Laadal käidud, katsetasin uute piltide laadimisega, kuid ebaõnnestumisega. Loodan homme uuesti selle teha. Hommikul laadale minnes võtsime suuna Lipalt Põlma tuuliku suunas. Ületanud Valgu tee kohalike keeles Villema risti siis meenus, et Lossi talu vastaspõldu ületades saab tee lühemaks lõigata. Kunagi kappasin seal kandis Ermiga, siis oma esimese hobusega kõiksuguseid nurgataguseid uuritud. Ja täna kulus see marjaks ära. Teekond lühemaks võetud ja ajas ei jäänud rohkem hiljaks kui 10 min kokkulepitud ajast. Lastel vedas, said teenida. Anete oleks pidanud minema koorilaulu harjutama, aga ta eelistas pigem raha teenida. Ilm oli ka super ilus. Soojust jagus piisavalt. 
Tagasi teel koju oli meie teekonn seiklusrohke. Kõige pealt palk, mille pärast pidime tõstma vankri teisele poole. Õnnestus ja veel suur rõõm valdas meid kõiki, kui oluline oli sel hetkel iga ühe panus vankri üle saamisel. Herta on kärsitu, muidu tema kärsituse juures oleks miskit järgi andnud.
See selleks, olles metsvahelt Keo külasse perekond Vainide talu lähedusse saanud (ka üks hobusekasvataja) haakus meie seltskonnaga väikse mõõtmeline Jack Russelli terjer ja kusjuures, kui palju me teda tagasi ei hurjutanud otsustas ta meile kolmandaks koeraks tulla. Lõpuks Anete otsustas, koerakese kinni püüda ja omanikele tagastada. Kardan seda, et meie dominantsed isendid ei kannataks uut kolmandat koera välja. Sassu hoiab mind tohutult. 
Sassul seisab ees uus kogemus ,, kanaema ja tema tibud" enne ei lase kanaema tibudega hoovi peale, kui ma ise olen silmapiiril, et saaksin kanaemale olla toeks laste kaitseks ja koerale selgeks teha, kuidas ta peab uutesse sulelistesse suhtuma. Kui ta saab korra kanaema käest nahutada ja saab aru, et kõigil on siin maamunal õigus elada.

Nii mõnus on koorem, koorma järel märgatavat muutust lauda sisemusest suurema ruumi saamiseks näha. Täna siis üks koorem jälle kärusse visatud, ootan kui käru tühjendatud, viskan uue käru täis. 
Majapidamisse on tekkinud selline koostöö, et sõnniku laudast välja viskamine on jäänud minu õlgadele ja meespool siis põllule laotab.
Kaks kotti värsket laudasõnnikut siis Tallinna suunas teele saatma, vennas on sinna minemas, siis õhtuks toimetan Rapla.
Hommikul Randat, varsaga õue lastes, sain täna tema olemuse tõeliselt teada. Ta tunneb ennast turvaliselt varsaga eraldi olles. Meeldib nuusutada teisel pool aeda olevaid hobuseid. Õnneks Herta on selline tubli mära, kes hoolib palju teistest hobustest. Tõin eile õhtul talle seltsiliseks Liptoni. Tahtsin küll Katariina, aga ei saanud, pidin leppima täkuga, kes ise vabatahtlikult pakkus ennast selleks. Tundub, et hommikul järgmist pilti vaadates, tunneb ennast Liptongi suurepäraselt.
Mõtted liiguvad edasi liikumiseks. Arutlen endamisi iga päev, et mida ma soovin oma igapäeva töös näha ja millises suunas liikuda? 
Ja üks päev ma astun ka vastavaid samme. Enne ei saa uut ette võtta kui vanad pooleli olevad asjad on lõpetatud. On teemad, millest ei saa kuidagi mööda minna ja on asjad mis vajavad igapäevaselt alati teha. 
Leidsin hea koolituse
http://www.myygiproff.ee/closing/?utm_source=CV%2BKeskus&utm_medium=banner%2B300x250&utm_campaign=Closing-29-m

Täna oli selline hommik kus ei olnud öökülma. Kahetsen, et see aasta ei ole jõudnud vedada põõsastele ja puudele värsket sõnnikut ( hoiab ära õitsele puhkenud pungade külma näpistuse). Olen siiani tegelenud sõnnikuveoga küla peale. Eilsega sai siis viimased sooviavaldused täidetud. Edasi veavad need kes seda tahavad juba ise. Helistajaid on olnud, ühe inimese puhul võtan alati hoiaku, et ta annab vahel mulle teada, et ta oleks huvitatud ja siis ühel hetkel enam ei helista ja sellega kaobki ta unustusse. Inimesi on igasuguseid, pean mõtlema, kuidas ma saan oma maili majanduse ehk siis e-kirjad korralikult kohale jõudma. Millegi pärast kodus kirjutatud kirjad ei jõua kuhugile ja siis kui ma järelpärimise teen, selgub, et polegi kohale jõudnud. Hetkel on ainukeseks sidepidamise vahendina mobiil siiski kindlam. 
Eile tuli üks huvitav pakkumine, lastega arutasime selle teoks tegemise kriteeriume läbi. Täna annan sellele ettevõttele teada, mis ma otsustasin. Huvitava ettevõttega on tegemist.

19. mai on laat Purkus. On ka meid kutsutud oma hopadega. Saab tehtud.. 
              Rahvas laadale Purkusse

Hommikul oma tööpäeva lõppedes mõtlesin, et lasen Randa Hertale seltsiks, kuid jah, aga tema otsustas teisiti, jälle lõhkus paanika hoos aia ja pani koos varsaga jooksu. Esimese liikumise tegin autoga, kuid ei mingeid märke ei jälge... Tulin koju tagasi, sain Joelilt teada, kuhu suunas ta läks. Võtsin seekord koerad kaasa, meiega liitus Amanda, kes osutus suurepäraseks jäljekütiks ja viiski Randa juurde. Olin Amanda käitumisest väga üllatunud. Olgugi, et kaasas oli ka maiusepakike, siis kätte saamisega oli tegu. Iga kord eest ära läks ja põõsasse peitus. Kuid Pipi jäi selle koha peal seisma, kus siis hobune ennast püüdis varjatuks jääda. Imestan omi loomi, nagu hingeline mõistmine, et mida keegi tegema peab ja mida otsin mina. Sassu kardab hobuseid ja ma ei nõua talt seda, et peab ilm tingimatta hobustega leppima.
Sain Randa kätte, toimetasin koju jka omaette aeda, Herta oli nati pettunud, et ei saanud Randa hobulast nuusutada. Herta on heasüdamlik torimära, kes lihtsalt uudistab.

14.05.2012

Lõpuks siis raske päev selja taga. Ma ei ole kaks ööd korralikult magada saanud, eriti viimane öö kujunes õudusunenäoks, ehmatasin kella 2 paiku öösel ülesse ehmatava unenäo pärast. Mida nägin, uni oli selge ja huvitav. Olin õues trepil, kui märkasin sellist 3-4 m pikkust anakondat värava vahel püüdmas suurt rotti (sai kätte ja kägistas ning alla kugistas) minu jaoks oli see ehmatus (mulle ei meeldi, kui keegi murrab või tapab silma all-eriti kui veel teevad seda loomad).
Hiljem selgus (kõik toimus unes, et keegi ei ajaks segi ilmsi olevaga...), et keegi oli mu lastele kinkinud ja püüdsid minule mitte sellest teada anda. Kuna lapsed olid märganud, et hoovi oli siginenud suur rott, siis proovisid seda püüda maoga ja seda see elukas suutiski. Unes suutsin lapsi veenda, et mulle maod ei meeldi ja peaks siiski ta sellisesse kohta saatma, kus tema eest suudetakse piisavalt hoolitseda. Nägin veel, et kohale tulid paar loomaaia töötajat, kes siis roomaja püüdsid ja delikaatselt loomaaia tingimustesse toimetasid. Pärast kõike selliseid jamasid ärkasin ehmatusega ülesse ja ei suutnud enam uinuda. Mõtlesin, et selle hullu unenäo asemel  võtan eksami aine õppematerjalid ja keskendun õppimisele. Suutsin mehaaniliselt umbes tunnikese lugeda, kui uni jälle maha murdis ja hommikul lastele kõigest sellest rääkisin, mainisin, et ma ei taha eksamile minna. 
Õue minnes avastasin, et öö külm on olnud, panin auto sooja ja läksin hobuseid vaatama. Vaatan, et kaheksa hobust seisavad Tamme talu teeäärega paralleelselt ja vahivad kõik ühes suunas ja eks siis sain aru, et kaks hoost on putket teinud. Läksin tuppa hõikasin lastele, kes tuleb kaasa, et läheks tooks hobused ära.
Herta ja Amanda olid aiast välja putketanud ja maiustasid OÜ Farmeri lutserni põllal.  Randa jätsime tänaseks päevaks sisse, mõtlesin, et kui mind ennast kodus pole ei taha teda teiste hobuste silma alla jätta. Teeba-Milagrost ei tea kunagi, et mida see mõtleb.
Jõudsin kooli, siis koolist tagasi tee muutsin nata pikemaks. Kuna olin selle teekonna plaaninud  juba eilseks, siis eile ma ei suutnud eksaminärvi pärast kuhugi minna. Tahtsin kodus olla. 
Täna pärast eksami sooritamist, aga viisin selle ellu, mida ma eile ei suutnud. Kõige pealt Kärkna, siis Tabiverre, sealt Vahi suunas (kuna otsetee Jõgeva peale suletud sissesõidu keelumärgiga). Võtsin suuna Luua-Palamuse-Kuremaa-Laiuse-Vaimastvere-Kärde. 
Kuremaal vaatasin korra sisse ujulasse, siis mööda minnes külastasin esivanemate puhkepaikasid Laiuse surnuaeda, viisin lilled. Avastasin, et isa ja vanaema haudadel puudub lillevaas, et peaks sinna orgunnima, sellel aastal hauavaasi, räägin sellest ka vennaga. Rahulad olid korras, nii et mul polnud seal midagi teha. 
Edasi sealt Vaimastverre (otse tee Laiuselt), külastasin Kuremaal töötanud ratsutamis treenrit Laine Urgot. Kohtumisel kallistasime, viisin temalegi lilled oleksin tahtnud emadepäevaks, aga jätsin need sõnad ütlemata. Pidasin paremaks vaikida, üks inimene, keda ma pean kalliks ja armsaks. Keda pean alati meeles ja kui ära tulin rääkisin, et mida ma temalt olen õppinud ning näitasin omi kabja värkimis riistu ja mainisin, et teen veel peenemat tööd nendega. Lõikan vanuritel ka küüni nendega, selleks sobivad ideaalselt. Laine ütles, et ta poleks elu sees selle peale tulnud, et mida veel nendega võib teha. Hea tunne, et sain ta naerma ajada ja tunne, et sain kord jälle teda näha ning kallistada ja kuulata tema muresid ja rõõme. Loodan, et saab oma köhast ja nohust lahti. 

