Lihtsalt võrratud ilmad. Olles reedel siis avastanud, et niiduki lati probleemiks on tegelikult kepsu kulumine, mille tõttu pidevalt kanna neete vahetasin. Ja õnneks viimase kepsu koos sõrmega veel reede õhtul ära vahetasin.
Imestan vanu küla inimesi, kes arvavad, et ma magan. Nojah ega ma siis pidev külas viibija ole, pigem metsas tegevus mul toimub. 5 ha metsaheinamaad maha niidetud ja siis mõned tüübid julgevad öelda, et ma magan ilusa heinailma maha... leian, et mõned inimesed on väga lühinägelikud ja ei oska arvata, et tööd suvel jagub kuhjaga ja kui ma mõne tunni õhtu ajast ujumisele kulutan, et oma päevatööst väsimusele leevendust leida kosutust on õigustatud. Aus olla mind ei morjelda, mida keegi mõtleb. Elan selle nimel, et ma ise oleksin rahul ja peres elu sujuks. 
Mul on lapsed, loomad kes tahavad kõik tegelemist. Nüüd mil aeg selline, et kellel väheke tehnikat majapidamises tahetakse mõne inimese poolt orjastada ehk mõte seisneb selles, niita kust väheke saab ja siis kui ma veel ei ütlen pahandatakse ka ,,et mis see mulle ei oleks, hobused ju söövad palju, tee aga ära" mõtlikuks tegev arvamus. Kuid õnneks ei suuda keegi ennast ribadeks töötada ja peatselt saavad inimesed aru, et ikka suvi läbi heina ei tehta. Tuleb elada ka teistmoodi, mitte nii nagu vanasti, et elu käis ainult töö ümber. 
Hobulapsed kasvavad ja valmistavad ainult rõõmu. Koer Lara murdis maha mu kauni kuke ja mõtlen, mismoodi koolitada kanu mitte puutuma. Tekkis ka teine probleem, hakkas veel omapäi metsas käima, mulle ei meeldi omapead hulkuvad koerad. Nii hakkasime piirama vabadust, kontrollitult. Ja mis edasi eks näe, plaanin natuke uurida mitmeid variante koera koolitamisel kanu mitte puutuma. Märkasin metsas, et ka linnupojad, kes alles värskelt lendama õppinud on ka noorele koerale ohvrid. Tööd on temaga palju....

Lara hakkas minuga koostööle ja see annab päevale uue värvi. Isegi lapsed olid Lara edasiminekust üllatunud. Hommikul tervitati mind südamest nii nagu teised koerad, müksates ninaga ja soovides nii eneselegi tähelepanu ja paitust. Lihtsalt võrratu tunne valdas korraga mind. Muidugi eelmine päev käisime mere ääres Sassu ja Laraga, eks hirmu tekitasid võõrad inimesed, kes pilgu korraks tema suunas suunasid. Siis tõstsime iga kord teda autosse kuivama ja nii saigi ta kogeda midagi uut. Käia meres koos lastega ja möllata. Viimaste päevade suurim üllatus tema poolt on armastus hobuste vastu. On valinud magamiskoha hobuste juurde... täielik müstika ja omapära. Püüame ära kutsuda, kuid ei soovi. Isegi viibib meelsasti hobuste juures karjamaal ja kummaline, et hobusekari teda aktsepteerib.
Eks mul juba väike lootusetuse tunne valdas, et pidevalt kõikumine arguse ja juurde tulemise osas. Täna väljendati soovi traktori peale tulla.

Juba teab mitendat korda üritan oma päeva memuaari kirja panna. Miskit mis ei lase kirjutada. Katsetan väikse lausega, kas õnnestub.
 

Ukupüha...http://www.maavald.ee/uudised.html?rubriik&id=4936&op=lugu

Ehh, mis päev. Pean endale miskit rahvakalendri sarnase vaatama koju. Imestasin hommikul, et raske oma töödele tegemistele algust saada. Eile sama, mainin salamisi, ostsin siis ühe pudeli ,,Starterit" ja elu läks käima, imestasin et kaks tassi kohvi ka ei andnud sellist teo tahet sisse. Hämmastav... 
Tegutsesime siis kaarutaja kallal pojaga, leiutasime, et saaks kummid täis. Poeg leiutas kompressorile pikema vooliku, et ulatuks aia taha. Samal ajal Anete ja Laura, aga valmistusid Võerahansu puhkemajja minema ponidega...tellitud sõit lapse sünnipäevale. Mina siis Olavi ja Joeliga kaarutajaga. Hämmastav ühel hetkel ilmus meie aia taha valget värvi unustasin vaadata auto marki kahtlane isik, kes mitte avalikke teid vaid küsis kaardi alusel kõrvalteede kohta küsimusi. Mainin, kahtlustan kõike, kes väheke võõras mulle. Hetkel küla peal levimas jälle jutud varastest.
Saanud elementaarsed asjad korda kaarutajal ja sõitsime siis heinamaale. Kohale jõudes ootas ees mind ebameeldiv üllatus. Kolmas kumm tühi mis tühi... hinge täitis hetkega lootusetuse tunne, kuid kogusin ennast ja lohutasin mõttes, et asi on niigi ajast ja arust oma ülesande täitnud... arutasime Joeliga, et mis teha. Tegin paar kõnet ja mitte miskit head ma teada ei saanud.Vastavas mõõdus aga välismantlit koos sisekummiga ei ole... Nojah mida ma teen... ei oska ma enam ohata ja mainisin poisile, et katsetame siis tühja kummiga miskit teha. Saime mingi aja tehtud, kui avastasime, et eest täitsa tutikas kumm puru... kaks aastat tagasi vahetasin uute vastu. Muud järeldust ma ei suutnud sellele loole tuua, kui et taga oleva kummi purunemine viis kaarutaja tasakaalust välja ja kaarutaja pii torkas augu kummi.  
Kurb tunne valdas hetkega, osalt saamatuse ja osalt teadmatus, kuidas edasi. Ainus lootus on loorehaga tööd jätkata. 
Kui Ukupüha järgi lugu lugeda, siis tänasel päeval heinatööd teha poleks tohtinud. Ma soovisin ainult proovida, kuidas kaarutajat proovida. Kaks esimest heinakoormat ka lakas ulualla veetud.

Need, kes kulutavad oma elu väikeste asjade peale, ei suuda suuri asju ellu viia. Francois Duc de la Rochefoucauld

Õnn saabub, kui suuname energia asjadele, mida me elus tähtsaks peame ja mis ühtib meie missiooniga. Kui me proovime teha liiga palju korraga, moodustavad prioriteedi sasipuntra ja see tekitab segadust, masendust ja õnnetut olekut.
Miks panin kirja sellise tsitaadi, vahel on vaja enesele teha selgeks, mida ma tegelikult tahan ja millises suunas ma siiski liigun. Kas ma teen õigeid asju ja miks ma neid teen? Ja kas need ka mulle kasu toovad.
Palju kordi on inimesed küsinud mult, et milleks hobused...? 
Arutlen endamisi...
Täna hommikul jõudsid mõned hobused korraliku segaduse luua. Alustan Hertast, kes oli jälle aiast välja smuugeldanud ja siis Lipton oli enese jälle mära-varsa karja sokutanud. Väljaspool aeda aga jalutasid Ethel- Anne-Maiga. Ei ole sellel Ethelil seda inna aega kuskilt võtta. Õnneks võõras hobune eelistab ka meie talu. 
Õnneks ei kao sellega meie austus ja lugupidamine nende hobuste vastu. Minu meelest kõige lahedam varss on hetkel meil Pentagon Pütagoras, kes nii kihftilt oma mokad kokku surub ja sügamist emme kõrval nurub. Kõik kohad tuleb sügada nagu emmelgi ja alati pean olema kahe hobuse vahel, Testu ühel pool ja teisel pool Pentu. Testu on sügamise mumm. 

