26. september 2016

Natuke mälestusi. Pilt on tehtud Tsernohovskajas. Kui mu üks onu oli Kaliningradi oblasti sõjaväe kohustusi täitmas. Sai käidud tookord ühiselt veel Kaliningradi loomaaias, kus üks kaelkirjak poegis. Tollest hetkest on üks pilt. Juba üks sugulane täna küsis, kus see pilt tehtud on. Pildil on mu vanaisa, vanaema, tädi ja üks peretuttav Kuno, keda ma ise isiklikult vähe tean. Pildistaja sel hetkel oli aga mu üks noorematest onudest (Aare). Pildil, kes mu selja taga on vanem onu Urmas. Kui öelda, siis jah võin öelda nagu vanem vend, kes hoolib siiani või kellega säilinud väga hea side.
Kui mainida, et tookord reisisime ühe autoga, siis paar kilomeetrit enne kodu sai mossel küte otsa tagasi teel. Meenub, kuidas kõik ühisel meelel autot viadukti otsa lükkasid ja siis autosse hüpati ning autoga teisest küljest hooga alla sõideti ja viimased meetrid juba lükkamisega koduteed lühendati. Jutt siis praegu veel säilinud nõuka aegsel kujul Lagedi betooni viaduktist, kust saab alla keerata Suur-Sõjamäe teele. Ja muidugi tol ajal toimus liiklus veidi teistmoodi. Siis polnud otsteed, vaid Lagedile sai sõita, kus asub Väo karjääri lähedusse jääv juba Nõuka aja lõpus rajatud viadukt. Selle külje all on veel vana maantee jäänused või õigemini teetamm, mis meenutamaks seda aega, kui maanteel teine asukoht. Ja muidugi eraldab suurele maantele saamist Muugalt suunduv raudtee-Lagedile. Muidugi ootavad selle Lagedi betooni viadukti laiendus ning liikuluskorralduses palju ümber muudatusi. Kurb tunne valdab, kuid mis teha. Milliseks kujuneb lõplikult mu lapsepõlve kodu ümbrus, juba nüüd on palju aastatega muutunud. Loomapidamised on kõikidest majapidamistest kadunud, maad on väikesteks kinnistutena maha müüdud ning rajatud kommunikatsiooniühendused. Et maapiirkonnas saaks veel koomale tõmmata viimased maapiirid.

Kui palju on mulle vaja...