Võrratu emadepäev

Miks võrratu, vanem tütar meisterdas emadepäeva puhuks tordi, ostis sibulad ja pani maha. Hämmastavalt tähelepanelik ja tubli tüdruk on sirgunud.
Abikaasa oma päeva plaanist koju naasnud (pühapäevane koguduses käimine), sai koos perega seda torti maitstud. Ja siis oli teisel poolel lastega plaanitud kalale minek, aga mida mina jäin tegema. Ootasin pere lahkumist, ise tegin sellise manöövri, et käisin Valtus ujumas. 
Poest ka läbi, et võtta koju ühte kui teist ning siis koertelegi midagi värsket. Jagasin koertele kondid ja siis vaatasin milliseid pilke nad minu suunas saatsid (õnnelikud, säravad jne.). 
Tõin pesud tuppa, kus karusmarja põõsad lõhnavad, veel metsmesilased koos kodumesilastega mesinestet õitest korjamas, kus oli lõhna. Isegi pesud olid täidetud looduse aroomidega, polegi lõhna õli vaja. Lihtsalt mõnus tuulevaikne, kuigi päiksetu, aga siiski meeleolukas päev täna mööda saadetud. Loodan, et homme raske eksami ka selja taha saan. Pöidlad siis homme pihku... Loodan tehtud saada.

Emadepäeva hommik

Kaunid sõnad kuuluvad kõigile ja kõigele, kes on ema. 

Emake loodus = kas ei ole mitte huvitav lause.

11.05 - 12.05 päeva memumaarid

Eilsest ei ole praktiliselt midagi kirjutada, ainult vihma sadas ja lõõtsutas jahe tuul. Suurt õues teha ei jaksanud. Kuidagi väsinuks kujunes see päev. Tajusin, et vererõhk oli madal, siis kujuneb päev tegevuselt madalaks ja teovõimetult, kuidagi midagi proovisin, aga ei suutnud. 
Randat oma titega ei viinud. Hoidsime sees.
Täna ka selline jahe (12.05) aeg ajalt päikest pilve taha peites, siis natuke ka vihma poetati. 
Vedasin auto ja kottidega sõnnikut jälle laiali seekord siis kõdunenud. Küll see oli vast selline kohev mass natukene meenutas turba mulda. Eelmine aasta aitasid sellele kohevuse tekkimisele mu kanakari, kes pidevalt seal siblimas käisid. Kuid jah, sellest kanakarjast on järgi nüüdseks kolm kana ja üks kukk, millest siis üks kana (loodame) ootame tibusid haudumas. Sassu ei taha enam toor toitu, imestan seda väga. Täna näiteks sõi isukalt laual järgi jäänud võiga segunenud kaerahelbe putru. Võtsin sügavkülmast sulama purustatud kanakontide massi. 
Täna siis Tamme talu noored pidasid Mati Küti matuseid. Pidid alles täna õhtuks oma majja jõudma. 
Randa on oma beebiga õues olnud päev otsa, kus titt jooksis lustiga ja Amanda proovis kuidagi luua tutvust pea enda kõrguse hobulapsega, kuid mida teha ei saanud on see lähedale saamine. Randa hoiab silma peal, et keegi liiga lähedale tema lapsukesele ei saaks. Tundub, et Randal on koha vahetuse ja poegimisjärgne stress ületatud ja elu on pöördunud tasakaalu.

Eile siis käisin lastega Läänemaal, alul enne, kui teekonda alustasime. Tegin Märjamaal kaks peatust lille poe ja Maxima kaupluse juures. Ostsin mõned lilled Kullamaa surnuaiale vanaemale (lastele vana-vanaema) ja vana-vanaema (lastele vana-vana-vanaema) haudadele ning ühe ilusa Daalia punaste õitega, aga oma emale kes elab antud hetkel Linnamäe vallas tähistasin emade päeva ette ära. 

Kullamaa surnuaial vanaema haua leidsime kohe ülesse, aga Vana-vanaema (kodus hüüti piima-vanaks) omaga läks veidi kauem, aga siiski. Vanad lilled eemaldatud ning värskemad asemele pandud. Kurbus täitis hinge, salamisi hoidsin tagasi pisaraid, et mitte anda aru lastele, et mis ma hetkel tunne. 

Tegelikult tean oma vana-vanematest, vanaisa sünni-ja lapsepõlve kodu asus Kullamaalt pea 11 km Virtsu suunas. Vanas Päri mõisas, mis oli kunagi vanaisa isa-isale teenete eest kodumaa eest kingitud.

Esmane koht, mis mulle aastad tagasi keerab on mälestused vanaisa õest Viivist, kelle elukohaks oli Koluvere rist, kus hetkel seisab luitunud rohelise värvikattega, laudadega kinnilöödud akendega tühjalt seisev maja. Maja otsas, kus asub pööningu korrus sildiga müüa. Meenub mulle aeg, kui selles tegutses pood ja sidejaoskond, kus siis vanaisa õde müüjana töötas koos oma mehega (Villiga elasid).

Vanaisa ei läinud kunagi sellest majast nii mööda, et poleks aega olnud oma õele tere öelda. Tihti viibisin minagi temaga nendel sõitudel. 
Ema juurde jõudes, selgus, et ema oli läinud tööle, helistasin. ,,Küsides, kas tulen tordiga emadepäeva sinna tähistama...?" Ütles, et tuleb kohe koju. 
Meil oli õdus olemine, kuulasin palju ning elasin emotsionaalselt kaasa kaotatud lähedastest jagatud mõtteid. Korraga vestluse käigus meenus nagu nõela torkest Allan Sven Sagris. Ema mainis, et oli näinud lehes surma kuulutust. Käis väike torge hingest ,, jälle üks parimatest tuttavatest - vanaisaga olid nad heas läbi saamises. Ega minu käsigi kehvem olnud, pidasin oma lapsemeelsuses alati vanaisa sõpru ka enda omadeks ( aga see selleks selline lapsemeelsus; et vaevalt vanas eas inimene oleks tahtnud ennast, kunagise õpilase või Lagedi kooli lõpetanuga kohtuda). LP. Sagrisest võiksin kirjutada palju, nii direktorist, kui ajalooõpetajast, kui ka tema olemusest sõbrana. Ta oli värvikas ning mitmekülgne isiksus.
Koju jõudes püüdsin siis taastuda auto soojusest tekkinud väsimust maandades lillepeenra rohimisele. Imestasin millise värskuse ma sealt leidsin ja kui peenar korras, ütlesin lastele, et nüüd vean ka selle koorma sõnnikut tellijale (eelmine päev peale visatud).
Sõnnikut on jäänud veel lauta 3 traktori käru jagu. Nii kui nii olen mõelnud, sellel aastal ka põõsastele ja puudele jagada. Siis hakkan teise hoone kõdusõnnikuga majandama. Tellimusi on kahte sorti. Alati küsin, kumba soovitakse, kas värsket või paari aasta tagust, mis seistes juba nagu mullaks kõdunenud. 
Eelmine aasta sügis müüsin laudatäie sõnnikut kolme maakonda maha, viisin veel kätte. Lihtsalt lahe.

Ma ei tea, miks öötööle järgnev hommik alati raske. Kuid magada hommiku päikest maha ka ei suuda. Toimub mingi aeg vindumist, püüdes koondada mõtteid millegile olulisele, kuid seda teha on väga raske. Olulised tegevused toimetan ära, saades tagasi sideks loomadelt argipäeva positiivseid võnkeid. Eelkõige mõjuvad mulle mu koerad, kes oma rõõmuga alati nakatavad. Nende kannul kukk   kahe kanaga. Selline tunne valdab, et mul on tõeline kodu, kus mind oodatakse. Vaevalt auto seisma jättes uurin, õues, kas lapsed kodus või kooli lipanud. Ruttasin kiiruga, kuna kahel lapsel oli vaja minna, kes ekskursioonile Tartu ja poiss Varbolasse orienteeruma. Uurisin, et mis nad eelmine päev poest osta said ning siis minu poolt hommikul lisandusid viinerid, mis siis veel hommikul kooliteele põske pisteti. Neil olid juba oma söögid söödud ja viiner lihtsalt maiusena tee peale kaasa nosimiseks võeti. Lapsed kooliteele saadetud ja ikka manitsused kaasa jagatud, ei saa ju muud moodi. Lapsed peavad käima suuremat ringi, kuna rmk poolt tellitud töö raiele ja sellele järgnenud teeparandus rikkus kogu selle tee ära. Rattaga on võimatu (see oli kõige turvalisem tee lastele koolisõiduks kõigest 2,5 km) tee äärt tuli siis kooli sõiduks ainult 500 m kasutada, aga nüüd on seda 3 km kokku peavad maha sõitma 4 km. Ikka hirm, kui saadan hommikuti lapsi kooli ja manitsevad sõnad peale. Lapsed on lapsed nemad ei oska veel ohte hinnata. Olen palju ise ka nendega koos sõitnud ja ikka korrigeerinud nende sõidutehnikat. Suure maantee ääres ei tohi eriti ringi vaadata, kõrvadega peab kuulama millise masinaga on tegu, mis hakkab möödasõitu tegema. Hiljem kui kogemused tekivad, saab aru, kas auto sõidab lähedalt või kaugelt mööda (ehk siis sooritab möödasõidu nii et ei tekiks vaakumit - rekkadega toimub nii). 

