Silma heitmine naabripoisile. 
Mis toimub ja kuidas toimub?
Täna hommikul juba kella 6 paiku aknast õue piiludes oli maa täiega valge. Ja nii saigi hobustele sööt juba kell 7 ette antud. Ja jagasin päris korralikult. Pokker vajas juba teist tekki lisana selga. Kui päike tõusis langesid miinus kraadid veel madalale. 
Kuskil kella 11 paiku võtsime mõned hobused ja läksime maastikutripile. Fryc ja Pokker puhkavad. Teen juba vaikselt plaani, heal juhul kogenud ja vanemad hobused 2 korda sadula all käivad nädala sees on ok. Pokkeril laseme puhata ka järgmise kuu, lihtsalt jälgime söötmist ja üritame leida parima puhkavale hobusele. Päris valmistoite, mis liiga kallid ka ei taha. Mõte on hankida head silo kusagilt. 
Pokker hakkab karja hulgas väga leebe loomana, kui ta jälle endast väiksemate hulgas on, siis Poki ise lingutab kõrvu ja näitab nägusid, et kõik on minu. Miks peab jälgima loomi kui neile on jagatud söödaportsjonid ette. Keegi ei jääks ilma ja keegi ei ole liiga eemale tõrjutud seisuses. Normaalseks eleutegevuseks söödakogus peab käes olema. Ponidele hetkel palju jõusööta anda ei saa. Kerge puhkereziim. Saavad need kes rohkem sadula all käivad. Nojah, üks päev oli tütar Anete oma hobuse Pentaga probleemid. Penta näitas kogu oma ilu ja jõu numbreid. Isegi kahele jalale oli tõusnud.

Jälgin igapäevaselt hobuste söömiharjumusi ja isusid, kas söövad hästi. Ja märgata vähimatki kõrvale kallet. Hetkel olen otsinud vastvat se-e koostisega mineraale. Aastaid tagasi oma esimesele hobusele sai ostetud. Oli see väga hea komponent kaera juurde lisamiseks. Kuis viimastel nädalatel mis olen uurinud hinna ja koguse suhteid, siis mineraalide komplektid kipuvad kallid olema. Kuid eks aeg aitab lõplikult valida ning ostule pühenduda. 
Küll on firmasid kus midagi müüakse ja leida õige sobiv toode hobuste söödale. Hoian ikka meeli uutele toodetele, et kui midagi sobivat leian, siis ka selle hangin. Olulised söödad on olemas. Kuid igakuiselt pean varusid ikka täiendama. Mõtlen vahel olemas olevatele lisada midagi uut prooviks. 
Eile õhtul jälle hobuseid ühelt karjamaalt teisle lastes märkasin, et Pokker ei pääsenud ühegi sööda kuhjale lähedale. Fryc on enesele saanud haaremi, mis koosneb hetkel 5 märast. 
Pokker hirnus küll öösel sees olles. Kaalusin isegi seltsiks väiksemad ponud tuua, aga hea ilm jäid ikka ööseks välja. Käisin isegi korra suhtlemas öösel ja mainisin küll hommikul saad jälle välja. 
Järgmine nädal saan siis katuse laudmaterjali kätte, et mingil ajals saab siis väli varjualune ka valmis. Kui karja saab kahes eraldi hoones hoida on neil piisavalt ruumi koosolemiseks.
Ja muidugi lahenes täna ka allapanu teema, kuid muidugi plaanin põhku hankida, et mingi osa oleks mõnusaks polstriks külje alla ja annaks bioloogilist sooja. Ja nautida õhtutunde rahuolevaid sukse puhkamas.
Ja muidugi ootan jätkuvalt ponimaja detaile... Eile suhtlesin tootjaga, kuid hetkel mingit objektiivset vastust ei saanud. Väheke murelikuks teeb, kuid suhtlen täna ka...

Rahvas, elu on tõesti põnev ja seikluslik, kui elada koos kabjalistega. Meie uued poisid on karja niivõrd hästi vastu võetud. Lihtsalt muud ei oska öelda. Eriti veel, kus meie hobupreilnad lausa ripsmeid plaksutavad ja et olla tõeliselt ikka võluvad isendid poistele. Fryc on võtnud liidri rolli ja naudib juhtmära Katariina tähelepanu. 
Eile õhtul kui ma tahtsin Pokkerit sisse tuua, viimane põgenema  tormas, sain aru, et asi ikka nii jahe pole ja jätsin välja. Mõtlesin, et võtan siis Kelluka, et teise sisse tuua, kuid mis juhtus. Fryc tormas kusagilt ei tea kust ja kontrollis, et mis ma tema karjaliikmega ette võtan. Olin taas üllatunud Fryci käitumisest. Kuid suhtlesin poisiga, kes mõistis vist mu mõtete jagamisest palju ja tormas oma lemmik mära juurde tagasi. 
Pärast Kelluka sisse toomist, käisin veel korra karja iga liikme läbi, igaühega suhtlemas. Pokkeril vaatasin jalgu ja mainisin, et kas võin talle massaazi teha. Oli sellega nõus, eelkõige kontrollis, et ega ma teda sisse viia ei taha.  Fryc tahtis ainult massaazi õlapiirkonda.
Imetlesin poisse, et nad enam ei karda pimedas taskulambi tuld ja teavad mis selle taga on. 
Täna hommikul ootas meid tühi karjamaa ja selgus meie hopad olid vastu hommikut metsa jalutanud teisele karjamaale. Ammu olin mõelnud, et võiks mõneks päevaks metsakarjamaale lasta Kuusiku kinnistule. Kuid hopad ajasid ise korda teema. 
Eile käisin taas lasteaias ponidega hobuteraapiat tegemas. Oi need hetked on lahedad ja armsad, teha tööd laste ja ponidega. 
Amanda on ikka kiiksuga, iga kord tuleb temaga teepeal korralik maadlusmats maha pidada, kippus kogu aeg seisma jääma. Ja iga kord Katiga pidin tagasi keerama ja Amandale ringi tegema. Õnneks natuke jäin hiljaks, aga iga kord tulevad meil ka head ideed koos kasvatajatega. Annaks Jumal, kui asi ka vilja kannab, et siiski Lasteaed Lipal alles jääks. Kahju, kui suures majas ka see osa tühjaks peaks jääma. 

Eile sai lahti võetud heina rull, mis oli läbi lõhki hallitanud...jubeeee... Ei seda ma ette andnud. Lihtsalt vaatasin ja uurisin, kui sügavalt on hallitus heinarulli sees. Kuid jah, heinarull praktiliselt maha kantud. See pole heinategemine, kus ma pean ootama rullija järel. Tahan siiski endale ka heinapressi, et saan ikka korraliku sööda. Tavaliselt kui on ilma, siis teevad kõik, kel suured loomapidamised samal ajal ja kellegil pole aega ju mulle siis tegema tulema. Ja tehnikaga on kas veab heinatöö aja lõpuni või katkeb mõni lüli ja taas päeva korral, et millal korda saab. Sel juhul peab olema oma tehnika olen selles veendunud 100% ja vaat et isegi rohkem. Unistame, eelmine aasta uus niiduk sai soetatud ja nii mõngi kiitis mu valikut heaks. Kuid eks aeg näita, kuid üks teema, mida üks kogenud mees mulle mainis on selle valgevene rootoriga, et peab jälgima kogu aeg õli taset kus asuvad hammasrattad. Kuid selle esimese aasta niitmise proov näitas ära, et tehnoloogiliselt on tehnika vastupidavamaks aretatud. Vaatame ja jätkame...

Lahtine hein on väga ilus, sellele sai natuke ka lisada soola, kuid jah siiani pole mul see hallitama lakas läinud. Kuid soov on järjest minna ikka seda teed, et mitte venitada kallist lühikest suve. Ja korraldada midagi põnevat ja huvitavat oma ja võõraste lastega.

Pokker ja Fryc on karja sisse elanud. Ööseks lasen enda vanad olijad kabjalised majatagusesse koplisse, et neile heina anda. Pokker ja Fryci hoian siiski eraldi, neile parem heina anda. Lootused on, et saame ka ikka novembrikuu lõpuks korraliku varjualuse, kuid unistan väliboksidest.

Kuna ühe korra kahe pere loomade peale naabriaed ja meie aed vahelt maha lõhuti ühe öö ajal. Muidugi süüdlaseks tembeldati minu loomad ja eks mind ka, kuid olen juba nii külmaks tambitud, et mind ei kõiguta ka enam enese ära joonud loomaomanikust naabrimehe valimatute sõnade mulin.  Ja pigem alustasin juba vasturünnakut. Ja mainin, et viimane on mitmeid kordi mind proovinud endale naiseks kutsuda... naljanumber onkel. 