Tasakaal on õnne võti.

Üks päev ökoturismi Raplamaa inimestega ja jutt Tiit Petersoo suust kuulamas. Pilt on tehtud Jüri Kõivu poolt. Minek on Lipstu Nõmmele, sealt edasi Sõbesoo järve äärde ning edasi Jalase haridusseltsi maja juurde.

Jaanikuu hakkab läbi saama ja aasta lühemad ööd pikemaks jälle venima. Mulle juunikuu meeldib.

Niidetud siis 3 ha. Lootsin jätkata veel kahe ha, kuid viimase öö vihm rikkus selle. See selleks, ega see mu tuju nulli. Pigem meeleolu tõstab oskused latt niidukiga ringi käimisel. Eile vahetasime täiskomplekselt kanna needid. Kokku kolme ha niitmisega 18 neeti, üks tera ja üks sõrg. Seda aastat alustasin siisn selliste kaotustega. Nii see on, kui üks asi tehnikal logiseb, hakkab kohe juppe minema. Ei vaadanud, kas niiduki kanna osas kas kõik needid alles ja see tingis siis kõige suuremad probleemid.
Loen vahel ajaviiteks KSV päevaraamatut ja tekib mõttes kergelt vaidlust tekitav diskussioon... kus need põdrad inimasustuse juurde saanud. Viimati loetud peatüki põhjal mõistsin, et linnainimene on hakanud aru saama, et nii oma talu ei ehita siia-sinna rabelemisega.
Sisemine tasakaal endas paneb paika oskused maaeluks. Kui tasakaal kõigub ei suudeta objektiivseid otsuseid vastu võtta. Olen oma elus õppinud ühte-kui teist kes maale tulevad ja rabelema kukuvad, ühel hetkel väsimuse ja tüdimuse märke näitama hakkama.  
Okei, see selleks need mu mõtte mõlgutused... 
Lara väljendab rõõmu märke, kuid hetkel seisame ikka selle ees, et ei kuule sõna ,,siia" ja sõna,,ei tohi". Muidugi tööd on temaga palju, õnneks hoiab kodu ja teine asi mis meeldib on selgeks saanud, kus koerad magavad. Eelistab majas ööbida, osad koerad aga elavad suvel vabatahtlikult õues. Mainin, et koerad asrmastavad mitmeid kohti, kus neil head ülevaated  igasugustele liikumistele. Kuid üks mida valvatakse on, et kui hoovi peaks mõni hobune ilmuma, siis aetakse see kohe minema... minu meelest õige ka. Kuna teatud suuruse loomaga tegu, siis kisub asi juba luusimiseks ning aiamaalt jalutatakse üle ja siis teada, et mitte midagi järele ei jää.
Herta on meil üks huvitav tegelane. 
Mõtlen, kust saada tugevaid päitseid, täkule vaja. Lõhkus täitsa tutikad uued päitsed ribadeks, et viitsimine neid kokku lappida kadus.

Kiirelt mööduvad kaunid päevad.

Kolm hobust on metsas, Liptonile toodi pruut, kes pole siiani ilmutanud vähimatki märki innast. Pigem eelistab seltskondlikult aega veeta. Iga kord kui metsas käin saadetakse mind alati väravasse. Oletan, et innaperioodi esile tulemiseks on ilmad siiski liialt palavad. Õnneks olen ka Randa tite aeda püsima saanud. Meie pätu Amanda suutis väikseid halbu kombeid suureks sirguvale eesti hobuse neiule õpetada, ka isegi siis kui vool on sees. Mul sai sellistest kommetest siiber. Amanda aga peab üksi hetkel oma aega veetma. Probleem selles koolitas uutele varssadele juba aia alt läbi käimisi. Ja tittede emmed karjuse ääres karjumas ja ootamas, et millal varsad tagasi tuleks, aga kus sa sellega. Amanda nautis veel täie rinnaga sõpruskonna suurust ja kui ma eksi vaikselt juhirolli mõõtmeid. 

Siiani tänan mõttes, et mu hobukarja juhib Testemona (trakeen), kes ei vii kunagi karja kodunt eemale vaid toob koju. Seetõttu on mul ära jäänud küla mööda jooksmised hobuste järel.

Eile pidin käima kahel korral metsas puude järel, pidin tegema kellegi tegematta töid. Lõpuks veel juhtus hullem, torkas mingi terav oks bensupaagist pumba pemhe padjakesele augu ja sealt nirises ühtlases joas pursates kütust. Tegin koorma lõpuni siis tulin koju, kus helistasin koheselt saeparandusse. Natuke tegi see teema meele mõrudaks, et pidin raiskama aega puudele, kuna mul oli plaanitud niiduk traktorile taha panna. Siis õhtul lastega ujulasse mindud. 

Täna ma enam metsa minna ei soovinud ja viisin oma plaanitud tegevuse lõpuni, niiduk traktorile taha pandud, poeg tegi eelmine päev esmase hoolduse (õlitas ja niplite kaudu sobivat tavotti lisas). Sai veel niitmisega algust tehtud. Nüüd mõtlengi, kas niita tüki kaupa või kõik korraga, kuid ilmateated ei ole pikema ajalise prognoosiga positiivse suunaga, siis mida ma peaks tegema?

Lara on nii ja naa, sõnakuulmine on null, ei kuula ta mis asi on ,,ei tohi" ja käsklus ,,siia" ei mõika mitte üks teps. Isegi Sohvi on taas sellesse tagasi jõudnud, et käib koos Laraga hobuseid haukumas. Lara ei tule ligi üldse täiskasvanutele, eks näe millal see saab olema. Tegin koertele täpilahust puukide tõrjeks. Imestan see aasta puukide rohkuse üle, isegi enda pealt sain ühe.

Üks päev ravisime Herta kabjapiiret, kus oli tekkinud haav ja see oli värske, kuhu sai siis lastud haavasparyd peale. Lapsed ütlesidki, et meil mida kohe märgatakse (kui koeral on silmas mädane rähk, kohe saab kas siis silmasalvi või ravivaid silmatilku kasutatud). Lapsed meenutavad aasta tagust üle lahe sõitu ühele saarele isaga. Kus külastati hobusekasvatus talu ja ühel hobusel nähti sügavat haava, kuid see pere ei teinud selle haava suhtes midagi. See selleks, nimesid ma ei maini.

