Igal juhul täna me heina teha ei saa. Mõtlengi, et mis peaks päeva korrale võtma, kas kaarutaja ülevaatamise ja teatud oluliste detailide määrimise või hoopis trimmerdama minema.
Kohustus on ka kartuli rohimises. Nii, nii väga tahaks minna nati kaugemale hobustega kolama kodunt. Ootan tänased ratsutajad ära ja siis kuuleb mida nad ootavad.
Praegu tunnen, et mulle on pandud kohustus naabrikoerte näol. Minu meelest mõned mõtlevad, et mul on kohutavalt palju vaba aega, eriti veel, kui heinatöö käsil. Pean suutma veel naabrikoeri vaatamas käia, kas neil vett on ees ja kas nad ikka kodus aias eksisteerivad. Ma arvan ja arutasin töö juures seda teemat, siis eks mõtete jagamisi oli. Olen teatavas mõttes sellise suhtumisega, aitan nii kuidas suudan, aga kuskilt maalt tekib piir. Mis sellest, et mul on oskused ja võimed, kuid ühel hetkel saab ka mu mõõt täis. Mitte küll pahas mõttes, aga mul tekib arusaamine, et inimesed oletavad, et olen selle jaoks loodud. Tänan... ei. Aastaid tagasi kui tegelesin kodutute koertele kodu otsimisega, olles võtnud võõra koera (vastutus) tegelesin väikse koolitusega ehk ümberõpe kulub ikka marjaks. Ja tegin koostööd paljude erinevate inimestega, et leida koertele uue kodu. Koer saanud uude kodu, sellega lõppes ka minu tegelus koeraga. Võtsin jälle uue koera ja sama korduv lugu. Mul endal isiklikult oli sel ajal neli koera. Ma ise pole kunagi pidanud loobuma ühestki koerast mitte mingil põhjusel. Olgugi, et neid erimeelsusi koerte vahel ikka ka tekkis. Meenutades aastate tagust karjas olemist aasta oli 1982 (mina, vana-vanaema ja onupoeg) onupoeg ronis Dzerrile selga, ja koer langes poisi raskuse all peale, muidugi mitte pahas mõttes, pigem see oli lapse ja koera vaheline õpitud mäng. Ja mis juhtus; vana-vanaema lemmik koer Tuti arvas aga teisiti, teise koera arvates oli laps ohus ja tormas last päästma minnes Dzerrile kallale. Pärast sellist kallale tungi tormasid ülejäänud kaks koera (Muti ja Tipa, krants koerad). Vanaema jõudis veel selle möllu keskelt poisi koerte alt välja rebida. Keset heinamaad toimus midagi erakorralist, oli korraga tekkinud mitme värviline kiljuvatest, ähkivatest, purelevatest koerte mass. Ei saanud aru, kus saba või pea. See oli ühtepidi ehmatavalt võigas vaatepilt, mida ühed perekoerad suutsid korda saata. Vana-vanaema tahtis minna koeri lahutama, kuid see ei õnnestunud. Samal rohumaal olid ka lehmad, kes hetkeks lärmi peale olid tõstnud pea. Hakkasid uudishimust liikuma mäslevale koerakarjale lähedale. Mooni (kõige vanem lehm elas karjas pea 15 aastat andis kõige rohkem piima, udar oli peaaegu maani, muidu ei pääsenud lüpsma, kui ühe kausiga). Mooni, kes siis oma vanuse ja eakuse tõttu kõige julgem, suundus otseteed mässuliste suunas ning andis ninaga vopsu, nii et see lendas laiali ja siis ühinesid ka teised loomad karjast ja iga lehm võttis ühe koera nina peale nagu oleks jalgpalli treening harjutus (ninapalli löök). Visati koerad siis mõned meetrid kakluspaigast korraliku õhulennu läbi lahku. Ja oligi mäss läbi ja selle kestus või olla nii 10-15 min mitte rohkem. Hellema iseloomuga kutsid panid hirmu ja valuga koju, kus siis roniti kõige sügavamasse kohta peitu, kust siis mitmeid päevi söömata ja joomata vaguralt peituti, et isegi olulised hädad samasse kohta toimetati. Tipa ja Tuti olid meil väga sügava solvumisega, kui nad mingil olulisel põhjusel kaotajateks jäid, tekkis trots ja jonn, siis ükski maitsev pala ei meelitanud neid peiduurkast välja.
