Otsin hetkel sobivas hinnaklassis üheteljelist shetikate kaarikut. Trenni tegemiseks, noored täkud vajavad palju tegevusi, siis on hea vahepeal küla vahel 4 km distantsil oma hormoonidest auru välja lasta. Paljalt rehvi veoga ei väsi nad kuidagi. Mina väsin rutem. 

Eelmine nädal sai siis Alberti väsitatud rehvi veoga. Nii kaua, kui märasid silmapiiril pole on okei ja niikui märade lähedusse saab, läheb täitsa pöördesse. Mina sain hakkama, kuid lastele sellist looma anda ei saa. Juba aiste vahel tõusis kahele jalale ja üritas veel tagant ülesse lüüa. Mind tema pöörasus ei häirinud, kuid jah nüüd sai siis lõplikult otsus vastu võetud, et Asso, Vimbu ja Albertil tuleb hormoonide möllu tasakaalustamiseks loovutada kotikute sisu. Asjad räägitud ja vet tuleb teeb ära. Endal hea, mitte ei pea ootama millal probleemid majas. Mitmed korrad ongi indlevad märad sellepärast koju jooksnud. Siis läheb elu rahulikumaks.

Soome rattamatk selja taga. Oi kui palju oli neid kes ohkasid, kui kuulsid, et üksi käisin. Olen küps ja iseseisev naisterahvas, kes saab hakkama võõras kohas. Minu selle matka eesmärk oli tutvuda ühe rahvuspargiga ja läbida lihtsalt pakitud rattaga vahemaid. Põhjamaine loodus on imeline, eriti kui matkarajal ei kohta ühtegi hingelist. Tunda ennast osaliselt ürgse loodusega samastumas.

Nüüd mil juuni, siis tegemisi jätkub. Rohukasv on väga hea. Lootus, et miskit kasutuses olevatelt põldudelt ka korjab. Eks paistab, kuidas heinatööd teha saab. Nüüd oleks vaja veel kiletaja osta, saab siis kohe ära ka kiletada. Ei pea muretsema rulli sööda kvaliteedi kadumises.

Rock the Royal on kodus...Kenaks loomaks on saanud. Täitsa ema koopia. 

Tellitud sai kaera ja küüslaugu kausse. 

Viimase aja tüütum töö on kopli koristus sõnnikust. Tavaliselt aprillikuuga saame oma selliste sõnnikulise tegevusega ühele poole. 

Tegelesin eile Vimbu ja Lunaga....hämmastav kooslus. Üks toetab teist ja Vimbu õpib Luna käest karjuse austamist. Väga põnev ja rahumeelne seltskond. Ja eile sain siis lõpliku ülevaate, et Kallis on peaaegu ema Kelluka kõrgune.  

Eile suhtlesin ka täkupoistega, keda võtsin aiast välja.

Täna vaatasin metsakarjamaa üle, eile hommikul 4.30 tulid koju. Kes lõhkus metsakopli aia...on kerge kahtlus Vimbledoni peal. Ta ju ema kõrval õppis igasuguseid vigureid. See koht, kust kari koju tuli, teadsin et on nõrk koht. Ega hobune rumal ole, ta annab teada, kus on veel arenguruumi. Tegelikult oli mul nagunii korralik tara süsteem luua kahekordsena ning võimalusel isegi voolu alla panna. 

Eile hommikul kui hobuseid aeda panin, nautisin nende lähedust ja olemas olu. Tähendab, kui ise rahulik ja kannatlik olen, on ka nemad minuga. Meeldis see, kuidas nad alistusid ja järgnesid minule koplisse liikumisel. 

Kõige ägedam kogemus kui ma kahe täkuga liikusin koplist talli ja pärast tallist nende isiklikku koplisse. Mõnus mismoodi nad kuuletusid. Õrnade tagasi tõmmetele alluti kohe. Hetkel otsin kust saaks Alberti suurusele ponile ühe teljelist treening kaarikut. Albertiga kois treenida Assot. Hetkel küll neljarattaline, aga sellel tiba teistsugune rakendamiseks aisad.

Vimbledoni kõrgus ulatub 150 juurde, tema ema kõrgus oli 170... Isa turjakõrgus küündis 165. Nii et kasvuruumi meie raskeveoka sälule on. Vaatasin ning uurisin vajalikku noor hobuse kasvuks sobilikku lisasööta. Vimbu ja Luna kõrgus on samaväärne. Tean, et Luna kasv jääbki 150 maile, siis Vimbul on lootus kõrgemale kasvule. 

Eile oli siis selle viimase õppeaasta lasteaia hobutunni päev...õnneks ilmaga taas vedas...

Vimbledon Ville sünnipäev sai tähendusliku zesti...hobused said lõpuks metsa karjamaale. Ja karjaga liitus nüüd siis Luna De Aurora. Vimbu leidis endale sõbranna, kellega jagati siis kõike. Näha loomade omavahelist leidmist on kõige südant soojendav nägemine. Fryc va kurjajuur üritas Lunat oma maitse järgi taltsutada...ja jooksutas  nii kaua kui ära väsis. Imestasin, et vana hobune ja jalad all. 

Juba mitu päeva andsid hobused mõista, et aeg oleks metsa kolida. Nüüd saidki, eks ise ka rõõmustan koos nendega. Muidugi mõned päevad veel, siis saan aia lõplikult valmis. Vahetan karjusenööri uue vastu ja aed tuleb kahekordne. 

Need õhtud metsas on lihtsalt võrratud olnud.

Eilse päevaga jõudsin palju korda saata. Nüüd siis kolmveerand metsakoplit korras. Jõudsin veel oma 30 karjuse posti saagida. Ootasin koeratoitu, siis tegin kodu hoovis aega parajaks. Võsa saagides, ühtlasi lasin sööma vanimad hobused aiamaa rohelist. 

Ja koerasööda sain kätte, tellisin samast kohast liigeseprobleemiga koertele mõeldud sööda; sööda koostises 80% proteiini, glükosamiini, jne.

Sannu kipub aeg ajalt kusagil metsa risu sees liiga tegema endale.

Ei midagi erilist pole, eks on uudiseid küll, kui olen otsustanud. Enne avalikult ei avalda, kui asi valmis. Elame näeme ja teil lugejad krutin uudishimu taevani 😉🤣.

Vaatan ja mõtlen, nii palju on hetkel inimestes peidus rahulolematust, sügaval peidetud valusid-läbi elatud traumasid. Miks heidetakse kellegile kohe kaikaid või teravatoonilisi etteheiteid.

Teemaks Kohila vallas kaduma läinud kängurust (vallabi tegu väiksemat liiki kukkurloomaga). Fb jagati palju hüpiklooma kadumise kuulutust. Eilse päeva seisuga siis leiti loomake naabri aiast surnuna...ja millised kommentaarid...kurb lugeda. Tegelikult nüristavad ka lugemisel...tekib mõtteid, aga mida need inimesed üldse tahavad. Kas tõepoolest puudub mõistmine, kaasatundmine....või küsimus kas teil pole olnud oma lemmiklooma...?

