Kaer peaks ka kohale jõudma. Millal ei oska öelda. Kullerfirma ei helistanud eile ja jäigi kaer saamata. Ainult teade tuli, et mind ei saadud kätte...? 

Kena ilm ja nädala lõpus ootab advendi ratsamatk. 

Tegin siis selle 80 eurose kulutuse ja ostsin mentooli lakukausi hobustele.

Maitseb väga, lausa sülg tilgub suunurgast maha, kui pead tõstetakse. Lakukivi ehk soola mineraali kivi on varju all. 

Mu kahel kabjalisel köha tekkinud ja mentool on olnud hea  abiline köha leevendamiseks. Ühtlasi alguses lasen kõikidel maitsta, see paha ei tee kellegile. 

Mainin vaikselt ise proovisin ka enne ära, kui ette panin hobustele. Mingi aasta ostsin viie kilose laku kausi hobustele, see söödi suure karja poolt 24 tunniga ära. Sellepärast siis suurem kogus.

Leidsin fb lehelt 11 aastat tagasi tehtud saanisõidu treeningpildi. Head mälestused.

 Kui auto on pikalt remondis ja siis saab veel läbi ülevaatus. Sel juhul pidin võtma sellise teekonna, et tellisin seekord läbi e poe Agroshopist (Harjumaal) soola lakukivid, siis Agromixist maisijahu, kanasööda ja kaera (niikauaks siis, et saab ise kasvataja käest osta -kasvataja käest ostes odavam). Ja koera sööda Leedust. Ja kohale jõudmine, jälgisin siis kuidas mu pakid rändasid, soolakivi anti juba sama päev kullerifirmale üle, kui mu tellimus esitatud oli. Emaspäeval korral huvi pärast piilusin paki koodi järgi, kaugel mu soolakivid on...?  Ja teate... Narvas, järgmine päev juba nool oli Jõudnud Tartu (Agromix). Ja mõne tunni pärast saabus teade, et jõuab mu pakk kella 13 kohale. Ja muidugi ootasin pakki kannatamatult, teadmisega et jõuab kohe kohe kohale... kuid ei olnud ühtegi kõnet ega muud kui mingi kell saabus sms, mis teavitas, et teisipäeval enam ei jõua. Saatsin juba kuller firmale emotsionaalselt vaos hoitud kirja, et millal nad jõuavad...väga kiire. Koerte söök oli kohe loetud päevadega lõppemas.  

Nii kolmapäev, kui mul lasteaiapäev. Hommikul viskasin pilgu kullerfirma pakikoodi lehele, et kus pakid seisavad. Kogu värk seisis Tallinna lähedal kullerfirma auto peal. 

Olles siis kolmapäeva õhtul tööle ennast asutanud (käin tegemas lisatöid, et hobustele osta tarvilikke söötasid). Ja siis polnud mul ühtegi sõnumit ega kõnet Kullerilt...vahetult enne objektile kohale jõudes, tuli ootamatu kõne ja mis teavitas, et 5 min pärast ollakse kohal. Küsiti, et kas olen kodus, ütlesin jah, et olen (tegelikult polnud ja ma ei hakanud aktsendiga kõnelevale kullerile ütlema, et mina olen teel tööle ja kodus mul lapsed). Õnneks olin juba mitu päeva asjad korda ajanud (ühele tütrele raha üle kandnud - koera sööda välja ostmiseks). 

Ja järgmise päeva hommikul töölt naastes olin ma nii elevil nagu väike laps. Haarasin kohe kausid, et panen kaera likku ja hobustele kaera andma...aga mu üllatus oli suur, kui koti avades vaatas otsa põllumajanduslik kanepi seeme). Kohe võtsin kõne ja pooleks huumoriga rääkisin oma üllatusest müügijuhiga. Ja nende poolt tuli ka üllatusena, et olid saatnud vale toote. Ja nüüd pean kaera ootama, kuidas ma küll hobustele selgitan kaera puudust. Täna teavitati, et pandi teele kaks kotti kaera ja mina mainisin, et tegin ülekande. Agromixil on hea maisijahu, tooted mida olen nendelt tellinud on väga kvaliteetsed. Ja maisijahu, millest keedame koertele veel putru lisaks krõbinatele.

Kanepit ei hakanud tagasi saatma, segasin kanasööda hulka ja pool kotti jätsin metsalinnukestele. Nüüd ka nendel ju see aeg, kus nad inimesele loodavad.

 Ja ongi aasta viimane kuu käes. November lendas raketi kiirusel mööda vähemalt minule on selline tunne. Käia olen saanud laskevõistlustel, ratsaorienteerumis võistlusel. Nii äge tunne, et tänavu aasta viiest ratsa orienteerumisest suutsime osa võtta. Lõpp kokkuvõttes saavutasime 3 koha finaal võistlusel. Muidu võistluskorra koht oli meil tagant viimane, mainin vaikselt eks võidu janu oli suur, aga teades hobuse iseloomu. Siis ei saanud muud teha kui lõpp sammus võtta. Nii arvas Teeba. Tema arvas, et tuleks võistlus lõpp rahulikult võtta ehk siis edukast finisheerumisest puudus igasugune särts. Sellegi poolest oli minu jaoks mõnus. Muidugi lootsin, et hooaja lõpetamine väheke pidulikum on. Kuid see jäi tagasihoidlikuks. On minulgi oma unistus, oma piirkonnas ratsa orienteerumise võistlus korraldada. Muidugi sai ka vähe ikka trenni teha. Kuus paar korda sadulasse saada, et võistlema minna on ikka vähe. 

Muidu olen praeguse lõppeva aastaga väga rahul.

 Viimane nädal novembrist jäänud. Võib hea tundega aasta viimasele detsembrikuusse minna. On igasuguseidf huvitavaid võistlusi väisatud. Laske võistlusi ja ratsa orientyeerumise. Lõpp kokkuvõttes tõusime siis neljandalt kohalt kolmandale kohale. Hea meel, et midagi oleme tänavu aasta suutnud korda saata. Kas seda suudame järgmine aasta... hetkel kõik lahtine... uuel aastal ju maksutõusud...hetke seis on oluline, et saaks olulisi söötasid osta. Ehk siis jätkuks raha... eks praegu peab paljusid asju ümber hindama. Ei saa ohjeldamatult laristada. Ega me seda teinud ka pole. 

Olen pühendunud oluliste söötade ostmisele...lakukivid, kaer, jõusööt paarile hobusele, müslisid. Praegu on ju kõikidele asjadele hinnatõus olnud. Koeratoidud, kaalungi ajutiselt välja vahetamist. Hetkel Josera ei sobi näit Mäxule.

Kolm nädalat tagtasi hankisin mõned kanad juurde, et oleks vanuseline vahe kanakoosseisus.

Paar päeva andis ilmataat kenasid kargeid talve ilmasid tunda. Lumi+karge talvine miinus kraad andis juba talvise tunde.

Päike tuleb siis kui ma olen hõivatud tubaste tegemistega.

Mõnusad on need päevad ja tunnid mil saan lihtsalt tegeleda hobuste, koerte, kanade ja muude lojustega. See on nii mõnus teraapiliselt lõõgastav ja samas vaimu ergastav kogemus. Kõige mõnusam on karjamaa väravas näit Fryci hõigata. Ja kes siis kohale ilmub muidugi on mõned tõsised krokodillid, kes üritavad ise Fryci asemel sokutada väravast välja. 

Saan siis Fryci suure madina peale välja aiast, siis jäävad kõik mõtlike ilmetega vaatama, et miks neile ei anta lisasööta. Hetkel paksudele eestlastele ma ei anna lisasööta. Kui siis külmaks väga läheb. Praegu peavad leppima heina, natuke rohelise leidmisega karjamaa pinnalt. Kui oleks minu võimuses, siis ma vist ostaks palju asju söödaks. Kuid jah üle sööta ei ole mõtet, aga vahel vahelduseks proovida uut maitset hobustele või kellegil kehakaaluga probleeme, siis saab erisöötasid osta. Hetkel oleme kasutanud mitme firma tooteid, muidugi lähtun ikka vajadustest. Viimasel ajal läheb suurele karjale lakukive. Sellel aastal tõusid hinnad kõikidele toodetele. Ja  nii ongi, et ma ei osta enam terve aasta lakukive tagavaraks. Ostan ainult vajaduse järgi. 
Kasutan näit koertele pudru keetmiseks maisi jahu. Ja seda tehtuna putru söövad koerad isukalt ja pole ka olnud seede probleeme. Mulle meeldib osta suuremas koguses, kuna majas kolm koera. Lisatud saab igasuguseid toortoidu materjale, et tõsta kulutatud energia tasemel hoida söödaväärtust. Mäxu organism on väga keevaline ja siis peab palju süüa andma, et tagab korrektse välja nägemise.  

