Kui palju on mulle vaja...

Selja taha jäi väga tegus ja töine nädala lõpp. Käisin Võrgu peres kahe lapse sünnipäeval, ponisõitu tegemas. Tänusõnad nende pere mõnusale üritusele. Ja edu kõiges ettevõtmistes. Hindan tema suutlikust ning võimeid just selle koha vääriliseks.
Tean, kes tegelikult selle kohale oma hinge ja vaimu on andnud, eks ta kiikab rahulolu tundes pilvepiirilt ikka alla ja tunnustab Võrkude pere poolt juhitavat tegevust selles valdkonnas.
 Kohtumine Petrulasse asunud ja ümber nimetatud Lootuse küla all tegutsev rehabilitatsioonikeskusena tuntust kogunud ning juhina Villy Võrgu oma tegevusi langenud ja madalat profiili omavatele isikutele tulemuslikku ja lootusrikast  taas leidmist uue teekonna alguses läbi kristliku tegevuse.
Kuidas inimesed Lootuse külla jõuavad; Villy korraldab misjoniretki pealinna ebapopulaarsetesse paikadesse, otsitakse inimesi suurest linnast, tugikeskustest, varjupaikadest, kes tahaksid ja on valmis oma elusid muutma rangelt piiritletud, suutmaks elada alkoholita, suitsuta, mõnuaineteta... Sellega tõestamaks, et nad on valmis edasi astuma järgmise sammuna juba Märt Vähi rajatud ja juhitud Laitse külje all juba suuremasse rehabilitatsiooni keskussesse, kus toimub juba suuremad tegevused ning võimalus omandada uusi ametioskusi. Ja edasi valmis naasma uuesti tavainimese ellu, juba läbitud, toetava programmi uue mõttemaailmaga rikastatud.
Märt Vähit tean juba päris kaua, mingi aeg enne rajatavat rehabilitatsiooni keskust juhtis vägesid Suurupi piiblikooli rajajana, kus mitmed inimesed oma nelipühilasele omaseid teoloogilisi tõekspidamisi omandanud, juba parimate ettevalmistustega karjastena, misjonäridena või sootuks pastoriametiga mõne väiksemat kohta juhtima, rajama jne.
Ja muidugi Märt oli ka mingi aeg hobuste omanik. Ühe ettevaatamatuse ja liigse usalduse läbi kaotas ta oma ühe silma ja pool nägu. Olid oma pojaga hobuste aedikus istunud hobuste selga. Märdi hobuseks oli tol korral 2 aastane, kes oli veel vähese koolitusega. Kõik käis kiiresti, noor hobune oli visanud korraks tagant ülesse  ja ühe tagumise kabjalöök oli tabanud näkku, kõige hullemalt. Kes ei tea, siis Märt kannab klaassilma ja põseluid asendab siirdatud plastik. Mida pole märgatud ega arusaadud. Need kes seda õnnetust teavad ja muidugi Märt ei häbene ise seda tunnistamast, et temaga selline õnnetus on juhtunud. Meditsiin on andnud parima, et nägu näeks loomulik.
Kuidas ma olen olukorraga kursis, mitmed tuntud erinevate konfessioonide kristlased pöördusid minu poole küsimaks, et miks Märdiga, kes hea jumalasulane ja muidu hea inimene,  mida valesti tegi...? Mainisin korduvalt; 
Noor hobune seda enam 2 aastane vajab iga liigutuse juures kindlat ja valvel olekut. Tähelepanu peab olema hobusel, mitte millegil muul asjal.
Ka laupäeval, tekkis korra Tassaga probleeme, ehmatas kui laps oli seljas. Ja seeläbi sai häiritud Aade, kes talutas, vahetasime ponid, et tegelen ise Tassaga. Mu aastate pikkused kogemused erinevatelt laatadelt ja ponide talutamisel, on õpetanud, et ma ei tohi mõelda ühtegi liigset mõtet ega liigset emotsiooni. Loom tajub ära, kui ma olen hajevil, ärritunud või mu meeleolus on langus. Ja muidugi päeva lõpuks vahetasime Tassaga energiaid. Kui tajusin, et Tassa on ärritunud, viisin poni mõtted mujale. Ja kui mina olin väsimuse lainele jõudnud, andis Tassa mulle omakorda teada, et pean endaga midagi ette võtma. Ja nii me täiendasime üksteist. Ja pean seda päeva kõige kordaläinumaks, sest kõik asjad sujusid ootuspäraselt ja üllatusvalmistavalt perele. Mul on ülimalt hea meel...
Tagasi meenutustesse:
Mitmete asjaolude kokkulangemisel olen ma seetõttu Märt Vähi tegemistega kursis. Muidugi tänusõnad oma usklikust mehele, kelle kaudu olen selle võrra saanud kohtuda erinevate inimestega, kes on tegusad ja ettevõtlikud ka kristlikus maailmas.
Ise pole ma kordagi Laitse jõudnud, olen vaid meedia põhjal teadlik. Kuid võtan teadmiseks, et pean selle sammu ükskord ära tegema. Valdan kaasaja sotsiaalseid probleeme päris hästi, mul on olnud au töötada ja proovida mitmeid ebapopulaarseid ameteid ning   kogemusi andvaid töökohtasid. Kes teab, milleks kõik see kasuks tuleb. Ja mu teadmised lisavad omajagu väärtusi juurde. Oskused tulevad töö käigus.
Ja muidugi ei unusta ma kordagi lausuda tänusõnu oma kadunud vanaisale, kes on andnud mulle hea tähelepanu võime näha inimestes peituvatele sügavamatele omadustele, kuid hea kuulamis oskus on tulnud aastate pikkuse tööga. Vanaisa soovis, et ma jääks igas olukorras diplomaadiks, ükskõik kellega on mul elus kokkupuuted, kas see ka töötab... Jagan oma blogis... 

Järjekordset hommikuringi hobustele tegema minnes, leidsin va ühe pätu aga mõnuga nosimas väljaspool aeda. Nojah lähenedes ja keelega naksutades ja nimega kutsudes keeras ta selja ning asutas mõne sammuga edasi liikuma. Teades tema iseloomu iseärasusi tasandasin oma samme veel lühemaks ja aeglasemaks ning sootuks liigutused muutsin aeglasemaks. Sirutasin avatud peo ette, et tema usaldusesse mingit kindlustunnet anda. Ja siis kui Teeba juba nina minu suunas keeras, kuid kohe tõmbus eemale. Olin endale ju lõhna peale lasknud ja Teeba kes ju lõhnatester mul. Mõtlesin nojah aidaa suksu, tegi ju paar koondgalopi sammu oma rasvapolstri õõtsumisel. Liikumine meenutas nagu karuott sügaks kuskil selga vastu puud. Nii nägi välja Teeba keha liikumine galopi sammu tehes.
Mäng hobuse püüdmisel näeb välja nii, et okei ei lase ligi. Teen sellise näo, et ma ei huvitagi sinust.. Ja lõpuks Teeba jäi mulle külg ees järgi ootama. Näitasin avatud peopesa, lasi haarata lakast ning alustasime sammu karjamaa värava suunas. Karjamaale laskmine sujus tõrgeteta. Muidugi täna pidin kõik oma mugavused minetama ja kohalikku raamatukokku juhatajat asendama. Toimetasin kiirelt, kanade välja laskmise jätsin aga meessoo rahvale. Mul pole viga elu, maja mehi täis. Lausa kohe kolm, täna pidi mindama metsaaluseid koristama.
Eile õhtul vedasin veel ühe koorma sõnnikut. Uus klient, kellele esmakordselt viisin. Muidugi sain jälle tunda üllatushõiget, ,,kas meie kandis on naistraktoriste" mainisin vanaprouale, et jah ja mitte vähe aega. Olen teinud seda juba aastaid. Mainin vaikselt, et tunnen oma ametinimetusest isegi väikest uhkust.
Muidugi sellel tädil vedas. Läksin just ühe pere juurde, et teada anda, et koorem on valmis ja olen nõus ära tooma. Kuid nende ebaõnn, ei suvatsetud välja tulla, tubli õuevalvur hundilaadne koer käis ümber maja ja ukse taga pererahvale teada andmas, et keegi on värava taga. Kuid selline suhtumine peaks ju kahandama koera suhtumist pererahvasse. Muidugi tean seda peret päris pikka aega ja probleem on neil alkoholi tarbimisega. Nii, et seekord jäid ilma ja eks oodaku uut aega. Kohtasin oma sealkandis elavat sõbrannat, kellega sai siis natuke mokalaata peetud. Muidugi pealtkuulajana nende vahva lõuna-vene lambakoer mõmmik. Tõesti oma paksu valge kasukaga näeb välja nagu jääkaru. Ja iga kord ma kiidan teda taevani, et kui lahe mõmm sa oled.
Nii see on...
 

http://www.director.ee/uut-koerapsuhholoogias-karja-ja-juhi-teooria-on-kahtluse-alla-seatud/
Olen pidevalt uuendustega kursis ja pönev on ikka midagi uut öppida.

Minu kaunikesed austerservikud, olen see aasta päris palju saanud. Juba selline kogus on paras pannile panna. Eks näe mitmel aastal mu pakud seeni annavad. Tegelikult lahe on.
Kaanepildiks panin pihlakapuust pildi, kaunis on see. Nii täis viljakobaraid. Vahel mõtisklen, kui kuulen, et inimesed satuvad sügismasendusse... miks see nii on. Kas siis looduses toimuv muutus ei pane rõõmustama. Juba aiamaalt saaki koristades peab ju iga anni eest tänulikkust loodusarmule olema. Kuid tundub, et laskutakse üha tusatujusse ja mõeldakse negatiivseid mõtteid.

