Tänast blogimist alustan kurva sõnumiga. Toajänks Marvin alistus oma haigusele ja kadus igaviku teele. Jah, olgu ükskõik kui palju kogemusi loomade elust lahkumisega, mõni loom on saanud eriliselt lemmikuks, siis on raske panna leina või kaotust sõnadesse.
Kahtlustasin juba eimerioosi, kuna mõni nädal lahkus elust ootamatult meie nooruke Juntsu, kes oli ülimalt kaunis jänkunooruk. Muidugi on ükskõik kelle surm ehmatav ja mitte eriti meeldivat tunnet tekitav. Kasvõi kuulen kellegil tuttaval kedagi lahkunud mõtlen lähedast inimest.
Eelmisel nädalal sõidutasin kahte rahvamuusikut ja kui nad alustasid oma eeskava tutvustamist rahvale oli tunda kerget nukrust, mida ei suudetud sõnadesse panna. Kuna nendega pidi olema keegi 10 ja see oleks olnud võimas meeshääl, aga jah sama ootamatu oli temagi minek...
Seisab ees puuri deso, sest kahtlus langes siiski nakkuslikule haigusele. Kuidas saavad toas jänesed haigestuda... ?
Üks hea uudis, Anete googeldas ja leidis üle talli, kus asub Lipton. On deketiiv, Kesk-Soomes. Tegelikult nii lahe on teada enda käes kas siis kasvatatud või kasvanud loomade edaspidist käekäiku. Muidugi mõned loomad on vahetanud nimed, aga jah see uute omanike teha.

-6 kraadi külma, päike karges talvises ja aknast õue vaadates linnukesed oma lõppevat rasvapalli nokkimas.
Kanaema tibudega läks siis kanalasse, et hakata elama oma tibukestega kanalas. Seal on neile sobilik koht. Muidugi meil jälle harjumatu, kuid elada suureks sirgunud kanakasvatusega toas nagu ei kujuta ette. Muidugi on nad inimesega väga ära harjunud.
Iseenesest väga kena ja ilus. Mõtlen siin, et juba teab mitmendat aastat ei ole midagi toimumas Võerahansu puhkemajades, ei jõuluüritusi ega uueaasta vastuvõtmisi, kus varasematel aegadel õhtupimedal ajal sai liigeldud hobuse ja saaniga. Oh olid ajad ja kui tihti sai käidud, lapsed olid väiksed. Koju naasesin alati päris hilistel öötundidel. Muidugi pererahvast väsitas ära see pidev pidude järelkoristus, sest inimesed ei oska pidutseda. Jah aga nii see on, kuigi mullegi on pakutud majutuse peale mõelda ning gruppidele saunaga, kuid see mõte ei meeldi. Sel juhul ainult kindlatele gruppidele keda tunnen. Ja püüan leida teist teed, kuidas edasi liikuda. Hetkel on meil paigalseis. Püüame leida väljapääsu edasiliikumiseks.
Jälgin vaikselt mis toimub ka lähedale jäävates hobumajapidamistes.
Ees ootab veel valdade liitumine, kohtusin viimane nädalavahetus ühe valla töötajaga, kes ütles, et kahju lahkuda sellisest vahvast meeskonnast. Ja kuna üks uks uude töökohta oli sulgunud kandideeritavate ees, siis tegi toda inimest nukraks. Kuid teada, ega naised loorberitele lesima jää, eks otsivad edasi. Sama siin, kasvõi töötuks esialgu, uuel aastal ootab ühe erakoolis ringitöö juhendamine. Jääbki siis aega ettevalmistada
Muidugi Soone talu tegemised on küll väga huvitava pöörde võtnud, kuidagi laialivalguv. Mingid maagilised rituaalid, indiaani higitelgi tseremeoonia läbi igasuguste riituste. Kas läbi mitmeusundi võetud tseremooniad-riitused tulevad kasuks?
Olen aru saanud, et eelkõige pean muutuse läbi viima töö osas. Eks näe, mis elu toob. Kuid olen kiireks muudatuseks valmis, sest laste ja loomadega meeldib tegeleda. Nüüd mil mu enda lapsed on täisea künnisel, kaks on veel nimetuses alaealised, siis kaks täisealised. Mõlemad tegelevad õpingutega.

Triips päikest võib muuta elu hoopis teiseks. Ja raske on kohe ennast teistele kohustustele häälestada. Väsinud kõigest sellest ilmamelust, täna ju veel esimene advent ei mingit rõõmutulva ega emotsioone. Kõigest tühjuse tunne.
Natuke ärevil meeleolu, kuna üks lemmikloomadest on saanud nohu ja hingab raskelt, Aade kes eile esimese süsti tegi antibiootikumi. Mõtlengi, et kas mitte parim pole, kui saaks anda lisaks veel köha nohu rohtu ,,pertussiini". Kohe kui kuulsin sellest, teadsin, et kodus pole enam kasutamatta süstlaid ega nõelu, pidin kiiremas korras hankima suuremas koguses juurde.
Tahtsingi tuttava vetiga konsulteerida, loom kes haigestus, arvata on, et mehed valasid majas ühte toapõrandat, sai isane toajänks tuuletõmbe osaliseks. Õnneks, et teiste loomadega, kes köögis elavad ei juhtunud sarnast asja. Imestan seda...
Ootan ja otsin hetkel sobivat töökohta, kus ennast reaalselt ka teostada saaks.