...Pentagon reisis ajutiselt teise talli...kuidas tahaks hoburahvale lootust sõnadega jagada, et tuleb tagasi. Eks väike nukrus hinges, tema kohalolu puudumisest.  Hetkel vajas lihtsalt elukorraldus selliseid ümber jagamisi. Pentu ju tegelikult tütre hobune, kuidas ta meile jõudis. Üks mu sõbranna pakkus oma kahte mära minu juurde hoida. Ja üks aasta andis loa ära paaritada omale varsa pärast. Penta ema Testemona oli ka väga südamlik hobune, kellesse kiindusime terve perega. Testu sai paaritatud Tammiku talu ühe kena vene päritoluga trakeeni tõugu halli värvi täkuga (nimi meelest läinud ja ei viitsi priast otsima minna). Varss sündis küll täkuna, küsisin Anetelt, et kas tahad omale hobust. Oi ta oli kohe kärme selles osas vastama. Ja nii on Pentu jubs jõudnud oma 10 verstaposti ületada meie majas. Ja õpetatud vaba suhtlusega. Nii ongi, et tütar on ühtlasi sügavalt kiindunud oma hobusesse.

Nägin, et omanik suurt huvi üles ei näidanud hobuse elu suhtes. Pakkusin raha, et ostan Testemona ära, siis küpses omanikul soov hobune meilt ära viia. Oi kui raskelt me seda üle elasime. Mingi aja pärast oli asja Kuremaale (käisin Laiusel surnuaias ja sealt kaudu pole palju maad ). Läksime kohe talli, kus kohtusime talli omanikuga, kes mainis, et hobune on veidi lahjam...muidugi pilt mis avanes ei olnud enam meeli ülendav. Ja me puhkesime tütrega nutma hobust nähes. Ja nii sõitsime koju, kurvastusega. Endale lubades, et ei tõsta nii pea jalga sinna talli. Kuid siis juhtus midagi imelikku, Testu viidi küll koju ja kuidagi ruttu avalikult teavitati, et hobune suri ära. Mul on screen shotid kõik tehtud selle inimese kirjutistest. Ja nüüd viimasel talvel tuli taas meie vahele tüli, seekord jälle poni teemadel. Olin valmis talle rentima poni, aga ta tahtis ära osta. Kuna mu pere teised kodused osalised keelasid mul selle inimesega üldse hobuse äri tegemast. On mõningased aimdused, mis painavad kui meenutan seda lugu. Üks asi on kahtlused ja kuidagi ei saa tõele jälile.

 

Nädal, nädala järel kihutab aeg, enam mitte sekunditega, lihtsalt jooksvalt. 

Hea meel, et olen saanud käia ratsa orienteerumise võistlusel. Tulemuseks saavutasime Aadega võistkondlikult 8 koha. Vaikselt mainin, kordagi pole duutnud kokku võtta, et teha mõni trenn maastikul hobustega. Muidugi ratsaorienteerumise juures on see põnev, et mõnus on olla hobuinimeste keskel. Ja nüüd on mõte, et soov hakata ka osalema pidulikemal üritustel. Kuigi ma pole suurt saanud panustada tõugude aretusele. Ja mul seega palju toodetud ristandeid. Mis sellest, et ristand on ta mu enda looming ning südamesse kinnitunud tugevalt.

Teeba-Milagros üks õnnestunumaid ristandeid, mõnus ümarik. Oma kiiksudega.

Frück kes Niitvälja ratsakoolist, on jätkuvalt populaarne. Samas ta ise nõuab, et temaga tegeletaks.

Eile käisin Tabivere laskevõistlustel (olen kunagi tegelenud laskespordiga, tahan endas võitu saada nüüd võistlus ärevusega). Otsin võimalusi erinevatel võistlustel osalemiseks. Eilne tulemus polnud see, mis mul laskmis trennis tiirus sooritatud. Ratsaorienteerumisel mul selline asi nagu võistlusnärv puudub, kuid olles nüüd mitmel võistlusel osalenud laskmise alal, siis nüüd otsin võimalusi. Kuidas ennast laskespordis paremaks saada.

Praegu teeb head meelt, et olen leidnud lõpuks üld füüsilise trenni (saabus ju kurjakuulutav üleminekuiga), mille abil olen saanud kõhupeki taanduma. 

 Aastaid tagasi, kui lapsed väiksed olid. Ei jätkunud raha võistlustel käimiseks. Kuna laste isa läbi lõhki usklik, siis paljuski üritas kiilu minu ja laste hobidele lüüa. Koostöö laste isaga oli olematu, pidev kodunt ära põgenemine. Kogu vastutus langes minu ja laste õlgadele. Ja ütleks lõpp kokkuvõttes, kui puudub tulevase kaasaga ühiseid mõtte jooni, ei tasu koos elu  üldse edasi arendada, et küll ma mehe-naise ümber kasvatan. Mina eelistan suhtes turvalisust. Kuid seda ma ei saanud seda tundma kunagi...olen aru saanud, et praeguses elus tuleb osata oma elu ise võidelda. 

2.11.2024 sai osaletud Kaberneemes toimunud ratsaorienteerumise võistlusel. Hommik algas minul kohutava migreeni eelse peavaluga. Esmane mõte tarvitada valu maha võtmiseks valuvaigistit, tekkis oma kehaga läbi rääkimisel, et valuvaigistiga siiski valu leevendama ei pea. 

Jäi üle läheneda alternatiiv ravimeetodile.  Ja esmaselt tarvitasin apteegi tilli teed (seedimise parandamiseks), järgmiseks vähese suhkruga musta kohvi ja kui tund oli möödas alanud jubedast peavalust. Oli kergem tunne, et miskit mööduvat jälle möödas on. 

Sai taas renditud hobuauto. Ja hobused peale laaditud mõnusalt. Ja teekond tormise ilma jääknähtudega teele asutud. Mitmetes kohtades kella 10 paiku oli näha murdunud puid teede ääres. Oletada võis, et kukkumine või murdumine tee peale ühtlasi takistades liiklust. 

Miks sai valitud hobusteks Teeba ja Frück, nendega on turvaline ning ühtlasi ka julgem sõita või maha tulla või sadulasse minnes mingeid probleeme. Teades mõlema hobuse kiikse ja vimkasid. (Teeba võib ajaviitkes lüüa ükskõik keda) Frück teab seda juba, kuna Teeba on tema üks lemmik haaremi mära oma jumalike kiiksude ja õrnustega. Inna perioodil on Teeba nii Frücki külge klammerdunud. Mina ei suuda ära imestada, et milliseks kujuneb siis ühe suure hobuse armulõõm ühele eakale ruuna härrale. 

Teeba on õrna hingega ja on mitu traumat üle elanud laste kisa tõttu. Ja seepärast me ei pane enam ühtegi last selga Teebale. Viimati kui seda tegin, andis juba Teeba kehakeelega märku, et talle selline lugu ei meeldi. Näit  iga orienteerumise algus, kui ulatatakse kätte orienteerumise kaardid. Siis iga kord ta teeb oma hirmunud silmad pähe...,,jälle koll" püüab alt ära tõmmata oma reageerimis kiirusega.... hobustega tegelemisel tuleb arvestada milline närvikava on kaasa antud. Selline närvikava on Teebal päritud isalt Temberilt. Kõigega on võimalik leppida, minule Teeba meeldib ja võtan teda selliste iseloomuomadustega nagu ta on. Naudin tema seltskonda, pean teda võrdväärseks partneriks. 

Frück on kohandunud ning saavutanud oma tabuuni pealikuks ja on näha, et teda hindavad ka need märad keda ta hoiab, armastab (hobuse armastus). Võin rääkida palju mida Frück on andnud meie perele ja hobusekarjale. Ja oskab alalhoidlik Pentagoni ees... Nii need lood loomadest tulevad. Ja kui oma tegevusi siduda või leida siis saavad nad üha armsamaks.

 

 Loomasööt on olemas talveks, muidugi lisanduvad muud heaolu tõstvad min ja vitamiinidest koosnevad söödad. Hankisin lühikarvalistele koertele talve joped oksjoni keskkonnast (sain odavalt ühe jope hinnaks 1 euro). Muidugi Pärnust on ka võimalik 10 euroga saada. Praegu otsin hea hinnaga koera asemeid. 

