Esimene selle aastane hein siis ulu alla saanud. Mul hea meel ja veel ilma vihmata. Kui soov on esimesed heinamaad maha niita, siis ma enam muule ei mõtle, kõik muud asjad on minu jaoks teise järgulised.
Ühe asja unustasin ära ja alles niitmise käigus jõudsin sellele järeldusele, et enne uue tüki kallale minna ei saa, kui niidukil on ära vahetatud alumise rihmaratta laager, see on omadega õhtal. Latti ei saa liigutada, kui päris suure jõuga. Isegi korra põlema süttis, sai viimane probleem kustutatud traktori peal oleva joogiveega. Kuid õnneks esimesed heinamaad prooviks maha niidetud ja ka nüüd siis tänaseks ulu all.
Eile siis tähistasime selle aasta esmase heinatöö algust. Väheke raskendatud olukord, kuid püüame arvestada ja tegutseda nii nagu jaksame ja suudame. Näis kas see aasta jääb meil viimaseks lahtise heina tegemiseks jne....
Hetkel on paar probleemi lahtist mis vajavad ka jooksvalt lahendamist. Kuid teadmine, et pole lahendamatuid olukordi ja peab lihtsalt kannatlik olema ... elame näeme...

Oeh heinatöö aeg käes ja muidugi see tehnika ikka vastu peaks on igakord mu peas ainus mõte tagumas.
Esimese heinamaa tüki maha saanud, oli ilm ikka nii vilu, et õhtutundideks juba kodunt talvejope selga lunisin. Ja õnneks üks tükk sai edukalt lõpetatud, siis teise tükiga juba nii enam mul ei läinud. Üheksanda niiduvaalu järel purunes eelmise aasta keevituse koha pealt keps, siis oli tekkinud lõtk vikatikanna olulise kinnituse kohalt. Oeh jälle ohkama võtab ja põllult lahkumise hetkel veel käigud ära kadusid ning tagasisõit teosammul kulges. Kuid eks vaja ikka miskit kiigata telosse, siis jalad roolile ja juba juhtimine käis jalgadega. Kuna liikumine on suht väga aeglane, isegi jala kõndides saab kiiremini kui traktor oma ratastel. Kuid siiani nõuka aegsele tehnikale lisavidinaid külge pole aretatud, et nad iseliikumisega hakkama saaksid nii oligi mul mugavam teine asend võtta kui mitmetunnise niitmise järel.

Kuidas kulgeb Pipi tervisega? Paraneb ja tegin täna veel antibiootikumi süsti, kaks päeva veel, siis on lõpp biotsi süstimisele. Hea meel, et õigel ajal jaole sai. Eks ikka looma tervis paneb muretsema kiirelt reageerima, et kiirelt jaole saada, et mitte lasta hullemaks minna. Ega mulle need kärnased elukad mitte üks gramm ei meeldi, aga mis teha, kui metsloomadel see haigus olemas. Ja koer kellel jahikoera verd soontes voolamas peremehe heaks nii mõnegi väikekiskja maha murrab ja  näitamiseks toob.
Lõplikult korras koeraga, hea seegi, et õigeaegne märkamine kiirelt ka tegutsema pani. Natuke veel märgatavaid korpasid suunurkades ja kerget paistetust, kuid muus osas okei. Ei sügelust ega haavaveritsust.
Suhtlesin eile vetiga koera teemal ja ka temapoolne arvamus jäi sellele poolele.
See nädal sai Mann täku juurest ära toodud. Oh jah, on inimesi, kellest lihtsalt vaataks üle ja ümber, eelkõige suitsetamise pärast ja suuvärgi poolest. Õnneks talusin piisavalt, kuid teatud respektiga. Isu polnud suheldagi
Ootasime Herta poegimist, kuid jah nüüd tunnen ennast tobedana... Ei Herta ega Teeba ei olnud tiined... Kurb, tited jäid olematuks. Tahaks ühe hoone ümberehitusega algust teha.
Mitmete asjade kokkulangevus on tekitanud segadust ja blokeeringuid teatud inimeste suhtes. 
Osa probleeme olen jooksvalt lahendanud. Osa probleeme seisavad paigal ja ootavad oma lõpliku aega selgusega mis edasi juhtuma hakkab. 
Klassikalist heinatöö algust raskendavad ilmaolud ja minu loodetud puhkus olematuks nulliti. Tahan alati startimis hetkel kodus olla, muidugi oleks mõnel mehel närv ammu otsa lõppenud. Kuna koduses majapidamises on palju asju teha, siis nagu kuhugile kaugemale ei taha minna.
Tahaks tänase päevaga ühe heinamaaga ühele poole saada, siis saaks hakata normaalselt elama.

Uus kuu juulikuu.

Nädal tagasi ja mõned päevad lisaks s.o. 21.06 murdis meie Pipi ühe kärntõves nugise. Koer tassis viimase koju, pererahvale näitamiseks. Sai kohe vetile kõllatud ja ravi peale. Kuid täna avastasin, et suunurk paistes, veritsev (pidevast sügamisest), panin antibiootikum salvi ja tegin ära teise süsti ivermectiiniga. Ja uurisin, et mida ma veel peaksin tegema. Kuna mul kodus süstelahusena antibiootikumi võtta, siis veel seda viis päeva süstima. Oh jah, uus mure kaelas...

