Vahel liigne helluse jagamine võib lõppeda sellega, et hobused arvavadki, et iga kord kui nad kamba peale aia lõhuvad ning putket teevad saavad nad maiuseks leiva.  Eks ma eile nii talitasin, aga viimane piisk karikasse, kui nad juba õhtul kolmandat korda voolu all oleva karjuse lõhkusid. Ja neid juba mööda metsa taga ajama pidin sain aru, et olen vea teinud. Proovisin isegi korra Eti omanikule helistada, et see oma märale järgi tuleb. Pean nentima, et too mära sel aastal siiski ei tiinestunud. Esiteks täkk ei võtnud omaks ning ind oli väga nõrk mille tõttu täkk erilist huvi ei tundnud... võib olla oleks pidanud nad varem kevade poole tooma.
Täna hommikune 4 tundi kulus aedade parandamiseks ning vahetasin välja plastpostid. Minu karjakopli postideks sobivad väga hästi ise tehtud metsakuivast meisterdatud karjusepostid. Katsetan nüüd kas jäävad karjusesse püsima, kui neid karjamaal vähem. Kallasin veel vett maandusvaiale ning mulle tundus, et isegi plõksumine muutus tugevamaks.
Kõik need kopli lõhkumised võivad olla ka tingitud liiga suurest puhkusest.Kui T.Toomet vet-i blogis avaldas mõtte, et koerad muutuvad  Kuna viimase augustipäevani käidi usinalt trennis ning nüüd mil ise ei jõua kõigi hobustega ratsutada. ...võib olla tunnevad ka hobused ahastust.
 Isegi olen mõelnud korraldada tasuta trenne, kuid jah iga kord põrkun oma mõistuses minevikus kogetud laste poolt oma arusaamade ning valetamiste läbi tekitatud probleeme. ... üks näide, kuulsin ühe täiskasvanud inimese käest, et mis ajast ma võõrastel lastel lasen oma pere pesu pesta. Mainisin, et kas see, et kui laps veab mõne käru täie sõnnikut ning värvib hoburiistu või olles pannud hooldama nahkvarustust... on see siis pesu pesemine. Eks on veel hullemaid juttegi. Juttude tegijateks on ikka need, kelle kodune kasvatus jääb lonkama.
Panen siia Veti blogi ühe artikli lingi... kus kirjutatakse puhkuse lõppedes koera ahastusest.
http://www.maaleht.ee/news/misc/loomaarstiblogi/tiina-toomet-puhkus-labi-koertel-ahastus-kaes.d?id=66686249

Meie merisea laps kasvab, täna lasime isa ka uuesti pere juurde. Mainin, et lahe vaadata, kumbki osapool otsis enesele sobiva koha heinte sees. Kuid seda ärevust enam polnud, mis isasel oli pärast emaslooma poegimise. 
Püüdsime läbi raskuste Lara kinni, et lasta korra kanad õuele jalutama ning näha parti Piilut, kuidas ta seltskonnas hakkama saab. Tundub, et meeldib tatsas oma töntsakal sammul tagumikku õõtsutades kanakarja järel. Ise vahepeal omasel häälitsusega suheldes kanade-kukkedega. Püüdsin Laraga kanade keskel olla, nii kaua kui ta on rihmas on okei. Sõna ,,ei tohi" on kapitaalselt selge, kuid siinnamaani. Täna käisin Lara seltsis naabrinaise juures õunu korjamas ning pidin mööduma kolmest kassist, kes kõhutasid mõnusalt esikutrepi ees asetseval puitlaual. Nii kui nad nägid koera, kerkisid küürud kui ka karvad, kuid Lara lömitas maadligi, ka minul oli tahtmine nii Lara kõrvale heita ja temaga koos roomata. Imestasin tema argust kasside ees. 
Sellel nädalal püüan veel koerte asemed talveks korda seada. Mingi aeg vedasin kõik õue ehk siis pesin, et talveks kõik puhtaks saaks. Sel suvel tuli ette nii palju puuke, lootsin ühele pihustatavale pudelitäiele, kuid jah... ei aita. Nii mõneks nädalaks, ainus hea näitaja, et olles vahendit selga pihustanud ja selle karvadesse hõõrunud, kukkusid  sinna peitunud puugid pots ja pots maha.  Puukidele mõjus koheselt hästi, kuid pikalt kaua küll peal ei olnud. Mõne aja pärast selgus jälle, et puugid on jälle olemas. Leidsin, et mida rohkem seda teatud aja tagant pihustan, seda tõhusam on selle abi. Kuid mõni aeg tagasi avastati, et kus Soomes üks koer suri kirbukaelarihma tagajärjel.
Varsti kiibistatakse, siis kastreerimine oh jah, sügis käes. Mul veel vaja üht-teist teha. Täkk sadula alla panna ning teha üks pikk matk temaga. 
Kõigele muule püüan aega leida veel oma ninaesise varude täiendamisele. Sai moosi keedetud ja kurgid hapnema pandud. Igal marinaad tuli suurepärane. Peaks homme veel leidma aega Tõrasoosse minekuks otsima pohli kui ka jõhvikaid. Saaks homme ka kanu välja lasta, õnneks viimane kana, kes Lara hammaste ette jäi taastub edukalt. Praegu hoiame kinni ning enda juures toas, kui kanad õues. Kuigi mainin, teda on raske toas hoida, kipub ikka õue minema. Loodan, kui ilmad jahedaks lähevad tahab rohkem sees olla. Nii see on...

Juba septembrikuu.

Juba september, ohkama võtab, kuid üllatus momente jätkub meilgi. Nüüd on siis merisea paarikesel ühine lapsuke - täna sündis. Korraks sai isane mr Lola eemale tõstetud, et merisea emme saaks rahus poegida ning lapsukesega puhata. Nii nummi on see lapsuke juba silmad peas ja puuris jookseb.

Kanakarja täienduseks lisandus pardipoiss, kellel lihtsalt polnud talveks ruumi ning kes pakkus oma kohaloluga ühele koerale seltskonda. Ja nüüd siis meie kanakari muidugi ehmatusest hoiavad teistest igaks juhuks eemale.