Raske on vaadata, millest või kust peab kokkuhoidma. Hetkel hobuste müügiturgu paisatud üle aretustööga toodetud hunnik õpetamata ponisid ja hobuseid odava hinnaga.  Mõtisklen, et miks peab iga aasta märad varssuma...? Mis on selle mõte...,kas selleks, et iga aastaga tegelikult ei suuda enam mära tagada  kvaliteetset kasvuperioodi varsale... Ja selle tõttu kannatavad jälle need kes on väheke vaeva näinud õpetamisega ning oodates sobivat ostjat.

Eks näe milleni viib siis järgmine aasta, kui palju on taas loomapidamisest loobujaid. Eelmise aasta heina ikalduse aasta tõmbas paljudele pidureid. Mainin, ma ei saanud mitte ühtegi looma müüdud. Ja elasime 19 kabjalisega talve üle. 

Ma ei hakka hetkel ette mõtlema, mis järgmine aasta hinnatõusu või lisanduva automaksuga, hetkel mulle tundub arutu ja ülemõistuse hinnatõusu või kärped toetuste valdkonnas. Nii et mõtleme ja vaatleme, mis edasi eesti enda rahvast saab.

 Hakkabki oktoober lõpule jõudma, iga sammuga talvele vastu...

Suurim igatsus on kasvanud põhjamaade vastu. Juba see silmale nähtav metsaraiete kogum mis meie kodu ümber valitseb on lihtsalt väsitav. On kadunud see looduse ilu ja idüll võimsate puude all kapata. Üks kõik kui palju ma Eestimaal pole ringi sõitnud, siis metsa maha võtmine on ikka täies hoos.

Vahel tekib kõike selliseid asju vaadates jõuetuse tunne, suutmata midagi rohkem tahta. See laga mis jääb pärast raiet maha on ikka aastate pärast märgata. Kasvõi kõige lihtsamatest sisse sõidetud rööbastest, mida ei vaevuta tasandama ega täitma.

Muidugi jälgin ühe silmaga meedia kanaleid. Igapäevaselt tulevad meediast esile need kõnekad isikud, kes lihtsalt tahavad tähelepanu. Ja muidugi sisaldab täiega negatiivset. Mis teha, vahel on kohe selline tunne, et miks seda internetti üldse vaja on. Kui millelegi targemale seda kulutada pole. Aga jah maailma parandaja minust pole. Tuleb kuidagi edasi liikuda. 

Ja kummaline see kella keeramine jätkub. 

Hopad on jätkuvalt lahedad ja tundub olen karja lemmik inimene, kes päästab ikka neid metsakarjamaale. 

Rootsis juhtus raske õnnetus, kus hobusetalli omanik kurtis kohalikule jahiseltsile, et tema talli ümbrusse on asunud elama suur metssea kari. Ja muidugi jahimehed siis tulid ja piirasid talli lähedase ümbruse ja üks nendest arvaski, et koplisse on tunginud. Aga jah, hommikuses jahis veel raske selgeks teha kas tegemist poni või metsseaga (väike poni värvuselt võib töesti metsa taustal metsik välja näha). Selle pärast mina ei luba ühelgi jahimehel jahti pidada meie kodu lähedal.

Kunagi taheti 500 m kaugusele meie talust rajada jahikantsli koos söödaplatsiga (selline pukk kus jahimees istub ja passib metsloomi). Selles osas olin väga kategooriline sellise tegevuse vastu. Kuna ma korraldan ka matku, siis tekkis juba ohutunne ning ettekujutus mis siis võib juhtuda, kui jahimees oma kantslis passib ja mina peaks mööduma sealt lähedalt kusagil põõsaste tagant. On ennegi juhtunud, kus ekslikult on tulistatud kodulooma metslooma pähe.

Aitäh, lapsevanemad ja lapsed, kes andsid mulle koolivaheaega endale meelepäraseks teha. Ujumas käia, töölt koju ei pea ma kiirustama, saan sõita rattaga nii palju kui endal isu on. Eks jah, auto hetkel rivist väljas ja mõtlen kuidas eeloleval talvel tööl käimisega hakkama saada. Hetkel pole ühtegi hobust ka ära ostetud. 
Noored Anete ja Raigo tegid oma registreerimise ,,salaja" ära. Imestan, et mingil hetkel räägiti vaikselt...mina toonitasin. See ju ikka teie otsus, olete ses osas juba täisealised ja tehke kuidas süda soovib.

Majapidamisse lisanud poni kõrguses 110 nimega Preston... ütlen salaja kena poiss...eile juba kujutlusest käis läbi kuidas sobiks vankri ette oma lumivalge laka ja sabaga...värvus muidu raudjas, aga jah, lauk annab ilmet. Ahh, väga lummatud... kardan, et mu ponimärad armuvad ära (kahju, et kirsikesed on ära koristatud küll) mehe tegusid eriti teha ei saa, aga vähemalt märadele teatud rõõm siiski jääb. 

Mainin, eelistan hobuseid enam kellel on lauk nina peal ükskõik mis suuruses.

Novembris on plaan osaleda ratsaorienteerumises.

 

Sõbrad ootavad metsakarjamaale minekut. Kodu lähedal saavad heina ja metsas jätkub rohelist rohukamamart. Ükskõik kes siis liigub, läheb kari ootama ... Andes märku, et me oleme valmis metsa minema. Alguses oli väheke probleem nende metsa saamisega, ainult paar korda tööd ja hobustel selge, et mis neid ootab. Ja ainult ühe kõige vanema märaga toon nad metsast ära.

Selliste nägude nägemine paneb ikka heldima ja tundma rõõmu, et hobused meie pere üks osa elust.
 

Sügis, ilus aeg. Ja aeg lendab sajaga. Möödunud on Velise laat.  

Ja muud huvitavad tegevused selja taha jäänud. 

Ilmad lubavad jätkuvalt sügiseses looduses matkasid. Ja võtame trennidesse lapsi, kes on tõesti huvitatud.

 Jällegi üks nädal on mööda tormanud. Viimasel nädalavahetusel sai Mannu ja Tassaga Velise laadal käidud. Nautisime reede õhtut lõkketule valgel, küpsetades grillvorsti kui ka grill liha. Sai tehtud joogiks pihlakamarjadest vitamiini jook. Loodus on imeline, kui teada ja tunda. Hobud veetsid öö hästi, ühe korra käisin kontrollimas, kas nad ikka alles on. Hommikul ärgates ootas muidugi kena külm kastemärg rohi näitas halla märke. Ilm oli kena ja laadal osales kenake hulk laadakauplejaid kaasa arvatud ostlejatega. Ka korraldajad ütlesid, et selle 24 aasta jooksul nii suurt laata pole veel näinud. Igal juhul korda läinud päev. Pühapäev kulges tavapäraste reeglite järgi laste trennidele pühendudes. 

Ahjaa igapäevaselt on hobused saanud metsakarjamaale värske rohuga maiustama ja õhtul teavad, et saavad jälle kodu lähedale koplisse, kus siis minnakse kohe oma lemmik nurka päeva söömingu järgset söödud rohumasside seedimist. Nad on ülivõrdes rahulolevad. Eile sai ka lühike maastiku trip tehtud.

Ja ongi suur sügis käes.

 Ilmad mõnusalt jahedad ja päike näitab oma sügist palet. Selja taha jäi rattamatk Rootsimaal. On ala, mis mind tohutult köidab ja olen valmis sellepärast kasvõi tulest ja veest läbi minema. Tänu tütre heale gepsule sujus matk edukalt. Eks sellest oli ühte koma teist õppida, analüüsin iga kord mida oleks võinud teisiti teha ja mis väga hästi läks. Arvestuslikult toidu asjadele oli okei kogus, sobis arvestatud päevadele. Kuid nüüd mõte tuli, et enne järgmist pikka matka tuleb teha proovi matk nii kolme päevane, siis teab mis vajalik mis mitte. Üldse olen tänulik, et tänavu sai korraldatud kolme päevane ratsamatk, mis näitas ära millised puudujäägid korraldusliku poole pealt vajaka jäid. ja sellisele pikale matkale minek oli juba 100% minek.

Jätkuvalt toimub meil ehitused, mida ehitatakse, tuleb jutuks, kui asjad valmis. 

Meelitan jätkuvalt inimesi ratsamatkale, võrratu Eestimaa loodus ja samas kogu tasu läheb ikka hobuste toetuseks. Hetkel vaja uus tekk Frycile ja Katile. Kaalun, kas Kellukas ka vajaks juba tekki. 

Vaja veel selle aasta viimane ratsaorienteerumine osalemiseks. 

Rahvas ratsamatkale...