Veelkord kärntõvest,

http://www.vet.agri.ee/?op=body&id=925

Tänan õnne, et ilm mulle täna puhkuse andis ja saan oma parema käe õlalihaseid taastada. Mis juhtus, tegin midagi enneolematut. Ootasin kolmapäeval kärsitult ühte tütart, et orienteeruma minna. Kuna kahe lapsega pidin arvestama teisiti. Üks keeldus ja teisel oli autokool pooleli. Oli veel õhtuks mingiks kindlaks kellaajaks kokku lepitud täkuomanikuga, et viin kaks mära paaritusse. Ja kui Anete ükskord oma käikudelt naases. Oli mu närv ikka parajalt krussis... kuid ma ei näidanud välja. Orienteerumine ei läinud seekord  hästi, tegelesin lisaks enda emotsioonide vaoshoidmisele noorele inimesele orienteerumise tõdede selgitamisega.
Kirusin mõttes ennast, et riietust ei pannud vastavalt metsale ja nii ma mõnes kohas sääri veristasin, kuid sel hetkel ei mõelnud nendele tagajärgedele pigem mõtted töötasid ikka ajasuhtes, kuid jah, kui lasta mitmest asjast ennast segada, siis ei tule ka sooritused parimad ja nii 15 punktist sai leitud 11 ja seekord selle aasta hooajal siis esimest korda valikkusse.
Mul on väike närv alati sees, kui tahan jõuda korda saata palju asju. Koju saades, tekkis korra väsimus ja suutmatus vastu võtta otsus, et kas minna või mitte... Selgus, et mitmete asjade kokkulangemisega järgmistele päevadele edasi lükkamisega, ei saa nii oma tegu korda saata ja nii alustasime kolmapäeva õhtul oma 17 km teekonda. Üks sadula all hobune ja kaks saduldamatta poni. Üks ponnu oli okei, aga teisega nägin palju vaeva. Esimesed 6 km sai vapralt jalutatud siis vahetasime kohad Anetega ja sinnamaani, kui meie teekonnale tekkis takistus šoti mägiveistest. Anne-Mai läks paanikasse ja üritasime mööduda teepeal seisvast karjast distantsiga, kuid meid märgati sellest kõigest hoolimatta ning kari uudishimulikult meid uudistama tuli.. Ma tulin enne karjaga kohtumist Katilt maha, kuna kartsin hullemat. Olime jõudnud juba niikaugele, et karja juhtpull suurte harali sarvedega uudistas ja puhus oma sõõrmeist 2 m kauguselt oma veise hingeõhku. Tajusin endas sisimas hirmutunnet, kuid meenutasin, et ei tohi lasta hirmu endasse. Loomad tajuvad, mõtlesin mida teha, mis meid aitaks... püüdsin meenutada olukordasid, kuid ühtegi lahtiselt kolava pulliga pole mul au olnud kohtuda. Ja nüüd seisin küll madalakasvulise ja pikakarvalise shotlase ees abituna, kuid mõte, et katsetan suure koera haukumist... Muidugi häälele ei reageerinud pull üldse vaid vaatas oma suurte silmadega minu suunas. Kuid haukumisele reageerisid väga hästi karja noorimad võsukesed ehk vasikad. Ja kui need haukumis järgselt punuma panid. Pööras ka meid uudistanud pulliisand karja lõpus ümber ja nii me pääsesime uudistavatest shotlastest. Kuid tramburai Anne-Maiga jätkus. Kellele oli esmakordne kogemus säherduste veistega. Püüdes leida mingit kasvatuslikke võtteid, kuid tundus, et ärevus ületas kõik tolle looma hingetasandi seisuse. Ja ise pidin enda tasakaaluga hobusele palju eeskujuks olema. Mul see teema, kuna on natuke temperamentne, siis tahame ära paaritada, et saaks jätkata koolitamisega.
Kui võtta ööaega, siis meie kasuks töötas palju just vaikus ja kohati linnulaulu, kellel oma und polnud.
Kohale jõudnuna ja Tassa sadula alla pandud. Tagasi tee koju hoopis lendhobuse sammud võttis. Kohati jälle oma traumast taastuvale sõrmedele jälle liiga tegin. Valu pani ikka oigama. Kiire lennukas galopp Katiga unustasin vahepeal oma sõrmed, kui haarasin Katil lakast, et mugavat galopiasendit võtta, kuid valu oli hetkel suurim, mis andis kiirelt teada, et peab hetkel tagasi tõmbama. Kuid kõik lõppes okeilt.
Ja kui ükskord koju jõudsime oma pikalt teekonnalt oli juba päike tõusnud ja päev täies hiilguses alanud. Linnuemme-isside argiste toimetustega. Samas ise rahulolev, et midagi sellest ööst õppida jälle saime... Ja ühtepidi väheste kogemustega noorele märale teekonnal heaks õpetajaks olla. Ja nüüd loodame parimat...