Super paari päeva  jooksul on veetud kolm koormat sönnikut. Kolm koormat veel ära vedada siis koduaia tarbeks ja eks möned kottidega soovijate soovid vaja täita. Nii mu tegusad päevad on päris toimekad ja sügisesele ajendatud. Pikk kena soe sügis.
Kohtusin seeläbi mitmete inimestega. Kõige värvikamaks ja sisukamaks vestluseks kujunes mul Vetemaa prouaga. Ja sain teada päris palju huvitavat nende pere elust. Poeg on merebioloog ja töötab Tartu ülikoolis õppejõuna ning kasutab praktilises töös palju Vilsandi saart. Tütar aga töötab Riigikogu kantselei juhatajana. Päris hea teada, kes meie piirkonnas on huvitavad isiksused.

Natuke kiinitövest.

Üks teema on veel päeva korda kerkinud. Uurisin ja puurisin kõik oma kabjalised pea-laest kabjapõhjadeni üle. Nojah õnneks, kuid kontrollima peab, kuuldavasti on piirkonniti levima hakanud maokiinid. Ja kuidas neid avastada...
Ei viitsinud trükkida kogu raamatu teksti ära, leidsin oma siseparasitoloogi raamatust siis vajaliku info... Mul igaks elujuhtumiks ikka teavikuid...

                                                    Gasterofiloos

                                                               Gasterophilosis

Nüüdse aja ravi on tiba teisem, kuid tasub kohaliku vetiga või hobusekasvatuse vetiga, kes valdab teemat enam. Mina konsulteerin, kui midagi mul silme alla jäi või kahtlust äratab. Ja kevadel hankisin insektsiidse vahendi, mis toimib nii puukidele, kihulastele ja muudele putukatele. Tegin eile selle aasta siis kolmanda korra tõrje.

Millest küll alustada, kas vanatüübilise Tori tõu omavate inimeste ehmatavast uudisest millega üks eesti-s... hakkama saanud ning endale loorbereid lõigata tahab... mille või kelle arvelt... muidugi emotsioone on seinast seina, kui tegelikud tagamaad sellest räägivad. Eks bürokraatia hunt on vabariigi tasemel närimas-õõnestamas maineka hobusekasvanduse mentaliteeti. Ja eks üks hing aga soovides endale lubada teiste töid maha teha... Ja kuidas edasi... miks anti eakad tori märad sakslannale...?
Lugu ise siis avaldati järgmises meedia väljaandes ja on loetav ka inetrneti portaalist:
http://lounaleht.ee/?page=1&id=20282
Ja mida mina arvan, on see, et viimane on avaliku käitumisega enesetunnustuse otsingul liiale läinud. Muidugi võib loopida kõiki poriga üle, kuid mina tean ning eelistan, et tori tõugu hobune kuulugu torisse, kus ta on sündinud ja kasvanud. Kas siis riik tõesti ei suutnud säilitada eakate hobuste sünnikodu eelisõigusi... Ja mis edasi..? Edasi kujutan ette nende hobuste saatus on lahtine. Kuna teada, kuidas nende eluolud nüüd on ja olles lugenud paljude arvamusi ja teadmisi Ute tõelise olukorra kohta. Arvan, et teen ka tänavu aasta just sinna kanti asja. Jaa mul oleks väga vaja kohtuda oma sugulastega, kes elavad Ute naabruses. Nojah mainin, eks mullegi jookseb infi. Tavaliselt ma kuulujuttudega kaasa ei lähe, siis kaitsen loojaid, tegijaid ning kes on olnud tublid vaatamata kõigele bürokraatiale... Ikka meenutan toda raamatut ,,Seltsimehed Torist" väga võimas mis kõik toimus, et hobusekasvatus saaks taas jalgele tõusta. Ja tuleb üks inimene, kes nullib oma meediakajastuses suurelt, õõnestades teiste tublide ettevõtlike inimeste initsiatiivikust maatasa tehes.
Vabandan Jaanus Kallaste ees, et tema nime siin julgen mainida. Olen mitmeid kordi sealt oma ponidaamidele toonud poni täkku. Milliseid nõuandeid ja nippe sain ma seal käies. Kuigi ma pole suur näitustel käia olnud ei ole ma kellegi hobusekasvataja pahuksisse läinud. Kuigi jah vahel mõni terav teema on kerkinud, kuid aeg on oma töö teinud ja ajavakku ning unustuse hõlma kadunud. Kuid jah minul kipuvad mõned asjad väga selgelt ja teravalt mälus püsima. Olen endalt korduvalt küsinud, et kuidas saaks mõnda asja meelest pühkida, et saaks kontrollimatta olukordasid, et ei peaks meenutama vanu asju.
Ja teine halb uudis
http://hobumaailm.ee/index.php?page=1&m=9&y=2016&id=3923
Kaotus parim trakeeni täkk, kel oli annet takistussõidule...

Ja mis head sündinud, ikka sügise jätkudes oleme valmis talve tulekuks. Kuid eks ajad on kiired ja soov edasi liikuda suur. Toimetan ja tegutsen noorte hobustega, kuna üks laps jätkab õpinguid Tartus, siis teda nii tihedalt kodus ei näe. Mõtisklen, et järsku peaks oma sporthobuse märale järgmiseks aastaks kaasa vaatama, kellega järglane soetada. Vaatame ja mõtleme.
See kuu on päris tegus ka hobustega tegelemisel. Leidsin veel ühe hea kodus töötamise viisi, mida mulle palju pole vaja. Lihtsalt tund-paar kulub hommikusel ajal ja ongi mu aeg mõnusalt täidetud. Mis saab enamat ja parimat olla, kui teha armastatud-unistatud asi juba reaalselt ellu viia. Yeeh olen happy...
 

Hämmastav, aga eile jõudsin päris palju kodus korda saata. Imetlesin loomi ja nende toimetusi, keda küll kausis lobistamas. Ja seda kuidas Nordik käpa pardi spa-vanni pistis ning pardid delikaatsesse kaugusse jalutasid, et siis isand penil lasta jahutustseremoonia läbi viia. Korraldasin eile raskeid otsinguid ja see läbi tekkis mõtteid, et peaks natuke ümbrust vahetama ja otsinguala keerulisemaks tegema. Mõtteid on ja mõnel hommikul ma selle korda saadan.

Nii mõnus on õhtuti loomi-linde toimetada. Juba koerte abi on niivõrd suur. Näit. täna õhtul oli üks kana välja jäänud ning koerad võtsid vaevaks haukumisega teavitada, et üks suleline õues jalutamas. Ja kohe saigi tegelane koerte abiga juhatatud kanakuuti. Ja imestasin, kui kena kehahoiak on Nordikul kana jälgides. Kiidan teda alati sellises poosis ja mida rohkem aega tema seltskonnas veedan ning tegelen saan üha mõistma, milline roll tal meie perele on.
Ja kuidas korraldada oma aega. Vot ei tea, kui palju ma suudan küsin pidevalt endalt. Tellitud on hobusesõnnikut, kuid juba tööd jaotuvad iseenesest. Poeg on valmis oma jõuga tolle tööga hakkama saama. Eks mina olen see kärutaja.
Lahe oleks, kui tuleks uusi ratsutajaid. Praegu ju kenad ilmad. Miks mitte teha mõni trip hobustel metsa ja nautida sügisloodust.

 

Kahju on see, et ma eile ei saanud kõikidest osalejatest pilte, kuna mu kaamera sootuks keeldus töötamast. Kaks olulist tegijat jäid pildile kandmata. Kahju ja vabandused blogi lugejate ees.

Täna oli mul suht naljakas tunne, kui sain teada, et on vaba päev. Olin juba valmis tööle minema, kuid jah selgus, et mul siiski vaba päev. Ja koju vallast jõudnud istusin enne maha mõtlema, et millest küll alustada.

Alustasin kappide tuulutamisest, leidsin miskit ajaloolist materjali oma elutööst. Hulga aastaid tagasi juhtus meie majas selline lugu, kus ponimära hülgas oma järglase ja keeldus igasuguse valemiga omaks võtma

Meenus, et mul vaja ühed olulised paberid Maaülikooli vaja tagastada ning otsisin need ülesse.

Veel täiendavalt pilte eilselt rakendipäevast.  Autasusatmisele ei jäänud.

Meeldis vigursõit mäel ja groomi töö kutsari taga. Kui osavad võimlejad peavad nad ikka tempo peal olema.

Rada koosnes mitmest takistussõlmest või koridorist. Igal juhul mina kes ma seda ala pole üldse suurt uurinud, sain nüüd selle päevaga tiba targemaks. Ja millisel korral tulevad karistuspunktid ja mis ajale juurde liidetakse.

Ülar Raudsepp, oleksin tahtnud kahe viimase võistleja tegevust pildile jäädvustada, kuid kaamera töö peatus ja ühegi valemiga ei suutnud taastada tööd kaameras. Pildid tegin tahvel arvutiga.

Vabandan pildi kvaliteedi pärast, kuna fotokal jälle mingi probleem, kas sisse pugenud tolm ja seetõttu väheke täpiline. Ja muidugi on see pilt pärit siis 10.09.2016 juba koolisõidu algusest, kus siis Eve Haggi tervitamas kohtunikku. Lihtsalt kaunis on too rõivistu.

 Pildi tegi vanem tütar Aade. Kes siis sõitis rattaga kohale.

11.09.2016

Täna sai käidud siis Lau külas toimuval rakendivõistluse teisel päeval kaemas. Täna oli siis kross, kuna eelmine päev oli kostüümis koolisõit ja täpsussõit koonuste vahel. Muidugi igal alal on vaja vastavat varustust alates juba vankritest ja hobuinimeste tualetti ehk siis rõivistut. Muidugi kena on vaadata ilusaid hobuseid, kes on juhitavad ja kaunid liikumisega. Oli näha pikki tunde tublit tööd, et hobuseid nii hästi treenida. Natuke sai ka hobuinimeste keskel mõtteid vahetada. Juba mõnegi mehe tundsin kõnest ära. Imestan oma võime üle, nagu koer, kes oma tuttava inimese hääle või liikumise kinni võtab.

