See on meie Lipton. Üllatas teine meid laupäeval. Muidugi positiivse käitumisega. Õnneks on asjad karjas ka rahulikumaks läinud. Armunud hingega hobuseid netu. 

Eelmine nädal oli koolivaheaeg, kus siis sai platsitrenni tehtud ja käia trenni lastega maastikul. Mis sellest, et õues tuul ja miinuskraadid ei see seganud tegutsemast öeldakse ikka, ei ole halba ilma on vaid halb riietus. Nii see on... 

Jagan omi tundeid ja mõtteid, mis siis  reedel juhtus. Kõigepealt, kui esimesi ringe Herta ja vankriga tegin trenni platsil tegin tundsin, super olemist. Ainus asi, mis reetis, et hobune ei olnud omas elemendis, kes soovis midagi muud. Nojah, metsa vahele minek, tekitas obeses vastumeelsuse ning koju tagasi metsast ta enam ei soovinud. Olles siis oma loomaliku oskusega aisad järjekordselt puruks keeranud ning mina lohinal ohje otsas järele potsanud vankrist. Kuna tegemist veel talvemantliga, mis tegi mu veel veidi kohmakaks, kuid mis tegi mu maandumise pehmemaks, nii et miskit viga ei saanud.
Olles püsti tõusnud, tajusin endas häbi ja piinlikuse tunnet laste ees, kes vankris istusid , et ei osanud õigetest hobukäitumis märkidest lugeda, millal oleksin pidanud lõpetama. Jalutasin hobust püüdma, kuna riiete kohmakusega ei suutnud jalgu jooksma panna.

Esimene asi mis ma Hertale ütlesin ... ,,ai..ai..ai tüdruk, mis sa nüüd tegid, endal juba naerumuie suul". Juba olin kõigest häbitundest üle saanud ning suhtusin asjasse huumoriga. Olles hobusega tagasi vankri juurde naasnud, kus istusid kolm poissi hästi vaikselt ning omakeskis mõtteid vahetades. Kust siis ammutasin omasse teadmisse, kuidas nüüd selles olukorras edasi käituda. Eelistasin jääda kõigele vaatamata enda sees toimuvale väärikaks. Mainisin lastele, et mis juhtus, et mitte tekitada liigset paanikat ja hirmu, pidin ennast olukorras lõpuni kontrollima. Võtsin ühe poisi hobuse selga, kuhu alguses keelduti minemast, aga lõpuks mu veenmine hobuse vastu usalduse taastas. Tegemist oli selliste lastega, kellel puudus poistele omane koeruslik käitumine. Mis tekitas minus teatud üllatust, olen harjunud, et lastele meeldivad sellised olukorrad, siis need poisid tundsid veel suuremat hirmu...   Ja mul oli palju tegu, et poisse veenda tegemaks sammu hobusega suhtlemiseks... Miks valitseb nendes lastes seletamatu hirm...?

Pärast, kui poniga poistele veel ratsutamisringid said tehtud ning pärast kõike seda lugu enese veel peoriietusse pannud ja oma väikse kollektiivi keskele naasesin, pilulikule lõunale, et tähistamaks ettevõtte 18 sünnipäeva. Oli nii mõnelgi silmad suured, mu enesetunne oli super, kuna mu seik metsas ja hobusega andis tol päeval tunda jälle eriliselt. 

Mõned päevad hiljem kuulsin ikka ja jälle komplimente, et olin väga kena näinud välja. Ise muidugi nautisin täie rinnaga tähelepanu. 

Tänane päev möödus kiirelt ja toimekalt, teadmine, et keegi külla tuleb, paneb oma päeva teisiti ajas planeerima. 
Oli ka ebaõnnestumisi, selgeks sai, et midagi suurt ette võttes, peab eelnevalt aega võtma ja kontrollima mõningaid vahendeid. Näit. vankriaisad, homme tuleb ette võtta nii saani, ree ja vankriaiste uuendamine. Herta otsustas täna, et paneb varustuse proovile, kasutades vanat nõksu järsku keeramist ning aisad andsid raksuga järgi ning mina lendasin vankrist lohisedes ohjade otsas mööda maad. Eks mingil hetkel lasin ohjest lahti ja jooksin hobust püüdma. Muidugi lapsed kes vankril ehmusid, kuid lapsed said lihtsalt väikse ehmatuse. Imestasin, Herta keeldumist edasi liikumisel (tahtis vägisi metsaheinamaale sööma minna) ja teades torikate jonni-kui nad pole pikka aega ees käinud. Siis võivad vahel ikka tobedusi välja mõelda. 
Ootan juba mitmendat aastat abikaasa lubadust ise tehtud kumiratastega vankrist, kuid tundub, et siiani kõik lubadused lubadusteks jäänud :(  Mõte tiksub ise ära õppida keevitamine ning hakata lastega miskit meisterdama. Lasin pojal reelt eemaldada kõdunemis märkidega puudetailid. Üks pool reejalasest oli omadega päris õhtal nii saigi ka see uuendatud juba eelmine talv sai ostetud sobivas suuruses poldid ja mutrid. Eks neid jäi veel väheks.
Oh jah pubeka iga indiviiditi ikka vahel raske, eriti kannatlikkuse panevad proovile. 
Järgmine nädal on koolivaheag.
 Kuna eile sai veel sõnnikut transporditud, siis seisab veel homme sama teema. Imestan kuhu kaob mu aeg.

Eelmise nädala lõpus käisid tüdrukud kiropraktiku kooolitusel Ruilas. Kuulasin huviga nenede uute teadmiste pagasist. Pühapäeval trenn lastele ja osaliselt mõned hargitäied sõnnikut veel kärusse visata suutsin, muud teha ei jaksanud. Imestasin, et millest küll jõuetus ja tahtmatus jne. Esmaspäeva hommikul paari tunniga viskasin käru täis ja sai ära viidud kliendile. 
Hetkel olen kolm päeva laadinud sõnnikut teise käruveoks kliendile, täna loodan selle tööga ühele poole jõuda.
Uurisin teisipäeval, et ega magnettormipäevi pole. Saingi vastuse, leides internetist sobiva koha, kust otsida. Delfis juba jagati, mis päevadel magnettormipäevad on. Oktoobrikuu on tihedamalt. 
Liptoni suutsin ka kinnipidama saada, kuid aega pole temale jälle pühenduda. Eelistan siiski lemmikhobuseid. Mu soov oleks, et Lips saaks uude kodu veel selle aasta sügisel. 
Unistan... unistan ja veelkord unistan.... eks peab jätkama treeninguid temaga, järgmine nädal lasen lastel teha pilte kui Lips on sadula all ja hüppamas.

Uus kolli kasvab ja on paras frukt, eriti toidu peale. Viin mina solgipange välja, piilub nurga tagant, pärast käib nuusib üle. Meenuvad ajad, kui meil kaks colliet olid. Ükskõik mida me ei teinud, käisid nemad tuulamas kohe, keela või ära keela. Ikka nende nina kuskil ette jõudnud, kasvõi kana kaagutamise peale muna järgi tormata. Olin aru saanud, et üks koer oli selgeks teinud, et kana kaagutamine tähendab maitsvat einet. Mitte küll kogel-mogeli vaid koos koorega, muidugi muna hammustati õrnalt pooleks ja sisu limpsiti kiirelt tühjaks. 
Eile tõstsin kanadele kuuti head paremat, aga natukese aja pärast tegelane noorkoll kuudist tuli. Imestan ta omapärase söögiisu pärast. Söögi panen ette, nirult sööb, aga koerte seltskonnas muutub ärritunuks ja kipub teisi näksama oma nõelteravate kutsika piimahammastega. Hämmastav, et tema ei kuula miskit, teada saamas on ta 5-e kuuseks ja lähenemas puberteedi iga. Ootan põnevusega, milliseks kujuneb aeg siis noore koeraga. Sellel ajal tuleb palju-palju mängida ja koolituses pühenduda käsklus ,,siia" ja ,,kõrval" harjutamisele läbi mängu. 
Eelmine nädal pidin puhastama ta mädanema läinud haava, selle protseduuri ajal sain tunda ta hambaid ja iseloomu. Näis milliseks kujuneb meie elu uue ,,kollionuga".

                                                Väga kena, aga ilus sügisene pilt.

                                                                  Toanotsukesed.

                                                                            Peidus.

