Vead taksituste hüppamisel, video on võetud youtubest.

Vahel annan ka hüppetrenni. Kui palju on probleeme just istakus ja sääretöös.
Üks moment, kus ratsanik tahab takistusele peale minnes hobuse ka üle tõsta. Ratsanik peab tajuma iga oma keha rakuga hobuse liikumises, kas ta tahab äkitselt pidurdada või vajab lisakas säärt.
https://www.youtube.com/watch?v=5DN3MwSyYa0

Kevad oma heitlike ilmadega on ikka ebamugavust valmistav piisavalt. Olen tüdinud poris suplemast, kui väheke külmetab on ok, kui jälle päike küll vihmane või lörtsi alla sajab ei ole enam meelepärane. Jalatistega veab ikka nii korraliku pori majja, et lihtsalt ei jõua enam koristada.
Teeba tita areneb ja kasvab omasoodu ning valmistab ikka rõõmu, sest meil oma juba kuus aastat pole varssu olnud. Õigus meenus, mingi aasta oli Amanda poegimine, aga ebaõnnestumisega. Ja elasin ikka sügavalt raskelt läbi. Imestasin, et Amandal endal polnud mingit sooja ega külma. Nüüd taas oleme tite ootel Amandaga, ja igapäev iga hetk maha saamas. Tundub, et meie täkupoiss Albert on hakkama saanud. Kuigi täku passis seisab mitte tõuraamatu loom, aga mind see ei heiduta. Kuna Amanda põlvnemine on mitu põlvkonda tagasi aretatud eesti tõugu hobusest. Ja esivanemate read kuuluvad juba ERP nimistusse. Mul ükskõik, kas on puhas shet või ristand. Amanda on mu üks lemmik ponisid ikka enda aretustöö. 
Frycist ja Pokkerist natuke, esimene päev kui nägid Teebat varsaga trenni platsil, küll nad tundsid suurt huvi. Teeba on nede karja liige ja nad väga hoidsid kokku. Kuna veel tita on veel väike, et karja kokku lasta. Kui Fryci ja Pokkeriga koju eelmine nädal laupäev jõudsime, siis karjamaal oli nende asemel Hertale seltsiks lastud Laoumurella ja Pentagon, kohe läks sõjaks, tundub, et Fryc ja Pokker tunnistavad ainult ühte karja, kus nad olesklevad ja elavad. Hea meel nendest poistest ainult, et nad on meie karja osaliselt omaks võtnud, aga matkadel teevad kaasa aktiivselt. 
Kahju, et coroona viirus on pannud pidurid paljudele tegevustele-üritustele, mis teeb väheke nukraks. Järjest tuleb ära ütleda või ära ütlejaks on ka tellijad... Samas mõni päev on ilma ikka võrratu, kus võiks maastikul kapata.

Aprilli tervitus!
Mõistan, et mu käik piiri äärde nii mitmeid erilisi tundeid võis tekitada. Oli ainult proov, kuid läbi raskuste, tee iseenesest ei olnud kerge. Kuna mitmeid kordi öeldi ja mõeldi ringi. Inimene kes tegelikult asja lõplikult läbi surus jäi enda soovidele kindlaks. Tuttav kellega ühendab Kuremaa talli treener Laine Urgo on kõik. Mulle meeldib käia kodust väljas, mida enam kui veel saab kodust kaugemale ja hobustega käia. Mul puudub motivatsioon võistlemiseks, eelistan rahulikumaid tegevusi ja seega valin hoolega endale hobukaaslasi, milleks neid vaja läheb. 
Nii ka Pokker ja Fryc sobivaks osutusid. 
Tore on oma hobusega piiri kontrollida, kuid nõudis oma vastupidavust.Ruuna Poisid sobisid ideaalselt selleks. Eks jah tahtsin vaikselt teha tööd, kuid asi võttis ikka suure käramisega PPA ameti poolt pöörase mõõtme. 
10.04 poegis lõpuks Teeba oma teise varsa, seekord siis täkupoisi. Huvitav värvus. Ja eks tita on ikka armas, kui ta veel oodatud on. Teebalt ootasime juba ammu varssa, kuid eelmistel kordadel jäigi ebaõnnestumise nimekirja. Kuid nüüd oleme häppid, et lõpuks õnnestus. Ja tundub, et Teeba ise naudib oma emmeks olemise staatust. 

Jälgides mis toimub maailmas ja oma Eesti riigis, siis hetke seis on selline, et paljudes olukordades ei räägi kunagi kaasa ega anna hinnanguid. Ei ükskõikne ka pole, aga lihtsalt pole mõttes ennast kulutada tühjale mulale, mis kuhugi ei vii ja kellegi ametlik avalik kritiseerimine mind paremaks ei tõsta. 
Vaadates inimeste käitumisi ning kui midagi tuleb müügile poole hinnaga, unustatakse elementaarne ohu olukord... Mis teha inimesed pole aastaid tunda saanud kriisi tunnet, seepärast on teatud inimesed kohe ostupalavikuga mõjutatavad. 
Samas mõni poekett hetkeliselt hüppelise majandusliku kasumi saavutab, millise hinnaga... mõtletamata seeläbi, milliseid eeskujusid juba Hiina või Itaalia riik oma rahva suure suremuse arvuga tekitanud on... Kahju on näha inimesi piinlemas hirmu ja paanika vaimsuses. 
Olen hetkel tänulik, et mul on hobused, oma maja ja see läbi, et vastutajaks pooleks olen mina. Ei saa ma olukorras kellegi peale loota, siis eelkõige püüan leida mingi kuldse tee, et mind ei tabaks majanduskriis ja kõik asjad saaksid toimida nii, et keegi ei kaotaks. 
Hetkel tänan, et sööt on loomadel olemas, loomadega suuri probleeme pole esinenud, eks muidugi jooksvalt tegelen ühe koera kummalise naha probleemidega, kahtluseid on igasuguseid, aga vaatan, vetiga olen konsulteerinud, kuid sinnani, et mingit ravi peale saada pole veel jõudnud. 
Unistused ikka on suured oma maneez, ratsakool õpilastega, majutus koht, kuhu rahvas saaks majutada... Unistused, unitused, kuigi nii mõnigi vanem inimene tuleks mulle ütlema, et milleks unistada, et lõpeta ära, et olen piisavalt vana. Nii eelmine aasta mulle ka tuldi ütlema, kuid lõpetasin igasuguse suhtluse, miks peaksin kuulama kellegi negatiivse tooniga juttu, mis mind ees ootab. Eelistan inimesi enda ümber kes toetavad ja mõtlevad minuga alati positiivselt kaasa... 
Olgem tänulikud igast killukesest päevast, positiivsest inimesest ja mingem lootuse-optimismiga ikka julgelt edasi... küll sellele pandeemia hoole ka lahendus tuleb. 

Märtsi lõpp läheneb ikka kiiresti. Kuigi jah ülemaailmne pandeemia tõttu on suletud piirid teistesse riikidesse reisimise pärast. Tegemist siis oma maa  rahva kaitseks, kuna on inimesi, kes ei taha või ei mõista olukorra tõsidust ja on lubanud noortel liikuda vabalt suurtes seltskondades. Olles siis ise üritanud enesele selgeks teha mis või mil määral epideemia inimesele mõjub. 
Ja on ka spekuleeritud, et covidi-19 tüvesid lemmikloomadelt leitud. Kuid juba on suudetud Eesti väikelemmiklooma arstide poolt versioon ümber lükata. Võib kandjaks olla, aga iseasi kas loom selle läbi on teine asi, igal juhul kinnitust pole veel leitud. Kuigi on leitud coroona tüve rakukesi koertelt, kuid siiani teada olevalt kahelt testitud koeralt. 
Mis ma ikka siin maailmas sündiva coroona paanikaga ikka oskan kosta, hetkel ei karda midagi. Ise põdesin eelmine kuu midagi gripi laadset, kuid eks näe, muudkui korrutatakse majanduslikust langusest. 
Eks näe, kui paljusid see peresid mõjutab, on näha kevadel, kui palju laagritesse hakatakse registreerima.
See selleks, alla anda plaan pole, ikka tegutsedes edasi. Ainuke asi eks sõltub kui kauaks piirangud jäävad.
Elame näeme, igal juhul on meie talus tite ootus... on mõni mära siis ka tiine ja see paneb ikka südame ootusärevalt põues põksuma. 

...märtsikuu jätkuks...

Jätkan, kuna kevad ja päike väljas, siis mõnus on vahel aega veeta sadulas nii pea vist iga nädala vahetus. On ka tellimusi matkadele, kuid hetkel suurtele gruppidele ei tee, seoses eriolukorra välja kuulutamisega, siis järgin teiste tallide eeskujusid, et korraga palju ei ole hea, aga kas kaks korraga või üksiti... Nii meie elu kulgeb vaatamata ümbritsevas maailmas toimuvale. 

