Ilus augustikuu hommik meelitas tegema väikest ratsamatka. Teekond üle värskelt koristatud viljapõllu oli imeline. Päike kuldas lõigatud kõrtel nii imeliselt.

Võin öelda, viimati istusin sadulas eelmine kuu. Ega oskused rooste nii kiiresti ei lähe. Kuidagi motivatsioon väheke maha käinud. Ei käinud ka trennilisi, üks nüüd küll soovis. Kuid pole siiani enda otsustes kindel mida soovib. Küll tahetakse ühte või teist hobust hüppamiseks. Kuid olles nendele varem trenni teinud. Siis ebastabiilne trennis käimine ei kasvata oskuseid. Iga kord pika aja tagant alustada trenni jälle samade asjade lihvimise (tasakaal, galopile tõstmise jne).

Eilne shokk mille jälle sain herr füüreri tegemistest. Mis rikkus ära terveks päevaks mu meeleolu ja tunde maailma. Olin terve päeva nagu teravate nõeltega siil. Kui keegi vastumeelne isik midagi ütles või tegi. Oli mul kohe ka midagi teravalt vaja öelda. Eilne pinge ei lasknud öösel rahulikult magada. Meenusid kõik need shokki tekitanud lood.

Pühapäeva õhtuks jõudsime Termikaga koju. Tegemist eesti tõugu täkuga. Musta värvi...miks just sellise põlvnemisega. Ta on minu esimese hobuse esimese täkk varsa Temberi  järglane. Plaan mõned eestlased temaga paaritada.

Kaalusin põhjalikult kirjutada, kuid tunnen, et pean seda tegema. Viimased 16 aastat olen elanud laste ja loomadega. Pidanud hakkama saama kõigega. Ka võlgadega olen ise tegelema pidanud. Nüüd peatselt on terendamas võlgadest lõplikult vabanemine. Vaatamata raskustele oma enese töökusele ja tänusõnad tööandjatele, kes aeg ajalt on võimaldanud teha lisa tööd. Vaja ju hobuseid üleval pidada. Lapsed on tublid igatepidi olnud, huvide eest seisnud, et saaks hobuseid ikka pidada. Tänusõnad sugulastele, kelle maadelt oleme saanud oma söödad varutud (ise heina tegemisega on rahaline kulu tunduvalt väiksem). Eelmisest aastast omame oma heinapressi, mis lihtsustas kõvasti meie tegemisi. Eks tehnika kuulub nõuka aega, kuid on meid teeninud auga edasi (tänu poja kuldsetele kätele). Millist toetust on pakkunud laste isa...? Ei seda pole, kui koos elasime. Iga aasta kevadel hakkas hala ja nutt hobuste heina tegemisest. Õigel heina ajal põgeneti kodust minema, jäin mina lastega. Mõtlesin kuidas hein valmis saada. Iga kord valitses maha jäetuse tunne. 

Aga jah, kas nüüd selline tagasi tulek tähendab elupäevade lõppu ei oska hetkel seisukohta võtta. Kuid väsitavaks on muutunud olukord ühe inimese pärast. Kes lihtsalt tahab kõiges nüüd majandada....isegi noorte oma vahenditega ehitatud sauna aetakse usklikest külalised. Täielik tsitatell....

Albertil vedas, kellukad jäid juulikuu alguses alles. Ilm läks pööraselt kuumaks...ei hakka ma siin kirjutama...miks kastreerimine ära jäi. Oli plaanitud kolmel täkul seda teha. Albert läheb lähimal ajal tagasi Põlvamaale. Juhtus selline lugu, et varss sündis, aga õhtuks oli surnud...miks ei tea... eks juhtumi põhjuseid võib minu arvamist mööda palju oletada.

Naudin mõttes augusti kuu planeerituid tegevusi. See aasta ma ei võtnud ühtegi pikamaa ratsamatka. Põhjus lihtne, kuna kevadel ei jõudnud õigeks ajaks hobuseid niisugusse füüsilisse vormi. Siis suvises laagri kavasse arvestasin kui palju km võin ma laagripäeval lubada. Ja arvestasin, et missugune treening koormus neil saab olema. Laagri lapsed olid väga tublid, üksteist aidati ja toetati, kui tekkis emotsionaalselt raskeid hetki. Ja seekord osalesid kaks algtaseme last, kes said aru ja mõistsid kuidas hobust poni saduldada ja valjaid pähe panna. Ja viimasel laagripäeval esineda vanematele oli märkimisväärsed etteasted kõigi poolt.

Sai muidugi toonitatud, et meil peetavad hobused pole pahad (vahepeal, mõned kes arvasid, probleem peitub hobuses) ja nõuti paremaid hobuseid ....alati selline teema võtab sõnatuks ja nõutuks. Kuid õnneks leian alati olukorrale lahenduse.

Minu lemmik teema sügava vaimse trauma läbi elanud lapsega tegelemine. Ja toetamine, et leiaks taas endas selle enesekindluse ja rõõmu. Igal juhul loen selle aastase ratsalaagrite korraldamises edukaks. 

Juulikuu on siis möödas ja algamas augustikuu. 

 

See aasta augustikuu võtan omale rohkem enese täiendamiseks hobutrennide, teraapiatöö valdkonnas. Ja istuda ise rohkem sadulasse.  

Olen täiega põnevil, et saada seda millest unistame. ...millest unistame, veel väike saladuste loor.

Jälle olen ma see väike teismeline, kes istub oma lemmikute juures. Jälgides andunult igat liigutust. Kasvõi seda kui nad oma keha puhastavad. Samas on nad kahe nädalaga korralikult kasvanud. Ainus mida ma veel ei tähelda, et oleks päris suled selga kasvamas. Ja seepärast ongi nad kontrollitud ja tähelepanu all. 

Nad nii lahedalt jooksevad. Eesmärk on tulevikus neil aias tigude patrull. Samas oleksid inimesega kontaktis. Mingi aasta paar tagasi, kui tõin õnnetu looga muskuspardi emaslinnud. Elasin emotsionaalselt sügavalt nende ära lendamist. Miks see juhtus oli sellepärast, et inimesed võtsid pardid munade pärast. Ja ei suvatsenud lindudega sügavamalt tundma õppima. Mul on enne ka olnud muskusparte, ütlen nii. Nagu ma praeguste tibudega ringi käin. Sai sama moodi harjutatud inimesega ja mu lapsepõlve kodust ükski lind rändama ei läinud. Olid täielikult vaba pidamisel.

 

Tellisin Agroshopist pardudele oma maja. Harjutan vaikselt väljas olema. Miks ma neid kanadega kokku ei pane...? Pardi väljaheide väheke vedelam ja koguselt suurem. Varasemalt täheldasin kana asemed järjepidevalt märg. Kui kanad tahtsid süüa, siis pardid pidasid pidu pool märja pudru sees. Ehk siis pudru sees suplesid. Ja kanakuudi korrashoid oli raskustega seotud. Hetkel on katse, või peab veel suurema maja valmistama. 

 Võtan tänavu aasta kergemalt hingates. Kedagi pole siiani müüa saanud. Ponide hinnad lasin alla. Kuid jah rohkem pole odavamaks enam soovi lasta. Augustis tõstan veel kõrgemaks. Kui üle talve vaja pidada, siis võtan trenni ja teraapia ponideks. Ja järgmine aasta on nad siis talv läbi sadula all käinud.

Nüüd hein valmis, jõuan ka marjul käia. Plaan pardudele aiakene valmis klopsida. Hetkel poni ega ratsa sõitudele tellimusi pole. Võtsin lisatööd turvatöötaja ametis-kõik on ametlik. Olen harjunud tegutsema. Nii, et jätkuvalt palve, ette teatamisega. 

Nädal tänasega sai täis. Kui pardi tibud majja sai toodud. Kohe kanade juurde ei paigutanud. Tõin tuppa, muidugi teadsin ette mis juhtub, kui magamis toas on pardi tibud. Allapanu saab märjaks ja hakkab ruttu haisema. Pardid kakavad palju ja söövad palju. Kuigi sain spets toitu kohe kaasa ka osta tibudele, siis nii on mugav olnud neid kasvatada. Miks sai nad võetud..? Aias tigude populatsioon on tõusu trendis. Paar aastat tagasi oli mul ka pekinglased, nad tegid head tööd. Ei olnud seda hirmu, et ära lendaksid. Emaslinnud munesid lisaks veel häid suuri mune.

Käingi  nendega tegelemas ja ajaviiteks istumas. Meeldib linnukesi jälgida.

Muidugi veel ilmade poolest kuivad heina ilmad. Kuigi ilma ennustus rääkis midagi muud. Igaks päevaks äikest ja vihma.

Tänusõnad poja kiirele tegutsemisele. Eks siis tööpäevadest vabadel päevadel käisin kaarutamas (minu lemmik töö). D25 on mu lemmik põka, millega olen töötanud alates 6 eluaastast. Vanaisal oli vaja, et keegi rooli taga ja vajutaks siduri alla, et traktori kärust sõnnikut aiamaale laotada. Vanaisa küll ei pooldanud, tüdrukuid tehnikaga põllul käimas. Pidi leppima, sest meie suguvõsa naissoo esindajad on kõik ikka aktiivselt rooli keerajad olnud.