 

 

Reelika Rätsep Sangariga

Anu Matsoo paarisrakend, kuid noored tegijad juhtisid. Anu mainis, et tema teeb tööd, kui väljakutsed on. Kuulsin eemalt, kuidas Urmas Saks kommenteeris kutsari pukis oleva noore neiu oskuste kohta. Muidugi see oli positiivne ja väga informatiivne. Eks nii mõnigi alavõhik püüdis Urmase käest lisaküsimustega infot saada, et rakendivõistluses toimuvaga ennast kurssi viia. Kuid olles ise näinud ja kokku puutunud erinevate inimestega on jäänud mõtlemine ikka pinna pealseks.

Tegija Riina Röa, kelle nimi on tuntud väljaspool vabariiki.

Eve Haggi eesti tõugu ruunaga, kena tumeda värviline võik suksu.

Signe ja Eve Haggi, mulle pakkus põnevust mäkke tehtud takistusriba, kus pidi oskuslikult manööverdama.

Esimesena startinud võistluspaar ja ohje hoiab Reelika Rätsep

 

Kaunid sügisilmad panevad ära kasutama kõike vaba aega. Plaanin täna veel sadulassegi tõusta, et teha väike ratsamatk oma lemmikpaika.
Soomes sai käidud ja vajalikud asjad tehtud, mis edasi... Edasi juba loota, et suudan miskit korda saata. Natuke füüsiline ettevalmistus jäi kasinaks, kuid tean, et seal kus ma ära väsisin, ei andnud kordagi alla. Kahju on see, et spidomeeter otsad andis ja jäi kogu lõpptulemus välja arvestamatta. Õnneks, et ma pikemalt ette miskit ei võtnud, sest juba teise päeva hommikul tunda kurnatust pole normaalne, kuna eksisin, siis ma ei eelista kunagi ennast rihmaks tõmmata. Nüüd jääb veel see aasta üks eksam sooritada ja järgmiseks aastaks veel. Kas ma suudan eks näe. Vaja edasi liikuda, nüüd näen, kui oluline on omandatud paberid.
Muidugi on ka kurbi uudiseid, sain teada, et mees kelle käest kanasööta ostsin on vahepeal manala teed lahkunud. Imestan, et matkale ei kulunud teab mis hull aeg, pigem paar päeva, kuid jah... Kurb tunne, kui kõrvalt tublid, abivalmid ning alati koht kelle käest alatis võis saada. Jah, muidugi teadsin, et see samm on tulemas, pea kuu aega tagasi, käisin ostsin viimati. Mõtlesin matkal olles, et tagasi naastes varun teadlikkusega pikemaks perioodiks vilja ette... kuid nüüd teadmatus. Eks peab uurima ja kalkuleerima, hea on ikka osta kellegi kindla käest ja kindla summa eest. On ka aferiste, keda ma ei kannata silma otsas, kuigi jään alati delikaatseks ei ütle kunagi otse, kuid olen viisakalt ära öelnud. Ikka meenub jälle inetu müügi-ostu lugu. Ja siiani ei ole mina isiklikult tolle onkli käest isegi kala ostnud oma perele söögiks. Tol korral nii ma lubasin ja siiani ma toda lubadust pidanud. Põhimõte on selline, et tere ma ütlen ja muud ei midagi. Jään viisakaks, mis ikka teha kes lihtsalt ei oskagi muud moodi suhelda.
Nüüd tuleb veel üks samm astuda projekt ootab valmis kirjutamist, september jookseb.

Tänane päev on hoovihmade ja äiksega üle kallanud. Alustatud kartulivõtt, aga seetöttu edasi lükatud. Olen leidnud aega viimastel päevadel ka noorte hobustega tegeleda. Eelistan Anne-Maiga tegeleda, selg on paranenud, kuid veel kergelt hell vajutades ning masseerides. Sadulat enne ei pane, kui tundlikkus ona  kadunud. Koolitus ehk sadula kandmine lükkub määramatu aeg edasi. Unistan vaikselt millal ta selga saaks tõusta. Ta on muidu hästi sõbralik ja koostööaldis midagi ei taha teha looma loomu vastaselt ikka sõprusega koostöös.
Eile sai jälle osaletud Kahe Silla Jooksul Pärnus, hea kogemus samas saab hinnata enda füüsilist poolt, millises arengufaasis olen. Mida suudan ja milliseid külgi pean veel arendama. Anlüüsida igat sammu ning enese edasiminekut võistlustulemuste järgi. Pean tunnistama, et ka orienteerumises olen teinud hüppelise tõusu läbi. Tulemused küündivad 1-6 hulgas.
Ja eks ka koduses majapidamises tuleb jälle väikseid ümberkorraldusi teha.
Imestan, kuhu kaob aeg, miks nii kiirelt tõttab. Olen leidnud enda salajased ressurisid ülesse ja eks näe, kuidas hakkab elu edasi veerema. Leidsin hetkel sobiva lisatöö praeguse tööle lisaks.

Päris huvitav on koerte jooksu ajal see, kui kuulekalt käituvad mu emased. Mainin seda, et kui majas on rohkem kui üks emane, siis innaperiood  on köigil ühel ajal. Kontrollitud jalutamine valvsa silma all. Ja isased lontrused jalutavad nii nagu neile meeldib. Ma ütlen meie koerad pole murdjad teistele koertele kallale ei lähe.
Tegin vahva aseme koertele. Önneks päeva ajal on kodus ikka kaks inimest. Kodus peab keegi midagi tegema. Hetkel teine pool valmistub kartulivõtuks nojah mainin vaikselt poja energilisus on  on teine meespoole laisemaks. Ajakasutus on käest ära ja tööd tegemised kuhjuvad. Õnneks on mul veel koduabiline,  kes saab kenasti loomadega hakkama, kui mind kodus pole.
Ootan poja koolist tulekut ja muidudgi üllatab ikka ühe tütre elukutse valik vist vanaema geenid löövad välja. Seda mida mina endale ei lubanud lubas tütar endale. Ei nojah, aga vaatame kevadel siis loetakse tibusid... Hommikused ajad mil vabad, siis püüan tegeleda noorte hobustega. Järgmiseks aastaks rohkem sukse sadula alla käima. Katsetan ka projekti kirjutamisega natuke vaeva näha. Plaanid on, aga  mida ei räägi eelistan enne teoks teha ja vaatan kas on ka tulemust. Ei meeldi liigselt tühje lubadusi lubada. Hetkel on mul suurimad igatsused  matkal ära käia. Ma pole ammu ilma midagi endale lubada saanud.
Lihtsalt vaadata ja rännata ning olla iseendaga silmitsi  uute takistuste ees. 

01.09.2016 September.

Kaunist alanud õppeaastat koolijütsid olgu siis suured või väikesed.
Tuleb mul see õppeaasta teha tööd koolis. Mis on mul täiesti tervitatav. Fännan täiega töötamist lastega, eriti veel huvialaringi juhendades.
Muidugi jälle oleme sattunud kohalike hulkuvate külapenide orbiiti. Õnneks aegsasti avastasin oma emaste penide jooksuka. Midagi muud ei saa, saab lähimal ajal üks emane koer ära steriliseerida. See pole enam mõeldav, et mõni isaste peni omanik, kellel juba mitu noomitust ja trahve kaelas ei ole õpetust võtnud koerad hulguvad jätkuvalt ja peavad omavoliliselt jahti. Selline koerapidamine on mõttetu, kui koerad ei viibi kodus. Minul on väga tähtis, et koerad oleksid kodus ja alati tähelepanu keskpunktis.
KOV ei oma koostööd Päälinna varjupaigaga, kuna ühe kuu maksumus on valla poolt tasuda. Ja kui mina kutsuks varjupaiga koertele järgi ei tule see mitte üks teps. Kõik ju KOV kokkulepetes kinni  varjupaigaga ja kui need sõlmimatta, siis peab leiutama teisi taktikaid. Mul on kõrini nendest isastest penidest, ükskõik kus ma ei liiguks näen ma neid üksi ilma oma inimesteta liikumas.
Sai eile käidud enne tööle minekut seenel, ei osanud oodata, et leian päris suure hulga kukeseeni, kodus seeni liikide järgi laiali jaotades sain pea 2 l ämbritäis. Natuke suutsin kollariisikaid ja kaseriisikaid korjata. Ja pärast tööpäeva lõppu marineerisin riisikad ja päris varaste hommikutundidel lõpetasin oma tegevuse.
Ahjaa kõige kummalisem oli see, et eelmine nädal mitu ööd pärast Ida-Virumaa reisi nägin mitu ööd omapäraseid unenägusid. Päris huvitav oli see, et tegevus toimus metsas ja rabas ning tagaajamine nagu märulifilmis. Ja muidugi ei taha mainida, kuid üks tegelane kes ennast mitmeid kordi ilmutas oli üks töökaaslane. Kuid jätkuvalt soovin sellele onklile edu.
Praegu tunnen kõige suuremat puudust laua arvutist. Mul on vaja seda palju igat masti kirjatöödeks. Olen siiani käinud kohalikus raamatukogus ja vahel siis juhatajat asendanud. Siis olen saanud oma vajalikke asju ajada mailitsi. Muidugi asjatasin ka laste sülekatega.
 