    Nädal tagasi toimus Velisel laat ja saatsin sinna kaks last, kuna minul endal töökohustused 48 tunni näol piirasid igatepidi eraelu, pidin planeerima, mõtlema ning agiteerima lapsi koostööle. Ja kõik mis plaanitud said tehtud. Kahe tüdrukuga caniskrossil osaletud. Ise olin väheke mures. Olen tänulik töökaaslastele, kes siis mind mõistsid ning vastu tulid. Sain vahetada ühe päevase töö aja öögraafikusse. Praktiliselt 5 ööd järjest tööl käia röövis ära mu une. Kuid õnn, et mul on loomad, kellega tegeledes saan alati une tagasi ning maandun nagu nott voodisse. Ilma igasuguste muremõtetea. Kuigi neid on iseenesest on kuhjaga, ei lase ma nendest oma elul segada. Hoian vaka all. Ja teen koostööd, kellega olen sellepärast seotud. Miskit olen õppinud, et rasketes olukordades peab pöörduma isiklikult ikka indiviidi poole ja rääkima

                                             Hommikused sügishetked kohvitassi kõrvalt

Eile hommikul koju autoroolis unistavatesse mõtetesse mahtus kõike. ,,Kui koju saan viskan veidiks ajaks pikali. Arutlesin veel, et kas juua kohe enne pikali viskamist kohvi arvuti taga või teen seda pärast. Koju jõudnud pool hämarast hommikutunnist silmadega heinamaad uurides. Silmasin hobusekarja, jessas unus kõik mu unelused roolitaga veeta mõnus hommikutund lõõgastused, mis nüüd asendus kõige pealt riiete vahetusega, kuni karjakopli parandamisega.
Pärast mitmetunist rahmeldamist oli kohting veterinaarameti poolt suunatud isikuga, kes kontrollis hobuste vastavust passide (joonised passis) ja kiipide järgi. Mul hea meel ja vetil sama, kuna kiibi numbrid kohe leitavad ja loetavad. Kõige lõpus pidi vet töötaja kirjutama iga hobuse passi veel kuupäeva ja allkirja tehtud kontrolltööst. Kogu see lugu võttis ikka aega, pärast seda toimingut, aga käik raamatukokku raamatut tagasi viima. 
Lugesin värkselt ilmunud Vatmani teost, osalt fantaasia, osalt tõeselt ja mitmest allikast (mõtlen kogemustest) kokku miksitud ebatsensuursete väljendustega rikutud maaelu paljastades. Mõtlesin Kati mõttes, kes maalib läbi oma raamatu eestimaisest elust, kus abielud järjest lõhki lähevad või kokkupuututud erinevate inimeste huvide veidi mahalseks kirjutamisega. Nagu sellest raamatust palju välja lugeda võib. Üks hea vanasõna mis mulle ikka ja jälle meenub ,,igaüks räägib oma rikutuse astmest". Mulle meeldiks õnneliku sisuga lood, kus leitakse ning jõutakse lõpliku õnneni. Nagu pea iga miunasjutt lõpeb.
Järgmine aasta ma enam puhkust ei võta. Lihtsalt motiiv puudub, edaspidi käin oma tuttavatega matkadel või siis ühe või kahe lapsega eraldi.

Tekitasin pliidile tule alla, et keeta vanni jaoks paras ports kuuma vett. Alustasin hommikut, mitte parima tervisevormiga. Oletasin juuu eile töö juures lahtiste akende all liikumisest oma kukla ära külmetasin, millega kaasnes k o h u t a v peavalu.  Püüdsin läbi mitme protseduuri leida taas tervise ning naasta lubatud tegevuse juurde. 
Korra helistasin oma töökaaslasele, kellele kurtsin oma tervisest ühte koma teist, arvas teine, et juu ma töökohalt viiruse enesele hoopis külge saanud. Imestasin, et olin selle unustanud. 
Nii kui ma alati ära olen, kipub kogu mu obesekari aiast välja ronima. Mõtisklen, et kes siis vooluga aia täna seekord lõhkus ja muidugi Lipton on jälle tema isiksus tagasi.... ütlen vastik... vastik... vastik.... mis sellest, et munad maas (pahameel tekitab otsekohesust) ja arvab ennast jälle täkuks. Ja et kogu karja kuhugile paigutada, siis läks ikka paar tundi, kui osa hobuseid parandatud aeda transportisin. Ning iga kord metsapoole samme seades, vabandasin koerte ees, et seekord ikka ilma nendeta lähen.
Hobused koju saanud, osad jäid veel sisse, plaanin ajutiselt täku aga karjast eemaldada ning mõne aja eraldi hoida. 
Esmaspäeval koju naastes ootas kodus ees kurb uudis, oli üks toajänku siit ilmast lahkunud. Muidugi selja taha jäi 5 öötööd. Lahe värk, hakkama sain, lisaks kõigele kahel päeval lapsi rahvusvahelisele koertekrossile vedanud, kus Anete ja Lara saavutasid kolmanda koha ja pesamuna Sassuga 6 koha. Lihtsalt mis teha, olen nende saavutuste ülirõõmus. 
Oleme olnud tegusad, aga nüüd plaanime hobustele pühendudaet miskit saavutada ja olla tgusad mitmel rindel. 
Koerateraapia vallas on ka uudiseid, kuid nendest siis juba järgmisel nädalal. 

Hämmastav vaikus tänasel hommikul. Muidugi hobused olid vahetanud kopleid, olen viimasel ajal jätnud meelega lahti korda tehtud koplite väravad nii need tegelased ise vabatahtlikult koplisse läinud. Muidugi ise tulin töölt, üks lastest oli värava lihtsalt kinni pannud. Mul ei jäänud muud üle, kui metsas käia ning kerida üks aiaosa kokku ja vedada jootmisvann ära. Mõnele pikanäpumehele ära vedamiseks. Ühele metsakarjamaale vaja teha kolme kordne aed.  Muidu satuvad heinarullid ohtu. 
Imestan päevast päeva kutsika niru söögiisu pärast. Kui lasen teise collie tuppa, siis uriseb-haugub ja ikka sööb nigelalt. Kui õues teistele koertele jagan sööb väga hästi, aga väga ahnelt. Mulle ahne söömine kutsika puhul ei meeldi. Mõtisklen milles võib selle kutsika probleem olla. Kui teised koerad tarbivad oma sööki hästi rahulikult, siis kutsikas läheb ärevusse ning ründab kõiki koeri ja proovides süüa teiste toidunõudest. Mul pole ükski collie nii kunagi käitunud ja ükski koer ka varemalt. Isegi Sass oskab kannatlik toidujagamisel olla. Teised koerad sama moodi, eks koolitame ja jälgime käitumist. Koer peab olema kannatlik söögi jagamisel ja sööma rahulikult.
Siilionu tegi meile üllatuse, oli pikka aega kadunud, selgus, et oli jahedate ilmade tulekuga enesele ühte vanasse salli tsemendikottide peale pesa meisterdanud. Oleme tähele pannud, et ilma mutusega ta kaob ning ei lähe söök ei jook. Kui ma kütma hakkan, muutub too okkaline tegelane elavaks.

Septembri lõpp. Ühtepidi tundub sügiskuu aeglaselt liikunud, kuid kes hetkel oskab öelda. 
eile hommikul pärast esmast kutsika söötmist ehmatasin ära. Tegin esmase vaatluse, et kindlaks teha, millest võib kutsika nägu paistes olla. Oletasin selle vaatluse põhjal (uurisin hambaid, igemeid), kuid mis ebamugavust tekitas oli üks põse pool, mille peale Blue kiunatas. 
Kaks asja, kas teine koer on väheke hammustanud kõvasti või on saanud sutsaka mesilaselt (maja taga üks mesitaru). Kuna mõne tunni pärast oli nägu paras pirakas, silmad ei ulatunud enam nägema. Kuid söögiisu on teisel väga hea. Tänasel hommikul esmane kontroll, kuidas paistetusega on lood. Natuke on alanenud. Minu kogemused hobustega, kui mesilane sutsab. On kah pea piirkond ikka päris suureks paisunud. Õnneks on need kah tasahaaval alanenud. Kuid mesilasmürgi baasil püsib pasites nägu päris mõned päevad. Üks hobune on allergiline mesilasmürgile, siis tavaliselt olen pannud sisetingimustesse ja juba mõne tunni jooksul alaneb nögeslööve hobuse kehalt.
Eelmine aasta tahtis abikaasa oma mesitarude arvu suurendada, kuid laitsin mõtte maha. Mina ise olen mesilasmürgile tundlik. Ja nii peab ka kodus sellega arvestama. Igaks juhuks on olemas ravimid, mida kohe süstida, kui olen kodumesilaselt sutsaka saanud.

Pean väga koertest lugu, mis sellest, et pime ja midagi näha pole, aga kui mõni hobune ringi kappab. Antakse kohe teada, peab ju veenduma, milles asi, miks koerad ikka hauguvad. Ja kui naabri omad ei haugu, siis on probleem ikka oma majapidamises. Hästi kasvanud inimesega kokku, koerad oskavad suhelda. Niisama koerad mul juba ei haugu.
Ja mis siis toimus, Lips oli enese vabaks saanud ja mängis jälle inglit (lihtsalt üle aia lennanud, nii et see terveks jäi). Ja karjamaal märade keskel mängis täkku. Õnneks seekord leivakott (koos sisuga) aitas mul siis tolle poisikese lõpuks kätte saada. Panin sisse, mine võta kinni, millega  võib hakkama saada.

