Millest alustada, kohe ei oskagi. Lugesin täna hommikul tund aega raamatut... Päris huvitav ning mõtisklema paneb... Inimsuhete teemadel.
See nädal sai siiski lõpuks meriseapoisid lemmikloomapoodi viidud, kus juba ees mõned jäkupoisid. Oi kui julged poisid meil olid, kohe hormonaalne süsteem võidukalt tööle asus ja kohe mehe tegusid korraldama hakkasid. Isegi poemüüja mainis, et päris julged poisid. Põhjus, miks ruttasin juba neid ära andma, ei andnud ka öösel rahu. Väga häälekalt andsid enda olemasolust teada. Kui nemad häält tegema hakkasid, siis häälitsesid juba kõik loomad. Muidugi väike kurbusenoot hinge puges, kuid teadmine, et uues kodus on parem, kui neid suurel arvul ja lasta ohjeldamatul paaritusel suguluspaaritusest järglasi sündida mu mentaliteet ei luba. 
Ja see nädal jõudis gümnaasiumihariduse teekonnaga lõpusirgele tütar. Imestasin õpetaja poolset loetelu, millega koolis tüdruk hakkama saanud ja kõige lõpus olles veel saavutanud aasta naissportlase tiitli koolis. Oli minu jaoks üllatus... Tegelikult kõike kohe teada ei peagi, vaid hilisemad teada saamised on veel suurema väärtusega. Lapsed oskavad üllatada. Tubli tüdruk ning uhkusetunne valitseb. Ja seda enam tööle minnes, üks kõne selgitamaks, et ees ootamas kutse vallavanema vastuvõtule. Jah, kas seda tulevikus enam loota on, kui selle aasta lõpuks peaks selguma, millise vallaga meie vald liidetakse. Ühtlasi ei oska võtta mina oma seisukohta, kuigi siiani on meie vald suutnud tiba seda otsustamisaega edasi lükata...
Arutasime eile lastega natuke seda teemat, kuid kaugemale ei jõudnud, aga kui hästi saame tunda ühe suure Rapla vallana? 
On ka muid mõtteid peas, kuid neid ellu ei ole jõudnud lihtsalt viia. 

On elu, muust enam uudised ei pakata, kui ainult negatiivsusest. Olen hakanud panema blokkeringuid maailmast tulevale uudisvoodele. Telekat ei vaata, natuke loen lehti, eelnevalt lehe esiküljest pealkirjad. Ja eelistatuks loen ma psühholoogilistel teemadel kajastuvaid.
Eilne päev kulges mul puhkamise tähe all. Pean tunnistama, et eelistan siiski mitte käia töökeskkonnaga seotud kauplustes. Ja ootan oma puhkust, kus üldse välja lülitada kõigest ja häälestuda ainult enda tegemistele.
Ilmateade lubab nädala lõpuks kuumalainet... huvitav kas peaks olema heinatööks valmis... Täna peame lastega nõupidamise maha, muidugi 25.06 on plaanitud meil veel kristlik jaanituli... mida see endast ette kujutab, kus tulevad kokku üle vabariigi tuntud ja vähem tuntud usklikud erinevatest konfessioonidest. Ja kus ei ole alkoholi ... Tean maailma meelsete inimeste mõtteist, et kuidas nii ja lisa küsimusi ei tasu esitada. 
Tundub, et selle aasta suvi on oodatust vaheldusrikas ja põnev. Näis kas kutseka aegsed kursakaaslased on valmis kohtuma. Kuigi tagasisidet pole kellegilt saanud, siis ma enda peale korraldust ei ole võtnud. 
Merisea lapsed on valmis minema uutesse kodudesse, kuid mu enda suured lapsed keelduvad neid kodust ära andma. Õnneks probleem oli ainult üks öö, kus nad nutsid ikka päris haledalt. Käisin lohutamas, kõige parem lohutus oli, kui lasin köögi peale jooksma onu Lolaga, kes toimetas poistega oma 5 tundi öö ajast. Praegu ütleks nii, et iga päev saavad nad onu Lolaga toa peale jalutama. Ja kus joostakse ja visatakse tagumikke õhku. Milline rõõm loomadel...
Kitsed on lahedad tegelased, iga päev pereliikmed leiavad aega nendega hommikul võtta jalutuskäik metsakarjamaale hobuste juurde ja õhtul sama marsruudiga tagasi. Nad hoiavad nii inimese lähedusse ja kui karjamaal on, siis hobuste juurde. 
Eile sai korra kõik heinamaad läbi käidud ja vaadatud seisukorrad üle... Ei oska esialgu seisukohta võtta, üks heinamaa on üldse väga hõre rohustuga. Plaanime lastega üks öö ratsamatka teha...
Ja üldse janunen midagi põnevat teha...