Tööl käia ja elada on ikka mõnus küll. Õnneks maal elades ei ole seda muret, et süüa pole, alati leiab midagi. Kui on ügavkülmad, kui sahver riiulitega, kus ikka mõni moos või mahla purk lahti tegemist ootamas. Nii ongi meie elu metsas kindlustatud ja peldikupaberi saaga pole ammu meid heidutanud ning isegi pole tühja riiulitega poodi külastama jõudnud. 

Kui esimesed tühjaks ostetud riiulitega poe pildid avatud meediakanalisse jõudis, siis tekkis küsimus, et halloo inimesed mis teiega juhtunud. 

Alles mõni päev tagasi kogesin eriolukorrast tingitud, et poe avamise ajad on hilisemaks viidud ja õhtul samamoodi varakult suletakse. Kohalikus linnas Raplas torkas silma nädala sees, et liiklus ikka kordades ikka väiksem ja ka poe parkalte laiutavad tühjad parkimis kohad.

Mul oli vaja hankida kanadele sööta, uurisin Jüri Scandagra avamise teemat, kuid seegi on suletud viiruse puhangu tõttu mõneks ajaks. Ainult epoe kaudu on võimalik tellimusi saada, kuid õnn, et Rapla agrovarustus avatuks osutus siis oma ostud sooritasin sealt. Kuid ka selles poes klientide vähesus näitas ära, et mis olukord hetkel valitsemas on. 

 Kodus ootavad ees suured koristused ja mõningad ehituslikud tööd... Ilusat kevade jätku kõigile, olge terved ja ärge liigelge rahva rohketes kohtades nii nagu räägitud, saaks selle kuulsa corona viiruse ikka kergemate lahingutega võidetud. Kuid kõik sõltub ikka eesotsast vabariigi valitsuse mõtteist ja juhtimisest. Samas on hea, et võimalikud rasked haiguspuhangute tõttu õppetöö koolides peatatud ja kodudesse e õppega edasi õppima suunatud. 

Elame näeme ja kui olete tervise juures, siis meie hobused ootavad, et teha väikese seltskonnaga matkasid... 

Kas on rasked ajad ei oska öelda, tehke ise järeldus...

Heia rahvas!
Taas minu sulest siis postitus siia. Täna alanud hommikul kaunis päike. Imestan, et miks ma rabasse kolama ei läinud. Olen märtsikuu alguses päris tihendatud graafikuga tööl käinud ja nüüd võtsin aega, et saaks kodus omas voodis magada korralikult välja. Ehk siis aeg endale, kui reede hommikul pärat 24 tunnise valve järel õues ringi vaatasin ning endaga aru pidasin, et millised tööd esmaselt ette võtta. Ja nüüd eile ka need teoks tegin. 
Tegelikult alustan üldse millega me üldse tegelenud oleme. Veebruari lõpp olime tütrega mõlemad pooleldi tõbised. Õnneks enda ravimiseks oli mul puhkus ja kui töörindele tagasi naasesin, siis kõige hullem tervise probleem oli seljatatud. Mis probleemiks oli, ise arvasin, et külmetus haigus. 
Siis veel kuna enda osalus veel koera koolitusega veebruari kuus kuhugi vesisematele maadele viis, siis pärast jäljetrenni lõpus tundsin, et jalad külmetavad, mis sellest auto kiirelt küll soojaks läks, aga keha juba edasi andis külma värinaid. Võtsin asja rahulikult, kuid ei osanud oodata, et mõni päev enne vabariigi aastapäeva veel kolmel hommikul palavikku maha võtma pidin. Kurk valutas ja enesetunne kõige parim polnud, olin veel ennast vabatahtlikuna naiskodukaitse ülekutsele reageerides enese ka paraadile üles andnud, 22.02.20 õhtul kella 21 helistati ja mainiti, et mind on määratud reservi, enesetunne langes nulli, plaanitud sauna reis jäi ära. 
23.02 hommikul tuli mõte, üldse osalusest ennast paraadiga lõpetada Naiskodukaitse juht keelitas siiski paraadi peaproovile tulema, enesetunne nagunii nullis, ainus mis sundis oli kohusetunne ning vastustus oma tegude ees... pigem mõte enda suhtes oli selline, et miks peaksin külmetama ja selle ma selgeks paraadile võetud naistele selgeks tegin. Mõeldi küll igasuguseid lolle variante, kuid mind need ei kõigutanud. Hetkel oli minu usk aususes ja lugupidamises ju kõikuma löödud. Ja vastavalt ka oskasin siis vastata ja vahel üllatus momente tuleb endalgi ette, et mida leidsin nõrgukesteks ennast pidavatele naistele vastata. 
Ja minu vabariigi sünnipäev oli sadulas, kuna üks tüdruk kes osales sellel matkal polnud tervis parimas vormis, pidi äärepealt minestama sadulas... vot sellises olukorras pidin langetama otsuse, et parim on tagasi koju jõuda, kui asi hullemini ära lõpeks. Õnneks esmane olukord ületatud, lõpetasime siiski kõik edukalt sadulas. Kiitsin tüdrukut, et suutis olukorras ennast ületada. 
Veebruari lõpp oli ju ühtlasi koolivaheaeg, siis enne koolivaheaega lastega lepitud laagri osas ütlesin ära, kuna võtta majja 6 last ja kui me ise veel pooleldi tõbised, pole tükk aega  sellist kõha kannatanud kui varematel aegadel. Võtsime majja siis kaks tüdrukut linnast, kes pooleldi koolivaheaja veetsid meil. Toimusid trennid, õigemini veetsime oma vaba aja kogu aeg maatikul.
Praktiliselt on meie majas iganädalavahetus midagi toimunud, kõigest pole pilte. 
 MÄRTS
7

Kuperjanovi retk 2020

Avalik

 · Korraldaja Kaitseliidu Jõgeva malev

Proovisin siis embleemi siia kopeerida, kuid osutus mahukaks, osalesin ühe hea tuttavaga. Kes kutsus militaar matkale hobustega. Vahel olen valmis sellisteks üritusteks. 

Pokker käitus tõelise sõjaratsuna. Super lahe suks, endale valisin madala sellepärast, et kui vaja paarilise abistamiseks, siis eelistan keskmise kõrgusega eestlasi, kelle selga pole probleemi ronida. Tassa on selline krutski mutt ja temperamentne, siis selle retke lõpuks enne 5 km finishisse jõudmist väsimuse märke. Kuid kabjaliste uudsus osavõtul oli nii võimas, et kohalikud inimesed lausa jooksid majast välja, et hobustega pilti teha. 

Puurmanist Tabiverre kulges tee läbi metsade. Minu jaoks natuke igav tee, eelistan metsikut loodust, kui kapata kruusateedel. Järgmine kord kui peaksin osalema, siis võtan juba tiba kõrgema ja natuke kärmema jalaga looma. 

Enno kauples osavõtu medali ka Pokkerile. Pokker on tegija poiss meil. 