Sai käidud Naissaarel, mis tegin... Mis ikka, eelis seisuseks on ikka loodus ja saar ise oma vaatamis väärsustega. Kolm ringi saarele rattaga tiirud peale tehtud. Saarel asub ratta laenutus, kus siis suurepärased vahendid. Nojah kuidas kellegile hind sobib, seda vaatab igaüks oma taskukohaselt. Mina laenutasin ratta 24 tunniks ja  nii palju aega mul  küll otseselt ei kulunud. Kuid matkarajad soovisin küll kindlalt läbida. Esimesel õhtul proovisin ujuma minna, kuid mainin ainult sisse kastmisega piirdusin, merevesi osutus minu jaoks ikka jahedaks 11 kraadi. Ja öösel pidin taluma magamise ajal kohutavat põlve valu. Mõned aastad tagasi kui mul autot polnud, külmetasin põlvesid ja nüüd annab aeg ajalt tunda, eriti kui külma saan. Püüan hoida teadmisega soojas ja muidugi hea on teha ka venitusharjutusi. Samas ei jätnud kasutamata sauna võimalust ja mainin, et teist ööd ma põlves närivat närvi valu tundma ei pidanud. Närvi valu ilmub siis, kui põlv on külma saanud, aastaid tagasi kui ma ühel puhkepäeva matkal kukkusin (teel Keila-Joalt Keilasse) parema põlve peale, siis olen vaikselt mõelnud, et õnneks pole sellega siiani probleeme esinenud, aga miks vasaku põlvega..? 
Mõni aeg tagasi küsis üks inimene, et miks ma kodus ei püsi... olin esimese hooga imestunud. Hämmastav, et mõni inimene julgeb teha etteheiteid. Olen enesele andnud lubaduse, et pean aastas korra või enamgi saama kodust välja mitmepäevastele matkadele. Mulle meeldib matkamine ja lapsedki nii suured, et võtan neidki kaasa või hoopis võtan ette selliseid matkamisi, mis on võimalik perega viibimiseks. Muidugi tekib sellega küsimus, kes meil majas siis. Seda probleemi pole, meil on alati keegi majas. Kuna loomad vajavad tähelepanu ja jootmist ning kanad ja koerad toitmist ning tegelemist. Kõik jookseb lihtsalt suurepäraselt, tegeleme lastega aktiivselt muude spordialadegagi, ujumine, orienteerumine, talvel suusatamine või siis lastele on meelepärsed pallimängud ja kergejõustik. 
See aasta olen juba medaligi võitnud orienteerumiselt. Iga kuu saab korra metsas jooksmas käia laste initsiatiivil, mina olen rohkem autokuski. Elu on rõõmus, kui asjad liiguvad ja saavad nii korda aetud, et saab edasi liikuda. Nüüd olen millegis jällegi sammukese edasi astumas, enne ei maini, mis teoksil, kui asi käes, siis mainin. Nii, et edasi...

Tundub, et asjad lõpuks on hakanud edenema. Traktor sai korda, ei ma ennast selles tunnusta, minu osa remondis jääb tiba tillukeseks, eks neid probleeme tollel tehnikal veel küllaga, aga üks haaval läheneda saab see monstrum lõpuks vast korda. Kiidan eelistatult oma poega, kes siis ikka pooled tööd tegi. Muidugi külameeste abi on korvamatult suur.
Nüüd pean tegema passi taotlused varssadele ja läbirääkimisi vetiga alustama, et sügisel üle talve jäävad varssadest olevad täkud õige aegselt ruunatud saavad. Uhh, jube mõtlen mitme täku pidamise peale... Mõni mõtleb, et miks teen enda elu keeruliseks, ma ei tee, elu peab olema mitmekülgne ja tegevusrohke ning huvitav. Hõlmama mitmeid valdkondi, mis kütkestavad ja annavad elule mõtte. Ei saa ju elada ainult tööle ja kammitseda ennast hunniku töödega ja kuhugi mitte jõuda.
Uuest koerast, Lara on leidnud, et lapsed meeldivad talle isegi rohkem kui täiskasvanud... minu kahtlus hakkab tasapisi kanda kinnitama karistatud koera olemusega. Meenutan tihti Vasalemma vanglast saadud ida-euroopa lambakoera juhtumit enda elus või siis laske haavaga leitud saksa lambakoer, kes hiljem kaitses mind oma endiste omanike eest. Naabrid imestasid minu sõprust haavatud koera terveks ravimise järel suurepärast koostööd. Aastaid hiljem  leides sama tänava majade juurest Tommy nime kandva kuudi, mis oli säilitatud tolle saksa lambakoera auks, kellele kuudi meisterdasime siis kogu selle tänava lapsed. Täiskasvanud varustasid materjaliga... kas mitte see pole hämmastav ja liigutav, tagant järgi mõeldes sellele loole. Need on märkimis väärsed ja südamlikud lood minu elust erinevate koertega. Kellele olen suutnud anda tagasi nende koertele omase väärikuse ja välja toonud koerale omased tuegvad küljed. Näis ootame ikka seda hetke, kus Lara jookseb üks kõik kelle juurde käskluse peale ,,siia". Muus osas oleme saavutnud palju. Koer tunneb ennast koerana, oskab valida enesele meelepärase magamis koha ja on võtnud ka aseme koha endale majja. Lihtsalt võrratu, me ei piira tema vabadust, kuidas ta veel teiste koertega mängib.... 

Lara Saksa lühikarvaline linnukoer, muidugi tegemist emase koeraga, ainus iseäralik asi, et koer on steriliseeritud. Olles külastanud ühte kennelit jahikoerte kasvatuse suunaga, sain näpunäiteid sellise koeratõuga ringi käimiseks. Sain teada, et on väga õrn ja tundlik kasvueas ümber muutustele. Tegemist siis ara koeraga, midagi oleme suutnud selles koeras muuta, kuid oma isepäisusega ja mõistmatusega inimesse kipub omapäi kõndima. Ja nii aeg-ajalt saab kinni pandud.
Mainin, et eelmine nädal saatsin uude kodu Eeva-Lotta koos varsaga. Eks esimese hooga on alati oma kasvatatud hobusest kahju, aga mõelda sügisel, et millised kulutused seisavad ees, kuid vaja neile kõigile kiibid, passid, ja ussitõrjed. Millised kulutused, et noored loomad kasvama saada.
Muidu elu kulgeb vaikselt ja tasaselt, oodates millal saabub see hetk et saaks ka korras traktori tagasi. Traka hetkel remondis. Täna selgus, et peab uuesti lahti võtma, eks mul on vastumeelt ühest küla otsast teise sõita, kuna need külavahe teed annavad ka tunda autole juba. Mul vaja siis kohe auto vaja üle vaadata, miskit sellist silma hakanud, et vaja teenindusse viia.

Väheke külajuttu...

Uudis, et mu naabrimehe karjamaale eesel sigines on juba ammust ajast teada. Ega tuu elukas suuda suud kinni hoida ja hääl meenutab, vanat roostesse mattunud kaevupumpa sellise kriiskava heliga.  Naabrinaine, arvas et Rail Baltica on saabunud, er vedur üürgab. Eks on teisi arvamusi ka, eesel on Murutari tädi oma, kes siis tõi naabrimehele, et tuu saaks aretada muulasid. Eks näe mis nali siis välja kukub. Mina eeslis küll mingit looma näe. Ah mis teha, kui selline naaber meil on. 
Koeraga oleme nii kaugele jõudnud, et koer veel käsklusele siia ei kuuletu, kuid teiste koerte liikumist jälgib. Meeldib jälgi ajada.