Päevad kihutavad, kuid elu on uskumatu. 
Paar päeva võimlesin sõnniku koristusega koplist. Kuna oli veel üks hilissügisene tellimus, mis vajas täitmis. Muidugi oli vast võimlemine kükki-püsti kummikinnastes kätega kühveldasin nädala ajaga tekitatud sõnniku kuhjad tarktori kärusse. Hobuse sõnniku puhul on tegu kindlatesse kohtadesse poetatud kuhjakestega. 
Hetkel on Pokker sattunud tõrjutud seisundisse, kuid meie pöörame talle rohkem tähelepanu. Fryc on võtnud endale tori mära südame vallutamise ette, kuid hetkel on asi veel tulemusteta. Paremini seltskonda tunnitsab Laomurella.
Tegeleme ka iga natukese aja tagant hobuste kutsumisega, et nad harjuksid meiega igal ajal suhtlema. Üks õhtu tekkis meil probleem ja nad läksid paanikasse ja ei lubanud enam lähedale. Selle olukorra lahendamiseks lähenesin, et lisasin nendele oma mõned ponid, et nad muutuksid julgemaks igal ajal. Hõikele tuleksid kohe juurde. Ja muidugi igapäevaselt katsun teki alust, et ega loomal külm pole. 
Kuna kuulun mitmekümnesse gruppi, siis just eile leidsin mind vaevav tekitamise probleem. Ja sain teada, et kui ikka hobune ei värise, siis on okei. Hetkel kasutan Pokkeril talvetekki. Kuna hangitud on juba uus talve tekk, kuna olemas olev on kannatada saanud eelmisest hobusest, siis peab olema uueks talvehooajaks ikka sobivalt terve tekk selga panna. Tellisin igaks juhuks veel talli teki. Fryci jälgin igapäevaselt ja olen jätkuvalt juurelnud, et kas kasutada tekki või mitte. Ilmad on soojakraadide juures ja mõnus hobustelgi. Pidin hankima uue ämbri 25 kg, mis on tehtud mentooliga. Mõnel kabjalisel on tekkinud mingist asjast kerge köhatus. 

4.november sai siis aktiivselt mööda saadetud. Kui hommikune aeg juba 11.30 peale oli veerenud, võtsime ette esimese 1,5 tunnise rahulikule matkale. Esmakordne juhtum, istusin selga täna oma unistuste hobule nagu seda on Laoumrella. Kaifin seda siiani, mu koolitus eelmisel aastal kannab vilja. Väga pehme samm ja suustki kuulekas. Oeh suur rõõmukergendus ohe, kus ma tundsin ennast õnnelikuna, et ratsutan Herta tütrega, oi kui te teaksite kui palju oli neid kordi, kui ma metsas Laomurellaga jalutamas käisime, et millal ma temaga ratsutada saan. Ja täna oli mul see au, kus istusin siis sadulasse. Muidugi Herta suur austaja Fryc oli ikka sellises seisuses, kes karjamaal näitas oma mehiseid tundeid nii Hertale kui tema tütrele.
Miks Herta eraldi on, sellepärast, et harrastab aedadest üle astuda ja oma teed käia. 
Pokkeril ja Frycil sai meil olla 2 nädalat. Täna vanem tütar mainis, et Pokker ei üritanud enam näksata. Nad on saanud palju vabadust ja puhata. Kõige ägedam oli kui teine trenn platsil kuue poniga läks lahti. Ja poistel oli suur üllatus, et meil ka trennid toimuvad. Umbes 15 minutit oli nende poolne häälekas pealtvaatamine. Ja siis lahkuti juba rahulikule söömisele. 
Ja pärast platsi trenni poole tunnise enda eine järel tegime veel kolme noore hobusega käekõrval maastiku trenni. Nautisin Anne-Mai samme ja tähelepanu. Ja eks mul on tekkinud väike unistus, et tahaks nii väga ratsutada juba Anne-Maiga. Minuga metsas kaasas Laura Lilyga ja Aade Lakyga. 
Tänane päev möödus täie rauaga. Plaanime oma platsile veel täiendust lisada lähimal ajal, et saaks oma päeva pikendada ja hobustega õhtupimeduses ka trenni teha. 

Kaunis ilm. 
Tänagi plaanime kuhugi maastikule minna. Juba sisemine liikuma panev jõud on ärevus märguandeks kuhugile minna ja midagi teha. 
Meil on kujunenud uute hobuste sõpruses väike lahknevus. Fryc otsustas, et lõpetab sõpruse Pokkeriga ning üritab luua sõbralikke sidemeid meie isepäise suure egoga torika Hertaga. Kuigi Herta avaldab oma arvamust sellise sõpruse suhtes oma ilmetega mitte pooldavaid ja sõprusele mitte orienteeritud mõtteid. Korra eile käisime isegi maastikul, kus Herta näitas silmade, kõrvade, hammastega vastuolu Fryci poolehoidu väljendavale ilmekusele kes jääb tagasihoidlikuks vaatamata Herta vastu seisule. Ja vaene Pokker on langenud Fryci tõrjumise seisusse. Kummaline on, et hobused vahetavad sõpru. Eks meil on tekkinud pereliikmete vahel teatud lemmikud, kellele siis keegi rohkem tähelepanu pühendab. Minu eriline lemmik on Pokker, naudin tema suurust, tema iseloomu ja üldse olemust. Olen muidu väga rahul, et võtsin kaks hobust. Algus on alati, see kui ma vaatan teatud hirmuga, kas saan hakkama, sest enamus vastutust on ikka minu õlgadel. 
Uued hobused on uue eluga kohanenud, oleme aru saanud nende harjumustest ja nende eelmise elu tegelikkusest. 
Eks veel on asju, mida on hetkel vaja, hankisin uue teki talvisteks oludeks, juurde pean vaatama otra kaerale. Tundub, et Pokkeril on ainevahetus kiirem, kui Frycil, siis vaja natuke teistsugune menüü korraldada ja mõelda. Kuna trenni osas on hetke seis, puhkusreziim. Kõige armsamad hetked uute hobustega on need, kui nad nõuavad massazi juba. Kui õhtul sööda ette olen pannud ja ei ole veel jõudnud boksiruumist lahkuda. 

Küll kihutab ajarong... 

Ja ongi november. 

Kui siiani on loomade tervisega okei olnud, siis eile sai maadeldud ühe hobuse ei tea kust millest tekkinud tiirudega. Tegemist oma karja märaga, kellel mingist asjast tiirud. Hetkel uurin asja, et ega keegi pole karjamaale heast tahtest midagi poetanud. Tihti inimesed niisama heast tahtest tahavad head, aga jah. Siiani on naabrite omavaheline andmise süsteem toiminud, et kui enne midagi anda peaks omanikuga rääkima või kokku leppima. Okei, aga sain õhtuks hobuse kombe, kuid painama jääb, millest küll... 

Paar päeva tagasi, aga kitsel seede süsteemiga probleemid. Sai seegi korda, kuid kodusest vahenditest massaaz ja dieet. Kudest majapidamisest puudusid nagu sellised lihtsaid taimsed preparaadid. Linaseemned, tammekoor mäletsejalistele loomadele jne. Kuid abi alustasin kohe andma.

Hobusega on nii, et jalutamine ja mao piirkonna massaz,  kuulatleda mao piirkonda. Juba esimeste helide ilmnemisel on arusaadav millega tegu. Muidugi ka looma käitumine on väga ärev, tavapärasest käitumisest kiputakse pikali viskama ja püherdama. Muidugi viimast ei tohi lasta juhtuda, gaasidega täitunud soolestik võib püherdamise ajal sõlme keerata ja siis ei ole siin enam midagi teha. Olen ise ühe poni surma praktiliselt käte vahel üle elanud. Midagi enam päästa polnud.... siiamaani kummitab... mis teha. 

-3 ja päikese tõusugu temperatuuri langemine

Vabad päevad mööduvad ruttu, kui on tegevusi. Kui noorem rahvas kahe päeval ratsatrennidele aega kulutas, siis mina jälle musta kulla kaevandusele. Aina tühjemaks hoone ikka jääb. Muidugi naudin ise ka ruumi tühjenemist. Kõige hämmastavam nagu sauna laval istuksin, kui koormat peale laadisin. Riided seljas täitsa vesimärjad. 
Poisid veetsid valgema aja väljas, algus möödus neil ainult möllamisega, kuid Fryc üritas naabrimehe karjakopli nurka püstitatud naiskujuga mingeid seoseid otsida, kuid selle tunnistamise tõttu unustas viimane üldse ennast. Iga asi kujunes suure ehmatusega, kui miskit müra kuskilt kaugusest selja tagant tuli. Kui nad koos suurema karjaga olid, ei olnud see naiskuju kellegile nii hirmu äratav. Ja tegu oli kummagile talve tekkide selga panekuga, kuid kahe peale selle ära tegime. Teen ka massaazi jätkuvalt neile kahele. Tundub, et mõikab. 
Muidugi laupäev oli kõige kehvem ilm, siis poisid Fryc ja Pokker olid sees. Ei raatsinud välja lasta, kuna poeg tegeles küüni müüridele uute palkide hankimisega, et sellele mingi katus peale meisterdada, et kehvemate ilmadega teistele enamus ajast õues viibivatele kabjalistele ulualust pakkuda. Ootan jätkuvalt õige tellimuse kohale jõudmist. Tahan väikeloomad eraldi pidamisele panna. 
Viimaste päevadega oleme läinud üle talvisemale söötmis reziimile. 
Muidugi ka kella aeg muutus taas talvisemaks, nii et päev on lühike ja vara pimedaks läheb. Terve see aasta on meediakanalites kajastatud, et kas jätkata kella keeramist või see lõpetada... Hetkel pole ma veel kuskilt lõpp tulemust kuulnud. Vastused millegi pärast on jäänud kõikuvateks. 
Täna hommikul alustasin päeva varastel tundidel, kõige pealt kohvi, siis auto sooja panek ja esimene ring hobuste juurde. Lihtsalt näha kuidas öö veetsid. Mainisin kõigile, et teen tiiru Raplasse ära ja kui tagasi naasen kohe ka neile nina esised ette jagan. 
Tagasi jõudnuna vahetasin riided, jagasin maja taha hobustele oma sööda, siis tõin mõned üleannetud ponid, kel vahest mõistus ületab kapjade madistamise. Olles Kati ja Kelluka karja tagasi lasknud, tegelesin väike poni Mannu ja Albuga.
Uhh toaski on temp jaheda võitu, olen rohkem selline kellel vaja on soojemat olemist toas.