Lumetu talv on ikka nukraks tegev küll. Hobuste koppel on osaliselt mudaseks tallatud, selline tunne nagu oleks künni maaga tegu. Ja vaja mõnda kabjalist võtma, on ikka tegu. Täna mõtlesin, et milliseks pean kujundama küüni esise, et see enam mudaga ei kattu. Teada, et liigniiskus hobuste jalgadele mitte head kasutegurit ei näita. Igal juhul on mul see plaani võetud, et saaks kiire lahenduse.
Järgmine asi mida soovin, on isiklikku arvutit. Viimane arvuti mille ostsin kasutatuna, andis üpris ruttu otsad. Ja pidevalt jagada tütrega on ära tüüdanud. Enne pean laskma paigaldada magamistuppa voodi juurde kahe auguga pistiku pesa. Alati kui mu mõtted mingile majandusmõttele laskuvad, tekivad hirmust külmavärinad. Raha on praktiline käibe vahend ja on asi ilma milleta lihtsalt hakkama ei saa. 
Järgmine samm mille kiirelt lahendama pean on raskema massi treiku e Kati load. 
Muidugi põnevad ettevõtmised lummavad mind, olen valmis jälle midagi põnevat ette võtma. Nii nagu eile Puurmanisse sõit ja inimene kelle jaoks sai Pokkerile rauad alla lasta lüüa. Enne muidugi meeldetuletuseks eelmise aasta hobuse seljast kukkumise tagajärjel paari roide murruga. Ei ole mulle rõõmustavad kui keegi murrab, väänab või lausa hobuselt kolkida saab. Ei ja veelkord ei... Ei tohi asjadel tragöödia mõõtmeid võtta.
Tänagi sai hobustega kogetud kõike, minu suks kellest on mu enda lapsed rääkinud kui vagurast suksust, siis täna kas mu rahulolev olek või väljas paistev päike, andis ikka teada, et ei olemas ühtegi kindlat 100 protsenti suksut kellele võib kindlalt loota. Va kabjaline soovis rohelist muru sööma minna, kuid ma ei lubanud, siis vastavalt oma iseloomu mulle ka näidati. Küll pukitades või kohalt äkitselt minema tormates. Hää meel et sadulasse püsima jäin ja sellega võtsin ära hobuselt teadmise, et ikka tema minust nii kergelt jagu ei saa. 
Tegime tütrega Jalase tripi. Ilus ilm, Lõokese, kiivitaja laul kõigele muule veel taustaks heljumas. Oh need kiivitaja hääled on mulle nagu lapsepõlve unistus.
Teepeal kohtusime puhkepäeva kohta üpris palju inimesi. Ja Kuusiku talli noirperemehe Eero Esneriga kes traktori ja selle taga oleva haagise järgi oletasin, et kuhugile sööda veole minemas. Jalase maastikukaitse ala loodusmiljöö on ise väärtus ja viibida selles keskkonnas lihtsalt imeline ja muinasjutuline...
Ja uskumatu kui see ka pole, siis tänane trip tekitas ikka korraliku une ja mu mõte ühele peole osavõtma unemaailma ära kaotasin. Kui mainida, siis viimased 5 ööd pole ma korraliku und kogeda saanud, siis tänane, et korraks viskan pikali ja sinna mu õhtu kaduski. 
Juu siis õige asi, et uni mu jalust rabas ning puhanud inimesena juba normaalseid ja edumeelsed mõtteid heietamast enese leidsin. 
Tahaks midagi uut ja põrutavaid tegevusi...

Heia, blogi rahvas. 
Suured vabandused ette taha, et pole siia kirjutama jõudnud ja ongi aasta esimene kuu otsa lõppemas. Hobustega on tegelnud enda lapsed ja eks ise ka ikka sadulasse jõudnud. Vahel on tüütumaks pooleks, kui kahe tööpäeva vahele kõigest üks päev vabaks jääb, siis ei anna puhkamise võimalust.

Üks pilt räägib enda eest. Kõik need pildid on selle kuu jooksul tehtud. Ja pean tunnistama, et olen oma ülekaalust ka jagu saanud, kõik mis detsembrikuus rasvaks oli ladestunud on mul suure raske tööga taas maha saadud. Oleks kõik nii lihtne, jälgida pidevalt enda toitumis harjumusi, on lihtsalt tüütu, kuid kõige raskem on siiski endal ja ka hobuse seljale koormavaks, kui ülekaal ikka segamas.

Minu elu kulgeb päris pikkade sammudega. Eile saime siis selle aasta esimese ratsamatkaga ja ühtlasi andsime koolivaheajale lõpu punkti. Tublid lapsed kes on olnud väga suured huvilised trennis ning nende võimete kohane ka matk oli. 
Esimene asi mida ma sellise matka korraldamisega tõdesin, et tegelikult tahaks mitme päevast ratsamatka laagrit ka talvel korraldada ja nüüd tekkis mõte, et tahan unistada suurelt ja muidugi üritan selle nimel ka tegutseda.

Koolivaheaeg ja meie tegevused.
Aeg lendab ning selle aasta lõpp ainult mõne päeva võrra veel ...
26.12.2019 viisime läbi perepäeva, kuid need kes lubasid ei jõudnud. Ja üks pere mainis aegsasti, et neil plaanid muutusid. Kuid vahva oli õhtu pimedusele orgunnitud tõrviku matk, arvan, et uuel aastal viiks läbi juba pimeduses uue aga seekord ratsa tõrviku matka. Varsti paneme ülesse järgmise aasta lastelaagrite kavad. Kuid nüüd mainin, vajan heinamaid.

Avastasin täna enda üllatuseks, et pole novembri kuus mitte ühtegi postitust teinud. Endalegi ehmatav. Olgu kuidas on, täna ma lihtsalt tunnen teite ees piinlikust ja lähen viisakalt edasi. 
November oli teadu pärast soe kuu, kuid hundi hirmus said kõik metsas olevad loomad koju toodud.
Fryci kabi on paranenud ja mõlema hobuse konditsioon on suurepärane. Isegi Pokkeri jalgade seisukord pika puhkuse järel on suurepärane. Naudivad oma olemist tekkidega õues igapäevaselt. Mina naudin neid jälle, kui nad mõne kapakuga ja täisspurdis kimades heinakuhja vallutama lähevad.
Ja vaikselt on alustanud mõlemad nii Fryc ja Pokker taas trenni hobuse väiksema koormusega. Fännid ärge kartke midagi rasket pole, põhiline on see, kui aitavad oma kogemustega väheke edasi jõudnud väiksed lapsi oma hobuse tarkusega. 
Osalesime taas Jõululapse otsingu üritusel. I advendi päeva tähistamisega.

Kõige toredam on alati loomadega välja minnes, kui keegi midagi korraldab. Üks kits otsustas koerale korraliku sarve obaduse kannikatesse jagada, mille tagajärejel kaotasin minagi korraks tasakaalu... on va ulakas kitsekuju... ei ei meil ei ole ühtegi sokku. Miks ma toonitan kindalalt, nii paljud inimesed kes sarvedega kitsi nägid, pidasid neid kohe sokkudeks. Ja sellepärast toonitan siingi, et mõttekas oleks küsida, kas on ikka tegu kitse või sokuga. Kui palju ei teata mis soost loomadega on tegemist. Sellepärast on vaja talusid ja loomapidamisi ja leida aega lastega külastamiseks, et õppida loomadega suhtlemist.
Me jätkame ikka aktiivselt, pea kõik nädalavahetused on meil on olnud ratsamatkadega kaetud. Paremate ilmade korral ka ratsatrennid lastega. 
Ja ühtlasi panen siiagi lingi ülesse, et sel aastal esmakordselt siis Jõuluajaga perepäeva üritus ja pimedale ajale väike tõrviku matk lähedale metsa... Sööme ja joome jõulutoite ja teeme midagi ühiselt... 
https://www.facebook.com/145108982200268/photos/gm.558092988258566/2796566820387791/?type=3&eid=ARAk7zhoUcIPDufHedQ41jgY-yQ55iQ4NPqYBWNMQUIIEpuuw7RCHx7AoB6dgSh0ZH7Oh-h2jAnH9jRt&__xts__%5B0%5D=68.ARAbV1Inl7JBLT6pc4S1UJ8W0uCAeSwFPtBtArScrcVmf7H5mpSKEsoH8k7L9cDUD8YtiNKIux4Ux9NMSuIQu2sAsIPbhriHcZ8hK5iPsg5lK0bMdocdpFaZHm2z8PMwpM7xZkpZ0CVf4u2JjMQQiYUPI5HolKflSGf4AnebLtIt0F-g6frN3zicM5HMGNy_nMuFNtXIJvInOYRfBSPUuyxlkWwBI1VIFeAfJILyAUFvM1v9h8_fKLiFqrlk_jAq6QZNIEnL__74MqAXeqEOMK5u6dcm4g4vmj-xbZoJLMaZ3LNLX9jIzPFKpxWorrfQ&__tn__=EHH-R

Koolivaheaeg ja ratsamatka päev

Fryc ja Pokker oma igapäevast müslit nautimas. Täku puretud haavad on küll paranenud, kui tekk seljast võtta on kohad kus haavad olid. See selleks, rauad said mõlemalt alt ning Fryci esikabjalt üleliigne lõhenenud kabja serv eemaldatud. Kuid trenni hetkel teha ei saa, sest kabi on veel hell, aga mõte on Fryci kabja suurused kabjasussid hankida, et saaks hakata kergemat trenni tegema. Hetkel pole sellist ressursi, et osta, sest on palju muid asju mis vajavad hetkel väljaminekute näol tasumist. 

Vabandused ette taha, viimase käiguga unustasin kuu nimetuse blogi päisest vahetada.
Mis uut, tegutseme mis sellest, et siia kirjutama ei jõua. Kuid vahel on tunne, et nüüd kuidagi või miski on tühjaks pigistanud. 
Eelmine nädal toimus taas Velise laat.

Mõte tuli istuda lanz bulldogi rooli taha, see kuulub Sillaotsa muuseumile.

Mis sellest hommikul kattis maad valge härmatis, siis päikesetõusu ajal langesid miinuskraadid -5. Sai kodust ponidele arvestuslikult kaasa võetud suurem kogus heina. Parem on kui miinuskraadid kui mudane maapind. Ja siis pole ka nii palju kliente liikumas.

