Lisaks kahele hobuvarustuse vargusloole on lisandumas uus utoopiline lauslollus Saaremaal...
http://www.postimees.ee/3366617/kurjategijad-varastavad-saaremaal-hobustelt-sabasid-ja-lakku?utm_source=pm_fb&utm_medium=wallpost&utm_content=3366617&utm_campaign=fb_post
 Igal juhul midagi arulagedamat veel olla ei saa.
Lapsed tegid nädalavahetusel hobustega trenni. Vanem tütar toimetas karjaaia korda tegemisel. Lihtsalt kuidagi pere elu sujus kuidagi mõnusalt ja kulgevalt, ma ise sain rahulikult pühenduda tööelule.
Reedest-Pühapäevani möödusid hommikud kohvitades ja lemmikute tegemisi silmates. Iga kord sai keegi puurist lahti lastud köögi peale, et lasta ka loomal omi asju ajada. Olen palju kordi selliste küsimuste alla mattunud, et milleks mulle toaloomi vaja. Olen jäänud vastustes võlglaseks. Ma ei kujuta ette, et mul neid poleks. Olen harjunud nendega nagu pereliikmed oma eripärade ja iseloomu omadustega. Kasvõi, kuidas nad peidavad ning otsivad ninaga otsides. Vahepeal kas siis nügides või hammastega proovides. Minu jaoks on nende olemas olu nagu tükike eksootikat loodusfilmist argielus. Ja vahel pakuvad halli argipäeva vahvaid emotsionaalseid hetki. Elan üks päev korraga ja ma ei kiirusta nende pärast kunagi.
Igahommikune rutiin koerte söötmisel on mu elus väga oluline koht. Jälgin nende söögiisusid, käitumist jne. Õnneks Nordik on kosumas. Leian teab mitmendat korda ennast kirumast, et ega see emaste jooksuaeg hästi kellegile ei mõju. Emased muidugi oskavad omi emotsioone vaos hoida, aga kui loodusekutse vahel oma tungidega üle võlli keerab, siis ikka midagi tuleb ette võtta. Kuigi lubasin eelmine nädal Nordiku kastreerida, siis ikka finantsiline pool paneb paika, kuna autol on kaks olulist punkti mis vaja veel korda teha. Siis lükkasin toda tegevust edasi. Auto peab korras olema. Lõpliku otsuse langetan selle nädala neljapäeval.
On koolivaheaeg, saab tehtud trenne hobustega ja koertega, mõte on külastada veel Tagadi koerte treeningplatsi Nordikuga.
Lisasin  meeleolukaid pilte Balto sügiskrossilt:

Sass ja Aade

                                                                   Sofi ja Laura

                                    Saksa lühikarvaline linnukoer, lihtsalt üks puhtatõulise koera pilt.

     Sofi meie pisike kolli, kes naudib juhina ees jooksmist, paberiteta koer, kuid teiste tõuaretajate poolt kommenteeritud, et kui ikkagi kolli tõu esindaja. Muidugi kannab nimetust krants. Kuid iseloomult ja käitumiselt on tema ikka nagu karja koer kunagi.

                   On üsna mitmeid inimesi kas mulle või mu mehele kommenteerinud, et kui inetu koer meil on. Kuid ma ei ela teiste arvamuse järgi. Vaid see mis sellest koeras peidus on, meeldib mulle. Ja selle läbi kasvab temasse suhtumine, tema välisest ilust suhtumine hoolimata. Mulle loeb koera intelligents ning aktiivsus mida ta suudab lühikese aja jooksul sooritada. Muidugi on tal väliseid puudusi, kuid me ei pane nendele rõhku, eelistame tegeleda ning arendada intelligentseid omadusi, samas tegevused läbi koera ka enda vaimset ja füüsilist poolt. Tegu pole kerge koeratõuga, et võtan ja loodan, et küll tast tuleb intelligentne kaaslane. Alguses sai lahendatud Nordikuga kaasa tulnud psühholoogilised probleemid. Isegi kaks kuud pole enam erutuvuse tõttu saba närinud.  Kas pole imeline, oleme tegelenud pidevalt ning uurinud, et pääseda probleemist.

    Potensiaalselt ära kasutatud koerte energia, millised ilmed. Lihtsalt võrratud.
Mida see annab, koertega ajaveetmise võimalust rikastab. Eelkõige ei ole see tulemusele mõeldud, aga kui hästi läheb on ikka hea meel küll. Tänu Larale sai algus pandud koerte krossidel osalemisele. Selliste mõtetega lõpetan siis oma tänased heietused....
                                                        

Kanad tahavad vahel ka kõrgustesse lennata.
12.10.2015.
Päeva algas vägagi toimekalt. Kõige pealt mõned ämbrid pesta ja auto peale. Siss Rapla linnale tiir peale, üks tüdruk raudteejaama maha poetatud ja teine tüdruk kooli juurde. Tagasi teel koju, võtsin kõne viljakasvatajale, koju viljakottide järele. Vilja ostjaga seekord pikalt lobisema jääda ei saanud, kuna tööaeg hingas kuklas. Hiljaks jäämist vihkan....

10.10.2015. algas päev päris vara. Õnneks Sass sai ööseks tuppa võetud, kes nautis öö viiskalt nii nagu ühele toakoerale õige on. Nii, et alustasime hommikut pool teadmatult.
Kas Sassule  puremis haavadega võistlema lubatakse või mitte. 
Jagasin oma muremõtetest ühe korraldajaga, kes küsis, et kas lonkab või mitte. Esimene sõna, et ei lonka. Ja siis keha keeles väljendatud vastus oli mulle selgitavaks seisukohaks edaspidiseks  tegevuseks.
Numbrid kätte saanud, ei suutnud ma rahulikult auto, laste ja koerte juures stardiaega parajaks oodata. Kärsitus sundis mind uurima-puurima raja olemust ning looduslikku eripära Nordiku toel.
Vaatasin üle oma seisukohast raja tõusu ning koera enesetunde.
Jalutasin Nordiku saatel raja pooleldi läbi. Selgitasin enesele millised tehnilised raskused tekivad lastel.
Pärast pooliku 2,5 km distantsi raja läbimist naasesin auto juurde, et mitte liialt väsitada koera. Kus peatselt tabas meid meeldiv taas kohtumine ... minu ema lastele vanaemaga. Kes tõi Anete sünnipäeva puhul mõned nännid, söödavat. Tähistasime sünnipäeva pärast kodus pere keskel.
Esimese võistluspäeva järel olin mina väsind-küps. Tagasi tee autoroolis kulges kuulates laste muljeid ning arutelusid kuulates. Ise suure une - ja väsimusega võideldes. Laste jutt hoidis tähelepanu liikluses teravana.
Koju saanuna kontrollisime kanade kinni olemist. Söötsin koerad, ise viskasin pikali ja uinusin kaheks tunniks sügavalt. Õnn oli, et olin mobiili hääletu režiimile pannud.
Pärast paari tunnist uinakut suutsin veel koristada ning lugeda mõne lehekülje huvipakkuvast psühholoogilise sisuga raamatust.

Üks pilt 2014 aasta pilt reisist Hiiumaale, praami pealt pildistatud.

11.10.2015.

Uue päeva alustuseks, alanud ilm päikseline. Kohvijoomine ning oluliste asjade kaasa pakkimine. Märjamaa Maximast mõned viineri-, grillvorsti pakikesed. See meie tavaline niks-näks kaasa ostmine, joogiks valisime jälle pepsi pudeli.

Sõit kulges vaikses meeleolus. Lapsed olid väsinud ja kergelt mainisid lihasvalusid. Proovisid siis eelmise päeva õhtul lihaseid soojendavate geelidega, muidugi murelikuks teeb Anete põlved, mis on pidanud üle elama mitmeid põrutusi ning kukkumisi.

 

 

Igal juhul Anete kordas oma eelmise aasta kolmanda koha võitu. Kuigi küll teise koeraga, kuid Larat ei unusta me ealski, kes meid tõukas midagi rohkemat ette võtma ja tegevusi leidma, et sotsialiseerida koera, kellel oli psühholoogilised probleemid.

Blue läks oma uude koju, kuna autasustamise tseremoonia viibis, siis pidin leppima, et mina saata ei saa. Sellega tegeles kodus olev poeg. Hea, et ettenägelikkuse mõttes jätsime Blue koju. Miks tahtsin, et läheks uude koju oli see teema, et mul tekkis probleeme kahe isase pidamisega. Ja kaalusin loobuda pere siseselt arutledes, just isase kolli osas. Pere kuhu Blue läks, puudus varasem oskus koolitada koeri ja koer kellest nad paar kuud tagasi loobuma pidid. Kuna tegu oli üliaktiivse ja täisealise varjupaigast võetud koeraga. Kelle ümberkoolitamisega nad piisavalt palju vaeva, kuid peatselt selgus tõde, et nad ei suuda lõplikult teatud probleeme koerast välja juurida. Blue oli vastupidine koer just nagu loodud pere soovidele. Esmane õpe ning teismeiga oli seljataga ja isaseks saamise teekond oli suht vaikne ja tagasihoidlik. Muidugi eelmisele kuule tagasi mõeldes 7 ööd magamata, seoses Sofi innaajale, kus siis isased laulsid kahehäälselt ööserenaade ... uuuh jube tagasi mõelda. 

On,koerad oma maja loomad purelema pääsevad. Sass tahtis Pipile oma rõõmu väljendada, et lähme jalutama, kuid mis juhtus. Pipi hüppas kaela ümber oma raudse hammustusega, instinktidest ajendatuna nagu hundikari, Nordik teisena, kolmandana Sofi - hammastega Sassu kehasse haakusid. Blue õnneks puges läbi õueukese kitsa prao kööki varjule puges.
Koerte purelemine kestis hetke, kuid nende sekunditega, kui ei oleks sekkunud oleks Sass puruks tiritud. Päris karmide võtetega sai eraldatud koerad purelevast massist. Kaks koera keti otsa. Imestasin Pipi vihast käitumist. Kummaline käitumine koeral.
Ise vajasin ehmatusest toibumis aega. Kontrollisin Sassu olukorda, metsa jooksis päris rõõmsal ilmel. Kuid nahal ikka kihvarebimis haavad. Eks jälgima peab, homme selgub, mida pean ette võtma, kas asendama teise koeraga. Sel juhul peab Blue asendama Aade võistluspartnerit.
Süda sees puperdamas, tegu ikka mu lemmikkoeraga, kelle kaotus nüüd vahetult enne võistlust oleks mulle suureks löögiks olnud.  Kaotusest üle olla, võtab aega, isegi siiani pole Lara surmast üle saanud. Mõned kohad-paigad toovad Lara puuduse väga teravalt meelde. Juba homme toimuv koertekross, mis jälle Läänemaal toimumas. Lara tõi sellel võistlusel koos Anetega II koha. Nukker tunne valdab ...
Pärast kõike neid jamasid, sai siis kolme koeraga kodulähistel metsas jalutamas käia. Nautida Blue selja taga sörkimist ja Sofi käitumuslik jälituseks Sassule. Ring metsas kolmega tehtud. Vahetasin kolm koera ühe koera vastu ehk siis läksin Nordikuga Minnika alla. Jõe äärde, jälgisin tema käitumist, et kui tormakas on ta võõras kohas. Jällegi leidsin koeras miskit mu hinnanguid tema suhtes parandas. Proovisin 2 km ulatuses ka auto järel jooksma panna, kuid see muutis tema väheke ebakindlamaks. Muidu jah okei tegevus koertega. Igapäevasele rutiinile siis midagi uut proovitud.
Oodatud saab olema selle nädalavahetuse võistluspäev. Kuidas koerad kõik autosse mahutada jääb hetkel anlüüsimiseks. Kuid koju jääb siiski koer, kes ühtlasi ka on maja valvur.