Hiljem sai traktor mu lahutamatuks kaaslaseks, kui laste isa jamasid korraldas. Naljaga pooleks ütlesin alati, et las korraldab, ta teeb seda iseendale. Ei tasu mängida pubekat ja seda enam perekonna elus. 

Hea meel, eelmise nädala laupäevaks heinatöö lõpp rullide kokkuvedu ühele põllule. Varsti koju vedu.

Nii kaua võivad need tegelased nunnud olla, kui nad püsivad oma kindlas kohas. Kuid neid on kuidagi paljuks juba läinud. Ühel päeval loendasime 8 nastikut ja üks rästik kivi aia peal.

Täna teavitas Mäx, et üks nastiku volask päevitab palgi ja valatud seina müüri liite praos...egas miskit vikat naela otsast. Liigne kola seina äärest ja rohi maha niidetud. Ajades ühtlasi ühte volask nastikut taga.

 

Yess, lastele korraldatud ratsalaager sai tehtud. Peaaegu kõik sadula all käivad hobused ikka mõned korrad sadula all käinud. Ja üllatuseks olid mul seekord väga võimekad lapsed, kes said hakkama kõigega. Täiskasvanuna peame alati pöörama tähelepanu ja korrigeerima nende välja öeldud mõtteid. Aru sasmaks, mis on hea loomadele. Lapsed kellel puudub igapäevane kokkupuude loomadega, ei oska märgata loomade keha keele signaale. 

Laagreid korraldan, et kõik osalejad saaksid korralikult trenni ja treenida.

Matkadel kasutasin sellist lähenemist, et keda veel iseseisvalt maastikul sadulasse istuma ei saanud panna. Sõitsid Kelluka veetud vankris. Kelkukas käis nüüd viimast korda vankri ees. Sügisest alustame Assoga. Enne vaja veel ruunamine teha.

Ülimalt õnnelikuks tegi, et seekord said lapsed käia ka saunas. Aitäh Anete - Raigole ja tema õdede perele.  Jälgides sauna ehituse käiku, et ühte väikest hoonet valmis saada. Kõige rohkem kuluressursse võtsid väiksemad detailid. Näit. Kaablid, torud, kahhelkivid dushinurka, veetorud maa sisse, vooluvõrguga ühendused mas alune kaabel. Enamus puidu materjal on enda metsast. Poeg vedas metsast ja vastavalt materjali vajadusele saeti oma saeraami peal kas laudadeks või prussideks. 

Lapsevanemad, kes lastele järgi tulid, hindasid nädala jagu kestnud treeninglaagri töö vilju. Lapsed esinesid juhtimiaparkuuriga.

Igal juhul olen häppi...

 Eile sai siis meie eakas poni mära Katariina 27 aastaseks. Ikka sama tragi, nagu ta on olnud. On alles suvi olnud. Suurt heina ilma üldse pole olnud. Juulikuu laager lõpu korrale jõudmas...

Ka täna sajab...juulikuu, heinakuu...ilmataat korraldab võidujooksu heina tegemisega. Kodu lähedastelt põldudelt tehtud. Nüüd tiba kaugemale...õnneks on häid maa omanikke, kes lahkelt lubavad oma maadel tegema. Nüüd ootame siis jälle ilmasid, õnneks saab veidi puhata. Kuid üks mõte on järgmiseks aastaks mitme kettaga kaarutaja saada. 

Eilne päev kulus väikse sissejuhatusena koristustöödesse. Aia taga ootab allapanu pakkide ladustamine. Leidsin ühe hea pakkumise, kes müüs 6 eurot soodsamalt allapanu pakke. Nüüd otsin talu kes toodab heinapakke müügiks vähemalt 3 eurot tükist. 8 euroga ikka ostma ei hakka. Heinarullide hinnad kõiguvad 20-35.

Tänavu aasta pole heina ilma antud, kui väheke kuivaks jääb, tuleb kohe ära kasutada. Kalkuleerin kogu aeg, et väheke odavalt saada. 

Samas tahan, et hobustele oleks alati parimat ette anda. Ja muidugi hinnas tuleb kaubelda, mõnega saab ja mõnega ei saa.

Korra tuli jutuks, kiletada mõned rullid, sai siis uuritud, üks tegija küsis oma kilega rullides 6 eurot ja kui tema kilega, siis 12 eurot...nalja tilk. Milline rahale planeeritud mõtteviis. Olles aastaid siin kandis elanud, siis ikka välistanud neid kes kasuahnelt teiste arvelt elada soovivad. Jätsime kiletamata, pole enam mõtet. 

Väga põnev suvi...poeg ütles ühel õhtul. Homme on tihe päev...neljapäeval istusin traktori rooli taga. Ilma ennustuseks lubati hullu kuuma päeva. Tegelik kuumus saabus juba kella 11. Siis tegin kõik riided märjaks. Kuna puhus tuul, siis see kuivatas riideid korralikult. Olles saanud kodu lähedase tüki kaarutatud. Käisin kodus, haarasin jope. Vaatasin nuti seadmest, et ilm muutub pilvisemaks ja võib mõne piisa visata. Rendimaale jõudes, kaarutamist alustades, muutus tuul väga tuulisemaks. Kohati puhus mu heina üldse õhku tõstes piide otsast ära. Läks pilve, vaatamata mõne piisa kogust. Siis ma jätkasin oma tööd vaadates, et traktor kuivab kiiresti.  Kuni maatüki lõpuni. Ja kui lõpetasin, lõppes ka tibutamine. Mul oli siis jope seljas. Kõllasin poisile, et kaugel ta on. Sain teada, et niidutööga lõpetatud ja võtab õhtu oodet. Ja soovitas mul kaarutamise töö ka lõpetada.

 Muidugi olin lõpetanud 5 ha maast 2,5 ha. Jälle vigursõit kaarutajaga läbi metsa koju. Oluline on, et kaarutaja ketta külge kinnituvad piid puude taha kinni ei jääks. Ei ole see loomapidaja elu kerge rooli taga. Samas sellised olukorrad õpetavad olema täpne ükskõik kus ja millise tehnika roolis. Ma pole ükskõikne vene tehnikat kasutades, pigem tähelepanelikum ja üritades karjuste vahel sõita nii, et ma midagi ära ei lõhu või kaasa ei võta. Eks on juhtunud ka, aga elus õpitakse vahel vigadest või teiste kogemustest. 

Kõige huvitavam, kohe tekkisid huvilised, kes tahavad lasta oma kiviseid maid maha niita. Kunagi proovisin ühe talu metsa heinamaid teha...kui juba 10 korda terasid ja sõrgasid vahetada. Kiruda maa põhja maaomanikku (kes pole viitsinud koristada kive). Ja mainin, ma tüdinesin lõpuni tegemast. Ja see ainsaks korraks jäi. Kuid iga kord kui näen, et üks kindel inimene helistab. Siis mõistan miks. Muidu ei võta ta kunagi ühendust. 

Meil veel vaja heina teha 160 rulli.

Kaks vaba päeva lendas sajaga õhtasse läbi heinatöö. Oi kui palju jõutud trimmerdada. Heina niitmisele panustas poeg.

Viimasel ajal on perekeskselt arutelu olnud kliendi vähesuse üle. Õnneks oleme ise mõõdukad ja kaalume põhjalikult mida osta.  

Eile taas metsas trimmerdades vaatasin, et hobused rahutud. Ja õhtul pärast metsa heinamaade niitmist, panin karjuse paelad tagasi ette (hobused saaksid kohe koju tulla). Ja nii oligi, teatud ilma muutused toovad metsas esile igasuguseid valusalt nõelavaid putukaid...ja eks siis hommikul kell 4.21 kabjaliste armee koju naasis. Nende aeda saamine ei valmistanud mingit probleemi. Miks koju tuldi, taheti oma varjualusesse peitu...meil selleks vana heinaküün hobustele varjualuseks. 

Vimbu ja Preston head sõbrad...kuid Vimbul on kombeks kriisi olukorras tormata läbi aia. Eks tegeleme, et see komme ei jääks püsivaks kombeks.

Algas laulupeo kuu, käibemaksu tõus...ega mul polegi meeles kõikide maksude nimetusi. Elame näeme, loodan vaikselt ja oma mõtetes, et meil ikka seda sõda ei tule. Kuigi toimuvad pidevad ettevalmistused. Mõistan, et peab olema valmis kriisiks. 

Eilne päev metsas trimnerdamisele. Hobused ujusid ka kohale, näitasid kohe, et see millele ma panustasin läheb asjaks. Trimmerdasin üle kasvanud naadid (õitsemis faas). Mõttega, et värske rohi saaks peale kasvada. Hobune ei söö ülekasvsnud naati. Kuna mu plaan oli paagi täis ära trimmerdada. Jõudsin kõigest pool alast ära teha. Selle eest hobused näitasid, et minu tegu õigustab igati. Asusid nosima kõik suure hoolega trimmerdatud rohu massi. 

Õhtul koristasin ära värske heina aiamaalt. Eile trehvasin viiel korral oma jämedate ja pikkusesse venivate  Nastikutega. Käin ikka kiikamas neid kus nad armastavad lesida. Hämmastav mao aasta. Rästikud tekitavad teatud aukartust.