Ei meenu, kui mitu aastat on Velise laadal osaletud. Eriliseks teeb see, et sel aastal me ei liigutanud ponisid oma jala peal, siis seekord rentisin treileri ponide veoks nii nad sinna eelmise päeva õhtul kohale vedasime. Meeldib see koht, looduse poolest hästi kena ja hästi korras hoitud.

Kohtusin Kusmini pereliikmetega ja ikka väike nukruse toon kerkis hinge, kui Jürgen Kusmin üritas teise mehega seda vanat tehnikat käivitada... Selle masina käivitamisega meenusid Jüri enda sõnad ,,ei tea kas see masin täna ka käima läheb", kui palju siis tekkis laadal huvilisi, kes nõu ja jõuga abiks olid... Jah kuid seekord tundus vana tehnika veidi visama käivitumisega olema ning see atribuutika peale käivitusmootori popsumise rohkemat muud teha ei suutnud. Kuskilt poolt üritati veel leeklambi abiga veel auru juurde anda.

Rahvas kes fännavad Pokkerit ja Fryci, siis on hea meel teavitada kabja tervistumisest. Kabi on kasvanud jõudsalt ja probleemi vabalt kenasti välja. Aade on igapäevaselt head tööd teinud, kes pole unustanud kordagi neile viimast müslit ja mashi ning Fryci söödasse lisandeid lisanud usinalt ning juurde andnud biotiini sisaldavat briketti. 

Septembrist on saanud oktoober ja meil toimuvad aktiivsed tegevused. Eelmise kuu lõpp veel eriti rohkelt matkade, siis maale elamise päeva raames hobuteraapiat tutvustava tunni temaatikal.

Hea tunne, et ajaga tiksub ka muud asjad paika ning tegevused hobustega on aktiivsed. 

Heinad said koju, kuigi veel Lagedil 17 rulli transpordi taga, aga enne plaan eterniidiga tegutseda, et enne kõige hullemaid ilmasid kätte saada  ja peale panna.

Fryci kabi kasvab jõudsalt ning tänase hommikuse seisuga oli kaotanud ühe tagumise kabja raua ära. 

Pokker ja Fryc elavad hetkel metsahobuse elu, saades lisasöödana mashi ja müslit. Igasugune nimepidi hõige toob loomad kohe inimse juurde. Vot nii palju tähendame kahele sporthobusele, kes naudivad oma tekke ja oma vaba looma elu suurel territooriumil.

Eile hommikul siis sai Fryci isetehtud buutsa eemaldatud ning kabja seisukorda veterinaari pilguga hinnatud. Yess, paistetus alla läinud ning tulemus kabja sarvseinast mingi vedeliku kogumine mähkusse... Nüüd ei ole enam probleemi, vaid kannatlikku meelt ning ootamist kui kabi taastub oma välja nägemisse. Millegi pärast juhtub mul alati nende hobustega, kes vanaduses minule on jõudnud, ikka esimene aasta mingeid huvitavaid tervise probleeme pidanud kogema. 
Eilne päev oli ka veel ebameeldiv, kõige suurema ehmatuse korraldas meil hetkel paarituseks toodud eesti tõugu täkk Raks, kes mingi ime läbi oli juhtunud Fryci ja Pokkeri aeda. Ja käis selline metsik kihutamine. Üritasime lahendada, kuidas päästa hullunud täku käest ruunad. Muud ei jäänud üle, kui suunasin poisid aiast välja ning nii saime täku eraldada. 
Muidugi, kui läkisn omakorda poisse püüdma,  lasid need suurest shokist kodust jalga. Õnn, et Pokkeril on veel rauad all, siis metsas oli väga hea jälge ajada just tema rautatud jälje järgi. Õnneks kaugele nad ei jooksnud suure ehmumise järel, kõigest 2,5 km kaugusele ühe talu juurde. Kätte saamisega oli natuke probleeme, nägin Pokkeris ebalemist. Mul oli teadlikult taskusse võetud maiuseid, et hobuseid paremini kätte saada. Nii kui maiuseid näitasin olid mõlemad sõbrad kohe juures ning nõudmas mu tasku sisu suures ulatuses endale. Pokker on meil hästi maiaks läinud. Tahtsin näha koheselt, kui ulatuslikud hammustused on. Sain koju, siis lasipuu juures selgus piltlikult hammustuse ulatus... Jube jube jube... ohkisin endal nutt kurgus ja kui mõttes taas Raksi juurde liikusin kohe viha tõusis. Kummaline, et kuidas ta ikka sai ja mispärast nad on isegi nii tagasihoidlikud hobunoorhärrad ja üks endast vägal hea arvamisega eesti tõugu täkupurakas ülbitsema kukkus. 
Muud ei saanud teha, kui need ära näksitud kohad kõik haava raviva ning põletikku ära hoidva koostisega peale määrida. Lisaks määritud kohtadele sai mõlemale pandud vihma tekid. Ära hoida kärbeste tungi haavadele. Õnneks, et Fryc lisaks kabja hädale väheste hamba jälgedega sai. Kuid ikka, kas minu valutunnetus on sama mis hobusel ei oska öelda, aga valus oli endal vaadata, milline seisukord tabas korraga Pokkerit. Pärast neid meditsiinilisi protseduure viisime poisid metsa kitse emandate juurde. Oi need viimased rõõmustasid, sest kitsed on lihtsalt on olnud eraldi ja metsas. Õhtul hiljem, käisin veelkord poisse metsas vaatamas, et kuidas tunnevad. Nad isegi nautisid veel rohkem, et saavad taas jälle metsas olla. Ja muidugi värske ädal läks ikka täis suuga ampsamiseks. Nautisin nende heaolu ning seda mõnusat söögiisu.

Frycil sai siis esikapjadelt rauad eemaldatud. Puhastatud vesiniku õrna lahusega kabja lõhet. Täna sain siis ravimit ning ostsin mähkmeid, macgayveri teipi ja tegin väikse buutsa jala ümber. Õnn, et hobused kosuvad talvisesse konditsiooni. Nendega on hetkel olnud rohkem muret ja vaeva, aga rõõmu pakub nende olemas olu.
Vahel meie kabjalise karja külastab naabri ponitäkk, täna oli see juhtum taas. Kuid tundus, et Raksuga maadlemisest tüdines üpris ruttu ära. Ja jalutas meie koolis omapäi. 

Tillniidu LK ala viit.

Tillniidu lõkkekoha hobuste karjamaa.

Käru tehis järv.

Teekond Ohekatku külast Hiie külla.

Hiie küla kohalike inimeste rajatud ujumiskohas. Käisime suplemas... 

Esimese päeva minemine.

Lihtsalt võrratu...

Hobuste koppel Vastja külas ehk siis viimane öö enne koju jõudmist.

Meie lahe väike matka seltskond. Naeratav seltskond.

17.08 Kuusiku talli treeningvõistlus ja Täika

Käru mõisa tehisjärve kaldal.

Käru tehisjärv.

Tillniidust ületasime leitud sihi kaudu unustuse hõlma ning RB raha kulumise näol Pärnu raudteega.

Kõige suuremat paiga tõmmet tundsin Tillniidu RMK telkimisalal. Hobused nautisid mõnusat metsast rohumaad, kus neil oli süüa rinnuni. 

Ükskõik millise nurga alt ma pilte ei vaataks, ikka tunnen tagasi mineku tõmmet.

Kuna esimese öö veetsime Tillniidu telkimisalal, siis sinna jõudsime läbi ühe eksimise võrra. Kuid see pani rohkem rõõmustama, et vähemalt küll esimest ööd ei pidanud kusagil juhuslikus kohas veetma, pigem viis lähemale ja avastasime, et läbi metsa on nii minna, et ei pea meile tuttavat kruusateed minema. Üks eksimine võib vahel isegi parimaks osutuda. Just tütrega arutlesime, et kuidas seda kruusateed hobustega läbida Vastjani, aga ühe apsaka tõttu juhtus meile hoopis õnn. 
Oleme väga häppid, et seegi matk sai seljataha. 