Võit või kaotus. Kohtuda nädala sees inimesega, kellest lugesin enamat, kui sõbralikkust võib viia selleni, et seda saavutatut saavutada lihtsalt ei võeta vastu. Imestasin keha keele lugemisoskusest... jube mõelda, et suudan mõnda inimest lugeda nagu juturaamatut. Mis juhtus, lihtne selgitus, koorijuht maksis kätte sõnadega. Põhjus lihtne paar aastat tagasi, kui kodus tekkisid teatud laadi probleemid (mehel oli vaja sarvi maha joosta). Ja eelmine aasta teada saamine töökoha kaotus või õigemini koondamisejutud levisid kõrvu. Kui tekib ebakindlus edasise elu osas, siis inimesena hakkad alateadlikult materiaalsete kulutuste osas tagasi hoidma.
Esimese hooga ei osanud sellest teadmisest, et ei võeta vastu koori laulma... muidugi põhjendused püüti selgitada, kuid need selgitused ei olnud usutavad. Mida teha, nojah. Esimeseks läksin koju ja püüdsin asja peast visata. Helistasin mõnedele parimatele tuttavatele, kellele toetun ning usaldan.
Plaanin ikka laulma minna, kuid seekord teise koori.k

Juba teab mitmendat päeva-ööd kuulen enda liikumise peale merisigade haledaid huikeid. Olgu siis tegemist öösel minu liikumise peale või hommikul tualeti külastusse minemisel.
Täna lasin oma lemmiku Mupo köögi peale jalutama, kes siis leidis ühe krõbina paki, kelle abiga, siis avasin ning jagasin ka teiste närilistega seda pakikese sisu. Pärast tunni ajalist jooksu võimalust oli notsu ikka päris väsinud ning võimeline suhtlema oma puurikaaslasega. Vahel peame mõistma sügavamalt loomade vajadusi. Mida nad vajavad...
Pärast paki sisu jagamist, tegin kohvi ja avasin telku, kuna õue minna ei soovinud. Olin teinud juba hobuste vaatamiseks ühe ringkäigu ära. Lisaks teleka vaatamisele kiikasin silmanurgast papagoide tegemisi toas. Kes nautisid alanud päikesesooja ja erksust. Puuriuks neil lahti ja soovi korral alati neil vabadus lennata. 
Klõpsisin kanaleid otsides sobivat vaatamist. Leidsin oma lemmiku vana filmi Hercule Poirot ETV jooksmas. Ja kohvi laual vahete-vahele lonksu haaval rüübates, Saara-Sofia peopesal jälgisime pingsalt Poiroti tegelaskuju osavust pildis, kuidas lahendati mitme inimese filmis lavastatud mõrvad. Alati tekib küsimus, et kas reaalselt ka need toimivad. Kuid tegelaskuju, kes kehastab kuulsat detektiivi, on ikka huvitav karakter olemus.
Koertega suhtlen tiba hiljem, enne kui tööpäev alguse saab. Vähemalt tunni tiiru jooksutamisele kulutan.

Üks pilt Riisitunturi maastikust. Tahaksin tagasi, aga seekord juba talvel suusatamiseks. Kuid järgmiseks aastaks ei saa ma veel lubada. Kuna on lõpetamas kaks last kahte erinevat kooli, siis kulutused ning plaanid nelja mära paaritused tõupäraste loomadega, et jätkata tõuaretust ja hobusekasvatus suunda ikka tõuloomadega.
Arutasime lastega Teeba käitumisprobleeme. Pole leidnud aega uurida väheke raamatut, kust leiab probleemsele käitumisele ehk mingi niidiotsake. Mõte on vaba päev sellele probleemile ka pühenduda.
 

Möödas on Velise laat. Jälle üks mida ootasime, koht, kus meeldib jätkuvalt käia ja olla. Seekord siis 15 laat selja taha, muidugi meil oli see küll väiksema arvuga vast 10 või 8 kord. Ahh pole kõiki kordi meeles. Tagasi tee pidin siiski sadulasse ronima ning katsetasin, kas metsast läbi Tõrasoo LK saab kiiremini ning otsemaks  ja väheke väiksema ajaga. Jah nii see oli, saimegi 4 tunniga hakkama. Päev oli korda läinud. See mis teenitud ei ületanud eelmist aastat, pigem vähem. Pean ikka hakkama kaaluma vankri ostus. Lastele lugema sõnad peale, et aitab asjade lõhkumisest. Ei taha olla pidev kes neid jälle peab laskma taastada. Iga remont on kulutus. Natuke häirib, kui peab jälle lisakulutusi tegema.
Kolmapäeval kohtun siis Blue uue kodupakkujatega. Näen silmast silma, kas koer võtab omaks.

Poisid on ideaalselt paranenud ruunamis haavadest. Mitmed hommikud, kus oleme neid pidanud jälle aeda tagasi panema. Kuna vanemate hobuste taras voolu pole, siis trenniplatsi ümbritsev tara seda voolu ammugi ei sisalda. Igal juhul on ok olukord, kuigi kirjutati välja veel antibiootikumid, valuvaigistid jne. Parem karta, kui hiljem kahetseda.
Oktoober juba käega katsutavas kauguses. Jube mõelda... kuidas aeg lendab. Ühtepidi on ka kurb, et selja taha on jäänud kenad mälestused, tahaks, et mõni hetk kestaks igaviku. On palju huvitavaid tegemisi ja läbi elamisi. Saadud uued kogemused ja pea ees tuntmatutesse tegemistesse hüpatud. Mis on tegelikult mulle uue rikkuse ja mõtlemise ning enesekindlusse toonud uued arusaamised. Muidugi unistusi on veel, mis on ellu viimata. Tuleb, aeg, koht ka need unistused saavad ükskord täide minna. Hetkel see mõte, toetada võimalikult nii palju, kui võimalik lapsi.
 

Probleemid jätkuvad, mitte küll suurelt, aga hetkel oleme ilma lauaarvutita ja enne alles järgmise kuu algust aega ka vaatama päälinna pole. Eks muid arvutitega seonduvaid kulutusi veel jooksvalt lahendada. Võtab ohkama, muidugi üks laps, kes hindas arvutile uut programmi peale laadides veidi võimed üle ja nii siis programmid kokku jooksid ja uue peaplaadi vahetus. Mul endal puudub ka isiklik arvuti ja nii ongi, et mu arvuti viibimised ja mõtete jagamised vahel pikema perioodi peale jäävad. Kui on vaba aega.

Eile sai veel muret tekitav olukord lahendatud, täkksälgude ruunamine. Ja nüüd järelravi ja jälgimine.

Enne Lapimaa reisile sai veel autole korraline tehnoülevaatus tehtud. Viivitasin sellepärast, et autol oli radiaator päris läbi, et enam tosool ei seisnud sees. Vahetult enne reisunädalat sai veel  autol reomonditöökojas vana radikas uue radika vastu välja vahetada. 

Nädal aega aitas meid jälle loomade toimetamisel Olavi, kes sai suurepäraselt kõigi ülesannetega hakkama. Kartul võeti vahepeal ülesse, mille saak tänavu oli üüratu.

Uudiseid siis seenepaku maailmast, yess lõpuks mu seenepakud saaki andsid.  Saaki olen saanud veel pamplitelt, maasikvaarikatelt, kultuurmustikatelt, pohladelt... Kas pole mitte lahe, tunda rõõmu kasvama pandud uute kultuuride viljakandmisest.

Paar päeva olen nautinud kodus olemist ja toimetamisi-tegemisi. Veel marju on vaja sügavkülma panna, seened on ilmunud ja neid korjata ning leida aega oma eriliste lemmikute jaoks. Sass on saatnud need paar päeva mind ainsa koerana metsas seenekorjamisel. Mulle meeldib temaga kahekesi vahel olla, mis sellest, et tal juba vanust turjal, aga seltsis on temas ikka nagu noore koera jaks ja mängulisus.

Väike selektsioon hobuseostjatest . Millist profiili kasutada;
a) kas on kindel ostja, kuidas ma tunnen ta ära?...
b) kindel ostja helistab ja tuleb kohale ning ütleb oma kindla arvamuse
c) mõni ostja ütleb juba kuulutuses leiduva pildi põhjal, kas ta soovib seda poni või hobust;
d) ostjal on sobiv summa loomaostuks ja koht kuhu paigutada pärast ostu sooritamist;
e) ja on ka selliseid ostuhuvilis, kes tulevad kohale, vaatavad, takseerivad müügihobust ja lõpuks enne lahkumist ütlevad oma arvamuse, hinna mis ei lähe kokku müüja soovidega...
Tegelikult nende 20 aasta jooksul on tekkinud piisav kogemus hobuste müügi alal.
Kui ma oma esimest sälgu müüsin kõikusin ja kahtlesin väga palju. Kuid aastad on lisanud enesekindlust ja enam ei anna taganeda. Kuna müüdavate hobuste arv ületab igasuguse nõudmise, siis korduvalt olen maininud. Mõelda hobusest, kui rahaallikast on vale. Tuleb tegeleda ja võtta, tegevust hobina. Nii olen mina teinud ja ühel päeval ,,lendab" sobiv ostja ka ükskord kohale.
Jätkan Lorenzo müüki. 23 septembril ootab ees mõnede täkkude ruunamine. Aus olles, oma looma ruunamine ei meeldi mitte üks teps. Kuid see elu paratamatu seadus, et kõikidele loomadele pole antud jätkata järglaste tootmisega. Inimene peab tegema valikuid.
Olen tegelenud Nordiku ohjeldamatu haukumise vastu treenimisega. Üks päev tundsin kohutavat meeleheidet, kui pidin kuulama õues Nordikut haukumas. Olin väsinud, nuputasin, kuidas saada hoovi vaikust. Lahendasin asja nii, et tõstsin Nordiku asukoha hoovis ringi sellisesse kohta, kust tema haukumine nii tuppa ei kostaks. Ja olin rahul ja tundus, et ka Nordikule mõjus see. Ta ei suutnud oma haukumisega mu tähelepanu võita.
Veel probleeme Blue rünnakud traktorile ja igasugusele müra tekitavale allikale. Võrrid, mootorrattad, mootorsaed. Miskit nendest loeteludest käima panna, kohe rünnatakse. Pean ka Blued kinni panema. Imestan, et üks muu asi ei huvita teda sel ajal. Isegi mängimisest loobub kohe. Minu jaoks oleks nagu mingi leid mängimiseks või oma frustratsiooni välja elamiseks.

