Viimane juunikuu päev. Hiina kalendri järgi on tänavu aasta mao aasta. Nii ongi, et hetkel ülekaalukalt nähtud nastikuid. Teisel kohal rästikud neid oleme teisaldanud kodunt kaugemale. Kui kipuvad liiga majale lähedale. Õues liikudes on kogu aeg silmad maas. Plaan mõni hani ja pardi paar võtta. Kuigi mainin, et seoses söötade kallinemisega ei ole enam rentaabel suurt karja linde pidada. Varem oli mul oma 30 nüüd olen piirdunud kümne linnupidamisega.

Meite kiviaia valvurid. 

Tänavu aasta on probleem  näit. Söödava kuslapuu marjadega neid ei olnud üldse. Siis minu kaks taime põevad mingit seletamatut haigust. Tänavu ellu ärganud taralõng, eelmisw kahe suvega lihtsalt ei ajanud ühtegi värsket võrset,  kevadel ja eelmine aasta polnud mingit märki, et oleks elus. Pamplid ajavad võimsalt omi võrseid. Vamplid õitsevad, kui palju neist viljakandvateks jäävad ei julge öelda. 

Mida olen jõudnud teha on rabarberi mahla. Õnneks on veel eelmise suvel tehtud kodu moose järel. Mahlad tarvitati kõik ära. Ise tegelikult joon meelsasti kodu tehtud marja-puuvilja mahlasid. Seenepakkudel veel seeni...elame näeme. Aiamaale sai see aasta juurika kraami maha pandud.

Jätkame tänase päeva blogimist...trimmerdasin rohu kasv on tänavu aasta võimas. Ootame heinatööks sobivaid ilmasid.

Pesin mitmed jootmis vannid. Aeg ajalt tuleb seda tihedamini teha. Vetikas kipub vohama ja viimane oma teatud mürgiseid aineid levitama vette. Olen akvaariumi kalu pidanud ja sealt teadmised vee keemilistest omadustest, mis on millekski hea või halb.

Nautisin Vimbu ja Prestoni seltskonda. Muidugi Vimbu lootis kaera saada. Kõrgust Vimbul peaks olema 160 ringis. Nii et ema kasvule järgi jõuda on puudu 10 cm. 

 

Metsatiir hobuste juurde tehtud. Jootmisvann pestud ja uus vesi joomiseks vanni pumbatud. Maapind on vett silmini täis. Hea on pumbata, saab ruttu vanni täis. Minu tegemise peale liikusid obesed rahumeelselt. Vahepeal Rockyga nagistades. Vaatasin visuaalselt hobused üle. Fryc oli üle keha seletamatuid putuka nõelamise kuplaid täis. Muud eakad obese daamid nautisid suviseid sööma ande...ei tõstnud pilku maast kui käisin nende ümaraid vorme patsutamas. 

Kõikidesse koplitesse pilgu visanuna, nägin ainult magamas sügavat und noor hobuseid. Metsa ringkäigult tagasi jõudnuna, ei leidnud ma kedagi enam põõnamas. Mmmm...need on nii mõnusad hetked, silmata omi loomi mõnude hetkest. Ja kui suhtlema minna, siis nad lihtsalt loivavad minu juurde. 

Õigel jaanipäeval sadas korralikult. Pidin tööl käima.... jaa kogu saju sain kaela. 

Muus osas on suur rahulolu, hopad metsas, Vimbu ja Preston laiutavad kahekesi suures koplis. Ja nüüd on selgeks saanud suure varjualuse kasutamise. Mul oligi juba hirm, et Vimbu tuleb üks hommiku poni koplis vastu, ponide putka seljas. Viskab kasvus korralikult, mõnus kõrgus juba.