Mõneks ajaks sai nüüd kõik hobused koju, et heinakuhja vähendada, kuid teatud hobustel on kalduvus taas allergiliseks köhaks. Ise ka tundsin, et ajab miski asi köhatama. Vaatasin veel mida eelseisvaks mitmepäevaseks ratsamatkaks vaja läheks. 
Hetkel ravin veel ühte külje poolt endal, et saaks kindlalt sadulasse tõusta. Juhtus nii, et unustasin ära, et võin sadulas teha ükstaskõik  ehk siis soov oli lüüa maha üks parm, kes nosis magusa ampsuga mu kannaluu kondi kohal. Muidugi mu botased polnud veel kuivanud ja enne kui need jalga tõmbasin oli neil iseäralik lõhn juures. Tassa kes siis korraks keeras oma kaela vaatama, et mida ma teen ja keeramise hetkel puutus nina mu märjaja haisva botase vastu. Kukkumine seekord oli väga valus, ei suutnud esimese hooga mõelda, mis mul valutab. Isegi hinge lõi kinni, vise õhku oli nii ootamatu, kuigi kukkumine põrutas korralikult. Ja ühe külje üks koht lokaalselt valu kiirgab. Kuigi tõusin kohe uuesti sadulasse vaatamata hinge kinni jäämise järel ning hingasin sügavalt sisse välja, et valu välja hingata. Oli kerge põrutus, eks kukkumine oli seekord küll kultuurheinamaal, aga ikka tekkis küsimus, et miks nii valus. Hea meel, et võtsin oma sisetunnet kuulda ja kaska pähe panna. Tassa seljast pole mul esimene kord kukkuda. Olen ennegi suht ootamatuid käitumisi temalt kogeda saanud.
 Nojah alustades matkapäeva viimasel päeval otseteed üle heinamaa Vastja külast ooo jee fantastiline tunne taas endas maad võtmas. Kuna mu sisetunne ning eelmise aasta telkimise kohal tähelepandud märgid lühendasid tunduvalt koduteed. Vahelduva eduga vihmaga, sai siis ka tempot, mida rohkem kodule lähemale, seda kiiremaks läksid ka hobuste sammud. Vahepeal üks küsis, tihedalt, et kui palju maad veel kohale jõudmiseks, ütlesin meelega distantsi pikemaks. Pidev kärsitu küsiminie viitab väsimusele ja tüdimusele. 
Kui keegi oskaks nõu anda, kas lasta Frycil rauad alt ära võtta või jälgida olukorda... Kahtlustan, et mõra mis enne rautust lühike ning ei valmistanud muret on nüüd veidi pikemaks veninud ja tundub, et tekitab longet... Tegelen täna selle asjaga, vaatan mida mulle targemad vetid selle kohta kostavad. 

Ka viimane ratsamatkaõppelaager selja taha saanud. Õnnelik ning mõnus korda saatmise füüsiline väsimus.
Kõik jäid rahule ning mu enda unistus Palukülla jõuda hobustega sai lõpuks teoks. Minu matkad on sellised mis mõeldud aja maha võtmiseks ning arvestada hobuse enda olemuse ja vastupidamisega. Tean mida järgmisel matkal arvestada ja milline peaks olema hobuse individuaalne ettevalmistus.
Muret jätkuvalt valmistab Fryci lonked, kui eile koju toodi, siis et lonkab lisaks tagumisele puusale veel esijäset. Ei suutnud poole tunni jooksul kindlaks teha, mis valmistab tugevat longet esijäseme ulatuses. Murelikuks teeb, kuigi välimikus on toimunud muutusi, siis jalgade liigestega on midagi korrast ära... on tekkinud küsimusi, mida sööta. Hetkel on Pokkeri ja Fryci söödale lisandunud ka biotiini ja vitamiini lisandiga  söödabriketid. 
 Hetkel nüüd on küll soov veidi lõõgastuda ja natuke lõdvestavaid asju teha. Tean mida võiksin täna teha, et saaksin lihased pehmeks. Seisab veel üks väljakutset pakkuv matk. Ja nüüd jään ootama seda. 

Kui selle nädala esmaspäeval t 25 põllul heina kaarutasin, hoomates ning tunnetades läbi traktori maapinna kumerusi... oo jaa kumerused olid ikka vapustavad. Kohati traktor vajus üllatus auku. Proovisin rullijale võimalikult vähe traumat tekitada (hämmastav millele mõtlesin), et kaarutasin kohati vaalud sellise koha peale, et ei raputaks. Ise veel vene tehnikaga või kolistada lõpututes kumerustes kui ka aukudes. Õnneks tehnika pidas vastu ja saime heina ära. Pokude maa pealt jäi seekord kokku rullimata. Kahtlen kas see rullija järgmine aasta tuleks... maapind oli talle vastuvõetamatu. Kiirust arendada ei saanud... jne. Õnneks hein sai ära nüüd peab talvele vastu minema. Õnneks kahe veoauto koormaga saab heinad ka veetud. Ülejäänud koguse aga vean sõiduauto järelhaagisega. Kuidas seda teen, kirjutan siis kui läheb tõeliseks veoks.
Kuidas elavad Pokker ja Fryc, piisavalt hästi. Vabad kõigest kohustusest. Rohkem heinamaal ehk siis nende elu kulgeb vahelduva eduga. Kord lonkab üks jalga siis jälle teine, nii et vahelduva eduga ravime ning pöörme ohkamistega nende tervisele tähelepanu. Muidugi metsas meeldib neile väga.

Üks pildike, kus ATH laagrilised on läbinud vanematega orienteerumise raja. Lastele oli osavõtu nänn jagamiseks, seda ma ka hetkel teen.
Paneb pea vahel vangutama vahel ikka inimeste rumala sisuga jutte kuulates... Kui palju pean kuulama ühtesid samu rumala sisuga küsimusi...
Nii nagu paljud inimesed ei tea sõna tiine loomade kohta käivat. Ikka sõna rase... 
Või sõna paaritus on mõnel mingi muu sõnastusega asendatud. Eile kuulasin hobukasvatusest võhiku inimese ,,tarkust" kuidas ma peaksin endale järglasi soetama. Jäin lihtsalt vaikseks olen aru saanud ei ole mõtet oma tarkust liiga ,,tarkadele" võhikutele jagada... Selliseid tarkusi kuulates tekitab ohkamisi... 
Soomes on olukord kordades hullem, lugedes soome hobuinimeste päevakohaseid probleeme, siis üks valdkond puudutab loomakaitset, isegi loomakaitse saadetakse peale, kui hobuse omanik püüab paaritada mära, välja kutse loomakaitsele siis selline, et täkk ahistab suure karjumisega mära... ahaa ahaa ahaa... Või teine kuuldud teema, et miks naabril nii palju kasse on (kolm kassi kõigest). 
Ja kuna sain lõpuks oma soovitud heina. Kuigi sellist nagu jupike siit ja jupike sealt ei taha enam kuuldagi. Ikka korraga maha ja korraga kokku. Seekord siis mõned probleemid, kuid kordagi ei läinud teemadega teravaks. Eelistan rahulikku kulgemist
Tundub, et kui ma heinatööd tegema hakkan, ei edaspidi ühtegi sõna oma naiskolleegile,  suht väsitav on kuulata kellegi mitte mulle sobival teemal, praktiliselt hakkab elama minu elu, kuidas ma ikka valesti teen ja kuidas tema teeks. Saadan mõttes kuu peale, aga jutt muutub pika peale tüütuks ja enda rahulolu saab sellega rikutud. 

Tähelepanuks matkahuvilistele.

Kuna tegeleme kuigi palju ka matkamisega, siis eelistatud on mõningatele vahenditele mida pean oluliseks on esmalt magamiskott ja mati valikud... ning miks. Pigem hea artikkel ühest matkablogist, kus seletatkse asja väga lihtsalt ära. 
Siin on siis viide;
https://zombitrippers.wordpress.com/matkatarkusedjavarustus/magamiskotis-magamisest/

Lastevanematele tähelepanuks, aidake leida tee eneseanalüüsini lapsel...

