Täna täitsa väsinud, kuid rahulolev, mis sellest, et ilm ära keeras, ei loe see mulle ikka. Sai noorte ponidega tegeldud. Vähemalt kaks noort looma saavad kevadel sadulad selga ja natuke  trennis käima hakata.
Imestan ühte, kui tegelen noorte ponidega, siis mul tuleb alati tohutu unekas peale. Selline tunne, et jääks jala pealt magama. Milline energia valitseb minu noorte kabjaliste vahel. Jube raske on nii keskenduda nendega tegelemisel. Hea tunne on mõtetega ainult loomadega tegeleda.
Sai veel trenne tehtud ja koertega tegeldud. Ramsule tutvustan järk järgult hobuseid ja kitsi. Kuid üks hea samm on veel, ta lubab ennast seliti keerata. Ei ole enam enesekaitseks hammaste näitamist. Ja meelsasti pikutab, muidugi sellisest asendist saab aru, et teisi loomi saab vaadata lamavast asendist. Ja muidugi inimesega on ikka tore koos metsas käia. Oleme teinud edusamme ka kitsedega, näitasin ka täna neid talle, kui väga aktiivseks läks keerasin koera õrnalt selili ja hoidsin natuke aega sellises asendis. Ja lasin ülesse tõusta, kohe laskus ise lamama. Kükitasin koera kõrvale ja vaatasime ka kitsekesi. Ma kiitsin vaikselt, et oskab vaadata küll.
Kui saaks veel üleliigsest haukumisest ka lahti, siis okei. Haugub siis kui jääb üksi, tahab kangesti teiste koerte ja inimestega koos olla. Igal juhul oleme lühikese ajaga saavutanud parima. Räägin ikka koeraga, et kitsekesed on vajalikud ja ka inimese sõbrad ning neid ei tohi puutuda.

Vihma kallab, õues puhub kõle külm tuul, käisin tegin jällegi hommikul varase jalutusringi kella 7 paiku. Kõigest kolme koeraga, võtsin Ramsu rihma otsa ja Pipi ning Sofi lahtiselt. Sass ja Nordik magasid sügavalt ja nad ei märganud mu jalutama minekut. Tundub, et kriitiline periood on jälle seljatatud. Uurisin eile nata sabaaluseid, et mis kuidas ja millal... Ja kaua veel peavad nad mul eraldi olema. Õnneks saavad koerad aru, kuigi Sofi protsessib iga kord sisse minnes. Ramsu nautis rahulikult rihma otsas olemist. Ja tegime nii 15 minutilise tiiru. Vaatasin, et pean veel seda ruumi kus koerad viibivad koristama. Keegi oli sisse paksemat teinud. Ühest väljaheitest leidsin suures koguses verd, mis tegi mind natuke murelikuks ja kaalutlevaks. Kindlasti tekib huvi, kas jälgin, koerte hädade tegemisi.. Jah teen seda tõesti, nii saab teada, kuidas mõjub olemasolev söök koertele ning soolte sisaldis väljutatava hulga ja konsistentsi paksusest märgata kõrvalekaldeid tervislikust seisundist. Kui mingi probleem päeva korral saab kohe ka abi anda. Koerad tagasi sisse pannud, koristasin veel ruumi.
Vaatasin hobused üle, paar looma seisid veel kuivsilo jäänukite otsas mõtliku ilmega ja teised otsisid varjualusest varju. Kuna sadu algas varasel hommiktunnil, siis paari tunni pärast tuleb kabjalised sisse lasta.
Jubeee, vastik ja kurvastust tekitav ilm... ei meeldi mitte üks põrm... Õues pori mis ööga külmunud ja nüüd kui nata soojemaks, siis muutub plägaseks.
Mu teine pool lubas tellida killustikku, et jälle probleemseid kohti täita. Mõned aastad tagasi, mis mina tellisin ja täidetud sai on okei. Ikka kuiva jalaga autosse istuda on ikka super.
Kui porist rääkida, siis hobustele söödarullidele otsisin ikka kuivemaid kohti, kuhu paigutada, et mitte hobused ei peaks seisma pori sees.

 

Kaunis hommik, päike, linnulaul. Kuna meil emastel koertel jooksuaeg, siis käin hommikuti tegemas esimest jalutusringi, mitte kaugele. Kuna jooksuajal emased juba teavad, et kõik tegevused on piiratud kujul ning pererahva kontrolli all, siis eelistatakse allumist. Täna võtsin ka 15 jalutuskäigule Ramsu kaasa. Tegin kuulekust ning muid korrale allumise võtteid kasutasin. Tagasi saanuna, panin jälle emased oma ruumi ning Ramsu kinni.
Kitse lüpsmine edeneb ja Ulla seisab enam vähem paigal. Mõni õhtu, kui hästi väsinud, ei taha midagi kuulda ega näha, et peaks õue pimedusse sukelduma ning mingit tegevust tegema, aga kui vaja olen ka kõige olulisemaid asjad ära teinud. Mugavus ei tohi lämmatada aktiivset poolt.
Sai veel tutvustatud Ramsule kitsekesi, esimese hooga oli valmis kallale minema. Eks läheb mõnda aega, kui tast asja saab. Koer peab aru saama, et need kuuluvad inimesele ja tema ei otsusta, kelle üle jahti võib pidada. Muidugi ka kipub hobuseid taga ajama. Nüüd võtsin ette suurema koolitustöö, mõningad kuulekuselemendid vajavad lihvimist. Viimased paar kuud pole lihtsalt midagi teinud, olen ignoreerinud. Lahtiselt ei usalda veel hoidma. Kahju on koerast, aga enne peab minu ja koera vahel tekkima vastastikune usaldus ning teadmine, et koer hoiab minul silma peal, mitte mina koeral. Linnukoer ei ole aretatud üksi toimetama, vaid peab tegema koostööd inimesega. See miks ma need kaks kuud olen ignoreerinud, tahtsin näha kui palju näitavad mu enda koerad soovi, et Ramsut vabaks laseks. Kuid keegi koertest seda pole avaldanud... kummaline imestasin mõtteis seda teemat enesega arutledes. Vaatame ja näeme, mis aeg toob. Loodan alati parimat, et suudan koerale selgeks teha, mida soovin.
Ühest asjast saan aru, et Ramsu on hakanud mõistma, kes karjajuht on. Ja kui tema juurde lähen on ta lausa pöörane, hüppab ja kargleb rõõmust... Tähendab, on võtnud meie pere omaks. Enam ei ole nii nagu jaanuaris, kui rihma otsa sai võetud nii tormati ning tiriti, et saaks koos inimesest välja tegemata kohe metsa joosta. Nii see minu puhul ei läinud. Lahti ei lasknud ja siiani hoian kogu aeg koeral silma peal. Eks näe mismoodi elu edasi kulgeb.
Plaan veel ratsutama minna.
 

Nii rahvas. Olen omptimistlik ja täis kevadist tööindu. Viimane nädalavahetus sai kolme tunnine ratsamatk ette võetud ja läbisime mitu küla. Kõik oli mõnus päike paistis ja hobused arvasid, et peavad meile korraldama galoppi minekut. Kuid hoidsime tagasi ei ole kohe korraga palju vaja. Ikka tasahaaval ja inimene peab siiski olukorda kontrollima. Kuid teekond oli suvaliselt valitud. Sai päris palju metsades kolatud just lemmikradadel. Oi kuidas hing ihkab vabaduse momente. Saigi kõigist mõtetest ennast vabaks lastud ja ainult nautida hetke olukorda.
Ja koju naasnuna olime ikka mõnusalt päikest saanud ja puhanud.
Tasub aeg maha võtta ja tegeleda oma lemmikharrastusega... Mõeldud tehtud ja uus nädal algas mul Tallinnas käiguga, kus kohtusin onudega, et ära tuua auto mis Saksamaalt teise auto haagises ära toodi. Ja onude valduses proovisõidu pea 200 km ulatuses Saksamaa pinnal veel korda saatis.
Ühe auto paberite korda saamiseks oli vaja arvele võtta ja saada Eesti numbrimärgid ning ülevaatus ja uus kindlustus aastaks. Ja koju sõit kujunes juba auto testimise all. Naljanumbriks osutus mul peeglite asendi paika saamine, kui see käppas, siis vaja oli auto sisene temperatuur paika saada kuna oletasin, kui koju jõuan siis olen grillkana, aga mitte enam Margit. Kuna ülevaatuspunktis keris kuskilt mingist nupust küljeakna maha, siis sõitsin pea Raplasse veel tuul kõrvus vuhisemas ning aegajalt otsides õiget nuppu armatuurlaualt. Kui Raplas kütet tankimas käisin leidsin ka akna lüliti. Hirnu herneks mida kõike ei õpi, eks ju nupp asetses kõige lihtsama koha peal. Kuid see on lahe tutvumisperiood uue autoga (muidugi kasutatud, aga siiski parim mida veel tahta). Koju jõudes ootas juba poeg, kes kohe kahe käe pöidlad püsti ajas ja teavitas sõnaliselt, et parim auto mis mulle on osaks saanud. Muidugi tean, et laste unistus ka tolle massinaga sõiduproov ära teha.
Ja kus on mu kevad varaste hommikutundide lumekoorikuga on? Miks õue upub poriga jube... elu olen tüdinud nendest heitlikest ilmadest. Tahaks kuiva ilma porita ja mõnusaid kevadisi ilmasid. Kevad on aastaringi...

http://www.cavalorshop.eu/et/n/kohimine-ja-ekohimine-ja-eeterlikud-olid-%E2%80%93-saladuse-avaldamine

Tihti ei oska paljud arvata, mis toimub kui hobune köhib ja jäetakse kahe silma vahele. Tegelikult on märk ja asi võib võib võtta traagilise seisundi.

Mitu talve Eestis lõpuks on? Lugemine on sassi läinud, ilmad on väga heitlikud ja mitte meelepärased. Eile õhtul koju sõites, ei julgenud kiirusega üle 50 sõitagi. Nähtavus oli nii vilets, et vaevu mõne meetri ette ära nägin. Iseenesest autotulede valgel oli tegelikult lumesadu päris kaunis, kuid raske oli märgata aimatavaid teekontuure. Kuna puudus autojäljed eest. Õnneks on see, et igapäevaselt liiklemisega jääb meelde, kus kurvi kohad, aga ikkagi ehmatab kohe ära, kui tee äkitselt tiheda-laia lumeseinaga lõpeb.
Igal juhul täna käes on jälle tali. Olen tegelikult heitlikest ilmadest tüdinud.
Hobused sai sisse lastud, kuidas me oleme kohanud ilma Testuta, ega ei ole küll. Harjumatu on mitte näha tekita hobuseid. Testu oli alati see, kes esimesena karjamaal vastu tuli ning karjajuhi rollis oli kõigile. Kui ta toodi võttis kohe alguses karjajuhi oma peale. Kuid nüüd hetkel juhib tema poeg Pentu.
Koertega selline teema, jooksuaeg kahel emasel. Muidugi Pipi andis juba märku, et nüüd on õige aeg hakata teda eraldi hoidma. Mulle meeldib, kui koer juba teab, et peab võtma kasutusele valvemeetodid. Ja nii on nad majas sees kinni ning käib jälle kontrollitud jalutusmeetodid. Mis sellest et krants, aga lihtsalt mõnus pidada ei haukumist ega ulgumist. Kui mul kollid olid, siis oli ka nendega väga lihtne. Koerad oskasid majas sees ennast üleval pidada, aga hullud krants isased olid ikka võimatud. Küll lõhuti uksi ja hammastega murti lausa rehetoa uksele auk sisse. Jooksuaeg isastel on kogu aeg ja seepärast pooldan, kui isaste omanikud siiski kastreeriksid oma neljajalgsed ära. Isasest koerast pole kasu kodus, kui see hulgub ja teeb pahandusi küla peal... Mõelda ja arvestada ka teiste inimestega... Sügisel nägin, kuidas kaks saksalambakoera laadset tegelast meie maja ümber luusisid, kuid meil lõigatud isane, see ajas nood eemale majast ja ei lasknud neil väga pesitsema jääda, kuid pahandusi korraldasid küll. Mõnele elupuule, käidi sügamas ja üks kaunikujuline okaspuu sai ka kannatada. Isased armastavad sügamas ja jalga tõsta millegi pärast nende laadsetele. 

