Uus nädal.

Tegelikult on täna juba kolmapäev. Eile hommikul kui Tartu sõidu teekonnale ennast asutasin, võtsin teekonna teises suunas. Mõtlesin põigata ning uudistada Mukre rabast. Tunnistan, et see paik on aktiivse kasutusega koht. Minu jaoks on see natuke igav. Meeldib rohkem, kui rabasse jääb ka mingi osa saladust, müstikat ning vaikust. Minu arusaamist sobib rabasse rajatud rada rohkem koolituseks.

Mulle meeldis sellest rabast, laukad. Nii suure mõõtmelised veekogud ja pingid selles servas. Õnneks rappa, lähimast asustatud kohast kaugemal pole kuskil 3 või 4 km. http://www.neljas.ee/est/rapla/kehtna/?news=942910&category=1&Mukre-rabas-on-nuud-puhkemaja

Teine koht mida ma tee peal külastasin oli Navesti MKA.

See meeldis mulle väga, väga, palju üllatavaid kohti leidsin. Talvel, kui otsisin selles paigas Vanapagana metsaonni, siis nüüd leidsin veel muud kohad ülesse. Hindan väga, et mul on hobiks rattasõit, siis leidsin tänu sellisele liiklusvahendile maastikust hoolimatta rajalt kõik objektid. Põnevaks tegi raja see, et see ei liigelnud mujal, kui kruusatee kõrval. Nii lahe, soovitan külastada.

ww.foto360.ee/loodus/navesti_2006_09_30/

http://www.google.ee/search?aq=f&gcx=c&sourceid=chrome&ie=UTF-8&q=Navesti+MKA

Velise laat.

Toimus see küll 1.10.2011 Velise kiigesaare lähedal. Seekord ma mass hobuste arvuga ma kohale ei kapanud. Mis sinna mineku raskeks teeb. Enamus teed tuleb läbida suure maantee ääres. Mulle ei meeldi matkata auto tee ääres. Eelistan sügisesi viljapõlde (kündmata viljapõllud), metsasihid, rabakooslused - mis kannatavad hobuseid.

Kevadel olin ma andnud sõna ehk siis maikuus viia mõned hobused Sillaotsale, kuid see jäi ära. Mida rohkem lubatud aeg lähenes siis seda enam oli lastel raske leppida mõttega, et nende lemmikud on kuskil kilomeetrite taga, kus nad peavad hulga maad rattaga väntama. Sama kurb mõte tiksus mul endalgi peas. Olen harjunud oma hobuseid ikka hommikuti aias kodu juures nägema. Ja kui mul puudub teatud hobused, kuidagi tühi ja kurb on minulgi.

See selleks, tagasi siis Velise laada juurde, sinna läksid ponidel Anete ja Aade. Mina Joeli ja Lauraga auto ja telkimis asjadega järele. Tee peal tegime peatuse, et anda lastele videvikus veel kodus keedetud kuuma teed joogiks. Tean omast käest, et hea vahel kui keegi seda pakuks. Teatud aja möödudes ja kehalise tegevuse juures on hea soe jook. Otsisisn kodus termost, kuid mida ei leidnud oli termos.

Kannus seisis ka tee kuumana. Saime siis laadaplatsile, kus siis kohanäitaja platsi meile jagas ning heade soovidega meid oma tegemisi toimetama jättis. Oma arust sai ühises koostöös telk ilusti ülesse, aga mis öösel juhtus.

Hobustele aia. Olles need toimingud sooritanud läksime siis Anetele ja Aadele vastu.

Magama läksime üpris kohe, kohale jõudes oli kell juba pea 22.00 saamas. Kõik oli ok. Kui kell 3, mil ma ärkvel ning kuulasin lähedal olevate Kati ja Kelluka mahlaka rohu krõmpsutamist. Sain ma aru, et ponid on lahti saanud. Mõtlesin, et ma veel välja ei torma. Lahe nali oli see, et Kati oma mokkadega haaras just väljaspool telki Laura pea kohal. Laura pobises läbi une,, Joel mis sa krõmpsutad'' see ajas mind muigama. Hommikul mainisin. Üks lastest keeras ennast ja Kati selle sahina peale ehmatas ning tormas ummisjalu minema ja telk vajus meile selga. Mina ütlesin, et hobused jooksid minema. Egas miskit, mina ja Anete telgist roomasime välja ja ponisid püüdma. Saime need kätte enam aeda ei pannud. Sidusime puude külge, et mõni tund veel. Kuna nad oli kahe peale selle väikse aia tühjaks söönud ja siis sellepärast ka ennast välja muukinud.

Ega enam suurt und saanud, varsti kell 5.00 hakkas rahvast voorima ehk siis kaupa pakkuvad inimesed oma transadega kohale kärutasid. Vahel sekka kostusid ka traktori müra, mis aitas vahel kinni jäävaid autosid. Pinnas seal on savikas ja kohati vesine, siis seal see oht eksisteeris. Lastel laadel läks hästi ja mina oma kodus oma tegemiste asjadega jäin rahule.

Jälle lendhobused.

Täna hommikul õue tulles, esimene asi, mida ma teen. Käin hobuseid vaatamas, hea et oli rohkem riideid seljas. Kuid jalas olid mingid kummist tuhvlid, millega läbi rohu jalutades aga märjaks said.

Ok, nojah, mida ma karjamaalt ei leidnud olid aga hobused. Siis oma pilgu suunates üle karjamaa suunaga Ahnepere suunas, kui märkasin siis ühte heledat hobust liikumas. Selge, et hopsid jälle iseteenindusse läinud. Egas miskit, tuppa ja haarasin nelja hobuse päitsed ning pool pätsi leiba. Autoga siis hobuste juurde ning siis leivakoti krõbistamise peale sain kätte kolm hobust ülejäänud karjast karjajuhiga eesotsas panid ajama. Kui ei ole õige karjajuht kätte saadud siis kari kaasa ei tule. Nii ma siis kolme hobusega koju läksin ning panin esimesed jooksikud kinni. Läksin siis järgmisele ringile. Ja juba jõudis helistada Ahneperest Ivar, kes mainis, et hobused tema maja juures lutserni põllus (segu põld, punase ristikuga). Mainisin, et olen sinna poole teel.

Jõudsin siis sinna sain siis ka karjajuhi kätte ning veel ühe noortest hobustest ja hakkasin kodu poole tulema. Tamme talu teeotsas, jõudis siis karjast see viimane osa, mis raskelt ennast kinni annab.

Tänase õhtu korraldasin juba nii. Teada olevalt need hobused, kellel allergiaga probleeme, ning kehakaalu tõus meeletu. Panin ööseks sisse ja heinadieedile.

Allergia Katariinal valmistab rohkem muret. Ma ei taha sekkuda ravimitega ja leian, et parim ravim on ära hoida. Lihtsalt vähendada ristiku sisaldusega sööta.

Eile tegin siis ühe karjamaa suureks, kuhu jääb nüüd sisse ka meie teraviljapõld odraga ja ohakaga (viimane on ülekaalus). Hiljaks jäänud vilja võtmisega ja vihmaste ilmade tulemusel longusid odrapead osa on ka maha pudenenud. Lasen nüüd selle maa hobustel ära süüa.

Täna panin siis viimase 10 eurot autole kütte rahaks. Mõtisklen, et kuidas saavad võistlusspordile pühendunud hobusekasvatajad hakkama. Kui mina oma 10 hobusega. Kas minu turundus lonkab.

Missugune peaks olema turismi alane turundus. Homme õhtul istun lastega maha, kuulan ära missugused rahad neil kooli vaja ja millised rahalised vajadus mul oleks (eelistan autokütte rahasid ja lõppemas on kindlustus). Tänan õnne, et mu valik osutus säästlikule autole, oleks mul kütte ja rahaõgard auto. Oleksin ammu oma palga ja sissetulekute juures maha müünud.