Sõnnik veetud. Kahe kliendi tellimus täidetud. Pidin paar päev mg ja ca tarbima. Muidu lihtsalt enam väsimusest jagu ei oleks saanud. Keha probleeme tuleb jälgida, ehk siis osata kuulata, mida keha räägib. 

Imestasin, et peale viskamiseks kulub 3 tundi ja maha laadimiseks kõigest pool tundi. Miks see nii on, kuigi sõnnik ise on peenike ja kerge. Raske on seda hargiga peale loopida, kasutasin kärru vedamiseks ämbrit.

Metsa heinamaal lepavõsaga sõda pidamas, kuid enamus veel alles ning see tähendab, et ees seisab tõeline töö. Võsa on nii tihe ja peenike, et tegelikult natuke tüütu. Vajan kiini peenikese võsa maha võtmiseks. 

Täna sai ka trenni tehtud, tegelikult lastele. Novembris - detsembris olen osalemas treenerite psühholoogia alasel koolitusel. Ootan seda.

Sain teada, et saan osavõtta koerateraapia eksamist.

                                                                       Siilionu Feliks.

                                                                     Pekingi part Piilu.

                                                                 Aade ja Teeba hüppetrenn.

                                                             Esimene öökülm. Sügis saabus.

                                                               Minu õiteilu selleks aastaks läbi.

                                                                       Meie metsahobused.

Nüüd siis poiss rõõmudeta ja muidugi meil rahu majas. Kui olin eelnevalt tööd teinud, pakkunud täkuna teda nii siia kui sinna. Keegi ei tundnud tema kui täku vastu huvi. Ja nüüd johaidii, oleks pidanud täkuks jätma. Ühes kohas öeldi, et jah nemad nii kõrgeid loomi aretuses ei kasuta. Ja üsna mitmed hobusekasvatajad soovitasid ruunata. Ja nüüd jah, mul eriti suuri plaane, karja suurendamiseks pole. Eelkõige maade kasutus piirab hobuste arvu suurendamist ning ma ise pole veel ,,hobuhullusele" maad andmas.

Kui palju on neid, kes degusteerivad loomatoite? Või uurivad, mida  sisaldavad? Tavaliselt need, kelle loomadel on tegemist mõne toiduaine talumatus.  Mina uurin ka ja on tekkinud kogemuste pagas, millist toitu soetada. Miks mu mõtted sellele läksid. Siilionu, kes meil toas vabalt elab, annan talle öö tundideks süüa. Olen proovinud mitmeid konserve, mitmeid firmade roogasid, mis võiks talle maitseda. Ei saa öelda, et poest ostes peab teine kord kliiniku müüjale vastu tulema ja ostma just selle, mis odavalt müüa. Siilil ju oma maitse ning imestan, et loomadele ei soovita pidevalt toite vahetada. Siilionu on lahe tegelane, oleme leiutanud juba variante, et oma pesakasti püsima saada, kuid juba on tekkinud tunne, et lausa lendama õppinud ning hommikuks ainult tühi pesa. 
Kutsikas kasvab, collidega seee värk. Iga toit ei sobi. Imestan, et kõik peab olema kohe ja värske ning peab saama teiste koerte suhtes kehtestada. Toas katsetasin, ei söö ning nurub õue. Õues kohe läheb ja uriseb ning paneb vanemad koerad enda ees taanduma. Mis teha, juba teab, et on kuninga staatuses...
Tellitud on kaks põka kärutäit sõnnikut, kuid ei viitsi vinnata. Isegi raha teenimine ei tekita kohe isu sõnniku peale laadimisel. Muigan enda sees peituvat mõtet, kas teist lihtsamat moodust pole, kuidas sõnnik kärusse peale veereks.  
Jahedad ilmad on tekitanud ka söögisus muudatused, isu millegi rasvasema suutäie järele... 

- 2 ja külmunud autoklaasid...

Järjekordne öötöö hommik selja taha saand. Autosse omi asju viimas, leidsin muidugi läbinähtamatu auto eest. Klaasid puhastanud, esimene soe masinas sees võisin külastuse bensukasse teha, et osta pisikese koguse kütet saele, lisamiseks seguõli. Imestasin 1l õli hinda. Koju saanud tervitasid mind esmalt Sofie ja Sassu. 
Mõtlesin, et korra viskaks pikali, et sooja saada, eile tööle mineku riietus ei olnud küll -2 kraadise ilmastikuolude vastavaks. Kuna mu vanem tütar täna kodus, tema suhtlemine ei lasknud uinuda ning siis otsisin ülesse sooja pesu ja suusapüksid.  Keetsin kohvi ning hubasuse ja mõnusaks äraolemiseks tegin pliidile tule alla. Mõnus soe levimas majas ning muusikaks kuivapuu pragin. Naudin vaikust, peatselt õue toiemtusi tegema, tellitud on kaks koormat sõnnikut. Sügistöödega olen ma sellel aastal järjepeal, mõttes mõlgub, et oktoobriks peab lõpetama õueboksid noortele. Väheke materjali metsast lisaks vedada. Ja muidugi veel lammutustöö...
Täna pean leidma aega trenni jaoks. Eelistan kahe järjestikuse öötööle maastikule minemist. Aitab väsimust peletada.
Kena karge päikseline hommik.

Tere sügis!

Saabus, tuule, vihmaga teine. 
Jahedus paneb kaaluma, et mõnedel hobustel aeg tekki seljas kandma hakata. Viljale täna järgi vaja minna. Ratas autost ja traktorikäru ajada akna alla, vaja üks koorem sõnnikut külas peale transada. Selle aasta kartulivõtul ei osalenud, kuna puud talveks tegin üksi, siis midagi peavad ka teised kodus tegema. Ja kuna ma kartult söön väga vähe, eelistatud toiduained, oad, herned, tatar, manna, riis jne. Lapsed muidugi tahavad , teevad ise praekartuleid.
Öö andis analüüsida toimunud teraapiakoerte salajasest eksamist. Mida muud, kui asjaosalise enda käest mailitsi vastust ei saanud, helistada  pole mõtet telefoni vastu ei võeta, aga küsimused õhku kerkinud. Nii palju tulemusi mul on, et need kes said oma koetele litsentsi on õppinud väismaal mingit moodi loomadega seonduvaid. Nimesid siia kirjutama ei hakka, kuid mainin olen tähelepanelik koolitusi või Eestis tegutsevaid inimesi muul viisil tähele panema, mis haridust keegi omab ja kus keegi ennast täiendamas on käinud. Ja oletan, et tegelikult võisid need ambitsioonikad, huvitet litsentsist ning võitlus koeraterapeudi tiitlile Eestis võib võtta pahameele suuna. Mõtisklen, kas on mõtet jätkata, või jätkan sellel tasemel nagu olen ise seda teinud. Lasen ajal selgust tuua...

Hommikul toimunud trenn päris pisikestega oli okei, siis Lipton mängis rodeohobust teisel pool aeda sadula all Anetele. Vaatasin trenniplatsil, et egas miskit, et Anete jääb temaga jänni ning platsil siis selle aasta poniratsutajad (märtsikuust käinud). Vahetasime Anetega treeneri kohad. Jätkasin Lipsuga väljapool trenniplatsi pühendumisega, et saaks poisi kuuletuma. Kõik oli okei, kohe nii nagu oleksime iga päev trenni teinud. Lõpetasin traaviga ja poisil higi voolamas mööda kaela alla. Algul plaanisin Liptoni ka trenniplatsile koos teistega, aga plaan jäi katki. Kaks mära väljendasid juba Liptonit lasipuu juurde tuues armumisemärke. Ega see inimjutt hobusemõistusele selgust ei too ja nii tuli vastu võtta otsus, et Lipton jääb väljapoole trenniplatsi.
Sai täna veel karjaaed korda tehtud, viisin siis hobused jälle metsa, kust siis üks seeneline pani mu sinise platsämbri pihta... ühe korra nägin toda onklit oma massinaga mööda kihutamas...
Hea meel veel selle üle, et reedel sai käidud enne tööle minekut maastikusõidus hobustega. Ja tänu hobustele möödus mu 36 tundi öötööd, lennukalt.
Mainin vaikselt, et egas need vanurid ka nii suured magajad pole, öösel toimetavad suures majas nagu nähtamatud kummitused, kes külmkappi külastades, kes jälle kohvi keetes jne. mõni jälle suitsuruumi külastades unustab ära, et teised tahavad magada. Paugutavad unustades enese ja teised üldse. Eks mu öö siis neid jälgides mööduski...

