Norm ettevõtmine.

Ammu igatsetud rattaretk sai tehtud. Algus sai tehtud Sürgavere raudteejaamast Hüpasaarest. Kogu sõit käis ainult kaasas oleva kaardimaterjaliga (VEP). Olles jõudnud siis, Sürgavere asulast  läbi. Ei suutnud kaardi järgi teha kindlaks milline tee ots õige on. Õnneks esimene tee osutus lühemaks kuid kruusateeks. Sõit kulges languses. Sihiks oli võetud Hüpasaare raba ja laudtee. Eelmine aasta RMK teostas seal uue laudtee ehituse. 
Selle matkaga oli veel teinegi huvi mul. Vaadata üle kõik tee äärde jäävad telkimisalad ning õppe-matkarajad. 
Õnneks sõit Hüpasaarde kujunes ideaalselt, kaardilt lugeda oli ok ja seitsmes meel töötas laitmatult ning siis suunaga Hüpasaarele kohtusime ka kuulsust ning uudsust toonud RMK matka 370 km sildiga. Ühtepidi mis peast läbi käis. OO, jeee Joel tegi seda mu eest ( selle reisi tegin pojaga kahekesi, kuna Joelil oli 20 augustil sünnipäev, siis sobis see matk talle juba tempo ja teekonna pikkuse poolest ideaalselt). Hüpasaarde jõudnud, läbisime enne oma lõuna tegemist veel 5 km rabasse rajatud laudtee matkaraja. Ringiga juba Mart Saare maja muuseumile lähenedes nosisime kamalutäite viisi pohli, kui ka mustikaid.  
Ainus seik mis mind selle Mart Saare maja muuseumiga meelde jäävaks jääb on kuri kukk. Lõunatoidu valmistamiseks oli vaja poti täit vett, selle majast saanud. Tagasi teel võttis täis poti kandmise enda õlgadele Joel. Mina jäin maha lambaga suhtlema, korraga tundsin, et miski müksas mind. Meenus korraga õue peal nähtud kukk ja vaatangi, ehheee ja kallale tuleku nägu peas. Mõtlesin, et siin polegi koera vaja, siin ajab asja juba suur julge kukk oma kaklemissooviga inimesed eemale.
Oma lõunaga ühele poole saanud, liikusime siis jällegi 3,4 km sama teed, kus ennist tulime siis juba mainiks iga mõnesaja meetri juures tähistatuna 370 km matkatee viitasid. Selles kohas oli asi lihtne. Jõudes kohani, kus teetöö tähistuses viites seisis kiri, et 3 km kaugusel Oksa sild remondis ja läbi sõitu ei toimu. Mina ütlesin, et kuskilt ringi ei hakka minema, lähen nii nagu kavandatud. Kunagi ei tea, mis ees seisab, kuid vahel peab ka teisi manöövreid tegema. 
Oksa sillale lähenedes selgus tõsi asi. Soovisin meestele jõudu ja küsisin, et kas jõgi sügav ning kas meil ootab ees ujumine. Mehed lahkelt kostmas, et nii hull asi ei ole. Ja kohe abivalmilt paigaldasid kolmest lauast kokku löödud jalgtee. Hurraaa esimene takistusriba sel matkal edukalt sooritatud. Mulle ja Joelile pakkus see rõõmu, et vahelduseks ühesugusele rutiinile lõpuks ka ekstreemsusi. Vaatasime siis üle Oksa telkimisala ja sealt üks 2 km edasi olime aidas rajatud puhkealal ainus puudujääk sellel kohal veekogu olemas olu. Algis mainis, et seda kohta ei ole eriti aktiivselt kasutatud. Mulle meeldis seee väga. Joel lunis, et võiks sinna ööbima jääda. Kuid kell oli veel vähe ei tahtnud ma veel jääda paikseks. Veel mõned kohad vaja üle vaadata. Teised kohad tavalised lõkkeasemed mis RMK on rajanud. Ei pakkunud erilist pinget, aga hea meel varutud ajast ning huvide täide viimisest sai see piirkond jälle selgemaks. Kuna juulikuu uudistes näidatud teekond  jäi väheke segaseks, siis oli vaja see enesele selgeks teha. 
Kuusekäära on juba varasematest käikudest selge, siis ei hakanud sinna oma aega enam raiskama. Kõllasin korra Sooma keskuses perega pesitsevale Algisele, pidin korraks temaga kohtuma, ehk siis väikse infi saama, kus oleks mõnus oma öö veeta, et mitte jääda looduse meelevalla alla (oli oodata vihmasadu). 
Mainin vaikselt... öö veetsime siis Karuskose endise metsavahi talu laudalakas mitme aasta taguse heintes. Mul muidugi mainin, see öövalvuri amet on ikka mu elu kontrollimas, et ilma selleta ei saa ma isegi elada enam matkal. Öösel kella 3 ajal hakkas vastu katust pimeduses alla kukkunud noor pääsuke otsima pesa kohta. Panin siis taskulambi põlema ja suunasin siis sobivasse kohta valguse, nii et pääsuke enesele parima koha leidis öö veetmiseks. Tundus, et mu heategu oli talle meelt mööda. Hommikul ei lennanud ükski lind enam meie liigutamiste peale lakast minema. Mulle meeldib alati see, et kui ma leian loomadega hea kindla kontakti. Teine kord olles metsas üksi on nendest väga palju abi. Kuulates ja mõistes nende keeletest ja käitumistest palju lugeda.
Öö läbi sadas. Tänasime Joeliga mõttes, Algise soovitust, et see oleks meile parim.
Kui ma käin üksi matkamas või viibin väiksema arvu kodust eemal, siis ma ei  viitsi telki kaasa vedada. Mul hea magamiskott, mis kannatab piisavalt külmakraade. Kunagi, kui oli plaanis osta uus magamiskott, küsisin nõu Tõnu Jürgensonilt, siis tema soovitus selleks oli, et magamiskotis oleks ka miinuskraadidega võimalik väljas magada. Nii mul ongi, testitud mitmetes ekstreem olukorras. Tõdesin, et see on ka paika pidav.  Kui on hea magamiskott ei hakka kunagi külm. Magamiskott peab olema selline, mis annab ja hoiab soojas. Ja puhkab hästi välja. Ja eelkõige ikka läbi mõeldud iga riietus detail. Olin valmis ka kuuse all ööbima, kuid eelis seisuses oli mu soov RMK varjualused. 
Eilne päev siis kujunes hoovihmades sõitmiseks. Kuid mu kannikad olid ratta uuest sadulast ikka päris hellaks hõõrdunud. Iga uus nõuab ikka sisse harjumust. Iga kord jälle millegi uuega vaja kohaneda annab ikka tunda tükil ajal. 
Jõesuu kaupluses täiendasime toiduvarusid ja ripsillast üle ei meenunud, kui palju tuleb sõita, et ära keerata Piistaoja peale. Lõpuks selgus, ainult 3 km oli see vahemaa. Meeleolu paremaks tegi, et teekond Tootsi jaama ei olnud liiga pikk, aga aega rongile minekuks oi kui palju. Pidasime siis Tootsi raudtee jaamas lõuna. Ja otsustasime leida selle metsatee Tootsi aleviku servast, mida kaudu on võimalik liigelda Viluveresse.  15,5 km ja olimegi Viluvere raudteejaamas. Eks meil oli veel aega oodata, kuid mu kannikad vajasid korralikku puhkust. Kuna mu see füüsiline keha osa vajas rattasadulast eemal olekut. Aus olla, ega ma saanud aru, kus kõige rohkem valutas. Kuna avastasin vahetult enne sõitu, rattale ostetud pakiraam ei sobigi. Nii pidin sellest mõttest loobuma, pakiraamist et kasutada rattakotti matkal.
 Kuna järgmine hommik pidime välja sõitma, pidin tegema valikuid, mida kaasa võtta ja kuidas. Siis selleks korraks sai seljakott. Kujutage ette, mis tähendab kahe päeva elamine seljas kanda... ohh kohe meenub mul istumine. Kindlasti mõni arvab, et pärast seda ma ei istu mitu päeva sadulasse. Ehheee, vale arvestus, liigun kõigest valust hoolimatta. Aastatega olen ennast nii palju koolitanud, et valu on mööduv nähtus ja asjas annab alati olla kannatlik.
Igal juhul rongi peale saanud ja Raplas maha saanud. Istusin jälle rattasadulasse, siis pojale mainisin, et hetkel meeleldi istuksin hobuse sadulasse parema meelega. Kuna ratsamatkadel ma sellist valu kannikates pole kunagi tunda saanud, kui uutest rattasadulatest. Mul juba plaanid tehtud ning ootan rõõmuga ju suure huviga septembrikuu rattamatka. 
Igal juhul mainin, et kahe päevane matk oli täide läinud matk. Kõik sujus plaani päraselt ja lõpuks sain palju juurde.