Kas hobustel on tunded...?
...teaduslikult on tõestatud ja praktiliselt kinnitatud, et hobustel on tunded. Kuid keegi ei ole võimeline ütlema, mida nad erinevates olukordades tegelikult tunnevad? On võimalik ja lausa tõenäoline, et hobusel on selliseid tundeid, mida inimese tunnete hulgas pole ja mis on väljaspool meie kujutlusvõimet.
 Kuigi võib olla, et hobune tunneb mõnes olukorras end ,,lõbustatult" või ,,hirmununa" samal viisil, nagu inimene tunneb, ei ole selle kohta tõendeid. Päris kindlasti ei ole hobuste maailmas (truudus, ausus, ebaausus). 
Inimene tahtmatult inimlikustab hobust ka muudes asjades. Ta võib panna hobusele tekke selga vastavalt sellele, millisena väljas valitsev ilm ja temperatuur talle endale tunduvad. Imikutele on selline emalik käitumine kasulik. Oma kehal külmavärinaid tundes riietab ema imiku soojamalt või katab jakihõlmaga. Kuid hobuse organims on inimese omast väga erinev. Õhukese tekiga katmine võib panna hobuse külmetama, kuna soojapidav õhk karvade ja naha vahel surutakse kokku ja selle soojaisolatsioon väheneb. Soojuse kadu on hobusele tihti suurem probleem, kui külmaga võitlemine...
Miks sellised teemad... kordamine on ikka ja jälle tarkuseema...
Tegelen igapäevaselt noorte hobustega ning märgatud käitumisprobleemid vajavad kõrvaldamist. 
Uurin tiba kirjandust ja üritan asuda probleemset käitumist käitumist kõrvaldama...  hobukeskse koolituse näol. Ja täna sain kogeda oma lemmik poni (eesti tõugu) mära käest lahti tõmbamise kommet. Kurb, et mul on nii palju aega mujale läinud ja nüüd hakata probleemi kõrvaldama, tegu siis juba nelja aastase noore hobusega. 
Näit. ühel noorel märal on komme inimesele peale joosta, viimased päevad olen sellega tegelenud. Ja eilne trenn möödus suurepäraselt, kus Laomurella, täiesti aktsepteeris mind inimese ja karjajuhina. Vähemalt täna andsin puhke päeva, et homme kontrollida, kuidas koolitus on mõjunud.
Millised on karistused probleemkäitumise korral? ... nendest juba järgmise päeva tekstis.   

Väga huvitavaid teemasid ikka leiab fb leheküljelt...

http://annestiil.ohtuleht.ee/812977/psuhholoog-selgitab-miks-armastavad-tudrukud-hobuseid?utm_source=facebook

Vähemalt on toimunud mingid uurimustööd enne treeningut söötmise osas. Väga hea lugemine... Olen ise sama mõtteid aastaid mõlgutanud, aga kui puudub laboratoorseks toiminguks või jäänud lihtsalt mõtete mõlgutamise tasandile.
http://eggersmanneesti.blogspot.com.ee/2017/06/hobuse-sootmine-enne-treeningut-mida-ja.html
Päris asjakohane teema.
Tegeleme hetkel päevast päeva noorte hobustega. Hea ratsahobuse koolitamiseks kulub ikka tunde...

Eilne vihm takistas ikka kapitaalselt midagi õues tegemast. Korra katsetasin trimmeriga niitmist, kitsedele, kuna vikat on hetkel rivist väljas. Ostsin mõni aeg uue vikati löe.
Üle mitme aja olen öötööd tegemas, tänane öö möödus okeilt. Muidugi kui võtta mõne inimese negatiivse sisuga jutuajamine, mis tegelikult muutis öö veel eriti ärevamaks ja kaalutlevamaks. Hommikul esimene mõte koju kimada, piisav distants paneb hetke olukorras kaaluma, millist sõidukiirust kasutada. Kuna mulle meeldib raadiot kuulata, siis ikka kippus öösel kuuldud jutt ikka lämmatama minu positiivseid mõtteid. Osaliselt väsitas kogu olemust. Nii see on vahel tuleb põgeneda enda mõtete eest.
Katsetasin korra magamist, aga viga on ikka see, et mis sellest mobiil hääletu peale sai pandud mingi vibra ikka on olemas ja see äratas unest.
Muidugi ärevust ja rahutust tekitab ka heinatööle mõtlemine... Kui tahame loomi pidada, siis peab ju ka söödavarumisele mõtlema hakkama.
Sai ühte noort hobust jälle treenitud, kuid valjaste pähe panek on probleem number üks Laomurellal. Mis viga, tegeleme päevast päeva tekkinud probleemiga. Maikuus sellist käitumist polnud. Kuis nüüd mil ma juba teab mitmendat korda peab valjastama, kuid tõstab pead hästi kõrgele ja kuklarihma upitades üle kõrvade on päris suureks probleemiks.

Jaanipäev siis selja taga, eks rahvast omajagu. Ma ise olin küll eemal, kuid see ei pannud kurvastama, et millest või kellest ilma olen jäänud. Muidugi oleks saanud rohkelt suhelda, kuid tuli pakkumine ööseks tööle minna. Ma loobusin peost valisin pigem teenimisvõimaluse. Järgmine kuu juu heinatöö ja siis iga sent arvel. Ja hetkel ma ei saa korraldada ratsamatku, ühe hobuse suhtes on teadmatus kas on tiine või mitte, kuna Teeba mitmekordne indlemine andis teadmise, et temalt tänavu järglast saada pole. Ja kas Herta tiine on ei tea veel... Kaalusin sügisel isegi korra ultraheli kohale kutsuda, kuid jah mõtteks see jäigi. Ja üks hobune paarituses ning koolitus hetkel noorhobustega pooleli ja ei soovi pooliku koolitusega olevaid noori ikka päris algajatele.
Ikka annab tunda, kui vasaku käe kaks sõrme rivist väljas ehk siis nende painduvus ikka nigel ja taastumine traumast pikaajaline.
Eile sain kogeda mitmel korral, kui Laomurella järske tõmbeid tegi ja kõrge kasvulise hobuse selga ronimine vasakult poolt osutus ülimalt raskeks. Polnud ju terviklikult labakätt, millega haarata lakast.  Pidin selga minekuks kasutama hobuse paremat poolt. Nii harjumatu, aga õnnestus vaatamata harjumustele suurepäraselt. Jah, kui reeglipärasuse nõue on treeneritel alati alustavatelt ratsanikelt, vasakult poolt sadulasse tõusmine, siis võin lohutuseks öelda, et kui mingi asi ikka raskendab võib kasutada äärmisel juhtumil ikka ka teistpoolt.
Nii see on, kuid eilse kahe tunnise matka kestel oli meil teepeal igat masti juhtumeid ja mitmel korral ikka kannatada sõrmed veel mitmeid kannatusi üle elama pidin, kuid see ei pannud, et peaks oma tegevusest loobuma. Vaja ju noortega tegelda...
Igal juhul mitu päeva trenne olnud lastele on olnud meil väga edukas nädala lõpp. Innustab enam kohe noortega tegelema, et kinnistada teatud omadusi.
Üks sadul vaja viia remonti, kuna ma linna asja saan ei oska hetkel ennustada, võib olla saan mitu asja ühildada.