Viimasel ööl nähtud unenägu oli väga tähendusrikas. Tegu siis oma naabrimehe noorema poolse välja andega. Unes on vahel ikka omapäraseid asju näha. Kuna veel tegu täiskuu ööga, siis suuremas osas ööst möödus mul ärkvel olekus ja voodis külge keerates. Kuna koerad olid vait ei pannud see kordagi mõtlema, et peaks karja kontrollima minema. 
Unes näha kellegi hoiatust ja konkreetse inimese ebaviisakat väljendus stiili oma eksrpuudi suunal suuremas seltskonnas. 
Olles juba linna Valdeku tänavale keeranud kui esimene kõne naabrimehelt telefoni ekraanile ilmus. Kuna pidin tõmbama kõrvale liiklusest, et vastata kõnele. Juba esimeste lausete puhul purskus ilmatu sõnavaling süüdistava tooniga... nojah, aga mainisin, et tema sokk vedas kitsekarja meie majapidamisse. Ja meie oleme sunnitud tema ülbe soku tõttu omi kitsesid mujal karjatama, sest me lihtsalt ei soovi enda teadmata paaritusi. Ja kuna sokk on veel tõeliselt meie koerte suhtes ülbik, siis jah on mõned korrad meie enda kitsekarjaga lausa hoonesse trüginud. Muidugi nägime ka kuidas kitsekari soku eestvedamisel ka tee peal kolas ja metsas üle tee võsa raadamas käis. Olgu mis on, ootan seda hetke millal mõni apsakas juhtub. Tahan näha kes süüdi jääb... siiani olen mina koos oma hobustega süüdlane olnud, aga kui tema loomad igapäevaselt meie maadel ja lausa aeda tungivad, siis on tema meelest okei. Ei viitsi tema  jauramist kuulata, aga eile hommikul lausa irvitasin vestluses näkku, mille peale ikka naabrionu ikka oma paha meelt üritas mahlakate sõnadega mind kostitada... kuid toredam oli see, et kuuldud sõnad olid sama inimese suust unes... Uskumatu ennustuslik unenäo süzee kokkusattumus elu tegelikkusega...
Tänane ilm jube lumelärtsi segune, tänase seisuga sai lahti võetud teine heina rull. Olen väga rahul heina lõhna ja kvaliteediga. Tänane päev ongi läinud tihedama söötmisgraafiku tähe all. Poisid Fryc ja Poku jäid sootuks sisse, lisasime nende seltskonnale veel väike ponid. Mainisin, et neil peab olema pidevalt söök ees, on nad rahulolevad. Ja nii nad naudivad sees olemist vahe peale oma suutäisi mäludes aknast välja vaadates. 
Poeg alustas varjualuse rajamisega et õue hobused saaksid taas vanaheinaküüni müüride vahele varjuda. 
Järgmisel nädalal on vaja hankida allapanu, lakukive ja plaani võetud varustuse pesu ja õlitamise vahendeid. 

Fryci ja Pokkeri majja tulek on meid niipalju mõjutanud, et kogu elu hetkel on nende heaolule pühendumine. Eilsele ratsamatkale minek ja hobuste saduldamise ajal otsides puudu olevaid sadula-matkakotte, tuuseldasin mina aidas-sadularuumis kristus sobrades, kust ilmusid tallele pandud kasutatud ja väheke kandmis tihedusest kannatus jälgedega tekke, kuid leidsin neid saab väga edukalt veel Pokkerile ja Frycile ära kasutada niikaua kui uued sobivad ,,hobukleidid" ümber saame. 
Eilne matk kulges suurepäraselt, Pokkerile panime veel trenni teki, kaalusin, et kas mitte Frycile ka mitte panna (oleks panna olnud). Oleme olnud hobuvarustuse müügikuulutusi jälgides väga tähelepanelikud olnud ja nii mõnegi varustuse kogusse sobiva hinnaklassi kuuluva eseme omastanud. Ja hetkel kas siis puutumatult veel pakendis seismas. Trenni tekke oleme vähe kasutanud, kuid jah. Nojah see sinine trennitekk sai eksikombel torikale ostetud, kuid temalegi oli see suht nagu õhtuseelik seljas. Ja lapsed hirnusid mu ostuvalikut, muidugi mainisin, et ma ikka maha müüma ei hakka, kes teab kus seda veel ära kasutada saab. Ja nüüd oli see nagu rusikas silmaauku, Pokkerile väga hea. Pokker ja Fryc nautisid teiste hobuste seltskonnas maastikumatka väga edukalt ja klassistliku kõrgema ratsakoolihobustele omaselt. Minnika sillast üleminkut mõlemad ei kartnud. 
Muidugi meil oli ka nalja eilsel matkal, Teeba-Milagros meie kõige suurim kroku on poistesse armunud (ehk siis selgus, et kevadisest paaritusest tori täkuga taas jälle null seis). Tagasi tee oli suht raske ees sõita, kogu aeg lendas pilk poistele. Ja  pilgu keeramisele ka natuke innale teatud käitumisjooned avaldusid.
Täna kui poisse taas ühisele karjamaale lasime, aga seekord juba tekitatult. Tegid mõlemad au galopi ringi, tõmbamaks endale karja tähelepanu. Ja muidugi eemaldus koheselt Teeba, kes armunud pilguga neile järgnes. Ja suurt huvitatust väljendasid ka Herta ja Laoumurella, kuid täna ei läinud nende poolse rünnakuga, piirduti lihtsa huvitatusega. Teeba jäi nende vahele, eks kari üksteist hoiab. Võtab sõnatuks, täitsa pöörased need loomad, kel järsku hilis sügisel armumised ehk siis innale viitavad tunnused välja on löönud. 
Tänane karjaga kokku laskmine näitas, et enamus karjal on juba nende olemas olust ükskõik. Viimane öö sõid hobused platsi ikka tühjaks mis neile ette sai pandud.  Hea meel, et võtavad praegust elu juba naudinguga. 

Viimane öö, veetsid uued hobutegelased ninaga aknalauale nõjatudes. Heina polnud puututud. Käisin ühe öö jooksul mitu korda neid kaemas. Ja ühel korral tõstsin heinasületäie neile akna lauale. Rääkisin, et peavad ikka öö sees olema ja hommikul saavad õue karja hulka.
Vot mis tähendas eilne kohtumine uue karjaga. Mulle oli see täiesti üllatus, et Pokker ja Fryc söömast keeldusid. Kuid mis teha värske ädal tekitas rohu järgi isu. Ja eks uued sõbrad karjamaal  tekitasid uue ootuse ja uue mõtlemise. 
Eilne varustuse proov näitas kogu nende suhtumise ja olemise, aga eks vaatame kuidas meil nendega kulgeb. Hetkel otsime sobivaid tekke, siis saavad juba rohkem õues viibida.

Meie uued õpetajad

Tänane päev läks Pokkeril ja Frycil kergelt. Kuna vaatasime oma varustuse hulgas sobivat varustust individuaalseks kasutuseks. Kuna raskemaks ülessandeks oli Pokkerile sobiva sadula leidmine oma seisma jäänud sadulate hulgast. Kuid liikumist ratsanikuga nautisid, eriti veel, kui nende liikumisi  saatsid trenni aia taga kadedaks tegevad pilgud meie hobuslaste näol. 
See, et nad on kõrged pole meile probleeme. Oleme ennegi kõrgema kasvulistele hobustele hoiukodu pakkunud.
Üks põhjus, mis ajendas kogenud ratsakooli tunnihobuseid võtma endale. Oma tori märaga kolme aasta paaritused kõrgema kasvulise täkuga, mis on luhtunud siiamaani selgusetu, kas tegu täku potensiaali või mära stressi minekuga. Ja kui aeg nagu tühja on jooksnud, siis peab millegagi kompenseerima. Hetkel üks idee seisnes, kuna meil noored sportliku laadi ponid majas, on hea kui leidub kõrgekasvulised kogenud sporthobused. Kes õpetavad meid, kelle kaudu saame õpetada ka omi noori ponisid. Head õpetajad ja kohtleme sama vääriliselt ja võib olla veel pareminigi, nagu koheldi neid ratsakoolis. Minegid lubadusi ei anna, kui oleme vähemalt koos suutnud eksisteerida aasta või rohkem. Elame näeme aga jagan siia nüüd tihedamalt nende tarkade loomade tegemistest ja olemistest.

