Ei oska kohe omi mötteid kirja panna. Iga päev sajab ja oskus enda elu ilma järgi sättida on tüütuks muutnud. Alati olen endale öelnud, et ilmaga ikka vöidu ei jookse, siis tuleb teha neid töid mida ma päikselitse ilmadega ei tee. Muidugi olen rohinud oma uute istikute ümbert, trimmerdanud,  on töö mida ma igaühele ei luba teha. Mulle meeldib trimmerdada.
Ja veel üks ebameeldivus tabas pühapäeval. Likemetsa talumaade omanik otsustas teise inimese kasuks, aga jah edu neile mõlemale. Kuidas soovivad, tuleks mingi seadus, et linnastunud maaomanikud ei saaks taotleda maahooldustoetusi. Ja see paneks juba mõtlema teisiti maakasutusse. Seegi oli minu rõõmuks, kui hakati piirama heinamaadel kasvava rohumaade purustamist. Mis oli nii mõnele mehele lausa üürtau teine sissetulek. 
See, et Olav ei jöudnud heinatööle oli pöhjuseks alkohol. Ma ei suuda mõista alkoholi ületarbijaid. Minu jaoks on nad nõrgad isiksused, kes ei tunne piire ja viisakusreeglitest rääkimatta sellega oma harjumuste orjana veel koormaks ümbritsevatele inimestele. Olles siis eile Raplast Olavi auto peale vötnud,  kui ta tekitas oma käitumisega mulle enesetundes kehva olemist.
Korra mõtlesin, et ütleks ja jätaks kus see ja teine. Kolm päeva juua, oh jah. Muidugi siis kui on tekkinud ületarbimise efekt, siis pögeneb oma nörkuste eest meile, et mitte langeda oma himude  lõksu. Aastaid olen näinud tema tõuse ja mõõnasid ja muidugi, see mis ta oli pea 20 aastat tagasi on palju muutunud. Enam ei olda pidevas joobenähtusega...
Olen andnud talle palju kordi vöimalust muutuda, muidugi igas inimeses on teatud nörkused ja enesesüüdistuse reaktsioonid. Mis takistavad  vastu vötma uusi väljakutseid ja ellu astumise julgustükke. Siiani olla kannatlik tema probleemidega, kuid teatud korrad kui ta on olnud tsüklis, siis tekib ühtlasi mälulünk. Ja selgitada kõike ennast tagasi hoides oi see on raske. 
Sain veel lastekooli minekuga veel teatud asjad korda, mis annab kindlustunde. Yess lähen lastega siis sügisel julgelt vastu. Olin mures, et kuidas enda väikse palgaga lapsed ära koolitada. Lahendasin ära osaliselt vanema tütre viimase lahendamata õpilaskoduga seotud probleemi. 

Kui eilset hommikut alustasin tavapäraselt ikka kohviringiga ning ilmaprognooside täpsustamisega. Kuna oli vaja sõita autoga, viia 6 km kaugusele talli, kus kaks mära paarituses. Tüdrukud viidud ja täku omanikuga natuke hobusekasvatuse teemadel mõtteid vahetatud. Jäi kokkulepe, et jätkan Hertaga nende poisi külastamist. Kas ma sinna jätan ei oska hetkel öelda. Plaanin Herta puhtatõulise torikaga paaritada.

Tagasi jõudnud tüdrukute veost jõudnud, viskasin mureliku pilgu arvutisse ilmaprognoose piiluma... Küsimus mida teha...? Eelmine päev sai ju kõik hein vaalu tõmmatud ja vajas ära vedamist. Ja kella 12 jõudsid tüdrukud koju hobustega, kuid me polnud veel heinamaale jõudnud. Vahepeal kontrollimas käies selgus, et hein altpoolt kasteniiske. Juba 12.30 esimesed vihmapiisad umbes 10 min. Mingi vahe, kostus Kabala ja Rapla pool küljel taevalaotusest kõuekõminat... No ikka ei tihanud veel minna. Veelkord uudistasin ilmaprognoose. Kuid lõpliku otsuse võtsin vastu, et okei lähme ja kell oli siis juba 14.30. Palju polnud vedada, aga kaks korralikku koormat sai ära veetud mõne piisakese ja kord läheneva või kaugeneva kõuekõmina saatel. Kui ka teine koorem hangutud lakka sai. Hingasime kõik kergendatult. Ja muidugi vallandus heameel. Lubasime endale väikse puhkus-lõõgastuse saunamõnudega sugulaste juures.

Kes koju jäid tegelesid noorte hobustega. 

Tänase päeva suhtes tegin uue tüki niitmise alguse jaoks tee sisse. Ja otsustasin, et teen väikse puhkuse. Homme võtan siis uue tüki ja seekord juba suurema tüki niitmisega alguse tegemist. Kuiva ilma lubatakse alles järgmise nädala lõpuks. Nii see on maaelu võlud ja kannatused...  

Ei julge kohe mainida, kui palju meil heinast varutud on. Nojah, kui ei ole tehnikaga probleemi, siis ei vea jälle ilmaga. Ja nii ongi, kuidagi ei oska kohe oma aega veeta ega täita. Kui ilmastikuruumi täidab sademed. 
Eile jäin autoga keset Rapla linna ühte parklasse kapitaalselt. Ja poolteist tundi jamasin, kui ükskord teine pool koos pojaga kohale jõudis. Pärast ei saanud muud moodi, et kuskil pidin jätma auto nii kallaku peale, et saaks käima lükata.
Õhtuks sai siis auto korda, seda ma teada ei saanud, kui seda, et tegu starteri harjade kulumisega jäi käivitumine nigelaks. Ja muidugi väljavahetamist ootav klaasipuhastajate mootor tehti ka kroda. Nojah ja kui oleksin sellega pöördunud autoteenindusse oleksin pidanud jälle korraliku summa välja käima. Kuldsed käed pojal. Töö kiire ja korralik.
Sai viidud kaks mära paaritusse.

Kell 3 uni läinud. Teen esimesed venitused ja üritan uuesti ennast une lainele viia. Tund vahet jälle otsin mobiili, et vaadata kella.4.10 ikka vara töusta. Üritan veel ennast sundida magama, juba tund hiljem kuulatlen läbi avatud akna, et mu kana pere on ärkvel ja toimetavad, vötan enese kokku ja töusen hetkeks, et teha kohvi ja viia siis usinale emmele ja ta lastele nokaesist. Muidugi lapsed kohe keset söögilauda ning kloksuv emme nokaotsaga toitu parajateks portsjoniteks jagama. Minu käigust saab  juba aimu maja müüri sees pesitsev varblase emme, kes siis osav puurikülaline ning nokatäite kaupa toidujääke kiirelt välja tassima. Naerame perega, et lisaks tibudele söödan  ka metsalinde. Samas jälgida köike.
Olles siis väljas käinud ei hakanud koerad silma. Otsustasin veel pikali visata ja teha oma päeva esimesed venitused ja nautida mönusat kohvi..  Venitused sooritatud, läksin korraks välja, et kaen perra, mis hobesed tevad. Köik 14 pead magamast leidsin. Esimene pilkkontakt loodud, et perenaine teeb  hommikust ringkäiku. Mönus tunnen olemuses voogamas heaolu tunnet..
Eile arutelsime, pere keskel, et pole kuulda ega näha enam naabrimehe koeri. Muidugi naabrimehe emane koer vaeseke  on kutsikate tootmisega vaiksemaks jäänud, ei jaksa lihtsalt.  Ühe korra oli mul ükskord ta juurde asja, isegi minu peale ei haukunud.
Löpuks öues vaikselt liikudes on minu seltskonda liitunud Sofi ja Nordik. Kuid minu lemmikut paksukest Sassut ei ole. Ei hakka otsima ta kindlasti magab oma lemmik asemel sügavat öndsat und nagu talle omane. Pipi peab peremehele valvet aida ukse taga tugitoolis. Tegelikult lahedad lahendused koertel, kus oma und sisustada.

