24. juuli 2016



Vajasin täna natuke teist laadi tegemisi, alustasin küll varasel hommiku tunnil trimmerdamisega. Kui jah maaomanikud mulle ainult andestaksid, et nende kaunist unekest segasin. Loodan, et heinamaale lõpliku ilme andmine nendele ka esteetliselt mõju avaldab. Ise vähemalt nautisin küll välja nägemist.
Ja naabrinaise aia taguse korda tegemisega ühele poole jõudnud. Olles veel eile silotegijatega suhelnud sain teada millal on nad tulemas. 
Üle pika aja lubasin endale seda luksust, et naasta metsarajale ratsutama. Milline õnnetunne valdas ja vabaduse iha tabas. Hämmastav, et Kati oma ülekaalu suhtes minuga koostöö laabus. Siis mõistmine ning suhtlus ainult keha keeles käiski. Sai tehtud galoppi ja traavi, igas asendis, küll poolistakus, täisistakus ja töötraavi rütmis. Kõike allüüre ja istakuvorme kasutades vastavalt maastikule. 
Tänase päevaga selgub, millised tööd järgmisel nädalal ees ootavad.

22. juuli 2016

On elu, huvitav miks kõige kiirematel tegemistel alati mind probleemid tabavad, kasvõi see kolmapäev Raplasse sõites ja kommipoe ukse taha parkides hetkeks ei käivitunud auto. Juba käiski sisemine õõnestunne läbi. Minek oli mul päälinna lennujaama. Pidin viima meil külas visiteerinud sakslanna õhtusele Frankfurdi lennukile. Sõit lennujaama sujus suurepäraselt, kuid edasi oli plaan mööda minnes ära käia ka korralises tehnoülevaatuses. 
Liiklus juhtus olema tipp tunnis. Ja liikumine toimus meeter meetri haaval. Oli aega kiigata kõrval seisvate autodesse millega ajaviiteks tegelevad teised juhid rooli taga. Iga teises autos näpiti nutitelosid. Ja siis on kuulda kui palju õnnetusi toimub nuti telode läbi. 
Pärast imestasin, et kui palju kulus ühe väikse teelõigu läbimiseks aega, kõigest 45 min Järvevana teelt Pärnu maanteele jõudmiseks. Ja selle läbi loobusin mõttest osaleda orienteerumis võistlusel. Ülevaatuspunktis läks kah pool tundi aega, kuulasin ära mis pisivead leiti. Avariituledest üks pirn on läbi läinud, imestasin jälle parem pool. Natuke pean hakkama pleki tööd tegema. Õnneks pole see suur probleem. 
Või teine teema, kui täna niitmise ajal, jälle käigud traktoril jamama hakkasid. Helistasin koduse mehaaniku välja ja muud ei olnud teha, pidi sekkuma juba keevitustööga. Ja seeläbi sai põka koju põristatud. Tundsin suurt väsimust ja kerget vastumeelsust tagasi põllule minemiseks. Kuid ma ei rääkinud kellegile, et ei soovi enam tagasi minna. Kui sain teada, et traktor jälle korras, miskit sai rooli taha istutud ja jälle kihvatas see võistlus moment. Ja pärast seda traktori viga lõpetasin edukalt niitmise. Natuke jäi, kuid need toimetan juba trimmeriga.
Esmane mõte muidugi maha niidetud heinamaadelt saadav sööda kogus... Kas annab soovitud, kahtlen... Juba oma kujutelmas ja kokku arvestatud ha arvule ning mõttes arvestatavad koormad hobustesöödaks. Kuid pean tõdema, et mul jääb veel vajaka kuue koorma jagu. Ootan, millal silomehed mul silo valmistama tulevad. Siis tean kui palju on vaja veel juurde hankida. Eelistan, et sööt peab olema kodust võtta.