Suvi oli erakordselt suvine ja töine ning meeleolukas. Ei saa kurta millegi üle. Nüüd ei jää muud üle, kui hobuvarssadele kiibid ja passid korda. Järgmiseks siis halvem osa, mõned täkupoisid vaja lasta ruunata. Eks töid ja tegemis jagub kuhjaga, kuna täna hommikul leidisin hobuse karja lähedal olevalt heinamaalt, siis sai karjakoppel kiiremas korras edasi tõstetud. Jamaks osutus see, et Raplast koju sõidul purunes esirehv paraja pauguga. Õnneks poeg kes hetkel kaasas aitas purunenud rehvi tagavara rehvi vastu. Järgmine nädal, aga uued esirehvid vaatama, saab siis selle tagavara rehvi koos veljega jälle tagavaraks panna.

Imestan ja mõtisklen, vahel on raske leida mõnedele tegevustele raske sõnu. Kui korra on keegi kellegi ära andnud ja mingil hetkel kiirustab, lootuses, et asjad kiiresti sujuvad. Kui ühte koera vägisi harjutada inimesega, mis temast saab...?
Külastas Lara endine omanik... Lara ei teinud suurt välja ja ka omaks ei tunnistanud. Esitasin enesele küsimuse, kas koer on õnnelik... juba teab mitmendat hommikut tembeldab mind kõigi oma nelja jalaga kõigi koerte ees. Väljendades sabajupiga siirast rõõmu mu välja ilmumise ees. 
Kuuldes, et endine Lara peremees on võtnud enesele inglise setteri ja see ei oska ujuda , tekkis õudne tunne... kas koeri hüljatakse nende vigade pärast. Endine omanik lootis, et koer kes korra ära antud tunneb vana omaniku vastu huvi nin on juba nii palju arenenud, et võiks jahile minna. Olles enese juba päris palju selle tõuga kokku viinud, siis mul lihtsam teada, et seda tõugu koerad on rasked koha vahetuse suhtes ja üleelamiste osas. Täna sai korra elektrikarjuselt jälle voolu, koos paralleelselt mu käsklusega ei tohi. Tahtsin selle keeluga pigem teavitada, et mitte ei läheks naabrimehe maa peale. Kadus nii 15 min ja saabus siis ratsamatkale minejate tulekuks tagasi. Mul läks kergemaks ning usaldus minu ja koera vahel oli endine... suurepärane tunne valdas, et seekordne elektrikarjuse shokk kergelt möödus.
Tänane päev tekitas igasuguse jahikoera koolituse vastu... eelistan koera, kes töötab minu kasuks, aga mitte läbi maha surumise.
Lara kuuletub, Lara on hommikuti kõikide üle nähes väga rõõmus. Hüppab kõigi nelja jalaga õhku. Linnukoerad on huvitavad, kuid mõtlikuks teeb inimeste suhtumine ja kiirustamine. Olen aru saanud, et mõne loomaga läheb aega mõni võtab õppust kiiremini. Kurb tunne valdab, kui kuulen, et jälle antakse ära mõni koer. 
Tühja need mõned hammaste vahele jäänud kanadest, nüüd tekib tahtmine koeraga edasi tegelda. Koer aktsepteerib pärast magamiskotti võtmist isegi rohkem, kui enne. Tänan mõttes oma esimese koera kogemusi, kes valvas omal ajal minu und, kui ma laps olin.

Tassa va ,,pätu" teeb trenni usinalt ja meeldib koostöö inimesega, aga probleem, meeldib aiast välja ennast lõhkuda. Eriti veel seda öösiti.

Koguva küla lähedale jääv vana ja ajaloolise tähtsusega Uisu sadam. Kohalike poolt on rajaud sinna riietekabiin. Muidugi roostik öösel kihas veelindusest ning aktiivsed olid kaladki, kes ikka lupsu vees lõid. Need helid ei lasknud mul uinuda. Lihtsalt võrratud hetked võõrsil annab parema tunde jälle tagasi naasta tööpostile.

Minu puhkus on kordaläinud. Ilm on soosinud kõiki mu sõite ja käimisi, kuigi plaanitud Kihnu reis asendus Läti ja Lõuna-Eesti reisiga. Ujutud sai palju. Muret tekitas kaasas olev koer Lara, kes öösiti värises, selleks puhuks panin alati talle teki peale. Imestasin iga kord sellise tegevuse pealt enesele küsimust esitades, et miks ma seda teen. Koer peaks olema jaheduse suhtes mitte eriti nii tundlik. 

Ära hellitatud Sohvie

Kui lastele trenni teen istub enamuse aja kellegi süles, kipub olema karja koer või siis kaevab auke koos teiste koertega.

Kasuemme Pipi mängib nõrgemat, et Sohvi õpiks murdmist nii õppis kunagi Pipi kasuemadelt collidelt.

Sellised toapikk-kõrvad peavad turvalisuse mõttes kas rihma otsa või jooksuaedikus aega veetma.

Kui ma toas viibin enamuse aja ootavad koerad ukse ees ja kui ma kodust väljas, siis aia taga.

Lara hoiab teiste koerte suhtes veel distantsi, kuid on õppinud ka tema pererahvast ootama.

Trenni lõpetamine.

Matkale minek.

Abula pangal olev RMK varjualune.

Lara oma lemmiksõbranna Lauraga.