Selja taha jäi väga tegus ja töine nädala lõpp. Käisin Võrgu peres kahe lapse sünnipäeval, ponisõitu tegemas. Tänusõnad nende pere mõnusale üritusele. Ja edu kõiges ettevõtmistes. Hindan tema suutlikust ning võimeid just selle koha vääriliseks.
Tean, kes tegelikult selle kohale oma hinge ja vaimu on andnud, eks ta kiikab rahulolu tundes pilvepiirilt ikka alla ja tunnustab Võrkude pere poolt juhitavat tegevust selles valdkonnas.
 Kohtumine Petrulasse asunud ja ümber nimetatud Lootuse küla all tegutsev rehabilitatsioonikeskusena tuntust kogunud ning juhina Villy Võrgu oma tegevusi langenud ja madalat profiili omavatele isikutele tulemuslikku ja lootusrikast  taas leidmist uue teekonna alguses läbi kristliku tegevuse.
Kuidas inimesed Lootuse külla jõuavad; Villy korraldab misjoniretki pealinna ebapopulaarsetesse paikadesse, otsitakse inimesi suurest linnast, tugikeskustest, varjupaikadest, kes tahaksid ja on valmis oma elusid muutma rangelt piiritletud, suutmaks elada alkoholita, suitsuta, mõnuaineteta... Sellega tõestamaks, et nad on valmis edasi astuma järgmise sammuna juba Märt Vähi rajatud ja juhitud Laitse külje all juba suuremasse rehabilitatsiooni keskussesse, kus toimub juba suuremad tegevused ning võimalus omandada uusi ametioskusi. Ja edasi valmis naasma uuesti tavainimese ellu, juba läbitud, toetava programmi uue mõttemaailmaga rikastatud.
Märt Vähit tean juba päris kaua, mingi aeg enne rajatavat rehabilitatsiooni keskust juhtis vägesid Suurupi piiblikooli rajajana, kus mitmed inimesed oma nelipühilasele omaseid teoloogilisi tõekspidamisi omandanud, juba parimate ettevalmistustega karjastena, misjonäridena või sootuks pastoriametiga mõne väiksemat kohta juhtima, rajama jne.
Ja muidugi Märt oli ka mingi aeg hobuste omanik. Ühe ettevaatamatuse ja liigse usalduse läbi kaotas ta oma ühe silma ja pool nägu. Olid oma pojaga hobuste aedikus istunud hobuste selga. Märdi hobuseks oli tol korral 2 aastane, kes oli veel vähese koolitusega. Kõik käis kiiresti, noor hobune oli visanud korraks tagant ülesse  ja ühe tagumise kabjalöök oli tabanud näkku, kõige hullemalt. Kes ei tea, siis Märt kannab klaassilma ja põseluid asendab siirdatud plastik. Mida pole märgatud ega arusaadud. Need kes seda õnnetust teavad ja muidugi Märt ei häbene ise seda tunnistamast, et temaga selline õnnetus on juhtunud. Meditsiin on andnud parima, et nägu näeks loomulik.
Kuidas ma olen olukorraga kursis, mitmed tuntud erinevate konfessioonide kristlased pöördusid minu poole küsimaks, et miks Märdiga, kes hea jumalasulane ja muidu hea inimene,  mida valesti tegi...? Mainisin korduvalt; 
Noor hobune seda enam 2 aastane vajab iga liigutuse juures kindlat ja valvel olekut. Tähelepanu peab olema hobusel, mitte millegil muul asjal.
Ka laupäeval, tekkis korra Tassaga probleeme, ehmatas kui laps oli seljas. Ja seeläbi sai häiritud Aade, kes talutas, vahetasime ponid, et tegelen ise Tassaga. Mu aastate pikkused kogemused erinevatelt laatadelt ja ponide talutamisel, on õpetanud, et ma ei tohi mõelda ühtegi liigset mõtet ega liigset emotsiooni. Loom tajub ära, kui ma olen hajevil, ärritunud või mu meeleolus on langus. Ja muidugi päeva lõpuks vahetasime Tassaga energiaid. Kui tajusin, et Tassa on ärritunud, viisin poni mõtted mujale. Ja kui mina olin väsimuse lainele jõudnud, andis Tassa mulle omakorda teada, et pean endaga midagi ette võtma. Ja nii me täiendasime üksteist. Ja pean seda päeva kõige kordaläinumaks, sest kõik asjad sujusid ootuspäraselt ja üllatusvalmistavalt perele. Mul on ülimalt hea meel...
Tagasi meenutustesse:
Mitmete asjaolude kokkulangemisel olen ma seetõttu Märt Vähi tegemistega kursis. Muidugi tänusõnad oma usklikust mehele, kelle kaudu olen selle võrra saanud kohtuda erinevate inimestega, kes on tegusad ja ettevõtlikud ka kristlikus maailmas.
Ise pole ma kordagi Laitse jõudnud, olen vaid meedia põhjal teadlik. Kuid võtan teadmiseks, et pean selle sammu ükskord ära tegema. Valdan kaasaja sotsiaalseid probleeme päris hästi, mul on olnud au töötada ja proovida mitmeid ebapopulaarseid ameteid ning   kogemusi andvaid töökohtasid. Kes teab, milleks kõik see kasuks tuleb. Ja mu teadmised lisavad omajagu väärtusi juurde. Oskused tulevad töö käigus.
Ja muidugi ei unusta ma kordagi lausuda tänusõnu oma kadunud vanaisale, kes on andnud mulle hea tähelepanu võime näha inimestes peituvatele sügavamatele omadustele, kuid hea kuulamis oskus on tulnud aastate pikkuse tööga. Vanaisa soovis, et ma jääks igas olukorras diplomaadiks, ükskõik kellega on mul elus kokkupuuted, kas see ka töötab... Jagan oma blogis... 