Koffetan, mõtted keerlevad mitmete teemade ümber.  Eelkõige juurdlen inimsuhete, töö-tegemiste ja muus osas lisaraha teenimise üle. 
Kirjutasin ühele pahandavale inimhingele kirja, kes ootas ja lootis, et hakkan saatma õunu posti teel. Olles ühe portsu selliselt pakkinud ning postitanud, ei tekita huvi teistele selliselt heategevust tegema. Lihtsalt, metsas ja seenelkäimised on võtnud aja ära. Ja nüüd plaani võetud kevadlille sibulad maasse istutada. Küsimus kaua võin hoida oma daaliat õuepotis? 
Lipton sai eile vabadusse, tuli seekord hoovi, jalutas malmvanni juurde ning mulistas mõned sõõmud külma karastust hinge alla. 
Teine pool tuli seda mulle tuppa ütlema, et mu täkk pidi õues kappama. Ma tegin imestava näo ja küsisin, kuidas ta suudab kapata... tean ikka rahumeelselt. Mu abikaasa kipub loomade käitumisi väheke ülepaisutama. Tema kardab hobuseid. 
Andsin siis eile vetile tagasi sidet poisi opist taastumisprotsessist. Minulgi hea meel, paistetus alanenud ja poiss nagu kullatükk rahulik köie otsas. Õnneks pole veel päitseid peast maha hõõrunud. Mul üsna mitu poni teevad nii. Kui Lipton täkk oli, siis hõõrus ta omi päitseid nii mitu korda maha. Pidin pidevalt leiutama, et päitsed peas püsiksid.
Inimsuhetest sellisest vaatevinklist, kes kardab üksi jääda, üks mu tuttav on kolimas ja alustasma uut elu uues kohas. Olles kõige sellise virv-var elukeerisesse tõmmatud... võib-olla olen ise selline, kellele tegelikult meeldib aeg-ajalt nõu anda, kuid teatud piirideni. Kõige lõpuks pean ise oma elu elama ja teiste inimeste psüühilist laadi pinged jäävad isikuenese lahendada. Vahel peegeldan tagasisidena mõne hea tuttava olemise.
Psühholoogia on huvitav asi, viimase kahe kuuga olen lugenud selle sisulist kirjandust üle 20 raamatu. Teemaks ikka inimsuhted... Täiskuu ööd ei andnud und õnneks jagasin oma seisukorda veel mõne hea tuttavaga, kelle analoogne olemine mindki lohutas. Imestasin, et võisin olla piisavalt rahmeldanud, kuid mida ei tulnud oli uni. 
Eilne orienteerumine läks hästi, sain kõik punktid kätte, aga jooks ise on jama, pean leiutama mingi uue võhmatrenni. Ujumises suudan korraga maha ujuda 2000 m, aga joostas kasvõi 1km on raske. Ratast sõites oki-toki olemine. Nii see on...

Õnneks mõni arvuti on kodus ka selline, kus saab ilma paroolideta sisse. 
Sain siis eile veti arve täku ruunamise eest... oi oi... võttis esimese hooga sõnatuks. Ma pole siiani ühelgi vetile üle 100 euro kunagi maksnud ja nüüd... oigan mõttes. Pean leidma selle raha kiiremas korras ja kindel värk, et tolle ruunapoisi kohe müüki panen. Muidugi iseasi, kui kiirelt maha saan müüa. Soov on selle aasta numbris.. unistan.. 
Tõin eelmise nädala lõpus majja isase kollikutsika. Mul oli valida kolme erineva tõu vahel. Valisin karjakoeraliini. Eesti on kollide omamine kuidagi tahaplaanile tõmmanud ning kasvatajatel raskusi nende müügiga. Hetkel populaarne tõug kuldne retriiver, olen veidi uurinud tõuomadusi. Teine tõuga tõusujoonel austraalia lambakoer, mida soovin ise ka, kuid hind on siiani pannud piiri peale, sellise koera omamiseks.  See selleks... 
Homme siis linna... arvuti remonti vaja viia.

Imeilus sügis.
Viimased kaks päeva olen tagasi tõmmanud kiiretest askeldustest, kuna väsimus ei andnud enam sügavat und. Raske on elada ja midagi teha, kui keha maadleb üleliigse väsimusega.   Eile kodus proovisin naturaalset seismajäänud õunamahla. Mis muidugi nagu looduslik vein pähe hakkas. Egas miskit, viksasin pikali ning kolm tundi sügavat und tõi puhanud inimese olemise jälle tagasi. Tänaseid toimetusi tehes nautisin kõike jälle normaalselt. Käisin koertega metsas nautisin nende otsimisi ning kohalolu. Nautisin lihtsalt looduses viibimist, nägin kenasid kollariisikaid, kuid ei viitsinud neid ülesse korjata (puudus ämber ja nuga). Leidsin, et pole vajadust korjata.
Jalutasin siis ringi ära ja mõte põigata metsakarjamaale, vaadata, kas olemas olevad asjad metsas veel alles. Nojah, vana maja juures käidud, lõhutud keldris, aidas... ajab marru... mis seenelistel sellistesse kohtadesse asja. ...
Liptoni kastratsioonihaavad paranevad päris uskumatu kiirusega. Süstimisega olen kah hakkama saanud, poiss lausa lubab kõike endaga teha. Paistetus on alanemas, paar päeva tagasi masseerisin,  haavakoldesse sekreedi kogum tekkinud ja see oli vaja välja nõrutada. Püüan kõike ettevaatlikult, mitte liigset valuärritust tekitada. Kõik oleks meeldivas kontektis.
Töö juures on väga väga väga põnev seisukord kahe inimese vahel... Romaan töökohal... näis kaugele asi areneb ... olles selliste olukordade tunnistaja juba teab mitmendat korda. Osad töötajad vaatavad asjale läbi sõrmede, kuid noored lasevad hasartselt ning kirelõõmade saatel üha kiirenevas tempos edasi. Olles kohanud toda meest neljasilma all, lööb too hengeline silmad maha... teadagi miks. Mu usulised vaated enda tõekspidamistega muudavad mõne inimese käitumise lihtsalt läbinähtavaks. Ja tegemist usuparanduse läbi ellu astunud inimesega. Kuid jah mis teha, kui tegemist töökoha kirgedemöllu ja salajase armastuse eksisteerimisega...  Põnev see elu, eks näe mis elu toob... kuhu nad jõuavad... 

Väsimus, viimased päevad ei ole muud, kui seened ja seened. Täna juba ütlesin tuttavatele ära, kuna ma enam midagi muud teha ei saa, kui ainult seene ämbreid metsast välja vedada.
Tegelikult see teema, kui tegemised kipuvad kuhjuma,     eelistan neid, mis seisavad mõne loomaheaolu parandamiseks. Lipton on nüüd ruunatud, pean tegema järelravi ning teisega jalutama,jälgima operatsiooni järgset paranemiskulgu.
Opi käigus elasin täku olukorrale hinges kaasa, küsisin eile mitmel korral endalt, miks ma kurvastan. Tahtsin ju kergendada enda mugavusi. Mind kurvastab selles olukorras, et peab lähenema ju tervele loomale ja mingite ,,rõõmude" pärast. Saada mingi rahu karja...
Käisin eile pealinnas ,,kohtingul",   mõnede sugulastega. Tunnistan, et täna linnast lahkudes tundsin positiivset emotsiooni, nagu oleks nädal aega kodust ära olnud. Vestlus mis oli huvitav nii mulle, kui mu sugulasele oli äärmiselt sisukas ning põhiväärtustelt kogemuslik. Mis tegelikult põhines imisuhete mõistmatu raja lahkamisest.

Katsetan, kas kauboistiil mulle sobib, eelistan mustakaabut, eks ükskord osatn ära teist värvi.

Unenägudest, nõidadest ja nõidumistest...

Viimane öö nägin miskit meeletut und, tegemist siis nõiaga ja nõidumisega. Kuid unenäo lõpus kõik asjad ja tegemised siiski positiivse lahenduse leidsid.  Kuid kõige enam selgelt ning mitmeid kordi ühe kindla konkreetse Raplamaal tuntud naise nime kuulsin . Uurisin siis unenägude seletajast, mis siis tulemas või mis ootamatusi juhtumas võib olla. Seletajast sain pigem positiivse vastuse. 

Täna sajab võib ka öelda, et lõpuks ometi vihm. Ei pea tassima istutatud kultuuridele. Lappisin täna hommikul mõned silorullid ja pean külastama elektrikauplust, kust saan kilelinti, et postide vahele kinnitada ning hobustele hirmutamiseks, silorullidest eemale peletamiseks. 

Lipton pääses omatahtsi tegutsema ja muidugi avastasime jälle karjamaalt Hertat taga kihutamas, kes muidugi L`amurellaga jooksid paanikaga mööda karjamaad. Tekkis küsimus, miks käitub Lipton Hertaga nii?..., kuigi tal oli ka teisi märasid võtta. See pole mitte esimene kord, mitmeid kordasid vabadusse pääsenuna ajab ning lööb hambaid täku temperamendiga, Herta kannikasse. 