Mul on toas toalinnud kolm viirpapagoid (nimetan neid närilisteks, lihtsalt tuunivad mul tuba). Ja kaks isast nümfkakaduud. On nad kõik mingil määral jõudnud läbi loobumise minu juurde. Ma olen aastaid elanud lindudega, minu jaoks pole see probleem, kui palju nad seemneid süües prügi toodavad. Mulle pakuvad nad oma kohalolu seltsi ja suhtlemist ning samas elades koos ma õpin järjest neid tundma. Sain osta Pepper.ee papagoidele närimis mänguasjad...viirukad tegid kolme päevaga üks null. Milleks see nokk on neile antud, ikka nokkimiseks või proovida asju mida iganes. Nümfid pelgasid puuri paigutatud eset pikalt, lõpuks said viirukad ka nümfide puuri lelu omale. Vahel öösiti mul vanem nümfkakaduu ehmatab (meil hiired kipuvad puuri seemneid sööma - teen küll tõrjet), siis panen öösel tule põlema, räägin rahustavalt...et ehmatus üle läheks. Ja kui näen, et hingamine on rahulik ja puuri seina küljest roninud õrrele, jätan teine kord tule tuppa põlema. Olen aru saanud, siis näevad. Võib juhtuda, et sõltub kus see vastik näriline ronib ja läheb kogematta õrrel magavale linnule vastu. Viimane ehmub, siis tahab ohutusse kohta lennata, kuna tegemist päeva valguses toimetavate tegelastega, siis pimedas võib juhtuda, et võivad vigastada. Ja nii ongi, et ma torman kohe lindudele appi, kui kuulen, et neil on probleem.

 

 Igapäevaselt püüan metsas olevat 7 ha suurust koplit taastada. Kõigepealt, et saada kätte karjusenöörid, pidin saetalgud korraldama. Karjuse taranöörid välja puhastatud maha kukkunud puudest (saar, kuusk, mänd). Nüüd taastan aiad, kõrval olevatel metsakinnistutel võeti maha kõik kasvav puit materjal ja seega said kannatada jälle mu rajatud aiad. Ütlen kohe ära, ma ei saa kellegagi pahandada ...lihtsalt nukraks teeb, et kui see ei kuulu minule, siis lihtsalt mitte omaniku kasutamist ei peeta miskiks. Eks nukraks teeb ka see, et õige omanik pea poolteist aastat tagasi manala teele lahkus😭.

Kõige mõnusamaks on õhtul okstest lõket süüdata. Mõnus on vaadata, kuidas lõkke tuli põleb.

Loomad on lahedad, üks õhtu läksin Lackylt tekki ära võtma. Kuna ei viitsinud kopli teise otsa jalutada. Hõikasin paar korda ja kari suundus suure galopiga minu juurde... Ma olen nende lemmik inimene... Mul leidub taskus maiuseid vahel ka porgandeid. Frycil tervis taastub...ja juba toimetab ning näitab oma iseloomu Vimbledoni peal. Vimbu üritab sõbrustada. Tundub, et on leidnud Lembsuzst parima sõbra, kellega koos siis kasuka korrastust tehakse. Vähemalt ei tunne ta ennast üksikuna... Eks ema ära viimine andis ikka tunda. Kuid eks ta kasvab ja vahepeal sai ta poni poisi Prestoniga koos möllata. Ütleks nii, et üks on sport ja teine tööloom, siis iseloomudes ja muidugi kasvus suur vahe sees. Elame näeme ...

Minule on see kevad alates märtsikuust väsitavalt mõjunud. Ei oska omale kohe põhjust veel anda. Igapäevaselt mõtlen hobuste söötmisele, et söödaga välja tulla. 

Mõtteid pere keskel on tekitanud Fryci seletamatu lahjumine. Kõiki asju on proovitud, tellisin eelmise kuu alguses proteiini rikka sööda, mida oleme perega koostöös talle ette andnud leotatult koos teiste sobivate söötadega. Peaks ütlema, ka enda teadmised olemas olevatest söödamüüjatest paranevad. Samas olen saanud proovida hobusele, mis peaks silm nähtavalt konditsiooni parandama. Nii nagu kõik väited, siis tegemist cushingu sündroomiga. Eelmine aasta oli kõik hea konditsiooniga. 

Eks paistab, sai nüüd laia toime põhise ussikuur tehtud. Vaatan nädala pärast proove võttes, mis tal rooja proovid näitavad.
 

Aprillikuu

 Ja jaa, pilt on tõene, ei mingit nalja...3.04.2025 öösel sadas paks lumekiht maha. Kolm päeva sai Sulu külakeskuses NKK toitlustamises käidud, toimus mini Põrgupõhja retk kodutütarde ja noorkotkastest moodustatud võistkondadele. Menüü oli lihtne ja teostatav, ei mingit enese ületamist. Lihtsalt täiendas olemas olevaid kogemusi.

Jätkame kevadiste hobuste vormi viimise treeningutega, sai tellitud uut sööta, mis sisaldab suuremas koguses proteiini. Mõned hobused vajavad proteiini rikast sööta. 

Hetkel ütlen nii, et ega see koera pidanine kaasomandis eriti viljakas pole. Juba teist korda sain lisaks näituselt võidetud kohale ka kennelköha kaasavarana kaasa. Kaks koera tervistusid kiirelt, vanema koera ravi jätkub.

 Kaunis kevad, vahelduvate pilves ilmadega. Tänane hommik selge ja -1 kraadise külmaga. Tõotab tõeliselt kaunis laupäevane ilm tulla.

Hetkel jätkuvalt otsin omale kas tori või eesti tõugu mära uueks südamehobuks ja osaleda mõnel ratsaorienteerumise võistlusel. Lihtsalt saaks kusagil mingi eesmärgi nimel koos hobusega väljas käia. 

See nädal alustasin Mäxu ravimisega kennelköhast...alguses, ei pööranud kohe tähelepanu, aga esmaspäeva hommikul köhatas koer ikka jubedalt, sai vetiga ühendust võetud ja ka raviplaan paika pandud. Ja ravimid kätte saanuna, sai ka ravimisega kohe algust teha.

Üle eile lisandus Sannu ja eilsest siis Nordic...kuigi olen selle haiguse kohta palju uurinud...siis tekib küsimus. Kust Mäx selle haiguse tõi....🤔? Näituselt või sünnikodust...?

Esimese vestluse korral vet ei uskunud, et kennel köha. Kuid minu nõudmisel, siiski soostus (kuna koerad on vaktsineeritud). Nüüd sai selgeks mida iganes, siis linnas on see haigus levinud. Mul on täiesti esmane kokkupuude. Kuid hea sisemine tunnetus ning looma arstile omane terane silm annab haiguskulule oma anamneesi.

Narcissa läheb tagasi oma koju, kus ta siis pannakse müüki. Mina hetkel ei kaalu ühtegi hobust kalli hinnaga osta.

Mõnna kevad, paar päeva mil kodus. Siis tegevused, essu rindel...ratsatrenni lainel. 

Uurin jätkuvalt hobuste söötade koostiseid. On ju vaja pidevalt, et ka vanemate hobuste elukvaliteet oleks suurepärane. Tellisin ära kolm biotiiniga lakukivi (kapjadele, liigestele, nahale jne.), plaan veel raskeveoka täkupoisile lisasööt soetada...hakata vaatama, kuidas rajada tänavu aasta koplid karjatamis perioodiks. 