 Hommikune hobuste magala

 Testu oma lapsega

Tassa oma lapsega.

Pole jälle siia aega saanud kirjutamiseks. Eks õues tegemisi küllaga ja õhtu saabudes siis kustun juba voodisse raamatut lugedes. Võiks korralikku vihma tulla. Ja saaks ühe hobuse maha müüa... 
Tõin koju ühe jahikoera saksa lühikarvalise linnukoera... Väike probleem, mille lahendasin kolme päevaga, muidugi on veel üks asi, mis vajab lahendamist. Nüüd mil koer on sisse elanud pere teiste koertega, vajab veel inimestega harjutamist. Juurde tuleb, aga veel kätte ennast ei anna. Kuid see valmistab tohutult head meelt, et juba soovib inimesega sõbrustada. Eile kui korra meres suplemas käisime, sattus pöörasesse vaimustusse vee loksumisest ja soovis kaasakiskuvalt poisiga kaasa joosta. Nüüd pean homme veel kliinikust läbi minema, et uurida kas Rapla Vetari kliinikus puukide vastast preparaati karvadesse pihustamiseks ka on. Endine omanik oli väheke mures sellepärast. Ja ma ei pea tema ära jooksmise pärast ka muretsema, kuna mu teised koerad on talle sõbrad. Imetlen ja tunnustan omi koeri, sellise teo pärast. Eile hommikul ,,sõin koos koertega konti" ja kuidas see käib. Istusin siis oma kolme koera keskel ja Sassu oli see, kellele meeldib jagada kõike enda omast minuga, kui ta veel näeb, kui ma midagi ei söö. Ja Lara vaatas eemalt pealt. Kõige rohkem valmistas muret koera söömata olek. Ei võtnud suu sisse tilka toitu, viibisin isegi töö juures koeraga, kus inimesed soovisid tead silitada, ütlesin, et las ta harjub. Vaatame edaspidi, et küll ma teine kord jälle kaasa võtan. 
Eile käisin ühel loodusteemalisel koolitusel, kuid mis selgus ei sobinud kuidagi mulle. Lihtsalt ei viitsi kõike ka endasse haarata. Eelistan elada lihtsat looduseinimese elu. Ja kohtusin ühe inimesega, kes koerale peale vaadates mainis,et koer on vägivalda kogenud. Mainisin, et ei ole natuke suhtlemist ja oligi asi selgitatud. Kuid imestama paneb, et leidub inimesi, kes esimese käitumise põhjal annavad valet infot. Kuid täna on mul hea meel, et olen suutnud ainult mõne päevaga koera mämgima ja mürama saada. Meil on vist selleks sobivad tingimused. Eks näe, mis asjast välja tuleb...

Testemona oma täkust pojaga 

Kevad astub kiirel sammul suvesse, juba paistab, et aeg on seal maal, et suurema d majandid varuvad haljasmassi siloks. Esimesed niited juba kasvufaasis rohustule tehtud. Eks mulgi see teema, niita ja trimmerdada. 
Ja muidugi tite uudiseid, Testemoona tõi siis oma esimese täkk varsa. Natuke kurb, aga jah midagi teha pole, hobutitt on titt. Ja nimgi juba olemas. Loodan homseks siia pildigi ülesse saada.  

Jändan siis igapäevaselt kolme loomaga, kes ei taha enam püsida aias. On pahurused... tegelikult Eeva-Lottaga selline teema, keegi ei salli teda ja ajavad taga ja põgenemise käigus tormab aiast välja. Aed sai nüüd siis tänu täkule puhtaks karjatatud ja pean leiutama tugeva voolu tarandikku, kus täkk on.
Päevad on nii kiired ja samas tekib kohe nukruse tunne, et jälle üks mõnus kuu saab läbi.
Täna sai jälle Paulal kapju värgitud, vaatasin veel Eeval ka. Mõni päev tagasi tegin Hertal ja Teebal. Igal juhul on ok seisuses. Ainus asi mis häirib on üks tiba tilluke lõhe.
Tahan minna mingil ajal koolitusele kapjade hooldusest kuulama. Eks neid ka siin Eestis riburada korraldatakse, kuid mul alati siis töö aeg selline ja ei saa viimasel minutil lihtsalt enam graafikut ümber korraldada.

Imed sünnivad üleöö ja nii meie Herta ka meile ikka juhtub tegema. Juba teab mitmendat hommikut on Herta aiast väljas ja aed terve. Ja mõistatus missugune, tema tahab tittedega emmede juurde. 
Sai käidud ka mõnede suksudega maastikul ning jalutamas Liptoniga. Liptonit söödame hetkel õues muruniitmise eest. Suure murulapi juba korralikult sõi puhtaks ja nüüd vaja veel kanala eest see töö teha. Nii, et peame oma majas ökoniidukit.

Eile sai siis käidud keskkonnaameti poolt korraldatud pärandkultuuri matkal Vahastus, Piiumetsas ja Väätsas. Bussiga tekkis väike probleem, nii, et mõnegi kaasreisija hinge väike mure puges, kas jõuame õigeks ajaks tagasi.
Mis tegelikult siis Vahastuga mind seob, mälestused. 

Vahastu kirik, kuhu siis eile ka torni sai ronitud. Iseäralikuks teemaks mida vöörmünder Andrus Murumägi Vahastu mõisast (mõisat tegelikkuses ei ole küll enam, eksisteerivad varemed, aga midagi ikka). Andrus Murumägi rääkis veel nahkhiirest suur-kõrvvidevlane, kes millegi pärast leidis, et kirikusse tuleb talvituma tulla. Kuid millegi pärast jäigi see talvitumine lõppeda külmumisega. Tundsin südamest kahjutunnet. Tegelikult mulle meeldivad igat masti isesorti loomakesed. 

Teine inimene, kes Vahastu linnusemäest teadis palju rääkida on 10 aastat tagasi sinna kanti kolinud Eha Metsallik (Raplamaal tuntud mesinik), kes valutab looduse ja pärandi väärtuste ohtu sattumise eest. Üks teema allikad... Kõhe allikal käisime, mis enam ei pulbitsenud nii nagu 10 aastat tagasi. Ja eks sinna kuulus ka jutt, miks on olulisel kohal allikate kestma jäämised.

 Lipametsa Lenin

 Kellukas ja Luciano

 Kati ja Lucky Liisu

Paula

Ega see ei loe, et ma vahe peal kirjutanud pole, et ma vaikelu elan. Tegelikult elan päris aktiivse inimese elu. Olen käinud mitmed korrad maastikul ratsutamas, nendel lemmikradadel, mis mind köidavad. Lähimal ajal ka ühe öömatka korda saata. Katsetada proovin tittedega matkale minna. Eile siis ökoturismi aastapäevale pühendatud tegevus matka läbi tuntud Tiit Petersoo saatel... lahee ja yeee... Möödudes Sõbesoo järvest ja saada proovida uut laudteed järve äärest kuni põlluni. Seltskonnast osa juhtisin otse läbi metsa Jalase haridusseltsi maja juurde, kus Urmas Tulvik kuumasupi ja koogikestega ootas. Mainin vaikselt Urmas on lihtsalt üks Jalase küla elav arhivaar ja teo inimene, kes panustab mitmel rindel enda oskusi ja teadmisi.
Kanuu matk kuuenda klassiga Vigala jõel. Ei saa olla parimat, kui midagi uut korda saata ja midagi kogeda esmakordselt. Sellel aastal siis olen proovinud parvesauna, vesiratast ja kanuusõitu Vigala jõel. Mainin vaikselt arvan, et sellest on saamas uus hobi, tegelikult paelub mind kajakimatkad merel. Avarus, vabadus, võitlus lainetega ning hakkama saamine jne. Kaifin siiani või õigem oleks sõnastada, et nostalgitsen, kui üks aasta sügisel sai Hiiumaa laidudele Kajakkidega aerutatud. 