Nordic paraneb, hetkel hästi tüütu eluviis. Mäx ja Sannu kinni. Ja siis vahelduva eduga, kes toas, kes õues. Õnneks, on koerad harjunud. Nii kui Sannul jooksukas hakkas, eraldasime kohe. Jooksuka 8,9,10 on juba kriitilisemad. Õnneks tõukoertega on ära hoidmine lihtne. Ühe krants emasega sain seda kogeda.  Ja ei taha ühtegi pesakonda kutsikaid. Mingi aeg lasen ära steril6seerida, kuid ega see koeralt võta ära seda teise koera murdmist. Kuid seda murdmis omadusi pidi olema. Sellesse tuleb teatud respektiga suhtuda. Loomadesse suhtumine ok, metsloomi ei puutu. Kuid jah teised koerad. Kuid hetkel rohkem sakslasi ei võta.

Eile tähistasime oma pere keskel jaaniõhtut. Terve pere oli koos. Mõned laste head tuttavad olid ka kohal. Hea mõnus rahulik loodushelide ja lõkke praksumisega. Tegelikult hubane tunne tekkis.

Meie vanema ealised ponid, Kati on saamas 27 ja Kellukas 23. Ise ei taha uskuda, et nii vanad, kuid nad on heas vormis ja vaikselt aitavad üle saada nendel lastel, kes kardavad või on muud hirmud. Hindan neid väga. Seda, et Kellukal väheke rohkem kumerusi vormist välja paistab, see rohkem söömisest. Viimase varsa varssus Kellukas 3 aastat tagasi. Ja rohkem pole enam plaanis. Vanus ja teine asi, väikeponidele nõudlus väiksem.

Üks somm P.Perksalo ostab eestis odavalt kokku ja müüb Soomes kümne kordse hinnaga edasi. Sellisel äril pole mõtet. Iga kasvatatud ja välja õpetatud looma hind on siiski kõrge. 

Üpris mitmed inimesed on küsinud, et miks ma ei müü vanu hobuseid eest ära...minu küsimus alati vastuseks, et millisele ostjale müüa eakat hobust taskuraha eest? Kogemused näitavad, et vähesed suhtuvad südamega eakasse hobusesse. Ja teiseks minu vanurid on hea tervisega ja jäävad oma sünnikoju elama kuni neil elupäevi on.

Vimbu ja Preston said teise koplisse ja tegid mõnusalt trenni.

Kuidas Nordicul, hetkel stabiilne. Sai arsti abi. Eile korraldasin head paremat näit, lõhe-kana vorsti (spets toit prismas koertele) ja veel keefiri. Ütleks nii, et viimane Sannu rünnak mõjus Nordicule vägagi traumeerivalt. Oleme teemat pere keskel arutlenud ja nüüdsest siis jääb nii, et ainukesena saab olla lahtiselt võõraste inimeste keskel Nordic. Siis teised saavad olla kui tuleb nende kord. Uurisin kennelist, kust Sannu pärit, siis sakslastel see ikkagi loomuses sees. Emased eriti tööliini sakslased on dominantsed ja võimelised murdma teist koera. Pole midagi teha ja nüüdsest teadlikumaks ning edasi lihtsalt kordamööda. 

Täna olen postitamise lainel...

Käisin hommikul kopli elanikke kaemas. Metsa koplis istusin oma pool tunnikest, nautisin hobuste siesta und joogivanni ümber. Kummaline on hobuste omavaheline sõprusliidu loomine. Luna sügavat ilu und valvas pisike Amanda. Eile õhtul oli koplist ära toomisega tegu, vägisi tahtis aiast välja ronida Rocky. Koos Kelluka ja Amandaga. Siis sai ühele kodus olevatele lastele helistades, et tuleks aitaks Rocky koju tuua. Lihtsalt õhtuks oli kopp ees, et keegi kusagil kadunud. Mul hea meel, et ikka õhtuks kõik kadunud loomad leitud said. Teine asi, et kummalgil ponil polnud päitseid peas. Erinevates metsalõikudes igat masti tüükaid, kuhu võimalik kinni jääda. On kokkupuuteid ja seepärast ma ei poolda hobuseid päitsetega koplisse.