Kui hea on pidada avalikku blogi? 

Avastasin täna külastades oma blogi külastajate ip aadresse (mis kajastuvad ainult minu blogi arvuliste näitajate taga ehk siis individuaalblogi köögi poolel õnneks, et on nähtav isegi riigid, kust on minu blogis käidud), siis selgus ka jahmatav aadress. Ei avalikusta, kuid proovin sellistele kohtadele leida mingi lahenduse, et saaks eemale hoida või nendelt saitidelt külastatavust piirata. 

Tervislikust eluviisist

Pärast raskeid (peosööke) toite on alati üle minna mõõdukale toitumisele. Mul on aastaid olnud teatud regulaarsus, et hommikut alustan alati kergelt. Soe lõuna ja õhtusöök jääb sellistesse piiridesse, et söömis toiming jääks viimaks 19.00 paiku pärast seda enam mitte üks gramm. 
Vahepaladeks saab näksitud puu- ja juurvilju. Väga hästi maitsevad salatilehed. Kevadeti maiustan päevade viisi värskete, mahlakate võilille lehtede ja vartega (see on juba aastaid selline harjumus), millegi pärast kevadised võilille lehed on maitsvamad, kui suve teisepooles proovitud võilille lehed-õisikute varred. Olen teinud segasalateid (nurmenuku, naadilehe ja võilille lehega, lisanud olen murulauku, ei koort vaid õli ja suhkrusegus- eriti hea maitse annab oliiviõli). 
Nüüd tänasest alustan tutvumist linaseemneõli kasutamist  ning mõju organismile. Uus toode, aga tasub juba iseenesest proovimist.
http://www.loitsukeller.ee/linaseeme.htm

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1008_997.html
Natuke juttu ka linaseemnetest.

Sai tänagi tegeldud Lipsuga. Lasin siis karja juurde. Tundus, et märad olid jälle rahulikumad. Ei olnud kedagi, kes oleks täkule liiga külje alla oleks soovinud pugeda. 

Metsa minnes panin tähele, et kana sulgi, nii et üks kana on jätnud elu rebase hammaste vahel. Kährik ründab öösiti, tema kardab koeri. Kahju on see, et pean Sassut kinni hoidma. Nüüd tuleb see aeg, kus metsloomad muutuvad agaraks kodu pugemisega, et miskit hammaste alla raabata. Kõige väiksemate tibude ema kaotas elu. Sellepärast need pisemad õue mööda pea laiali ning vidistades ringi kondasid. Ja nüüd mil teada saamine, teeb mind kurvaks. Loodan, et kukk võtab miskit ette, selles osas. Varemgi on meil juhtunud, kus kukk on aidanud kanaemal tibusid tiiva all soojendada. 

Viimaste päevadega olen tegelenud aktiivselt täku Liptoniga, homme püüan Teebale ja Tassale kordet teha. Teeba viimasel ajal, kas siis maastikul või platsil hakkab vastu soovitud tegevusele. Trennis kui oli vaja teha galoppi, otsustas tema teisiti teha. Isegi mööda minnes virutas jalaga vanemale tütrele, kes just sai istuda Amanda selga. Olin tema käitumisest üllatunud, isegi galopis kerkis tagumik kergelt nagu ,,pilveke" ma nimetan tagumikku, mis parajalt ümmargune ja vormikas sellise tagant vaates mulle ka see näeb välja.
Täna oli nii mõnus soe ilm. Kuid parme ja sääske, kes vereimeja osavusega ikka loomade külge klammerdusid. Imestangi, et neid putukaid ja mutukaid nii palju on.

i - le täpp peal ehk heinatöö lõppenuks kuulutatud.

Paar päeva olen maadelnud neti leviga, kuna kahtlesin, et arvuti on nakatunud viirustega ja ei saa seetõttu oma arvutisse. 
Kuid hoopis probleem seisneb neti kehvas levis. Ok, nüüd siis päris hea teema juurde.
Heinatöö kuulutasin eilsega siis lõppenuks. Kuna mul heinamaa eelmise nädala vihmase ilmaga maha sai niidetud ning see nädal esmaspäeval siis kaarutamas käidud. Hein on ulualalla veetud. Kui ma peaks veel kahtlema, et heina ei ole piisavalt, siis see mu viga, kui mu arvestused talveks sööda osas viltu veavad.
Eile sai käidud 3-e tunnisel ratsamatkal ja selgus, et Pauliine on parimast parim juhthobune matkal. Teeba käitus üle ootuste nii aeglaselt, et tegemist oli mul kuhjaga. Käitus ta nii nagu, liiguks ta selles piirkonnas esimest korda, isegi kõige lihtsam seisev sõiduauto tekitas temas mõtlemist. Kordagi ei väljendanud ta hirmu vaid lihtsalt ootas, mida teised arvavad. Püüdsin siis viimane öö töö juures analüüsida, et miks hobune nii käitus. Ainus asi milles ma järeldusele jõudsin on algav ind. Siis ta muutub kuidagi selliseks, ah, et mis mina siin ikka liigun, las teised ka teevad midagi. Teeba õde Teele oli hoopis teistsugune.  Teeba õeks võib ka Paulat nimetada ema oli neil üks, kuid isad erinevad. 
 Meenutasin ratsutamise ajal vahepalaks Teeba talvist käitumist ree ees. Ei olnud tal aega mõelda, vaid tegutses ainult enda mõtete ajendil. 
Ja eilselgi matkal ta käitus rohkem ära ootaval seisukohal, et kuidas Paula käitub. Hakkan kahtlema, kas on õige mõte müüa hea matkajuhi hobust. Matkajuhi hobune ei tohi liigselt karta vaid peab julge olema igas olukorras. Eelmise nädala reedel liikusin ma Hertaga, kes sobis mulle ideaalselt. Valisin ta sellepärast, kuna olin hommikul öise töö lõpetanud ning kimbutas mind magamata öö unevajadus. Siiski kibelesin Varbolasse ja mõttes lubasin enesele unepuudusest tingitud unevajaduse Varbolasse jõudes kuskil põõsa varjus ära põõnata. 
 Millal ma leian enesele sobivama töö, mis eeldab mu huvisid ja tegevusi kooskõlas? Pea juba 7 aastat ühes asutuses töötanud. 

Varbola puupäevadest mõned pilte 2012

Kasvõi ühe päeva matka ettevalmistus on läbi mõeldud. Kaasa peab võtma ka päitsed talutus ohelikega ja karjusenöör. Hobustele tuleb valmistada koheselt sööma maa ette. 
Olles siis olulised asjad pakkinud. Alati tuletan lastele meelde soojad riided kaasa. Ehk siis kiht-kihilt riietumine. Kuna tagasi tee jäi meil hilisele ajale ehk siis videviku tunnile. On hea näha ilmajahedust piisavalt suure varuga ette. Vähese riietusega ei ole jaheda ilmaga kuigi mugav ratsutada.
Muidugi ratsutamine tempokalt annab sooja, aga kui tegemist on pikema distantsiga, siis peame arvestama, et hobuseid liiga märjaks vastu ööd ei taha ka ajada. Pärast sõitu peab olema pikem maha jahutus. Kui hobused ei ole märjaks aetud lähevad nad ikkagi sisse, aga vähemalt tund aega pärast sadula maha võtmist juua ei saa. Koormab magu ja pärast pikka kehalist pingutust võib tekkida tiirud kohesel jootmisel. Muidugi sooja veega võib lasta mokki natuke puhastada, aga soe vesi meeldib hobustele väga, ainult kapjade sisse kastmise mõttes. Kuid mõned naudivad väikeste sõõmude kaupa. 
Hea oleks hobustele anda energiat taastavaid elektrolüüte sisaldavat jooki, mis taastab organismi.  