Eeva-Lotta sai siis  varsa emmeks. Muidugi oli meil väike probleem eile hommikul. Herta varastas pärast varsa sündi ja hoidis väga kiivalt endale. Eeva-Lotta oli õnnetu ja proovis oma jõududega varast kätte saada ja varss tagasi saada. Ühtepidi tundus see lugu naljakas, aga loomadest võib kõike oodata. Igal juhul sai Herta olla mõne minuti varsa emme. Eeva-Lotta on tubli ema, eks väga hoolitsevalt suhtub oma lapsesse. Pärast varsa tagasi saamist panime Eeva sisse ja siis meie Herta jäi hirnuma kurvastusest karjamaa väravasse. Nüüd jääb veel oodata Testemona, hetke kabjaliste arv on tõusnud 15. Ühele varsale on kodu olemas. Sügisel läheb, kui saab 6 kuuseks. Nüüd siis varssade sooline seis on kaks mära ja kaks täkku. 
Homme siis karjaaia postide meisterdamine.

Kuna aiapostidest oli puudus, läksin oma metsa, et teha mõned postid, kuid siis leidsin, et peaks küttepuude tagavara täiendama ja saigi nii mitu asja korraga ära tehtud. Puukoormaga koju naasnud saagisin kogu kupatuse. Nüüd ei jää muud, kui poisil lõhkuda ja tüdrukute abile need hoiupaika talveks ära panna. Kuna tegu on metsakuivaga, siis mina eelistan metsakuiva, toormaterjal vajab kauem kuivamist. Eelistan lehtpuitu, kuid eks ka okaspuud kuivavad sama moodi. 

Eile korraldasin siis tittedele ebameeldiva üllatuse, panin nende uude aeda voolu. Esimene, kes oma traditsioonilst aia venitust läks tegema, sai elektrilöögi (tegemist on aku pealt aeda lastava vooluga). Igal juhul oli meie päev rahulikum ära jäid väravate avamised. Kipuvad kogu aeg väravaid avama ja emmed lastega siis jalutama kipuvad. Õnneks nüüd ok. 

Järgmise nädala plaaniks on võetud veel küla peale aed ülesse panna. 

Nii mõnusad ilmad ja esimesed äikese vihmad maha sadanud. Näis, homseks on mul plaanitud ühte-koma teist teha. Esmaseks on vaja taastada suvekoplid ja hobused ära jaotada. Kas sellel aastal matkasid toimub ei tea. Hetkel küll on läinud nii, et pole soovi avaldajaid olnud. Ja eks herpes on pannud tallide vahel liikumisele piirid peale. 
Peab veel kapju värkima mõningatel hobustel, tittedel tõstame jalgu. 

Igal juhul elu meie talus kulgeb oma vaikses kulgemises. Iga päev üks koorem musta kulda traka kärule laadida ja see ka kuskile maha laadida. Vastavalt siis tellimusele.
Imestan väga Randa tita üle, küll temal on energiat, kuid õnneks on hea iseloomuga. Kuid viimasel ajal ei soostu hobused mu uuendusliku meetodiga kaasa käia ja aias püsida. Pole jõudnud uusi aia poste valmis meisterdada. Ma ei saa aru, kuhu kaob mul aeg. 
Üks päev sai natuke nalja hobutitadega, mulle tundus, et meie pisem ponimära varastas ära kahe poni varsad ja jalutas omapäi kahe varsaga siis kaugel emmedest ja imestasime lastega, et kuidas võimalik, et hobuemmed nii pimedad on, et ei märka oma laste kadumist. Nojaa, hobuemmed on üpris kurjad, kui saavad teada, et Amanda on nende lapsed pihta pannud. Kohe lahendasime selle loo ja ajasime lapsed aeda tagasi võõra emme rolle enesele võtva Amanda seltskonnast aga ajasime  välja. 
Nüüd mil ilmad soojemaid kraade näitavad on ka meie beebid igapäevaselt õues. Hetkel emme varju hoiab Kati tita, aga pole hullu, eks saab ta ka mõne aja pärast vanemaks ja hakkavad piruetid tulema. Kuid Tassa on päris energiline mammi nii sama moodi ka tema laps. Küll kappas karjamaal ja see tagumik kippus rohkem õhus kui maas olema. 
Nii see on, lihtsalt võrratud hobused ja nende lapsed võivad olla.

Kati eelviimane varss nimega Krahv Monte Cristo.

                                                                         Mõned päevad tagasi siis sündis Katil kuues varsake. Kati ise on 15 aastane poni mära. Ma ei ole läinud seda teed, et mul peab olema iga aasta varss. Mulle meeldib, kui varss on oodatud.

Tänase päevaga võib rahule jääda, viskasin koorma sõnnikut traktori kärusse ja sai see veel veetud küla peale. Homme sama lugu juba oma põllule. 
Hobutitad kasvavad ja möllavad. Täna saatsin elektrikarjuse trafo remonti... hämmastav mu enda mees oskab neid korda teha. Sellepärast kadus vool aiast.
Testu on lahe kuju hobustest, tema on ainus karjast, kellel on tekk seljas. Nüüd mil ilmad on soojad, siis päevaks võtame ära ja ööseks paneme selga. Eile õhtul kui sadas läksin siis tekki selga panema. Jooksis eest ära, kuni lõpuks taandus ja tuli ise mu juurde. Olles siis tekil olulised lõksud-klõpsud kinnitanud ohkas ja vaatas omapärase pilguga mind. Sügasin teda (ta ju sügamise maias). Samas on ta hea karjajuht, kes ei vii karja kodunt ära, pigem toob kogu karja magamistoa akna taha. 
Tõstsin kreegivõsast hobutehnikat teise kohta, sest mul on plaan need natike restaureerida (mõned on isegi olnud kasutusel). Tahan kreegivõsa laienemisele piirid panna, need on väga tülikad, plaanin kreekide vahele rajada puudelõhkumise koha.
Sai tehtud malmpotti lilleklump. Mõtisklesin varasemal ajal rajatud lillepeenra ääres, et mis lilled on mul seal peatselt mõne aja möödudes õitsema puhkemas; nartsisse, tulpe, iirise lehti tunnen, kuid ühed lehed valmistasid mõistatust. Lastega vaatasime ja mõistatasime. Eks näe.