Liptonil on jäänud loetud tunnid täkuna elada. Edasi läheb vast rahulikumat teed. Pean mõne aasta pausi varssade tootmisel.

Katsetasin fb abil leida oma paradiisiõunetele soovijaid, kuid need kes tahtsid, soovisid, et postiga saadaks. Ei viitsi endale lisatööd teha. Kodus on palju teha, tahaks ühe põllu põhust tühjaks vedada. Eile ei jaksanud, õunamahla tegu kaks päeva väsitas ikka korralikult, ainus asi mille maha hangusime oli pühapäeval kokku pandud koorem põhku oma panipaikka.  

Kooli nädala algus on alanud väga kiirelt ja töörohkelt, pole mahti olnud siia kiigata ega miskit kirjutada. Ikka hoidised (õunamoosid ja marineeritud seened), kahel viimasel päeval masstoodanguna õunamahl. Vahepeal küla pealt  kaks koormat põhku. 
Tundub, et viimased päevade kuuvalged ööd on mu unevajaduse lühendanud 2 tunnisteks. Ja muidugi päevad selles osas keskkööni tegemistega välja venitanud. 
Tõin üks päev veel kanakarjale sulislinde juurde.
Järgmine nädal söödvilja varusid küla peale täiendama. Toon ära kogu talveks kuluva söödavilja. Oleks vaja veel ühte kirstu, kuhu panna vili. Pean leidma taluniku, kelle käest veel osta heina. Natuke jääb oma varutud söödast puudu. Põhk on olemas, vaja transport korraldada. 

Viimastel päevadel muust enam telkust juttu pole, küll Obama  visiidist, kui eestit tabanud seeneuputusest. Eile siis tegin esimese tõelise korjamise ning õhtul mõne purgi marineeritud seeni talveks hoiule tehtud. Mulle meeldivad kuuseriisikad marineerituna, lapsed tahtsid vägisi purkidesse panemise ajal juba mu valmis miksitud seened ära sööma. Marinaad sai väga hea, samas olles maja kupaseente lõhna  aurutanud, tekitas mullegi suure söögiisu. Mida rohkem pottide kallal toimetasin, seda suuremaks söögiisu kasvas.

Mu igapäeva kohustuste hulka kuulub igapäev iga hommiku vee vahetus metsakarjamaal ning seda täna hommikul tegema minnes, ootas mind äärmiselt ebameeldiv üllatus. Ämber mis seisis veega täidetult ja keldris kaitstult hobuste ees, seda täna enam polnud. Miskit, läksin koju teist ämbrit tooma. Vedasin vee vanni ning jalutasin ulakate hobunoortega karjamaal ringi, tekkis plaan, minna korjama kreeke. Iga kreegi järel uudistati mu ämbrisisu. Ma püüdsin neid viisakas kauguses hoida, kuid nende püsiv uudishimu hoidis kõiki kabjalisi mu läheduses, mõni proovis ninaga musi teha ja mõni selja tagant sügada. Ja ikka suhtlesin nendega viiskalt.

Täna ei viitsinud õunamoosi keeta, kuigi oleks võinud. Ostsin uue kaanetaja ja homme proovin ära. Peaks veel seenele minema, saaks natuke veel, et vähemalt järgmiseks talveks 20 purki oleks võtta.

Sügis käes ja varapimenevad õhtutunnid, kätte on jõudnud lõkke tegemise õhtud.

Tänane päev sai väga huvitavalt alustatud. Lapsed enne kooliminekut kohvetasid ning köögist tuleva kolina peale ma ärkasin ja ühinesin nendega kohvitamises. Laste kooli ära saatmist läksin õue tegutsema. Kontroll reid hobustele. Võtsin ette jälle ,,musta kulla"  kaevandamise ja maapinna kergitamise. Kui oma 30 käsikäru täit välja veetud pidasin väikse kohvipausi ning läksin metsa otsima elusat haavapuud. Kuid juhtus see, et leidsin enda metsast seeni ning unustasin sootuks seenele. Ja korraga naabrimaja jõudnuna uudistasin, et kas seal pole mingit haavapuud. Esmasel vaatlusel leidsin ühe, kuid pärast järgi minnes, halb uudis ei olnud, oli lepapuu. Miskit, mõte tuli uurida, kus veel võiks haavapuud kasvada. Alguses kihvatas, kohe üks paras juurikas maha saagida, tiirutasin veidi natuke ja siis leidsin kahe kinnistu vahel kasvavaid haabu. Sealt siis ühe maha võtsingi.

Tänane siis kohting seenevanaga, kes pakkus välja parima plaani koos mütseeli kohaletoomisega

nõustada seenekasvatuses parimate oskustega.  Näis kas mu pakud lähevad kasvama. Alustasin haavapalgi jupitamisega ning esmase toimingu sooritasin... Väheke kuumutasin kuumas vees... Vaatan, millal lisan mütseeli. Põnev maailm... väga huvitav juba see, kuidas asja seletas, eks olen natuke kursis ja kunagi televisiooni vahendusel nähtud, eks katsetan võib olla ka teisi variante ka. Igal juhul loodan ja usun, et saan hakkama.

Palju õnne Sofie! Nüüd siis 2-e aastane. 

Vanajõe org, Hiiumaal.

Püüan meenutada ,,Kõrboja peremeest", kus kaks naabrit tülitsesid piiride jne. Eks see maa küsimus on aastaid teemaks olnud. Kuid seda, et mu naabrionu kiuslikuks muutub ei osanud ma küll ette näha. Mida rohkem loomi, seda raskem on tal hoida väiksel maalapil ohjes. Oskus naisi maha teha tagaselja ning ennast kõige paremaks rääkida... Naised miks te seda küll ei näe.
Ei lase rääkida, hõõrub aastate taguseid juhtumeid mulle nina peale (kui hobused kippusid tema maa peale)... imestan, kust on ta saanud sellise käitumise. 
Üritasin mainida, et eile jalutas tema lambakari küla vahel, sellest püüdis üle veereda jutukäigus ning mainida, et minu hobused on rohkem talle pahandusi teinud, kui tema lambad. Kuid olen aastatega selgeks saanud, mõttetu värk temaga vaielda. Eks näe, kuhu viib tema kadedus? Tean, kes tema ideid toetavad... üks selleks on Ants Niit, kes teda tunnevad ja teavad ei tee temaga tegemist ja kes on hädised mehed, suruvad maha oma uhkuse ja suhtlevad ning tõstavad toda onut päris kõrgeks. Ohkan alati, kui kuulen jälle kellegi suust, et oi kui tubli ja abivalmis. Oskavad jääda delikaatseks, nii olen seda minagi. Kui olen nende perel külas käinud, siis kuulan ja imestan, kellest ta räägib positiivselt ja kellest negatiivselt. Naised Minu tehnika on ammu ilma maha teinud, kuid ma ei viitsi endast vägal heal arvamisel onklitega vaidlusse laskuda. ...kas parimaks taktikaks rünnak igaühele on... jääb igaühe enda mõelda. 
Milles siis tänane probleem, hommikul olid mu hobused aias, kui ma sõbranna juurde rattaga vurasin.Kuid naabrionu lambad meie hobudekoplis ja ma ei pööranud sellele mingit mõtet, et las olla, niikui nii on nad enamuse ajast see suvi meie karjamaal juurde käinud nõudmas. Tagasi jõudes, aga üllatus..üllatus. Minu hobused Raamatu karjamaal. Egas miskit ratas koju, hüppega tuppa ning hõikasin, et hobused raamatu karjamaal. Kohe hüppasid lapsed välja, päitsed näppu ja vanemad märad varssadega karjamaalt ära tuua. Väravapostide vahelt välja sain, märkasin Aadet, kes käis metsakarjamaal noori sälge kaemas. Kelle jutust, et metsas kõik ok, et noortele meeldib seal. Mainisin, et meie vanemad märad Raamatu karjamaal. Ja kohe küsimus, et kas Raamat helistas. ... seda polnud naabrionkel mulle teha jõudnud. Tõime kabjalised ära ning püüdsin endale selgitada olukorda, miks nii. Ainus asi, et Teeba võis mõnda lammast rünnata ja siis see karjusest läbi tormamine võiski sellega seotud olla. 
Naabrionu mu hobuseid nägi, kuid seekord ta mulle ei helistanud. Muidu vanasti tegi seda kohe. Oletan, miskit soovis mulle süüdlaseks lavastada. Vanemad hobused nii naljalt kolme kordsest tarast ikka läbi ei lähe. Mul on eralduseks värviline lint, aga naabrionklil hall silmale raskelt märgatav traat. Arvan, miks lambad aias ei püsi, ongi pidevast jätkamisest aed ei edasta voolu. 
Märkasin pärast tara remonti, et mu ,,usin, tark, töökas" naabrionuke autoga sõitmas. Helistasin, et mis mureks. Tema mainis, et tulin vaatama, kui suurelt mu hobused tema aia maha jooksid. Ta eelmine aasta helistas,  kui üks kohalik hobufanatist hobune pool aeda maha jooksis, oi oi oi, kui vihase häälega infot edastati, lausa sõimati... koristagu ma oma segane loom ära. Mainisin, et see pole minu oma, olin just lõpetanud trenni, kui nägin seda jama pealt. Olen endalt mõttes küsinud, et kas see on normaalne hobusepidamine, kui ühel hobusel lastakse, kes pime ja eakas, küla peal teha seda mida hobusemõistus lubab. Kuna olen siiani vaikne kannataja olnud, siis hilissügisel lõpuks tolle vanahobuse tervise probleemiga maha võttis (tiirud), iga norm  loomainimene teab, et väetist saanud kultuurrohumaa on surm loomale. Hobuomanik helistas mulle, et küsida, Hr. Sinika numbrit, kuna temal pidavat olema tolle haiguse vastu rohtu. Ma ei uurinud, miks tal seda rohtu vaja, kuid ma päevast-päeva kodus ja näen, mis külas ja naaberkrundil toimub ehk siis märkan ümbritsevas keskkonnas seda, mis paneb enda loomade suhtes hoolikam olema. Oletasin, et miks tal abi vaja, juu siis tiirud käes.  Ja mu oletus sellel aastal kinnituse sai, kui külastasin perekond Sinikaid, ühe teema küsimuses. Hr. Sinika suu ei seisa kinni, too räägib kõik välja, armastab poe ukse taga kohalikega vahel kangetki tarbida ja siis ma üldse imesta, kui sellised ,,mehised jutud" mööda kive ja kände ka minuni jõuavad. 
Võtan kogu loo ühe mõttega kokku ,,jumal sa näed ja ei mürista" ... sellega lõpetan oma mõtete jagamise augusti viimasel päeval. Sisemusest tunnen ikka päris suurt kurbust, kui ma pean kogema mingi mees rünnakut. Kus on see mõistmine ja heanaaberlikud suhted... kuid mis teha naabreid valida ma  ei saa. ... kurb toon hinges... kuhu asi jõuab...