Viimane juunikuu päev. Hiina kalendri järgi on tänavu aasta mao aasta. Nii ongi, et hetkel ülekaalukalt nähtud nastikuid. Teisel kohal rästikud neid oleme teisaldanud kodunt kaugemale. Kui kipuvad liiga majale lähedale. Õues liikudes on kogu aeg silmad maas. Plaan mõni hani ja pardi paar võtta. Kuigi mainin, et seoses söötade kallinemisega ei ole enam rentaabel suurt karja linde pidada. Varem oli mul oma 30 nüüd olen piirdunud kümne linnupidamisega.

Meite kiviaia valvurid. 

Tänavu aasta on probleem  näit. Söödava kuslapuu marjadega neid ei olnud üldse. Siis minu kaks taime põevad mingit seletamatut haigust. Tänavu ellu ärganud taralõng, eelmisw kahe suvega lihtsalt ei ajanud ühtegi värsket võrset,  kevadel ja eelmine aasta polnud mingit märki, et oleks elus. Pamplid ajavad võimsalt omi võrseid. Vamplid õitsevad, kui palju neist viljakandvateks jäävad ei julge öelda. 

Mida olen jõudnud teha on rabarberi mahla. Õnneks on veel eelmise suvel tehtud kodu moose järel. Mahlad tarvitati kõik ära. Ise tegelikult joon meelsasti kodu tehtud marja-puuvilja mahlasid. Seenepakkudel veel seeni...elame näeme. Aiamaale sai see aasta juurika kraami maha pandud.

Jätkame tänase päeva blogimist...trimmerdasin rohu kasv on tänavu aasta võimas. Ootame heinatööks sobivaid ilmasid.

Pesin mitmed jootmis vannid. Aeg ajalt tuleb seda tihedamini teha. Vetikas kipub vohama ja viimane oma teatud mürgiseid aineid levitama vette. Olen akvaariumi kalu pidanud ja sealt teadmised vee keemilistest omadustest, mis on millekski hea või halb.

Nautisin Vimbu ja Prestoni seltskonda. Muidugi Vimbu lootis kaera saada. Kõrgust Vimbul peaks olema 160 ringis. Nii et ema kasvule järgi jõuda on puudu 10 cm. 

 

Metsatiir hobuste juurde tehtud. Jootmisvann pestud ja uus vesi joomiseks vanni pumbatud. Maapind on vett silmini täis. Hea on pumbata, saab ruttu vanni täis. Minu tegemise peale liikusid obesed rahumeelselt. Vahepeal Rockyga nagistades. Vaatasin visuaalselt hobused üle. Fryc oli üle keha seletamatuid putuka nõelamise kuplaid täis. Muud eakad obese daamid nautisid suviseid sööma ande...ei tõstnud pilku maast kui käisin nende ümaraid vorme patsutamas. 

Kõikidesse koplitesse pilgu visanuna, nägin ainult magamas sügavat und noor hobuseid. Metsa ringkäigult tagasi jõudnuna, ei leidnud ma kedagi enam põõnamas. Mmmm...need on nii mõnusad hetked, silmata omi loomi mõnude hetkest. Ja kui suhtlema minna, siis nad lihtsalt loivavad minu juurde. 

Õigel jaanipäeval sadas korralikult. Pidin tööl käima.... jaa kogu saju sain kaela. 

Muus osas on suur rahulolu, hopad metsas, Vimbu ja Preston laiutavad kahekesi suures koplis. Ja nüüd on selgeks saanud suure varjualuse kasutamise. Mul oligi juba hirm, et Vimbu tuleb üks hommiku poni koplis vastu, ponide putka seljas. Viskab kasvus korralikult, mõnus kõrgus juba.

Nordic paraneb, hetkel hästi tüütu eluviis. Mäx ja Sannu kinni. Ja siis vahelduva eduga, kes toas, kes õues. Õnneks, on koerad harjunud. Nii kui Sannul jooksukas hakkas, eraldasime kohe. Jooksuka 8,9,10 on juba kriitilisemad. Õnneks tõukoertega on ära hoidmine lihtne. Ühe krants emasega sain seda kogeda.  Ja ei taha ühtegi pesakonda kutsikaid. Mingi aeg lasen ära steril6seerida, kuid ega see koeralt võta ära seda teise koera murdmist. Kuid seda murdmis omadusi pidi olema. Sellesse tuleb teatud respektiga suhtuda. Loomadesse suhtumine ok, metsloomi ei puutu. Kuid jah teised koerad. Kuid hetkel rohkem sakslasi ei võta.

Eile tähistasime oma pere keskel jaaniõhtut. Terve pere oli koos. Mõned laste head tuttavad olid ka kohal. Hea mõnus rahulik loodushelide ja lõkke praksumisega. Tegelikult hubane tunne tekkis.

Meie vanema ealised ponid, Kati on saamas 27 ja Kellukas 23. Ise ei taha uskuda, et nii vanad, kuid nad on heas vormis ja vaikselt aitavad üle saada nendel lastel, kes kardavad või on muud hirmud. Hindan neid väga. Seda, et Kellukal väheke rohkem kumerusi vormist välja paistab, see rohkem söömisest. Viimase varsa varssus Kellukas 3 aastat tagasi. Ja rohkem pole enam plaanis. Vanus ja teine asi, väikeponidele nõudlus väiksem.

Üks somm P.Perksalo ostab eestis odavalt kokku ja müüb Soomes kümne kordse hinnaga edasi. Sellisel äril pole mõtet. Iga kasvatatud ja välja õpetatud looma hind on siiski kõrge. 

Üpris mitmed inimesed on küsinud, et miks ma ei müü vanu hobuseid eest ära...minu küsimus alati vastuseks, et millisele ostjale müüa eakat hobust taskuraha eest? Kogemused näitavad, et vähesed suhtuvad südamega eakasse hobusesse. Ja teiseks minu vanurid on hea tervisega ja jäävad oma sünnikoju elama kuni neil elupäevi on.

Vimbu ja Preston said teise koplisse ja tegid mõnusalt trenni.

Kuidas Nordicul, hetkel stabiilne. Sai arsti abi. Eile korraldasin head paremat näit, lõhe-kana vorsti (spets toit prismas koertele) ja veel keefiri. Ütleks nii, et viimane Sannu rünnak mõjus Nordicule vägagi traumeerivalt. Oleme teemat pere keskel arutlenud ja nüüdsest siis jääb nii, et ainukesena saab olla lahtiselt võõraste inimeste keskel Nordic. Siis teised saavad olla kui tuleb nende kord. Uurisin kennelist, kust Sannu pärit, siis sakslastel see ikkagi loomuses sees. Emased eriti tööliini sakslased on dominantsed ja võimelised murdma teist koera. Pole midagi teha ja nüüdsest teadlikumaks ning edasi lihtsalt kordamööda. 

Täna olen postitamise lainel...

Käisin hommikul kopli elanikke kaemas. Metsa koplis istusin oma pool tunnikest, nautisin hobuste siesta und joogivanni ümber. Kummaline on hobuste omavaheline sõprusliidu loomine. Luna sügavat ilu und valvas pisike Amanda. Eile õhtul oli koplist ära toomisega tegu, vägisi tahtis aiast välja ronida Rocky. Koos Kelluka ja Amandaga. Siis sai ühele kodus olevatele lastele helistades, et tuleks aitaks Rocky koju tuua. Lihtsalt õhtuks oli kopp ees, et keegi kusagil kadunud. Mul hea meel, et ikka õhtuks kõik kadunud loomad leitud said. Teine asi, et kummalgil ponil polnud päitseid peas. Erinevates metsalõikudes igat masti tüükaid, kuhu võimalik kinni jääda. On kokkupuuteid ja seepärast ma ei poolda hobuseid päitsetega koplisse.

Nauditav hetk. Rocky the Royal kitse ja Mannuga metsas...muidugi teised ka. Otsige pildilt kits kui ka Mann ülesse.
 

Selle nädala reedega lõpetasin kolmepäevase ratsalaagriga. Õhtul voodisse pikali visates määrisin jalataldu lõõgastava geeliga, lihtsalt tulitasid. Esimene päev oli huvi mõõta päeva samme. Ja ega alla 30000 sammu ei saanud. Imestangi, otseselt nagu distantsi pole, aga jah...kui iga samm ikka kaasaegne tundlik tehnika vidin loeb nii samme kui km. 

Eile said siis hopad metsa. Plaanisin ka Rocky, Ameelia ja Kallikese metsa viia. Hea mõte oli lootuses, kui Ammi ja Kallikese lahtiselt järgnema lootsin. Tühi paljas unistus. Nemad kahekesi jäid maha, tagasi metsast jõudnuna olid nad kiigeplatsil nosimas. Mõtlesin okei, las paar tundi nosivad. Kui ma poole tunni pärast kontrollima läksin, olid kadunud. Uurisin jälgi, ei leidnud. Igal pool suur rohi. Läksin siis loodusesse värve otsima ja pildile võtma.

Ja ühtlasi püüdsin leida mingit märki, et kuhu kadusid kaks päkapikust reisiselli.

Ja siis käisin vaatamas kroonliudiku 7 aasta tagust leiu kohta. Oligi täitsa olemas...täitsa häppi nende asurkonna üle. Mõni päev tagasi leidsin kroonliudikuid sellisest kohast, kust poleks isegi arvanud neid leidvat. Tegelikult käingi pilk maas, et ei astuks mõnele roomajale või näen mõnda söögiseent. Mulle meeldib kaitsealustest taimedest pilte teha. 