 Koolivaheaeg ja meilgi on plaanis ühte koma teist. Kui selleks ilmad lubavad.
Eile siis saabusid meie uued sõbrad kabjalised. Rahulikumat pensionipõlve pidama. Tegu sporthobustega ja ühtlasi ka teistsugune vastutus võetud. Rohekm tööd, üheks tööks tuleb tekitamine. Ja muidugi massaazid, kuid see on asi mida oskan ja õpin pidevalt juurde. 
Kuna meie enda kari on ühtne ja meeskondlik, loodame, et neistki üsna ruttu karjaliikmed saavad. Hetkel kõige suuremad krokud, kes on valmis võõraid oma üleolekuga kostitama on Anne-Mai ja Teeba. Teistel karjas olevatel kabjalistel aga savi.  
Üks päev tuleb koolitus Eda Vallimäega, kuna on plaan oma noortega ikka maatööga jätkata. Anne-Maiga peab lisaks tegelema tema hirmudega veiste vastu. 

Viimased paar päeva on ikka mõnusalt soojad ja tegutsemisrohked päevad olnud. Aeda koristatud ja sõnnikut veetud. Ja sõnnikut veel küla peale klientide soovidele vastu tuldud. Autot remonditud, viimasel amordid vahetusse. Küla peal talvepuude tegemisel abi osutades... 
Tegevust on palju olnud, mõtlengi, et kuhu kadus mu  kahe nädalane puhkus, aga ütleks väga asjalik puhkus olnud. Sai ka Soomes ratast väntamas käia, Eesti enam ei paku pinget. Eestis nii palju ringi kärutatud. 
Viimasel aastal olen kasutanud hobustele lakukivina biotiiniga ja ütleks, probleemsete kapjadega Herta on saanud lõpuks kabajd korda. Ja kuiva suve puhul maastikule või karjamaal olles sai teisel ikka kapju tõrvatud, mis spetsiaalselt mõeldud kabja niiskus tasakaalu hoidmiseks. 
Täna tegime metsa tiiru, alguses oli mõte mitmeks tunniks, kuid teekond jäi seekord tunnikese lühemaks, aga lubasin, et kui ilmad väheke lubavad, siis lähen ikka mitmeks tunniks maastikule. 

Pilt internetist, Sirje Saare tehtud, lisasin siia, kus meie orienteerujad. Tüdrukud tõid seekord teise koha...

Tegutsema jätkuvalt, viimane nädalavahetus on ka selle tõestuseks. Käisime Viljandimaal Uue-Kundru talus ratsaorienteerumisel osalemas. Õigemini seekord osalesid Aade ja Anete, Teeba ja Tassaga. Laadimine treikusse on ikka üks rist ja viletsus. Kui kodus poleks meie pisikest päkapikku Amandat, siis oleksime teab kui kaua neid kahte peale laadinud. Venivad nagu taksikoerad, kuid tagajalad ei taha kuidagi keha all kuuletuda ja kaasa liikuda, siis esijalad koos kaelaga maitsva müslikausi suunas ikka pikaks pikaks venis, aga kui Mann paar korda läi treiku jalutas, jalutasid kohe meie tibid ka sisse nagu poleks midagi olnud. Oleme ennegi seda taktikat kasutanud, et meie päkapikk Mann aitab peale laadimisel alati.
Teine koht võistkondlikult ära tuua. Oli ok, eks üks apsakas oli ka, tüdrukud kaotasid ajas, kuid punktide leidmine teatud aja peale oli in. Olin ma valmis neid aitama, kuid mis aitaja pealtvaatajana ikka olen. 
Taas peale laadimine valmistas probleemi, kuid kollektiivis peitus jõud, ühe talli meeskond aitas lisaks meie pikaks veninud taksikutele veel teisedki treikusse minevad tegelased peale. Praktiliselt kollektiivses meeleolus tõsteti hobused peale. Muud polnud, kui tänada appi tõtanud meeskonda ja rahulikult tagasi teele asuda. 
Nii me tegutseme, ootan veel siiani ühte kõnet, millega saan veel viia ellu ühe projekti.

Rahvas kutsun aktiivselt nädala lõppe või nädala siseseid tööpäevi veetma aktiivselt hobuste-ponidega metsas matkates aega viitma. Pole midagi mõnusamat kui nohisev või põõsast ampse küünitav hobuse nägu, kel nagu mööda minnes kelmikas hobupilk silmis säramas. Et näe mul mõnus ratsanik, kes sõber ja lubab mõne ampsu võtta. 
Julgustan algajaid, kel mõttes ammu, et tahaks midagi uut, siis saame seda pakkuda. 
Mul on elu paika loksunud uue töökohaga ja nüüd leian aega oma hobidele pühenduda. 
Kõige mõnusam ja põnevam on õhtuti metsakarjamaalt hobuseid koju hõigata. Kui 11 pealine kari üksmeelses kapakus mööda tuiskavad ja kodusele karjamaale kihutavad. Mõnus kabjakobin muldsel teel kõrvu hellitamas. Või teine päev kui mul töökohustused linna teekonna hommikusel ajal möödudes karjamaast ja silmata puhkavaid loomi. No mida veel tahta. 
Tegutseme ja mõnuleme, mis sellest, et suvi meeldivalt soe oli. Mulle meeldis kas mu suksudele ei oska öelda, aga trennid sai küll nii korraldatud, et loomadele liiga ei teinud. 
Oleme jätkuvalt tegusad ja toimekad. 

A P P I .... 
Olen unustanud kuud blogi päises vahetada. Õnneks parandasin täna selle vea. Ei ole midagi häpimat, kui see, et juuli lõpust sain oma eesti tõugu hobused üle viidud siis EHKÜ-sse. See teeb head meelt, siis eelmine nädal käidi neid hindamas. Esimese hetkena kohale saabunud hindajad küsisid, kas EHS pole teinud. Mainisin, et siiamaani pole nad mu loomade vastu üldse huvi ilmutanud. Veel toimuvad ratsamatkad looduses ja ootame uusi noori ja isegi lapsi ratsutama.
Hetkel metsas palju seeni. 

Üks koht mida alati klientidele näitame, on metsade rüppe peituv lubjaahi.

Metsas märkamatult puude vahel matkates hobustega näeb loodust ikka teistmoodi.

Augustkuu 20.08 sai käidud Harjumaal mõnedes katakombides. Natuke militarlistlikku vaateid.

Tänase päeva seisuga mainin, et loomade talvine sööt on koju jõudnud. Kuigi mõningaste edasi lükkamistega. Ehkki siis venimistega, lõpuks firma ära ütlemisega, põhjendusega, et viljavedu käib... naljakas vihmase ilmaga vilja vedu. Kui võtta siis meenus vanadest aegadest, et kunagi tahtsin ka koju vedada heinarulle, siis ka mitmeid kordi hüppas alt. Nimesid ja firmasid ei maini, ei pea vajalikuks.
Mul vedas, vähemalt sai ilusa ilmaga koju veetud. Üks 30 rulli sai veel müüagi. Kuigi plaanis polnud, aga miskit pidi kompenseerima transpordi raha. Tänavu aasta kuivus on pööranud poolte talunike mõistuse ikka pööraseks ja heina-silo hinna kergitanud pööraste hindadeni. Kui ma ütleks mis hinnaga mina müüsin, siis juba mõni tuleks mulle kommenteerima. Isegi põhu hind on hetkeseisuga 25.- eurot rull. Imestan Eestimaad mööda sõites, et kus nüüd on heinarulle maailm, tehti selliste kuulduste põhjal, et Norra, Rootsi ostavad 100.- eurot rull. Kuid jah, kuidas olukord tegelikult on, näitab hetkeseisu pilt. Ei ole ikka nii, et voorivad mitmed veokid Eestist heinarullidega Põhjamaa suunal. Nendel, kes on vahendajad on alati kasud sees. Uurisin ühe Rootsi talli omaniku käest tema stori, siis jah talvine sööt pidi olema, aga karjamaa oma lihtsalt olematu. Kuid too vähemalt ei kiirustanud kuhugile ostma veel. Küsisin mida ta ostaks, siis vastus jäi silo peale, eks on neid kes heinagi ostavad. Eile ühest fb tehnika leheküljelt hakkas meeste omavaheline kommentaar heina-silo teemal silma.
Elu oma keerdkeäikudega on ikka kummaline küll, aga olen tänulik, et sugulased lubasid vähemalt oma maadelt heina varuda. Olen häppi, nii kiirelt heinatöö pole mul kunagi läinud.
Oleks hea, kui saaks nüüd teha mõningaid ratsamatku, paar noort hobust vajavad pidevat sadula all käimist. Muidugi Anne-Maiga peame tegelema lehma hirmust üle saaks.
Kahju, et selline kuum ja kaunis suvi siiski otsa lõppes, kuid meil ei jõudnud veel karjamaa pruuniks minna.

On noor inimene, peab näitama oma oskusi aga mind ei häiri ega näri. Paljud kel vabaduse maitse suus käib see keskmine sõrm kenasti. Olengi mõnikord küsinud, et mida see peaks tähendama, minu jaoks on see nagu etteaste mingi suuremaks … naeran südamest...