Käidud siis, Varbolas. Lootsin leida linnuse jalamilt eelmise aasta XV aastapäeva tähistamise korraks valminud skulputure leida "Neli kuningat", kuid peale uue vaatamisväärsuse kohta sain infot töö juures lehti silmates, et peatselt puupäevade lõpus, viiakse Toomas Ehrpaisi mälestuseks vermitud pink ka minema. 
Tegime lastega linnuse sisemuses tiiru, siis skulptoreid ikka oli, kuid see aasta oli eelmisega võrreldes ikka vähemast vähem. Tundsin, et see aasta pole mul miskit kaotada. Kuid järgmiseks aastaks lubasin lastega aga nädalaks ajaks tulla. Isegi telkimis alal oli natuke trimmerdatud telkimis kohtadeks, aga mitte suurelt.  Kuidagi kesises seisuses oli see puupäevade organiseerimine. Pildid uutest taiestest panen siia hiljem ülesse. Selgus, et tütre Aade fotoka aku oli läbi ja seetõttu pidi leppima kahe lapse mobiilis eksisteeriva fotokaamera ülesvõtetega. Kuna mul veel seisab 48 tunnine valve, siis tegelen veel mõtlemisega Sassu käitumise analüüsiga. Püüan leida oma koera käitumisele selge ja otstarbeka lahenduse. Sellest hiljem, kuid asi võib võtta tõsisema pöörde. Probleem seisab selles, läksime eile lastega kodunt, siis abikaasa lasi Sassu lahti, kes siis oli muidugi naabrite juurde läinud, aga teada miks..? Seal on koer, kelle suhtes saab ta olla dominantne. Ja ära süüa teise koera toit. Vahetult enne ära minekut panin koertele söögi ja peale selle veel kanadele.  
Kui naabrikoerale antakse suure poti täie kaupa krõbinaid, siis Sassule võib asi väga kurvalt lõppeda. Esiteks kimbutab juba ülekaal ja teine asi krõbinad paisuvad ja tekitavad pärast söömist koerale suuri vaevusi. Et koer keeldub liikumast, kuid mida teha spanjeli meeletu söögiisuga...? Ja kuidas koolitada mitte käima naabrite juures. Püüan leida lahenduse...

Tänasest algas Varbolas puupäevad XV

Need pildid panin siia eelmise aasta kaustast, kui ma reedel ükskord sinna jõuan, siis saavad ka värskemad pildid siia. Fännan täiega puupäevi ja metsandus valdkonda ülekõige. 

Ja tänagi mõtlesin sellele, et nii kahju, et ei saa osaleda sellel.

Bioneer - Poollooduslike koosluste kaardikiht nüüdsest avalik Maa-ameti geoportaalis

Bioneer - Poollooduslike koosluste kaardikiht nüüdsest avalik Maa-ameti geoportaalis

Iga päev mind saadab mu salajane laul...

Õnnelik selgus: Jeesus mul on
Kuulun nüüd Talle, küll suur on mu õnn
Jumala laps ja Kristus mu vend
Sellest on küll, see õndsaks teeb mind


See on mu ainus juubeldav laul 
Issandat kiita päeval ja ööl
See on mu ainus juubeldav laul
Issandat kiita päeval ja ööl


Tegelikult laulan seda laulu alati heinatöö ajal, kui alustan või lõpetan. Meeldib üksi lõõritada, nii et ma metsa elu ei häiri.
Tegelikult mu hing hõiskab rõõmust. Kuna raske heinatöö on jõudmas lõpusirgele. Kuid üks tükk on veel maha niita ja siis pean mõtlema, mida teha 10 ha heinamaaga... mõte ... tuleb vist purustada. Hakkan uurima, keda võin paluda seda tegema. Eks näe...
Muidugi täna veel üllatus, Raamat lasi siis ka selle heina kokku rullida, mis maha sai niidetud juba pea 2 nädalat tagasi. Ja seegi hein mis tal maja juures maha niideti ka üle nädala tagasi. Püüdsin mõistada, kes siis rullis ja kes kaarutas.  Eks näe mis ilm homme on ja millal ma ühe väikse osa veel saan ära vedada. Isegi lapsed saavad aru, kui väärtuslik on meie hein, mille oleme oma jõududega hobustele varju alla saanud. Roheline, mõnusa lõhnaga ja ise pean seda täisväärtuslikuks. Olgugi, et aeg on juba seal maal, kus vanarahva tarkuse järgi nimetatakse, et traat on heinas. Tegelikult metsaheinamaadelt tehaksegi natuke hiljem... miks? Kuna see aitab säilitada maha pudenenud seemnete näol liigirikkust. Mulle meeldib metsaheinamaadelt tehtud hein veel sellepärast, et see sisaldab ristikut ja muid liblikõielisi.

Kas hakkab sadama või hakka...

... ilmad on keerulised, et kaaluda, kas minna niitma või oodata. Mina ei ole mallanud oodata ja ikka nii inertsist niiduk trakale taha ja niitma. Esimeste probleemide ilmnemisel siis kas jätan katki või niidan edasi. Vähemalt viimase niitmisega nii ma talitasin. Niitsin 1 ha kolm päeva. Mõni mõtleb ,, issand, et ainult heinamaal elan". Esimene päev kõhklesin, aga et mu niitmis teele jäi tiine poegimisküps nastik, kelle surma nägemine mõjus mulle õõvastavalt ja südant pahaks ajava olukorraga, et lõpetasin oma tegevuse. Ja järgmine päev läksin uuesti, aga siis purunes latti ja ülekannet ühendav keps = kindlasti mõtleb, et nüüd mao surm maksab  kätte, minu jaoks on sellised uskumused totrused. Teada oli, et see keps on minemas. Oleksin pidanud hommikul niiduki üle vaatama, kuid enda viga. Ja kolmas päev siis lõpetasin. Kuna tegemist loodusliku liigirohke heinamaaga, kus ülekaalus õitsev aasristik, hobumadara kaks vormi, harilik nõiahammas (vana rahva tarkuse järgi pidi olema see hea köhivatele hobustele, eriti veel leotis sellest tehtud, kuid kas see tõele vastab ei oska öelda) http://efloora.ut.ee/Mohni/species/596.html (liblikõieline). Muidugi kõrrelistest on ülekaalus lamba-aruhein.

Väga hea on teada, mismoodi kõlab harilik nõiahammas teistes keeltes

Märkus:

LA: Lotus corinculatus L. DE: der Hornschotenklee [U50260] FI: keltamaite [U50260]

Keelesuund:

inglise - eesti

 en

common bird's-foot trefoil

Keelenditüüp:

eelistermin

Allikaviide:

[U50260 ann I]

bird's-foot trefoil

Keelenditüüp:

sünonüüm

Allikaviide:

[U50272]

birdsfoot trefoil

Keelenditüüp:

sünonüüm

Allikaviide:

[U61013]

 et

harilik nõiahammas

Igal juhul heinatöö edeneb ikka sinna lõpu poole, aga eks see pool käsitsi tegu on vaeva nõudev. Vahe peal peab olema ka hea psühholoog oma teismeikka jõudnud noorukitega. Vahel on lust ja lillepidu, teine päev võivad ees oodata ootamatusi. Kõigeks peab olema valmis ja alati saadab kannatlikkus ja mõistmine kõiki ebaharilikke käitumisprobleeme.

Loodus miljööst.