18. juuli 2016

Eilne ilm andis vöimaluse juba heinakaarutamiseks. Kuid möttes tahaks köike korraga, kuid teadu ja elureeglite järgi vist köiki asju korraga teha ei suuda. Liiga palju mötteid  vötavad juba poole energiast. Tuleb jälle laskuda oma vanade käitumistavade järgi. Alustada sellest, mis köige tähtsam, samas sisemine monoloog endaga.
Kalkuleerisin kõigepealt ajaga, kui palju üks või teine töö aega võtab. Pilk õue andis kindlustunde, et tuleb piisavalt tuuline ja kuivatav ilm. Mis teha oli küsimus lastele, kuid lõpliku otsuse tegin siiski mina. Ei hakanud niitmisega aega raiskama, vaid haakisin looreha ja võtsin Anete traktori peale ja kolistades Tiidumaale. Selgus, et maa kust oli vaja kokku tõmmata oli lahmakas. Looreha abil kadus aeg pea 2 tunni ringis ning uuesti koju ja juba käru järgi. Ja esimese koorma tegime ikka päris korraliku. Aitasin veel selle enne tööle minekut maha hanguda, millele kulus alla tunni aega... Yess... Juba ma ruttasin aiia väravaid avama, et traktor positsioonile ja lastele väike hingetõmbe paus lasta hingata. Kuid täna rohkem ei tule, kui teine koorem. Õhtul peab veel ühe mära küla peale täku manu viima. proovima, kas ei indle... 
Tibud kasvavad ja oleme teinud kindlaks, et millistest juba kuked saamas on. Neli tulevast kanakest ja kaks kukekest. Jagasin neid teadmisi ka külas olevale Sakslanna Janale. Nordik on leidnud ühe väsimatu mängukaaslasega, kes on nõus talle pulkasid viskama. Kui esimene päev oli ta küllaltki võõristav, siis nüüd juba tüütu sabaliputaja ja pulga tassija. Kuid sellega pole Nordik meie silmis omapära kaotanud. Ta on lisaks veel oskaja ronija, ei karda kõrgusi. Mulle meeldib tema julgus. Vesi meeldib, kasutab pardivanni ka enda vannitamiseks. Kui oskuslikult enese kokku pakib ja plastkasti sisse sulpsab. Loomad on meeldivad oma olemustega. 
Kõige kurvema looga pidime leppima, kui meie kena pardimamma kaduma läks ja üle 2 aasta vanused papad üksi jalutasid õuel. Kasutasin jälle fb abi ja õnneks sain Rapla maakonnast kaks uut noort neljakuust pardimammat. Oii olles siis papadele seltsiks lasknud läks kohe mõnusaks mölluks. Tänusõnad imeloomaaeda pidavale perele, kes loovutasid oma karjas olevad pekingipardi emased noorlinnud. Meie papad on jälle rõõmsad, eelmine aasta kaotasime teadmata ühe silmalise pardiema, kes oli roninud suurde vanni ja sinna ära uppunud. Alguses ei osanud otsida, kuid paar päeva hiljem avastasin juhuslikult aiamaa servas seisvat kastmisvanni, mis poolenisti vett täis. Arvata on, et suled märgusid ja vanni seinad libedad ei lasknud kuskil üle serva maapinnale tagasi minna. Leida oma lemmiklind kuskilt surnuna ei olnud meeldiv. Siis lubasin noortele aastastele pardipapadele, et vaatan uue. Kuid jah sobivaid kanditaate polnud veel leidnud. juhtumisi enamus kasvatajaid leidus rohkem Lõuna-Eesti kandis. 
Kuid nüüd on pardimammade paar. Loodan veel täiendada kanade arvu suurendamisega. Hea kui on oma muna võtta.

15. juuli 2016

Vihmapüha-hingetõmbepaus.