Laupäeval Soomaale niitmisvõistlusele ei jõudnud. Kuna reede õhtul hilisel tunnil purunes niidukil oluline jubin, mis vajas kiiremas korras välja vahetamist. Üks kõne pani mind kiirustama Rapla ning 20 min olingi Tehnika toes, kus kaupluse omanik ootas mind. Olles siis oma ostu sooritanud ning koju naasnud, siis poeg vaimu ja hinge tehnikaparandusse ponnistas. Ja ühel hetkel, kui raskem osa oli juba seljatatud. Pidasin parimaks, et peaks siiski pausi ja jätkaks uue päeva hommikul (02.07.).
Jupp keevitusega paika pandud, tahtis poeg mu alustatud niidutöö lõpetada. Lubasin seda teha. Seni ise heinamaade probleemseid ja hõredamaid kohti trimmeriga maha purustades. Kui poeg pooleli jäänud tüki lõpetas, alustas juba uuega. Seni olin juba olulised kohad trimmeriga üle käinud. Vahepeal poes käinud ja mineraalvett hankinud traktori peale joodavaks. Ja poisile preemiaks suur vahvlitorbikuga jäätise ostnud. Ma ise jäätist söön väga väga väga harva. Nii, et seekord piirdusin ainult proovimiseks osta mineraalveesid erinevaid pudeleid maitsetega. 
Ja tänasin õhtul oma valikotsust, et kodus oma tööd teha ehk siis kulutada aeg ainult niitmisele, et saaks järgmisel nädalal juba miskit kokku panna. Eks näe, heinatöö on maamehe üks kõige riski ja närvikõdi rohkemaid töötegemisi. 
Üks asi mis probleeme valmistas oli veel kaelalihaste pingevalu, kuid vahepeal lõõgastavaid salve ja salli kandes ning venitusharjutusi valutavale kaelale tehes, olid pühapäevaks valulikkus kadunud. Teadmised kuidas pühenduda mingile probleemile või valule lihastes, tuleb alati teha trenni. Siis sain aru, et edaspidi pean pöörama tähelepanu õlavöötmele, ülakeha ja rinnalihaste treeningprogrammi arendamisele endale.
Hetkel uuringi ,,Üldtreeningu anatoomiat" mis siis on mõeldud soojendus-, venitus- ja jõuharjutusi inimkeha... Teine raamat mis mu huviorbiidiks ,,Pilates" treeningkavad, mis kestavad. 9 programmi ja nendest saab teha valikuid, mis sooviks teha.  Ülekõige hindan venitusharjutusi. 

Juba juuli...

Nojah, ilmataat keeldub talumeestega koostööd tegemast. Lootsin täna salamisi heinamaale niitma minna, kuid võta näpust jääb jälle traktor stardi positsioonile. Eile sai siis natuke grillitud õhtumõtteid mõlgutatud perekeskel. Muidugi ikka vaatame ja unistame suurte lootustega, et saame ka oma heinatöödega ühele poole. Vaikselt salamisi mõtlen, et peaks auto vastu pidama ning ülevaatuse läbima kergelt. Enne muidugi lasen vahetada klaasipuhastaja mootori ära. 
Hankisin jälle suuremas koguses tagavaraks lakukive... Mõlgutan hetkel, kas see biotiini nime kandev ja hinna skaalale jääv (9 eurot) on see, mis aitab hobustel kõõlustele, kapjadele jne. Või pean ikka biotiini sisaldavat jõusööta hankima. Mis iseendast pole odavate killast.

Juba juunikuu läbi saamas. Sai täna siis merisead uude kodu üle antud. Ja käidud pojaga kooli dokumente viimas. Kui peab kusagil miskit poole päevani ukerdama, siis tegelikult minu jaoks on päev mokkas. Kuid mainin, et mõned asjad loksusid paika.
Kuid suurem töö seisab ees. Muidugi ootan põnevusega teise tütre sisseastumise katsete tulemusi ülikooli.
Osad lapsed korjavad võidu küla korilastega maasikaid. Ja eks näe millal siis mõni õiendama tuleb.... oi oi oi... Lahe on elu...
Kahel varasel hommiku tunnil korraldasid hobused minu elu. Olles lõhkunud ära aia metsas ning kappasid pead laiali tehes mulle öömaratoni. Muigasin endamisi, et okei... Sai veel aed remonditud ning tagasi voodisse und ootama, kuid jah päeva ja päikese erevalgus olid oma töö teinud ei tulnud und kusagilt. Sai siis hoopis jälle põnevat teavikut loetud. Vahel küsin endalt miks mulle küll nii rasket raamatut lugemiseks on vaja. 
Ühel varasel hommikutunnil nii kella nelja paiku kolistasin aknaga, kuna harakas kädistas valjult miskit omas keeles kanaema puurikatusel. Kuna minu jaoks tähendab harakas kanatibudele ohtu, ei tohi lasta asjal nokkimiseni minna. Siis peletasin viimase minema. Õnneks tagasi ei tulnud. 

Notsud leidsid uue kodu ja homme asuvad teele.

Emane merisiga

Isane merisiga

Lemmiklooma võtmine

Sain  kergekäeliselt loobutud merisigade omanikuks. Ega mulle see mõte ei meeldinud, kuid ajutist kodu olin mõneks ajaks nõus pakkuma. Mul hetkel on kodus 9 looma neist üks on veel alles pisike alla kuut aega vana. 
Uued loomad on väheke stressis, kui nad saavad suuremas seltskonnas vabalt jooksmas käia, tunnevad ennast hästi. Otsin hetkel uut kodu kahele aastasele meriseale. Üks on isane ja teine emane, neil oli veel poeg, kes viidi lemmiklooma poodi müüki. Kurb ja mõistetamatu tegu, nägin ka loobujat inimest, kes neid merisigu transportis, ei jätnud mulle küll eriti sümpaatse inimese muljet. Keha keelest lugesin rohkemat välja, kuid ma ei hakanud nime uurima. Leidsin, et pigem merisigadele uus kodu leida, kui lasta neil tagasi rännata hoolimatu pere juurde.

Ma ei suuda inimesi mõista, kes julgevad rääkida lemmiklooma poes, et laps ei taha enam loomadega tegeleda....
Lapsevanemad ja täiskasvanutele teadmiseks;
Lpalun võtke südame asjaks endale selgeks teha, et looma ei võeta lapsele üksiti, et laps loomaga üksinda tegeleks. Kui on näha, et laps on looma suhtes vähem huvi hakanud näitama, peab täiskasvanud inimene selle kohustuse üle võtma ja näitama hoolimist looma suhtes kannatlikkuse ja tähelepanuga. Mitte võtma otsuse, et loomast tuleb loobuda. Olen ise loomadega kasvanud ja tean mis tähendab täiskasvanu pidev tähelepanu loomade hoolitsemisel. Ja kui ma akvaariumikalasid pidasin, siis vanaisa küsis pidevalt kalade käitumise ja liikide eripärasuste vahe tegemise kohta küsimusi. Miks see kala on selline ja nii sattusin pidevalt uurimise lainele, otsisin pidevalt raamatuid, kust siis ammutasin vastavaid teadmisi, et olla valmis vanaisa järgmistele küsimustele. 
Lapsevanemad aidake lastel jääda püsima ja huvi tunda lemmikutena peetavate loomade vastu. Tean omast kogemusest, mida sain oma vana-vanematelt.
Mul oli veel kodus pidev tasane ja vaikne sõda, kuna vana-vanaema kippus mul küülikuid üle söötma. Vahel kui koolist või töölt koju jõudsin, ütles ta pea igakord, et andis päeva ajal paar korda vahel isegi rohkem süüa, et küülikud olid näljased oli vana-vanaema pidev vastus. Ja suveks olid mu pikkkõrvad piisavalt ülekaalus, et aretuses peetavaid loomi pidin pidevalt dieedile hoidma. Osa loomi pidasin lihaloomadena vabandan loomakaitsjate ees, kuid vanasti oli see teema olemas. Sai tõesti küülikuid lihakombinaati müüa. Nüüd ma lihaks ei pea, kuna majas puudub vastav inimene, kuid mu enda käsi ei tõuse ühtegi looma tapma. Isegi mitte kana... 

Nii selle aastased jaanid selja taha jäänud. Üht teist ka tehtud, kuigi ponidega lastele sõitu tegemas keegi ei käinud lastest. Lapsed otsustasid, et ei osale ühelgi jaanil ponidega. Ei olnud ka ühtegi kutset. Ühest sünnipäevakutsest pidime ka loobuma, seoses kattumisega Anete koolilõpetamisega. Lõpetamine oli meie perele tähtsam tol hetkel, kui panustamine võõra lapse sünnipäevale minekut. 

Vanema tütre näpuosavusest sündinud tort. Päris hea oli. 

Sai öötundidel jaaniaegadel küladest rattal läbi sõidetud ning vaadatud, kuidas taludes ja suuremates valla külades jaanikuid peeti. Ja ühel ööl, tagasi sõiduringilt naastes ka õudusfilmi koos lastega vaadatud. 

Kohtumine oli veel eile Tallinna matkaklubi tegelastega Mukri rabamatka rajal. Ja pärast katsetasime ühes suuremas laukas keskköö ujumist öösorri mõnusa laulu saatel. Ja koju naasesin juba uue päeva hommikustel tundidel kella 2.30.  Juba ilm ja õhk oli soojuse poolt nii soosiv, et liiklesin jalgrattal. Olin valmis igat masti kohtumisteks, teab milline hetk missuguse kohtumise kellegi-millegi näol võib tuua.

Kodus toimunud jaanituli oli kustunud ja jaaniplats koristatud. Ei ühtegi hingelist, teine pool oli läinud veel köögitoimkonnas toimetanud külalisi Märjamaale transportima. Ja vanema tütre Aadega vahetasin mõtteid päevastest sündmustest. 

Mainisin, et minul ka oli tore, tahtsin veidi pingutamist, rutiinist välja ja natuke elamusi. Ja sain neid ikka kuhjaga. 