Talv meie talus oli piisavalt mõõdukas nii trennide kui muus osas...jätkuvalt tänan nooremat tütart noorhobuste koolitamise eest. Super tubli...ise õpin ka uusi asju tema käest.

Mis uut, hetkel hõisata ei saa...mul see üleaedne problamaatiline naaber hakkab pulmitama🤣🤣🤣🤣🤣 terve küla räägib...mis tegelikult ei oska kaasa rääkida...nii palju olen märganud, et naabri onkel üritab viimasel ajal kuidagi märku anda mulle või õigemini endale tähelepanu tõmmata, kuid ma pole vedu võtnud...las tuudutab. Nii kaua kui minu ja hobusel jätkub närvi piirdudes ehmatusega.

 Jätkuvalt ootame matkama, mida pakume kord kuus, ei plaanigi rohkem. Tänavu aasta pole meil ühtegi varssa sündimas. Vaja veel ära tasuda erinevatele aretus ühingutele liikmetasud. Kokku arvestades tuleb iga aasta välja käia kolme aretusühingule üle saja euro liikmemakse. Mul üks suurem unistus, suurem uhkem vanker soetada, eesti tõugu noorele täkule sori rakmed soetada...hetkel kaalun, et mis värvi osta.

 Tänavu aasta kevad on varajane. Tegeleme vaikselt ka maastiku trennidega. Lihtsalt ilus aeg, ilmad mõnusad. Ainus mure, muda jätkub kõikjale.

Suured vabandused, et siia pole muudatusi jõudnud käia tegemas. Täna siis jälle Frycile ja Teebale mashi kaera segu ette andma. Teebale polnud mul plaanis õllepärmi lisada, kogematta juhtus. Oi kui oleksite näinud, mis nägusid Teeba tegi. Fryc asus oma putru sama mõnuga pugima, ainult imestasin. Nüüd on ta tunduvamalt elavamaks muutunud ja jälgib kus liigun. Kuid kausi näitamisest piisab, kui ta juba jalutama hakkab. Teeba oleks oma kausi maha kallanud. Kõik mis ta suhu võttis, selle kohe maha pudistas. Kellukas koristas ära. Võtsin kausi eest ära ja jalutasin otsima, kes selle ära sööb. Noorte poiste juurde Asso leidis, et see pole temale ja tegi oma naeratavaid nägusid, Vimbu see eest võttis mõned suutäied. Palju ma tal süüa ei lubanud. Läksin korraks õue, et minna vaatama kui kaugel Fryc söömisega on. Panin siis Teeba söödapudru ühe auto velje peale, et pärast noorte märadele pakkuma minna. Ja mis juhtus, seni kui mul tuli üks oluline telefoni kõne...sõi kogu pudru (mash, kaer ja õllepärm) Sannu ära...ja limpsiti veel kauss kah puhtaks. Täitsa müstika, koeratoit nii hästi ei maitse, kui hobustele mõeldud sööt. 

 Ongi siis meie selle aasta esimene kuu läbi saamas. Ühtlasi algas puumao aasta. Olen mitu korda siia plaaninud omi mõtteid tulla jagama. Kuid pole jõudnud.

Rahadest asjadest rääkima täna ei hakka, aga Frycist, kes oli kuidagi loid on muutunud uue sööda lisamist leotatud kaerale. Naudin igapäevaselt, kui kopli väravasse lähen. Siis ma meelega ei hõika vaid näitan kollast kaussi, kus siis mashi ja kaera segu mineraalidega mõnusas puderjas massis...mmm hea lõhnaga, maitsev ka ... Salaja mainin, võtsin ka maitseks üks kord. Ma pean teadma kas sööt mida annan on tõesti hea, mida sööda müüjad räägivad. Olen teinud paljude söötadega. Suhu peab jääma vastavalt koostisele teatud maitse ja jällegi tuletan jätkuvalt meelde. Olen veterinaariat õppinud ja ühtlasi oli meil ka põllumajanduses kasutatavate söötade tundmise õppeaine. Hobuste söötmine on minu südame lähedane teema. 

Früc siis kappab rõõmuga kohale, mul pole muud teha, kui värav avada härra Früc oma uhke hobuse hoiakuga sooja kaera ja mashi putru matsutama hakkab. Ühtlasi ka tema sõbranna Teebalegi samat sööta manustades. Kes sama moodi rõõmuga väravasse tormab, et igapäevaselt süüa oma rooga. Lihtsates asjades peitud võit.

Eile sai lobisetud ühe hobuseomanikuga, kes üks õhtu oma hobuse tiirude murega minu poole pöördus. Aitasin nii palju kui suutsin seda telefoni teel. Ja eile siis helistasin üle, et uurida. Sai ta hobusele abi...

Ja muidugi vestlus hobuste tiirudelt läks sujuvalt üle hobuste söötmisele. Ja imestasin, et inimene on üpris kümme aastat hobuseid pidanud ja ei teadnud, et on olemas seleeniga (karva vahetusele, lihastele hea) ja biotiiniga (kapjadele) lakukive. 

Tegelen kuigi palju loodusraviga ehk siis olen leidnud väga palju ravivõtteid alternatiiv meditsiinist. Oma tutvusringkonnas mõtlen tihti kaasa lokaalsete valude süva punktidele. Elu on põnev. Eks juu...

Kahju, et tänane sula jälle lume olusid kahandamas. Eile hommikul ärgates tekkis ei tea kust vasaku käe lihase valu. Kätt tõsta õlavöötmest kõrgemale tekitas tohutu valu. Riidesse saanud, üritasin kõigele vaatamata oma päevaseid tegemisi teha. Piisavalt ettevaatlikult. Kui pühapäeval mõtisklesin, et esmaspäeval jälle Narcissat aiste vahele panna, siis käe tõttu asi ära jäi. 

Mainin, et kui üle pingutada võib tekitada endale tõsise trauma. Õhtuks selgus, et mingi seletamatu põletik on tekkinud õla liigese ja lihaste vahele. Tegelesin õhtul sellega, et saaks öö rahulikumalt magada. Hommikuks tõeliselt mõnus, kuigi pingutusi teha veel ei riski. Mõtlen veel, et organismi peab leidma oma tervenemise. Peal on veel kaks plaastrit (Hiina meditsiinis kasutatakse neid valu leevendamiseks 24 trunniks peal). Ööseks lisasin cooler geeli (toode mõeldud hobustele, kellel on tekkinud lihsate probleemid) ühe l maksumus on 63 eurot, aga super hea vahend, mis ma ükskord avastasin. Ja nüüd on võimalus enda peal ära proovida (tegu proovi pakkidega sain need ratsaorienteerumise autasu kotikeses).

Tegelesin veel Fryci nukravõitu seisundile lahenduse otsimisega. Tegin avaliku postituse FB hobuinimeste lehele. Jagan siiagi natuke mõtteid; 

täna sain kätte siis Imperial toodete näidised ja katse sai tehtud. Leotatud kaerale lisasin mashi (mul ei soovitatud hobusele üksiti mashi anda, ikka rohekm teralisise söödana, kui hobusel hambad suus). Fryc pidas sellist kombot väga heaks, igal juhul kauss lakuti veel üle. Muidugi mulle valmistab head meelt, kui kopli väravas Fryci ja Teebat hõikan, ka kohe liikuma hakkavad. Nad on juba pikemat aega saanud kaera sööta ja müslisid lisandina lisatud mineraale. Tegu siiski vananevate loomadega, kes vajavad täiendavat sööta. 