Pärast kroonliudikute leiu kohta, kodu suunale ennast asutades. Sannu hüppas Nordicule kallale mu selja taga. Mu füüsilisele kehale oli see järjekordne shokk. Imestan, kust Sannul selline jõud ja raev, millest küll ja miks. Olles koerad lahutanud, hoidsin Sannut mõnda aega seliti maas, et maha rahuneks. Siis selliselt koera hoides, avastasin vasaku käe pöidla juures 10cm pikkune haav, kust siis korralikult verd voolas. Vaba käega haarasin lähedusse jäävast paiselehe puhta lehe (paiselehtede alumine pool on pehme ja verdpeatava sideme eest). Miks puhas, paiselehtedel kipub olema punasetäpiline seenhaigus. Selliseid asju on hea teada. Ravimtaimedeks sobivad ainult terved taimed.

Koer maha rahunenud, lasin Sannu lahti (mul puudus jalutusrihm). Nordic oli shoki seisundis kuhugi enese ära peitnud. Jälle tulevad mul meelde kollid, kelle käest küsisin, et kus on see või too loom. Kohe viisid oma keha keelega näidates, kust ma leida võisin. Koerad on põnevad, kuid murelikuks teeb Sannu pidevad ründed Nordicule. Eriti see aasta, täna uurin mõne sakslase kenneli omaniku käest, mis võib olla põhjus ( põhjuseid võib olla mitmeid, tahame koera aidata ja mõista), mitte hüljata. Hetkel ei saa me enam valveta kellegi võõra lähedusse jätta. Olen sellist tema pöördelist käitumist nimetanud, lihtsalt lambist kallale minekut. 

Koju jõudnuna puhastasin haava ja sidusin kinni. Esmasel hinnangul oleks pidanud õmblema minema. Kuid ma ei jäänud selle mõtte juurde, miks raisata aega Tallinnasse sõidule, sel juhul oleks see päeva mul tuksi keeranud. 

Vahepeal käisin metsas karjamaal hobuseid kaemas. Järsku on mu väikeponid karja hulka ennast poetanud. Tegin ühe 4km ringi, leidmaks mingeid jälge või kuulda hirnumist. Kohe jälle meenus mulle Pipi kes aitas kõige parimal moel hobust otsida. Ja ta viis alati kohale...Pipi käis mul matkadel kaasas. Ja tema jaoks oli see nagu õnnepäev ja seetõttu jumaldas hobuseid.

Õhtul oli vaja metsast minna kahte poni tooma. Ja kui Mannu ja Kellukaga väravasse jõudsin tuli tundmatult numbrilt telefoni kõne, kadunud ponidest. Õnneks polnud kaugele minna. Lasin Mannu ja Kelluka karjamaale lahti. Ja panin kiire sammuga Nõmmemetsa sildi juurde. Kus siis seisid mitu autot, kes hoidsid oma kohal oluga ponidega suheldes neid paigal. ...nii tänulik kõigile kes nii käitusid. Hoides ära noorte ja ullikeste suurtesse probleemidesse sattumist. Mis mul sellest päevast ikka ainult õppida. Ei saa usaldada, et esmakordselt aiast pääsenud noored sälud koju oskavad tulla. Samas kui oleksid olnud suures karjas. Ja õhtul kella 21 jõudis Nordic koju. Kui ma temaga suhtlema läksin, siis tundus, et kogu selle maailma elu peale solvunud. Oli taas oma lemmik peidunurgas. Viisin talle head paremat...eks mul endal kerge rõõmupisar ikka silmas. Pstsutasin ja ütlesin, et näe mitte ühtegi haava. Mis edaspidi, hetkel käin üks koer korraga metsas. Hetkel ei saagi kolmega käia ka. Sannul veel jooksukas hakkas. Elame näeme, lahendame koerte psüühika teemat. 

Üldises mõttes lõppes päev kõigile hästi. Käisime kahe poniga Purku jaanitulel. Olime niikaua kui vihma kallama hakkas. Mann ja Kellukas on super tublid ponid...

 Otsin hetkel sobivas hinnaklassis üheteljelist shetikate kaarikut. Trenni tegemiseks, noored täkud vajavad palju tegevusi, siis on hea vahepeal küla vahel 4 km distantsil oma hormoonidest auru välja lasta. Paljalt rehvi veoga ei väsi nad kuidagi. Mina väsin rutem. 

Eelmine nädal sai siis Alberti väsitatud rehvi veoga. Nii kaua, kui märasid silmapiiril pole on okei ja niikui märade lähedusse saab, läheb täitsa pöördesse. Mina sain hakkama, kuid lastele sellist looma anda ei saa. Juba aiste vahel tõusis kahele jalale ja üritas veel tagant ülesse lüüa. Mind tema pöörasus ei häirinud, kuid jah nüüd sai siis lõplikult otsus vastu võetud, et Asso, Vimbu ja Albertil tuleb hormoonide möllu tasakaalustamiseks loovutada kotikute sisu. Asjad räägitud ja vet tuleb teeb ära. Endal hea, mitte ei pea ootama millal probleemid majas. Mitmed korrad ongi indlevad märad sellepärast koju jooksnud. Siis läheb elu rahulikumaks.

Soome rattamatk selja taga. Oi kui palju oli neid kes ohkasid, kui kuulsid, et üksi käisin. Olen küps ja iseseisev naisterahvas, kes saab hakkama võõras kohas. Minu selle matka eesmärk oli tutvuda ühe rahvuspargiga ja läbida lihtsalt pakitud rattaga vahemaid. Põhjamaine loodus on imeline, eriti kui matkarajal ei kohta ühtegi hingelist. Tunda ennast osaliselt ürgse loodusega samastumas.

Nüüd mil juuni, siis tegemisi jätkub. Rohukasv on väga hea. Lootus, et miskit kasutuses olevatelt põldudelt ka korjab. Eks paistab, kuidas heinatööd teha saab. Nüüd oleks vaja veel kiletaja osta, saab siis kohe ära ka kiletada. Ei pea muretsema rulli sööda kvaliteedi kadumises.

Rock the Royal on kodus...Kenaks loomaks on saanud. Täitsa ema koopia. 

Tellitud sai kaera ja küüslaugu kausse. 

Viimase aja tüütum töö on kopli koristus sõnnikust. Tavaliselt aprillikuuga saame oma selliste sõnnikulise tegevusega ühele poole. 

Tegelesin eile Vimbu ja Lunaga....hämmastav kooslus. Üks toetab teist ja Vimbu õpib Luna käest karjuse austamist. Väga põnev ja rahumeelne seltskond. Ja eile sain siis lõpliku ülevaate, et Kallis on peaaegu ema Kelluka kõrgune.  

Eile suhtlesin ka täkupoistega, keda võtsin aiast välja.

Täna vaatasin metsakarjamaa üle, eile hommikul 4.30 tulid koju. Kes lõhkus metsakopli aia...on kerge kahtlus Vimbledoni peal. Ta ju ema kõrval õppis igasuguseid vigureid. See koht, kust kari koju tuli, teadsin et on nõrk koht. Ega hobune rumal ole, ta annab teada, kus on veel arenguruumi. Tegelikult oli mul nagunii korralik tara süsteem luua kahekordsena ning võimalusel isegi voolu alla panna. 

Eile hommikul kui hobuseid aeda panin, nautisin nende lähedust ja olemas olu. Tähendab, kui ise rahulik ja kannatlik olen, on ka nemad minuga. Meeldis see, kuidas nad alistusid ja järgnesid minule koplisse liikumisel. 

Kõige ägedam kogemus kui ma kahe täkuga liikusin koplist talli ja pärast tallist nende isiklikku koplisse. Mõnus mismoodi nad kuuletusid. Õrnade tagasi tõmmetele alluti kohe. Hetkel otsin kust saaks Alberti suurusele ponile ühe teljelist treening kaarikut. Albertiga kois treenida Assot. Hetkel küll neljarattaline, aga sellel tiba teistsugune rakendamiseks aisad.

Vimbledoni kõrgus ulatub 150 juurde, tema ema kõrgus oli 170... Isa turjakõrgus küündis 165. Nii et kasvuruumi meie raskeveoka sälule on. Vaatasin ning uurisin vajalikku noor hobuse kasvuks sobilikku lisasööta. Vimbu ja Luna kõrgus on samaväärne. Tean, et Luna kasv jääbki 150 maile, siis Vimbul on lootus kõrgemale kasvule. 

Eile oli siis selle viimase õppeaasta lasteaia hobutunni päev...õnneks ilmaga taas vedas...

Vimbledon Ville sünnipäev sai tähendusliku zesti...hobused said lõpuks metsa karjamaale. Ja karjaga liitus nüüd siis Luna De Aurora. Vimbu leidis endale sõbranna, kellega jagati siis kõike. Näha loomade omavahelist leidmist on kõige südant soojendav nägemine. Fryc va kurjajuur üritas Lunat oma maitse järgi taltsutada...ja jooksutas  nii kaua kui ära väsis. Imestasin, et vana hobune ja jalad all. 

Juba mitu päeva andsid hobused mõista, et aeg oleks metsa kolida. Nüüd saidki, eks ise ka rõõmustan koos nendega. Muidugi mõned päevad veel, siis saan aia lõplikult valmis. Vahetan karjusenööri uue vastu ja aed tuleb kahekordne. 

