Soffar      

Meie maja uued linnud.

                                                               Kari sügispäikest nautimas    

                            Ma ei tea mis nimega see linnuke nüüd küll oli, kas Leila või Laila.

Minna laulma või mitte, vahel on raske neid otsuseid kaalukamalt teoks teha. Mulle meeldib laulmine, aga ei meeldi laulmise lõpus pidude pidamine.. Kõik jääb ju hilisele kellaajale...Muidu seltskonnas meeldib olla, kuid jah kõik tekitab kõhklemise-mõtlemise-kaalumise variandiga...

Olen käinud ka koera koolitamas, eelkõige ikka Nordikut. Kutsuti reserpäästerühmaga liituma, et saada veel lisakoolitust koerale ja endale. Mõtlen tõsiselt, et liituda selle rühmaga. Saada üheks otsingukoera tiimiga. Olla valmis aitamaks oma kogemustega maastiku otsingul kaduma läinud inimesele.
Mõtted liiguvad, nümfid ja viirud lepivad ideaalselt, merisead teevad mulle tantsulisi-laulisi etteasteid. Jänksid kulgevad oma elu-olus nii nagu neile sobib. Hobused naudivad sügisesi ilmu ning kehvade ilmade-oludega ka sees olemist. Kõige ägedam on hõigata kopliväravas ...Hopsid tulgeee kojuuu.... Ja ühel hetkel kostubki kabjamüdin ja kõik 14 kabjalist suured-väiksed-noored-vanad sisse kablutamas. Muusika minu kõrvadele...
Olles viimastel päevadel jaganud oma tubaseid elamusi lindude-loomade kõrval. Olen kuulnud ainult negatiivset tagasi sidet. Kurb tunne, minu jaoks on nad pereliikmed ja ma ei kujuta ette, et neid ei oleks ja vaikus elaks majas. Ma ei kannata vaikust, vaid naudin loodust enda ümber.

Veel üks lugu, 10 aastat tagasi, kõik sai alguse naabrionu surmaga. Kuu jääb samaks, novembrikuu. Ise mõtlen, et uskumatu, kuidas küll aeg kihutab. Olles ise 2005 aasta septembris alustanud kohalikus vallas noortetoa juhina. Oli see töökoht mõneti huvipakkuv ja raske, kui septembris töökohal alustasin. Ei teadnud, mis mind kahe kuu pärast ootab.
Novembrikuu esimese nädala lõpu laupäeva õhtul kell 21.30 peatus must volksvagen passat meie talu väravas. Välja astus minu jaoks võõras tundmatu mees, kes tutvustas ennast ning teatas kurva teate, et naabrionu Kalju lahkunud. Seda sõnumit kuuldes jäin sõnatuks ja esimese hooga ei osanud isegi sugulasele kaastunnet avaldada... esiteks valdas kohmetus, ehmatus ning teadmata, kuidas ma peaksin kaastunnet avaldama. Ja kas mul on sobilik avaldada... nii palju küsimusi korraga peas pöörlemas. Kuulasin Kalju sugulase veel mõned murekohad ära. Selgus, et lehm oli õue jäänud ja koer majas. Mis neist saab, pakkudes mulle lehmavõtmist jne. Ja koera samamoodi. Mainisin, et ma ei oska kohe midagi kosta, et pean asja üle aru pidama.
Öö möödas oli järgmise päeva hommik ju isadepäev, olin oma abikaasale miskit küpsetanud. Ja tähistasime kodus vaikselt pere keskel. Pärast pidusöömingut läksin siis naabrionu lehma lauta panema ning koerale süüa andma. Mulle jäeti maja võti,  koha kust leian ning saan sisse minna.
Lehma lauta saanud, koerale söögi pannud, kiirustasin koju, sest tuli mulgi naasta töökohustusi täitma.
Suhtlesin uuel nädalal sugulasega, et mida arvan lehmast ja mida koerast. Lehm läks lihakombinaati ja koer veel jäi. Kuna koerale algatati uue kodu otsinguid. Kuid ümbruskonnas ja sugulased keeldusid koera omale võtmast. Siis lähedase otsus oli karm ning mõistetav, et koer peab jääma elama. Muidugi oli lisanud mulle üks lisakohustus, võtsin selle vabatahtlikult. Mõtlesin aitan nii palju, kui saan. Sinnamaani, kui matused selja taha sai ning naabrionu kirikuõpetaja pühaliku kõne saatel  surnuaeda mulda maetud sai. Pärast peielauda tahtis sugulane mulle tehtud töö eest midagi tasuda. Kuid mul polnud aega ja ütlesin konkreetselt, et ma ei taha midagi. Ja lahkusin naabritega Kalfidega. Ja praktiliselt iga päev kaks korda päevas käisin koera toimetamas.
Vahepeal tekkisid väiksed lahkhelid ning arusaamatused just koera tasandil. Tõmbusin eemale ja läks vist paar päeva, kui onkel ise helistas ja küsis, et kas ma tean, et selles ja selles kapis on toiduaineid koerale midagi teha. Küsisin, et kas koer on alles veel... mainiti jah, et on ja tema arvas, et mina olen kindlasti käinud... Ehh, aga kui mulle öeldakse arusaamatult ja pahase meelega mõtteid, siis mida ma pean tegema. Ohkasin läksin jälle koera toimetama, kes majas üksi. Lasin nüüd koera toa peale lahti, kes praktiliselt keeldus söömas peale oma peremehe surma. Praktiliselt oli koer stressis ja kontakteerumis võimeta. Alustasin tegevust sellega, et koer oli vaja tuua stressist välja. Oma koju võtta ei tahtnud, koeral olid kirbud ja samas tegu aktiivse isaskoeraga, kellel mõned käitumishäired.  Mul endal kaks emast kollit ja väiksed lapsed. Eelistasin tegeleda koeraga tema enda koduses miljöös. Kaks nädalat eksisteeris olukord stabiilsena 1:0 koera kasuks. Tundsin, et ei suuda kuidagi koera leina murda mitte millegagi... Iga kord kui läksin süüa viima, puges oma peremehe tuppa, kust alustas minu suunas rünnakuid. Istusin köögis ja murdsin pead, et mida veel pean tegema, et koera võluda. Olles lootuse koera suhtes kaotanud, tegi koer üks päev minu jaoks üllatuse ehk siis toodud söök söödi ühe hoobiga ja vaadati, et kas annan veel lisa. Tundus, et koer sai aru, et mida ma tegelikult kavatsesin. Ühel hetkel, kui olin järjekordselt teist söötmas, haarasin teise sülle. Olin mõelnud teraapilise plaani tema jaoks välja. Süllevõetuna hakkas ta mind purema, lasin tal seda teha, kuni väsis. Ma ei teinud numbrit ega pahandanud temaga. Ja pärast esimest puremist maha lasknud tormas ta jälle oma peremehe tuppa, alustas ta minu suunas rünnakuid. Mainisin, et ründa-ründa. Iga rünnak lõppes tema poolse puremisega. Iga puremise korraga tajusin koera sisemistes pingetes langust. Ja ühel hetkel, kui koer viimast korda mind purema hakkas ja selle lõpetas jäi ta korraga minu ette seisma ning andes märku, et ta alistub mulle. Olin tema keha keelest sõnatu ja sellest hetkest hakkas minu ja koera vahel tekkima suhtlemis-side.
Kõike seda siia kirja pannes tol korral koera aidates stressist välja tuua, üsna mitmed inimesed külast, mainisid, et onupoeg võiks ju koera magama panna. Mõned korrad proovisin seda mõtet serveerida, kuid too sugulane jäi endale kindlaks. Mis siis ikka, mulle oli see üle pika aja jällegi väljakutse ning tõi välja mu tugevad küljed ja õppisin midagi uut ja tänu sellele koerale leidsin endale uue toreda naabri kellest ma ei loobu mitte mingi hinna eest.
Koera teemal jätkates, uue kodu otsingutesse kaasasin Eestis telesaadetest ,,Sõber koer" tuntud Jaan Rõõmusaare. Mitmeid kordi temaga suhelnud, hakkas miskit nagu selgima, kuid midagi kindlat ka ei selgunud. Tegin veel ühe pingutava sammu, panin ,,Kuldsesse Börssi" kuulutuse koos pildiga, et koer otsib uut kodu.
Esimene helistaja koerale oli kes kohe pildi järgi pani koera kinni, nende südamesse oli tekkinud soov talle kodu pakkuda. Ja kui nad siis nädala lõpus koera vaatama tulid. Olin liigutatud esimesest silmapilgust, koer kes polnud oma eluaja sules käinud. Puges lausa suure nutuga nende sülle, olin sügavalt liigutatud sellest pildist. Mainisin, et koer ei ole rihma otsas käinud, et koolitan koera veel rihma otsas käima ja selleks kulus kõigest nädala jagu päevi. Mainin miks sellel perel tekkis koera Tipaga side oli sügav lein, kuna kaks kuud tagasi kaotasid oma perelemmiku, kes sarnases minu praeguse loo Tipaga. Ja see oligi põhjus, mis tekitas väga liigutava hetke, kuidas koer selle perenaise ja peremehe sülle kordamööda puges. Lahe oli see, kuidas Tipa õppis nädala ajaga rihmas käima oli ka vahva. Iga kord rihma otsa kinnitamiseks oli vaja koera veenda, et see on selleks, et tema viib pererahvast jalutama, et need tema juurest ära ei kaoks. Ja nii saigi, et juba neljas päev tuli juba suure rõõmuga rihma otsa. ....
Mis sellest koerast hiljem sai, mainin, et kaks aastat tagasi oma suure ego tõttu tahtis peremehele tõestada, et tema on suur ja võimas ning on võimeline kaukaaslasega rinda pistma. Kuid see oli ebavõrdne võitlus, kus siis kaotajaks jäi Tipa ning kaks aastat tagasi siis pere mulle sellest kurvast lõpust ka teada andsid. Iga aasta nad andsid mulle teada, kuidas koeral läheb. Nii jaanipäeva, kui jõulude ajal.... Mõnes mõttes kurb lugu, et koer ei saanud väärikalt oma elu lõpuni elada.
   Veel jätkuks... Muidugi oli veel neli huvilist, kes kuulutusele reageerisid, kuid kaks käisid koha peal ei meeldinud need inimesed ei mulle ega koerale... Ja nii jäigi, et esimene pere, kes koera kohe kinni pani need ka ta endale said.
Koer koolitatud rihmas käima tuli pere ja viisid ta uude koju....
Ja mis edasi saama hakkas läks juba asi kriminaalsemaks... Muidugi koera majas hoidmise ajal, pidasin parimaks, et sugulast teavitada, et siis oluliselt väärtusliku ajalooga mööbel ära viia. Kuid nendele vihjetele ei reageeritud, kuid hasardist ning vist ka kangekaelsus hoidis mind sellel majal salaja silma peal hoidmas. Tegin ebareeglipäraseid reide maja juurde ja nii ükskord tabasin samal ajal, kui ma järjekordset ringkäiku tegemas olin kolme meest majja tungimas. Pidasin neid kaks tundi majas kinni... kuid mida ei tulnud oli politsei. Politsei poolt selline küsimus, et kas panin poisid kinni ja ega ma ka vastust võlgu jätnud ,,tohoh, kas mul peab olema kartser ratastel järgi" mis sisaldas pettumust, teadmatust ning muutes mu olukorra ebakindlaks. Pärast konstaabliga vestlust tekkis väike vimka tunne, et hoian mehi paar tundi kinni ja siis kamandan välja...Millega ma neid üllatasin ... Korraldasin jõulu jumalateenistuse, et  ma neile  eluks ajaks meelde jääks. Ise olin oma tulemus-tööga väga rahul. Kamandasin veel mehed majast välja, küsides igaks juhuks nimed, kuid mille suhtes nad valetasid. Imestasin, et mehed alistusid vaikselt, keegi ei sõimanud siiani küsin, et miks...?  Ise pidin minema kooli Lipale lapse jõulupeole.
Hiljem küla pealt kuulsin, et tol korral oli lausa maja juures olnud neli meest, kõige noorim neist siis 15 aastane pesamuna... Ja üks mees redutas põõsas, kes siis oli jalga lasknud, kui ma mehi kinni pidasin.
Nädal enne jõule s.o. siis kolmapäeva õhtune aeg, kui kell oli 17.00 saamas. Küsis kohaliku raamatukogu juhataja, et ega ma Treilman, Tiitust näinud pole, tal olevat aeg  kinni pandud arvutisse. Ja mul käis ajudest korraga klõps läbi, täna on see õhtu, kus varastatakse see maja tühjaks... Kui mu tööpäev õhtul läbi hakkas saama kella 21 paiku. Kaalusin kas lähen pikemat teed koju või liiklen lühemat distantsi mööda. Kuid korraga käis peast läbi, et mis ma siis teen, kui metsateel on pätid. Ja nii otsustavaks saigi lühem tee läbi metsa. ... Ja õieti tegin...
Järgmine päev maja juurde visiteerima minnes, juba eemalt leidsin võõraid jalajälgi suures mõõdus pikemat kasvu meesterahvale kuuluvat (vähemalt oletasin leitud jälje järgi). Läksin majale nii palju lähedale, kui mu sisetunne lubas. Helistasin politseisse, kust siis küsiti, et miks ma ei sekkunud , küsisin ,, mina kes ma naisterahvas, veel rattaga olen, pean pidama kinni külmrelvadega relvastatud 6 meest," avaldasin omapoolse arvamuse. Ja leppisime kokku, et saame uuesti kokku, kui politsei uurijad koha peal.
Olin löödud omaniku leige suhtumise ees, politsei kuulmatus ning toetamatus leida tuge raskema kuriteo avastamisel või sekkumisel varaste tabamiseks... Mul tekkis usaldamatus ja raske tunne, rääkimaks majaomaniku endale, et mis siis eelmise päeva õhtul kella 21 paiku toime pandi. Mainisin uurijatele, et ma ei julge rääkida omanikule endale. Tunne oli väga raske juba lõhutuid uksi nähes ja maja sisemusest rääkimata, hoidsin ennast tagasi šokki langemast.
Mainin veel seda, et sain selle majavaral silma peal hoidmise eest veel korralikke peapesusid nii vallavanemalt, kui sotstöötajalt ja valda teenindava politseikonstaablilt... jäin endaks ja pool pahurana ka õigustasin enda tegu. Mainides ülal loetletud ametioskustega inimestele, et kui teie majja sisse murtakse, lähen kauges kaares mööda ja ei pööra tähelepanu.
Järgmine nädal algatati mingi juurdlus, kuhu siis mind mitmel korral politsei autoga kodunt kohale veeti. Mõneks ajaks mõned mehed trellide taha pandi, kui kauaks ei tea ja polnud asjasse nagu suurt huvi panustanud. Kuid aastaid hiljem jälle ühe majja sissetungijaga jälle taas kohtumine, küll kaudne, aga siiski ... miks see nii on ...
 