Millest alustada, kohe ei oskagi. Lugesin täna hommikul tund aega raamatut... Päris huvitav ning mõtisklema paneb... Inimsuhete teemadel.
See nädal sai siiski lõpuks meriseapoisid lemmikloomapoodi viidud, kus juba ees mõned jäkupoisid. Oi kui julged poisid meil olid, kohe hormonaalne süsteem võidukalt tööle asus ja kohe mehe tegusid korraldama hakkasid. Isegi poemüüja mainis, et päris julged poisid. Põhjus, miks ruttasin juba neid ära andma, ei andnud ka öösel rahu. Väga häälekalt andsid enda olemasolust teada. Kui nemad häält tegema hakkasid, siis häälitsesid juba kõik loomad. Muidugi väike kurbusenoot hinge puges, kuid teadmine, et uues kodus on parem, kui neid suurel arvul ja lasta ohjeldamatul paaritusel suguluspaaritusest järglasi sündida mu mentaliteet ei luba. 
Ja see nädal jõudis gümnaasiumihariduse teekonnaga lõpusirgele tütar. Imestasin õpetaja poolset loetelu, millega koolis tüdruk hakkama saanud ja kõige lõpus olles veel saavutanud aasta naissportlase tiitli koolis. Oli minu jaoks üllatus... Tegelikult kõike kohe teada ei peagi, vaid hilisemad teada saamised on veel suurema väärtusega. Lapsed oskavad üllatada. Tubli tüdruk ning uhkusetunne valitseb. Ja seda enam tööle minnes, üks kõne selgitamaks, et ees ootamas kutse vallavanema vastuvõtule. Jah, kas seda tulevikus enam loota on, kui selle aasta lõpuks peaks selguma, millise vallaga meie vald liidetakse. Ühtlasi ei oska võtta mina oma seisukohta, kuigi siiani on meie vald suutnud tiba seda otsustamisaega edasi lükata...
Arutasime eile lastega natuke seda teemat, kuid kaugemale ei jõudnud, aga kui hästi saame tunda ühe suure Rapla vallana? 
On ka muid mõtteid peas, kuid neid ellu ei ole jõudnud lihtsalt viia. 

On elu, muust enam uudised ei pakata, kui ainult negatiivsusest. Olen hakanud panema blokkeringuid maailmast tulevale uudisvoodele. Telekat ei vaata, natuke loen lehti, eelnevalt lehe esiküljest pealkirjad. Ja eelistatuks loen ma psühholoogilistel teemadel kajastuvaid.
Eilne päev kulges mul puhkamise tähe all. Pean tunnistama, et eelistan siiski mitte käia töökeskkonnaga seotud kauplustes. Ja ootan oma puhkust, kus üldse välja lülitada kõigest ja häälestuda ainult enda tegemistele.
Ilmateade lubab nädala lõpuks kuumalainet... huvitav kas peaks olema heinatööks valmis... Täna peame lastega nõupidamise maha, muidugi 25.06 on plaanitud meil veel kristlik jaanituli... mida see endast ette kujutab, kus tulevad kokku üle vabariigi tuntud ja vähem tuntud usklikud erinevatest konfessioonidest. Ja kus ei ole alkoholi ... Tean maailma meelsete inimeste mõtteist, et kuidas nii ja lisa küsimusi ei tasu esitada. 
Tundub, et selle aasta suvi on oodatust vaheldusrikas ja põnev. Näis kas kutseka aegsed kursakaaslased on valmis kohtuma. Kuigi tagasisidet pole kellegilt saanud, siis ma enda peale korraldust ei ole võtnud. 
Merisea lapsed on valmis minema uutesse kodudesse, kuid mu enda suured lapsed keelduvad neid kodust ära andma. Õnneks probleem oli ainult üks öö, kus nad nutsid ikka päris haledalt. Käisin lohutamas, kõige parem lohutus oli, kui lasin köögi peale jooksma onu Lolaga, kes toimetas poistega oma 5 tundi öö ajast. Praegu ütleks nii, et iga päev saavad nad onu Lolaga toa peale jalutama. Ja kus joostakse ja visatakse tagumikke õhku. Milline rõõm loomadel...
Kitsed on lahedad tegelased, iga päev pereliikmed leiavad aega nendega hommikul võtta jalutuskäik metsakarjamaale hobuste juurde ja õhtul sama marsruudiga tagasi. Nad hoiavad nii inimese lähedusse ja kui karjamaal on, siis hobuste juurde. 
Eile sai korra kõik heinamaad läbi käidud ja vaadatud seisukorrad üle... Ei oska esialgu seisukohta võtta, üks heinamaa on üldse väga hõre rohustuga. Plaanime lastega üks öö ratsamatka teha...
Ja üldse janunen midagi põnevat teha...

Olen siis kah pildile jäänud, uskumatu, kuid siiski tõsi, aga 9 aastat ja ongi poeg oma ühe kooliteega lõpusirgele jõudnud. Ühtlasi kurb, mul pole enam pisikest, ulakat ja asjalikku poega enam. Vaid aeg on läbi korrigeerivate kasvumuutuste teinud asisemaks, mehelikumaks ning otsusekindlamaks... Head ... uut ... haridusteed noored....

Kohvitassiga hobuseid vaatama minnes, oli kits Tuuli nii uudishimulik, et pidin näitama tassi sisu üle. Kontroll on võimas.

Nordik mänguhoos, aitasin leida tema lendtaldrikut.

Eile siis selline teema, hobuseid metsakarjamaale lastes juhtus meil selline lugu, et hobused möödusid väravast ja panid metsa vahele kappama. Ja juhtus see, et kitsed ühinesid meitega ning otsingud jätkusid nelja koera ja kahe kitsega. Hästi lahe oli, kuidas kitsed kogu aeg inimeste ümber jalutasid.Metsa kulus meil ikka hulka aega ära, kui lõpuks hobused aru said, kuhu me neid tahtsime panna.

Merisea perekond

Olles siis perekondlikult pidulikult ja kurbade mõtete saatel saatnud merisea lapse viimsesse puhkepaika. Teiste aastaid tagasi esimeste merisigade kalmistule matnud. Muidugi ikka kurbuseokas sügavalt hinge kriipimas... mis juhtus, miks juhtus.. Eile hommikul jälgides merisigade puuris toimuvat, siis selgus, et peaks puuri puhastama ning see saigi teoks. Lasime ka notsikud põrandale omi notsikute vigureid ajatama. Oii lusti ja lillepidu ja missugune ümbruse uudistamine ning võeti ühiselt pikki retkesid mitmetesse tubadesse. Lahe oli vaadata, kuidas nümfkakaduud keerasid päid ning uudistasid kogu seda meriseapere melu ning uudishimu puuri katuselt. 
Loomad on lahedad ei saa ma korduvalt mainimatta jätta. Tunnen, et elan õiges keskkonnas ja oleksin neile nagu suur emme, kes neid mõistab.
Täna sai sai paari noore hobusega tegeldud ja mõnedel isenditel jälle kapju värgitud. 

Anne-Maiga käisin lausa saduldatuna metsas, alul oli väga ärevil, aga ringi lõpus hakkas natuke järgi andma. Muidu kitsal metsarajal kippus mind raja pealt kõrvale lükkama ja mina nõjatusin omakorda tema õla vastu. Ja nii jalutasime temaga kogu ringi Mannu taga.

Koerad tulid ka kaasa. Tahapoole jäid Nordik ja Pipi, kes tekitasid veel rohkem stressi, mainisin koertele, et võiksid koju minna. Ja pean tunnistama, et mu koerte koolitus sõnakuulelikkuses on ikka tasemel. Ja koju jõudsin, siis vanem tütar kohe seda mainis, et Pip ja Nords koju ruttu tagasi tulid. Kiitsin koeri koju tagasi jõudmise eest.
Täna vaatab veel millega hakkama saan... Yess üks asi jäi ära.

Kui eilne ilm tuuline, siis hommikul kahe poniga kaks last teele saadetud melu messile.  Käisin tegin ponide karjamaal võtmise ajal veel noortehobuste karjamaale ringkäigu. Nautisin nende lähedal olu ja suhtlemist. Keda sügasin, aga jalgu tõstsin kõigil.
Nordik on lahe koer aitas hoolega oma pulkadega, isegi pätsas autole ratta alla paigutatud halud ära, et neid talle visata. Kui autol ratast alt keerasin, siis Sassgi puges peadpidi kaenla alla, et oma koeralikku tuge mulle abi osutada. Kuid mainisin, et ei saa temgaga hetkel miilustada.
Sain eile midagi teada, et nojah üks tegelane tahab juuli lõpuks puhkust... Kuid mu läbinägemise võime on asunud rohekmat nägema. Ütlesin mis arvan ja mainisin, et mind ei huvita. Mul on rohkem vaja, kui linnaporuadel ja isandatel. Minul on heinatöö kõige olulisem... Kerget ärrituvat tooni endas peidetult, kuid sõnadesse panduna. Mind ausalt ei huvita, kuidas keegi puhkab, kuid tean miks seda puhkust jälle soovitakse. 
Pärast laste teele saatmist autol ise siis piduriklotside vahetusega algust teinud. Kuna hääl juhipoolses rattas ikka õudne oli, siis eelistatavaks sai, et mida kiiremini ma selle probleemi  kõrvaldan. Selgus lahti võtmise ajal, et oli vaja veel silindrilt kerged kulumis randid maha vaja käiata. Sellega tegeles juba teine pool. Jäi veel teise ratta piduriklotsipaar vahetada, lükkasin sobiva aja peale, kus ma ei pea kiirustama tööle. Nüüd jääb veel kojameeste mootori vahetus.
Kurva uudise teavitan, Pigi-Vigi poeg suri eile ikkagi ära. Olin küll kodunt ära, kuid jah juba hommikul tekkis kahtlus, kas  päeva suudab elada. Öösel ärkasin pea viiel korral meriseabeebi niuksatuse peale ning osutasin talle vajalikku abi. Önneks emme on sööma hakanud, kuid tundub et ta ei tunne ennast veel hästi. Vötsin veel öhtul sülle ja rääkisin lohutavaid sönu. Kurb on näha looma varjatud nukrust. 