Sai jälle aeda täiendatud uue kultuuriga... mõned nimetavad toda aianuhtluseks või isegi umbrohuks... nimetus siis maasikvaarikas... yess... sain proovida marja maitset. Ütleks nii, et ma ei kahelnud juba eelneva teoreetilise teadmiste kaudu ja mulle hakkas meeldima. Sain piisavalt taimi, et sellest rajada aiataguse kultuuristu. 
Veel on plaan midagi juurde hankida. Uurin pidevalt, mida tahan aeda ja plaan on kohe olemas, kuhu paigutada. 
Pean tooma metsast jämeda palgi, kuhu sisse teha väike süvend lilledele ... takistuseplatsile. 
Hobustel hakkas sügisränne, lõhutakse aedu ja rännatakse naabrimehe lambukestega mööda küla. Täna saatis kogu too naabrilambukesed ja minu enda noored sälud aia vaatamisel ja pärast jalutasid nii vahvalt mu selja taga koju. Võtsin toast kotiga õunu ja päitsed talutusnööriga ning läksin kutsudes koti krõbistamisega sälgusid endale järgnema. Suht mõnusa ja laisa sammuga astuti mu juurde ning hanerivis suundusime metsakarjamaale. Mul oli värav lahti, kallasin soolaämbri juurde õunad ja toredad semud kohe neid musima hakkasid. Mul ei jäänud muu üle, kui värav sulgeda.
Paar päeva tagasi ütlesin oma sõnumi Liptonile, et lõpp tema täkustaatusele. Seinale lammutas augu sisse ... jälle seina parandama. Kuna üks armunud mära aias ainult tema peale mõtleb ja hirnub, siis Lipton ajaviiteks arvas, et kui muidu välja ei saa, siis tuleb läbi seinte minna ja nii tekkis üleöö suur-suur auk seina. Ja kes ei pahandaks, oleks minu võimuses olnud, oleksin juba ise ära ruunanud. Hea meel, et ei saatnud küla peale ühte mära paaritama, oletan, et tagasi saanud, oleks täkk kole pöörane olnud. 
Üks päev, kui oli ta enese lahti smuugeldanud ja märade juurde karjamaale sokutanud, siis tahtis näidata, et mis ta minust arvab. Sel hetkel lasin lahti ohelikust ja täkk pääses jälle vabadusse. Kuniks ma tema üle kavaldasin.
Nii lahe, täna ja eile sai nende hobustega ikka jalutatud, küll Lips sisse ja jälle välja. Öösel koerte haukumist kontrollima minnes, mingi kahtlane tuledeta massin vallateel sõitmas. 
Elagu raamatud, neid ka ikka vihmaste ilmadega palju loetud. Kuid selle tõttu kaotasin ajataju ja jäin seetõttu ühest heast ja soovitud koolituspäevast ilma. Nii, et mu sõit päälinna oli lihtsalt sugulaste külastamine ning mõned vanad tuttavad, kellele külla astusin.
Moosi keedetud ja mahla aurutatud, veel mõned korrad moosi keeta ja mahla aurutada. Elagu tali, mis ootab ees. 

Ma lihtsalt pean ühe retsepti siia panema... kuna huvitavad igasugused loodusravi meetodid, siis olen suur loodusravi fänn. Mõned mu usklikust sõbrannad on hakanud mind kutsuma maausuliseks ... kes siis nende arvates peaks puid, maad, vett jne. kummardama. Kahju, et tutvus-sõprussuhted lühinägelikeks piirduvad. Ei julge küsida, tegelikult see nende endi mure rohkem. ...
 Retsept ise..
http://www.hingepeegel.ee/alternatiivravi/loodusliku-antibiootikumi-lihtne-retsept/ 

Elu on väga põnev..
Teatud tsitaate meenutan filosofeerides ,,usalda, aga kontrolli", miks ma nii ütlen.  Mind lihtsalt huvitab üks teema õigemini inimsuhted... 
 Mõtisklen kuid selle teadmisega tean, et pean omi mõtteid väheke kontrolli all hoidma.
Eile vedasime-saagisime valmis postid, täna mõõtsime, planeerisime tulevaseks välibokside asukohta. Mis homme hetkel ei tea... Plaanitud oli mul mustikale minna ja väheke õunamoosile lisaks korjata pohli.
Nüüd mul kasvavad aias, vamplid, pamplid ja muud vaarikalaadsed tegelased. Mitu päeva olen vedanud käsikäruga sõnnikut aia mullaviljakuse parandamiseks ning lohkude täiteks. Kui ma pampleid istutasin selgus, et 10 aastat tagasi veetud saepuru sõnnik on kadunud kuhugi olematusse. Hetkel olen parandanud mulla happelisust  kultuurmustikatel-pohladel, lisades kasvukohtadesse sobiva happsesusega turvast. Plaaningi võtta kasutusele saepuru asemel allapanuks turvast. Järgmisel nädalal vaatan üle oma tellimused, mida pean ostma ning need esitama.
Täku vean iga õhtu sisse ning suhtleme tasastel toonidel. Imestan, tema rahulikkusest, kuigi koplist möödudes, kus kari märasid söömas, hõikab mööda minnes, et tähelepanu püüda. Muidugi karjast vastab Kati, kes eriline Liptoni fänn. Tänane suhtlus näitas, kui väärikas võib olla üks eesti tõugu täkk, kes siis rahulikul sammul mu kõrval, ainult hetkeks seisatas, et üürata oma täku trompetit märast-naistele, kes siis tema laste emmed ühtlasi.  Harjumatu on mõelda, et üks eesti tõug võib päris palju korda saata, kui mitu aastat peetud hiiu-poiss, kellelt me ei saanud ühtegi järglast.
Õhtul tõstsime mõned märad teise koplisse, nii igaks juhuks, mul kaks noort poni-poissi, kes ei taha püsida koplis. Ja kipuvad ära tabama, et taras puudub vool. Kuigi emmed võivad tublid aia austajad olla, siis lapsed seda teha millegi pärast ei taha.
Kaks päeva aurutasin õunu mahlaks... imehea värk natuke suhkurt lisaks, keema ja kõige lõpuks pestud pudelitesse. Nüüd vaja paar vooru õunamoosi teha. 
 