Praegu euro kursi juures ei oska isegi planeerida, vahel tulevad ootamatud väljaminekud. Pesamuna ei julgenud rääkida, et neil on klassi ekskursioon Roccal Maresse Vabaõhu muuesumisse. Selle maksis kinni Anete, hea seegi, südant liigutav moment. Kui palga päev maksan talle tagasi. Ohkama paneb... kurvaks teeb meele, tahtsin tänavu aasta reisile minna, kuid jätsin ära, mul ei tekkinud sellist sobivat raha, et sellega reisile minna. Olen selle pärast väga kurb.

Viimane nädalavahetus.

Ei olnud ühtegi ratsutajat, egas midagi, siis tegelesime ise lastega hobustele trenni tehes. Mina käisin pikemal matkatuuril kestuseks oli see 7 tundi. Ühtepidi oli see hobusele ja koerale uudseks kogemuseks. Kohtudes Keo külas ühe hobusekasvataja koplis oleva noore tori täkuga. Kuna see meid märgates hakkas ta kohe möirgama. Leidsin, et parem on aiast kaarega eemalt minna. Nii tehtud, metsast läbi saanud sattusin kogematta oma abikaasa kunagise töökaaslase maja taha, kes hetkel aias toimetas ning suhtlust alustas. Ja ennäe imet, et ei küsinud kust kandis, teadis kohe, kes olen. Nati oma aega sinna kulutanud, jätkasin oma teekonda. Ega ma siis raatsinud mööda põlde, pidasin paremaks ühe nurga otsemaks teha, kuid jah sattusin padrikusse, kuid hobune, kellega teekonda alustasin oli vahva.

Sealt välja saades, leidis koer kähriku, keda ta siis hoiatas oma kileda haukumisega, et ta ei tohi ennast liigutada, nii kaua kui ma seal läheduses püsin.

Varsti ületades Järvakandi maantee, jällegi toredate ja jutukate inimeste suhtlemisse. Kus siis koer demonstratiivselt kihutas ühe kassi kase otsa. Õnneks oli see naabrite kass.

Edasi kulges sealt juba teekond Lellaperre, kus siis suurel heinamaal, kari Laiapea perele kuuluvad noored hobused söömile pandud. Kus siis hobused minu mära häälekale tervitusele uudistama kihutasid. Mina muidugi, kohe teises suunas, et ei tekiks kohtumisel sellist probleemi, et keegi paneks kedagi paika. Jube kisma oleks tekkinud.

Edasi kulges mul metsaseiklustega, aga seda ma ei viitsi eriti jagada. Sinnamaani oli ok, kui tee ääres sõi noorkari mustavalgekirjat mullikad. Mullikad teatavasti on uudishimulikud.

Edasi kulges mu teekond Ohekatku külla, sealt Kehtna veehoidla juurde ja sealt sillast üle ning lõigates teekonna nati lühemaks siis Kehtna põldusid mööda Põlma tuuliku suunas.

Kuidas edeneb meie eesti tõugu täku koolitamine. Kuna ta alles nooruke poiss, siis oleme teda pigem harjutanud esialgu karja juures päitsetega ning siis Tassaga koos päitsetest talutamisel. Mul on vaja nii kaugele jõuda, et Lipton usaldab koos minuga tulla juba metsa, et ta saaks aru, kui lahe on koos inimesega liikuda maastikul. Mulle teeb hetkel head meelt, et Lipton omab kahte sõbrannat, kes talle vahel tuge pakuvad, kui tal raske on (ema igatsust põeb).

Eile siis pärast platsi trenni Tassa ees ja mina Liptoniga käe kõrval metsa väiksele jalutuskäigule suundusime. Paar korda oli sellist hetke, kus tahtis kohalt tõmmata, kuid sai kohe aru, kes siis peremees olukorras on. Hobune peab oskama ilusti käe kõrval käia, ei tohi tormata, eeltöö teen enne käekõrval. Tulevik on selline, et sellest peab saama tõu täkk.

Kas selline töö on isetegemine...?

Ammu mõlgub talu sildi tegemine ja selleks isegi üks palk pooleks saetud. Täna hommikul enne tööle tulekut kohvi juues, mõtteid mõtiskledes, leidsin, et see idee, mida pakkus mulle tuttav, siiski ei meeldi. Küllap küsite miks...?

Tahan ise teha, õppida juurde nippe ja uusi tööriistu oma tegemistesse kaasata. Ja ma ei vaja kellegi teise eest ära tegemist. Tahan ise lihvida oma talusildi, pooleks lõigatud palgina.

Olles juba maitsta saanud isetegemise vilju, siis enese hinnang oma tööle on suurepärane. Meeldib puidutöö.

Eile võtsin maha liigset võsa, mis kippus juba heinamaale kasvama. Iga kord, kui ma midagi alustan, vaatan enne objekti hindava pilguga üle ja siis võtan selliseid, mis takistavad normaalsete ja väärtuslikel puudel kasvamist.

Sae müra tõi isegi lapsedki kaema, et mis mul jälle teoksil. Ja nende lõpp hinnang oli lihtsalt suurepärane. Muidugi, mul jätkus neid pealtvaatajaid kuhjaga, hobused omakorda karjamaa väravas, kuna tegutsesin nende läheduses, siis soovisid näha, et mida teen.

http://fotoalbum.ee/photos/eli4/sets/818809?page=15&seek=13

2009. aasta pildid KT ja NK laagris rõõmu valmistamas. Kaasosalised Maiu, Kati, Kellukas ja pesamuna Amanda.

Hommikul lükkasin hobustele ühe rulli heina, mõtlesin, et kogu aeg rohelise peal olnud. Ehh, tühi töö, asi läks hobujalgpalliks. Möll kestis niikaua, kui rullist oli ainult riismed. Vaatepilt oli lihtsalt köitev, et unustasin pliidile kohvi vee keema.

Heinarull karjamaale veeretatud, hõikasin kamraadid heinale, ja esimesena asutas ennast rulli suunas liikuma Tassa. Ja tema ka esimesena koha jõudis, teised jätkasid söömist. Siis kui üks kord Testemona märkas, oot, kas miskit toodi meile.

Tassa hakkas kohe rulliga maadlema, kõige pealt sügas, siis peaga tonksas, see veeres. Innustus selle liikumisest, kus siis läks madistamiseks. küll esikapjadega küll tagakapjadega. Kui teised kohal, läks asi veel hoogsamaks, kes peaga, mõni katsetas hammastega, asi läks nägude tegemiseks (rivaalitseti, vaja oli selgeks teha, kelle kord on rulli liigutada). Herta vaatas kõike seda toimuvat möllu apaatse pilguga. Vahe peal ennast kaarutaja raami vastu sügamas käies. Väga aktiivsed olid Tassa, Testu, Lipton, Teeb, Eeva-Lotta, Amanda see püüdis suurte jalgade vahelt rulli enda valdusesse saada. Väike aga suure hingega. Kui madin vaibus, siis pool karja kasutas rullist maha jäänud heina juba mõnusaks uinakuks.

Vahe peal meenus mu kohvi vesi, käisin tegin kohvi ja tulin siis tagasi karjaaia juurde vaatama hobuste mõnusat uinakut. Mulle tundub, et mu hobused on õnnelikud ja rahulolevad ning üksteisega arvestavad.

Ütleksin üks armsamaid päevasid, mida jälle tükil ajal meenutada. Ka mulle pakub nende vaatemängulised tegevused palju naudingut. Lahe yee....

Sügis.

Selle nädala ilmaprognoosiks lubati vihma ja tormi, kuid tänase seisuga on eesti mereäärsetesse asustatud punktidesse jõudmas ainult torm Katia riismed. Tore, mind see rõõmustab. Mõtlesin, et pean hobused ööseks sisse panema. Õnneks asi läks nii, et ei pea. Täna jälle Tartus.