Otsisin eile hea veti numbrit, kes jagab meirsea teemasid. Ei tea mis meie Pigi-Vigi pojaga lahti. Korraga muutus nörgaks ei liikunud juba kolmandat päeva söödame teist kunstlikult. Kurb tunne valdab. Korra aastas oleme poegida lasknud ja mis nüüd notsikuga juhtus.  Kuigi olime juures kui poegis, ei saanud aru, et miski oleks raskusi valmistanud. Esimesed viis päeva tundus okei, kuid teisipäeval jälgides loomakesi täheldasin ikka, et miski pole korras. Leidsin poja pikali maas, tegin ühe kõne naabrimehele, et kitsepiima hageda. Nojah pidin ise naabrimehe tegemata töö ära tegema. Vähemalt terve päeva piim oli olemas. Kindlasti tekkis küsimus kas kitsepiima võib anda... võib anda. Palju loomalapsi kasvatatakse ülesse just kitsepiimaga.Olen ise praktiseerimise teinud küülikupoegadega, kelle ema pärast poegimist ära suri ja ühe ponivarsa sai ka ülesse kasvatatud ja koolitatud kasuemast kitse alla imema käima.
Töstsin eile öhtul eraldi puuriga loomad oma voodi körvale, et jälgida köike mis täpselt toimub ühe öö jooksul. Öösel jah ema ei söönud ega joonud, aga vahepeal sügasin loomakese kõrvataguseid ja rääkisin juttu. Täna hommikul söödi ära salat mis ma eile õhtul värskeks panin. Notsulapsele seekord lahjendasin 35% vahukoore veega ning lisasin kergeks maitseks glükoosi (viinamarja suhkur). Pärast söötmist tegin kergete sõrmeotsetega ringjaid liigutusi kõhu all, et hoida kõike ringlemises. Kuna ma pole näinud, et ema teda oleks puhastanud.
Varsti peame hakkama loobuma notsu lastest. Kurb küll, aga palju koos pidada ka ei sobi ja tegu veel meessoost notsikutega.
Otsisin  googli vahendusel midagi head materjali, kuid täiesti null seis. Lähtun oma kogemustest küülikupidajana, et ega nörgast loomast asja ei saa, kuid teen endast köik mida peab tegema. Kurbus on tegelikult suur, ei taha looma näha kannatamas. Olen harjunud, et loomad terved röömsad ja söövad. Esimene asi mis alati loomade käitumises märkan on mitte söömine ja norutamine. Silmade tuhmumine ning sära kadumine. Mul pole enne merisiga haige olnud. Leidsin materjali välisparasiitidest, kuid meie loomadel neid ei leidu. Kontrollisin... jne.
Jama ka veel, autol üks piduriklots maas ja pikka söitu massinaga ette vötta ei saa. Muidugi teine seebiooper kojamehed andsid otsa. Kuskil on elektrisüsteemis lühis. Proovisin kaitsmete vahetusega ei saanud aru, et miski jukerdab. Poeg proovis ka, kes ütles, et peksab kaitset välja. Eilne suhtlus emaga, kes jagab tehnikast palju, kinnitas mu kahtlusversiooni.

Emme Valgeke

Hamstrik oma pojaga

SaaraSofia koos oma karvase pojaga

Pigi-Vigi oma lapsega. Oleme natuke mures, kuid teeme köik ,mis suudame.

Vihma oleks vaja. Kõik kuivab, olgugi ilm jahedusele keeras, siis see piisk maapinnale maandus oli lihtsalt kohe nagu aur, mis õhku haihtus.
Täna jälle trimmerdasin rohisin oma lemmiktaimed ning suhtlesin koolilõpuga mõnede teemade üle, ühe inimesega. Tänasin õnne, et lillede ost minu õlgadel langes. Jääb ainult kultuurmustikataimed ja lõpukõne. 

Mull..mull mull väiksed kalad, kus teil väiksed...miks te jalgu peidate jne... Nordik nagu kala vees. Hetkel kuumad ilmad möödas. Lootsin viimase nädala lõpul suurt sadu. Mure heinamaade olukorra pärast. Ei ole rohukasv selline, mis kutsuks heina tegema veel vähem silo tegemist. Olukord paepealsetel trööstitu... olen ju pabistaja ja muretseja teatud olukordades.
Pidasin täna ühe heinamaa omanikuga läbirääkimisi, oh jah. Suhtles nii nagu oleksin eelmine aasta jube heinaraiskaja olnud.  Ma ei taha liiga suurt vastutust võtta, pean veel lähimatel päevadel suhtlema veel silotegijatega. Kahju on see, et tol ajal, kui maid oli võimalik erastada soodushinnaga riigilt oleks ... jah, kuid nüüd tuleb leppida sellega, et peab kasutama kellegi teise maid. 
Proovin ühte noort sälgu müüa või vahetada. Vaja oleks järgmiseks aastaks järglasi...
Kui vähekenegi mõtted rändama jälle juhtuvad meenub jälle eelmise nädala neljapäeva lugu... mis tekitab korralikult külmavärinaid... Õnneks suhtlesin ja arutlesin sellel teemal maakonna turismikoordinaatoriga, kelle abiga leidsin probleemi juured ja sügavused ning järgmistel kordadel juba teada kuidas vältida klientidega ebameeldivusi. Kuid lugu ei anna veel ikka rahu... Kuigi mu üks väga hea sõbranna soovitas unustada ja edasi minna... Kuid lugu ise on nii värske ja meeltest raske lahti lasta, siis muus osas spordis on asjad kõik hoopis sootuks okei olnud. Rattakrossis 7 koht ja veel profiratturite hulgas. Kuna tegu valdade vahelise spordivõistlustega, heade tulemuste saavutamiseks panid nii mitmed välja enda valda esindama tugevad ratturid. Tegu polnud lihtsa rajaga. Üldiselt nautisin täiega, sain varem kohale, siis sõitsin soojenduseks juba ühe ringi ette ära, et tabada veel käiguvahetuse momendid (õige käik tõusuvõtmisel). Võistlusajal kontrollisin hingamist koos pedaalimisrütmidega... kaifisin hindasin oma füüsilist vormi suurepäraseks kahetsesin, et mu ettevalmistusse jäi kiirustreeninguid väheks. Õnn on see, et pikamaa distantsidel  olen vastupidav. Laupäeva õhtul ühe tuntud maakonna sportlaskujuga, asju arutledes, kes oli üllatunud ka mu laskmas käimisest nojah üllatunuid oli ka abikaasa suguvõsa poolel. Ja mu orienteerumisetulemused on paljudele  täiesti üllatused. Rapla sprodi inimesed ei tea ju mu varasematest aegadest suurt midagi. Olen ju sisserännanud, kuigi mu vend ja õde on Raplas elanud. Ja mu ema ja isa tuntud sõiduõpetajad Rapla II keska ajal.
Mainin ma ei lasknud sportrelvast esimest korda, aastatel 1982-1991 tegelesin aktiivselt laskespordiga, kodus harjutasin vanaisa käe all lisatundidena. Lagedi koolis 8klassis saavutasime klassi kollektiivis küll 5 koha laskesuusatamises, kuna poisid lasid igaüks mööda ja vastavalt siis pidid suusatama, mööda lastud arvule ka vastav arv ringe trahviks. Mina suusatasin aga lisaks enda suusaringile veel teise tüdruku distantsi ning lasin kahel korral kõik augud ilusti puhtalt kolme lasuga. Mitte ühtegi mööda laskmist, aga tänu vanaisale sai õhkrelvast palju enne laskesuusatamis võistlust harjutatud.
Kutseka ajal sai proovitud Männiku lasketiirus korra automaati, A. Müürisepa nim kutsekas (oli nõuka ajal vedurijuhite kool, kus valmistati ette rongijuhte ja muid töötajaid raudteel), käisin kolmel korral nädalas Endel Õunapi (elukoht tol ajal Saha Lool, minu kodukoha lähedal) käe all treenimas sportrelvadest. Vahel anti enne mõnda suuremat võistlus proovida, tiirus laskmist käsiõhkrelvast (tegu siis püstolilaadse vahendiga, kuhu mahtusid õhupüssi kuulid). Ma arvan, et mu sõnastus on spetsiifiline, kuid ma ei viitsi ka muul lihtsustatul moel kirjutada.