Ja täna sajabki, hakkas eile õhtul juba sadama. Oii olen tänulik, et saime ka viimase heinamaa tüki ära koristatud. Kena ilusa ja tiheda heina saime. Jätsin selle osa meelega viimaseks, kuna seal mõned märkamatud kivid, mis sellel aastal veel rohkem maa seest välja kerkinud. Miks nad märkamatud on..? Rohukasv on tihe ja võimas ja seda heinaks teha ei saa paari päeva, vaid natuke kauem kuivatamist ja keeramist. Oleksin veel tahtnud ühe päeva maas hoida, kuid ühe trennis käiva inimese käest kuulsin halba ilma uudist esmaspäevaks, pidin tegutsema kiirelt.
Käisin korraks, et käivitada traktor kodus olevatele tüdrukutele, juhtimisega said hakkama ja seisma jätmisega. Hangumisest ei räägi, Olav oli ka abiks.
Kui niitmas käisin siis kaotasin ühele kivile ühe sõra ja tera, mida ei jõudnud veel ära vahetada, kuna käisin kahe jagatud tööpäeva vahel kodus. Kuid õnneks oli mul seda sutsu niita. Oli vast nikerdamine, siis kui ma neid teisi osasid juuli alguses niitsin, oli see hõre, kuid nüüd augusti lõpuks oli see rohukasv mis ta olema peab.
Muidugi ei saa ma mööda minna hobustega kappamisest. Kaks päeva sai korralikult maastikul liigeldud, käisime Raplas Vesiroosi gümnaasiumi juures. Lastele sõitu tegemas, muidugi üllatasid pagulasmõõdus inimesed. Muidugi sain eile teada, et tegu oli Vao pagulaskeskuse rahvaga. Mulle ei meeldinud ühed inimesed, kellel oli mobiil valjuhääldi peale lülitatud ja inimkõne sealt tuli nagu metallikõla kui kahte sama materjalist kokku hõõrutakse. Ponidel tekkis kohati hirm selle hääle osas ja meie pidime tagama kõiges turvalisuse. Tegelikult olimegi kogu ihu ja hingega ponide käitumise juures. Peame ju tähelepanu poni ehmatamise korral kohe hajutama, mitte ise ärrituma või pingesse minekuga. Alati me rõõmustame, kui kõik ratsutaja sooviga lapsed oma isu täis on saanud. Samas me jagasime visiitkaarte. Olen tänulik pojale, kes keevitas ära traktori astmelaua, mis mul viimaste niitmisringide ajal mu pideva alla ja ülesse ronimisega lihtsalt ära väsis.
Mõtlen talle, kuna alustab ju uues koolis oma valitud haridusteed. Kahjutunne, et ma ise teda sinna viia ei saanud, kuid lohutan, et peaks jätkuma ju pea kolm aastat. Jah kaks last lahkuvad veel peatselt, et alustada käesoleva aastast õppeaastat kodust kaugemal. Kuid eks aasta näita, kas meie kasvatus peab paika... Vanema tütre puhul ma enam ei muretse. Olen näinud, et on hakkaja ja iseseisev otsustaja. Ja oskus ei öelda... Õnneks ma vist ei ole suur kanaema, kes laste küljes väga kinni on. Kuna ma palju pidanud tööl käima, siis lapsed kodus iseseisvalt tegemisi tegema.
Ja eilne päev tõi kaasa rohkelt hobuste ja ponidega tegemisi. Viisin ise ka ühe ratsamatka metsas läbi, teise viis Anete, muidugi jõudis ka platsitrenni ühele teha. Kiitsin tolle noore naise huvi trenni vastu ja saavutusi märgates. Plaani on võetud beebikilod maha saada. Ja on leidnud ratsutamisest suure kasuteguri... Minu meelest pole parimat, kui korda läinud päevad.
Ja täna on ülim suur rõõm minna tööle. Panen punkti selle aastasele heinatööle... Yess...

Kaarti uudistamas, teen palju eeltööd enne uute kohtade külastamist ja räägime lastega läbi, kuhu minna ja mida nad jälgima peavad. Nagunii olen auto juhtimisega tegevuses. Pilt ise on tehtud Kurtna Järvistusse kuuluvast ühest järvest... nimi ei meenu, algas see Järvega, kuidas lõpp ei meenu miskit moodi.
Peaks ütlema, et Ida-Virumaa puhke-telkimisalad on väga reostatud. Leidub igat masti prügi. Leidsime natuke vähese prügiga kohakese. Kuidas tean seda kanti...? Olen sealt teise rattamatkaga läbi sõitnud ,,Kuidas elad Virumaa" kuni Narvani. Oli mu elus veel külastamata Narva-Jõesuu ja Vask-Narva ning muidugi ka kuulus  Kuremäe klooster. Kus jõudsin ka minagi nüüd ära käia.

 

Muidugi ei saa mainimatta jätta, ammutasime ka kohalikust allikast endale järgmise ööbimiskoha jaoks anuma allikaveega.  Kuna ostsin veel kohalikult laadalt ühe 7l anuma lisaks. Imestasin kõigest osatakse teha raha. Mõtteid tekitas inimeste ohjeldamatu reis allikale, kas inimeste massiline liikumine ei mõju piirkonnale kahjustavalt.
Näha kloostrit siseõue poole pealt. Ja kuidas Nunnad igapäeva argiseid töid tegemisi teostasid.

Vask-Narva väike kohake Narva jõe suudmes Peipsi veeres. Ühtepidi ega sinna eriti tagasi ei kipu, aga kui oleks endal isiklik paadike siis küll.
Unistan oma isiklikust kajakist.

Veel Vask-Narvast, eriskummaline oli see, et kloostriaiaga ümbritsetud veneõigeusu kiriku hoovis toimus laat.

Pilt RMK rabasaarel asuv metsaonniks kohandatud talumajast alles olev elamu. Mina tutvumas külaliste raamatuga. Uurisin kas eksisteerib ka minule tuttavaid inimesi. Veetsime öö Muraka Raba keskel. Juba teekond sinna oli paras katsumus. Kuid külaliste raamatust järeldasin, et sinna on külalisteks eksinud kes armastavad loodust rikkuda ja lõhkuda. Kurb mõelda, ise jätsime maha korras ja puhta maja. Ja öö magasin nagu nott ei kuulnud isegi seda, et pesamuna nahistas, kes ei saanud kõva nari pärast hästi uinuda. Igal juhul tore reis oli. Kõik jäid rahule, tegime ära need asjad, mida pole ei ise ega lapsed veel näha saanud.

Hämmastav juba päevas loeb blogi pea 300 külastajat. Mis tehtud, täna kulgesime ratsa Rapla köige otsemat teed ja pärast Raikküla taguseid heinamaid tagasi koju, käies veel ujumas Estonia järves hobustega. Köigepealt tegin koristustööd, sest möned peo pannud inimesed olid maha jätnud alkohli ja ölle pudelid, osad olid loobitud ja vedelesid vee pöhjas. Jube vöib olla, kui möni hobune astub klaaspudeli puruks. Igal juhul kontrollisin veekogu pöhja kalda ulatuses korralikult. Üks halb mälestus kummitab siiani, eriti veel löhki löödud pudeli pöhja  osas, millel teravad servad püsti.
Tagasi teel läbi köige otsemat teed metsast nägime kuuseriisikaid. Kuid oletan kuiv aeg on teinud oma töö.
Päeva võis kordaläinuks lugeda ja ma ise üle hulga aja jälle sadulas istuda.
 

Kuidas alustada, päevad on päris kiirelt käest kadumas. Olen saanud ka heinamaad niita. Üks päev kulus täielikult linnas käimisele ja pärast jälle tööle naasmisega. Mõtiskledes tagasi Narva linna liikluskogemusele, siis olles küsinud mõnedelt tuttavalt nende kogemusi. Üllatust valmistas see, et puudus igasugune sõidurida. Õnneks toimis liiklus olemasolevate liiklusmärkide järgi. Igal juhul tunde järgi sai Narva linnast välja sõidetud. Ikka tänan seda 7 meelt mis mind ja lapsi ikka metsast välja on aidanud.
Proovin saata oma elu esimest cv, kandideerin, aga kuhu veel ei maini. Katsetan, kas mul on lööki osalisele töö ajale. Kas saan oma aastatepikkuse kogemusega kellegile kasuks olla.

Meie mõnus pardipere uute prouadega. Noored mammid on veel arad inimese ees. Kuid anname aega, küll harjuvad.

Sass ja Sofi mõnusas poosis.

Meie selle suvised ainus pesakond tibusid juba pea kenadeks kana-kukehakatisteks sirgunud.

Ja ikka kergelt hinge nukrus toon pugemas ja pea kus lapsed koolipinki nühkima asuvad. Ja muidugi on see aasta palju muutusi mu enda majapidamiseski. 

Treenerikutse omandamisest...

Proovisin ennast kurssi viia treenerikutse taotlemisega seonduva praktikal osalemisega. Natuke tekitab mõtlemist, kuid asi nõuab läbi närimist ehk siis mitmete alatundjate-treeneritega suhtlemist, et kõiges soovitud selgitust kuni eksamini välja jõuda. Kuid tundub, et asi on päris töömahukas ja tekkis küsimus kas suudan. Ma ei luba, kuid proovin ja lähenen asjale päris rahulikult. Tean enda seisukohalt ,,tasa sõuad, kaugele jõuad".
Juba vestlus Tondi ratsaklubi treenerina töötava Sirje Argusega jõudsime kuhugile välja. Tunnen teda päris palju, kui kunagi asus Väo karjääri kaldal väike tall (22 hobusega), kus treeneriteks Viive (koolisõit) ja Vello (kolmevõistlusaladel) Viira paar ALMAVÜ Jõu klubi nimetuse all treeniti noori võistlejaid. Olen ajaloo peale mihkel, kui Väost tall Jürisse koliti, siis jäi maha palju olulist paberit, millest sorteerisin endale huvitavamad palad. Saades sealt ka endale ühe huvitava materjali koolisõidu kava läbi töötamiseks. 
Muidugi Sirje Argust tuleb ka teada ja tunda ,,Viimse Reliikvia" filmist Agnese rollis, ratsutamises dublandina nime teinuna. Oli üks edukamaid kolmevõistluses Vello Viira õpilasi. Jõudis mitmeid kordi Nõukogude Liidu poolt välja antud meistrivõistluste tiitlitele.
Ei saa ka mainimatta jätta, kellega siiani suhtlen on Ain Unt Lagedi Ratsakooli omaniku ja treenerina. Olen mitmeid kordi teinud temaga koostööd ja muidugi ikka hobuste-ratsutamise valdkonnas. 
Jüri talli kujunemisse panustas ja õla alla pani Oolaf Tamberg (A.Sommerlingi direktor). Oli tema üks suur hobustefänn, kes aitas trakeeni parima tõumaterjali hankimisel venemaalt Niitvälja tallidele.   
Jüri valmis see kuskil 1984 aastaks. Käisime vanaisaga pidevalt hoone ehitust vaatamas. Kui ma jälle vanaisaga kaasas, palusin mööda minnes, et ta viiks jälle mind sinna. Sinna ma ratsutama ei pääsenud, sest treeneril oli oma arvamus minu kehalistest eeldustest ratsasporti, kuid teadsin Vello taustast pigem rohkem, kui ta arvatavasti ise. Mõnede inimeste teod käisid kohalikke pidi rohkem ette, kui keegi oskab arvata. Kui inimene, kes meelas alkoholile ja muudele ihadele järgi annab, siis jah. Kipub olema külal nii kõrvad, kui silmad... Imestan siiani, et mõned asjad on nii sügavalt mälus kinni.
Rääkida inimestega, mida ma tean ja olen mõndagi ise näinud, kuid teadmine, et negatiivne info isiku kohta otsekoheselt ei vii sihini.