Ahjaa Fryc on tõeline härrasmees, kellel on tekkinud austajad märad ja ta on igapäevaselt ümbritsetud nendest. Fännab täiega oma karja elu, et saab olla veel omanäoline isane. Nii lahe see elu loomadega.

Eile mõte jooksis ja kui siia kirjutama tulin, oli järsult pea tühi. Panin siis eile õhtul koplites sõnnikut kottidesse. Ja muidugi ka autosse laaditud. Värskel sõnnikul on oma iseäralik lõhn. Kuna üritasin pakkida värsket sõnnikut kuna inimene tahab panna kohe peenrasse laagerduma. 

Muidugi käisin ka suure karja juures koplist otsimas värskeid nonni kuhjasid. Ja muidugi Fryc oma lemmik märadega kohe uudistama, et mille põnevaga tegelen. Ja üsna peatselt ilmusid kohale Penta oma teise karjaga. Penta on vahel tülikas, kuna ta arvab, et inimene koplis tähendab, et peab sügama teda.

Vaja on osta jälle üks ports koplitesse se-lakusoolakive. Mineraalikausse noorte koplitesse. Vaadata on kohe kena, kui näha mida annab juurde mineraalsöödad. 

Need vabad päevad lihtsalt sulavad käest ära. 

Mõtisklused tagasi vaates suvele, mis hästi ja mis halvasti.

 Ratsamatka laagri ajal selgus, et mu kahel hobusel on tekkinud seletamatu hirm veiste suhtes. Kasvatasid mõtteliselt juured alla, Akustika otsustas kahele jalale tõusta ning suurimaks sooviks oli koos ratsanikuga minema tormata, kuid mu head nõuanded ja hea koostöö teiste ratsanikega aitas olukorras väga palju. 

Puntso talu veiste kopli vahel oli meil esimene kokkupuude Teeba ja Akustika hirmudega veiste suhtes. Kuid õnneks tubli ratsanik, kes jäi paigale ja ei kohkunud hobuse küünlasse tõusmise järel. Ülekõige hindan ratsaniku oskust jääda olukorras hästi rahulikuks. Kui ratsanik suutis hobuse ärevus seisundiga lihtsalt ühe koha peale seisama saada. Läksin mina ja aitasin suu kõrval hobuse veistest mööduma. Teeba polnud siis veel pooltki nii hirmunud, kuid teisel päeval näitas selgeid mõtteid mida ta arvab lammastest ja veistest kes siis uudishimulikult hobuseid kohe ruttasid uudistama.

Igal juhul sain kogu kolme päeva jooksul sadulast ikka mitmeid kordi maha tulla ja hobust käe kõrval talutades sain Teebale tema kolle enda kõrvalt palju lahti seletada. 

Isegi hea meelitamine ei aidanud. Mõtisklen seda teemat, mis on valesti, et eriti Teeba kes oli varem mul selline, kes läheks minuga kasvõi läbi tule ja vee. Oi kui palju kordi pidin sadulast maha tulema ja hobuse lihtsalt käe kõrvale võtma või julgestuse mõttes karjajuhi rolli üle võtma. Näidates juht hobusele enese kehakeelega eeskujuks olles, et ei pea kartma. Kuid Paisumaa küla lõpus üks kohalik veisekasvataja külla kutse oli abiks, kus hobused said väikse kosutuse valgeristiku ädala peal (tean mida tähendab ristik, ükski hobune mingit tervise probleemi ei saanud), lihaveise koppel kohe kõrval uudistavate veistega, siis kui süüa said ei kartnud ükski hobune enam. Pidasime paari tunnise puhke pausi, kus talumehe abiga käisin otseteed uudistamas. Kust oleks hobustega ohutum liikuda. Üks raja lõik kus me Aadega Juuli alguses ratastega läbisime oli jube. Täis kukkunud puid lademes. 

Lahe matk oli. Nii palju emotsionaalseid elamusi. Mis on muidu ratsamatka eesmärk... kontrollida oma hobuste koostööd erakorralistes olukordades. Ööbides nende lähedal (saab selgeks millistel loomadel on soov aiast välja tulek jne...või siis tülitsejad). Mina muidugi magasin selle matka ajal öösel väga vähe ajast. Ei pidanud paljuks telgiski mitte aega veeta, ikka väljas varjualuses, kus oli vaade ümbrusele väga hea. Telgi asetus oli ka nii, et näeks iga kell hobuseid, kuid ma ei viitsi öö tundidel telgi uksi avada ja sellise liikumisega võin kõik ülesse äratada.

Plaani on võetud  hobuste hirmude ja igasuguste kolli kartustega tegeleda. Matk on alati mingi õpetus või soov eesmärkide täitmiseks. Ühtlasi oli see meie viimane laager sel aastal. Kuidas järgmine aasta ei oska hetkel rääkida. 

Esimene september. Edukat sügiskuu algust ja ikka loodame tegutseda.

 Eile sai istutud koplis lihtsalt hobuste juures. Ei viitsinud mitte midagi ette võtta. Imetlesin hobuste olemusi ning mõtlesin mööda lennanud suvest. Rahulolu heintest. Ikka on soov omada kodu lähedal sellist kogust heinamaad, mis annab selle vajamineva sööda koguse. Et ei peaks teise maakonda minema heina tegema. 

Istudes koplis, tuli Fryc minu juurde, kes üritas teha minust sügamis postiks. Suhtlesin Fryciga südamest südamesse, vaikselt pakkudes hobusele seda mida ta hetkel lihtsalt vajas. Frycil sai suhtlemisest isu täis, läks ta otsima oma lemmik mära. Imestan hobuse vajadusi ja arvamusi. 

Pärast Fryci ära minekut naases minu juurde ülekaaluline Kellukas, kellel vaatasin kabajd üle, siis ära hõõrdunud kohad on ka ära paranenud (arutlen mõttes, mida tegema peaks, et Kellukas ei peaks oma eas ülekaaluline olema). Samas ei taha ka suukorviga looma väljas pidada, pean seda siiski ebaõiglaseks. Ja kas sellest siiski kasu oleks. Ikkagi mõeldes, et mida olen Kelluka kasvatamisega üle elama, siis hindan ikka ja jälle üheks lemmik ponuks. Eks tal käivad ka omad tujud, kuid ühes asjas olen leidnud talle hea väljundi on rakendis käimise. Saab piisavalt liikuda ja kõhugaasid väljuda. Jube müristamine käib ikka, terve selle liikumise ajal. Olengi naljatlevalt leidnud hea sõnastuse, et mürtsuv trumm on mul ees. Muidugi kõhugaasidega lisandub ka oma teatud iseloomulik aroom. Aroomile olen siis pannud oma nimetuse nagu hapukapsa vabrik... 

Muidugi Cissu lapsuke Villu võtab kasvus ikka suurema hobuse mõõtu. Ja eks aeg seal maal, peab ära tellima kiibistamise ja passi joonistamised.

Albert elutseb lõuna Eestis Põlvamaal ja eks varsti lähen külastama, et väikest trenni teha. Ei taha, et jääks päris passiivseks. 

Koertest siis nii palju, koju jõudes. oeh nad täitsa pöörased. Küll käib hüplemine ja karglemine. Muidugi koerte järgi ennast kohe kontrollides, pean kohe korrigeerima oma käitumist. Nii kui ma kontrollitult autost välja astun, siis koerad istuvad kohe maha rahunenult mu auto ukse taga. Nii kui ma satun mõttes nautima nende ülekeevalist emotsionide möllu, siis lähevad ikka päris pööraseks.

Peab taas Mäxuga põllutrenni jätkama sealt kus ma kevadel lõpetasin. Suvel ei viitsinud ja eks mingi aeg oli ka loomabeebide sünnid ja lindude pesitsuse hooaeg.  Ja eks suvel pühendusin rohkem sellistele asjadele mis tegelikult rohkem vajalikud oma hobustele. 

Lastelaagrid ja ratsamatkad jne. Väga aktiivne suvi on olnud. Eks jätkame ikka edasi, sest mul on ju ka vanemaid hobuseid, kellest siiski loobuda ei taha, kuni nendel veel jaksu ja tervist on... Iga summa mis meile sisse toob. Läheb hobuste heaoluks tagasi. Sellepärast ma ei taha elada konveier liinil, pigem eelistan rahulikku kulgemist ja arvestamist olemas olevaid loomressursse.

Augustikuu lõpp käega katsutavas kauguses.