Õhupalli koolitus, kes kardavad? Kuid noored hobused olid väga uudishimulikud.

Täna oli mu elus jälle üks kogemuse võrra rikkamaks saamise päev. Mis sellest, et eilselt orienteerumiselt noppisin teise koha, siis täna kokkulepitud toimetuleku kooliga tegevused aia taha jooksid. Nojah mõningad arusaamatused ning mu endasse tõmbumise sootuks eemale viis. Ei soovinud enam millegagi jätkata ja nii oli, et lahkuti arvan, et mitte positiivses meeleolus. Proovisin küll miskit selgitust leida, kuid asjad mulle segaseks jäid. Laste ja sõbranna toealusel, aga peaksin hoopis lahti laskma. Eks jah on asju, mis vajavad veel enda kallal tööd. Selle loo läbi sain teadmise ja kindluse, et on asju, mis vajavad siiski läbi rääkimisi otse telefonis, et ei tekiks arusaamatusi.
Mainin veelkord, mina toitlustamist ei paku, minu huvi ja ettevalmistus on rohkem treeneritööle, matkajuhina, loodusgiidina või veel nõustajana veterinaaria valdkonnas.

 

 

Arutelu tütrega, minu puhas leht ja tütrel topelt arv aukudega. Proovilaskudeks oli 5 kuuli.
 Aus olla, ega mul eriti hea enesetunne polnud. Pigem olemine selline laiali valguv. Õnneks või õnnetuseks proovi laskmisel said palju naerda, kuna minu leht proovilaskude ajal jäi sootuks tühjaks. Lasketreener kes kiikrist kaemas ja pajatas, et mul on puhas leht (kummaline, et miks ta jälgis minu lehte) ning selle eest mu tütre leht topeltaukudega kaetud. Muidugi valmistas ka minule see osa nalja ja tiirust lahkusin juba paremas meeleolus. Muidugi õhtuks oli ka teada punktisumma. Sportrelv oli okei sihikuga, sellisega võiks juba igapäevaselt harjutada.

Pigi Vigi täna sündinud lapseke. Nüüd on siis kõigil  emastel merisigadel lapsed. Kahe mamma lapsed juba näitavad isase loomust.
Orienteerumise järel oli tõusnud meie vald 4. Huvitav kui kõrgel tänase õhtu seisuga vald on? Jälle peab uurima ja puurima...

Nordik oma mängukanni vedamas vapralt koju.

Tänasega algas maakonna suvemängud ja avati orienteerumisvõistlusega Toosikannus. Minu võistlusalaks oli N40 distants 3,130 ja 12 kp jooksin ajaga 40min. Homme selgub mitmendaks jäin. Selle tulemuse alusel saab punkte vallale. Pärast orienteerumist sai ujutud tiigis ning võtsin ette päris pikad vahemaad korraga. Kõigepealt ujusin  teisele kaldale ja pärast saare ümber tiir. Kaifisin endamisi oma võimeid.
Koju naasnud, sai tehtud mingit einet ning koeri Vigala jõe äärde ujuma viidud. Ise liiklesime ratastel ja koerad oma jalgadel. Kõik jaksasid ja käisid ka vees. Tundus, et koertel oli täna väga väga väga viimase peal päev.

Pipi ja Nordik vees

Nordik oma oksakesega 

                                           Mõnus oli vaadata, kuidas koerad mõnulesid

Nii eilsega saigi siis maikuu läbi. Löppes see nojah minu sünnipäevaga. Ma pole kunagi suurelt seda tähistanud. 

Natuke mineviku lehekülgedelt, pea 24 aasta tagune lugu ehk teekond veterinaaria maastikul.. Ajakirjast Teele esikaane siseküljel.

Uus kiik...täna veel jätkub ehitus. Lauad, kus istuda saaks. Ja ümbruse koristamine... jne.
Kui palju avaldab mõju lihtsad asjad.

Järjepidev töö läbi mängu, Nordik on tähelepanuga minu käes oleva pulgale. Probleemkoerast on saanud õpihimuline koer.

Rõõmuga pulka toomas, meelega loopisime kanade juures, et võimalikult palju harjutada. Kanade liikumise, ehmumistega ehk siis näidata mismoodi reageerivad sulelised tema lähedalolus. Kõike nii palju, et ei tekiks kanadel jälle stress. Hetkel oleme jõudnud sinna maani, et ise võime Nordiku kanadega õues hoida vabalt. Muidugi Nordik tunneb ennast ebakindlalt, sest piirid puuduvad. Kuid üritab peita kanade eest. Isegi koduhoovis ei aeta enam taga pesitsevaid linde. Hea meel, et oleme suutnud koera usalduslikuks kasvatada.

Eem, millest peaks alustama. Nädal on ilus ilmade poolest olnud. Kaks päeva sai koplit edasi tõstetud ja muidugi ka tööle lipatud. Olen harjunud, et elan jooksusammul oma elu.
Oo jaa ja suurim sündmus mu elus oli eile siis Estonia maja külastus balletti vaatamas ,,Luikede järv". Natuke ihu ja hinge kultuuriliselt haritud. Meenusid Lagedi kooliajast muusikatunnist õpetaja seletused viimati nähtud balletile. Nautida erilist miljööd ja keskkonda arhailises keskkonnas ja ikka meenutada teada tuntud tegelaste juhitud suunatud ballitantsud Vabariigi aastapäeva sünnipäevaga...
See selleks, olen ootusärevuses kiige valmis saamisega. Ja teine ootus-põnevus järgmisele nädalale, kus mitmeid spordivõistlusi ja külaliste vastuvõtmisi ning ametialaseid väljakutseid vastuvõtmas ning teoks tegemas.
Kaks merisea mammat on veel titeootel... Kuigi kõtud piisavalt suured, tehakse puuris suuri venitus-tõusmisharjutusi pidevalt. Ja meie oleme hirmul, et midagi hullu ei juhtu.

Meie merisebeebid. Praktiliselt iga päev ja päevas mitmeid kordi võtame sülle. Emmed on harjunud ja inimsesesõbralikud ning julged. On ka lapsed hästi suured suhtlejad.

Käin nädalas paar-kolm korda jalgrattaga koeri jooksutamas. Palava ilma korral teen kolm puhkepeatust, kus koerad saavad ojavees ennast jahutamas ja joomas käia. Ja teen kõigest 5km, mida kasutan ka vahel kui tahan jooksmas käia. 

Uskumatu ja nädal läbi. Täna ma sõnnikuga ei tegelenud. Andsin endale puhkust ja tegelesin pigem sportlikult päeva veetmisega. Sai endale tehtud venitused, kuna kahel päeval ma lihtsalt ei leidnud seda aega, kus oleks saanud mahti lihasvenitusi sooritada. Miskit, siis täna läks kava lausa topelt portsjonina. Ja pärast pühendusin trenni läbi viimisele lastele. Vahel on vaja enesetäiendust teha. Ja nüüd tundub, et raamatutest on ikka piisavalt kasud sees. 
Jälgisin mitut nüansi hobuste juures ja lõpus kui ratsaniku hüppama koos poniga panin. Pidin eeskujuna esimesena hüpped ära sooritama. 
Ja üldse on see nädal päris kiirelt möödunud. Esmaspäeval kohtusin mitmete ametnikega, siis oli tegu sõnnikuveoga, kus jälle saatis osaliselt ebaedu. Tagasi teel Kullamaa talu juurest kadusid traktoril käigud. Kuid ületades kellegi viljapõldu diagonaalselt ja kruusateepeale jõudes, selgus, et mul polnud tagurpidi käik korrektselt tagasi tõmmatud vabasse asendisse. Ja siis sain ma jälle kiirendust kasutada. Ja siis teel olles koduni püüdsin meenutada, et mis kell ma kellegile lubasin kohtumise. Ei meenunud mul kuidagi. Ja kui koju jõudsin oli üks sõnnikutahtja kohal. Muidugi kergendus, kuid teistpidi jälle ei meenunud kuidagi, et mis kell ma kellegi juurde või muid kohtumisi kokkulepitud ajaks lubanud olin. Imestasin, et kuidas nii ma olen asjad sättinud. 
Miskit, üks tuttav sõnnikukottidega lahkus, kimasin tagasihoidlikult Raplasse, kus siis mööda minnes Priast läbi põikasin ning pärast ühe asutuse juhtivtöötajaga tööasjus kohta vaatamas käisin.
Ühe kohtumise oma valla vanemaga lükkasin ettearvamata pikemas perspektiivis edasi. Mul oli veel mõni sõnnikutahtja. 
Ja üldse on veel ühel päeval suutsin kaotada traktroil sõnnikulastis käru tagant ära. Ei märganud, et eelmine päev oli poeg vahetanud enda mugavuse pärast lühema haakepoldi vastu. Mina eelistan jälle pikemat, kuna kiire sõit kruusateel loksutab lihtsalt poldi pesast välja. Nii ka minuga reedel juhtus. Kuid õnn, et suutsin kiirelt reageerida ja 20 min korraldasin käru uuesti tagasi haakesse. Tegu veel üheteljelise käruga. Kes tehnikat teab ja tunneb, teab mis käru on üheteljeline.