Velisel, kuigi maapind oli suht madalmuruselt niidetud ootas mind järgmine päev ikka tõeline koristus töö. Hobuste nonnid olid vaja ära korjata selliselt hooldatud murulapilt.  Igal juhul andsin parima. Kuid 6 looma ikka oma jagu olid ööga tootnud.
Veliselt Järvakandi suunas matkates sai valitud marsruudiks kõrvaline tee, oli vast mu tütrele üllatus, aga poolel teekonnal jäime vihmasaju kätte, kuna soe vihm ei tekitanud kordagi mõttes vajadust vihmariietuse järgi. Ja öö veetsime uuel puhke alal, kus siis hommikul mitme inimesega kohtudes oli positiivne tagasi side.

Esimese päeva karjamaa, veetsime öö Moodra silla juures. Ööd olid mõnusad telkimiseks, et mõned ööd veetsin hobuste pärast karjamaa ääres magamiskotis. Imestasin, mismoodi käis nende söömine, ikka pea kohalt karjuse ääre juures, siis kui väljas oli kott pime.
Kõige viimane öö Vastja lähistel, ühe sihi peal, said kaks hobust lahti ja need korraldasid ikka kammajaad…
Tassa ja Teeba otsustasid maailma avastada. Ja siis ma karjamaa tagumisele küljele kolmekordse aia valmistasin. Ise veel valvesse asutasin, peale tõmbasin telkmantli mõne piisa vihma peletuseks. Mainin, et eks väike hirm pimedas ja eemal teistest natuke ikka oli. Eks sai mõeldud sisendavaid julgustavaid mõtteid.
Kui asi juba tundus, et sajul enam vahet tulemas pole, siis kolisin oma varustusega telki magama. Mis on maailmas parim, langevad vihmapiisad telgi seintele mõjub nii rammestavalt-uinutavalt, et magama jäin selle saatel.
Igal juhul hommikul läks asjade pakkimisega veel kiiremalt, uus sadu oli peale tulemas, mis pani kiirustama teele minekust.  Mul oli seekordne matka sõiduriistaks jalgratas ja pidin asjatama sellega. Kuna Anne-Mai veiste ehmatus ta tagasi koju kappama pani. Tagasi tuua ka ei viitsinud, siis ratta kodunt tõi Aade, kuna ma ei kontrollinud telgi kotte korralikult, et kas varustus on komplektne. Ja siis selgus, et polnud... jamaaa. Õnneks oli varustuse vedu tegev auto-koos autojuhiga veel kohal, siis ma jäin lastega laagerduma ja Aade pidi koju tagasi, et siis puudu olevad asjad kokku pakkida, et järgmine päev lapsevanem autoga saaks kaasa tuua. Ja siis õhtul väntas minu rattaga laagriplatsile.

Häppid lapsed, ärge imestage ühe lapse puudumisest, kuna me ikka austame lapse soove, siis jah jäi seekord üks laps pildilt, aga tema diplom koos rosetiga osaletud matkast oli Aade käes.
Oleme ise ka häppid. Ja mis meil veel uudist, sellest kuust on mu eesti tõugu hobused teises tõuühingus. Kuna meil varssu ei sündinud.... oleme veidi kurvad...

Tänase päeva seisuga, siis on meie majas sai kolmas lastelaager selja taha. Viimane laager oli super, lahe ja hästi palju liikumist maastikul. Lapsed jäid rahule ja meie ka. 
Kõik ööd veetsime telgis. Ööd olid soojad ja ilma kasteteta, seega mõnus aeg looduses hobustega veeta. Eks esimesel päeval oli ka meil probleeme, üks hobune sai shoki ja tõmbas käest lahti ja läks tagasi koju... õnneks ja hea meel. Kuid mõningate kahjudega, sadulal läks kaduma jalus ja ohelik mis oli kinnitatud päitsete külge. Olen mõlemaid asju otsinud, aga jah kui juhtumisi tagasi teel kuskilt metsast üritanud põigata, siis võis kinni jääda, nii oheliku kui sadulaga. Sadul oli keeranud kõhu alla ja seega üks jalus küljest lahkunud. Eks kahju on, kuid teine teema, eks oleme hankinud vahel kellegi käest kasutatud asju.
Ja ühtlasi hakkab augustikuu lõpule jõudma. Kuid selle suve saavutusteks loeme kahe noore hobuse sadula alla koolitamist. Laomurella osales viie päevasel ratsamatkal. Hiljem lisan matkast pilte siia.

Nii see aeg kihutab, lootsin täna omad heinad koju saada, kuid jah meestel viljavedu pooleli. Kui mul miski hakkab natuke viltu kiskuma, tekib umbusaldus ja tekib taas mõte uurida ja otsida massin, millega vedama hakata. Kasvõi koorma kaupa, aga hein vaja koju saada. Üks asi veel, olgugi, et loomapidamine suur pole, aga näen igapäevaselt, kui suur probleem on, kui endal pole sobivat tehnikat, et miskit valmis saada. 
Ja nüüd mõte, kuidas saada koju 152 heinarulli, mis on valmis äraootel vedamisega koju. 
Järgmine nädal veel üks laager ja siis veel mõned laagripäevad, aga siis kahe päevased väiksema seltskonnaga. 
Täna tundub, et hakkab sadama. Viimane aeg kah, saab maapind värskendust ja ei pea ise nii palju pingutama kastmisega. 
Muus osas õunad kukuvad ammu ilma pots ja pots maapinnale, sellega juba võib lugeda, et inimtoiduks osalt kõlbmatu, ja herilased nagu ussid kohe jaol. Auk sisse ja oma tegemised. Ja õun kuivaks imetud ja mitte ühe poolt. Kummaline on, kus see triibuline mumm teab milline õun veel mahlane on. 
Muidugi ohkama ja pahandama võtab mõne inimese arusaamine koerte võtust või sootuks välja vahetamisest. Muidugi inimeste maitse meel on erinev, kuid näha mismoodi mõne inimese suhtumine koerasse ja nendega tegelemisse nulli lähedane on... Siis mu esmane soovitus neile oleks, miks peaksid võtma, kui koer ripakile jääb, kelle jaoks võtad koera, kui ise ei vastuta... Miks on hoolimatuid inimesi....

Selle aasta teine laager selja taga. Päris huvitav oli, sai lastega iga päev ujumas käidud. Millest ma nüüd puudust tundsin oli suuremast autost. Kuhu vähemalt 6-8 last peale mahuks.
Enneolematu suvi jätkub, eile osales Anete Tassaga Võtikmetsa derbyl. Hämmastav, et uuele platsile esmakordne minek röövis hobuse tahtejõu hüppeks. Juba esimese lihtsa takistuse puhul Tassa lihtsalt tõrkus välja. Pole hullu, kiidan Anete taktikat, ega veel see kaotus pole läbi kukkumine. Mõni ebakompetentne inimene oleks kahju rõõmu tundud, soovin alati säherdustele inimestele mõttes õnne ja tean, et selline suhtumine ei kõiguta. 
Kuid pärast lõpliku võistluspäeva lõppu, uuesti proovima. Loomal hüpet on, aga millegi pärast ebakindlus ja vahepeal väike tujukus vastupidiseks võib asja viia.
Kõige huvitavam seik mis meie majas aset leidis oli laagrilaste lahkumise järel muskuspardi papa leidis aida trepil peegli ja kukkus selle ees ennest esitlema. Oli vast ilmed ja tiirutamised ja tiibade lehvitamised ning ei puudunud iseloomulik susistamine. Ja tuka turritamine, mille tõttu muutus ilme väga uhkeks. ja seda enam, kui mul aida alla miskit tooma minna, siis vaadati sellise pilguga, et nii kas me ajame teda ära aidatrepilt ära. Kuid ma ei tahtnud teda segada edevuse tipul segada ja sättisin asjade tegemise nii, et lasin tal eputada oma peegelpildiga.
Pipi tervis on hetkel taastunud ja osaleb aktiivselt kõikidega ja kõiges. Tunnen väheke piinlikust, et tahtsin enne õiget aega koera magama panna. Tänu koera enda tajumisele ja mõtete lugemise, kadus teine kokkulepitud magama paneku ajaks sootuks. Mainin nii palju, et ma teadsin kus ta oli, kuid ma ei hakanud teda torkima tema peidu urkas. Kuidas ma avastasin on tänu Sofiele, kes igast mu sõnast loeb välja mu abipalve. Ja osutab oma abi. Ja imetlen alati Sofie tarmukust ja soovi inimest selles valdkonnas abi osutamiseks. Lihtsalt naudin oma koerte kooslust.
Aitäh mu koera, kes te õpetate pidevalt mind nägema asju ka teie tasandilt... 

Tänavune heinatöö tegemise reaalsus hakkab mullegi selgeks saama. See miks oma kodukandist maad korraga otsa olid saanud. On saanud reaalseks tõeks. Kui asjateadmatusest mõned lohutasid, et loodame ehk vast tuleb vihma ja saame oma sööda. Kuid reaalsuse karm teave muudest maadest, kus juba mõned eesti loomainimesed põhjamaadest loomapidajatele kaasa tunnevad ja oleksid valmis panema õla alla ja transama ja müüma sööda Rootsi või Soome. 
Mul heinsööt valmis ja mis veel üle jäi läheb juba kohe müügiks. Lähimatel päevadel see ka minemas on. Selle kuu lõpus siis transport ja uurima kes mul need ka peale laeb või on laadija endal olemas.