Neljas laager sai läbi. Millest puudus ja mida veel väga vaja mille tegemisega peab nagu härjal sarvist hakata. 
Laagrid on huvitavad juba selle poolest, et lapsed kes osalevad laagrimelus on erinevatest peredest ja kasvatus taustaga peredest ja kunagi ei tea milliseks kujuneb laagri sisekliima. Kõige enam pooldan kollektiivset tegevust... et kui mu kõrval olev laagrikaaslane on hädas hobuse varustuse paigaldusega, aitan juba ise (aitajaks pean silmas laagrisosalejat) nagunii kontrollime alati kõikide hobustele paigaldatud varustust ... selliselt näen mina asja.
Kõige kurvemaks pean, kui laagri siseses kliimas toimub tõrjumine... Ja muidugi kaebamine, kes on sattunud tõrjutuse alla... Kogesin viimases laagris algusest peale, et kahe poisi närve hoida, eelistasin paigutada eraldi ööbima. Tundus, et neile oli see isegi parim. Kuid jah lapsevanemad panen teile südamele, jagage seda teavet, et miks toimuvad laagrid ja mis on meie eesmärk laagrikorraldamisega... Soov on näha, et laps kes on laagrisse tulnud, on arenenud mingisse punkti edasi. Ja sellepärast korraldame sellise iseseisvuse treeningvõistluse laagri lõpus. 
Mulle väga meeldis ühe poisi enese analüüs, kes mainis, et selles laagris õppis ära erinevate hobuste saduldamise ja valjastamise. Muudest  tehnilistest oskustest rääkimatta. Lapsevanematele panengi südamele aidake lastel leida tee eneseanalüüsini, sest see on alus enda võimete ja oskuste lihvimiseks. Mitte võrrelda, et miks mu sõbranna on veel minust parem jne... jah selliste asjadega seisan pidevalt silmitsi... võistlemine sõbrannaga oma oskuste osas ja kui ma näen, et mu sõbranna on mingi hobusega osavam siis solvun ja tõmbun endasse või valab pisaraid... lihtsalt mainin oma aastate pikkusest kogemusest kokkupuutudes erinevate laste tausta ja võimete pinnalt.
Muidugi laagri lõpus põdesin mitu päeva kolme venna arengus null seisu. Lapsed kes juba kolm aastat meil osalenud ei mingeid oskuseid ja kui võistlustreening üks poiss läks blokki. Kõik meie räägitud teemad, et emotsioonidega ei saa ratsutama tulla, seisangi dilemma ees, et järgmine kord kui tajun, et laps on blokeeritud, ei lasegi võistlema, sest tulemus lapse ootusele on suht suur läbikukkumine. Ja muidugi ikka kui laagris on laste arv väike, siis laagrisse ei võta lapsi sõbrannatama ikka otsima kollektiivset tööd. Kollektiivis peitub suur jõud, puutusime kokku laste hirmudega... Olla kohal igal hetkel oli ülim tunne, kuigi kokku puutuda kellegi hirmuga on esmane tunne kuidas ma pean käituma..? Ja kuidas lahendama... 
Kõige toredam on koostöö lastevanematega, kes tunnevad individuaalselt huvi, kuidas laps on arenenud ning otsesed vestlused aitavad lapsel edasi areneda. Ja meie poolt pole ühtegi kriitikat. Oleme alati kohal oma nõu ja jõuga. 
Paari kappi ning mõnusast tugitoolist tunnen puudust väliköögis. Kuid muidu on ok asi, eks veel on tehnilised puudused ehk siis ees seisab katuse paigaldus. Kahju millest väga ise puudust tunnen on ehitusteadmistest. Omal ajal kui vana vanemate juures elasin ei olnud see huvipakkuv teema, mis sellest vanaema töötas asfaldi-betoonivalmistavas ettevõttes, kus käisin ise teda aeg ajalt asendamas. Nii palju on teadmisi, et segu mida teha peab kivistuma.
Olgu siis kuidas on, heinatööga on meie kandis suht nutune. Heinamaade ära tegemine käib juba omanike teadmata. Ei hakka kriitiliseks enam ajama, sest asi leidis lahenduse, kuid kurvaks teeb, et peab selles ebavõrdses meestepoolse ülekaaluka jõuga taas silmitsi seisma. Mõned on sellised, et hoia ja keela, eelmine aasta, kaudsed kuuldused, kuidas oma küla heinategemise ärikas heinamaid taga ajas, et oli valmis igat marki väiksemaid tükke tegema. Ja jäi niivisi ühele omanikule isegi vahele, kui viimane oma tehnikaga võõrale maale ilmus. Õnneks sain mina tegema, minuga oli kokkulepe... 
Tõde selline, et kui elama asusime, et  abikaasa jutt 10 aasta pärast pole maadega probleemi, et leidub küll neid teha. Siis minu hetke olukord näitab taas seda, et mehe vingumisele järgi andsin, nüüd kurvastan, et teda kuulda võtsin... Pean leidma ka heina-põllumaade osas mingi lahenduse... Tahan kindlalt omada 50-60 ha ringis kindlalt maid, kust oleks mul kas siis põlluvilja või heina teha kindlalt. 
Võtan hetke olukorda teadmisega, et millekski on need õppetunnid vajalikud.

Igapäevaselt uurin sööda teemasid mida hankida ja katsetada Pokkeri ja Fryci peal. Suhtlen nendega pidevalt ja soov näha neid siledana nagu mu teised suksud on. Tean seda, et kindel siht silmade ees. Pokker on eriliselt võitnud mu südame. Lihtsalt fännan täiega neid kahte. 
Esitasin tellimuse kus oli söödas sees linaseemne jahu ja rohkelt muid õlisid. Ootan hetkel kättesaamist. 
Tellimus sai esitatud ka hobuvarustuse puhastuseks ja õlitamiseks. Ootame  nende kätte saamist. 
Tellimus uue katuse saamiseks sai esitatud, vaja oleks uutele majakestele korralik katus peale saada.
Elame näeme ja tegutseme, mis meil veel plaanis, saame seda edasi arutada, kui meil järgmine nädal laager läbi saab.
Kui mul siin vastu kevadet üks alatoitumuses setter oli, siis katsetasin ka igat masti õli lisandeid, kuid jah ikka nukruse tunne poeb südamesse, kui mõte tagasi setteri juurde pöördub. Ja ega eriliselt sellel teemal arutelusid jätkata ei soovi. Koeral pidi olema midagi juba seesmiselt viga, et koer oksendas ja kõike sööke talle pakkuda ei võinud. 

Hetkel on tekkinud taas tahe kirjutamiseks. Mu suurim nõrkus on jälgida kõrval seisjana palju inimesi. Miks? 
Mul on olnud lapsena paar sellist inimest, kes on aidanud mõelda ja pannud palju kaasa mõtlema, et miks me ikka nii käitume või tegelikult miks me siiski tegime nii.
 Miks me tunneme end solvatuna? Solvumistunne on suur ja põhjalik teema. Solvumine on seotud sügavate emotsioonidega, sageli sellega, kui meid ei mõisteta, kui meid ei kuulata, kui me tajume hoolimatut käitumist meie suhtes.

Lapsena kuuleme tihti, et ära tunne nii, ära mõtle nii, ja me lepime sellega ja surume oma tunde endasse maha. Või näiteks kui laps lööb põlve ära ja läheb nutuga ema juurde ning emal pole hetkel aega ja ta ei kuula, siis laps tõmbub eemale, tekib solvumistunne ja see võib jääda pikaks ajaks temasse. Tegelikult vajas laps armastust ja lohutamist. Täiskasvanud inimene reageerib sellistele keeldudele nagu ära tunne nii, ära mõtle nii, lepi sellega jms, solvumisega.

Solvunud inimene ei oska sageli oma tunnetega hakkama saada, ta ei tunne ennast hästi teiste seltskonnas ja eemaldub üksindusse. Sageli juhtub sedagi, et me võtame üle teiste emotsionaalse oleku - näiteks oli ehk su ema sügavalt solvunud ja nüüd sina samastud oma emaga, oled ajanud segamini, mis on sinu ja sinu lähedaste tunded ja solvumiste põhjused.

Mis mind pani juurdlema selle teema ümber. Olen kokku puutunud tahtmatult selliste inimestega, kes solvuvad ja esmaseks käitumise tulemusena kas siis vihastavad või solvuvad... 
Pidin eelmine kuu ühte noort inimest noomima, kes mitmel rindel alustas minu süüdistamisega, mõtlemata, et vahel võib teine inimene inimlikult eksida. 
Põhjus miks lihtsalt tekkis oli lihtne. Olla 24 tundi tööl ja pool ööst üleval olla ja jälgides ümbrust, tekivad vahel uitavad mõtted. Kui silm jääb mõnel müügikuulutusel peale ja tekib siis kohe ka ostu soov. Vahelduva eduga tekib neid müügikuulutusi juurde ja kõigil on oma hind juures. Kui juba tööpäeva lõpp saabub võib mõtte kujutlusse sattuda kolmas hind. Ja kui ikka ennast ei kontrolli, mida olen õppinud tegema, et olla kindel teatud kontole raha laekus jne. 
Küsimus, et mis juhtub, kui me kellegi ära unustame mingil põhjusel või oleme palju asju vaadanud ning öisel ajal võib inimmeeltes tekkida juba hommiku tundidel teine arusaam.
Ok hea küll, mis puudutab vihast keevate inimestega, lihtsalt tekib eemale hoidmise hoiak või üritan teadlikult juba suhtlemisel kasutada viha mitte ülesse õhutavaid suhtlemistoone. 
Toon näite ratsutamistrennist, mõni laps, kes on unistuste tippu jõudnud ehk siis saanud oma esimese ratsutamistrenni kogemuse. Peaksid lapsevanemad iga trenni korral olema tähelepanelikud ning aitama lapsel võtta suundasid. Kui toetus jääb pinna pealseks ei tule ka saavutusi ja kui suuremate treeningkoormuste juures veel hirmu süvendada, siis tekib eemale hoidmise hirm. 
Palju on küsitud, et miks just lapsed valivad hobused... olen toonud tähelepankuteks, et vaadake hobune on sümbol, samas kui hobust mõista, õpime loomaga paremini ringi käima. Mitte see vahvus, et saame kellegi seljas ratsutada pigem oskuste omandamise järel, kui oleme ise liikuvamad ja tunne mis sisemiselt tõuseb toob esile meie täiustumise mingi oskuse näol.
Ei ole mul ratsutamise teekond roosiline olnud, olen kukkunud hobuse seljast kordasid, kuid sellegi poolest olen endale teadvustanud, et risk kukkumiseks on alati olemas ja me ei tohi tegeleda oma hobiga kukkumise hirmus.

