EILE 16.04. siis 23 aastat tagasi oli minu ja Arvo laulatus Rapla kirikus, kus siis laulatuse paaripaneku läbiviijaks oli Rapla Vabakoguduse Indrek Luide ja Mihkel Kukk. Ja ega ilm ka siis roosiline polnud vahelduva eduga sadas vihma ning hommikul lausa lumi maas, pärast laulatustseremooniat kirikus, pidime istuma koos lilleneiudega hobusekaarikusse, mis ootas kutsarist Kaljuga L. kiriku värava taga.  
Abielu on vastutus ja küps otsus paarisuhteks ja eriti veel tulevaste laste elude ees. See millistest peredest tuleme ja kellega kooselu alustame. Kas olen oma eluga rahul, jah olen. Pigem teatud oskustes arenenud iseseisvaks, julgeks ja otsustavaks. Võib olla  mehe poolt oleks soovinud rohkem toetavat ja vastutavat poolt, kuid jah. Olen aru saanud, et mis kellegil puuduseks olen endas arendanud enda tugevuseks.
Eile käisime jälle Häädemeeste vallas Luite koertekrossil, kolme koeraga ja nendest ühe koera viisime siis uude kodu.
Tagasi teel olin väheke mures. Kas saab hakkama, olles jaganud olulise info koera kohta, millise karjajuhina ta ennast kehtestama peab. Oluline töö on meil ära tehtud, edasi peab ta jätkama juba uus peremees-naine. Keelud-käsud ja inimesega pidev koostöö. Muidu mulle mis meeldis oli Ramsu uudishimu ja Anete sõnastatud, et hea jooksupartner. Ei tiri metsa ja käsklustele allub paremini, kui Nordik. Nordik on nads oma pulkade pärast pöörane ning tuulepea kes unustab ära miks ta jooksurajal on. Nii, et vahe oli ikka olemas. Muidugi oli kodunt lahkudes kahele kurvale koerale silma vaadata. Kummaline oli õhtul koju naastes, koerte käitumises muudatusi näha. Tundub, et Ramsu oli nende poolt omaks võetud ja õhtul ühe koera puudus andis teise käitumisetunde. Imestasin ja mõtisklesin, kas tõesti on koertel omavaheline side.
Nordik käitus selliselt, et mitmeid kordi tuli vastu külge ning otsis pilkkontakti, et kas ma olen Sinule armas või kas hoolid minust? Patsutasin ning ütlesin need sõnad, mis peaksid kinnitama koera pilgust õhkuvale küsimusele vastuse. Kohe silkas ning peatselt suure galopiga tagasi pulk suus. Võtsin pakutu vastu ja sooritasin viske.
Mainin vaikselt, et endal oli kerge nukrusetunne hinge pugenud, kui koera üle andsin uuele omanikule. Kuid ületasin endas selle emotsionaalse hetke. Elan hingeliselt loomade eludele kaasa ja ega see Ramsu kodude vahetus mu meeli eriti ei rõõmustanud. Kuid olime endale teinud  koju tuues, et hetkel küll üle 5 koera ei pea, kuid ajutiselt.
Õhtut veetsin korra metsas kuivi oksi põletades nautides loodusvaikust üksikute hiliste lindlauljatega. Ja pärast mõne tunnist metsas olekut suhtlesin oma titemammadega. Teeba nautis täiega minu kohaolu ja patsutusi ning sügamist meelispaikadest. Nii kui ma natuke eemaldusin temast, kohe pikkade sammudega järgi ja nina pandi õlale ja tõmmati suunaga enda poole, mis hobuse keeles tähendas ,,palun jätka, mulle väga meeldib". Herta käitus minuga nagu oleksin tüütu parm ta ümber, hoolimatta ta omapärasest pilgust tegutsesin ikka tema meeleolule vastupidiselt. Kuid lõpuks lingutas kõrvu ja jätkas maast nosimist. Muidugi va Teeba noris jälle mitmeid kordi minu tähelepanu... oh neid loomi, kuid nende jaoks oleme kogu aeg olemas.

Lumest pole me veel pääsenud, kui eile hommikul ootas valge maa ja lisalumesajud, siis täna hommikuks sama teema. Kuid karged miinuskraadid ja päiksevalgus. Muidugi tegu kristlikus maailmas ülestõusmispühadega ja veel Suure reedega.
Kuigi püha on liikuv, siis meenub igakord aprillikuus vana-vanaema ja lühikese vahemiku järel vanaisa surm ja juba 12 aastat on nende lahkumisest siit ilmast. Olgu muld neile kerge ja ainult hea sõnaga meenutada.
Jah nii see on, sõltub kes mida sellel püha ajal teeb ei oska öelda.
Eile oli vahva seik koertega, pidin korra Ramsuga sõitmas käima, olin unustanud ära, et tal ju väike hirm auto peale minekul. Kuid sõit oli okei, ja vetile veel kallad ja musud anti, sellele vaatamata, et ma pooleks ärevusega veel koera püüdsin tagasi hoida. Olin ära unustanud, et ta ju inimese armastaja.
Auto peale panekul hüppas Sass enne peale ja siis Nordik selja tagant hiilis kah taha pagasniku puges ettevaatlikult ja veel koos pulgaga. Sassu sain maha ja Nordiku pulga viskasin kaugele eemale, kuid see peagi sellega tagasi ja jälle autosse pakkis. Ja nii kui mu tähelepanu pöördus Nordiku poole, oli jälle Sass autos, pidin ikka kapitaalselt kehtestama. Pipi tundus jälle oma alandlikkuse etalonis ning püüdis endale tähelepanu nii saada. Tundsin, et olen hullumajja jõudnud, kuna Sofi kogu selle koerte tähelepanu skoori keskel klähvis ikka nõudlikult enda peale tähelepanu pöörama. Lõpuks kui olin suutnud kahe koera üle kehtestada ning vabandasin Sassu ja Nordiku ees, et ma neid kaasa ei võta. Neil on teine päev see sõit ees. Ja pärast tagasi jõudmisel siis jagasin kõigi koerte vahel maiust.
Ahjaa, üks päev kui läksin tüdrukutega orienteeruma, tegi Nordik endale lihaeine ühe kana näol. Ja olles selle teada saanud, siis ei suhelnud ega vaadanud koera poolegi. Mõned päevad sai temagi kinni olla, kuna tekitas oma käitumisega usaldamatust. Vahel on vaja koera kinni panna, et nad saaksid aru, et on eksinud mõne reegli vastu.
Mitu päeva olen trenni teinud Ramsule ja Nordikule, et nad rahuneksid, kui hobuseid välja laseme. Ja kui täna kitsesid külastasin, siis kehtestasin Ramsu ees, kui tugeva karjajuhina, ei lasknud tal esimesena kuhugile minna, tegelikult teen seda iga päev. Üks asi veel häirib, puudub pilkkontakt, kui tekivad segavad faktorid. Enne ei saa järgmist sammu astuda, kui koer reageerib oma nimele kohe ning on valmis koostööks.
Lisan lingi, et mis asi on teraapiakoer...?
http://lemmik.postimees.ee/4071187/paljud-inimesed-omavad-koerateraapiast-vaararusaama

Kevad astub sammhaaval... Juba õrna rohelust näha. Puudel ja põõsastel pungad peagi lehealgmetega puhkemas, mõnedel liikidel jälle õitsemishoog. Loodus käib ringi omakava järgi, kuid mis toimub maailmas on mõtlema panev. Pagulaste teemad... Mis ma ise arvan, ei avalda, kuid ega poolt ka pole... Kirikuplahvatused Egiptuses, hetkel ise veel hirmu ei tunne. Vahel jään asjade üle juurdlema. Miks nii palju ülekohtuseid kuritöösid? Vahel tundub, et osa maailmas olevatest inimestest lihtsalt ei oma eetilisi tõekspidamisi oma väärtustena. Nojah, ei taha nagu endast kaugemale jäävatest probleemidest kõigutada, kuid murelikuks ikka teeb. Lugedes järjekordset kas enesetaputerroristi rünnakut kas siis mõne mootorsõidukiga või pommivöö laadse eneseõhkimise teel nojah lubav usk. Emotsionaalselt oleks see raske kanda, kuid peab võtma kindla seisukoha ja ennast mitte ümbritsevast lasta kõigutada ega kaasa ohkimine ka mingit abi probleemide lahendamisele anna. Nii see on, kui kasutaks kiriku ja kogudusepastorite sõnakasutust, siis ,,maailm on hukas" ...
Lapsepõlvest on jäänud kõrvu kõlama ning pidevalt korrutas vanaisagi, et miks usk küll lubab tappa?
Sai siis täna paariks tunniks sadulasse tõustud ning metsatiir ära tehtud. Üllatusi kui palju, kuulsa maadleja sünnikodu maadel (Hundi-Lundi hoiualal) on toimunud valgustusraie ja hooldusraie. Kuna tegu  karjamaaga, mille pind on mõnekümne aastaga metsaks ära kasvanud, kuid teada tõde, et karjmaale kasvanud mets on haige ja saada olev puit enam kvaliteedilt seda nõudlust rahaliselt välja ei anna. Muidugi mis nüüd silmale nähtavaks on saanud, kultuuripärandi nimekirja kinnitatud kiviaiad, mis annavad ikka teistsuguse ilme maastikule.  