Veel heinatöö on pooleli, pole kaugemale jõudnud. Suht koht ikka mõtteis hingamas kui vähe sain oma kodu lähedalt. Kuid teadmine, et saame hakkama on ainus mis annab alati tegemistele kindluse ja julguse astuda samme. 
Eks näe, milline on tulem ehk siis rahalised kulutused heinatööle. Hetkel loog on maas, kuna eelmise nädala laupäevane ilmateade lubas kõigest ühel päeval vihma, siis pühapäevane ilmateade oli juba mulle suure uudisena. Ja egas miksit, eks tuleb oodata sobivat tuult ja päikest. Ja ega ma istu päevade viisi arvutis ninapidi.
Siiani on vahel tulnud ette, kus mõni tuttav on saatnud fb messenseri pika jutu ja siis lõpus ootab mind alati üllatus, et miks ma ei vasta. Ehh, ma pole see kes autorooli taga nutikas istub, mul küll nutikas, kuid see alati kuskil kotis kui ma liikluses. Mul lihtsalt pole vaja olnud. Vahel kasutan, kuid mul ajab see nutiseade hinge täis, kui see mind taas kuhugile segadust tekitavasse olukorda saatnud on. 

Hetkel naudin siiski suve ja hobustega tegevusi. Olgugi, et need kabjalistest pätid juba mõne korra mulle öö jookse on korraldanud. Üks õhtu kui läksin metsast hobuseid koju laskma, sain teada, et hobused juba ennetanud mu mõtteid ja oma asukohta olemasolevast-teadmispõhiselt juba teise külla asutanud. Ainus viis, kui mõtted kohale jõuavad on see, et läbimiseks maid ja metsi kasutan omaenese jalgu ja lastel juba tarkus tarviline, et ratastel hoostele järele kihutasid. 
Tänusõnad märkajatele ja niiviisi saab alati kiirelt reageerida ja jooksikud koju. 
Kõige hirmutavam on siiski põldudele tehtud umbrohutõrjed. Mis teha ja Katil on hetkel tugevakujuline nahaalllergia. Uurisin eile milliseid ravimeid kasutada ära sügatud kohtadele. 
Noored kanad valmistavad head meelt. On kodunenud.

Tahtsin tänavu teistsuguseid jaane. Ja saingi, kuna pere oli laiali, kes kusagil... Ise käisin ema juures Läänemaal ja edasi liikusin keskköö ajal Nõva puhkeala suunas. Oli vahva öösõit, korra pidin politseile puhuma. Käisime ka Kurkse rannas, kuid seda õiget kohta ikka ülesse ei leidnud.
Ja koju jõudsime varastel hommikustel tundidel, kui päike esimeste kiirte paistel tõusuteed taevalaotusse teekonda alustas... Kaunis öö sai mööda saadetud.

Esimene selle aasta ratsalaager selja taga. Oleme oma lastega happyd ja lapsed kes laagris sama. Teeme õiget tööd.

On suvi, soojad ilmad siis enne jaani selja taha jäänud. Kummaline kuhu küll kaob aeg.
Esimene laste ratsalaager sai peetud. Väga meeldiv kogemus taas. Tunne mis ütleb, et teen õiget asja. Muidugi tööde jaotuses oli nii, et mina kokkasin ja Aade viis läbi mänge. Laura osales nii palju, et olla kaasaitaja. 
Tänavu aasta on paljude probleemiks söödavarumine. Minul veel eriti, pole ju neid maid, mida ma saaksin sirgelt ja siledalt teha. Hetkel pakkumised sellistele maadele, kus metsaääred liigendatud ja ühe maaga peab eelnevalt natuke koristustöid tegema. Osaliselt lagunev karjaaed. Minu sisetunne on valmis tegutsema, seisan ikka loomade eest, et ninaesine oleks tagatud. Hankisin uue niiduki (seekord siis rootorniiki, leedu kaarutaja). Ei julge hetkel kommenteerida, kui palju ma sain rulle 12 ha heinamaadelt. Otsin veel olemasolevatele tegematta heinamaadele, et saaks korraga maha niita ja kohe ära rullida. Suvi on kõige aktiivsem aeg, ehituseks ja planeerimiseks, matkamiseks ja muudeks tegevusteks. 
Leidsin ühe lingi kummimattide kasutusest https://gardenistas.eu/toode/kummimatid-basic-line/
mõeldud küll lastemänguväljakute rajamisel kattepinnasena.
Plaanin sügisel mõned väikeloomad eraldi majja saada, et majaotsas olev hoone leiaks siiski kasutust suuremate kabjaliste pidamiseks. Kõige pealt varun sööda ja siis plaani võtan ehitised millest ammu olen unistanud.
See selleks, nii ka minul, et see aasta ei sündinud ikkagi varssu. Ei oskagi kohe midagi muud mõelda, täku omanik arvas, et vast vanaks jäänud... kuid jah ma olen juba kahte mära ühe tori täkuga teab mitu korda paaritada püüdnud, kuid siiani tulutu töö. Rahad on tasutud, kuid millegi pärast pole märad tiinestunud. Kurb hetk ja nagu tühja visatud aeg. Kuid see aasta jälle pole seda aega, et jõuaks täkkude vahet joosta.

Mõnus, sain taas ühest sokust lahti. Jube sigudik ei püsinud kusagil pool. Osavus üle kõige igalt poolt puges välja. Ja teisele veel nooremale sokule on uut kodu vaja, ei soovi hetkel oma järglasi kitsedele seltsiks jätta. Ja veel kastreerimise korral peab jälle raha välja käima. Ja mingit kindlat hoonet soku pärast rajada ka ei taha.
Üks päev korrastasin metsas karjamaa, panin sinna kus okastraat purunenud (läbi roostetanud) asemele karjusenööri valget värvi. Kõige meeldivam osa on hobuse pidamisel see, kui loomad reageerivad häälkutsele. Ja see mismoodi nad rivistuvad ühele joonele. Sõna hopsid lähme koju on ülim käsk mida nad oskavad oodata. Lihtsalt imetlen hobuste ühtekuuluvustunnet ja nende poolset mõistmist. Ühed imetlusväärsed loomad, kelle suhtes alati tänumeel hõivab südame. Nendega tegelemine pakub väga palju emotsioone. Kõige kummalisem on see, kui trenni ajal tabab mind unekas ja jube raske on enda silmi lausa lahti hoida. 
Hetkel on päeva korral noored suksud, kellele on saanud juba palju maatööd teha. Kuid kasutamiseks algajatele väheke veel toored loomad. 
Uus poni on kodu omaks võtnud, aga Mann meie pisike pätu armastab teisele ikka kohta kätte näidata. Tabasin ennast mõtlemast, et sellega väljendab üleolekut. 
Toas on viirukad ülimalt ulakateks läinud. Alustanud seintesse aukude uuristamisega. Tapeeti käristatakse ja üritatakse ahjukivide vahelt tsementi kätte saada. Ka korstna jalale oleme lisanud katte, et eemale hoida pisikeste suleliste mõtlemise uuristamises. Muidugi on neil õunapuu oksad, aga need kooritakse üpris ruttu valgeks. 
Kui veel väikest lebo elutoas sooritada, siis kuldne nümfi trio on nii uudishimulik, et peavad kõike ikka ja jälle proovima. 

Imestan, et kuhu kaob küll vaba aeg. 
Millal alustan oma päeva ja mida ma üldse teen. Pidevalt olen leidnud ennast rooli tagant mõtisklemast. Kuna mitu korda olen tahtnud rattaga Rapla sõita, kuid lihtsalt ei saa. Kui midagi rasket vedada, siis peab autoga liiklema. 
Rattasõit hetkel tagasihoidlikus reziimiz, mis teha, aga asjaajamised vajavd korda saatmist.
Üle kõige mis head meelt teeb uus kasvuhoone, siis mõned tehnikavidinad traktoritele, et heinatöö tegemisi kiirendada. Elame näeme, loodame, et siiski enne jaanipäeva ikka korralikku vihma, et alustaimestik kohati puudub.
Eile sai üle pika aja tehtud üks pikem ratsatripp. Igatsus oleks rohkem neid teha. Kuna maikuu soojus pani enamus loomapidajaid sööta koristama, siis enamuses põllumaad kisendavad vihma järele. Rohumassi koristuse järel on muutunud heinamaade värvus kõrbepruuniks.
Minu kasutus valdkonda jäävad metsaheinamaad aga kohati hõredalt. Kuigi juba rõõmustasin soojade ilmade üle, tekib juba väike hirm heinatöö ees. Kuna heinakasv on nigel... hõre ja kohati üsna olematu...
Sain ka oma noored kanad, olen ülimalt rahul. Pean nüüd lähimal ajal hankima veel teravilja söödaks. 
Eile siis möllas atv-ga naabrimehe täisealine poeg...hämmastav ja imestama panev täiskasvanu... mida ta küll endast mõtleb. Panime just sel hetkel hobuseid sadula alla kui kõrgemate pööretega mööda tuiskas. Ja küla vahel mõned tiirud tegi, küll Lipa suunas ja siis Ahnepere suunda sõites. Mingil hetkel jälle tagasi tuhises tolmupilvega ja Koidu sauna juurest keerates Treieri talu suunas. Ja taas uuesti meie majast seekord siis aeglasemalt mööda sõitis. No mida see siis tähendas, nuusikmas, et mida me teeme ja ülbe hoiak loomade suhtes... Andis atv-le nii palju kui sel torust lubas, kuid kevadel täidetud killustikuga augud jälle kiiruse maha kruttisid... põrutama võttis.
Hiljem nägin, et oli naabrite heinamaa piiril ümber keeranud. Kas selline inimene peab naabritest lugu. Alles see oli, kui naaber oli enese taas lolliks joonud koos kõnes oleva pojaga... Nii, et lootus on taas midagi peatselt joomaste naabrite poolt oodata.