Jüripäev ehk siis hobustekaitse päev.

http://www.hobumaailm.ee/?page=1&m=4&y=2013&id=2025

Kenad päikselised ilmad meelitavad mindki rohkem väljas tegutsema, kuid vahelduva eduga pean täitma riigikohustusi ehk siis tööl viibima. Kõige raskem on 24 tunnise valve juures vaadata mida teevad ümbruskaudsete eramute omanikud päeva ajal väljas, siis ohkan vaikides. Kuid teadmine, et järgmine päev olen jälle kodus, siis ei anna enam eneselegi hingetõmbe aega. 

Tassa tita Lily Marleen on julge särasilme hobutüdruk,kes lunib igal võimalusel ainult sügamist aga Kelli-Kelluka poisslaps Luciano arake, iga päev läheb aega, kui teise sülle saan võtta. Kellukas on sellistel puhkudel pealtvaataja, kui ma tema last püüan. Luciano väljendab oma alandlikkust (mokkadega), keha keel on selline vaoshoitum ja pelglikum. Imestan seda varsa käitumist, ema oli karjas käitudes teiste hobustega nagu lõvi, aga laps lambuke. Mõtlengi, et leiaks Lucianole juba varases nooruses uue pere ja sügisel kui saab 6 kuud täis saab kohe uude koju saata. 

Katariinal peaks ka lähimal ajal maha saama, eks mul vahe peal tekivad kõhklused ja kahtlused, kas ikka on tiine. Ootus on suur... palju küsimusi peas ju keerlemas. Käisin eelmine nädal veel maadeomanikega läbirääkimisi pidama, et saada kasutada karjatamiseks imetavatele märadele karjamaid. Üks vanemaealine härra läks nii hasarti, ainus asi mis mind natuke hirmutab on vanemaealiste inimeste ülihoolitsev suhtumine, näiteks leivasöötmine, liigne leib või nänni jagamine mitte millegi tegemise eest, tekitab hobustest natuke kadedust ja närvilisust.  Katsetan kas asi toimib. Kui käisime mõned aastad Sillaotsale hobuseid viimas, siis tunnistan, et vahemaa kodu ja Sillaotsal oli ikka paras ports ja aeg mis kulus rattaga sõitmisele oli kahju kulunud ajast (mõtlen, et mida kõike poleks jõudnud selle ajaga ära teha, kui hobused kodu lähedal oleksid). Ja nüüd enam pole sinna ka viinud. Raske on öelda mõnikord inimestele, et ma ei suuda hobuseid kodunt ära tuua. Hommikul esimene asi, õue tulles on ju kohe hobused üle vaadata ja siis elementaarsete vajaduste rahuldamine (jootmine ja mineraalide olemas olu ning muude asjade üle vaatus). See on nii suur harjumus, et sellest ei saa mööda minna.  Hommikuti töölt koju tulles, käin ma hobuseid kohe vaatamas ja suhtlemas. 

Vanasti oma lapsepõlve kodus elades koju naastes kas siis koolist või töölt, esimene enne tuppa minekut käisin vaatamas küülikuid ja nutriaid... teadagi, mis vahe peal toimunud.  Tavaliselt enne mu koju tulekut oli veel vana-vanaema käinud neile ninaesist jagamas. Tunnistan, et päevas said mu nutriad ja küülikud 6-8 korda süüa ja sügiseks olid nad päris suures kaalus, aga jah siis tasus see lihaloomade kasvatus suurepäraselt ära. Kuid see jääb minevikku ja tekitab helgeid mälestusi.

Ütleks, et mitte midagi ütlev pilt, aga tegelikult, juhtus selline lugu... Sellele pildile olen kogematta jäädvustanud ühed Berliini reisi seltskonnast  tuntud tegelase KMK-ist.
Tegelikult pildistasin Leedu 17 km söögikoha taluloomaaia hooneid ja pärast avastasin, et mu piltidele on jäänud mõned tegelased. Tagasi teel selles söögikohas uuesti peatunud, selgus hiljem, et mõned lõvid ja tiigrid on sealsetest puurides püsiasukad.

Tänavu aasta veetase on tänase päeva seisuga nullis ja heinamaa rohetab. Huraaa...
Mõtlesin, et vast viimase talvega ehk laabub suhe Teeba ja Liptoni vahel, tundub, et Teebale Lipton üldse ei meeldi. Nii, et minu unistus Liptoni ja Teeba omavahelisest kooslusest järglast saada on luhtunud. Teeba eelistab naissoost hobuseid. Kellega siis jah, tehakse oma nalja. Eile arvasin, et Kati võib Liptonile seltsiks olla, aga mis tema tegi. Muutus oma suure kõhuga täkuks, tõustes oma kohmakusega kahele jalale ja vehkis kahe esimese jalaga täku suunas ja ega muud pidin siis ta eemaldama. Enne ei saa välja lasta, kui mul on nendele tittedega ja tiinetele märadele oma karjamaa valmis. Homme saab jätkata, olen vedanud viimastel päevadel silorulle, et saaks ühe metsaserva tühjaks ja hobustele süüa.

Loodusringi lapsed kordamööda algõpetust ratsutamises õppimas.

Hobustel suur uudishimu, et mis toimub, et nii palju rahvast.

                                                          Pauliine

Ja Joel oma metsavenna punkrisse pugemas. Eelmine aasta käisime looduskaitsekuuga seotud teemaüritusel loode-Raplamaal Vardi metskonnas peituvas ühes linnusevallil näidis metsavenna punker, sellest siis poisil idee, kui mina heinamaal niitmas, siis tema selle aja seda meisterdas. Välisest küljest ei saa keegi aru, et tegemist võib olla ühe poisslapse idee, kus see asub ei avalda  kohalikele lastele. Teades-tundes on paljudel kiusatus igasugusteks toiminguteks. 

Kui Soomaa ootab viiendat aastaaega, siis meie heinamaa uppumas vee alla. Kuid mulle tundub, et selle aastane veetõus ei tule suur. Loodan vähemalt, maapind pole üdini külmunud, et võiks tekitada pikemaks ajaks vettpidava kihi.

Väike Luciano (täkk varss) emme Kelli-Kellukaga

Kellukale on see nüüd kolmas varss, kuid esimene täkuke. 

Kas tõesti kevad?

Nii mõnus, eile sai siis ostetud traktori  veljele olulised poldid koos lisatarvikutega, muidu ühel hetkel oleks võinud kaotada palju. Järgmiseks on korda vaja teha sidur. Heinatööd sellise käiguvahetusega enam ei saa. Koormus on suur ja siduri lõppemine keset kallist ja kiiret heinatööd peatab ikka tükiks ajaks tegevuse.

Nüüd pean uuesti panustama hobusemüügile, et saaks puudu oleva summa ja saaks oma unistuse treileri osta. Vaja ju viia puhtatõulisi loomi näitusele ja ka vahel tahaks mõnest võistlusest osa võtta.... unistused... ja unistan

Kaks mära on otsustanud kindlalt oma tiinust edasi kanda ja mängivad super kangelas emmesid. Samas on nad ikka õeluse hunnikud üksteisele. Miks muudab tiinus mõne mära kurjaks?

Titaga mära (hetkel veel nimetu varss) on sees, kuna ilmaolud sellised pilvised ja Tassal veel  pärast poegimist esimene ind, siis tital veidi kõht lahti. Hoian teist sees ja kuival heinal.