Täiesti uskumatu 37 koht Kahe Silla retkel 270 osaleja hulgas. Ise ka ei usu. Minna lihtsalt välja ja liikuda oma tempos... ehh tundub, et praegune töökoht on andnud veel füüsilisele vormile ka lisaks sportlikud tulemused paremaks.
http://www.2silda.ee/jaansoni_jooksu_tulemused/kahe_silla_retk_2015_ajavotuga/diploma/id/69039
Nüüd vabad päevad annavad paljudeks tegemisteks. Vaja veel moosi keeta, puud sisse vedada ja vaja veel metsast lisa mõni koorem teha. Ohh kui palju on töid kogunenud.

Mis põnevat... Eile kohtusin ühe inimesega, kellele olen mitme aasta jooksul korduvalt hobusesõnnikut vedanud. On teine siia tagasi asutanud isatallu elama. Ja mis meie vestluses selgust, pärast vestluse lõppemist olin ma väga-väga pahane. Kuna tegu inimesega, kes täis negativismi ja varjatud kadedus ,mainides mulle midagi sellist mis üldse kokku tema teadmisega ei lähe. Vestluses mainis mu koertekarja ja vihjas millelegi sellisele, et peaksin koeri nagu teab mis muu pärast, kui ainult lemmikute eest. Olen korduvalt öelnud, et koerad on mu aktiivse-füüsilise tegevuse edendajad. Käin nendega jooksmas ja viin teine kord ratta kõrval jooksma. Kuna tegu on aktiivsete koertega. Ja endal huvi suur nendega tegeleda, koolitada ning kogeda seeläbi nende arengut ja koostööd inimestega läbi keeruliste situatsioonide.
Miks on olemas rumalaid ja mõistmatuid ning lühinägelikke inimesi. Olen tänagi tiba pahameeles, ei ole leidnud sellele mõttele rahu. Pidasin kodustega plaani, et edaspidised soovid jäävad täitmata. Otsigu teine koht, kust sõnnikut osta.
Kuigi tänane päev möödus mul jälle aktiivse puhkuse tähe all. Käisin Jüri Jaansoni mälestusjooksu-retkel. Läbisin distantsi 1,5 tunniga, kas olen ise rahul? Jah olen rahul. Sain uue kogemuse võrra rikkamaks. Joosta mingi maa maha ja tunda enda lihaste-hingamise oskuseid ning kuidas võtan tõuse ja languseid.
Miskit edasi liikuda, peatselt tulemas koerte krossid.
 

Eilne päev algas pärast siia postitust siis tegutsemisega. Kõigepealt täiendasin bloggi ridu mõne mõtte ja tegemise võrra. Lugesin veel mailiboksidesse laekunud kirjad. Telefonikõne kliendiga, kes pidi väikse grupiga neljapäev meie talu külastama (tegu siis pikemaajaliste tuttavatega). Selgus, et lapsed ja mõned täiskasvanud haigestunud. Korraldasin läbi suhtlemise siis ka oma tööpäeva ära, ühest mailiboksis oli laekunud teade, et uus id kaart ootab Politsei-Piirivalveametis kättesaamist. Arvasin, et olgu see pisike vihmasabin, käin seekord rattaga Raplas. Kaasa haarasin veel raamatteaviku mis ootas tagastamist pearaamatukokku. Vahepeal suhtlesin mobiilitsi vanema tütrega, kes andis aru, kuidas tal haiglas käik läks. Tagasi teel 4 kliti enne kodu tegin kõrvalepõike, et varjuda paduka eest sõbranna ulualla. Sai nendega veidi aega vesteldud ja kohvitatud. Kuid tundus, et vihm ei tahtnud kuidagi taanduda. Ja nii ma siis rattal läbi vihma koju naastes juba läbi ligununa tuppa astusin. Otsisin kohta kuhu märjad riided kuivama riputada. Juba koolist koju jõudnud lapsed olid oma riided ette riputanud. 
Mõtlesin, et ei viitsi veel valget õhtupoolikut teleri taha kaotada. Tegutsen koristamise alal, siis käisin veel ühe sõbranna juures õunu korjamas ning keetsin ingveri-õunamoosi. Eelmine aasta oli meil see väga hea moos. Pean veel tooma külapealt õunu, et paras ports talvevarudeks moosi keeta. Meil jah õunapuud puhkavad, eelmine aasta oli neil rikkalik saak. Sai ju mahla ja moose igasmaitses tehtud.
Õhtul lasime lastega hobused vihma eest ulu alla, et mis nad ikka ligunevad. 
Nordikule tegin ööseks tööd otsimist ja leidmist. Ta suht ju üliaktivist. Mul pole sellist koera veel olnud.
 Kui sai käidud Nõva kandis mere ääres, meenus jällegi Lara. Millegi pärast ei taha Lara kuidagi meelest minna. Lara oli eriline koer.

Septembrikuu algus, mis uudist. Vabandan ei ole pikka aega mõtteid siia jagama saanud. Kodusel arvutil mingi imelik programm keeldus laskmast üldse toiminguid googliprogrammi kaudu. Õnneks andis arvutis olev viirustõrje programm märku takistavatest veebidest ning arvutile tõrjeprogrammi käsk antud ja puhtaks saigi. Mõlgutasin mõtteid kohaliku raamatukogu külastamisest. Kuid mis teha, kui võetud vastutus töökoormuse näol ajalise piirangu ja raamatukogu avamised ei võimaldanud midagi teha.
Mis uut, sai käidud Raplas Vesiroosi gümnaasiumi territooriumil toimuval perepäeval. Seekord siis kahe poniga. esmakordselt kasutasin cowboy sadulat. Ja muidugi, ütleks, et midagi uut ratsutamiseks võtta, peab teadma sadula eripärasid ja enda füüsilisi eeldusi. Nojah mis juhtus, ega midagi erilist. Pidasin vastu ja kui koju saime, siis reie siselihaste punasele olemisele olid ka veel paistes. Esimene asi peale riiete vahetust jahutava geeliga valutavaid kohti sisse määrides teadmisega, et mingit leevendust peab olema. Ja öö jooksul korduvalt tehes, siis esmaspäeval tööle minnes veel sääremarjad pinges ja valulikud. Kuid mis teha, elu nõuab eneseületusi. Õnneks mille üle kõige rohkem hea meel, et olen treenitud ja ei pea ülemääraseks valulikele protsessidele ülereageerida. Kuigi öeldakse, et kui miskit valutab või valulik kehaosa millegagi märku annab peab reageerima. Muidugi olen nõus selle mõttega. Olengi reageerinud, kuid teatud lõdvestus-hingamise-venitus harjutusega, suunates tähelepanu hingamise-venituse ajal valutavatele kohatedele. Enne ma ei lõpeta, kui tulemuseks on lõdvestunud lihased või valuliku protsessi minimaalne valukiirgus.
30. augustil lahkus uude koju siis viimane neljas kutsikas. Kergendusohe ning kutsikakasvatuse raske koorem langes südamelt. Hetkel tõesti teen kõik kiiremas korras, et ei ühtegi pesakonda. Nordik see kuu kastreerida ning järjekorras ootamas veel kolm noort täkk sälgu. Ütlen kergendusega, et õnn nad veel endid märadeks peavad, hormoonid pole möllama hakanud. Vetiga on selle koha pealt räägitud ning lähimate päevade jooksul otsustame kindlalt siis päeva kokku.
Eilsega algas ka uus õppeaasta kõigil mu lastel, kellele siis põhikooli viimane klass ja kellele gümnaasiumi lõpuklass. Väike emahrim, mis ikka parata, see norm nähtus. Ühtepidi kurb, et lapsed kasvavad ja kodu seinte vahelt maailma pikemalt juba uudistamas käivad. 
Kõige vanem, aga alustas kutseõppe asutuses veti abilise erialal. Ütlen otse, soovitasin kuna tüdrukul polnud ühtegi kindlat otsust valmis mõeldud, kuhu edasi. mõtlesin las õpib ühe ala selgeks, siis saab edasi otsustada, kas tahab sellel alal edasi jätkata juba kõrgkoolis.
Mida siis täna teha,  töid oleks mitmeid teha. Sõnnikut visata, kuid väljas on sombune ilm. 
Ahjaa, seenepakkudega läks mul asi siiski aiataha. Uuringi, kus ja millise vea tegin. Jama tunne valdab.. ainus lohutav teadmine sõnastuse järgi oleks ,,esimene vasikas lähe ikka aiataha"...

RMK Läti vaatlustorn ja  varjualune

Kord nädalas sissekannet teha, on ok. Lihtsalt ei ole mõtteid ja kui need on, siis kohe lähevad peast ning, kui korra tuppa jõuab on juba pime õues. 
Kutsikad on ribu-rada üksteise järel uutesse kodudesse rännanud. Üks kuts on veel oma päris-kodu ootel. Alles meil, Pipi on kinni, kuna seakatku leviku hirmu ees ei saa me isegi kaasa matkadele võtta. 
Täna jälle lendasid rongad naabrimehe maja läheduses... 
Hobused on saanud igapäevaselt platsi ja tunni ajaseid maastikutrenne. Olen kogenud viimaste päevade tagasisidena  ainult positiivsust. Tullakse-ollakse, et õppida olemist loomade-looduse keskel. Positiivne tagasiside klientidelt on enesehinnagule paitus. Mis suurendab veelgi vastutust-soovi tegeleda ning panustada kvaliteedile.  Tunnen ainult rõõmu oma tegemistest.
Tänane juhtum jälle ehmatas, lihtsalt tõrva lõhna peale ehmus Teeba, kes tormas kohapealt minema. Muidugi väiksemõõtmeline vapper ratsanik, kukkus. Olin ise kurb ja ehmunud koos ratsutajaga. Õnneks hiljem selgus, randmes pisike mõra. Kuigi see teadmine kergendust ei toonud. Täitsa uskumatu, mille peale Teeba lihtsalt minema tormas. Kuid paratamatus õpime läbi valusate kogemuste teine kord rohkem oma looma tundma, kui siiani oleme tundnud. Head paranemist ning loodan, et teekond ratsa-hobumaailma tüdrukul ei katke. Julgustasin, rääkisin oma kogemusi ja oma laste juhtumisi... Kõigil on meil ikka midagi juhtunud...
Koertega selline teema, pärast kutsikatest võõrutamist, peame leiutama Pipile uue ratsiooni, mis annaks pideva täiskõhu tunde. Iseenesest lahja pole, aga söögiisu on ülemäärane. Ja teisele koerale lihtsalt tihedamalt toitu ette andma, kuna ülemäärane rahmeldamine võtab lahjaks. Õnneks kollidega on ok, kuid karvahooldus on hetkel päris tihe. Kuna lisaks talvekarvale leidub tülikaid kaasreisivaid taimogalisi (takjanupud, siis veel mitte ei tule meelde) neid leidub kõikjal ja piisab rohu seest koeral läbi minna, kui kasukas on igat masti haakuvaid taimseemneid täis. Muidugi sõda Blue ja tema harjamisega on päris karm, isegi hambad lastakse käiku. Vahepeal võetakse kasutusse emotsioonaalne langus - nutt. Keha keelest võin lugeda kõike ära puudu, mul on niigi hea, kuid ei saa. Kogu see haakunud seemnete jada, aga ajab kogu mõnusa karvakasuka sassi ja puntrasse. Kui üks päev vahele jätta on raske tegu, et seda veel korda saada. 
Proovisime noorhobuseid metsakarjamaale panna, kuid jah ainult mõneks tunniks jäi meie rõõm ja nauding üürikeseks. Naabrinaise telefonihelin oli meile nagu äratuskell, mis pani jälle jalgu ja ajusid liigutama. Sellegi poolest oleme oma päevadega väga rahul.
Tänusõnad ilmataadule, kes on kinkinud ilusad augustiilmad, kahju jah, et merevesi külmavõitu ei andnud soovitud ujumist nautida. Kuid rõõm sellestki, et korraks meres jalgupidi sai käidud ning talvevarudeks mustikaid koju toodud. Olen tänulik pisikeste asjade eest... Rõõm on viimaste päevadel üle kõige olnud..