 

On palju huvitavat, hämmastav kui mõni inimene minu eas, kipub rohkem koduseinte vahele, siis mina isiklikult rohkem kodust välja ja nii eile juhtuski, et mitte planeeritud rahvapeole välja jõudsin. Tore oli, kuulata, eelistasin kaasa laulda ja mõne tantsugi kaasa tehtud. Alul kutsuti autojuhiks Eidaperre ja kui kohal olime, siis pakkusin juba tee peal, et miks ta ei võtaks kohe pikemalt minuga teekonda Vändrasse. Kuulsin, et mitmed inimesed keeldusid juhiks tulema juba pimeduse enda pärast ja mida iganes. Minul pole  pimedas sõitmise vastu, isegi vahel meeldib rohkem sõita.
Igal juhul nautisin kõike, kuna mehed kodus tegid ehitustööd, siis rahvapidu oli mulle igapäevatööle väike vaheldus. Mulle meeldib rahvamuusika ja laulmine, teen ka tööd selles vallas, et jõuaks kuhugile koos teistega esinema.
Anete jõudis eile koju ja mis toimus Nordikuga. Oh jah, hämmastav mis tundeid ikka koer endasse peidab, kui keegi pereliige pikemaks ajaks kodust lahkub. Olen tabanud mitmeid märke Nordikust, kui ta jälle endasse tõmbub, kuid mõneks ajaks siis lepib teiste kodulistega, kes temaga tegelema peavad. Kurb tunne, et õpingute tõttu peab kodust eemal olema ja koer kannatab puuduoleva pereliikme pärast, aga mis teha. See on elu karm reaalsus, aga olen lohutanud loomi tihti sellega, et ka nemad peavad seda olukorda arvestama, et ühel päeval kui koolid selja taga saavad jälle kokku.
Isegi see, kui veetsime kahe koeraga öö Laiksaare metsaonnis oli lihtsalt võrratu. Kuna koerad said inimestega tihedalt koos olla. Meil talu pole kunagi tühi, siis alati on keegi kodus ja tegeletakse loomadega.
Olav kes aastaid meil abiliseks käinud on loomad mõjunud teraapiliselt ja ühtepidi oma mõningatest ebakindlatest iseloomukäitumistest tänu loomade eest hoolitsemisele vabanenud. Mis teha, palju probleeme täiskasvanuks saades võetakse kaasa ikka lapsepõlvest. Millest probleemid, kui mõni vanem ignoreerib või keeldub tunnistamaks oma last tulevikus teovõimeliseks. Mõistsin asjade sügavusi ja aastate pikkune nõustamine on andnud hea tulemuse, pereabilise näol.
Toonitan ikka ja jälle, et ärge lükake lapsi endast eemale, kui nad tahavad rääkida, kuid kõik peab saama varasest lapsepõlvest, kui see usaldusside jääb nõrgaks ja katkendlikuks ei saagi olema oma lapsega teismeeas head-usalduslikku sidet.
Minu üks hea alus oma lastega usalduslikule sidemele on, et oleme haavatavad. Kui mul tekkis alati mingi hetkeline probleem, rääkisin laste ees selle välja, kuid ma ei hakanud seda pidevalt nende ees korrutama. Mõne mure väljendamisega kaalusin, et ega see ei muutu lastele koormavaks. Jagada lastega kõigest ausalt, on minu põhimõte jääda ausaks lõpuni. Vahel mõnda asja endast välja rääkida raske, kuid õnneks olen tänu perekonnale suutnud ka seda lastes arendada.

On elu, muud ei ole, kui keegi tuntud koeraomanik kes veel jahimees tegi avarii ja selle ümber tohutu palagan ning mustamine ülesse keerutatud. Nojah fb on suht karm koht, kus siis kriitikat tegevad inimesed ikka kedagi hammaste vahel lahkavad. Ausalt öeldes, imestan inimeste liiga suurt julgust avalikkuses kriitiliselt sõnajulgust näidata. Kuhu on jäänud eetika, moraal ja inimväärikus...
Kusjuures teo korda saatja julges avalikult vabandada. Oleks tegu siiski kurjategijaga, kellel mitmeid rasked kuriteod või mõrvad selja taga, aga lihtne inimene, kel omad hobid ning oskused koertekoolitamise alal. Tundub, et internet muutubki selleks, et inimesed üha julgelt annavad  teada mis südametagavaras peidus on. Nime ma ei hakka mainima, sest avalikkuses on isikut ennast päris palju lahatud ning varasemate aegade meedias tuntust kogutud, kuid teada tõde, et meedia soovib emotsioone, kirge, sõda ja verd jne...
Olles ise sõbrannast ajakirjaniku huviorbiiti niimoodi sattunud, et minu vastutahtmist ka avaldas loos minu nime.

Vihma kallab, lumi läinud ja õnneks ka libedus tagasi tõmbunud. Õhtuti vaatame lisaks telerile ehedat loodusfilmi, kus viipapagoid etendavad ikka tõelist sherlock holmsi. Soov kappide sisu uurimiseks. Avasime kapi ukse ja mis toimus, täpselt nagu jälituskoer kapis ühe topsi sisse ainult saba väljas. Kuhu võimalik nokk taha ja ikka tõsteti ja uksest välja. Juba viimased päevad on nii aktiviseeritud tegevused nende poolt. Nümfid on rahumeelsemad ja jälgivad viirude huvitavaid etteasteid. Ja nende avastusretked on meilegi nauditavad.
Olgu nad siis linnud või loomad on nad oma olemuselt lahedad eriti jälgida neid. Kahju on vaadata, et meie Tipp sinine eakas viirpapagoi (vanus teadmata, aga meil üle 10 aasta) on kehaliselt väga palju muutunud. Jalad on kuidagi risti ja rindmik-pugu ettepoole vajunud
Mulle meeldib lindude särtsakus ja uudishimu, mis siis ajendab uudistama ning nokaproove jagama.
Raamaturiiul on teine mis neid väga tõmbab. Linnud ruulivad.