Eile sai siis traktoriga veetud kolm tervet silorulli, karjamaale. Hobused eelistavad heintele pigem silo, kui heina süüa. Heintes käiakse pigem tudimas, kui söömas ja heinarullidega maadlemas.
Mõni nädal täheldasin, et mu kari on nüüd hakanud alles karva ajama... see on kohutav. Peab leidma veel aega neid harjata... õnneks on nendele karvadele looduses taaskasutus... mõned kohalikud linnud veavad pesamaterjaliks.
Kui reed sai sisse veetud, vedasin igaks juhuks vankri siloveoks valmis, kuid õnneks sai traktor sõidukorda ja nüüd sinnani vean trakaga, kuni siduri lahti võtmiseni. Vean ära kõik, mis hetkel oluliselt vajalik ja järgmiseks aastaks jääb 20 rulli ette. 

Meenus mulle, et Randal läheb uues kodus hästi, talle on toodud ka seltsiline ning pere on õnnelik.

Tänase päeva seisuga, panime oma reed ja saanid talvekorterisse. Selleks aastaks on siis reetamise aeg ümber ja tuleb hakata ootama järgmist talve. Head meelt valmistab iga päev päikese mõjul sulanud lume kogus.
Lubatakse ilmateate järgi sajust nädala lõppu... uhh kui kahju.
Kati ja Kelluka varssumits peame veel ootama.

Siloveost reega enam ei toimi, kuna lumeolud on nigelaks kahanenud, et regi päevasel ajal lihtsalt lumest läbi vajub. Proovida jääb varane hommikutund, õnneks veel mõni rull heina alles, vahepeal söötsin aktiivselt silo ja siis hobused heina ei puudu, kui ainult heintes puhkamas käivad. 
Titast varss on üpris ulakaks muutunud ja emme Tassal omajagu esiklapsega ikka tegemist. Tassa püüab oma tegemisi teha, kui tital tuleb jälle ristivastupidised soovid. Hea meel, et kõik korras. Eks esimene elunädal varsal peab tihedalt jälgima ja hoiduma, et ei saaks märjaks (vahe peal sadas lund). Ja siis hoidsime sees. 
Kati ja Kellukas ootavad vististi endale sobivamat kuupäeva, siis neil veel suht selline nägu, et nagu oleks kohe poegimas.

Kevadeootuses kulgeb me aeg. Kuigi tiba sulamissammu võrra on ikka lumekest kahanenud, aga mitte midagi ütlevat. Näis kaua saan kasutada teed reega liikumiseks siloveol. Meie enda hoovist väljuv tee on päikese poolt pea lumevaba. Saigi arutatud lastega, et kust siis liiklema hakata, kui teelt lumi on sulanud. 
Eile sai pea kõikide hobustega tegeldud. Isegi tiinete märadega, tegelus nendega on rohkem emotsionaalne ja verbaalne. Ja naudingut pakkuv, ees oodatav sündmus ehk varsaootus sellele omajagu vürtsi lisab. Korra nädalas püüan leida kõigile hobustele aega, eile siis selleks saigi, vastavalt sellele, kuid vastuvõtlik ja suhtlemisaldis inimesega oli loom hetkel. Võiks kirjeldada iga hobuse käitumist eraldi, kuid seekord jätan. Sai veetud veel silo Hertaga ja nüüd hea meel leitud taktikale, et mismoodi rulli harutada. Enne peab eemaldama kile ja natuke lahti harutama, et kevadised päikesekiired saaksid sulatama silorulli sisemust ja see töötab. Väline kiht kuivab küll väga ära, aga pole hullu, hobustele maitseb see väga. Hetkel mil neil valikuvõimalus karjamaal, maitse-eelistus on langenud silole. Süüakse ka heina, kuid väga väike kogus... kindlasti oletatakse, kus ma seda võtan nii kindlalt, kuid ma pea üle poole päevast väljas toimetan, siis viskan iga kord õue tulles pilgu karjmaa suunas, kus asuvad hobused. See on siuke harjumus, et sellest enam ei vabane.

Karjus, kes on üliaktiivne hobustel silma peal hoidma. Muidugi vahel ajab meid pahandama, et tegutseb omapead. Enne, kui midagi õpetama hakkame, mõtleme selgelt läbi mida ja mismoodi koerale õigeid oskuseid  õpetada. 

Mul veel väheke pajatada ja ikka hobuste teemadel. Eile olles siis silo vedamas õigemini koormat valmistamas ja mõeldes, et ilm kena ja päikseline. Võin panna suure koorma ja mis juhtus, olles saanud Herta aiste vahele ja rakenduse ok. Ma sain ainult ohjad võtta, kui Herta täis tuuridel galoppi tõusis nojah, natuke maad püüdsin hobuse tempos ohje otsas järgi joosta, kuid mis tähendab neljajalgse hobusega võidujooks. Ja siis ühel hetkel ma libastusin ja suutsin vaevu tasakaalu saavutada lasin ohjad käest. Ja väike pööre naabrinaise aida taga ning mu kaunis koorem reelt kadunud ja hobune lisas kiirust. Ja mul ei olnud muud mõelda aega, et hobusel on ,,Kevad südamesse hakanud". Sain siis metsast läbi ja koju ning märkan, ei kuskil muud, kui karjamaa väravas.
Jõudsin juba pea Hertale lähedale, kui Herta kogus oma krutslikust olemusest kõik kokku ja pani läbi värava, muidugi kõige reega. Ja enne ei saanud teda kätte, kui jootmisvanni eest. Sinnagi oli osanud kopliposti kaevutruubi vahele reega kinni tõmmata. Sain vaevalt posti maast ja veevanni kõrvale tõsta ja reele hüpata, kui Herta jälle koos ree ja minuga üle lume alla mattunud kivihunniku lendas. Tänasin mõttes vene rege, see vastupidanud mitmeid kordi hobuste ulakused. Egas midagi, ajasin Herta karjamaal galopile. Võhma paistis olema, imetlesin peatselt 13 aastaseks tori mära jõudu ja tahet galopeerida sügavas lumes regi järel. Enne ei lõpetanud, kui hobune näitas väsimuse märke. Siis sõitsin hoovi võtsin hobuse eest. Nii märg nagu hobune olin minagi (ei tea millest). Hertale tekk selga, mõtlesin väike lõunapuhkus kulub mullegi. 
Tunnike puhkust ja Joeli poolt väike iluravi reele sooritatud. Läksin jälle uuesti silo vedama. Ja seekord siis väiksemate koormatega arvestades, et jõuan ka ree peale hüpata. Muidugi naabrinaine sai terve õhtu mõistatada, et mis tema aida taga küll toimunud on. Täna siis selgitades detailselt eilsetest sündmustest pajatasin. 
Ainus asi, mida panen hobuseomanikele südamele, ärge kunagi keerake ohjaharusid ümber käe, asi võib olla väga traagilise lõpuga lugu. Olen enda jaoks kõik asjad selgeks mõelnud, kunagi ei tea looma uskuda. Olen kuulanud, palju oma suguvõsas elanud hobusepidajate heietusi ja kogemustest saadud teadmisi. Kui on aru saada, et enam inimese võim ei suuda kontrollida hobujõudu, tuleb lahti lasta, ega sellega pole hobune rikutud. Ja siis edasi kasutada teadlikkust ja tarkust, et mitte lasta korduda tegevustel. Vahel tuleb hobustel pähe inimest proovile panna, seda enam kui tegemist on märaga.

