.

Tänavu aasta veetase on tänase päeva seisuga nullis ja heinamaa rohetab. Huraaa...
Mõtlesin, et vast viimase talvega ehk laabub suhe Teeba ja Liptoni vahel, tundub, et Teebale Lipton üldse ei meeldi. Nii, et minu unistus Liptoni ja Teeba omavahelisest kooslusest järglast saada on luhtunud. Teeba eelistab naissoost hobuseid. Kellega siis jah, tehakse oma nalja. Eile arvasin, et Kati võib Liptonile seltsiks olla, aga mis tema tegi. Muutus oma suure kõhuga täkuks, tõustes oma kohmakusega kahele jalale ja vehkis kahe esimese jalaga täku suunas ja ega muud pidin siis ta eemaldama. Enne ei saa välja lasta, kui mul on nendele tittedega ja tiinetele märadele oma karjamaa valmis. Homme saab jätkata, olen vedanud viimastel päevadel silorulle, et saaks ühe metsaserva tühjaks ja hobustele süüa.

Loodusringi lapsed kordamööda algõpetust ratsutamises õppimas.

Hobustel suur uudishimu, et mis toimub, et nii palju rahvast.

                                                          Pauliine

Ja Joel oma metsavenna punkrisse pugemas. Eelmine aasta käisime looduskaitsekuuga seotud teemaüritusel loode-Raplamaal Vardi metskonnas peituvas ühes linnusevallil näidis metsavenna punker, sellest siis poisil idee, kui mina heinamaal niitmas, siis tema selle aja seda meisterdas. Välisest küljest ei saa keegi aru, et tegemist võib olla ühe poisslapse idee, kus see asub ei avalda  kohalikele lastele. Teades-tundes on paljudel kiusatus igasugusteks toiminguteks. 

Kui Soomaa ootab viiendat aastaaega, siis meie heinamaa uppumas vee alla. Kuid mulle tundub, et selle aastane veetõus ei tule suur. Loodan vähemalt, maapind pole üdini külmunud, et võiks tekitada pikemaks ajaks vettpidava kihi.

Väike Luciano (täkk varss) emme Kelli-Kellukaga

Kellukale on see nüüd kolmas varss, kuid esimene täkuke. 

Kas tõesti kevad?

Nii mõnus, eile sai siis ostetud traktori  veljele olulised poldid koos lisatarvikutega, muidu ühel hetkel oleks võinud kaotada palju. Järgmiseks on korda vaja teha sidur. Heinatööd sellise käiguvahetusega enam ei saa. Koormus on suur ja siduri lõppemine keset kallist ja kiiret heinatööd peatab ikka tükiks ajaks tegevuse.

Nüüd pean uuesti panustama hobusemüügile, et saaks puudu oleva summa ja saaks oma unistuse treileri osta. Vaja ju viia puhtatõulisi loomi näitusele ja ka vahel tahaks mõnest võistlusest osa võtta.... unistused... ja unistan

Kaks mära on otsustanud kindlalt oma tiinust edasi kanda ja mängivad super kangelas emmesid. Samas on nad ikka õeluse hunnikud üksteisele. Miks muudab tiinus mõne mära kurjaks?

Titaga mära (hetkel veel nimetu varss) on sees, kuna ilmaolud sellised pilvised ja Tassal veel  pärast poegimist esimene ind, siis tital veidi kõht lahti. Hoian teist sees ja kuival heinal.

Eile sai siis traktoriga veetud kolm tervet silorulli, karjamaale. Hobused eelistavad heintele pigem silo, kui heina süüa. Heintes käiakse pigem tudimas, kui söömas ja heinarullidega maadlemas.
Mõni nädal täheldasin, et mu kari on nüüd hakanud alles karva ajama... see on kohutav. Peab leidma veel aega neid harjata... õnneks on nendele karvadele looduses taaskasutus... mõned kohalikud linnud veavad pesamaterjaliks.
Kui reed sai sisse veetud, vedasin igaks juhuks vankri siloveoks valmis, kuid õnneks sai traktor sõidukorda ja nüüd sinnani vean trakaga, kuni siduri lahti võtmiseni. Vean ära kõik, mis hetkel oluliselt vajalik ja järgmiseks aastaks jääb 20 rulli ette. 

Meenus mulle, et Randal läheb uues kodus hästi, talle on toodud ka seltsiline ning pere on õnnelik.

Tänase päeva seisuga, panime oma reed ja saanid talvekorterisse. Selleks aastaks on siis reetamise aeg ümber ja tuleb hakata ootama järgmist talve. Head meelt valmistab iga päev päikese mõjul sulanud lume kogus.
Lubatakse ilmateate järgi sajust nädala lõppu... uhh kui kahju.
Kati ja Kelluka varssumits peame veel ootama.