Viimaste päevade sündmused on arenenud päris kiirelt. Eile tööle minnes, alustas rünnakut tundmatu koer, kel hambad paljastatud ja lõrises kummaliselt. Ja kaotasin seega liikumis kiirusest 20 min ja seepärast tööle hiljaks. Eks natuke tundsin ennast häirituna, kuna oluline on olla kohal täpselt õigel ajal. Kunagi ei tea, kes võib hoonesse siseneda ja siis peab ju nägema, kes on võõras ja kes on oma. 
Eile üritasin niitma minna, kuid kepsu pooleks murdumise tõttu jäi asi pooleli. Hakkasin mobiilitsi otsima inimesi, kelle juurde minna keevitama. Lõpuks, kui olin abikaasaga sellel teemal rääkinud, võttis jupid kaasa ning esimese kodus kuhu oli kodukutse kodumasina remondis... oletan seal siis ka see korda tehti. Kuid teine asi, abikaasa kinnitas kepsu tagasi niidukile, kuid ma ei hakanud 1.5 tunniks enam niitma minema. Mul oli trenn lastele tulemas. Eelistasin selle asemel kartult rohida. Ja kuna veel töö õhtu ka leidsin, et ei hakka ennast liialt väsitama (müra, vibratsioon jne.). Kõik sujus plaanipäraselt, kui ei oleks tekkindu konflikti küla peniga.
Viimasel ajal lapsed enam muust ei räägigi, et kummaline on, et see aasta pole peale kahe metsamatka hobustel toimunud. Jubeeee... kurb... tegelikult mõjub mullegi selline kehv seis halvasti. Olen harjunud suhtlema ning rääkima. Meeldib viia inimesi loodusse ja rääkida huvitavat või siis jagada oma teadmistest koha paiga lugusid inimestest ja sündmustest, mida olen kuulnud või lugenud.  Ja seetõttu ei ole ma ka lastega eriti palju saanud ka reisimas käia. Eks samas kehv suvi oma heitlike ilmadega on ka selliselt vast inimestele eemale peletamisena mõjunud... mõelda võin ma nii ja naa, kuid oluline on see, et kunagi ei tohi kaotada lootust. Amandale saime lõpuks sadula, aga peame teda sellega veel harjutama. 
Täna hommikul töölt koju tulles kolmel korral rattakummid purunesid, nii et koju lükkasin viimast km ratast käe kõrval. Öö töölt naastes ei pööranud ma magama vaid hakkasin kohe rattakumme lappima. Ühes asjas sain selgeks, et tagumise rattale pean ostma purunemiskindla kummi nii siselohvi kui välismantli, nii enam ei või, et ühel päeval kohe mitu korda torkab kas kivi või oks kummi augu. Samas see mantel nii õhuke, et käte vahel on võimalus seda töödelda. Need tehtud panin õhtul lapitud kummi jälle alla ning kotti tagavaraks jälle teise paari kumme. Peab jälle hakkama kaasas kandma rattaparandus tööriistu. Tagavarakumm ja pump on olemas, aga lapid on puudu. Õnneks olen koju varunud. Homme plaanime lastega minna maastikule ning Randale jälle sadulat selga - temast ei ootagi muud, kui sammu ja traavi hobust, kuna kopsudega probleem, siis eelistatud seisuses on tal rahulik tempo normaalne ja kuna puudub igasugune varasem treening. Peab kõike kaaluma ja jälgima, kuidas mõjub üks või teine asi.

Olen nüüd mõneks ajaks jalgrattaga liiklema sunnitud ja seetõttu elurutiini väike vaheldus. Hurrraaaa... Kuigi nüüd mu käimised ja tegemised on suunatud jalgratta sõidule. Pean hankima kella ja tuled. Õnneks on olemas helkurid.  Ega mulle see kella nõudmise värk eriti ei meeldi. Nüüd ju liiklusseadus selline. 
Kati ja Teeba on maha rahunenud ei seisa ega karju igatsevaid hirnumisi teine teisele. Tekitasime laupäeval hobustele korraliku stressi. Kuid see kulus marjaks neile ära. Imestasin, et Lipton kardab Teebat. Midagi pole parata, kuna Teeba on näidanud algusest saati oma negatiivset hoiakut, siis on see hobuse mällu süüvinud ning teeb edaspidise suhtlemise (mõtlen hobuste omavahelist suhtlemist) ettevaatlikumaks isegi sellisel perioodil, kui märal tekib ind ning täkk keeldub temaga intiimset kontakti loomast. Loomade psühholoogia on omapärane sügav maailm.

Miks on vaarikas kasulik? - Tervis & trenn - naine24.ee

Miks on vaarikas kasulik? - Tervis & trenn - naine24.ee

Vedasin eile siis lastega veel heina, mille ma herr Raamatu jaoks kaarutasin, kuid jah, miks vedasin. Olles neljapäeval kahel korral Raamatu endaga ühendust võtnud ei hakanud see reedel tegema mida oleks vaja olnud. Ma oletan, teades ja tundes seda inimest. On ta mugavuse etalon, ootas kindlasti, et keegi ära ka rulliks. See aasta pean leppima veel käsitsi heinatööga. 
Kahju oli kaarutatud heinast ja siis otsustasin vedada nii palju kui suudan. Ja panna siis seisma õue kile alla, talve ootama suure kahe teljelise kärule. Siis ei pea kuskilt sügisel rulle hakkama hankima. 
Hetkel seisab ees veel 2-e hektari niitmine ja koristamine. Lakka on mul plaan veel 8 koorma jagu heina ladustada.
Kutsus naabrinaine, kelle abilisel puuk vasakul käevarrel ennast kinni imenud. Sai see spets puugikahvliga välja tõmmatud. 
Mainisin naabrinaisele, mis selle heinaga ees ootab ja teada, missuguseks ohkimiseks vestlus kujunes. 

Tervendaja Heli: igal inimesel on sensitiivsed võimed - Persoon - naine24.ee

Tervendaja Heli: igal inimesel on sensitiivsed võimed - Persoon - naine24.ee

http://loodusegakoos.ee/matkatee-blogi
Kas ei ole mitte vahva. Uus matkatee. Lugesin kogu matka ajakava. On alles planeeringud. Ühel teelõigul oleksin ise ka tahtnud osaleda... salamisi mainin, kus kasutatakse hobuseid ja ka rattasõidu vastu pole mul midagi. Mainin, ühtepidi, on see hea jutt ja tegevus. Matkamine on siiski leitud viis looduses viibimiseks.

Huvitavaks asjaoluks hetkel on ilm. Selle nädala lubab sadada ja mul on heinaloog 3ha jagu maas. Millal saab selle kokku panna ei oska hetkel öelda. Igal juhul selle nädala alguse ilmateade on siiani täppi läinud. Kurvaks teeb. Kuid me ei  saa norus ninaga ringi käia, peab elama siiski lootuses, et tuleb jälle ilmastikku muutus. 
Muidugi on ka meil nalja, Katariina mõtles ennast täkuks jälle ja arvas, et peab Hertat paaritama. Kuna Herta ei pea eesti tõugu täkust mitte midagi, siis tekkis selline situatsioon, kus Kellukas ja Kati kaitsesid Hertat inna ajal Liptoni eest. Ja meil ei jäänud muud üle, kui Lipton karjast eemaldada. Ja üldse edaspidi Liptonit peame pidama eraldi, sest märad, kes tiined kipuvad kolki andma. Hämmastav, et ühte tõugu hobused hoiavad ennast paremini kokku. Näit, eestlased ei kannata Hertat, siis Herta eelistab ponide seltskonda. Kellukas on kasvanud kasuemast tori mära all. Ja oletan, et sellest ka siis Hertasse suhtumine selline. Paula eelistab sama kõrge ja temperamendiga Testemona seltskonda, kuid Testule meeldib ka Kati seltskond. Amanda otsib lähedasi suhteid enda suguste madalate hobuslaste seast, kuid juba hobubeebi on temast mõne cm võrra jälle kõrgust juurde võtnud. Ja vooluga aias püsivad hästi, enam ei mingeid lollusi.

Ma kõnnin sellel rajal vaid korra. Kui ma saan head teha, las ma teen seda, sest ma ei astu enam kunagi samale rajale.

Hea juhi suurepärane omadus on tema oskus muuta positiivselt teiste elu - olgu need kolleegid, tööandjad, kliendid, tuttavad, pereliikmed või sõbrad. Hea juht teeb neid muutusi oma tegevuse kaudu.
Usk ja usaldus teistesse toob positiivseid tulemusi...
Me muudame positiivselt teiste elu, kui usume nendesse, aitame neil endasse uskuda ja kohtleme väärikalt.
Meie tegevused toovad positiivseid või negatiivseid tulemusi
Meie teod räägivad kõnekamalt kui sõnad ja oma tegevuse kaudu saane teiste inimeste elu muuta positiivsemaks või negatiivsemaks. 
Teiste inimeste suhtumine ja käitumine mõjutavad meid kas positiivselt või negatiivselt. Kohe üks näide tänasest päevast, olles alati Niidi, Antsu juurest tulnud täitub mu hing alati masendusega. Tema kriitilisi jutte kuulates täituvad mõtted alati, selliselt, et kõik mida ma oman tehnika näol on sellises olukorras, kus asi tema mõtlemis viisi kohaselt ei kõlba kuhugile. Kuid aastad on muutnud mind selle inimese suhtes juba kurdiks. Lihtsalt ei kuula tema kriitikat. Ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Hüvasti masendusele ning jätkan samas usus, mida mina usun ja õigeks pean.
... mida hetkel vajavad igaüks, kellel kas siis heinaloog või mida iganes vaja teha veel on.
Julgustagem ja austagem teisi. Kui me seda teeme, elame positiivse energia, isekuse ja lõpuks õnne keskel.. Raamatust "7 sammu kestva õnneni".
Meie suurim mõju ei ole see, kui näitame teistele oma rikkust, vaid nende rikkust. Kui me muudame teiste elu positiivseks, tunneme iseennast väärtuslike ja vajalikena ning see annab oma panuse meie õnnetundesse.