Täkupoiss Lipton on saanud stressist üle ja saab õues käia. Teeme ka trenni, esiti küll individuaalselt. Sai alustatud ka rakendikoolitusega. Hea meel temaga tegelemisel. Muidugi, kui hommikul vaja päitseid pähe panna, keerab selja. Keeran minagi talle selja, siis kohe pöörab ringi, uudistab, et miks ma ei järgne talle ning lõpuks seisab mul külje all ning müksab ja laseb rahulikult kaks paari päitseid pähe panna. Ühed on pehmed ja teised veidi karmimad. Kuna pea on tugev, siis pehmest materjalist päitsed on talle käkitegu puruks rebida. Mul on nii kahju tema poolt kaotatud presendist, torika päitsed, mis on aidanud mul kõige hullemaid hobuseid taltsutada. Nüüd siis jah, enda väljamõeldud päitsemetega oskuslikult köietada. 
Olen saanud paaril korral mustikal käia needki sügavkülma pakitud. 
Kohtusin üks päev Raikküla talli peremehe Veljoga, kellega tekkis mõnus pula jutu vestmine. Mind ajab  muigama, et kui nüüd keegi seda veel tõena võttis, siis varsti pool küla tühje jutte täis.
Sel nädalal veel proovisin minna nelja tunnisele ratsamatkale Moodra sillani, alustades Loe silla tagusest heinamaalt. Kuid mu hinge puges väike õud... angervaks oli minu kasvus. Kohati oli vaja maha tulla sadulast, et teha kindlaks kraavipõhja pehmus (hobune võib vajudes jala välja väänata). Sadulast maha astunud, kadusin hobuse kõrval kõrguvasse metsikusse rohurindesse. Üritasin ülesse hüpates midagi näha, kuid jah... mis kõrge see kõrge. Pikalt edasi liikudes, püüdsin vanema tütrga aimatavat teed kõrguvast rohust leida ning suunaga Moodra sillale jõuda. Ühel hetkel tee lõppes ja vihm muutus korrapealt padukaks, siis ei jäänud meil muud, kui keerata ots ringi ja tuldud teed tagasi. Aeg-ajalt põigates puude alla varju paduka eest. 
Ilmaga seekord ei vedanud. Riietus mul oli ok, aga kes kaasas olid, natuke nappis rõivistus. Ise riietusin kihiti, kuid mainin vihma need ei pidanud, kui koju saime olin minagi sama märg kui teised. Muret valmistab vihmaga see teema, et sadulad ja muu hobuvarustus ikka nahast olema. Need pärast vihma kuivatama ning korralikult sisse rasvatama. Liiga kuivaks kuivatatud nahal on omadus hiljem murenema hakata. 
Omad lapsed haigeks ei jäänud ning järgmine päev peale platsitrenni kohe ka Hiiumaa suunas punuma panime. 
Hiiumaal saime parajat ilmataadi mürglit kogeda. Muidugi kaunis Vanajõe oru RMK telkimisala oli meie jaoks täitsa super. Meie päralt. Käisime ära Ristnas ja Kõpus, lihtsalt tegime tiiru peale. Koertest oli kaasas Lara, kes ilmutas tohutut kaitse-valvekoera loomust. Olles valmis kõike ründama. Imestan, kodus on nii leebe ja valmis suhtlema, kuid võõras kohas, muutub kurjemaks ja ründajaks. Hoidsime siis teda rohkem rihma otsas. 
Õnneks Pipi olukord (kärntõve juhtum) paranemas. Sügelemine on kadunud ning uus karv kasvamas. Helistasin ja andsin ka vetile teada. Viimane neljas süst on veel teha, siis veel mõnda aega jälgimist ja paralleelselt jälgida vaja teisi koeri. Kuigi teistele sai profülaktiliselt tehtud täpilahusega. Kuid puugid ründavad koeri ikka ei ole aidanud see kuidagi neid putuklisi eemale tõrjuda. Täna leidsin Sassult lausa kolme kordse puugi, kes siis nagu peremeesorgani külge imenud või vene kukla Matrjoška järgi (nukk sees on järgmine, kunis pisemani välja).
 

On ka häid uudiseid. Kustuti ühe spordiklubiga ühinema, et saame ka käia võistlemas kaugemal. Kuna lapsed on spordis võimetega silma hakanud. Hea meel selle üle. 
Oleme korraldamas esmakordselt alustanud poniratsutajatele võistlust. Esialgu plaanime oma talu siseselt. Kõikide nendega, kes on viimase aasta platsitrennidel osalenud. Püüan lähimal ajal kätte saada värvilised koonused ja eraldada võistlusplatsi.
Anetele esitasin tellimuse võistlusplatsi kava koostamiseks. Ootusärevus ja teadmine, et tulemas võistlus oma talus. 
Kahel korral on käidud mustikal ja sügavkülma talevks säilima pandud. Õunamoosi lõhnad majas  ning purgid talve ootele  sahvrisse. Eelmise aasta moosegi alles, mõni punasesõstra pakend, kui ka rabarberi pakendeid. Miskit leidub varasalvest. 
Tänavu aastasele õunamoosile sai lisatud veidi ingverit. Kui talv käes ja hoidiste proovimiseks aeg küps saan öelda, et kas moos on tõesti hea. 

Viimaste päevade sündmused on tekitanud palju segadust ja arusaamatust. Koertele rohtude ostmine (profülaktilises mõttes) nii igat masti parasiitide vastu, tekitas ikka päris korraliku kaose rahakotti. Olen niigi juba ühe koera ravile kulutanud päris korralikult. Hetkel ei võta ma Pipit mõnda aega metsa ratsamatkadele kaasa. Mina pole soosinud omapäi tegutsemist ja nüüd siis tagajärjed käes. Õnneks, mitte küll hullemas seisuses, sai piir peale pandud juba kahtluste korral, mitte ma ei jäänud ootama, kui koer karvutu ja kärnas oleks. Kuna esmane pilt selgitas järgmisel päeval silmade mädapõletikuga, mille puhul alustasin kohe ravimi kasutamist. Kuid tajusin, et silmade raviks ei piisa enam tavalistest silmatilkadest. Sekkuma peaks juba antibiootikumiga, otsisin ülesse veti, kes siis mulle ka selle ravimi hankis. Rääkisin kogu loo ära, kuid tema veel ei kinnitanud mu kahtlusi kindlalt (ma ei näinud, kelle koer maha murdis ja millise välja nägemisega - mõtlen metslooma kasukat). 
Koer sai keti otsa pandud, et jälgida, et mis toimub tema käitumises. Kahe - kolme nädalaga otseselt ei muutunud midagi. Peale neljandat nädalat ilmusid esimesed kärnad ja karvutud laigud (koer eriti palju ei sügelenud), sellise piltdiagnoosi alusel pöördusin uuesti veti poole. Kirudes ennast, et julgesin pöörduda maakonna linnas asuva kliiniku personali poole, kes nõudsid koera enda juurde läbivaatuseks ning uuringute alustamiseks. Mõttes saatsin nad kuu peale. Mu koer kellel porbleem, pean veel transportima linna, et see saaks veel läbi protseduuride veel suurema stressi, kellele autosõit probleem. Olen proovinud ja seisan kindlalt selle vastu, et kasutada igasugust medikamente koera transpordiks oksendamise vastu (on olemas iivelduse maha võtmise rohud). 
Olen aastatega selgeks saanud, et koerad ei kannata suurtes kogustes ravimeid ja iga ravim jätab oma jälje, kunagi ei tea, milline ravim mõjub tõhusalt ja milline võib anda kogu protsessile vastulöögi. Mul on kogemus oma kolme saksa lambakoerga, kes said kirbu allergia (tegemist siis erinevate aastatel tegeldud probleemiga), järjest kangemate rohtude kasutuselevõtt viis selleni, et koerad kaotasid kogu selle raviportsessi käigus immuunsuse ja muidugi oli tol ajal puudulik ravimite osakaal mis mõeldud koertele spetsiaalselt teatud allergiate raviks. Ja eks aeg on parandanud ravimite osakaalu, kui ka kliinikute ravikvaliteeti oskuslike ning südamega vetide olemas oluga.
Teadmine, et mul on õigus otsustada, kelle valin koera ravijaks on siiski loomaomaniku ostsutada. Ja nüüd tagaselja on jõudnud jutud, et oi kui paha ma olen, et koerprobleemiga kellegi teise jutule pöördusin. Tegemist siiski, et kliinik tunneb süümekat, et jäid suurtest rahadest ilma. Ja üldse on konkurents maakondlikul tasemel siiski keeruline. Niikui nii maksan ma hobuste probleemide korral veel kordi rohkem rahasid välja, kuid siiani olen saanud hakkama oma teadmistega, kui tekib probleem pöördun siiski omaala spetsialiteeti omava veti poole.
Ma arvan, pöördutakse ikka selle juurde, kes siiski tunneb ja teab mu koeri rohkem, kui kliiniku personal. Kui käisin kevadel koertele ussirohtu ostmas, keerati kõik mu pakutud koerte kehakaalud ümber.  Ma ei viitsinud vaielda, mõtlesin las siis olla, et teen teine kord koertele uuesti.Olles saanud päris hulga tablette ja kaalusin igaks juhuks kõik koerad uuesti üle. Andsin vastavalt selle järgi, millise kaalunumbri sain mina. Ja nüüd kui mul linna asja, käin linnast ühest kliinikust koertele ussirohtu toomas. Kas ei tekita pahameelt, kui mu jutt keeratakse ümber oma teadmiste järgi.
Ja ülekõige eelistan veti suhtumist loomaomanikusse, kui see juba ütleb mulle, et pean suu kinni panema, et nemad teevad uuringud ja siis ütlevad, mis koeral viga. Tean seda, et  kliinikutes räägitakse eelnevalt, kas inimene soovib uuringuid või leiatakse mingi leebem variant, aga mulle öeldakse, pean viima, muidu olen paha-paha loomaomanik. Juba suhtumine tekitab usalduse ning sideme veti ja loomaomaniku vahel....