Eile sai tõsiselt madistatud ja tundub ei ole minagi ainus kangete lihaste-kontidega. Noored inimesed kurdavad ka ühte-koma teist. Miskit geelitasin juba hommikul ennast 5 paiku aromaatsete lõhnade saatel sisse. Nii et voodis pikali sooja teki all, kella 8. Kuigi pean 8 siiski juba hiliseks tõusmiseks, sain ma siiski vanema tütrelt kuulda jälle urisevaid noote. Kas ma ei märka magada, muidugi ei teinud märkama ja klobistasin oma puukotadel läbi toa ja köögi dushiruumi.
Eile hommikul varasel ajal uudistasin erinevaid ilmajaama kanaleid ja kaalusin oma päevaplaani, mida teha kas jätkata niitmisega või alustada heinaveoga. Kõige parema ülevaate sain Norra ilmajaama kanalitest, üritasin mingit pilti satelliidi kanalilt endale teada saada. Kui nähes mis kell mingid sajud kohale jõuavad, sai otsustavaks heinavedu. Esimese koormaga oli okei, seekord oli ka Olav abiks kõige oma füüsilise jõuga, juba teise koorma üles hangumisel tunnistas oma füüsilises olemuses juba väsimuse tunnetest. Aktsepteerimise seda... Ja sel hetkel teine pool koju jõudis, kauples vanem tütar viimase hanguma heina. Ja olles saanud oma heintega ühele poole, muidugi kõik ei saanud ära. Üks pool koormat jäi maha, kuid see oli tõmmanud juba niiskuse sisse ja seda lakka enam hanguda ei oleks soovinud jäi seega heinamaale. See selgub, kui kauaks see maha jääb ja mis edasi saab.   
Pärast heinatööd sai jälle visatud ilmajaamade ennustustele, kuid midagi roosilist-päikselist ei lubatud.
Nii, et hingame-puhkame, täna ma ei võta midagi ette. Arvan, et lasen paar päeva asjadel olla nagu on. Mul vaja veel 3 ha heinamaid niita, siis peaks talvine sööt lakas olemas olema. Ja üks 3 ha heinamaalt jälle tullakse siloks tegema, aga seda juba järgmisel nädalal.
Pärast heinatööd oli mahti kahel lapsel käia veel teha väike ratsamatk lemmikrajal.
Mu poeg imestab, et kuidas ma suudan nii kannatlikult päevade kaupa heinamaal niita lattniidukiga. Nojah, aga see on mu kannatlikkuse proovikivi. Muidugi tahaks asjaga kiirelt ühele poole saada, aga lattniiduk on nii käe sisse saanud, et muud nagu jälle mul pole, kuid mõte tiksub, et uurin vanarauast, et järsku on miskit sinna viidud ja oleks võimalik osta väikse summa eest jupid ja kokku panna. Miskit ikka mäletan vanaisa ajast... aga heinatööst ei soovi ikka veel loobuda. Kuid see mis ma oma 18 aastat tagasi tundsin enam ma nii nutu äärele ükski asi ei aja. Võtan kõike rahulikult ja rõõmsa meelega. 
Rõõmsalt edasi ja ootame ja vaatame paremaid ilmu... Yess...

 

11. juuli 2016



Ei oska kohe omi mötteid kirja panna. Iga päev sajab ja oskus enda elu ilma järgi sättida on tüütuks muutnud. Alati olen endale öelnud, et ilmaga ikka vöidu ei jookse, siis tuleb teha neid töid mida ma päikselitse ilmadega ei tee. Muidugi olen rohinud oma uute istikute ümbert, trimmerdanud,  on töö mida ma igaühele ei luba teha. Mulle meeldib trimmerdada.
Ja veel üks ebameeldivus tabas pühapäeval. Likemetsa talumaade omanik otsustas teise inimese kasuks, aga jah edu neile mõlemale. Kuidas soovivad, tuleks mingi seadus, et linnastunud maaomanikud ei saaks taotleda maahooldustoetusi. Ja see paneks juba mõtlema teisiti maakasutusse. Seegi oli minu rõõmuks, kui hakati piirama heinamaadel kasvava rohumaade purustamist. Mis oli nii mõnele mehele lausa üürtau teine sissetulek. 
See, et Olav ei jöudnud heinatööle oli pöhjuseks alkohol. Ma ei suuda mõista alkoholi ületarbijaid. Minu jaoks on nad nõrgad isiksused, kes ei tunne piire ja viisakusreeglitest rääkimatta sellega oma harjumuste orjana veel koormaks ümbritsevatele inimestele. Olles siis eile Raplast Olavi auto peale vötnud,  kui ta tekitas oma käitumisega mulle enesetundes kehva olemist.
Korra mõtlesin, et ütleks ja jätaks kus see ja teine. Kolm päeva juua, oh jah. Muidugi siis kui on tekkinud ületarbimise efekt, siis pögeneb oma nörkuste eest meile, et mitte langeda oma himude  lõksu. Aastaid olen näinud tema tõuse ja mõõnasid ja muidugi, see mis ta oli pea 20 aastat tagasi on palju muutunud. Enam ei olda pidevas joobenähtusega...
Olen andnud talle palju kordi vöimalust muutuda, muidugi igas inimeses on teatud nörkused ja enesesüüdistuse reaktsioonid. Mis takistavad  vastu vötma uusi väljakutseid ja ellu astumise julgustükke. Siiani olla kannatlik tema probleemidega, kuid teatud korrad kui ta on olnud tsüklis, siis tekib ühtlasi mälulünk. Ja selgitada kõike ennast tagasi hoides oi see on raske. 
Sain veel lastekooli minekuga veel teatud asjad korda, mis annab kindlustunde. Yess lähen lastega siis sügisel julgelt vastu. Olin mures, et kuidas enda väikse palgaga lapsed ära koolitada. Lahendasin ära osaliselt vanema tütre viimase lahendamata õpilaskoduga seotud probleemi. 