Millised tööd tuleb tänasel päeval ette võtta. Aiapinda suurendada, eile panime tähele, et suurimaks kurjajuureks on Tassa ja siis osa karja tema järgi joondub, korra õhtul käis mõte peast, et paneks ööseks sisse. Kuid see mõtteks jäigi. Eile sai paar poni sadula alla pandud. 
Mainin, kui kaunis on hommik, mis sellest, et hopad ulakusi teevad, aga nautida hommikuvaikuses loomade hääli on need siis koduloomade või metsaomad. Kaugusest kostus lihaveise ammuuu... see nagu kajana. Muidu valitseb haudvaikus, kui kellegil on loomad lahti, siis esmase tähelepanu teavituse annavad koerad teada. Pipi tuli magamistoa akna taha koos Sohviga. Imetlen päevast-päeva Pipi kasvatusmeetodeid noore koera õpetamisel. Kahju on, et Laral on karvkate väiksem, kui olemasolevatel koertel ja seetõttu pean mõtlema hoopis uue kodu otsimisele. Olles viibinud reisidel ja olen aru saanud, et Lara on toakoer, keda enam õues pidada ei saa. Ühel ööl pidin ta veel magamiskotti võtma, värises oma fliisasemel nagu haavaleht. Ja kuskil 10-15 min kui lõppes keha vappumine. Nautis pikalt magamiskotis magamist, minu jaoks oli ühes asendis pikali olemine kurnav ja otsustasin et tõusen ülesse ja jalutan lähimas ümbruses. See oli siis Abula panga RMK telkimisalale jääva varjualuses. Tol korral me ei püstitand telki. Kuid sellest saime aru, et telk on tunduvalt soojem, kui soojatemperatuurid enam nii lämbe piiri peal pole.

Viimasel ajal pole viitsinud kirjutada, kuigi kirjutamiseks oleks palju põhjuseid. Kui siia jõuan ning blogi avanemine aega võtab on mul kirjutamise tuhin üle läinud. Ja nii lisasin siia oma reisipildid siis Lätist ja Lõuna-Eestist.

Lubasin sel aastal oma eesti tõugu täkuga osaleda eesti hobuse päeval Kurgjal, kuid pidin oma lubaduse murdma. Miks siis? Põhjuseks see, et lasin teha DNA testi ja selle maksumuseks tuli üldarvestsuses üle saja euro. Võttis sõnatuks, rääkisin siis oma murest täku ema omanikuga, kuid see ütles mulle, et see rohkem täku omaniku mure. Nojah, ka EHS-ist mainiti soovitati sellist varianti, kuid nüüd pean maksma kogu ulatuses testi värgi. Kui lüüa kõik kulutused auto remondile, et autoga ülevaatusele jõuda ning olulisi sõite teatud piirides teha. Eelmine aasta sain trahvi, et läksin ülevaatuseta masinaga lihtsalt proovisõitu tegema,et leida probleeme. 

Tahaks ise ka peale hobuste midagi näha ja lastega viibida, siis pean oma väikse palga juures kõike läbi arvestama.

Olin enam vähem arvestanud hobuse veoks teatud summaga, kuid DNA testi summa  teade viis igasuguse näituse huvi alla. Ja mõned kriimud, mis üks paaritusele toodud mära oli teinud kahandas ka huvi täkku näitusele viimast.

Oleme siis tagasi Varbolast, tagasi tee kulges rahulikult, kuid Amanda oli ainuke, kes pidi rihma otsas oma teekonna koduni veetma. Meil tekkis probleem Ohukotsu hobukarjas viibiva täku magnet külgetõmbejõuga. Mannil algas ind ning selle järel ajendas rohkem oma tunnete maailmas elama, kui inimesele pühendumine. Õnneks koju naasnuna, vabastasime hetkeks, kuid jah kohe tormati oma täkku otsima. Õnneks oli meie täkk hetkel sees. Lihtsalt sellepärast, et täkul ei tekiks huvi meile järgneda. Täkk hoiab karja ning tema ei soovi ühestki soosikmärast lahkuda ning seetõttu on täkk valmis oma privileege ja oma hoiakuid läbi tugeva voolusahmaka  tõestama olemasolu karjas. Ja mitte kellegile traumat valmistada ning kodulisele, kes kodus loomadega tegelemas ei oleks raskusi. 

Kodus toaküülikud, merisead, papagoid, õues neli koera, 5 hobu-kabjalist ja 13 kana-kukke. Kõige sellega peab meil aastaid vabu päevi andnud meesterahvas hakkama saama.

PS.... Väike seik veel hobustega, eile hommikul olid suksud aias ilusti, kui hommikutundidel veel lapsed magasid, siis mina korjasin karjust kokku ja vabadusse jäid Kati ja Kellukas. Kuid mis nemad vabadusega otsustasid teha, minna ümbrust uurima ning matkadest meelde jäänud ringiga jõudnud juba Varbolasse viiva asfaltmaantee juurde mõtlikult seisma jäänuna nad sealt leidsime. Naerma ajasid, huvitav kui neiele veel rohkem aega oleks andnud, kuhu nad oma mõistusega oleksid läinud?

10.08.2013

Kui ilma parajalt selline, et öö rahulikult mööda laseb saata, siis hobused varahommikul ülevaatamisel enam koplis vastu ei jaluta ning eest väravast maha joostud, ei jää muud üle, kui võtta sammud kontrolliks, kui kaugele neljajalgsete seltskond siis teekonna ette võtsid. Ei tea, kes või mis neid ehmatas, aga aia maha jooksmise järgi oletasin, et tegemist metsas peituva metslooma ehmatamise tagajärjel need siis jalga lasid. Ajasin lapsed ülesse ning istusime autosse ja jälgi mööda järele. Minek oli siiski tuldud teed mööda ja ühes metsa sihist metsa teekonda jätkatud. Korra Aade ja Anetega jälgede järgi käinud ja tegime kindla ning otsustava järelduse, et kaugemale minna nad ei saa, kui Ohukotsu (seal asub Pärisoode OÜ Voore tallid). Nii see oligi, olles Pärisoode eramust ning jõudnud ristteele, kui märkasime nende endi hobuseid koondununa ühte aia serva. Ja leidsime sama karjamaa vastas ületee oma karja. Tundus, et mõned meie märadel oli ind esile tulemas. Kõige kiuslikumaks osutus Amanda, kes üldse ei soovinud enam kohtutud täkust lahkuda. Mis sellest, külalislahkuseks kostitati ikka valusa hammustusega nii, et jälg laudjale jäi. Kuid see hammustus ei tekitanud mingit kartust pigem soovi tolle tumekõrvi täkuga suhteid looma või teab soovist liituda uue karjaga. Viimasel ajal on tal endal karjas kehtestamisega probleeme, keegi ei aktsepteeri tema väiksuse ja tema isiksuse ning isepäisusega... oh neid väikeponisid nad on vahel lahedad aga ka jonnakad kui ka isemeelsed.  Lõpuks kui Joel oli uuesti teise kinni nabinud ei jäänud muud üle, kui teine karjusenööriga sleppi autole võtta ja transada karjale järgi. Alul protesteeriti, aga ikka pidi järele andma oma isepäisusele ning järgnema sinna, kus tema õige koht on. Oli vast hommik... 