Ja varsti septembrikuu.

Natuke töödest  tegemistest eemal olla saanuna on ikka päris mõnus. Hämmastav kordagi ei mõelnud töö peale või kodus ootavate tööülesannete suhtes. 
Oii, kuidas mulle meeldib kulgeda pikki maanteid ja maha saigi pea 800 km kolme päevaga. Külastasin ühte vanat reisituttavat Berliini reisilt. Olen selline, kes  eriti plaani ei võta, kellegile külla minna. Ida-Virumaal on ta ainus lähedane tuttav, kellega säilib siiani soe side. 
Kui viimast ööd metsaonnis veetsime, siis küpses plaan lastega läbi arutades, et käime ära. Pikalt reisist siin ei pajata... pigem mis kodus toimus.
Kõigega hoidis kursis Olav, kes neljapäeva õhtul kergelt pohmellis ja viinalõhnadega autosse istus.  Häiris tugevalt, kuid hoidsin enda teada ja midagi teravat ma ei öelnud.  
 Muidu kui temale usaldada loomi võib, kuid seekord oli tema joomaperioodi see teema, et põdes alkoholi tarbimise järgset ärevushäiret. Ja Nordik koer oli sellest kergelt tundlik ning koerad ei osanud ka midagi tarka... Mainin, et kui esimene kõne kodust tuli, et Nordik jahib kanu. Pidi panema koera kinni, mainisin seda Olavile, et võtku asja rahulikult ja proovigu mitte ärevas meeleolus olla. Kuid ma ei hakanud tema otsust ümberlükkama, et koera kinni hoida, kui kanad lahti on. Kurb tunne valitses, kui mõtlesin, et mu töö ja vaev koeraga vett vedama läheb. Koju saanuna lasin koera kohe lahti, oii kui hea meel tal oli. Ja ei mingeid kanu... Loomad ei kannata ebakindlat olekut inimeses, seda enam kui tegu koertega, kes haistavad juba energiate liikumisest, mis meeleolus inimene on. Olav ei olnud tema ise, tajusin seda juba neljapäeva õhtul. Ja veel üks ebameeldivus mis tekitas Olavis rohkem pingeid oli hobuste aiast välja tulek. 
Imestasimegi, et kui me ise kodus oleme ei ole sellist asja, kus hobused ise aiast välja tulevad. Kuid õnneks suutis ennast kokku võtta peale telefonikõnet ning talutas loomad ükshaavalt teise aeda. Kiitsin teda, ei ole mõtet riielda inimesega, kellel on probleem enda sisemsuses peituvate psühholoogiliste probleemidega. 
Ja õnneks, kui teise päeva õhtuks oma laagrit rabasaarele vedasime, siis kõne Olavilt, et kõik on kodus okei. Oli mul meeldiv kuulata. 
Ja koju jõudes jooksid asjad normaalses korras, muidugi teise poole tegemistest ja käimistest ei tea midagi. Kordagi ei suhelnud isegi koduse elu olu ja toimetuste osas. Minule on siiani jäänud teadmine, et keegi peab olema kodus ja nüüd seisab ees veel tuleproov on suurte laste uutesse koolidesse minek, kuidas see mõjutab kõiki protsesse ja edasiminemisi. Mõte on võtta endale üks lastekodu laps, aga millal ei tea. Olen hästi liikuv ja koduseks jääda ka ei taha. 

15.august.2016

Sajab ja sajab... Juba hakkab sadude hood vastumeelseks muutuma,  mis suvi see on? Loodan, et homseks ikka midagi paremat on loota...

On kirjakurat... eilne tekst on haihtunud nagu nõia väel. Ja enam ei viitsinud meenutada mida kirjutasin ning korrata enam ei viitsinud. 

Nii loo enda juurde... veetsime Varbolas kahe poni ja lapsega. Ise veetsin nii palju, et käisin ööbimas telgis ja telkimast tööle sõidetud. Yess vaheldus ning muidugi magamatta ööd, mis teha mu olemus selline, et võõras koht ei lase esimesel ööl kunagi uinuda. Nii kontrollisin kella pea iga tunni tagant. Ainus mure küsimus peas, et kuidas ma järgmise päeva vastu töö juures pean, kuid kõik kulges suurepäraselt. Mu huumorisoon oli täiega olemas ning suutsin kõikidele asjadele veel lahendusi pakkuda. 

Varbolas hästi ei läinud, aga see ei rikkunud mu tuju, ainus kes korraldaja käitumisest häiritud sai oli mu pesamuna, kes soovis juba koju minekut laupäeva õhtul. Ehh mis teha, kui neid seadusi teeb üks ja sama isik, kes ka korraldaja mantlis. Ja eks meil juba aastaid probleeme selle ponisõidutamisega linnuse hoovis. Küll nõutakse raha paari tunni pealt hiilget summat, platsi kasutamise eest sama taksiga nagu kioskite koha tasus. 

Ja veel 13.08. öö vastu 14.08. oli veel noorte häälekas omavaheliste probleemide lahendamise tund, mille kestvuse pikendas politsei kohale tulek ning alaealiste purjusoleku seletuskirjade kirjutamisega. Lõpp tulemuse päädis lastevanemate kohale sõit ning võsukeste ära transportimine. Paar alaealist veel politsei tulekuga jalga lasta suutsid. Veel mitmel korral liikus politsei patrull telkimis alal. Imestasin, kui head tööd seekord tegid. Kui jälle lugesin lehest, et kuluaarides jälle tahetakse politseipatrulle arvu vähendada, sõnatuks võtab... Mis saab inimeste turvalisusest...

Nojah uni oli ikka mitmeks tunniks kadunud ja uuesti magama jäime kella 5 ja kestis see õnneks poole üheksani. Muidugi virgusin poni kabjamüdina peale. Mobiilid olid välja lülitatud aku säästmiseks

Ettevalmistused lemmikloomapäeva  koolituseks käivad täie hooga. Valminud on päevakava ja ettevalmistused õpetajate poole pealt. Ka ise püüan kohanduda homseks rolliks, ees seisab siiski vastutav, et asi ka kuulajateni jõuaks ning lõpus veel toimub väike küsitlus ja üle andmine diplomi näol, et on osalenud lemmikupäeva koolitusel. 

Miks korraldan selle päeva, muret valmistab inimeste teadmatus ja valmisolek lisakohustuse lemmiku näol.  Juba kui palju võetakse ükskõik mis valdkonnas loomi majja-korterisse. Ja mingi aja pärast selguvad siis tõsiasjad, et kas ei oldud kulutustega valmis ning miks ühel hetkel laps ära tüdib ja lastevanemate negatiivne hoiak, et sinu loom tee mis tahad. Ei meie hakka nende eest hoolt kandma... Sattusin ise sarnase loo pealtnägijaks, kui pereisa meeleheitlikult raius lemmiklooma poes, et ta neid merisigu tagasi koju ei vii. Ja muidugi sain ma need loomad endale ajutiselt. Õnneks üks laps võttis vastutava rolli, et nii kaua kui loomad meil tegeleb isiklikult ise nende söötmise ja sotsiaalse olemise eest. Õnneks leidsin päris kiirelt loomakestele kodu. Ja muidugi oli juba emane uuesti tiine. Loodan, et uus omanik teab, et peaks siiski emast ja isast merisiga lahus hoidma. Ei ole mõtet liialt mõelda lisa loomade tootmisele. Ja muidugi tihe poegimine ja tiinuse kandmine ei ole hea. Tekib emaslooma kurnatus ja muud tervises kõrvale kalded. Ja muidugi ära antud loomad elavad mingi aja ikka stressiseisundis kui ükskord turvalisus ja teadmine, et uus kodu on parem eelmisest. 

Täna luurel Varbolas.

09.08.2016 algasid XX Varbola puupäevad.

Minu loomad, minu õpetajad.

Merisiga Hamstrik, kes hääletu isend on mu üks lemmikumaid merisigade hulgas. Ta oma eripära on see, et oskab on ekskremente alati poetada rinnataskusse, kui seljas mu kodune fliis. Kuid uurides loomade käitumisi ja selgitades antud olemisele, siis jah osad merisead armastavad puhtust ja teevad on hädad kindlatesse kohtadess.

Nordik on hetkel meie perele olnud suur õpetaja. Näha koera rahunemas ei enam saba närimist, söömisega on ka selline, et ootab oma kausi juures. Sööb rahulikult ja kui kõht täis jagatakse veel teiste koerte ja kanadega. Koer ei ole rumal, tuleb lihtsalt leida aega ja tähelepanu. Oleme suure töö ära teinud, nüüd annab rahulolu ja kindlustunde. Oleme julgenud jätta koera koos kanaema tibudega hoovi lahtiselt ja ära käinud mõne tunni. Kus koerad on kõik lahtiselt koos kanadega. 

Tulemuse saavutab, kui terve pere töötab ühise tulemuse nimel. Enne kui mingit probleemset käitumist korrigeerima oleme hakanud. Oleme kollektiivselt läbi arutanud ning kuulanud ära üksteise mõtted ja ettepanekud. Ja katsetanud, milline idee kasvatuslikult efektiivseks osutub.