Uhh, kui keerata pilku siia või sinna, tekib küsimus, et mis toimub? Just igapäevaselt mustatakse poliitikuid, valitsust jne. Kas tõesti midagi head siin maailmas muust enam juttu ei ole, seakatk. Suht armutu ja lõputu õud ning teema päris aktuaalselt kuum... 
Raplamaalt leitud koer, kelle tervislik olukord oli jällegi hirmus. ... miks...miks... miks...? Milleks kõike halba paisata meediasse, mulle hakkab juba vastu. 
Olles ise suutnud oma loomad tervisele tagasi võita on need lood, mis küll minust eemalt mööda lähevad aga ikka õõvastava varjundiga. Vaglad haavades, ei mahu pähe, kuidas on võimalik. Kui kuulen või loen, et tegu kärbsevaglade pesitsusega koerahaavades, on see ikka äärmuslik seisund, kuidas on võimalik sellesse suhtuda normaalselt.
Üks asi on mis head meelt teeb on mu kutseka aja kursakaaslased on otsustanud kokkutuleku korraldada. Olen see aasta mitmeid-mitmeid kordi mõelnud kutseka ajastu peale ning koos kolmeaasta õpingute möödumisest pole nagu mingit infot üksteisest kuulnud. Ootan põnevusega, et mis edasi. Ise eelistan rahulikku kulgemist, olla toeks oma perele ning aidata valikute-otsuste kujunemisel sellel raskel täiskasvanuteel. Toetaja roll meeldib mulle väga, kuigi unistan ka suurelt, igapäevaselt mõtlen oma soovidele, mida ma tahaksin ja mis mulle pakub huvi. 
Igapäevased argised kohtumised erivajadusega inimesed toovad erilise soojuse ning mõistmise. Olles kohtunud mitmete vanade tuttavate ja trennis viibinutega äratavad uuesti ellu vanad mälestused.

Millest alustada...
Tänase päeva seisuga loeb meie pere heinatöö lõppenuks.... yesss...
Kuidas tähistame, paistab õhtul. Lõhe filee sügavkülmast välja võetud sulama, et õhtuks miskit mõnusat, hõrku ahjukala perele valmistada...
Muidugi elus ei saa ka mööda minna raskematest pooltest. 
Kui viimati 09.08.2015 hommikul Röa külla orienteerumise sprindile startisime, ei osanud keegi meist arvata, milliseks kujuneb päeva teine pool. Sprindiks rada oli põnev ja ekstreemne. Igal juhul kp otsimiseks jätkus indu-lusti. Kui algus osutus kp leidmisel raskusi, siis lõpp läks kiireks ning lausa lust oli lennata karjääri vormikal pinnasel oma liigesed mõnusalt elastseks ...
Neljas koht, pole paha 46 aastase muti kohta. Alla tunni joosta, muidugi pean veel tööd tegema kaardilugemisega. Oskuseid lihvima just jooksupealt kaardi lugemist. 
Pärast orienteerumissprinti, tagasi koju, kus jälle ootas meid ees heinatöö. Heinatöö sujus viperusteta Olavi koosabil sai ka kodus oma kohale hangutud. Õhtul kui trennilapsed tulid, jäin mina koju trenni tegema platsil ja muidugi unustasin ühe olulise tõsiasja. Abikaasa tegevuse mesitastarude juures. Olles jõudnud trenni andmisega poole peale, kui sain kodumesilaselt nõela põsesarna, mul esimese hooga tekkis hirm-paanikaga. Kui mesilane oma nõela nahasse poetas oli see valus. Mainin ei ole eriti sina-sõber eriti nende kodusummidega. 
Muidugi keha oli tabanud juba nögeslööve, mida üritasin sügada. Ohh jube, tagasi mõelda.  Viivitasin, arutlesin kõva häälega, kas minna tuppa võtma rohtu või kutsuda kiirabi. Juba esimese märgi järel (lõualuu lihased tõmbusid mesilasmürgi tagajärjel krampi) ja keel muutus selle tagajärjel pehmeks ehk siis kontrollimatuks. Miskit pikemalt mõtlemata tormasin juba tuppa, teadmisega sinna, kus asub allergia ravim. Olgu proovin, see oli sellel aastal täiesti uus ravim. Võtsin korraga 8 tabletti. Peale sai joodud kanget kohvi kruusitäis, kiire mõju avaldamiseks. Õue tagasi trenniplatsi äärde naastes oli kogu kramp kadunud ning ega palju aega ei möödunud, kui olukord tundus mulle ok. Kuid mis juhtus natuke aega platsil, kui ründas uus mesilane  ja seekord juba oimukohta.  Kaalusin juba ise kiirabisse minna, sest liig mis liig. Asi muutus seesmiselt kriitilseks, kui saabus vappekülm, mis andis teadmiseks, et ravimitoime saabus organismi. Muutusin rahulikuks otsustasin, et vaatan mis edasi saab. Suutsin läbi kõiksuguste probleemide anda trenni lõpuni. Vahepeal agiteerisin ühte tütart trenni andma, et ma saaks tegeleda oma terviseprobleemidega. 
Vahepeal, olid lapsed jõudnud ka tuua heinamaalt ära viimase koorma heinu ning selle ära ladustada j ning poeg juba haakinud taha niiduki, et ma saaks minna niitma. 
Olles saatnud trennilapsed ära asusin siis juba traktori rooli taha. Ei saanud ma enam aru, miks ma nii unine olen. Kas ravimist või ravimi+mesilasmürgi omavaheline võitlus tekitas jubeda une. Tellisin ühe lapsega termose täis kohvi heinamaale, et saaksin oma töö lõpuni viia. Kurb tõde, kogu 2 ha ma pühapäeva õhtul maha ei suutnud niitma, kuna vikati latt purunes samalt kohalt, kust juba teda korra oli keevitatud. Hea meel, et 1 ha sai niidetud. Õnneks oli mul uus latt juba olemas. Kuna järgmine päev pidin olema tööl, siis leppisime õhtul pojaga kokku, et tema jätkab. Vahepeal pidasin sms-ide teel tööandjaga, mis probleem mind tabanud on, et kas minust järgmisel päeval asja on. 
Keskkööl, kui abikaasa ja poeg laua ääres einet võtsid. Küsis siis, et tema ei teadnud, et ma peapiirkonda nõelata sain. Ja ta ei märganud, et mul trenn platsil käimas oli. Tegelikult kehtib majas kokkulepe, et mesilastega ei tegeleta, kui ma õues tegutsen. Mõnes tarus on kurjad mesilased ja need ründavad juba kõike.
Keskkööks täpselt kella pealt 00.00 oli parempoolne silm kinni paistetanud. Naljaga pooleks ütlesin peegli ees endale Silver Üksilm vaatab vastu. 
Hämmastav sügav uni ja kell 5.06 ärgates mõttega, et kui silm kinni, siis minek kiirabisse, kui mitte siis tööle. Natuke paistes ja eks abi sain jahutavast geelpadjast mis igaks elu juhtumiks ikka sügavkülmast võtta on. 
Veel käik vet. ametisse müügihobuse sertfikaadi taotlemiseks. Ja tiba ametniku aeglusele, jätsin viimase pabereid vormistama. Lubades, et teisipäeva hommikul tulen läbi ja võtan ära. 
Täna on kolmapäev ja tunnistan, paistetus veel eksisteerib, kuid õnneks on jälle minevik. Tunnistan hirmu pole suhtun kogu loosse normaalsesse kulgu. Sain kogemuse, et hea ravim oli. Kui asju teha õigel ajal, on ka mõnest asjast kasu.

Leidub küll ilusaid ilmasid, kuid valmis peab olema kiireks ilmamuutuseks. Tegelikult täna tabas jällegi kehva ilm. 
Hommikul vara teavitas koerte haukumine, et vabadusse on pääsenud mõned suksud. Tormasin fliisi kell 3 öösel õue. Sofi erutatud haukumine teavitas suksude pidama jäämisest karjuse väravas ja nii oli, et taskulambi valgel näitasin hobustele valgust ning tasase häälega nende erutust ja vahepeal hõigates koerale, et see lõpetaks ajamistegevuse. Olles saanud enamus tegelasi aeda, kui Herta otsustas veel omapäi tegevusele. Tormas siia-sinna, enne kui otsustas aeda siseneda. Kõik toimus usalduse ning tasase hääle koostoimel hobusele teed lambiga näidates. Ja kui lõpuks Herta aias, naasesin tagasi oma sooja pessa, kus mediteerimise saatel uuesti unemaailma sõudsin. 
Üks pipi kutsikatest läks uude koju. Kerge pole, vahel öösel, kui suured koerad õues hauguvad, hakkavad kutsikad haukuma ja ulguma.

Juba 3.august. Muidugi on igasuguseid juhtumeid. Sai peetud perelemmikust siilionu matused. See oli kõige raskem kogemus. Ei tea mis juhtus, kui laupäeva õhtul koju naasesin oli teine juba elust lahkunud ja oma pesamajast ei leidnud. Leidsin tavatust kohast surnuna, tõstsin ettevaatlikult tagasi oma pesakasti ning tekkis sõnatu olek. Teadmata mida antud olukorras teha. Pidasin targemaks oodata hommikut ning ajal arutust anda. Kui on tekkinud elus, et keegi lemmikutest lahkub on raske tema kaotusega esiti leppida.
Ja ega mul kerge tunne teda vaadates polnud. Kõige pealt tõrkus mõistus surma konstanteerimast. Samas valdas tõeliselt sassis mõtted. Jätsin matusetoimingud järgmise päeva hommikusse, kui arusaamine seal maal. Hämmastav ja imestus, mida üks pisike loom jõudis meie majas korda saata. Mõtlen emotsionaalselt, tema olemasolu oli vajalik, juba see kasvõi öösiti tema jooksuratta vurin andis teada, et keegi toimetab. Kuid jah, kuid nüüd seda okaskera enam pole. Hetkel pean väikse pausi ning uurin põhjalikult siilide terviseprobleeme, et kui ma ükskord uue tegelase endale majja soetan, olen tiba juba targem. 
Sassu paraneb jõudsalt õnneks. Kui eile õhtul koju naasesin oli teine jälle oma käpapadjandit vigastanud. Miskit jälle ravimid välja, Sass oli vabatahtlik patsient meeleldi. Padja ümbrus karvadest puhtaks ja tiba salvi peale. Hommikul kontroll, siis veel hoidis oma käppa liikumisel üleval, kuid juba õhtul koos metsas kahekesi käies oli asi juba ok. Kontrollima peab.
Tänusõnad lastele, kelle õlgadele on langenud pooled kodused tööd, kuid saame hakkama. Tänavu aasta on üldse palju asju teisiti. Olen arusaamisse saanud, et ei ole mõtet kunagi ihaleda töökoha vahetust, kui vanakoht seda on. Muidugi väljakutsed on ka lahedad just uutes tegemistes ja kollektiivides. Olen arusaamisel, et see aasta saab veel erilisem olema, peab mitmeid raskusi trotsima ning jääma endale kindlaks. Samas hea meel, et sajustele ilmadele olen saanud käia tööl, mis pole lasknud kehvade heinatöö ilmadest nukrutsema jääda. Mis tehtud - silo on tehtud, kuid heinatöö tegemine jätkub.

