Viimane öö pakkus järjekordselt pinget ning loodusjõudude vaatepilti. Ei saa öelda, et olen julgete killast... Kõige pealt paukus ja välgutas piisavas kauguses ja mulle tundus, et võiks jääda prooviks jälle lageda taeva alla, kuid jah nii kui metsas tuulekohin tõusis. Mainisin vanemale tütrele, et lähem telki ära. Pärast mõne tunnist läbi telgiriide kuulates ning välgu valgust silmates ning piiskade potsatused tekitasid paraja saju valingu telgi katusele, et see pigem külmavärinaid ja õudugi hinge tekitas. Ei lasknud ma ennast sellest küll häirida, kuid selline mürgel väljas ei lasknud magama jääda, kui alles hommiku eel kui valgeks läks.
Imestasime lastega hobuste rahulikkust ei mingit märki, et oleksid hirmunud või oleksid seda avaldanud. 
Imestasime, et see paik oleks kohe selline mis tõmbas ligi äikest. Hea oli, et trafot tööle ei pannud siis poleks teadnud mis juhtuda oleks võinud.

Tere tulemast meie teine kodu Varbola... lihtsalt võrratu.

Suurimaks õnnestumiseks loen auto ülevaatuse läbimist. Plaanitud sai ka Varbolasse minek. 
Teekond iseenesest õnnestus, Tassa sai seekord mu hobuseks. Ratsutamise lõpuks tänu moskva galopi sadula ehitusele mu kannid ikka päris korraliku katse elamuse sai. Kuna autoga vedasin juba enamus asju Varbola telkimisalale siis rattaga koju ning hobuse selga. ...naljatlen alati, et ,,vahetasin sadulat või rooli". Kohale jõudnud kahtlesime, et saame saju kaela, kuid igaks juhuks oleme elust endast õppinud, et elementaarsed asjad peavad alati ligi olema, ratsamatkal siis jook ja vihmakeep. Nii meil aegsasti enne teeleminekut alati lastele meelde tuletanud, et kas vihmakeebid kaasas. Vahel võib vihma ka selgest taevast alla sadada ja just siis, kui neid viimaseid asju kaasas pole. Tegime kiirekäigulise kopli hobustele taskulambi valgel...tegelikult põnev... Joel tegi lõket, et miskit näksi võtta ja teha lõkkel grill-liha. Olles asju auto pealt natuke vähemaks tõstnud, et kätte saada karjusetarvikud. Pidasime parimaks, et ei panegi telki ülesse, vaid ööbime prooviks lageda taeva all. Mainin seda, et sel aastal on väga hästi hooldatud telkimisala. Lihtsalt mõnus oli siia saabuda, poeg Joel hõikas rõõmsa ohkega, et ,,Tere tulemast meie teine kodu", nii mõnus oli seda kuulda. 
Ja siis kui meie eine sai võetud, pikali heitnud vist sai natuke tukastatud, kui hakkas sadama. Nojah, katsetasime siis kes kuskil varju väheke leidis. Kõige naljakam oli minu jaoks, kui leidsin lapsed siis nende varjualuste laudadel pikutamas, aga seegi lahendus. Täna paneme telgi ülesse, vaatamata vihmasele ööle pole kellegil kadunud soov järgmist katsetuse käigus veeta lageda taeva all.
Korra hommikul tegime visiidi ka linnuseõuele, et kiigata, kui palju sellel aastal skulptoreid osalemas. 

Hobuste armuelu on ikka üks keeruline teema. Miks üks mära meeldib ja teine mära kihutatakse eemale täku poolt, innelgu too nii kiimalt kuidas tahab, aga lihtsalt eemale aetakse. Kurb on vaadata, kuidas Ethel püüab täkule läheneda. Teebal kah jooksukas. Lõpuks täkk on maha rahunenud ning oma mära laguunis peremehena ennast tunneb. Hetkel hoiame Testemonat ja Hertat eraldi. Millegi pärast tõrjus täkk neid kõige julmemalt. Õnneks saame peatselt jälle pikale matkale. Siis teeme jälle karjale omad ja uued reeglid. Kes kaasa ja seekord siis veel kos varssadega see ettevõtmine. Autoga asjad ette ära, peame ka jootmisvanni kaasa võtma. Kopli rajamiseks karjusenööri veel juurde ostma. Eelmine aasta me ei viibinud eriti kaua.
Larast siis... Laraga oleme siis saavutanud seda, et tema on julgeks muutunud ja tuleb mu käest head paremat lunima ning palju kasutan tema usalduse võitmiseks ignoreerimist... see töötab. Korra käis kaasas Pipiga 1 tunnisel matkal. Õnneks püsis ilusti kannul, see heagi et kardab maha jääda. Vähemalt näitab välja, et tahab inimesega koostööd ja õppida Pipi kõrvalt. Tundub, et Pipil pole ka vastu. Pean üks päev temaga linnukatset tegema.
Papakoid õpivad iga päev rohkem lendamise tasakaalu, kuid õnneks see on selgeks saanud, et kodus on parem olla, kui kuskil kaugemal. Väga huvitav oleks teada, kui palju võtab aega papakoide väljaõpe toas vabapidamiseks. Super on see, et meie väikest loomapidamist väga tunnustatakse.