Siloveost reega enam ei toimi, kuna lumeolud on nigelaks kahanenud, et regi päevasel ajal lihtsalt lumest läbi vajub. Proovida jääb varane hommikutund, õnneks veel mõni rull heina alles, vahepeal söötsin aktiivselt silo ja siis hobused heina ei puudu, kui ainult heintes puhkamas käivad. 
Titast varss on üpris ulakaks muutunud ja emme Tassal omajagu esiklapsega ikka tegemist. Tassa püüab oma tegemisi teha, kui tital tuleb jälle ristivastupidised soovid. Hea meel, et kõik korras. Eks esimene elunädal varsal peab tihedalt jälgima ja hoiduma, et ei saaks märjaks (vahe peal sadas lund). Ja siis hoidsime sees. 
Kati ja Kellukas ootavad vististi endale sobivamat kuupäeva, siis neil veel suht selline nägu, et nagu oleks kohe poegimas.

Kevadeootuses kulgeb me aeg. Kuigi tiba sulamissammu võrra on ikka lumekest kahanenud, aga mitte midagi ütlevat. Näis kaua saan kasutada teed reega liikumiseks siloveol. Meie enda hoovist väljuv tee on päikese poolt pea lumevaba. Saigi arutatud lastega, et kust siis liiklema hakata, kui teelt lumi on sulanud. 
Eile sai pea kõikide hobustega tegeldud. Isegi tiinete märadega, tegelus nendega on rohkem emotsionaalne ja verbaalne. Ja naudingut pakkuv, ees oodatav sündmus ehk varsaootus sellele omajagu vürtsi lisab. Korra nädalas püüan leida kõigile hobustele aega, eile siis selleks saigi, vastavalt sellele, kuid vastuvõtlik ja suhtlemisaldis inimesega oli loom hetkel. Võiks kirjeldada iga hobuse käitumist eraldi, kuid seekord jätan. Sai veetud veel silo Hertaga ja nüüd hea meel leitud taktikale, et mismoodi rulli harutada. Enne peab eemaldama kile ja natuke lahti harutama, et kevadised päikesekiired saaksid sulatama silorulli sisemust ja see töötab. Väline kiht kuivab küll väga ära, aga pole hullu, hobustele maitseb see väga. Hetkel mil neil valikuvõimalus karjamaal, maitse-eelistus on langenud silole. Süüakse ka heina, kuid väga väike kogus... kindlasti oletatakse, kus ma seda võtan nii kindlalt, kuid ma pea üle poole päevast väljas toimetan, siis viskan iga kord õue tulles pilgu karjmaa suunas, kus asuvad hobused. See on siuke harjumus, et sellest enam ei vabane.

Karjus, kes on üliaktiivne hobustel silma peal hoidma. Muidugi vahel ajab meid pahandama, et tegutseb omapead. Enne, kui midagi õpetama hakkame, mõtleme selgelt läbi mida ja mismoodi koerale õigeid oskuseid  õpetada. 

Mul veel väheke pajatada ja ikka hobuste teemadel. Eile olles siis silo vedamas õigemini koormat valmistamas ja mõeldes, et ilm kena ja päikseline. Võin panna suure koorma ja mis juhtus, olles saanud Herta aiste vahele ja rakenduse ok. Ma sain ainult ohjad võtta, kui Herta täis tuuridel galoppi tõusis nojah, natuke maad püüdsin hobuse tempos ohje otsas järgi joosta, kuid mis tähendab neljajalgse hobusega võidujooks. Ja siis ühel hetkel ma libastusin ja suutsin vaevu tasakaalu saavutada lasin ohjad käest. Ja väike pööre naabrinaise aida taga ning mu kaunis koorem reelt kadunud ja hobune lisas kiirust. Ja mul ei olnud muud mõelda aega, et hobusel on ,,Kevad südamesse hakanud". Sain siis metsast läbi ja koju ning märkan, ei kuskil muud, kui karjamaa väravas.
Jõudsin juba pea Hertale lähedale, kui Herta kogus oma krutslikust olemusest kõik kokku ja pani läbi värava, muidugi kõige reega. Ja enne ei saanud teda kätte, kui jootmisvanni eest. Sinnagi oli osanud kopliposti kaevutruubi vahele reega kinni tõmmata. Sain vaevalt posti maast ja veevanni kõrvale tõsta ja reele hüpata, kui Herta jälle koos ree ja minuga üle lume alla mattunud kivihunniku lendas. Tänasin mõttes vene rege, see vastupidanud mitmeid kordi hobuste ulakused. Egas midagi, ajasin Herta karjamaal galopile. Võhma paistis olema, imetlesin peatselt 13 aastaseks tori mära jõudu ja tahet galopeerida sügavas lumes regi järel. Enne ei lõpetanud, kui hobune näitas väsimuse märke. Siis sõitsin hoovi võtsin hobuse eest. Nii märg nagu hobune olin minagi (ei tea millest). Hertale tekk selga, mõtlesin väike lõunapuhkus kulub mullegi. 
Tunnike puhkust ja Joeli poolt väike iluravi reele sooritatud. Läksin jälle uuesti silo vedama. Ja seekord siis väiksemate koormatega arvestades, et jõuan ka ree peale hüpata. Muidugi naabrinaine sai terve õhtu mõistatada, et mis tema aida taga küll toimunud on. Täna siis selgitades detailselt eilsetest sündmustest pajatasin. 
Ainus asi, mida panen hobuseomanikele südamele, ärge kunagi keerake ohjaharusid ümber käe, asi võib olla väga traagilise lõpuga lugu. Olen enda jaoks kõik asjad selgeks mõelnud, kunagi ei tea looma uskuda. Olen kuulanud, palju oma suguvõsas elanud hobusepidajate heietusi ja kogemustest saadud teadmisi. Kui on aru saada, et enam inimese võim ei suuda kontrollida hobujõudu, tuleb lahti lasta, ega sellega pole hobune rikutud. Ja siis edasi kasutada teadlikkust ja tarkust, et mitte lasta korduda tegevustel. Vahel tuleb hobustel pähe inimest proovile panna, seda enam kui tegemist on märaga.