Elu veereb kiirelt, hetkel kindlasti arvate, et mul pole midagi kirjutada. 
Sain lõpuks endale uued noored kanad peale kasvama. Muidu mul jääb munatoodang järgnevatel aastatel kiratsema, kui noori pole peale kasvamas. Imestan, et juba aasta jagu ei taha ükski kana hauduma minna, et saaks omi kanu. Ei oska kohe põhjust leida, muidu varem oli nii, et ühest pärlkanast sai lausa sairhaudujate armee. Me ei jõudnud lugeda, kui palju sulelisi kokku tuli. Muidugi on nende arvukust suutnud piirata erinevate tausta ja kasvatusega uute koerte majja võtmised. Mis tõttu mõnigi suleline koera kõhtu tee leidis. Kuid sellegi poolest ei ole ma koertest loobunud. 
Tubane elu, kus meil linnud toas, uued tibud on ikka nii meeldivad. Meie pisiked (no mis pisikesed enam, aga emme ja issi ikka jätkuvalt vahel noka vahele poetavad). Need tibud on meil esmased, kes on välja hautud. See on ikka vahe, kas linnud on ostetud või oma kasvatatud. Ikka tõeliselt hinge pugenud. Kuigi viirukaid toas 6 ja nümfe 3. 
Eile hommikul, kui algas maikuu kõige viimane päev, üllatasid kabjalised tõeliselt. Olid lõhkunud ära paar posti ja muidugi müstilisust ja mõtlemisainet pakkus, kes neist selle teoga hakkama said. 
Olles siis tütrega küla peale tiiru tegemas, kui va kabjaliste karja ülesse leidsime Ahnepere talu taga olevalt Võerahansu turismitalule kuuluvalt heinamaalt. ja muidugi kaelad õieli vaadati... et ooo kas teie jõudsite ka meile järgi. Õnneks liikus kari koheselt, kui üks kinni võeti (karjas eksisteeriv juhtmära). Kuna kaks väiksemat poni on öösiti siseruumides, koos mökitajatega.
Siis jooksus oli kõigest 11 tegelast. Midagi rasket nende koju transamisega polnud, kari liikus ühtses liikumises kollektiivselt, keegi kuhugi maha jääda ei soovinud. 
Oletan, kui tütrega hommikul arutasime, et kuna ärkasin ise kella kolme ajal koerte haukumise peale ja üllatavlt mõjus Nordicu ulgumine. Ulgumine oli selline mitte igavlev vaid, hästi vaikne ja meenutas natuke nuttu. Minu jaoks oli see midagi uut oma koera suust kuulda. Läksin korraks õue, et küsida, et miks ta nutab. Koer jäi kohe vait, kui õue ilmusin, kuid ise ma ei saanud aru, et omad loomad oleks putket teinud. Ei tulnud mõttesse kontrollida hobuste olemasolu... Teadmine, et karjuses tugev vool, ei pannud mind mõtlema, et kari võib mu kindlustunnet kõigutada. 
Natuke aiakultuuride eest hoolitsemisega, mul on väike mure, kuna mu pamplitaimedel kipub vartele tekkima roostelaigud. Olen uurinud teadjamatelt, et mis võib haiguseks olla. Kuid paljud on kehitanud lihtsalt õlgu ja imestunud pilke vahetanud. Nii olen taas googlet piinanud, et saada teatud taimehaiguste tekkelugudele jälile ja leida lahendus, pidurdamaks haiguse edasi levikut. Mul mitmeid huvitavaid kultuure majas, suhtun istutatud uutesse taimedesse pühendumusega. Tahan erinevaid maitseid ja marju kogeda.
Nii oligi, et katsetasin superfosfaadi  ja karbamiidi veislahusega kastmist kultuuridel. Eks näe, mis sellest välja tuleb, jätkan siin blogis üsna pea.

Millised ravimid on vajalikud suvehooajal hobustele...
http://www.horsemarket.ee/index/index.php?page=articles&aID=701&lang=est

Putukatõrjevahendid, neid firmati erinevaid. Kuigi olen jälginud foorumiti, mida pakutakse inimamatkajate grupis, soovitus ühelt Eesti tuntud loodusmehelt Tõnu Jürgensonilt, et võimalikult püüda maksimaalselt ise midagi kokku miksida ja endale peale määrida. Mitte kasutada poes või apteegi riiulitel leiduvat kasutamiseks. Mõte on isegi proovida, aga eks näe. Õhtuti on tõeline sääseuputus ja võimatu midagi metsavarjus või kusagil hoovinurgas istuda, et õhtut nautida saaks.

Uurin täna roseti tegijate aadresse, pean pöörduma diplomitegija trükikotta, et saaks kõik asjad õigel ajal valmis. Mõte taas ammu midagi, et alustaks miski meene tegemist oma majas. 
Kuid näis, nii palju on korraldamist ja mõtlemist, et püüame elada üks päev korraga.

                                                Üks kevadine pilt metsakinnistult

                Natuke ajalugu, kuidas vanal ajal transporditi hobuseid

Väga põnev teema mida olen viimase aasta järjepidevalt uurinud on hobuste söötmine. Kuidas tasakaalustada sporthobuse söödavajadust. Pidevalt uurin, mida võik lisada saada olevatele söötadele. Kuigi kirjad viitavad, et vot see sööt sisaldab nii ja nii palju nt. mg või ca. 
Lähtun siiski, kuigi palju oma kogemustest ja teiste kogemustest. Õppida midagi uut ja mõelda, ning analüüsida, mida tegelikult üks kabjaline vajaks.
Näit, seedeelundite probleemidele järgnevad muud väiksemad füüsilised nähtavad tervise probleemid (kabja probleemid). 
Viimasel ajal olen mõelnud, et toon hobuste sööda sisse veel lutserni ja linaseemneid. Katsetada, et kas midagi muutub või on vastumeelne. Paarile kabjalisele oli vastumeelseks suhkrupeedigraanulid. Mõte on jätkata katsetamist, mis sobiks.
Viirutibud on kasvanud, kuid veel peidavad pesakastis. 
Eelmine nädal sai käidud koertekrossi meistrikatel. Ega mul jooksuvõhma eriti polnud, võitjale kaotasin 11 min. 
Kuid mul polnud tulemus eesmärgiks, lihtsalt minna ja midagi teha.

Maikuu ja aeg lendab kiirelt. Nii mitmeid kiireid tegemisi, sõnnik, sõnnik, sõnnik ja veelkord sõnnik...
Muidugi ei ole see peamine, lõpusirgel on veel autokool c kati omandamisega. Ja noored hobused, nende ratsastamine on päeva korral. Ja hea meel näha tulemusi, mida annab maatöö noorele hobusele. Äge tunne valdab...
Plaane on palju ja võistlus, kus viimati käisime oli ka meile tulemuslik, kus võistkondlikult tüdrukud tõid ära esikohad ratsaorienteerumises. 
Mis veel üllatuslikumaid, ja võin isegi juba rääkida, et meie viirupaar on saanud hakkama poegade ülesse kasvatamisega. Suled seljas, tunneme huvi, et millal tibud pesakastist välja hakkavad käima. Kõik on nii põnev...

Kuna käes on aprill-naljakuu, siis mõtlesin panna peapaneeli pildiks vastava sisuline pilt. Endalgi läheb tuju paremaks, kui seda hobuse naerupilti vaatan. 
Oleme hetkel pühendanud õue koristusele ja karjamaa koristusele. Ja tegeleme aktiivselt noorte ponidega. Otsin hetkel sobivas kerges kaalus kogenud ratsanikku, kes sobiks meie ponidele heaks sisse sõitjaks.
Mõtteid edasi arendamisest keerleb peas nii ja naapidi. Kuid eks edaspidi siis sellest pajatame. 
Suur ootus lastelaagri korraldamisest. Kuid töid ja tegemisi on palju.