Ratsaniku tunnetus tagab ratsaniku ja hobuse vahelise harmoonilise, usaldusliku ja tõhusa suhtluse. Just tunnetus on kõigi tegevuste alus... Mida mina tunne ja kas mu tunded peegelduvad hobusest tagasi, kas ta on piisavalt lõdvestunud. Takistan hobuse edasiliikumust oma käitumise õige või vale kasutuse vahel ning sellele vastavalt kiirelt reageerima, et parandada oma käitumise ehk siis märguande läbi hobust õieti liikuma.

Sai tehtud ka maastikul ratsamatk.  Ja loodan, et järgmisel nädalavahetusel saab lõpuks valmis külakiik ja grillahi. Need on olulised asjad meil.

Kui eilne päev möödus kergemate tegemistega, siis täna olen jälle duracell jänku, kel hasartne sada sees. Juba hommikul vara alustasin kärbsetõrjega, käisin tõin olulise koguse diislit traktorile. Läbi põikega vetarist, ostsin ühe ussitõrje pasta. Imestan mis hind, ühe pasta hind küündis juba 25 euroni, piirdusin 14 eurose pastaga ja ühe pasta hind jäi 10 euro piiridesse, kuid tean, et on nõrgema toimega. Vaja teha kahele väiksemat sorti noorele sälule ussitõrje. Püüdsin meenutada, et millal sai viimati tehtud ja polegi kaua aega tagasi. Oli see ju märtsis.
Ja teistele teen uuesti juuni alguses, kui saadan metsakarjamaale.
Nädala lõpus tuleb vanem tütar siis jäädavalt koju, lõpeb ära praktika aeg. Ta tahtis kopleid ehitada. Ma ise püüan täna koristada ära silojäägid Likemetsa heinamaalt. Nüüd pean mõtlema, kuidas saaksin veel ühe pooliku töö lõpetada.
Täna kulgeb päev poolikute tööde lõpetamise tähe all. Ja nüüd õue toimetama...

Esimene meriseabeebi sündinud, oii on nunnukas. Pea iga päev saab teist peo pesale vöetud ja nupsikuks nimetatud. Üks lastest pani nimeks zorro, kuna mask näos menutab Zorrot filmidest. Seda kas temast suurt filmikangelast kunagi peaks tulema ei oska öelda, meirsea mammad jagavad hetkel ainsat beebit väga südamliku soojusega. Armas on näha loomade omavahelist koostööd ja tööde jaotust.
Mainin olen täna päris laisk no ei viitsi kuhugi ega midagi teha, kuigi oleks vaja üks koorem sönnikut peale visata.
Ja nii oligi, et päev poolenisti siis maha magatud. Ja päeva teine pool siis oluliste sammudena ära jagatud kohalikus koolis arenguvestluse õpetajaga läbitud ning pärast seda koorilaulus osaletud.

Täna on juba esimene nelipühi. Sai põkatatud päris kaugele 3 l diisliga sain hakkama. Mul hea meel, et trakatsil nüüd 20 l paak peal ja ei pea kartma, et maha loksub või vaja mingi maa tagant vaja juurde kütet lisada.
Russi remont veel seisab, hüdropump laiali võetud, sellega tegeleb teine pool, kes jah kipub asjade remondiga palju venitama. Eriti veel, kui see puudutab minu tehnikat.
Ootame loomabeebisid, merisigadel on mingil ajal pojad sündimas, aga millal ei oska veel öelda.
Eile oli meie majas kiige ehitus talgud, sadude vahel said mehed tehtud. Ma ise olin tööpostil ja seega majapidamise elukorraldus lastele üle antud.

Puuri pistetud lilled. Vaatame mis edasi toimuma hakkab. Kitsed on nutikad.

Õitsev tikripöösas.

Õitsev Tähk toompihlakas.

Priimula liikidest.
Lillepeenar vajab jälle rohimist, rohukasv on intensiivistunud.

13 ja reede ei mingit müstilisust ega maagiat. Täiesti tavaline päeva algus kohviringiga. Nojah äratuse seekord üks külaonu, kellel uudishimu teada saamiseks, kes kutsus politsei ehh naljakas teetolmutamise pärast ja kogu situatsioon ajakirjanduse lekitatud.. Eelmine nädal toimetas farmer oma siinkandi pöldudel mürgitamistöödega. Juu mönel uuel sissekolinul lihtsalt tolmutamisest kopp ees. Kuigi kogu tegevus toimus ööpäevaringselt. Kuulsin kui autod terve öö toimetasid mürinaga külateel sõitmisega. Meid see otseselt ega kaudselt ei seganud. Ma pole möne naabrimehe lollustele ka politseid kutsunud, kellega vahel tuleb vesipruuli ja saalomoni käitumismanöövreid kasutada... Nii me siin elame ja kogeme igapäevast tavaelu armu, kuni miski jälle kedagi rööpast välja viib.

Hetkel mil igapäeva elu rutiin köigi tegemistega kuklas hingamas ei ole pääsu minulgi köige mustemast tööst... Musta kulla kaevamisega tegelen. Ja üsna mu vabad päevad on selle tegevusega kaetud.

Eem ostsin uued lilled, teadustasin lapsi. Mis eelmistega juhtus, kits söi ära. Helistasin koju tütrele, et kastaks mu istutatud lilli. Tütar helistas hiljem tagasi, et ema tead lilli ei ole enam... Nojah kits käis kärneriks...Väga armas. Muidugi muutusin kurvaks, kust ma veel enam nii kendade öite lilli saan.

Tänasega pean veel lilledele puuri ümber meisterdama. Nii et mina hakkan lilli pidama puuris ja kitsed vabaduses. Ja saavad nemadki lilleilu läbi vörgusilma.

Loen pidevalt lugusid loomakaitseseltsi lehelt, kus kiire osava kirjasulega Heiki Valner igapäevastest probleemolukordadest kajastab, mis nii pönevalt ja sisukalt kajastatud.

Ise hetke eluolus tahaks olla see eestimaine ussike, kel seljapeal sik-sak... Ja madalam kui mururohi on praegune mentaliteet.

Merisead on hetkel paiusvas vormis, oodata on poegi. Nii me neid sülle ei vöta. Muidugi möni neist teeb hüppeid puuri väliseinale.

Nädalalõppu lubab sadusid, hea meel, et sai õigel ajal miskit ära tehtud. Mõtlen rattamatka Aegviidust - Palukülla.
Tänase orienteerumise tulemusega rahule ei jäänud, ühest punktist jooksin märkamatult mööda. Kiirustasin, muidugi esimese viie punkti leidmine tegi rõõmu, ühe punktiga natuke läksin kaugemalt peale, aga leidsin, aga mida lähemale finishile, seda rohkem muutus tähelepanu hajutatuks ja nii enam ma kaarti ei jälginud ja siis lõpp-punktid võtsin kaardile pilku heitmata. Mis teha kirun ennast oma lohakus vea tõttu päris palju ja ohkama võtab. No keda ma saan veel oma veas süüdistada. Mõtisklen, et mida saan veel rohkem ära teha ja millistel võistlustel osaleda... Nii väga väga väga tahan ikka ja jälle jooksmas käia... 

 

On hommik 6.37 ja olen joomas kohvit. Möte on minna rändama ja ikka rmk matkarajale. Plaan on söita kahe rongiga Aegviitu (Raplast Tallinna ja Tallinnast Aegviitu) ja sealt juba rattaga rmk matkarada mööda Paunküla veehoidla juurde. Ületada tuleb mul Tartu maantee. Kaasas on mul priimus koos gaasiga, toidunöu, vajalikud riided kihiliseks riietumiseks. Nii palju kui vöimalik ja nii vähe kui vajalik.. Toidumoona hangin Aegviidu kauplusest. Olulised mis annavad energiat ja hoiavad valgu normis.
Vötan endale kvaliteetpäeva siis natuke endale ka vaheldust lubama kodustele ja muudele töödele.
Tehtud see sai, füüsiline vorm on okei. Köige pönevamaks oli Tarvasjöe ületamine kitsa vetruva laudpurdest, kuna pididn ratta öhus öla peal hoidma. Enne Loosalu telkimisalale jöudmist eksisn Hirvelaane telkimisalale ära. Eksimine kuulub mu retkede sisse, mitmes kohas kadusid rmk matkaraja märgistused.  Loosalu laudtee olen korra läbinud ning Paluküla mäe taga eksisin jälle teeotsaga ära. Plaan oli vötta suund Lau külale ja sealt edasi Inglistele jne... Sain päikest, toidumoonaga tulin toime, Aegviidust ostsin kuus pirni, mis väga küpsed ja kuus öuna. Muidugi poissmehe lõuna nimetust kandvaid pakisuppe, mida ma muidugi teha ei jõudnud, aga lahustuvat kohvi moosipallidega naksitud. Ja emadepäeva puhul laste poolt kingitud shokolaadist tarbisin kõigest pool tahvlit ära. Imestan, et pea 10 aastat tagasi olin kohutav shokolaadi sõber, aga nüüd matka ajal isegi vastumeelselt tarbisin, pigem teadlikult vaja on veresuhkru normaalseks talitluseks. 
Rapla rongist Tallinnas maha saanud Balti jaamas  teadustati, et väljub 5 minuti pärast Narva rong. Oii oli kiusatus söita Aegviidu asemel hoopis Narva, kuid otsustasin ikka Aegviidu kasuks. Lubasin juba eelmine aasta selle söidu teoks teha, kuid ilmaolud keerasid sajule tol päeval. Nüüd mil päike kõrgel ja õhtud veidi hämara valgusega, näen sõita päris hästi ka ilma valgustuseta.
Täna mõtlesin, et kuidas jalad või mingi muu koht. Kuigi kael oli küll kange, kuid hommikul polnud enam midagi tunda. Õnneks kõik parimas korras. Miskit jälle igatsus kohe mitmeks päevaks rändama järgmine kuu minna.
Ühel lapsel on hetkel eksamisess ja siis oli tema kodus. Nojah päris kummaline on see, et viimasel ajal on märgatud kahtlasi võõraid autosid meie kopli taga seismas. Nii kui keegi liikuma hakkab lahkutakse. Märgatud on kõike... 