On täna alles ilm, sajab ja teed on kohati libedad. Kodunt raamatukokku venisin nii 40-50 km/h kiitusega. Ei riski liialt.  
Iga hommikuti kontrollin hobuste tervislikku seisundit, kuna avastasin teisipäeva hommikul ühel hobusel kabjaliigese paistetuse. Sai tehtud ravi, mida tuleb mul teha nüüd igapäev, kuni paistetuse alanemiseni. Õnneks mingeid kilde ei tundunud, pigem kõõlus kas kellegi kabja löögist või halvasti astutud jne. Probleemide põhjustajaid siiski mitmeid. Nii, et täna võisin juba rahulikumalt hingata, ravi on olnud tulemuslik olnud.
Õnneks sain sobiva hinnaga talveteki Testule ja seegi annab suurima rahulolu. 

Mõnnan kolmandat puhkepäeva. Esimene päev oli raske, kuna mõtted keerlesid viimase aja sündmuste ümber, kui ka  endaga sõda pidades ja proovides asjadest lahti lasta, mis mind vaevasid. 
Meenus mulle ühe inimese küsimus, et ,,kas mulle ka täiskuu ööd mõjuvad". Mainisin, et ei magan nagu kott ja ei mingeid üleval olemisi. Isegi kohvi joomine on kahanenud kahe tassi peale päevas. Harva kui kolm joon. Päeva ajal väsinud pole. Isegi kuu alguses öötööd ajutiselt tehes, siis kaks esimest ööd kõige  raskemad olid.
Planeerisin alul spaasse aega broneerides, kuid üks asi tuli vahele ja loobusin ning lükkasin spa külastuse mõneks ajaks edaspidiseks.
Olen unustanud mainida, et paar või isegi kolm nädalat tagasi trehvasin nägema Kabala küla vahel politseimasinat seismas tühjana seisva maja hoovis. Ja eks küsimus miks, kuid juba sisetunne jagas vastuse. Ja hiljem kuulsin, et mitmetesse majapidamistesse on olnud sissemurdmisi. Ja kõik on toime pandud oktoobrikuu jooksul, siis kui on pime ja maja ümbrusse ei jää jälgi, mille järgi alust kahtlustada, kellegi või millegi toimetamisele. Endile panime suure õue tule korda ja nüüd on mul jälle üks abimees ümbruse valgustamisele. 

Käisin eile siis jalutamas koertega. Muidugi viis mu teekond mööda karjääri servast. Nüüd lõpuks on ilmunud ka hoiatavad viidad. Varemalt neid polnud. Minu alateadlik hoiak ei lubanud eriti lähedale minna, et kiigata mis ja kui sügavale siiski mindud on. Kuna vahel lõhkamistööde käigus ka meie maja siiski väriseb. Ja ükskord, kui olin päevast und võtmas ja olingi sügavasse unne suikunud, kui üks põrakas mu ülesse äratas. Lõhkamistöid tean ja tunnen, teen vahet. Kunagi vana-vanemate juures elades sai aastaid-aastaid kogetud. Kõike mis lõhkamisega seotud. Kaevust vee kätte saamisega oli ka vahepeal tegu, nii et puuriti veel sügavamale, et vett kätte saada. 

Ka kaevanduse serva jääv võssa kasvanud heinamaatükk, millel siis inimtegevusest mälestuskuvand. Natuke nukker ja samas meeliülendav leid võpsikus. Kuid teadmine, kes seal elanud ja heina teinud jne. kuidas inimesed sealt lahkusid. Nukker toon poeb hinge...

Ojake, mis vuliseb aastaringselt, osavett suunatakse karjäärist, et paekivi lõhata.

Nordik tema halastamatu kepiorjus, leidis kraavipõhjast ikka paraja toika, et talle seda visata, et saaks jäägitult ära tuua. On alles koeral vastupidavus.

Mulle tänane ilm täitsa sobib. Mõnnasin täiega tegevusi hobustega, lastes neid karjamaale kuhjatud silo sööma. Öö pidi sees veetma, kuna õhtul ja öösel lisandus natuke märjama poolset lumekest.
Oo jaa, täna pidi tulema öösel mingi maagiliselt ilmatu suur kuu nagu seda mitmel rindel meediasõnumitest lugeda olen saanud. Nojah mis ma arvan nendest rituaalidest, see oleks nagu üks joogasamm, kuid nagu ei ole ka. Teatud põlisrahvastel on sellised rituaalid, mida siis etendatakse teatud tseremoniaalse tantsulise mantrate huilgamise hõiskamise teel.
Eelmise nädala 8.11. ootasid mitmed Vanga ennustuse täideminekut maailma lõpu teemadel. Mu abikaasa, kes jälle piiblipõhine usklik, siis tema ühinenud jälle teatud ringkonna usklikega, kes sügavalt usuvad, et nüüd jah on maailmalõpp käega katsutavas kauguses. Ja vahel peab neid diskussioone kuulama, mina muidugi rehman käega ja lahkun alati diskussiooniväljalt lihtsalt lõpuni kuulmata ning üle õla olen ikka jälle maininud, et maailma lõpp tuleb ootamatult, mitte kellegi ettekuulutuse järgi.
Kõik sõjad ikka inimolendite poolt õhutatud ning vanadest aegadest ikka kõvade meestena tuntud Dzingis Khaan tahtis ikka rohkem maid ja rohkem sõjasaaki (hobuste, kariloomade, orjastatud naiste näol). Nii see on, et muidugi islam tõstab järjest pead ning pagulasi leidub meie enda Eesti Vabariigis.
Kurb tõdemus, et inimesed põgenevad kodudest ja tahtes leida elu uuest riigist. Kuid jah minu jaoks uued inimesed eriti veel islamimaadest ei paku usaldust. Juba lugesin, kuidas korjatakse pagulaskeskustesse laste jaoks õppetarbeid, mänguasju... Nojah, püüan mõista. Samas meie heaolu, turvalisus on kõikuma löönud, kas praegune poliitiline seisukord suudab tagada oma rahvale piisava turvalisuse...?
Rootsis on turvalisus kõikuma löönud, juba politsei ridadest lahkuvate töötajate näol. Paljud kardavad oma elude ja perede pärast. Miks ei võeta ja ei uurita, mis toimub mujal...?
Miks just nüüd, kui on tulemas jõulud, mis väljendavad rahu ja endasse vaatamisse jne.