Lapsed siis õhtul tegid veel trenni, kuna mõnus õhtu. Ma ise sõnnikutöös ja päeva lõpetasin siis peenarde kordus kaevamisega. Võttes välja juurikad ja muu sodi, mis võib hiljem kultuursele juurviljale saatuslikuks saada.

Oma eilse õhtupooliku pea 3 tundi tegelesid lapsed Randa ja Anettega. Seni viskasin laudast sõnnikut, jällegi tellitud värk, mille siis täna ära püüan viia.

http://aedjakodu.tarbija24.ee/447746/galerii-milliseid-maitsvaid-soogiseeni-tasub-kevadel-metsast-otsida/
Seeneaeg on ka kevadel, üks meie maja lähedal olev heinamaa kasvatab jõudsalt kuhikmürkleid. Väga maitsvad otse pannile pannes. Eestimaa loodus on rikas, tasub lahtiste silmadega ringi käia või siis osaleda loodust tundvate inimestega mõnel metsaretkel loodusharivas seltskonnas.

Võrratu hommik, kaunis on päev.. ümisen tuttavat lauluviit kristlikust lauluraamatust. Linnulaulu mitmes helistikus ja kõrgus-sageduses tuletab meelde, et on aeg pesitsusele ja paaride valikule. Kui saabusid esimesed pääsukesed. Ilmusid mu auto esiklaasile esimesed valge-halli massi meenutavad plärakad, et oleme kohal. Olen mõelnud, et miks mu auto selleks sihtmärgiks on võetud. Hoian küll teist eemal nende lennurajast, aga ikka. Juhul kui mul vaja pole autot pikemat aega kasutada, siis jah pean enne sõitu selle pesema. Mu enda kujutluses võib politseile selline auto juba pilkupüüdvaks olema, olengi mõelnud, et millise lause siis enda vabanduseks välja mõtlema ,,et olen rohelise maailmavaatega inimene" ma ei tea mida nad selle peale küll kostaksid. 
See selleks, teine probleem ehk siis veel nähtamatu Rail Baltica. Imestan, et mis meie kandis toimub, mõtlen, et miks naaber oma lubadust oma heinamaad, ei silu (kuna metsaveo masinad kinni jäid, siis tõsteti pehmeks sõidetud karjamaa pinnas kõrvale`= masendav pilt on, püüan nii vähe kui võimalik, et mitte sinna sattuda). Kas siis ka teda on tabanud Rail Baltica foobia...? Juba mu üks naabritest räägibki, et see hakkab tema lauda tagant minema. Lugesin eile vanu ajalehti, kus siis oli mainitud, et Rail Baltica tuleb... kummaline on see, et Eesti pool on veendunud, aga Läti kaalub ja mis silma hakkas ehk siis rõhuti just alla 85% Euroopa toetuse osaluseta seda teoks teha ei saa. Puuduvad Riigil siseselt sellised finantsid. Minu arvamist mööda on hetke seis majanduslikult täielikult allakäigul. Mõtlen vaikides, ohh läheks meie maadest see raudtee umbes kasvõi 5-10 km kauguselt mööda. Hetke seis on see, kõik asjad on kuulduste põhjal ja loetu põhjal = ma ei salli umbmäärasust. Miks ei kaasata inimesi aruteludesse...? Netis on ka mingi kaart oletatav raudtee trassiga... oh jah, mõtlen juba hirmuga, et mis saab, kui kiirrongidele mõeldud raudtee kodule lähemalt hakkab minema... Kas ees ootab ära kolimine, sõltub täiesti teiste kinnistute omanike nõusolekutest... nii palju on küsimusi... miks .. miks .. miks ..?

Juba õhtu, kuid toimetada tahaks veel. Kohustused tööle mineku seisavad veel ees. Kui paljud ruttavad hommikukarguses tööle, siis minu tööd ja tegemised on suunatud öisele ajale. Ühtepidi on see mulle parim, mida ma soovida oskan.
Hommikut alustasin sellega,et kohvi tassiga õue minnes ei osanud oodata, et mul on paar hobust (paarike) aiast välja saanud. Läksin siis vaatama, et kus teised hobused ja siis märkasin, et meie Lipsu ja Herta on teisel pool karjust. Õnneks Lipsu hoolib inimesest väga tuleb kohe juurde, kuid Herta kipub kohe ära jooksma. Üritasin päitseid pähe panna, aga oh õnnetust. Olin kiiruga näppu võtnud ponipäitsed. Ja egas midagi lihtsalt pandlast ümber kaela kinnitasin ning talutus rihmast talutades viisin Liptoni kahe kordsesse aeda. Ja hakkasin Hertat püüdma. Herta kasutas kõike kavalust minu suhtes, aga kui ma hobuste küpsiste karbiga välja ilmusin oli Herta kohe suureks sõbrannaks ja sain kätte ning siis samasse aeda, kus Liptongi. Ohh milliseid armurõõme nauditi. 
Päike, päike ja veelkord päike, täitsa mõnus ilm kutsus lihtsalt selliseid mehiseid töid tegema. Nagu saagima ja võsa vähendama. Mõnedes kohtades sai siis ka seda tehtud. Peenardest sai täna siis valmis porgand ja redis, kui homme ilus ilm, siis peet.
Randaga tegelesime, jooksis teine koos varsaga ilusti kordel. Puhastasime talve karvast, et harjuks pideva tegelusega ja varsalegi oleksid asjad tuttavamad, kui emmega tegeldakse. Hiljem kui varsake kasvab oskab juba ennast eemal hoida ning näha, et see on nii mõnus asi. Tavaliselt tegeleme lasipuu juures korraga kahe hobusega nii varsa, kui tema emaga. Siis kasvab teadmine, et see on oluline. Õnneks on nendel talvekarvadele minekut = looduses taaskasutuses... varesed ja harakad ning isegi rästad armastavad neid korjata oma pesamaterjalina vooderduseks. Paar päeva ja jälle kadunud. Osadel hobustel on juba suvekarva, aga osad veel ajavad. Imestame lastega, kui paksu kasuka kasvatab Amanda endale selga võrreldes teiste hobustega. Tal lausa vilt.
Õhtu lõpp vaatusele i täpi peale pani, kui lasime Lipsu ja Herta tagasi karja sekka. Kati kes hetkel väga oma mära armastust Lipsu vastu avaldab ei saanud kuidagi Lipsu juurde. Nii nimetatud krokodill Testemona hoiab kõrvaliigutusega Lipsut eemal. Nii palju kui Kati ka ei üritanud ei õnnestunud. Testu hoidis nii Kati lähedusse ja peletas pidevalt noorsandi eemale. Vahel imetlen hobuste omavahelisest suhtlemisest just kehakeele jagamist, mis on alati põnev ja väljendusrikas. 

Tänase päeva toimetamised möödusid enamalt jaolt toas. Kaalusin hommikul, et millest üldse alustada. Käisin siis kogu maja ümbruse läbi ja eks siis silma hakkas sireli võsa, mida tahaksin harvendada või õigemini madalaks pügada. 

Otsustasin tubsele koristusele, õhtuks suutsin siis korralageduse ka likvideerida ehk siis talveriided kappidesse ära jagada. 

Korra hommikul võtsin siis ühendust naabriga, et uurida, et kas ta siis kaineks saanud ja milliseid mõtteid veel oodata. Kuid jah teine siis kaine ja enam ei mäletanud, et mida ta üldse mulle öelnud oli. Lõin mõttes käega, ah mis temaga ikka teha, eks aasta aastalt joomisega seda mälu mahtu ajust vähemaks joob. 

Herta ja Kata indlevad. Testu tuli minu tegemisi kaema, kui tegin lõket, et põletada veel silokile jäänuseid karjamaalt. 

Jalutasime ka Randa ja Anettega. Tegin Randale väikse korde trenni, kus siis väljaspool korde ringi jalutas mu tütar Anete, kes juhtis hobuse õigele kaugusele minust ning jalutas üsna mitu ringi, et Randale saaks selgeks, et mida inimene talt nõuab. Pisike hobubeebi kappas rõõmust emme läheduses, et kohe nii, nagu kabjad suutsid. Vahepeal võttes järske kurvisid, siis tagumised jalad kippusid maha jääma ehk siis viltu vajuma. Käisime see meeskond siis kõik metsas jalutamas. Randa püüdis kogu oma keharaskusega mu õla najale nõjatuda kõndides. Mulle mõjub selline viis looma poolt juba päris vastu maad maha surumisena. Vahepeal üritasin talutusnöörist tõmmata pead nii, et hobune järgiks tõmbesurvet välisele poolele. Mitte ei jääks minu poolele, et mul pole enam kohta kuhu jalga panna saaksin. Muidu pean pingsalt jälgima, et hobune ühel hetkel ei astu jala peale. Jalutatud siis läksime suure rõõmuga jälle lauta tagasi.  

Imetlen karjamaal ikka  Liptonit, kas tast tõesti võib saada tõu täkk...? Otsib tihti minu lähedust, tahab, et suhtleksin.