Kui keegi oleks näinud, kuidas tegin kahe koera saatel trenni. Olles trennikäiguga jöudnud juba  köhulihaste treenimisasendisse, kui minuga ühinesid Sass ja Nordik. Nords vasakult poolt pulk suus, mis asetati köhu peale-lootis mind endale mängupartneriks saada. Sass oma suurte karvaste käppadega paremalt poolt kerele patsutusi jagades ning püüdes keelega mu nägu limpsata. Tegin paar viibet koertele, et eemalduksid kui ma pühendudes oma lihasmassi kasvatan. Önneks Sass sai aru, kuid Nordik jätkas mängukutse jagamist, proovides küll külje alla vöi köhu peale oma pulka asetada. Korra viskasin nii hasart käivitus ja oldi valmis minuga kohe mängima.
Hommikuid kohvitassi taga nautides vaatan oma toas elusloodusfilmi toalindude ja merisigade käitumisest ning söömisharjumusi märgates.

Täna  maaema sünnipäeva. Ja muidugi siis rahvapärimuse kohaselt töid ei tehta. Tegelikult tunnen ise ka väheke, et vajan puhkust, mitte rapsimist. Nii mitu hommikut on mul möödunud kasulikult ilma ära kasutades öue-aiatöödeks. Vabandan inimeste ees juba etteruttavalt ära, kui ma kellegile olen tagasi unustanud helistada. Hästi palju tegemisi ning maksimaalselt öues toimetada, sooviga palju ära teha. Tegelikult mainin olen önnelik, rahulolu oma tegemistest, muidugi oleks seda va kölisevat mammonat pidevalt vötta oleks palju rohkem tehtud. Kui nii on, et olen öppinud olemasolevaga läbi ajama. Eks näe mis tuuli meil veel oodata on, kõige pealt lasen sellel laupäeval mööda minna, et siis miskit jagada. 
Mida siin elus veel tegelikult tahta, mul on pere, loomad, linnud, koduaed kus nokitseda ja mul pole aega lihtsalt kellegi kallal löpmatuseni viriseda.

Yess miskit erialast lugemist. Olen alles raamatuögard.

Midagi uut juurde saan, vötan endale miskit teadmiseks  ja ellurakendamiseks.

Tegelen pidevalt enesetäiendamisega, kas koolituse vöi raamatuharimise teel..

Täna on Nordik koos kitsedega väljas, ise istun toas ja hoian akent poikvel, et kuulda mis öues toimub. Kuna ühe kanaga oleme katsetanud, siis ootan veel hetke, kus enesekindlus lubab koos köikide sulelistega vabalt koera pidama.
Vanemad koerad teavad, et mul on silmad ja körvad ukse taga.  Olles teadlik, mismoodi saab head koera kasvatada, tulebki just jälgimise  ja öigeaegse tähelepanuga neid ohjes hoida. Ei midagi rasket ilma aiata koertele. Lihtne viis on hoida järjepidevust, seda teevad köik pereliikmed.
Tundub kastreerimisest mitmel rindel kasu olevat,  ei jahi kirge. Unustanud on lendavate lindude taga ajamise. 
Eilne päev kena ilma jamönusa sportliku seltskonna seltsis muutis päeva jälle eriliseks. Märgati, et on suurema arvuline pere jälle esindatud. Koerad olid köigest sellest melust ja väljasöidutsärevil. Nordik ei tahtnud kuidagi autosse minna,aga töstmise järel kohe teab, mida peab tegema.
Sellisedväljasöidud ja koos jooksmised aitavad koerte sotsialiseerumisel uutte ümbrustega. Teeb julgemaks ja empaatlisemaks ning leidlikumaks. Iga selline seltskonnas väljas käimineaitab ka oma koertel tulla välja tavapärasest elukeskkonnast, kus nad peavad igapäevaselt viibima. Sass on mu eriline lemmik, keda püüan hoida nii kuidas oskan. Kuid oma jäägitu kiindumuse ja koera inteligentsiga on mind völunud rohkem kui keegi oskaks arvata.Paar päevaolen andnud koertele toortoitu, Nordik saab köikidest köige rohkem tema energilise iseloomu pärast.

Ärevil Sofi autos, huvitav kuhu minek täna, auh-auh-auh...

 

Hommik algas Sassu pesuga, oii oli alles pilk ja mõistmine. Kõige pealt istuti maha keset hoovi ning keelduti pesema tulemast. Ja kui oma pesemisega šampooni kasutamiseni jõudsin, Sass punuma pani. Mitu korda sai teist tagasi vanni püütud. Aastas ikka mitu korda teist pesen ja karva lõikust ikka neli-viis korda.

 

                                                          Õnnelik Nordik uue mänguasjaga.

                                                                             Rahutu Nordik

             Õnnelikud lõpetajad, kuigi me kohta ei toonud ei röövinud see meie rõõmu osalemisest.

                                                                            Ulla

                                           Ulla poseerimas ja natuke kitse ulakusi näitamas.

                                                             Tuuli ja Ulla ämbri sisu uurimas

Kena kevadine ilm meelitas meid ratsatripile. Plaanitud 1,5 tunnise matka asemel suutsin jällegi 2 tundi pikaks venitada. Kunagi ei tea, mis meeli köidab ja nii saigi üks ring ette vöetud ja naljaviluks kohaliku kooli juurde rajatud mäest hobustega üle jalutatud. Ratsutamine muudab mötlemise puhtaks ja röömsaks, annab vabaduse ja suhtlemise loomaga. Köik muu maailmast eraldab, vot selline jöud on hobustel.
Nautida vaba inimese tunnet ja loodust enda ümber, mitmeid kordi sai maha tuldud ja uuesti selga mindud, kus tegu oli karjusetraatidega. Vaja oli hobuseid läbi karjamaa juhtida ja mina kui juht avasin tarandiku ja panin ka kinni. Ei taha kellegagi tüli.
Nordikul on iga päevaga ainult üks tahe see on mängimine. Eks näe kuidas homme läheb, homme ju koerte kross Keila terviserajal.
Maikuus ootab palju üllatusii, nii hea mel on, et leidub inimesi kes panevad öla alla. Vaja möningad ehitustööd löpetada.
Ahjaa ees olev öö on nöidadeöö. Eem, mida arvan ei mingit löket veel vähem grillöhtut, mu teine pool käis söbside ja söpradega Järvamaal mingil usuvärgi koosolekul... Ja mina   ikka tööl. 

Minu selle aastane lillrepeenar, natuke hädine.

Jälle unustasin telefoni hääletuks panna ja nii mind hommikul vara ülesse aeti. Kui vaikselt mainida, siis tegelikult olen öösiti telefoni valves. Turvan öösiti ühte memme, kellel vererõhk vahel jamamas, siis eriti vajab kellegi valvsat silma. Vahel veedan ka öid koha peal, aga ainult siis kui ma suudan öö üleval veeta. Võõras kohas ma ei uinu üldse ja nii ongi, et loen minuteid ja tunde, millal hommik saabub.
Tegelik põhjus oli võõras ratas, mis paar nädalat meil rehe all seisnud... Ajasin võõra ratta värava posti najale ning suhtlesin oma nelja koeraga, kes arvasid, et olen nendega valmis metsa minema. Kuid valmistasin koheselt pettumuse karvastele sabakeerutajatele. Ja lõpuks tütar õue läks, kes kutsus koerad enda juurde. Hea meel, et võõras asi omanikule tagasi jõudis.
Kohvitamised tehtud, korra küla peale tiir ning mõningad nõuanded jagatud inimtervise teemadel.
Metsa raiesmikele võililli korjama, mida siis ise ka mööda minnes näksisin. Pärast paraja portsu korjamist koju tagasi naasesin ning närilistele ette jagasin. Ja nüüd kõik nagu pontšikud puurides uinakuid tegemas.
Võtsin Nordiku ja käisime temaga jooksmas, et oskaks pühapäevasel võistlusel Nordiku jooksule kaasa elada ning raskemates kohtades kaasa joosta, kui tüdruk hätta jääb. Eks jõuab tee peal üht teist ette mõelda strateegiaid. Olen treener, kes mõtleb mitu sammu ettepoole arvestades koera võimeid ning tema füüsilist vormi ja vahelduva eduga veel kiikse, mis aeg ajalt välja löövad, kuidas nendest mööda hiilida, nii et kõrval vaatajad ei saaks aru, et jooksjal on probleeme. Eks meil on veel palju tööd Nordikuga, kuid hea meel kuulekuskoolituse omandamisega.
Muidugi teisipäevasest rattasõidust veel lihased väsinud. Hetkel annab igapäevane koormusetõus tunda, õnneks ma ise ei jookse pühapäeval. Eelistan enda hobiks kodus teha trenni koera järel, aga venitab ikka täie jõuga, kuid ma tagasi ka ei hoia.
Mingi aeg vaatasin hobused üle. Veel ratsutamagi jõutud. Mõnus ilm, tiba tuuline, kuid see ei loe. Ja käisin kitsedega õues jalutamas nii lahedad tegelased, kes järgnevad nagu koerad. Hõikasin kitsu-kitsu ja juba kepseldes ja rõõmu tundes lippasid mulle järele. Kas mitte ei tee sellised asjad õnnelikuks. Olla oma loomade keskel.
Kanad munevad jõudsalt, järgmiseks nädalaks jälle tellimuse andma kanade jõusöödale. Viisin juba küla peale, kuna oma pere ei jõua ära süüa.
 