 

Juba siis 5 märts, ehh laiskus kontides. Tahaks laiselda, viimane öö veel uni piirdus kõigest kolme tunni pikkuseks.
Kohtusin eile jälle ühe inimesega, kes käis Ramsut vaatamas, kuid jah viimane sõna joob perel otsustada. Mainisin, et tahaks kohtuda pere endaga, see ei loe, kui võõras inimene vaatab koera. Kirungi vahel, et pidin sellesse loosse ennast mässima, aga kui suhtlesin nende kahe inimesega, siis päris rändama koera ka ei tahtnud saata.
Mul mõni hea sõbranna on öelnud, et annaksin mõne enda vanema koera ära ja jätaks noore koera alles. Oii ma olen alati väga kurjaks saanud. Olen kiindunud oma vanematesse koolitatud koertesse ja samas tekib trots mõnda aega inimest vältida, et mitte laskuda koerte teemadele, kes on julgenud oma arvamuse nõuandega segatult ette serveerida.
Eks lugu ise on olnud väsitav ja ei taha pidevalt mõelda, mis või kuidas. Lõpuks pean ikka mina ise kõigi asjadega hakkama saama.
Eile õhtul sai jälle madistatud Ullaga, kes keeldus meeleheitlikult ennast lüpsta laskmast. Isegi lüpsi lõpus pikali viskas, see isegi ei loe, et keegi eest poolt sügab või head paremat saab. Tuuliga on teine tera, tema lausa naudib kõike, mis temaga tehakse, kuigi lüpsik nisad tiba väiksemad ja pihku ei mahu. Tuleb kahe sõrme vahel venitus-lüpsi teha. Oo jaa, selle kitse lüpsmisega on lausa rõõm sellist peent tööd teha, kui teise kitsega, kes vahepeal pikali viskab. Jah inimesena peab jääma kannatlikuks ja teise uuesti ülesse meelitama ja püüdma lüpsmise lõpetama, kuni udarasse piima ei jää. Mõistan looma seisukohta, kuna udar hell, kui piimapais tekkinud. Üksik tall ei jõua kõike tarbida.
Ja muidugi täna küpsetas vanem tütar eilsest piimast värskeid pannkooke. Kuna munad tulevad ka oma majapidamisest, ostan iga kuu kanade jõusööta ja saavad lisakd veel maisijahust putrusid. Oii ja munarebud on ikka kenad oranžid nii nagu vanasti talumunad ikka.

Nii alanud juba kolmas märts. Sai väheke suheldud sotsiaalsetele teemadel inimesega, kes valdab ja tunneb muret noorte pärast. Noored, kellel pole midagi teha ning pärit poolikutest peredest. Osalt puutun igapäeva töös nendega ja lihtsalt on tekkinud huvi, natuke asju veel sügavamalt puurida, et miks just need noored ja miks on nendega tegemist pidevalt. Muidugi kahju on neist, kuid jõudsime ühele järeldusele, et leiduks selline meesterahvas, kes oskab ja on autoriteet noortele poistele ja suudaks kaasata teatud aktiivsetesse tegevustesse. Kus rakendada just poistele vaja minevaid adrenaliini laksusid läbi mingi tegevuste.
Kõike ei jõua üks inimene teha. Ainus asi tuleb loota kõrgemale jõule ja tema vägevale juhtimisele...
Muidugi on jälle beebiderindel uudiseid. Tuuli sai maha kahe tallega üks on sokuke ja teine kitseke. Nii, et tittede seis hetkel kaks kitsekest ja üks sokuke. See koosseis sobib, kuid mu emal on see eest 16 sõralist koos sarvedega. Minu jaoks on see arv juba üle mõistuse, kuna nene ohjeldamine viib katastroofini. Kui kõik aeda lahti pääsevad on tarbe põõsastest ainult riismed järgi. Ei kujuta ette ega taha kellegi kingadesse astuda.
Õnneks veemaitse jälle tagasi taandunud keemiata. Nojah ikka probleem, kuid imestan täna seda, et kui elu kiire, siis pole aega nurisemiseks

01.03.2017 ja veel rahvakalendri järgi tuhkapäev ehk siis tuhapäev. Viskasin tütrele nalja, et täna ei tohi juukseid kammida. Ja sellest algab 40 päevane paast (pühapäevasid ei arvestata) ja lõpeb see ülestõusmispühadel.
Ja muidugi täna hommikul oli jälle veel mingi keemia maitse ja lõhn juures.
Päeva nimetus tuleneb juba 7. sajandi lõpul kombeks katoliku kiriku rituaalist, palmipuudepühal põletatud palmide või nende asenduspuu tuha patukahetsejate pähe riputamune. Algselt ei kuulunud tuhkapäev ja sellele järgnenud päevad suure paastu hulka, kuid umbes aastal 700 pikendati paastu, et saada selle pikkuseks 40 päeva ehk Kristuse paastu pikkus.
Tuhkapäevaga on seotud rida uskumusi ja toiminguid,mis väljendavad puhastamist ja kõige kurja eemale tõrjumist. Eeskätt viidi tuhka põllule ja aeda, oluline oli tubade puhastamine ja nn laiskuse või nn tuhkapussi väljapeksmine.
Tuhkakapuss, tuhkapoiss või tuhkatüdruk oli poisiks või tüdrukuks riietatud nukk, mis viidi salaja teise pere ukse taha, sealt jälle edasi. Kelle ukse taha kuju lõpuks jäi, see pere oli kogu aasta pilkealune laiskuse ja lohakuse pärast.
Hea teada...
Täna tõesti laiskuse vimm sees.
Kuigi hommikul tegin loomade juurde esimese ringi ära, et näha, kui palju veel esmaspäeval toodud silost järgi on. Ja kitsi kontrollisin, imetaval kitsel oli üks udaraveerandist tühi, kuid teises oli tekkinud jälle piimapais. Lüpsin seda vähemaks ning nunnutasin pesamunast kitsekest.
Kuid koertega tegelesin nii palju, et anda teada, keha keeles, et ma ei soovi nende haukumist kuulata. Enne ei lähe ma metsa kui koerad suudavad rahulikult ilma haukumiseta minuga metsa minna. Eks jah vahel tuleb jälle korrata ning meelde tuletada.
 

28.02.2017 ja ongi vastlapäev käes ja muidugi juba mul tehtud, kohalikule lasteaiale, pildid tulevad hiljem.
Kuidas alustasin üldse, juba kell 04.00 hommikul kiikasin ettevaatlikult aknast õue, kas lund on või ei ole. Oli, natuke kerge oli, uinusin uuesti, kuni kella 07.35. Kindlasti huvitab, miks jälgin nii kindlalt kella, lihtsalt harjumuse asi kella vaadata.
Eile õhtul peale 22.00 koju sõites, kallas ikka oavarrest. Mõtlesin on alles ilm ja ennustused, kui lubati, et esmaspäev on ok ja mitte ühtegi sadu, siis poolest päevast hooti andis piisakesi ja hooti tugevamalt. Ja mõtlesin lastega õhtul, kas lund veel hommikuks jätkub. Õnneks ilmaga vedas ja isegi päike piilus tunnike pilve tagant välja.
Saani korda pannes ja hobuseid varustusega täiendamas hõivasid vahe peal korda säetud saani koerad ja tee mis hing tahad ei tahtnud keegi loobuda maha ronimisest. Päris suur maadlus läks lahti, kui veel hobune oli ette rakendatud ja ma pidin kiire hüppega saani kargama, kuid üks koer jäi mulle külje alla. Isegi piuksu ei tehtud, õnneks koerte kuulekus on ok ja koju jäid nad kenasti
Igal juhul saanisõit ei jäänud tegemata. Lasteaialapsed said oma vastlasõidu. Ja eks oleme ise ka õnnelikud ja tagasi teel meenutasime jälle vanu aegu.

Kodu lähedale jõudes selgus, et meie noored sälghobused olid väikse pahandusega hakkama saanud (ära lõhkunud aia) ja kappasid rõõmsal meelel meid tervitama. Ja muidugi kappasid meist mööda ja koerad tulid suure haukumisega vastu ja muidugi Hertale tuli suur särts sisse ja pani kappama aiste vahel, pöörasin ära paremale, et teha veel väike kiire ring koos noorte hobustega. Ja koerad proovisid ka kohe saanile hüpata, kuid kiirus jäid koerte reageerimisvõimele natuke alla. Ja nii uhkes traavis siis ring karjamaale tehtud saigi. Oo jaa hobused on ettearvamatud ja siis peab tavaliselt ette ja taha mõtlema.

Ja kuna Herta ja Kati olid kuivad läksid tagasi karjamaal ja koos nendega ka noored. Lõpp hea-kõik hea. Päev on tõeliselt seiklusrohke olnud... Mis teha...
Ja saanid reed said tagasi talvekorterisse pandud ning kui ilmad kenamaks, siis peab neid väheke restaureerima ning ilmeid värskendama.
Oleme õnnelikud, et käisime ja tegime...
Ja muidugi hommikul ootas ebameeldiv üllatus kitseemaga, tal oli udar paistes. Ja tegin esimesed tõmbed,  jube paistetanud oli. Ja ütlesin Aadele, et tagasi vastlasõidult naasnuna, teeme peale hobuste lahti rakendamist kohe ka kitse lüpsi ära. Ja saigi tehtud, oo jaa, esmakordselt poeginud kitse lüps nõuab juba teatud vilumust. Juba paistetanud udar on ebameeldiv loomale. Nii saigi mitme igasuguse kitse vigurdamise peale teist üle kavaldatud. Aade hoidis teist koha peal sarvedest, sügades viimast sarvede tagant ja ise hoidsin ühte jalga üleval, et udarale lähemale saada ning rohkem paigal hoida.
Alguses oli paigal seismine ikka paras tegu, masseerisin kergelt, õnneks nisad on head ja piimajuga ei pea eriti tugeva pigistamise teel välja pigistama. Olen lapsest saadik erinevaid lehmi käsitsi lüpsnud ja see, et vahepeal mõned aastad meil lüpsi loomi pole olnud. Ei tähenda, et oleks oskuseid unustanud. Kõik on meeles ja kuidas ning millised võtted on parimad esmapoeginud loomale. On olnud ka põrguliste lehmadega kokkupuuteid, kes esimese lüpsi ajal kasvõi mööda seina oleks üles roninud, kui poleks leidlikku vanaisat igasuguse mõtlemisega ideid lagedale toonud. Ja need on mul mälus sügavalt talletunud. Just keerulised situatsioonid seda enam...
Jee elagu vastlapäev, varsti siis ka koduseid vastlakukleid ja vast kas siis oa või hernesuppi.

Kuidas küll aeg lendab ja ongi kuu lõpp. Homsega saab aasta kõige lühem kuu läbi. Natuke kurb ja natuke rõõmustav. Homme on veel vastlapäev.
Eile oli meil titeuudiseid. Oo jaa üks kitsedest Ulla sai lõpuks oma esiklapsega maha. Veel nimetu, kuid tegemist kitsekesega. Kontrollima peab, kuidas emal piimaga on, muidu võib tekkida nii, et talleke ei jõua kõike piima ära imeda, siis peab hakkama välja lüpsi tegema. Jälgime ja kontrollime, et kõikidega kenasti läheb.

 Ja pärast toimetasin lootekestad ning muud sõnnikumaiseid tegemisi . Nautida pühapäevast päeva ilma igasuguse kiirustamiseta. Puhkepäeva võtsin sajaga, sai välja toodud saan. Selle läbi avastasin, et kui palju vaja jälle rehealust koristama hakata. Nojah hobuvarustuse nurka oli tekkinud enneolematu rauakolu ja muidugi velgedega rehve.
Panime siis kamba peale hobuse saani ette. Ja tegime tiiru küla vahel, oma lemmikrajal. Natuke sadas vihma, kuid see ei häirinud. Hobu püsis ees kenasti, kuna võtsin kasutusele uued rangid.

Õhtune ujumine saunaga võttis ikka võhmale, nii et koju naastes jah kustusin praktiliselt kohe.
Täna käisin mitme küla tagant kuiva silo vedamas. Ja peaks ütlema, väga šeff kraam. Lõhn imeline, maitse elamusi veel ei võtnud, aga teen seda, kui avama peab teise rulli. Mul enda silo sai kodu lähedalt otsa, siis pean kümmekond rulli juurde ostma, kuid kevad pole enam mägede taga. Ja see käik oli lihtsalt nauditav, ilm tuuletu, traktor põrises omas taktis vahepeal sai ka kiiremaid käike proovitud. Tagasi tee kulges mul juba tiba paremini, kuid jah rõõmustan koos hobustega. Nojah teist rulli maha laadides kadusid siis jälle käigud. Tänasin mõttes, et seda ei juhtunud, kui olin kodust kaugel metsas. Söök sai ette ja küll  nad näevad kaunikesed. Muidugi peab veel jõusööta juurde hankima, kuna karvavahetuse aeg, siis vajavad lisamineraale-vitamiine jne.
Kanad munevad aktiivselt ja saavad ka õues käia mõne tunni. Kõige enam naudivad pardid lumeolemasolu.
Anete käis ka kodus, rõõmustav, kui kogu pere ikka ühise katuse all koos veedavad.
 