 

Üks samm jälle edasi astutud. Moodustasime pere MTÜ.
Meenutuseks toon väikese loo jällegi taustaks. Aastate pikkune treeneritöö on viinud erinevate sotsiaalse tausta pereprobleemidega vaevlevate laste ja noortega kokku puutuma nii valla sotsiaaltöötajate, noorsoopolitseiga, kui ka valla konstaabliga.
Käesolevat lugu alustan, siis sellest, kuidas meil käidi kahte noort alaealist tüdrukut meie kodunt
 otsimas.Oli palav ja kiire heinatöö aeg, kui meile saabus politseikirjades ja värvides massin heinamaa serva. Esimesena astus autost välja siis aastal 1996-2007 politseiridades töötav Andrus Kaarsalu, kes ühtlasi täitis kohalikus vallas valla Konstaabli kohuseid. Ja esimeseks küsimuseks küsis, kas minu juures laagris veedavad aega Kristiina ja Veroonika (perenimesid ei jaga) ... Muidugi hakkasin naerma ja ütlesin, et ei ma kedagi varja ega taha kedagi peita. Hea meelega lasen üle kontrollida, muidugi oli see üllatus mulle, et millega noored võivad tagaselja hakkama saada. Igal juhul mu sisetunne ütles juba konstaablile järgmist, kus ma ikka soovitan neid tüdrukuid otsida. Soovitasin Veroonika koju piiluda ning taha tuppa, mis pidi olema päris nurgatagune. Enne politseiga kohtumist olid noored minu juures trennis käinud ning nende kahe omavahelisest vestlusest minu kõrvu kostus, kuidas neile pakkus nalja, mismoodi
Kristiina vanemad ära peteti. Oh jah oli see vast klaperjaht noortele ei taha kummagi lastevanemate rollis olla. Ja see tagaajamine kestis ikka mitu aastat, küll tüdrukud ei jõudnud kooli. Vahel võtsin neid neljasilma vestlusele, et teada saada põhjuseid, et miks selline kodunt ära
jooksmine... Üks põhjus oli muidugi Kristiina ellu tulnud abielumees, kellega taheti kohtuda.
Kuid tüdrukul oli karm kodu ja kasuisa. Vahel mõtlesin, et nagu tuhkatriinu saatusega tüdruk, kes pidi kodus teiste kuue õe ja venna eest hoolt kandma.
 Kuid mainin, et vahel ei tohi me teiste ellu väga sissetungida.
Esimest korda kohtusin Andrus Kaarsaluga aastal 1996  juunikuus. Ja edasi muutusid kohtumised juba noorte pärast päris sagedasteks. Vahel oli tunne, et olen võtnud juba Miss Marple rolli endale.
Mainin nii palju, tegelikult Andrus Kaarsaluga suhtlemine andis palju positiivset ning  palju suutsin minagi noorte teemadel kaasa rääkida.
Mis tegelikult siis oli. Kahe suurepere noored alaealised tüdrukud olid kodunt omavoliliselt ära jooksnud ja kui ma eksi oma mälus sobrades, et mingit teid pidi olid nad jaganud infot, et nagu viibivad minu juures laagris.
Muidugi on ka teisi lugusid, kuid nimed korduvad, kes sattusid või tõid meie ellu paraja portsu sekeldusi ja teemade lahendamisi. Kuid selle poolest olen saanud mina isiklikult tohutu karastuse.
Kõige olulisem on jääda iseendaks ning öelda, seda mis siiski õige ja õiglane.
Ma päris enda juurde ikka ei võta, kui selleks pole põhjust olnud.

Polegi tükil aja siia kirjutanud, lihtsalt pole vaimu peale tulnud. Kuigi ühte koma teist on korda saadetud.
Viimane nädalavahetus 02.04. noored koos isaga koristasid õuet. Ma ise olesklesin töörindel.
Hea tunne kogu pere jälle koos.
Oo jaa, hetkel toas nagu kevadine linnulaul, viirud korraldavad hetkel kevadkontserti. Hommikuti kui kellegil telefon heliseb läheb kohe kisaks lahti. Kui kõne vastu võetakse vaikivad nokad. See nädal ka siis oma trandulett välja võetud ja mõned kümned kilomeetrid maha vändatud nii juba trenni mõttes.
 Kõige väsitavamaks loen koerte erutust, mis väljendub ühtses kisakooris ehk siis haukumises. Esmaselt teeb oma suu lahti Sofie, kes on nii erutatud juba minu õue ilmumisel. Nii et pean ennast kehtestama päris palju. Tajun, et ma pole mina ise. Koerad olid täna arvamisel, et nemad viivad mind jalutama, kuid ma pidin neile järjekordse pettumuse valmistama. Olles viimaseks sõnumiks neile edastanud ikka koju jäämise, sest arvati, et saavad kohe kaasa minuga. Kuid valmistasin neile täna pettumuse, ma ise ei tunne piinlikust. Püüan saada tagasi tasakaalu ja juhirolli, mis pika eemalolekuga on kaduma läinud. Sooviks on, et pean õues saama ilma haukumiseta liikuda ja minu hoovist välja minekut ei dikteeri koerad.
Ramsuga liigume järjest edasi, käisime jälle kitsekesi vaatamas. Muidugi erutatud, pean proovima rohkem temaga käia, kui on rahulikum, muidugi uus olukord ja rihmastatult liikumine koos inimesega on andnud rohkem kuuleka koera mõõdu.
 

Kuidas kulgeb?
Eile olin päris varane, kuna mõned lahkusid juba 7-est siis ei mallanud kah enam voodireziimil lösutada. Pigem alustasin varajaste tegevustega. Kuna kaunid hommikud lihtsalt ei luba tubaseks jääda. Katsetasin järjekordselt Ramsut lahtiselt ja muidugi, tormati kitsi kaema. Muidugi liikusin koera järel rehe alla. Ja mis edasi...  Ei midagi hullu, aga uudistati ninaga läbi ukseprao. Kuna ühestki maiusest välja ei tehtud, tahtsin teise selili panna, kuid siis näksas õrnalt, kuid Nordik kaitses mind ja ründas omakorda Ramsut. Andes mõista, et koer peab alluma karjajuhile. Ja kui Ramsu aru sai, et tema lahing on siin kaotusseisus,  siis solvus oma hingepõhjani ning lahkus talu territooriumilt naabrite juurde. Mis seal ikka, andsin enda koertele koju jäämise käskluse ja ise jalutasin koerale järele. Jälgides, et mis toimuma hakkab... yess... ei ühtegi tagaajamist ei ponidele ega naabrikoertele. Muidugi nuhutati kõikvõimalikud koerte ja kasside märgistused puudel. Tundus, et kui ma hõikasin nimepidi olin vaid õhk tema jaoks.
Hõikasin naabrimehe koeri ja näitasin neile maiust, kohe lippasid minu juurde ja kobisid sülle. Muidugi Ramsul unus kogu solvumine ning tuli ka kohe uudistama. Ja saingi koera kätte, andsin talle maiust ja lahkusime koju. Kunagi ei tohi koeraga riielda, kui koer tuleb juurde ükskõik millise pahateolt. Vaid koera tuleb karistada või sõnakuulmise käsuga korrale kutsuda, kui ta teeb seda. Muidugi karistusviisid tuleb leida koera individuaalsele psüühikale sobiv.
Ja muidugi käisime tegime ka kitsedega jälle tutvust. Kuid koera kehakeel oli nii pinges, siis kitsed jäid valvele, et mis nüüd hakkab toimuma, kuid seekord peale ei tormatud, panin Ramsu istuma andsin maiust, käskluste täitmine käis laitmatult ja lõpuks andsin koerale käsklus  lama, kus vaatas pingsalt, kui ma kitsekesi silitasin ja nendega rääkisin. Muidugi tegevus toimus kõik rihmastatult. Igaks juhuks, et oleks pidev ühendus koera ja inimese vahel. Natuke on seda isepäisust, kus kuulekus kahaneb ihadele ja kirgedele. Pigem ennetada tagajärgi ilma kaotusteta, siis parimaks tööks leian on rihmastatud tegevuse.
Kergem on õpetada sellist koera, kes on saanud tunda väärkohtlemist, kui koera, kellel on liiga palju vabadust olnud, kus piirid muutuvad olematuks.
Pärast koertega madistamast suhtlesin hobuste ning tegelesin nende jootmisega. Ja siis tütar tuletas meelde, et kanakuut ootab allapanu vahetust. Nojah võtsin telefoni ning arvuti lahti ja tegin ikka mitu kõnet, kui sobiva koha, kust saepuru allapanuks tuua. Saepuru toodud ja õhtul töölt koju naasnuna mainisin, et köögipõrand ka kohe saepuruga koos nagu oleks meil teab mis elamiskoht.
Mõtlesin, et lähen kaen siis oma uusi pardikesi ja sain ühe muna. Oii nii armas kuudipõrand koos lõhnadega. Lausa läheks ise sinna elama. Linnud nautisid oma elamupuhtust.
Uus jänks Triinu sai ka siis Tutt-Sabaga koos joosta, vanem tütar mulle mainis, et eakal jänkul on kohe eluvaim sisse tulnud ja jooksis juba koos noore jänkupreiliga nagu tema kadunud oma lihasetütrega. Vat mis võib kellegi kaotus võib tekitada, ikkagi norus oleku. Olgugi sai vabalt joosta, siis praktiliselt oma puuri juurest kaugemale ei mallanud minna. Hea meel, et sobiv kõrvaline kandidaat leitud.
 