Huhh, mis ilm hommikul avanes. Sadu ja ei midagi muud lausa lörtsi vahelduseks vihmahoole.
Eile sadas pea päev otsa vihma ja hobused tegid sooja galopiga. Sai nad selletöttu sisse lastud.
Ega ilmaga kiita polnud nii lebotasin isegi üle pika aja sügava unega oma pool päeva lihtsalt maha magamisega. Kuid pärast seda tundsin ennast värskena ning olin suuteline laulma minema. Selleks vötsin ette ratta teekonna , mida siis eilse päeva jooksul kujunes nii üle 20km. 
Kahju, et tänavu mul ei tekkinud vöimalust erakoolis tunde anda, harjumus on juurdunud iga aasta koolilastega töötada. Üks pöhjus on selle aasta alguses ära vöetud huviala tegevusele suunatud rahalised toetused riigi poolt ja eks see oli üks pöhjus, miks mind tänavu enam ei kutsutud tagasi. 
Kuid olen piďvalt valmis uuteks üritusteks. Nii ongi ootan hetkel sobivat tööpakkumist. Sooviavaldus  esitatud, vahelduseks midagi muud teha praegusele tööle on vajalik. 

Mitmeid aastaid uurin ja loen inimese füsioloogiat ja psühholoogiat. Ja kuna anatoomia on ammu endale selgeks tehtud tänu oma esimesele koerale, kelle pärast õppisin tegema massaazi paralleelselt lugedes,  nõuka ajal välja antud inimeste anatoomial põhinev massaaziõpiku abil. Mis leevendas hommikusi vanuse ealisi iseärasusi tõusmiseks. Kuid aastate jooksul tuleb aga uuenduslikke teadmisi juurde, pidevalt on mõni uus teada saamine imestama panev. Hämmastav, kuidas ma ise pole sellele tulnud. Näiteks, kunagi ei mõelnud, et loomadele võib ka venitust teha. Ja nüüd tagasi mõeldes jälle esimese koera massaazile pean tunnistama, et venitused jäid küll taha plaanile, kuid teatud venitused mis sai tagajäsemetele tehtud. Osutusid väga efektiivseks, et liigesest kange koer saaks liikuma.
Ja et nüüd praeguses EV leidub välismaal õppinuid inimesi, kes omandanud vastava sisulised teadmised nii hobuste, kui koerte massaazi alal. 
Tihti inimesed pöörduvad lihasvaludega minu poole ja olen mõningaid näpunäiteid jaganud. Väga hindan meresoola kasutust teatud probleemsete kohta ülehõõrumises. Ja ega hobusepalsamil paha mõju pole.
Praegu huvitun lümfidest ja sinna kogunevatest jääkidest, mis hiljem tekitavad organismis ulatuslikke põletikulisi koldeid. Ja kuidas neid ennetada või kui protsess on käivitunud, kuidas selles olukorras abi anda. Kuid mainin, iga inimene on indiviid ja iga fütoloogiale põhinev ravi peab olema endal isikliku kogemuse põhjal läbi kogetud. Näit. mina võin juua peavalu korral 1 l köömneteed, mis valu võtab, siis mõnele sama tee mõjub ainult kõhutõvede korral. Nii, et selgitustöö teha taimravi korral.

Reedel suutsin veel ühe apsaka korda saata. Esimese hooga tekitab külmavärinaid tagasi mõeldes. Korraga tekkis mingi seletamatu värin traktori mootorisse ja ma ei osanud mitte millegagi seostada. Tulin isegi korraks traktori pealt maha ja tegin tiiru, uurimaks peituvat müra-vibratsiooni allikat. Nojah ei miskit, rahustasin mõttes ennast, et juu vast hetkeline müra. Kuid igasugune müra mootorist ei kuuluta tehnika juures kunagi head ja nii ma hea

usksena selle tehnikaga üsna kiirelt söödaveo ka lõpetasin. Proovisin korra pojale helistada, kuid viimane kohe ei võtnud vastu. Hiljem tagasihelistamise teel mainisin korra, et miskit viga. Kahtleval seisukohal mainisin korra käigukasti, isegi starterit ja vahepeal oli isegi kõik asjad sassis. Kuid hiljem selgus tõde, vibra-müra allikaks oli käivitusnupuhoova peale jäämine ja see tekitas starteri kokkujooksmise ja isegi hambad kulusid maha. Vastik mõelda, et selline asi minu enda käes juhtus. Teada saamine kurvastuse tekitas ning nõutus-abitus seisundi hetkeks tõi, muidugi eelarvesse järgmisse kuusse aga enneolematu kulutuse tõi. Egas miskit, peab ära kannatama, majas traktorit vaja, siis tema ,,tervishoid" ja käivitumiskindlus 100% peab olema.
Sain uue starteri, kuid nüüd olen teadmise võrra rikka, kuid mitte enam lühiajaliseks, nii palju mainin, et starter mis ää kustus ei olnud piisavalt vana, kuid jah eks vigadest õpitakse, kuid see viimane siiski valus õppetund. Mis teha, kui traktoriõppetundidest nii kaua möödas ja vanaisa kõrval kasvanuna möödus mul ikka mitmeid tunde tehnika kallal nokitsedes. Üks põhjus, mida ma endale ei lubanud kunagi, et hakkan suure veoka juhiks nagu mu ema oli. Ei soovinud tema jälgedes jätkata, põhjus nii palju ära oldud kodust olemise aega. Praktiliselt meenuvad harvad momendid mil ema kodus oli ja kusagil aega veetams ka kunagi ei saanud käia. Põhiliselt saime ikka korduvalt pahameele osaliseks mil viimane väsinuna voodis pikali puhkuse momenti, aega veetis. 

Kui ma juba korra emast juttu tegin, siis muidugi ei saa ma mainimatta jätta, et sai ikka kaasas käidud. Näit, pidin ootama Viljandi Noortevangla värava taga, kui ema tühja autoga hoovist tagasi naases. Või Vasalemma vangilaagri väravate taga. Hämmastav millised kummalised asjaolud ja kokkulangemised praeguses elus... Üks päev jäin naelutatult nendele mõtetele peatuma ja mida need käigud tookord andsid. Muidugi sai emaga arutatud kes nendes vangilaagrites asuvad ja miks ja mille eest? Naljakas minu jaoks ja kui keegi mainin mulle, et midagi Noortevanglast või poiste kasvatuskolooniast nõuka ajal jne või tüdrukute karmimast koolist. Kokkupuututud erinevate kasvuraskuste noorte tavakoolist suunamiskirja alusel, kui probleemne isikuhäirega... 
Mul õde nimetas emaga kaasas käimist lasteaed ratastel, kuna meie peres pole keegi lasteaias käinud. Mu ema ja isa olid mõlemad autojuhid, ema on olnud ka kiirabi autojuht Raplas ja olen siiani kuulnud ta enda käest mõningaid seikasid, kuidas medõega hullunud abielumehe relva ees seisnud, kuna politsei ei reageerinud piisavalt kiirelt, kiirabi jõudes esimesena kohale, pidid nad mõlemad taluma raevus ja seagduses hullunud mehe ähvardusi. Ja eks on veel huvitavaid seikasid. Muidugi ema õppis ära isa kõrvalt autosõiduõppe andmise. Kui isal jälle need keerulised alkoprobleemid mõistuse röövisid, siis ema viis läbi ka õppesõidu tunde... Tegelikult on mu ema tubli, kuid jah mõnes asjas oleks soovinud, et inimene ei ägestuks tühja tähja peale. Õnneks olen ise suutnud jääda paljudes olukordades rahulikuks, kus paljud on kaotanud enesevalitsuse.