Hommikul varasel tunnil töölt naasnud, kaifisin enne tuppa minekut koerte rõõmsat rõõmulaulu, mis väljendas ilm selgelt, kui rõõmsad nad mu koju saabumise üle on. Siis veel käisin Randat vaatamas ja küpsist andmas. Mul on hobuste maiusküpsis olemas ja hea kui mul kaasas ja taskus alati tagavaraks. Randa titabeebi piilus areldi kujul emme külje tagant mind, ohooo. Kes see veel on...? Randa võttis maiuse jne. Kui nendega suhelnud läksin teisi hobuseid vaatama. Hea meel, ning tänu valdas hinges, et hobused kõik alles. Tänasin siirast südamest jumalat, et kaitset on hoidnud loomade peal. 
Aia ääres seistes imetlesin vaatepilti puhakavatest hobustest . Seisin ja nautisin loodusest tulevat linnulaulu mis mu kõrvu kuuldus. Kõik oli kuidagi kaunis, sillerdav hommikune päike, koerad, kes mu kõrval jälgisid mind ainiti. Ühel hetkel astus aia äärde Testemona, kes on võtnud karjajuhi rolli. Kaitseb märasid väga huvitavalt. Ja meie kaks mära indlemas Kati ja Herta. Poiss on vist oma energia  kuidagi ära rahmeldanud, ei viitsi eriti kiimas hobuprouadega madistada, siis nakitses õrnalt korda mööda kumbagit hobust. Nii siis neid vaadates oma pool tundi, mõte  peatselt toa poole tagasi astuma sundis. Tahtsin näha, mida lapsed eilse päeva jooksul korda saatnud, mul olid mõningad palved, mida nad pidid siis kamba peale korda saatma. Rahulolu voolas sisse energiana, kuid eelmise päeva 24 tunnine valve on jätnud piisava väsimuse, siiski kobin voodisse, et natuke puhata, et saada päevaks uut energiat. 

Viimaste päevade sündmused on siis oodatavatest kiiremaks kulgenud. Lootsin, et Randa poegmiseni on ikka mõni nädal aega, tundub, et hobutita aga tahtis varem siia ilma sündida. Tegelikult, kui varssa ennast vaadata, siis kõik on normis ja õigeaegse varsa moodi. Varsal jalad ilusti all ja loodan, et õpib oma emmet ka kiirelt tundma. Eile proovisime korra teda isegi õue jalutama viia. Kuid varss otsustas teisiti, tundus., et hetkel emme ei huvitanud teda enam kuidagi moodi ja pani oma kappamisi tegema. Hobuemme aga endast nii välja läks, et ei arvestanud isegi minuga. Hoolimatta oma pingutustest suutsin hobust hoida sellel distantsil, et ei jookseks peale. Sellisest loomakäitumisest tegin järelduse, et oskab inimesel pähe istuda. Hobune kes ei hooli inimesest ka ärevuse seisundis olles näitab tema koolitustaset. 
Nüüd on teada, mis on vaja esmaseks võtteks selgeks hobusele teha. Eks varsti ka sadula alla panek. Kuna vanust nii palju, siis peaks ta juba nii mõndagi oskama. 
Ei tea ja ei tahagi teada, mida võis 30.aprillil murutari tädi mu naabrimehele öelda, aga midagi niisugust oli, et järgmine päev purjus olekus oma segase jutuga mu töid ja tegemisi segama tuli. Kolmapäeva õhtul tööl olles, aga kontrollimatult ja vahetpidamata ühe õhtu jooksul 12 korral helistada suutis. Juba teise helistamise ajal panin kõige lihtsama vahendi nimetuse alt nagu filtriloendisse mobiilinumbri. Juba eelmine aasta oli selline lugu (jälle pärast Murutari tädiga kokkupuutumist ta muutus selliseks). Ta arvas, et on kõva mees, kui ütleb oma seltskonna ees midagi tobedalt vaimukat naabrile, kuid seda ta ei osanud ette näha, et juba pikemaks ajaks ei suuda ta enam suhtlust enam taastada. Mul seisis ta number siis septembrist saadik kuni märtsikuuni filtriloendis, kus siis selle staatuse maha võtsin ja nüüd jälle hakkas jama pihta.
Eile sai siis lõplikult karikas täis. Helistasin politseisse, kuna teema puudutas hobuseid, kus siis viimaseks sõnaks kummitama jäi lubadus mu hobustest grillhobused teha. Selline sõnum pole mu meelis teema kõrvadele. Kahju on, et mu mees kardab teda. See on kõige halvem variant, et miks mina pean tegelema inimesega, kes põlgab naisi ja peab neid mingiks objektiks. Sellisele inimesele on vaja vahel meesterahavast paika panijat. Kuna olen naaber, siis ma ei tea kunagi, mida ta võib teha loomadega. Ta oskab ühel hetkel olla ka karm inimene, kes ei tunnista piire aru andmata enesele, mida ta teeb. 
Paneksin siia kirja psühholoogilise selgituse, olles kunagi koos naabriga käinud  toomas ühte ponitäkku, jõudis ta rääkida oma lapsepõlvest. Sellest sisust korjasin enesele info, et ema, kes oli tema kasvatajaks, ta üldse ei kuulanud. Oma noorpõlve oli ta üks ulakamaid ja sõnakuulmatuid lapsi oma peres. Kellele olevat meeldinud halba teha ja siit loo moraal... millised oleme olnud noorpõlves, selline elu kujuneb ka vanaduspõlves. Vähe on neid kes suudavad endas selgusele jõuda, mida nad elult tahavad ja kujundada vanaduspõlv.

Nii nüüd on maikuu alanud. Esmaspäeval toodud suksu sai täna vabadusse ja kadus nagu vits vette. Mis siis tegelikult juhtus. Mul oli üks kiirem tegemine töö juures vaja teha ja seetõttu kiirustasin kodunt töö juurde. Enne vaatasin hobuseid aias, kõik oli ok. Ainult Teeba vaatas Randat üle aia teisel pool teed. Ja ma ei osanud oodata, et asi võib hobuste vaheliseks sõjaks tõusta.
Koju tagasi naastes olid hobused suurest aiast teise kolinud ning Randa koppel tühi. Ja Randat ei kuskil. Enne mõtlesin, et teen hobustele nüüd siis uue karjaaia ja lasen neil mõned päevad olla seal ja siis saadan varsti Lepatriinu kinnistule. Aia tegemise ajal sõitis siis minu lähedusse naabrimees Raamat,Tõnu. Tunnistan ma ei kannata teda mitte üks põrm eriti veel purjus olekus. Hakkas jälle mõttetuid lolluseid rääkima. Seda enam muutub see inimene üha vastikumaks. 
Laste koolist saabudes rääkisin mis juhtus, kui olin kodust ära olnud ja miks hobused teises aias on. Uue aia tegemine oli lihtne, kuna pool aeda oli juba olemas. 
Õnneks lastega uurisime siis veel jälgesid, mis Randast tee peale jäänud olid. Ja ühel hetkel enam jälgi ei leidnud, kadusid Ranga ja Kalmu talude teeristis. Sai mitu ringi nii lähedalt ja kaugelt tehtud. Üks ring rattaga ja teine ring autoga juba kaugemalt, aga kuskil ei hobust, nagu heinakuhjast nõela otsimine. 
Hämmastavaks looks on asja juures see, et Isegi Laura omapead otsis Randat ja Joel vabatahtlikult käis jälge uurimas, nii hea tunne on lastega jagades oma muresid. Siis mainisin, et peaks Ranga talu lähedusse vaatama, et sinna on meil küll harva hobused eksinud.
Tunnistan nii see ka oli, Silla tammede lähedalt me ta ka leidsime. Kergendus meile, Randa on tiine ja eks väike mure ka selle tulevase emme puhul. Rääkisin Randale, et esialgu peab ta olema omaette, muidu mu kurjad mutid teevad talle liiga. Kui ta emmeks saab, siis võetakse teda nagu karjajuhti. Minu karjas saab alati juhirolli mära varsaga, talle suured privileegid siis karja ees.

Võtta sõit Raplamaalt kuhugi Kilingi - metskonna metsadesse ja seda teha veel Sigatsest sisse sõiduga, siis võib ikka metsa jõuda, nii juba oligi, et ekslesime ja õnneks sisemine intuitsioon ja Laura tähelepanelikkusele jõudsime siiski õigesse kohta. Kahju on kulutatud ajast. Kõigil meil oli teha midagi kodus. Autojuhiks oli siis seekord Kati Saara Vatman.
Igal juhul jõudis Randa uude koju. Kui ma teda vanas kodus karjamaal vaatasin. Oli ta kuidagi kurva ilmega, saime siis kamba peale ta treilerisse ja liikuma ka kohe, poste ei hakanud kohe võtma, kartsin, et miski võib ehmatada (veerev post kas siis kurvi peal ja plast postidel veel metall teravikud ja juhtub miskit võib see hobusele kuskile sisse tungida. Enne ma kardan, kui hakkan midagi liigset ette võtma, mul niikui nii vaja Torisse sõita, omaniku staatus vahetada. 
Koju jõudes viisin kohe Randa uute hobukaaslastega tutvuma, alul mõtles välja treilerist astudes, et näh kuhu ma nüüd olen sattunud. Ilme muutus kuidagi teiseks. Ja siis kui läksin teda teistele suksudele tutvustama oh saa, kus Randal läksid silmad rõõmsaks.