 Olles mitu hommikut leidnud Fryci oma lemmik märadega kusagil kopli nurgas hommiku uinakut tegemas. Imetlen Fryci mõju vanematele märadele nagu oma kogu konna loomingule. Selline vaatepilt, kus vanem 20 aastane Fryc naudib märade tähelepanu ja tundub, et on tõusnud siis eakamate märade liidriks. Teise karja juhiks on Pentagon, kelle haaremisse kuuluvad siis nooremad märad. Pentagon ja Fryci vahel käib maade jagamine. Õnneks on koppel piisavalt suur, et erinevate karjapooled saavad segamatult koos eksisteerida. Õnneks ei ole veel asjad üle võlli keerabud ja seega hoiame kogu seda seltskonda koos, niikaua kui võimalik.

Nüüd 

on selja taha jäänud ka kolme päevane ratsamatka laager. Mina kolm tüdrukut alustasime siis pühapäeval 18.08.24 oma teekonda Velise suunas. 

Miks sai valitud selline teekond, hobused vajavad head sööki (said ädala peal ennast kosutada). Hobustele sai rajatud tara. Kuid teatud hobustel peab hoidma silma peal. Kaks suksut on sellised taipajad, kui karjuses voolu pole. On nad lihtsalt supsti väljas. Nii ka esimene öö juhtus. 

Tüdrukud magasid telgis, mina vähkresin keerutades varjualuses ja ühtlasi hoidsin valvsalt silma hobuste peal. Cissi kipub ikka kõigile enda kohal olust väga teravalt teada andma tagumiste jalgade paaris tõstega.

Teeba oli üks kes kella 4 ajal ronis aiast välja. Cissi oli teine. Eks panin kohe aeda tagasi. Cissu sai siis ohelikuga kinnitada vaiaga maa külge. 

Teise päeva retk viis läbi Valgu küla poekesest, kus said asjaosalised täiendada oma maitse järgi taskuid ja kõhtu. Hopad said jälle teepeal puu otsast korjatud valge klaari õunu. 

Meile valmistas kohtumise üllatuse Liilijan Masing kes on Paisumaa külas üks tori hobuse kasvataja. Edasi liikudes kohtusime ühe kohaliku uudishimust pakitsevast lihaveise ja lambapidaja talunikust, kes kutsus enda poole. Kus siis tegime kahe tunnise lõuna, et hobused said siis natuke ristiku põllus maiustada (iga päevaselt seda lubada ei saa ega tohi). Ühelgi hobusel mingeid tervise probleeme ei esinenud. 

Ja teise öö veetsime juba vanasti nimetati Petrula turvakodu (selles veetsid sellised mehed kuhu mujale ei kõlvanud). Nüüd kannab Töömaja nimetust, kuhu võetakse reha programmi ja usu teadvustamise põhisuunaga sotsialiseeruma ühiskonda, muutudes kainemaks, suitsu vabaks või narkootikumidest vabanema.

 

August on kohale jõudnud ja terendab sügis silmade ees. 

Ei teagi kuidas jätkata mõtete jagamist. Vahepeal sai töötatud päris tiheda töögraafikuga ja kolmel erineval töökohal. Ja muidugi kõik on seotud valvamistega, mida valvasin või milles korda hoidsin ei oma hetkel tähtsust. 

Tänusõnad perele, kes on igatepidi hakkamist täis just hobuste lainel. Mida ootan või ootame... sauna valmimist, millal saab ei oska kohe öelda, aga algus on tehtud. Natuke unistan, siis on järgmine aasta juba laagri korraldamisega paremad välja vaated.  Unistada võib suurelt, kuid eks on ka saladusi, mida ma hetkel ei jaga, aga saate seda aasta lõpus teada. Miskit uut ootab meil veel ees. Ühtepidi olen südamest tänulik, et elu selliseid samme pakub. 

Ainus jama, hetkel on veel vajalik kogus talvisest söödast puudu. Peab juba tegema kalkulatsiooni, kui palju peab raha kulutama, et talve üle elamiseks vaja mindavat kogust söödale kulutama. 

Poni täkk Albert sai viidud Põlvamaale, täku tegusid korraldama. Eks väheke kurb oli ka... Mulle Albu väga meeldib ja ega poleks teda viia tahtnud, kuid pidin seda tegema. Siiani pole kedagi maha saanud müüa, kuigi soov on väga paar nooremat müüa. 

Juulikuu viimased päevad

Juulikuu on läbi saamas. Laupäev sai lõpetatud selle aasta ainuke pikem ratsalaager. Seekord sai ujumas mitmed korrad käidud. 

Ühe ujumise käigu veetsime Loe augus. Hobused kes sadula all Cissu koos oma beebsu Villega, Fryc, Tassa, Lembitu ja poni vankri ees Kellukas (tuleval aastal loodan jõuda, et saab harjutama hakata Assot ette käima). Vaja nooremaid hobuseid.

Oi kui kiirelt lendab aeg.

...tõesti, nii palju oleks jagada. Osalesime jälle ratsa orienteerumisel, kus meil läks päris hästi. Osales 8 võistkonda, meie esindus oli neli inimest ja neli hobust. 

Oi kui palju oleme saanud käia väljas lapsi sõidutamas.

Oi kui palju olen proovinud siia sisse logida ja mul oli meelest ununenud, et olin vahetanud parooli. 

Eelmine kuu oli meil väga aktiivne ja jätkame suvise tegevusrohke ajaga. Olen häppi, et saime osaleda 1.06 lastekaitsepäeva üritusel ponidega Kaius. Seekord siis Amanda ja Albert, kui Mann läheb kenasti peale, siis Albert paras tegelane peale laadimisel. Kuid õnneks jätkub kannatlikust nende pujäänikutega. Nüüd muidugi heinatöö ootel ehk siis sobiva aja leidmine heinateoks. On veel tehnika remont pooleli. 

Sai ka korraldatud päevane laager, kehvale ajale sattus meie maastiku matk. Vihm ja äike, kuid kummaliselt olid sihid kus ma oma kolm aastat tagasi kappasin nüüd nii täis võssa kasvanud (mõttes omanikule ai...ai...ai). Sai siis ragistatud...

 

Elu loomadega on võrratu, kui ei pea kõike üksi tegema. Vahel mõlgutan mõtteid, et kuidas saavad hakkama need MTÜ-d kes loomade päästmisega tegelevad. Igale loomale on ju teatud kulu. Kuidagi ei saa mööda minna, et raha ei kulu. Juba sööda ostmine, kas siis või lihtsamatele asjadele. 

Pidin näiteks tegema kulutused ekstra Cissile, ja teate kui palju kulus oma 50 eurot. Kuna ta ei taha metsas olla ja kollektiivist lugu ei pea, kogu aeg tuli koju. Suurte hobuste puhul peame rajama aga aiad juba kõrgemaks. Ja ühele poole tuleb kõrge tara, metallpostid on olemas, aga millal noored aega saavad hetkel on see ettevõtmise asi. 

Matkale rahvas...kena kevad.

 Jätkame aedade ehitustega. Kuid ootame ka jätkuvalt külastajaid. Olen teinud matkaradade uurimiseks ratta retki endale. Lihtsalt tõmmata sellest hallist argisest massist välja. 

Maadlen seletamatu kanna valuga, mis liigub kord hüppe liigeses siis jälle talla all. Eelmine aasta sügisel toimunud Kernu orienteerumise võistlusel väänasin kusagil oksa risu sees jala välja ja ühtlasi lõppes ühe botase tald. Lõpu spurdi tegin juba palja jalu. Samas see fännamise mõnu tunne jooksmisest ja orienteerumisest võõras kohas on alati üks fun värk. Ja nii kui ma tunne tülpimust argisest elust võtan ette midagi peadpööritava seikluse. Ei kannata igavat rutiini. Sellepärast ootan vahelduseks särtsakaid inimesi külla. 

Eeelmine nädal nokitsedes metsas metsakuiva koristades koplitest, väänasin taas jala, botasega  ühe oksa taha kinni jäädes. Ja muidugi lõpetasin oma töö ei tahtnud asja pooleli jätta. 

Järgmisel kuul plaan kahel ööl ööratsamatkad koos toitlustamisega teha. Olen jäänud endiselt enda tegemiste juurde. Hobused vajavad sööda tootmiseks raha.

Soov on hetkel kahele noorele 2-e aastasele hopsile ja ponile kodu leida. Ei ole meil hetkel suurt aega noorte hobuste välja õppeks. Olen väga tänulik, et noorem tütar on võtnud vaevaks nendega tegeleda iga päevaselt. Tegevusetult mul hobused vaatamata rahva vähesusele ei seisa. Püüame liigutada maksimum koormusega.