Bioneer - Eesti vanim hiireviu pesa on taas asustatud

Bioneer - Eesti vanim hiireviu pesa on taas asustatud

Bioneer - Rapsi pestitsiidid hävitavad tolmeldajaid

Bioneer - Rapsi pestitsiidid hävitavad tolmeldajaid

Bioneer - RMK avas 370 kilomeetri pikkuse kogu Eestit läbiva matkatee, mida on rajatud kümme aastat

Bioneer - RMK avas 370 kilomeetri pikkuse kogu Eestit läbiva matkatee, mida on rajatud kümme aastat

Panime mõneks ajaks täku sisereziimile, kuna indlevad märad kipuvad teda riiakamaks ning kontrollimatuks muutma. Siis ta naudib hetkel üksi olemist ning seda enam käime lastega tema juures piisavalt palju, et saaks rohkem tunda inimesega lähedasemat kontakti.
Randal täheldasin täna kerget köha. Tänane päev on sadanud hookaupa. Püüan veel teha puid, mille tegi abikaasa eile hilisel ajal. 
Homme pean nuputama milliste vahenditega ning tööjõuga saaks ära vedada maha niidetud rohi. Mul on juba tekkinud üks plaan, kuidas see töötab pean enne läbi proovima. Kui see on tehtud, siis jagan oma seisukohta. 
Muidu tunnistan, et hea meel, et silo tehtud ning talvele võib vaadata kindlamalt. Eks heinaga on veel tegemist, aga eestlasel on üks hea vanasõna ,, kui on koerast enesest üle saadud, siis mis seal siis koera sabast enam saada ole..." hea meel ja tänu saadab mind. Hetkel ei soosi ühtegi negatiivse sisuga või mõtteid sisaldavaid seisukohti.

"Sünnipäevalapsed" ja mõtteid veel heinatööst.

Selle kuu sünnipäevalasteks on meil 
Kelli-Kellukas 8.067.2003
Katariina 10.07.1998
Herta 16.07. 1999
Kõiki neid sukse siis ka õnnitletud või siis kel ees, ikka meeles saab peetud.


Meenutused kirjust ponist Marellast, kellel oli väga omapärane haigus. Kes oli ka sündinud juulikuus.


Heina tegu... õnneks käisin naabrinaise juures, selgitamaks miks osa heinast vaaluna maas. Nojah, psühholoogia inimsuhete vallas peab väga hea olema. Teades eaka inimese loomust ning korraarmastust, siis vahel tekib tahtmine öelda. Miks te muretsete, see pole ju teie probleem. Ise võtate ÜP rahad ja mina pean taluma teie negatiivseid emotsioone. Ja püüdma kõikide asjadega hakkama ka veel saada. Mida ma sel hetkel veel vähem tahan kuulda on kaastunne või kellegi teise ohkimist. ... oi küll sul on ikka raske ja miks ikka nii ei teinud... kui inimesele selgitada, et iga asi maksab raha. Siis asjades kohe selgitusi vaja jagada. Kõige rohkem ärritab mind pisiasjadega närimine. Miks see ikka nii ei teinud ... , neil on hea, kes ise kõrvalt seisjatena kipuvad asjades kommenteerima. Rohkem peaksid suu kinni hoidma või olema positiivses meeleolus ning toetama positiivse sõnumiga. 
Võtan elu sellisena, et on olemas raskeid aegu ja kergeid aegu. Me peame olema valmis kõiksugusteks katsumusteks. 
Mind huvitabki selline asi, et kui ma kasutan kellegi teise maad, kuidas teevad seda teised. Siiani on saanud maaomanik, kellega teen koostööd, maahoolduse eest kõik viimased aastad oma taskusse. Kuigi ta maksab siiski oma maamaksu. Üks silotegija püüdis mulle selgitada, kuidas asjalood tegelikult käivad. Olengi mõelnud, et tahan üha rohkem ennast nende võõraste maade hooldamisega asjadega kurssi viia, kuidas asjad tegelikult peaksid käima. Natuke mõtlikuks tegev sõnum.

Kui eile hommik kujunes ettevalmistusega vihmale, siis tundub, et ilmateate õigsusele loota on nagu emotsionaalse naise kõikuv meeleolu. Vihma andis ainult kaste jagu. 

Ja veel eile ei suutnud ma otsustada, et kui palju ma silo lasen teha. Eks aeg on piisavalt hiline, kõrrelisele on juba ,,traat" sisse tulnud. Mis teha, kui meie piirkonnas üks silomeister ja sellega ammust ilma kokkulepped tehtud.  

Mõtlengi, et mida teha maha jäänud rohumassiga. Mul antud hetkel rohkem nagu vaja heinana oleks 12 koormat. Ja mis saab ülejäänuga... uhh jube. Hea, et ma ei hakanud rohkem silot tootma. Mõned aastad tagasi, maksin suht palju, aga siis oli ka loomi rohkem. Tundub, et sellise summa arvestuse juures, pean ma tegema ikka otsuse, et müüa mõni hobune. Miskit tagasi saada. Mitte loota toetustele. 

Eilse päeva tegevusse haarasin Lepatriinu kinnistule jääv metsakopli, kus saagisin 60 cm läbimõõduga kuusetüve (oli langenud karjuesnööri peale). Ja pärast saagisin pikuti lõhki. Mõte tiksub pinke teha. Kuna olen aru saanud, et rahvas ei mahu trenni vaatamise ajal kuhugile istuma. 

Mul on vaja niita veel 3 ha Kalju maadel... eks sealtki tuleb seda rohumassi. Nuta või naera, aga koristatud peab saama.  

Eks ma natukene uurin asja võib olla, leian tekkinud probleemile kiirema lahenduse.

Ilmateade...

On elu... kas tõesti kuiva ilma ei tulegi. Uurisin täna ilmateadet. On elu. Tuli kutse osaleda rännakus... mõtlen, tegelikult mis taha mul seisma jääb on ju treileri taha. Mul oleks hea käia koos oma tütre Anetega. Mõtlen hetkel nata. Võib-olla ma ei peaks kiirustama Paula maha müümisega. Ta on nii kipa hobune. Nojah, aga raha oleks ka vaja. Uurin täna nata MTÜ loomise värki ja vist tuleb samm, mida olen nii kaua ja põhjalikult kaalunud ära teha. 
Vaatan millal nüüd algust teha käsitsi niitmisega, oletan, et selle töö ma nüüd esimeseks ette võtangi. Kui rohi märg, siis niita käsivikatiga piisavalt hea... korrata aastate tagust oma esimese hobuse pidamisel. 
Oma esimest hobust pidasin tol korral Raplas Laadamäel, Rapla surnuaia kõrval. Tekkis probleem, kus ämm käskis mul hobuse maha müüa. Kuna mainis, et ei minust ega mu mehest ole ühe hobuse pidajat. Rääkisin tookord siis päeva ajal mehe isaga ehk siis äiaga. Kes siis teritas ära vikati ning sain asuda Rapla haigla õunapuu aeda hooldama. Eelnevalt leppisin kokku haigla majandusjuhatjaga. Selle suuruseks oli nii vast 0,5 või 0,8 ha. Mul kulus siis kuskil kaks  aktiivset  varast hommikut niitmiseks. Olles saanud selle heinaga ühele poolele, ehk siis ka veetud. Hakkas tulema mulle veel kohalike Alu tee eramute omanike heinapakkumisi. Iga eramu omanik tegi oma kinnistu pealt heina ning kutsus mind hobusega seda ära vedama. Ja kui ma oma niitmise teenusega juba Mall Koitmäe vet. apteegi esisele murulapile, siis olin juba suutnud tänu kohalike inimeste abivalmidusele ühele hobusele koguda juba nelja hobuse heina. 
Kui ma alustasin ühe hobuse pidamist, siis vanaisa tuletas mulle pidevalt meelde, et ära võta kunagi rohkem, kui sa ei suuda rohkemaks. Ja tunnistan, et see peab paika. Alusta enne vähemast, siis tead, kas saad hakkama selle ühegagi ja vastavalt võimetele ning suutmisele karja oskuslikult suurendama.
Mõtisklen, kust leida raha treilku ostmiseks? Ma tean, et see saab ka üks kord olema. Millal ei oska veel öelda.

Ilm

Oluline teema praegusel ajal. Eriti talu inimestele, kes on seotud loomapidamistega. Ei saa ju heina teha vihmase ilmaga, eks on mulgi veel maha niita vaja. See kogus mis ma praegu kokku panin, ei ole veel terve karja kogu talvevaru. 
 

Heinatöö ja vihmasadu.