Viimane öö pakkus järjekordselt pinget ning loodusjõudude vaatepilti. Ei saa öelda, et olen julgete killast... Kõige pealt paukus ja välgutas piisavas kauguses ja mulle tundus, et võiks jääda prooviks jälle lageda taeva alla, kuid jah nii kui metsas tuulekohin tõusis. Mainisin vanemale tütrele, et lähem telki ära. Pärast mõne tunnist läbi telgiriide kuulates ning välgu valgust silmates ning piiskade potsatused tekitasid paraja saju valingu telgi katusele, et see pigem külmavärinaid ja õudugi hinge tekitas. Ei lasknud ma ennast sellest küll häirida, kuid selline mürgel väljas ei lasknud magama jääda, kui alles hommiku eel kui valgeks läks.
Imestasime lastega hobuste rahulikkust ei mingit märki, et oleksid hirmunud või oleksid seda avaldanud. 
Imestasime, et see paik oleks kohe selline mis tõmbas ligi äikest. Hea oli, et trafot tööle ei pannud siis poleks teadnud mis juhtuda oleks võinud.

Tere tulemast meie teine kodu Varbola... lihtsalt võrratu.

Suurimaks õnnestumiseks loen auto ülevaatuse läbimist. Plaanitud sai ka Varbolasse minek. 
Teekond iseenesest õnnestus, Tassa sai seekord mu hobuseks. Ratsutamise lõpuks tänu moskva galopi sadula ehitusele mu kannid ikka päris korraliku katse elamuse sai. Kuna autoga vedasin juba enamus asju Varbola telkimisalale siis rattaga koju ning hobuse selga. ...naljatlen alati, et ,,vahetasin sadulat või rooli". Kohale jõudnud kahtlesime, et saame saju kaela, kuid igaks juhuks oleme elust endast õppinud, et elementaarsed asjad peavad alati ligi olema, ratsamatkal siis jook ja vihmakeep. Nii meil aegsasti enne teeleminekut alati lastele meelde tuletanud, et kas vihmakeebid kaasas. Vahel võib vihma ka selgest taevast alla sadada ja just siis, kui neid viimaseid asju kaasas pole. Tegime kiirekäigulise kopli hobustele taskulambi valgel...tegelikult põnev... Joel tegi lõket, et miskit näksi võtta ja teha lõkkel grill-liha. Olles asju auto pealt natuke vähemaks tõstnud, et kätte saada karjusetarvikud. Pidasime parimaks, et ei panegi telki ülesse, vaid ööbime prooviks lageda taeva all. Mainin seda, et sel aastal on väga hästi hooldatud telkimisala. Lihtsalt mõnus oli siia saabuda, poeg Joel hõikas rõõmsa ohkega, et ,,Tere tulemast meie teine kodu", nii mõnus oli seda kuulda. 
Ja siis kui meie eine sai võetud, pikali heitnud vist sai natuke tukastatud, kui hakkas sadama. Nojah, katsetasime siis kes kuskil varju väheke leidis. Kõige naljakam oli minu jaoks, kui leidsin lapsed siis nende varjualuste laudadel pikutamas, aga seegi lahendus. Täna paneme telgi ülesse, vaatamata vihmasele ööle pole kellegil kadunud soov järgmist katsetuse käigus veeta lageda taeva all.
Korra hommikul tegime visiidi ka linnuseõuele, et kiigata, kui palju sellel aastal skulptoreid osalemas. 

Hobuste armuelu on ikka üks keeruline teema. Miks üks mära meeldib ja teine mära kihutatakse eemale täku poolt, innelgu too nii kiimalt kuidas tahab, aga lihtsalt eemale aetakse. Kurb on vaadata, kuidas Ethel püüab täkule läheneda. Teebal kah jooksukas. Lõpuks täkk on maha rahunenud ning oma mära laguunis peremehena ennast tunneb. Hetkel hoiame Testemonat ja Hertat eraldi. Millegi pärast tõrjus täkk neid kõige julmemalt. Õnneks saame peatselt jälle pikale matkale. Siis teeme jälle karjale omad ja uued reeglid. Kes kaasa ja seekord siis veel kos varssadega see ettevõtmine. Autoga asjad ette ära, peame ka jootmisvanni kaasa võtma. Kopli rajamiseks karjusenööri veel juurde ostma. Eelmine aasta me ei viibinud eriti kaua.
Larast siis... Laraga oleme siis saavutanud seda, et tema on julgeks muutunud ja tuleb mu käest head paremat lunima ning palju kasutan tema usalduse võitmiseks ignoreerimist... see töötab. Korra käis kaasas Pipiga 1 tunnisel matkal. Õnneks püsis ilusti kannul, see heagi et kardab maha jääda. Vähemalt näitab välja, et tahab inimesega koostööd ja õppida Pipi kõrvalt. Tundub, et Pipil pole ka vastu. Pean üks päev temaga linnukatset tegema.
Papakoid õpivad iga päev rohkem lendamise tasakaalu, kuid õnneks see on selgeks saanud, et kodus on parem olla, kui kuskil kaugemal. Väga huvitav oleks teada, kui palju võtab aega papakoide väljaõpe toas vabapidamiseks. Super on see, et meie väikest loomapidamist väga tunnustatakse.

2-e tunnise matkarajale jääb üks korralikemaid lubjaahju ehitusi. Mis 1951 aastal veel töötas. Kolm aastat kui ma eksi KIK-i projekti abil lubjaahju ümbrus korrastati ning ümber meisterdati käsipuud. Tolle lubjaahju juures saab teha ka pikniku.