22. september 2016

Järjekordset hommikuringi hobustele tegema minnes, leidsin va ühe pätu aga mõnuga nosimas väljaspool aeda. Nojah lähenedes ja keelega naksutades ja nimega kutsudes keeras ta selja ning asutas mõne sammuga edasi liikuma. Teades tema iseloomu iseärasusi tasandasin oma samme veel lühemaks ja aeglasemaks ning sootuks liigutused muutsin aeglasemaks. Sirutasin avatud peo ette, et tema usaldusesse mingit kindlustunnet anda. Ja siis kui Teeba juba nina minu suunas keeras, kuid kohe tõmbus eemale. Olin endale ju lõhna peale lasknud ja Teeba kes ju lõhnatester mul. Mõtlesin nojah aidaa suksu, tegi ju paar koondgalopi sammu oma rasvapolstri õõtsumisel. Liikumine meenutas nagu karuott sügaks kuskil selga vastu puud. Nii nägi välja Teeba keha liikumine galopi sammu tehes.
Mäng hobuse püüdmisel näeb välja nii, et okei ei lase ligi. Teen sellise näo, et ma ei huvitagi sinust.. Ja lõpuks Teeba jäi mulle külg ees järgi ootama. Näitasin avatud peopesa, lasi haarata lakast ning alustasime sammu karjamaa värava suunas. Karjamaale laskmine sujus tõrgeteta. Muidugi täna pidin kõik oma mugavused minetama ja kohalikku raamatukokku juhatajat asendama. Toimetasin kiirelt, kanade välja laskmise jätsin aga meessoo rahvale. Mul pole viga elu, maja mehi täis. Lausa kohe kolm, täna pidi mindama metsaaluseid koristama.
Eile õhtul vedasin veel ühe koorma sõnnikut. Uus klient, kellele esmakordselt viisin. Muidugi sain jälle tunda üllatushõiget, ,,kas meie kandis on naistraktoriste" mainisin vanaprouale, et jah ja mitte vähe aega. Olen teinud seda juba aastaid. Mainin vaikselt, et tunnen oma ametinimetusest isegi väikest uhkust.
Muidugi sellel tädil vedas. Läksin just ühe pere juurde, et teada anda, et koorem on valmis ja olen nõus ära tooma. Kuid nende ebaõnn, ei suvatsetud välja tulla, tubli õuevalvur hundilaadne koer käis ümber maja ja ukse taga pererahvale teada andmas, et keegi on värava taga. Kuid selline suhtumine peaks ju kahandama koera suhtumist pererahvasse. Muidugi tean seda peret päris pikka aega ja probleem on neil alkoholi tarbimisega. Nii, et seekord jäid ilma ja eks oodaku uut aega. Kohtasin oma sealkandis elavat sõbrannat, kellega sai siis natuke mokalaata peetud. Muidugi pealtkuulajana nende vahva lõuna-vene lambakoer mõmmik. Tõesti oma paksu valge kasukaga näeb välja nagu jääkaru. Ja iga kord ma kiidan teda taevani, et kui lahe mõmm sa oled.
Nii see on...
 

18. september 2016

Minu kaunikesed austerservikud, olen see aasta päris palju saanud. Juba selline kogus on paras pannile panna. Eks näe mitmel aastal mu pakud seeni annavad. Tegelikult lahe on.
Kaanepildiks panin pihlakapuust pildi, kaunis on see. Nii täis viljakobaraid. Vahel mõtisklen, kui kuulen, et inimesed satuvad sügismasendusse... miks see nii on. Kas siis looduses toimuv muutus ei pane rõõmustama. Juba aiamaalt saaki koristades peab ju iga anni eest tänulikkust loodusarmule olema. Kuid tundub, et laskutakse üha tusatujusse ja mõeldakse negatiivseid mõtteid.
Super paari päeva  jooksul on veetud kolm koormat sönnikut. Kolm koormat veel ära vedada siis koduaia tarbeks ja eks möned kottidega soovijate soovid vaja täita. Nii mu tegusad päevad on päris toimekad ja sügisesele ajendatud. Pikk kena soe sügis.
Kohtusin seeläbi mitmete inimestega. Kõige värvikamaks ja sisukamaks vestluseks kujunes mul Vetemaa prouaga. Ja sain teada päris palju huvitavat nende pere elust. Poeg on merebioloog ja töötab Tartu ülikoolis õppejõuna ning kasutab praktilises töös palju Vilsandi saart. Tütar aga töötab Riigikogu kantselei juhatajana. Päris hea teada, kes meie piirkonnas on huvitavad isiksused.

Natuke kiinitövest.

Üks teema on veel päeva korda kerkinud. Uurisin ja puurisin kõik oma kabjalised pea-laest kabjapõhjadeni üle. Nojah õnneks, kuid kontrollima peab, kuuldavasti on piirkonniti levima hakanud maokiinid. Ja kuidas neid avastada...
Ei viitsinud trükkida kogu raamatu teksti ära, leidsin oma siseparasitoloogi raamatust siis vajaliku info... Mul igaks elujuhtumiks ikka teavikuid...

                                                    Gasterofiloos

                                                               Gasterophilosis





Nüüdse aja ravi on tiba teisem, kuid tasub kohaliku vetiga või hobusekasvatuse vetiga, kes valdab teemat enam. Mina konsulteerin, kui midagi mul silme alla jäi või kahtlust äratab. Ja kevadel hankisin insektsiidse vahendi, mis toimib nii puukidele, kihulastele ja muudele putukatele. Tegin eile selle aasta siis kolmanda korra tõrje.

  Loomasööt on olemas talveks, muidugi lisanduvad muud heaolu tõstvad min ja vitamiinidest koosnevad söödad. Hankisin lühikarvalistele koert...