Olen mõtetes lähedastega, kes lahkunud. Ja muidugi meenub teise novembriga ikka ja jälle vanaisa. Kes on, oli ja jääb ikka mu elu suurimaks alustalaks, kellest ikka ja jälle vahel puudust tunnen. Vahel, kui tunnen raskusi, mõtlen jälle, et millist nõu oleks andnud vanaisa. Temaga jagatud mõtted olid äärmiselt edasi viivad ning alati leidus mingi iva edasi minekuks.
Meenutuseks toon ühe aastate taguse seiga, vanaisa oli alati abivalmis...
Olin 1992 novembris koolist koju jõudnud ning kell tiksus juba keskköö tundi. Enamus perest istus teleka taga, kus siis üks film jooksis. Korra vanaisa tõusis ja lahkus õue, kuid tuppa naases juba ämbriga ning täitis pliidil oleva kuuma veega ja jalutas õue. Olles märganud vanaisa sõnatud tegevust, läksin õue vaatama miks vanaisa ämbriga jalutab. Küsimuse peale, et mida teed, pööras vanaisa korraks pilgu Eestleo talu suunas ning ütles, et läheb appi, et tuletõrje autod on kinni põllule sõitnud. Pilgu keeranud Eestleo talu suunas ja suurt tulekuma ning lähedale jäävaid sinisevilkurite vilkumise kuma silma paistis. Mõistsin napisõnalist tegevust-käitumist sõnatult. Ja käivitanud suurema linttraktori ning öösse kaduski. Ainus mida kuulda oli traktori müra, tule praksumist ja tuletõrje autode sireene.  
Ma ise ei suutnud tuppa tagasi minna, olin kaasaelaja, lootes, et miskit suudetakse päästa.
Ainult üks päästeauto komando oli teadlik õigest teest ja jõudsid sündmuspaigale, aga siiski hilja. Juba oli kõrvalhoone üleni leekides. Ainus mida nad tegid, et tuli ei leviks elumajale. Vanaisa, aga sel ajal, kui üks päästeauto kastmisega tegeles. Vedas teisi päästemasinaid tee peale, kuna mehed abitusest ning välja pääsemiseks mudast olid lasknud vee paakidest põllule joosta. Kergendada autode kaalu. Keegi selle peale ei tulnud, et kuskilt lähedalt abi otsida. Vanaisa vedas oma uhke-suure lint-traktoriga kõik kinni jäänud masinad tee peale. Ja jõudis peale keskkööd koju. Vanaema ja vana-vanaema ei teadnud, kus vanaisa vahepeal käis. Nemad arvasid, et mina ja vanaisa oleme magama kobinud. Kuid mina jälgisin kõike kodust pooleli oleva elumaja korruselt kogu sündmust.
Vanaisa andis kogu sündmusest siis ülevaate, mis juhtus ja kuidas juhtus. Nii palju andis mõista, et saunast oli tuli lahti läinud. Kuna pererahvas oli veel nokastanud, siis polnud ka võimelised mingit selget juttu tookord rääkima. Nädal hiljem, ilmus Linnuvabriku Loo tuletõrjedepoo komando pealik koju, koos teise abilisega. Tahtsid vanaisaga kohtuda, muidugi kohtumine osutus nende poolseks tänamiseks ning andsid üle vaaditäie (200l) diiselkütet. See polnud vanaisal esimene kord, kus ta oma tehnikaga osutas abi päästjatele. Mu vanaisa oli üks imetlusväärne ja lugupeetud inimene ümbruskonnas, kui ka kaugemal.

Oma koju läks eile veel Lembitu. Aastaid tagasi hakkas käima üks pere meil trenni tegemas. Kuna tüdruku ema oli ta hüljanud (vabandan seda on kindlasti paljudel valus lugeda, kuid nii see on). Tol ajal Nancy isa elas kokku ühe naisterahvaga, kes siis oli ka Nancyle kasuema-nõuandja eest. Eelmine aasta, kui mul veel üks partii märade poolt endale tekitatud õnnekohustusi nautisid mõtlesin, et nüüd on see aeg, kus saan Nancyle selle kingituse teha. Kingime talle poni, tuligi oma sünnipäeval ratsutama ning mainisin, et mis otsus meil perega tema jaoks tekkis. Mõne aja möödudes küsis uuesti, et kas vastab tõele. Vastasin jah, et see on tõde. Tundub, et lugu ise võttis sõnatuks tüdruku. Mult on küsitud, et mida teeb täisealine noor naine poniga. Olen kehitanud õlgu ja moka otsast kobisenud, et ,,kingitud hobuse suhu ei vaadata".
Üks probleem on veel lahenduseta, kuid tean, et kõikvõimas on juhtimine on minuga ja tean, et seegi probleem leiab lahenduse.

Eilse päevaga saavutasin palju. Sai lõplikult lahendatud endise kasvataja ning minu vaheline pingekonflikt. Probleem teadupärast koer, kelle ära andsin. Saatsin sõnumi kes koerakasvatanud, koerale uue kodu leidmisest, ühendust võeti läbi fb mns-i. Ja mis mulle saadeti, oli segane ning arusaamatusi sisaldav sõnum.  Kurb tõdeda, et tihti inimesed tõlgendavad mõtteid või jagatud seisukohti valesti. Ja tekitavad sellega palju pingeid. Õnneks paberid üle andnud uuele omanikule, tegi viimane sissekande fb seinale oma talu lehele. Kuidas nad leidsid koera.
Ma ei viitsi korrata kogemusi probleemsete koerte ümber kasvatamisest. See on mul suur hobi, olen hakanud võtma uusi riske, mis pakuvad mõtlemist ning tegevust. Olen kodutute koertega palju tegelenud või siis peremehe kaotanud (surmaga lõppenud lood) koertega. Mõned lood on veel ähmaselt, aga mõned millega seotud väga värvikad ning seiklusrikkad ja pingeid tekitanud olukorrad on veel meeles. Muidugi on koeri, kes südame külge kasvanud oma erilisusega, siis need ei unune. Nii nagu oleks eile sündinud. Isegi uue koera võtmine ei aita kustutada kaotatud sõbra leina. 
Kõige suurem rõõm on see, et teatud aasta tagant mulle helistatakse teavitatakse mõne mu käest saadud koera käekäikudest. Või isegi see, et kurva sõnumi korral, kui koer on lahkunud isegi sellest antakse teada. Olen aru saanud, et olen vajalik. Aitan mõista ja hetkelist emotsionaalset leina jagada.
Kuid kõige suurem rahulolu, kui pere ja koer on kohanenud ja toimub koostöö ning kokku kasvamine. On minu jaoks suur õnnestumine. Aitan niikaua, kui vaja, siis ühel hetkel annan neil ise juba edasi minna. Ei sekku nii tihti.
Ütlen, et kui koer uude kodu läheb muretsen, kuidas koer kohaneb ja kuidas esimese öö koer uues kodus veedab. Need on esmased sammud täisealise koera võtmisel. Minu jaoks on oluline luua esimene tihe side koeraga, et ei tekiks koeraga probleeme ja ära jooksmise hirmu. Koer tunneks, inimesega pidevat kontakti.
Niisama sai ka tehtud Blue perega. Olin neile kõigepealt esmaste koerahirmude maha võtmises abiks. Kogesin, et hirmud mis valitsesid sügavuti perenaist uue koera võtmisel oli parimaks, kui nad kohale tulevad. Saavad kogeda koera ja koerakarja suhteid minu karjajuhi liidri seisukohtade ette näitamises. Tihti on nii, et sõnu ei oska kasutada, eelistan näidata praktiliselt ja selle kaudu vastata küsimustele ja olla hea kuulaja ning sisemiste tunnete tunnetaja. Mis inimeses valitseb...
Ja näha paari nädalaga saavutust, et koer ja pere sobib ning toimib koostöö. Pere on minetanud hirmud koeravõtmise ees. Nad on leidnud selle sobiva koera.
Tänusõnad oskusliku diplomaatilise sõnumi eest oma talu lehel oli kõik mis lahendas kasvataja mõistmatuse...
Mõistan tema olukorda, kuid kunagi ei tohi nii klammerduda koera külge, korra enda juurest teele saadetud  koera külge ahistavalt. Valimata mõtteid, tekitades mõtlematute sõnade valinguga pingeid inimestes. Olen vahel napisõnaline, tiba murelik ja raske seepärast selgitada, et miks see asi nii läks.
Miks ma seda pajatan, kui koer oli näha, et aretuskõlbmatu. Miks sekkuda tormiliselt, pigem võtta rahunemise seisukoht ja mitte tormata peale tormiliselt. Minu teada-tõde on see, et kui me kellegi oleme enda juurest teele saatnud. Peame usaldama, et asi on õiges suunas. Ja muidugi mainin, et koerad ei oska teha vahet kas nad on ühes või teises kodus. Vaid nad elavad teatud aistingutes. Kui ükskord on mõni asi tekitanud negatiivse olukorra ja teadmatu ning oskamatu käitumisega võime süvendada loomades hoopis negatiivseid käitumisjooni.
Minu jaoks on Blue uues parimas kodus ning ammu soovitud head edasiminekut .... Lihtsalt kogu lugu on Happy lõpuga...