 

Hmm ,,millest küll alustada", homme saab uuel nümfipapal nädal aega meil olemisest. Kuidas on kohanenud...?
Suurepäraselt on läinud meil kohanemine. Ei enam öösiti alarmi häälitsemast. Vaid rahulikult ilma igasuguse hääleta. Imestamegi, et mis siis meil teisiti, kui eelmine perenaine natuke ebakindlalt ja laitva tooniga mainides, et tema küll ööseks ei kata linde kinni. Isegi pidi jätma öölambi põlema, et kui neil paanika hoog peale tuleb. Meie kogemustel jälle teine põhjendus, miks kinni katame. Nende paanikahoogude pärast, eriti veel kui ööd on valged. Kui on juhtunud, et midagi sellist on tabanud mõnda lindu, siis olen mina see, kes ärkab ja appi tõttab. Ja enne pole pikali visanud, kui mu veendumus kindel on, et rohkem midagi sellist enam ei juhtu. 
Nümfipapa lennuharjutused olid ikka alguses kohmakad nii nagu ikka, kui lind on pikalt pidanud puurielu nautima. Kuid nüüd igapäevaga aina enesekindlamaks ja tublimaks on saanud, siis ka lennutiirud juba sujuvama maandumisega ja täpsus puuri tagasi lendamisel. 
Eile olles jälginud lindude toimetusi pikalt (oli puhkepäev ja hing ei tihanud midagi muud teha, kui lebotada lihtsalt). 
Nautisin nende lähedust ja toimetusi. Kõige toredamaks momendiks oli mul see, kui käisin vahepeal toas puhkamas pärast trimmerdamist, siis mõlemad emane ja isane lind hoopis tooli peal toimetasid. Ja meie eakas viirpapagoi, oli nii aktivist, näitamaks, kui abivalmis ning õpetusi jagades. Pärast pikka hoovõttu tagasi puuri peale lendas ja emane ka kaasa tegi temaga.
Tundub, et emalind on võtnud uue isaslinnu omaks ja naudib tema seltskonda. Lahe ütleksin, sest tol korral ikka hinge sügav lein hinge puges. Kuid nüüd oleme uue linnu iseloomuga tuttav ja on näha, et käitumises on toimunud muutusi, sest arvan, et linnule antud vabadus mõjutab väga palju. 
Ja võin hõisata tänasega, et mets on kah istutatud mitmele kinnistule. Lõpuks ometi ja yeee. Ja homme on juba jaanilaupäev. Muidugi meil toimub ka. Ja teine pool selle platsi rajamisega natuke kiirustab ja kihutab, et siis olulised platsidetailid valmis saaksid. 
Elame näeme mis edasi saab...  
 

Naudin juunikuu öid. Mis teha mul juba aastaid, kus mu uni jah... Ikka kipub rohkem lühikeseks jääma. Kuigi tuba on pimendatud. See selleks väljast kostuv on lihtsalt imeline ning tekitab rännu igatsuse. Tahaks kuhugile tundmatusse paika ning nautida looduse ürgset ilu koos sinna kuuluvaga... tõmmata eemale argipäeva rutust.
Saimegi uue papa nümfi vanuselt 12 aastase. Tal on veel omapärad, kuid nende läbi õpime lindu rohkem tundma. Elasime kaasa linnu katsetele puurist väljumisel ning esimestele tiivasirutustele. Tal pole mõnda aastat olnud võimalust seda teha kasside pärast. Meie õnn, meil kasse pole (põhimõte lapsepõlvest), kuid eks vana lind oli rohkem südame külge kasvanud...
Kuid elame näeme, millega uus lind juba nime poolest Ossu või meie poolt ristitud Woodie. Mulle meeldib lindude puhul, kui neil mingid kindlad harjumused, mis toovad välja linnu anded ja eripära. Ja muidugi meie Laila lein oli käega pühitud, kuna uue linnu pelgus ja hetkeline tõrjumine ei viinud emaslindu kruvastuse äärele, pigem ikka rohkem positiivsel meelel ning toetaval meelel, et aidata uuel kohaneda puurist välja tulekul. Muidugi viirud ühinesid ühel meelel uuele nümfiisandale lennukogemusi jagama ning kuidas liigelda puuri seina peal ja kuidas puurist väljuda. Kuigi esmane ikka väga kohmakaks osutus ei jää see kindasti viimaseks. Päeva teise poole, pärast väikest puurist eemalolekut ta enam välja ei tihanud uudistama. Tema jaoks hetkel on puur üks turvaline maailm.
Mis siis juhtus ei oska tänini öelda, kuid mingid turtsatused, kui kodunt lahkusin metsa istutama...
Ei pööranud nagu tähelepanu nendele turtsatustele. Muidugi sai mõeldud, et mis viga, kuid mõtteks see jäigi.
Ja ikka kummitab peas laste helistamine... oh jah... tükiks ajaks mõtlemisainet. Arvan, et asjal mitte enam kordusena lasta tulla, siis uurin pigem teadlikult ette taha ära. Kuigi meil ka kirjandust eksootiliste loomade-lindude tervisliku seisundi ära tundmiseks. Peab olema igaks elujuhtumiks ka terviseteejuhte loomadetervise maailmas.
 