Uudiseid ka poliitmaastikust...

Roheliste erakond jätkab jälle ilma juhita.http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/rohelised-lukkasid-uue-juhatuse-valimise-edasi.d?id=57535022

Kahju... mina jätsin sinna põhimõttega minematta, mul polnud ühtegi kandidaadi ettepanekut. Reede õhtul lugesin läbi kava, mis päevakorda tuleb. Kõige igavam minu jaoks on erakonna sisesed valimised. Pidasin paremaks toimetada kodus, vedasin 15 käsikäru täit sõnnikut aiamaale. Hea kõdusõnnik, seisnud teine suvi läbi.

Koristamised toas. Urisesin neti teise poole peale, aga põhjusega.

Järgmisel nädalal on mul trimmerdamist, siis võsa ja sõnnik ning organiseerima heinavedu.

Kas on märke eeloleva aasta talvest...

Olen vaadanud, et sipelgapesad on saanud viimase paari kuuga mõne cm-e kõrguse juurde. Kuhja tipud on teravad, mõne ennustavad pähklite järgi... mina ei oska veel mitte midqagi...

Igal juhul mitmest kanalist olen kuulnud, et lubatakse karmi talve, kas tuleb mina veel ei julge öelda.

Rootsi metereoloogid ennustavad taas käredat talve...

http://www.sekretar.ee/?PublicationId=8ee065db-d7bc-4ceb-9742-abbaca4830ba

Uudis.

Eestisse siis keskkonna projekti alusel toodi poola konikud Soomaale poollooduslikke hooldama, eks näe mis sellest välja kujuneb, igal juhul FB-s on väga terav diskussioon algatatud ning kirgi kütab poola hobene.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/soomaa-ja-sookuninga-kooslustele-tulid-appi-konikud.d?id=57382498

Nii ostsin täna peitli ära, mõte tiksub ikka selle lihvija või elektrilise höövli ostmisele.

Vähemalt ühte märkasin Handymani kaupluse riiulil. Mis mulle väga sobiks puidulihvimiseks.... unistan vaikselt...

Otsin hetkel juhutöid, et saaks nati teenida autole kütte raha, et käia Tartus koolis, et saaks kevadeks selle kooli ka selja taha. Ratsamatkadele ei julge ma praegu mõtteid avada, kuna turism on selline, et see tuleb ja läheb. Klient on kes soovivad sügisel ratsutamas käia, hea meelega teeksin seda tööd, aga olen valmis muid pakkumisi vastu võtma. Mõtlen vanuritele abi osutama. Käisin ühte töökohta vaatamas, see ei sobi mulle mitte üks raas. Ajalises mõttes, ma ei suuda 8 tundi päevas siseruumidesse ennast sulgeda. Eks näe uurin veel ja teen ise pakkumisi.

Hommikul sain töölt koju, esimene asi vaatasin hobused üle. Limpsisid hoolega lakukivi väravas, tundub, et nad naudivad täiega uut koplit. Eks on isegi paksemaks läinud. Endalgi hommikuti nende seltskonnas kohitada. Hobune elustab looduspilti elavas kujutelmas. Juba psühholoogiliselt mõjuvad rahustavalt. Kui ma nüüd õhtu eel Tartust koju naasesin, siis esimene asi mis mu pilku tõmbas oli mu enda hobusekari ja selle keskel üks väike murumuna Amanda seltskonnas. Laurale meeldib väga tegeleda Amandaga, samas oskavad ka suuremad hobused Laurast lugu pidada.... ehh saavad ju sügada. Kui ma korraks oma jala karjamaale tõstan on mõni kohe platsis ja teatud kohta ettenäidates , et palun siin on see koht, kust ma tahaks, et sa võiksid sügada. Pauliine on üks nendest, kes seda oskab ära kasutada.

Tänane hommik oli võrratult ilus. Ja Jaan Tätte Ojalaul on üks sobilikumaid laule tänasele päevale...

http://www.youtube.com/watch?v=RgzSyvIXgQM

http://www.youtube.com/watch?v=VACDn7UQ7UI&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=pRpeEdMmmQ0&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=LGtVB4cM-HI&feature=related

Kui mul on sisemiselt raske, otsin oma lemmikpalad ja kuulan neid, kuni olen saanud raskusest üle.

http://www.youtube.com/watch?v=Nwb1tSP4Dlo&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=ez3fggpGZzo

http://www.youtube.com/watch?v=_P5ro5mngHc&feature=related

Tõesti, igas lilleõies on peidus üllatus.

Looduskaitse huvitab, ledsin miskit... loen neid teemasid, mitme riigi omi.

http://www.loodus.envir.ee/

http://www.ymparisto.fi/default.asp?node=89&lan=fi

http://www.naturskyddsforeningen.se/

http://www.bund.net/bundnet/themen_und_projekte/naturschutz/

Luontotyyppien suojelu - ymparisto.fi

Luontotyyppien suojelu - ymparisto.fi

Leidsin täna ühe huvitava lingi.

http://haavakannu.ee/vaimne-ja-emotsionaalne-areng-hobuse-toel-teavet-ifeal-liidu-kodulehelt/

Vahel võib sellised asjad aidata hobustega tegelemisel.

Täna oli siis platsi trenn ja üks metsmatk Aleksandra ja Artemiga. Käisime metsas 2-e tunnisel matkarajal. Kõik läks ilusti, meeldis see, et nende rahulolu. Pärast matka istusid nad ja vaatasid lasipuu lähedusse rajatud koplis nosivaid hobuseid, ühtlasi isega ka kaasa võetud pruukosti nosides.

Mina ise kimasin, korra küla peale, et viia üks sadul remonti. Tassal puudub ju sadul ning lapsed tahavad temaga juba ratsutada. Anete tegi täna talle painutust libisevaga, temal paha komme pead ülesse loopida. Lõpus väsis, siis Anete lõpetas ära. Mina ise olen käinud maastikul, muidu käitub ilusti, aga väsib. Noor hobune väsib, see normaalne, siis peab inimene loomast aru saama. Mitte sundima. Eks mulle kulub hetkel oma loomadega süvitsi tegelemine.

Jätsin see aasta oma hobused paaritamatta. Kuigi pakuti, et võiksin Herta mõne puhtatõulise tori täkuga paaritada, kuid kaalusin sedagi, et ma ei hakka uisa päisa tormama. Olles õppinud Herta hinge elu tundma, siis olen aru saanud, et ta kardab tohutult meilt lahkumist. Teda kuhugi küla peale täku juurde viia ei saa. Mõtlesin, et las olla see aasta. Võib olla, on järgmine aasta mulle parem. Kaalusin seda varianti, et paaritaksin eestlasega, las sünnib ristand, et siis saan kindel olla, kas ta jääb tiineks või mitte. Paar aastat tagasi oli teda proovitud paaritada oli täkuga koos, kuid nii see jäigi, varssa ta eelmine ei toonud. Ja peremees otsustas loobuda, eelmise aasta septembris ma ta siis ära tõingi. Herta on armas, ja näha trennis käiva laste hoolimist Hertasse, siis aina mu enesetunne heldib, näha lapse julget kiindumuse avaldamist. Hertale on tekkinud omad fännid, nii nagu teistel hobustelgi. Herta on saanud aru, kui oluline hobune ta on meie juures ning igal ajal näitab ta oma tugevaid omadusi, mis teevad temast ühe toreda looma.
Õnneks on Herta kabjad paranemas. Pidev värkimine on andnud hea tulemuse.

Õhtul istusin minagi lasipuu juures ja vaatasin, kuidas hobused korda mööda paarikaupa lakukivi käisid lakkumas. Mõned tegid õhtust tualetti omavahel. Ohh, mõtlesin, kui armsad nad on, kui nende heaolu on täidetud, uus karjamaa annab vähemalt kolme kuu sööda, kui enne lumi maha ei tule. Eks näe, kuidas ilma lubab.