Esimene sööt mida tellima hakkan on https://www.imperial-one.com/et/a/speedex-mash-20kg-madala-suhkru-ja-tarklisega-mash. 

Imperial Sugarbeet Express 20kg - purustatud suhkrupeedi graanul.

Tunduvad head tooted.

Mingi päev tuli pakkumine ühele koerale, et võtaksin endale, Seekord keeldusin, hetkel ei soovi ühtegi isast eelistan üle kõige emaseid. Hetkel need kes mul kolm koera on, piisavalt alfad. Viimasel ajal on saanud neid päris tihedalt lahutada. Ja ootangi hetke, kus saaksin ka Mäxi lasta kastreerida. Mäxi vanuse kasvades aina ülemvõimu haaramas. Kuid peab pidevalt omanikuna ennast koerale tõestama. Nüüd saan asjast aru, et miks jahile ei taheta saksa lühikarvalisi linnukoeri eriti isaseid, ongi see, et nad on väga sõjakad. Üks tuttav jahimees rääkis, ütles et ei möödu kordasid kus poleks nendega probleeme (vajan veel tõestus materjale) hetkel on see ühe inimese räägitu põhjal teadmine. Siiani on kannatajaks olnud jätkuvalt Nordic...naljakas, aga siiani oleme kõik hakkama saanud. Nii kui meil endil on kiire ja palju aega pole koertele pühendunud, nii kohe on lahingud. Kuid eks tegeleme ja eks nad on jätkuvalt armsad edasi. Mida sa hing ikka oskad, kui teadmine, et tööliini sakslased on juba kord oma närvikavaga sellised (kui tegevust või ajutööd ei saa, kohe probleemid kohal). Kuid kõige parem taktika on nende koerte puhul, et kui oleme saanud eraldada, siis paneme rahunema. Enne ei saa lahti lasta, kui koer on lõdvestunud ja aru saanud. Olen nendel teemadel rääkinud teiste kasvatajatega, siis jah olen selgeks saanud. Hetkel tõepoolest ei soovi enam liigselt tegelust nõudvaid koeri. Olengi mõelnud, et võiks jälle collie olla.

 Uus aasta alanud, ajan välja teenitud rahasid taga.

Vaja maksta allapanu, elekter ja jälle kaera vaja osta. Traktorile kütet. 

Minu palk läks suuremas jaos juba maarendi tasumiseks. Ma ei kujuta ette milliseks kujuneb maa rent edaspidiseks. Maad on vaja heina varumiseks. Sel juhul kui ma peaks terve talve sööda ostma, pean jälle tõstma laagritasusid. 

Talviseid lastelaagrite korraldamisel peab jälle olema köetavad ruumid.

Aasta lõpp läheneb.

 Täna on siis 29.XII.2024 detsember läks praktiliselt lennates. Uus aasta on teadmata ja uus... uued maksud tulevad. Kuidas hakkama saame, eks aeg näitab. Hirmuga ja vingumisega elada ei saa, eks esimesed kuud näitavad ära, kuidas uus aasta käivitub. Tõuseb tulumaks, käibemaks, paljudel olulistel tarbimistele lisandub hinnatõus. Kui ei tea kuidas elu kulgeb, siis pigem ootan tulemusi enda peal. Automaks, hoian hetkel hinge kinni, et auto peaks vastu uue aastani, saaks mõned olulised logisema hakanud detailid vahetada. Maal ilma autota ei saa. 

Meie hetkel oma teenuse pealt tasusid ei tõsta, kuid vaatame kuidas kolme kuu pärast olukord on.

Muidugi praegune talv on ikka loomadele super hea, sööta ei kulu nii palju, kui külmaga. Külmaga tahavad kõik rohkem energia hoidmiseks rohkem süüa. 

Edukat head vana aasta lõppu...mul lihtsalt pole aasta viimasel päeval aega siia midagi kribada. Mul teised kohustused.

 Üle mitme aja sai niimoodi kodus olla, kus peale minu enda ja noorema tütre kedagi rohkem polnud. 

Eile hommikul ilmataat värske lumega üllatas, siis sooja ilmaga seda tänaseks hommikuks ei jätkunud. 

Kodus olemise tähtsus järjekord algab loomadest, neil oleks tagatud söök jook kella ajaliselt. Siis kui pimeda ajale jõudis päev veereda, meenus enda tühi kõht, et nüüd peaks ikka omale ka mõtlema. 

Saigi poes käidud, seni jõudis Laura kringli küpsetamisega valmis saada. Ja kui koju jõudsin, kuna tühi kõht piitsutas tagant ja nii saigi ilma pidulikkusetta kohe sööma hakata ja nii kui lõpuks veel oma mugavasse asendisse teki sisse mässides, sai siis ülejäänud õhtu veedetud. Oodates, kuni ahi lõpuks soojust õhkama hakkas. 

Koristasin ning otsisin varustust, siis tegin lõket. Ja vahepeal söötsin hobustele kaera, kellele vaja. 

Ootan lund, et soov on proovida jälle Lembsu ja Cissut saani ette. Praegusel hetkel olen pidanud leppima tema rakendamist sadula alla. Viimased ratsamatkad on käitunud väga hästi, ei mingeid tülinorimisi ega õelutsemisi. Jah lund sooviks väga.

Eelmise aasta pilt 25.12.2023. väga lahe tegemine.

Ja jõulud lähenevad täis kiirusega. Näit. Esmaspäevaks jõudis mulle kohale, et nüüd viimane nädalavahetus oli kolmas advent...juba küsisin kolleegilt, kui pilk jäi kalendri kuupäevale pidama. Kuhu kadus mu viimane nädalavahetus. 

 Ilm oli väga heitlik, kui laupäeval kallas terve päev vihma, siis pühapäevased matkad ja trennid möödusid lumelörtsi sajus. Hobud olid tublid ja kliendid jäid rahule. Tagasi side oli kõikide poolt positiivne. Lubati korrata, vaatamata ilmale.

Täna sain kätte tellitud höövli laastud allapanuks. Ma naudin ja rõõmustan koos loomadega väga lihtsate asjade üle. Palju pole vaja, vaid pisukest kogust.

Eile sai lasteaeda treileriga mindud, seekord võtsin Kelluka poni lastele tunni läbi viimiseks. Haarasin veel peoga maiuseid taskusse. Kellukas astus julgelt treikusse, põhjus miks seekord treikuga kõikjal kattis jää. Juba hoovist välja minek osutus kahel jalal ikka parajaks välja kutseks. Esialgne plaan vankriga, kui olin kaadervärksi välja tirinud. Tegin siis heinamaal jää luuret ja selgus, et mul saab olema väljakutse rohke hommik lasteaeda minekuks. Helistasin ühele kasvatajale, et kui palju lapsi on, kuuldes et kolm. Pakkusin siiski sadulaga trenni tegemist. Ja kasvataja oli nõus.