Naljakas on öelda, et õhtul, kuna kellaajad ja õhtutunnid tegelikult ei kattu. Kella 16 paiku juba õues valitseb videvik. Pidin eile ühe koorma sõnnikut vedama küla peale, kuid traktor ei käivitunud. Ja siis valisin teleka vaatamise asemel hoopis metsa minekuga. Vahakõnnust siis Tõrasoo LK alale, kuna 8 aastat tagasi mitmel korral seal alati ära eksinud. Seekord valisin ainult sihi ehk siis vana talvetee. Kuna seda mööda käisid vanasti talumehed oma hobustega Vahakõnnust-Valgu ja vastupidi. Jõuab see aimatav tee osalt jah inimpuutumatuna aastaid vähese kasutusega loodus-teadusmeestele. Karitsa alla. Olen ühe korra selle läbinud ja edukalt, kuid vastupidises Ilvese talu alt sisse, kuid kuskil Vahakõnnu lähistel, aga ühe rabasaarel vanas talukohas ära eksisin. Kolm korda ühte samasse kohta tagasi naasta. Kuid siis suurim seiklus algas... Palusin Rapla politseil enda asukohta positsioneerida, kuid nende poolne nõuanne, et jääksin ühte kohta. Ei teadnud ma kuidas asjad tegelikult käivad. Nii oligi eelistasin, et pean leidma väljapääsu kindlamasse paikka. Kuna veeta ööd huntide piirkonnas ja koos hobusega ei ole eriti meeldiv mõte. Oleks siis mingi peavari pea kohale võtta. Ja nii ootamata ära politsei poolset seisukohti.
Otsisin veel ning mille ka leidsin oli norm siht ja nähtavad inimtegevuse jäljed. Olles saanud kindlamale pinnale ja juba parimale metsateele ning lähedal asuvatest taludest selgeid loomahääli kuuldes. Pidasin paremaks teatada prefektuuri korrapidajale, et sain välja ja lõpetaks positsijoneerimise. Kuid sain palve lõpetamise asemel pahameele osaliseks. Tundus, et sõnum mille edastasin korrapidaja tädile kohale ei jõudnud. Ütlesin tädile tookord ,,sorry" eks ma siis ootan ära järgmise juhise. Muigasin omaette... tehke siis tööd. Leidsin endale ja hobusele mõnusa kohakese. Hobune nosis ja mina nosisin... kuulasime 1 km kauguselt kostuvaid taluspeetavate loomade hääli... Ja mõtisklesin, et huvitav mis kohaga tegu võiks olla (koht kuhu tookord välja jõudsin, käivad demineerijad lõhkamas leitud lõhkekehasid). Tegemist siis vana karjääriga ja lähedale jäi ka vana talumaja, mis seisis veel imekombel püsti. Küll ilma uste-akendeta, kuid mõte, et teab kui kaua see positsioneerimine aega võtab, et saab ühe öö koos hobusega selles varju pakkuvas ulualuses ka kuidagi moodi öö ära saata. Detailidesse ei viitsi laskuda. Peatselt tuli esimene kõne A. Kaarsalult, kes siis oli jõudnud vana Ilvese talu kohani ning tema arvates politsei auto signaal ka minuni jõudma, kuid see vahemaa on peaaegu 10-12 km (Ilvese talu ja Vahakõnnu vahel). Mainisin, et jah ei kuule midagi, et ümbruses valitseb vaikus... Muidugi tundus, et mehe poolt suurem ärevus, kui minu enda enesetunne. Mainisin, et ,,ära muretse ega ma üksi pole" ,,mul hobune ka". Sa lugu siis helistas kogu otsingut toimetav peakonstaabel ise. Püüdsin jääda tõsiseks, kuna nimetus hobune tekitas veel suurimat huvi. Arvati, et hobusega midagi korrast ära jne. 
Kuid õnneks, kell juba päris palju ehk siis septembrikuus 20.30 oli, anti luba mul siis paigalt liikuda. Mõtlesin naljaga pooleks veel ühe metsateel, et kas paremale või vasakule... pidasin parimaks, et pigem olla madal kui maarohi. Ja siis metsast välja jõudes märgates tuttavaid hooneid, teadsin kohe mis kohaga tegu. Andsin sellest kohe oma asukohast ning välja jõudmisest teada. Ka nemad pidid teavitama, et asi on lõpetatud ja kõik eksinud siis elu-tervise juures. Kohtusime suure maantee ääres ja tuttav hobusekasvataja A. Esner siis ka autost välja astus. Kes muidugi naljaga pooleks siis küsis, et kas käisin uusi radasid otsimas... 
Tegelikult lahe lugu...

Nüüd siis teema vahetus prügistajatele... See juba aastate pikkune, huvitav millal see küll lõpu leiab, et ei tekiks omavolilisi prügiladustamis kohtasid. Tuli kõne vallavanemalt, kes nägi mu postitust facebooki seinal prügikuhjast. Olin üllatunud, et pööratakse sellistele teemadele ka huvi. Andsin mõned kahtlusalused vihjetena, et kontrolliksid. Kas ja kus ning miks on nendel autodel selles piirkonnas asja olnud. 
Veel vara hõisata, enne kontrollida, siis kas on üks või teine. Siiani ei ole me niisama kergekäeliselt auto numbreid ülesse märkinud. Metsas võib käia ja kellegile keeldu pole, aga kus ma tean, kes mida maha panna tahab ja tavaliselt sellised teod saadetakse korda, kui kedagi nägemas pole. 
Juba eilne inspektorite kohal käik andis kinnitust, et miskit hakkab siin ilmas liikuma. Kui varemalt 1313 helistades ei liigutanud keegi miskit, siis nüüd tunti huvi, tuldi kohale. Varem pidin suure töö siiski ise ära tegema, kui nägin, et keskkonna telefonile vihje andmisel, keegi ei reageerinud. Parandamatu vihameel selliste teo kordapanijate ees, pani otsima, kes tegelikult teo korda saatis. Tegemist pea vast 10 aastase looga, kui keegi sokutas lambatapu jäätmed metsa alla. Arvates on korraliku koha leidnud. Mul jah oli vaja üks ratsamatka sooritada, kui tollest paigast möödusin. Teada värk, mis tapajäätmetega seondub ja kui väljas paras soojus, siis tekib lagunemisprotsess. Ja lehk mis sealt õhku tõuseb on piisav tõestus ning paika ülesse otsima. Matk tehtud, sai uuesti metsa mindud nimetan seda hagija mentaliteediks (mõtlen huumoriga). Nina järel ja koha leidsin ruttu ülesse. Kui keskkonnaamet ei reageerinud, sai võetud ühendust kohalikku valda teenendava vet. arstiga. Ja tundus, et tema miskit teadis, kuid otse ei vihjanud.... õige ka. Vet peabki asju oskama delikaatselt saladuses hoidma. Midagi temalt välja pinnima ei hakanud, pöördusin veel oma teadmistega ühe suurima lambakasvataja poole ja pärast sellega vestlust. Kadusid ka tapajäätmed metsa alt nagu nõiutult. Ühel hetkel enam polnud... Ja ma ise küll ei tundnud sellepärast hästi, et kedagi kahtlustama pidin. 
Kuid viimane prügi tekkimine juba vallajuhi tähelepanu võitis on see samm millegi suuremaks. 

   Talu väikeloomaaia täiendus. Kolm päeva on nende poolt täielik vaikus olnud, siis täna juba tuntakse kodusemalt. Roniti puurist välja ning vahetatakse viirudega veel tagasihoidlikku infot. Me ei kiirusta viirpapagoidega kokkupanemist. See tekitaks kohe stressi ja tülisid. Linnud peavad olema üksteisega harjunud. Kui eile roheline viirukas neile kahele tutiga isendile tetaud distantsilt laulu laulis omas keeles. Siis täna lausa nümfikate eeskujule viirpapagoid puurile jalutama tulid. 
Lahe on jälgida lindude tegemisi... Eriti omavahelist suhtlemist. Endiste omanike käest nii palju teadmisi juurde saanud, et eriti suured lennusõbrad nad pole. Pigem sellised, kes eelistavad jälgida ning omavahel suhelda. Meile on see põnev, kuna soov on näha nende kokkusobivust.
Õnneks tänapäeva internet annab palju suuremaid võimalusi otsimaks infot vastavalt liigile ning leitud materjalide kogus viib ka nende kasvatajateni. 
Kokkupuututud inimestega, kes ise on kunagi pidanud nii viirpapagoisid kui ka muid linde, siis ikka mõni halab kas siis liigse kisa või prahi pärast, mida muidugi linnud siis oma seemnete söömisega tekitavad. Koristama peab nii või teisiti. Meil ju muid loomakesi, kes tekitavad kasvõi juba heina ette andmisel prahti. 
Igal juhul oleme väga rahul.

Tänane päev algas suure puhkamisega. Mõte, et mingi füüsilise tegevusega algust teha... tekitab vastumeelsust. Kaks päeva tööl pidevat jalgadel olemist ning sisetingimustes töötamine on vahel ikka väsitav.
Teine päev annab  õues tegevusele alguse andmisega ikka raske küll. Ja mõnus tunne, kui saan olla lihtsalt toas  suhelda väikeste lemmikutega ning õues elavate koertega. Õhtul koju naastes lasen koertel tervituseks nina vastu käeselga puudutada. See on mu koerte selline tervitus rituaal. Porisesin Sassuga, et see ei suutnud ära oodata. Tööl üks asi ei lasknud kohe ära tulla ning kellaaja muutmine viis mu kojutuleku tunni võrra hilisemaks ning Sass arvas, et ma vist enam koju ei naase.
Toodi üks nümfkakaduude paar meile ning õhtu viimased tunnid tööl tekitasid elevust sisemiselt ootasin kannatlikult koju saamist, et kuulata, kuidas uued lindtegelased kohanevad ning meie enda papagoid nendega suhteid loovad. Õnneks meie eakas papagoi Härra Tipp on tõeline diplomaat. Olgugi, et suhtlemine ning uudistamine käib distantsilt. Me ei kiirusta, las harjuvad...
Õhtul suhtlesin perega, kes need linnud loovutasid. Olin südamest liigutatud, kui kuulasin süvenenult nende lindude olemusest ning muidugi kurvaks teeb alati, kui äraandmise põhjuseks on peres kellegi süvenev  allergia. Mõistan see on raske otsus perele, eriti veel kui linnud-loomad on südame külge kasvanud. Tajusin vestluse lõppedes, et pere igatseb nende järgi sügavalt. Muidugi nad ei väljenda omi mõtteid emotsioonidega.
Olen näinud kordades loomade äraandmisi ja vahel kurvastanud vaikselt ja üksi loomade endaga... Olen nendega loonud sideme läbi vaikse suhtlemise. Kui näen loomas-linnus vahel sügavamaid leinahetki, püüan neid mõista ning nendega leida sügavamaid kontakte, et paremini edasi minna.