Millest alustada...

Meil siis lein, kaotasime oma lemmiklinnu, kellesse olime selle kahe aastaga ära kiindunud. Nümfipapa läks lindude paradiisi. Uudis edastati, kui metsas istutamas olin. Laps kes mulle uudise edasi andis puhkes samas nutma helistamise ajal, ega mulgi saanud sellest teatest kergem. Esimene asi oli, et jätan töö sinna paika ja lähen koju. Õnneks, siiski hetke emotsioonidest kinni ei hakanud jäin raiesmikule ja mõtlesin, et mis edasi.
Saingi siis võõra kinnistule toodud taimed kenasti teatud kellaks ära istutatud, kuigi lank jäi veel poolikuks. Kuid teadmine, et neid taimi on veel. Muidugi hindan hetkel istutamise aega hiliseks, aga mis teha, pakuti mulle. Mainin olen aeglane istutaja, eriti veel raskendab istutamist, kui puuduvad vaod. Ja siis märgata eelmise rea istikuid on raske. Püüan hästi teha, nii nagu olen õppinud. 

Kuid tulen tagasi kodu juurde. Tassa ei ole siiamaani indlema hakanud, oletan mida mina arvan... Ta on stressis, kes tajub, et nagu me oleksime ta hüljanud või reetnud. Tahaks minna ja lohutada, et Tassa me pole Sind kuhugile unustanud... selliselt mõeldes tekib kohe raske meeleolu. 

Teeba käis uuesti paarituses, indles sellel aastal teist korda juba. Eks näe, kas 21 päeva pärast uut inda on märgata. 

Mõtted liiguvad lastelaagrite korraldamise poole peal, kuid see variant mis mulle hetkel pakuti nagu ei meeldi. Kaalun ka teisi variante... 

Pool juunit juba selja taga ja tunne, et ma pole ikka midagi saavutanud... Kõik kuidagi seisab minu taga. Niikaua kui ma kõõlun kahe koha vahel kodu ja töö suhtes, ajapiiratuse tõttu ei saa ma tegelda niipalju noortega. 

Tajun, et tahaksin nüüd rohkem kodus olla mõnda aega, eemalduda igasugustest töökohustustest.. Selliseid mõtteid mõlgutan...

Eile osalesin MV orienteerumises ja ega ma mingit suurt kohta ei saavutanud. Kuid ennast ületades ja mõtteid punktide otsimisele sundides saavutasin ikka selle, et punktid leidsin kuid ajas kaotasin kõvasti. Kehva on rääkida, et jah pea kaks tundi 4,08 km distantsi läbida ning 20 kp leida.
Teada saamine, et mis tähendab võistlusele pühendumine ja mõtete koondamist ühele kindlale asjale.
Väga hea on rääkida ja teine asi tegudesse panna, kuid selle üle on hea meel, et kui ma enam mobiili metsa kaasa ei võta on ka tulemused nähtavad. Punktid leitud ja kellegi segav kõne ei kaota hetkeks tähelepanu metsas kohta ja kaarti kokku pannes. 
Tüdrukutega vesteldes ja jagades omi seisukohti võistlusmomendist, sain aru, et kõigil meil olid mingid probleemid. Muidugi kõige raskem oli mul, sest hilinesin starti, hmmm... kelle vea tõttu. Olin vaadanud ainult laste stardiaegu ja enda oma unustasin sootuks. SI pulka stardis võttes hõigati, et minu stardini on 5 min, kui sinna jõudsin oleksin juba pidanud varem kohal olema. Võta kinni mis õige, aga noh.. see nüüd selja taga ja õpetuseks seegi, et parim lähenemine on ikka aegsasti kohal olla.
Muidugi ikka nalja ka juhtub, kui Juurus võistlemas käies saime kõvasti vihma, siis botased olid läbi märjad. See kuulubki ühe selle orienteerumise võlu juurde. Sadagu või pussnuge, aga välja läheme alati. Eelmine aasta katsetasin ka kõiksuguseid variante, kuid arusaamisse jäi, et tahan ikka väga orienteerumas käia ja ma ei suuda selleta kohe mitte olla. Mis selle juures köidab, maastik, erinevatesse metsaosadesse peidetud punktid, väike võistlusmoment, seltskond keda tunneme juba aastaid....
Muidugi kui botaste juurde tagasi tulla, siis jah tallad andsin otsad ja nende tõttu kippusin endale nähtamatute okste ja tüügaste taha koperdama ja osutus üsna ohtlikuks. Ühe korra isegi kõhuli lendasin aga ei midagi hullu, ikka punkti metsas taga ajades. Ja ka T-särgile paraja augu tõmbasin oksaga... Minu jaoks on see väike huumori nurgake.
Sai veel eile Anne-Mai kapju värgitud. Ühe jala sai kenasti, aga teisega madistasime ikka parajalt, nii et nüüd vajadus uue lasipuu järgi on suur. Pärast korralikke jooksuringe kordel saime siis Anetega kahasse teise esijala ka korda. Ma ei suuda ära imestada, muidu karjamaal annab jalgu kenasti, aga lasipuu juures tembutab. Kõige huvitavam moment tekkis siis, kui võtsin köiega jala ülesse ja ta hakkas tembutama, ei oska nimetust andma, kuidas liikumine välja nägi... Igal juhul oleks nagu välja vahetatud hobune... Kõige ägedamaks momendiks osutus, kui ühel hetkel kahele jalale tõusis demonstreerides, et on maailma parim takistussõidu hobune. Ja sooviga ületada lasipuu oma võimete ja oskustega, kuid meie lasipuu teab mitu aastat tagasi tehtud, siis andis järgi. Kuid teises otsas L´aoumurella ehmatas, kes siis tiris palgi teises suunas. Õnneks oli Anne-Mai mul ohelikkupidi peos ja suutsin ta paigale jätta. Silme eest jooksis fantaasiapildis mitu kurvalõpuga storit pildina läbi. Kuid õnneks Aadega suutsime hobused taltsutada nii, et tagajärjed piirdusid kõigest lasipuu purunemisega.  Uhh, eks süda sees puperdas ikka jupp aega, õnneks piirdus teema kõigest ehmatusega. Vahel üllatavad hobused ikka täiega...
Järgmine nädal veel metsaistutust... Lootsin, et piirdub ühe kinnistuga, kuid tehti juba naaberkinnistu omaniku poolt mulle kerget reklaami ja nii ma siis võtsin vastu. Tegelikult mulle meeldib metsa istutada, kuid praeguse töö kõrvalt pean ma iga kord kontrollima, kas ma olen tööl või mitte. Kuid tahan sellele loole peatselt lõpu saada.