Hopad ruulivad.

Saigi siis hobused lastud uuele karjamaale. Esimesed suutäied võetud ning siis tutvuma piiridega, kus nad asuvad. Ainsad, kes asjasse rahulikult suhtusid olid Kati ja Testu. Teised kimasid nii, et sabad selga visatud ja tormati karjamaa erinevatesse nurkadesse. Kes siis mu hobuste pärast suurt rõõmu tundsid olid naabrimehe ponid. Kus siis minu omad ei viibinud, seisid ja pugistasid (selline häälitsus madalatooniline) hirnumise asemel. Tundub,et püüdsid ennast siis lähemalt tutvustada.

Alati, kui meil trenn seisavad ponid ühe aia servas ja vaatavad üksi silmi, mida teised hobused teevad. Arvan, et tunnevad kadedust, et nende hobustega igapäevasel aktiivselt tegeldakse.

Eile muidu ok päev, eks ka hobustel vahel tujud sellised, kui trenni tehakse, siis on oma kord, kui keegi peaks hobustest korda rikkuma, siis Kati või Teeba annavad märku, kui asi ei ole nii.

Trenni lõpu minutitel ründas mind oma kodumesilane, oii jube ning jõudis oma mürgi kintsu sutsata. Tänaseks on mu reis selline, et see pükste sisse ei mahu. Teine mesilane, aga Kellukat, sain Hele enne seljast, kui Kellukas ehmatusest jooksu pani.

Otsisin küll allergia rohtu, kuid see jäigi leidmata, lapsed oma arvutiga edasi - tagasi liikudes on see kuhugi vahele pugenud.

Karjuse ülesse panek.

Tänane päev möödus mul õues tegutsedes, trimmerdasin aeda, siis pärast läksin karjust ülesse panema. Homme vaja veel mõned postid, ja metsa vedada tsipake karjust, pean ilmtingimatta panema valget värvi. Muidu teist värvi, metsas ei hakka ööpimeduses hobustele silma ja võivad karjusest läbi minna.

Karjuse panekuga jõudnud paraleelselt Raamatu maaga, tulid mind uudistama, naabrimehe lambad, kitsed ja ponid. Ossa kus ponid demonstreerisid oma kappamisi ja pruuskamisi ning puristamisi. Oi küll nad olid innukad ja täis vaimukusi, mulle ette kandes. Ma arvan, et nad said väga hästi aru, et toon neile oma hobusekarja lähemale ja nad ei pea olema siis enam üksi. Saavad suhelda. Loodan, et ei teki aiast läbimurdmise mõtteid kellegil.

Mul hetkel mõned palgid pikkupidi lõhki aetud, nüüd sain aru, et mul veel tehnikaid puudu, et teha talusilti. Varsti hangin endale taldlihvija, siis saab need lõhki aetud palgid siledaks lihvida ning siis tähed sisse meisterdada. Olen puutööst vaimustunud, kaasa arvatud ka lapsed. Vaja oleks veel hankida puu peitel.

Kaks päeva seisis meil maja nurkades tungrauad. Täna hommikul võeti tungrauad palgivahelt välja ning ehitusmehed lahkusid jälle Soome tagasi. Päris hea on vaadata.

Pildid oma koertest, kuidas trenni lõpetamine käib ning mõnust püherdavad hobused.

1.september.

Algas uus õppeaasta, lapsed kooli saadetud. Kolm last alustasin kohalikus Kabala põhikoolis kooliteed, siis vanem tütar aga Rapla Ühisgümnaasiumis. Kunagi ammu olen oma vanematega ise selles koolimajas elanud ning 4 klassi koolis käidud. Armas koht ja meenutused head. Samas uuendusi läbi elanud koolimaja sootuks uue sisu ja välise näo arhitektuuriliselt saanud. Muidugi Aadel saab olema raske, aga milleks selline ,, Raske õppustel, kerge lahingus'' ehk siis hiljem, kui soov kõrgkooli minna, on asi lihtsam.

Viimastel päevadel, kui soovisin siia blogisse sisestada uusi mõtteid, siis jah, kodune nett kustus iga avamis soovi korral sootuks.

Eile õhtul enne päikese loojumist sai veel hobuseid üle vaadatud ning suksud iga üks omal moel ka ennast demonstreeris. Kõik hobused käisid üks haaval ja kui keegi tuli teiseks hobuseks, aeti see kerge kõrvalingutusega minema. Andes teada, et minu kord ja aeg on suhelda oma perenaisega. Hobusega suhtlemine käib mul nii, Tassa pani oma nina mu õlale ja puhus kõvasti, nõudes nii mult musi. OK see selleks, see tehtud. Testu on ka üks kes armastab tohutult tähelepanu, tema hea meelega näitab, kus tal puuk, või mõni kriim, eks siis tegeleme kohe sellega. Testemonale panime teki selga, et ilmad sellised jahedad öösiti ja sajused.

Mul on veel hoone loomade talviseks majutuseks korda tegematta, aga sellega hakkan homme tegelema.

Kurb veel selle üle puhkus sai ka läbi, pean hakkama jälle graafiku alusel tööl käima.

Uus nädal.

Täna trenni tegemas, sai kogetud, et hobustel üksmeelselt sinine esmaspäev kätte jõudnud. Kui ma eksi, siis viimane trenn oli laupäev ja eile said hobused puhkepäeva. Kuid täna pidi tulema veel maastikule minek, kuid see jäi ära mingil põhjusel. Õigemini, need kes soovisid kahe tunnist ratsamatkad ei helistanud ja asi jäi toimumatta. Matkarajast 2 km sai puhastatud maha langenud puudest, õnneks siis kui viimane puu läbi saetud ja raja kõrvale tõstetud hakkas sadama. Hea tunne, et laupäev sai veel valmistatud uus takistus ja pink vaatajatele platsi servas. Ees seisab kopli tegu, kus kasvab rohi paks peal. Tahan, et hobused saaksid veel mingi rasvakihi naha vahele, siis talv nagu lihtsam.

Varbola ümbruses matkates.

Avastamisrõõm on suur.

Veel Varbola puupäevadest pilte.

Varbola puupäevad 10.08.-13.08.2011. aasta.

Virisen viimasel ajal...

Virisema paneb mobiili levi ja interneti ühendus. Kui tahaksin miskit lisada, pean ma maha sõitma kas 15 km või 4 km, et siis blogisse lisada midagi huvitavat.

Ahjaa, intsident Murutar-Vatmani hobustega. Arvan, et iga inimene pahandab südamest, kui juhtumisi teada saades, et keegi annab valet teavet, et nagu jooksus oleksid minu hobused. Kui koju jõudes selgus, et Vatman, Kati oli Ranna Rantsost püütud hobused naabrimehe maadele sokutanud, kus need suure ehmatuse ja sokiga traatidest läbi tormasid ja meie maadele sattusid. Samas Kati arvas, ning jagas Tõnu Raamatulegi teavet, et ohh, küll Margit püüab hobused kinni. Kui minuni inff jõudis, et Murutari tädi hobesed on sinna toodud, ei hakanud ma vaeva keskkööl nägema. Kuna need loomad olid sokis ja segaduses, siis inimese sekkumine oli asjata. Korra proovisime ja siis lipsasid kaks noort ruuna sälgu jälle aeda tagasi. Nii me siis nad jätsime, lootusega, et hommik on õhtust targem.

Raamatu enda jutust oli raske aru saada, kellele need hobused siis kuulusid. Olek oli tal purjune, eks ta tähistas siis suure kirjaniku kuulsusega hobuste maha laadimist ja lootuses, et küll naabrinaine hulkurid kinni püüab.