Tänavu aasta oleme osaleda jõudnud kahel ratsaorienteerumise võistlusel. Mõnus ja äge...mis sellest, et vanus tiksub mul peale...varsti saan 55. 

Minu meelest teeb põnevaks see, et saame teha hobustega rahulikumaid asju ja saab osaleda selliste hobustega, kes meile sobivad. 

Fryci kiidan jätkuvalt, kuigi ta ihkaks suurde karja, siiski ei taha tema kaalukaotust. Nii ongi, et tema peab leppima sõbratarist poni Amandaga. Muidugi oli pull jälgida, kui Mannul indlemise aeg oli. Mann oli siis ikka väga pahane, kui Fryc talle tähelepanu ei pööranud. Teebale meeldib ka Fryc...miks ei oska keegi seletada. Kuigi suuremas karjas hetkel on kaks ruuna.

 

                                                       Need on Hiiumaa pildid.

Maikuu, see mõnus kevadekuu...

Viimased päevad on olnud väga võrratud ilmad. Lihtsalt tüdinud kandmast paksemaid talve vammusaid.

Kevad on nagu pääsemine mingist raskest orjusest.

Tõsilood elust enesest.

 Ei oska nutta ega naerda, kui kuulen inimeste arulagedaid vestlusi teemal. Kui vana on üks või teine loom. Mõnede inimeste vestlusest on koorunud, et minu koerad on kõik elanud kõigest 8 aastani ...olen väga väga väga kuri, sellise arulageda ja läbi mõtlemata valetamise peale ülesse ehitada. Minu koerad on elanud kõik kõrge eani, kui võtta näit Lara, kel oli seletamatu sisemine verejooks läks praktiliselt jala pealt, ei suutnud ma isegi ah ega oh. Veel vähem vetile helistada. Ütlen nii, iga koer kelle olen võtnud oma majja on teadlikult võetud. Siis ma ei ole kunagi seda meelt olnud, et neid mingil seletamatul moel hakkaks paljundama. Aretusega tõesti ei jaksa, hobused võtavad oma osa. Koer on mulle pigem seltsiline sõber. Ja püüan seda kuni koerale elupäevi on antud...

Tagant järgi räägin ikka ja jälle Sassu lahkumist pisarad silmas (põrna kasvaja lõhkemise järel) see oli jube. Kuid ta elas 14 aastaseks (Pipi sama moodi 14 aastaselt). Kuid need aastad mil ta meil elas, oli ta tõeliselt huvitav koera isiksus. Iga tõug kellega kokku olen pidanud puutuma jääb mu elus eriliseks, kuni surmani. 

Ja ma ei suuda mõista inimest, kes väidab, et 9 aastane koer on vana ja peab magama panema...? 

Räägin, et Sassu võtsin veel mõni nädal enne ta surma Soomaale, et saaks koos veeta, et teab kui kauaks teda enam pole...kummaline ma tajusin ette ära, et Sassule pole antud elupäevi pikemaks ajaks. Ja nii oligi, et paar nädalat hiljem siis ..taas kord nentisin, et jubedus on siin maailmas, kui lõhkeb koera sisemuses põrna kasvaja. 

See selleks, nüüd hobuste maailma naases... teate kui raske mul vahepeal oli...? Põhjus lihtne, sain teada, et koht kuhu Pokker läks, on ta magama pandud. Tegelikult olid tal jalgadega tõsised probleemid. Ma lootsin, et kodu kuhu läks käituvad sama moodi temaga nagu mina. Tundsin, et teatud olukorrad lihtsalt üle jõu ja mõistuse hakkasid käima. Pokker vajas väiksemat hobukeskkonda, isegi Fryc oli sõjard Pokkeri vastu.

 Eelmise aasta põuane suvi andis tunda meie  kandis väga pahasti. Rohukasv oli täiesti olematu. Ja mina pole kerjaja tüüp. Lähtusin sellest mõttest, peame ise hakkama saama ehk siis varuma oma sööda.

Nüüd mil talv veel oma heitlikku palet näitab, ei heiduta mind see mitte üks teps. Hobused on söödetud joodetud kella ajaliselt. Sissetulekud on ratsutajate tõttu väiksemad kui varasematel aastatel...

Nii lapsevanemad...kes te soovisite, et tuleksin ära riigi töölt... Ja nüüd on hetkel näha, mis toimub teenuse või üldse eraettevõtluse maailmas... inimesed kaotavad töökohti. Pannakse kinni järjest söögikohti, ehitusfirmad kuulutavad pankrotte järjest välja. 

Loomapidamine pole kohustus, see on hobi, millise hinnaga oleme valmis oma hobi eest hoolt kandma.

Fryc on hetkel koos poni mära Amandaga, tal on tervis suurepärane (käisime võistlemas Hiiumaal ratsaorienteerumises). Nõuab trenni (meie trenn on kerge maastikul liikumine). Vähe on käinud platsi trenni tegemas mõne lapsega kel vähene kogemus. Suurteks edu elamusteks meil plaanis pole teda kasutada, pigem pakuks seltskonda hobusena maastikul liikudes... Meie hobustel oli viimane talv pikk puhkus. Ei teinud me trenni kui liiga külm oli või koplid üli libeda jääga kaetud. Isegi soovi avadlused trenni tulekuks lükkasime ettemääramatuks ajaks edasi. 

Viimane kord Amanda ja Katiga lasteaiast naastes, hõikas ikka korralikult. Olen tähele pannud, et enamus vanemad hobused tahavad tulla inimesele trenni kaaslaseks. Platsi trenni tehakse noorematega kellele tehakse siis ka hüppe trenni. 

Eks käib rõõmud ja mured käsi käes.

1.04.2024 karjalaske päev

Mõnusad ilmad on saabunud, koristan kopleid ja ühtlasiu valmistume esimestele võistlustele ja jälle Hiiumaale ratsaorienteerumises osalema. Praegu lihtsalt pole aega eriti siia enne võistlust heietamas käia. 

 Täna on siis Suur Reede mu vanavanaema surmast saab juba 20 aastat. Nukrus poeb hinge...mõni päev vahet läks vanaisa järgi (vanaisa jaoks oli see vanavanema surm emotsionaalselt raske). 

Hõljun väheke mälestustes. 

Väga oluline koht on lähedastel inimestel. On ka loomad olulised.

Lähen väheke aktuaalsemale teemale. Koerad...

Mäx läks seekord Nordicule kallale. Kolme inimese peale saime koerad lahutatud. Imestasin sakslase keha raskuse üle. Lihtsalt polnud jõudu üksi selja peale keerata.  Kaks koera seliti maha ja Nordicu haavad üle vaadatud. Analüüsisime, et miks selline asi juhtus. Minu viga,kiirustasin iga päev koertele kiirelt toidu ette andmisega. Ja Mäxis tuli esile aplus...Nordic istus oma peidetud tagavara otsas, Mäx ründas Nordicut tema selle positsiooni peal. 

Parandasin kohe oma tegevusi. Mäx on majas kõige noorem ja peab ootama kannatlikult oma toidu portsjoni viimasena. Millegi pärast on mulle sattunud linnukoerad päris õgardid. Olen paar aastat Mäxi eraldi söötnud. Nüüd mingi kuu aega olen koos teistega sööma harjutanud. Niikui midagi head söögis on lisatud, seda ahnemalt kugistab Mäx oma toidu, et kähku veel kellegi toitu haarata. Ega miskit, pean jälle selle keerulise toidukausi võtma kasutusele, millega peab vaeva nägema. Mis takistab koeral õgima ahnelt söögi sisse. Võib teha liiga, näit Nordicul oli noore koerana sama probleem. 

Hobustega teeme vaikselt ja mõnusalt trenni. Näha kui tänulik on Frück pärast trenni. 

Sajab lund...ja maa on valge.

Praegu saab trenni vaikselt tehtud. Järgmine nädal s.o. aprillikuu esimesel nädalavahetusel osaleme kahe hobusega Hiiumaal. Läheb kuidas läheb, aga plaanis võtta ikka rohkem kontrollpunkte, kui seda sai eelmisel aastal tulemuste näol kätte.

 

See nädal jääb vahele mu kirjutamisele. Kuidagi väsimus vaevab ja arvuti taha istumine tundub suur tegu. Samas ilusad ilmad kütkestavalt õue kutsusid. 

Süva lihased ja milleks on neid vaja.