3.aprill.2013

Esimene varsake on siis ilmavalgust näinud. Eile mainisin lastele, et Tassa on esimene, kes siis varssub. Kuid enne veel üks story. Kolm aastat tagasi oli esimene mai, kui ootasime Kelli-Kellukalt teist varssa. Hommikul töölt tulles polnud midagi ja kuna pere tudus õndsat und läksin ma rahumeeli naabrinaisele külla. Naabrinaise laua taga istudes, Heldi korraga hüüatas, vaata kurg lendab sinu maja suunas...mina vastu,,ära nüüd mu elu ka ära sõna"... Olin juba ära unustanud, et tegelikult ootasime Kellukalt ponititat. Ja kui leidsin, et aeg selline, kus võiksin koju tagasi minna. Karjamaa kohale jõudes, märkasin hobuseid ringina hoidmas Kelluka ümber ja ninad kummaliselt ringi sisse uudihimuga suunatud. Mõtlesin, et lähen kaen kah, et mis hobustel siis põnevat. Lähemale jõudes selgus, siis ka hobuste uudishimu. Kelluka varss kappas rõõmust ümber emme niie, et Kellukas ärevusest ei suutnud temal enam tähelepanu hoida.

Miks kurejutt siia; eile õhtul minu pea kohalt nii kella 18 paiku lendas parves toonekured (5-e liikmeline).

Siin siis meie esimene kevadekuulutaja hobutita (puhtatõuline eestlane), seda ei oska öelda, mis värv tast tuleb, aga lauk on kaunis.
Tassa ja Liptoni suurest armastusest sündinud. Tassa ja Lipton on esimesest päevast olnud parimad sõbrad. Kuid hetkel täkk on eemal ei hoia märade juures. Kunagi ei tea, kuidas võib meessoost isend uut ilmakodanikku vastu võtta.

http://www.maaleht.ee/news/maamajandus/loomakasvatus/hobuste-herpesviirus-noudis-esimese-ohvri.d?id=65910420

Kurb lugeda, mis toimub. Hobune vaktsineeritud, nii see on, et elus ei tea, millised haigused võivad ilmuda. Ja kuidas see kõik alguse sai. Teadmata... kurb lugu.

Imetlusväärsed loomad.

Ma ei saa mööda minna oma krantsist Pipist. Imetlen tema intelligentsi ja oskusi, millega ta püüab olla minu meele järgi. Kui nägin vaeva Colli koolitusel, siis nüüd mõned päevad on tekkinud koertel omavaheline koostöö. Kui Pipi vaatab, mida ma käega teen, Vaatab ka Sohfi minu poole. Enam ei kihuta arutult hobustele järgi... Kas tõesti koerad omavahel suhtlevad? Ja millist eeksuju  omab Pipi Sohfijele?
Kui Sassu püüab minu tähelepanuks trikkidega tähelepanu võita. Nii palju võin öelda, et Sassu on mu hingelähedane, kes ei ole selline, kes tahaks küll karja ajada, kuid mul pole see oluline. Hindan teda sellisena... täna hommikul tahtis ta minuga jagada oma sööki. Kükitasin maha ja vaatasin talle otsa, küsisin, et kas soovid oma toitu jagada. Teised koerad on õppinud, et kui ma kellegagi suhtlen ei sekkuta ja ei segata, selle käitumise omapära on omaks võtnud ka Sohfie. Ja nii me siis Sassuga kahekesi jagasime, teesklesin, et võtan ampsu ja siis sellest portsust andsin Sassule käest. Oii kui õrnalt ja ta võttis. Mul tekkis soe tunne koerast ja siis on alati soov, koerale midagi üllatavat pakkuda. Eks pean temaga kuhugile võõrasse metsa kolama minema. Et ta saaks ainu isikuliselt ennast minu koerana tunda. Hoiab ju kogu aeg mu lähedusse. 

Ühes asjas oleme jälle noore koera koolituses ühe sammu võrra edasi nihkunud, on see, et Sohfi tuleb käsklus ,,Siia" minu juurde. Nüüd kiidan, muidu eirasin, kui käitus valesti.