August siis puhkusekuu, mul see teema, kas ma loen või mitte millal peaksin tööl olema. Graafiku alusel tööl käima harjunud inimene elab harjumuspäraselt edasi seda reziimi. Tunnistan, et see on hea. Ühtepidi kodus olen öiselt ajal küllaltki ärkvel ning oma hommikuid alustan varakult. 
Täna käisin niidukile sobivaid seibe, neete ja splinte ostmas ja tekkis ühe inimesega vestlus, kes siis läbi vestluse üllatust ja imestust jagas, küsides, et kas ma ei usalda lapsi omapäi. Ma vastasin, et mitte usaldamatus pole põhjus, vaid, et ma ise ka soovin maastikul käia ja miks mitte seltskondlikult aega veeta on parim. Ja mida veel tahta, kui oma hobustega metsas kappamas käia. Oh jah, mida küll inimesed mõtlevad. Elan selleks, et teha mingit sporti ja siis peetakse halvaks, kui käin ratsutamas... naljakad inimesed... See on minu elu, võib olla mõni ei mõista, miks lehmad on vajalikud... Hea on elada mugavalt, aga midagi teha ja korda saata on veel selline tunne, et mida veel tahta.

See aasta jätan siiski täkuga näitusele minematta. Kuna ei tea mismoodi ja kuidas pean ma seal miskit või kedagist näitama. Lähen ise sinna kohale. Loodan, et saan autole järgmine nädal ülevaatuse tehtud. 
Papagoisid täna puurist toa peale ei lasknud. Lastele meeldib teha vihma, piserdavad spray pudelist peene vihmana puuri papudele. Päris vahvalt käituvad, pärast vihmutamist soputavad ja puhastavad endid ja siis on nad nagu puhevil tuvid okste peal.
Lasin täna täku karja, kohe leidus mõned indlevad märad, eriline kuju oli Kellukas, kes lausa ümbritses täkku kiivalt teiste märade eest.
Testu koos oma varsaga panime aga omaette aeda, millegi pärast ründas täkk kohe teda. Ethelit ei salli... imestan, et mis toimub loomade keskis. Kas tõesti Eti jääbki paaritamatta. Tassa indleb, Kati kaasa arvatud... nimetan ,,hullud märad", mis sünnib. Lipton ei salli Hertat, õnneks kiimlevad märad hoiavad tähelepanu endi peal ja seetõttu võin rahumeelselt täku karja jätta, kui mitte kauemaks, kui päeva ajaks. Õhtu eel, siis toimetasime jälle ringi, Liptoni sisse ja Testu oma lapsega suurde karja tagasi. Hea meel, et karjuses tugev vool, mõni lastest on saanud mööda minnes tunda.

Juulikuu on läbi ning alanud august. Näis ta siis toob. Kahju on see, et suvi lendab kiirelt mööda. Ja pea see aeg, kus lapsed jälle kooli saatma peab.
Katselend papagoidel ebaõnnestus, eks võtab aega, kui nad uue kodu omaks võtavad. Heaks eeskujuks on meil Tip, kes siis püüdis oma eeskujuga teisigi kaassulilisi nakata vabaduse nautimisega. Mis teha, kui need sulilised on harjunud puuri seinte vahel olema. Eile sai nii palju neid väljas näha, et esimesed lennud ikka vastu klaasi lennati. Ahjaa linnud osaliselt said ka endale nimed emased. 
Mõned päevad oleme pühendunud korilusele ehk siis käinud mustikal ja eile sai koduaed korda trimmerdatud. Kahtlen, kas panin õiges mõõdus trimmerile jõhvi. Kõik on oluline. Jama on see, et pean mootorsaele ostma uue lati kõver, viskab ketti maha. Auto vaja teenindusse viia, ega mulle see mõte ei meeldi, aga ülevaatuse puhul vaja mõned vidinad lasta üle vaadata. 
Tegemist jagub.

Uued papagoid võtsid siis meie Tipi kenasti omaks. Nüüd on Tipil uus elu, korraga nii palju omasuguseid linde ümber.  Homme plaanime siis uustulnukad toa peale proovi lennule lasta, kujutame lastega ette, missugused õnnelikud linnud neist saavad. 
Viimane öö veetsin lakas nojah, olen täielik öövalvur,kuke kiremine, pääsukse sidin ning märakarja suhtlemine sees oleva täkuga. Eile panime täku sisse, kuna mulle tundus, et on stressis indlevate märade päras ja kippus seetõttu kurjalt märadele kallale. Ethel indleb, kuid täkk ei võta teda omaks, peksab...mis tänavu aasta on poisiga juhtunud. Kellukas indleb, tundub, et mõnedel märadel hormoonid tegusad. Kuid mul järgmiseks aastaks varsa plaani pole, kui kahelt märalt saada. Lipton ei kannata ka Teebat. Oli vast möll eile, kui korra proovisime siis Liptoni südamesoovi täita. Kahju kohe, mulle meeldib kui kõik hobused on koos.
Eraldi karja moodustavad Eti, Neti ja Mann-need on mõnede hopade hüüdnimed.

Hommikul vara esmane kontroll, mis ilm täna. Nojah, jälle päike, muidugi väga hea, aga mis saab rohum,aadest. Kõik on pruuniks tõmmanud või kolletab. August astub kiirel sammul ja veel mõni päev ningn siis ongi otsas töökiire juulikuu.
Eile saime siis enestele mõned papagoid. Eks esimese päeva hommikut alustasid üsna varakult. Meie enda ainus papukas oli nii elevil. Kuna teadmata oma papakoi vanust ei taha talle kõrvale noort ainust lindu osta. Juba kevadel arutasime lastega isekeskis, et Tipile on vaja seltskonda. Lihtsalt, kellega suhelda. Millal kokku sobitanme, aga proovime lahitselt toa peal katselendamisega neid kokku sobitada.
Lara näitab vahelduva eduga, et on hea õpilae ja teisel hetkel ootab meid ees üllatus, kus ta ei soovi meid kuulata. Seda enam, kui meil soov ta kinni panna.
Mõtlen väikse hirmuga, et selle juuliga lõpeb mu auto ülevaatus, siis pean korra viima tehnilisse hooldesse laskma vaadata, kas pole vaja midagi välja vahetada ning siis ülevaatus ära teha. erilisi plaane kaugule sõitmiseks pole, aga kui autol vajalik märge passis jälle oleas, hakkame liiklema.