10. juuli 2016

Kui eilset hommikut alustasin tavapäraselt ikka kohviringiga ning ilmaprognooside täpsustamisega. Kuna oli vaja sõita autoga, viia 6 km kaugusele talli, kus kaks mära paarituses. Tüdrukud viidud ja täku omanikuga natuke hobusekasvatuse teemadel mõtteid vahetatud. Jäi kokkulepe, et jätkan Hertaga nende poisi külastamist. Kas ma sinna jätan ei oska hetkel öelda. Plaanin Herta puhtatõulise torikaga paaritada.
Tagasi jõudnud tüdrukute veost jõudnud, viskasin mureliku pilgu arvutisse ilmaprognoose piiluma... Küsimus mida teha...? Eelmine päev sai ju kõik hein vaalu tõmmatud ja vajas ära vedamist. Ja kella 12 jõudsid tüdrukud koju hobustega, kuid me polnud veel heinamaale jõudnud. Vahepeal kontrollimas käies selgus, et hein altpoolt kasteniiske. Juba 12.30 esimesed vihmapiisad umbes 10 min. Mingi vahe, kostus Kabala ja Rapla pool küljel taevalaotusest kõuekõminat... No ikka ei tihanud veel minna. Veelkord uudistasin ilmaprognoose. Kuid lõpliku otsuse võtsin vastu, et okei lähme ja kell oli siis juba 14.30. Palju polnud vedada, aga kaks korralikku koormat sai ära veetud mõne piisakese ja kord läheneva või kaugeneva kõuekõmina saatel. Kui ka teine koorem hangutud lakka sai. Hingasime kõik kergendatult. Ja muidugi vallandus heameel. Lubasime endale väikse puhkus-lõõgastuse saunamõnudega sugulaste juures.
Kes koju jäid tegelesid noorte hobustega. 
Tänase päeva suhtes tegin uue tüki niitmise alguse jaoks tee sisse. Ja otsustasin, et teen väikse puhkuse. Homme võtan siis uue tüki ja seekord juba suurema tüki niitmisega alguse tegemist. Kuiva ilma lubatakse alles järgmise nädala lõpuks. Nii see on maaelu võlud ja kannatused...  

9. juuli 2016

Ei julge kohe mainida, kui palju meil heinast varutud on. Nojah, kui ei ole tehnikaga probleemi, siis ei vea jälle ilmaga. Ja nii ongi, kuidagi ei oska kohe oma aega veeta ega täita. Kui ilmastikuruumi täidab sademed. 
Eile jäin autoga keset Rapla linna ühte parklasse kapitaalselt. Ja poolteist tundi jamasin, kui ükskord teine pool koos pojaga kohale jõudis. Pärast ei saanud muud moodi, et kuskil pidin jätma auto nii kallaku peale, et saaks käima lükata.
Õhtuks sai siis auto korda, seda ma teada ei saanud, kui seda, et tegu starteri harjade kulumisega jäi käivitumine nigelaks. Ja muidugi väljavahetamist ootav klaasipuhastajate mootor tehti ka kroda. Nojah ja kui oleksin sellega pöördunud autoteenindusse oleksin pidanud jälle korraliku summa välja käima. Kuldsed käed pojal. Töö kiire ja korralik.
Sai viidud kaks mära paaritusse.

  Loomasööt on olemas talveks, muidugi lisanduvad muud heaolu tõstvad min ja vitamiinidest koosnevad söödad. Hankisin lühikarvalistele koert...