3.aprill.2013

Esimene varsake on siis ilmavalgust näinud. Eile mainisin lastele, et Tassa on esimene, kes siis varssub. Kuid enne veel üks story. Kolm aastat tagasi oli esimene mai, kui ootasime Kelli-Kellukalt teist varssa. Hommikul töölt tulles polnud midagi ja kuna pere tudus õndsat und läksin ma rahumeeli naabrinaisele külla. Naabrinaise laua taga istudes, Heldi korraga hüüatas, vaata kurg lendab sinu maja suunas...mina vastu,,ära nüüd mu elu ka ära sõna"... Olin juba ära unustanud, et tegelikult ootasime Kellukalt ponititat. Ja kui leidsin, et aeg selline, kus võiksin koju tagasi minna. Karjamaa kohale jõudes, märkasin hobuseid ringina hoidmas Kelluka ümber ja ninad kummaliselt ringi sisse uudihimuga suunatud. Mõtlesin, et lähen kaen kah, et mis hobustel siis põnevat. Lähemale jõudes selgus, siis ka hobuste uudishimu. Kelluka varss kappas rõõmust ümber emme niie, et Kellukas ärevusest ei suutnud temal enam tähelepanu hoida.

Miks kurejutt siia; eile õhtul minu pea kohalt nii kella 18 paiku lendas parves toonekured (5-e liikmeline).

Siin siis meie esimene kevadekuulutaja hobutita (puhtatõuline eestlane), seda ei oska öelda, mis värv tast tuleb, aga lauk on kaunis.
Tassa ja Liptoni suurest armastusest sündinud. Tassa ja Lipton on esimesest päevast olnud parimad sõbrad. Kuid hetkel täkk on eemal ei hoia märade juures. Kunagi ei tea, kuidas võib meessoost isend uut ilmakodanikku vastu võtta.

http://www.maaleht.ee/news/maamajandus/loomakasvatus/hobuste-herpesviirus-noudis-esimese-ohvri.d?id=65910420

Kurb lugeda, mis toimub. Hobune vaktsineeritud, nii see on, et elus ei tea, millised haigused võivad ilmuda. Ja kuidas see kõik alguse sai. Teadmata... kurb lugu.

Imetlusväärsed loomad.

Ma ei saa mööda minna oma krantsist Pipist. Imetlen tema intelligentsi ja oskusi, millega ta püüab olla minu meele järgi. Kui nägin vaeva Colli koolitusel, siis nüüd mõned päevad on tekkinud koertel omavaheline koostöö. Kui Pipi vaatab, mida ma käega teen, Vaatab ka Sohfi minu poole. Enam ei kihuta arutult hobustele järgi... Kas tõesti koerad omavahel suhtlevad? Ja millist eeksuju  omab Pipi Sohfijele?
Kui Sassu püüab minu tähelepanuks trikkidega tähelepanu võita. Nii palju võin öelda, et Sassu on mu hingelähedane, kes ei ole selline, kes tahaks küll karja ajada, kuid mul pole see oluline. Hindan teda sellisena... täna hommikul tahtis ta minuga jagada oma sööki. Kükitasin maha ja vaatasin talle otsa, küsisin, et kas soovid oma toitu jagada. Teised koerad on õppinud, et kui ma kellegagi suhtlen ei sekkuta ja ei segata, selle käitumise omapära on omaks võtnud ka Sohfie. Ja nii me siis Sassuga kahekesi jagasime, teesklesin, et võtan ampsu ja siis sellest portsust andsin Sassule käest. Oii kui õrnalt ja ta võttis. Mul tekkis soe tunne koerast ja siis on alati soov, koerale midagi üllatavat pakkuda. Eks pean temaga kuhugile võõrasse metsa kolama minema. Et ta saaks ainu isikuliselt ennast minu koerana tunda. Hoiab ju kogu aeg mu lähedusse. 

Ühes asjas oleme jälle noore koera koolituses ühe sammu võrra edasi nihkunud, on see, et Sohfi tuleb käsklus ,,Siia" minu juurde. Nüüd kiidan, muidu eirasin, kui käitus valesti.

1. Aprill, Elagu karjalaskepäev.

Ei midagi. Tulevad millal tulevad. 

Need on mu väravaposti kujud. Eelmised collied armastasid ka palju posti ja värava taga olevate kivide otsas.

Sarvi aitavad metsas leida koerad.

Ülestõusmispüha

Täna ei midagi uudset uudist jagamiseks. Kuid nii see on, et varsa ootus on nagu naisel lapseootus. Kuid küll nad ükskord jõuavad. Kuid nüüd saan juba öelda, et Herta ei ole tiine. See on kindlalt silma hakkav ja ei mingit udarat ka pole tekkinud, aga selle eest miks tal suur kõtu all on. Lihtsalt hea sööma peal. 
Hommikul tööle minekut sättides, teadsin, et kella keeramine on toimunud ja võtsin hommikuse ringkõigu õue ette. Vaadata üle hobused ja toimetada ühe ja teise asjaga. Nojah, korra uuesti tuppa minnes, küsis abikaasa kes unesegane, et mis kell. Vaatasin ei tahtnud enam oma silmi uskuda, et kas tõesti kell juba 7.32 ei või olla. Selle kella uudistamisega ühinesid ka lapsed, kes ütlesid et leidsid sama. Oi, mul hakkas kiire ja terve tee mõistatasin, et kuhu kadus mu hommikune aeg, kuna ise arvasin, et ma ei kulutanud midagi kuhugile üle liia. 
Kuid varahommikul laulvad linnukesed olid tõelised kevade kuulutajad, mis ka minu südame helide maailma tõid. Muidugi olles vaadanud ka tiined märad üle ja igale tite ootajaga paar sõna mõttes vahetanud ning udarat katsunud. Kuid ei mingit märki eelootadavast poegimisest. Poegimine nihkub aprillikuusse.

Olen kahel päeval oodanud siis ratsutajaid, kuid jah.Mitte kedagi ja keegi ei helistanud ka, et miks ei tule. Ei oska ka oletada. Tegin hommikul karjaaeda, et saaks voolu sisse lasta, kuid mis ei jõudnud oli vool. Tiksuti tiksus ja tarasse jõudis, kuid kogu tarastus jäi vooluta. Homme vaatan uuesti. Hobused on ülemeelikuks läinud ja ei taha enam lihtsalt aias seista ja mulle väikseid vimkasid visata. Meeldib neile aia taha jäävad heinarullid. Eile siis ühele ka kambakas tehti. Nüüd homme uuesti voolu värki katsetama. 
Ohh, tuleks juba kevad. Täna tehti jälle traktorit, homme kindlalt silo vedama. Hobused nõuavad silo. Silo süüakse esimeseks ja alles siis minnakse heina nosima. Nii hetkel on alles toodud 17 heinarullist karjamaal 5 ja pool ja aia taga siis poolteist rulli heina. 

See pilt on tehtud Leedus ja bussi aknast. Kas ei ole mitte uskumatu. Võte siis 17.03.

Lumeolud Lätis, Poolas ja Saksamaal meenutasid väga meie maad. Leedu oli nagu müstiline maa.