Hurraa... hurraa... ja veelkord hurraa... 12 koormat heina ulu all. Tänusõnad kõigile kes olid hakkamist täis. Kolme ha hein siis koristatud.  Hetkel seisab ees veel 1 ha heinamaa käsitsi niitmine (sinna ei saa tehnikaga peale minna). Tuleb korrata aastate tagust niitmistööd. 
Eks sellegi heinaga oli omajagu tegemist. 
Erilised tänusõnad Olavile, kes ei jäta kunagi meid hätta. Kui abi vaja.  Nimetan vahel teda päästeingliks. 

Juulikuu

Eksi külaline. Ei tea mis tõi ühe rästiku jupatsi talu hoovi, kas vidin tibu laste suust või lihtne eksimine uruuksega.

Bioneer - Aasta lind 2013 on nurmkana

Bioneer - Aasta lind 2013 on nurmkana

Hobustest

Randa ja tema tita on elanud karja sisse. Olen tähele pannud, et ta on hakanud maas pikali magama. Enam ei seisa ta pingsalt üleval tukkudes. Nüüd mil kari kokku ühtse meeskonnana hoiab ... tänan kõige selle meeleolu loomise eest Testemonat. Kes suhtleb karjaliikmetega keha keeles. Kuid kes ei lase kellegile liiga teha. Olen liigutatud Testu emotsionaalsetest hoiakutest karjajuhina. Püüan mõista tema psüühikat, et mida ta tegelikult mõtleb. Paljud kes meil käivad olen maininud, et ta on alati esimene, kes läheneb inimesele ja nõuab seda tähelepanu. Tähelepanuks on sügamise vajadus ning oluliste kriimustuste ette näitamine, kuhu tuleb siis panna mingit ravimit, mis hoiab eemale kärbseid ja mustust. Testu teeb seda igaühega. Isegi Teeba-Milagros on taltunud Randa ees - tekkinud on sõprus. Hommikul küla peale sõites silmasin hommikust uinakut tegevaid hobuseid. Imetlesin rahu ja tasakaalu ning üksmeelses harmoonias unelevaid hobuseid. 

Ja minulgi on tekkinud taas enesekindlus.  

Lipton ja Tassa hoivad jälle kahekesi kokku. Natuke panin Lipsule ühe kintsu peal olevale haavale rohtu, mis kaitseb kärbeste ja mustuse eest. Amanda on lahutamatu kaaslane Randa ja tema varsale. Testu hoidub Kati seltskonda. Pauliine püüab nii Testu, kui Hertaga suhestuda. Kuid vahel keerab ta mõistus vimkasid siis läheb pidevalt Hertaga tülli, aga see on selline mänguline, aga mitte kurjusele rajatud sõprusmängud. Kati ja Kellukas on sellised ponid, kes tegelikult sarnanevad rohkem oma olemuselt kassile. Eelistavad üksi olemist ei mingeid sõpru, aga on teisi hobuseid, kes siiski soovivad sõprussidemeid luua ja siis selleks sobivad väga edukalt eelmainitud ponid. Nii mõnus on vaadata neid.

Eimerioos

Hommikul töölt naastes leidsin eest Olavi tähelepanekute põhjal, et üks küülikupoegadest on surnud. Silmasin surnud looma asendist, et viitab miski tuttavlikule asendile (eimerioosi asendile surma järgselt pea kuklas nii nagu loom oleks surnud selja lihaste krampi). Kardan surnuid loomi puutuda, alati võtan selleks kindad kasutusele. Tänase päeva jooksul haigestus ka teine poeg. Jube kurb tunne ja väike hirm valdab. Surev loom ei meeldi mulle.
Mis haigus on eimerioos?
http://estfarm.ee/kasulikku-kuulikukasvatajatele/kuulikute-haigused/koktsidioos/
Ja tundub, et pole veel ikka leiutatud sellele haigusele ravi.

Olulisi linke, mida võiks ka vahel vaadata.

http://matkasport.ee/pages/Veebiajakirjad?OpenDocument
http://karavanserai.bluemoon.ee/Kultuur/usundid.php
http://wwf.panda.org/

Heietame ja mõtiskleme.

Igal juhul täna me heina teha ei saa. Mõtlengi, et mis peaks päeva korrale võtma, kas kaarutaja ülevaatamise ja teatud oluliste detailide määrimise või hoopis trimmerdama minema.
 Kohustus on ka kartuli rohimises. Nii, nii väga tahaks minna nati kaugemale hobustega kolama kodunt. Ootan tänased ratsutajad ära ja siis kuuleb mida nad ootavad.
Praegu tunnen, et mulle on pandud kohustus naabrikoerte näol. Minu meelest mõned mõtlevad, et mul on kohutavalt palju vaba aega, eriti veel, kui heinatöö käsil. Pean suutma veel naabrikoeri vaatamas käia, kas neil vett on ees ja kas nad ikka kodus aias eksisteerivad. Ma arvan ja arutasin töö juures seda teemat, siis eks mõtete jagamisi oli. Olen teatavas mõttes sellise suhtumisega, aitan nii kuidas suudan, aga kuskilt maalt tekib piir. Mis sellest, et mul on oskused ja võimed, kuid ühel hetkel saab ka mu mõõt täis. Mitte küll pahas mõttes, aga mul tekib arusaamine, et inimesed oletavad, et olen selle jaoks loodud. Tänan... ei. Aastaid tagasi kui tegelesin kodutute koertele kodu otsimisega, olles võtnud võõra koera (vastutus) tegelesin väikse koolitusega ehk ümberõpe kulub ikka marjaks. Ja tegin koostööd paljude erinevate inimestega, et leida koertele uue kodu. Koer saanud uude kodu, sellega lõppes ka minu tegelus koeraga. Võtsin jälle uue koera ja sama korduv lugu. Mul endal isiklikult oli sel ajal neli koera. Ma ise pole kunagi pidanud loobuma ühestki koerast mitte mingil põhjusel. Olgugi, et neid erimeelsusi koerte vahel ikka ka tekkis. Meenutades aastate tagust karjas olemist aasta oli 1982 (mina, vana-vanaema ja onupoeg) onupoeg ronis Dzerrile selga, ja koer langes poisi raskuse all peale, muidugi mitte pahas mõttes, pigem see oli lapse ja koera vaheline õpitud mäng. Ja mis juhtus; vana-vanaema lemmik koer Tuti arvas aga teisiti, teise koera arvates oli laps ohus ja tormas last päästma minnes Dzerrile kallale. Pärast sellist kallale tungi tormasid ülejäänud kaks koera (Muti ja Tipa, krants koerad). Vanaema jõudis veel selle möllu keskelt poisi koerte alt välja rebida. Keset heinamaad toimus midagi erakorralist, oli korraga tekkinud mitme värviline kiljuvatest, ähkivatest, purelevatest koerte mass. Ei saanud aru, kus saba või pea. See oli ühtepidi ehmatavalt võigas vaatepilt, mida ühed perekoerad suutsid korda saata. Vana-vanaema tahtis minna koeri lahutama, kuid see ei õnnestunud. Samal rohumaal olid ka lehmad, kes hetkeks lärmi peale olid tõstnud pea. Hakkasid uudishimust liikuma mäslevale koerakarjale lähedale. Mooni (kõige vanem lehm elas karjas pea 15 aastat andis kõige rohkem piima, udar oli peaaegu maani, muidu ei pääsenud lüpsma, kui ühe kausiga). Mooni, kes siis oma vanuse ja eakuse tõttu kõige julgem, suundus otseteed mässuliste suunas ning andis ninaga vopsu, nii et see lendas laiali ja siis ühinesid ka teised loomad karjast ja iga lehm võttis ühe koera nina peale nagu oleks jalgpalli treening harjutus (ninapalli löök). Visati koerad siis mõned meetrid kakluspaigast korraliku õhulennu läbi lahku. Ja oligi mäss läbi ja selle kestus või olla nii 10-15 min mitte rohkem. Hellema iseloomuga kutsid panid hirmu ja valuga koju, kus siis roniti kõige sügavamasse kohta peitu, kust siis mitmeid päevi söömata ja joomata vaguralt peituti, et isegi olulised hädad samasse kohta toimetati. Tipa ja Tuti olid meil väga sügava solvumisega, kui nad mingil olulisel põhjusel kaotajateks jäid, tekkis trots ja jonn, siis ükski maitsev pala ei meelitanud neid peiduurkast välja. 

Milline ilm tuleb homme?