On ajad, ilmad ja ... kombed... 

Ja muidugi võidujooks ilmaga... kas jõuab heina kokku või sadu kaelas. Iga koorem kuiva heina varju alla panduna tekitab tänu tunde. Midagi nutta ja kritiseerida ei tohi. Peab olema väikestes asjades tänulik.

Ehh jälle mõnus olemine. Ei turrita ega ole pahane naabrimehe peale. Eile tegin siis üle pika asja naabrimehe hoovi. Pärast oli selline tunne, et nagu oleksime rahupiipu popsutanud. Tegelikult see niisama pigem loomad, linnud üle kaenud ning kuulanud naabrimehe mõtteid. 
Ootasin eile veel ühte isikut, kellest siis sõltus mu päevaplaani kõige segavam ning ebameeldivam asi maailmas. Kuid mis teha, leidub lolle-rumalaid... kätte maksma ei hakka ma kunagi... Karma seadus on üüratu ja kätte saab ta igaühe meist. Tean nii palju lugusid, kus inimese saamahimu ja kadedus viib äärmuslikesse olukordadesse.
Liptoniga siis on asi ühel pool. Varsti teine siit minema. Täna pean jälle sisse tooma, muidu kasvab ülepea, kui saab karjas olla. Muidugi on väga kiindunud Tassasse, kuid mulle see kooslus ei meeldi.
Õnneks siilionu on oma unevaevadest jälle vaba. Tänane öö möödus meil mõlemal unetult ja muidugi koerad korraldasid võimsa öövalve. Ja tundsin ennast nendega võrdväärsena, muidugi kaasvalvurina. Miskit nad kuulsid, kuid mis nad kuulsid ja haistsid jäi nende mõõdupuu nina ja seitsmenda meele varju.
Sassu haav paraneb kenasti ja nõrevool haavast on vesiselgusega.
 Pidasin parimaks lugeda konspekti, et und tagasi saada. Igaks juhuks sai isegi äratus mobiilile pandud. Ja muidugi õige aegne äratus ning rongile kimatud.

Tänase päeva seisuga võtsime vastu uued reeglid, kes soovivad nüüdsest matkasid hobustel. Peavad kahjuks enne 5-10 korda pltasi trenni võtma. Ei enam ühtegi algajat maastikule. 
Jama tunne valdab vaadates nädala ilmaprognoosi. Siin enam ei teagi mida teha või tahta. Kas jõuan heinatööga ühele poole on jälle küsimus. Paar nädalat tagasi vaadatud ilmaprognoos on jälle õhku haihtunud.
Hetkel esmane nõue on lastele esitatud, et peab tegelema tihedamalt noorte hobustega. Pea varsti tuleb see aeg, kus pean kolm hobupoissi veel ära laskma ruunata.

On ilmad ja ilmaennustused. Kõige kuivemad, soojemad kipuvad olema siis, kui ma tööl olen. Ja kui ma tänaseks plaaniks olin võtnud niitmise, siis seda ka ei juhtunud. Kuna hommikul mitu tundi kallas järjekordse veekoguse pinnasesse. Ei oskagi enam mõelda, ega tegutseda. Olen suht zombi olekus. Toimetan ja tegutsen juba automaatselt, enam ei kaalutle ka mitte. Mõttetu hetkel raisata vaimseid-füüsilisi ressursse muretsemisele. Nuputangi, et kuidas kasutada ära strateegilisi nippe, et saaks kuiva heina varuda. 
Joel sai proovida esmakordselt traka niitmist, eks tegevus nõuab veel harjutamist. Üks heinamaa tükk on maha niidetud. Veel paar tükki, kuidas mismoodi koristatud saab ei tea hetkel mõelda. Homme vaja tiba läbirääkimised maha pidada. 
 Viimane nädal on olnud ka loomamajanduses probleeme. Üks koertest oli saanud nõelata ja hetkel jätkan 5 päevast süstimiskuuri antibiootikumiga. Siilionul tekkinud tahe talveunne suikuda, üritame teha kõik, et poissi piisavalt energilisena hoida. Pliidil on iga päev tuli all ja pesakastile saab kuumavekotti all hoida. Teatud aja tagant vahetan, aga jahtunud vett kuumema vee vastu. 
Sai üle elatud koertepulm, neli ööd pidin olema pulmalaulu jorutamise kuulaja. Imestan, kui erksa unega olen. Igasugune viuks ja piuks kohe üleval. 
Pipi kutsikatel siis kodud olemas ning vetiga räägitud, et augustis või septembris Nordik kastreerida. Ei taha rohkem mingeid salajasi koertepulmasid, kus peab emaseid ühes kohas ja isaseis teises kohas kinni hoidma. 
Saaks ühe probleemse hobuse kaelast ära. Lihtsalt pole aega, et pidevalt tegeleda. On Liptoni koht, kuskil sporthobusena ratsatallis, kus rohkem tegevust ja inimesi. Ma ise ei luba enam teistel temaga tegeleda, aga mulle on hetkel liig, mis liig. Leian, parim oleks mingi sümboolse summaga maha müüa ja edasi minna noorte sälgudega. 

Juulikuust jälle on üks nädal möödas. Viimane nädalavahetus möödus jälle linnulennult. Käis piisavalt külalisi, trennitatud sai, kuid oli ka asju, mis tegematta jäid.  Kuid üleeile, mil ma Sassule suvesoengut lõikasin avastasin miskit, mis mu meele murelikuks tegi. Kõri ümbrus tugevas paistetuses. Kuid eile oli jõudnud paistetus juba haarata kõri ümbritseva lotendava nahaaluse koed. Siis tänaseks oli paistetus juba pool näost, rippuvast mokast haarata. Eile hilja õhtul uurisin veterinaaria raamatust, millega võiks olla tegu. Kuid probleemile lahendust ei leidnud. Suhtlesin vetiga ja leidsime, et tegu võib olla siiski mesilase või muu putukalise sutsamisega. Mille tõttu näeb koer üsna kummaline välja. Siiani mul esimene juhtum, kus näen koera paistes näoga ringi jalutamas. Ja midagi teha pole, peab ootama, et paistetus lõpuks alanema hakkaks. Koer sööb isu on hea, kuid rohkem magab ja eriti armastab soojemaid kohti.
Siili kätiumine ei ole ka mulle eriti meelepärane, magab ja tunda oleks keha kaalu langust. Panin talle lisasoojendust, kuid mitte midagi ei mõjuta tema suhtlemist või soovi aktiviseerimseks. Käin isegi öösel teda uurimas, et kuidas on, olen isegi enda juurde võtnud ja soojendust teinud. Imestan, kõht tundub korras olema. Kui on mõne looma või lapsega mure, siis kipun üle muretsema. 
Eelmine nädal võeti Aadel ninast plaadid, kuid õmblused jäid ning pärast seda saab juba paremini läbi nina hingata. Muidugi paar päeva pärast plaatide eemaldamist juba Aade istus sadulasse. Nüüd on ta valmis oma unistuse ellu viima. Harjutab vahenditega, et ei tekiks ootamatusi. 

Alustan täna ajas tagasi minemisega. See oli aasta 1997 aasta juuni lõpus (30.06.) sündis mu esimesel hobusel Ermil kollane eesti tõgu täkk varss. Ma olin õnnelik, ta oli mu esimene varss. Aeg lendas ja leidsin, et kahe väikse lapse kõrvalt ei leia  noore sälu kasvatamiseks ja õpetamiseks enam aega. Pidasin parimaks müüa. Müügiks langes jõuluaeg. Temberi müügisoovist kuulsid kaks inimest A. Esner ja K.-J. Aarma. Kuna E. jõudis teda varem vaatama, siis säluikka jõudnud poisivolask meeldis nii Aivarile, kui Eerole. Maksid käsiraha ja ise viisin kohale ema kõrval. Kui raske oli mul hinges tol korral tagasi sõita märaga, kelle laps sai Kuusiku talli maha müüdud. Paar päeva põdesin, olin päris haige. Kuid teadmine, et hakkama saamine tol olukorras oleks olnud raskem... Kuigi Ermi oli uuesti tiine, siis oli oodata uut hobukodanikku järgmisel aastal. 

In Memorian: nüüd on ühe hobuse lugu lõppenud. Tember suri reedel 17.07.2015. Kohtusin Eeroga poes, kus ta siis mainis tõsisel ilmel (näost ja keha keelest lugesin juba rohkemat), et Tember on surnud ja maetud kase alla. Esmasel teavitusel ehmatasin, kuid pikema vestluse jooksul suutsin ennastki koguda ning kaastunnet avaldada. 
Olen siiani väga tänulik olnud, et Temberi Eero endale sai ning esimese hobuse järglane oma kodule ikka lähdale jäi. Ütlen veel parimad sõnad Esnerite suhtes, kõiges hoidsid mind täkuks saamisekujunemisega kursis. Kuidas Eero Tembut koolitas.... Kuulasin alati suure huviga nende tegemistest ja saavutustest ning vahel ajaviiteks isegi sukupostist järglaste arvu uurides.
 Ja Temberilt ka oma hobustena jälle tagasi sain. Teele ja Teeba, kes mu hinge rõõmustanud ning ülimate suurte lemmikutena siiani olnud. 
Muidugi kurb oli kuulda juhtunust. Probleemi põhjuseks selgus kahe kuuga avalduv ning süvenev südamerike. Väga kurb,  tunnen kaasa sügavalt ja südamest Eerole hobuse kaotuse puhul. Kaotatud enam tagasi ei saa, sellega tuleb leppida. ... 