Olles siis kohale jõudnud jäi meil aega üle uudistada ning Kellukal mõte, kuidas meelitada maiuseid minu taskust oma mokkade vahele.

Kui lapsed staadionile jõudsid, ulatati mulle nagu juba iga aastane jõulu traditsioon (mul suht raske siis välja minna kui toimuvad pidulikud õhtud). Kaks paberkotti, üks kott oli siis kingitus lasteaiast minule ja teine kott sisaldas leibu hobustele (meie kuivatame ja siis anname neile maiuspalaks). 

Ja ühe leiva paki osas kasvataja rääkis siis saamis loo. Laps kellele on väga pisike Amanda südamesse pugenud, siis vanemate abiga oli see pakk kleebitud päkkapikkudega ... See nii armas lapse poolt. Aitäh, lastevanematele, kes märkavad ja näevad lapses mingit huvi-indu millegi-kellegi osas ja toetus nende poolt on väga tervitatav. Samas tekitab südamest sügavat rõõmu, sellised tähelepanu avaldused.

Aitäh, kes on aidanud ja toetanud hobutunni jätkumist. Häid jõulupühi kõigile ja ilusat vana aasta lõppu karvastele ja sulelistele meie talu looma-lindude poolt!

Hämmastav, mis toimub viimasel ajal mobiili leviga. Mulle ei jõua kohale ei sõnumeid ega saa tihti inimesed kätte... nii juhtus nüüd kuller firmaga , kes pidi transama kaera koju. Hea seegi, et eile telefon helistamisega ikka reageeris ja sain oma kaera portsu kätte. Hobused kellele see väga vajalik said kohe ette. Iga kord enne söötmist panen kaera tunniks ajaks likku ehk siis paisuma. Ühele hobusele annan täiesti leotamata. 

Sai ühte matkarada käidud puhastamas täna ja küll see oli ikka ühe koha pealt täis kukkunud murdunuid puid. Mõtlesin, et kahju, et puudub vajalik abivägi kes tõstaks oksi eest ära, et saaks tüve jupiks saagida. Kui veidi aeglaselt teha, saab asja tehtud. Oksad on hästi laia ulatuslikud ja tüved oksa kohti täis. Kõige tüütum on tiheda okstega kaetud tüve laasida. Kahju, et metsa omanikud ise sihte ei korista. Jupitatud puu tõstan kõrvale, endale seda ma ei vea. Kuna koht kus sai sihti puhastatud on tihe ja ühegi põkaga ma sinna ligi ei pääse, isegi auto seisis kõige lähedasemas kohas (kõigest 3km, pidin tassima mootorsaagi koos kütte ja õliga kaasas). Vähemalt endal hea tunne, et pääsen jälle probleemi vabalt lemmik rajal liikuma hobustega. 

 

Kaer peaks ka kohale jõudma. Millal ei oska öelda. Kullerfirma ei helistanud eile ja jäigi kaer saamata. Ainult teade tuli, et mind ei saadud kätte...? 

Kena ilm ja nädala lõpus ootab advendi ratsamatk. 

Tegin siis selle 80 eurose kulutuse ja ostsin mentooli lakukausi hobustele.

Maitseb väga, lausa sülg tilgub suunurgast maha, kui pead tõstetakse. Lakukivi ehk soola mineraali kivi on varju all. 

Mu kahel kabjalisel köha tekkinud ja mentool on olnud hea  abiline köha leevendamiseks. Ühtlasi alguses lasen kõikidel maitsta, see paha ei tee kellegile. 

Mainin vaikselt ise proovisin ka enne ära, kui ette panin hobustele. Mingi aasta ostsin viie kilose laku kausi hobustele, see söödi suure karja poolt 24 tunniga ära. Sellepärast siis suurem kogus.

Leidsin fb lehelt 11 aastat tagasi tehtud saanisõidu treeningpildi. Head mälestused.

 Kui auto on pikalt remondis ja siis saab veel läbi ülevaatus. Sel juhul pidin võtma sellise teekonna, et tellisin seekord läbi e poe Agroshopist (Harjumaal) soola lakukivid, siis Agromixist maisijahu, kanasööda ja kaera (niikauaks siis, et saab ise kasvataja käest osta -kasvataja käest ostes odavam). Ja koera sööda Leedust. Ja kohale jõudmine, jälgisin siis kuidas mu pakid rändasid, soolakivi anti juba sama päev kullerifirmale üle, kui mu tellimus esitatud oli. Emaspäeval korral huvi pärast piilusin paki koodi järgi, kaugel mu soolakivid on...?  Ja teate... Narvas, järgmine päev juba nool oli Jõudnud Tartu (Agromix). Ja mõne tunni pärast saabus teade, et jõuab mu pakk kella 13 kohale. Ja muidugi ootasin pakki kannatamatult, teadmisega et jõuab kohe kohe kohale... kuid ei olnud ühtegi kõnet ega muud kui mingi kell saabus sms, mis teavitas, et teisipäeval enam ei jõua. Saatsin juba kuller firmale emotsionaalselt vaos hoitud kirja, et millal nad jõuavad...väga kiire. Koerte söök oli kohe loetud päevadega lõppemas.  

Nii kolmapäev, kui mul lasteaiapäev. Hommikul viskasin pilgu kullerfirma pakikoodi lehele, et kus pakid seisavad. Kogu värk seisis Tallinna lähedal kullerfirma auto peal. 

Olles siis kolmapäeva õhtul tööle ennast asutanud (käin tegemas lisatöid, et hobustele osta tarvilikke söötasid). Ja siis polnud mul ühtegi sõnumit ega kõnet Kullerilt...vahetult enne objektile kohale jõudes, tuli ootamatu kõne ja mis teavitas, et 5 min pärast ollakse kohal. Küsiti, et kas olen kodus, ütlesin jah, et olen (tegelikult polnud ja ma ei hakanud aktsendiga kõnelevale kullerile ütlema, et mina olen teel tööle ja kodus mul lapsed). Õnneks olin juba mitu päeva asjad korda ajanud (ühele tütrele raha üle kandnud - koera sööda välja ostmiseks). 

Ja järgmise päeva hommikul töölt naastes olin ma nii elevil nagu väike laps. Haarasin kohe kausid, et panen kaera likku ja hobustele kaera andma...aga mu üllatus oli suur, kui koti avades vaatas otsa põllumajanduslik kanepi seeme). Kohe võtsin kõne ja pooleks huumoriga rääkisin oma üllatusest müügijuhiga. Ja nende poolt tuli ka üllatusena, et olid saatnud vale toote. Ja nüüd pean kaera ootama, kuidas ma küll hobustele selgitan kaera puudust. Täna teavitati, et pandi teele kaks kotti kaera ja mina mainisin, et tegin ülekande. Agromixil on hea maisijahu, tooted mida olen nendelt tellinud on väga kvaliteetsed. Ja maisijahu, millest keedame koertele veel putru lisaks krõbinatele.

Kanepit ei hakanud tagasi saatma, segasin kanasööda hulka ja pool kotti jätsin metsalinnukestele. Nüüd ka nendel ju see aeg, kus nad inimesele loodavad.