Jah nii see on, hinge poeg rahulolu rõõmutunne. 

Eile õhtul sai hilja esimene laar õunamoosi ingverijuurega. Näis kuidas see säilib. Eelmine aasta katsetasin küll pulbri variandiga, kuid see jäi natuke lahjaks maitse esile toomisega. Kuid öösel moosi maitsets proovides veel lastega, siis nemadki kiitsid maitse heaks. Eks moose tuleb veel teha, vanem tütar aurutas mahla punastest ja mustadest sõstardest. Naljakas oli kuulata mehe tarka juttu, et mustsõstardest peaks moosi keetma. Tema ema olevat seda teinud... eks mul oli teada ka teine versioon tõest, kuid jah iseenesest teema on andestatav, Kuna mehe ema ammu kalmu künka all puhkamas. Ja mehel see enam meeles, kuidas ja millest need moosi ja mahla keetmis-aurutamised toimusid. Kuna tema harjumus iga raskema töö puhul kogudusse lennata on siiani.

Mis saab mõnusamat olla, kui kõigest ametlikust tööst eemalduda ja sukelduda 100% oma taluloomadega tegelusse. Ja nii paar päeva olen saanud enese jälle vaimselt ja füüsiliselt kombesse. Lastega trennid ja pühendumine noortele hobustele. Koos perega mõelda ja tegutseda, käisin eile näit. Kaismal jälle mustikal, kuid seekord jäime vist hilja peale ja peale 21 juba hakkas loodus silme ees ähmastuma ja kohati tundus silmadele väsitavalt korjamine. Siis lõpetasime ja lahkusime.
Kuna teetööd Järvakandi alevi keskel ei kutsunud tagasiteed enam jätkama, siis tegime väikse ringi põigates Eidapere teeotsast möödudes veel Lokutalt ning enne teepeale jõudes veel Ahekõnnu Petrula teeotsast möödasõites.
Nautida loomade olemas olu ja edasi liikumist. Anett-Anne-Maiga trenni tehtud, kuid sadulat veel selga panna ei saa. Juulis tekkinud hematoom ei ole veel lõplikult kadunud. Tegin kerget massaaži ja koorisin paranevalt kohalt kärnad ning lisasin taimset salvi. Eks jälgima peab ja tegema mõnda aega paikset massaaži.
Mõtlen, millist sööta andma peaks üliaktiivsele koerale, kes küll kastraat, aga püsib norm konditsioonis. Ostsin täna teadlikkusega maksa lõikeid Nordikule, osad koerad meil ei söö, aga Nordik küll. Purustatud linnuluid ei julge palju sööta. Eelistatud on pehmed ja kõhretest koosnevaid lihajääke. Näit. seasabad, kõrvalõiked, seakõrid, kopsud, maod jne. Kõik need nimetatud on väga head koertele söögiks.

On alles päev, hämmastav, mille kõigega ma kokku puutun. Suhtlemist ajakirjanikuga. Herta ära toomine, mina ainult olin autojuht ja Aade ratsutas tagasi. Natuke aega kulutasin Aade lahkumise järel Kuusiku talli pererahvaga moka laata, ikka hobuste teemal.
Mööda minnes astusin läbi kohalikust raamatukogust, kus ma tegin kiirvisiidi läbi arvuti mailiboksi, et saata üks oluline infot edastav sõnum ajalehte. Kõne lastetrenni osas, pani mind kiirustama koju, et viia läbi platsitrenn. Samas mõtisklen, kus ma võiksin ise oma praktika sooritada treenerikutse eksami sooritamiseks. Ja muidugi hinnang enda läbi viidud trennile oli okei. Tegelesin pärast trenni analüüsiga. Ponnud olid täna laiskades mõtetes. Ja palju nõuda neilt ei saanud. Kuid kehtestavas vormis.
Üks mõte ühe enda lapse osas on mul veel kahtlev, mõte oleks suunata, kuhugi vajalikuma töö peale. Mida teha, kui ma tahan saada treeneriks, mis oleks hetkeline idee, kuhu peaksin suunama oma tähelepanu... Oleks esmane kuvand enese sisse vaatlemisel...

Olen maininud oma tutvusringkonnas, et õigel ajal sai alustatud heinatööd. Tahan tänada Tiidumaa, Ranga, Neeme ja Vahi taluperesid, kes panid õla alla. Kui mul oli puudu sobivast kogusest heinast. Aitäh, kui teaksite kui tänulik ma sellest abist olen. Üldse olen nendele tänulik, kes toetavad ja on alati abiks. Ja kõige suuremad tänusõnad lastele, kes pidid mitmeid kordi ka ilma minuta heinatööd tegema, õnneks leidus inimesi, kes appi tulid ja isegi teine pool mõned hangumised kaasa tegi. Kuid eks asja ajamisi veel jätkub ja ega sügis enam mägede taga pole. Ees jälle muudatused pere elus. Mina olen valmis nendeks muutusteks.
Kurb olen, et mõned inimesed nii nõmedalt käitusid viimasel minutil, kui tahtsin heinamaad niitma hakata Likemetsas. Kuid eks aeg näita, mis edasi saama hakkab. Arvan, et kes Likemetsa talu maad enda hooldada võttis on rahade peal väljas. Eks näe kas mu ennustus selle mehe puhul peab paika järgmisel aastal.

Sai üks päev käidud korilast mängimas Leetva rabas. Asub see Hüpassaares, kus asub Mart Saare sünnikodu. Ega rohkem ei viitsinud, kui 5 l. Oli vaja sõita Suisleppa, kust ostsin uue kõrgsurve pumba russile. Nüüd siis teadmine, et midagi tühjaks traktorist teha ei või, siis ootab kaos. Kui oleks uue pidanud hankima, siis oleksin pidanud välja käima sõltuvalt firmast, kust ostnud oleks 200 ja 300 eurose kulutusega. Mu russ on olnud ikka järjepidevalt kohalike meeste uudishimu orbiidis. Teatud kordadel kui asi on kriitiline, siis ma eriti miskit välja ei räägi. Välja keerutanud
Herta viibib veel jätkuvalt paarituses. Tundub pika innaga loom olevat. 
Mis edasi tulemas, plaanime perega läbi viia ühe koolituspäeva loomadega suhtlemisel ja nendega ohutult läbi käimisel. Ehk siis millest saavad alguse suured probleemid, mida teeme valesti. Minu kogemused on pikaajalised ning olen läbinud täiendkoolitusi lemmikloomade alal. 

Minu turvameeskond. Oi kui palju põnevat olen ma nendega korda saatnud. Ükskõik kus ma ka ei viibi, ümbritsevad nad mind. Aiamaal käies ootavad viimase servas. Olen pidanud kinni metsas 5 liikmelise metsavarga pundi. Alul oli küll peamees, kes 60 aastane kõva mees, kes näitas veel rusikat, kuid taltus koerte ringkaitsest ja kergelt urisevaid koeri. Ei tohi alahinnata koerte ustavust oma perele.
 
 

Iga päev on minu jaoks eriline. Päeva teeb eriliseks, kui ma olen midagi ära teinud ja miskit korda saatnud. 
Juba see, et olen saanud piisavalt lebotada, et mõtteid alanud päeva ees, et mida teha...? Esimene asi millele ma ennast pühendasin oli tuua saepuru kohalikust saeveskist ja vahetada välja allapanu kanadelt. Hea mõte, kuid esimene asi sain kanadelt pahandada nende munema minemise segamisest. Vahepeal sai tehtud üks metsa matk, kuigi mul oli veel mitmeid plaane. Kuid mustsõstraid ei jõudnud korjata nendest veel vähem mahla aurutada. 
Olgugi vaatamata kirjule ettetulevatele päevaplaanidele jõudsin kõik plaanitud tööd siiski tehtud. 

Kui uudiseid jälgida, siis mis toimub meie kuulsas Tori hobusekasvanduses. On ikka teemad, kõik väärikad ajalugu kandvad hobuvarustus viiakse üle Ülenurme muuseumi... miks? Tekitanud on hobuinimestes ja muu ümbruskonnas, kogukonnas äärmuslikku segadustunnet... Hetkel kes haldajad ning hoolega püüdnud säilitada olemas olevat võetakse kõik ja viiakse lihtsalt, suurematest selgituste jagamisest keeldutakse. Fb jagati fotosid väärikatest, eakatest vankritest kandes mitmekümnete aastate taguseid ajaloolisi lugusid. Mitmetes kuulsates filmides osalenud jne... usun see loetelu on piiramatu. Tegelikult on Tori Hobusekasvandus siiski pea kahe sajandi vanune, pika ajalooga kohake... Minu üks lemmikraamat ,,Seltsimehed Torist". Kus kirjeldati, kuidas Nõukogude võimu algusaastatel võideldi veterinaaria valdkonnas uute sammude eest hobusekasvatuse püsima jäämises, kus avastati, miks palju varssu suri ja mis põhjustab hobustel suuremal määral koolikuid. Ja kuidas võeti hobusekasvatuses tarvitusele antibiootikum penitsilliini valdkonnas. Kuidas õpiti läbi raskuste ning olukordade.
Miks kirjutan Torist.. see on mu esivanemate sünnikoht.. Püüdsin sinna kunagi praktikale pääseda Härra Kavvaku käe alla, kuid kahjuks pidin tol korral tõdema, et Torisse jälle uks sulgus. Kuna praktikantide poolt oli kohad täidetud ja minu jaoks enam kohta polnud. Olin tol korral nõutu, siis pöördusin Karuse kolhoosi esimehe poole Eduard Viipsi kirjalikult. Kes ka viisakalt vastas, et ka neil praktikantide kohad täis. Ja kujutage ette, et kõik asjad oleks nagu läbi kukkunud.
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka ja aasta 1991 aasta detsembris, kui osalesin Eesti Loomakaitse seltsi heategevuse jõululoosi üritusel vabatahtlikuna, siis tolle päeva õhtul sain ma teada, kuhu ma lähen praktikale. Evi, kes tookord toda üritust juhtis, tekkis päeva lõpus väikene jutuajamine, kus mainisin, et otsin veterinaaria praktika kohta ja siis sain ma koha alustava Eesti esimesse erapraksisesse Tiina Toometi kliinikusse. Ma ei osanud tol korral siis midagi vaimustust mõelda ega öelda... Puudus avatud empaatia, vaid suletult mõtlesin jälle, et oh jah linna praktikale, kuid lükkasin tolle segase tunde-mõtte tahaplaanile ning võtsin otsustavaks oma positiivse optimistliku hoiaku ning alustasin oma põnevat, seikluslikku ning huvitavat vaheldusrikast praktiseerimast praegu Eestis nime teinud loomaarsti käe all. Oli vast aasta, sellest juba detailsemalt hiljem, kuidas mul see praktika aeg kulges ja mida õppisin. Ja pean tunnistama, et tema käe all õpitud on mul elus väga palju abiks olnud. Ma arvan, et Tiina nimi on mu varasematest blogilugudestki läbi lipsanud... Igal juhul meenutusi mitmelt rindelt...