Jälle vihm, mõningased päevased tegemised õues tehtud, kuid näiteks niitma ei julgenud minna. Kuulsin ühe kohaliku käest, et Tamme küla mehed olla pannud kokku päris halva heina. Kurb, kuid pean moka maas... Mis teha eks nad kaotavad jälle mõnegi kliendi järgmisel aastal. Praegune ilm on küll rohkem heitlik, kui suvemeenutav. 
Korra selle kuu alguses oli vallavanemaga juttu, et hobuse ja vankriga sõitu teha, kuid ma ei tihanud ka enam viimasel minutil uuesti küsida. Jutt jäi, et pidi ise kohale tulema vestlema sellel teemal. Ma ise poleks täna eriti füüsiliselt suutnud midagi teha. Eelis seisus oli mul hoopis kodus hobused ja lapsed trenni teha. Pärast laste trenni tundsin ennast päris hästi. Ei oska öelda, mis mulle puhanud tunde tõi oli vast lõõgastunud olek hobuse ees jalutades. Igal juhul lastele trenni tegemine andis mulle palju tagasi. Kõik oli positiivne, hämmastav ja imetlesin mõttes laste arutelusid minu sõnade üle. Ja selline tagasi side paneb rohkem mõtlema, kuidas lihtsalt väljendada, et lapsele segemaks saaks. 
Täna hommik algas mul 5.37 ärkasin meeletu koerte haukumise peale. Õue minekul selgus, et ületee aiast on hobused vabadusse pääsenud ning ruunapoissi külastama tulnud. Natuke hoovis peata olekus ringi tuisanud, tormasid kõik see kari rehe alla ning ootasid sisse laskmist. Lasin sisse ning mainisin, et lähen uuesti magama. Ja nii ma tegingi. Ärkasin hiljem juba 8 läbi. 
Kena päike ei lasknud tuppa jääda, vaid kohe alustasin toimetustega. Viisin tibud õue, leidsin ühe noore kana õues hulkumas. Ja sellele lugesin sõnad peale, et küll ma su kinni saan. Tõin tuppa pisikesed, et neile süüa anda. Varsti pean hakkama ostma kutsika graanuleid, mida leotama ja siis pehme pudrumassina ette andma. Sellistele pisikestele ei tohi anda raskelt seeduvaid söötasid ja siis ostan valmistoitu. Hetkel sain osta odavalt soodusmüügis konservtoite. 
Nalja kah, kuulsin siis meeste poolt tagaselja arutelusid ühelt tamme küla onklilt. Oh jah, vahel imestan ja mõtlen, et tegelikult mehed on suuremad latatarad, kui isegi naised.  Naersin juba jutust koorunud jutu sisu peale. Ütleks nii, et tookord, kui üks onkel jättis mu suksude heina rulli keeramatta. Pereprobleemide olemasolu... nojah on teada-tuntud tõde, et kui mehe küljeluu maha jätab kipuvad viimased omi mõtteid läbi pudelipõhja vaatama.
Kahju, et vihma sadama hakkas ei hakanud ma täna oma mõtteid teoks tegema. Tegeleda Lipsuga. Eelmise nädala võit looma üle tõi selguse, tema käitumisele. 
Oleks tore, kui ma leiaks kõigile kutsikale kodud. Oleks ka tore.

Uurisin ilmakaarti, et leida paari päeva ilmaprognoosist, kas ja millal oleks mõttekas maha niita uued tükid. Eile koristasime lihtsalt pool niiske heina ära, et see maha ei jääks. Õnneks meeleolu suurepärane, kui alguses hangumistööd tegema hakates poleks peavalu käes vaevelnud. Kuigi juba poeg kolm korda kaarutanud. Üks ilmaprognoos näitas, et praktiliselt iga päev tilgutab. Lubab pilves ilma. Homseks äiksetormi. Püüan leida Norra ilmakaardi. 

Praegu on ilm küll päikseline, üks ilmakaardike näitas meie kohale äikest. 

Tundub, et urisen viimasel ajal naabrimehe tegemiste laienemise pärast päris tihti ja kurjalt. Nojah, norin tiba selle kallal, kuidas noor pikka kasvu neiud kablutavad neli tundi järjest naabrimehe ponidega. Üks viis kuidas siis näidata meile omi tegemisi, käiakse ka meie hooviväravast mööda. Ja muidugi meie endi hobused leili läksid ja erutatult aia ääres jooksma hakkasid. Imestasin neiukeste ohuteadmatusest, porisesingi, et leidsid koha kus kappamas käia ja seda enam neli tundi järjest seljas istudes eriti vanal ponil, kellel pole koormust siiani olnud. 

Ja kõige tipuks, kui Raamatuhärra neiukesi koju viima läks tuiskas mööda naabrimehe poeg nii kuis jaksas oma ATV-ga. Mind ajas naerma, tema käitumine. Nagu poisike, endal naine ja laps ehk siis pere ja mehel endal aga poisikese aru peas. Küllap imestate, miks olen kuri naabri peale. See juba aastate tagused naabrimehe käitumised ja ütlemised ei luba lihtsalt endale enam lähedale tulla. Eelkõige naabrimehe viinalembus ja vastik jutt naistest. Niikaua on nad head, kui nad midagi ta eest ära teevad, aga siis hakatakse selja taga rääkima.

Muigasin üks päev ühele tuttavale, et meie vaheline läbikäimine on muutunud selliseks, kus nagu oleks Tammsaares jutustusest välja astunud... Kuid ühe peategelase osa täidab küll tugeva karakteriga naisolevus ja teine siis peremees. Õnneks me veel piirikraave ei kaeva... annaks jumal, et seda ka ei juhtuks... ise tahan küll läbi saada kõikidega hästi. Kuid olen pika meelespidamisega, kui mulle on halvasti öeldud. 

Lootsin eilsel teisipäeval miskit heina koristada, kuid jah. Kolmekordne vihm rikkus kõik ära, kogu mu valmisoleku, kuid mis teha. Otsustasin teha majasiseselt koristustöid. Ja lugeda mõni leht raamatust ja tegelda interneti vahendusel esimese kutsika huvilisega. Esimene küsimus inimesele oli, kui palju kogemusi on tal linnukoertega ehk siis tegemist ju jahikoeraga. Tõepoolest on mõlemal nii emal kui isal tugev geen jahiks, siis neid vaos ja inimese kasuks tööle saada on vaja tegelust noorte koertega. Kui nad on saanud igapäevaselt tund kaks ja isegi ajalubava piirides isegi vaat, et rohkemgi. On nad rahulolevad ja isase puhul jäetakse linnud puutumatuks. Teised koerad ei puutu kodulinde, aga Nordik unustab enese kohe ära, kui lahti saab.
Isasele Nordikule oleme teinud väga palju huvitavaid trikiharjutusi, mis aitavad kaasa lihastikutoele, kui inteligentsi arendamiseks. Anete ja mina käime vahelduva eduga 5km kas jooksmas või kõndimas, siis meeldiv on see, kui koerad sebivad läheduses ja vastvalt vajadusele peab teine kord mõni koer rihmas olema. Nordik on pannud mõtlema, et kui mul tekib võimalus, tahaks ära käia Tagadi koerteseiklusrajal. Mingi mõte tiksub peas, kui seal olen ära käinud, saan edasi mõelda. Imetlen tema oskuseid, kuid lähimal ajal tuuakse ära ka koerte aedik. On vaja just isastele vahel ka emastele (jooksuajal, kuhugi kinni panna). Ega neid soovimatuid krantse ei taha ise. Plaanin Bluega mingile näitusele regada ja võib-olla hiljem mõne emase omanikul huvi kutsikaid saada. On hea, kui positiivsed tulemused on olemas. 

Lasteaed pildil.

Mõnus, kui on vabad päevad, saab kodus midagi ära teha. Osaliselt pean viibima ka koolitusel. 
Juulikuus pean jälle Tallinna vahet käima, arvasin, et juuniga mul lõpeb aga kus  sellega. Nüüd veel läbima ära unustatud, koolitusel käima. Eilselt koolituselt tagasi sõites olin ma väga väsinud. Koju jõudes polnud esialgu miskit tahtmist teha midagi. Olles tunnikese jalad seinal lebotanud raamatust parimaid palasid välja lugedes. Saavutasin tunni jooksul puhanud inimese olemise ning küsisin lastelt, mis nad kodus olid ära teinud. Muidugi Nordik oli lahti korra pääsenud ja ühte parti ehmatanud. Kuid õnneks oli see kõigile ehmatuseks. Nordik vajab tegelikult suurt tegevust ja palju jooksmist. Distants mida me siiani päevas läbime, kas joostes või kõndides on 5 km. Muidugi ratsamatkadel on kaasas käinud, mulle meeldib tema julgus. 
Õhtuti tööl naastes olen koertele supikonte ostnud, et neid vähesel määral premeerida vastutulemise eest. 
Liptoniga olen tegelenud, mainin, et ta pole pehme käega inimese suksu. Nii see on, et hetkel allub 100% minule. 
Ehh on elu, pean täna minema vankrit tooma.
Hobused armastavad ikka suure südamega liptonit ajades oma jooksuajaga teisel pea ikka parajalt sassi... siis mul nendel päevadel kui märadel võidujooksuralli ruunale algab. Tõusevad juuksed ihukarvadeni kõik ülesse. Täiesti mõistuse vastane, kuidas saab olla nii, et üks ruun avaldab indlevatele märadele suurt huvi. 
See nädal on mul vaba-vallalise-vallatu inimese elu... Saatsin mehe mõneks päevaks kodunt oma tegemiste ja huvide juurde teada värk usukoosolekule... Esimene öö on harjumatu, nagu keegi oleks majast puudu ja kui sellega ära harjub, siis on teada värk jälle harjuda kellegagi voodit jagama. 
See aasta suvi tundub mul mööduvat teleka vabalt. Nii palju kiikan, kui see lahti, aga hetkel paeluvad raamatud enne magama minekut. 

Ilmad on sellised heitlikud, ei lasta heinatööd lõpuni viia. Kurb tunne, tee ükskõik millist rituaali tahad, tundub, et ükski asi ei toimi. Ainus tuleb vist kaasa minna ilmavooluga, kuid millega mina muidugi leppida ei suuda. Tahaks ju ära saada ning talvele teatud kindlustundega vastu minna. Kuid sellised heitlikud ilmad, mismoodi. Hetkel pole veel silo valmis. Ootan neid, kes lubasid ka tulla, tean et tulevad. Kuid kurvemaks teeb, et tahan ka kuiva heina teha. Hetkel tegematta maid on 17 ha ringis. 
Tahaks mõne looma vähemaks, Liptoni suhtes alustasime veidi teistsuguse trennidega. Eelkõige jooksutamisega, et ta saaks aru, et kõiges tuleb alluda inimesele, mitte tema tahtmistele. Leidsin selle probleemi juure ülesse ning alustasime ka tegelemist.
Autole vaja veel pisiremont teha ning ülevaatus läbida. Läheks kõik lõpuks hästi... 
Edasi vaja minna. 
Töö suhtes on mul asjad ok. Teadasaamine naaberkaupluse turvafirma töötajate taustadest  saades.. kuku pikali. Ja kuidas neid on tööle  võetud.... ? 