Viimased päevad olen pidanud kasutama varaseid hommikutunde istutamiseks. Kui esmaspäev sadas, siis sai lausa sajuga istutatud. Imestan, et kuidas mul selle tuhandete taimede istutamine nii palju aega võtab. Paar päeva jälle päikesekuumust talutud. Nojah ega ma eilegi rohkem suutnud, pinnas on läbi lõhki kuivanud pangaks ja toksida istutustoruga läbi pinnase. Ikka aega võtab, kummaline.
Mis uut, eks juunikuus jälgida vaja kuidas kasvab rohurinne metsaheinamaadel ja millised seisukohad vastu võtta, kuidas heinatööd korraldada. Mai alguses pakuti koostööd heinatöö tegemisel, kuid jah mainides lastele juba, kuid üks koostöö läks lörri, siis enam ei usalda kergekäeliselt lubadusi andma. Õpime ikka vigadest...
Tassa on ikka täku juures, hetkel mõtisklen, et mida peaks tegema, et tulevikus oleks lihtsam märadel inda avastada, et ei peals neid küla peale viima pikemaks ajaks. Saaks kiiremalt ja hobune ei peaks üle elama shokki. Oletan, et Tassa on shokis, vähemalt viimise päeva hommikul küll. Ja pole siiani täku lähedalolu suhtes mingit huvi viimase vastu osutanud. Ja nii üks oluline hea hobune hetkel pikemat aega küla peal koos varustusega.
Autol ütles ülesse kõrvalistuja akna üles tõstev tross ukse sees. Sai seegi kulutus tehtud, muidugi hind oli kirves, aga mis teha iga tross jälle ei sobi, kui ikka originaal sobivale automargile.
Mõtisklen, et hetkel töö segab mu eraelu ja tegemisi mis mulle meeldivad. Natuke ängi ja kurvastust hinge toob. Olles miskit üritanud juhtivtöötajaga arutada, tundub, et minu mõtted liiva jooksevad, kuid teadmised ning kuuldused omavahel kokku panduna annavad astuda järgmise sammu... Pean tegema lõpu praegusele tööl käimisele. On tekkinud piirav ajakasutus, varasema töökoha püsiva graafikujägrsele töötamisele. Ja seega igatsen vanu aegu tagasi, siis oli nagu rohkem vabadust ja ei pidanud pidevalt omale vabu päevi küsima. Ja sõltuda ja kellegile pidevalt aru anda nagu ei taha, see pärsib ja ei tekita huvitatust koostööle, nagu vabakäigu vang...

Ja ongi viimane maikuu päev ning homsest juunikuud kalendrisse ette keeramas. 
See kuu on möödunud küll teguderohkelt, kuid siia pole eriti palju sissekandeid jõudnud teha. Millest küll alustada, eelmine nädal sai üks hobune paaritusse viidud, teine ootab kodus oma järjekorda. Sai veel orienteerumas käidud valla esindajana ja muidugi ära tuua II koht, alguses arvasin, et kolmas, aga esimene koht läheb väljaspoole võistlus arvestust, kuna osaleja väljaspoolt maakonda ja seega valdade arvestuses sain teise koha. Hea seegi, kui on asju mis hästi, siis vahel harva juhtub, kus eksin ning tekivad vigastused. Eelmise nädala reedel siis sõnnikuveol oma sõrme järelkäru diisli ja auto vahele jätsin. Kõik käis nii kähku, et ma ei osanud oh ega ahh öelda. Ja kui sõrme kätte sain, siis tuikas kergelt, kuid ei saanud aru, et miskit mõra või murdu võiks olla. Ja selle tõestamiseks käisin siis eelmise nädala laupäeva hommikul EMO-s, kus siis läbi röntgenvõtte tehti kindlaks, ei ole lugu nii hea ühti. Kuigi väline sõrmepilt tekitas kergeid kahtlusi, siis oletasin, et parem on ära käia, kui edasi lükata.  
Koorisingi täna hommikul sõrme kipsist lahti, et viimane veidi õhku saaks, sest oli teine hauduma läinud. Nii, et kasu asemel kahju võib saada...Sõrm näeb välja natuke naljaks ja lapik. Kuid jah, tahtmine on kips üldse eemaldada, aga tean oma sahmerdamisega, et teen liiga, kuna vastu minna ei tohi, siis käib ikka korralik valujutt läbi. 
Kuigi üks sõrm kipsis ei takistanud see mul laskmisvõisltustel käia. Jälle sain ma tobedusega hakkama, proovilasud lasin seekord esimesse kaitsevalli. Ühesõnaga sihtisin läbi vale avause... muidugi lastel nalja palju... ega mu meel ka sellest halvemaks läinud. Ajab jälle muigama, mõtlema, et kuidas ma ikka rumal võisin olla, kuid ainus lohutus, et enam pole mul ju vanaisat, kelle kõrval sai nooremas eas ikka korralikult relva paugutada. Hetkel koht veel teadmata... Laupäeval siis jälle võistlema... Rattakross jääb vist mul sel aastal vahele.
Tänan on vanemat tütart, kes on vaevaks võtnud teha koduseid argiseid töid. Ja lisaks käia veel autojuhikoolitusel, eks peab aitama juhtimisvõtete omandamisel autorooli keerata... 

