Natuke mälestusi. Pilt on tehtud Tsernohovskajas. Kui mu üks onu oli Kaliningradi oblasti sõjaväe kohustusi täitmas. Sai käidud tookord ühiselt veel Kaliningradi loomaaias, kus üks kaelkirjak poegis. Tollest hetkest on üks pilt. Juba üks sugulane täna küsis, kus see pilt tehtud on. Pildil on mu vanaisa, vanaema, tädi ja üks peretuttav Kuno, keda ma ise isiklikult vähe tean. Pildistaja sel hetkel oli aga mu üks noorematest onudest (Aare). Pildil, kes mu selja taga on vanem onu Urmas. Kui öelda, siis jah võin öelda nagu vanem vend, kes hoolib siiani või kellega säilinud väga hea side.
Kui mainida, et tookord reisisime ühe autoga, siis paar kilomeetrit enne kodu sai mossel küte otsa tagasi teel. Meenub, kuidas kõik ühisel meelel autot viadukti otsa lükkasid ja siis autosse hüpati ning autoga teisest küljest hooga alla sõideti ja viimased meetrid juba lükkamisega koduteed lühendati. Jutt siis praegu veel säilinud nõuka aegsel kujul Lagedi betooni viaduktist, kust saab alla keerata Suur-Sõjamäe teele. Ja muidugi tol ajal toimus liiklus veidi teistmoodi. Siis polnud otsteed, vaid Lagedile sai sõita, kus asub Väo karjääri lähedusse jääv juba Nõuka aja lõpus rajatud viadukt. Selle külje all on veel vana maantee jäänused või õigemini teetamm, mis meenutamaks seda aega, kui maanteel teine asukoht. Ja muidugi eraldab suurele maantele saamist Muugalt suunduv raudtee-Lagedile. Muidugi ootavad selle Lagedi betooni viadukti laiendus ning liikuluskorralduses palju ümber muudatusi. Kurb tunne valdab, kuid mis teha. Milliseks kujuneb lõplikult mu lapsepõlve kodu ümbrus, juba nüüd on palju aastatega muutunud. Loomapidamised on kõikidest majapidamistest kadunud, maad on väikesteks kinnistutena maha müüdud ning rajatud kommunikatsiooniühendused. Et maapiirkonnas saaks veel koomale tõmmata viimased maapiirid.
Kui mainida, et tookord reisisime ühe autoga, siis paar kilomeetrit enne kodu sai mossel küte otsa tagasi teel. Meenub, kuidas kõik ühisel meelel autot viadukti otsa lükkasid ja siis autosse hüpati ning autoga teisest küljest hooga alla sõideti ja viimased meetrid juba lükkamisega koduteed lühendati. Jutt siis praegu veel säilinud nõuka aegsel kujul Lagedi betooni viaduktist, kust saab alla keerata Suur-Sõjamäe teele. Ja muidugi tol ajal toimus liiklus veidi teistmoodi. Siis polnud otsteed, vaid Lagedile sai sõita, kus asub Väo karjääri lähedusse jääv juba Nõuka aja lõpus rajatud viadukt. Selle külje all on veel vana maantee jäänused või õigemini teetamm, mis meenutamaks seda aega, kui maanteel teine asukoht. Ja muidugi eraldab suurele maantele saamist Muugalt suunduv raudtee-Lagedile. Muidugi ootavad selle Lagedi betooni viadukti laiendus ning liikuluskorralduses palju ümber muudatusi. Kurb tunne valdab, kuid mis teha. Milliseks kujuneb lõplikult mu lapsepõlve kodu ümbrus, juba nüüd on palju aastatega muutunud. Loomapidamised on kõikidest majapidamistest kadunud, maad on väikesteks kinnistutena maha müüdud ning rajatud kommunikatsiooniühendused. Et maapiirkonnas saaks veel koomale tõmmata viimased maapiirid.