Kui minu loomad on jooksus olnud, alati Raamat helistab, kuule su omad jälle tema maapeal. Nüüd siis pidin meenutama vanu aegu, Raamat, Tõnu on mugav oskab hästi teisi ära kasutada. Sellepärast on, et meie vahel eksisteerivad talupiirid. Kuna ta illegaalselt võttis maha ka meie metsast puid, siis usaldus ongi piiriti paigas.

Võõras loom Tõnule kätte ei andnud ja jooksis pea laiali otsas siia sinna, kuna suurema ristandi ta sai kätte, siis väiksem loom oli segaduses. Parimaks osutus mu hea karjakoera oskustega Pipi, kes saatis hobuse ilusti haukudes naabrimehe piirini, sealt edasi teadis loom küll kus asus teine hobune.

Vatmani tädi, aga mainis oma blogis, et saatsin koerad tema ja Ande Arula hobustele kallale. Tundub, et karjakasvatusest ei tea Vatmani tädi veel tuhkagi, sellel alal on tal palju õppida. Olen 15 aastat 4 koeraga karjatanud lehmakarju ja tean hea karjakoera väärtust. Isegi krantsist on võimalik head karjust saada.

Mul teine koer on collie, kel juba vanust 11 ja enam hoovi väravast eriti kaugele ei jookse. Vanadus on teinud ta tasaseks ja on andnud rohkem tegevus vabadust noorele koerale. Veel hoovist rebaseid ja teine kord kui omad hobused on tahtnud hoovi tulla, siis collie haukumisega on suutnud hobused hoovi jooksmast eemale hoida.

Vatman, aga kirjutas blogis, et ma nagu suur kurjategija kes ässitas koerad kallale tema hobustele ei süüvinud üldse asjasse vaid pani kirja nagu kuulis. Oskamatu inimene, minu jaoks on ta nati nagu linna vurle, kes igat asja kohe üle võimendab.

Kurb tunne valdab.

Kuupäevad lausa jooksevad silmade ees, alles see oli, kus ootasime lastega pikki silmi, et saaks koolivaheajale, kuid nüüd, vaatan iga päev kuupäevasid, et augustilõpp läheneb hirmsa kiirusega. Kurb... kurb... kurb... algab jälle kool ja siis on selline kiirus, et palju tööd langeb minu õlgadele. Meil on veel ehitus majas pooleli, eks ootame, et saame sellega ühele poole, et siis uuel aastal võtta uued asjad tegemisele. Mõte tiksub peremajutusega avalikusesse astuda. Hetkel puudub pesemine ja see on vaja juurde luua.

Mõningad probleemid on veel päeva korral loodan, et needki lahenevad.

Kuid ühest asjast ei suuda ma ei üle ega ümbert minna on ponitäku surm. Lootsime lastega nii väga, et saame suvel juba matku juhtida. Oli juba oma arengult nii kaugele jõudnud. Käis ilusti sadula all. Kuuletus hästi, probleeme ei olnud, aga kui olen jälle üksi, tekib kohe jälle mõte, et miks see juhtus ja mis oli selle põhjustaja. Raske on sellest teemast üle saada, kuigi loomaarst lohutas, et sooltekeeru vastu ei saa keegi seista. Ei suuda ma sellest lohutusest üle saada. Pigem selline olukord tekitab veel suuremat kontrolli loomade üle. Iga kord, kui ma loomad saadan uuele karjamaale, pigem istun või leian endale mingi tegevuse, et jälgida neid.

Muidu jah on ok, loodan, et sellel aastal saan ka talunimega sildi ülesse panna. Tegevust jätkub, ootan millal saan valla raamatukokku minna, et saaks uusi pilte siia laadida.

Viimase nädala lõpp.

Ehheee, nii lahedat ja romantilist nädalavahetust pole pikka aega tunda saanud. Kui on kuhugi vaja perega välja sõita ja vaja kaasa võtta ööbimis varustus. On see ikka piisava kannatuse ja proovile paneku aeg. Sõita kuhugi loodusse, kui osa inimesi tormas linna ,, Vabaduse laulu'' kuulama, siis mina eelistan loodushelisid rahvarohketele üritustele.

Nii see saigi teoks. Esimene koht kus siis maandusime oli Niiby küla, kus elab mu ema koos õelaste Sanderi ja Sigridiga. Sinna jõudmist ning väikse eine võtmise järel suundusime siis ühises meeleolus juba Dirhami. Kus siis vennas oma paadi kärult lastega merre toimetas ja kõik huvilised oma sõiduoskusi proovida. Õhtul sai siis süüdatud lõke, eks muidugi unustasin, et paljud osalesid ujumises. Mina seda ei teinud, minu jaoks oli vesi jahe ja sinna sisse nagu ei igatsenud.

Öösel, kui lapsed telki pugenud ja kuu taevasse tõusnud, käisime abikaasaga käsikäes mööda liivast randa ja kuu ereda valguse ning helendava lainetuse helina taustal Dirhami sadamas vaatamas, kas on hommikul kellegil kalastama minna. Meie peres on kolm vaimustust tekkinud, hobused, puutöö ja kalastamine. Mina kalastaja pole, eelistasin käia metsas marjul, samal söötsin siis kohalikke sääski, mis lausa parvena ning väga õela verehimuga trügisid mütsi alla. Puudust polnud ka puukidest. Neid leidsin ohtralt, küll telgist kui ka riietel ronimas.... Jubee minu jaoks.

Bioneer - Esimene loomade nahahaiguste spetsialist Baltikumis sai diplomi

Bioneer - Esimene loomade nahahaiguste spetsialist Baltikumis sai diplomi

Järsku läheb vaja.

Ongi üks nädal jälle läbi saamas. Kuid mälestused Varbola puupäevadest piltide peal jäävad kauaks meenutama, kõigest toimunust. Loodan lähimal ajal ka uued kaadrid koha peal tehtust siia üle kanda.

Ikka meenutuseks kiidan RMK poolt rajatud telkimis ala. Miks mulle see meeldib? Kaev, kust saab vett pumbata, ei pea kuhugi kaugemale vett otsima minna. Olles iga aasta seal külastajaks olen kogenud, et selle koha kasutus on laiaulatuslik ja väga suure tuntuse leidnud.

Olen vist ikka mõtetes selles Varbola metsades ja puupäevades. Tagasi tulles käisin korra metsa alla kiikamas, et sealt tuua mõned seened. Meie kandis on see aasta vilets kasvuaasta.

Lõppenud siis Varbola reis selja taga.

Olin seal juba teisipäevast. Mulle meeldib RMK poolt rajatud telkimis ala. Tunnistan, et see paik on leidnud suure kasutuse. Isegi väliskülalised tulevad korduvalt sinna tagasi, et oma ööd selles rahulikus metsatukas veeta telgis, või siis karavanis.

Kahel ööl veetsid tsehhid, siis olid muid külalisi. Tutvuda uute inimestega päris põnev.

Varbola puupäevad juba 15-ndad.

Enne teeleminekut kabjad korda.

Pühapäev ja 31. juuli.

Enne kui kodust hommikul lahkusin, käisin veel Hertat vaatamas, põsk paistes haava ümbert. Haavast endast nõret jooksmas. Palusin lastel täna teda rohkem silmas pidada, et kui ilm väga palavaks läheb, siis peab sisse tooma. Mulle ei meeldi haavad mis tekivad augustikuus... ptui, ptui, ptui kolm korda üle õla. Pean silmas, et augustikuus kipuvad haavad halvasti paranema. Ja siis seda rohkem peab seda silmas pidama.

Muidugi kärbsed olid ka selle ümber.

Mõtisklus laagri korraldamises erivajadustega noortele.