Võtsin siis ennast kokku ja helistasin ESHKS, et uurida asja, et mis toimub. Oma mõistus on see, mis tekitab sisemisi pingeid ja arusaamatusi. Lõpp tulemus selgus, et aasta alguses minu enda teadmise järgi makstud summad polegi arvele jõudnud. Ma ei saa aru, mis toimub, enda mäletamist  mööda käisin maksmas. Kuid nüüd selgus, et pole arvele jõudnud. Pean uurima, et miks mul juhtub, et minu makstud arved ei jõua kohale.
Lõikasin täna Testul kapju, imestan, et tema esimesed jalad on kummalised, mis vajavad tihedamat lõikust. Amanda patseeris niisama hoovis, et siis peeneid rohuliblesid enda kõhu täitmiseks napsata. Paar päeva pole aega saanud, et teha trenni mõne suksuga, aga nii palju üllatusi loodusest olen juba kogenud, et meie kandi konnadel on igal juhul kude vees ja peatselt pole see aeg, kus vesi kihab uutest konnaalgetest. See on nii lahe teadmine.

Panen siia ühe lingi.. konkurentsikeskkonna analüüsi...
http://www.lvrkk.ee/kristiina/eva/konkurentsikeskkonna_anals.html

Üritan teab mitmendat korda pilti laadida, siis täitsa jama. Uus kujundus ehk siis nagu öeldakse lavatagune elu või paremini ennast väljendades, et sisukirjelduste laadimine ikka algab köögipoolelt, muidugi alguses oli raske harjuda selle uuendusliku tagapõhjaga.
Nüüd siis sellise teema juurde nagu liikmestaatusest ja tasudest.
Olen selle üle viimasel ajal mõtisklenud palju. Et oma tegevust turismiettevõtjana teenusepakkujana  selles karmis reaalsus ellu jääda, pean hakkama astuma samme.
Ratsaliidu atesteeritu treenrikutse saama, siis seda sama teeb ka talliga. Atesteerimine toimub nii tallile, hobustele, varustusel jne. Iga liigutusega kaasneb rahaline kulutus, passid maksavad. Üks ebameeldiv intsident. Kuulun hetkel Eesti sporthobuste kasvatajate seltsi, kuid seal tehakse ettenägematult enneolematuid arveid.
Minu teadmist mööda olin ma eelmine aasta eest viimati mainitud seltsile 10 eurot võlgu ja nüüd vahetult enne iga aastast koosolekut saadeti kutse koos 7kordse arve numbriga, pidin peaaegu pikali kukkuma. Mille eest...?
Tahe on välja astuda liikmestaatusest, see on minu jaoks ebaõiglane, tundub nöörimisena. Alles aasta alguses lahendasin ühe jama, kuid igaks juhuks hoian pabereid alles, koos kontaktidega, et kui peaks jälle kuskilt midagi lahvatama, siis saab kohe paberite peal näidata.
Praegune elu, kus euro meie majandust täiendama tuli ei ole sellest kasu kellegile olnud v.a. riigikogus.
Kurb, segatud pahameele ja muudest mõtetest ajendatud kirjutama sundis just see, et selline ebaõiglane süsteem tekkis just nüüd euroga. Üleöö tõstetakse teenuste hindasid konsulteerimata liikmetega. Kuidas hakkama saada? Mida teha?

Bioneer - Kas sina oskad metsas käituda?

Bioneer - Kas sina oskad metsas käituda?
Hea on meelde tuletada. Esimeste soojade ilmadega alustatakse ka RMK poolt rajatud puhkepaikadesse külastust. Tabasin viimasel nädalavahetusel nii mõneskis puhkenurgas noori alkoholi ja õllepudeleid täis laua taga. Ümbruski koledalt lagastatud, eks muidugi tol hetkel platsil viibinud seltskond kogu prügi tekkimise autor, aga nii see on. Kuhu juba korra tekkinud, sinna ka kipub juurde lisanduma. Kahju on vaadata.

Lihtsalt võrratu ilm, kisub õue. tegingi oma hommikuse unevajaduste täismagamisele õues tiiru. Selgitamaks mis oleks oluline esmaseks tegevuseks. Kuid nagu ikka, kisub mind ikka hobuste keskele. Nii kui hobused nägiud, et olin karjamaale tulnud ja enesele hea istumise koha leidnud, et siis hobuseid jälgida. 
Nii lahe, kõige esimesena ilmusid Tassa ja Lipton, kes siis ilmutasid minu suhtes väga suurt emotsionaalset lähedust. Tassa pani oma suure pea mulle õlale ja siis Lipton nakitses Tassat õrnalt (õrnuseavaldus hobuste omavahelises suhtlemises). Muidugi selle sõpruse lahutas Testu, kelle ilmumine minu lähedusse pani kohe ,,lembelinnud" põgenema. Testemona peab ennast täie õiguslikuks karjajuhiks ja tahab ainu isikulist tähelepanu. 
Pärast tema rituaalset suhtlemist võisid ka osaleda teised kabjalised minuga suhtlemisel. Amandal oli täna eriline paha tuju Herta suhtes, kiusas teine oma mõistuse järgi. 
Pauliine keeras mõnusalt sügavasse isetekkelisse järve ja püherdas nii, et veepritsmeid jagus ümbrusse. Ja pärast sellist spa-protseduure jalutas siis nii muuseas ,minu juurde ja raputas kõik vee endast minu peale välja ise veel üle õla tagasi vaadates, et kuidas mina tema sellisesse käitumisse suhtun. Naersin, sest tundsin rõõmu looma sellisest kavalast käitumisest. 
Koertest ei saa ma mitte ühegi hinna eest mööda minna. Koerad nõudsid, et pean poodi minema ja konti neile ostma. Kirun ennast vaikselt, et sai selline komme külge õpetatud ja nüüd kohe esimese kondi leidmisel kohe mulle sellega teavitama, et ma pole neile tükk aega konte ostnud. Naeran muidugi südamest, nagu väiksed lapsed,,kes mainivad... emme palun too kommi... nüüd siis mul väikeste laste eest koerad... loomad ja lapsed on lahedad nad täiendavad teine teist.

Eile siis sai hobustele ussikuur tehtud. Ohh, oli nendega tegu, kaks looma lasid kohe jalga, kui nägid mind siis nende süstlalaadsete asjandustega karjamaale tulemas. Üks jalga laskjatest oli Kati ja teine Teeba. Teised hobused olid oki-toki. Kõige nõudlikemateks osutusid Lipton ja Tassa, nemad kahekesi nõudsid kõikide hobuste doose omale. Nägin nende eemale tõrjumisega tõeliselt vaeva. 
Täna üllatati huvitavate toodetega (Ahnepere talust Ivar); õunamaitseliste küpsistega, siis söödalisandid, taimsel baasil tehtud ussirohi, kabjatõrv jne. Need on head asjad, katsetasime nati söödalisandeid kaerahelvestega ja õunamaitselisi küpsiseid. Testemona on kõige parem maitse elamuste degusteerija. Kunagi ei tema pirtsuta. Tundub, et meie Katikene on kõige pirtsakam poni maailmas. Teistele hobustele maitsesid nii kaerahelvestega söödalisandid kui ka õunamaitselised snäkid. Natike teeb Kati selline käitumine muret, muidu sööb ja toitumuselt on ta parimas vormis, aga nahk reedab, et midagi on seesmiselt korrast ära (kahtlustan mõnda hormonaalset häiret). Pöördun mõne allergoloogi poole ja uurin, mida peaksin tegema Katiga. Iga aastaga läheb asi hullemaks ja just kevadeti. Sügisel on kõik korras ja alati kevadisel karvavahetuse ajal muutub nahk teiste hobustega kuivaks, kõõma ajavaks, talve karva alt välja tulev karv ei ole mitte must vaid hallika tooniga. Muidu õigem karvavahetus näeb välja selliselt, et hobused ajavad ühtlaselt kaotamata karvast läiget ja tekitamatta karvutuid laike. Murelikuks tegev hetk, iga uuringuga käivad ju proovide võtmised ja iga prooviga rahalised kulutused. Enne pean konsultatsioone. Kui mulle endale sobib allergia puhul looduslikravim eelistatult.

Juba siis 5.aprill ja kristlikus kihis peetakse tänast päeva vaikseks neljapäevaks. Minu jaoks on ülestõusmispühad aastaid olnud pigem töörügamise päevadeks. Ja sigri-migrisuse tekitavad iga päev  meedias lihavõtte pühade juttudega, näiteks facebookis kerkivad e-kaardid nagu seeni pärast vihma, muutes selle sots võrgustiku igavaks ja tühjaks, minu jaoks mõttetuks info korjamise kanaliks.
Helistati hommikul, et kas mu naabrikoer on selline ja selline, et teda oli Lipa küla vahel nähtud. Esimene asi mis mainiti, et kasse on murtud, laibad külavahel. On alles teema. Minu arust see teema ei tasuks mainida tühja-tähja pärast, kui pole näinud, kas konkreetne koer murdis või jäi kassike auto alla. 
Eile ostsin siis kaks lakukivi, ühe karjamaale ja teise lauta. Ja hunniku ussirohtu, natuke tehti soodustust, kuid kulutada 45 eurot on ikka paras ports summat karja hobustele. Minu jaoks on oluline, et loomad oleksid terved, teades mida siseparasiidid võivad teha. Siseparasiitide rohkusest võivad tekkida igat sori haigusjuhtumeid. Kunagi võideldi Tori kuulsas hobusekasvanduses tiirude vastu ja hilisem järeldus selgus enamus tiirud olid siseparasiitide poolt esile kutsutud. Teen see aasta veel teistkorda, aga siis enne karjatamis perioodi algust.