Ja seda enam, kui praegu on veel hingedekuu, kus peame meeles oma lahkunuid esivanemaid. Mõtlengi, et mida vanaisad oleks praegusest seisukorrast arvanud, sest tihti esivanematelt saadud arvamus kuulus ka ikka nagu au sisse. Kuid nüüd kui mõni noor saab võimu juurde kaotab kõik endast ja oluliseks saab vaid lihtsalt kuskilt millegi ära võtmise ja kuhugile kellegi ette ennast upitada, et tema on maailma parim.
Oh jah, loen ja mõtlen omi kirjutatud ridu, kuid nii see on. Jälgisin kõrvalt ka vabariigi presidendi valimisi. Mul polnud ühtegi sobivat kanditaati. Ja olen hetkel jäänud praeguse presidendi suhtes neutraalsele seisukohale. Ei oska hetkeolukorras oma ravamust väljendada.
Kuid ühe ettevõtte juhtimisstiili sain küll enda jaoks selgemaks, mis on mulle väga oluline...

Mis tehtud ja mis teoksil...
Esimene reesõit tehtud, küll lühike, aga siiski midagi ikka. Kuhu kaob mu aeg...?

 Peab veel trenni tegema, et hobune oleks parajas füüsilises vormis. Natuke vorm käest ära vajunud.

Blogi lugemine on ületanud üle 70000 lugemise. Väga lahe, samas vahel teevad mõned sammud elus natuke tuska ka. Nojah, nendest tuska valmistavatest teguritest räägin mõni teine kord.
Kuid kõige meeldivam on hobustega tegelemine. Saigi siis looduses käidud ja tütrele näidatud, mis on juhtunud Hundi-Lundi hoiualal metsaga. Ulatuslik raie, kohati valgustusraie ja kohati lageraie. 
Tojaka talut ümbritevad kiviaiad sootuks paljaks ja nähtavale toodud. Maastikuline pilt muutunud palju.

Ees liikudes korjasin enamus lumest enda ja hobuse peale. Nii, et mõni koht pärast ratsutamist ikka vesimärjaks oli ligunenud. Ja alles mõni päev tagasi kahe jalaga jääst läbi vajudes ikka põlvist saadik märjaks saanuna tööle naasesin. Jah see olen mina, kui midagi ei juhtuks.

Londoni nimeline talu paistab ka nüüd välja. Enne olid mattunud ja peitunud metsade rüppe, kuid nüüd asetseb nukralt uhkes üksinduses lageraiete rüpes nukrahoonena.

Aimatavad lume all olevad kiviaiad, oli mu üks meelispaiku nii ajaloo rääkimisel. Tegemist ajaloolise talukohaga, kus on säilinud kiviaiad ja süsteemidesse kujundatud põllumaa eraldus. Kuid kaasaeg on toonud muudatused ja osalt maakasutuses natuke laisavõitu omanikud. Niikaua, kui elas peremees oli ka ümbrus rohkem hooldatud. Kuid sellele on oma kindlaks määratud hoolduskavad, mille alusel seal tegutseda võib. Tegemist on kaitsealuste orhidee kasvukohtadega ja natuke on paigast jäänukitena põllukivi kuhjad. Üle 15 aasta tagasi eksisteerisid veel vanast ajast aida ehitust meenutavad küünid. Kuid aeg, ilm on teinud oma töö nad maatasa mädanenud. Kahju, et meie eestis kombed ei lubanud neid taastada nagu Soomes, Rootsis, Norras nähtud küünid ülesse kõpitsetuna ja mingi kaitsevahendiga immutatuna siiski elupäevi puidule pikendust annab. Kuid õnneks tänapäeva tehnoloogia lubab juba vahetada püstiseisvatelt hoonetelt natuke mädanema kippuvat palki vahetama.

Lumi maas, puude peal, ja seda jagus veel puude alt ettevaatlikult turnides sain kogu sahmaka endale selga. Hobustele on soojendus homseks reesõiduks tehtud, loodan, et saan ka reesõidu pilte siia jagada. Nii kihk on, et saaks lõpuks oma uue reega liiklema hakata. Yess, päev täna olnud. 

Laupäev ja pühapäev sai viibitud koertekrossil Pärnumaal, Jõulumäe spordi ja tervisekeskuses.

Kahe võistluspäeva öö veetsime ülilahedas metsaonnis. Paljud ei tee ikka vahet millised onnid on tasuta kasutamiseks ja millised tasulised. Tuleb võtta lahti RMK kodulehekülg ja sealt saab ülevaatliku info. Eestis leiduvate metsaonnide olemasolust.

