3. aprill 2013

Mul veel väheke pajatada ja ikka hobuste teemadel. Eile olles siis silo vedamas õigemini koormat valmistamas ja mõeldes, et ilm kena ja päikseline. Võin panna suure koorma ja mis juhtus, olles saanud Herta aiste vahele ja rakenduse ok. Ma sain ainult ohjad võtta, kui Herta täis tuuridel galoppi tõusis nojah, natuke maad püüdsin hobuse tempos ohje otsas järgi joosta, kuid mis tähendab neljajalgse hobusega võidujooks. Ja siis ühel hetkel ma libastusin ja suutsin vaevu tasakaalu saavutada lasin ohjad käest. Ja väike pööre naabrinaise aida taga ning mu kaunis koorem reelt kadunud ja hobune lisas kiirust. Ja mul ei olnud muud mõelda aega, et hobusel on ,,Kevad südamesse hakanud". Sain siis metsast läbi ja koju ning märkan, ei kuskil muud, kui karjamaa väravas.
Jõudsin juba pea Hertale lähedale, kui Herta kogus oma krutslikust olemusest kõik kokku ja pani läbi värava, muidugi kõige reega. Ja enne ei saanud teda kätte, kui jootmisvanni eest. Sinnagi oli osanud kopliposti kaevutruubi vahele reega kinni tõmmata. Sain vaevalt posti maast ja veevanni kõrvale tõsta ja reele hüpata, kui Herta jälle koos ree ja minuga üle lume alla mattunud kivihunniku lendas. Tänasin mõttes vene rege, see vastupidanud mitmeid kordi hobuste ulakused. Egas midagi, ajasin Herta karjamaal galopile. Võhma paistis olema, imetlesin peatselt 13 aastaseks tori mära jõudu ja tahet galopeerida sügavas lumes regi järel. Enne ei lõpetanud, kui hobune näitas väsimuse märke. Siis sõitsin hoovi võtsin hobuse eest. Nii märg nagu hobune olin minagi (ei tea millest). Hertale tekk selga, mõtlesin väike lõunapuhkus kulub mullegi. 

Tunnike puhkust ja Joeli poolt väike iluravi reele sooritatud. Läksin jälle uuesti silo vedama. Ja seekord siis väiksemate koormatega arvestades, et jõuan ka ree peale hüpata. Muidugi naabrinaine sai terve õhtu mõistatada, et mis tema aida taga küll toimunud on. Täna siis selgitades detailselt eilsetest sündmustest pajatasin. 
Ainus asi, mida panen hobuseomanikele südamele, ärge kunagi keerake ohjaharusid ümber käe, asi võib olla väga traagilise lõpuga lugu. Olen enda jaoks kõik asjad selgeks mõelnud, kunagi ei tea looma uskuda. Olen kuulanud, palju oma suguvõsas elanud hobusepidajate heietusi ja kogemustest saadud teadmisi. Kui on aru saada, et enam inimese võim ei suuda kontrollida hobujõudu, tuleb lahti lasta, ega sellega pole hobune rikutud. Ja siis edasi kasutada teadlikkust ja tarkust, et mitte lasta korduda tegevustel. Vahel tuleb hobustel pähe inimest proovile panna, seda enam kui tegemist on märaga.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tõsilood elust enesest.

  Ei oska nutta ega naerda, kui kuulen inimeste arulagedaid vestlusi teemal. Kui vana on üks või teine loom. Mõnede inimeste vestlusest on k...