Viimasel ajal suht raske mõtteid kirja panna. Kuigi tegevusi hobuste ja koertega piisavalt palju olnud. 
Elasin fb vahendusel kaasa ühe koera loole, kus koera omanikuks arvata võib on vaimse alaarengut omava naisterahvaga. Jubedaid videomaterjale jagati Eesti koerainimeste fb kontol. Oh see oli jube, ma ei suutnud ühtegi materjali lõpuni vaadata. Ma ei suuda aru saada, kuidas inimesed suudavad filmida ning sekkumatta pealt vaadata. 
Kuid samas suhtlesin loomakaitseliidu juhatusega, et kas pole tõesti võimalik mingit ettevõtlust, koos juriidiliste seadustega avada, et mis nimelt tegeleb väärkoheldud loomadega või väärkohtlemist pealt näinud inimestega. Kelle arvamust siiski kuulda võetakse. Hetkel lihtsalt palju asju jäävad seaduste taha. Leian, et kas ikka vormikandjad peavad tegelema väärkoheldud loomade teemaga, pigem las nende ülesanneteks jäägu ikka korra ohjeldamise ja kuritegude avastamise ning muu korra hoidmisega.
Kahju on see, et väga palju avaldavad  inimesed arvamusi emotsionaalsel tasapinnal. Kummaline on, et kõik on lubama midagi ränka ning mõtlemata sealjuures, et tegelikult pole neist kellegist mitte midagi tegijat. 