Väga kummaline on elu, aga samas imeline ning mõnus, kui asjad laabuvad suunatud suunas. Isegi Lorenzo uue kodu leidmisel... Hämmastav millise kiiruse võivad kõik asjad võtta. Kui neid tuleb siis lausa uksest ja aknast. Tasutud on silotegijatele. Talvele vastu minna ilma võlata.
Sain teada, et paaritusel olev mära on lõpuks indlema hakanud. ... mainin vaikselt pisar tuli kohe silma. Tekib võib olla küsimus mõnel miks. Lihtsalt, et järgmine aasta puhtatõuliselt loomalt sama tõuga paaritades, et jätkuks ikka tõri tõugu oma majas edasi. Olen ammu soovinud sügavalt südamest oma kasvatatud puhtatõulist tori. Teen asja südamega.
Isegi Lorenzo uue omaniku kuulsin üllatusnooti, et ma pidavat esimene omanik olema, kes uurib asja, kuidas poni uude koju jõudis. Ma ei tooda ponisid raha eesmärgil, et teen oma töö siis edasi peavad juba teised jätkama.
Saatsin täna hommikul vanema tütre reisile. Sain veel ühe üllatus uudise osaliseks.
Ja päeva täna hommikul ju kaunis ja päikseline, aga kahju, et pole saanud rohkem heina koristada. Mingi päev panen uuesti niiduki taha ja ühte pisikest tükki niitma, sest enne Varbolasse minekut peab seegi tehtud olema.  
 

Mis vahepeal head juhtunud, heintega on peaaegu ühel pool. Silo ka tehtud. Üks koorem heina on veel vaja koju saada. Siis pean hakkama uurima heinarullide osas. Lahtist heina on arvestatud ööseks ette andmiseks. Veel hankima söödavilja... Üks planeerimiste, arvestamiste jada see loomapidamine. Nii see on, nii kaua kui jaksu ja tahet ikka pidada sobivas arvus hobuseid. Ületada oma võimeid ei tohi.
Leidus ka meie ponile ostja, hetkel on broneeritud, tänase päevaga selgub millal järgi tullakse. Ja eks kahjutunde pisar vaikselt poetatud. Kuid teadmine, et saab hea kodu ...
Oi on inimese hing, kiigatud ka Likemetsas toimuvale... on kaval mees. Lasi teisel mehel maha niita. Eks näe, mis edasi saamas on.
Nordikuga peab igapäevaselt tegelema. Hetkel pole ma saanud mahti teha otsingu tööd temaga. Ei ole aega olnud, lisaks kodus vähe olemisele veel kahes kohas töötamisele. Ei ole olnud kerge olemas olevat koormat kanda. Tänusõnad pea täisealistele lastel ja Olavile, kes super vastupidanud on probleem kiusatustele ja aidanud oma füüsilise jõu ja kohaloluga, muidugi mõned korrad isegi teine pool oma füüsilise poolega väheke abiks olnud. Marjaks seegi, hea et pole veel töötasu küsinud. Suht kummaline inimene ta mul, seepärast ma tema abi ei küsi.
 Mis veel parim saab olla, kui asjad liiguvad. Mul veel üks pisike 0,25 ha tükk maha niita ja kokku panna. Septembris talvine loomapidamis hoone tühjaks vedada. On tulnud sõnniku tellimusi, pean need täitma.
Täna on see päev, mis otsustab siis järgmise aasta. Nüüd on kindel, et vähemalt kaks poni pean kindlalt ära paaritama. 
Augustikuu tõotab väheke sama töine ja aktiivne olema, nagu juuli, kuid seekord juba tööd ka ponidega. Mõte jälle osaleda Varbola puupäevadel. Eks näe, kui aeg läheb, tööl vaja käia. Mina puhkan väärikalt alles sügisel.
Mõtisklen Sassu tervislike probleemide üle, mitu kasvajat tekkinud. Üks on viimaste nädalatega eriti kiirelt oma kasvutempot arendanud. Kurb tõde, et ma ei saa aidata (kõrikasvaja ja veel pahaloomuline)... abitus, tahaks aidata...  
Täna hommikul kodunt lahkudes vaatas Sass mulle kurva näoga otsa, loodan järgmine nädal ühe päeva kindlasti ka kuhugile mere äärde jõuda, et veeta Sassuga väärikalt aega ...

Ära hõiska enne õhtat

...vanasõnas terake tõtt kah... Teisipäev lootsime perega, et saame oma heinteveoga ühele poole. Kuid jah, olles veoga teise koorma hangumisel Ranga talu heinamaal, jäime vihmasaju kätte... Koju jõudnuna olime läbi märjad ning mõttes mõtlesin, et sadu jääks ruttu järgi. Õnneks ei olnudki kaua, nii et eile sai koorem ülesse hangutud. Enne muidugi üle kuivatatud, õnn oli siiski meie poolel. Hetkel on maas kahe koorma jagu heinu. Käisin täna Vahi talu heinamaal vaatamas ja hein oli altpoolt niiske, seda ei pane kokku. Ja oleks pidanud veel kaarutama, kui koju sain oli ka sadu platsis. Tänaseks siis heinatöö jälle edasi lükatud. Nüüd oleks vaja kahte kuiva ilma sajuta päeva, kus saaks heina kokku. Nüüd pean tellima ära lahtise heinasoola. 
Vaja on veel niita 0,25 ha Kuusik-Mardi talu maadel. Muidugi unistan veel kahest lahtisest heina koormast... siis peaks talveks üks osa kindlalt olemas olema.
Ootan ikka veel silo tegijaid, kui pidid tulema oli neil massinad natuke puudulikud ja eile käidi juppe hankimas. Saab ka silo ära, siis saan veel arvestuse teha, kui palju mul veel sööta vaja läheks, tean kindlalt et sel aastal on mul vaja pea 30 rulli heina. Silo rullide arvukus jääb sel aastal väiksem.
Herta on veel ikka Kuusiku tallis hetkel ärksama olemisega ruunaga paaris, et avastada inda ja õige tõu täkuga ära paaritada.
Mõtlen, et saaks mõne noore loomadest ära müüa ja hankida asemele natuke väiksemat sorti ponitäku. Läheks õnneks... olles ise ootust ja lootust sisemiselt täis. 
Natuke külajuttu kah... viimasel ajal olen kuulda saanud oma kandi inimeste lahkumisest teise kaduviku maailma. Lehtmetsa talu hoidja Mati olevat siit ilmast ära kutsutud pea paar nädalat tagasi. Üllatusin kuuldust, et Aino Mätas (kohalik koduloo uurija, kes on andnud välja mõned käsikirjas raamatud). Aino elab praegu oma sünnitalus, aga tervis pole ka parimast parim.. Otsitakse inimest, kes oleks abiks majapidamises...
Ihoma talu rahvas on mujale tööd ja leiba teenima läinud.
Hooldekodust Tonja lahkus siit ilmast (hüüdnimi, ei ole selgeks saanud päris nime... tegu vene nimelise naisterahvaga), poeg jah jõudis jälle alkoga sinasõprusse. Ja ema matustele ei jõudnud. Imestan, et miks mõned inimesed langevad või alistuvad kergelt alkoholi lõksu ning lõpuks inimesest on saanud läbi kukkunud hing...

Vajalikud nõuanded.

http://naine24.postimees.ee/1307364/laagri-juhendaja-annab-nou-kuidas-muuta-laste-suhtumist-ja-arendada-oskusi?utm_source=naine24.postimees.ee&utm_medium=button_article&utm_content=1307364&utm_campaign=fb_social
Jah eks see ongi üks probleem lastel toime tulemisel iseseisva eluga. Tihti omavad lapsed hirmusid, mis pärssivad tegutsemist või kaasalöömist. 
Olen plaani võtnud lastelaagrite korraldamise, aga mitte sellel aastal. Kuid mõte ühe päevase hobupäeva küll oleme mõelnud. Tutvuda maatöödega ja tegeleda loomadega. Rääkida loomade pidamisest ja nendega ümber käimisest.
Tunnen nendest laste sebimisest suurt puudust.  
ja nüüd võiks ka leiduda kes soovivad ratsamatkale tulla, teema ühe ja kahe inimese privaatmatku. 