1. Aprill, Elagu karjalaskepäev.

Ei midagi. Tulevad millal tulevad. 

Need on mu väravaposti kujud. Eelmised collied armastasid ka palju posti ja värava taga olevate kivide otsas.

Sarvi aitavad metsas leida koerad.

Ülestõusmispüha

Täna ei midagi uudset uudist jagamiseks. Kuid nii see on, et varsa ootus on nagu naisel lapseootus. Kuid küll nad ükskord jõuavad. Kuid nüüd saan juba öelda, et Herta ei ole tiine. See on kindlalt silma hakkav ja ei mingit udarat ka pole tekkinud, aga selle eest miks tal suur kõtu all on. Lihtsalt hea sööma peal. 
Hommikul tööle minekut sättides, teadsin, et kella keeramine on toimunud ja võtsin hommikuse ringkõigu õue ette. Vaadata üle hobused ja toimetada ühe ja teise asjaga. Nojah, korra uuesti tuppa minnes, küsis abikaasa kes unesegane, et mis kell. Vaatasin ei tahtnud enam oma silmi uskuda, et kas tõesti kell juba 7.32 ei või olla. Selle kella uudistamisega ühinesid ka lapsed, kes ütlesid et leidsid sama. Oi, mul hakkas kiire ja terve tee mõistatasin, et kuhu kadus mu hommikune aeg, kuna ise arvasin, et ma ei kulutanud midagi kuhugile üle liia. 
Kuid varahommikul laulvad linnukesed olid tõelised kevade kuulutajad, mis ka minu südame helide maailma tõid. Muidugi olles vaadanud ka tiined märad üle ja igale tite ootajaga paar sõna mõttes vahetanud ning udarat katsunud. Kuid ei mingit märki eelootadavast poegimisest. Poegimine nihkub aprillikuusse.

Olen kahel päeval oodanud siis ratsutajaid, kuid jah.Mitte kedagi ja keegi ei helistanud ka, et miks ei tule. Ei oska ka oletada. Tegin hommikul karjaaeda, et saaks voolu sisse lasta, kuid mis ei jõudnud oli vool. Tiksuti tiksus ja tarasse jõudis, kuid kogu tarastus jäi vooluta. Homme vaatan uuesti. Hobused on ülemeelikuks läinud ja ei taha enam lihtsalt aias seista ja mulle väikseid vimkasid visata. Meeldib neile aia taha jäävad heinarullid. Eile siis ühele ka kambakas tehti. Nüüd homme uuesti voolu värki katsetama. 
Ohh, tuleks juba kevad. Täna tehti jälle traktorit, homme kindlalt silo vedama. Hobused nõuavad silo. Silo süüakse esimeseks ja alles siis minnakse heina nosima. Nii hetkel on alles toodud 17 heinarullist karjamaal 5 ja pool ja aia taga siis poolteist rulli heina. 

See pilt on tehtud Leedus ja bussi aknast. Kas ei ole mitte uskumatu. Võte siis 17.03.

Lumeolud Lätis, Poolas ja Saksamaal meenutasid väga meie maad. Leedu oli nagu müstiline maa.

Vaikne neljapäev

Juba neljas öö valvamist. Ei midagi, tundub, et märad on otsustanud kalju kindlalt aprillikuusse venitada. Kuid see mind ei häiri ja jätkame kaljukindlalt valvamist. 
Täna sai siis harjatud hobuseid, kuna on karvavahetus. Hertaga on probleem, ei luba kõhu alt harjata. Olen seda ammu tähele pannud. Ja ma ei suuda mõista miks. 

Meie elu kulgeb tite ootuses, kui mina viimane öö tööl veetsin, siis lapsed kodus oma aega sättisid, et jälgida tiineid märasid. Meil jäi kokkulepe, et kui Tassa peaks varssuma või märgid sellised, et helistavad kohe mulle. Kuid mida ei tulnud oli kõnet. Ootame ja valvame jätkuvalt.

Alanud aasta on mao aasta ja selline tegelane on pildile võetud Berliini loomaaia terraariumist. Igaks juhuks distantseerusin fotoka objektiiviga ikka kaugemalt. Eks pelgasin, et ehmatan teda fotoka välguga. Käisin siis 6 päevasel bussireisil Berliinis. Kahju on see, et ilm seal pool ikka talvine ja ei mingit rõõmsat päikest. Reis oli tore, seltskond suurepärane ja giidiga jäin rahule. 

Koju saanud, andsin üle pisikesed kingitused lastele ja muidugi mu lapsi haaras tol õhtul entusiastlik keele harrastus. Laurale kingittuseks toodud loodusepiltidega raamat oli lugema ja õppima kutsuv. Toodi välja sõnaraamatud jne. Ma ei saanud sellele reisile koos lastega minna, kuna ressursid nappisid ja samas sain hea kooli  raha arvestuse osas, kui palju peaks kaasa võtma raha.