25. veebruar

Meie paraad, jäin tiba hiljaks, kui suleliste paraad ikka tihedam ja pea akna all oli. Kuid pildistamise hetkeks aga juba suutsid kaugemale jalutada. Kanalised-pardilised kasutavad mu lumest puhtaks lükatud teeradasid, et siis ennast natuke liigutada, kuid lume tiheda saju poolest juba aknast piiludes kuuti ära pugenud. Pardid eelistavad pigem lumes suplemist ja lumesadu. Vaadata, mida ühed sulelised teevad on tegelikult väga põnev.

Vabariigi sünnipäeva õhtu peale kümmet, lund oli nii palju sadanud, et inimesed taludes, kes hämarikutundi pidamas ja mõnedel veel valla peost veel energiat ülegi, siis mitme pere peale ühises majapidamises lisapidu korraldamas. Möödudes nii mitmest talust, tekkis mul tunne, et sõidan autoga  lumekõrbes. Ei inimhinge, ei autojälge, ega aimatavaid teeääri. Ainus tee olemas olu tõestav talud tee ääres ja tee äärde jäänud lume alt turritavad heinakõrred. Sõitsin aeglaselt ning proovisin läbi auto esiklaasi teeolusid pildile saada.
Koju hoovi sõitsin juba kolmanda käiguga, kuna teevallide vahele olid tekkinud madalad tuisuvaalud.
Kodus selgus, et teine pool oli läinud ühe seltskonnaga Tallinna tõrviku rongkäigule. EKRE poolt korraldatud, pole veel suutnud selgust saada, mis mõte või ideelist suhtumist viimane kandis. Nii, et üritusi jagus eile mitmel rindel. Kui Estonia teater võttis vastu vabariigi sünnipäevalisi tavapärases tseremoonias presidendi kätlemisega ja edasi juba tantsupõrandal keerutamisega või kuidas keegi osalejatest seda soovis veeta. Oh jah unistan isegi, tahaks ka... kas seda ka kunagi juhtub, aga unistada võib ikkagi...

Head Vabariigi sünnipäeva juba 99 aastat. Kuigi vahepeal küll Nõukogude koosseisuses, kuid ikkagi eestluse nime all eksisteerinud.
Alustasin tavapärase kohvitassiringiga ja vaatasin, kuidas linnukesed akna taga oleval õunapuu otsas söögipoolist nokkisid. Panin neilegi, nii seemneid kui rasvapallikesi. Ja hetkeks peale sööda juurde panekut lisandus hulgim linde, enamuse moodustasid varblased. 
Proovisin midagi telkust vaadata, isegi mu lemmikseriaalis näidati kah jälle teab mitmendat korda ühte sama osa ja ei pakkunud vaatamishuvi. Ja nii võtsin ette kolme koeraga jalutuskäigu, enam häirib kile Sofi hääl, mis  ikka kohutav kõrvadele kuulda on. Eks olen väheke väsinud kõiksugustest lärmidest ja siis ei paku koerte üleliigne haukumine ka rõõmu. Mõtlesingi, et pean ikka ostma ära haukumisvastase kaelarihma, et natuke trenni teha, sest lihtsalt koerad lähevad juba liiale oma haukumisega. Mis puutub Ramsusse, siis teda ma ei kaasa ühtegi jalutuskäiku.. Las õpib ja ignoreerin jälle tema tähelepanu, mõned päevad pakkus ta mulle juba pulka loopimiseks, kuid seda ära tuua ta veel ei oska. 
Vett meil ikka pole, täna siis teine pool pidi kaevu minema, kuna pesukuhjad pere peale ikka kasvanud ja ootavad masinaga pesemist. Loodan, et täna saame vee majja ja vast siis seda keemiat ka enam sees pole, eks veeboileriga on probleem, see tuleb korraks lahti ühendada ja puhastus teha. Kuid see töö jääb siiski meestehnoloogidele.
Juba mitu päeva mil olen abiks olnud hobuste sisse laskmisel, vaatan kurvalt, kuidas Pentagon peab ennast kaitsma, et eksisteerida karjas. Ja hoiab oma sõbranna Anne-Mai selja taha varjudes. Vahel paneb mõtlema, et miks loomade maailm on julm, et omada kohta karjas peab läbima, kohastaatuse nimel võimu võitlus. Testemona oli karjajuht ja nüüd muidugi tahavad vanemad märad seda staatus omale saada, kuna mul neid mitu siis enamuses võimumängu juures omavad rolli ponimärad, kes väga aktiivselt siis kehakeeles vastavalt sõnumeid edastavad.

Täna siis lõpuks selline ilm, mis juba meelepärasem ja sademeteta, kuigi vabariigis teedele antud libeduse oht.
Nojah, meil ei ole eilse seisuga jälle vett üldse majapidamises. Veepump jälle kaevus ütles ülesse õigemini pumbarelee. Vesi mille siis kaevust pump majja tõi sisaldas väga suurelt keemilise vahendi tugevat lõhna. Probleemi juur peitub Nõuka aega, kui meie külas hetkel asuvas paekarjääris asus asfalditehas, kus siis olevat kohalike elanike teada mingit keemiat kas siis meelega või kogematta maha voolanud, seda otseselt faktidena kinnitada ei suuda tänini, aga keskkonnaameti poolt on see keemia pinnases täheldatud ning aeg ajalt jälle mingi ilmastikumuutustega silma torganud kohalike kaevuvee keemilise struktuuri muutustega.
Kõige kummalisem on see teema, et juba aastaid enne Vabariigi sünnipäeva siis mingi probleem veepumbaga või veega. Ja mõtisklen, et miks... kas miskit jääb endal tegemata  või on pumbale paigaldatud relee siiski nii tundlik niiskusele, et lihtsalt vastupidavus lõpeb läbi kõrbemisega.
Hetkel veame naaberkinnistult ja uurisin eile teiste lähedale jäävate naabrite kaevude olukorda. Kuid neil jah sügavamatesse kihtidesse puuritud. Ja meil jääb puuritud osa  6 m sügavusele...
Hobused said täna välja ja naudivad siis oma ,,konservi", eile õhtul sisse lastud hobuseid vaadates, nautisin nende väljanägemist ning uudishimu. Hindasin omi kitsi ja nende tiinuseid ning viskasin pilgu Hertale ja Teebale, kellelt ootame siis ka pisiperet mõne kuu pärast.
Loomad on lahedad ning hea meel, et pere töötab koosmeeles. Mida paljudes peredes ei osata märgata ning hinnata. Tihti tekivad konfliktid noorte ja vanemate vahel. Tean mitmeid perekondi, kus on märgatavad konfliktid just läbi saamise ja tegevuste ühildamise osas. Ja kuidas edastatakse tööle suunamise infot, et see kedagi jalust ei rabaks ja vastumeelseks ei tee.
Linnas lõppes mul siis ühe õppeveerandi ulatuses toimunud loodusringitöö. Lapsed olid kurvad teada saades, et rohkem ei toimu selliseid tunde. Olin imestunud ja tekkis küsimus, et miks? Lihtsalt kool tellis ja olen aru saanud, et minule näiteks sobib ideaalselt ühe õppeveerandi jooksul ringitöö andmine. Ja linnas käimine on lausa mõnus vaheldus igapäevasele tööle. Põhikoht, mida ma igakord külastasin olid raamatupoed. Oo jaa, nõrkused ja kiusatused...

 

Sajab ja sajab... Ja õue on libe ning vesi  majapidamises on omandanud kõrval maitse... Eile sai ostetud poest paar pudelit joogivett ja lapsed tõid suurte nõudega naaberkinnistult käsivinnaga kaevust. On elu, eks mõtteid tiirutas siia ja sinna. Veel on ikka tõeline keemia lõhn ja maitse juures. Küllap küsimus millest küll. Pole uurinud, kuidas teistel meie kandi inimestel. Maapind on külmunud. Varem on ka olnud, just siis kui maapind külmunud ja kallas vihma. Pikemalt mõtiskleda ja heietada, kes võiks süüdi olla, seda ma tegema ei hakka. Pigem homseks uurin, kuhu pean pöörduma, et viia vajalikud veeproovid, et teada saada, mis meie kaevuveele iseäraliku lõhna ja maitset tekitab. Niikaua, kui lõhn juures ei soovi isegi pesemas  käia.
Hobused on sees. Eile kui neid hommikul sisse lasime, jooksid kõik suure rõõmuga kimades nii palju kui jääs õue lubas.
Tütre kooli lõpetamine oli Järvamaa kutsehariduskeskuse korraldamisel tagasihoidliku mõõdu järgi. Miskit suurt ilusat või suurimat kontserti pakkuda polnud, kuigi toimumise koht Paide kultuurikeskuses. Nüüd siis vaja leida veel sobiv töökoht, kuid minu esmane soovitus on, et hakkaks mõtlema autojuhilubadele. Ilma nendeta siiski siin ilmas ja maal elades enam hakkama ei saa. Muidugi jama on, et kütuse aktsiisitõus on pannud veel viimaseid talupidajaid kaaluma, mis asi siin ilmas sobib teha. Kurb on lugeda selliseid mõtteid ajalehe veergudelt.

 

Pea varsti blogi lugejate ring saavutamas 90 tuhat. Uskumatu, kuid rõõmu valmistav.
Nii nagu lubasin, et tõusen ka sadulasse teisipäeval nii ka tegingi. Enne käisin kohalikus raamatukogus, viisin ühe teaviku, mil oli käes hoidmise tähtaeg kukkunud. Ja seekord pidin olema üksinda, kuid piiratud ajakasutuse tõttu kihutasin kohe koju ja hõikasin tütrele, et liitun temaga ratsutama. Ilm oli super, linnud laulsid, hobused oli sadula all tulised iga hetk valmis kimamist alustama. Muidugi sai mõnda lagedat heinmaad ka kappamiseks proovitud. Üha enam tulisust ja valmis edasiminekust näitasid hobused. Ja muidugi mõnus algus tööpäevale tehtud. Mis enam emotsionaalselt parimat saab olla.
Kui kolmapäeval silmasin Raplamaa Sõnumitest ühe sugulase surmakuulutust, siis veel kolmapäeva õhtul ma polnud otsustanud kas minna matustele. Kuna jagasin leitud infot oma lähedastele, onu ja tädi otsustasid kahekesi alul minna.  Muidugi peale väsitavat ujumisvõistlust kus ma midagi märkimisväärset ei saavutanud. Koht ja saavutatud aeg jäi samaks. Eks viga kah vähestest treeningutest. Ja muidugi füüsiline väsimus, mis oli tekkinud suurenenud treeningkoormusest. Käisin lihtsalt ujumas, et natuke tööelule väheke teistsugust liikumiskoormust saada.
Kolmapäeva öösel nähtud uni ei andnud ka korralikuks väljapuhkamiseks asu. Kell kaks ja nii hommikuni välja üleval. Püüdsin nii ja naa nähtud und eemale peletada, kuid olen varemgi maininud, et näen harva, aga ikka ennustusliku tähendusega und... Siia ma ei kirjuta, sest unenäo sisu lihtsalt õõvastav ja kohati ebameeldiva sisuga. Mis puutub täideminekusse, siis veel ei oska öelda, kuid tean miski lähimal ajal juhtub. Kuid kellegi lähedasega... Nähtud unenäo põhjal mainin, et tihti täide läinud unenägu annab kindlama vastuvõtmise ja ei tekita enam mingeid ebamugavusi. Lihtsalt ettenägemine annab kindlama tunde.
Eile hommikul kella 8 paiku polnud ma endas veel selgusele jõudnud, kas minna matustele või mitte. Otsus tuli pärast ema helistamist ja siis läksingi. Viimati selle suguseltsiga kohtusin 5 aastat tagasi, kui oli 12.02.2011 vanaema Milvi-Estri matused. Imestasin eile, kui võõraks olid jäänud inimesed, siis kui vanaema elas hoidis ta meid kõige ja kõigi eluoludega kursis. Kuid jah natuke kurvaks teeb, et elust nii palju võetakse kas siis tervise rikke või mingi muu tõsise haiguse tagajärjel. Või kellegi solvang võtab veel viimsegi tahte eluks. Kui habras on tegelikult inimese elu... mõelge enne, kui lausute kellegile oma irooniaga või naljaga pooleks mõne repliigi.
Mis puutub Ramsusse, siis pole veel mingit kodu kindlalt leidnud. Seisangi lõhkise küna ees...


 

Hääd sõbrapäeva.