5-6 liikmelise noortega peab olema üks eripedagoog, kes jagab teadmisi ja kogemusi puudega noortega tegelemisel. Erivajadusega noortele korraldavas laagris ei saa kõige lihtsamalt läbi. Eelnevalt peavad olema kõik inimesed läbinud mingi koolituse, kes seal mingit osa tegevusega etendab. Igas asjas peab olema ajagraafikus kinni pidav ning organiseeritud tegevus. See tagab laagris korra ja distsipliini. Eelkõige on vaja oskustega ja tugeva empaatia võimega isikuid, kes valdavad häid kehtestamis oskusi. Et võtta mingi teatud arv noori, kellele pakkuda mingit tegevust ilma ajakavata väljub asi varem või hiljem kontrolli alt. Eks mulgi teatud kogemusi tekkinud, kuid tänan, et oskasin olukorras kontrolli ja tasakaalu leida.

See nädal jälle läbi saamas.

Vahel mõtlen, et miks oma karjas hobused sisse ostetud hobustesse ikka vaenulikult suhtuvad.

Täna tegi Teeba - Hertale liiga. Õnneks jääkott sügavkülmikust aitas palju ja haavale aerosool mis tekitab haavakile. Käisin veel 21 paiku vaatamas, et haav oleks ilusti.

Peaksin viima Herta paaritusse, kuid kas ma jõuan seda teha. Kui 10. augustil hakkab Varbola puupäevad. Siis on vaja neid hobuseid kes sadula all just käivad. Eks kaalun ja pühapäeval ütlen oma sõna.

Üks hein on praktiliselt nüüd maha kantud. Võiksin olla kellegi peale pahane, aga nüüd otsustasin midagi sellist. Aitab sellest teemast, kui ei sobi tulla heinarullima ja leitakse igat sorti vigu, probleem selles, et suve alul mainiti mulle, et miks ma ise teen, ostku ta käest heina. Siis minu sooviks on järgmiseks aastaks endale isiklik heinapress hankida. Teen siis ise oma perega heinad valmis. Mainin, et kui minna ostma heina, võetakse kallis hind ja siis pean otsima veel transpordi, aga miks ma pean ostma kodust kaugelt heina, kui ma saan ise teha, vaja ainult rullimis teenus kinni maksta.

Eile selline juhtum, vean igapäevaselt autos kaasas bensiini kanistrit valmisseguga saele. Vahel, kui mu arvestus auto paagis oleva kütte osas viltu veab, siis olen kasutanud äärmises olukorras seda. Mis siis juhtus...? Unustasin koju, kodus ma tõstsin selle nii, et ma ära ei unustaks autosse tõsta, kuid jah seda ma ikka tegin. Sain juba Rapla lähedale, kui auto kummaliselt käituma hakkas. Haarasin esimese 5l plastkanistri ja Rapla suunas jalutama, ma loobusin mõttest teisi autosid hääletada. Kuid korraga üks auto WV Golf peatus ja küsis, kas mul sai küte otsa. Vastasin jah. Kohe pakuti abi, mul oli ülimalt hea meel. Viis esimesse bensukasse ja tõi auto juurde tagasi, tänusõnad südamest. Olen ühekorra jäänud tee äärde nii, et kus pole ükski auto kinni pidanud. Pidin kutsuma venna appi.

Eile siis sai käidud ülepika aja Raikküla ringil 2-e tunnisel matkal. Enne koju jõudmist saime korraliku paduvihma kaela. Ega kuiva kohta polnud kuskil. Riided märjad ja jalatsid lirtsusid ikka selliselt, et nagu oleks veest läbi käinud.

Viimasel ajal on hakatud jälle aktiivselt käima ratsutamas. Küll platsil, kui metsas matkamas.

Ootan oma puhkust ja Varbola puupäevi.

Jätkuv heinatöö.

Alustasin siis täna uue heinamaa niitmisega. Loodan selle rullida. Üldiselt kuivab see hein juba kiirelt. Ilmad on nii lämbed ja viimati siin kandis padukat kallas alles eelmine nädal. Lubatud kolmapäeva padukas ja äike jäi seekord ära. Kuna ma olin ekskursioonil Tartus. Minule tähendab reisile minek kibedal heinaajal vastumeelne mõte. Lootsin ilmajaama ennustusele, et kolmapäev tuleb sajune, aga hoopis ilm vedas mind alt. Muidugi lennundus muuseum ja botaanika aed käimist väärt. Ma polnud nendes kummaskis kunagi käinud, siis see teeb ka head meelt. Ainus asi mis tagasi teel mõtlikuks tegi oli umbne buss, vähe seda õhku sees oli.

Lapsed teevad usinalt trenni, egas miskit pean siiski tegema sammu selles suunas, et lapsele võistleja litsents hankida k.a. mõnedele hobustele. Kui panna kõik rahadesse, siis muutub see asi päris kulukaks, aga lapsele tuleb seda võimaldada. Samas annab võistlus kogemusi ja arendab ning saab kogeda kaasvõistlejate kogemusi ja oskusi.

Edasi ja ikka edasi...

Yess.

Ma ei tea, mis mind rõõmustama paneb. Olgugi, et selle aasta vihm on rikkunud mu plaanid heinatööks. Täna vedasin eile kokku riisutud heina hobustele karjamaale. Hiljem mõtlen, siis ülejäänute heinavaaludega mis saab.

Olen aru saanud, et selles elus peab olema valmis taluma raskusi. Olen kogenud aastaid, et raskustes jääda tänulikuks. Juhtub alati imesid. Mul on vaja veel niita 12 ha heinamaid.

Hea meel on veel, et see aasta olen saanud lastega ja mõnede heade tuttavatega heina hanguda. Teen veel see aasta lahtist heina.

Anete käis eelmine nädal laagris. Ja sai sellest oma kodus tegutsemiseks palju indu.

Eile tahtsin Herta panna looreha ette, kuid parmud takistasid. Kui ma nägin eile hobuseid karjamaal meeletult jooksmas ning kui nad mu juurde tulid, siis märkasin parvena parme ja tohmuseid hobuste ümber tiirlemas.

Ja siis ütlesin, et sellest riisumisest ei tule midagi välja ning siis looreha sai traktorile taha haagitud. Paar tundi ja sobiv arv vaale kokku tõmmatud. Aade istus looreha istmel ja ma ise juhtisin trakat.

Täna tegime trenni, eile pingutasime, et saaksime neli suurt traktori kärutäit lakka vedada, et saaks sobiva koguse heina.

Vaja on veel 6 traktori kärutäit, siis ok.

Eile jah, venis meie heinatöö päris pikaks.

Ahjaa, loomad ja linnud on ikka lahedad. Hommikul mõtlesin heinalakas lihtsalt pikutada ja mõnuleda. Ja siis vaatasin, et mu lemmik kukk Prints klugistas õrnalt noortele kanabeibedele ja meelitas neid enda valmistatud pessa. Kõige naljakam oli see, et rajas pesa laste lähedusse. Kui juba noored kanahakatised siis usaldasid vanema härraskuke kutsele järgneda. Vaadata õnneliku näoga kukke, kes siis kaifis, et seekord miskit on ta saavutanud. Kuna noorem kukk valitseb terve kanakarja üle, siis vanal kukel ei ole enam sõnaõigust. Mul oli ka hea meel, et Prints sai millegagi hakkama ja sai olla tema ise.

Alanud päev oli mul kannatuste rohke. Peavalu, mille sain eile traktoriga heina niites. Tuul puhus otse kuklasse, jahe ilma sundis mind selga haarama soojema sviitri.

Hommik algas jah, kehva enesetundega. Alustasin siis Aadega metsas ratsutamist. Peale esimest metsaringi hobustel sain tagasi oma tervise, kuid mitte sellise, millega võiks olla rahul. Pidin minema heinamaale riisuma hobusega, kuid siis tuli kaks järjestikust telefoni kõnet. Kus siis sooviti metsa ratsutama minna.

