Pühapäev ja 31. juuli.

Enne kui kodust hommikul lahkusin, käisin veel Hertat vaatamas, põsk paistes haava ümbert. Haavast endast nõret jooksmas. Palusin lastel täna teda rohkem silmas pidada, et kui ilm väga palavaks läheb, siis peab sisse tooma. Mulle ei meeldi haavad mis tekivad augustikuus... ptui, ptui, ptui kolm korda üle õla. Pean silmas, et augustikuus kipuvad haavad halvasti paranema. Ja siis seda rohkem peab seda silmas pidama.

Muidugi kärbsed olid ka selle ümber.

Mõtisklus laagri korraldamises erivajadustega noortele.

5-6 liikmelise noortega peab olema üks eripedagoog, kes jagab teadmisi ja kogemusi puudega noortega tegelemisel. Erivajadusega noortele korraldavas laagris ei saa kõige lihtsamalt läbi. Eelnevalt peavad olema kõik inimesed läbinud mingi koolituse, kes seal mingit osa tegevusega etendab. Igas asjas peab olema ajagraafikus kinni pidav ning organiseeritud tegevus. See tagab laagris korra ja distsipliini. Eelkõige on vaja oskustega ja tugeva empaatia võimega isikuid, kes valdavad häid kehtestamis oskusi. Et võtta mingi teatud arv noori, kellele pakkuda mingit tegevust ilma ajakavata väljub asi varem või hiljem kontrolli alt. Eks mulgi teatud kogemusi tekkinud, kuid tänan, et oskasin olukorras kontrolli ja tasakaalu leida.

See nädal jälle läbi saamas.

Vahel mõtlen, et miks oma karjas hobused sisse ostetud hobustesse ikka vaenulikult suhtuvad.

Täna tegi Teeba - Hertale liiga. Õnneks jääkott sügavkülmikust aitas palju ja haavale aerosool mis tekitab haavakile. Käisin veel 21 paiku vaatamas, et haav oleks ilusti.

Peaksin viima Herta paaritusse, kuid kas ma jõuan seda teha. Kui 10. augustil hakkab Varbola puupäevad. Siis on vaja neid hobuseid kes sadula all just käivad. Eks kaalun ja pühapäeval ütlen oma sõna.

Üks hein on praktiliselt nüüd maha kantud. Võiksin olla kellegi peale pahane, aga nüüd otsustasin midagi sellist. Aitab sellest teemast, kui ei sobi tulla heinarullima ja leitakse igat sorti vigu, probleem selles, et suve alul mainiti mulle, et miks ma ise teen, ostku ta käest heina. Siis minu sooviks on järgmiseks aastaks endale isiklik heinapress hankida. Teen siis ise oma perega heinad valmis. Mainin, et kui minna ostma heina, võetakse kallis hind ja siis pean otsima veel transpordi, aga miks ma pean ostma kodust kaugelt heina, kui ma saan ise teha, vaja ainult rullimis teenus kinni maksta.

Eile selline juhtum, vean igapäevaselt autos kaasas bensiini kanistrit valmisseguga saele. Vahel, kui mu arvestus auto paagis oleva kütte osas viltu veab, siis olen kasutanud äärmises olukorras seda. Mis siis juhtus...? Unustasin koju, kodus ma tõstsin selle nii, et ma ära ei unustaks autosse tõsta, kuid jah seda ma ikka tegin. Sain juba Rapla lähedale, kui auto kummaliselt käituma hakkas. Haarasin esimese 5l plastkanistri ja Rapla suunas jalutama, ma loobusin mõttest teisi autosid hääletada. Kuid korraga üks auto WV Golf peatus ja küsis, kas mul sai küte otsa. Vastasin jah. Kohe pakuti abi, mul oli ülimalt hea meel. Viis esimesse bensukasse ja tõi auto juurde tagasi, tänusõnad südamest. Olen ühekorra jäänud tee äärde nii, et kus pole ükski auto kinni pidanud. Pidin kutsuma venna appi.

