Hobumaraton.

Kuldne trio

Mõni päev tagasi korraldas Randa siis peiu röövimis tseremoonia. Olles karja hulka enese soetanud (inna pärast, kuna suuremas karjas ju noor eesti tõugu täkk). Kuulsime kõik, et koerad haukusid ja Anete korraks õue läks, siis kes mobiilitsi mainis, et mõned hobused jooksus. Ega minagi enam arvuti taga siis istuda mallanud ja nii palju laste nägemisest, Anete hõikas, "emme võta päitsed ka" ja kui mina ükskord metsa vahele jõudsin olid lapsed juba silmist kadunud ja mina ning Lauraga püüdsime maapinnalt kabja jälgede järgi kindlaks teha jooksikute suuna. Mis tegelikult toimus ei teadnud me mitte tuhkagi. Joeli klassivend helistas, kes küsis, et kas meil on hobused jooksus siis tänu tema sõbrale ka suuna olevat nemad teada saanud (minu mobiil unus sootuks, suure kiirustamise peale maha). Ühel hetkel põõsastest Herta hirnumist kuuldes, läksime tema juurde ja Laura vabatahtlikuna siis ühe maha jäänud jooksiku koju kinniste uste taha poetas Teebale seltsi. Mina läksin oma teadmatus edasi Kaarsalu teeotsast siis Loe küla suunas. Ühel hetkel kostus kabjamüdinat ja korraga oligi jooksu pannud kari ... Randa, varsake Anette, ponike Amanda, täkk Lipton, meie sinisilmne Tassa ning nooruke Eeva-Lotta sellises nooruslikus seltskonnas. Ja kogu selle seltskonna lõpus lippamas ähkival toonil minu tütar Anete. Küsisin, kus kandist nad siis kogu see seltskond ära käis. Anete selgitas missuguse teekonna oli ta siis hobuste järel maha pidanud jooksma. Küsisin, et kuidas selle teekonna nimetust nimetada ja siis panin pealkirjaks ,,Pulmarongkäik". Naljakas oli see, kuna tegu kättesaamisega oli suht probleeme. Lipton armus Randasse ära ja oletan, et tegu oli röövimise mõttega ,,hobukujutlemas ikkagi kena noore, nägusa hobupeiuga". Ja eks nüüd ollakse rahul sai omale karjaliikmeks siis peika ka veel. Tassa nukrutseb, et tema peika üle löödi. On looduse maailm.