Päevad on pikemaks veninud. Ja ilmad veebruarikuiselt kenamaks muutunud. Päikest on rohkem ja õhtused loojumised värvivad taevalaotuse mitmevärviliseks. Ja siis tekitab lihtsalt hämmastavalt kevadeigatsuse.
Mis teinud, mitte midagi erilist. Testemona läks siis oma õige perenaise juurde Jõgevamaale. Muidugi oli juba vanust kah loomal, 19 turjal. Mõtteid seinast seina, kuna meil üks poni sama vana ja hoidsid piisavalt kokku jah, aga siin ei olnud minu otsustada. Mõned hetked tõid ikka pisarad silma, kuid ma hoidsin ennast palju tagasi. Imestan isegi, et jube kui ruttu on aeg läinud, et loom kes meile kunagi toodi oli ju alla 10 ja nüüd nii kõrgesse ikka jõudnud. Kuidas küll aeg on kihutanud ja kuhu kadunud.
Kuid ütlen ikka, et aitäh Testu, olid meile väga super hobu.
Kuid eks meil vaja edasi liikuda ja koolitada noori hobuseid. Ja mis hämmastav, noorem pesamuna tütar ikka aega võtab ja nendega trenni tegemas käib. Esialgu käib koolitus käekõrval maast.
Laupäeval käisin sõbranna sünnipäeval, hilistel tundidel lahkudes. Leidsin autosse istudes, auto ukse lahtiselt ja pardadzoki lahtiselt. Kuid mulle tundus, et keegi oli käinud midagi otsimas ja arvata võib, et esimeste külaliste lahkudes siis kiirustades lahkunud. Muud ei midagi...
Ja eile linnas käies, auto seisis  Rapla raudtee parklas perrooni ääres, kus siis varastati ära bensupaagi kork. Mis muud üritati jälle paagist bensu kätte saada. Kuid meelega enne parklasse minekut ma paaki benssu ei võtnud ja kogus oli alla igasugust taset. Ja muidugi mängib palju paagi ehituskeerulisus... Ükskord prooviti ka varastada, kuid ei saadud. Muidugi jälle kork jalutas siis jälle kellegagi kaasa... Ja mul seisab jälle uue hankimine... On saadana silma munad... Paneb ikka vanduma ja igat masti sõnumeid peas veeretama.
Täna püüan siis ka sadulasse tõusta. Vanemal tüter läks vet. arsti abilise eile eksam hästi ja laupäeval lõpetamine. Ohh jah, nii palju sündmusi.
Veel miskit, leidsin fb lehelt linnukoerte koolituse lehelt, kus tekitas paljudes koerteomanikes paha meelt, viis kuidas jahikoera spanjelit õpetati. Ja kui ma ise seda vaatasin, oli tahtmine tollele omanikule koht kätte näidata. Mida ta teeb koeraga, koera koolitamiseks on teised meetodid. Mitte füüsiline ja maha surumise mõttel. Kõike saab arendada ikka mängu alusel. Kurb ja samas vihale ajav... Mis koer sellest saab, kes kardab juba omanikku, maad mööda roomates.... oh vastik...
http://www.iltasanomat.fi/kotimaa/art-2000005086944.html


Ja muidugi ei tohi ära unustada, et peab jälgima linnugripi teekonda... fb lehel jagatakse väga põhjalikku infot, kus leidub ja kus on juba ettevaatusmeetmeid tarvitusele võetud.


https://www.youtube.com/watch?v=8475nlRVbLA&feature=youtu.be


 http://www.vet.agri.ee/static/artiklid/46.Lindude%20gripi%20infovoldik.pdf

Loomad, kenad talve ilmad ja Kihnu Virve

Mu igapäeva kohustuste hulka kuulub jälgida koerte söögilauda, et see oleks rasvarikas ja energiakulutustega tasakaalus. Keedan igapäev putrusid, kuigi mõni suurem koerakasvataja lööb risti, kui kuuleb, et keedan teraviljajahudest putrusid ja lisan tapajääke, kalamaksaõlisid või vahel linaseemneõlisid. Olen aastate lõikes proovinud igasuguseid menüüsid, kuid see mida ma olen viimased paar aastat teinud, olen jäänud kindlaks, et see on parim. Vahel harva, kui väga kiire jagan koertele krõbinaid, kuid minu mentaliteet loomapidajana ei luba siiski seda pidevalt kasutada.
Hobuste söötmise osas on mul veel palju õppida, luua ja mõelda ning läheneda individuaalse ratsiooniga indiviiditi... Oo jaa on see päris hea väljakutse. Kuid midagi aeg näitab mis ühele on parim, teisele hobusele halvem variant, kuid õnneks on mul selgem pilt, mida üks või teine hobune eelistab.
Käisin tänagi ise hobuseid toimetamas ja koertele valmistasin jälle suure portsu putru, kuna külmad ilmad, siis vajavad koerad ja hobused välitingimustes rohkem tasakaalustatud söötasid.
Hetkel plaan veel otsida puhast kaera, eelistan mõnedele hobunatele kaera anda, muidugi uurin ja jälgin pidevalt tugevate, tegusate ja spordis (mõtlen kõik alasid hobustega tegelemisel) tuntust saavutanud inimeste kogemuste baasil. Ja muidugi enda kogemusi ühildades siis teiste inimeste läbi proovitud söötadega.



https://www.youtube.com/watch?v=WIvaGV9HCIE

Üks mu lemmiklauludest Virve repertuaaridest. Ja seda laulugi laulis Kihnu Pere. Hää meel, et sain olla ja käia.
 Sai siis käidud Kihnu Virve pereansambli kontserdil. Hämmastav, et kohalik Raikküla Farmeri kultuurikeskus rahvast täissaaliga vastu võtsid 89 aastat turjal kandva eaka ja väärika Daami. Vähe on neid inimesi, kes suudavad läbi elu marssida nalja ja lauluga. Teades, et ega ükski prohvet pole kuulus omal maal, et teatud kuulsusega ikka kaasas käib kohalikus elus kadedus ja kerge uss, kellel hästi läinud. Mis teha, kuid laul teeb rinnarõõmsaks ja inimesed esitledes veel rõõmuga seda teevad. Näha inimest, kes on aastaid olnud rahvalaulikute esireas just oma vitaalsuse ja huumoriga. On see ikka üks ütlemata vahva. Kui võtta aastaid tagasi sain ma Kihnu Virvet tänu oma abikaasale tundma, kel olid tol ajal suured unistused misjonärina ümber muuta usu läbi inimesed kristlasteks. Kuid jah nähes agasid ja minu missioon ei ühtinud, sest olen mitmendat põlve maakas ja nähes usu vastu või Jumalast ette jooksmise mõtlematusi ei andnud see mulle suuremat missiooni tunnet, pigem kahandas midagi kuhugile lõhkuma minna, ei ole minu mentaliteet. Kihnus tegutseb aastakümneid Vene Õigeusu kirik, mida kohalik rahvas austab ülekõige ja peavad seda pühamaks. Ja muidugi tegi teine pool koostööd ka teiste usukonfenssioonidega, et kaasata suuremad töövõimalused ja läbilöögi usulainel Kihnus, kuid täis saali ükski koosolek ei toonud ja Märt Vähi (2000. aasta novembris asutati Märt Vähi juhtimisel ning eestvedamisel MTÜ Lootuse Küla ning peagi alustati praktilist Lootuse Küla rajamist ning tööd alkoholi- ja narkosõltlastega. Märt Vähi juhib MTÜ Lootuse Küla juhatuse esimehena rehabilitatsioonikeskuse tegevust ning arengut ja EKNK piiskop-emeeritusena EKNK Lootuse Küla Kogudust; Märt Vähi on üks MTÜ Lootuse Küla Päästeseltsi asutajaid).

Märt Vähi töö on leidnud mitmeid tunnustusi sotsiaaltöö valdkonnas. 2014 aasta veebruaris tunnustas ka Eesti Vabariigi President piiskop Vähit Punase Risti III katergooria märgiga). Kes mainis tol korral, et tema ei näe, et sinna teine kogudus kõrvale rajada.

 Ja nii õnneks, et meie pere teekond Kihnu saarele suletuks jäi. Ja nüüd mil aastaid Raplamaal elanud, ei ole ma kahjuks sellest üldse  unistanud. Väärtused ja tõekspidamised kasvavad, kui tekib perekond ja elu raskused seisavad nagunii igalühel ees. Ja kuidas neid võita või läbi minna kahjuks keegi ette ei näe. Need tuleb igalühel endal kogeda.
Mingi märk siin elus maha jääb, kui ükskord lahkumise teekond ees. Väga südamlik õhtupoolik oli, kinkisin veel kimpu köidetud lilled, kuna 30.01 tähistas Virve oma 89 sünnipäeva.
 

Oo jaa, jälle -18, kena hommik päikese paistega. Mina põristan, kuna harjumatult külm on ja kipub isegi toa sisemust jahutama. Hommikuks jälle +18 sooja sees. Olen harjunud nati soojemakraadiga. Kuna välitingimustes kipub külm ikka naha vahele pugema ja eks palju asju mis ootamatult mõjuvad. Ja muidugi ei ole kunagi halba ilma vaid ikka halb valik riietumisel.
Hobused on öösiti sees, hea kui soojendavad oma kehaga veel kitsekesi ka. Kuigi ega nad külma ei karda.
Koertega jooksmas külmakraadidega ei käi. On vahel minu käest küsitud, et miks eelistan linnukoeri kelgukoertele, lihtsalt lühikarvaliste linnukoertega selline teema, kui ilmad jahedamatele kraadidele pöörduvad muutuvad nemadki rohkem sooja lembelisemaks,  külma ilmaga eelistavad rohkem magamist. Muidugi linnukoerte aktiivsus ületab kelgukoerte aktiivsuse muidugi ikka treenimises on päris palju ärategemisetööd. Nii, et inimestena kui valime mingit tõugu, siis peab tegema eeltööd.
Kuid muidugi Ramsu puhul magamissoovi märgata pole. Kui meil Lara oli, tema magas oma pesas kogu aja, kui ainult korraks käis väljas oma hädaringe toimetamas kiirelt ja kähku tagasi oma pessa. Mulle meeldivad, kuid antud tõug kas siis Siberi haski või alaska malamuut pole minu maitse, muidugi on mu mees korduvalt maininud, et võtaks malamuudi, kuid olen raiunud vastu, et see pole meie maja koer. Kuna neid tõuge lahtiselt pidada ei saa, siis mu eelistus jääb selliste tõugude peale, kes on kasvatatavad koos inimesega ning hiljem ei oleks probleeme.
Tegin täna tellimuse kanasöödale, hobustesöödale ja koertele. Kõik ühest kohast. Mulle meeldib, et saan need kätte sobivast kokkulepitud kohast.
Ongi argisele hommikule kirjatükiga algus tehtud, vanem tütar toimetab juba õues loomadega, pannes neid ükshaaval tegevuse mõttes karjamaale, kus siis hommikusöök ette pandud.
Muidugi on ka salajasi unistusi, ootan oma uut autot eks näe, millal viimane eestisse jõuab. Kuid igal juhul see kuu on kindel.

-18 külmakraadi.

Mõnus, kui päris tali on kohal. Muidu unustamegi ära, mis on temperatuuri langus alla 0. Paljudel on esimene küsimus, kas auto käivitub. Siiani mul see probleem on puudunud, vähemalt ühes asjas pole mind auto alt vedanud. 
Kuidas me elanud oleme, ikka parimas usus ja lootuses, et midagi muutub või läheb paremaks. Kuid tegelikult on nii, et kui me ise ikka eest ei vea ja ei käivita ei toimu ka muutused.
Ahjaa sain teada, et Lorenzo vahetas kodu. Uurisin, et miks? Selgus, et poni oli hakanud ülemvõimu taotlema. Kas see on põhjus looma edasi müümiseks no mitte nii kindlalt, aga lihtsalt. Ja just sellise inimese kätte, kelle puhul jah ma eriti ei poolda. Kuid ainus mida saab teha on jääda kaudseks jälgijaks. 
Tänu Lorenzo kodu vahetusele uurides natuke ESHKS asju, sain teada, et üks hobune on ikka maha kandmata, kes ammu surnud. Ja hämmastav vanuski oleks praegusel ajal 27. Kuid jah saatus Maiul oli kurb, tol ajal pidasime ühte kahevärvilist noort poni täkku kes ei sallinud vanemaid märasid ja korduvalt ründas. Pidasime vahelduva eduga üksi ja lasime karja, et oleks seltsis. Ja harjuks karjas olema. Kuid jah kumba eelistada, kas vanemad märad eraldi või täkk üksinda eraldi. Sai nii ja naa hoitud, kuid ükskord juhtuski, et noor aastane või kahe aastane kes enam mäletab, tean lastel on need asjad paremini meeles. Jah olles aga hommikul juba 24 tunnisesse valvesse naasenud jäid tol hommikul hobuste välja laskmine laste hooleks. Ja kui nad olid seda teinud leidis ülesannet sooritav laps juba Maiu pikali maast. Kutsus kodused appi (tol korral oli kodus teine pool ja Olav ) ja enda neli last. Kuid siis otsustati helistada mulle, töö juures rääkisin mis olukord kodus valitseb ja pean korraks ära käima. Ja nii ma tegin, kuna olen õppinud veterinaariat, siis pidin tegema otsuse mis edasi saab. Koju saanud läksin hobust vaatama, siis vahetasin riided, üritasime kamba peale teha massazi kuid mis mulle kõige rohkem ei meeldinud oli hobuse lihaste kangus. Kange liigeste pool nagu oleks kuskilt mingi närv läbi lõigatud. Võtsin mõnedele vetidele kõne, osasid vette ei saanud kätte ja mõnel oli visiit pooleli. Üritasime veel mitu tundi hobust ülesse saada, kuid mis tulutu see tulutu. Keerasime siis hobuse teise külje peale, et ei tekiks lamatisi. Kuna ühe abi osutaja sain küll kätte, aga selle inimese abi jäi kohale tulekuga juba hiljaks, sest hobune lahkus parimatele karjamaadele esmaspäeva hommikutundidel oli mu esimene visiit lamava hobuse juurde. Kust ma ei lahkunud enne... See oli õudne, praktiliselt istusin hobuse pea minu süles. Ja kui ta viimaseid hingetõmbeid tegi ... jah ei taha mäletada neid emotsioone mida mõtlesin... 
 Kuna üks laps kaugel koolis, siis ma sellepärast helistama, et midagi siia täpselt vanuseliselt kirja panna. Kuid teadu pärast ikka vigadest õpitakse. 
Noored kanad, kes meil viiekesi papagoi puuris elama pidid laksid nüüd taas jälle suuremate-vanemate kanade hulka tagasi.
Kuidas Ramsuga hetkel seisame, sest küla peale minek on täiega suur probleem ja lahtiselt hoovis teda pidada ei saa. Peame rohkem teda kinni hoidma. See töö on ära jäänud ühel perel, kes oleks pidanud piisavalt kontrollima, et koer kodus oleks. Kurb kui koersaatus on selline, et peab ühe probleemi pärast kodu vahetama. Ja siis kas saab hea kodu...? See on õnnemäng? Ja plaanida tema pärast oma elu ümber korraldama ka ei hakka. Ja ootame ikka sobivat kodu. 