3.aprill ja õues silmipimestav kirkalt valge lumi. Eriliseks teeb veel, et alles oli, kui lumi kadunud lagedatelt aladelt ja nüüd jälle katmas valge lumi. Eriliseks teeb veel päeva, et lõpetasin hommikul töö juures suure ala lumerookimisega, siis koju jälle lund koristama. Autole kohta tegema ja samas selline füüsiline tegevus unetule öötööle ajab lõpuks une pealt ära.  Muidu tavaline harjumus kohe pärast hommikust öötöö lõppu magama potsatada. 
Kummaline, et lund pole lükatud külavahel, igal juhul hommikul vara Rapla linnas lumelükkamist mingil moel toimus. Kuid tehnikat oli vähe liikumas. 
Natuke lebotamist ja siis trenni tegema, et maikuuks hobused vormi saada, mil moel see aasta suvi matka poolest korraldada ei tea veel. Lastega arutledes oleme jõudnud ühisele meelele, et tegeleme sellega, et järgmisel aastal oleks järgalsi ja oleks mida välja õpetada.
Eilse suure lumesajuga sai siis ülemöödunud aastased silorullid hobustele ette veetud. Kontrollisin igaks juhuks silo kvaliteeti, maitsesin ise ja näha, et tänase ööga on hobused silorullist palju ära söönud. Üks rullidest oli katki ja siis oli see seeneniidistikku täis ja ega hobustele ka see ei maitsenud. Tunnistasin selle rulli täiesti kõlbmatuks, õigele silole on iseloomulik meelõhn ja maitse. Õnneks ainult ühele rullile oli osaks saanud kilepurunemine (hobune hammustas mööda minnes, kui nad ükskord lahti said).

Uskumatu, kuidas märtsikuust on saamas aprill. Homme siis esimene aprill, millel on mitu nime, küll karjalaskepäev, siis naljapäev jne. Ilmad on heitlikud ja nukraks tegevad, kuid see ei sega mõtlemast, mida hakata maha külvama. Esimesed seemned mida tahan maha külvata on porgand, salat, redis, sibul ja till. Ülejäänud külvan hiljem. 
Eile käisin ka  metsas ja Kellukas otsustas mind siis rõõmustada maha viskamisega, see tal õnnestus ja isegi väga meeldivalt. Mida madalam on hobune, seda pehmem kokkupõrge maapinnaga. 
Jälgin iga päev täku käitumist Herta suhtes. Ootan, kui Hertal tuleb inna periood, siis viin samat tõugu täku juurde. Tunnistan, et ma ei soovi eriti pikaks ajaks kodunt omi hobuseid kaugele vedada. 
Pean hakkama tegelema aktiivsemalt ettevalmistusega noorhobuste ülevaatusele minekuks. Mõtted liiguvad kapjade värkimisest, vaktsineerimisest ja siseparasiitide tõrjest. Kõik on olulised tegevused ja nendest ei saa üle ega ümber.
Uurin vaikselt spa-pakette tahan teha abikaasale üllatuse sünnipäevaks, veeta päev spa-keskuses lõõgastavates tegevustes. Pean kirjutama maile ja uurima millised sooduspakkumised on suurele perele. Loodan nende poolset vastu tulekut. Siiani olen mõningate spa-de pakkumistega rahule jäänud.

Välkommen till Sverige!
Jah nii see oli, Rootsis käidud. Kunagi loodan enese täienduseks seal omandada füsioterapeudi oskuseid hipoteraapia alal. Kas mu unistus täitub ei oska öelda.? Kuid unistada võib ja lootus peab olema. Harjutan usinalt rootsi keeles suhtlemist ja kirjutamist.
Jag älskar land Sverige! 

Koju naastes võtsid mind vastu kaks rõõmsatujulist koera. Pipi ei suutnud kooskõlastada hüppeid ja rõõmuhuikeid rütmiliselt, kuid see ei häirinud. Kõige enam tundsin oma sisemuses head meelt koerte siirast rõõmust, et nende poolne rõõmustamine kulub mulle marjaks ja lõõgastuseks. Ainult mõni päev kodunt ära ja on nad täiesti pöördes. 

Kurb tunne, kui maja tühi, ja ei peale loomade kedagi kodus viibinud. Isegi teine pool oli kodunt lahkunud varasel hommiku tunnil. 

Vaatasin ka hobused üle. Kuid sööt on otsakorral, maja taga veel püsivad kindlalt kaks rulli silo. Kaalun, kas pean lähimal ajal veel tooma täienduseks või andma lakast heinasööta. Lähimal ajal selgub. 

Külastasin ka mõnda hobuvarustuse kauplust Rootsis siis hinnavahe on meeletu, kui laeva peal on kohvitassi hinnaks üle 2 euro siis rootsi sekkidesse ümber arvestatult tuleb pea 26 seki, sõltuvalt millega ma seda joon (mõtlen piima või koore lisamisena). 

Rootsi linnas kehtivad reeglid ka hobusega liiklemises (ratsapolitsei) hooaeg, mil nad linna vahel liiguvad hakkab neil alles mais.  Leidsin ka talli, kus siis treenivad ja elavad ratsapolitsei teenistuses kasutatavad politsei hopad.  Hästi kena koht linna servas. Mitmete sportlike asutuste vahel. 

Tunnistan, et poole oma südamest kaotasin järjekordselt Rootsimaale.

Päev möödus väga toimekalt. Kõige esimeseks tegin koertega nelja kilomeetrise jooksutamise ringi (ma ise liiklesin jalgrattal). Nad  ei lase mul õues muidu rahulikult toimetada, kui nad ei ole saanud oma energiat maha joosta. Pea ringi lõpus,üllatas Pipi hea puuotsa hüppamisega, eks ta kassi jahtis...  loodan, et mu naabrinaine seda ei näinud, et kaks mu head kutsut kassile tuule alla tegid ja puu otsa kihutasid. Siis tagasi naastes koristasin köögi, siis puukuuri. Vahelduva eduga saagisin kreissaega veel koorma puid ja laudast vedasin sõnnikut käsikäruga. Olin plaaninud ka ratsutama minna, kuid olin kohe nii kustumas, et ma hobust ei jaksanud enam karjamaalt tuua. Vaatan homset päeva. Loodan, et asjad hakkavad laabuma. 

Koolitused, millele olen kulutanud rahasid ja aega tekib ühel hetkel selline seis, et nagu poleks enam miskit. Kui uurisin, et kas pean uuesti läbi matkajuhtide esimese taseme koolituse oli mulle antud info ebamäärane. Nüüd täna sain siis lõpuks selgeks, et selle pean uuesti läbi tegema. Kas ei aja pahaseks. Mul jäi veel tasutud saamata koolituse rahad ette ja seegi on unustuse hõlma kadunud. Minu jaoks on elu ülekohtune. Olen küll sõdija tüüp, kuid ma ei viitsi küll enam kahte korda samat taset kordusõppena õppida. Käisin veel eelmine aasta teise taseme treeneri taseme tõstmiseks täiendkoolitusel, kuid tundub, et milleks. Kuigi tunnistan,et see oli vajalik teadmistele.

Koolivaheaeg on siis põhimõtteliselt läbi, kahju on see, et majanduslikult ei olnud võimalus kuhugile ujuma isegi minna, pidime leppima kodus viibimisega. Algust tegime ka koduõue koristusega, kõik need nonni hunikud, mis hobused veebruarikuus maha poetasid, kui nad vabadusse pääsesid. 

Eks sai ka tehtud trenni, kuidas kellegile vajadus oli. Mina tegin sellepärast tagasihoidlikult, kuna käsi andis veel kergelt tunda, aga eilne metsatöö andis juba teada, et enam hirmu ei pea tundma. Teen iga päev mitu korda päevas käele trenni.

Eile panin tähele, kuidas Lipton oma täku kevadises meeleolus Hertat kiusas ja mul sai siis sellega arusaamine, et peaks Liptoni koos oma sõbrannaga sisse panema enne kui hilja on. Ma kardan, et järsku noor täkk murrab jälle mõne mära maha. Vaatab, kuidas me pojaga jõuame, aga tahaks täkule eraldi boksi ehitada. Käisin üks päev Hertaga maastikul, ta on jälle puiseks läinud, peab hakkama korraliselt sõitma hakkama. 

Lumi sulab päris kiirelt. Viimasel nädalavahetusel siis Arvo ja Joel panid vahtrad tilkuma. Päikese soojuse mõju on pannud vahtral mahla liikuma. Silo vedasin selle nädala alguses, kuna kuus rulli silo söödid nii kiirelt, et minu arvestus kolmele nädalale jagumisega kuidagi toime poleks tulnud. Käin iga päev hobuste juurest läbi. On nüüd ilmad sellised, et võib väljas ka öid hoida. Kui kõhud täis siis toimub päevitus tseremoonia. Lipton ainus täkk karjas ei tunne ennast veel ikka täkuna. Hämmastav, märad annavad peksa. Nii kui keegi indlema hakkab, lipitsevad kohe täku nina all, teised hobused ei tohi kohe lähenedagi. Täkk kuulub ainuüksi indleva mära tähelepanu orbiiti.
Eile oli tore lugu Sassuga. Sassu tuli mulle salaja järgi, riidlesin temaga naabrimaja aia taga. Nii kui ma sealt lahkusin, siis jooksis koer läbi kodu mulle vastu. Lootes nii ennast puhtaks teha. Kuid see ei toiminud. Kui tuli vastu, ei teinud teisest välja, pigem selles olukorras pöörasin Pipile rohkem tähelepanu ja kiitsin Pipit. Küll ta on tubli koer, et ta kodus on ilusti ja Sassust ma ei teinud lihtsalt välja. 
Nädala sees söödan naabrikoera, ma olen oma põhimõttes vastu ja ma ei taha omi koeri kaasa võtta naabrimaja juurde ehk siis õpetada koertele asjatama naabrimaja juurde. Täna oli siis lihtsam juba Sassuga. Ta ei tulnud salaja kaasa ning ootas mind tavalises kohas, kus ta on seda harjunud tegema. Kiitsin teda selle eest. Ja ega ma ka Pipit ei unustanud kiita. Koerad, kes on harjunud pidevalt trenni ja koolitust saama, vajavad pidevat kontakti inimesega.

