Täna oli mul üks segasumma päeva algus... Naljakas oli see, et kuulsin ühe lapse suust hommikul kella 7 paiku läbi une, et kõik kanad polegi ööseks sisse saanud. Nojah ja ma ise polnud ka suurt ärkvel olemisega, pigem saatis mind zombi olek. Pikk uni ja vahepeal öösel ärkveloleku aeg tekitab organismis füüsilise uimasuse. Muidugi lisas olukorrale enesetunde uimasusele eile õhtul varane magama jäämine, jälle mediteerimise ajal. Hindan mediteerimist väga, kui mind on tabanud üleväsimus ja mõni argine mure hirmutab... tegelen nende mõtete lahti laskmisega. Kui kõik on lahti lastud siis jah on olemine puhas uus, värskeelujõud, mille abil võib jälle mägesid liigutada.
Mõttesse tuli, et okei kui õues.. siis õues.. lasen kõik sulelised õue... tundsin kergendust, kui hoovipeal laiali siblivad kanakari koos kolme pardiga mulle sappa jooksid ning kuudi juures piiramisrõngasse võtsid. Haarasin mööda minnes neid tibunaid sülle ja paitasin kohe jälle vabadusse lasin. Kuid neid see ei häirinud ja tiirutasid lausa tüütavalt jalus, et pidin kanakuudi ukse juurde jõudmiseks piisavalt jalge ette vaatama, et mitte tallata kanade varvastel. Ja nii avasin kuudi ukse ja sealt tormasid siis ülejäänud 10-kond sulelist. Yess... kõik on alles, südamest rõõmustasin, ütlesin kanakestele, et varsti toon neile süüa ka.
Teeme edusamme Nordikuga. Täna lasin kanade juures lahti ning suundusime jalutuskäigule. Eelnevalt peitsin põue tema meeldiva mänguasja, mis tõmbas kogu tähelepanu minu peale. Ja seisin nii tükk aega õue peal, kordagi ei tulnud koeral pähe, et peaks kanu piiluma. Pigem oli valmis minuga koostööle orienteeritud. Sai otsimist tehtud, mulle meeldib tema liikumine ning tähelepanu kindla suunisega... Yess olen väga rahul nende sammudega, töötan vaikselt ja sammhaaval ning kui näen koera hakkama saamist ning oskuste täienemist, premeerin ohtralt kiituse ja maiusega.
Hoovist lahkusime koostöö meeleolus ja koju tagasi naasesime koostöö meeleolus. Ja juba väsinud, õnneliku koeraga... Täna olid kaasas kõik neli koera.
Natuke ajalugu: meenutan kuidas mu vana-vanemad seisid pidevalt koerte koolitamise vastu. Kui ma muidu ei kuulanud neid, siis toimis palju asju salaja tehtud koolitamised. Oli neid kordi, kus pidin käima ilma koerata, et õppida koolitajalt endalt ja siis kodus õpetasin koeri.
Kõige toredam oli see, milliseid riske võtsin öötundidel ette. Oodates vana-vanemate magama jäämist ning lahkuda öötundideks kodust nelja koeraga, et teha trenni kas rabas või kuskil päälinna mõnes ekstreemses linnaosas. Ja kuidas toimus kodunt lahkumine, koertega roomates, pidin koerad hästi vaikselt ja hääletult saama kodust nii välja saama, et mind nad ei reedaks. Meenutan seda episoodi vahel naljatledes, hea et keegi mu olemasolu ei kontrollinud öösiti. Igal juhul keegi mulle sugulastest kunagi tähelepanekut pole teinud.
Kui palju km sai koertega matkatud öötundidel ja hommikuks õigeks ajaks enne vana-vanemate loomadetoimetusi koju naasetud. Oii kui raske oli hommikueelne tund kella 5-6 ajal. Muidugi tööl olek oli vaevaline, kuid mulle mõjus sellised koertega tegevused täiesti positiivselt. Ma olin siis tol ajal sellises vanuses, kus noored eelistasid rohkem ikka pidusid, kuid minu tegevused oli eelistatud loomadega.
Isegi kutseka lõpetamise järel ei tahtnud ma kursakaaslatsega pidutsema minna, eelisseisuses oli vanaisa algus heinatööle abiks minna. Juba siis oli mõte, et tahan oma hobust ja hobusekasvatustalu.
Eile võtsin enda jaoks kvaliteet aja, olin väga.. väga.. väga väsinud.. käisin Sassuga metsas, alul tegelesin endaga, püüdes leida mis tekitab väsimuse ning tegeleda nende põhjustajatega... Muidugi ühe koera lähedal olu mõjus rahustavalt. Koer asjatas nii, et meil eksisteeris kogu aeg pilk kontakt, aga siis jäi ta mind väga kahtleval ja kaalutleval ilmel vaatama, et mis nüüd perenaisel pähe hakkas...
Vahepeal tegin enesekaitse harjutusi, lihtsalt meeldetuletamiseks ning tiba kiiremaid võtteid, et liigutuskoordinatsioon oleks kogu aeg ok. Oskused on aastatetagused...
