Pidasin pea terve eelmise nädala  väikse pausi oma anaeroobsetes treenigutes v.a. laupäev kus ma käisin kahel korral maastikul hobustega. Ja muidugi kolmapäev lasteaias. Seletamatu väsimus, suur ootus puhkusele. Natuke eemale tõmmata linnas käimistele.

Loomad rõõmustavad ehk siis endalgi rõõm suhelda kõikidega. Leida suhtlemiseks sobiv aeg, viimane leida partidele nimed. Nad on mul ülivõrdes võrratud tegelased. Näit hommikul süüa ja vett viies, hõikan ,,pardud" ja kohe kahe häälne hõiskamine vastu. Saanud sisse, kohe nõutakse tähelepanu ja ikka avaldatakse soovi salati järele. Täna jah mul polnud neile anda. Istusin nendega võtsin korda mööda sülle.  Siis lisasin pool pakki höövli laastu allapanuks. Nautisid täiega, et ma nende seltskonnas viibin. Nad nagistavad riietes ja vaatavad usaldust täis pilguga, et mis ma nendega ette võtan. Ma olen andunud nende fänn. Tahaksid õue, aga räögib, et mida nad vaesekesed teevad külma lume peal. Peavad veel siseruumides aega veetma. Loodan homme poes käies tuua neile salatit.