Päevane aeg, harjumatu olla üksi loomade ja lindudega kodus. Ei ühtegi inimhinge, kuigi tunnen vajadust, et oleks kedagi veel peale minu kodus. Kuid tean, kus tuleb olukorrast maksimum võtta ja panustada kodusele elule. Nagunii kaks kuud on mul möödunud nii, kus ma peaaegu kodus üldse ei viibinud töökohustuste tõttu. 
Eile viisin Aade Sassi talli tööle. Ei olnud mulle see vastumeelt, ta ju suur inimene ning teeb otsuseid oma huvidest. Kiitsin valiku heaks, eks aeg kinnitab otsustamisjulguse... 
Olles oma toimetustega sinna maale täna jõudnud, kus aeg oli vaja lasta välja kanapidamine. Nojah, tahtsin näha uue kuke kohastumist kanakarjas. Mu kanad on uue kuke osas ikka väga jultunud. Ajades teda toidu juurest ära, miskit andsin talle eraldi ja enda juures. Alul ikka pelgas, aga kui mõistis, et teda kaitsen siis juba sõi ja lasi endale pai teha.
Tundub, et mõni nädal tagasi kahe kuke asemel on alles siiski üks kukk. Lapsed nägid, et keegi oli üks päev koera poolt puudutatud. Kuid laip rändas nii kähku, et kui ma uurima läksin, et selgust saada, mis linnuga tegu, oli viimane haihtunud. 
Kuigi oleme perega täheldanud, et Nordikul teatud kiiksud uute lindude vastu. Ja jälgib eriti tähelepanelikult. Nüüd ongi, et panen kinni koera, kui kanu vabadusse lasen, siis lihtsam kontrollida. 
Kanad on mõnusalt rääbakad (nii nalja mõttes mõeldud), vahetavad sulgi. Ja kõik maailm sulgedega kaetud ja seetõttu pole ka neist munejaid.
Mõnus päike paistab ja üks rull sai täna lõplikult hobustele ära söödetud. Mis täna veel teha, see selgub käigu pealt. Üritasin ühte saeveskisse helistada, et saada allapanuks saepuru või höövlilaaste, kuid keegi ei võtnud telefoni vastu. 

Meie kiftid pätid, kes lõbustavad, kui ma laua taga kirjutan. Fännan täiega nende uudishimu, üks lendas täna hommikul lausa pähe. Papa nümf niimega Woodie toimetas jälle teleri juures. 
Juba nende tegemisi hommikuti peale puuri uste lahti tegemist. See, et ma olen mitmest erinevast majapidamisest toonud üksikuteks jäänud isendeid viirusid. Kuidas nad nüüd omavahel on segunenud. Pikk nokk ja hele-sinine Tõnu (Koselt) on heitnud paari. Meie käelind roheline on siis omakorda rohelise papaga paaris. Muidugi meie eakas sinine viirukas tukub ikka üha rohkem ja rohkem, õnneks veel ei pea teda teistest eraldama, aga samas hea meel, kui ta ükskord lahkub ei jää meile tühja kohta. Olen nendega harjunud ja ei kujuta ette ilma nendeta elu. Naudin, et mu ümber käib elu, kui lapsed koolides või kes tööl. 
Ei oska kohe omi mõtteid kirja panna, olen täna piisavalt varane. Juba koduabilise äratuskell andis teada, et kellaaeg seal maal. Alul olin otsustanud, et voodist enne 8 ei lahku. Kuid juba ma siis sättisin nutika taha, et näha mis edasi on arendatud. Sai eile kuuuurijat vaadatud, kus siis teemaks ühe jehoova tunnistajate pere lugu. Kus üks laps, kes siis perest välja tõugatud, et ei kuulu kogudusse. Appi... appi, tahaks karjuda... Jube mis toimub... miks? Peavad kannatama lapsed, jällegi saavad mu emotsioonid laksu, mis mulle kuidagi pähe ei mahu, kus olid naabrite silmad, kui laps oli hädas. 
Ma ei kannata, kui lapsi karistatakse füüsiliselt kui ka vaimselt... Olen aastaid olnud selle teema vastane. Ei ole oma lastekasvatuses karistust kasutanud. Põhiline osa on ikka mõistmisel ja rääkimisel. 
Võtsin teatud kasvatusmentaliteeti omaks T.Toometi perest nähtu. Kuidas isa V. Toomet võttis poisid, kes päeva ajal olid korraldanud ulakusi siis, avatud õhtuvestlusele. Kuid sellest puudus karm hoiak, pigem rahulik analüüsivas vormis vestlus. Mis oli tunduvalt tulemuslikum. Ja olen endalegi sarnast suhtlemisvormi lastega rääkimisel arendanud. Ja ütleks, et lapsed on suured ja tulevad siiani nõupidama. Või teavitavad, mida nad nädala lõpus tahaksid teha... 
