Kell 3 uni läinud. Teen esimesed venitused ja üritan uuesti ennast une lainele viia. Tund vahet jälle otsin mobiili, et vaadata kella.4.10 ikka vara töusta. Üritan veel ennast sundida magama, juba tund hiljem kuulatlen läbi avatud akna, et mu kana pere on ärkvel ja toimetavad, vötan enese kokku ja töusen hetkeks, et teha kohvi ja viia siis usinale emmele ja ta lastele nokaesist. Muidugi lapsed kohe keset söögilauda ning kloksuv emme nokaotsaga toitu parajateks portsjoniteks jagama. Minu käigust saab  juba aimu maja müüri sees pesitsev varblase emme, kes siis osav puurikülaline ning nokatäite kaupa toidujääke kiirelt välja tassima. Naerame perega, et lisaks tibudele söödan  ka metsalinde. Samas jälgida köike.
Olles siis väljas käinud ei hakanud koerad silma. Otsustasin veel pikali visata ja teha oma päeva esimesed venitused ja nautida mönusat kohvi..  Venitused sooritatud, läksin korraks välja, et kaen perra, mis hobesed tevad. Köik 14 pead magamast leidsin. Esimene pilkkontakt loodud, et perenaine teeb  hommikust ringkäiku. Mönus tunnen olemuses voogamas heaolu tunnet..
Eile arutelsime, pere keskel, et pole kuulda ega näha enam naabrimehe koeri. Muidugi naabrimehe emane koer vaeseke  on kutsikate tootmisega vaiksemaks jäänud, ei jaksa lihtsalt.  Ühe korra oli mul ükskord ta juurde asja, isegi minu peale ei haukunud.
Löpuks öues vaikselt liikudes on minu seltskonda liitunud Sofi ja Nordik. Kuid minu lemmikut paksukest Sassut ei ole. Ei hakka otsima ta kindlasti magab oma lemmik asemel sügavat öndsat und nagu talle omane. Pipi peab peremehele valvet aida ukse taga tugitoolis. Tegelikult lahedad lahendused koertel, kus oma und sisustada.

Laupäeval Soomaale niitmisvõistlusele ei jõudnud. Kuna reede õhtul hilisel tunnil purunes niidukil oluline jubin, mis vajas kiiremas korras välja vahetamist. Üks kõne pani mind kiirustama Rapla ning 20 min olingi Tehnika toes, kus kaupluse omanik ootas mind. Olles siis oma ostu sooritanud ning koju naasnud, siis poeg vaimu ja hinge tehnikaparandusse ponnistas. Ja ühel hetkel, kui raskem osa oli juba seljatatud. Pidasin parimaks, et peaks siiski pausi ja jätkaks uue päeva hommikul (02.07.).
Jupp keevitusega paika pandud, tahtis poeg mu alustatud niidutöö lõpetada. Lubasin seda teha. Seni ise heinamaade probleemseid ja hõredamaid kohti trimmeriga maha purustades. Kui poeg pooleli jäänud tüki lõpetas, alustas juba uuega. Seni olin juba olulised kohad trimmeriga üle käinud. Vahepeal poes käinud ja mineraalvett hankinud traktori peale joodavaks. Ja poisile preemiaks suur vahvlitorbikuga jäätise ostnud. Ma ise jäätist söön väga väga väga harva. Nii, et seekord piirdusin ainult proovimiseks osta mineraalveesid erinevaid pudeleid maitsetega. 
Ja tänasin õhtul oma valikotsust, et kodus oma tööd teha ehk siis kulutada aeg ainult niitmisele, et saaks järgmisel nädalal juba miskit kokku panna. Eks näe, heinatöö on maamehe üks kõige riski ja närvikõdi rohkemaid töötegemisi. 
Üks asi mis probleeme valmistas oli veel kaelalihaste pingevalu, kuid vahepeal lõõgastavaid salve ja salli kandes ning venitusharjutusi valutavale kaelale tehes, olid pühapäevaks valulikkus kadunud. Teadmised kuidas pühenduda mingile probleemile või valule lihastes, tuleb alati teha trenni. Siis sain aru, et edaspidi pean pöörama tähelepanu õlavöötmele, ülakeha ja rinnalihaste treeningprogrammi arendamisele endale.
Hetkel uuringi ,,Üldtreeningu anatoomiat" mis siis on mõeldud soojendus-, venitus- ja jõuharjutusi inimkeha... Teine raamat mis mu huviorbiidiks ,,Pilates" treeningkavad, mis kestavad. 9 programmi ja nendest saab teha valikuid, mis sooviks teha.  Ülekõige hindan venitusharjutusi. 