Milline ilm siis tuleb homme...? 
Viimasel ajal on ilmateadustajad uudiste kanalil ikka täppi pannud. Kui eksitud on siis kas mõne tunnise varasema ilma muutuse või hoopis hilisema ajaga. Maainimesed jälgivad väga pingsalt  ilmateateid.  http://www.foreca.com/Estonia/Kuusiku?obshist

"Kinnipidamis asutus".

Tegelikult panin mõneks päevaks sisse Liptoni (tekkis stress indlevate märade vastu) ja kiusliku Eeva-Lotta. Viimane oli paar hommikut tagasi enese aiast välja poetanud ja suutis minu silma all tõestada veel, kui osav ta on karjust lõhkuma. 

Igal juhul karja juurde teisi lastes, olid mõlemad suurepärases meeleolus ning kari võttis suure rõõmsa galopiga karja tagasi tulijaid vastu. Aeg-ajalt on vaja karjas koht kätte näidata. 

Minu unistused, soovin lähimal ajal ühe hobuse müüa ja osta treileri. Sügisel alustada enesekoolitust BE kategooria lubadele. Saaks hakata, kuskil kodunt kaugemal käima võistlustel. 

Eks neid unistusi ole vee, kuid kõike veel ei ohi südamest välja, jätan enese teada. 

Mõtted liiguvad traktori ümber. Küll ta neelab õli, uurisin pojaga, kus on probleem, kus on lekke koht. Kuid ei leidnud. 

Tänane päev on olnud päris pingeline ja väsitav, kuid piisavalt tegevus rohke. Igal juhul ühe tegemisega olen jälle ühel pool.

Ei saa kurta ka eilse päeva kordaminekute ees. Hommik algas küll tugeva peavaluga. Eelmise päeva niitmisel hoidsin pead kogu aeg vaatega paremale ja eks kaelasooned jäid kangeks ja järgmine päev andis koheselt tunda (pinge peavaluga). Ülesse tõusmisel oli veel tunne, et asi kaldub migreenile, kuid enne jõudsin juua 10 ravimtaimest valmistatud valu ja organismi puhastava teesegu. Väldin seda teemat, tarbida ravimeid nii vähe kui võimalik, püüda leida oma organismi probleemidele lahendusi rohkem loodusest. Mina tunnistan loodust oma parimaks sõbraks ja seepärast tahan teda hoida, kaitsta ja säilitada sellisena nagu ta on. Olles pool tundi veel pikutanud, käisin metsas koeraga maasikal ja siis alustasin hoogsalt tegemistega. 
Oiii, Pipi lemmik inimesed külastasid eile üle pika aja. Pipi lasi kohe oma rõõmulaulu lahti. Ka mul oli hea meel näha, kuidas koer oma siirast rõõmu jagas. Seletamatta rõõm täitis  minu hinge.
Eile käisin Kiiver,Ülo juures ah, teada. Mulle meeldivad tema trakeeni täkud (halli värvi) samas on ta kirglik koerakasvataja. Ja nüüd kummitab üks tema linnukoera kutsikatest, kes hakkas mulle silma erilise häälitsuse pärast. Miski tõmbab mind selle koera poole, ma ei tea mis...? Tahan teda veel kord näha... mainin salamisi, olgugi, et tal on suur hulk erinevat tõugu koeri on need tal väga heas toitumuses. Lihtsalt uskumatu pere ja nende eriline armastus loomade vastu. Nii kaua kui ma neid tunnen, on nad olnud ütlemata kenad ja abivalmid inimesed, aga eks vanaks saame me üks kord kõik nii ka Ülo ja Helle elugagi. Imetlen nende oskust teha asju koos.

Oli alles päev.

Minuga juhtuvad see aasta eriti kummalised lood. Mu päev algas üsna varaselt ja piisavalt kiire tegevusega. Kibelesin niitma esimest heinamaad 1 ha suurust metsaheinamaad. Mõned päevad tagasi hoogu võttes asuda niiduki kallale, mille lammutasin eelmise aasta sügisel lati purunemise tagajärjel. Kuid siis see sinna jäigi, kuna ilmad muutusid ikka päris heitlikuks ja enam heinamaale ei saanud. Siis leppisin paratamatusega.
Algus oli tehtud, "ostsin" mehe metsmaasikatega ära, et ta teritaks lati kenasti relakaga ära. Ja minu rõõmuks see tehtud oligi. Enne lati paigaldamist määrisin kenasti niiduki olulised detailid vana õliga (sain venna käest) kinnitasin tagasi sõrad ja kepsu ühendasin niidukilatti ühendava peaga. ... aga ohh õnnetust, selgus, et niidukilatipea laager on kulunud ja peab uue tooma. Sai helistatud Haggi, Reinule ja küsitud soovitud detaili kohta. Yee õnneks olemas ja pojaga Rapla vidinat tooma. Oluline asi käes ja koju mehele seletama, kuidas see peaks käima ,, muidugi naisele omasel mõtlemis viisil" pärast selgus, mismoodi vahetatakse niidukipea laagrit. Minu jaoks oli see küllaltki aeganõudev. 
Ahjaa, täna sai ka lõplikult korda tehtud niiduki vaalulaud, selle üle on mul ülimalt suur rõõm. Tänusõnad jälle Jaagule Papli talust. 
Ja nüüd siis sellest päevast tekkis mul uus suur unistus saada korralik keevitusaparaat endale.
Täna külastas üks mükoloog, ma ei mäleta, kas ta tutvustas ennast mis nime kannab või mitte. Kes siis kaardistas mu leitud seene paiga. 
Igal juhul kogesin ka paljudel kordadel, et hõljusin hajameelsuse tipul, kaotades pidevalt töökindaid ja mobiili.
Kuid tänase päeva saavutuseks võib siiski kõike lugeda. Niiduk töötab suurepäraselt ja tunnistan, et mul on tekkinud niitmise suhtes oma emotsionaalne seisund. Armastan seda tööd. Põnev on vaadata, kui liikuvate terade vahel kukuvad pikali mitmed-kümned kõrrelised. Töö  jäi ilus. 
Homme peame siis käima korra Keavas täku juures ühe kaunis hobumäraga. Loodame järgmiseks aastaks varsa sadu. Olen aru saanud, et mõned märad on tiined.

Saigi õnne kombel tänane päev läbi ja ühele koerale me ikka kodu ei suutnud leida ehk siis kellele kuulub. Mõttes mõtlesin ja ohkasin vaikselt, et miks mu koerad ei ole isaste murdjad.
Hobused said korra lahti, minu viga. Õnneks ainult neli hoost olidki need, kes jalga lasid, aga üsna pea koju tagasi tulid.Kodus olevad hobused ju hirnusid ja ei tahtnud, et mõned kabjalised vabadust maitsevad.

Probleem...

On alles elu, ja tänasel hommikul tegin enesele selgeks, et sellist massi isaste koerte näol enam oma hoovis näha ei soovi, olen plaaninud kohe nii kui ind Pipil lõpeb ja kuu veel möödas. Ära lasta steriliseerida. Aina hullemaks läheb. Alul oli, kuidagi üks korda aastas, aga mulle tundub, et hea sööma peal ja treeningvormiga koer on hakanud kaks korda aastas indlema. Ja kui ma teda kuskile siseruumidesse kinni panen, muutub temagi pöördumatult hulluks. Ja lõhub, see teebki meelehärmi, et muidu sõnakuulelik koer ja nüüd nagu marutõbine peni lõhub kõik, mis vähegi hammaste alla jääb. Kolliga nii meil ei olnud, oli rahulik seal kuhu sai ta isaste eest peidetud.
Olgugi, et mina hoian oma koera, siis väljaspoolt hoonet hullud isased lõhuvad, märgistavad haisva uriiniga kõik võimalikud ja võimatud kohad. Tunnistan, et midagi sellist pole ma kunagi eelnevatel aastatel kogenud vähemalt oma lapsepõlve kodus. 
Emased hundikoerad, kes polnud vähemalt 4 aasta jooksul kordagi paaritatud enam hiljem isaseid jooksu ajal ligi ei lasknud. Pigem muutusid murdajteks koerteks ja nii mõni isane jättis 4 koera hammaste all elu. Vahel me jõudsime vahele, aga kui hiljaks jäime olid ainult koerast riismed, tõmmati lihtsalt tükkideks.