Kas nüüd nutta, naerda või hoopis mingi hullema ja mõnusa lollusega hakkama saada. Ma ei suuda ära imestada poja tahtejõudu ning abivalmidust auto korda saamisel. Aitäh talle, ei olnudki paagi viga vaid paagis oleva bensu pumba juurde kuuluva filtri täielik ummistumine. Ja muidugi vahetas poeg siis vana bensupumba sootuks välja. Ja puhastas filtri ära.
Eile pidin siis juba väntama rattal 10 km. Kuna õhtul oli teine pool auto peale laadinud elektripliidi, siis ma oma kallist ,,väntorelit" ei raatsinud kitsastesse oludesse pakkima. Ja nii otsustasin loobuda autosoojusmugavusest hiliseõhtupimedajaheduse vastu. Ja ei ühtegi autot ei vastu ega möödumas. Tajusin, et vorm on kätte sõidetud ja koju jõudes ei enam nii hullult vesimärjana, kui kolm päeva tagasi. Jah nii see on, füüsiline organism hakkab kohe tööle, kui me muudame oma elus kasvõi ühe kraadi tegemistest. Ja nautida oma supervormi...
Kui muutume mugavateks, ei taga me endale piisavalt muutusi, saavutame tihti ülekaalu... 
Olen näinud inimesi, kes aduvad, et telku vaatamine on see ainus õige, aga mina olen leidnud endale parimaks, et tegutseda ja tegeleda vaheldusrikkalt, huvitavate inimeste keskel annab see ikka palju juurde. 
Üks asi veel, puutusin kokku kahel korral kahe erineva isiksusega, kes on mu vaenlased number 1 ja 2. Olin valmis kõige hullemateks, kuid tundus, et nood mehed, kellega pidin küll tööle ja keda jälle vastu kutsuma... Ei miskit, tundus, et nende inimeste mõtetes on ainult teatud probleemid, kellel pudel ja kellel raha. Ja kui seda saab, siis on valmis ükskõik mida tegema. 
Mulle meenub üks halenaljakas lugu kliendiga, kes arvas, kui lehvitab raha mu nina ees olen valmis kasvõi selle saamiseks roomama. Kuid nii see polnud. Kui mul on töökoht, siis ma eelistan elada ja kulgeda rahulikumat rada mööda. Teha siis kui on aega ja olen ise valmis.
Tänasin Olavit, kelleta on meie maja alati soe ja õhtuks toit valmis. Ja ka loomad kombes ja mul pole vaja õhtul palju pingutada, kuid tean, et teatud kohustused on siiski vajalikud. Muidu muutume laiskadeks. Suurt ma teleka taga ei istu, põhilise info ammutan internetist nii palju kui mu nuppudega telo lubab.

II veebruar juba, täna on selline rahvakalendripüha, kus naised peaksid hommikul vara mäele päikesetõusu tervitama minema ja kooke sööma ning punast värvi jooki jooma ei pea olema vein võib olla ka punane mahl jne., et siis naised oleksid aastaringi punapõsised ja tervisest pakatavad toimekad perenaised... 
Nojah kuidas kulges mul, magasin õndsalt sügavat und päris hommikuste tundideni. Oma pooltundi veeretasin pojaga auto teemal vestlust ja peas keerles ikka päris palju lahtiseid küsimusi. Kuid poja kogemustest ning leidsime koos ühise lahenduse, kuid jah kõige raskem saab olema minul, kes peab natuke kohanema uue olukorraga, sest auto omamise mugavus on ära söönud teatud aktiivsuse, kuid nüüd pean äratama talvistes tingimustes ülesse oma optimistliku poole ja sportliku vormi. 
Nojah siiani olen tegelenud aeroobse treeninguga, kuid nüüd igapäevaselt ette võtta teatud distants maad ja ratas parkida tuttava maja juurde ja juba edasi hääletades. Ei oska antud lugu enam kommenteerida, ega halamine midagi juurde anna, lähtun oma vormist mis muud, aga see aasta jäävad mul võistlustel osalemised ära. 
Kui saaks laenata kellegilt mõneks ajaks autot, kuni mu uus auto kohale jõuab... Sõbrannalt seekord seda võimalust pole, kuna tema auto ainus peres sõidu kõlbulik ja teine pool sellega siis liiklemas.
Mõtetesse on pugenud leida Ramsule parem hoiukodu, kuna juba meil on olnud kolm korda kahe isase vahel kokkupõrked. Just kohtade pärast ja asi on naljast väga kaugel. Viimased lahingud on toimunud kui mind ennast kodus pole. Jube, siiani kummitab mind nähtus, milline nägi välja vana-vanaema käsi, kes läks lahutama purelevaid koeri pimedas kojas (küll aastate tagune lugu). Ojaa, olen keelanud oma lähedastel koertele külje pealt lähenemast. Pigem haarama taha poole kaugele ulatuvatest kehaosadest (jalgadest või sabast) ja ära tirima ning kasutama ikka füüsilist karistust. Mina kasutan Nordiku puhul selja peale keeramist, see muudab ta rahulikumaks ja inimesele alluvamaks. 
Ramsu puhul on tegu veel ebakindla koeraga, kes inimesele näitab oma metsikut poolt, mis tegelikult on natuke ettevaatlikuks tegev. Kogesin täna jälle söögi etteandmisel, ma lasin mõned päevad  vabalt sööma, nõudmata talt mingeid käskluste täitmist ja kohe oli tagasilöök märgatav. Ja täna lõriseti ja näidati hambaid. Ehmatasin ja imestasin, et mis toimub ja kui peaks veel selline asi korduma, pean siiski kaaluma, kas mitte ei ole parim koerale magama panek. Sellise koera parandamine ja ümberkasvatamine nõuab juba 100% teistmoodi asjale lähenemist. Sel juhul ei tohiks olla mul  teisi koeri, kuid ma oma teistest koertest ei soovi mingi hinna eest loobuda. Nad on mulle südamesse kasvanud, kuid hetkel tunnen piiratud  tööl käimise tõttu koeraga tegelemise osas. 

Mõelda vaid ja täna esimene veebruar. Kui eilse seisuga riigi poolt allkirjastati ära RB tuleku otsus. Kurvaks teeb, meie kandis karjäär süvenemine-laienemine ja teise karjääri tekkimise oht. Metsade maha võtmine... 
Ma ei tea, kas tõesti on raha ja materjalism mis tiivustab ärilistel mõtetel maa ja metsadega nii mõtlematult ringi käima. Olles kuulnud ainult ohkeid, sest riigi poolset abi ei ole kuskilt tulemas.
Mu hinges tuhiseb üks sõnum, pean edasi liikuma. Kuid hetkel üks takistus vaja jälle ületada. Ma ei saa aru, juba viis aastat järjepanu ikka jaanuari lõpp või veebruari algus jamamas mul auto. Eelmine nädal just mõtlesin, et kas saan selle aasta nii, et auto ei jamaks. Ja eelmise nädala laupäeval massin ka selle korraldas. Ja ikka paraja mõtlemise. Ühtepidi tänasin mõttes auto probleemi, sest kuna ühed kliendid, kes ratsamatkale pidid tulema jäid hiljaks ja seega pidid leppima platsil ratsutamisega. Ja ma sain rahulikult tööle keskenduda. 
Ja muidugi kõige kurvemaks hetkeks on see, et Testemona lahkub see nädal meie hobuste keskelt ja läheb oma perenaise juurde tagasi. 
Muidugi hinges on kurbus, kuid tema järglane jääb meile meenutama, Anete suurepäraseid võistlustulemusi. Aitäh Testu ja aitäh Merike-Gerda, et andsite mu tütrele võimaluse proovida suurepäraste omadustega trakeeni märaga spordis. Kuid tean, mis suund meil on.
Kuidas kulgeb Ramsuga (koeral on uus nimi, kuid siin blogis jätkan selle nimega). Hetkel pole proovinud täieliku vabaduse andmisega, hetkel kontrollitud tegevus. Ignoreerin jätkuvalt koeraga suhtlemist, ta ei väljenda hetkel soovi inimest aktsepteerida 100%. Kuid mõtisklen igapäevaselt, kuidas pidurdada koera hulkumist, kas tõesti pean hankima elektroonilise piirde või mitte. Teades-tundes nende linnukoerte füüsili ja hingelisi seisuseid, siis ma ei poolda elektrilist vahendit koolitajana. 
Teine teema, mis mind isaste koerte puhul väga häirib on nende ohjeldamatu sirtsutamine eriti elupuudele ja okaspuudele. Ja seega pean täna hankima prooviks spray, et koerte-kasside pissimise peletamiseks.

Alustasin hommikut kohvi ja aialindude toidulaua tegemiste jälgimisega. Mõtlesin, et nii kahju, et õiget talve pole ja igatsus põhjapoolse kliima järgi tundub kasvamas. Ja samas kirun, et miks ma hoopis reisi kuhugile lapimaale ei võtnud oleks saanud oma suusatamise isugi täis suusatada. Ja nüüd juba mitmeid aastaid nagunii vähe saanud suuski alla.
Mitu aastat selliselt olnud, kus vaevalt oma kilometraaži juba pea alla saamas, kui jokk ja võistlused jälle edasi lükatud.
Elu tiirleb nüüd ühe koera ümber, kuid kõik käib koolituse arengu mõttes. Nojah eile sain siis uue teema osaliseks. Mõtlesin lasen preemiaks natuke vabadust maitsma, et näha kuidas meie koolitus mõjub. Kuid jah, tutkit kogu meie töö jooksis liiva ehk siis koer näitas seekord veel ühte temas peituvat probleemi, egas miskit. Mõnda aega on meie käitumine ignoreerimine ja silmsideme vältimine. Ei mingeid positiivseid suhtlemisi ega võimaluste andmisi.
Suhtlen ja tegelen ainult enda omadega. Jagasin täna Ramsu ees head paremat käest nelja koera vahel. Üle eile toimus kahe isase koera vahel tõeline kaklus ja just toidu pärast nii, et kaelarihm puruks näriti. Kuna ta tuli meile viimasena, siis ma annan talle ka viimasena söögi ette. Ja panen kannatlikult istuma, enne kui kausist süüa luban näitan, et mina olen juht ja mul on söögile eesõigus. Muidugi kergelt urisedes väljendab minu hoiakute suhtes arvamust, kuid ma ei lase kõigutada. Eelistan koertega suheldes väärikat karjajuhi rolli. Kui lõriseb siis ütlen ,,fu" ja ei luba koheselt sööma asuda. Karjajuhina peab jääma mul siiski see õigus, et koer ei tohi kedagi puutuda ja veel vähem lõriseda, kui võtan talt kausi eest.
Kuna mu vet, kes pidi opi kastreerimiseks tegema, haigestus ja nii lükkus opp edasi. Loodan, et mingil määral seda pubeka ülbust maha tõmbab. Mu üks koer ei salli teda veel siiani, selleks on Ramsu enda lihane ema, kes hoiab distantsi ning karvad turris kerge urinaga oma hoiakutest teavitades eriti Ramsu liiga lähedale oma uudishimuga juhtub.
Natuke väsitav ennast jagada probleemse koera ja töö vahel ikka liiast juba. Kogu aeg valva ja jälgi, kui juba oli see aeg, kus nautisime olemasolevate koerte koostöövilju ja käimisi, siis parandada mõne koera probleem käitumist natuke väsitav.

