Kolmapäevane päev oli tõsine ja ennast ületav päev. Hommikul sain teada, et raietööd ettevalmistav brigaad on kohal ehk siis rajati sellist tehnilist teed. Raievedu siis sooritati üle Oü Farmeri maa. 

 Teate see on raske,  herr füürerist laste isa müüs neli aastat tagasi 1,3 ha metsamaapealt raie õiguse. Küll ta on ka salaja saanud maha müüa kasvava metsa koos maaga, aga sain jaole. Tol korral see metsafirma esindaja oli vestluses väga ülbe ja üle olev. Kui ma ütlesin, et olgu, siis edasi räägime juba kohtus. See jutt aitas. Kutsuti raha pangast tagasi. Too firma palus mul oma mehele öelda, et keelaksin raieõigust müümast. Müüs minu ja täisealiste laste teadmata raieõiguse maha. Mõni nädal tagasi uurisin, et kas ta on metsa teema korda ajanud. Seda polnud.  Nüüd loo moraal...herr füürer laste isa on väljaspool kodu nagu lammas, annab kõigele järele kes väheke meelitavalt oskab rääkida. Kuid vaesel mehel (ei viitsinud õieti tööl käia, pidev raha puudus). Isegi võõra naise juures elades saadeti ähvardavaid sõnumeid, et kannaks raha talle. Ma ei teinud seda, isegi ei viitsinud sõnumitele vastata.

Nüüd vaadata, kuidas metsamaterjal lihtsalt paari päevaga raske tehnikaga metsast välja veetakse. Ja ma ei saa midagi teha, ammu olen rääkinud. Sa ei suuda ei öelda, ole hea jaga laste vahel ära...aga lastele ja minu ees täieliku jäära kangusega. Jorutab ühte ja sama juttu....tegelikult mul on igasugused tunded. Teab mitmes shokk see mul on herr füüreri korraldatud jamade osas üle elada on. Kurb ja vastikus tunded ja kogu mu kolmapäev ja veel poja sünnipäev oli rikutud. Ja herr füürer astus tallu nagu õige mees kunagi...ku.... talle nahas.