Vajasin täna natuke teist laadi tegemisi, alustasin küll varasel hommiku tunnil trimmerdamisega. Kui jah maaomanikud mulle ainult andestaksid, et nende kaunist unekest segasin. Loodan, et heinamaale lõpliku ilme andmine nendele ka esteetliselt mõju avaldab. Ise vähemalt nautisin küll välja nägemist.
Ja naabrinaise aia taguse korda tegemisega ühele poole jõudnud. Olles veel eile silotegijatega suhelnud sain teada millal on nad tulemas. 
Üle pika aja lubasin endale seda luksust, et naasta metsarajale ratsutama. Milline õnnetunne valdas ja vabaduse iha tabas. Hämmastav, et Kati oma ülekaalu suhtes minuga koostöö laabus. Siis mõistmine ning suhtlus ainult keha keeles käiski. Sai tehtud galoppi ja traavi, igas asendis, küll poolistakus, täisistakus ja töötraavi rütmis. Kõike allüüre ja istakuvorme kasutades vastavalt maastikule. 
Tänase päevaga selgub, millised tööd järgmisel nädalal ees ootavad.

On elu, huvitav miks kõige kiirematel tegemistel alati mind probleemid tabavad, kasvõi see kolmapäev Raplasse sõites ja kommipoe ukse taha parkides hetkeks ei käivitunud auto. Juba käiski sisemine õõnestunne läbi. Minek oli mul päälinna lennujaama. Pidin viima meil külas visiteerinud sakslanna õhtusele Frankfurdi lennukile. Sõit lennujaama sujus suurepäraselt, kuid edasi oli plaan mööda minnes ära käia ka korralises tehnoülevaatuses. 
Liiklus juhtus olema tipp tunnis. Ja liikumine toimus meeter meetri haaval. Oli aega kiigata kõrval seisvate autodesse millega ajaviiteks tegelevad teised juhid rooli taga. Iga teises autos näpiti nutitelosid. Ja siis on kuulda kui palju õnnetusi toimub nuti telode läbi. 
Pärast imestasin, et kui palju kulus ühe väikse teelõigu läbimiseks aega, kõigest 45 min Järvevana teelt Pärnu maanteele jõudmiseks. Ja selle läbi loobusin mõttest osaleda orienteerumis võistlusel. Ülevaatuspunktis läks kah pool tundi aega, kuulasin ära mis pisivead leiti. Avariituledest üks pirn on läbi läinud, imestasin jälle parem pool. Natuke pean hakkama pleki tööd tegema. Õnneks pole see suur probleem. 
Või teine teema, kui täna niitmise ajal, jälle käigud traktoril jamama hakkasid. Helistasin koduse mehaaniku välja ja muud ei olnud teha, pidi sekkuma juba keevitustööga. Ja seeläbi sai põka koju põristatud. Tundsin suurt väsimust ja kerget vastumeelsust tagasi põllule minemiseks. Kuid ma ei rääkinud kellegile, et ei soovi enam tagasi minna. Kui sain teada, et traktor jälle korras, miskit sai rooli taha istutud ja jälle kihvatas see võistlus moment. Ja pärast seda traktori viga lõpetasin edukalt niitmise. Natuke jäi, kuid need toimetan juba trimmeriga.
Esmane mõte muidugi maha niidetud heinamaadelt saadav sööda kogus... Kas annab soovitud, kahtlen... Juba oma kujutelmas ja kokku arvestatud ha arvule ning mõttes arvestatavad koormad hobustesöödaks. Kuid pean tõdema, et mul jääb veel vajaka kuue koorma jagu. Ootan, millal silomehed mul silo valmistama tulevad. Siis tean kui palju on vaja veel juurde hankida. Eelistan, et sööt peab olema kodust võtta.

Eilne ilm andis vöimaluse juba heinakaarutamiseks. Kuid möttes tahaks köike korraga, kuid teadu ja elureeglite järgi vist köiki asju korraga teha ei suuda. Liiga palju mötteid  vötavad juba poole energiast. Tuleb jälle laskuda oma vanade käitumistavade järgi. Alustada sellest, mis köige tähtsam, samas sisemine monoloog endaga.
Kalkuleerisin kõigepealt ajaga, kui palju üks või teine töö aega võtab. Pilk õue andis kindlustunde, et tuleb piisavalt tuuline ja kuivatav ilm. Mis teha oli küsimus lastele, kuid lõpliku otsuse tegin siiski mina. Ei hakanud niitmisega aega raiskama, vaid haakisin looreha ja võtsin Anete traktori peale ja kolistades Tiidumaale. Selgus, et maa kust oli vaja kokku tõmmata oli lahmakas. Looreha abil kadus aeg pea 2 tunni ringis ning uuesti koju ja juba käru järgi. Ja esimese koorma tegime ikka päris korraliku. Aitasin veel selle enne tööle minekut maha hanguda, millele kulus alla tunni aega... Yess... Juba ma ruttasin aiia väravaid avama, et traktor positsioonile ja lastele väike hingetõmbe paus lasta hingata. Kuid täna rohkem ei tule, kui teine koorem. Õhtul peab veel ühe mära küla peale täku manu viima. proovima, kas ei indle... 
Tibud kasvavad ja oleme teinud kindlaks, et millistest juba kuked saamas on. Neli tulevast kanakest ja kaks kukekest. Jagasin neid teadmisi ka külas olevale Sakslanna Janale. Nordik on leidnud ühe väsimatu mängukaaslasega, kes on nõus talle pulkasid viskama. Kui esimene päev oli ta küllaltki võõristav, siis nüüd juba tüütu sabaliputaja ja pulga tassija. Kuid sellega pole Nordik meie silmis omapära kaotanud. Ta on lisaks veel oskaja ronija, ei karda kõrgusi. Mulle meeldib tema julgus. Vesi meeldib, kasutab pardivanni ka enda vannitamiseks. Kui oskuslikult enese kokku pakib ja plastkasti sisse sulpsab. Loomad on meeldivad oma olemustega. 
Kõige kurvema looga pidime leppima, kui meie kena pardimamma kaduma läks ja üle 2 aasta vanused papad üksi jalutasid õuel. Kasutasin jälle fb abi ja õnneks sain Rapla maakonnast kaks uut noort neljakuust pardimammat. Oii olles siis papadele seltsiks lasknud läks kohe mõnusaks mölluks. Tänusõnad imeloomaaeda pidavale perele, kes loovutasid oma karjas olevad pekingipardi emased noorlinnud. Meie papad on jälle rõõmsad, eelmine aasta kaotasime teadmata ühe silmalise pardiema, kes oli roninud suurde vanni ja sinna ära uppunud. Alguses ei osanud otsida, kuid paar päeva hiljem avastasin juhuslikult aiamaa servas seisvat kastmisvanni, mis poolenisti vett täis. Arvata on, et suled märgusid ja vanni seinad libedad ei lasknud kuskil üle serva maapinnale tagasi minna. Leida oma lemmiklind kuskilt surnuna ei olnud meeldiv. Siis lubasin noortele aastastele pardipapadele, et vaatan uue. Kuid jah sobivaid kanditaate polnud veel leidnud. juhtumisi enamus kasvatajaid leidus rohkem Lõuna-Eesti kandis. 
Kuid nüüd on pardimammade paar. Loodan veel täiendada kanade arvu suurendamisega. Hea kui on oma muna võtta.

Vihmapüha-hingetõmbepaus.

Eile sai tõsiselt madistatud ja tundub ei ole minagi ainus kangete lihaste-kontidega. Noored inimesed kurdavad ka ühte-koma teist. Miskit geelitasin juba hommikul ennast 5 paiku aromaatsete lõhnade saatel sisse. Nii et voodis pikali sooja teki all, kella 8. Kuigi pean 8 siiski juba hiliseks tõusmiseks, sain ma siiski vanema tütrelt kuulda jälle urisevaid noote. Kas ma ei märka magada, muidugi ei teinud märkama ja klobistasin oma puukotadel läbi toa ja köögi dushiruumi.
Eile hommikul varasel ajal uudistasin erinevaid ilmajaama kanaleid ja kaalusin oma päevaplaani, mida teha kas jätkata niitmisega või alustada heinaveoga. Kõige parema ülevaate sain Norra ilmajaama kanalitest, üritasin mingit pilti satelliidi kanalilt endale teada saada. Kui nähes mis kell mingid sajud kohale jõuavad, sai otsustavaks heinavedu. Esimese koormaga oli okei, seekord oli ka Olav abiks kõige oma füüsilise jõuga, juba teise koorma üles hangumisel tunnistas oma füüsilises olemuses juba väsimuse tunnetest. Aktsepteerimise seda... Ja sel hetkel teine pool koju jõudis, kauples vanem tütar viimase hanguma heina. Ja olles saanud oma heintega ühele poole, muidugi kõik ei saanud ära. Üks pool koormat jäi maha, kuid see oli tõmmanud juba niiskuse sisse ja seda lakka enam hanguda ei oleks soovinud jäi seega heinamaale. See selgub, kui kauaks see maha jääb ja mis edasi saab.   
Pärast heinatööd sai jälle visatud ilmajaamade ennustustele, kuid midagi roosilist-päikselist ei lubatud.
Nii, et hingame-puhkame, täna ma ei võta midagi ette. Arvan, et lasen paar päeva asjadel olla nagu on. Mul vaja veel 3 ha heinamaid niita, siis peaks talvine sööt lakas olemas olema. Ja üks 3 ha heinamaalt jälle tullakse siloks tegema, aga seda juba järgmisel nädalal.
Pärast heinatööd oli mahti kahel lapsel käia veel teha väike ratsamatk lemmikrajal.
Mu poeg imestab, et kuidas ma suudan nii kannatlikult päevade kaupa heinamaal niita lattniidukiga. Nojah, aga see on mu kannatlikkuse proovikivi. Muidugi tahaks asjaga kiirelt ühele poole saada, aga lattniiduk on nii käe sisse saanud, et muud nagu jälle mul pole, kuid mõte tiksub, et uurin vanarauast, et järsku on miskit sinna viidud ja oleks võimalik osta väikse summa eest jupid ja kokku panna. Miskit ikka mäletan vanaisa ajast... aga heinatööst ei soovi ikka veel loobuda. Kuid see mis ma oma 18 aastat tagasi tundsin enam ma nii nutu äärele ükski asi ei aja. Võtan kõike rahulikult ja rõõmsa meelega. 
Rõõmsalt edasi ja ootame ja vaatame paremaid ilmu... Yess...