Kodus oli sujunud elu lastel tavapäraselt tegutsedes ja tavalisi toimetusi tehes. Poeg Joel oli uue aisa meisterdanud (suurepärane, kallistasin teda selle eest), nii armas temast. Eelmine läks Herta rallimise peale praguliseks ja lastele mainisin, et kui tagasi tulen toon uued aisapuud koju. Poeg jah tema ennetas mu mõtteid.

Üks teema mis mind paelub on akvaristika troopiliste kaladega. Ja sai sedagi nähtud, kuid populatsioon troopiliste kalade osas oli loomaaial vähe pakkuda. Esindatud olid akvaristikas populaarsed ja levinud kalad. Ja muidugi esindatud oli Balti meres tuntud kalad, nagu on haug, atlandi tuur(minu teadmist mööda on tuuraliste arvukus populatsioonilt väga kasin), karpkalad (on need siiski sumpades ja kalakasvanduses levinud liik) ja säga. Muid kalu mul silma nagu ei hakanud. Kahju on see, et aeg oli piiratud ja kõiki eksponeeritavaid  olevusi silmata ja lugeda ei jõudnud. Juba akvaristika majja soovisin eelkõige putukate  ja kahepaiksete pärast. 

Tunnistan, et unustasin konna nimetuse, kuid minu üllatus, et maailma mürgised konnad on tiba tillukesed ja silmaga leidmiseks peab ikka olema piisavalt tähelepanelik, et seda leida. Nüüd nendest nähtutest tunnistan, et meie kahepaiksed on sümpaatsemad ja silmapaistvamad. Ikka kui hüppab ei kao kuhugile rohujuure tasandile ära. 

Üks valdkond mis mind huvitavad on kullilised ja kotkalised. Pärast Berliini loomaaia külastust tekkis tahtmine oma päälinnas asuvat loomaaeda külastada. Kujunduslikult on Berliini loomaaed kaunis ja huvitav, kuid mis teha. Teatud loomaaedade juhid loovad oma näo ja teatud keskkonna nõudmistel rajanevatel seaduste prismade vaadates. Ülekõige paelus mind siiski kaelkirjaku maja, hästi huvitava arhitektuuriga. Üks asi mis mind loomaaeda tõmbas on loetud lood loomadest, mille on andnud välja Berliini loomaaias töötanud loomatalitaja. Hetkel ei meenu selle raamatu pealkiri, aga üksikud loomalood on mul meeles. 

On ju sümpaatne maja... Kes elab maja sees...

Üks tegelane oli kaelkirjak. Ajalimiit pani mõtlema, et mida ma vaatan ja mida vaatamata jätan, sest territoorium oli suur. Peavärava lähedal oli üks linnutiik, kus selle servas üks uljas ja noor ülevas ja poseerimise tuhinas luige noorsand. Tegin pai, proovis mind küll nokaga näksata, kuid pai ma tegin mitu korda. Iga kord ennast kohevile-puhevile ajas ning kaea kenusse nagu ,,täkk mära karjale" lähenedes poseeris sellises asendis ennast siis kahele vene rahvusest neiule. Tegelikult kaifin neid sulelisi ja tiikide võrratuid kumerusi ja peaasi, tegemist veekoguga. Mulle meeldib tohutult vesi.

Väga mitmekesine kirev seltskond veelinde.

Olgugi talv ei heidutanud mind see hetkeksi, et valisin reisi sellisele ajale.

Piisoni maja ja mõned tegelased nosimas. Jällegi huvitav elupaik loomadele ,,mainin vaikselt, ise elaksin ka rõõmsasti selles majas".

Enne akvaariumi majja sisenemist paelusid jällegi mind kalad. Siin siis kuldkala värvi ja vormivarjunditega aretusvarjandid. Sarnast pilti võib leida Läti söögikohas Lidos. 

Igal juhul tänasest päevast on mul siis kolm mära jälgimisel. Tassa, Kati, Kellukas. See on põnev aeg. Igal juhul varsad on oodatud. Eks oleme lastega juba aegsasti arutanud ja mõelnud nimede peale. Siin veel ei avalda. Olen väheke ebausklik ja varakult avaldatud loomalaste nimed ei ole kunagi õnneks läinud. Ja eks eluaeg loomade keskel elatud ja kogetud, et palju asju kaasa saanud lapsepõlves. 
Sepatööd tehtud, silo veetud, noorhobustega tegeldud. Olgugi ilm väga taline, aga siiski vastuvõetav.

Kaunist urbepäeva.