Kummitab ikka ühe inimesega maha peetud poole tunnine vestlus. Vestlusest jäi mulle kumama see, tema arvamus... Arvamus on üks ja kelle poolt ning mis vanuses see arvaja oma mõtteid jagab. Imestan üht, et kui olla kellestki noorem, arvatakse enda seisukohast asju, mis ei kuulu minu mentaliteeti.
Arvan, et paljud nõustuvad minuga, võime teatud tegevuste vastu tunda tüdimust ja väsimust, aga istudes oma hobuse selga ja minna loodusse on hoopis midagi muud.
Meenutustes tagasi pöördudes lapsepõlve radadele, kus kunagi majas peeti lehmi. Vaatasin alati õhtuti pikali olevat vanaema, kes oli väsinud pikast 8 tunnisest tööpäecvast. Ja iga päev peale tööd jälle lauta pidi minema. Vanaisa käis sama moodi tööl, tema tööpäevad kestsid vahel niikaua, kui kegi aega meelde tuletas ehk siis jõudis kella 21 õhtuks alati lüpsiajaks koju. Tagant järgi mõeldes oli see ikka piisav eneseületamine ning mõelda, kuidas nad suutsid. Kohates inimesi, kes ei suuda mõelda, et miks ma pean hobuseid. Kui parem oleks lehma pidada. Nojah olen endamisi mõelnud, nüüd me ei ela ju teistele ikka endale. 
Eilne päev oli fantastiline. Kahel korral metsas käidud. Nüüd olen siis ka külainimestele tõestanud, et hobused ei ela tegevusetult. Külast läbisõit ei paku pinget, ikka mõttes on need lemmikpaigad, kuhu jälle alati tahan minna. Nii see on, turism Eestis hakkab tasakaalustuma ning inimestel tekivad valikuvõimalused ja vabdus otsida kohta, mis meeldib.
Vihma oleks vaja, arvan, et meie piirkonnas veel üks nädal kuivust kestaks, pole loomadel pea varsti olulisest taimistust midagi nokkida. 
Peab hakkama mõtlema vihma loitsu peale. Vihma, vihma ja veelkord oleks seda sadu vaja. Iseenesest on päikselised ilmad võrratud, kuid kuivus läheb liiale. Vaja oleks vihma, kasvõi paar päeva kallaks, rahet ei taha.

Näksi muru... minu meelest nii lahe noorte slängis omavahelises suhtluses kasutatav sõnavara. Täna oleksin tahtnud ühele maaomanikust tädile nii öelda, aga olles alalhoidliku meelega jätsin selle mainimatta. Nojah eks see mida ma niidan ei ole enam roheline, pigem kuivusest liialt ära kuivanud ja seetõttu mu niidukile ka laastavalt mõjub. Olen hilja peale jäänud, aus olla, motivatsioon on madal, et seda niita. Lapsed tahtsid, et teeksin ära, kuid mulle otseselt see maa ei meeldi. Kogu aeg juhtub seal, kas niidukiga või traktoriga. Mu motivatsioon selle maa niitmiseks on null. Nüüd kusjuures täna sain teada, et tol tädil on veel PRIast veel toetused taotelud, juu siis saab kellegagi sellise diiliga, et saab odavalt ära lasta purustada.
Mainin seda, et mul on talvine sööt olemas karjale. Murestema ei pea. Eks näe, mis takistused eeloleval talvel ootavad. Viimane talv panin mind traktori puudus teisiti mõtlema ning teisiti tegutsema.  Tegelikult vahva oli.  
Millest siis alustada, eile oli tegelikult üks sigri-migri päev, kus ebamugavused seondusid vahelduseks meeldivate kohtumistega. Külastas mind siis mu sõbranna koos oma sõbrannaga ja lastega... väga mõnus vahelduseks vaatamata tehnika viperustele... oleksin pidanud eelmine päev traktorit käivitama siis oleksin teada saanud, et aku on tühja võitu. Võib-olla see pidi nii minema. Kuna akud mida proovisin laadida ei funkad kumbki, nii pidin neid tassima koju kui ka uuesti põllule, mõned korrad katsetasime ka krokudega käivitada, kuid need suht kehvad ja ei andnud korralikku kontakti.  Mõned tunnid laadija otsas ei andnud ka soovitud tulemust. Tõin poisi  ära koju ja mainisin mehele, et traktor jääbki põllule. Mees muidugi muretsema, kuid mainsin, et veedan öö traktorit valvates. Läksin mingi kell ja tulin põka juurest nii pool üheksa ära. Käisin autoga... naljaks osutus see, et ma pole leidnud süsteemi, kuid lukustada auto uksi seest, nii pidin keerama aknaklaasi alla ja võtmega väljast uksed lukku keerama... Tõmbusin kerra nagu kassipoeg auto tagaistmele ning tekitasin varikatte, et mind ei segaks suur ratas täiskuu, mis hiljem asendus uduseilmaga. Hommikul kell 7 oli nii tihe udu, et lähedal olevaid talusid ei näinud. 
Ja vestlus tolle maaomanikuga, kes noomis mind veel traktori omapead jätmise eest, olles talle maininud,et traktor oli valvatud, siis üllatusilme väljendas imestust, et tema ei näinud mind kuskil pool. Kui mainisin, et hommikul oli paks udu, kuidas ta sai näha. Olen ennegi autos ööd veetnud, küll karja valvates, siiani ei tea, miks aga pidin. 
Hommikul traktori juurest tulles ootas mind veel hobuste üllatus. Suurem kari oli vahetanud koplit oletasin, et Teebal oli plaan uuele märale (kes meil juba pea kuu aega olnud) koht kätte.  Ja nii nad siis mul teises koplis madistasid kordamööda. Kõige pealt panin trenniplatsi värvava ülesse ja siis läksin teist koplit korda tegema, enne võtsin karjusest voolu välja. Uurisin, et kas Ethel indleb panime Etheli uuesti Liptoniga kokku, kuid Lipton ei taha teda, tahab hoopis teise karja minna. Paneb ikka mõtlema. Elame näeme, kas õnnestub.
Täna pidid ühed kohalikud lapsed tulema, aga ei tulnud ei tea, mis juhtus... ei nad helistanud ega teavitanud, et miks nad ei tule. Sai neid ju oodatud. Olen harjunud oma tavapäraseid trenne tegema. 