Lõpuks sain siis oma karvased sulelised aeda püsima. Mul ei jäänud muud üle, kui pidin aia korda tegemise järel katsetama voolu alla panemisega. Sai ka eile ratsutamas käidud, kuid metsas veel lund küllaga. Eriti märjaks ajada looma ei tahtnud, siis sai üks ring tehtud. Kõige tipuks leidsime Anetega, et laupäeval olid hobused iseseisva metsamatka teinud ja piisavalt kaugele. Paneb muigama, kuidas ikka hobustel matkarajad on selged ja huvi omapäi jalutuskäike ette võtta.

See nädal oli väga tegus ja avastuste rohke nädal. Juba see andis tõuke, et lapsed koolist ära (õpetajate streik palgatõusuks). Ma seda kuuldes juba pidasin plaani, et miks saata lapsed kooli, kui  saab ka oma koduse elu juures tegevusrohkeks elu muuta. Korra Anete proovis trenni teha, kuna metsa all lumel koorik, siis sinna ta ei läinud ja katsetas korra Ahnepere ringi siis trennina teha. Kuid koju sai, siis mainis, et praegu peab veel ootama, kui saab trennile pühenduma hakata. Täna tahaksin ise ka korra selga istuda, metsas on nüüd mõnus, ilmastiku soojenemine tõi kaasa sula ja vihma. Vihma sadu muudab lume kuidagi õhuliseks ja aitab kaasa lume sulamisele. 

Katsetasin täna hanguga, heina tõsta, eks käsi on veel tundlik... saan hakkama kõigele vaatamata. Vaja on hakata noorte hobustega tegelema, neid on piisavalt, keda sadula alla ja kellele veel rakmeid ümber soetama. Kevadel peab panema Teebat vedru ette, siis saab teda rohkem rakendada tööle. Enne peab tegema eeltöö ära. Mõtlen tagasi oma esimese hobuse treeningutele, ega see kergelt mul ei läinud. Vanat hobust ees käima õpetada peab olema hea tahtmine ning pikk meel. Eks tuli ka leppida teatud nõrkustega, mis hobusel kiiksuna geenidega kaasa antud, mida nagu muuta ei saanud. Oli see, et iga aastaga mingi viguri juurde õppis, et mitte aiste vahele astuda. Kuna mul teist hobust kõrvale võtta polnud, siis sai oma ettekujutuse ja teiste hobusekasvatajate juttude abiga hobust rakendatud. 

Kips siis võeti maha, saab hakata trenni tegema käele. Kuna ei kannata sellist painutust mida saab teha vasaku käega. Õnneks saab reedel tööle minna, imestasin perearsti - õde, kes väga hooliva küsimisega püüdis leida vastust, et ega ma ei pea nädalavahetusel tööl olema.  Õnneks saab tagasi oma tavapärase rutiini juurde tagasi. Kasutan muidugi toetavat sidet, kuni siis käele võin toetuda. 
Praegu pole julgenud ka hobustega trenni teha, ikka selle kukkumise kartuses. Metsas on lumepaksus selline, et sinna uitama minek ei tule hobustega hetkel kõne alla.  Ainsaks ratsutamise kohaks, kus lumi pole muutunud kiilasjääks saab veel liikuda. Eks kogemusi küll, kui palju kordi lihtsalt sammu pealt hobusel jalad alt kadunud. 
Paaril korral olen käinud rabasid külastamas ja mu suur õnnehetk on see, et leidsin lõpuks oma esimese põdrasarve. 
Eile sai plaanitud nii kaheks kolmeks tunniks Linnurabasse, kuid kui metsast-rabast välja sain oli kell juba 15. Võtsin ette suure ala uurimise-uudistamise. Esimese korra juures jõudsin ma Rabiverre, teine kord, kui metsast välja sain juhtus olema Kodila alevi tagune. Egas miskit nati mööda põlluserva uuesti metsa-raba peale... ohoo, hundi jäljed, ning söömajäljed ja mida edasi ma selles kandis liikusin seda enam tõdesin, et selles piirkonnas asustab ikka teatud arv hunte. Edasi liikudes jõudsin metsameeste valgustusraie alale, kus siis hetkeks raidurid oma saetööd peatasid, oletasin, et märgati mind, aga ma püüdsin nii kiirelt kui võimalik, sellest piirkonnast kaduda. Suuna võtsin enda teadmata, käitusin nii nagu ma ümbrust oskasin tajuda ja enesele hetke olukorras selgitada. Korraga seisis mu ees silt Palamulla karstiala. Vaatasin liiklemisjälgi, kuskil nädalatagused traktori jäljed suundusid lääne suunas, mis olid tuisuga kinni mattunud. Kuna mäletan, et pea üle nädala tagasi pühapäev ja esmaspäev see on siis veebruari lõpp oli tuisk. Sellest ka selline järeldus. Nojah, mis mind siis veel ootamatult üllatas, et raba serva rajatud jahimeeste söötmiskoht ei ole küll selleks sobival kohal. Mina pole küll kaebaja, kuid on asju, mis       ei sobi. Uurisin eile veel maaameti kaardiserverit ja selgus, et Palamulla karstiala territoorium jookseb rabapiirin välja. Kui objekt või kaitstava väärtusega maa-ala on pandud kaitsealla ja määratud ligipääs, siis praegusel ajal miskt ripakil jäänud jäänuseid nähes võib tekkida kurja kuulutavaid diskusioone. 
Alul, kui arvasin, et mu päev Linnurabas on osutunud asjatuks, siis teine pool rajast veendusin oma tõdemuses, et see mille nimel ma välja läksin ei olnud asjatu. Leidsin hundi jälgi ja nende tegemisi. Nii, et viimased päevad on olnud väga aktiivsed ja edukad.

Paar päeva sai maadeldud arvuti viirusega. Mis laekus mu msn-i ja põhjustas korraliku kaose. 
Täna siis juba 1.märts. Sula ilm. Mu kallid kabjalised korraldavad viimastel päevadel ikka tõelisi üllatusi, kord hommikutervisejooksu või siis ninaga uudistades vastu klaasi ennast surudes. 
Tõeliseks maiuspalaks on neile nüüd lindude söögilauale pandud sihvkad. Juba teist hommikut pean tõdema, et enam ei saa mõne peotäiega vaid juba panen kilode viis lindudele. Ehk võin öelda, et mul on kahte sorti linde, ühed sulelised ja lennuvõimelised ja teised on karvased ja lennuvõimetud. 
Märtsikuu on mul veel suur loodusekuu, kus kasutan ära varahommikused ajad metsas ja rabas kolamisele. Eile käisin Tõrasoo LK alal uurimas undude jälgi, tunnistan, et leidsin.  Sassu läks pabinasse kui nuusutas ninaga jälgi. Muidu suusatasin parajalt suurel alal. Oma 6-7 km. Viimane aeg lumeolusid nautida. 

Eelmine nädal oli siis toimekas. Vabariigi sünnipäeval Purkus reesõitu tegemas. Asi on paha, et unustasin järjekordselt ära mis kell pidime kohal olema, kas hakkan vanaks jääma küsin alati selle juhtumi korral. Õnneks, et me siiski jõudsime kohale. Lapsi küll palju polnud, saime hakkama. Laupäeval jälle sõit, siis ka reele mahtuvuse osas vähemusse arv jäi, kuna oli haigestujaid. Laupäevase sulale saime siis silorullide juurde tee rajada, valmistusime pojaga hoolega, et saaks silo vedada ja eile tänasime, et õigel ajal liigutasime. Kui oleksime alustanud pühapäeval, siis oleksime igate pidi hätta jäänud.  Eile siis sain ka lõpuks kuus silo rulli veetud hobustele, kahe päevane vedu lõppeski. Lihtsat super.
Ja pärast seda suusatamas Palukülas käidud lastega, kus siis 10 kilti maha sussasin ( kaks 5 km ringi = kaif). Käsi  andis õhtul ikka parajalt tunda (paistesse läks), kuid ma ei pööranud sellele tähelepanu. Panin teise pehme padjale puhkama ja hommikuks oli jälle korras. Kips loksub ja segab palju. 

Päris vastlapäev sai siis eile selja taha kirurgi kabineti ukse taga veedetud.  Mitte ainult meditsiinis pole puudujääke on ka aja kinni panemisel registratuuris segadusi. Kui eelmine nädal sai küsitud aeg 21.02 siis registri tädi oli selle kogematta (ehk siis tänasele) kolmapäevasele päevale pannud. Õnneks kirurg võttis ikka jutule ja vahetati röntgenis tehtud uue pildi alusel kips ja tagasi paluti tulla kahe nädala pärast.
Ok, see selleks, kips ei takista mul olulisi tegevusi, ainus raske moment on rangi rinnuse kinni tõmbamisel hobuse ette rakendamisel, selle aitas täna kinni tõmmata Anete. Käisin Kabala lasteaia lastele sõitu tegemas. Lapsi oli vähe ja sellega seoses siis läks sõit kergelt, eks muidugi Herta kibeles kähku koju. Õnneks suutsin rasketes kohtades teda ohjes hoida. Tagasi koduteel läbi metsa ei tekkinud kordagi Hertal vastupandamatut mõtlikust, et kas minna või mitte. Metsas on ikka korralikult lund. Järgi jäi korralik vagu. 
Täna veel lahe kild, tegin pea oma 10 km suuskadel ja siis leidus inimesi, kes ei suutnud mõista, et miks ma suusatan. Tegelik mõte, et natuke teha trenni hoolimatta, et käsi kipsis.  Läheks ilm nati selgemaks, saaks silo vedada. Enne ei hakka selle veoga, kui sadudele väike paus tekib, eks nüüd siis jälle heintele üleminek.