Leida üks onn, oli meil tegu. Kuna mu nuti telefoni kasutamis oskused veel napivad, siis jäin lootma ühele telefoni kõnele (Tõnu Jürgenson), kes teab ja tunneb Eestimaa erinevatest paikadest super hästi. Piisab lihtsalt küsimusest, kus asub ja kuidas pääseb. Üks huvitav tõik selle kohaga oli, et asus Laiksaare metskonna kontori juurest 500-600 m metsa sees, kuhu viis looduseõpperada.

Ja nii me siis oma kahe neljajalgsega öö ära veetsime. Koerad nautisid meie seltskonda, kuna uni tuli varakult kella 19 paiku, siis ärkasime kuskil kella 1 ajal. Jõime kohvi ning lisasime mõned pakud lõkkele, et tuli hommikuks ära ei kustuks. Iseenesest maja küll sooja ei andnud. Mis meie rõõmu tõstis, et veetsime öö looduserüpes. Mina nautisin muidugi super hästi valitud varustuse suhtes ööpuhkust metsaonnis miinus kraadide juures. Lahe on vahel midagi teisiti teha.

Eelmise nädala lõpuks valmis ka minu kaua oodatud regi. Kahju oli mõelda, et pean hakkama uut rege ostma, aga poeg meisterdas nii nagu ta ise ütles, et mööda minnes ja valmis ta saigi. Ootan sobivat reelund siis reetama. Yess midagi rõõmustavamat.

Väga huvitav on see, kui vahel olen välja sõitnud või planeerinud päeva varakult ette, siis ühele päevale võib juhuslikult mitu asja kokku sattuda.
Reedel õhtul taheti laupäevaks tööle, kuid selles osas mainisin, et ei saa. Ja Laupäeval sooviti ratsutama tulla, kuid olin tüdrukuga peaaegu Tartusse jõudnud. Seekord jäi see ratsutamine ära, kuna mina kui treener olin ära.
Olles Aade Tasku juurde maha poetanud, aga ise põikasin Lõuna Keskuse raamatupoodi. Tean juba vanast ajast, et saab aega piisavalt veeta nii palju kui soovi on. Vaatasin, millised teavikud on ilmunud, saan abiks olla uute raamatute valimisel raamatukogu juhatajale.
Väga lahe üle pika aja oli olla Tartus. Ja liigelda ning arutleda tüdrukutega liiklussõlmedest.
See selleks, konverents oli veterinaar meditsiinialane täiendkoolitusena korraldatud. Ja oleks ma varem sellest midagi teadnud, oleksin ise ka osalenud. See oli mõeldud varasemalt registreerinutele. Kuid piirdusin vaba aja kasutusega natuke hetke endale. Raamatud meeldivad, juba neid käes hoida ja lihtsalt visata pilku mõnele leheküljele.
Tõin täna kauni halli tähnilise kuke. Hästi sõbralik, korra Raplast läbi põigates lipsasin ka hooldekeskusest kukega läbi. Kuidas rahvas ahhetas ja ohhetas, et milline vahva tegelane. Ja kui suuremõõtmeline samas hästi julge. Kes hea meelega süles võõra käest pakutud sepiku viilusid nokkis. Nii lahe, ise jälle pisikese tüdrukuna tunnen. Varsti panen ka pildi.
Kodus homseks on plaani võetud, et peame korraldama toas olevatele tibudele natuke suurema siblimisruumiga puuri aga juba rehe alla, sest toas olemine läheb juba nende jaoks liiga palavaks. Muidu hiljem võivad tekkida terviseprobleemid.
Ja kodus olles pani imestama nümfimamma omapärane sulepuhevile ajamine ning tagurpidi saltode tegemine nöörrõngal. Miskit esimene arvamus, et linnuke soovib sauna või õigemini vihma. Nii saigi spray pudel võetud ja natuke teist vihmutada, küll keeras ja väänas nautides piisku mis ühtlase joana siis sulestikule langes. Mis teha, loomadest lindudest ikka mida vaadata ja näha.
 