Need õhtud metsas on lihtsalt võrratud olnud.

Eilse päevaga jõudsin palju korda saata. Nüüd siis kolmveerand metsakoplit korras. Jõudsin veel oma 30 karjuse posti saagida. Ootasin koeratoitu, siis tegin kodu hoovis aega parajaks. Võsa saagides, ühtlasi lasin sööma vanimad hobused aiamaa rohelist. 

Ja koerasööda sain kätte, tellisin samast kohast liigeseprobleemiga koertele mõeldud sööda; sööda koostises 80% proteiini, glükosamiini, jne.

Sannu kipub aeg ajalt kusagil metsa risu sees liiga tegema endale.

Ei midagi erilist pole, eks on uudiseid küll, kui olen otsustanud. Enne avalikult ei avalda, kui asi valmis. Elame näeme ja teil lugejad krutin uudishimu taevani 😉🤣.

Vaatan ja mõtlen, nii palju on hetkel inimestes peidus rahulolematust, sügaval peidetud valusid-läbi elatud traumasid. Miks heidetakse kellegile kohe kaikaid või teravatoonilisi etteheiteid.

Teemaks Kohila vallas kaduma läinud kängurust (vallabi tegu väiksemat liiki kukkurloomaga). Fb jagati palju hüpiklooma kadumise kuulutust. Eilse päeva seisuga siis leiti loomake naabri aiast surnuna...ja millised kommentaarid...kurb lugeda. Tegelikult nüristavad ka lugemisel...tekib mõtteid, aga mida need inimesed üldse tahavad. Kas tõepoolest puudub mõistmine, kaasatundmine....või küsimus kas teil pole olnud oma lemmiklooma...?

Mul on toas toalinnud kolm viirpapagoid (nimetan neid närilisteks, lihtsalt tuunivad mul tuba). Ja kaks isast nümfkakaduud. On nad kõik mingil määral jõudnud läbi loobumise minu juurde. Ma olen aastaid elanud lindudega, minu jaoks pole see probleem, kui palju nad seemneid süües prügi toodavad. Mulle pakuvad nad oma kohalolu seltsi ja suhtlemist ning samas elades koos ma õpin järjest neid tundma. Sain osta Pepper.ee papagoidele närimis mänguasjad...viirukad tegid kolme päevaga üks null. Milleks see nokk on neile antud, ikka nokkimiseks või proovida asju mida iganes. Nümfid pelgasid puuri paigutatud eset pikalt, lõpuks said viirukad ka nümfide puuri lelu omale. Vahel öösiti mul vanem nümfkakaduu ehmatab (meil hiired kipuvad puuri seemneid sööma - teen küll tõrjet), siis panen öösel tule põlema, räägin rahustavalt...et ehmatus üle läheks. Ja kui näen, et hingamine on rahulik ja puuri seina küljest roninud õrrele, jätan teine kord tule tuppa põlema. Olen aru saanud, siis näevad. Võib juhtuda, et sõltub kus see vastik näriline ronib ja läheb kogematta õrrel magavale linnule vastu. Viimane ehmub, siis tahab ohutusse kohta lennata, kuna tegemist päeva valguses toimetavate tegelastega, siis pimedas võib juhtuda, et võivad vigastada. Ja nii ongi, et ma torman kohe lindudele appi, kui kuulen, et neil on probleem.

 

 Igapäevaselt püüan metsas olevat 7 ha suurust koplit taastada. Kõigepealt, et saada kätte karjusenöörid, pidin saetalgud korraldama. Karjuse taranöörid välja puhastatud maha kukkunud puudest (saar, kuusk, mänd). Nüüd taastan aiad, kõrval olevatel metsakinnistutel võeti maha kõik kasvav puit materjal ja seega said kannatada jälle mu rajatud aiad. Ütlen kohe ära, ma ei saa kellegagi pahandada ...lihtsalt nukraks teeb, et kui see ei kuulu minule, siis lihtsalt mitte omaniku kasutamist ei peeta miskiks. Eks nukraks teeb ka see, et õige omanik pea poolteist aastat tagasi manala teele lahkus😭.

Kõige mõnusamaks on õhtul okstest lõket süüdata. Mõnus on vaadata, kuidas lõkke tuli põleb.

Loomad on lahedad, üks õhtu läksin Lackylt tekki ära võtma. Kuna ei viitsinud kopli teise otsa jalutada. Hõikasin paar korda ja kari suundus suure galopiga minu juurde... Ma olen nende lemmik inimene... Mul leidub taskus maiuseid vahel ka porgandeid. Frycil tervis taastub...ja juba toimetab ning näitab oma iseloomu Vimbledoni peal. Vimbu üritab sõbrustada. Tundub, et on leidnud Lembsuzst parima sõbra, kellega koos siis kasuka korrastust tehakse. Vähemalt ei tunne ta ennast üksikuna... Eks ema ära viimine andis ikka tunda. Kuid eks ta kasvab ja vahepeal sai ta poni poisi Prestoniga koos möllata. Ütleks nii, et üks on sport ja teine tööloom, siis iseloomudes ja muidugi kasvus suur vahe sees. Elame näeme ...

Minule on see kevad alates märtsikuust väsitavalt mõjunud. Ei oska omale kohe põhjust veel anda. Igapäevaselt mõtlen hobuste söötmisele, et söödaga välja tulla. 

Mõtteid pere keskel on tekitanud Fryci seletamatu lahjumine. Kõiki asju on proovitud, tellisin eelmise kuu alguses proteiini rikka sööda, mida oleme perega koostöös talle ette andnud leotatult koos teiste sobivate söötadega. Peaks ütlema, ka enda teadmised olemas olevatest söödamüüjatest paranevad. Samas olen saanud proovida hobusele, mis peaks silm nähtavalt konditsiooni parandama. Nii nagu kõik väited, siis tegemist cushingu sündroomiga. Eelmine aasta oli kõik hea konditsiooniga. 

Eks paistab, sai nüüd laia toime põhise ussikuur tehtud. Vaatan nädala pärast proove võttes, mis tal rooja proovid näitavad.
 

Aprillikuu

 Ja jaa, pilt on tõene, ei mingit nalja...3.04.2025 öösel sadas paks lumekiht maha. Kolm päeva sai Sulu külakeskuses NKK toitlustamises käidud, toimus mini Põrgupõhja retk kodutütarde ja noorkotkastest moodustatud võistkondadele. Menüü oli lihtne ja teostatav, ei mingit enese ületamist. Lihtsalt täiendas olemas olevaid kogemusi.

Jätkame kevadiste hobuste vormi viimise treeningutega, sai tellitud uut sööta, mis sisaldab suuremas koguses proteiini. Mõned hobused vajavad proteiini rikast sööta. 

Hetkel ütlen nii, et ega see koera pidanine kaasomandis eriti viljakas pole. Juba teist korda sain lisaks näituselt võidetud kohale ka kennelköha kaasavarana kaasa. Kaks koera tervistusid kiirelt, vanema koera ravi jätkub.

 Kaunis kevad, vahelduvate pilves ilmadega. Tänane hommik selge ja -1 kraadise külmaga. Tõotab tõeliselt kaunis laupäevane ilm tulla.

Hetkel jätkuvalt otsin omale kas tori või eesti tõugu mära uueks südamehobuks ja osaleda mõnel ratsaorienteerumise võistlusel. Lihtsalt saaks kusagil mingi eesmärgi nimel koos hobusega väljas käia. 

See nädal alustasin Mäxu ravimisega kennelköhast...alguses, ei pööranud kohe tähelepanu, aga esmaspäeva hommikul köhatas koer ikka jubedalt, sai vetiga ühendust võetud ja ka raviplaan paika pandud. Ja ravimid kätte saanuna, sai ka ravimisega kohe algust teha.

Üle eile lisandus Sannu ja eilsest siis Nordic...kuigi olen selle haiguse kohta palju uurinud...siis tekib küsimus. Kust Mäx selle haiguse tõi....🤔? Näituselt või sünnikodust...?

Esimese vestluse korral vet ei uskunud, et kennel köha. Kuid minu nõudmisel, siiski soostus (kuna koerad on vaktsineeritud). Nüüd sai selgeks mida iganes, siis linnas on see haigus levinud. Mul on täiesti esmane kokkupuude. Kuid hea sisemine tunnetus ning looma arstile omane terane silm annab haiguskulule oma anamneesi.

Narcissa läheb tagasi oma koju, kus ta siis pannakse müüki. Mina hetkel ei kaalu ühtegi hobust kalli hinnaga osta.

Mõnna kevad, paar päeva mil kodus. Siis tegevused, essu rindel...ratsatrenni lainel. 

Uurin jätkuvalt hobuste söötade koostiseid. On ju vaja pidevalt, et ka vanemate hobuste elukvaliteet oleks suurepärane. Tellisin ära kolm biotiiniga lakukivi (kapjadele, liigestele, nahale jne.), plaan veel raskeveoka täkupoisile lisasööt soetada...hakata vaatama, kuidas rajada tänavu aasta koplid karjatamis perioodiks. 

Talv meie talus oli piisavalt mõõdukas nii trennide kui muus osas...jätkuvalt tänan nooremat tütart noorhobuste koolitamise eest. Super tubli...ise õpin ka uusi asju tema käest.