Hommik algas tavapärase kohviringiga, õues kahvatu õrn päike, kuid mõnus miinuskraadides karge talvine. Meie kolmik viirubatsaanid ründasid kohe nümfide puuri, et sealt oma hommik eine pugutäitmiseks ammutada. Nii naljakas oli vaadata, kuidas nümfi paar puuri katusel sisserändajate einestamist pealt vaatasid. Kord ühele poole oma peakest kallutades ja teisele poole.
Pea nädal ja natuke üle on saanud Ramsu meil olekust. Panin juba soovi kuulutuse, on olnud huvilisi. Kuid jään teatud asjades kindlaks seekord. Üks soovis jälle oma isale, mul ei ole  usku enam, et üksik inimene aktiivse koeraga hakkama saab. Ja muidugi tütre jutust kumas siiski läbi teatud kogenematust linnukoerte osas. Ja see ei anna kindlustunnet, et koer saaks hea kodu.
Eelistatud on siiski juba pereinimesed ja teatud kogemused linnukoera võtmisel. Ja muidugi üks pere oma jutuga
Ramsu enam ei ulu ega haugu üleliia. Meie kannatlikkus on viinud sihile. Koer naudib, et temaga tegeldakse, mina käin jooksmas ja lapsed käivad. Aktiivsed koerad hoiavad vormis meid. Eile metsaringi järel tänasin Ramsut hea partneriks olemas olu eest. Nüüd juba naudib massaaži ja ei enam näksamisi. Mängulisemaks on muutunud, koer on tulnud välja stressist. Tunneme sellest rõõmu. Esimesed hommikud olid ikka jubedad kui koer haukus ja ulgus. Hea meel, et oleme suutnud koera välja tuua.
 

Kaunis teine päev, õrn päiksekuma hommikut saatmas.
Olles siis ennast ka kurssi viinud uue-tulevase kaevanduse maaala kaardiga. Päris suurele maa alale kavandatud. Suhtlesin selle talu peremehega, kellele esimesena saadeti teade. Tundub, et lootusetu teema. Ja ma ei teadnud, et kaevandus on vahepeal jälle omanikku vahetanud. Asi selle võrra tiba raskem asjade ajamisel.
Ma ise ei viitsi rabeleda, lasen nendel kellel aega rohkem. Ma nagunii rohkem rakkes.
Koeral Ramsu saab siis täna juba meil oleku aega nädala jagu. Mis ma oskan rääkida. Koer on rahulikumaks jäänud, tegeleme hommikuti kõige aktiivsemalt. Huvitav on see, koer ei haugu ja ei niuksu, kui mina lahkun tööle. Kuna teised koerad kobivad kõik oma asemetele magama. Nordik on lahe kehastus, igakord kui tööle lähen ilmub viimane vaatab unise näoga ja keerab otsa ringi, et ah sul vist omad tegemised. Lähen magama tagasi. Ja nii iga päev. Muidugi kontrollivad ka teised koerad mu kodust lahkumist.
Laupäeval, kui tegin enda koertele massaaži, tuli Ramsu ise, lükkas külje ette. Tegin siis talle, seekord ei enam mingit hirmu pilke üle õla, pigem naudingust õhkuv koerahing. Ja kui ma lõpetasin sooviti aga lisa. Nädala ajaga koer on rahulikumaks, koeralikumaks jne. Tüdrukud käisid koertega jooksmas, kuna Anete soovis väga katsetada Ramsu oskuseid jooksus.
Paljud on öelnud, et miks ma koera endale ei jäta. Ma tõesti ei soovi kahe isase pidamist, aga ma ei lükka koera ka eemale, et peaksin teda esemena. Tegelen, kuid oht koera poolt on  kiindumine.
Olen ise linnukoera fänn ja olles seega mitu probleemset koera ümber kasvatanud. Ja ei taha nendest koertest mingi hinna eest loobuda. Võtame Sassu, kes sõi praktiliselt ühe kuu jooksul 26 kana-kukke. Muidugi oli neid inimesi, kes veendunult ütlesid, et koer jääb murdma. Võtame Lara, kes oli halva peremehe poolt saanud tunda väärkohtlemist, kes ei julgenud pikka aega söögikausi juurde muidu tulla kui roomates. Enamus suvest elas ta meil aia taga, kuid ta ei jooksnud kuhugile. Kui ilmad kehvad, leidsin teda täku juures magamas. Muidugi Lara aitas kah ikka kanade arvu vähendamisele, kuid see ei pannud meil temast loobuma, kuigi vahepeal jah allaandmise mõtteid oli. Eriti, kui koer kartis kõige rohkem inimesi ja mina mõtlesin, kuidas ta talve küll üle elab, kui ta kardab inimest. Kuid siis tuli murrang, kui võtsime teda igale poole kaasa. Uurides erinevate jahimeeste kasvatus-koolitus taktikaid ning saanud juhiseid kuidas probleem koeraga ringi käia. Ja kui kõik raskused ületatud ja koera saanud veel tuppa, algas meil uus ajajärk. Soov hakata koertega veel rohkem midagi huvitavat tegema. Ja nii saigi Lara osavõtul päälinnas käidud koerus klubi korraldatud orienteerumisel osalemas.
Võtame jälle Nordiku, kelle suhtes peremees andis kaasa olulise info, mis vajavad koeras muutmist. Ja saime ka nendest jagu. Nordik oli ka üks kes murdis meil jälle kanu ja mitte ka vähe. Kuid nüüd võime jällegi rahus hingata, on see etapp meil seljataga. Ka isegi põõsas peituvad linnud ei paku enam huvi. Ja muidugi tuli Nordik Lara asemel, kes meil ootamatult ühel hommikul enam ei väljendanud eluvaimu, lebades oma vereloigus. Ja see on tänini nii hinges, kõige raskem ja valusam kaotus, kui kõik tundub sujuvat ja siis kaotad midagi olulist mis on toonud ellu palju muutusi.
Kuid jah kõik inimesed ei võta koera indiviiditi pigem mingi esemena. Ja seetõttu peabki kontrollima kellele koera loovutame, kas siis kutsikana või suure koerana. Ja olen võtnud seisukoha, et niisama kergelt Ramsut uude koju ei anna, kui olen kindel, et koer saab kindla kodu.  Ma ei taha kuulda hiljem, et koera on halvasti koheldud.

Millest alustada...
Eile sain teada, et peab jälle hakkama korjama allkirju, kaevanduse laienduse peatamiseks. Ühtuses peitub jõud, kuid kummalisi asju toimub nagunii üle eesti igas piirkonnas. Nojah, ühe kaevanduse tekkele seisime vastu nüüd jälle, kuid seekord siis juba puuraukude tegemisele vastu seisma. Jutud on ilusad... kuid oma blogis ei viitsi detailidele laskuda, eks nädala lõpus kuuleb rohkemat.
Kuidas edeneb Ramsuga, üritame leida mingit ajutegevust hommikuks, kui rahvas kooli, kes tööle läheb. Täna hommikul katsetasin suure kondiga, niikaua kui jätkub konti on okei, aga otsa saab, siis läheb laul sama soodu edasi.
Kuna täna hommikul oli seda koera nutulaulu vähem, kui eelmistel hommikutel, siis lasime koera vabalt toimetama preemiaks. Muidugi esmalt läks mu noorema tütre jälgi mööda metsa vahele. Võtsin aega, kui kauaks kaob. Üsna varsti tagasi, proovisin enda juurde kutsuda, kuid tulutult usaldamatust väljendav keha keel, näitas midagi mis teeb väheke mõtlikuks.
Ja kadus juba koer meil teises suunas ja nüüd kadus seekord 15 min. Mõtisklesin, kus ta võis käia? Koju naastes pelgas inimese lähedusse tulemast, lõpuks mingi kavala nipiga ta kätte saime. Tegin jälle massaaži, mind huvitab ta tagumine keha osa. Eest poolt taha poole liikudes õrnade pehmete liigutuste saatel jälgides sama aegselt koera ilmet. Olles jõudnud koera tagumise kintsulihase juurde kui koer ennast alla poole vajutas ja vaatas kahtlustava pilguga üle õla tagasi. Silmadest läigatas hirmu, õrnalt puudutasin kuni tagumise jala varvasteni ja tagasi ülesse laudja peale. Mõtisklen jällegi keha hoiaku üle, kuid eks koera keha keel räägib enda eest ise.
Koer näksas eile mind kahel korral, kui peale massaaži lõpetamist ühe sõrmega ta üle nina kahel korral tõmbasin... ehmatasin ise ja koer ka ehmatas.
Mainin seda, et tegemist saksa lühikarvalise ja iiri setteri segu koeraga, siis ütlen nii, et kes pole linnukoera kasvatanud, et kõige raskem periood on kasvatuse ajal 1-2 aastani, kus siis just tahetakse inimesega väga palju koos olla. Praktiliselt seda tõugu koerad klammerduvad inimese külge, kuid teadliku tarkusega  selles raskes kasvuperioodis, kui inimene jääb kannatlikuks ning leiutab ajutegevust, saab lõpuks asja. Töö on järjepidev ja mõõta saab ainult kuude ja päevadega, kuid ühel päeval käib kõks läbi ja koer ütleb, siin ma olen, kuulates sind mida ütled. 
Oleme elanud üle kõik need koerte ahastused, kui nad väga väga oleks tahtnud kooli või tööle kaasa tulla. Kas hiilides või salaja mida iganes, aga inimesena peame jääma kannatlikuks ja targaks, et koera lõplikult küpseks kaaslaseks kasvatada.

Täitsa uskumatu jaanuar, kui talvekuu, praktiliselt lumeolud puuduvad.
Kuidas koeraga, tundub, et teiste koerte eeskuju on nakkav, ööd mööduvad rahulikult. Kuid hommikuti on meil see teema, kui keegi kodunt lahkub tahab vägisi kaasa minna.
Esimene hommik meil ka seda juhtus, et poeg, kes pidi tööle minema, ei saanudki kaugele minna, kui juba koer edumaana pikalt ees kappas. Ühe korra ringi keerates koju jõudes koos koeraga, sain koera kätte, proovisin panna rahunemis asendisse, kuid jah ise olles tubases riietuses, näksati kuid mitte valusalt. Ehmatas veidi ja pääses seetõttu vabadusse ja seekord ikka jõudis pojale järgi,
Püüan tagasi minna oma linnukoerte kasvatuse juurde. Kui Pipi oli üle aasta, siis mingi periood nägime vaeva, et meil igat masti tegevustega kaasa ei tuleks. Kui me ta kinni panime, hakkas ikka tõeline kisa. Meenutades ühte koma teist, meenub kohe see, kui oli vaja talvisel ajal tuua teisest külast heinamaalt heinarulle hobustele. Jätsin koera koju, olles juba ühe heinarulli lahti saanud, kui koer oli heinamaal. Mulle see ei meeldinud, et koer nii omapäi ja omatahtmist saab. Pärast selgus, et abikaasal hakkas koerast hale, kes siis arvas, et ega ta enam kaasa mulle ei tule. Kõige hullem kasvuperiood on linnukatel 1-2 aastaseks saamise juures.
Ma pole küll uurinud, kas setteri omanikud on selliseid ealisi iseärasusi pidanud kogema.
JooksusõbraksRamses on super koer, rihmas käib hästi võrreldes Nordikuga (kuna Nordikuga saab käia koertekrossidel jooksmas, siis me peame seda loomulikuks, et natuke tirib). Kõige toredam lugu mis meil nüüd juhtus oli see, kuidas Nordik Ramsesega aset jagas. Lihtsalt vedas oma pesast välja ja nii leidsin kolmapäeva hommikul koos nad magamast. Lohutan kõiki, et sellise probleemi lahendamist üksi ei lahenda. Oleme jälle terve perega rakendamas koera suhtes parimat, hetkel anname selle võimaluse, et paraneks teadmine, et inimene on lahe, kellega koos on veel vahvam tegutseda. Ja muidugi eile õhtul olevat Ramses juba puupulga suhu võtnud ning pakkunud seda viskamiseks. Natuke võiks mängulisem olla, siis saaks lahendada lindude tagaajamise probleemi, aga ootame ära mis saab pärast kastreerimis opi. Hetkel ikka tegu noore puberteedieas isasega.
Nordik ajas ka meil linde taga, millega kaasnes ohjeldamatu haukumine, kuid pärast kastreerimist kadus see ja asemele tuli pulkade vedu ja otsimismaania. Ja olemegi sellega väga rahul, et koer muutus pärast operatsiooni hoopis teisemaks. Kuigi tütar natuke nurises, et näe, et tema koer on muutunud. Kui Keila Koerasõprade klubi korraldatud koertekrossil pidi tagasi hoidma, et mitte Nordil lasta lendavaid taldrikuid püüdma minna. Oleme pere keskel mõelnud, et kui lahti lasta, kui palju ta taldrikuid meile tooks ja kui palju ta jagaks võõrastega?