 Süvalihased on väikesed lihased suurte lihaste all. Tänu nende toele vaagnavöötmes, lülisambal ja õlavööl saame seista püsti ning ringi jalutada. Nad on kiiruse, jõu, vastupidavuse, koormustaluvuse ning ilusa rühi alustalaks. Füsioterapeut Jaana Torp räägib sellest ja annab kaasa kasulikke harjutusi 13.10 õhtul Tallinna Ülikoolis avatud loengus „Süvalihased - miks ja kuidas treenida?"

Statistika järgi kannatavad ligi 80% inimestest seljavaevuste all ning selle üheks põhjuseks võivad olla nõrgad süvalihased.

Füsioterapeut Jaana Torp käsitleb oma loengus praktilisi näiteid süvalihaste rollist ja treenimisest reaalsest tööst harrastussportlastega. Arutletakse koos läbi miks ja kuidas treenida süvalihaseid? Süvalihaste treenimine on nii vigastuste vältimise seisukohast väga oluline.

• Mis on süvalihased ja mis funktsioon neil on?
• Kas süvalihaseid tuleb eraldi treenida?
• Mis roll on süvalihastel spordis?
• Millist mõju avaldab süvalihaste treenitus/alatreenitus tervisele ja heale enesetundele?
• Kuidas süvalihaseid treenida?

Millist mõju avaldab süvalihaste treenitus/alatreenitus tervisele ja heale enesetundele?

Kõik stabiliseerivad kerelihased tagavad selle, et kehal oleks õige kuju ja koormustaluvus. Vigastuste seisukohalt on väga oluline just lihaste hea toonus ning tasakaalustatud treening. Eriti oluline on nende treenimine istuva tööga inimestele, sest heas toonuses süvalihased aitavad hoiduda seljahädadest ja ennetada väsimust pikaajalisel käimisel ning seismisel.

Kuidas süvalihaseid treenida?

Reeglina algab enamik liigutusi süvalihaste aktiveerimisega, millele järgneb suurte lihasrühmade aktiveerimine.

Kuna tugilihaskonna tegevus allub suuresti autonoomsele (tahtele allumatule) närvisüsteemile, siis kasutatakse nende treenimisel palju ebapüsiva tasakaalu tingimusi, mis sunnivad vajalikke lihaseid automaatselt aktiveeruma. Soovitan vaadata minu treeningvideoid – oma keharaskusega treeningud, tasakaalupallil treeningud ja samuti treeningud treeningkummidega.

Iseenesest harjutused on lihtsad, kuid nõuavad enese distsipliini ja pühendumist. 

Mitu korda nädalas ja mis mahus peaks süvalihaseid treenima?

Süvalihaseid treenitakse koos teiste lihasrühmadega. Mida rohkem erinevaid treeningvahendeid, seda parem tulemus tuleb. Lisaks erialatreeningutele soovitaksin mina järgnevat:

– Kuni 12-aastased võiksid treenida kõiki lihasrühmi 1-2 korda nädalas ja treeningud peaksid kestma 30-60 minutit, järjest harjutusi raskemaks muutes. Üks kogu keha venituste komplekstreening nädalas.

– 14-aastastel ja vanematel võiks omakeharaskusega treeninguid olla 2-3 korda nädalas lisaks eriala treeningutele. Üks kogu keha venituste komplekstreening nädalas.

– Juuniorid võiksid teha kaks korda nädalas oma keharaskusega treeninguid, kaks jõusaalitreeningut ja üks kogu keha venituste komplekstreening nädalas. Samuti võib kasutada sellist lähenemist kus üks päev on alakeha venitused ja teine päev ülakeha venitused. Treeningute kestvus 60 minutit

Venituste puhul võib kasutada lähenemist, kus üks päev on alakeha venitused ja teine päev ülakeha venitused.

Õppida pole kunagi hilja, 21 aastaselt alustasin oma ratsaspordi karjääriga

Kuidas tuli mõte Kuremaale õppima minna...?

Väga lihtne, olen väga aktiivne ajalehe lugeja. Aastal 1990 suvel maalehe müügi kuulutustes seisis, et Kuremaa ST müüb hobuseid lõpetamaks hobusekasvatus üldse sootuks ära, kuna ST vireles materjaalselt mingil põhjusel. Ja minu teadmine, et hobuseid Kuremaal pole kuni aasta 1991 kevade maikuu alguseni, kui olin Tallinna matkaklubi liikmetega 2 kategooria nädala ajasel rattamatkal. Alustasime tookord Viljandist ja läbisime kõrval teid mööda külasid. Ja üks punkt, kus pidasime lõuna pausi (tavaliselt kestis see tunnike). Kuna minu ülesanne oli lõuna valmistada, siis sõltub millisele liikmele sattus olema nõude pesu. Kuna aega oli pärast lõuna einet Kuremaale tiiru teha (küsisin matkajuhilt luba selleks, kes tol korral oli Harald Hakkermann). Lubati...esimene teekond oli ülesse mäkke lossi juurde, kus kohtusin ühe pargis töötava Kopli nimelise tädiga, kelle käest küsisin talli asukohta. Ja ma läksin talli...

Kohtusin ühe noore õpilasega, kelle käest küsisin, et kas hobused on alles, kes vastas, et jah on alles. Mul lubati hobuseid vaadata, vaatasin ja teadsin oma südame suurimat igatsust, et nüüd või mitte kunagi... mõte alustada 1991. aasta septembrist Kuremaa ST kooliteed zoo-veterinaaria erialal. 

Oi teate kui raske oli taas rattaga teele asuda, küpses mõte, et ma pean alustama dokumentide korjamisega ning kooli tooma. Meil oli Kuremaalt suund võetud Mustvee peale. Ööbimine jäi sinna kanti. Laiuse lossivaremete vahel tehti ka üks paari tunnine peatus, et ma saaks ära käia Sadalas Leedi külas, oma vanaemal. Kes oli teadlik, et olen neile külla tulemas. Nende poolt oli miskit küpsetatud. Kuid mu visiit oli nii kiire loomuline, et pidin kogu aeg jälgima kella, et ma ei jääks maha. Tol ajal ju ei olnud mingeid mobiile. Oleks enne pidanud suhtlema, et saaksime hoopis Kantkülas kokku ja sealt jätkaks oma sõitu edasi. Nii, et läbi Kantküla tagasi Laiuse lossivaremete juurde... ja siis jälle grupiga edasi Mustvee suunas. Muidugi pakkis vanaema kaasa oma küpsetatud koogi ja mille sõime siis õhtul magustoiduks tee kõrvale. 

Meie eesmärk oli ühineda Virumaa roheliste rattaretkega, mille lõpp oli planeeritud Narva. Sõit kulges planeeritult ja ajaliselt jõudsime Sonda ja sealt Kiviõli staadionile kus siis avati teine Kuidas elad Virumaa roheliste kolme päevane rattaretk.

Minu lugu jätkub järgmisel nädalal...

Vabandan ette ära, et peo päeval mõtlen viimasel ajal lahvatanud Anna Levandi uisutreeneri ümber...olen minagi treener.

 ...selline halvustav kriitika kellegi anonüümse isiku poolt, paneb imestama. Treeneri amet pole kerge, kui on tegemist erineva tausta, isiku omadustega noorte, laste ja täisealistega, kellele pead edasi andma oma teadmisi ja oksustest tulenevaid kogemusi. 

Mina toetan Anna Levandit. Treeneri kutse pole kerge kutse.

Minu soov hakata ratsasporidga tegelema oli mul küllaltki varases nooruses. Hobustega tegelemisest unistasin vähemalt juba 4 aastasena. Siis kui vanavanemate juures elasin. 