Oli vast kevadilm eile. Üle pika aja näitas ilm kah soojemat palet. Juba hommikul peale abikaasa hõiget, et lubatakse üle +20 kraadi sooja. Kuna hommikupäike ja selge taevas ajasid kohvitassiga õue....
Esimene käik õue andis juba ülevaate, et millise riietuse selga võin jätta. Oli jälle tegus päev, osalesin kahe poniga kooliüritusel. Väga huvitavalt oli asi välja mõeldud. Nii, et kõik lasteaia lapsed said ratsutada. Olen kooliga ju teinud ratsakooli värki, kus lapsed on saanud ratsutamas korra nädalas käia. Ja muidugi enne kooli juurest lahkumist Tassa oma valjad ära lõhkus. Muidugi eriti ma rõõmus polnud. Kuid kõik käis nii kiirelt, sidudes just moment jalutusnööri ümber kaela, kui ratsmed maha kukkusid ja Tassa jalaga peale astus, nii et jupid lendasid. Muidugi õnneks koht mis purunes ei vaja seeläbi valjaid terviklikult välja vahetamist, vaid saab uue detailiga asendada. Muidugi tegu peenikesest nahast valjastega, mu esimese hobuse valjad. Mis aeg-ajalt jälle kannatada saanud, kuid noortele hobustele ei taha kohe uusi valjaid kasutusele võtta, siis mingi aeg, kui aeg seal maal vahetan kui materiaalsed võimalused lubavad.
Nojah töö juures siis selline teema päeva korral, töötaja lahkus päeva pealt. Täiesti üllatus, kuid jah. Ega see palk kah suurem asi pole... väheke murelikuks teeb... Juulis on jälle mul võetud puhkus ja siis ka heinatöö. Kuid loodan parimat eks näe. Sügisel septembris saab mul täpselt 10 aastat pidevalt töölkäimist.
Eile siis noori ühelt karjamaalt teise viies, sain kogeda ühe kui teise poni iseloomusid. Lilii Marleen on kena välimiku ja väikse peaga ponilaadne puhtatõuline eesti tõugu mära. Kuid väga õrna iseloomuga.
Muidugi on viimaste aegade sisse mahtunud ka Soomereis, kus jõudsin muidugi ära eksida ja ütleks, et lihtsalt ei mahtunud mu seiklused kaardile ära. Neljapäeval tänava nimede järgi selgus, et olin oma liikumisega jälle 20 km lõunasse võtnud ja seega paaril saarele korralikud tiirud peale teinud. Nii et polnud aega mõelda, et teeks korraliku lõunasöögi priimusel. Mul vahendid kaasas, kuid piirdusin teisiti. Vaid mõni pirn, kuum tee termoses ja paar grillvorsti ja mõtted, kus ma olen, ei andnud korralikult asja naudinguga võtta. Ja järeldus jälle, et peab olema korralik kaart. Hea küll laeva pealt mingit linna infovoldikut ebapiisava materjaliga tagab ikka korraliku eksimise. Nojah, mul pole keelega probleeme ja mitmeid kordi pidin pöörduma kohaliku rahva poole, et kuhu suunas pean hoidma, et tagasi õigeks ajaks sadamasse jõuda.
Tagasi teel kasutasin juba eksimise ja ajakulu hirmus pigem kiirmaantee paremat serva. Ainus mõte kummitamas peas, et mis ma kohalikule politseile mainin, kui viimased peaksid kiirteelt vuramas leidma ja kinni pidama. Kuid õnneks pea leidsin ennast taas tuttavatest paikades ja siis naasesin tagasi rattateele ja vurasin paralleelselt kiirtee kõrval Helsingi kesklinna suunas. Ja pea 3km kaugusel keskusest märkasin oma lemmikorientiiri kõrgel mäenukil asetsevat kirikutorni, mis nagu mulle majakaks ja andis kiiremaks tempoks, ehk siis sadamasse sooja saada ning ära vahetada märjad riided juba kuivemate vastu. Järgmisel päeval kalkuleerisin oma päeva kilometraaži ja selgus, et mitte küll väike polnud see. Nalja numbriks mainin, et kahel saarel tiirutasin ikka mitmeid ringe. Ühel lausa neli korda, muidugi iga kord ise suunas ja ikka vesi vastas. Ja üks kauplus oli see koht, kuhu ma ikka ja jälle tagasi jõudsin. Kuid mulle sattusid täitsa toredad kohalikud, kellega mõtteid vahetasin ning kes kohe abivalmilt nõu ja jõuga abiks olid. Üks jagas näpunäiteid, milliseid bussipeatuse silte vaadata ning üks bussinumber, mis oli oluliseks allikaks, et saarelt pääseda. Eem, täitsa minulik ja naudin tagant järgi tarkusega, et kodus ma ühe päevaga sellist distantsi küll ei viitsi vändata, aga uutes paikades lihtsalt unustan kõik muud asjad ja tegelen iseendaga. Ja muidugi loodus ja ebatasane maa ning imetlusväärse võhmaga inimesed, kes kohalikus liikluses igapäevaselt kasutavad jalgrattaid vahemaade läbimiseks. Tegelikult loen päeva korda läinuks... ahjaa seekord valisin mõned riietusesemed teadlikult ja seega koju jõudes ei olnud teatud koha ei villis ega hõõrdunud... nii, et sportides ei tohi kasutada sünteetikat pigem loodussõbralikke ja higi eemaldumist...
Tundub, et nüüd seisab ees, hobustele individuaaltreeningplaanid teha ning mõtted ja arutelud pere keskel, et kui palju on normaalne koormus matkamisel hobustele, kui pikalt ja millised puhkused ja kui palju puhata ning millist sööta oleks vaja täienduseks hobustele füüsilise koormuse korral.

Põgenemine on parim kaitse...

...ja kordamine tarkuse ema...
Kui mõni loomadest valmistab üllatuse ja seda enam ebameeldiva... tuleb istuda maha ning mõelda, et miks tema käitumine on selline.
Täna tekkis ühe noore hobuse põgenemisega probleem... karjas üksi jäänuna, tekkis inimese kõrval hirm ja pinge... kaalumisele tuli miks ja millest?. On jäänud jälle kuu vahele, kui viimati tegeldi temaga.
Põgenemisreaktsiooni tugevus on erinev, kui hobune tajub ohtu või on ta segadusse ajavas olukorras. Organismi valmisolekutaseme tõusmine ja stressireaktsiooni käivitumine kuulub põgenemisreaktsiooni kergema vormi juurde. Stressitase tõuseb juba hobuse valvsuse kasvamisel valmisolekuks. Organism valmistub põgenema, arvatav ohuallikas võib osutuda tõeliseks.
Teemaks siis ühelt karjamaalt teisele viimine. Kuna meil vaja loomad varsti metsakarjamaale lasta, siis neid koolitada ka üksinda inimese kõrval käima. Liliil on probleemiks tema kalli sõbranna ära minek. Hobuslastel on oma karjas alati keegi sõbranna. Vähesed hobused, kes ei taha teist väga lähedaseks.
Mil meil päevakorral hobustele karjamaa vahetus läbi viia, pooldan vanema tütre ideed, et enne harjutaks kodu juures ühelt karjamaalt teisele. Ja tänane lugu oli seda asja väärt. Peab igapäevaselt harjutama...
Miks siiski Lilii põgenes ja lahti tõmbas käest. Ta ei suuda mõista, et miks viiakse teise aeda... juba sellega tekitati stress. Mõnele noorele hobusele tekitab stressi mõni noor võtab hea meelega uuendusi vastu. Kuid teadmine, et igapäevaselt tuleb leida piisavalt rahulikku aega.
Vanade hobusetarkuste hulka kuuluv nõue, et hobune peab koolituse igal tasemel rahulik olema....
Olles mitmeid kordi õhtul käest lahti rebinud. Läksin jälle rahulikus meeleolus lähedale. Sügasin ning panin oheliku vastu poni külgi ja ise sügasin ponile kõige meelepärasemaid kohti. Neid kus ta lahti rebis ja mõned korrad kahele jalale tõusis. Märk, et tegu on õrnahingelise poniga, kes ei talu kiireid muutusi. Peab lähtuma individuaalsetest omadustest ja mõtlema kuidas koolitada, vähe traumeerivas keskkonnas.