Juulikuu

Eilne õnnetunne, korda läinud ATH tugirühma peredele mõeldud laager sai möödaniku tiitli.
Väga tegevusrohke ja mitmekesine kollektiiv ehk tegevuste läbi viijad. Kiitus sõnad Raplamaa ATH tugirühma juhtidele, kellel nuppu, jaksu ning asjaga ikka sõrme pulsil hoides asjaga hakkama saada. Väliköök oma gaasipliidi ning poja poolse lahendusega vee sisse jooksuga, oli mulle üllatus rohke. 
Eks saan edaspidi oma telkismis ala välja rentida. Eks enne selle päeva kohale jõudmist oli veel väiksed hirmud, et mis juhtuma hakkab. Olen nii palju negatiivseid kommentaare kuulnud, kui mõnele lapsele kleebitud külge ATH... Sellise diagnoosi ei saa lapsevanem üksi panna, enne tuleb läbida pikk uuringute protsess. 

ATH diagnoosimine toimub lastepsühhiaatri pädevust omava või vastava ettevalmistuse ja kliinilise kogemusega psühhiaatri poolt. Diagnoosi kinnitamiseks ja kaasuvate psüühika- ja käitumishäirete esinemise hindamiseks on vajalik lapse/nooruki uurimine lastepsühhiaatrilise meeskonna poolt. Lastepsühhiaatrilisse meeskonda kuuluvad lastepsühhiaatri pädevust omav psühhiaater, kliiniline psühholoog ja logopeed-eripedagoog.

Häire diagnoosimine põhineb lapse ja tema vanemate küsitlemisel ning lapse käitumise jälgimisel.  Keskne roll on vanemate küsitlemisel lapse käitumise kohta erinevates olukordades ja keskkondades (kodu, kool, huvialaring). Kindlasti tuleb täpsustada lapse arengulugu, raseduse ja sünnitusega seotud riskitegurite esinemist, lapse varem põetud haigusi, ema ja lapse vahelise varase kiindumussuhte kujunemist, kasvatusviisi peres ning peresiseseid suhteid. Diagnoosi usaldusväärsuse tõstmiseks on soovitav küsida kokkuvõtet lapse käitumise ja toimetuleku kohta lasteaialt või koolilt, kuna vanemad ei oska alati piisava täpsusega sealseid lapsega seotud probleeme kirjeldada.

ATH diagnoosimine toimub tavaliselt ambulatoorse abi raames, kuid keerukamatel juhtudel, nagu väljendunud toimetulekuraskused lapsel või perel, kaasuvad häired, võib osutuda vajalikuks lapse suunamine (päeva)statsionaarsele ravile, kus on lapse käitumist võimalik vahetult hinnata.

Psühholoogilisi teste kasutatakse eelkõige lapse kognitiivse võimekuse ja ATHga sageli kaasnevate õpiraskuste hindamiseks. Antud testide läbiviimisel on võimalik kaudselt hinnata lapse võimet suunata ja hoida tähelepanu soovitud tegevusel, töövõime püsivust vaimse pingutuse korral. Vajadusel viiakse läbi logopeedilised uuringud, kuna ATHga lastel esineb sageli kõne ja keele arengu häired.
Hakata kellegi last diagnoosima on siiski vale suhtumine. Asjas peavad ikka selgusele jõudma lapse enda vanemad. 
Mina olen rohkem kes pakub teenusena hobuteraapia vormis kui ka trenni motiivis. Eks näe kuidas meil läheb.
Kaalumisel on ka, et millal taas niidukiga hein maha niita ja kokku panna saab. See on ainus hetkeline mure, et kuidas ja mismoodi...

Hetkel annan ülevaate, mis tehtud ja mis tulemas. Ees seisab veel juulikuu 5 päevane ratsalaager algajatele. Siis augusti alguspoolele jääv ratsamatkalaager eelistatud edasi jõudnud või siis paremini sõnastades, kellel kogemusi ning tasakaal sadulas püsimiseks. Tegemist siiski riski rohke ratsutamis alaga. Mul kogemus aastate pikkune, osalen ise ka sadulas. Mulle meeldib võtta aega maha  ja kulgeda hobuse tempos. 
Osa tegevusi tulevad lihtsalt jooksvalt pakkumiste teel. Augusti alguses tuleb veel Kuimetsa minna.

Praegu mil suvi ikka täishooga kihutab. On juba juulikuu, aga heina pole suurt saanud teha. Heina ilma seda hetkel pole olnud ja maha hakata niitma üheks päevaks ei ole mõtet. Õnneks 22 rulli silo mis annab ikka hea tunde. Kuid hetkel on ikka üle 10 ha heinaks vaja teha.
Selja taha on saanud kaks lastele korraldatud ratsalaagrit. Hetkel nokitsen taas oma väliköögi kallal. 
Hämmastav, kui on tegevusi, pole aega millegile muule mõelda, pigem silman pidevalt, et ise oma tegemistega ühele poole jõuaks.
Sai taas tellitud mõningad uued söödad, avastasin, et kevadel hankisin elektrolüütidega täiendatud sööta hobustele. Sai sedagi nüüd hobustele hakatud kasutama. Eriti Pokkerile ja Frycile. Ja tellimuse hulka sai ka maiusteks võetud linaseemne põhised maiused. Linaseeme on väga hea seedimisele ning õlisid sisaldavad. Vaja ju mingi peki kogus nahavahele saada. Endalgi kehva vaadata. Kui juba karjamaa väravasse Pokkerit hõikama minna, kui viimane kapakuga värava poole tõttab. Ja muidugi oma suure koguka südamliku hoiakuga kõike hindavalt kaemas. Ta ju jupp maad minust kõrge. Jube armas tegelane. 

Kuu lõpp ja uue kuu algus. Nüüd seisab ees kõige kiiremad tööd ja tegemised. 
Esimesest lausest kaugemale eile ei jõudnud, kuna elasin kaugvaates kaasa laste tegemistele. Osaleda Kirna tallis treeningvõistlustel. Mis juhtus oli Tassa peale laadimisel tema kummaline käitumine, mille tõttu venis sõit võistlusele. Kui lõpuks ühel tüdrukul tuli idee pähe, et katta Tassa silmad torusalliga. Torusall ümber silmad oligi jalutanud treikusse. Milles on probleem, eks saab lähimal ajal selgust. Sain dr. Ülle Kella mobiili numbri (tunnen teda T.Toometi) kliiniku aegadest, tegemist siis välja õppinud hobuste silma arstiga. 
Siis plaan teha täiendavad uuringud silmadele ja saada enda kahtlusele kinnitust. 
Vot mida peame teine kord hobuste juures arvestama. Hea teadmine, aga võib olla, peab hakkama mingit maski ereda päikese korral kasutama. Kevadel, kui käisin kahe poniga lapsi sõidutamas Turba lähistel, läks Tassa ilma pikema mõtlemiseta, kuid nüüd sellist jama ja veel kulutada mitu tundi. Kuid pärast polnud Tassa laadimisel enam probleeme, kui kasutusele tuli torusall.

Elagem, mõlegem ja võistelge... Lahe juunikuu...