Loobusin siis täna heinatööst. Homme pean ilmtingimatta saama selle heina kokku ehk siis lakka hangutud.

Reedeks lubab jälle sadu. Suht vastik suvi, mis ei lase mul korralikult keskenduda heinatööle. Eelmine aasta oli minu jaoks norm.

Viisime neli hobust metsakarjamaale enne kui ma tööle kimasin käisin neile veel suhkurt jagamas, et neile teada anda, et nad on mulle vajalikud ja ei peaks seda teguviisi pahaks. Hobuste eraldamine karjast mulle ei meeldi. Tunne on siis kehvapoolne, nagu rebiks karja sisekliima lõhki. Tegelik soov on mul selline, et vähem hobuseid ei tekita lihtsalt loodusele kahju. Muidu kui 10 pead sinna peale lasta, kipuvad noortele mändidele liiga tegema.

Tänan oma hobuseid südamest ja tänan südamest kes täna ratsutamas käisid, tervenesin tänu kolme kordsele metsas käimisele peavalust. Hea meel korda läinud tegevusest.

Hommikukohv ja päeva plaanid.

Hommikul varaselt ja juhtumisi olles esimene, siis panen pliidile poti veega kohvi jaoks. Mu majas puudub kohvimasin. Keedan hommikukohvi pliidil. Lapsed joovad ka, kuid täna hommikul olin ma üksi ja otsisin seltskonda. Kõige pealt läksin uurima, kuidas läheb hobustel. Ehee Herta seisis mõtliku näoga jootmisvanni juures ja mõtles millegi üle sügavalt. Kiikasin siis üle aia ja vanni serva, et ei olegi, vedasin kaevu juurest vooliku vanni ning enne avasin kraani vee jooksmiseks. Istusin siis kohvit mõnuga juues ja oodates vanni täitumist. Teised hobused, kes tukkusid oma seltskonnaga eemal tollest kohast, märkasid, et ma miskit toimetan. Alustasid ka tulemisega siis minu suunas.

Sellised iga päeva hommikune tegevus hobuste juures on nii mõnus ja üllatuste rohke. Hobune on ühtepidi uudishimulik, ta tahab teada, mida sööb või joob perenaine. Siis vahelduva eduga nägusid tehes.

Vann vett täis lastud jalutan juba kohvi tass näpus toa suunas. Jagades siis koertele ja kanadele söögi ette. Oiii, kui kiirelt kõik jooksevad, kui näevad, et toitu jagan. Natuke aega istun ukse ees trepil, et osa saada nendegi seltskonnast. Tegelikult viibides alati iga loomaliigi juures niimoodi, saan ma aru, kas nad on terved või miski vaevab neid.

Iga päev jätkub imetlemist kuke hoolitsust kanade suhtes. Meil inimestel on sellest linnuliigist miskit suhtesse võtta õpetlikku. Kui kanaemadel tibud olid, kuidas kukk aitas kanaemal poegi soojendada.

Sellised hetked on südant ja meeli liigutavad hetked.

Kõige viimaseks jätan toaküüliku Tutt-Saba, kellele siis tõin võililli, mida ta siis kohe krõmpsutama hakkas. Ja mul selleks ajaks tass poole peale joodud oli. Mulle meeldib juua kohvi mõnuga, kuid olulisi tegemisi toimetades.

Hein, hein, hein ja veelkord hein. Mina pole veel heinatööga lõpetanud, alles algus. Kuna tehnika millega teen on küll ökonoomne, aga vajab eelnevalt putitamist ning sisse töötamist, kuna talve ajaga kipub miskit järele andma.

Niidukil sai vahetatud rihmad, esimesed mis ma tõin osutusid suureks ja pidin seetõttu uuesti käima ringi vahetama.

Tahtsin eile miskit kirja panna, kuid ma ei suutnud.

Aeg on kiire olnud, alustasin eelmine nädal vaikselt heinatööga.Kolme päevaga suutsin siis 1,5 ha maha niita. Minu jaoks nöökis niiduk nii kapitaalselt, et võttis isu õhtaks heinatööks ära. Pika palumise peale siis abikaasa lõplikult ka ära neetis, muidugi pidin käima Raplas, et tuua neete, terasid ja sõrgu jne. Mõningad asjad teen ise.

Söödast on mul valmis silo.

Eile sai siis teine koorem heina lakka ja maas on veel ühe koorma jagu. Täna peaksin jõudma veel 0,5 ha kaarutada. Kuid kindlalt ei riski, kuna ilm väljas on jahe ja pilves. Vaatan päeva poole.

On asju, mida ma ei suuda hetkel üldse rääkida, hinges valitseb lein. Kaotus poni näol, keda ravisin ja üle eile uuele karjamaale lastes koos karjaga sai ta minu teadmata tiirud. Siis selle tagajärjel veel sooltekeeru. Ma lihtsalt ei suuda rohkem edasi rääkida. Olin ise juures, looma surm kellesse kiindusin veel rohkem, kui ma teda ravisin. Kuigi eile hommikune kõne ühele tohtrile, kes ütles, et sooltekeeru puhul muu ei aita kui magama panek. Ma tegin kõik mis suutsin... käisin tõin veel ühe rohu, mis näitas, et selle rohu süstimisest kasu ei olnud. Kõike siin detailselt kajastada ei taha, elasin seda lihtsalt rängalt üle.

Eilen päivällä vierailes minun eno tyttäreni Kadi oman pojan Rolandin kansasi. Teivat monet kuvat ja vietivat monen tunnin meidän luona huvitavan aikaan.

Siin nad on siis. Kadi ja Testemona ; Roland ja Kelli - Kellukas.

Inernet, digilevi ja muud mugavused.

Me ei kujuta ette igapäeva elu ilma mobiilita ette, palju asju saab ajada korda, võtta ainult üks kõne ja ongi asi korras. Kui see peaks alt vedama ei oska keegi selle kohta anda mingit kohest vastust, miks see nii juhtus.

Internet... eks on neid kes ilma selleta enam ei saa, kuid saata elektroonselt kirja on see mugav ja mõnus. Kui see aga mingil hetkel alt veab, kas peab hakkama igat suhtlust kontrollima. Tegelikult ütlen, eilseks panid ühed inimese aja kinni. Omaarust saatsin nendele tagasi sideks kirja eelmine nädal varakult vastusega tagasi, kuid jah nad väidavad, et ei saanud mingit kirja. Keda uskuda. Vaatasin siis, saadetud kirjade kausta, kuid seal kajastus, et olen, aga kuhu kadus saadetud kiri...?

Sama nali digilevi, kui vähekenegi ilm muutusi teeb on ka teleka pilt kehva... milleks oli vaja üle ühtsele digilevile, ainult välja mõelda, kuidas inimestelt rahasid välja meelitada.

Pahandama panebki, et müüakse tooteid mis on jäetud rasketes oludes testimata siis kui käes jamad ei taha nendega tegeleda ainult eraldi tasu eest

Sama ka mobiiliga, kahtlustan, et selles maailmas mobiililainete võnked on levikutega sellised heitlikud, miks muidu hakkab sissehelistaja korral teleka pilt võbelema. Nii see on, järgmine nädal käin oma 7 aastat vana mobiiliga remondi töökojas, lasen uurida, kas vajab see tehnika ime vidin puhastamist.

Eilse päeva seisuga võtsin hoiaku, et iga kord kliendiga suhtlemisel küsin kontakti ja siis küsin ise isiklikult üle. Enam ei usalda tehnikasajandi imevidinate korraslolekuid ning kliendi siirast huvikindlust. Ok, see selleks

...