Mis uut, hetkel hõisata ei saa...mul see üleaedne problamaatiline naaber hakkab pulmitama🤣🤣🤣🤣🤣 terve küla räägib...mis tegelikult ei oska kaasa rääkida...nii palju olen märganud, et naabri onkel üritab viimasel ajal kuidagi märku anda mulle või õigemini endale tähelepanu tõmmata, kuid ma pole vedu võtnud...las tuudutab. Nii kaua kui minu ja hobusel jätkub närvi piirdudes ehmatusega.

 Jätkuvalt ootame matkama, mida pakume kord kuus, ei plaanigi rohkem. Tänavu aasta pole meil ühtegi varssa sündimas. Vaja veel ära tasuda erinevatele aretus ühingutele liikmetasud. Kokku arvestades tuleb iga aasta välja käia kolme aretusühingule üle saja euro liikmemakse. Mul üks suurem unistus, suurem uhkem vanker soetada, eesti tõugu noorele täkule sori rakmed soetada...hetkel kaalun, et mis värvi osta.

 Tänavu aasta kevad on varajane. Tegeleme vaikselt ka maastiku trennidega. Lihtsalt ilus aeg, ilmad mõnusad. Ainus mure, muda jätkub kõikjale.

Suured vabandused, et siia pole muudatusi jõudnud käia tegemas. Täna siis jälle Frycile ja Teebale mashi kaera segu ette andma. Teebale polnud mul plaanis õllepärmi lisada, kogematta juhtus. Oi kui oleksite näinud, mis nägusid Teeba tegi. Fryc asus oma putru sama mõnuga pugima, ainult imestasin. Nüüd on ta tunduvamalt elavamaks muutunud ja jälgib kus liigun. Kuid kausi näitamisest piisab, kui ta juba jalutama hakkab. Teeba oleks oma kausi maha kallanud. Kõik mis ta suhu võttis, selle kohe maha pudistas. Kellukas koristas ära. Võtsin kausi eest ära ja jalutasin otsima, kes selle ära sööb. Noorte poiste juurde Asso leidis, et see pole temale ja tegi oma naeratavaid nägusid, Vimbu see eest võttis mõned suutäied. Palju ma tal süüa ei lubanud. Läksin korraks õue, et minna vaatama kui kaugel Fryc söömisega on. Panin siis Teeba söödapudru ühe auto velje peale, et pärast noorte märadele pakkuma minna. Ja mis juhtus, seni kui mul tuli üks oluline telefoni kõne...sõi kogu pudru (mash, kaer ja õllepärm) Sannu ära...ja limpsiti veel kauss kah puhtaks. Täitsa müstika, koeratoit nii hästi ei maitse, kui hobustele mõeldud sööt. 

 Ongi siis meie selle aasta esimene kuu läbi saamas. Ühtlasi algas puumao aasta. Olen mitu korda siia plaaninud omi mõtteid tulla jagama. Kuid pole jõudnud.

Rahadest asjadest rääkima täna ei hakka, aga Frycist, kes oli kuidagi loid on muutunud uue sööda lisamist leotatud kaerale. Naudin igapäevaselt, kui kopli väravasse lähen. Siis ma meelega ei hõika vaid näitan kollast kaussi, kus siis mashi ja kaera segu mineraalidega mõnusas puderjas massis...mmm hea lõhnaga, maitsev ka ... Salaja mainin, võtsin ka maitseks üks kord. Ma pean teadma kas sööt mida annan on tõesti hea, mida sööda müüjad räägivad. Olen teinud paljude söötadega. Suhu peab jääma vastavalt koostisele teatud maitse ja jällegi tuletan jätkuvalt meelde. Olen veterinaariat õppinud ja ühtlasi oli meil ka põllumajanduses kasutatavate söötade tundmise õppeaine. Hobuste söötmine on minu südame lähedane teema. 

Früc siis kappab rõõmuga kohale, mul pole muud teha, kui värav avada härra Früc oma uhke hobuse hoiakuga sooja kaera ja mashi putru matsutama hakkab. Ühtlasi ka tema sõbranna Teebalegi samat sööta manustades. Kes sama moodi rõõmuga väravasse tormab, et igapäevaselt süüa oma rooga. Lihtsates asjades peitud võit.

Eile sai lobisetud ühe hobuseomanikuga, kes üks õhtu oma hobuse tiirude murega minu poole pöördus. Aitasin nii palju kui suutsin seda telefoni teel. Ja eile siis helistasin üle, et uurida. Sai ta hobusele abi...

Ja muidugi vestlus hobuste tiirudelt läks sujuvalt üle hobuste söötmisele. Ja imestasin, et inimene on üpris kümme aastat hobuseid pidanud ja ei teadnud, et on olemas seleeniga (karva vahetusele, lihastele hea) ja biotiiniga (kapjadele) lakukive. 

Tegelen kuigi palju loodusraviga ehk siis olen leidnud väga palju ravivõtteid alternatiiv meditsiinist. Oma tutvusringkonnas mõtlen tihti kaasa lokaalsete valude süva punktidele. Elu on põnev. Eks juu...

Kahju, et tänane sula jälle lume olusid kahandamas. Eile hommikul ärgates tekkis ei tea kust vasaku käe lihase valu. Kätt tõsta õlavöötmest kõrgemale tekitas tohutu valu. Riidesse saanud, üritasin kõigele vaatamata oma päevaseid tegemisi teha. Piisavalt ettevaatlikult. Kui pühapäeval mõtisklesin, et esmaspäeval jälle Narcissat aiste vahele panna, siis käe tõttu asi ära jäi. 

Mainin, et kui üle pingutada võib tekitada endale tõsise trauma. Õhtuks selgus, et mingi seletamatu põletik on tekkinud õla liigese ja lihaste vahele. Tegelesin õhtul sellega, et saaks öö rahulikumalt magada. Hommikuks tõeliselt mõnus, kuigi pingutusi teha veel ei riski. Mõtlen veel, et organismi peab leidma oma tervenemise. Peal on veel kaks plaastrit (Hiina meditsiinis kasutatakse neid valu leevendamiseks 24 trunniks peal). Ööseks lisasin cooler geeli (toode mõeldud hobustele, kellel on tekkinud lihsate probleemid) ühe l maksumus on 63 eurot, aga super hea vahend, mis ma ükskord avastasin. Ja nüüd on võimalus enda peal ära proovida (tegu proovi pakkidega sain need ratsaorienteerumise autasu kotikeses).

Tegelesin veel Fryci nukravõitu seisundile lahenduse otsimisega. Tegin avaliku postituse FB hobuinimeste lehele. Jagan siiagi natuke mõtteid; 

täna sain kätte siis Imperial toodete näidised ja katse sai tehtud. Leotatud kaerale lisasin mashi (mul ei soovitatud hobusele üksiti mashi anda, ikka rohekm teralisise söödana, kui hobusel hambad suus). Fryc pidas sellist kombot väga heaks, igal juhul kauss lakuti veel üle. Muidugi mulle valmistab head meelt, kui kopli väravas Fryci ja Teebat hõikan, ka kohe liikuma hakkavad. Nad on juba pikemat aega saanud kaera sööta ja müslisid lisandina lisatud mineraale. Tegu siiski vananevate loomadega, kes vajavad täiendavat sööta. 

Esimene sööt mida tellima hakkan on https://www.imperial-one.com/et/a/speedex-mash-20kg-madala-suhkru-ja-tarklisega-mash. 

Imperial Sugarbeet Express 20kg - purustatud suhkrupeedi graanul.

Tunduvad head tooted.

Mingi päev tuli pakkumine ühele koerale, et võtaksin endale, Seekord keeldusin, hetkel ei soovi ühtegi isast eelistan üle kõige emaseid. Hetkel need kes mul kolm koera on, piisavalt alfad. Viimasel ajal on saanud neid päris tihedalt lahutada. Ja ootangi hetke, kus saaksin ka Mäxi lasta kastreerida. Mäxi vanuse kasvades aina ülemvõimu haaramas. Kuid peab pidevalt omanikuna ennast koerale tõestama. Nüüd saan asjast aru, et miks jahile ei taheta saksa lühikarvalisi linnukoeri eriti isaseid, ongi see, et nad on väga sõjakad. Üks tuttav jahimees rääkis, ütles et ei möödu kordasid kus poleks nendega probleeme (vajan veel tõestus materjale) hetkel on see ühe inimese räägitu põhjal teadmine. Siiani on kannatajaks olnud jätkuvalt Nordic...naljakas, aga siiani oleme kõik hakkama saanud. Nii kui meil endil on kiire ja palju aega pole koertele pühendunud, nii kohe on lahingud. Kuid eks tegeleme ja eks nad on jätkuvalt armsad edasi. Mida sa hing ikka oskad, kui teadmine, et tööliini sakslased on juba kord oma närvikavaga sellised (kui tegevust või ajutööd ei saa, kohe probleemid kohal). Kuid kõige parem taktika on nende koerte puhul, et kui oleme saanud eraldada, siis paneme rahunema. Enne ei saa lahti lasta, kui koer on lõdvestunud ja aru saanud. Olen nendel teemadel rääkinud teiste kasvatajatega, siis jah olen selgeks saanud. Hetkel tõepoolest ei soovi enam liigselt tegelust nõudvaid koeri. Olengi mõelnud, et võiks jälle collie olla.

 Uus aasta alanud, ajan välja teenitud rahasid taga.