Mis täna tehtud?
Alustasin päeva päris varakult, et isegi silomüüja mainis seda mulle, et ta ei saanud nii kiiresti traktorit käima, kui ma juba kohal. Juba eelmine päev küsisin poja käest, kas traktor läheb kenasti käima. Nojah, esimese hooga 7 ei tahtnud veel käivituda. Esimese asjana vedasin pikendusjuhtme+laadija+elektripliidi. Iseenesest külma küll polnud, aga nata ikka vajas kõhualust soojendamist, kuid juba mootorile hääle sai sisse 7.20 ja siis ma ka startisin. Sai silo koju toodud, kohe maha laaditud.
Pärast silo mahalaadimist lasin kohe ka hobused karjamaale. Enne panin rituaalse tegevuse käiku veel kaks koera kinni (Sofi ja Nordiku) ooo jaa kus on alati koertehaukumist. Pean kõigest üle olema ja kannatlikuks ja siis koerte kisakoori saatel sai hobused õue lastud. Mõtlesin katsetan ka Ramsut lahtiselt, et mis teeb ja kuidas käitub. Jooksuga lendas lauda ukse taha, kus kitsed, kuid sealt tõin välja lasin uuesti lahti, kohe joosti karjamaale. Tundub, et elas oma haukumist ikka päris korralikult hobuste peale välja. Otseselt ründamist ei olnud ja samas ta lõpuks tajus, et hobused on tervikkari ja kui ta peaks nendega päris lähedalt tutvust sobitama ei julgenud ikka päris minna. Ja haukus ikka distantsilt lõpuks väsis teine ära, kuna hobused tema haukumise peale ei liigutanud, siis tüdines Ramsu varsti. Vähemalt proovitud ja kuhugile ära joosta ei soovinud ning kätte sain kenasti ja panin uuesti kinni.
Siis juba traktori rooli vahetasin autorooli vastu, minek raamatukokku, kus ma polnud tükil ajal käia saanud. Lihtsalt nata mokalaata peetud ja uuesti roolitaha asutud ja juba suunaga Märjamaale, kus pidin saama kokku küülikutoojaga Pärnust. Jänku käes, startisin koduteele. Koju jõudes panin jänku esmaselt meriseaga ühte puuri, kus võeti tegelane päris mõnusalt vastu. Lahe väike sõbrake Triinu liitus meie loomaperega. Oligi viimane aeg see teoks teha ehk siis otsisime sobivat pikk kõrvalist sõpra, kes oleks meie maja pikk kõrvade seltsi jätkaja. Millegi pärast suri meie Tutt-Saba lapsuke  äkitselt ei tea, lahata ma omi loomi ei taha. Pidasime mõned kuud vahet, kui soov uue toaküüliku soovi jälle sisimas esile kerkimas tundsin.
Raplasse minnes ja seal olles selgus, et olin unustanud Märjamaa Maxima pangaautomaati oma pangakaardi. Oh jah, suht ebamugav kaupluses, kui selgus  tõde pangakaarti pole. Miskit läksin rongile vastu, kust siis oli vanem tütar tulemas. Sai teine peale võetud ja mõne minuti pärast veel kesklinna bussikast poja peale võetud ning kodu poole kimatud.

Ja minusugust unustajat, kes unustas oma pangakaardi automaati. Ja uue saan alles tuleval nädalal.

P.S. NB.

Viimasel ajal on suurenenud soov kodus tegutseda, kuid mu soove piiravad töökohustused ja muidugi eks näe järgmisel nädalal, kas saab oma mõtetele ideelendu ja algatustoetajaid. Kuid hetkel ei jaga, mis plaanid.
Kuid nüüd päevakorralisematest teemadest...
01.04.2017 on siis keelatud kanalisetel-sulelistel vabapidamist nautida, peab kinni hoidma, et ei puutuks kokku rändlindudega, kes pidid siis haiguspisikute kandjad olema. Kust kõige rohkem infot saada on Vet. ameti leheküljelt.
Teine teema ja ka päevakorraline on hobustega ;
http://www.ratsaliit.ee/tahelepanu-liikvel-on-herpes/ .
Hoiatusi siis hobuse ja linnupidajatele, pean silmas kordamine on tarkuse ema ja mida rohkem jagatud infot teavitada paneb ka teisi olema tähelepanelik.

Täna täitsa väsinud, kuid rahulolev, mis sellest, et ilm ära keeras, ei loe see mulle ikka. Sai noorte ponidega tegeldud. Vähemalt kaks noort looma saavad kevadel sadulad selga ja natuke  trennis käima hakata.
Imestan ühte, kui tegelen noorte ponidega, siis mul tuleb alati tohutu unekas peale. Selline tunne, et jääks jala pealt magama. Milline energia valitseb minu noorte kabjaliste vahel. Jube raske on nii keskenduda nendega tegelemisel. Hea tunne on mõtetega ainult loomadega tegeleda.
Sai veel trenne tehtud ja koertega tegeldud. Ramsule tutvustan järk järgult hobuseid ja kitsi. Kuid üks hea samm on veel, ta lubab ennast seliti keerata. Ei ole enam enesekaitseks hammaste näitamist. Ja meelsasti pikutab, muidugi sellisest asendist saab aru, et teisi loomi saab vaadata lamavast asendist. Ja muidugi inimesega on ikka tore koos metsas käia. Oleme teinud edusamme ka kitsedega, näitasin ka täna neid talle, kui väga aktiivseks läks keerasin koera õrnalt selili ja hoidsin natuke aega sellises asendis. Ja lasin ülesse tõusta, kohe laskus ise lamama. Kükitasin koera kõrvale ja vaatasime ka kitsekesi. Ma kiitsin vaikselt, et oskab vaadata küll.
Kui saaks veel üleliigsest haukumisest ka lahti, siis okei. Haugub siis kui jääb üksi, tahab kangesti teiste koerte ja inimestega koos olla. Igal juhul oleme lühikese ajaga saavutanud parima. Räägin ikka koeraga, et kitsekesed on vajalikud ja ka inimese sõbrad ning neid ei tohi puutuda.

Vihma kallab, õues puhub kõle külm tuul, käisin tegin jällegi hommikul varase jalutusringi kella 7 paiku. Kõigest kolme koeraga, võtsin Ramsu rihma otsa ja Pipi ning Sofi lahtiselt. Sass ja Nordik magasid sügavalt ja nad ei märganud mu jalutama minekut. Tundub, et kriitiline periood on jälle seljatatud. Uurisin eile nata sabaaluseid, et mis kuidas ja millal... Ja kaua veel peavad nad mul eraldi olema. Õnneks saavad koerad aru, kuigi Sofi protsessib iga kord sisse minnes. Ramsu nautis rahulikult rihma otsas olemist. Ja tegime nii 15 minutilise tiiru. Vaatasin, et pean veel seda ruumi kus koerad viibivad koristama. Keegi oli sisse paksemat teinud. Ühest väljaheitest leidsin suures koguses verd, mis tegi mind natuke murelikuks ja kaalutlevaks. Kindlasti tekib huvi, kas jälgin, koerte hädade tegemisi.. Jah teen seda tõesti, nii saab teada, kuidas mõjub olemasolev söök koertele ning soolte sisaldis väljutatava hulga ja konsistentsi paksusest märgata kõrvalekaldeid tervislikust seisundist. Kui mingi probleem päeva korral saab kohe ka abi anda. Koerad tagasi sisse pannud, koristasin veel ruumi.
Vaatasin hobused üle, paar looma seisid veel kuivsilo jäänukite otsas mõtliku ilmega ja teised otsisid varjualusest varju. Kuna sadu algas varasel hommiktunnil, siis paari tunni pärast tuleb kabjalised sisse lasta.
Jubeee, vastik ja kurvastust tekitav ilm... ei meeldi mitte üks põrm... Õues pori mis ööga külmunud ja nüüd kui nata soojemaks, siis muutub plägaseks.
Mu teine pool lubas tellida killustikku, et jälle probleemseid kohti täita. Mõned aastad tagasi, mis mina tellisin ja täidetud sai on okei. Ikka kuiva jalaga autosse istuda on ikka super.
Kui porist rääkida, siis hobustele söödarullidele otsisin ikka kuivemaid kohti, kuhu paigutada, et mitte hobused ei peaks seisma pori sees.