 Ja ongi aasta viimane kuu käes. November lendas raketi kiirusel mööda vähemalt minule on selline tunne. Käia olen saanud laskevõistlustel, ratsaorienteerumis võistlusel. Nii äge tunne, et tänavu aasta viiest ratsa orienteerumisest suutsime osa võtta. Lõpp kokkuvõttes saavutasime 3 koha finaal võistlusel. Muidu võistluskorra koht oli meil tagant viimane, mainin vaikselt eks võidu janu oli suur, aga teades hobuse iseloomu. Siis ei saanud muud teha kui lõpp sammus võtta. Nii arvas Teeba. Tema arvas, et tuleks võistlus lõpp rahulikult võtta ehk siis edukast finisheerumisest puudus igasugune särts. Sellegi poolest oli minu jaoks mõnus. Muidugi lootsin, et hooaja lõpetamine väheke pidulikum on. Kuid see jäi tagasihoidlikuks. On minulgi oma unistus, oma piirkonnas ratsa orienteerumise võistlus korraldada. Muidugi sai ka vähe ikka trenni teha. Kuus paar korda sadulasse saada, et võistlema minna on ikka vähe. 

Muidu olen praeguse lõppeva aastaga väga rahul.

 Viimane nädal novembrist jäänud. Võib hea tundega aasta viimasele detsembrikuusse minna. On igasuguseidf huvitavaid võistlusi väisatud. Laske võistlusi ja ratsa orientyeerumise. Lõpp kokkuvõttes tõusime siis neljandalt kohalt kolmandale kohale. Hea meel, et midagi oleme tänavu aasta suutnud korda saata. Kas seda suudame järgmine aasta... hetkel kõik lahtine... uuel aastal ju maksutõusud...hetke seis on oluline, et saaks olulisi söötasid osta. Ehk siis jätkuks raha... eks praegu peab paljusid asju ümber hindama. Ei saa ohjeldamatult laristada. Ega me seda teinud ka pole. 

Olen pühendunud oluliste söötade ostmisele...lakukivid, kaer, jõusööt paarile hobusele, müslisid. Praegu on ju kõikidele asjadele hinnatõus olnud. Koeratoidud, kaalungi ajutiselt välja vahetamist. Hetkel Josera ei sobi näit Mäxule.

Kolm nädalat tagtasi hankisin mõned kanad juurde, et oleks vanuseline vahe kanakoosseisus.

Paar päeva andis ilmataat kenasid kargeid talve ilmasid tunda. Lumi+karge talvine miinus kraad andis juba talvise tunde.

Päike tuleb siis kui ma olen hõivatud tubaste tegemistega.

Mõnusad on need päevad ja tunnid mil saan lihtsalt tegeleda hobuste, koerte, kanade ja muude lojustega. See on nii mõnus teraapiliselt lõõgastav ja samas vaimu ergastav kogemus. Kõige mõnusam on karjamaa väravas näit Fryci hõigata. Ja kes siis kohale ilmub muidugi on mõned tõsised krokodillid, kes üritavad ise Fryci asemel sokutada väravast välja. 

Saan siis Fryci suure madina peale välja aiast, siis jäävad kõik mõtlike ilmetega vaatama, et miks neile ei anta lisasööta. Hetkel paksudele eestlastele ma ei anna lisasööta. Kui siis külmaks väga läheb. Praegu peavad leppima heina, natuke rohelise leidmisega karjamaa pinnalt. Kui oleks minu võimuses, siis ma vist ostaks palju asju söödaks. Kuid jah üle sööta ei ole mõtet, aga vahel vahelduseks proovida uut maitset hobustele või kellegil kehakaaluga probleeme, siis saab erisöötasid osta. Hetkel oleme kasutanud mitme firma tooteid, muidugi lähtun ikka vajadustest. Viimasel ajal läheb suurele karjale lakukive. Sellel aastal tõusid hinnad kõikidele toodetele. Ja  nii ongi, et ma ei osta enam terve aasta lakukive tagavaraks. Ostan ainult vajaduse järgi. 
Kasutan näit koertele pudru keetmiseks maisi jahu. Ja seda tehtuna putru söövad koerad isukalt ja pole ka olnud seede probleeme. Mulle meeldib osta suuremas koguses, kuna majas kolm koera. Lisatud saab igasuguseid toortoidu materjale, et tõsta kulutatud energia tasemel hoida söödaväärtust. Mäxu organism on väga keevaline ja siis peab palju süüa andma, et tagab korrektse välja nägemise.  

...Pentagon reisis ajutiselt teise talli...kuidas tahaks hoburahvale lootust sõnadega jagada, et tuleb tagasi. Eks väike nukrus hinges, tema kohalolu puudumisest.  Hetkel vajas lihtsalt elukorraldus selliseid ümber jagamisi. Pentu ju tegelikult tütre hobune, kuidas ta meile jõudis. Üks mu sõbranna pakkus oma kahte mära minu juurde hoida. Ja üks aasta andis loa ära paaritada omale varsa pärast. Penta ema Testemona oli ka väga südamlik hobune, kellesse kiindusime terve perega. Testu sai paaritatud Tammiku talu ühe kena vene päritoluga trakeeni tõugu halli värvi täkuga (nimi meelest läinud ja ei viitsi priast otsima minna). Varss sündis küll täkuna, küsisin Anetelt, et kas tahad omale hobust. Oi ta oli kohe kärme selles osas vastama. Ja nii on Pentu jubs jõudnud oma 10 verstaposti ületada meie majas. Ja õpetatud vaba suhtlusega. Nii ongi, et tütar on ühtlasi sügavalt kiindunud oma hobusesse.

Nägin, et omanik suurt huvi üles ei näidanud hobuse elu suhtes. Pakkusin raha, et ostan Testemona ära, siis küpses omanikul soov hobune meilt ära viia. Oi kui raskelt me seda üle elasime. Mingi aja pärast oli asja Kuremaale (käisin Laiusel surnuaias ja sealt kaudu pole palju maad ). Läksime kohe talli, kus kohtusime talli omanikuga, kes mainis, et hobune on veidi lahjam...muidugi pilt mis avanes ei olnud enam meeli ülendav. Ja me puhkesime tütrega nutma hobust nähes. Ja nii sõitsime koju, kurvastusega. Endale lubades, et ei tõsta nii pea jalga sinna talli. Kuid siis juhtus midagi imelikku, Testu viidi küll koju ja kuidagi ruttu avalikult teavitati, et hobune suri ära. Mul on screen shotid kõik tehtud selle inimese kirjutistest. Ja nüüd viimasel talvel tuli taas meie vahele tüli, seekord jälle poni teemadel. Olin valmis talle rentima poni, aga ta tahtis ära osta. Kuna mu pere teised kodused osalised keelasid mul selle inimesega üldse hobuse äri tegemast. On mõningased aimdused, mis painavad kui meenutan seda lugu. Üks asi on kahtlused ja kuidagi ei saa tõele jälile.

 

Nädal, nädala järel kihutab aeg, enam mitte sekunditega, lihtsalt jooksvalt. 