Vastik...vastik...vastik... mis sellest, et majas neli koera, kuid tundub, et reinuvader va kavalpea käib ikka nuusutamas hoovis praktiliselt magamistoa, akna all seisvat kanakuudi lõhna. Ja muidugi tänu eile õhtul tuulele kinni langenud kanakuudi uksele jäid mõned sulelised õue.  Ja üks jälle jäi rebasereinule hammaste vahele. Tekib küsimus, kus koerad olid... kui tegu tehtud ja rein jalga lasknud seekord siis koos kanaga.
Üks päev käisin Nordikuga Palukülas. Tegelesin temaga, mängides palli ja peites seda ära. Milline ind on koerale antud. Käisin isegi Loosalu järve ääres ning jalutasin siis raja lõppu ehk siis Vana-Kaiu all olevale Loosalu lõkkeplatsile. Nii kui Nordik liialt mängus jõuliseks muutus, lõpetasin mängu ning ingnoreerisin tema käitumist. Eelistan arvestamist ja pehmust. Ei taha ju haiget saada.
Kena ilm ning tuulevaikus viisid täielikult ajataju. Ja ükskord kui auto juurde tagasi jõudsin. Oli kell juba peale 13.
Ja neljapäev, kui ma pidin viima auto töökotta, et mõned olulised asjad vahetada. Ehh ja töökojas läks meestel jälle pea 5 tundi ära. Ja mu planeeritud päev peaks ütlema täiega tuksis. Kui miski, kuskilt üle aja tiksub, siis ikka jama küll. Oleks teadnud, oleks võinud ju ratta kaasa võtta ja kärutada sellega ringi või hoopis koju tagasi mõned tööd ära lõpetama. Nii see on, kuidagi tänane päev on kiiva kiskunud.

Lisaks kahele hobuvarustuse vargusloole on lisandumas uus utoopiline lauslollus Saaremaal...
http://www.postimees.ee/3366617/kurjategijad-varastavad-saaremaal-hobustelt-sabasid-ja-lakku?utm_source=pm_fb&utm_medium=wallpost&utm_content=3366617&utm_campaign=fb_post
 Igal juhul midagi arulagedamat veel olla ei saa.
Lapsed tegid nädalavahetusel hobustega trenni. Vanem tütar toimetas karjaaia korda tegemisel. Lihtsalt kuidagi pere elu sujus kuidagi mõnusalt ja kulgevalt, ma ise sain rahulikult pühenduda tööelule.
Reedest-Pühapäevani möödusid hommikud kohvitades ja lemmikute tegemisi silmates. Iga kord sai keegi puurist lahti lastud köögi peale, et lasta ka loomal omi asju ajada. Olen palju kordi selliste küsimuste alla mattunud, et milleks mulle toaloomi vaja. Olen jäänud vastustes võlglaseks. Ma ei kujuta ette, et mul neid poleks. Olen harjunud nendega nagu pereliikmed oma eripärade ja iseloomu omadustega. Kasvõi, kuidas nad peidavad ning otsivad ninaga otsides. Vahepeal kas siis nügides või hammastega proovides. Minu jaoks on nende olemas olu nagu tükike eksootikat loodusfilmist argielus. Ja vahel pakuvad halli argipäeva vahvaid emotsionaalseid hetki. Elan üks päev korraga ja ma ei kiirusta nende pärast kunagi.
Igahommikune rutiin koerte söötmisel on mu elus väga oluline koht. Jälgin nende söögiisusid, käitumist jne. Õnneks Nordik on kosumas. Leian teab mitmendat korda ennast kirumast, et ega see emaste jooksuaeg hästi kellegile ei mõju. Emased muidugi oskavad omi emotsioone vaos hoida, aga kui loodusekutse vahel oma tungidega üle võlli keerab, siis ikka midagi tuleb ette võtta. Kuigi lubasin eelmine nädal Nordiku kastreerida, siis ikka finantsiline pool paneb paika, kuna autol on kaks olulist punkti mis vaja veel korda teha. Siis lükkasin toda tegevust edasi. Auto peab korras olema. Lõpliku otsuse langetan selle nädala neljapäeval.
On koolivaheaeg, saab tehtud trenne hobustega ja koertega, mõte on külastada veel Tagadi koerte treeningplatsi Nordikuga.
Lisasin  meeleolukaid pilte Balto sügiskrossilt:

Sass ja Aade

                                                                   Sofi ja Laura

                                    Saksa lühikarvaline linnukoer, lihtsalt üks puhtatõulise koera pilt.

     Sofi meie pisike kolli, kes naudib juhina ees jooksmist, paberiteta koer, kuid teiste tõuaretajate poolt kommenteeritud, et kui ikkagi kolli tõu esindaja. Muidugi kannab nimetust krants. Kuid iseloomult ja käitumiselt on tema ikka nagu karja koer kunagi.

                   On üsna mitmeid inimesi kas mulle või mu mehele kommenteerinud, et kui inetu koer meil on. Kuid ma ei ela teiste arvamuse järgi. Vaid see mis sellest koeras peidus on, meeldib mulle. Ja selle läbi kasvab temasse suhtumine, tema välisest ilust suhtumine hoolimata. Mulle loeb koera intelligents ning aktiivsus mida ta suudab lühikese aja jooksul sooritada. Muidugi on tal väliseid puudusi, kuid me ei pane nendele rõhku, eelistame tegeleda ning arendada intelligentseid omadusi, samas tegevused läbi koera ka enda vaimset ja füüsilist poolt. Tegu pole kerge koeratõuga, et võtan ja loodan, et küll tast tuleb intelligentne kaaslane. Alguses sai lahendatud Nordikuga kaasa tulnud psühholoogilised probleemid. Isegi kaks kuud pole enam erutuvuse tõttu saba närinud.  Kas pole imeline, oleme tegelenud pidevalt ning uurinud, et pääseda probleemist.

    Potensiaalselt ära kasutatud koerte energia, millised ilmed. Lihtsalt võrratud.
Mida see annab, koertega ajaveetmise võimalust rikastab. Eelkõige ei ole see tulemusele mõeldud, aga kui hästi läheb on ikka hea meel küll. Tänu Larale sai algus pandud koerte krossidel osalemisele. Selliste mõtetega lõpetan siis oma tänased heietused....
                                                        

Kanad tahavad vahel ka kõrgustesse lennata.
12.10.2015.
Päeva algas vägagi toimekalt. Kõige pealt mõned ämbrid pesta ja auto peale. Siss Rapla linnale tiir peale, üks tüdruk raudteejaama maha poetatud ja teine tüdruk kooli juurde. Tagasi teel koju, võtsin kõne viljakasvatajale, koju viljakottide järele. Vilja ostjaga seekord pikalt lobisema jääda ei saanud, kuna tööaeg hingas kuklas. Hiljaks jäämist vihkan....

10.10.2015. algas päev päris vara. Õnneks Sass sai ööseks tuppa võetud, kes nautis öö viiskalt nii nagu ühele toakoerale õige on. Nii, et alustasime hommikut pool teadmatult.
Kas Sassule  puremis haavadega võistlema lubatakse või mitte. 
Jagasin oma muremõtetest ühe korraldajaga, kes küsis, et kas lonkab või mitte. Esimene sõna, et ei lonka. Ja siis keha keeles väljendatud vastus oli mulle selgitavaks seisukohaks edaspidiseks  tegevuseks.
Numbrid kätte saanud, ei suutnud ma rahulikult auto, laste ja koerte juures stardiaega parajaks oodata. Kärsitus sundis mind uurima-puurima raja olemust ning looduslikku eripära Nordiku toel.
Vaatasin üle oma seisukohast raja tõusu ning koera enesetunde.
Jalutasin Nordiku saatel raja pooleldi läbi. Selgitasin enesele millised tehnilised raskused tekivad lastel.
Pärast pooliku 2,5 km distantsi raja läbimist naasesin auto juurde, et mitte liialt väsitada koera. Kus peatselt tabas meid meeldiv taas kohtumine ... minu ema lastele vanaemaga. Kes tõi Anete sünnipäeva puhul mõned nännid, söödavat. Tähistasime sünnipäeva pärast kodus pere keskel.
Esimese võistluspäeva järel olin mina väsind-küps. Tagasi tee autoroolis kulges kuulates laste muljeid ning arutelusid kuulates. Ise suure une - ja väsimusega võideldes. Laste jutt hoidis tähelepanu liikluses teravana.
Koju saanuna kontrollisime kanade kinni olemist. Söötsin koerad, ise viskasin pikali ja uinusin kaheks tunniks sügavalt. Õnn oli, et olin mobiili hääletu režiimile pannud.
Pärast paari tunnist uinakut suutsin veel koristada ning lugeda mõne lehekülje huvipakkuvast psühholoogilise sisuga raamatust.

Üks pilt 2014 aasta pilt reisist Hiiumaale, praami pealt pildistatud.

11.10.2015.

Uue päeva alustuseks, alanud ilm päikseline. Kohvijoomine ning oluliste asjade kaasa pakkimine. Märjamaa Maximast mõned viineri-, grillvorsti pakikesed. See meie tavaline niks-näks kaasa ostmine, joogiks valisime jälle pepsi pudeli.

Sõit kulges vaikses meeleolus. Lapsed olid väsinud ja kergelt mainisid lihasvalusid. Proovisid siis eelmise päeva õhtul lihaseid soojendavate geelidega, muidugi murelikuks teeb Anete põlved, mis on pidanud üle elama mitmeid põrutusi ning kukkumisi.

 

 

Igal juhul Anete kordas oma eelmise aasta kolmanda koha võitu. Kuigi küll teise koeraga, kuid Larat ei unusta me ealski, kes meid tõukas midagi rohkemat ette võtma ja tegevusi leidma, et sotsialiseerida koera, kellel oli psühholoogilised probleemid.

Blue läks oma uude koju, kuna autasustamise tseremoonia viibis, siis pidin leppima, et mina saata ei saa. Sellega tegeles kodus olev poeg. Hea, et ettenägelikkuse mõttes jätsime Blue koju. Miks tahtsin, et läheks uude koju oli see teema, et mul tekkis probleeme kahe isase pidamisega. Ja kaalusin loobuda pere siseselt arutledes, just isase kolli osas. Pere kuhu Blue läks, puudus varasem oskus koolitada koeri ja koer kellest nad paar kuud tagasi loobuma pidid. Kuna tegu oli üliaktiivse ja täisealise varjupaigast võetud koeraga. Kelle ümberkoolitamisega nad piisavalt palju vaeva, kuid peatselt selgus tõde, et nad ei suuda lõplikult teatud probleeme koerast välja juurida. Blue oli vastupidine koer just nagu loodud pere soovidele. Esmane õpe ning teismeiga oli seljataga ja isaseks saamise teekond oli suht vaikne ja tagasihoidlik. Muidugi eelmisele kuule tagasi mõeldes 7 ööd magamata, seoses Sofi innaajale, kus siis isased laulsid kahehäälselt ööserenaade ... uuuh jube tagasi mõelda. 