Kaunist jaaniaega kõigile, ega minu elu ja tööd tegemised ainult laagripäevadega kohe vaik ellu ei jää. Mõni tund puhkust nautida, alustasin teekonda Keilasse turvama jaanituld... Ja juunikuu lõpp on juba tihendatud ajagraafikuga, loodan leida aega heinatööle pühendumiseks...
Vahel kiikan, et kas on ka kommentaare ja oligi isegi kolm tükki erinevate kuupäevade postistuste juurde lisatud. Ühe lugesin läbi ja vaatasin teised kaks ka üle ning mitte midagi väärtuslikku sealt leidmata saatsin rämpspostikausta. 
Sai ka nädal tagasi laupäeva ööl vastu pühapäeva  korda saadetud öö ratsamatk Jalase maastikukaitsealale. 
Oleme see kuu väga tegusad olnud.
Laager oli piisavalt tegevusrohke, eks me ise õpime ja oleme avatud uutele ideedele ning ikka valmistume siiski treenima lapsi ja noori, küllaltki kõrgele, kaugele ja suurtele võistlustele...
Ka väliköögiks planeeritud majake sai kokku pandud, veel on puudu katuse kate, pliit... jne.
Kukuks muljetama oma esimesest võistluskorraldusest. 
Mainin hirmu ei tundnud, aga sisemine paha meel karikate õigeaegsest valmimisest oli kasvavamas. Ja need siis ka kätte sain, kui oli avamise aeg. Natuke kurb, et ei saanud oma avamist ega esimesi starte näha. Hea meel, et kõik enda lapsed olid tegevusega hõivatud. Kui kõik oli läbi, andsime omakorda veel laagris osalenutele väiksed mälestused, kuid veel tõdesin, et kui ikka teha asju siis ikka täiuslikult.  
Muidugi hea meel Maie Kuke osalusest, kes meil kohtuniku rolli täitis ja pärast mõnusas vestluskeskkonnas muljeid vahetada, tõstis ikka enesetunnet vist taevani. See, et karikad teise talli võiduna läksid mind üldse ei kurvastanud. Võistlus sai korraldatud selle nimel, et tõsta lastel motivatsiooni rohkem treenida ning analüüsida, et kuidas selleni jõuda, et istakud, sääred ja käte töö paigas oleks... ühesõnaga mõelda, et mida me seekord valesti tegime või vedas meie parima võistlustulemuse saavutamisel võistlusnärv jne. 
Ülimalt suurima üllatuse osaliseks saime, tänamised lastevanemate poolt, kes olid ülimalt rahul, et laps kes ütles laagri alguses, et tema ei võistle ja et lapse võistlus ind ja soov ei raugeks olid mu enda lapsed Aade ja Anete kärmed takistuste ületamisel abiks iagtepidi. 
Suurimad tänud Kaisale, Marilenile, Isabelile mõelge millist eeskuju te andsite oma kohaloluga Damirile, Karolinile, Hanna-Marile, koostöös peitub alati suurim jõud. Juba omavahelises suhtlemises tekkis laste vahel soovid, eesmärgid jne. ning püüded edasi minekule. Ja see laager andis taas tõdemuse, et teeme õiget asja. 
Nüüd veel uurin, et milliseid lisa söötasid võiksin kasutada Pokkeril ja Frycil, et neil nähtavale tükkivad ribid kaoksid. Oleme aru saanud,  et hetkel kasutusel olevad söödad ei anna seda soovitud tulemust mida neile vaja oleks. Rohtu jagub, kuid üks mis silma on torganud, nad ei söö pidevalt. Leiame pidevalt kuskilt lemmik kohast tukkumas külg külje kõrvalt. Peame nende suhtes hakkama lisama täiendavaid söötmis aegu jõusööda portsjonite tõstmisega. Mind panebki analüüsima, et mida võiks nagu rohkem anda...  
Kuid üks mis mulle väga meeldib, et Pokker võtab saduldamist rahulikult ja naudib, kui saab seltskonnas kaasas käia ning tema närvikava on hoopis temperamentsemaks läinud. Liigub paremini. Olen Fryci ja Pokkeri olemas olu eest ülimalt tänulik.  Ja tahan pakkuda täisväärtulikku olemist nende vanaduses. 
Meie eestlased ja eakas tori mära on ka paksukesed. 

Saigi selle nädala alguses uuritud, kui palju lapsi laagrisse tulemas on. Selgus, et esimesse laagrisse on veel mõni vaba koht. 
Mida annab laagri korraldamine meile, valmistab meid ette vastutus rikkaks ülesandeks. Hetkel on valmimas väliköök... Kujutan ette, kuidas seal saab valmistada süüa laagrilastele. Esimese laagri eripära on see, et selles korraldame laagri lõpus veel võistluse takistus sõidus kolme talli noorratsanike vahel. Tellitud on karikad ja diplomid. Uurime, kes oleks ka kohtunik ehk siis kutsume kes on väljaspoolt talli. Meie oma talu esimene mitte ametlik võistlus. Juba vaimu silmas kujutame ette, kuidas olukord olema saab. Vahelduseks on vaja ka meil luua sidemeid teiste tallidega. 
Soov oleks, et aastaringselt käiksid ratsutajad, meil piisavalt trenni hobuseid. Bussiliiklus on selline, et Raplast meile saab pea 1 km kaugusele. Ja läbi metsa meile ei ole ju pikka maad. Trenni ajaks sobiv aeg kulub hobustega tegeldes 4 tundi olematuks mõnusaks ajaveetmiseks. Ja pärast neli tundi aega veetmist hobuste seltsis jõuab taas bussile. Hetkel kehtib veel kooliõpilastele tasuta sõit. Näit, mina ei saa, meie maakonnas kehtib teine seadus, et teatud vanus peab tasuma bussi sõidu eest ja need kes kooliõpilased kui ka pensionärid on siis tasuta sõidu õigus.
Paljusid asju korraldame suure innu ja kirega. Huvi on olemas... 

Üks minu lemmiktegevusi on ujumine. Nii palju kui võimalik ja nii kaua kui võimalik. Võin tunde vees liguneda ehk siis ujuda. Meeldib pikki distantse võtta ujumiseks. Tavaliselt ujulas alla 1000 m ma ei uju. 

Teine mu suurim kirg orienteerumine. Eile hommikul uurisin kus Eestimaa paigus toimuvad orienteerumised ning valik langes juba koertekrossi aegadest Rannametsa luitelooduskaitsealal korraldatav orienteerumine. Kõik algus oli kena, võtsime tütrega ette suure ampsu ehk plaani 21 punkti, kuna tegu oli valikrajaga ehk siis valida sai omale meelepärased punktid ja neid otsima minna, kuni 13 oli kõik kena, siis kui teisele poole teed saime, kadusid nagu nõiaväel punktid ja inimesed. Tütar oleks soovinud veel edasi minna, kuid pidasin juba targemaks, et jätaks sinna paika, kuna äike oli tulekul. Kuid see mind ei hirmutanud, pigem kuivav suu ja suur janu tunne. Suur palavus oli kurnav ja janu tekitav, mis ikka otsisin abi osutavaid taimi (orasheinad võilill või miskit veel mida oleks saanud kasutada suud niisutavana. Lõpuks leidsin lahenduse, et parimaks on rabataimestikule iseloomulik sammal, kui selle kihi alumise poole vastu nägu jahutamiseks ning niisutamiseks kasutasin taastus olemine. Ja proovisin ka leida rabasambla põhjast tilka vett, et organismile turgutamiseks anda. Päris rappa ka minna sellepärast ei soostunud. Kuna ühel hetkel kui otsus tagasi minekuks tuli, siis päästis veel olukorra äikesega kaasnev tugev vihma sadu. Puude lehtedelt korjates rohkem, sellises olukorras ei mõtle enam kas on hügieeniline või mitte. Ellu jäämise nimel tuleb teine kord teha seda mida loodus võib pakkuda. Olen joonud raba vett, kui ka allika vett..ei ole vahet. Ühe korra oma elus patustasin kuivanud mõgijõe vett juues. Seda teha ei tohi, olgu vesi alati mingis ringluses. Teada olevalt on rabad ja sood meie elukeskkonna puhta õhu reservuaar... nii et teadmised bioloogiast tulevad kasuks. Eilse orienteerumise jutuks, et lõpetasin sel ajal, kui kõik asjad olid pakitud ja inimesed lahkunud. Ainus kes meid ootas oli finishi kohtunik, et saaks tagasi oma si pulgad. 

Soovin teile kõigile julgeid tegemisi ja julgeid samme unistuste elluviimiseks.

Loodus on ikka võrratu. Täna lähen siis mõne tunnisele ratsamatkale. Kui keegi soovib ühineda on seda võimalik teha. Ja teate kui valged on ööd. Lihtsalt võrratud.

Uskumatul kombel läks kaduma meie kukeke Petka. Otsin oma kanakarjale uut kuningat.

Eelmise nädala lõpp kujunes piisavalt tegude rohkeks. Lõpetasin pühapäeval siis oma sünnipäevaga.Enamus tegevusi kujunes ikka hobustega. Lastekaitsepäeva üritus Lipal.

Viimane aeg on utsitama inimesi mugavast tsoonist välja astuma. Ööd on nii valged ja tahaks kappama grupiga minna. Midagi põnevat, midagi erilist... nii et kes te siia kiikate... võiks midagi ette võtta.
Kabjalised igatsevad põnevaid tegemisi...
Vaja on koorida maapind, siis tellida killustikku, et täita vundamendi pinnas, kuhu rajame tuleviku laagrite jaoks väliköögi.