 

Kaunis hommik, päike, linnulaul. Kuna meil emastel koertel jooksuaeg, siis käin hommikuti tegemas esimest jalutusringi, mitte kaugele. Kuna jooksuajal emased juba teavad, et kõik tegevused on piiratud kujul ning pererahva kontrolli all, siis eelistatakse allumist. Täna võtsin ka 15 jalutuskäigule Ramsu kaasa. Tegin kuulekust ning muid korrale allumise võtteid kasutasin. Tagasi saanuna, panin jälle emased oma ruumi ning Ramsu kinni.
Kitse lüpsmine edeneb ja Ulla seisab enam vähem paigal. Mõni õhtu, kui hästi väsinud, ei taha midagi kuulda ega näha, et peaks õue pimedusse sukelduma ning mingit tegevust tegema, aga kui vaja olen ka kõige olulisemaid asjad ära teinud. Mugavus ei tohi lämmatada aktiivset poolt.
Sai veel tutvustatud Ramsule kitsekesi, esimese hooga oli valmis kallale minema. Eks läheb mõnda aega, kui tast asja saab. Koer peab aru saama, et need kuuluvad inimesele ja tema ei otsusta, kelle üle jahti võib pidada. Muidugi ka kipub hobuseid taga ajama. Nüüd võtsin ette suurema koolitustöö, mõningad kuulekuselemendid vajavad lihvimist. Viimased paar kuud pole lihtsalt midagi teinud, olen ignoreerinud. Lahtiselt ei usalda veel hoidma. Kahju on koerast, aga enne peab minu ja koera vahel tekkima vastastikune usaldus ning teadmine, et koer hoiab minul silma peal, mitte mina koeral. Linnukoer ei ole aretatud üksi toimetama, vaid peab tegema koostööd inimesega. See miks ma need kaks kuud olen ignoreerinud, tahtsin näha kui palju näitavad mu enda koerad soovi, et Ramsut vabaks laseks. Kuid keegi koertest seda pole avaldanud... kummaline imestasin mõtteis seda teemat enesega arutledes. Vaatame ja näeme, mis aeg toob. Loodan alati parimat, et suudan koerale selgeks teha, mida soovin.
Ühest asjast saan aru, et Ramsu on hakanud mõistma, kes karjajuht on. Ja kui tema juurde lähen on ta lausa pöörane, hüppab ja kargleb rõõmust... Tähendab, on võtnud meie pere omaks. Enam ei ole nii nagu jaanuaris, kui rihma otsa sai võetud nii tormati ning tiriti, et saaks koos inimesest välja tegemata kohe metsa joosta. Nii see minu puhul ei läinud. Lahti ei lasknud ja siiani hoian kogu aeg koeral silma peal. Eks näe mismoodi elu edasi kulgeb.
Plaan veel ratsutama minna.
 

Nii rahvas. Olen omptimistlik ja täis kevadist tööindu. Viimane nädalavahetus sai kolme tunnine ratsamatk ette võetud ja läbisime mitu küla. Kõik oli mõnus päike paistis ja hobused arvasid, et peavad meile korraldama galoppi minekut. Kuid hoidsime tagasi ei ole kohe korraga palju vaja. Ikka tasahaaval ja inimene peab siiski olukorda kontrollima. Kuid teekond oli suvaliselt valitud. Sai päris palju metsades kolatud just lemmikradadel. Oi kuidas hing ihkab vabaduse momente. Saigi kõigist mõtetest ennast vabaks lastud ja ainult nautida hetke olukorda.
Ja koju naasnuna olime ikka mõnusalt päikest saanud ja puhanud.
Tasub aeg maha võtta ja tegeleda oma lemmikharrastusega... Mõeldud tehtud ja uus nädal algas mul Tallinnas käiguga, kus kohtusin onudega, et ära tuua auto mis Saksamaalt teise auto haagises ära toodi. Ja onude valduses proovisõidu pea 200 km ulatuses Saksamaa pinnal veel korda saatis.
Ühe auto paberite korda saamiseks oli vaja arvele võtta ja saada Eesti numbrimärgid ning ülevaatus ja uus kindlustus aastaks. Ja koju sõit kujunes juba auto testimise all. Naljanumbriks osutus mul peeglite asendi paika saamine, kui see käppas, siis vaja oli auto sisene temperatuur paika saada kuna oletasin, kui koju jõuan siis olen grillkana, aga mitte enam Margit. Kuna ülevaatuspunktis keris kuskilt mingist nupust küljeakna maha, siis sõitsin pea Raplasse veel tuul kõrvus vuhisemas ning aegajalt otsides õiget nuppu armatuurlaualt. Kui Raplas kütet tankimas käisin leidsin ka akna lüliti. Hirnu herneks mida kõike ei õpi, eks ju nupp asetses kõige lihtsama koha peal. Kuid see on lahe tutvumisperiood uue autoga (muidugi kasutatud, aga siiski parim mida veel tahta). Koju jõudes ootas juba poeg, kes kohe kahe käe pöidlad püsti ajas ja teavitas sõnaliselt, et parim auto mis mulle on osaks saanud. Muidugi tean, et laste unistus ka tolle massinaga sõiduproov ära teha.
Ja kus on mu kevad varaste hommikutundide lumekoorikuga on? Miks õue upub poriga jube... elu olen tüdinud nendest heitlikest ilmadest. Tahaks kuiva ilma porita ja mõnusaid kevadisi ilmasid. Kevad on aastaringi...

http://www.cavalorshop.eu/et/n/kohimine-ja-ekohimine-ja-eeterlikud-olid-%E2%80%93-saladuse-avaldamine

Tihti ei oska paljud arvata, mis toimub kui hobune köhib ja jäetakse kahe silma vahele. Tegelikult on märk ja asi võib võib võtta traagilise seisundi.

Mitu talve Eestis lõpuks on? Lugemine on sassi läinud, ilmad on väga heitlikud ja mitte meelepärased. Eile õhtul koju sõites, ei julgenud kiirusega üle 50 sõitagi. Nähtavus oli nii vilets, et vaevu mõne meetri ette ära nägin. Iseenesest autotulede valgel oli tegelikult lumesadu päris kaunis, kuid raske oli märgata aimatavaid teekontuure. Kuna puudus autojäljed eest. Õnneks on see, et igapäevaselt liiklemisega jääb meelde, kus kurvi kohad, aga ikkagi ehmatab kohe ära, kui tee äkitselt tiheda-laia lumeseinaga lõpeb.
Igal juhul täna käes on jälle tali. Olen tegelikult heitlikest ilmadest tüdinud.
Hobused sai sisse lastud, kuidas me oleme kohanud ilma Testuta, ega ei ole küll. Harjumatu on mitte näha tekita hobuseid. Testu oli alati see, kes esimesena karjamaal vastu tuli ning karjajuhi rollis oli kõigile. Kui ta toodi võttis kohe alguses karjajuhi oma peale. Kuid nüüd hetkel juhib tema poeg Pentu.
Koertega selline teema, jooksuaeg kahel emasel. Muidugi Pipi andis juba märku, et nüüd on õige aeg hakata teda eraldi hoidma. Mulle meeldib, kui koer juba teab, et peab võtma kasutusele valvemeetodid. Ja nii on nad majas sees kinni ning käib jälle kontrollitud jalutusmeetodid. Mis sellest et krants, aga lihtsalt mõnus pidada ei haukumist ega ulgumist. Kui mul kollid olid, siis oli ka nendega väga lihtne. Koerad oskasid majas sees ennast üleval pidada, aga hullud krants isased olid ikka võimatud. Küll lõhuti uksi ja hammastega murti lausa rehetoa uksele auk sisse. Jooksuaeg isastel on kogu aeg ja seepärast pooldan, kui isaste omanikud siiski kastreeriksid oma neljajalgsed ära. Isasest koerast pole kasu kodus, kui see hulgub ja teeb pahandusi küla peal... Mõelda ja arvestada ka teiste inimestega... Sügisel nägin, kuidas kaks saksalambakoera laadset tegelast meie maja ümber luusisid, kuid meil lõigatud isane, see ajas nood eemale majast ja ei lasknud neil väga pesitsema jääda, kuid pahandusi korraldasid küll. Mõnele elupuule, käidi sügamas ja üks kaunikujuline okaspuu sai ka kannatada. Isased armastavad sügamas ja jalga tõsta millegi pärast nende laadsetele. 