Oli vast hommik, kuna öö möödus unetult ja muretsedes. Kuna väljas sadas lõputult, siis see mu meeleolu eriti roosiliseks ei teinud. Vahepeal käisin õues kontrollimas ega mu kabjalised tagasi ei ole jõudnud.
Kui juba Aade äratuskell helises, ajasin ennastki jalule, et kohvi juua ja uuele otsimisringile minna. Kuna viimati nägin hobuseid kella 24 paiku. Ja siis panid ikka täiega ajama, kui auto tuled peale suunasin. Eks neid ehmatas metsas auto ilmumine heinamaale. Ma enam hobuseid autoga otsima ei lähe, see oli viga. Pigem jala, muidugi mõtlesin, et järsku läksid ringkäigule ja seeläbi tegin ise ka ringsõidu läbi Lipa küla. Ja arvasin, et tulevad vastu, kui metsateeotsas peatuse tegin, et veenduda ega pole hobuste jälgi teepeal. Mida polnud märgatavaid kabja jälgi. Sõit kodu suunas ja tee äärde jääva heinamaa peale keerates selgus ka hobuste olemas olu.
Aadet viima minnes, helises mobiil ja küsiti ega mul pole hobused kadunud. Mainisin jah, et on. Viskasin siis Aade Raikküla bussipeatusse ja ise keerasin otsa ringi ning juba teatud metsateid, et ringisõites hobustele ette sõita. Jõudsin informeeritud kohani. Keda polnud ei olnud hobuseid ja kedagi vastu ka ei tulnud.
Mõtlesin, et toon auto koju ja naasen juba jala, pätsi leiva ja päitsetega tagasi otsingutele. Nojah kodus käimise järel tagasi informeeritud koha suunas. Ja mis ma eemalt näen, kõigest 7 noort tegelast. Tekkis küsimus, aga kus vanemad hobused on? Mõtisklesin järgmise plaani, et viin noored koju ja siis tagasi vanemate hobuste otsingutele. Kui tagasi teel metsavahele jõudsin, möödusin, ma kohast kus suvisel ajal heina oleme  teinud ja öösel viimane koht kus hobuseid nägin. Ja sealt liitusid juba vanemad hobused noorte seltskonnaga... tundub, et vanemad hobused eelistavad ikka kodulähedast paika ning kaugemale ei kapanud. Ja mõtteid mõlgutama pani noorte hobuste eemaldumine karjast. Kas hirm, ehmatus või lihtsalt soov maailma avastama minna. Kuna hõikamise peale kohe lähedale jalutasid ja imestunud nägudega otsa vaatasid, et oi nii tore, et lõpuks oma perenaine kohale jõudis. 
Muidugi sisse panemine oli ka seebiooper. Koerad haukusid ja see pelutas väheke, osad julgesid siiski minu kannul ja eeskuju toel hoonesse siseneda. Ja osa loomi aga üle tee karjaaeda kappama panid, otsides teisi taga, kuhu nad küll kadusid. Nimetasin selle tänase hommiku segasumma suvila päevaks. Olles osa loomi sisse saanud, läksin teisele ringile, et tuua ära viimased kabjalised.
Kui ma hopse sisse lasin, puges kits Tuuli hobuse kõhu alt välja ja jalutas kogu teekonna mul sabas. Nii muigama ajas, et kui mind ei saada koerad, siis kasvõi sabassörkijaks on kitseke.
Nojah muidugi, kogu hommiku mälestusi kajastas mu märjaks saanud rõivistu, mis kohe sai vahetatud kuivemate vastu välja.
Tänase päeva mälestused... Ja juba ees ootamas uued väljakutsed ning Tallinnast lubati ära saata mu üks paber koerateraapia alal.

Päälinna venekeelse empoweri poisid lõpetasid meie elektriliinil siis kaabli paigalduse. Sellest küll aru ei saa, kas miskit paremaks läks ei tea.
Kas olla positiivne või negatiivne või hoopis käituda depressiivselt... Eelistan ise positiivselt mõelda ja elada. Üks tuttav hakkas jälle oma sisemuses peituvat depressiooni vaevustest rääkima. Ütlesin otseteed, et ei viitsi kuulata ja lõpetagu üleliigne negatiivsete mõtete haudumine ära. Üle mõistuse ära keeratud negatiivse sisuga mõtted ei vii kuhugi ja pidevalt kuulata kellegi depressiooni hala on väsitav. Seda ma ka probleemides vaevlevale inimesele mainisin. Mul on tähtsatki mõelda. Ja eks vaimne töö koolikirjatööde ümber. Pidev õppematerjalide kuulamine paneb mõtted teisiti  liikuma.
Kogu mu elu on loomade ümber ja tegevused nendega. Lasime hobusekarja terviklikult kokku, et las harjuvad. Muidu kui talvekorterisse kõik korraga kokku lasta, läheb löömaks.
Paar hommikut on olnud meil lumi maas. Täna oli tiba rohkem, ega ma eriti veel talve oota. Ilmaennustajad muudkui ennustavad, kes kalauimede või seapõrna ja teab veel mille järgi.
Õhtuks küll sulanud ja õhtutundideks juba pool niiske udune ilmake siis ees oodanud.
Lasime hopsid kartulimaa serva korrastama. Muidugi Testult pidime teki seljast ära võtma, viimane lihtsalt püherdas mulla peal ikka korralikult. Ja teine asi, mullaosakesed võivad teki alla minna ning tekitada läbi hõõrdumise pahandust.

 

Täna varahommikuse seisuga kella 5 paiku käisin õues ilma testimas. Ja võtsin oma seisukoha, et ilm va säherdune, et minek Tartu jääb ära.
Ja olles lugenud neti vahendusel, et Lõuna-Eesti ja Tartu piirkonnas liiklusõnnetuste arv tõusnud. Mul poleks probleemi olnud, sest rehvid on veel kasutuskõlbulikud autol, kasutan M+S-e. Kuid hetkel vajab esisild väheke korrigeerimist ja võib olla hoopis esirehvide välja vahetamist ja seda ma ka järgmisel nädalal teha mõtlengi.
 Kuna mul veel peale lõunat tööle minek, siis teades selliste ilmaoludele vastava sõidukiiruse valimisel oleksin jäänud ajahätta ja hilinemine tööle oleks suurema ajakaoga olnud. Ja minu seisukohaks jäi, et Tartu ma ei lähe. Ajan oma asjad ära kohalikus raamatukogus. Vaja natuke õppematerjalides tuhnida, kuna vaja kindlaks kuupäevaks kirjalik aruanne teha.
Vaatame mis ilm laupäevaks toob... siis pean kindlasti Tartu sõitma, kuna üks laps õpib suures linnas, siis vaja aidata koduse toidumoonaga varustada. Ja siis juba mitu asja ühe hoobiga ära korraldada.
 