Eile siis sai käidud ülepika aja Raikküla ringil 2-e tunnisel matkal. Enne koju jõudmist saime korraliku paduvihma kaela. Ega kuiva kohta polnud kuskil. Riided märjad ja jalatsid lirtsusid ikka selliselt, et nagu oleks veest läbi käinud.

Viimasel ajal on hakatud jälle aktiivselt käima ratsutamas. Küll platsil, kui metsas matkamas.

Ootan oma puhkust ja Varbola puupäevi.

Jätkuv heinatöö.

Alustasin siis täna uue heinamaa niitmisega. Loodan selle rullida. Üldiselt kuivab see hein juba kiirelt. Ilmad on nii lämbed ja viimati siin kandis padukat kallas alles eelmine nädal. Lubatud kolmapäeva padukas ja äike jäi seekord ära. Kuna ma olin ekskursioonil Tartus. Minule tähendab reisile minek kibedal heinaajal vastumeelne mõte. Lootsin ilmajaama ennustusele, et kolmapäev tuleb sajune, aga hoopis ilm vedas mind alt. Muidugi lennundus muuseum ja botaanika aed käimist väärt. Ma polnud nendes kummaskis kunagi käinud, siis see teeb ka head meelt. Ainus asi mis tagasi teel mõtlikuks tegi oli umbne buss, vähe seda õhku sees oli.

Lapsed teevad usinalt trenni, egas miskit pean siiski tegema sammu selles suunas, et lapsele võistleja litsents hankida k.a. mõnedele hobustele. Kui panna kõik rahadesse, siis muutub see asi päris kulukaks, aga lapsele tuleb seda võimaldada. Samas annab võistlus kogemusi ja arendab ning saab kogeda kaasvõistlejate kogemusi ja oskusi.

Edasi ja ikka edasi...

Yess.

Ma ei tea, mis mind rõõmustama paneb. Olgugi, et selle aasta vihm on rikkunud mu plaanid heinatööks. Täna vedasin eile kokku riisutud heina hobustele karjamaale. Hiljem mõtlen, siis ülejäänute heinavaaludega mis saab.

Olen aru saanud, et selles elus peab olema valmis taluma raskusi. Olen kogenud aastaid, et raskustes jääda tänulikuks. Juhtub alati imesid. Mul on vaja veel niita 12 ha heinamaid.

Hea meel on veel, et see aasta olen saanud lastega ja mõnede heade tuttavatega heina hanguda. Teen veel see aasta lahtist heina.

Anete käis eelmine nädal laagris. Ja sai sellest oma kodus tegutsemiseks palju indu.

Eile tahtsin Herta panna looreha ette, kuid parmud takistasid. Kui ma nägin eile hobuseid karjamaal meeletult jooksmas ning kui nad mu juurde tulid, siis märkasin parvena parme ja tohmuseid hobuste ümber tiirlemas.

Ja siis ütlesin, et sellest riisumisest ei tule midagi välja ning siis looreha sai traktorile taha haagitud. Paar tundi ja sobiv arv vaale kokku tõmmatud. Aade istus looreha istmel ja ma ise juhtisin trakat.

Täna tegime trenni, eile pingutasime, et saaksime neli suurt traktori kärutäit lakka vedada, et saaks sobiva koguse heina.

Vaja on veel 6 traktori kärutäit, siis ok.

Eile jah, venis meie heinatöö päris pikaks.

Ahjaa, loomad ja linnud on ikka lahedad. Hommikul mõtlesin heinalakas lihtsalt pikutada ja mõnuleda. Ja siis vaatasin, et mu lemmik kukk Prints klugistas õrnalt noortele kanabeibedele ja meelitas neid enda valmistatud pessa. Kõige naljakam oli see, et rajas pesa laste lähedusse. Kui juba noored kanahakatised siis usaldasid vanema härraskuke kutsele järgneda. Vaadata õnneliku näoga kukke, kes siis kaifis, et seekord miskit on ta saavutanud. Kuna noorem kukk valitseb terve kanakarja üle, siis vanal kukel ei ole enam sõnaõigust. Mul oli ka hea meel, et Prints sai millegagi hakkama ja sai olla tema ise.