 

Juba siis 5 märts, ehh laiskus kontides. Tahaks laiselda, viimane öö veel uni piirdus kõigest kolme tunni pikkuseks.
Kohtusin eile jälle ühe inimesega, kes käis Ramsut vaatamas, kuid jah viimane sõna joob perel otsustada. Mainisin, et tahaks kohtuda pere endaga, see ei loe, kui võõras inimene vaatab koera. Kirungi vahel, et pidin sellesse loosse ennast mässima, aga kui suhtlesin nende kahe inimesega, siis päris rändama koera ka ei tahtnud saata.
Mul mõni hea sõbranna on öelnud, et annaksin mõne enda vanema koera ära ja jätaks noore koera alles. Oii ma olen alati väga kurjaks saanud. Olen kiindunud oma vanematesse koolitatud koertesse ja samas tekib trots mõnda aega inimest vältida, et mitte laskuda koerte teemadele, kes on julgenud oma arvamuse nõuandega segatult ette serveerida.
Eks lugu ise on olnud väsitav ja ei taha pidevalt mõelda, mis või kuidas. Lõpuks pean ikka mina ise kõigi asjadega hakkama saama.
Eile õhtul sai jälle madistatud Ullaga, kes keeldus meeleheitlikult ennast lüpsta laskmast. Isegi lüpsi lõpus pikali viskas, see isegi ei loe, et keegi eest poolt sügab või head paremat saab. Tuuliga on teine tera, tema lausa naudib kõike, mis temaga tehakse, kuigi lüpsik nisad tiba väiksemad ja pihku ei mahu. Tuleb kahe sõrme vahel venitus-lüpsi teha. Oo jaa, selle kitse lüpsmisega on lausa rõõm sellist peent tööd teha, kui teise kitsega, kes vahepeal pikali viskab. Jah inimesena peab jääma kannatlikuks ja teise uuesti ülesse meelitama ja püüdma lüpsmise lõpetama, kuni udarasse piima ei jää. Mõistan looma seisukohta, kuna udar hell, kui piimapais tekkinud. Üksik tall ei jõua kõike tarbida.
Ja muidugi täna küpsetas vanem tütar eilsest piimast värskeid pannkooke. Kuna munad tulevad ka oma majapidamisest, ostan iga kuu kanade jõusööta ja saavad lisakd veel maisijahust putrusid. Oii ja munarebud on ikka kenad oranžid nii nagu vanasti talumunad ikka.

Nii alanud juba kolmas märts. Sai väheke suheldud sotsiaalsetele teemadel inimesega, kes valdab ja tunneb muret noorte pärast. Noored, kellel pole midagi teha ning pärit poolikutest peredest. Osalt puutun igapäeva töös nendega ja lihtsalt on tekkinud huvi, natuke asju veel sügavamalt puurida, et miks just need noored ja miks on nendega tegemist pidevalt. Muidugi kahju on neist, kuid jõudsime ühele järeldusele, et leiduks selline meesterahvas, kes oskab ja on autoriteet noortele poistele ja suudaks kaasata teatud aktiivsetesse tegevustesse. Kus rakendada just poistele vaja minevaid adrenaliini laksusid läbi mingi tegevuste.
Kõike ei jõua üks inimene teha. Ainus asi tuleb loota kõrgemale jõule ja tema vägevale juhtimisele...
Muidugi on jälle beebiderindel uudiseid. Tuuli sai maha kahe tallega üks on sokuke ja teine kitseke. Nii, et tittede seis hetkel kaks kitsekest ja üks sokuke. See koosseis sobib, kuid mu emal on see eest 16 sõralist koos sarvedega. Minu jaoks on see arv juba üle mõistuse, kuna nene ohjeldamine viib katastroofini. Kui kõik aeda lahti pääsevad on tarbe põõsastest ainult riismed järgi. Ei kujuta ette ega taha kellegi kingadesse astuda.
Õnneks veemaitse jälle tagasi taandunud keemiata. Nojah ikka probleem, kuid imestan täna seda, et kui elu kiire, siis pole aega nurisemiseks

01.03.2017 ja veel rahvakalendri järgi tuhkapäev ehk siis tuhapäev. Viskasin tütrele nalja, et täna ei tohi juukseid kammida. Ja sellest algab 40 päevane paast (pühapäevasid ei arvestata) ja lõpeb see ülestõusmispühadel.
Ja muidugi täna hommikul oli jälle veel mingi keemia maitse ja lõhn juures.
Päeva nimetus tuleneb juba 7. sajandi lõpul kombeks katoliku kiriku rituaalist, palmipuudepühal põletatud palmide või nende asenduspuu tuha patukahetsejate pähe riputamune. Algselt ei kuulunud tuhkapäev ja sellele järgnenud päevad suure paastu hulka, kuid umbes aastal 700 pikendati paastu, et saada selle pikkuseks 40 päeva ehk Kristuse paastu pikkus.
Tuhkapäevaga on seotud rida uskumusi ja toiminguid,mis väljendavad puhastamist ja kõige kurja eemale tõrjumist. Eeskätt viidi tuhka põllule ja aeda, oluline oli tubade puhastamine ja nn laiskuse või nn tuhkapussi väljapeksmine.
Tuhkakapuss, tuhkapoiss või tuhkatüdruk oli poisiks või tüdrukuks riietatud nukk, mis viidi salaja teise pere ukse taha, sealt jälle edasi. Kelle ukse taha kuju lõpuks jäi, see pere oli kogu aasta pilkealune laiskuse ja lohakuse pärast.
Hea teada...
Täna tõesti laiskuse vimm sees.
Kuigi hommikul tegin loomade juurde esimese ringi ära, et näha, kui palju veel esmaspäeval toodud silost järgi on. Ja kitsi kontrollisin, imetaval kitsel oli üks udaraveerandist tühi, kuid teises oli tekkinud jälle piimapais. Lüpsin seda vähemaks ning nunnutasin pesamunast kitsekest.
Kuid koertega tegelesin nii palju, et anda teada, keha keeles, et ma ei soovi nende haukumist kuulata. Enne ei lähe ma metsa kui koerad suudavad rahulikult ilma haukumiseta minuga metsa minna. Eks jah vahel tuleb jälle korrata ning meelde tuletada.
 

28.02.2017 ja ongi vastlapäev käes ja muidugi juba mul tehtud, kohalikule lasteaiale, pildid tulevad hiljem.
Kuidas alustasin üldse, juba kell 04.00 hommikul kiikasin ettevaatlikult aknast õue, kas lund on või ei ole. Oli, natuke kerge oli, uinusin uuesti, kuni kella 07.35. Kindlasti huvitab, miks jälgin nii kindlalt kella, lihtsalt harjumuse asi kella vaadata.
Eile õhtul peale 22.00 koju sõites, kallas ikka oavarrest. Mõtlesin on alles ilm ja ennustused, kui lubati, et esmaspäev on ok ja mitte ühtegi sadu, siis poolest päevast hooti andis piisakesi ja hooti tugevamalt. Ja mõtlesin lastega õhtul, kas lund veel hommikuks jätkub. Õnneks ilmaga vedas ja isegi päike piilus tunnike pilve tagant välja.
Saani korda pannes ja hobuseid varustusega täiendamas hõivasid vahe peal korda säetud saani koerad ja tee mis hing tahad ei tahtnud keegi loobuda maha ronimisest. Päris suur maadlus läks lahti, kui veel hobune oli ette rakendatud ja ma pidin kiire hüppega saani kargama, kuid üks koer jäi mulle külje alla. Isegi piuksu ei tehtud, õnneks koerte kuulekus on ok ja koju jäid nad kenasti
Igal juhul saanisõit ei jäänud tegemata. Lasteaialapsed said oma vastlasõidu. Ja eks oleme ise ka õnnelikud ja tagasi teel meenutasime jälle vanu aegu.

Kodu lähedale jõudes selgus, et meie noored sälghobused olid väikse pahandusega hakkama saanud (ära lõhkunud aia) ja kappasid rõõmsal meelel meid tervitama. Ja muidugi kappasid meist mööda ja koerad tulid suure haukumisega vastu ja muidugi Hertale tuli suur särts sisse ja pani kappama aiste vahel, pöörasin ära paremale, et teha veel väike kiire ring koos noorte hobustega. Ja koerad proovisid ka kohe saanile hüpata, kuid kiirus jäid koerte reageerimisvõimele natuke alla. Ja nii uhkes traavis siis ring karjamaale tehtud saigi. Oo jaa hobused on ettearvamatud ja siis peab tavaliselt ette ja taha mõtlema.