Selja taha on jäänud öökülmadega ööd ja nüüd on alanud heitlike ilmade aeg. Vilu tuul toob välja vee nii silmist kui ninast. Ja eks loomadega elu tähendab seda on õues sadu, tuul, äike ikka peab väljas käima. Kuna hobuseid jagub veel kahte koplisse, siis peab veel ekstra metsas käima. Kuid kõik see on meeldiv kohustus. Ja muidugi sel nädalal müttasid jälle empoweri mehed kaablite paigaldusel uute postide otsa. Nüüd ju kaasaeg ju, ei enam traate pigem isolatsiooni kaitsega kaabel. Nojah eks aeg on juba selline, et alumiiniumtraatide eluiga otsa saamas. Kui pikalt vastu peab õhukaabel ei oska anda mina seda vastust pole ka nagu uurinud.
 

Võtsin eilse päeva puhkamiseks ja enda välja lülitamiseks. Õnneks möni inimene mõistab, kes sõnatult enda peale ka loomade eest päevased töökohustused.. Muidugi mu koduabilisele kuuluvad erilised tänusõnad..
Teisipäevane pool päeva kulus mul arvuti taha, teine päev aga vaatasin oma lemmikseriaale. Püüdsin ennast häälestada kodusele lainele. Hämmastav, kuidas igapäevane töörutiin väljaspool kodu rikub ära tahted kodusteks pingutusteks.
Igal juhul saavutasin teisipäevase minna laskmise päevale tegusa ja toimeka inimese olemise ning jaksu jagus kõikjale. Kütmiseks, loomadega tegelemiseks, ja ega mul ka tänane hommik kergem polnud. Lõpetasin eile pooleli jäänud kopli paranduse ja lasin tagasi metsa hobused. Va sokk põrguline oli jälle hommikul karja vahetanud oma kitsemamslid maha jätnud ning  naaberkarja füürerdama kolinud.
Selgus täna, et mu digiallkirjastatud dokumendid pole kohale jõudnud, sest võtsin telefonitsi ühendust. Siis pidin täna need uuesti sooritama. Olles ennast igapäevaselt kursis hoidnud mis meil meedias kajastatakse, kas digiallkirjaga dokument on ikka õige saatmiseks või mitte?
Igat masti vargusi pannakse korda ja just turvaaukude kaudu häkitakse ja varastatakse kontosid. Kas meie elu on ikka turvaline, jälgides mis maailmas toimub.
 

Tänase päeva seisuga võib lugeda, et pool oktoobrikuust on selja taga. Täna sai korralikult koristus töid tehtud. Kõik toapuurid, kanalasse värsket allapanu.
Mürgid majja ja kõrvalhoonetesse sisse rännanud närilishiiretele. Jube on lihtsalt öösiti nende liikumist ükskõik kus märgata kasvõi see, et jäetud on ükskõik mis kõrgusse ekskremente. Sügisesel ajal on minu jaoks ebameeldiv just hiirte-rottide sisse kolimine ning nende ohtrad laastamistööd ükskõik mis valdkonnas. Kõige uskumatum, kuidas nad suudavad toidukappi ennast smugeldada ning kapis veel palju pahandust sooritada. Ükskõik kui palju oleme nendevastu abinõusid tarvitusele vastu võtnud leidub neid ikka päris palju.

Kanaemme on väga tubli ja töökas näidates oma tibunatele, kuidas peab töötama ja jalgadega kaapima. Muidugi elupind on tiba väikene, aga peatselt saavad suuremasse ruumi. Eile õhtul koju naastes ootas mind ees ikka tõeline loomala ja linnula... tibude sädistamast ja merisigade ruigamist. Esimene samm oli mul tibude juurde, kus siis pisikesed tibud kohe nokkadega mu käsi nokkimas või merisea puuri juures silmates rõõmsailmelisi sigudikke, kes kohe püsti seistes tähelepanu minule osutasid. Tundsin, kuidas kogu õhtu tööväsimus kadus. Ütlen alati, et loomad on minu jaoks lõõgastus ja lõdvestus.

Täna õhtul saab tehtud ka õitsi tuld. Sellega paneme aluse siis hilissügisele pimedale ajale. Ja järgmine kuu on juba hingedekuu. Kus siis meenutame ja mälestame lahkunuid, keda enam meie keskel pole. Kurb on see, et inimelud siiski mõnele lühikesed on antud.

Pilt minu enda laste lapsepõlvest, armsad mälestused jäävad ja jäänud. Lapsed ja loomad kuuluvad kokku ei tea siiani, mis asi on allergia. Ja kui ma kuulen, kui antakse jälle loomi kellegi pereliikme allergia tõttu ära. Ei ole ma omi lapsi vati sees kasvatanud ja elamine on ka ehitusjärgus mida pole veel suutnud ära lõpetada.

Sügis astub tasahilju, kord tuulega ja külma tehes...
Õues laternana kuu taevas valgust laotamas. Jah nii see on, toas praksub ahjutuli, mis ahjukivid mõnusalt hõõguma pannud. Mõnus on kodus olla. Käisin suhtlesin õhtu eel hobustega, pumpasin vett. Ja sain aru, et sokk pärast seliti panekut kardab mind tõsimeeli. Ei ülbitse, lapsega küll proovib kakelda. Mainisin, et kallale ei lase, sest tagajärjed võivad olla päris halvad. Hämmastav, kuidas üks loom ära metsistub.
Hobused metsas mõnnasid mõnusalt ja käisid korda mööda suhtlemas. Lihtsalt tunda ennast koduselt loomade keskel. Üks päev kui õhtul ma jälle kodus, lähen õitsi tuld tegema, et põletada ära teise puu peale kukkunud haavapuu. Sügisõhtul tehtud tuli on mõnus ja samas puhastava sisuga. Sügisõhtud on küll pimedad, aga tegevused ka pimedas võivad olla värskendavaks.