Juba juuli...

Nojah, ilmataat keeldub talumeestega koostööd tegemast. Lootsin täna salamisi heinamaale niitma minna, kuid võta näpust jääb jälle traktor stardi positsioonile. Eile sai siis natuke grillitud õhtumõtteid mõlgutatud perekeskel. Muidugi ikka vaatame ja unistame suurte lootustega, et saame ka oma heinatöödega ühele poole. Vaikselt salamisi mõtlen, et peaks auto vastu pidama ning ülevaatuse läbima kergelt. Enne muidugi lasen vahetada klaasipuhastaja mootori ära. 
Hankisin jälle suuremas koguses tagavaraks lakukive... Mõlgutan hetkel, kas see biotiini nime kandev ja hinna skaalale jääv (9 eurot) on see, mis aitab hobustel kõõlustele, kapjadele jne. Või pean ikka biotiini sisaldavat jõusööta hankima. Mis iseendast pole odavate killast.

Juba juunikuu läbi saamas. Sai täna siis merisead uude kodu üle antud. Ja käidud pojaga kooli dokumente viimas. Kui peab kusagil miskit poole päevani ukerdama, siis tegelikult minu jaoks on päev mokkas. Kuid mainin, et mõned asjad loksusid paika.
Kuid suurem töö seisab ees. Muidugi ootan põnevusega teise tütre sisseastumise katsete tulemusi ülikooli.
Osad lapsed korjavad võidu küla korilastega maasikaid. Ja eks näe millal siis mõni õiendama tuleb.... oi oi oi... Lahe on elu...
Kahel varasel hommiku tunnil korraldasid hobused minu elu. Olles lõhkunud ära aia metsas ning kappasid pead laiali tehes mulle öömaratoni. Muigasin endamisi, et okei... Sai veel aed remonditud ning tagasi voodisse und ootama, kuid jah päeva ja päikese erevalgus olid oma töö teinud ei tulnud und kusagilt. Sai siis hoopis jälle põnevat teavikut loetud. Vahel küsin endalt miks mulle küll nii rasket raamatut lugemiseks on vaja. 
Ühel varasel hommikutunnil nii kella nelja paiku kolistasin aknaga, kuna harakas kädistas valjult miskit omas keeles kanaema puurikatusel. Kuna minu jaoks tähendab harakas kanatibudele ohtu, ei tohi lasta asjal nokkimiseni minna. Siis peletasin viimase minema. Õnneks tagasi ei tulnud. 

Notsud leidsid uue kodu ja homme asuvad teele.

Emane merisiga

Isane merisiga

Lemmiklooma võtmine

Sain  kergekäeliselt loobutud merisigade omanikuks. Ega mulle see mõte ei meeldinud, kuid ajutist kodu olin mõneks ajaks nõus pakkuma. Mul hetkel on kodus 9 looma neist üks on veel alles pisike alla kuut aega vana. 
Uued loomad on väheke stressis, kui nad saavad suuremas seltskonnas vabalt jooksmas käia, tunnevad ennast hästi. Otsin hetkel uut kodu kahele aastasele meriseale. Üks on isane ja teine emane, neil oli veel poeg, kes viidi lemmiklooma poodi müüki. Kurb ja mõistetamatu tegu, nägin ka loobujat inimest, kes neid merisigu transportis, ei jätnud mulle küll eriti sümpaatse inimese muljet. Keha keelest lugesin rohkemat välja, kuid ma ei hakanud nime uurima. Leidsin, et pigem merisigadele uus kodu leida, kui lasta neil tagasi rännata hoolimatu pere juurde.