Vihm rikkus heinatöö ära, kuid mis teha, kui ilmamuutus siiski käsikäes kuufaaside muutumisega käivad. Olles jälginud endast vanemate inimeste tähelepanekuid ilmaennustuse osas. Pean neist väga lugu. Kõige jamam see aasta on metsaheinamaadelt saadav heina kogus. Kasvon väga nigel. Õnneks tegemist ootab kultuurrohumaa ja sealt peaks saama puudu oleva koguse. 
Plaanin ühe tüki üldse purustada. Väiksema tüki saab teha ka trimmeriga. 
Täna hommikul sai üle pika aja hobuseid taga ajada. Õnneks olid nood loomad avastanud alles hommikutunnil, et vool on tarast väljas. Ja seetõttu hea kiire kättesaamine. Õnneks olid ka teisest aiast paar vanemat mära sekkunud, kelle abil oli võimalik kari koju tagasi suunata. Olen õppinud, et karja pidama tuleb osata keha keeles märku anda. See keha keeles kehtestamine on lihtsalt üks ütlemata mõnus sõnumi edasi andmine. Kui on märgata loomakarja poolne mõistmine. Noored sälud olid kohe valmis minuga ükskõik kuhu liikuma. Õnneks Anete ja Laura võtsid suuna kodu poole ja karjajuhi-liidri salli sai seekord tunda Kelli-Kellukas, kelle abil noored koju tagasi juhiti. Kaifin mõttes. 
Pidin varasel tunnil sõitma Aadega Tallinna Mustamäele jälle haiglasse, seekord siis juba nina opile. Õnneks tüdruk ei tunne hirmu hobuste ees. On käinud ratsutamas. Teeba selg on korras ja kannatab jälle ratsanikke. Alati peab kontrollima hobuse ootamatu käitumise muutuses ka füüsilisi tegureid. Kas eksisteerib valulikke kohti. Mul hea meel, et Teeba on jälle endine, kes usaldab ja nõuab ratsutamist. 
Ootan hetkel uudiseid Aade ninaopist... Ja juba sellest kõigest edaspidi...

                                          Soomaa käsivikatiga niitmise võistlus

                                          Minu lihtne üks viis vikati luiskamisel.

 Kalevipoja niiduvaal, sai kaks vaalu kokku niidetud

                                           Kätlemine ja autasustamine Soomaa viisi. 

Ka jaanid on mööda saadetud, mis muidugi ilmataadi poolt vihmaga. Oli kutsutud sünnipäevale, kuid sinna ei jõudnud. Vahel on väga raske, eriti kui õhurõhk madal, kisub ka mu vererõhu madalaks. Raske oli miskit ette võtta. Proovisin metsas jalutada, kuid poole tunniga juba läbi vettind.
Tegin kahe päevase rattamatka ehk siis ette võtsin lõpp etapi Oandu-Ikla Soomaa-Ikla. Iklasse ma välja ei sõitnud ei pidanud enam vajalikuks. Kablis käisin korralikult kõik vaatamisväärsused läbi. Kokku sõitsin 221 km. Alustasin sellega, et kodust sõitsin rattaga Rapla juba 15 km. Rongiga Tootsi jaama ja sealt Jõesuusse, kus siis sain tõelise ilmamuutuse meelevalda tunda. Äikest, müristamist ja paduvihma, kuid see ei heidutanud, pigem innustas edasi liikuma. Juba Riisa kooli juurde, kus ületasin kooli tagant jõele rajatud rippsilla. Yess see tehtud ning edasi Soomaa keskuse suunas. Riisa Rantso teeotsas kohtusin kursakaaslase Aivariga R., kes soovitas hoovi siseneda ja Algis M. tervitama minna. Sai see samm tehtud, nii kohe padukas kaela sadas. Algis kutsus välikööki, kus siis sai turismitöö alast infot vahetatud, kuulasin ning esitasin täiendavaid lisaküsimusi. Mille alusel sain piisava ülevaate Soomaa turismi edenemisest. Ja muidugi mõlemad ,,poisid" soovisid edukat reisi. Miskit mõte tiksus juba lõunat pidama ja ühe heinamaa ääres, kus rajatud lõkkplatsi ääres seda ka tegin. Pidasin parimaks valida tempo enesetunde järgi, mitte liialt kiirustada. Läti niidu linnutorni külastasin, Tipu looduskooli arteesia kaev oli lakanud tegutsemast, tuli vesi võtta lähedal olevast tiigist. Kaasas oli mul veel mineraalvesi, mis võttis janu kiirelt. Seda sai ikka ohtralt tarbitud. Siht oli võetud Kopra tare peale. Olles saanud Soomaa kaitseala piiridest välja, sattusin korraga nagu teise maailma. Mets ja ainult mets, ainus mis rõõmu valmistas oli loodus ja metsloomad, mida sai ikka kohatud. Kährikuid, rebaseid, kitsi ja mitmeid kullilisi. Teekonnal Kopra tarre juhtumisi pidin 8 km ulatuses läbima pehme liivakattega metsateed. RMK poolt tellitud projektiga teeparandus metsamajanduse parendamiseks. Kuigi ratast pidin lükkama käe kõrval, ei kõigutanud see olukord mu meeleolu. Katsetasin tühjendada pea kõigist rasketest mõtetest ning elada lihtsalt antud loodusehetkes. Nautida jalutamist ratas käe kõrval muutuvad kõik muud probleemid tühisteks. Olles selle teisese katsumuse edukalt läbinud ning preemiaks juba Kopra Tarre ööbima jõudnud, tundus tare nagu kirss tordil lasua tõelise luksus elamuna... Loodus, ojakesed, sild, infotahvel, tulease majakeses ning nari... OOjaaa nautisin täie hingega toda õhtut ja kohale jõdmist. Olin sillas... Muidugi öösel jah naljakas, aga tülitsesin oma teki ja magamiskotiga, mis kuidagi ei püsinud küll ümber või peal. Ja üks tüütu sääsk, kelle eest oma nina püüdsin peita teki alla, lõpuks kella 3 ajal oma otsa siiski peopesa all lõpu leidis. Ja ma rahulikult unne suikusin. 
Hommikut alustada puhanuna ja õnnelikuna, hakkama saamine innustamas meeleolukalt teekonda jätkama... mõte, et ees seisab pea 74 km. Hommikused söömised joomised tehtud (hommikusöögiks tegin kiirriisipudru maasikatükkidega, suhkru ja võiga. Kõrvale jõin lahustuvat kohvi). Koti kokku pakkinud, koristasin tare ning panin asjad nii nagu olid enne mind ja lahkusin. 
Meeleolu oli suurepärane ning indu taga kihutamas uudishimu. Õnn, et matkarada tähistatud korrektselt, esimene raskus, kus pidin tiba mõistust appi võtma oli juba Kilngi-Nõmme lähistel enne Valga-Pärnu mnt ületamist. Ja pärast viimase suure maantee ületamist tekkis juba paaril korral eksimised, sest tähistus oli puudulik ning mitte põhjalik. Just ristmikud, kus peaks olema tähistus silmatorkav. Ja nii oligi, et kaotasin ühel hetkel ka tähistuse silmist, kuid Kablisse jõudsin ikkagi. Kasutasin juba oma 7 meelt, mis on kasutusel orienteerumisel. Nautisin oma tulemit kablisse jõudmisel. Lihtsalt vaadata, linnuvaatlus-rõngastamise kohta ja looduskooli ümrust ja külastada kohalikku kauplust. Isegi üks tuttavlik tervitus maasturi juhi poolt oli üllatus, tervitasin vastu. Kuigi jäin kõhklevale seisukohale, kes see oli... Häädemeeste kaqupluses käisin magusat ostlemas. Ja sealt edasi Via Baltika tee äärde jääva puhkealale Kohtumimäele jällegi kuulub RMK-le. Õnneks oli see tühi ja minu jaoks sobiv mõne tunni uinaku jaoks. 
Öömajaks kasutasin seekord puuhoiu paika. Ladusin eelnevalt puud riita ning tegin mõnusa pesa mati ja magamiskoti ning tekiga. Õnneks oli puuhoiu paik sellise asetusega, et veidi liigutada sai näha mäkke tõusva trepikäsipuud ning teisele poole teed jäävale parkivaid autosid. Muidugi öösel äratas unest nii mõnigi kõrgem heli, mis pani jälle uurima, kas ümbruses on okei. Kuulasin ka ümbritsevate lindude laulu, olen kogenud loodusest, kui ma olen ohus, siis linnud annavad esmaselt märku. Olen loodusega sina-sõber ja tean mis toimub. Ja hommikul enne kolme alustasin teekonda Pärnusse ja paari tunniga oli mul see pikema vaevata läbitud. 
Üllatus-ehmatus ja uurimine, kuhu on saanud raudteejaam oma perrooniga Raekülast. Ainus lahendus asjale otsida bussipeatus, ksu siis linnakaart ja õnneks leitud jaam ning rännaks ja teekond Tootsist, lõppes siis seekord mul Pärnu rongijaamas. Super tunne valdas, et esimest korda liikusin jalgrattal Kilingi-Nõmme mail oma rattaga. Nüüd siis mõte tiksub ikka Aasiasse minna juba rattamatkale....
Sai proovitud täna veel niitmist, tehnika töötas laitmatult, poeg kohtles mind nagu kuningannat, eriline uhke tunne valdas. Tänasin poega abivalmiduse eest. Koos sai pandud niiduk taha ja esimene niide tehtud, mis küll pooleli täna jäi vihma tõttu. Kuid lohutan selle lõopetan niipea, kui saan.
Kutsikad kasvavad, emme Pipile peame vahel meelde tuletama, et lapsed teda pesas ootavad. 
Eile sain veel pruune noorikanu juurde ja uued tibud, kes toas, on päris kiire kasvuhoo saanud. Kui ilusad ilmad õues, siis saavad nad ka puuri õue viidud. 
Kaduma on läinud meie vanim pardimamma, ainus oletus, kas kull või nahaalist rebane, kellel jultumust koertekarja keskele tulla ning teha oma töö. Õuelt leidsime kanakuudi juurest mitmes kohas sulgi. Kurb, mõte on ka pekingiparditibud võtta, et kari oleks tasakaalus.

Mu 5 vaba päeva on möödunud päris kiirelt ja juba on käes 19. juuni. Täna siis Aade lõpetamine, kuhu me muidugi ei lähe. Aadel siis paistetus alanenud. Muidugi silmaümbrused lillad. Ja nüüd olen aru saanud, et löögi on saanud, kui hobune maast õhku tõusis (alt-ülesse). Muidugi ninaluu on puru, ja järgmine nädal tuleb minna uuesti linna, et nina paika panna. On muidugi lõpetamisele mitte jõudmise pärast klassikaaslased kurvad. Kuid ühte nad pakkusid, et kui nina korras, tulevad meile, et Aade saaks koos klassiga ühtse pildi lõpuriietes teha. Milline vastutulek. Olin liigutatud klassikaaslaste vestlust kuuldes. 
Aitasime hankida veel puuduoleva varustuse. Jürist kõrvikud, mööda minnes Lagedile kanatibusid ostma minnes. Täiendasin kanakarja uue tõuga. Musta värvi maransid ja cotšini suure kana ja kääbuskukega. Hetkel veedavad aega toas papagoi puuris. Hästi inimsõbralikud linnud on. 
Anete, aga minu moodi Pärnumaal Reiu tallis valtrapi, pinded jalgrattaga sõites. Eks enne teeleminekut ikka ema mure-hool, et laps koju tagasi jõuaks. Sõnade peale lugemine. Minule ei loetud sõnu kunagi, pigem sain kodus kogu aeg sõimata. Mida ma sõidan rattaga ringi...
Kuid vahepeal on nii palju avastatud ja jälile jõutud. Teeba probleem maha viskamisel on leitud. Tahtsin eile hobust sadula alla panna ja leidsin parajalt kahe peopesa suuruse hematoomi. Esmasel vaatlusel jääb märkamatuks, kuid tavalise nahapinnaga hea tähelepanemisega ikka mügarik selja peal, kus käib sadula tagumine osa. 
Harjaga kergelt puudutades, pööras juba hobune pilgu minu suunas. Katsetasin lihtsalt sõrmeotsa vajutusega... jälle pööras vaatama. Katsetasin veidi tugevamat vajutust ja siis oli näha ka valuaistingut hobuse keha keelest. Tõin toast geeli, mida määritakse igasugustele paistetustele ja hematoomile. Määrisin korralikult koha sisse ja viisin hobuse tagasi koplisse taastuma igat masti vigastusest. Sula selge vastus hematoomi tekkele on ainult üks, Liptoni hammustus. Teeba ja Liptoni vahel eksisteerib vahel ikka päris korralikke koha näitamise selgitamisi. Kapjade ja hammastega. Teeba ei salli teda sellest ajast, kui ta meile tuli. Ja kui Lips oli suguküps täkk, inna ajal kihutas ta Teeba minema. Teeba võis omi pikki kauneid ripsmeid aia ääres plaksutada, kuid sellega ta täku südant ei võitnud. 
Lipton on hetkel karjast eraldatud, peab jälle veetma üksi sisereziimil ja heinatoidul.  Olen ise ka kurb ja olen uurinud siit ja sealt sellise käitumise tagamaid. Kuid ainus mis mulle ikka ette jäämas on, et oleme leebed olnud. 
Hundihambaid ei olnud ja kihvad ei valmista ratsutamisel probleeme. 
Igal juhul alustan otsast. Teise hobuse eeskuju kaasates. 