Ja kuna Herta ja Kati olid kuivad läksid tagasi karjamaal ja koos nendega ka noored. Lõpp hea-kõik hea. Päev on tõeliselt seiklusrohke olnud... Mis teha...
Ja saanid reed said tagasi talvekorterisse pandud ning kui ilmad kenamaks, siis peab neid väheke restaureerima ning ilmeid värskendama.
Oleme õnnelikud, et käisime ja tegime...
Ja muidugi hommikul ootas ebameeldiv üllatus kitseemaga, tal oli udar paistes. Ja tegin esimesed tõmbed,  jube paistetanud oli. Ja ütlesin Aadele, et tagasi vastlasõidult naasnuna, teeme peale hobuste lahti rakendamist kohe ka kitse lüpsi ära. Ja saigi tehtud, oo jaa, esmakordselt poeginud kitse lüps nõuab juba teatud vilumust. Juba paistetanud udar on ebameeldiv loomale. Nii saigi mitme igasuguse kitse vigurdamise peale teist üle kavaldatud. Aade hoidis teist koha peal sarvedest, sügades viimast sarvede tagant ja ise hoidsin ühte jalga üleval, et udarale lähemale saada ning rohkem paigal hoida.
Alguses oli paigal seismine ikka paras tegu, masseerisin kergelt, õnneks nisad on head ja piimajuga ei pea eriti tugeva pigistamise teel välja pigistama. Olen lapsest saadik erinevaid lehmi käsitsi lüpsnud ja see, et vahepeal mõned aastad meil lüpsi loomi pole olnud. Ei tähenda, et oleks oskuseid unustanud. Kõik on meeles ja kuidas ning millised võtted on parimad esmapoeginud loomale. On olnud ka põrguliste lehmadega kokkupuuteid, kes esimese lüpsi ajal kasvõi mööda seina oleks üles roninud, kui poleks leidlikku vanaisat igasuguse mõtlemisega ideid lagedale toonud. Ja need on mul mälus sügavalt talletunud. Just keerulised situatsioonid seda enam...
Jee elagu vastlapäev, varsti siis ka koduseid vastlakukleid ja vast kas siis oa või hernesuppi.

Kuidas küll aeg lendab ja ongi kuu lõpp. Homsega saab aasta kõige lühem kuu läbi. Natuke kurb ja natuke rõõmustav. Homme on veel vastlapäev.
Eile oli meil titeuudiseid. Oo jaa üks kitsedest Ulla sai lõpuks oma esiklapsega maha. Veel nimetu, kuid tegemist kitsekesega. Kontrollima peab, kuidas emal piimaga on, muidu võib tekkida nii, et talleke ei jõua kõike piima ära imeda, siis peab hakkama välja lüpsi tegema. Jälgime ja kontrollime, et kõikidega kenasti läheb.

 Ja pärast toimetasin lootekestad ning muud sõnnikumaiseid tegemisi . Nautida pühapäevast päeva ilma igasuguse kiirustamiseta. Puhkepäeva võtsin sajaga, sai välja toodud saan. Selle läbi avastasin, et kui palju vaja jälle rehealust koristama hakata. Nojah hobuvarustuse nurka oli tekkinud enneolematu rauakolu ja muidugi velgedega rehve.
Panime siis kamba peale hobuse saani ette. Ja tegime tiiru küla vahel, oma lemmikrajal. Natuke sadas vihma, kuid see ei häirinud. Hobu püsis ees kenasti, kuna võtsin kasutusele uued rangid.

Õhtune ujumine saunaga võttis ikka võhmale, nii et koju naastes jah kustusin praktiliselt kohe.
Täna käisin mitme küla tagant kuiva silo vedamas. Ja peaks ütlema, väga šeff kraam. Lõhn imeline, maitse elamusi veel ei võtnud, aga teen seda, kui avama peab teise rulli. Mul enda silo sai kodu lähedalt otsa, siis pean kümmekond rulli juurde ostma, kuid kevad pole enam mägede taga. Ja see käik oli lihtsalt nauditav, ilm tuuletu, traktor põrises omas taktis vahepeal sai ka kiiremaid käike proovitud. Tagasi tee kulges mul juba tiba paremini, kuid jah rõõmustan koos hobustega. Nojah teist rulli maha laadides kadusid siis jälle käigud. Tänasin mõttes, et seda ei juhtunud, kui olin kodust kaugel metsas. Söök sai ette ja küll  nad näevad kaunikesed. Muidugi peab veel jõusööta juurde hankima, kuna karvavahetuse aeg, siis vajavad lisamineraale-vitamiine jne.
Kanad munevad aktiivselt ja saavad ka õues käia mõne tunni. Kõige enam naudivad pardid lumeolemasolu.
Anete käis ka kodus, rõõmustav, kui kogu pere ikka ühise katuse all koos veedavad.
 

25. veebruar

Meie paraad, jäin tiba hiljaks, kui suleliste paraad ikka tihedam ja pea akna all oli. Kuid pildistamise hetkeks aga juba suutsid kaugemale jalutada. Kanalised-pardilised kasutavad mu lumest puhtaks lükatud teeradasid, et siis ennast natuke liigutada, kuid lume tiheda saju poolest juba aknast piiludes kuuti ära pugenud. Pardid eelistavad pigem lumes suplemist ja lumesadu. Vaadata, mida ühed sulelised teevad on tegelikult väga põnev.

Vabariigi sünnipäeva õhtu peale kümmet, lund oli nii palju sadanud, et inimesed taludes, kes hämarikutundi pidamas ja mõnedel veel valla peost veel energiat ülegi, siis mitme pere peale ühises majapidamises lisapidu korraldamas. Möödudes nii mitmest talust, tekkis mul tunne, et sõidan autoga  lumekõrbes. Ei inimhinge, ei autojälge, ega aimatavaid teeääri. Ainus tee olemas olu tõestav talud tee ääres ja tee äärde jäänud lume alt turritavad heinakõrred. Sõitsin aeglaselt ning proovisin läbi auto esiklaasi teeolusid pildile saada.
Koju hoovi sõitsin juba kolmanda käiguga, kuna teevallide vahele olid tekkinud madalad tuisuvaalud.
Kodus selgus, et teine pool oli läinud ühe seltskonnaga Tallinna tõrviku rongkäigule. EKRE poolt korraldatud, pole veel suutnud selgust saada, mis mõte või ideelist suhtumist viimane kandis. Nii, et üritusi jagus eile mitmel rindel. Kui Estonia teater võttis vastu vabariigi sünnipäevalisi tavapärases tseremoonias presidendi kätlemisega ja edasi juba tantsupõrandal keerutamisega või kuidas keegi osalejatest seda soovis veeta. Oh jah unistan isegi, tahaks ka... kas seda ka kunagi juhtub, aga unistada võib ikkagi...

Head Vabariigi sünnipäeva juba 99 aastat. Kuigi vahepeal küll Nõukogude koosseisuses, kuid ikkagi eestluse nime all eksisteerinud.
Alustasin tavapärase kohvitassiringiga ja vaatasin, kuidas linnukesed akna taga oleval õunapuu otsas söögipoolist nokkisid. Panin neilegi, nii seemneid kui rasvapallikesi. Ja hetkeks peale sööda juurde panekut lisandus hulgim linde, enamuse moodustasid varblased. 
Proovisin midagi telkust vaadata, isegi mu lemmikseriaalis näidati kah jälle teab mitmendat korda ühte sama osa ja ei pakkunud vaatamishuvi. Ja nii võtsin ette kolme koeraga jalutuskäigu, enam häirib kile Sofi hääl, mis  ikka kohutav kõrvadele kuulda on. Eks olen väheke väsinud kõiksugustest lärmidest ja siis ei paku koerte üleliigne haukumine ka rõõmu. Mõtlesingi, et pean ikka ostma ära haukumisvastase kaelarihma, et natuke trenni teha, sest lihtsalt koerad lähevad juba liiale oma haukumisega. Mis puutub Ramsusse, siis teda ma ei kaasa ühtegi jalutuskäiku.. Las õpib ja ignoreerin jälle tema tähelepanu, mõned päevad pakkus ta mulle juba pulka loopimiseks, kuid seda ära tuua ta veel ei oska. 
Vett meil ikka pole, täna siis teine pool pidi kaevu minema, kuna pesukuhjad pere peale ikka kasvanud ja ootavad masinaga pesemist. Loodan, et täna saame vee majja ja vast siis seda keemiat ka enam sees pole, eks veeboileriga on probleem, see tuleb korraks lahti ühendada ja puhastus teha. Kuid see töö jääb siiski meestehnoloogidele.
Juba mitu päeva mil olen abiks olnud hobuste sisse laskmisel, vaatan kurvalt, kuidas Pentagon peab ennast kaitsma, et eksisteerida karjas. Ja hoiab oma sõbranna Anne-Mai selja taha varjudes. Vahel paneb mõtlema, et miks loomade maailm on julm, et omada kohta karjas peab läbima, kohastaatuse nimel võimu võitlus. Testemona oli karjajuht ja nüüd muidugi tahavad vanemad märad seda staatus omale saada, kuna mul neid mitu siis enamuses võimumängu juures omavad rolli ponimärad, kes väga aktiivselt siis kehakeeles vastavalt sõnumeid edastavad.