Elu teeb keerdkäike, samas kui uskuda, et kõik on hästi, siis mõni inimene võib teha midagi ootamatut. Samas teadmine, et edaspidi ei saa usaldada inimesi kergekäeliselt. Kui kellegil on kutsikad või muid loomi müügis või hoopis ära anda. Tuleb ikka lähtuda, et teha tausta kontroll. Mul pole probleemi, igas ilmakaares keegi tuttav, kust ammutada infot.
Nojah teemaks siis meilt võetud linnukoera miksi kutsikas. Ooo jaa kui kurjaks sain, kui leidsin kuulutuse, kus otsiti koerale uut kodu. Jäin piisavalt viisakaks ja võtsin siis omanikuga ühendust. Jaa lugejad, viimati suhtlesin tolle taaduga oktoobris koera suhtes. Kuidagi rääkimine oli ebalev jne. jne. jne.... Midagi selgemat vastust ei saanud. Ja nüüd uuel aastal siis jah, juba kolmandas kodus (hoikodu nime all). Pärast mingite probleemide korral pidi koer veel vahetama elukohta ja juba korterisse... Huvitav oleks tahtnud näha hüper aktiivse koera elu korteris.
Täna olen pere keskel arutanud, et esimene asi on, kastreerimine. Ja millised iseloomuprobleemid veel häirivaks teemaks on.
Kuna toomise järel oli ta väga stressis, mille tõttu said ka teised koerad stressi. Kõigil koertel olid turjakarvad püsti hoovis liikudes. Muidugi tema aktiivsus oli ikka eriline, kõige rohkem ajas ta linde taga. Kanu me täna ei riskinud välja lasta.
Ütlen ausalt mulle isased koerad ei meeldi, eriti kui neid on veel mitu. Eelistan siiski ühte enamuses emaseid koeri pidada.
Ramsesele plaanime ka teise nime panna ja muidugi kiibistatult ja lepinguga uude kodu saata. Enam ma poolikuid asju ei taha.

Juba 15 jaanuar, võib öelda, et pool kuud läbi. Ja ma pole siia saanud ühtegi rida kirjutada, kuigi võimalusi ja ainet oleks küll ja küll. 
Loomadega on okei, v.a. toajänku Tutt-Sabaga, kellel kasvaja väga aktiivseks muutunud. Olen uurinud siit ja sealt, tegu eaka toaküülikuga, kas opereerida või mitte, kuid tegu pahaloomulise kasvaja laadsega. Uhh vastik mõelda. Ja opereerida on suur risk, kuna küülikutel
Kindlasti on tekkinud teil küsimusi, kuidas mul papagoi pojaga lood. Kurvastusega nendin, et ema ühel hetkel loobus hoolitsemast ja leidsin poja surnuna. Ja ma ei suutnud kuidagi asjast üle olla ja seda ka sõnadesse panna. Lootus oli, et äkitselt seekord õnnestub, kuid jah ka haudumine toimis mõned päevad siis ka loobuti. Pean mõnede viirude kasvatajate käest tõdesid uurima. Kõigiks asjadeks ju pole kohe teadmisi antud ja ikka kust ammutada, kui kogenud praktiseerijate käest.
Sattusin nägema ühte koera kuulutust fb lehelt ning esimene asi, tundus mulle kuidagi tuttav koer pildil. Võtsin kohe ühendust, kellele teadsin koera kuuluvat kunagi. Kuid sain kurva teate osaliseks. Muidugi koeral hetkel asenduskodu, kus siis otsiti aktiivselt uut peret, kus ta saaks koerale väärilist elu elada. Tegemist siis Pipi ja Nordiku ühise lapsega, mis pea 1,5 aastat tagasi meilt viidud. Andsin sümboolse tasu eest (5.-) neli kutsikat ära. Kuid jah kui koera suhtes mingeid muid huvisid pole ja ketti otsa pannakse, pole see linnukoera koht. Linnukoer on inimesekoer, mitte eemale hoidmiseks. Paha on teemasse süüvida, kuid mis teha. Õnneks leidus inimene, kes kohe appi tõttas ja koera enda poole tõi. Kuid jah homme linna asja, siis toon koera ära enda poole. Mis edasi, eks näe. Praegu lugu lahtine.
 

Uue aasta viies päev käes.
-14 kirdetuul selline temperatuur oli meil täna hommikul kell 9.00. Üks inimene soovis ratsamatka, kuid keeldusin sellest täna. Kuna töökeskkonnas puutun igapäevaselt tuuletõmbega kokku, siis külmetada mitmel rindel ei sooviks. Teades oma füüsilisi iseärasusi, siis pärast tunni ajast matka pean ma vähemalt mõne tunni soojas saama olla. Kuna probleem jälle kaevus pumbaga, milles õhupadi jälle vajab uuendamist... miks need küll purunevad talvisel ajal?
Ratsamatk sellise temperatuuri juures jah, peab olema läbi mõeldud. Kuna tean, et juba 20 min pärast hakkavad varbad külmetama, kuna tegu on ikka metall jalustega ja tihti inimese ettevalmistus jahedamate temperatuuride juures 0.
Täna mu õe sünnipäev, kuid jah kahjuks töö tõttu ei pääse ma kuhugile. See nädal on mulle tulnud kaks töökoha pakkumist, millest olen loobunud. Kuid hetkel ühe kooliga tööleping, see on erialane. Mul ei ole midagi kaotada.
Olen proovinud mitmeid erinevaid ametikohti, et teada saada mida ma tegelikult soovin.
Tahan mõne kuu puhata eemale minna kõigest igapäeva töö tegemistest. Tegeleda kodus oma elu ja tegemiste arendamisega. Kodus jah mul veel teine töö mis ootab edasi arendamist, noored hobused koolitamist. Kuna vanust juba pea nendel loomadel neli aastat, kellel kolm. Piisav vanus, et neid edasi koolitada. Oleme teinud seda ka siiani, kuid vaikselt. Põhitöö on olnud käe kõrval või lihtsalt sadulat selga pannud, kuid selga ei ole veel jõudnud. Vaja on teha veel korde treeninguid.
Enne tahan loomaga kindla usalduse saavutada psühholoogiliselt. Ma ei poolda kiiret tööd, eelistan hobusega ja tema isiksusega tööd teha. ,,Ehitada" side loomaga nii, et mul endalgi oleks hea ratsutada. Minu jaoks peab olema hobune turvaline, mitte mingi masin vaid saavutama pikema koostööga inimesega turvalise sideme.  
Ja muidugi alustada lõpuks oma ratsaklubi moodustamisega, mida olen viimased kaks aastat mõelnud ja kaalunud. Arutlenud teiste samas valdkonnas pädevate inimestega.
Hetkel soov ainult edasi liikuda.

 

Õnneks oli mul aasta lõpp töö juurest vaba. Ja nii tähistasin aasta lõppus päris aktiivselt, küll koerte ja hobustega. Sai tehtud aasta lõpu ratsamatk kui ka rabamatka Marimetsa rabasse pimedas. Nii vahva ei mingit eksimist, kuna liiklemine toimus laudteel. Ainus kurb nüanss oli see, et rajast on ainult üks lõik kuni tornini ja sama tuldud teed peab ka tagasi tulema. Siis tabas mind paanika, kuna arvasin, et kaotasin hea lambi ära, pärast selgus, et autost ma kaasa ei võtnudki. Ja pärast mitme tunnist seiklust rabas. Olime ikka parajalt märjad ja siis edasi liikusime ema juurde, kes elab Niibi raba servas. Võtsime tema ja õe poja seltskonnas uue aasta vastu. Koju jõudsime uue aasta varasel tunnil 02.33. Käisime soovimas loomadelegi uue aasta soove ning kobisime ära vooditesse, kus siis teadupärast noh jah sügav kosutav seiklustest pakatavad unenägudesse sukeldusime.
Ega meil uue aasta 01.01.2017 aasta hommik kehvem polnud, seda et vähe magada saime. Pool päeva tegutsesime toas, muidugi vanem tütar toimetas loomad linnud õues, mina aga jälle tubaseid loomi. Selgus üllatustõde, et meie viirumamma Piku on saanud hakkama haudumisega. Ja ühe poja häälitsemine mesiniku mütsi all andis märku uue ilmakodaniku koorumisest. Oii millise häppi osaliseks me ikka saime. Ega linnud ise ka kehvemad oma emotsioonide väljendamisega polnud. Roheline viirupapa käis kõikidele kuulutamas, et tema ja ta naisel on ühine laps koorunud. Uurisin neti vahendusel, kuidas ma pean hooldama linnuemmet, et laps kasvaks ja saaks liigile omast toitu. Kuna emme haudub veel nelja muna. Eks näe ja loodame, lahe oleks, kui esimene pesakond näeks tõesti ilmavalgust ja kasvaksid suurteks lindudeks.
Me tõesti ei pööranud sellele tõigale tähelepanu, kunba eelmiste lindudega on meil juhtunud sellist asja, et millegi pärast mune pesast välja loopinud ja haudmisest mitte midagi välja tulnud. Siis lasime emaslinnul ise valikuid teha. Tundub, et selline valik on parim. Pesakohaks on siis mesinikukinnas, mu abikaasa tegeleb mesilastega, õnneks talvine aeg ja tal hetkel neid asju vaja pole. Piku saab rahus oma lastele kinkida turvalise pesitsemise koha. Lahe uus aasta üllatus, loodan, et lindudega läheb hästi.
Tegime jälle ratsamatka, aga seekord siis videviku tundidel. Ümbruskonnas nii 3-9 km raadiuses käis tõeline uue aasta paugutamine. Hobused ikka ehmatasid mitmeid kordi. Hea on pimedas märkamatult liikuda ja märgata uue aasta järgset olemist majades. Kas peetakse hämaratundi või hoopis on tegusateks taluinimesed.
HEAD UUT AASTAT blogi lugejad. Alustasin tänasega uuel aastal väga tegusalt.

Ja ongi aasta eelviimane päev. Väljas ilmaks lumetu, hall ilm. Kanad on õues, koeri pean mõned päevad kinni hoidma. Naabrimees tahab oma kanade ,,röövli" kinni püüda. Ja metsa minekus peame arvestama teise teekonnaga.
Kui lund siiani saanud ainult nuusutamiseks ning talvemõnude nautmisest ainult pilte näha. Ja hinges unistused, et tahaks põhja kolida (seal lumi maas).
Kui vaadata koduseid loomi ja nende tegemisi, siis neil savi kas lumi on või mitte. Hobustele oleks küll vaja lund, sest kui nii edasi veel porine aeg kestab, pean võtma kasutusele metsakarjamaad, kus pinnaseks sammal ja pikemas perspektiivis süüakse viimane ajaviiteks  ära.
Huvitavaks juba see, et Kuremaal varastati silorulle. Ja jagati ning otsitakse kes võisid tegevust pealt näha, kui peale laaditi. Ja muidugi hoiatus, et silm peal ka kellel söödad põldude servas on. Käisin minagi eile kontrollimas oma söödarullide arvu. Mul õnneks alles, muidugi küll metsade keskel, aga mine sa võta kinni. Meie kandis veel Farmeri söödavarud põldude servas. On ka inimesi, kes ei tee vahet, kas tegu on põhurullide või heinarullidega.
Oh jah, muidugi varguseid pannakse enam toime, kui õues pori ja muda. Ja ööd pimedad kui kotis.

Järgime aasta ju punasetulekuke aasta. Meie Petka peab valvet ja naudib kasuisa rolli.

Merisiga Valgekesele saab näidata, mis õues toimub, kuid tema emotsioonid jäävad tagasihoidlikuks. Pigem sules oleks inimese lähedusse jääb turvaliseks ning sinna õue ei tõmba ükski närv.