Olen siis kah pildile jäänud, uskumatu, kuid siiski tõsi, aga 9 aastat ja ongi poeg oma ühe kooliteega lõpusirgele jõudnud. Ühtlasi kurb, mul pole enam pisikest, ulakat ja asjalikku poega enam. Vaid aeg on läbi korrigeerivate kasvumuutuste teinud asisemaks, mehelikumaks ning otsusekindlamaks... Head ... uut ... haridusteed noored....

Kohvitassiga hobuseid vaatama minnes, oli kits Tuuli nii uudishimulik, et pidin näitama tassi sisu üle. Kontroll on võimas.

Nordik mänguhoos, aitasin leida tema lendtaldrikut.

Eile siis selline teema, hobuseid metsakarjamaale lastes juhtus meil selline lugu, et hobused möödusid väravast ja panid metsa vahele kappama. Ja juhtus see, et kitsed ühinesid meitega ning otsingud jätkusid nelja koera ja kahe kitsega. Hästi lahe oli, kuidas kitsed kogu aeg inimeste ümber jalutasid.Metsa kulus meil ikka hulka aega ära, kui lõpuks hobused aru said, kuhu me neid tahtsime panna.

Merisea perekond

Olles siis perekondlikult pidulikult ja kurbade mõtete saatel saatnud merisea lapse viimsesse puhkepaika. Teiste aastaid tagasi esimeste merisigade kalmistule matnud. Muidugi ikka kurbuseokas sügavalt hinge kriipimas... mis juhtus, miks juhtus.. Eile hommikul jälgides merisigade puuris toimuvat, siis selgus, et peaks puuri puhastama ning see saigi teoks. Lasime ka notsikud põrandale omi notsikute vigureid ajatama. Oii lusti ja lillepidu ja missugune ümbruse uudistamine ning võeti ühiselt pikki retkesid mitmetesse tubadesse. Lahe oli vaadata, kuidas nümfkakaduud keerasid päid ning uudistasid kogu seda meriseapere melu ning uudishimu puuri katuselt. 
Loomad on lahedad ei saa ma korduvalt mainimatta jätta. Tunnen, et elan õiges keskkonnas ja oleksin neile nagu suur emme, kes neid mõistab.
Täna sai sai paari noore hobusega tegeldud ja mõnedel isenditel jälle kapju värgitud. 

Anne-Maiga käisin lausa saduldatuna metsas, alul oli väga ärevil, aga ringi lõpus hakkas natuke järgi andma. Muidu kitsal metsarajal kippus mind raja pealt kõrvale lükkama ja mina nõjatusin omakorda tema õla vastu. Ja nii jalutasime temaga kogu ringi Mannu taga.

Koerad tulid ka kaasa. Tahapoole jäid Nordik ja Pipi, kes tekitasid veel rohkem stressi, mainisin koertele, et võiksid koju minna. Ja pean tunnistama, et mu koerte koolitus sõnakuulelikkuses on ikka tasemel. Ja koju jõudsin, siis vanem tütar kohe seda mainis, et Pip ja Nords koju ruttu tagasi tulid. Kiitsin koeri koju tagasi jõudmise eest.
Täna vaatab veel millega hakkama saan... Yess üks asi jäi ära.