Ma ei suuda inimesi mõista, kes julgevad rääkida lemmiklooma poes, et laps ei taha enam loomadega tegeleda....
Lapsevanemad ja täiskasvanutele teadmiseks;
Lpalun võtke südame asjaks endale selgeks teha, et looma ei võeta lapsele üksiti, et laps loomaga üksinda tegeleks. Kui on näha, et laps on looma suhtes vähem huvi hakanud näitama, peab täiskasvanud inimene selle kohustuse üle võtma ja näitama hoolimist looma suhtes kannatlikkuse ja tähelepanuga. Mitte võtma otsuse, et loomast tuleb loobuda. Olen ise loomadega kasvanud ja tean mis tähendab täiskasvanu pidev tähelepanu loomade hoolitsemisel. Ja kui ma akvaariumikalasid pidasin, siis vanaisa küsis pidevalt kalade käitumise ja liikide eripärasuste vahe tegemise kohta küsimusi. Miks see kala on selline ja nii sattusin pidevalt uurimise lainele, otsisin pidevalt raamatuid, kust siis ammutasin vastavaid teadmisi, et olla valmis vanaisa järgmistele küsimustele. 
Lapsevanemad aidake lastel jääda püsima ja huvi tunda lemmikutena peetavate loomade vastu. Tean omast kogemusest, mida sain oma vana-vanematelt.
Mul oli veel kodus pidev tasane ja vaikne sõda, kuna vana-vanaema kippus mul küülikuid üle söötma. Vahel kui koolist või töölt koju jõudsin, ütles ta pea igakord, et andis päeva ajal paar korda vahel isegi rohkem süüa, et küülikud olid näljased oli vana-vanaema pidev vastus. Ja suveks olid mu pikkkõrvad piisavalt ülekaalus, et aretuses peetavaid loomi pidin pidevalt dieedile hoidma. Osa loomi pidasin lihaloomadena vabandan loomakaitsjate ees, kuid vanasti oli see teema olemas. Sai tõesti küülikuid lihakombinaati müüa. Nüüd ma lihaks ei pea, kuna majas puudub vastav inimene, kuid mu enda käsi ei tõuse ühtegi looma tapma. Isegi mitte kana... 

Nii selle aastased jaanid selja taha jäänud. Üht teist ka tehtud, kuigi ponidega lastele sõitu tegemas keegi ei käinud lastest. Lapsed otsustasid, et ei osale ühelgi jaanil ponidega. Ei olnud ka ühtegi kutset. Ühest sünnipäevakutsest pidime ka loobuma, seoses kattumisega Anete koolilõpetamisega. Lõpetamine oli meie perele tähtsam tol hetkel, kui panustamine võõra lapse sünnipäevale minekut. 

Vanema tütre näpuosavusest sündinud tort. Päris hea oli. 

Sai öötundidel jaaniaegadel küladest rattal läbi sõidetud ning vaadatud, kuidas taludes ja suuremates valla külades jaanikuid peeti. Ja ühel ööl, tagasi sõiduringilt naastes ka õudusfilmi koos lastega vaadatud. 

Kohtumine oli veel eile Tallinna matkaklubi tegelastega Mukri rabamatka rajal. Ja pärast katsetasime ühes suuremas laukas keskköö ujumist öösorri mõnusa laulu saatel. Ja koju naasesin juba uue päeva hommikustel tundidel kella 2.30.  Juba ilm ja õhk oli soojuse poolt nii soosiv, et liiklesin jalgrattal. Olin valmis igat masti kohtumisteks, teab milline hetk missuguse kohtumise kellegi-millegi näol võib tuua.

Kodus toimunud jaanituli oli kustunud ja jaaniplats koristatud. Ei ühtegi hingelist, teine pool oli läinud veel köögitoimkonnas toimetanud külalisi Märjamaale transportima. Ja vanema tütre Aadega vahetasin mõtteid päevastest sündmustest. 

Mainisin, et minul ka oli tore, tahtsin veidi pingutamist, rutiinist välja ja natuke elamusi. Ja sain neid ikka kuhjaga.