Hea meel, et olen saanud käia ratsa orienteerumise võistlusel. Tulemuseks saavutasime Aadega võistkondlikult 8 koha. Vaikselt mainin, kordagi pole duutnud kokku võtta, et teha mõni trenn maastikul hobustega. Muidugi ratsaorienteerumise juures on see põnev, et mõnus on olla hobuinimeste keskel. Ja nüüd on mõte, et soov hakata ka osalema pidulikemal üritustel. Kuigi ma pole suurt saanud panustada tõugude aretusele. Ja mul seega palju toodetud ristandeid. Mis sellest, et ristand on ta mu enda looming ning südamesse kinnitunud tugevalt.

Teeba-Milagros üks õnnestunumaid ristandeid, mõnus ümarik. Oma kiiksudega.

Frück kes Niitvälja ratsakoolist, on jätkuvalt populaarne. Samas ta ise nõuab, et temaga tegeletaks.

Eile käisin Tabivere laskevõistlustel (olen kunagi tegelenud laskespordiga, tahan endas võitu saada nüüd võistlus ärevusega). Otsin võimalusi erinevatel võistlustel osalemiseks. Eilne tulemus polnud see, mis mul laskmis trennis tiirus sooritatud. Ratsaorienteerumisel mul selline asi nagu võistlusnärv puudub, kuid olles nüüd mitmel võistlusel osalenud laskmise alal, siis nüüd otsin võimalusi. Kuidas ennast laskespordis paremaks saada.

Praegu teeb head meelt, et olen leidnud lõpuks üld füüsilise trenni (saabus ju kurjakuulutav üleminekuiga), mille abil olen saanud kõhupeki taanduma. 

 Aastaid tagasi, kui lapsed väiksed olid. Ei jätkunud raha võistlustel käimiseks. Kuna laste isa läbi lõhki usklik, siis paljuski üritas kiilu minu ja laste hobidele lüüa. Koostöö laste isaga oli olematu, pidev kodunt ära põgenemine. Kogu vastutus langes minu ja laste õlgadele. Ja ütleks lõpp kokkuvõttes, kui puudub tulevase kaasaga ühiseid mõtte jooni, ei tasu koos elu  üldse edasi arendada, et küll ma mehe-naise ümber kasvatan. Mina eelistan suhtes turvalisust. Kuid seda ma ei saanud seda tundma kunagi...olen aru saanud, et praeguses elus tuleb osata oma elu ise võidelda. 

2.11.2024 sai osaletud Kaberneemes toimunud ratsaorienteerumise võistlusel. Hommik algas minul kohutava migreeni eelse peavaluga. Esmane mõte tarvitada valu maha võtmiseks valuvaigistit, tekkis oma kehaga läbi rääkimisel, et valuvaigistiga siiski valu leevendama ei pea. 

Jäi üle läheneda alternatiiv ravimeetodile.  Ja esmaselt tarvitasin apteegi tilli teed (seedimise parandamiseks), järgmiseks vähese suhkruga musta kohvi ja kui tund oli möödas alanud jubedast peavalust. Oli kergem tunne, et miskit mööduvat jälle möödas on. 

Sai taas renditud hobuauto. Ja hobused peale laaditud mõnusalt. Ja teekond tormise ilma jääknähtudega teele asutud. Mitmetes kohtades kella 10 paiku oli näha murdunud puid teede ääres. Oletada võis, et kukkumine või murdumine tee peale ühtlasi takistades liiklust. 

Miks sai valitud hobusteks Teeba ja Frück, nendega on turvaline ning ühtlasi ka julgem sõita või maha tulla või sadulasse minnes mingeid probleeme. Teades mõlema hobuse kiikse ja vimkasid. (Teeba võib ajaviitkes lüüa ükskõik keda) Frück teab seda juba, kuna Teeba on tema üks lemmik haaremi mära oma jumalike kiiksude ja õrnustega. Inna perioodil on Teeba nii Frücki külge klammerdunud. Mina ei suuda ära imestada, et milliseks kujuneb siis ühe suure hobuse armulõõm ühele eakale ruuna härrale. 

Teeba on õrna hingega ja on mitu traumat üle elanud laste kisa tõttu. Ja seepärast me ei pane enam ühtegi last selga Teebale. Viimati kui seda tegin, andis juba Teeba kehakeelega märku, et talle selline lugu ei meeldi. Näit  iga orienteerumise algus, kui ulatatakse kätte orienteerumise kaardid. Siis iga kord ta teeb oma hirmunud silmad pähe...,,jälle koll" püüab alt ära tõmmata oma reageerimis kiirusega.... hobustega tegelemisel tuleb arvestada milline närvikava on kaasa antud. Selline närvikava on Teebal päritud isalt Temberilt. Kõigega on võimalik leppida, minule Teeba meeldib ja võtan teda selliste iseloomuomadustega nagu ta on. Naudin tema seltskonda, pean teda võrdväärseks partneriks. 

Frück on kohandunud ning saavutanud oma tabuuni pealikuks ja on näha, et teda hindavad ka need märad keda ta hoiab, armastab (hobuse armastus). Võin rääkida palju mida Frück on andnud meie perele ja hobusekarjale. Ja oskab alalhoidlik Pentagoni ees... Nii need lood loomadest tulevad. Ja kui oma tegevusi siduda või leida siis saavad nad üha armsamaks.

 

 Loomasööt on olemas talveks, muidugi lisanduvad muud heaolu tõstvad min ja vitamiinidest koosnevad söödad. Hankisin lühikarvalistele koertele talve joped oksjoni keskkonnast (sain odavalt ühe jope hinnaks 1 euro). Muidugi Pärnust on ka võimalik 10 euroga saada. Praegu otsin hea hinnaga koera asemeid. 

Raske on vaadata, millest või kust peab kokkuhoidma. Hetkel hobuste müügiturgu paisatud üle aretustööga toodetud hunnik õpetamata ponisid ja hobuseid odava hinnaga.  Mõtisklen, et miks peab iga aasta märad varssuma...? Mis on selle mõte...,kas selleks, et iga aastaga tegelikult ei suuda enam mära tagada  kvaliteetset kasvuperioodi varsale... Ja selle tõttu kannatavad jälle need kes on väheke vaeva näinud õpetamisega ning oodates sobivat ostjat.

Eks näe milleni viib siis järgmine aasta, kui palju on taas loomapidamisest loobujaid. Eelmise aasta heina ikalduse aasta tõmbas paljudele pidureid. Mainin, ma ei saanud mitte ühtegi looma müüdud. Ja elasime 19 kabjalisega talve üle. 

Ma ei hakka hetkel ette mõtlema, mis järgmine aasta hinnatõusu või lisanduva automaksuga, hetkel mulle tundub arutu ja ülemõistuse hinnatõusu või kärped toetuste valdkonnas. Nii et mõtleme ja vaatleme, mis edasi eesti enda rahvast saab.

 Hakkabki oktoober lõpule jõudma, iga sammuga talvele vastu...

Suurim igatsus on kasvanud põhjamaade vastu. Juba see silmale nähtav metsaraiete kogum mis meie kodu ümber valitseb on lihtsalt väsitav. On kadunud see looduse ilu ja idüll võimsate puude all kapata. Üks kõik kui palju ma Eestimaal pole ringi sõitnud, siis metsa maha võtmine on ikka täies hoos.