Viimaste päevadega olen mõelnud nii Varbola puupäevadele ning mõelnud, et millest nii vähe osavõtjaid ja mis tulevik toob. Eks kellegi käest kuuleb, kui palju oli ostlejaid jne. Mis see minu mure. 
Minu nägemus Varbola puupäevad peavad saama uue korraldaja. Mulle tundub, et vana on väsimas ning miskit uut pole sündimas. 
Talvel sündis otsus minna osalema Kurgja eesti tõugu hobupäevale ratsa, kuid viimasel hetkel otsustasime rataste kasuks. Sõitsime siis Rapla raudteejaama ning siis Viljandisse liikleva rongiga Ollepa jaama. Ja sealt oma kondiauruga juba tuttavatesse paikadesse (paar aastat tagasi kolasin sealsetel RMK Oandu-Iklasse suunduval matkarajal). Tutvustasin lastele huvitavaid paiku, mida sealsed Kurgja ümbruse metsad peidavad. Plaanisime küll Saeveski metsaonnis oma öö veeta, aga see oli juba mobiilsete meeste poolt hõivatud. Ei usalda kergekäeliselt tundmatusse seltskonda söösta. Isegi ei alustanud vestlust. Mainisin lastele, et teatud distantsil peaks olema üks varjualune ja nii oligi, et sinna suundusime. Ja meie jaoks isegi vaba. Tegime oma söömise ja pakkisime lahti ööveetmiseks magamiskotid ning pugesime sinna. Ööd valgustamas tehtud väike lõke (sääskede peletamiseks), mida aeg-ajalt käisin kohendamas. Hommikul valmistasin toidu ning jätkasime teekonda Kurgjale. 
Kurgjale jõudes oli juba märgata esimeste hobuste kohalolu ning kiireid saginaid takistuste sättimisel. Kahju on, et vanemal tütrel läksid kaduma hulka pilte meie matkast ja hobupäevast. Kuidagi kesine värk tundus.  Üle poole päevast veetsime Kurgjal vaadates siis osalejate esinemisi nii takistussõidus, kui tünnisõidus. Ja võitjate autasustamisi. Rakendit ei saanud lubada, kuna öömaja plaanid võetud veeta Mukri rabas oleva vaatlustornis oli sihtpuntiks võetud. 
Kurgjalt teekonda alustanud, võtsime suuna esialgse plaani kohaselt Vändra poole ja teatud km pealt tegime pöörde paremale suunaga Võidula peale. Päris huvitav kohake, viidastatud ja korrastatud elamute ümbrused andsid teada enda ümbrusest ning kollektiivsest keskkonnast. Mingi seletamatu müstiline tunne valdas seda paika külastades. Üks tütardest kihutas juba minu teadmatuses  Mukri suunas. 
Metsavahele jõudes ja suunaga Mukri suunal, tuli sõita õnneks mitte pikalt üle 9 km Murki rabasse. Esmase õhtusöögi tegime rabaserva jäävas varjualuse-lõkke kohas. Kui palju ühe õhtujooksul kohtasime vaatetorni külastajaid. Viimased külastajad käisid veel keskköö paiku. Kui saanud pikali visata ja uinuda, siis ülesäratajaks sai meile alanud vihmasadu. Kolisime väheke paremasse kohta, kuhu tuul ei puhunud vihma meile pähe. Ja nii hommikuni, korra ärkasin ootamatu astusime peale, ärkasin vaatasin. Üks maastikuriietes tädi tervitas, vastasin pool läbi unise olemise samaga ning näinud, et tegemist sama sookaaslasega, viskasin uuesti pikali. Ja und kestis 7.30 mil vaatasin esmaselt jälle ning alustasin söögi tegemisega. 
Seekord jäi koduliseks poeg Joel. Vahepeal olid muidugi hobused jälle vabadusse pääsenud ning tema toimetas siis need tegelased teise aeda. 
Koju naasnud asjad lahti pakkinud ning loomad üle vaadanud. Leidsin, et Pipi peab saama lõpliku ravi ning eilse ja tänase süstimiste järel võtsin otsuse, et peab teistele koertele ka profülaktilises mõttes ka rohtu manustama, õnneks on see tilklahus, mida pannakse turjale.  Muidugi on need retseptiravimid ja käib asi loomaarsti kaudu. Olen jälginud kogu selle perioodi koeri ja seda enam asjaosalist ennast, kes viimati murdis maha minu teadmata ning nägemata juuli alguses mingi eluka (tundub, et siis tõvekandjat). Päris pikk peiteperiood, kuid silmad reetsid kohe alguses, et midagi on korrast ära. Sai silmi ravitud põletikust, jätkasin jälgimist ning sügelemise ja kõrvadesse tekkinud kärnade korral tegin kõne vetile. Saades kinnituse oma kahtlustele, jäin veel ootama, kas asi läheb hullemaks või kaob ravimite manustamiseta. Kasutasin hobsutele mõeldud suvise nahaallegria sügelemise leevendavat pastat, mis muidu alguses ikka aitas, kuid hiljem enam leevendust koera sügelevale nahale ei toonud.  Vahepeal jõudsin suhelda veel mitme sama ala tegelasega mõlemad arvamus olid mulle nati segased nii ma lõpuks valisin ühe inimese ravimeetodi ja  taktika. Kahtlen alati, kahju on oma koera torkida niisama ning hirm kaotada oma neljajalgset ka ei soovi. 
 

                                                        Lara nautimas merevõlusid.

                                                            Mustika metsas

                                            Varbola puupäevad, sel aastal osales vähem skulptoreid.

                                                                        Lähenev sügis

Nüüd on aega jälle täkule pühenduda. Peseme teist igapäev. Muidugi igatseb väga karja saada, kuid  me ei lase. Praegu pole selleks õige aeg ja järgmiseks aastaks karja suurendada ei soovi. Tahan ära müüa. Soovin edaspidi käia paaritamas. 
Täna panin isegi mõneks tunniks õue, et saaks õhtujahedust nautida ja rohelist ise ampsata. Ja muidugi trenn kuulub igapäeva tegemiste sisse. Lisaks saab teda veel veevooliku all pesta. Vett naudib täiega.

Igal juhul annetatud värvidega saab ka palju mämgida. Enamus tööd tegid lapsed. Eile tegin ise mõne kummi värvimisega algust, sütitades lastes tegutsemisalget. Ja täna kordamööda neljakesi nokitsesid takistusi värvides. Andes nii ilmetutele rehvidele uue ilme. Lapsed ehk siis noored lubasid oma oskusi täiendada veel isa autorehvidel, muidugi millest viimane küll keeldus.

Väike miks lillepeenar.

Meie ulakas poni Mann, kes supsas aia alt välja ja kihutas meiega kaasa. Kuna me seekord Pipit kaasa ei lubanud, tuli tema asemel Mann, kes näitas väga head jälitushobuse oskuseid. Muidugi enamuse ajast ta haukas mööda minnes rohtu. Matkal kõige õõnsam tunne tekkis, kui ületasime vana piirdeta raudtee silla. Mis sellest hobuse seljas, aga kõrgemal olles tundub silla ületamine hirmutav  olevat.
Nii see oli, aga matk oli vahva, varsad oli alguses väga ulakad. Matka teisel poole hobulapsed nagu täiskasvanud hobused rivis ning rahulikumad. 
Matka lõppedes tuli tahtmine minna järgmisele, aga see saab peatselt olema. 

Suvi yeeee.... mõnus

Väheke suviseid tegemisi. Käisime matkal ja kasutasime võimalust enda ja hobuste kastmiseks. Oli ka üks kukkumine, jälle mina. Teeba komistas ja kukkus põlvili ja mina seljast parema õla peale. Seekord kukkusin päris kõva pinnasele ja sain kerge põrutuse. Olin veidi pahane Teeba peale, kui ta pärast komistamist tasakaalu kaotas ning koos ebaloomulikku asendisse kukkusime. Mainisin, kui hobuse selga tagasi tõusin, et nüüd pean küll tordi tegema.
Hobused tahtsid meelsasti ujuda, Teeba tegi lahedaid nägusid, kui vees ujus. 

Lahendasin enda jaoks probleeme eile. Miskit on veel lahtist.