Kolme tunnine ratsamatk on võrdne ühe tunni (max) platsi trenniga. Kuna platsil saab rohkem keskenduda raskematele elementidele, siis maastikul liikumine eeldab tähelepanu ning keskendumist hobusele enesele ning ümbritsevale keskkonnale.  
Ühtepidi pühendusin honbusele endale, et leida temaga veel suurem kontakt, kui see veel siiani on kestnud. Raskemates kohtades tulin sadulast ja liikusin ees, hobune ratsmetpidi järel. 
Mainiks, kohtumisi oli erinevaid, haruldase kotkaga, kes maiustas surnud kitse korjusel (tundus ilvese teguviis). Teeba erutus selles roiskumisel tekkiva leha pärast ja tahtis tormama panna. Õnneks on hobune siiski nii palju koolitust saanud platsil, et tormamine lõppes minu poolse ratsme survele tagasi hoides. 
Kolasin ka sellises kohas, kus oli näha värskeid hundi jälgi, kas lõhna (mina ei erista, aga rebase olemas olu küll teen kindlaks - lõhna järgi).
Samas mul on selle vihma pärast tekkinud heinatöö eelne stress. Ei ole ju õiget ilma ja siis see ootus ja ärevus, mis naabruses tekitav silo tegu aeg-ajalt jälle heinatöö tegemise erutuse toob.

Ravimtaimed

Täna algas mu päev väga raskelt. Ei oska öelda, mis mõjus, kas on magnet tormi päev või on vererõhk madal. Igal juhul siis oma tegemisi viin läbi igasuguse raske sunni läbi. Kindlasti mõni arvab, et eile ju jaanipäev ja sai kõva pidu maha peetud. Nii seda ei saa öelda. Viibisin ainult oma pere keskel, küpsetasime tubastel tingimustel grillvorste.
Käisingi metsas, sõin ühel raiesmikul metsmaasikaid ja korjasin olulisi ravimtaimi: vaarikavarsi, harilikku mailast; paiselehte; kaselehti; metsmündi õitsema puhkevad varred jne.
Valmistan nendest komponentidest tõmmise, et organismi puhastada.

Vist elus kaunimat ei olegi kui ootus, sest suveks valmistuma algan. Marie Under

Milliseid taimi toiduks peaks tarvitama inimene, kelle luid-liigeseid närib aeg-ajalt tüütu valu?
Selleks pakub aed suviseid vilju, mis korrastavad ainevahetust ja puhastavad organismi. Nende viljade hulka kuulub melonkõrvits (kabatsokk).
Igaüks, kes põeb liigesepõletikku (ka reumat, podagrat) võiks tarvitada suvekõrvitsat varasuvest peale. Sobib süüa värskelt, kuid õlis praetuna, hautatuna, keedetuna. Kui suviti süüakse kabatsokki regulaarselt, siis teeb tema omalt poolt kõik, et viia kehast välja väärtuseta ja seiskunud jääkained. 
Eriliselt oleksid niisuguse puhastustegevuse eest tänulikud inimese maks ja neerud.
Sarnaselt kabatsokile toimivad meie organismile veel lillkapsas, brokkoli, värske kurk, tomat, paprika, aedoad.

III kaitsekategooria lill

Pruunikas pesajuur
Neottia nidus-avis

Sõnniku ralli ja esimene hein.

Uurinud ilmateadet homseks, jäi mulje, et homme hakkab sadama, kas öösel ei oska veel öelda. Mõned inimesed on mind juba hirmutanud tänase öö sadudega. Mul oli vaja vedada koorem sõnnikut, täna ebaõnnestus see täiega. Olles saanud probleemsesse kohta (RMK) ala, kus varemalt oli hea tee. Vajus raske koorma veol ratast pidi porri. 
Kõigepealt jalutasin koju, et tuua metall nõu, mille peale nõjatada järelkäru (diisel-aisad,kuhu vahel käib haakeraud, kus kinnitatakse erilise haakepoldiga seadmeid eriti selliselt tehakse kui on tegemist veokäruga, et siis traktor mülkast kätte saada. Sõitsin siis teisele poole rööpa poolele, kuid sama seis. Otsustasime Joeliga, et täidame rööpa siis raisemikult leitud okstega. Piisavalt palju sai seda kokku veetud, et tasandada rööpa serva okste kuhjaga. Ajasime siis traktori tagasi, haakisime kahe peale jälle trakale käru taha, kuid mis ei liikunud oli käru. Isegi aiste tõstmisest polnud mingit kasu. Egas miskit, mobiilitsi koju jäänud lastele helistada ja võtta kõige raskem otsus siin maapeal. Laadida sõnnik maha ehk siis kergendada traktoril tagasi lükkamist. Nii sai tehtud, õnneks ei pidanud palju seda tegema. 
Ega see kergeks visatud käruga kergem manööverdada polnud. Ikka mingi äpardus pidi saatma meie ponnistusi. Haakeotsa kärul mitte murda, pidime uuesti lahti haakima ja seda tegime ning nõjatasime diisli otsa jällegi tünnile. Põkat tagasi ajades hüppas see äkitselt üle kergema rööpa, täpselt haakerauga tünni vastu, nii et see diisliotsa alt hüppas. Ei olnud midagi käepärast ja rasket kärudiislit tõsta käsitsi oleks selja surmamine. Pidin uuesti koju jalutama, seekord tungraua ja jupi laua järgi. Unustasin aga metall kangi maha.
Õnneks saime hakkama, panime jälle tünni põiki alla ja trakale hääled sisse ning uus manööverdus käru diislile. Õnneks tehtud ja üks pilk, kuidas siis viimane manööver ja uuesti põka nina kodu suunas. Yeee, lihtsalt saime hakkama. Juba mõtlesin, et kohalikud mehed peavad juba täna jaanipäeva ja kedagi enesel appi saada on suht raske.  Kes siis veel oleks pikaks ajaks juttu saanud puhuda, kui mitte Kabala masinistid - tarktoristid, kellele oleks meeldinud mainida jälle, et näe ,,Düüna prouhen jälle metsas traktoriga kinni". Pääsesin, mulle oli see järjekordne teada saamine, et ikka mutta ei tasu tormata. Ega traktor ole hobune, kellel neli jalga nagu kõigi sillaveoga dziip. 
Pärast kõike sellist jama, sai veetud koduaiast kokku korjatud kuiv esimene hein lakka. Super heinalõhn täidab heinalakka. Yeee, esimene hein. Järgmine nädal siis teisipäevast niiduk järgi.

Hobumaraton.

Kuldne trio

Mõni päev tagasi korraldas Randa siis peiu röövimis tseremoonia. Olles karja hulka enese soetanud (inna pärast, kuna suuremas karjas ju noor eesti tõugu täkk). Kuulsime kõik, et koerad haukusid ja Anete korraks õue läks, siis kes mobiilitsi mainis, et mõned hobused jooksus. Ega minagi enam arvuti taga siis istuda mallanud ja nii palju laste nägemisest, Anete hõikas, "emme võta päitsed ka" ja kui mina ükskord metsa vahele jõudsin olid lapsed juba silmist kadunud ja mina ning Lauraga püüdsime maapinnalt kabja jälgede järgi kindlaks teha jooksikute suuna. Mis tegelikult toimus ei teadnud me mitte tuhkagi. Joeli klassivend helistas, kes küsis, et kas meil on hobused jooksus siis tänu tema sõbrale ka suuna olevat nemad teada saanud (minu mobiil unus sootuks, suure kiirustamise peale maha). Ühel hetkel põõsastest Herta hirnumist kuuldes, läksime tema juurde ja Laura vabatahtlikuna siis ühe maha jäänud jooksiku koju kinniste uste taha poetas Teebale seltsi. Mina läksin oma teadmatus edasi Kaarsalu teeotsast siis Loe küla suunas. Ühel hetkel kostus kabjamüdinat ja korraga oligi jooksu pannud kari ... Randa, varsake Anette, ponike Amanda, täkk Lipton, meie sinisilmne Tassa ning nooruke Eeva-Lotta sellises nooruslikus seltskonnas. Ja kogu selle seltskonna lõpus lippamas ähkival toonil minu tütar Anete. Küsisin, kus kandist nad siis kogu see seltskond ära käis. Anete selgitas missuguse teekonna oli ta siis hobuste järel maha pidanud jooksma. Küsisin, et kuidas selle teekonna nimetust nimetada ja siis panin pealkirjaks ,,Pulmarongkäik". Naljakas oli see, kuna tegu kättesaamisega oli suht probleeme. Lipton armus Randasse ära ja oletan, et tegu oli röövimise mõttega ,,hobukujutlemas ikkagi kena noore, nägusa hobupeiuga". Ja eks nüüd ollakse rahul sai omale karjaliikmeks siis peika ka veel. Tassa nukrutseb, et tema peika üle löödi. On looduse maailm.