Kaks päeva läks kiirelt mööda. Tegelesime lastega reesõidu teemaga. Jama on see, et kui oluline käsi kipsis ja mingit jõutööd teha ei saa seda mitte mingil juhul teha. Kuid mul on tublid lapsed, kes siis aitasid selles rollis. Üks asi mille üle hetkel pead murran, on see kui kallis peaks olema reesõidu tunni hind?

Lisasin pildi kus Sassu on seltkonna kaaslaseks. Pool teest harrastas reel kaasa sõita. Kui ma koju töölt alati tulen, ootab tema juba mind tee otsas. 

Vastlad lähenevad, ja kukleid saab ise teha. Seekord, kus mu käsi mõra tõttu kipsis ei saa ma paljusid asju teha. Nii ongi, et olen pidanud kogema viimaste päevade ajal rohkelt laste abi tegemistes. Lapsed on super tublid on hakkama saanud. Katsetasime ka Teebat ree ette, aga see vaa põrguline loom, pani kohe galoppis minema ning kanged lapsed olid ree pealt kadunud. Ja suks kimas läbi aia regi järel ise üdini märg ja väsimuse ning tüdimuse mätrke näitamata. Kirjeldamatu soov tekkis kohe alustada psühholoogiline sõda ehk siis mõistatada missugune koolitus talle peaks sobima.>

Ilmataadi vembud ja külmetunud traktor. Kaks nädalat võttis siis aega, kui see külmast läbi lõhki kangestunud raudmonument õues oma mürina ülesse võttis. Juba eelmise nädala alguses uurisin probleemide sügavusi targematelt traktoristidelt ja siis kuulsin, et käivitamine vene traktoril külmaperioodi järgselt kehva pidi olema. Oma hinges lootsin imele, kuid tunnistan, et jumala imest jääb asi ikka kaugele. Tuleb tegutseda siiski oma mõistust kasutades. Muidu on nii, et kasu asemel võib asi tegelikkuses muutuda vanarauaks.Kolm päeva võttis nüüdki aega, esimene päev pliit, siis teine päev paar tundi pliit ja plekk vannis käigukasti kohale tehtud lõke. Ja siis teine pool lasi käigukastist vee välja. Arvata on et sügiseste vihmadega oli sinna kogunud enne külmade tulekut korralik sademete vesi mööda käigukangi vart alla voolanud. Märkasin enne külmi seda jama , kui vedasin viimati silorulle ette hobustele. Silo veetud, lasin hobused välja. Esimenesena jäi rehetoa ukse seisma Herta, kes ei mõelnudki ennast liigutada karjamaa suunas. Nii kui Testu õue sai võttis koge galopis kiiruse ülesse ja tormas tuhinaga karjamaale ja silorulle sügama. Nimetan seda sööda tervitus rituaaliks ning juhtlooma poolt kõigile selgeks tehtud, et tema hakkab sellest esimesena sööma. Kõik hobused olid oma moodi rõõmsad, kes ajas kedagi taga või vastupidi. Homme siis panen mõne suksu ette ja reetama ja jälgi külavahele tegema.

Lootsin selle nädala alguses,et külm annab järele, aga tuhkagi. Tahtsin proovida uut akut ja starterit traktori käivitamisel. Kaks viimast päeva ei ole enam traktorit proovinud käivitada. Ega mul ka sööda probleemi ei ole. Heina saan lakast eks see ette vedu ole tüütu, mida peab tegema lisaks vee vedamisele. Homme alustame siis varakult traktori sulatamisega. Täna tundsin ennast väsinuna, arvata võib, et välis tingimustes madal temperatuur on uinutava teguriga. Alati kui õhtu eel tuppa saan murrab uni jalalt maha. Nii mõnus on kohe silm kiirelt looja lasta. Täna kui hobuseid karjamaale lastes,jooksid nad esmalt kohe Testemona juhtimisel kaera söötmis kohale. Ja siis ei jäänud mul muud üle kui kaer kohe ette jagada. Jälgisin et mõni kabjaline ei hakka nõrgemaid eemale tõrjuma. Paari tunni pärast Laura tuli tuppa, kes mainis, et Herta on aiast välja kolinud. Egas miskit haarasin oheliku ja läksin ulakat torikat sisse tooma. Viskasin veel mõned hangutäied heina alla ja vedasin karjamaale hobustele ette. Märkasin, et Paula seisis teistest hobustest õnnetu ilmega eemal,ehh mõtlesin läksin tuppa mainisin Anetele, et ole hea too Paula ka sisse Hertale seltsis. Herta ja Paula on nüüd suured sõbrannad, kes ei suuda üksteiseta enam kuskil olla.

Külmalaine selleks korraks siis möödunud. Eelistasin rohkem tubasele elule keskenduda ja väljas toimetustest piirdusin ainult loomade hooldamisega. Eelmine nädal kanti siis hobustega seotud toetused üle. Otsisn kohe traktorile uue aku ja uue starteri. Lihtsustada käivitust. Eile siis käivituse ajal jäi millegi pärast aku kehvaks sai siis uuesti tuppa toodud ja mis selgus teine tühi.Panime siis uue aku laadima. Imestama pani see, et kas siis on tüssatud mind. Poest küsisin, et kas aku on täis, kinnitati ühest suust,et jah on. Kuid kummaline, aga mul on ametlik kiri, et kui miskit on saab tagasi viia. Tõin siis välja garantiikirja ja uurisin, et mis siis toimub. Meil on väiksed kurvad uudised vanaema suri. Lastele oli ta vana-vanaema. Missugune oli tema lõpu teekond ei taha kohe kirjeldada. Nii paljukest, et meie meditsiin on alla käinud ning oskus panna tõest diagnoosi on kadunud. Arste kui selliseid puuduvad.

Treeningu alustamiseks piisab vaid pealehakkamisest - Vaba aeg - parnupostimees.ee

Treeningu alustamiseks piisab vaid pealehakkamisest - Vaba aeg - parnupostimees.ee

Mõnusad talve ilmad on pannud mu südame kiirelt põksuma ja mõtted rohkem õues tegutsemisele kinnistanud. Hõiskan rõõmust eile sai siis neli rulli silo veetud ja täna kartsas veetnud hobused ka teiste hulka lastud. Küll oli lahe vaadata hobuste rõõmu ja lusti. Ainus teema mis hetkel päeva korral Pipil algas eelmisel nädalal jooksuaeg. Emase koera käitumine muutub kapitaalselt, koer ei kuula enam käske ja teeb kõike vastupidi, söögiisu kasvanud ebanormaalselt suureks. Selle eest juba haisu ninna saanud naabrikoer Tommy, mis mulle ei meeldi mitte üks teps. Oleks sellel koeral ka välimust. Vahel on ta ettearvamatu. Üks õhtu mulle ka ootamatult ette hüppas ja hammastega esi stangest kinni võttis.

On elu, kas kuufaaside muutus või teab mis muu, aga hobused iga päev aeda lõhuvad. Panin paariks päevaks sisetingimustesse. Söödan heintega ja joodan rehe all. Homme pean silo vedama. Priast helistati üks päev, et vaja taotleda ühele hobusele kohustuse ülevõtmine. Käisin siis eile Prias ja selgus tõde, et ei pea taotlema kohustuse ülevõtmist, see tuli automaatselt. Öösel kella 4 paiku kuulsin mingit müdinat ja siis uudishimu vedas voodist aknast piiluma, et kellega tegemist. Ehh, mulle vaatasid ninad vastu akent surutud kaks paari silmi. Lahe pilt, tõmbasin mõned hilbud ülle ja pihku leiva, et meelitada hobused lauta. Vaatasin aiad üle ja uurisin Lepatriinu kinnistul, et kuidas siloga on, kas on vaja hakata vedama. Homme mõtlen veel selle üle. Praegu teeb head meelt, et Ahnepere põld on küntud, Tamme talu taga oleval heinamaal silorulle ei leidu. Seetõttu ei ole hobustel enam rändamisesk isu. Metsakarjamaalt jalutavad ise koju. Pipil hakkas jooksuaeg ja peab mõnda aega metsas käimist temaga piirama. Jooksuajal kipuvad emane enam mitte kuulekad olema ja nõuab minult kui koeraomanikult kannatlikku meelt. Eelistan koera statsionaarselt kodus pidada, juba täna hommikul oli ta pikalt kadunud ja pika hõikamise peale ilmus ta maja tagant. Varsti peab hakkama kapju värkima.

3.01.2012 juba kolmas päev uuest aastast! Eile oli sajune ilm, siis ei raatsinud selle ilmaga õues tegutseda ja ei näinud ka erilist vajadust. Hobused jätsime sisse. Andsime heina neile ja juua. Täna viisime karja üksmeeles lepatriinusse. Sassu on hakanud kaasas käima, esialgu hoiab veel taha plaanile. Eks näe, lootus on mul. Vajab veel tegevust ja kohtlemist, et saaks ta nii nagu Pipigi. Rõõmuga kaasas käima. Ahjaa, mina ei pea kunagi koerte kutsumisega pingutama, koerad hoiavad minul silma peal... nad kardavad, et kaon nendel silmist, siis vaja kogu aeg silmapiiril olla.

HEAD UUT AASTAT Tervitused uuel aasta esimesel päeval tõi meile päike, ja tõeliselt karge talveilm - kraadide. Sai korralikult trenni tehtud, nii hobustega kui ka koertega. Ära ma ei põlanud ka 15 km ratta ringi. Mõnus tunne valdas kõike pärast selliseid tegemisi. Saavutasin ka selle, mida olin soovinud. Sassu, kes tunneb ennast madalana, kui inimene hobuse selga istub. Kummaline arusaamine, mida siis looma psühholoogiast välja lugeda võib.