Vaja maksta allapanu, elekter ja jälle kaera vaja osta. Traktorile kütet. 

Minu palk läks suuremas jaos juba maarendi tasumiseks. Ma ei kujuta ette milliseks kujuneb maa rent edaspidiseks. Maad on vaja heina varumiseks. Sel juhul kui ma peaks terve talve sööda ostma, pean jälle tõstma laagritasusid. 

Talviseid lastelaagrite korraldamisel peab jälle olema köetavad ruumid.

Aasta lõpp läheneb.

 Täna on siis 29.XII.2024 detsember läks praktiliselt lennates. Uus aasta on teadmata ja uus... uued maksud tulevad. Kuidas hakkama saame, eks aeg näitab. Hirmuga ja vingumisega elada ei saa, eks esimesed kuud näitavad ära, kuidas uus aasta käivitub. Tõuseb tulumaks, käibemaks, paljudel olulistel tarbimistele lisandub hinnatõus. Kui ei tea kuidas elu kulgeb, siis pigem ootan tulemusi enda peal. Automaks, hoian hetkel hinge kinni, et auto peaks vastu uue aastani, saaks mõned olulised logisema hakanud detailid vahetada. Maal ilma autota ei saa. 

Meie hetkel oma teenuse pealt tasusid ei tõsta, kuid vaatame kuidas kolme kuu pärast olukord on.

Muidugi praegune talv on ikka loomadele super hea, sööta ei kulu nii palju, kui külmaga. Külmaga tahavad kõik rohkem energia hoidmiseks rohkem süüa. 

Edukat head vana aasta lõppu...mul lihtsalt pole aasta viimasel päeval aega siia midagi kribada. Mul teised kohustused.

 Üle mitme aja sai niimoodi kodus olla, kus peale minu enda ja noorema tütre kedagi rohkem polnud. 

Eile hommikul ilmataat värske lumega üllatas, siis sooja ilmaga seda tänaseks hommikuks ei jätkunud. 

Kodus olemise tähtsus järjekord algab loomadest, neil oleks tagatud söök jook kella ajaliselt. Siis kui pimeda ajale jõudis päev veereda, meenus enda tühi kõht, et nüüd peaks ikka omale ka mõtlema. 

Saigi poes käidud, seni jõudis Laura kringli küpsetamisega valmis saada. Ja kui koju jõudsin, kuna tühi kõht piitsutas tagant ja nii saigi ilma pidulikkusetta kohe sööma hakata ja nii kui lõpuks veel oma mugavasse asendisse teki sisse mässides, sai siis ülejäänud õhtu veedetud. Oodates, kuni ahi lõpuks soojust õhkama hakkas. 

Koristasin ning otsisin varustust, siis tegin lõket. Ja vahepeal söötsin hobustele kaera, kellele vaja. 

Ootan lund, et soov on proovida jälle Lembsu ja Cissut saani ette. Praegusel hetkel olen pidanud leppima tema rakendamist sadula alla. Viimased ratsamatkad on käitunud väga hästi, ei mingeid tülinorimisi ega õelutsemisi. Jah lund sooviks väga.

Eelmise aasta pilt 25.12.2023. väga lahe tegemine.

Ja jõulud lähenevad täis kiirusega. Näit. Esmaspäevaks jõudis mulle kohale, et nüüd viimane nädalavahetus oli kolmas advent...juba küsisin kolleegilt, kui pilk jäi kalendri kuupäevale pidama. Kuhu kadus mu viimane nädalavahetus. 

 Ilm oli väga heitlik, kui laupäeval kallas terve päev vihma, siis pühapäevased matkad ja trennid möödusid lumelörtsi sajus. Hobud olid tublid ja kliendid jäid rahule. Tagasi side oli kõikide poolt positiivne. Lubati korrata, vaatamata ilmale.

Täna sain kätte tellitud höövli laastud allapanuks. Ma naudin ja rõõmustan koos loomadega väga lihtsate asjade üle. Palju pole vaja, vaid pisukest kogust.

Eile sai lasteaeda treileriga mindud, seekord võtsin Kelluka poni lastele tunni läbi viimiseks. Haarasin veel peoga maiuseid taskusse. Kellukas astus julgelt treikusse, põhjus miks seekord treikuga kõikjal kattis jää. Juba hoovist välja minek osutus kahel jalal ikka parajaks välja kutseks. Esialgne plaan vankriga, kui olin kaadervärksi välja tirinud. Tegin siis heinamaal jää luuret ja selgus, et mul saab olema väljakutse rohke hommik lasteaeda minekuks. Helistasin ühele kasvatajale, et kui palju lapsi on, kuuldes et kolm. Pakkusin siiski sadulaga trenni tegemist. Ja kasvataja oli nõus.

Olles siis kohale jõudnud jäi meil aega üle uudistada ning Kellukal mõte, kuidas meelitada maiuseid minu taskust oma mokkade vahele.

Kui lapsed staadionile jõudsid, ulatati mulle nagu juba iga aastane jõulu traditsioon (mul suht raske siis välja minna kui toimuvad pidulikud õhtud). Kaks paberkotti, üks kott oli siis kingitus lasteaiast minule ja teine kott sisaldas leibu hobustele (meie kuivatame ja siis anname neile maiuspalaks). 

Ja ühe leiva paki osas kasvataja rääkis siis saamis loo. Laps kellele on väga pisike Amanda südamesse pugenud, siis vanemate abiga oli see pakk kleebitud päkkapikkudega ... See nii armas lapse poolt. Aitäh, lastevanematele, kes märkavad ja näevad lapses mingit huvi-indu millegi-kellegi osas ja toetus nende poolt on väga tervitatav. Samas tekitab südamest sügavat rõõmu, sellised tähelepanu avaldused.

Aitäh, kes on aidanud ja toetanud hobutunni jätkumist. Häid jõulupühi kõigile ja ilusat vana aasta lõppu karvastele ja sulelistele meie talu looma-lindude poolt!

Hämmastav, mis toimub viimasel ajal mobiili leviga. Mulle ei jõua kohale ei sõnumeid ega saa tihti inimesed kätte... nii juhtus nüüd kuller firmaga , kes pidi transama kaera koju. Hea seegi, et eile telefon helistamisega ikka reageeris ja sain oma kaera portsu kätte. Hobused kellele see väga vajalik said kohe ette. Iga kord enne söötmist panen kaera tunniks ajaks likku ehk siis paisuma. Ühele hobusele annan täiesti leotamata. 

Sai ühte matkarada käidud puhastamas täna ja küll see oli ikka ühe koha pealt täis kukkunud murdunuid puid. Mõtlesin, et kahju, et puudub vajalik abivägi kes tõstaks oksi eest ära, et saaks tüve jupiks saagida. Kui veidi aeglaselt teha, saab asja tehtud. Oksad on hästi laia ulatuslikud ja tüved oksa kohti täis. Kõige tüütum on tiheda okstega kaetud tüve laasida. Kahju, et metsa omanikud ise sihte ei korista. Jupitatud puu tõstan kõrvale, endale seda ma ei vea. Kuna koht kus sai sihti puhastatud on tihe ja ühegi põkaga ma sinna ligi ei pääse, isegi auto seisis kõige lähedasemas kohas (kõigest 3km, pidin tassima mootorsaagi koos kütte ja õliga kaasas). Vähemalt endal hea tunne, et pääsen jälle probleemi vabalt lemmik rajal liikuma hobustega. 

 

Kaer peaks ka kohale jõudma. Millal ei oska öelda. Kullerfirma ei helistanud eile ja jäigi kaer saamata. Ainult teade tuli, et mind ei saadud kätte...? 

Kena ilm ja nädala lõpus ootab advendi ratsamatk. 

Tegin siis selle 80 eurose kulutuse ja ostsin mentooli lakukausi hobustele.

Maitseb väga, lausa sülg tilgub suunurgast maha, kui pead tõstetakse. Lakukivi ehk soola mineraali kivi on varju all. 

Mu kahel kabjalisel köha tekkinud ja mentool on olnud hea  abiline köha leevendamiseks. Ühtlasi alguses lasen kõikidel maitsta, see paha ei tee kellegile. 

Mainin vaikselt ise proovisin ka enne ära, kui ette panin hobustele. Mingi aasta ostsin viie kilose laku kausi hobustele, see söödi suure karja poolt 24 tunniga ära. Sellepärast siis suurem kogus.

Leidsin fb lehelt 11 aastat tagasi tehtud saanisõidu treeningpildi. Head mälestused.

 Kui auto on pikalt remondis ja siis saab veel läbi ülevaatus. Sel juhul pidin võtma sellise teekonna, et tellisin seekord läbi e poe Agroshopist (Harjumaal) soola lakukivid, siis Agromixist maisijahu, kanasööda ja kaera (niikauaks siis, et saab ise kasvataja käest osta -kasvataja käest ostes odavam). Ja koera sööda Leedust. Ja kohale jõudmine, jälgisin siis kuidas mu pakid rändasid, soolakivi anti juba sama päev kullerifirmale üle, kui mu tellimus esitatud oli. Emaspäeval korral huvi pärast piilusin paki koodi järgi, kaugel mu soolakivid on...?  Ja teate... Narvas, järgmine päev juba nool oli Jõudnud Tartu (Agromix). Ja mõne tunni pärast saabus teade, et jõuab mu pakk kella 13 kohale. Ja muidugi ootasin pakki kannatamatult, teadmisega et jõuab kohe kohe kohale... kuid ei olnud ühtegi kõnet ega muud kui mingi kell saabus sms, mis teavitas, et teisipäeval enam ei jõua. Saatsin juba kuller firmale emotsionaalselt vaos hoitud kirja, et millal nad jõuavad...väga kiire. Koerte söök oli kohe loetud päevadega lõppemas.  