Tõeliselt kaunis ja ilus palmipuudepüha (usklike inimeste hulgas väga traditsiooniline). Juba nädal tagasi olles võtnud plaanilisse jälgimis aktsiooni kaks poni mära, kelle suhtes tekkis juba ammu kahtlus, et varsti on oodata tite uudiseid. Ja nüüd täna jälle udarat katsudes, tundub, et Kelli-Kellukas võib olla see esimene mära, kes siis varssuma on oodata. Ma juba natuke pabistan, et kui kõik 5 mära lähestikku poegima peaksid. Uhh, loodan looduse imedele, et vast nii ei lähe ja poegimised jäävad siiski väikeste vahedega. 
Toodud heinarullidest on alles 9 rulli. Suurepärane, täna veame siis veel silo. 
Samas titeootus on põnev, kuid vaevarikas. Öid rohkem kulub jälgimisele. Pole sellist arvutit, et hankida veel kaamerad poegimise jälgimiseks. Õnneks on Kellukas varasemalt poeginud ja oodata on temal kolmas varss.
Ootame ja vaatame.

Neljapäeval jõudis koju 17 rulli heina, näis kui pikaks ajaks jätkub sellest 11 kabjalisele. Hein on ilus ja hobustele sobiv. Kuid hobestel selline rumal mood, kui korraga palju ees, siis kiputakse juba raiskama. Pidime lastega veel veeretama piisavasse kaugusse üksteisest. Ühe rulliga sai nalja veel. Olles siis koorma siloga koju saanud ja selle maha laadinud otsustasime lastega, et peaks tee äärest tooma ühe rulli reega hoovi talli akna alla. Nojaa ... ümber keeramise hetkel regi jäi kinni lumme kadunud karjusenööri taha ja see paraja plirakaga puruks lendas, muidugi Hertal ,,100" sees kohe, enne pidama ei saanud, kui koduväravas, kuid tempoga siis lumes galoppides kihutasime uuele ringile. Mina juba rõõmustasin, et rulli peale saime, kuid Herta tõmbas kähku, ilmat oleks jõudnud ohje peale tõmmata, kui kimas kõige minu ja reega juba mesilaste suunas. Kiire tegutsemine päästis asjade hullema olukorra tekke ära. Mesilaste juurest läbi hoovi uuele ringile, Hertal oli tõeline kiirendus sees. Kolmas kord otsustasin, et enam mitte ninaga kodus suunas vaid ninaga naabrimaja suunas ja postkasti juures keerasin kõige heinarulliga ringi ja koju. Enne ei hinganud kergendatult, kui alles talli akna all. Siis muidgi olime lastega õnnelikult... nagu öeldakse, et ,,Kolm on kohtu seadus,, ... kolmas kord heinarulli kojuvedu õnnestus. Öelge veel, et hobune on usaldusväärne. Teatud olukordades jah, aga et eile olid tal sõbranned väljas, siis üks oligi see tegur, mis teda selliselt käituma pani. Ta tahtis 100% olla  omade hulgas. Ja muidugi meie Sofie oma ulaka koeraolemisega meie elu veel omakorda põrguks muutis. Haukudes omakorda Herta peale, kui see tormas. Naersime, kuna vahelduseks hobuse vigurid äratavad talveunest. Siie tuleb teadmine, et hobune on ikka üks elav olend, kes vajab igal hetkel tähelepanu.

Tegin täna väikse jalutus tiiru koertele. Veeta nendega üks mõnus koosolemise aeg. Kuna Sofie, käitub minuga nii nagu mind pole üldse olemas. Metsa minnes panin ta esimest korda rihma otsa. Tiris mitu korda kaelarihma üle pea ära. Meisterdasin kähku veel rinnarihma juurde, mis hoiab kaelarihma üle kaela tirimast. Alul puikles, kuid teine koer kõrval käitus väga väärikalt. Mis tõttu pöörasin kõrval seisvale koerale rohkem tähelepanu. Viimastel päevadel olen lihtsalt temaga kimpus olnud, sõnakuulmine on väga vilets olnud. Jookseb ise tegema seda mis meeldib. Täna hobuseid välja ajades ei andnud vastavasisulist käsklust ühelegi koerale, aga tema tegi seda mis temale meeldis. Karju karjamaa ääres palju jaksad, aga tema ei kuule. Otsustasin miskit ettevõtta. Nii saigi teine rihma otsa haagitud. Pöörasin rohkem teistele koertele, tunnustades ja premeerides neid õige käitumise eest. Nautides elavaloomuliste koerte silkamist ja jälgede ajamist, õnneks on selline lumi, mis eriti koeri ei kutsu kaugemale tee äärest. 

Eile silo vedama minnes, selline teema. Herta nägi mind rakendi varustusega liikumas, kuid seekord ta ei jooksnud minema. Vaid pigem ree ümber keeramisel ja aiste kohale panekult, siis ennast aiste vahele sättis. Olin hobuse käitumisest üllatunud. Samas liigutatud, hobusele rakmeid  ümber sättides, küsisin Hertalt, et mis meeleolu sul täna on... Nii abivalmis ja sooviga mind teenida, see oli positiivne elamus, mille valmistas hobune. Iga päevaselt on hakanud väga häälekalt oma kohalolu väljendama toas elavad merisead. Ajutiselt pidime kolima nad tuppa (muidu närilised elavad köögis, aga talvisel ajal langeb köögi temperatuur kui +10 ja sellised kraadid ei sobi meriseale. Jäävad haigeks, sellises temperatuuris on kohastunud küülikud elama. Ja nemad ongi mul aastaringselt köögis. Merinotsude üheks vahvaks olemuseks on see, et kui meie sööme, tulevad nemadki pesast ja asutavad sööma. Vahepeal rituaalselt teisega toidulaua positsiooni pärast võideldes. Ja seda enam, kui kilekoti krõbinat kuulevad on kohe kisa lahti... Muusika minu kõrvadele, tean olen tähele pandud. Peangi homseks neile uue toidu ostma. Muidu on nad väga pettunud, kui ma neile hommikuti nende maiust ei paku. Olen saanud enesele lemmikud.