Eks aeg juunikuus jookseb väga väga kiirelt, et siia kiigata ja miskit edasi kirjutada, pole aega. Samas ei taha tühjast ja tähjast kirjutada. Mõni päev on möödas, kui alustasin uue raviga ponil. Tunnistan, et jätsin valuvaigisti andmata. Proovisin ise ehk siis maitsesin ning vaatasin, et ega valuvaigisti, mis oli mõeldud, kui loom põeb laminiiti. Kuid ma teadsin juba tegelikku põhjust, tegelik probleem seisneb külmetumises ja märja värske rohu söömises. Sel ajal, kui ma koolis Tartus oli, ei pööranud lapsed sellele asjale tähelepanu, et Moorits peaks ööseks sisse viima ja heinu andma. Ja hoidsid koos teistega väljas. Siis kui tagasi tulin märkasin, et asi oli tõsine. Kõrge palavik ja vedel roe (määrdunud saba tunnistajaks). Alustasin koheselt antibiootikumi raviga, anda hobustele valuvaigistit või inimrohtu kõhulahtisuse korral võib asi viia vastupidise tulemuseni (asi võib lõppeda surmaga). Soovitus, kes keemiat ei tunne peab arutama asju vetidega, pidasin aastaid küülikuid, kes on kõige õrnemad loomad ravimisele. Igat asja peab enne kaaluma ning sõltuvalt haiguse kliinilisest pildist ja kulust peab tegema väga põhjaliku otsuse. Nõuka ajal, sohvoosis tegutsevad loomaarstid ei olnud sel ajal eriti huvitatud küülikute ravist, siis pidin paljul juhul ise praktiseerima teoreetiliselt kättesaadavatest raamatutest. Sellest, miks mul sügav huvi veterinaaria vastu. Aidata loomi, kui neil on probleeme. Rõõmustan alati siis, kui loom on täielikult tervistunud. Muidu on nii, kui on asi väga kriitiline, siis kaon mõneks ajaks oma probleeme lahendama ja enne ei hakka rääkima, kui ilmnevad sellised tunnused, mis mind rõõmustavad.

Poni uriin oli norm värvusega, ekskremendid sellised nagu olema peavad. Täna tundsin kergendust, söögiisu on paranenud, joob. Nüüd oleks vaja täiendavalt anda juurde elektrolüütidega rikastatud sööta = parandab ainevahetust ja annab juurde kõhulahtisusega kaotatud sooli ja mineraale.

Päev peaaegu möödas.

Korra päevas teen ringkäigu karjamaal, kus hobused praegu söövad. Huvitavaks nähtuseks on see, et enne süüakse ära ristik, siis läheb orashein edasi juba valikuliselt.

Mooritsa viin seltskonda ainult paariks tunniks, kuna pean päeva ajal maja juures rohtu andma ja süstima. Kuna kehakaal on langenud, siis ei taha vihmaga ööseks välja jätta = võib külmetuda.

Söödaratsiooni võtsin 3- 5 pätsi sepikut või saia. Üle eilne vereanalüüsi tulemus näitas, et valgu tase on kriitilises seisuses. Olen tekitanud ponile sellise olukorra, kus sööt paneb teda tahes tahtmata vedelikku rohkem tarbima. Ja et ta ei tunneks ennast väga eraldatuna, siis käime karjamaal, teistega suhtlemas.

Kui ma ta jälle koju tooma läksin, siis Mooritsa lemmikmärad tulid väravasse saatma (hetkel kaks mära indlevad). Pika pilguga vaadati igatsevalt Mooritsale järele. Koju minnes oli mul tunne, et peaksin poni sülle võtma, sest käik oli vastupunniv ning tõrkuv. Kuid jah oma jala peal ikka koju saime. Kus siis ootamas kuivad heinad ja rohuports nii süstimiseks kui ka suukaudseks annustamiseks.

Vet. laboris arvati, et järsku on laminiit, mul puudub selle haiguse suhtes mingi kokkupuude. Kuid minu kirjelduste peale, siis ikka ei osatud kindlalt öelda, mida põeb. Kuna vereanalüüsid mis ma viisin ei andnud seda välja.
Ootan juba homset, ahjaa, mul veel kohustus naabrimehe kitse lüpsmas käia. Eelmine nädal olevat näpu purustanud ja ta ei saavat ise hakkama, ehk siis oli õmmeldud.

Eilne käik linna oli asja ette.

Üsna palju sai maha liigeldud, kuid tunnistan, et nii palju, kui mul liikluses rattaga tuli ületada ristmikke ei kohanud kordagi ebaviisakaid liiklejaid. Pigem kohati tänasin viisaka tee andmise eest juhte.

Vereproovi viisin Västriku kliinikusse, tunnistan ma ei tea, kas Rapla lemmiklooma kliinikus ka sellist asja tehakse, ei tea.

Otsisin sobivat valuvaigistit ponile ehk siis kliinikut, kus see võiks müügis olla. Isegi Nõmme vet. kliiniku asukoht oli minu jaoks üllatav, peaaegu Pääsküla külje all. Lõpuks saanud sobiva ravimi, siis kimasin läbi Pääsküla Liiva jaama, oodata oma rongi ning alustada tagasi teed. Ja teha kiiremas korras esimesed süstid Mooritsale. Täna ei oska veel kommenteerida, käisime korra karja juures, praegu on sees, kuivad ja närvutatud heinad ees. Õnneks kõht hakkas läbi käima, juba eelmise nädala lõpus vaatasin,et ei miskit tee.

Täna on jah juba mitu korda ja silma all teinud, siis mu kahtlus oli ikka tõene, et kõht ei käinud läbi.

Mured on kohe looma tervisega. Tavaliselt olen ma skeptik, kes enne palju ei räägi, kui täheldan, kuidas loom paranema hakkab. Veidi aega ja kannatust.

Suvistepüha teine päev.

Eilne ilm leitsakuliselt palav. Viimane nädal pärast ussirohu andmist olen jälginud Mooritsat ja palunud seda teha ka lastel. Eile lasime lastega hobusekarja nüüd siis Kuusikmardi karjamaale. Joel vedas sinna jootmisvanni, mina korrastasin aia. Niitsin teerajad sisse kaevu juurest aia äärde, kus joodame hobuseid. Käisin vaatamas õhtul hilja veel Mooritsat, kuidas ta ennast tunneb ning ega mutukad teda väga kiusa. Tundus, et oli leidnud enesele hea varjumiskoha. Olles hommikul vara jälle hobuseid vaatama läinud. Märkasin Mooritsa tagumise reie sisekülgedel hangunud verejälgi. Asja uurimisel selgus, et öösel olid teda veel kiusamas käinud kihulased. Ega midagi koju ja putukatõrje vahenditega jälle tagasi. Puhastasin kõige õrnemad kohad, kus oli tekkinud kerge haavakärn ning pihustasin siis talle üle keha lehkavat putukatõrje vahendit. Tundus, et asi toimis, igaks juhuks sai pihustatud erinevaid tõrjevahendeid. Mutukad, putukad selleks korraks lahkusid ja poni jäi rahulikult kõrrekesi ja ristikut otsima. Mis vaevab ponitäkku, õnneks on loomaarst tulemas, kes võtab vereanalüüsi ja mille ma homme hommikul vara siis Tallinna toimetan, et teada saada mida vaevab ühte looma, kes oli paar kuud tagasi terve, kui purikas ning alustada raviga, mis aitab. Umbes ei tohi kunagi ravimeid kasutada.

Natuke veel Vääriselupaikadest...http://www.loodusajakiri.ee/eesti_mets/index.php?id=1026

Kolmes ammendunud põlevkivikarjääris alustati metsastamist - Teadus - ERR

Kolmes ammendunud põlevkivikarjääris alustati metsastamist - Teadus - ERR

Mida loomad mõtlevad ja tajuvad? - Teadus - ERR

Mida loomad mõtlevad ja tajuvad? - Teadus - ERR

Mida uurib zoosemiootika? - Teadus - ERR

Mida uurib zoosemiootika? - Teadus - ERR