Teate kui raske oli saada ratsutama, põhiliselt talli trennidesse mingi periood võeti ainult poisse ja noormehi. Oli see ju sõaliselt tähtis ala tol aastatel. Kuna mu soovi pidevalt ignoreeriti nii vanemate kui vanavanemate poolt. Oi kui palju keelduti kasvõi näit Väo karjääri servas asuvasse talli hobustega tutvuma minna. Sai jah väiksemast peast ehk siis eelkooli ealisena vanaemaga kohalikke ratsavõistlusi vaatamas, see polnud see. Muidugi vanaisa lubas meile laste lastele, et saame oma poni, kuid tol ajal olid poni hinnad väga müstilised. Mingil hetkel arvasin, et hobuste teema jääbki mulle kätte saamatuks. Ei pääsenud ma Hipodroomil tegutsevasse ratsatrenni (kõik kohad täis). Käisin Niitvälja tallides, ka sealgi öeldi kohe ära, et kohad täis. Tondi ratsabaasis käisin, kuid sealgi anti mõista, et pole oodatud. Mõned korrad käisin Jüri tallis uurimas, kus tol ajal treeneriteks Vello ja Viive Viira. Teades väheke Vello Viira tausta, läksin ikkagi, kuid see üks kord oli juhtumisi selline situatsioon, kus Vello istus talli vahekäigus toolil ja tal süles istus üks noor vanuseliselt 14-17 aastane tütarlaps süles. Esmaselt piidles härra Vello Viira altkulmu ja otsa vaatmata mainides moka otsast, et olen ülekaalus ja lõpuks kui hakkasin ära minema, käskis ta mul kaalust alla võtta... siis võtab trenni? Kas see on treener...? Kuid Jüri talli oli tohutu tung. Uurisin mujalt tuttavatelt, et kuidas nad sinna on saanud, kuid seda otseselt mulle ei mainitud. Sisetunne jagas muud, et kindel tutvuste või althõlma mingi teene treeneritele. Ja siiani mõtlen vahel sellele situatsioonile. Mainin pole asi seda väärt, et põdeda. Kuremaa kompenseeris rohkemat mida vajada. Sain ju tallis töötada, õppida hobust ette rakendama. Ja võistelda kolmevõsitluses. Koolisõit paelub siiani, kui alustasin alguses võistlemist, siis oli ka kukkumisi, kuid Laine oli hea treener kes oskas näha minu vigu, siis õige aegsel parandamisel sain joonele. 

Hiljem olen käinud Krista Raidmetsa käe all trennis, koolisõitu tegemas. Mainin miks, me ei tohi häbeneda võtta parimate treenerite käe all trenne, et parandada oma saavutusi spordis. 

Teate, tol korral lubasin endale, et näitan sellele V.Viirale kes ma siiski olen... Ütlen nii, et mõttetu kellegile hakata aastaid hiljem näpuga näitma, mõttetu teema.  Miks peaksime kellegi sõnade pärast kedagi vihkama. 

Hea, et ütles veel selja taga, et peaksin kaalu alandama. Mainin, mul polnud tol korral isegi mitte piinlikku tunnet, tema suust kuulata selliseid repliike. Lihtsalt tema tavapärane käitumine jäi silmade ette... tean sellest treenerist mõndagi, kuid need pole seotud minuga. Teda soositi sellisena. 

Hea küll, tegelesin tol ajal palju liikumisega, käisin regulaalselt jooksmas, suvel käisin igal  pool kus sai avalikes veekogudes ujumas, tegin aeroobikat, talvel suusatasin , uisutasin... kuid kaal ei langenud. 

Kaalu sain kontrolli alla alles peale laste sündi. Imetamine võttis kaalu alla 60 kg. Mu vanavanemad olid jälle mures ... et issand küll sa oled kõhnaks jäänud... kuid ma ise olin sillas.

Ja siin ma siis olen majas 18 kabjalist. Ootan hetkel ilmade paranemist, et alustada aktiivselt trenni hobustega. Ootab ju põnev võistlus aasta ratsa orienteerumises. Olen häälestanud ennast sellele. Ja kui ma ei ratsuta hobustega, tegelen igapäevasel  taishi - hatha joogaga. 

Jaa aasta 1989 kevad, istusin esma kordselt hobuse selga. Ma olin üüber häpi. Ja mu vanus oli siis juba 20. Kuna Viimsis oli esimene era hobuse omanik, kes alustas regulaarselt teenistust hobu-ponidega ratsasõidu ringiga Pirita rannas. Kuna ajalehes oli kuulutus, läksin selle peale ja leidsin Pirita Ranna paviljoni lähedalt puidust tarandiku, kus siis uinavas olekus eestlane tukkus. Rääkisin seal olevale neiule oma soovi ära. Raha ära tasunud, sain siis ilma igasuguse probleemita hobuse selga. 

Midagi mulle ei õpetatud ega ei kästud teha. Tundmatu tütarlaps talutas hobust teatud arv ringe, sest tasumine oli mingi poole tunni eest. Järjekord puudus ja seega tekkis eriliselt mõnus vestlus, kus lubati mulle taas trennis käimist. Kuid mainin, et seda pakkumist jäingi kahjuks ootama. 

Kui kuulsin, et Ain Unt tegutseb Kostivere tallis, pöördusin tema poole. Ja mul õnnestus Kostivere tallis käia lausa üsna mitmeid kordi Ain Undi käe all treenimas. Mingi aeg Kostiverest koliti Maardu mõisa talli. Kiidan Ain Unt on väga hea projekteerija, tall Maardu mõisas nägi väga barokne välja. Sai ka seal käidud ja siis aasta 1991. maikuus sai otsustavaks pöördeks kui läksin õppima Kuremaa ST. Mis hiljem ehk kui lõpetasin aastal 1993 juunis oli juba nimetus Kuremaa Põllumajandus Tehnikum. Omades selle aasta väljastatud kutsetunnistust, teeb uhkeks küll. Sai minu treeningu kohaks juba Kuremaa tall treeneriga Laine Urgo (mainin Laine elab ja suhtlen siiani temaga). 

Mainin salamisi: mis lollusega ma läksin trenni ennast rääkima. Kiitsin enese oskuseid kõrgeteks, mõtlemata, et võin haledalt jamasse sattuda. Õnneks Laine mõistis minu südame sügavust, alustas minuga A ja B-st treeningutega. Olen temale tänulik, et ta andestas mu tookordse valetamise... Laine ei võtnud algajaid trenni. 

Mainin, Ain Unt treenerina mind ei õpetanud mitte midagi tegema. Isegi ei vaevunud mu vigasid märkama. Andis hobuse või poni...nimetan seda lihtsalt hobuse jalutamiseks. See selleks, teate ma pole pahane. Olles õppinud nägema teda kui omaette isiksust on temas miskit mis ei pane tahtma tema trennis osalema. 

Aastal 1989 lõpetasin V.Klementi nimelise 32.KKK. Jätkasin tööd valitud erialal vanas Kommunaaris Narva mnt. tol ajal sai tegeldud avamere purjetamisega. Millega alustasin aastal 1986, kus polnud vajalik vanemate luba. Mu vanus oli siis juba 17. Ratsutamises nõuti igal pool ka isegi 16 aastase nooruki käest vanemate luba pluss elukindlustust. Aastatel 1986 -2001  tegelesin lohutuseks ratsaspordi asemel avamere purjetamisega. Vabal ajal käisin orienteerumas, ujumas, rattamatkamises, talvisel ajal suusatasin. Koju olin endale hankinud hantlid, et keha kaalu ohjeldada... see on jube kui kergelt on mul lisakilod tulema. Ma pole ennast näljutanud... siis sai koertega pikki distantse jalutatud, et treenida pikkadele maadele liikumiseks vastupidavaks. Ja mida see on andnud, armastan pikamaa ratsutamist. Selle jaoks on see vastupidavus vajalik. Teades mis on lihasvalu nii rattasõidust, purjetamisest soodinööri põletanud nahale valu... Treeninud olen ennast teiste käest uurides, raamatuid lugedes, jälgin tuntuid treenereid, ja õpilasi kes saanud häid tulemusi võistlus maastikul. 

Mul hetkel pole küll mõttes, et peaksin tipp sportlasi koolitama, kuid saan ka sellega edukalt hakkama. Mul on mõni õpilane jõudnud tippsportlaseks.

Õnneks praegus aja interneti ajastu võimaldab rohkema info levimisele. Seda pean enese pidevaks täiendamiseks.  

Muidugi osalt alati mu vanavanemad noriva naljasoonega norisid minu kallal mu unistatava hobi kallal.

Oma varase vanuses tundsin väga põhjalikku huvi oma hobi vastu. Alustasin Lagedi koolis hobuteemalise kogu rajamist. Hetkel on mul kolm joonistusplokki täis kleebitud hobuste pilte erinevatest tegevus valdkonnast. Artikleid lõikasin välja ajalehtedest. Huvitavaks mõtlen seda, et kõik kes mu hobist teadlikud olid aitasid mu kogu rikastamist. Kui ma võtan lahti oma albumi, siis oskan rääkida, kust ma ühe või teise pildi sain.

Teate mu hobi on ka ühtlasi väärtuslik ajaloo materjal. Selle läbi tunnen väga hästi tuntuid ratsasportlasi ja nende ratsutamis kogemusi. 

 Siis juba 12 aastaselt võtsin hoiaku, et maksku mis maksab, minust peab saama ratsasportlane, suurim soov saada oma hobusekasvatus. 

Kust ma alustama peaksin, mis mind hobuste juures võlub ja miks ma neid pean?

....jätkan järgmine nädal oma ratsutamise karjääriga, mis on mul kestnud pea üle 30 aasta. Õppida pole kunagi hilja...