Ja alati on mul hea meel, kui saan olla kuulaja ja hea mõtete jagaja. 
Kahjuks ei saa ma üle enda võimete hüpata ja seega piirdun oma ringkonnas laste kaitsmisele pühenduda, ehk siis kui näen, et keegi tarvitab vägivalda lapse kallal sekkun või on lapsed hooletusse jäetud. On juhtumeid, mida ma siia lihtsalt ei jaga ei lähe enam minu blogi sisuga kokku, aga ma ei saanud oma mõtet eilsele saatele jagamatta jätta. 
Olen isegi usklik pere, kus meespool tõsiusklik

Nii kui mul vaba päev tööst, siis taipavad seda kohe neljajalgsed. Ja kuhu nemad siis mind nõuavad on metsa. Olen pikka aega vältinud koertega metsa minemast. Ikka nende ülienergilisuse pärast, esimene asi on häälekas ja karglemine rõõmust... 
Kuid eile valmistusin metsa mineku osas kapitaalselt. Haarasin mööda minnes lisaks pikale juhtrihmale veel traktoristi kõrvaklapid. Ja paigutasin kõrvadele, enne koertega kohtumist. Ja nii kui ma nina õue pistsin olid ka koerad nii rõõmsad, et Nordik oleks suurest rõõmust mu pikali tormanud. Püüdsin läheneda koertele nii, et nad rahuneksid, ainus kes suutis mõista mu mõtet oli Nordik. Kuna suhtlesin ranges keha keeles, siis peatselt istus ta mu ees ja ainiti otsa vaadates. 
Esimene kontakt koeraga loodud sain kinnitada ka rihma... 
Mulle meeldib andunud koera pilk, kui koer äraootavalt ootab otsa vaadates. Ei tahtnud Nordikut vabalt metsa jooksma lasta. Kuna Sass ja Sofie on alati mu tähelepanu väljas, siis nendega pole probleeme. 
Ja jõudsin siis erakinnistule, kus hetkel võeti metsa maha. Esmane mulje oli ohoo... Kuid õnneks oli metsaomanik juba õigel ajal teavitanud oma maal toimetamisest, siis olin nagu juba vaimselt ootamatusteks valmistunud. Muidugi mul jälle kindlasti veab siis saan järgmise aasta kevadel taas istutustöid teha. Natuke maad edasi, juba RMK kinnistusse kuuluval metsamaal liikudes hakkas silma jälle ulatuslik raielank. Ooo jaa, traktori jäljed reetsid kust suunas tulnud ja läinud oli. Ja üldse ühel päeval kuulata metsas toimetavatest metsuritest kostus kõrvu umbes neljast kandist... 
Juba fb hõiskasin maha, et peatselt hõikan Kabala rahvale lehvitades tervitusi... aus olla, kui jätaks veel kasvueas ja alles kasvutuure ülesse võtvad istikud varasemate aegade raielankidel, siis jah ei saa veel neid metsasteks tükkideks nimetada.
Elu üks pool on kummastav just metsamajanduse  poole pealt, kas mitte ei lõhuta looduslikku tasakaalu metsade tiheda mahavõtmise näol.
Miks muidu metsloomad juba linnadesse trügivad, kuna on vähenenud elupaiku ja olelusvõitlus on viinud selleni, et kõigile ei jätku enam toidupaiku.
Nii vähe kui ma kodus saan viibida vaatan alati oma karja seisukorra üle, jätkuvalt tänan oma tublit koduabilist.
Üks noor hobene oli eile nii huvitatud minust, et lausa oma pea mu õlale nõjatas.  Sügasin teda siis kaela pealt ja lõua alt, ta lausa pigistas mõnust silmad kinni ja nautis minu sügamist. 
Toas olevad linnud korraldasid päikese paistel tõelise kevadise laulutrilleri... Muidugi seda juhtub ikka iga päev, kus üks hetk tuba muutub linnulaks, rääkida miskit on võimatu. Kuid minu jaoks on see nii mõnus ja nauditav...
Õue lindudel (kanad) on hetkel sulgede vahetamise aeg, kõik kohad on lahtiseid sulgi täis ja munemist hetkel pole. Teadmine, et neil see puhkeaeg, siis peatselt, kui suled taas seljas jätkub jälle munemine...