Vahel tekib kõike selliseid asju vaadates jõuetuse tunne, suutmata midagi rohkem tahta. See laga mis jääb pärast raiet maha on ikka aastate pärast märgata. Kasvõi kõige lihtsamatest sisse sõidetud rööbastest, mida ei vaevuta tasandama ega täitma.

Muidugi jälgin ühe silmaga meedia kanaleid. Igapäevaselt tulevad meediast esile need kõnekad isikud, kes lihtsalt tahavad tähelepanu. Ja muidugi sisaldab täiega negatiivset. Mis teha, vahel on kohe selline tunne, et miks seda internetti üldse vaja on. Kui millelegi targemale seda kulutada pole. Aga jah maailma parandaja minust pole. Tuleb kuidagi edasi liikuda. 

Ja kummaline see kella keeramine jätkub. 

Hopad on jätkuvalt lahedad ja tundub olen karja lemmik inimene, kes päästab ikka neid metsakarjamaale. 

Rootsis juhtus raske õnnetus, kus hobusetalli omanik kurtis kohalikule jahiseltsile, et tema talli ümbrusse on asunud elama suur metssea kari. Ja muidugi jahimehed siis tulid ja piirasid talli lähedase ümbruse ja üks nendest arvaski, et koplisse on tunginud. Aga jah, hommikuses jahis veel raske selgeks teha kas tegemist poni või metsseaga (väike poni värvuselt võib töesti metsa taustal metsik välja näha). Selle pärast mina ei luba ühelgi jahimehel jahti pidada meie kodu lähedal.

Kunagi taheti 500 m kaugusele meie talust rajada jahikantsli koos söödaplatsiga (selline pukk kus jahimees istub ja passib metsloomi). Selles osas olin väga kategooriline sellise tegevuse vastu. Kuna ma korraldan ka matku, siis tekkis juba ohutunne ning ettekujutus mis siis võib juhtuda, kui jahimees oma kantslis passib ja mina peaks mööduma sealt lähedalt kusagil põõsaste tagant. On ennegi juhtunud, kus ekslikult on tulistatud kodulooma metslooma pähe.

Aitäh, lapsevanemad ja lapsed, kes andsid mulle koolivaheaega endale meelepäraseks teha. Ujumas käia, töölt koju ei pea ma kiirustama, saan sõita rattaga nii palju kui endal isu on. Eks jah, auto hetkel rivist väljas ja mõtlen kuidas eeloleval talvel tööl käimisega hakkama saada. Hetkel pole ühtegi hobust ka ära ostetud. 
Noored Anete ja Raigo tegid oma registreerimise ,,salaja" ära. Imestan, et mingil hetkel räägiti vaikselt...mina toonitasin. See ju ikka teie otsus, olete ses osas juba täisealised ja tehke kuidas süda soovib.

Majapidamisse lisanud poni kõrguses 110 nimega Preston... ütlen salaja kena poiss...eile juba kujutlusest käis läbi kuidas sobiks vankri ette oma lumivalge laka ja sabaga...värvus muidu raudjas, aga jah, lauk annab ilmet. Ahh, väga lummatud... kardan, et mu ponimärad armuvad ära (kahju, et kirsikesed on ära koristatud küll) mehe tegusid eriti teha ei saa, aga vähemalt märadele teatud rõõm siiski jääb. 

Mainin, eelistan hobuseid enam kellel on lauk nina peal ükskõik mis suuruses.

Novembris on plaan osaleda ratsaorienteerumises.

 

Sõbrad ootavad metsakarjamaale minekut. Kodu lähedal saavad heina ja metsas jätkub rohelist rohukamamart. Ükskõik kes siis liigub, läheb kari ootama ... Andes märku, et me oleme valmis metsa minema. Alguses oli väheke probleem nende metsa saamisega, ainult paar korda tööd ja hobustel selge, et mis neid ootab. Ja ainult ühe kõige vanema märaga toon nad metsast ära.

Selliste nägude nägemine paneb ikka heldima ja tundma rõõmu, et hobused meie pere üks osa elust.
 

Sügis, ilus aeg. Ja aeg lendab sajaga. Möödunud on Velise laat.  

Ja muud huvitavad tegevused selja taha jäänud. 

Ilmad lubavad jätkuvalt sügiseses looduses matkasid. Ja võtame trennidesse lapsi, kes on tõesti huvitatud.

 Jällegi üks nädal on mööda tormanud. Viimasel nädalavahetusel sai Mannu ja Tassaga Velise laadal käidud. Nautisime reede õhtut lõkketule valgel, küpsetades grillvorsti kui ka grill liha. Sai tehtud joogiks pihlakamarjadest vitamiini jook. Loodus on imeline, kui teada ja tunda. Hobud veetsid öö hästi, ühe korra käisin kontrollimas, kas nad ikka alles on. Hommikul ärgates ootas muidugi kena külm kastemärg rohi näitas halla märke. Ilm oli kena ja laadal osales kenake hulk laadakauplejaid kaasa arvatud ostlejatega. Ka korraldajad ütlesid, et selle 24 aasta jooksul nii suurt laata pole veel näinud. Igal juhul korda läinud päev. Pühapäev kulges tavapäraste reeglite järgi laste trennidele pühendudes. 

Ahjaa igapäevaselt on hobused saanud metsakarjamaale värske rohuga maiustama ja õhtul teavad, et saavad jälle kodu lähedale koplisse, kus siis minnakse kohe oma lemmik nurka päeva söömingu järgset söödud rohumasside seedimist. Nad on ülivõrdes rahulolevad. Eile sai ka lühike maastiku trip tehtud.

Ja ongi suur sügis käes.

 Ilmad mõnusalt jahedad ja päike näitab oma sügist palet. Selja taha jäi rattamatk Rootsimaal. On ala, mis mind tohutult köidab ja olen valmis sellepärast kasvõi tulest ja veest läbi minema. Tänu tütre heale gepsule sujus matk edukalt. Eks sellest oli ühte koma teist õppida, analüüsin iga kord mida oleks võinud teisiti teha ja mis väga hästi läks. Arvestuslikult toidu asjadele oli okei kogus, sobis arvestatud päevadele. Kuid nüüd mõte tuli, et enne järgmist pikka matka tuleb teha proovi matk nii kolme päevane, siis teab mis vajalik mis mitte. Üldse olen tänulik, et tänavu sai korraldatud kolme päevane ratsamatk, mis näitas ära millised puudujäägid korraldusliku poole pealt vajaka jäid. ja sellisele pikale matkale minek oli juba 100% minek.

Jätkuvalt toimub meil ehitused, mida ehitatakse, tuleb jutuks, kui asjad valmis. 

Meelitan jätkuvalt inimesi ratsamatkale, võrratu Eestimaa loodus ja samas kogu tasu läheb ikka hobuste toetuseks. Hetkel vaja uus tekk Frycile ja Katile. Kaalun, kas Kellukas ka vajaks juba tekki. 

Vaja veel selle aasta viimane ratsaorienteerumine osalemiseks. 

Rahvas ratsamatkale...

Ahjaa Fryc on tõeline härrasmees, kellel on tekkinud austajad märad ja ta on igapäevaselt ümbritsetud nendest. Fännab täiega oma karja elu, et saab olla veel omanäoline isane. Nii lahe see elu loomadega.