Tänane hommik algas selliselt, kella 4 paiku piilusin korra õues käies ka karjamaal söövaid hobuseid. Kõik olid alles. Kuid mõni tund hiljem  kohvi tassiga loodust nautides, helistatakse ning helistati, et mõned hobused Kabala-Purku tee peal  suunal Purkule. Sain siis kaaslaseks ühe tütardest, kellega muidu suundusime mainitud kohta. 
Olles siis paar tundi hobuseid otsinud, sain aru, et mõttetu on otsida neid nii. Pidasime plaani, et vaatame veel Ahnepere põllule.. Seal need tegelased olidki. Egas mikst, siis paarile loomale valjad pähe lapsed selga ning ratsa siis kodusuunas minek. 
Tänane päeva heinaniitisel läks mul aia taha. Küll üks probleem ja teine ning ei jõua ennast ära kiruda, oleksin eile pidanud traktoril akut laadima. Natuke see lugu ärritab. 

Täna siis jõudsid kaua oodatud uued päitsed kohale ja eks vanadki on peaaegu taastatud. Pean leidma ülesse veel Liptoni poolt kaotatud head tugevad päitsed ülesse. 
Täna pahandas Lipton mind ikka põhjalikult, lubasin täna selle pärast tema olukorra veidi rahulikumaks teha, kui ta mul mõtleb veel selliseid asju korraldada. Okastraataiast hüpatakse lihtsalt üle ilma igasuguse naljata ja tullakse koju. Sain korralikult pahaseks, just hommikul tegelesin sellel teemal temaga. Tundub, et on ennast vahepeal kõvasti harinud ja harjutanud ning siis sooritas lõpuks oma teadmised läbi praktilise teostuse ellu. 
Minule see asi ei meeldinud ning üheks ööks siis sisereziimile. 
Millise taktika pean valima mina, et saaks jälle täku aeda püsima. Varsad sain püsima, nüüd mõned päevad Herta viibis teisel karjamaal seoses kintsu hammustuse jäljega. Lihtsalt haava vaja jälgida ning puhastada ja rohtu peale pihustada. Praegusel ajal on saada kõike, tuleb lihtsalt rääkida vetiga või kliinikus oskusliku seletamisega ravimeid ka saab v.a. vet. arsti retsepti alusel väljastatavaid ravimeid. 

Kas ei ole vahel kummaline, kui hommikul ärgates, vaevab unistav mõte, et oleks mul üks sulane, kellele anda hommikul tehtavad ülesanded. Olles hommikul vaadanud, mida oleks vaja teha ja mis veel pooleli, siis see nimekiri oleks päris pikk. 
Millest täna alustada, püüan tegeleda iga päev täkuga. Kuna selt hormoonid kisuvad koju. Hetkel pean teda metsas. Siis hea kuuulda, kui koju saabub kohe jälle kinni püüda.
Lara on hakanud reageerima mõningatele käsklustele. Eks olen korralikku tööd teinud ehk siis infot koera koolitamise osas. Plaanin järgmine nädal Viljandimaale ühe linnukoerab õppeplatsile minna, kes siis selle rajaja ühtlasi veel sama tõugu koera omanik. Vajan koolitamises nõu... naljatlen lastele, võtsin koera nüüd vaja hakata veel relvaluba taotlema. Laral on arenenud tohutu jahikirg. Pean kasutama oskuslikult tema kirge läbi koolituse suunavaks, nüüd seda enam, kus ta on hakanud reageerima käsklustele on mu enesetunne palju muutunud.  Mulle meeldib  juurde õppida ja see ongi üks väljakutse.

Kui oma unistustes traktori peal ennast juba lõppu unistada, siis alati kohe midagi juhtub. Iial ei tea mis juhtub. Niidukil siis keps keevitusest lahti murdunud. Juba ostes vaatasin seda kohta, et vajab üle keevitamist, mainisin seda ka pojale. 
Nii palju olen teadlik, mida tehnikat ostes vaadata oskan. Vanal heal nõuka ajal mu vanaisa kõike keeviseid alati üle tegema. Ja mulgi antud valdkonnas hea silm seda kontrollima. Eks mu teisepoolega tekib alati kerge dsikussioon mis on õige ja vale. Kepsu kinnitus sõrmega. 
Herta ja Amanda on nüüd kahekesi eraldi aias. Lipton, neti ja etiga metsas karjamaal, kus eti võõrsilt omastas enesele lapseks või sõbrannaks. Lipton võõrast mära ei taha, pigem tahaks koju omade juurde, kuid mul on teine mõte. Temalt järgmisel aastal küll mitte oodata nii palju. Pigem rahulikult võtta. Laupäeval sai siis hobuste karvaproovid pakendatult saadetud ja nüüd ootame vastust.  Täkule ei saa ju litsentsi enne, kui DNA on olemas nii laboris kui EHS-is. Esimene kord tõuaretust juhtiva spetsialistiga vesteldes sellel teemal pani kohe ikka mõtlema. Kui asjade üle mõelda ning olulisust silmas pidades, tuleb need sammud tahes tahtmata teha. Praegu ei ole küll tahtmist niisama raha kuhugile loopida. Olengi tagasi astunud igasugustest ühingutest, millest mul pole tolku. Paljalt mingi ürituse pärast maksta liikme maksu, ei ole mõtet. 

Nagu saatuse iroonia, sajab peenikest uduvihma. Plaanisin niitma minekut, kuid nüüd peab kohustuslikku vihmapüha pidama. Eks eelmise päeva 24 tunnise valve väss on veel sees, kuid see ei sunni mind päevasel ajal und tagant järgi nõudma. 
Vaatasin hobused üle ja pean plaani, milliseid tegemisi päeva kavva võtta. Trimmerdama peaks, rohi kasvab, ma siis ei raatsinud, kui kuiv oli. Mulle ei meeldi päris pruuniks niidetud muru. Siis tuleb kõrbetunne.
Olen see aasta proovinud lakas ööbida, peab tunnistama, et päris mõnus, pääsukesed on lapsed nii suureks kasvatanud, et  enam oma lauluharjutusega und tuleks keset ööd segama.