On,koerad oma maja loomad purelema pääsevad. Sass tahtis Pipile oma rõõmu väljendada, et lähme jalutama, kuid mis juhtus. Pipi hüppas kaela ümber oma raudse hammustusega, instinktidest ajendatuna nagu hundikari, Nordik teisena, kolmandana Sofi - hammastega Sassu kehasse haakusid. Blue õnneks puges läbi õueukese kitsa prao kööki varjule puges.
Koerte purelemine kestis hetke, kuid nende sekunditega, kui ei oleks sekkunud oleks Sass puruks tiritud. Päris karmide võtetega sai eraldatud koerad purelevast massist. Kaks koera keti otsa. Imestasin Pipi vihast käitumist. Kummaline käitumine koeral.
Ise vajasin ehmatusest toibumis aega. Kontrollisin Sassu olukorda, metsa jooksis päris rõõmsal ilmel. Kuid nahal ikka kihvarebimis haavad. Eks jälgima peab, homme selgub, mida pean ette võtma, kas asendama teise koeraga. Sel juhul peab Blue asendama Aade võistluspartnerit.
Süda sees puperdamas, tegu ikka mu lemmikkoeraga, kelle kaotus nüüd vahetult enne võistlust oleks mulle suureks löögiks olnud.  Kaotusest üle olla, võtab aega, isegi siiani pole Lara surmast üle saanud. Mõned kohad-paigad toovad Lara puuduse väga teravalt meelde. Juba homme toimuv koertekross, mis jälle Läänemaal toimumas. Lara tõi sellel võistlusel koos Anetega II koha. Nukker tunne valdab ...
Pärast kõike neid jamasid, sai siis kolme koeraga kodulähistel metsas jalutamas käia. Nautida Blue selja taga sörkimist ja Sofi käitumuslik jälituseks Sassule. Ring metsas kolmega tehtud. Vahetasin kolm koera ühe koera vastu ehk siis läksin Nordikuga Minnika alla. Jõe äärde, jälgisin tema käitumist, et kui tormakas on ta võõras kohas. Jällegi leidsin koeras miskit mu hinnanguid tema suhtes parandas. Proovisin 2 km ulatuses ka auto järel jooksma panna, kuid see muutis tema väheke ebakindlamaks. Muidu jah okei tegevus koertega. Igapäevasele rutiinile siis midagi uut proovitud.
Oodatud saab olema selle nädalavahetuse võistluspäev. Kuidas koerad kõik autosse mahutada jääb hetkel anlüüsimiseks. Kuid koju jääb siiski koer, kes ühtlasi ka on maja valvur.

Võit või kaotus. Kohtuda nädala sees inimesega, kellest lugesin enamat, kui sõbralikkust võib viia selleni, et seda saavutatut saavutada lihtsalt ei võeta vastu. Imestasin keha keele lugemisoskusest... jube mõelda, et suudan mõnda inimest lugeda nagu juturaamatut. Mis juhtus, lihtne selgitus, koorijuht maksis kätte sõnadega. Põhjus lihtne paar aastat tagasi, kui kodus tekkisid teatud laadi probleemid (mehel oli vaja sarvi maha joosta). Ja eelmine aasta teada saamine töökoha kaotus või õigemini koondamisejutud levisid kõrvu. Kui tekib ebakindlus edasise elu osas, siis inimesena hakkad alateadlikult materiaalsete kulutuste osas tagasi hoidma.
Esimese hooga ei osanud sellest teadmisest, et ei võeta vastu koori laulma... muidugi põhjendused püüti selgitada, kuid need selgitused ei olnud usutavad. Mida teha, nojah. Esimeseks läksin koju ja püüdsin asja peast visata. Helistasin mõnedele parimatele tuttavatele, kellele toetun ning usaldan.
Plaanin ikka laulma minna, kuid seekord teise koori.k

Juba teab mitmendat päeva-ööd kuulen enda liikumise peale merisigade haledaid huikeid. Olgu siis tegemist öösel minu liikumise peale või hommikul tualeti külastusse minemisel.
Täna lasin oma lemmiku Mupo köögi peale jalutama, kes siis leidis ühe krõbina paki, kelle abiga, siis avasin ning jagasin ka teiste närilistega seda pakikese sisu. Pärast tunni ajalist jooksu võimalust oli notsu ikka päris väsinud ning võimeline suhtlema oma puurikaaslasega. Vahel peame mõistma sügavamalt loomade vajadusi. Mida nad vajavad...
Pärast paki sisu jagamist, tegin kohvi ja avasin telku, kuna õue minna ei soovinud. Olin teinud juba hobuste vaatamiseks ühe ringkäigu ära. Lisaks teleka vaatamisele kiikasin silmanurgast papagoide tegemisi toas. Kes nautisid alanud päikesesooja ja erksust. Puuriuks neil lahti ja soovi korral alati neil vabadus lennata. 
Klõpsisin kanaleid otsides sobivat vaatamist. Leidsin oma lemmiku vana filmi Hercule Poirot ETV jooksmas. Ja kohvi laual vahete-vahele lonksu haaval rüübates, Saara-Sofia peopesal jälgisime pingsalt Poiroti tegelaskuju osavust pildis, kuidas lahendati mitme inimese filmis lavastatud mõrvad. Alati tekib küsimus, et kas reaalselt ka need toimivad. Kuid tegelaskuju, kes kehastab kuulsat detektiivi, on ikka huvitav karakter olemus.
Koertega suhtlen tiba hiljem, enne kui tööpäev alguse saab. Vähemalt tunni tiiru jooksutamisele kulutan.

Üks pilt Riisitunturi maastikust. Tahaksin tagasi, aga seekord juba talvel suusatamiseks. Kuid järgmiseks aastaks ei saa ma veel lubada. Kuna on lõpetamas kaks last kahte erinevat kooli, siis kulutused ning plaanid nelja mära paaritused tõupäraste loomadega, et jätkata tõuaretust ja hobusekasvatus suunda ikka tõuloomadega.
Arutasime lastega Teeba käitumisprobleeme. Pole leidnud aega uurida väheke raamatut, kust leiab probleemsele käitumisele ehk mingi niidiotsake. Mõte on vaba päev sellele probleemile ka pühenduda.
 

Möödas on Velise laat. Jälle üks mida ootasime, koht, kus meeldib jätkuvalt käia ja olla. Seekord siis 15 laat selja taha, muidugi meil oli see küll väiksema arvuga vast 10 või 8 kord. Ahh pole kõiki kordi meeles. Tagasi tee pidin siiski sadulasse ronima ning katsetasin, kas metsast läbi Tõrasoo LK saab kiiremini ning otsemaks  ja väheke väiksema ajaga. Jah nii see oli, saimegi 4 tunniga hakkama. Päev oli korda läinud. See mis teenitud ei ületanud eelmist aastat, pigem vähem. Pean ikka hakkama kaaluma vankri ostus. Lastele lugema sõnad peale, et aitab asjade lõhkumisest. Ei taha olla pidev kes neid jälle peab laskma taastada. Iga remont on kulutus. Natuke häirib, kui peab jälle lisakulutusi tegema.
Kolmapäeval kohtun siis Blue uue kodupakkujatega. Näen silmast silma, kas koer võtab omaks.

Poisid on ideaalselt paranenud ruunamis haavadest. Mitmed hommikud, kus oleme neid pidanud jälle aeda tagasi panema. Kuna vanemate hobuste taras voolu pole, siis trenniplatsi ümbritsev tara seda voolu ammugi ei sisalda. Igal juhul on ok olukord, kuigi kirjutati välja veel antibiootikumid, valuvaigistid jne. Parem karta, kui hiljem kahetseda.
Oktoober juba käega katsutavas kauguses. Jube mõelda... kuidas aeg lendab. Ühtepidi on ka kurb, et selja taha on jäänud kenad mälestused, tahaks, et mõni hetk kestaks igaviku. On palju huvitavaid tegemisi ja läbi elamisi. Saadud uued kogemused ja pea ees tuntmatutesse tegemistesse hüpatud. Mis on tegelikult mulle uue rikkuse ja mõtlemise ning enesekindlusse toonud uued arusaamised. Muidugi unistusi on veel, mis on ellu viimata. Tuleb, aeg, koht ka need unistused saavad ükskord täide minna. Hetkel see mõte, toetada võimalikult nii palju, kui võimalik lapsi.
 

Probleemid jätkuvad, mitte küll suurelt, aga hetkel oleme ilma lauaarvutita ja enne alles järgmise kuu algust aega ka vaatama päälinna pole. Eks muid arvutitega seonduvaid kulutusi veel jooksvalt lahendada. Võtab ohkama, muidugi üks laps, kes hindas arvutile uut programmi peale laadides veidi võimed üle ja nii siis programmid kokku jooksid ja uue peaplaadi vahetus. Mul endal puudub ka isiklik arvuti ja nii ongi, et mu arvuti viibimised ja mõtete jagamised vahel pikema perioodi peale jäävad. Kui on vaba aega.

Eile sai veel muret tekitav olukord lahendatud, täkksälgude ruunamine. Ja nüüd järelravi ja jälgimine.

Enne Lapimaa reisile sai veel autole korraline tehnoülevaatus tehtud. Viivitasin sellepärast, et autol oli radiaator päris läbi, et enam tosool ei seisnud sees. Vahetult enne reisunädalat sai veel  autol reomonditöökojas vana radikas uue radika vastu välja vahetada. 

Nädal aega aitas meid jälle loomade toimetamisel Olavi, kes sai suurepäraselt kõigi ülesannetega hakkama. Kartul võeti vahepeal ülesse, mille saak tänavu oli üüratu.

Uudiseid siis seenepaku maailmast, yess lõpuks mu seenepakud saaki andsid.  Saaki olen saanud veel pamplitelt, maasikvaarikatelt, kultuurmustikatelt, pohladelt... Kas pole mitte lahe, tunda rõõmu kasvama pandud uute kultuuride viljakandmisest.

Paar päeva olen nautinud kodus olemist ja toimetamisi-tegemisi. Veel marju on vaja sügavkülma panna, seened on ilmunud ja neid korjata ning leida aega oma eriliste lemmikute jaoks. Sass on saatnud need paar päeva mind ainsa koerana metsas seenekorjamisel. Mulle meeldib temaga kahekesi vahel olla, mis sellest, et tal juba vanust turjal, aga seltsis on temas ikka nagu noore koera jaks ja mängulisus.