Juba sellel nädalal helistas mitmendat korda 360 kraadist Bert, kes uuris huntide kohta. Endal juba kerge piinlik tunne, oma lubaduse mitte täitmise eest. 
Täna siis ka selle korda ajasin. Uurisin mõnede inimeste käest, kus võiksin leida olulist infot huntide asukoha kohta. Pean tunnistama, et jäljesaak jäi väga kesiseks. Vahakõnnu suure lageda ala serva kraavipervel jah hundu jäljed, kuid mida sügavamale metsa, siis teatud aeg polnud midagi näha. Vahe peal leidsin, et küll on mõnus mööda jäätunud ja lumega kaetud piki oja suusatada. Peamiselt metsloomad armastavad veekogude ääres liikuda. Kuid jah, ühel hetkel sattusin allika lähedale ja vajusin ühe jalaga koos suusaga läbi jää. Õnneks teine jalg suusaga oli juba kaldal. Pärast nägin igat moodi vaeva, et Velise oja mitmel korral ületada. Vaadates metsloomade liikumise järgi, ka nemad ei usaldanud veekogul oleva lume alla mattunud jääkaant. Usaldasin loomade liikumisi ja eelistasin ületada veekogu risti jõge murdunud tüvesid mööda roomata (suusad kaenlas). Teine raskusaste minu jaoks, kõrgete kraavikallastega kraavid nende pervedel turnimine. Võsa lokkab päris metsikult ja iga kord kraavipõhjas pidin otsima, kus oleks parim ülesse ronida. Pidin  ju külg ees mööda püstloodis tõusvat kraaviserva üles ronima, abivahendina kasutades puid ja oksi. Metssigadest leidsin vanu jälgi. Oravatest piisavalt jälgi, mõned nugise jäljed. Ja tohutult tegematta metsi ja üks koht oli väga eriline. Leidsin vana küüni asemiku, see oli super. Kohe paik meenutas ammu ilma vanade traditsioonikohaselt heinamaad... Mida siis leida võis, metsakasvanud too heinamaa. Tundus, et Velise oja mõju ümbritsevale metsakooslusele on avaldanud ikka negatiivset mõju. Palju on kuivanud puid. Selline seisukord tekitab väheke adrenaliini tõusu. Kuid jah, teadmatus, kaugel ma autost olen, kuid mobiililt kella vaadates sain teada, kui palju ma metsas suusatades aega olin kulutanud. Oja kallas oli täis puuderisu ja hakkas kerge tüdimus. Pidasin parimaks, metsast välja minna ja koju naasta. Vaja oli hobustele silo vedada. 
Mainin, et tänane päev läks siis asja ette. 

Õnneks üks haigusperiood jälle möödas. Eile juhtus teadmatusest selline lugu, pangakaardil pea 1 euro suurune summa, millega oleks saanud bussiga sõita. Selgus tõde, et enam pangakaardiga bussis maksta ei saa. Ja siis miskit jalutasin 15 kilti koju. Nimetan seda siis kõnnimaratoniks. Auto jäi Rapla, kuna ei olnud kütteraha. Kütet jagus täpselt tööle sõiduks. Selle aasta  siis parim sportlik saavutus üle pika aja. Eks lihased teada, mis koju jõudes tundsin. Selle maa peal unistasin oma kaherattalisest tranduletist.
Kodu lähedale jõudes märkasin omi koeri naabrimaja suunas liikumas. Sass ees, oii Sass ei teinud numbrit, et ma koju teist kaudu tulin, arvas, et on õige koer kunagi. Hakkasin riidlema, arvas, et õigust on veel teeotsas mulle vastu tulla. Riidlesin koerad koju Pipi ja Sohvi seda tegid, kuid Sass jäärapäiselt teatud distantsil mind siiski ootama jäi. Koju saanud, panin Sassu ketti  ja ei mingit tähelepanu. Mõtlesin sellist asja, et kui kodust lahkun, panen ta nüüd iga kord kinni, kas siis majja või kuudi juurde ketti. Kuna ketis olemisaega aitavad Pipi ja Sohvi väga edukalt veeta. Pipi on hea kodu koer, Sohvil on veel palju õppida. Sellises eas kutsikad peavad kuulama palju käsklusi, siis saavad neist head kodu koerad. Collid on mul siiani head koduvalvurid olnud.
Hea tunne, sai siis hobustega tegeldud õieti Hertat üle pika aja jälle ree ette pandud ja silo veetud.  Hea meel tehtud töödest. Isegi kiirustasin, kuna hommikul olid jalalihased kanged meenutasin enesele, et oleksin nagu puujalgadega hobune. Määrisin valutavaid kohti, lihasvalu leevendava geeliga. 