 

Yess, sõbrad. Meil jälle tibu uudised. Seekord siis 8 munast 7 tibu. Seekord siis karjas kolm musta tibu. Täna pilti ei tee, aga homme küll.

Mu tänavu aastased koorunud kuked saavad kõik uued kodud. Ühe olen endalegi värskeks vereks jätta. Natuke kurb ka, neid ära anda. Kuid samas teadmine, et neil uues kodus oma kanakari, kelle eest seista. Kui palju me nägime vaeva, et õhtuti sisse tõsta, kippusid ikka oma lemmik kohta kõhutama minema. Head need vähemalt maapinna lähedusse hoidsid. Oleksid nad endid puu otsa asutanud, ei oleks me iga õhtu küll viitsinud püüdmas käia.
Hobused sai pühapäeval metsa lastud, hea oli kuulda, kuidas vanem tütar ütles. Kas ma lasen nii nagu ma juulis lasin. Mainisin, et strateegilised kohad, kus kipuvad mööda jooksma tõmban seekord karjusenööri ette. Sai ju päris pikk maa nende pärast maha kõmbitud ja lõpp tulemusena nad ise siis suure metsaringiga ikka aeda jõudsid. Siiani naerame, kuidas me jalutasime kitsed sabas vahe peal meid peaaegu kõhul kukutades. Kitsedel komme, äkitselt seisma jääda ja täpselt inimese ees.
Ja nüüd käia hobuseid vaatamas metsakarjamaal, mõnus. Sügades neid eks kaalume millal Testule tekki selga panna. Kuna neil metsakarjamaal üks katusealune ka, siis veel ei kiirusta. Kuna Testemonal hea komme tekiga sügamas kusagil puude vastu või katusealuse seina vastu, siis peatselt tekk narmasteks. Selle hooaja peab veel vastu, aga mõtlen juba uut tekki hakata järgmiseks aastaks hankima. Uurin juba hindu ja kohti, kus soodusmüügid toimuvad.
Otsisin eile huvipakkuvaid koolitusi erinevatest kõrgkoolidest. Väga põnevateks ja harivateks pean treeneritele mõeldud täiendkoolitusi, psühholoogia alaselt. Kahju, et mõnedele koolitustele juba kohtade täituvus suur. Ja seega olen ukse taha jäänud. Hämmastav, aga tahe on õppimiseks suur. Eks näe, praegu omi projekte ei jaga, aga eks näeme ja kuuleme, millega hakkama saame.
Paar nädalat mil ma polnud koertele pühendunud oli see, et viimaste päevadega adusin, et pean kiiremas korras neilegi tähelepanu pühenduma. Muidugi esmaspäeval siis ühe koera kinni, kuna tema iseloom ei allunud ühelegi häälkäsklusele. Imestasin nagu oleksin täielikult tühi koht. Ja egas miskit pool päeva mul kuluski koertega tegelemiseks.
Tundus, et vajadus oli ka mul, nautisin kogu füüsilist tegevusjada nendega päris mõnuga, igal juhul täna tajudes kergelt lihasvalusid. Sai jooksmas käidud seekord siis 4 km. Lasin Nordikul tirida, et tema energiat mingil määral kuhugi rakendada.

Mind huvitavad teemad.

http://epl.delfi.ee/news/melu/hobusega-suhtlemine-aitab-arendada-lihaseid-ja-konet?id=51102392
http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/kodu/hobune-veab-inimesed-rutiinirattast-valja?id=69643115
Tundub, et mu koolitee on jätkumas.

Kalju Laiapea (pilt Jüri Kusmini tehtud), deklameerimas omatehtud luuletust künnipäeva alguses. Kaljuga on paljud hobusekasvatajad seotud, ei saa keegi ilma temata. Mainin, tema on olnud meie pulmakutsariks koos eskordis osalenud tütre Mirjega.
Kui mul oli vähe hobuseid, kellega matku sooritada, võtsin Kalju käest ikka mõned juurde. Ja nii sai lastelaagreid ja vaba aega võõraste lastega sisukamaks muuta. Kui palju on matkatud hobustega sellistes paikades, kuhu keegi ei viitsi isegi jala minna. Kuid tänu oma aktiivsele hoiakule on ikka soov jätkata ning  leida pidevalt mingi töö hobustele, et minul oleks huvitav ja teistel oleks uus kogemus.

 

Ja nii me oleme jäänud teatud paikadele ustavaks. Teekond, mida rohkem liikumist metsas seda põnevam ja looduslähedasemalt me tunneme. Samas jälgides hobuste keha keelt, kas nende meeltesse ei tungi midagi uudset või teab. Hobune on ju loom, kelle suhtes peame teadma, et ta on saakloom suurtele metsikutele. Ja esimene reageering on põgeneda, kuid inimestena peame oskama igat olukorda  kontrolli all hoida.

Tegu veel ajujahi avahooajaga, siis võib vahel selliseid asju leida.

Mul ikka kerge värin sees, et lastega ei juhtuks, siis sai suheldud juba aegsasti jahiseltsi juhatajatega, kui ajujaht kahes vallas täistuuridel meie tee peale ei juhtuks.

 

Nii see on, Velise laat sai ajalooks. Kohal käidud, natuke kurb ja kade, et ise ei saanud sadulasse istuda. Igal juhul täna saab see tehtud. Ilm on sügiseselt kena ja vaba päev kah peale kauba.