Väike selektsioon hobuseostjatest . Millist profiili kasutada;
a) kas on kindel ostja, kuidas ma tunnen ta ära?...
b) kindel ostja helistab ja tuleb kohale ning ütleb oma kindla arvamuse
c) mõni ostja ütleb juba kuulutuses leiduva pildi põhjal, kas ta soovib seda poni või hobust;
d) ostjal on sobiv summa loomaostuks ja koht kuhu paigutada pärast ostu sooritamist;
e) ja on ka selliseid ostuhuvilis, kes tulevad kohale, vaatavad, takseerivad müügihobust ja lõpuks enne lahkumist ütlevad oma arvamuse, hinna mis ei lähe kokku müüja soovidega...
Tegelikult nende 20 aasta jooksul on tekkinud piisav kogemus hobuste müügi alal.
Kui ma oma esimest sälgu müüsin kõikusin ja kahtlesin väga palju. Kuid aastad on lisanud enesekindlust ja enam ei anna taganeda. Kuna müüdavate hobuste arv ületab igasuguse nõudmise, siis korduvalt olen maininud. Mõelda hobusest, kui rahaallikast on vale. Tuleb tegeleda ja võtta, tegevust hobina. Nii olen mina teinud ja ühel päeval ,,lendab" sobiv ostja ka ükskord kohale.
Jätkan Lorenzo müüki. 23 septembril ootab ees mõnede täkkude ruunamine. Aus olles, oma looma ruunamine ei meeldi mitte üks teps. Kuid see elu paratamatu seadus, et kõikidele loomadele pole antud jätkata järglaste tootmisega. Inimene peab tegema valikuid.
Olen tegelenud Nordiku ohjeldamatu haukumise vastu treenimisega. Üks päev tundsin kohutavat meeleheidet, kui pidin kuulama õues Nordikut haukumas. Olin väsinud, nuputasin, kuidas saada hoovi vaikust. Lahendasin asja nii, et tõstsin Nordiku asukoha hoovis ringi sellisesse kohta, kust tema haukumine nii tuppa ei kostaks. Ja olin rahul ja tundus, et ka Nordikule mõjus see. Ta ei suutnud oma haukumisega mu tähelepanu võita.
Veel probleeme Blue rünnakud traktorile ja igasugusele müra tekitavale allikale. Võrrid, mootorrattad, mootorsaed. Miskit nendest loeteludest käima panna, kohe rünnatakse. Pean ka Blued kinni panema. Imestan, et üks muu asi ei huvita teda sel ajal. Isegi mängimisest loobub kohe. Minu jaoks oleks nagu mingi leid mängimiseks või oma frustratsiooni välja elamiseks.

Täiesti uskumatu 37 koht Kahe Silla retkel 270 osaleja hulgas. Ise ka ei usu. Minna lihtsalt välja ja liikuda oma tempos... ehh tundub, et praegune töökoht on andnud veel füüsilisele vormile ka lisaks sportlikud tulemused paremaks.
http://www.2silda.ee/jaansoni_jooksu_tulemused/kahe_silla_retk_2015_ajavotuga/diploma/id/69039
Nüüd vabad päevad annavad paljudeks tegemisteks. Vaja veel moosi keeta, puud sisse vedada ja vaja veel metsast lisa mõni koorem teha. Ohh kui palju on töid kogunenud.

Mis põnevat... Eile kohtusin ühe inimesega, kellele olen mitme aasta jooksul korduvalt hobusesõnnikut vedanud. On teine siia tagasi asutanud isatallu elama. Ja mis meie vestluses selgust, pärast vestluse lõppemist olin ma väga-väga pahane. Kuna tegu inimesega, kes täis negativismi ja varjatud kadedus ,mainides mulle midagi sellist mis üldse kokku tema teadmisega ei lähe. Vestluses mainis mu koertekarja ja vihjas millelegi sellisele, et peaksin koeri nagu teab mis muu pärast, kui ainult lemmikute eest. Olen korduvalt öelnud, et koerad on mu aktiivse-füüsilise tegevuse edendajad. Käin nendega jooksmas ja viin teine kord ratta kõrval jooksma. Kuna tegu on aktiivsete koertega. Ja endal huvi suur nendega tegeleda, koolitada ning kogeda seeläbi nende arengut ja koostööd inimestega läbi keeruliste situatsioonide.
Miks on olemas rumalaid ja mõistmatuid ning lühinägelikke inimesi. Olen tänagi tiba pahameeles, ei ole leidnud sellele mõttele rahu. Pidasin kodustega plaani, et edaspidised soovid jäävad täitmata. Otsigu teine koht, kust sõnnikut osta.
Kuigi tänane päev möödus mul jälle aktiivse puhkuse tähe all. Käisin Jüri Jaansoni mälestusjooksu-retkel. Läbisin distantsi 1,5 tunniga, kas olen ise rahul? Jah olen rahul. Sain uue kogemuse võrra rikkamaks. Joosta mingi maa maha ja tunda enda lihaste-hingamise oskuseid ning kuidas võtan tõuse ja languseid.
Miskit edasi liikuda, peatselt tulemas koerte krossid.
 

Eilne päev algas pärast siia postitust siis tegutsemisega. Kõigepealt täiendasin bloggi ridu mõne mõtte ja tegemise võrra. Lugesin veel mailiboksidesse laekunud kirjad. Telefonikõne kliendiga, kes pidi väikse grupiga neljapäev meie talu külastama (tegu siis pikemaajaliste tuttavatega). Selgus, et lapsed ja mõned täiskasvanud haigestunud. Korraldasin läbi suhtlemise siis ka oma tööpäeva ära, ühest mailiboksis oli laekunud teade, et uus id kaart ootab Politsei-Piirivalveametis kättesaamist. Arvasin, et olgu see pisike vihmasabin, käin seekord rattaga Raplas. Kaasa haarasin veel raamatteaviku mis ootas tagastamist pearaamatukokku. Vahepeal suhtlesin mobiilitsi vanema tütrega, kes andis aru, kuidas tal haiglas käik läks. Tagasi teel 4 kliti enne kodu tegin kõrvalepõike, et varjuda paduka eest sõbranna ulualla. Sai nendega veidi aega vesteldud ja kohvitatud. Kuid tundus, et vihm ei tahtnud kuidagi taanduda. Ja nii ma siis rattal läbi vihma koju naastes juba läbi ligununa tuppa astusin. Otsisin kohta kuhu märjad riided kuivama riputada. Juba koolist koju jõudnud lapsed olid oma riided ette riputanud. 
Mõtlesin, et ei viitsi veel valget õhtupoolikut teleri taha kaotada. Tegutsen koristamise alal, siis käisin veel ühe sõbranna juures õunu korjamas ning keetsin ingveri-õunamoosi. Eelmine aasta oli meil see väga hea moos. Pean veel tooma külapealt õunu, et paras ports talvevarudeks moosi keeta. Meil jah õunapuud puhkavad, eelmine aasta oli neil rikkalik saak. Sai ju mahla ja moose igasmaitses tehtud.
Õhtul lasime lastega hobused vihma eest ulu alla, et mis nad ikka ligunevad. 
Nordikule tegin ööseks tööd otsimist ja leidmist. Ta suht ju üliaktivist. Mul pole sellist koera veel olnud.
 Kui sai käidud Nõva kandis mere ääres, meenus jällegi Lara. Millegi pärast ei taha Lara kuidagi meelest minna. Lara oli eriline koer.

Septembrikuu algus, mis uudist. Vabandan ei ole pikka aega mõtteid siia jagama saanud. Kodusel arvutil mingi imelik programm keeldus laskmast üldse toiminguid googliprogrammi kaudu. Õnneks andis arvutis olev viirustõrje programm märku takistavatest veebidest ning arvutile tõrjeprogrammi käsk antud ja puhtaks saigi. Mõlgutasin mõtteid kohaliku raamatukogu külastamisest. Kuid mis teha, kui võetud vastutus töökoormuse näol ajalise piirangu ja raamatukogu avamised ei võimaldanud midagi teha.
Mis uut, sai käidud Raplas Vesiroosi gümnaasiumi territooriumil toimuval perepäeval. Seekord siis kahe poniga. esmakordselt kasutasin cowboy sadulat. Ja muidugi, ütleks, et midagi uut ratsutamiseks võtta, peab teadma sadula eripärasid ja enda füüsilisi eeldusi. Nojah mis juhtus, ega midagi erilist. Pidasin vastu ja kui koju saime, siis reie siselihaste punasele olemisele olid ka veel paistes. Esimene asi peale riiete vahetust jahutava geeliga valutavaid kohti sisse määrides teadmisega, et mingit leevendust peab olema. Ja öö jooksul korduvalt tehes, siis esmaspäeval tööle minnes veel sääremarjad pinges ja valulikud. Kuid mis teha, elu nõuab eneseületusi. Õnneks mille üle kõige rohkem hea meel, et olen treenitud ja ei pea ülemääraseks valulikele protsessidele ülereageerida. Kuigi öeldakse, et kui miskit valutab või valulik kehaosa millegagi märku annab peab reageerima. Muidugi olen nõus selle mõttega. Olengi reageerinud, kuid teatud lõdvestus-hingamise-venitus harjutusega, suunates tähelepanu hingamise-venituse ajal valutavatele kohatedele. Enne ma ei lõpeta, kui tulemuseks on lõdvestunud lihased või valuliku protsessi minimaalne valukiirgus.
30. augustil lahkus uude koju siis viimane neljas kutsikas. Kergendusohe ning kutsikakasvatuse raske koorem langes südamelt. Hetkel tõesti teen kõik kiiremas korras, et ei ühtegi pesakonda. Nordik see kuu kastreerida ning järjekorras ootamas veel kolm noort täkk sälgu. Ütlen kergendusega, et õnn nad veel endid märadeks peavad, hormoonid pole möllama hakanud. Vetiga on selle koha pealt räägitud ning lähimate päevade jooksul otsustame kindlalt siis päeva kokku.
Eilsega algas ka uus õppeaasta kõigil mu lastel, kellele siis põhikooli viimane klass ja kellele gümnaasiumi lõpuklass. Väike emahrim, mis ikka parata, see norm nähtus. Ühtepidi kurb, et lapsed kasvavad ja kodu seinte vahelt maailma pikemalt juba uudistamas käivad. 
Kõige vanem, aga alustas kutseõppe asutuses veti abilise erialal. Ütlen otse, soovitasin kuna tüdrukul polnud ühtegi kindlat otsust valmis mõeldud, kuhu edasi. mõtlesin las õpib ühe ala selgeks, siis saab edasi otsustada, kas tahab sellel alal edasi jätkata juba kõrgkoolis.
Mida siis täna teha,  töid oleks mitmeid teha. Sõnnikut visata, kuid väljas on sombune ilm. 
Ahjaa, seenepakkudega läks mul asi siiski aiataha. Uuringi, kus ja millise vea tegin. Jama tunne valdab.. ainus lohutav teadmine sõnastuse järgi oleks ,,esimene vasikas lähe ikka aiataha"...