Olgugi, et mul selja taga 6 päevane töönädal ei kahandanud see võimalust osalemaks 24.12 toimuval pere jõulupeol.
Pärast tööd sauna, kus teatud meditatsiooni ning rituaalsed tegevused suunanud oma keha olemuse parendamisele. Oo jaa, pärast sauna päris hea tunne ja peolauast ühte teist smeken guud tehtud kahe pere jõuluroogade katsetusi proovitud. Ehmatus mulle, kui pidin minema jõuluvana kotis peituvate kingituste järele. Esinesin mitmete jõululauludega ja süntekal saatis meheõde, kel muusikaõpetaja kutse ja muidugi töökoht koolis algklasside muusikaõpetajana.
Öösel peale ühte koju jõudes jagasin ühte koma teist head paremat lemmikutele v.a. närilistele. Vabandasin ette taha, piinlikust tundes, et nemad üldse ära unustasin. Ja värske kapsa poest ostmata unustasin, kuid täna ma sellepärast teekonda poodi ette ei võtnud.
Eilne päev kulges nii, et palju sain jõulu tervitusi koos soojade soovidega ja üldse on see nädal olnud imede nädal. Kohtunud selliste inimestega, kelle teekond mitme mere ja maa taha viinud on. Kohtumine imeliselt soe ja armas olnud. Tegemist siis ühe noore inimesega, kes meil aastaid ratsutamas käinud ja nüüdseks siis elupaik Austraalia. Kuid fb kõik võimas vahendab üksteise tegemisi nii et me ei jää kellegi elust osa saamata.
Muidugi meie talu fännid, kes jätkuvalt lemmikutele ehk koertele kõike head ja paremat saadeti, siis selle öösel ära jagasin. Imetlesin Sassut, kes magas nii sügavalt, kui teda kostitasin mõnusa rasvase suutäiega. Soovisib Sassule eraldi oma jõulusoovi. Kuid kõige imelisem kingitus oli mul, kuus tennisepalli, korraldasin koertega viskamise mängu, korda mööda Pipi ja Sassuga. Pipi on üllatuskoer, kes on ära õppinud, et nii lahe on mängida palliga ja tuua seda peremehele. Ja leiutada koertele igat masti vigureid, et viimast veel kätte saada.
Tänane päev kulges mul loomade lindude toimetamisega. Sain teada, et kanade teravili otsakorral ja pean lähimal ajal juurde hankima, eks suuremas koguses. Tundub, et 50 kg jääb siiski meie sulelistele väheks. Peab seda olema rohkem. Pean täna veel suhtlema vilja müüjaga. See kelle käest ma viimati ostsin jättis mulle ebakindla müüja mulje. Eelistan siiski, et mul edaspidi kohe saada oleks.
Tänane päev on olnud üks ütlemata lahe päev, sain puhata ja kirjutada oma artikkel valmis...
Yess...

 

Ja ongi jõululaupäev käes, täiesti uskumatu. Kuhu kaob aeg. Telliti artikkel ja pean 1 jaanuariks valmis saama. Teen seda... millest kirjutan ütlen kui artikkel valmis.
Tänane hommik algas tuule ja vihmaga, nojah alates, kui silmad lahti tegin.
Pole aega saanud uurida interneti vahendusel, kui kaugel või hull on linnugripiga. Mõtisklen miks on nii palju neid loom-linnu nakkuslikke haiguspuhanguid aastate lõikes tihenenud?
Kas tehakse tahtlikult või hoopis on kliima muutus tagamaaks või liiga tihe loomade asustus või hoopis muutunud riigikord veterinaarsete taudipuhangute korral. Meenub mulle nõuka ajast, kuidas loodi igasse võimalikku kohta (maakonna piiridele, farmi sissepääsudele jne., koolidesse, kauplustesse jne.) desomatid ja range kontroll liikumisel. Mäletan oma vanaisaga kaasas käies, kuidas kontrolliti sõidueesmärke ja sihtkohta liikumise suunda.
Miks nüüd ei toimi sellised asjad, lihtsalt riigikord ja huvitatus madal seisus. Keegi võiks ju ikka huvi tunda ning kindlaid sihte hoida, kuid jah aktuaalseks sai pagulasteema, mille tõttu tean. Kus jälle vassitakse ühe kuulsa maja renoveerimisel, kunagi nõuka ajal tuntuks saanud Kuusiku katsemajandi nimetuse all. Kus toimusid mitmete uute kultuuride aretamised ja muidugi ilmajaama teenuseid pakkuv tugijaam Rapla maakonnas (nõuka ajal oli Rapla rajoon).
Olgugi, et hoone ise on siiski osalt meenutav mõisahoone... Kuid jah kumb siis sellest tuleb kas hooldekeskus (kuigi uus Rapla hooldekeskus pidi teatavasti valla otsuse järgi Alu teele Haigla kinnistule). Ja muidugi on see otsus kindlalt kinnitatud. ... või pagulaskeskus..? mõelge mis meil saladuskatte all toimub?
 

Ja ongi selja taha jäänud neljas advent, olgugi, et eile. Nojah põdesin eile väheke, muidugi und jagus tervel perel ikka päris mitmeks tunniks. Kuna teine pool agiteeriva hoiakuga jälle kogudusse proovis meelitada, siis jah ikka kodus olemine sai ülekaaluks. Kuna 6 päeva iga päev väljas olla ei ole tahtmist enam kuhugile liigutada. Muidugi ravisin kohutavat peavalu, mehed juba teab mitmendat päeva nokitsesid ühe toa kallal. Tegevusega jõutud sinna maale, kus kanti lakki peale. Öösel hajuv lakilõhn aga peavalu tekitas. Hommikul jah enesetunne päris paha, kuid köömne tee abil suutsin enese kombesse saada.
Tegelesin loomadega ja nautisin kõiki tegevusi kodus. Kuid õhtul tekkis soov enne päris pimedaks minekut korra Kullamaal ära käia, panna lähedastele hauaküünlad. Seekord läks mu lähedaste haudade leidmine pimedas päris kiiresti. Kohale jõudsin juba pilkases pimeduses, mis mind üllatas, et Kullamaa kirikule on lisatud välis interjööri esile tõstmiseks välisvalgustus. Ja muidugi tekitas õdusa olemise. Ja muidugi omaksete haudadele süüdatud küünlad jah teatud õrna kuma surnuaiale. Nagu väikse valgusmajakad... kelle või mille jaoks.
Esmane visiit sai ettevõetud vanaisa-vanaema kalmule. Pärast vana-vanaema kalmule. Kahes erinevas kohas. Lõpuks liikusin lihtsalt vaikselt mõtlesin ja meenutasin vanadest aegadest, võtan tagasi lapsepõlve aegadesse, kuidas sai vana-vanematega Kullamaa surnuaial käidud. Lisaks kiikasin värsketele haudadele, kui vana või noore inimesega tegu, kes puhkamas värske kääpa all, millel värsked pärjad-lilled. Püüdsin meenutada miskit vanaisa vestlusest jagatud inimnimesid, kas on tuttav või mitte. Külastasin ka vanaisa ema ja vanaisa õe haudu...
Minevikust ikka palju, tagasi teele ei asunud enam mitte Koluvere kaudu, vaid valisin sellised kohad nagu Silla (vanaisa õppis oma lapsepõlves selles koolis, kunagi viis enne Saaremaale sõitu mind seda kooli vaatama, rääkides oma koolipoisi lugusid).
Vana Vigala, Kivi Vigala, Päärdu, Velise, Valgu... viskasin mööda minnes pilgu Võerahansu puhkemajade kompleksi majadele. Ei ühtegi valgust ja ühtegi tegevust mis viitas turistide viibimist või tähistamist mingil moel kollektiivi jõule.
Tee peal mõlgutasin omi mõtteid, et mida ma edasi tahaksin teha, ahjaa päeva nael. Kohtusin ammu igatsetud ja armastatud inimesega. Kahju, et see nii mööda minnes lühikeseks jäid, kuid olulised soovid ja mõtted siiski omavahel jagatud said. Olin ülimalt õnnelik, et üks jõuluime jälle sündis. Ja seda enam tekkis usk, et ka minul seisab ees uued muudatused. Kuigi soovitud ja kanditeeritud töökohta ei saanud, ei tähenda, et mu ees uksed suletuks jäävad. Olen laste keskis arupidanud, tegin uue kandideerimise. Küll ka mulle koidab sobiv töökoht, mis annab võimalust rakendada ellu oma õpituid teadmisi.
 

Mu väiksed pätid viirud on vallutusretkega jõudnud nümfide puuri. Ja kuidas nad neid lubjakive puuri seina küljest. Nümfkakaduud võtavad asja väga rahulikult ja muidugi üllatunud nägudega. Jälgides igat nende liigutust. Muidugi teine hea liigutus on see, kui nümfid kutsuvad viirusid lennukruiisile. Kõige pealt istutakse puuri katusel ja lehvitatakse tiibu ning tehakse kükkisteid mis väljendavad lendu tõusmist. Ja lõpuks tiheda sellise kükitamise tagajärjel ka lendu tõusnud. Tõuseb toas ikka tõeline lennumaraton, mis võrdub juba lindude hommikvõimlemisega. Kuid see kestab lühiajaliselt ja varsti istuvad kõik sulelised tavapärasel mugaval kohal.
Katsetasin täna kehtestavat keha keelt koerte peal. Käisin hobuseid vaatamas ning vaatasin koju toodud silorullid üle. Koertele mainisin, et nemad karjamaale kaasa ei tule ja nii see ka jäi. Muidugi Nordik kibeles ikka, kuid kontrollis kaudselt küüni tagant siiski piiludes. Sügasin ja patsutasin, Hertale tegin massaaži nina peale (selline massaaž tekitab hobuses unisuse, lõpuks paneb veel silmad ka kinni).
Vaatasin hobuste kabjad ja muud kehaosad üle. Peab kontrollima ju, vaatasin Testu teki olukorra ning katsusin ka teki alust, kuidas soojaga on. Siiani on tekk okei. Eelmise tekiga selline teema, juba vooder esimestel päevadel rebenes, mida oli vaja õmmelda. Muidugi võib vahel mõni firma toode ei olegi nii kvaliteetne. Jutt oli kena kui toda tekki soetasin, kuid praegune tekk oli hinna ja kvaliteedi suhtes mulle sobiv. Siiani on see tekk täiesti ok.
Hobused üle vaadanud ning nendega suhelnud.
Võtsin metsamineku koertega ette, aga tekitasin olukorra, kus mina siiski juhirollis.
Nojah Sass ja Sofi erutusid ja olid nii valmis metsa minekuks, et nende haukumine ületas igasugused detsibellid. Ja selle tõttu ärkasid ka teised pereliikmed. Üritasin mis ma üritasin, haukumist ma vähendada ei suutnud. Tegin nendele väikse jänesehaagid, oo jaa. Nii kui koerad mu silmist kadusid jooksin kähku teises suunas ja varsti tormas mu neljaliikmeline karvaste armee must mööda teises suunas. Oo jaa, tegin uue jänesehaagi taas võtsin uue suuna. Ja kui koerad märkasid, et ma jälle kadunud, tormasid muidugi mind otsima. Tegelikult neile meeldib, kui inimene midagi uut leiutab. Jalutuskäigud ei tohi ühekülgseks vaid nendele tuleb kogu aeg ajutööd anda.
 

Alustada hommikut kohvitassi lastega. Sai vesteldud pojaga tööde lainetel. Hetkel tööpakkumine okei. Saab kogemusi ning vaba aega normaalselt rakendada. Unistab ju lubade taotlemisest. Järgmine aasta veel oma autost. Lastel on üllad unistused ja hämmastav, et iseseisvad otsustusvõimelised. Hea uhke tunne.
Mul pole selliseid probleeme esinenud oma lastega, millega olen pidanud viimastel aastatel palju kokku puutuma võõraste lasetga.
Kurb tõdemus, tean eksisteerivad trennid, huviala ringid, kus leidub huvitavaid tegevusi erinevas vanuses, aga miks noored sinna ei jõua. Probleem seisneb vanemate vähesest huvist, mida peaks tema laps vabal ajal tegema. Vanemad on isoleeritud tööga ja koduse elu vastu on väike huvi.
Kas keegi on huvi tundnud miks tekivad kurjategijad? Tegelikult väga paljuski on süüdi vanemate vähene huvi, mida teeb tema võsuke vabal ajal. Ja vanemate moraalne ning füüsiline toetus lastele igas vanuses. Milline peab olema vanema ja lapse vaheline usaldus, see peab olema kogu aeg. Kui usaldus ära kaob.
Olen töötanud vallas noortetoa juhina ja kokku puutunud erinevad vanuses teismelistega ning nende probleemidega. Mulle on noored isiklikult avaldanud palju peres valitsevatest probleemidest.
Ja kui ma toon võrdluseks noori, kes kauplustes käivad lihtsalt nutimobiilis istumas ning sihvkasid söömas ja poepõrandat risustamas. On ammu ilma tekkinud küsimus, kus on vanemate silmad? Miks tüdrukud löövad aega surnuks lihtsalt poiste kambas ringi joostes ja tekitades pahandusi? Miks...? miks...? miks...?
Mis ajendas täna selliselt kirjutama... Eelmine nädal kohtusin kahe inimesega, kes tulid ja astusid ligi ja tegid lolli nalja. Ühele inimesele tuletasin tema laenatud võlga (tean kui paljudelt laenanud ning tean mis tol korral juhtus). Kui palju on nende emade lapsed korduvalt vargustega vahele jäänud. Pahandasin ning vastasin väärika tõdemusega, mida arvan tema üle pakutud naljast. Tahtmine oli kohe politseisse ilma igasuguse naljata saata.