Täna siis lõpuks selline ilm, mis juba meelepärasem ja sademeteta, kuigi vabariigis teedele antud libeduse oht.
Nojah, meil ei ole eilse seisuga jälle vett üldse majapidamises. Veepump jälle kaevus ütles ülesse õigemini pumbarelee. Vesi mille siis kaevust pump majja tõi sisaldas väga suurelt keemilise vahendi tugevat lõhna. Probleemi juur peitub Nõuka aega, kui meie külas hetkel asuvas paekarjääris asus asfalditehas, kus siis olevat kohalike elanike teada mingit keemiat kas siis meelega või kogematta maha voolanud, seda otseselt faktidena kinnitada ei suuda tänini, aga keskkonnaameti poolt on see keemia pinnases täheldatud ning aeg ajalt jälle mingi ilmastikumuutustega silma torganud kohalike kaevuvee keemilise struktuuri muutustega.
Kõige kummalisem on see teema, et juba aastaid enne Vabariigi sünnipäeva siis mingi probleem veepumbaga või veega. Ja mõtisklen, et miks... kas miskit jääb endal tegemata  või on pumbale paigaldatud relee siiski nii tundlik niiskusele, et lihtsalt vastupidavus lõpeb läbi kõrbemisega.
Hetkel veame naaberkinnistult ja uurisin eile teiste lähedale jäävate naabrite kaevude olukorda. Kuid neil jah sügavamatesse kihtidesse puuritud. Ja meil jääb puuritud osa  6 m sügavusele...
Hobused said täna välja ja naudivad siis oma ,,konservi", eile õhtul sisse lastud hobuseid vaadates, nautisin nende väljanägemist ning uudishimu. Hindasin omi kitsi ja nende tiinuseid ning viskasin pilgu Hertale ja Teebale, kellelt ootame siis ka pisiperet mõne kuu pärast.
Loomad on lahedad ning hea meel, et pere töötab koosmeeles. Mida paljudes peredes ei osata märgata ning hinnata. Tihti tekivad konfliktid noorte ja vanemate vahel. Tean mitmeid perekondi, kus on märgatavad konfliktid just läbi saamise ja tegevuste ühildamise osas. Ja kuidas edastatakse tööle suunamise infot, et see kedagi jalust ei rabaks ja vastumeelseks ei tee.
Linnas lõppes mul siis ühe õppeveerandi ulatuses toimunud loodusringitöö. Lapsed olid kurvad teada saades, et rohkem ei toimu selliseid tunde. Olin imestunud ja tekkis küsimus, et miks? Lihtsalt kool tellis ja olen aru saanud, et minule näiteks sobib ideaalselt ühe õppeveerandi jooksul ringitöö andmine. Ja linnas käimine on lausa mõnus vaheldus igapäevasele tööle. Põhikoht, mida ma igakord külastasin olid raamatupoed. Oo jaa, nõrkused ja kiusatused...

 

Sajab ja sajab... Ja õue on libe ning vesi  majapidamises on omandanud kõrval maitse... Eile sai ostetud poest paar pudelit joogivett ja lapsed tõid suurte nõudega naaberkinnistult käsivinnaga kaevust. On elu, eks mõtteid tiirutas siia ja sinna. Veel on ikka tõeline keemia lõhn ja maitse juures. Küllap küsimus millest küll. Pole uurinud, kuidas teistel meie kandi inimestel. Maapind on külmunud. Varem on ka olnud, just siis kui maapind külmunud ja kallas vihma. Pikemalt mõtiskleda ja heietada, kes võiks süüdi olla, seda ma tegema ei hakka. Pigem homseks uurin, kuhu pean pöörduma, et viia vajalikud veeproovid, et teada saada, mis meie kaevuveele iseäraliku lõhna ja maitset tekitab. Niikaua, kui lõhn juures ei soovi isegi pesemas  käia.
Hobused on sees. Eile kui neid hommikul sisse lasime, jooksid kõik suure rõõmuga kimades nii palju kui jääs õue lubas.
Tütre kooli lõpetamine oli Järvamaa kutsehariduskeskuse korraldamisel tagasihoidliku mõõdu järgi. Miskit suurt ilusat või suurimat kontserti pakkuda polnud, kuigi toimumise koht Paide kultuurikeskuses. Nüüd siis vaja leida veel sobiv töökoht, kuid minu esmane soovitus on, et hakkaks mõtlema autojuhilubadele. Ilma nendeta siiski siin ilmas ja maal elades enam hakkama ei saa. Muidugi jama on, et kütuse aktsiisitõus on pannud veel viimaseid talupidajaid kaaluma, mis asi siin ilmas sobib teha. Kurb on lugeda selliseid mõtteid ajalehe veergudelt.

 

Pea varsti blogi lugejate ring saavutamas 90 tuhat. Uskumatu, kuid rõõmu valmistav.
Nii nagu lubasin, et tõusen ka sadulasse teisipäeval nii ka tegingi. Enne käisin kohalikus raamatukogus, viisin ühe teaviku, mil oli käes hoidmise tähtaeg kukkunud. Ja seekord pidin olema üksinda, kuid piiratud ajakasutuse tõttu kihutasin kohe koju ja hõikasin tütrele, et liitun temaga ratsutama. Ilm oli super, linnud laulsid, hobused oli sadula all tulised iga hetk valmis kimamist alustama. Muidugi sai mõnda lagedat heinmaad ka kappamiseks proovitud. Üha enam tulisust ja valmis edasiminekust näitasid hobused. Ja muidugi mõnus algus tööpäevale tehtud. Mis enam emotsionaalselt parimat saab olla.
Kui kolmapäeval silmasin Raplamaa Sõnumitest ühe sugulase surmakuulutust, siis veel kolmapäeva õhtul ma polnud otsustanud kas minna matustele. Kuna jagasin leitud infot oma lähedastele, onu ja tädi otsustasid kahekesi alul minna.  Muidugi peale väsitavat ujumisvõistlust kus ma midagi märkimisväärset ei saavutanud. Koht ja saavutatud aeg jäi samaks. Eks viga kah vähestest treeningutest. Ja muidugi füüsiline väsimus, mis oli tekkinud suurenenud treeningkoormusest. Käisin lihtsalt ujumas, et natuke tööelule väheke teistsugust liikumiskoormust saada.
Kolmapäeva öösel nähtud uni ei andnud ka korralikuks väljapuhkamiseks asu. Kell kaks ja nii hommikuni välja üleval. Püüdsin nii ja naa nähtud und eemale peletada, kuid olen varemgi maininud, et näen harva, aga ikka ennustusliku tähendusega und... Siia ma ei kirjuta, sest unenäo sisu lihtsalt õõvastav ja kohati ebameeldiva sisuga. Mis puutub täideminekusse, siis veel ei oska öelda, kuid tean miski lähimal ajal juhtub. Kuid kellegi lähedasega... Nähtud unenäo põhjal mainin, et tihti täide läinud unenägu annab kindlama vastuvõtmise ja ei tekita enam mingeid ebamugavusi. Lihtsalt ettenägemine annab kindlama tunde.
Eile hommikul kella 8 paiku polnud ma endas veel selgusele jõudnud, kas minna matustele või mitte. Otsus tuli pärast ema helistamist ja siis läksingi. Viimati selle suguseltsiga kohtusin 5 aastat tagasi, kui oli 12.02.2011 vanaema Milvi-Estri matused. Imestasin eile, kui võõraks olid jäänud inimesed, siis kui vanaema elas hoidis ta meid kõige ja kõigi eluoludega kursis. Kuid jah natuke kurvaks teeb, et elust nii palju võetakse kas siis tervise rikke või mingi muu tõsise haiguse tagajärjel. Või kellegi solvang võtab veel viimsegi tahte eluks. Kui habras on tegelikult inimese elu... mõelge enne, kui lausute kellegile oma irooniaga või naljaga pooleks mõne repliigi.
Mis puutub Ramsusse, siis pole veel mingit kodu kindlalt leidnud. Seisangi lõhkise küna ees...


 

Hääd sõbrapäeva.