RMK Läti vaatlustorn ja  varjualune

Kord nädalas sissekannet teha, on ok. Lihtsalt ei ole mõtteid ja kui need on, siis kohe lähevad peast ning, kui korra tuppa jõuab on juba pime õues. 
Kutsikad on ribu-rada üksteise järel uutesse kodudesse rännanud. Üks kuts on veel oma päris-kodu ootel. Alles meil, Pipi on kinni, kuna seakatku leviku hirmu ees ei saa me isegi kaasa matkadele võtta. 
Täna jälle lendasid rongad naabrimehe maja läheduses... 
Hobused on saanud igapäevaselt platsi ja tunni ajaseid maastikutrenne. Olen kogenud viimaste päevade tagasisidena  ainult positiivsust. Tullakse-ollakse, et õppida olemist loomade-looduse keskel. Positiivne tagasiside klientidelt on enesehinnagule paitus. Mis suurendab veelgi vastutust-soovi tegeleda ning panustada kvaliteedile.  Tunnen ainult rõõmu oma tegemistest.
Tänane juhtum jälle ehmatas, lihtsalt tõrva lõhna peale ehmus Teeba, kes tormas kohapealt minema. Muidugi väiksemõõtmeline vapper ratsanik, kukkus. Olin ise kurb ja ehmunud koos ratsutajaga. Õnneks hiljem selgus, randmes pisike mõra. Kuigi see teadmine kergendust ei toonud. Täitsa uskumatu, mille peale Teeba lihtsalt minema tormas. Kuid paratamatus õpime läbi valusate kogemuste teine kord rohkem oma looma tundma, kui siiani oleme tundnud. Head paranemist ning loodan, et teekond ratsa-hobumaailma tüdrukul ei katke. Julgustasin, rääkisin oma kogemusi ja oma laste juhtumisi... Kõigil on meil ikka midagi juhtunud...
Koertega selline teema, pärast kutsikatest võõrutamist, peame leiutama Pipile uue ratsiooni, mis annaks pideva täiskõhu tunde. Iseenesest lahja pole, aga söögiisu on ülemäärane. Ja teisele koerale lihtsalt tihedamalt toitu ette andma, kuna ülemäärane rahmeldamine võtab lahjaks. Õnneks kollidega on ok, kuid karvahooldus on hetkel päris tihe. Kuna lisaks talvekarvale leidub tülikaid kaasreisivaid taimogalisi (takjanupud, siis veel mitte ei tule meelde) neid leidub kõikjal ja piisab rohu seest koeral läbi minna, kui kasukas on igat masti haakuvaid taimseemneid täis. Muidugi sõda Blue ja tema harjamisega on päris karm, isegi hambad lastakse käiku. Vahepeal võetakse kasutusse emotsioonaalne langus - nutt. Keha keelest võin lugeda kõike ära puudu, mul on niigi hea, kuid ei saa. Kogu see haakunud seemnete jada, aga ajab kogu mõnusa karvakasuka sassi ja puntrasse. Kui üks päev vahele jätta on raske tegu, et seda veel korda saada. 
Proovisime noorhobuseid metsakarjamaale panna, kuid jah ainult mõneks tunniks jäi meie rõõm ja nauding üürikeseks. Naabrinaise telefonihelin oli meile nagu äratuskell, mis pani jälle jalgu ja ajusid liigutama. Sellegi poolest oleme oma päevadega väga rahul.
Tänusõnad ilmataadule, kes on kinkinud ilusad augustiilmad, kahju jah, et merevesi külmavõitu ei andnud soovitud ujumist nautida. Kuid rõõm sellestki, et korraks meres jalgupidi sai käidud ning talvevarudeks mustikaid koju toodud. Olen tänulik pisikeste asjade eest... Rõõm on viimaste päevadel üle kõige olnud..

Uhh, kui keerata pilku siia või sinna, tekib küsimus, et mis toimub? Just igapäevaselt mustatakse poliitikuid, valitsust jne. Kas tõesti midagi head siin maailmas muust enam juttu ei ole, seakatk. Suht armutu ja lõputu õud ning teema päris aktuaalselt kuum... 
Raplamaalt leitud koer, kelle tervislik olukord oli jällegi hirmus. ... miks...miks... miks...? Milleks kõike halba paisata meediasse, mulle hakkab juba vastu. 
Olles ise suutnud oma loomad tervisele tagasi võita on need lood, mis küll minust eemalt mööda lähevad aga ikka õõvastava varjundiga. Vaglad haavades, ei mahu pähe, kuidas on võimalik. Kui kuulen või loen, et tegu kärbsevaglade pesitsusega koerahaavades, on see ikka äärmuslik seisund, kuidas on võimalik sellesse suhtuda normaalselt.
Üks asi on mis head meelt teeb on mu kutseka aja kursakaaslased on otsustanud kokkutuleku korraldada. Olen see aasta mitmeid-mitmeid kordi mõelnud kutseka ajastu peale ning koos kolmeaasta õpingute möödumisest pole nagu mingit infot üksteisest kuulnud. Ootan põnevusega, et mis edasi. Ise eelistan rahulikku kulgemist, olla toeks oma perele ning aidata valikute-otsuste kujunemisel sellel raskel täiskasvanuteel. Toetaja roll meeldib mulle väga, kuigi unistan ka suurelt, igapäevaselt mõtlen oma soovidele, mida ma tahaksin ja mis mulle pakub huvi. 
Igapäevased argised kohtumised erivajadusega inimesed toovad erilise soojuse ning mõistmise. Olles kohtunud mitmete vanade tuttavate ja trennis viibinutega äratavad uuesti ellu vanad mälestused.

Millest alustada...
Tänase päeva seisuga loeb meie pere heinatöö lõppenuks.... yesss...
Kuidas tähistame, paistab õhtul. Lõhe filee sügavkülmast välja võetud sulama, et õhtuks miskit mõnusat, hõrku ahjukala perele valmistada...
Muidugi elus ei saa ka mööda minna raskematest pooltest. 
Kui viimati 09.08.2015 hommikul Röa külla orienteerumise sprindile startisime, ei osanud keegi meist arvata, milliseks kujuneb päeva teine pool. Sprindiks rada oli põnev ja ekstreemne. Igal juhul kp otsimiseks jätkus indu-lusti. Kui algus osutus kp leidmisel raskusi, siis lõpp läks kiireks ning lausa lust oli lennata karjääri vormikal pinnasel oma liigesed mõnusalt elastseks ...
Neljas koht, pole paha 46 aastase muti kohta. Alla tunni joosta, muidugi pean veel tööd tegema kaardilugemisega. Oskuseid lihvima just jooksupealt kaardi lugemist. 
Pärast orienteerumissprinti, tagasi koju, kus jälle ootas meid ees heinatöö. Heinatöö sujus viperusteta Olavi koosabil sai ka kodus oma kohale hangutud. Õhtul kui trennilapsed tulid, jäin mina koju trenni tegema platsil ja muidugi unustasin ühe olulise tõsiasja. Abikaasa tegevuse mesitastarude juures. Olles jõudnud trenni andmisega poole peale, kui sain kodumesilaselt nõela põsesarna, mul esimese hooga tekkis hirm-paanikaga. Kui mesilane oma nõela nahasse poetas oli see valus. Mainin ei ole eriti sina-sõber eriti nende kodusummidega. 
Muidugi keha oli tabanud juba nögeslööve, mida üritasin sügada. Ohh jube, tagasi mõelda.  Viivitasin, arutlesin kõva häälega, kas minna tuppa võtma rohtu või kutsuda kiirabi. Juba esimese märgi järel (lõualuu lihased tõmbusid mesilasmürgi tagajärjel krampi) ja keel muutus selle tagajärjel pehmeks ehk siis kontrollimatuks. Miskit pikemalt mõtlemata tormasin juba tuppa, teadmisega sinna, kus asub allergia ravim. Olgu proovin, see oli sellel aastal täiesti uus ravim. Võtsin korraga 8 tabletti. Peale sai joodud kanget kohvi kruusitäis, kiire mõju avaldamiseks. Õue tagasi trenniplatsi äärde naastes oli kogu kramp kadunud ning ega palju aega ei möödunud, kui olukord tundus mulle ok. Kuid mis juhtus natuke aega platsil, kui ründas uus mesilane  ja seekord juba oimukohta.  Kaalusin juba ise kiirabisse minna, sest liig mis liig. Asi muutus seesmiselt kriitilseks, kui saabus vappekülm, mis andis teadmiseks, et ravimitoime saabus organismi. Muutusin rahulikuks otsustasin, et vaatan mis edasi saab. Suutsin läbi kõiksuguste probleemide anda trenni lõpuni. Vahepeal agiteerisin ühte tütart trenni andma, et ma saaks tegeleda oma terviseprobleemidega. 
Vahepeal, olid lapsed jõudnud ka tuua heinamaalt ära viimase koorma heinu ning selle ära ladustada j ning poeg juba haakinud taha niiduki, et ma saaks minna niitma. 
Olles saatnud trennilapsed ära asusin siis juba traktori rooli taha. Ei saanud ma enam aru, miks ma nii unine olen. Kas ravimist või ravimi+mesilasmürgi omavaheline võitlus tekitas jubeda une. Tellisin ühe lapsega termose täis kohvi heinamaale, et saaksin oma töö lõpuni viia. Kurb tõde, kogu 2 ha ma pühapäeva õhtul maha ei suutnud niitma, kuna vikati latt purunes samalt kohalt, kust juba teda korra oli keevitatud. Hea meel, et 1 ha sai niidetud. Õnneks oli mul uus latt juba olemas. Kuna järgmine päev pidin olema tööl, siis leppisime õhtul pojaga kokku, et tema jätkab. Vahepeal pidasin sms-ide teel tööandjaga, mis probleem mind tabanud on, et kas minust järgmisel päeval asja on. 
Keskkööl, kui abikaasa ja poeg laua ääres einet võtsid. Küsis siis, et tema ei teadnud, et ma peapiirkonda nõelata sain. Ja ta ei märganud, et mul trenn platsil käimas oli. Tegelikult kehtib majas kokkulepe, et mesilastega ei tegeleta, kui ma õues tegutsen. Mõnes tarus on kurjad mesilased ja need ründavad juba kõike.
Keskkööks täpselt kella pealt 00.00 oli parempoolne silm kinni paistetanud. Naljaga pooleks ütlesin peegli ees endale Silver Üksilm vaatab vastu. 
Hämmastav sügav uni ja kell 5.06 ärgates mõttega, et kui silm kinni, siis minek kiirabisse, kui mitte siis tööle. Natuke paistes ja eks abi sain jahutavast geelpadjast mis igaks elu juhtumiks ikka sügavkülmast võtta on. 
Veel käik vet. ametisse müügihobuse sertfikaadi taotlemiseks. Ja tiba ametniku aeglusele, jätsin viimase pabereid vormistama. Lubades, et teisipäeva hommikul tulen läbi ja võtan ära. 
Täna on kolmapäev ja tunnistan, paistetus veel eksisteerib, kuid õnneks on jälle minevik. Tunnistan hirmu pole suhtun kogu loosse normaalsesse kulgu. Sain kogemuse, et hea ravim oli. Kui asju teha õigel ajal, on ka mõnest asjast kasu.

Leidub küll ilusaid ilmasid, kuid valmis peab olema kiireks ilmamuutuseks. Tegelikult täna tabas jällegi kehva ilm. 
Hommikul vara teavitas koerte haukumine, et vabadusse on pääsenud mõned suksud. Tormasin fliisi kell 3 öösel õue. Sofi erutatud haukumine teavitas suksude pidama jäämisest karjuse väravas ja nii oli, et taskulambi valgel näitasin hobustele valgust ning tasase häälega nende erutust ja vahepeal hõigates koerale, et see lõpetaks ajamistegevuse. Olles saanud enamus tegelasi aeda, kui Herta otsustas veel omapäi tegevusele. Tormas siia-sinna, enne kui otsustas aeda siseneda. Kõik toimus usalduse ning tasase hääle koostoimel hobusele teed lambiga näidates. Ja kui lõpuks Herta aias, naasesin tagasi oma sooja pessa, kus mediteerimise saatel uuesti unemaailma sõudsin. 
Üks pipi kutsikatest läks uude koju. Kerge pole, vahel öösel, kui suured koerad õues hauguvad, hakkavad kutsikad haukuma ja ulguma.