Kui eilne ilm tuuline, siis hommikul kahe poniga kaks last teele saadetud melu messile.  Käisin tegin ponide karjamaal võtmise ajal veel noortehobuste karjamaale ringkäigu. Nautisin nende lähedal olu ja suhtlemist. Keda sügasin, aga jalgu tõstsin kõigil.
Nordik on lahe koer aitas hoolega oma pulkadega, isegi pätsas autole ratta alla paigutatud halud ära, et neid talle visata. Kui autol ratast alt keerasin, siis Sassgi puges peadpidi kaenla alla, et oma koeralikku tuge mulle abi osutada. Kuid mainisin, et ei saa temgaga hetkel miilustada.
Sain eile midagi teada, et nojah üks tegelane tahab juuli lõpuks puhkust... Kuid mu läbinägemise võime on asunud rohekmat nägema. Ütlesin mis arvan ja mainisin, et mind ei huvita. Mul on rohkem vaja, kui linnaporuadel ja isandatel. Minul on heinatöö kõige olulisem... Kerget ärrituvat tooni endas peidetult, kuid sõnadesse panduna. Mind ausalt ei huvita, kuidas keegi puhkab, kuid tean miks seda puhkust jälle soovitakse. 
Pärast laste teele saatmist autol ise siis piduriklotside vahetusega algust teinud. Kuna hääl juhipoolses rattas ikka õudne oli, siis eelistatavaks sai, et mida kiiremini ma selle probleemi  kõrvaldan. Selgus lahti võtmise ajal, et oli vaja veel silindrilt kerged kulumis randid maha vaja käiata. Sellega tegeles juba teine pool. Jäi veel teise ratta piduriklotsipaar vahetada, lükkasin sobiva aja peale, kus ma ei pea kiirustama tööle. Nüüd jääb veel kojameeste mootori vahetus.
Kurva uudise teavitan, Pigi-Vigi poeg suri eile ikkagi ära. Olin küll kodunt ära, kuid jah juba hommikul tekkis kahtlus, kas  päeva suudab elada. Öösel ärkasin pea viiel korral meriseabeebi niuksatuse peale ning osutasin talle vajalikku abi. Önneks emme on sööma hakanud, kuid tundub et ta ei tunne ennast veel hästi. Vötsin veel öhtul sülle ja rääkisin lohutavaid sönu. Kurb on näha looma varjatud nukrust. 

Otsisin eile hea veti numbrit, kes jagab meirsea teemasid. Ei tea mis meie Pigi-Vigi pojaga lahti. Korraga muutus nörgaks ei liikunud juba kolmandat päeva söödame teist kunstlikult. Kurb tunne valdab. Korra aastas oleme poegida lasknud ja mis nüüd notsikuga juhtus.  Kuigi olime juures kui poegis, ei saanud aru, et miski oleks raskusi valmistanud. Esimesed viis päeva tundus okei, kuid teisipäeval jälgides loomakesi täheldasin ikka, et miski pole korras. Leidsin poja pikali maas, tegin ühe kõne naabrimehele, et kitsepiima hageda. Nojah pidin ise naabrimehe tegemata töö ära tegema. Vähemalt terve päeva piim oli olemas. Kindlasti tekkis küsimus kas kitsepiima võib anda... võib anda. Palju loomalapsi kasvatatakse ülesse just kitsepiimaga.Olen ise praktiseerimise teinud küülikupoegadega, kelle ema pärast poegimist ära suri ja ühe ponivarsa sai ka ülesse kasvatatud ja koolitatud kasuemast kitse alla imema käima.
Töstsin eile öhtul eraldi puuriga loomad oma voodi körvale, et jälgida köike mis täpselt toimub ühe öö jooksul. Öösel jah ema ei söönud ega joonud, aga vahepeal sügasin loomakese kõrvataguseid ja rääkisin juttu. Täna hommikul söödi ära salat mis ma eile õhtul värskeks panin. Notsulapsele seekord lahjendasin 35% vahukoore veega ning lisasin kergeks maitseks glükoosi (viinamarja suhkur). Pärast söötmist tegin kergete sõrmeotsetega ringjaid liigutusi kõhu all, et hoida kõike ringlemises. Kuna ma pole näinud, et ema teda oleks puhastanud.
Varsti peame hakkama loobuma notsu lastest. Kurb küll, aga palju koos pidada ka ei sobi ja tegu veel meessoost notsikutega.
Otsisin  googli vahendusel midagi head materjali, kuid täiesti null seis. Lähtun oma kogemustest küülikupidajana, et ega nörgast loomast asja ei saa, kuid teen endast köik mida peab tegema. Kurbus on tegelikult suur, ei taha looma näha kannatamas. Olen harjunud, et loomad terved röömsad ja söövad. Esimene asi mis alati loomade käitumises märkan on mitte söömine ja norutamine. Silmade tuhmumine ning sära kadumine. Mul pole enne merisiga haige olnud. Leidsin materjali välisparasiitidest, kuid meie loomadel neid ei leidu. Kontrollisin... jne.
Jama ka veel, autol üks piduriklots maas ja pikka söitu massinaga ette vötta ei saa. Muidugi teine seebiooper kojamehed andsid otsa. Kuskil on elektrisüsteemis lühis. Proovisin kaitsmete vahetusega ei saanud aru, et miski jukerdab. Poeg proovis ka, kes ütles, et peksab kaitset välja. Eilne suhtlus emaga, kes jagab tehnikast palju, kinnitas mu kahtlusversiooni.