2-e tunnise matkarajale jääb üks korralikemaid lubjaahju ehitusi. Mis 1951 aastal veel töötas. Kolm aastat kui ma eksi KIK-i projekti abil lubjaahju ümbrus korrastati ning ümber meisterdati käsipuud. Tolle lubjaahju juures saab teha ka pikniku.

August siis puhkusekuu, mul see teema, kas ma loen või mitte millal peaksin tööl olema. Graafiku alusel tööl käima harjunud inimene elab harjumuspäraselt edasi seda reziimi. Tunnistan, et see on hea. Ühtepidi kodus olen öiselt ajal küllaltki ärkvel ning oma hommikuid alustan varakult. 
Täna käisin niidukile sobivaid seibe, neete ja splinte ostmas ja tekkis ühe inimesega vestlus, kes siis läbi vestluse üllatust ja imestust jagas, küsides, et kas ma ei usalda lapsi omapäi. Ma vastasin, et mitte usaldamatus pole põhjus, vaid, et ma ise ka soovin maastikul käia ja miks mitte seltskondlikult aega veeta on parim. Ja mida veel tahta, kui oma hobustega metsas kappamas käia. Oh jah, mida küll inimesed mõtlevad. Elan selleks, et teha mingit sporti ja siis peetakse halvaks, kui käin ratsutamas... naljakad inimesed... See on minu elu, võib olla mõni ei mõista, miks lehmad on vajalikud... Hea on elada mugavalt, aga midagi teha ja korda saata on veel selline tunne, et mida veel tahta.

See aasta jätan siiski täkuga näitusele minematta. Kuna ei tea mismoodi ja kuidas pean ma seal miskit või kedagist näitama. Lähen ise sinna kohale. Loodan, et saan autole järgmine nädal ülevaatuse tehtud. 
Papagoisid täna puurist toa peale ei lasknud. Lastele meeldib teha vihma, piserdavad spray pudelist peene vihmana puuri papudele. Päris vahvalt käituvad, pärast vihmutamist soputavad ja puhastavad endid ja siis on nad nagu puhevil tuvid okste peal.
Lasin täna täku karja, kohe leidus mõned indlevad märad, eriline kuju oli Kellukas, kes lausa ümbritses täkku kiivalt teiste märade eest.
Testu koos oma varsaga panime aga omaette aeda, millegi pärast ründas täkk kohe teda. Ethelit ei salli... imestan, et mis toimub loomade keskis. Kas tõesti Eti jääbki paaritamatta. Tassa indleb, Kati kaasa arvatud... nimetan ,,hullud märad", mis sünnib. Lipton ei salli Hertat, õnneks kiimlevad märad hoiavad tähelepanu endi peal ja seetõttu võin rahumeelselt täku karja jätta, kui mitte kauemaks, kui päeva ajaks. Õhtu eel, siis toimetasime jälle ringi, Liptoni sisse ja Testu oma lapsega suurde karja tagasi. Hea meel, et karjuses tugev vool, mõni lastest on saanud mööda minnes tunda.

Juulikuu on läbi ning alanud august. Näis ta siis toob. Kahju on see, et suvi lendab kiirelt mööda. Ja pea see aeg, kus lapsed jälle kooli saatma peab.
Katselend papagoidel ebaõnnestus, eks võtab aega, kui nad uue kodu omaks võtavad. Heaks eeskujuks on meil Tip, kes siis püüdis oma eeskujuga teisigi kaassulilisi nakata vabaduse nautimisega. Mis teha, kui need sulilised on harjunud puuri seinte vahel olema. Eile sai nii palju neid väljas näha, et esimesed lennud ikka vastu klaasi lennati. Ahjaa linnud osaliselt said ka endale nimed emased. 
Mõned päevad oleme pühendunud korilusele ehk siis käinud mustikal ja eile sai koduaed korda trimmerdatud. Kahtlen, kas panin õiges mõõdus trimmerile jõhvi. Kõik on oluline. Jama on see, et pean mootorsaele ostma uue lati kõver, viskab ketti maha. Auto vaja teenindusse viia, ega mulle see mõte ei meeldi, aga ülevaatuse puhul vaja mõned vidinad lasta üle vaadata. 
Tegemist jagub.