Päevad on pikemaks veninud. Ja ilmad veebruarikuiselt kenamaks muutunud. Päikest on rohkem ja õhtused loojumised värvivad taevalaotuse mitmevärviliseks. Ja siis tekitab lihtsalt hämmastavalt kevadeigatsuse.
Mis teinud, mitte midagi erilist. Testemona läks siis oma õige perenaise juurde Jõgevamaale. Muidugi oli juba vanust kah loomal, 19 turjal. Mõtteid seinast seina, kuna meil üks poni sama vana ja hoidsid piisavalt kokku jah, aga siin ei olnud minu otsustada. Mõned hetked tõid ikka pisarad silma, kuid ma hoidsin ennast palju tagasi. Imestan isegi, et jube kui ruttu on aeg läinud, et loom kes meile kunagi toodi oli ju alla 10 ja nüüd nii kõrgesse ikka jõudnud. Kuidas küll aeg on kihutanud ja kuhu kadunud.
Kuid ütlen ikka, et aitäh Testu, olid meile väga super hobu.
Kuid eks meil vaja edasi liikuda ja koolitada noori hobuseid. Ja mis hämmastav, noorem pesamuna tütar ikka aega võtab ja nendega trenni tegemas käib. Esialgu käib koolitus käekõrval maast.
Laupäeval käisin sõbranna sünnipäeval, hilistel tundidel lahkudes. Leidsin autosse istudes, auto ukse lahtiselt ja pardadzoki lahtiselt. Kuid mulle tundus, et keegi oli käinud midagi otsimas ja arvata võib, et esimeste külaliste lahkudes siis kiirustades lahkunud. Muud ei midagi...
Ja eile linnas käies, auto seisis  Rapla raudtee parklas perrooni ääres, kus siis varastati ära bensupaagi kork. Mis muud üritati jälle paagist bensu kätte saada. Kuid meelega enne parklasse minekut ma paaki benssu ei võtnud ja kogus oli alla igasugust taset. Ja muidugi mängib palju paagi ehituskeerulisus... Ükskord prooviti ka varastada, kuid ei saadud. Muidugi jälle kork jalutas siis jälle kellegagi kaasa... Ja mul seisab jälle uue hankimine... On saadana silma munad... Paneb ikka vanduma ja igat masti sõnumeid peas veeretama.
Täna püüan siis ka sadulasse tõusta. Vanemal tüter läks vet. arsti abilise eile eksam hästi ja laupäeval lõpetamine. Ohh jah, nii palju sündmusi.
Veel miskit, leidsin fb lehelt linnukoerte koolituse lehelt, kus tekitas paljudes koerteomanikes paha meelt, viis kuidas jahikoera spanjelit õpetati. Ja kui ma ise seda vaatasin, oli tahtmine tollele omanikule koht kätte näidata. Mida ta teeb koeraga, koera koolitamiseks on teised meetodid. Mitte füüsiline ja maha surumise mõttel. Kõike saab arendada ikka mängu alusel. Kurb ja samas vihale ajav... Mis koer sellest saab, kes kardab juba omanikku, maad mööda roomates.... oh vastik...
http://www.iltasanomat.fi/kotimaa/art-2000005086944.html


Ja muidugi ei tohi ära unustada, et peab jälgima linnugripi teekonda... fb lehel jagatakse väga põhjalikku infot, kus leidub ja kus on juba ettevaatusmeetmeid tarvitusele võetud.


https://www.youtube.com/watch?v=8475nlRVbLA&feature=youtu.be


 http://www.vet.agri.ee/static/artiklid/46.Lindude%20gripi%20infovoldik.pdf

Loomad, kenad talve ilmad ja Kihnu Virve

Mu igapäeva kohustuste hulka kuulub jälgida koerte söögilauda, et see oleks rasvarikas ja energiakulutustega tasakaalus. Keedan igapäev putrusid, kuigi mõni suurem koerakasvataja lööb risti, kui kuuleb, et keedan teraviljajahudest putrusid ja lisan tapajääke, kalamaksaõlisid või vahel linaseemneõlisid. Olen aastate lõikes proovinud igasuguseid menüüsid, kuid see mida ma olen viimased paar aastat teinud, olen jäänud kindlaks, et see on parim. Vahel harva, kui väga kiire jagan koertele krõbinaid, kuid minu mentaliteet loomapidajana ei luba siiski seda pidevalt kasutada.
Hobuste söötmise osas on mul veel palju õppida, luua ja mõelda ning läheneda individuaalse ratsiooniga indiviiditi... Oo jaa on see päris hea väljakutse. Kuid midagi aeg näitab mis ühele on parim, teisele hobusele halvem variant, kuid õnneks on mul selgem pilt, mida üks või teine hobune eelistab.
Käisin tänagi ise hobuseid toimetamas ja koertele valmistasin jälle suure portsu putru, kuna külmad ilmad, siis vajavad koerad ja hobused välitingimustes rohkem tasakaalustatud söötasid.
Hetkel plaan veel otsida puhast kaera, eelistan mõnedele hobunatele kaera anda, muidugi uurin ja jälgin pidevalt tugevate, tegusate ja spordis (mõtlen kõik alasid hobustega tegelemisel) tuntust saavutanud inimeste kogemuste baasil. Ja muidugi enda kogemusi ühildades siis teiste inimeste läbi proovitud söötadega.



https://www.youtube.com/watch?v=WIvaGV9HCIE

Üks mu lemmiklauludest Virve repertuaaridest. Ja seda laulugi laulis Kihnu Pere. Hää meel, et sain olla ja käia.
 Sai siis käidud Kihnu Virve pereansambli kontserdil. Hämmastav, et kohalik Raikküla Farmeri kultuurikeskus rahvast täissaaliga vastu võtsid 89 aastat turjal kandva eaka ja väärika Daami. Vähe on neid inimesi, kes suudavad läbi elu marssida nalja ja lauluga. Teades, et ega ükski prohvet pole kuulus omal maal, et teatud kuulsusega ikka kaasas käib kohalikus elus kadedus ja kerge uss, kellel hästi läinud. Mis teha, kuid laul teeb rinnarõõmsaks ja inimesed esitledes veel rõõmuga seda teevad. Näha inimest, kes on aastaid olnud rahvalaulikute esireas just oma vitaalsuse ja huumoriga. On see ikka üks ütlemata vahva. Kui võtta aastaid tagasi sain ma Kihnu Virvet tänu oma abikaasale tundma, kel olid tol ajal suured unistused misjonärina ümber muuta usu läbi inimesed kristlasteks. Kuid jah nähes agasid ja minu missioon ei ühtinud, sest olen mitmendat põlve maakas ja nähes usu vastu või Jumalast ette jooksmise mõtlematusi ei andnud see mulle suuremat missiooni tunnet, pigem kahandas midagi kuhugile lõhkuma minna, ei ole minu mentaliteet. Kihnus tegutseb aastakümneid Vene Õigeusu kirik, mida kohalik rahvas austab ülekõige ja peavad seda pühamaks. Ja muidugi tegi teine pool koostööd ka teiste usukonfenssioonidega, et kaasata suuremad töövõimalused ja läbilöögi usulainel Kihnus, kuid täis saali ükski koosolek ei toonud ja Märt Vähi (2000. aasta novembris asutati Märt Vähi juhtimisel ning eestvedamisel MTÜ Lootuse Küla ning peagi alustati praktilist Lootuse Küla rajamist ning tööd alkoholi- ja narkosõltlastega. Märt Vähi juhib MTÜ Lootuse Küla juhatuse esimehena rehabilitatsioonikeskuse tegevust ning arengut ja EKNK piiskop-emeeritusena EKNK Lootuse Küla Kogudust; Märt Vähi on üks MTÜ Lootuse Küla Päästeseltsi asutajaid).

Märt Vähi töö on leidnud mitmeid tunnustusi sotsiaaltöö valdkonnas. 2014 aasta veebruaris tunnustas ka Eesti Vabariigi President piiskop Vähit Punase Risti III katergooria märgiga). Kes mainis tol korral, et tema ei näe, et sinna teine kogudus kõrvale rajada.

 Ja nii õnneks, et meie pere teekond Kihnu saarele suletuks jäi. Ja nüüd mil aastaid Raplamaal elanud, ei ole ma kahjuks sellest üldse  unistanud. Väärtused ja tõekspidamised kasvavad, kui tekib perekond ja elu raskused seisavad nagunii igalühel ees. Ja kuidas neid võita või läbi minna kahjuks keegi ette ei näe. Need tuleb igalühel endal kogeda.
Mingi märk siin elus maha jääb, kui ükskord lahkumise teekond ees. Väga südamlik õhtupoolik oli, kinkisin veel kimpu köidetud lilled, kuna 30.01 tähistas Virve oma 89 sünnipäeva.