Juba 3.august. Muidugi on igasuguseid juhtumeid. Sai peetud perelemmikust siilionu matused. See oli kõige raskem kogemus. Ei tea mis juhtus, kui laupäeva õhtul koju naasesin oli teine juba elust lahkunud ja oma pesamajast ei leidnud. Leidsin tavatust kohast surnuna, tõstsin ettevaatlikult tagasi oma pesakasti ning tekkis sõnatu olek. Teadmata mida antud olukorras teha. Pidasin targemaks oodata hommikut ning ajal arutust anda. Kui on tekkinud elus, et keegi lemmikutest lahkub on raske tema kaotusega esiti leppida.
Ja ega mul kerge tunne teda vaadates polnud. Kõige pealt tõrkus mõistus surma konstanteerimast. Samas valdas tõeliselt sassis mõtted. Jätsin matusetoimingud järgmise päeva hommikusse, kui arusaamine seal maal. Hämmastav ja imestus, mida üks pisike loom jõudis meie majas korda saata. Mõtlen emotsionaalselt, tema olemasolu oli vajalik, juba see kasvõi öösiti tema jooksuratta vurin andis teada, et keegi toimetab. Kuid jah, kuid nüüd seda okaskera enam pole. Hetkel pean väikse pausi ning uurin põhjalikult siilide terviseprobleeme, et kui ma ükskord uue tegelase endale majja soetan, olen tiba juba targem. 
Sassu paraneb jõudsalt õnneks. Kui eile õhtul koju naasesin oli teine jälle oma käpapadjandit vigastanud. Miskit jälle ravimid välja, Sass oli vabatahtlik patsient meeleldi. Padja ümbrus karvadest puhtaks ja tiba salvi peale. Hommikul kontroll, siis veel hoidis oma käppa liikumisel üleval, kuid juba õhtul koos metsas kahekesi käies oli asi juba ok. Kontrollima peab.
Tänusõnad lastele, kelle õlgadele on langenud pooled kodused tööd, kuid saame hakkama. Tänavu aasta on üldse palju asju teisiti. Olen arusaamisse saanud, et ei ole mõtet kunagi ihaleda töökoha vahetust, kui vanakoht seda on. Muidugi väljakutsed on ka lahedad just uutes tegemistes ja kollektiivides. Olen arusaamisel, et see aasta saab veel erilisem olema, peab mitmeid raskusi trotsima ning jääma endale kindlaks. Samas hea meel, et sajustele ilmadele olen saanud käia tööl, mis pole lasknud kehvade heinatöö ilmadest nukrutsema jääda. Mis tehtud - silo on tehtud, kuid heinatöö tegemine jätkub.

On ajad, ilmad ja ... kombed... 

Ja muidugi võidujooks ilmaga... kas jõuab heina kokku või sadu kaelas. Iga koorem kuiva heina varju alla panduna tekitab tänu tunde. Midagi nutta ja kritiseerida ei tohi. Peab olema väikestes asjades tänulik.

Ehh jälle mõnus olemine. Ei turrita ega ole pahane naabrimehe peale. Eile tegin siis üle pika asja naabrimehe hoovi. Pärast oli selline tunne, et nagu oleksime rahupiipu popsutanud. Tegelikult see niisama pigem loomad, linnud üle kaenud ning kuulanud naabrimehe mõtteid. 
Ootasin eile veel ühte isikut, kellest siis sõltus mu päevaplaani kõige segavam ning ebameeldivam asi maailmas. Kuid mis teha, leidub lolle-rumalaid... kätte maksma ei hakka ma kunagi... Karma seadus on üüratu ja kätte saab ta igaühe meist. Tean nii palju lugusid, kus inimese saamahimu ja kadedus viib äärmuslikesse olukordadesse.
Liptoniga siis on asi ühel pool. Varsti teine siit minema. Täna pean jälle sisse tooma, muidu kasvab ülepea, kui saab karjas olla. Muidugi on väga kiindunud Tassasse, kuid mulle see kooslus ei meeldi.
Õnneks siilionu on oma unevaevadest jälle vaba. Tänane öö möödus meil mõlemal unetult ja muidugi koerad korraldasid võimsa öövalve. Ja tundsin ennast nendega võrdväärsena, muidugi kaasvalvurina. Miskit nad kuulsid, kuid mis nad kuulsid ja haistsid jäi nende mõõdupuu nina ja seitsmenda meele varju.
Sassu haav paraneb kenasti ja nõrevool haavast on vesiselgusega.
 Pidasin parimaks lugeda konspekti, et und tagasi saada. Igaks juhuks sai isegi äratus mobiilile pandud. Ja muidugi õige aegne äratus ning rongile kimatud.

Tänase päeva seisuga võtsime vastu uued reeglid, kes soovivad nüüdsest matkasid hobustel. Peavad kahjuks enne 5-10 korda pltasi trenni võtma. Ei enam ühtegi algajat maastikule. 
Jama tunne valdab vaadates nädala ilmaprognoosi. Siin enam ei teagi mida teha või tahta. Kas jõuan heinatööga ühele poole on jälle küsimus. Paar nädalat tagasi vaadatud ilmaprognoos on jälle õhku haihtunud.
Hetkel esmane nõue on lastele esitatud, et peab tegelema tihedamalt noorte hobustega. Pea varsti tuleb see aeg, kus pean kolm hobupoissi veel ära laskma ruunata.

On ilmad ja ilmaennustused. Kõige kuivemad, soojemad kipuvad olema siis, kui ma tööl olen. Ja kui ma tänaseks plaaniks olin võtnud niitmise, siis seda ka ei juhtunud. Kuna hommikul mitu tundi kallas järjekordse veekoguse pinnasesse. Ei oskagi enam mõelda, ega tegutseda. Olen suht zombi olekus. Toimetan ja tegutsen juba automaatselt, enam ei kaalutle ka mitte. Mõttetu hetkel raisata vaimseid-füüsilisi ressursse muretsemisele. Nuputangi, et kuidas kasutada ära strateegilisi nippe, et saaks kuiva heina varuda. 
Joel sai proovida esmakordselt traka niitmist, eks tegevus nõuab veel harjutamist. Üks heinamaa tükk on maha niidetud. Veel paar tükki, kuidas mismoodi koristatud saab ei tea hetkel mõelda. Homme vaja tiba läbirääkimised maha pidada. 
 Viimane nädal on olnud ka loomamajanduses probleeme. Üks koertest oli saanud nõelata ja hetkel jätkan 5 päevast süstimiskuuri antibiootikumiga. Siilionul tekkinud tahe talveunne suikuda, üritame teha kõik, et poissi piisavalt energilisena hoida. Pliidil on iga päev tuli all ja pesakastile saab kuumavekotti all hoida. Teatud aja tagant vahetan, aga jahtunud vett kuumema vee vastu. 
Sai üle elatud koertepulm, neli ööd pidin olema pulmalaulu jorutamise kuulaja. Imestan, kui erksa unega olen. Igasugune viuks ja piuks kohe üleval. 
Pipi kutsikatel siis kodud olemas ning vetiga räägitud, et augustis või septembris Nordik kastreerida. Ei taha rohkem mingeid salajasi koertepulmasid, kus peab emaseid ühes kohas ja isaseis teises kohas kinni hoidma. 
Saaks ühe probleemse hobuse kaelast ära. Lihtsalt pole aega, et pidevalt tegeleda. On Liptoni koht, kuskil sporthobusena ratsatallis, kus rohkem tegevust ja inimesi. Ma ise ei luba enam teistel temaga tegeleda, aga mulle on hetkel liig, mis liig. Leian, parim oleks mingi sümboolse summaga maha müüa ja edasi minna noorte sälgudega. 

Juulikuust jälle on üks nädal möödas. Viimane nädalavahetus möödus jälle linnulennult. Käis piisavalt külalisi, trennitatud sai, kuid oli ka asju, mis tegematta jäid.  Kuid üleeile, mil ma Sassule suvesoengut lõikasin avastasin miskit, mis mu meele murelikuks tegi. Kõri ümbrus tugevas paistetuses. Kuid eile oli jõudnud paistetus juba haarata kõri ümbritseva lotendava nahaaluse koed. Siis tänaseks oli paistetus juba pool näost, rippuvast mokast haarata. Eile hilja õhtul uurisin veterinaaria raamatust, millega võiks olla tegu. Kuid probleemile lahendust ei leidnud. Suhtlesin vetiga ja leidsime, et tegu võib olla siiski mesilase või muu putukalise sutsamisega. Mille tõttu näeb koer üsna kummaline välja. Siiani mul esimene juhtum, kus näen koera paistes näoga ringi jalutamas. Ja midagi teha pole, peab ootama, et paistetus lõpuks alanema hakkaks. Koer sööb isu on hea, kuid rohkem magab ja eriti armastab soojemaid kohti.
Siili kätiumine ei ole ka mulle eriti meelepärane, magab ja tunda oleks keha kaalu langust. Panin talle lisasoojendust, kuid mitte midagi ei mõjuta tema suhtlemist või soovi aktiviseerimseks. Käin isegi öösel teda uurimas, et kuidas on, olen isegi enda juurde võtnud ja soojendust teinud. Imestan, kõht tundub korras olema. Kui on mõne looma või lapsega mure, siis kipun üle muretsema. 
Eelmine nädal võeti Aadel ninast plaadid, kuid õmblused jäid ning pärast seda saab juba paremini läbi nina hingata. Muidugi paar päeva pärast plaatide eemaldamist juba Aade istus sadulasse. Nüüd on ta valmis oma unistuse ellu viima. Harjutab vahenditega, et ei tekiks ootamatusi. 

Alustan täna ajas tagasi minemisega. See oli aasta 1997 aasta juuni lõpus (30.06.) sündis mu esimesel hobusel Ermil kollane eesti tõgu täkk varss. Ma olin õnnelik, ta oli mu esimene varss. Aeg lendas ja leidsin, et kahe väikse lapse kõrvalt ei leia  noore sälu kasvatamiseks ja õpetamiseks enam aega. Pidasin parimaks müüa. Müügiks langes jõuluaeg. Temberi müügisoovist kuulsid kaks inimest A. Esner ja K.-J. Aarma. Kuna E. jõudis teda varem vaatama, siis säluikka jõudnud poisivolask meeldis nii Aivarile, kui Eerole. Maksid käsiraha ja ise viisin kohale ema kõrval. Kui raske oli mul hinges tol korral tagasi sõita märaga, kelle laps sai Kuusiku talli maha müüdud. Paar päeva põdesin, olin päris haige. Kuid teadmine, et hakkama saamine tol olukorras oleks olnud raskem... Kuigi Ermi oli uuesti tiine, siis oli oodata uut hobukodanikku järgmisel aastal. 

In Memorian: nüüd on ühe hobuse lugu lõppenud. Tember suri reedel 17.07.2015. Kohtusin Eeroga poes, kus ta siis mainis tõsisel ilmel (näost ja keha keelest lugesin juba rohkemat), et Tember on surnud ja maetud kase alla. Esmasel teavitusel ehmatasin, kuid pikema vestluse jooksul suutsin ennastki koguda ning kaastunnet avaldada. 
Olen siiani väga tänulik olnud, et Temberi Eero endale sai ning esimese hobuse järglane oma kodule ikka lähdale jäi. Ütlen veel parimad sõnad Esnerite suhtes, kõiges hoidsid mind täkuks saamisekujunemisega kursis. Kuidas Eero Tembut koolitas.... Kuulasin alati suure huviga nende tegemistest ja saavutustest ning vahel ajaviiteks isegi sukupostist järglaste arvu uurides.
 Ja Temberilt ka oma hobustena jälle tagasi sain. Teele ja Teeba, kes mu hinge rõõmustanud ning ülimate suurte lemmikutena siiani olnud. 
Muidugi kurb oli kuulda juhtunust. Probleemi põhjuseks selgus kahe kuuga avalduv ning süvenev südamerike. Väga kurb,  tunnen kaasa sügavalt ja südamest Eerole hobuse kaotuse puhul. Kaotatud enam tagasi ei saa, sellega tuleb leppida. ...