Mõtisklen ning analüüsin kahe päeva toimunud sündmusi suure põhjalikkusega. On tekkinud kaks küsimust... Miks viskas Teeba eile õhtul ratsaniku maha ja miks Lipton käitus täiesti ootamatult ja ettearvamatult. Hüpates koha pealt õhku riivates ühe kabjaga lähedal seisnud vanemat tütart ( kellel siis ninaluu murd). Eilset ja esmaspäevseid sündmusi oleme kamba peale lahanud suure põhjalikkusega. Mis juhtus, miks juhtus ja mida ise tegime valesti.... 
Ja kas hobused olid mõlemad orienteeritud trennile või oli neis miskit veel mis neid ärevuses hoidis. 
Teeba eilse õhtuse mahaviskamisele on seletus olemas. Tegelen täna sellega, et hobune unustaks, kuid tean, et ratsanik ei unusta. Nüüd mõnda aega ei saa ma anda Teebat ebakindlate sõitjate kätte, kes jäävad suukülge rippuma. teada-tuntud tõde. Hobust tuleb tundega suunata ja kogu tähelepanu peab olema suunatud hobusele. Olen korduvalt öelnud, Teeba on tundlik hobune, kes ei talu pinges olevat ratsanikku. Isegi istmiku lihased peavad olema lõdvestunud, suudab Teeba lõdvestunult ratsanikule alluda. Ja nii kui ratsanik on pinges ükskõik milline tundmus valdab, muutub ka Teeba ärevaks ja ettevaatlikuks. Kuna viimased korrad on õnnestunud ratsanikest vabaneda, siis seda kipub ta edaspidi ka tegema, kui ta tunneb et ta ei soovi pinges ratsanikku kanda. Teebal on kaudselt veres tiba araablase verd sees. Sellest veidi teadmiseks.
Ja mida siis Liptoni käitumisest arvata. Olen juba mitu päeva üritanud üht olulist arsti kätte saada, kes tuleks tõmbaks välja hundihambad (kihvad). Need takistavad kasutamast suuliseid. Teada tuntud tõena, kipuvad suulised vastu neid kergelt valu tegema. Ja kuna Lips ei ole meil eriline pai poiss olnud, siis ikka valjastega teda koolitanud, eriti veel kui täkk oli. 
Alustame uuesti Liptoni treenimisega AB-st. Otsin hetkel veel võrkaeda, millest ehitada ringaed 2 m kõrgune. Eelmine aasta polnud pooli selliseid probleeme. Kuigi oli täkk, kuuletus ta ratsanikule väga hästi, sai temaga isegi matku juhitud. On julge metsas ei karda, samas uudishimulik, kuid oletan, et vahel lihtsalt kasutab ära meie nõrku külgi.
Esimene seisund oli mitmete inimeste shokk, helistasin kohe 112, kus siis kõnevastuvõtja esitas lisana tobedaid küsimusi. Oli ära unustanud mu nime ja asukoha, mille dikteerisin puhta rahuliku kõnediktsiooniga. Ja siis tõeliselt ärritusin sellise töötaja ühe veel tobedama küsimuse peale, et kuidas ma aru saan, et ninaluu on puru...? (juba peale vaadates on arusaadav, et tegu on luumurruga - mul endal on selline asi kord läbi elatud). Õnneks täna on tütrel paistetus näos alanenud, õnneks on meil sügavkülmas jahutuskompressid - geelpadjad alati valmis võtta, kui seda vaja läheb. 
Esmaspäeval väänasin vasaku jala pahasti trennis, joosta ei või, oletan väänamise tagajärjel on tekkinud väikesed lihaserebendid. Mis vajavad vaikselt ja rahulikku paranemist. Eile korra proovisin joosta, kuid kannatada saanud jalg korra maha pannes vales asendis. Võttis täitsa nõrgaks, pidin jooksu pealt kukkuma. 
Tõin veel lisaks linnas käimisele uusi tibusid kasvama, et kanade järelkasv munejate kanade näol tulevikus olemas.

Tänast päeva sai alustatud kella 6-est juba. Kõige pealt kohvitasime ja sõime mõne võileiva. Ning kell 7 olime juba õues ehk ajaliselt hobuseid puhastamas ja saduldamas. Riidesse panime jooksvalt... Kuna hommikul ilm säherdune, mis tõotas päris soojaks minna. Ponid saanud sadula alla ja teekonnal avastasin, kui mõnus on alanud päev. Rõkkav linnulaul, enamus vaikus ja ühtlane kabjakobin teel, mõjus suht positiivselt. Kui tuleb ette selline teekond võtta kodunt Raplasse, siis alati võtan nii, et aeg võtab oma kanda. Lasen lõdvaks ning püüan nautida hobuse igat liigutust. Ja kui rohumaa, siis traavi. Algus tundus väga super ja Rapla linna sõitki tekitas endaski väheke ujedust. Igakord mõtlen, et leiaks kuidagi lahenduse, et vaikselt oma platsile hiilida. Kõigepealt sõbranna juurde hobuseid jootma ja siis platsile. Kell oli juba poole peal. 
Eve Haggi, tegi vankrisõitu, siis ühed ponitalutajad olid veel, kes väheke häiritud said. Meie tulime välja, et lihtsalt olla, mitte massilist teenimist teha. Iseenesest oli lihtsalt suurepärane kõik. 
Tagasi teel enne koju sõbranna juurest läbi hobustele juua anda ja puhata enne teele minekut. Korra Säästu kauplusest läbi põige, et miskit põske pistmiseks osta. Kodutee tundus hopadele eriti meelepärane olema ja Kellukas hakkas vaikselt läbi oma ärevuse kiirust tõstma, kuni selle hetkeni, kus meeletule galopile tõusis. Ja peatselt kõiki ponisid see meeletus haaras. Tõmbasin jälle Kelluka traavile, et lasta Mann oheliku otsast vabaks.
Mann vabana kaasa jalutamas, vahepeal suutäisi haaramas, liikusime juba Estonia järve suunas. Mõte oli väike supelus teha, kõik kulges sinnamaani seikadeta. Järve äärde jõudnuna selgus, et rahvast palju ei hakanud kellegi silma-ega sisemise elu-olu häirima. Panime hobused kinni võtsime einet ja edasi kulges juba plaanipäraselt Raikküla Farmeri põldudele, kus värsked silorullid teavitamaka, et selle aastane esmane saak juba põlluserval järgmise talve jaoks ootele. Nähtavale ilmus korraga Raikküla tallist Ruttar kolm hobust ratsanikega. Kõige suuremat huvitatust ilmutas meie pesamuna Mann, kes oma väiksuse ja uudishimuga hirmutas suured-kõrged võistlussuksud galopile. Muidugi suurte hobuste ratsanikud naerma pahvatasid... teadagi miks, et tilluke liigikaaslane suurt hirmu suurtele hobustele tekitab. Naersime meie isegi, kõik oli ju kontrolli all. Mann seisis jalad harkis ja imestas, et nood liigikaaslased tema eest põgenesid... teadmata, et miks...? Edasi juba läbi Raikküla vanadel radadel. Kuid kõige enam kurvastust tekitas RMK metsas laiutav maanteed meenutav kruusatee, mis polnud veel lõplikult valmis. Pidime läbima kaks korda kraavi... Lootus puges hinge, et vast edaspidi rajatakse kõrvale viivatele sihtidele ikka kraavide kohale sillad. Jube raske on liigelda algajatega kraavidest läbimisel. Koju jõudnuna, ootasid juba teised hopsid ning mõnus enesetunne kordaläinud päevast.
Lihtsalt naasta koju süda tänust rõõmustamas... Julge peale hakkamine on pool võitu.

Kenad ilmad panevad rohkem pingutama ja trenni tegema. Sai ostetud jälle vet. ravimeid koertele ussitõrjeks. kõige huvitavam seik sel nädalal, unustasin ära lakukivid kaasa agrovarustusest võtta. Õnneks juhtus olema samas poes üks tuttav, kes siis müüja palvel helistas.Õnneks polnud kaugele jõudnud. Keerasin Rapla Viljandi mnt.l ringi.

Mõtlen iga päev auto peale, pean jälle tegema kulutusi. Selgitama välja, kust jookseb välja õli või hoopis tegu küttega. Traktorile sai küte ostetud. Loodan järgmisel nädalal miskit maha niita. Koostöö partneritega on suheldud.

Töö juures kohtusin külamoorist latatara Einar Isakannuga. On mehel jutud, kogu küla kohta teab, aga siiski poolikult. Ja kui osav sell inimestele tühjade juttudega hirmu naha vahele ajama. 

Nädala sees on juhtunud mõndagi, veel on mõni viss meie kanti ära eksinud. Üks koguni karjamaale noorte sälgude hulka. Sai siis farmeri karjakud välja kutsutud ning teekond ühe vassuga siis karjamaa suunas nagu paraad kolm meest rolleritega ja üks meesterahvas vassuga jalutades. 

Nordik on teinud edusamme, kuid peame suutma selgeks teha, kus aias võib liikuda. Kuna teised koerad aktsepteerivad aiaskäimise keeldu. Kuna on olemas talu territoorium. 

Loodan, et suudan järgmine nädal elada oma plaanide järgi. Ütlen raske on plaanida asju, kui töö on päevasel ajal. Ega töö juures asjad korras pole. Ma pole aru saanud, kes teeb kõige rohkem vigu. Miks eksisteerivad suhtlemisraskused, miks pean mina asju tagant torkima. 

                                            Tundub, et  mu töö nõuab palju jalgadel olemist.

23.05.2015