Jälle lumi... jälle tõved kimbutamas. Kaks päeva peavalude käes vaevelnud ja hobused seega heinte peal olnud. Täna lootsin suure optimisiga, et suudan minna silo vedama, kuid mu suur abiline vanem tütar kah haige, teist päeva. Täitsa jama tunne valdab, kui füüsiliselt ikka päris nõrgaks mõni haigusseisund võtab. Pühapäeval siis kühveldasin lund ja iga natukese aja tagant käisin toas maha jahutamas. Ilm oli veidi jahe, ning higi jooksis korralikult. 
Kuid täna pärast lõunat jälle laia lund puistama hakkas, nii et tööle sõit pöörases lumesajus vaevu märgatav eessõitvat autotulesid mattes. Uhh ikka päris kõhe, isegi tee ääres seisvad plasthelkurpostid kadusid lumetuisu sisse. 
Merisead elavad oma tavalist argipäeva, üks hea asi mis neile meeldib on süüa endale meisterdatud heintest pesa riismeteni. See on nii naljakas, kuidas nad püüavad päras siis riismetest enesele pesa uuesti rajada. Ja uuele emasele meeldib otse söögikausis istuda ja süüa. Sealjuures teisi eemale peletades oma viginaga. Vahet pidamata käiakse joomas, nii et joogipudeli kuul lausa lõgiseb vahet pidamata. Ja kui veel telkut vaatame, siis ikka ühe silmaga kiikame sigade puuri. Huvitav on see, et kui me oleme teleri vaatajad, siis notsid ka tegutsevad vahetpidamatta. Pidev söömine ning seltskondlik hullamine. Tegelikult on nad vahvad tegelased.
Mis siis sai collie kõhuprobleemidest. Kolm päeva hoidsin dieedile, siis riisitummi peal. Collie ei soovinud üksi seda süüa, siis pidin jagama ka teiste koertega. Oli kohe söödav. Sai ostetud ka veel mingi ravim, mis tuli anda korra päevas, aitab soolte mirkofloorat taastada. Nime ei mäleta. Eks esimene asi võtab ikka enesetunde nadiks. Ehmatab korralikult, siis haarasin kutsika sülle ja eneselgi oli kohutav paanika tunne, et mis saab. Nii teen iga loomaga, kui märkan, et on miskit korrast ära. Õnneks laabus asi ühe päevaga ja ei pidanud teist loomaarsti juurde vedama tilgutite alla. Lõpp hea, kõik hea.

http://www.australianpaimenkoirat.net/rotu.php?linkit
Hakkan unistama, kui seda tõugu peaks mu ellu tulema, siis ta tuleb. Lihtsalt võrratu koer.

Täna hommikul sain ootamatult shoki. Läksin kanu vaatama ja süüa viima, kui minu selja taha oli ilmunud meie collie, kes mitte ei kõndinud enam normaalse koera kõnnakuga, vaid lausa taarus, komistas jne. Ehmusin sellist pilti nähes kohutavalt, esimeseks hakkasin analüüsima, millele pilt viitab ja mis haigusega tegu võiks olla. Ilma igasugugse põhjuse teadmata ravi teha ei tohi. Olles märganud saba ja tagumiste jalgade karvade ümbruses mingeid kuivanud olluse jääke. Oletasin, et kõht on võinud olla lahti. Analüüsisin, siis mis nad eile sõid. Meenus, siis korraks välgatas peas, et järsku koer on purjus. Kuid selle kahtluse hajutas loomaarstile tehtud mobiilikõne. Õnn, et kodus kapis leidus keefiri ja tehobakti, mida segasin mõõtelusikaga keefiri sisse ja Sofie maiustas 1 liitrise koguse keresse.
Mul jälle kergendus, samas teadmine, et pärmitaignast valmistatud tooteid ei mitte kunagi kutsikaohtu koerale. Täisealistel koertel pole häda kedagist. Igal juhul püüan olla uute toitudega ettevaatlikum, seda enam noorte koertega.

Kabala Lasteaed-Põhikooli loodusring

Loodusringi tundide sees on ka hobuseõpetus. Arvasin, et eelmine kord lubasin lastele, et täna tulen hobusega ja tundub, et sõna hobune toimib magnetina. Pean mõtlema, kuidas teha veidi suurem regi sõiduks, kus siis vähemalt 8-12 last peale ära mahub. Ja nüüd täna tundsin puudust teisest hobusest. Eks oli ka hiljaks jääjaid. Kolm last jõudsid kohale, kui meie tund oli läbi saamas. Ja nõuti, et pean nendega ekstra kohe sõitu minema.