Alanud päev oli mul kannatuste rohke. Peavalu, mille sain eile traktoriga heina niites. Tuul puhus otse kuklasse, jahe ilma sundis mind selga haarama soojema sviitri.

Hommik algas jah, kehva enesetundega. Alustasin siis Aadega metsas ratsutamist. Peale esimest metsaringi hobustel sain tagasi oma tervise, kuid mitte sellise, millega võiks olla rahul. Pidin minema heinamaale riisuma hobusega, kuid siis tuli kaks järjestikust telefoni kõnet. Kus siis sooviti metsa ratsutama minna.

Loobusin siis täna heinatööst. Homme pean ilmtingimatta saama selle heina kokku ehk siis lakka hangutud.

Reedeks lubab jälle sadu. Suht vastik suvi, mis ei lase mul korralikult keskenduda heinatööle. Eelmine aasta oli minu jaoks norm.

Viisime neli hobust metsakarjamaale enne kui ma tööle kimasin käisin neile veel suhkurt jagamas, et neile teada anda, et nad on mulle vajalikud ja ei peaks seda teguviisi pahaks. Hobuste eraldamine karjast mulle ei meeldi. Tunne on siis kehvapoolne, nagu rebiks karja sisekliima lõhki. Tegelik soov on mul selline, et vähem hobuseid ei tekita lihtsalt loodusele kahju. Muidu kui 10 pead sinna peale lasta, kipuvad noortele mändidele liiga tegema.

Tänan oma hobuseid südamest ja tänan südamest kes täna ratsutamas käisid, tervenesin tänu kolme kordsele metsas käimisele peavalust. Hea meel korda läinud tegevusest.

Hommikukohv ja päeva plaanid.

Hommikul varaselt ja juhtumisi olles esimene, siis panen pliidile poti veega kohvi jaoks. Mu majas puudub kohvimasin. Keedan hommikukohvi pliidil. Lapsed joovad ka, kuid täna hommikul olin ma üksi ja otsisin seltskonda. Kõige pealt läksin uurima, kuidas läheb hobustel. Ehee Herta seisis mõtliku näoga jootmisvanni juures ja mõtles millegi üle sügavalt. Kiikasin siis üle aia ja vanni serva, et ei olegi, vedasin kaevu juurest vooliku vanni ning enne avasin kraani vee jooksmiseks. Istusin siis kohvit mõnuga juues ja oodates vanni täitumist. Teised hobused, kes tukkusid oma seltskonnaga eemal tollest kohast, märkasid, et ma miskit toimetan. Alustasid ka tulemisega siis minu suunas.

Sellised iga päeva hommikune tegevus hobuste juures on nii mõnus ja üllatuste rohke. Hobune on ühtepidi uudishimulik, ta tahab teada, mida sööb või joob perenaine. Siis vahelduva eduga nägusid tehes.

Vann vett täis lastud jalutan juba kohvi tass näpus toa suunas. Jagades siis koertele ja kanadele söögi ette. Oiii, kui kiirelt kõik jooksevad, kui näevad, et toitu jagan. Natuke aega istun ukse ees trepil, et osa saada nendegi seltskonnast. Tegelikult viibides alati iga loomaliigi juures niimoodi, saan ma aru, kas nad on terved või miski vaevab neid.

Iga päev jätkub imetlemist kuke hoolitsust kanade suhtes. Meil inimestel on sellest linnuliigist miskit suhtesse võtta õpetlikku. Kui kanaemadel tibud olid, kuidas kukk aitas kanaemal poegi soojendada.

Sellised hetked on südant ja meeli liigutavad hetked.

Kõige viimaseks jätan toaküüliku Tutt-Saba, kellele siis tõin võililli, mida ta siis kohe krõmpsutama hakkas. Ja mul selleks ajaks tass poole peale joodud oli. Mulle meeldib juua kohvi mõnuga, kuid olulisi tegemisi toimetades.