Nii kolmapäev, kui mul lasteaiapäev. Hommikul viskasin pilgu kullerfirma pakikoodi lehele, et kus pakid seisavad. Kogu värk seisis Tallinna lähedal kullerfirma auto peal. 

Olles siis kolmapäeva õhtul tööle ennast asutanud (käin tegemas lisatöid, et hobustele osta tarvilikke söötasid). Ja siis polnud mul ühtegi sõnumit ega kõnet Kullerilt...vahetult enne objektile kohale jõudes, tuli ootamatu kõne ja mis teavitas, et 5 min pärast ollakse kohal. Küsiti, et kas olen kodus, ütlesin jah, et olen (tegelikult polnud ja ma ei hakanud aktsendiga kõnelevale kullerile ütlema, et mina olen teel tööle ja kodus mul lapsed). Õnneks olin juba mitu päeva asjad korda ajanud (ühele tütrele raha üle kandnud - koera sööda välja ostmiseks). 

Ja järgmise päeva hommikul töölt naastes olin ma nii elevil nagu väike laps. Haarasin kohe kausid, et panen kaera likku ja hobustele kaera andma...aga mu üllatus oli suur, kui koti avades vaatas otsa põllumajanduslik kanepi seeme). Kohe võtsin kõne ja pooleks huumoriga rääkisin oma üllatusest müügijuhiga. Ja nende poolt tuli ka üllatusena, et olid saatnud vale toote. Ja nüüd pean kaera ootama, kuidas ma küll hobustele selgitan kaera puudust. Täna teavitati, et pandi teele kaks kotti kaera ja mina mainisin, et tegin ülekande. Agromixil on hea maisijahu, tooted mida olen nendelt tellinud on väga kvaliteetsed. Ja maisijahu, millest keedame koertele veel putru lisaks krõbinatele.

Kanepit ei hakanud tagasi saatma, segasin kanasööda hulka ja pool kotti jätsin metsalinnukestele. Nüüd ka nendel ju see aeg, kus nad inimesele loodavad.

 Ja ongi aasta viimane kuu käes. November lendas raketi kiirusel mööda vähemalt minule on selline tunne. Käia olen saanud laskevõistlustel, ratsaorienteerumis võistlusel. Nii äge tunne, et tänavu aasta viiest ratsa orienteerumisest suutsime osa võtta. Lõpp kokkuvõttes saavutasime 3 koha finaal võistlusel. Muidu võistluskorra koht oli meil tagant viimane, mainin vaikselt eks võidu janu oli suur, aga teades hobuse iseloomu. Siis ei saanud muud teha kui lõpp sammus võtta. Nii arvas Teeba. Tema arvas, et tuleks võistlus lõpp rahulikult võtta ehk siis edukast finisheerumisest puudus igasugune särts. Sellegi poolest oli minu jaoks mõnus. Muidugi lootsin, et hooaja lõpetamine väheke pidulikum on. Kuid see jäi tagasihoidlikuks. On minulgi oma unistus, oma piirkonnas ratsa orienteerumise võistlus korraldada. Muidugi sai ka vähe ikka trenni teha. Kuus paar korda sadulasse saada, et võistlema minna on ikka vähe. 

Muidu olen praeguse lõppeva aastaga väga rahul.

 Viimane nädal novembrist jäänud. Võib hea tundega aasta viimasele detsembrikuusse minna. On igasuguseidf huvitavaid võistlusi väisatud. Laske võistlusi ja ratsa orientyeerumise. Lõpp kokkuvõttes tõusime siis neljandalt kohalt kolmandale kohale. Hea meel, et midagi oleme tänavu aasta suutnud korda saata. Kas seda suudame järgmine aasta... hetkel kõik lahtine... uuel aastal ju maksutõusud...hetke seis on oluline, et saaks olulisi söötasid osta. Ehk siis jätkuks raha... eks praegu peab paljusid asju ümber hindama. Ei saa ohjeldamatult laristada. Ega me seda teinud ka pole. 

Olen pühendunud oluliste söötade ostmisele...lakukivid, kaer, jõusööt paarile hobusele, müslisid. Praegu on ju kõikidele asjadele hinnatõus olnud. Koeratoidud, kaalungi ajutiselt välja vahetamist. Hetkel Josera ei sobi näit Mäxule.

Kolm nädalat tagtasi hankisin mõned kanad juurde, et oleks vanuseline vahe kanakoosseisus.

Paar päeva andis ilmataat kenasid kargeid talve ilmasid tunda. Lumi+karge talvine miinus kraad andis juba talvise tunde.

Päike tuleb siis kui ma olen hõivatud tubaste tegemistega.

Mõnusad on need päevad ja tunnid mil saan lihtsalt tegeleda hobuste, koerte, kanade ja muude lojustega. See on nii mõnus teraapiliselt lõõgastav ja samas vaimu ergastav kogemus. Kõige mõnusam on karjamaa väravas näit Fryci hõigata. Ja kes siis kohale ilmub muidugi on mõned tõsised krokodillid, kes üritavad ise Fryci asemel sokutada väravast välja. 

Saan siis Fryci suure madina peale välja aiast, siis jäävad kõik mõtlike ilmetega vaatama, et miks neile ei anta lisasööta. Hetkel paksudele eestlastele ma ei anna lisasööta. Kui siis külmaks väga läheb. Praegu peavad leppima heina, natuke rohelise leidmisega karjamaa pinnalt. Kui oleks minu võimuses, siis ma vist ostaks palju asju söödaks. Kuid jah üle sööta ei ole mõtet, aga vahel vahelduseks proovida uut maitset hobustele või kellegil kehakaaluga probleeme, siis saab erisöötasid osta. Hetkel oleme kasutanud mitme firma tooteid, muidugi lähtun ikka vajadustest. Viimasel ajal läheb suurele karjale lakukive. Sellel aastal tõusid hinnad kõikidele toodetele. Ja  nii ongi, et ma ei osta enam terve aasta lakukive tagavaraks. Ostan ainult vajaduse järgi. 
Kasutan näit koertele pudru keetmiseks maisi jahu. Ja seda tehtuna putru söövad koerad isukalt ja pole ka olnud seede probleeme. Mulle meeldib osta suuremas koguses, kuna majas kolm koera. Lisatud saab igasuguseid toortoidu materjale, et tõsta kulutatud energia tasemel hoida söödaväärtust. Mäxu organism on väga keevaline ja siis peab palju süüa andma, et tagab korrektse välja nägemise.  

...Pentagon reisis ajutiselt teise talli...kuidas tahaks hoburahvale lootust sõnadega jagada, et tuleb tagasi. Eks väike nukrus hinges, tema kohalolu puudumisest.  Hetkel vajas lihtsalt elukorraldus selliseid ümber jagamisi. Pentu ju tegelikult tütre hobune, kuidas ta meile jõudis. Üks mu sõbranna pakkus oma kahte mära minu juurde hoida. Ja üks aasta andis loa ära paaritada omale varsa pärast. Penta ema Testemona oli ka väga südamlik hobune, kellesse kiindusime terve perega. Testu sai paaritatud Tammiku talu ühe kena vene päritoluga trakeeni tõugu halli värvi täkuga (nimi meelest läinud ja ei viitsi priast otsima minna). Varss sündis küll täkuna, küsisin Anetelt, et kas tahad omale hobust. Oi ta oli kohe kärme selles osas vastama. Ja nii on Pentu jubs jõudnud oma 10 verstaposti ületada meie majas. Ja õpetatud vaba suhtlusega. Nii ongi, et tütar on ühtlasi sügavalt kiindunud oma hobusesse.

Nägin, et omanik suurt huvi üles ei näidanud hobuse elu suhtes. Pakkusin raha, et ostan Testemona ära, siis küpses omanikul soov hobune meilt ära viia. Oi kui raskelt me seda üle elasime. Mingi aja pärast oli asja Kuremaale (käisin Laiusel surnuaias ja sealt kaudu pole palju maad ). Läksime kohe talli, kus kohtusime talli omanikuga, kes mainis, et hobune on veidi lahjam...muidugi pilt mis avanes ei olnud enam meeli ülendav. Ja me puhkesime tütrega nutma hobust nähes. Ja nii sõitsime koju, kurvastusega. Endale lubades, et ei tõsta nii pea jalga sinna talli. Kuid siis juhtus midagi imelikku, Testu viidi küll koju ja kuidagi ruttu avalikult teavitati, et hobune suri ära. Mul on screen shotid kõik tehtud selle inimese kirjutistest. Ja nüüd viimasel talvel tuli taas meie vahele tüli, seekord jälle poni teemadel. Olin valmis talle rentima poni, aga ta tahtis ära osta. Kuna mu pere teised kodused osalised keelasid mul selle inimesega üldse hobuse äri tegemast. On mõningased aimdused, mis painavad kui meenutan seda lugu. Üks asi on kahtlused ja kuidagi ei saa tõele jälile.