Meie pereliikmed, hästi armsad tegelased. Ei häiri mind nende laul ega lihtne sädistamine, naudin täiega nende lähedalolu. Kui midagi ise süüa telerit vaadates, on ka lendurid platsis oma uudishimuga. See, et eelmine aasta mul kollane isane ära suri, siis Woodie on täiesti vastupidine tegelane, kelle toel ka meie kollane emane tohutult julgeks suhtlejaks on hakanud.
Eelmise nädala laupäevast siis viirukate pesakastis kostub linnupoja sädinat, ei teagi kui palju. Seekord ei sekku ja hoiame oma uudishimu tagasi. Laseme linnu elul elada omasoodu ja kulgemises. Ma arvan, et esimese poja välja haudumisel saigi saatuseks meie isiklik huvi linnupoja arenemise osas. Huvi on suur, kuid hoiame igatepidi oma uudishimu seekord tagasi. Nii, et loodame, ootame ja vaatame.
Ikka ja jälle tõuseb päeva korrale teema, kes on teraapiakoer?
Teraapiakoerad aitavad väga mitmesuguste haigustega inimesi, näiteks võib tuua kas või autistid ja suhtlemisraskustega inimesed, psüühilise trauma üle elanud lapsed või täiskasvanud ja isegi Alzheimeri tõve põdejad. Mõnikord piirdub abi küll vaid sellega, et inimene hakkab üle pika aja taas naeratama, kuid seegi on suur edasiminek.

Teraapiakoeraks sobib koer, kes on enesekindel, rõõmsameelne, rahulik, kergesti kohanev ning kannatlik puudutuste ja isegi valu suhtes, sest väikesed lapsed ja vanad inimesed võivad koera otsa komistada või temaga oskamatult ümber käia. Teraapiakoeraks võib sobida iga tõu esindaja, kellel need tarvilikud omadused olemas on, kuid järjepideva koolitusega kogenud teraapiatööga tegeleva juhendamise kaudu on koeral aidata paremini sobivaid omadusi välja tuua.
Muidugi miks ma teemaga jätkasin, sest mind ennast huvitab see väga. 
Kuid ootasin ammu, et millal toimub plahvatus erinevate inimeste vahel ja nii see nüüd juhtus...
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/ekspress/puhas-jonn-voi-oige-voitlus-tuli-teraapiakoerte-parast-loppes-kohtus?id=81783051
Igal juhul tundus mulle ka kuidagi kummaline, kui mulle keelduti mingil põhjusel tunnistust kätte andmast.. Tunnistuse sain ma kaks aastat hiljem, kui ma koolituse läbisin. Oi mul käis igat masti mõtteid peast läbi, kui ma tunnistust kohe kätte ei saanud. Mis teha, kuid ei arvestatud minuga kuidagi... Onneks sain siiski labitud koolituse tunnistuse kaks aastat hiljem katte. Kaotasin ara arvutil kuhugile tapitahed...

Täna on üks tähtis päev, mu vend sai täna 50 ja 24 aastat tagasi abiellusin. Ütlen nii, et on olnud raskeid ja kergeid aegu. 
Anete ja Nordik läksid võistlema Luite krossile. Sai teine veel vaktsineeritud. Nõue ju ette nähtud, et koer peab olema kiibitud ja vaktsineeritud.
Hulle uudiseid kah meie kandist, probleem hundid on ka meie kanti jõudnud. Pole siiani jahimeestega eriti suuri vestlusi maha pidanud ja kui lumeolud maas, siis Tõrasoo LK alale lihtsalt aega ei leidnud. 
Kuidas tänast blogi kirjutist alustada kohe ei oska. 
Nädala sees tähistasime Arvo 55 sünnipäeva. Oli mitmeid inimesi nii sugulasi kui ka tuttavaid. Oo jaa, eriti üks kohalikest oli väääääga põnev isiksus, kes jagas muidugi külajutte, muidugi peatselt sain ma teada, et külajutt mida inimene jagas ei osutunud tõe lähedalegi. 
Otsisin ühte inimest taga, küsida, et millal on oodata lapsega trenni. Kuid ootamatult võttis mu kõne vastu pere vanim laps. Ja mida ma kuulsin ... Laps nuttis ja läbi nutu suutis öelda, et ta on siia ilma sündinud soovimatu lapsena... minu jaoks on see kohutav. Kuidas üks ema nii julgeb emotsionaalses hoos ennast lapsele väljendada. Laps, kes isegi probleemne ja ema emotsioonide ajendil peab ennast veel madalamana tundma... miks nii inimesed nii teevad. Sellise suhtumise juures blokib laps ennast täielikult ära, milliseks kujuneb lapse ja ema vaheline suhe.
On veel teisigi lugusid, kuid kõike ei jaga. On asju mis panevad mõtlema ja otsima lahendusi, mis aitavad toetada, et pere lõhki ei läheks.
Hea küll võõrastest teemadest, reedel olin tööl, kuid õhtune kõne vanemalt tütrelt, et meie poni poegib. Ja millises asendis, varsal laudjas ees, see polnud kerge märale ja kodus viibivatel täisealistel lastel võtta vastu surnult sünd. See oli mu tütardel esimene kord. Ma ise tööl, polnud ka olemine kerge, kahtlesin juba kergelt, et see pole õige aeg esmakordsel poegijal. Jah lapsed tegid endast kõik, kuid tõde selgus, et varsake ei ela.
Täna kui varsa matuseid pidasin, siis mõtlesin mitmeid mõtteid, kuid ühtegi tõest selgust minuni ei saabunud. Ainus mida ma suutsin sel matuse hetkel mõelda, et head teed väikseke, et kuidas me sind tegelikult ootasime, et kahju su kapjade all ei saanud kunagi kõlksuma mõnusas taktis kabja kobinat. Küsisin, et milleks see meile kasulik olla saab see õppetund? Nii sai täna üks kena kalm mis jääb taas meenutama ühe lemmiku hauakest meie hoovil. Lemmikloomad, kes on sobivasse kohta maetud, käin aeg ajalt neid meenutamas ja mõtlemas, et kui toredad olid ajad. Mälestused jäävad meie hinge.  
Nii see on, et meist mööduvad päevad, millest omakorda saavad nädalakesed ja pea see on, kui kuu on möödas. 

On ilmad. Tänane ilm lausa sillerdab lindude laulust ning õue kutsuks, kuid üks aga, aprilli 1 ööl vastu teist maha sadanud paks lumi, mis mitmeks päevaks silmi kevadisele elule riivama hakkas. Pärast eilset vihma sadu suurte lompide ja pealmise kihi mudaga õue tegemised vastumeelseks tegi. Kuid ega me looduse vastu ei saa. 1.aprillil uudistes mainiti, et ilm muutub kehvaks ja hoiatati lausa tormiga, muidugi seda viimast küll ei jõudnud, aga lumesadu jätkus ka esmaspäevasele päevale.
Muidugi eile sai loomasööda varusid täiendatud. Olin õnnelik, tegin ühtekoma teist ning katsetasin midagi uut. Sai tellitud seekord maisijahule ja sporthobusesöödale ka suhrkupeedi graanuleid, mida pakkusin leotatult kanadele ja kitsedele. Ega mu kabjalised sellest maiusest ära ei öelnud.
Muidugi on ka kurbi sünmusi, kaotasin taas Nordiku valele arusaamisele (tema arvab, et siis saab tähelepanu ja oma tegemise kodust välja metsa minna). Muidugi oli ootamatu mulle see, kui Nordik taas oma mängulustis eaka pardipapa mängu objektiks võttis. Taas peab koer mõtlema, et miks me piirame ja ei suhtle silmast silma. Leidsin ennast mõtisklemast, et miks koer nii teeb. Tegu on siiski isase koeraga, kellel vahel tuleb mõte domineerida. Nordik saab aru, kui ma mängin või lähen temaga jooksma. Ja kui ma hakkan teda ignoreerima, siis ta üritab pai poissi mängida, mis mulle jälle ei meeldi. Muidugi kurvaks teeb, kui keegi oma loomadest lööb oma loomadele hambad külge...
Muidugi taas oli avalikust meediasõnumitest lugeda, et mingi staffi krants oli purenud oma pererahva saksamaal kodus. Tekib küsimus kas tõesti on see koeratõug olgu ta ristandina või puhtatõulisena ohtlik perele. Samas teada saamine, kuidas kusagil toimuvad koera võtmisega kaasneb mingi koolitus, et tekib teadmine kas nad on võimelised tegeleme igapäevaselt vastavat tõugu koeraga. 
Ja muidugi mõnes riigis on kohe keelatud tõgude nimistusse kantud bitbullid, bullterjerid ja staffid jne. Muidugi loetelus jätkub veel neid. Tean, et Taani riigis on keelatud kaukaasia lambakoerad...

Taas kätte jõudnud ülestõusmisepühad-lihavõtte-munadepüha jne. jne.. Leidub veel nimesid, hetkel on mul palju aega käes, kus püüan tegeleda mitmete asjadega majapidamises. 
Päeva korral noorte hobustega tegelemine, ja oluliste tööde tegemisega.
Päeva korral musta kulla realiseerimine soovijatele. Mis kõige kummalisem, eelmise nädala suusapuhkus mõjus hästi palju aktiivsust tõstvalt. Hämmastav, et põhjapoolne kliima ei tekitanud külma tunnet, aga mis kodus on... Eriti õhtuti, siis tahaks nii väga, et ahjud õhkaksid ikka seda kuumust ülemõistuse, kuid jah üle kütta ka ei saa. Peab leppima siiski mõõduka kütmisega ja endale nuputama soojatoa. Kuid selle nimel olen valmis pingutama, et saaks oma toa soojustada.