Ilmataat oli siis kitsi meie piirkonnas sademete jagamisel. Lootsin, et ilmateate järgi ikka mitu päeva sadu jagab, aga tundub, et ilmaennustused ei pea viimasel ajal paika. Eile mõtlesin kas minna niitma või mitte, kuna hommikune vihm tegi mingil määral rohu märjaks. 
Kõige toredam täna hommikul, et laborisse DNA proovi saada pidin minema täku laka karvadest mõned 50 jõhvi tõmbama, kui mu segavaks faktoriks tekkis Ethel, kes kaitses nagu enda omandit täkku minu eest kõikvõimsate liigutustega... jubee. Haarasin enese kaitseks, et saaksin võtta olulised proovid lakast. Õnn, et vitsake hoidis kaitsja eemale. Kuid mind saadeti nii muuseas kontrolli mõttes väravani. Kindlasti mõtles ise, et hoian igaks juhuks silma peal, et see mu kallimat ei viiks ära. Tundub, et võõras hobune on võtnud karjajuhi rolli üle.
Eile avastasime lastega, et keegi hobustest oli hammustanud Herta kintsule korraliku marrastuse õnneks mitte sügava (pindmise), aga nähtava. Hea, et on olemas kaasaja ravimite hulgas alumspray mis aitab eemale hoida kärbseid jne. Hommikule enne tööle minekut veel haava kontrollides, et kuidas kulgeb paranemine. Tundus, et tekkinud oli haavaümbruse paistetus, eks näe. Mulle ei meeldi suvised haavad kunagi ei tea millise pöördelise kulu võivad võtta. Kui algab paranemise protsess siis okei, aga kui tekib mädane, siis pidev puhastamine jne. 
Uurin ja otsin hetkel noorkanu, et karja uut täiendust tuua.

Lõpuks vihm! Paar päeva tuuliseid ja jahedaid ilmadest oli märk  ilma muutusest. Ootan puhkust, lihtsalt olla kuhugi kella vaatamata. Ees seisab palju tööd, peame jõudma maja otsas oleva loomapidamise hoone seinad taastada. Vanad palgid üks aasta õgiti mingiti puuõgijate putukate poolt auklikuks ning mitu vooderdust seinale aitas nende elupaigale soosivalt. Kuidas need sattusid, sai kevadel niiksed puud varju alla tooodud. Värske puu lähedakle meelitav lõhn need tõi kohale. Väga huvitav oli see õgimise heli mis meenutas nagu kujuteldamtatut arvu puutoidulisi, kelle närimist seinas kosta oli. Hiljem aitasid kaasa paljuski juba hobused. Puul on oma eluiga ja eluiga sõltub ehituses ja millised on välismõju tegurid. Hiljem teadmisi saades sain aru, et endise omaniku poolt seina üle löömisel tõrvapapi kasutus ei olnud üldse hea mõte. Hoiab niiskust ning niiskusele tekib sinna oma elukeskkond. Nii need putukad-mutukad tegutsesid ja siis ma ei pööranud suurt tähelepanu, eks aastatega kogub tarkust ning muutun teadlikumaks, mis on hea mis mitte.
Mõtlesin, et ootan veel 8 ha niitmisega, kuna lubati vihma, loodan siis vahepeal karutaja korda saada. 
Laste ülesandeks on vaba aja sees rohimine ning väikeloomade eest hoolitsemine. Järgmine nädal on meile tulemas 8 papagoid koos puuriga. Kuidas meie lesestunud meessoost papagoi sellisele karjale reageerib. Ei tea.. Vähemalt meie ootame ning püüame papsile veel selgitada sellist uudist. Otsin veel kanakarja täienduseks munejaid kanu. Ja Larale plaanime mingi aiakese teha. Vaja on korralikult õpetada, et saaksime selle murdmise välja koolitada. Imestan puupäisuse üle. 
Täna võtan pea 50 lakajõhvi täkult, et lasta teha DNA põlvnemise jne. jaoks. Sellepärast pean külastama ka Raikküla talli, kus asub täku ema. 

Kõige raskem heinatöö päev on siis, kui ean seda tegema 24 tunnise valvele järgneval päeval. Mis teha annab kõigest üle olla. 12 tundi nii raske pole. Õnneks on saamas ka heinatöö ühele poole. Eile suutsime vedada 5 koormat, kokku praeguse hetkega üle 30 koorma heina ulualla veetud. Rohkem kui eelmine aasta. Eelmine aasta oli 28. 
Anete tegi vahepeal 2 tunnise matka.
Murutari tädi eelmine nädal saatis siis oma eeslitäku (meie külas udupasun) uude kodu ja seda me ei tea, kuidas siis kulges naabrimehe muulaprojekt. Seda teab endast ainult emake loodus. Olen natuke pahane, et Murutar kavalusega meelitas mind oma tööde tegemiste juurest eemale, et siis oma sõprus austust avaldada. Olen eelarvamustega sellise inimesega head sõprust looma. Imestasin siis, kui eesel meie külla jõudis, et Murutar on kõikuv ja mõtlematu inimene. Eelmine aasta sain aru, et eesel naabrimehe juurde ei jõua. Kuid nüüd jah, murutar küsis, et mis ma arvan, kas ponid võisid jääda tiineks. Teades ponikasvatusega seotud täku suguküpsuse saavutamise probleeme, oleneb täiesti suguküpsusest. Muidugi eks siis järgmine aasta ole näha. Ega mulle selline variant meeldi, et ristata eeslel ponidega. Kuigi mu mees sooviks kah eeslit majja, siis olen mina kindlalt ei öelnud. Isegi mitte nalja pärast ei soovi ma seda tegelast majapidamisse. Mulle lihtsalt ei meeldi eeslid.
Paar päeva dissipliini all Larat hoidnud oli näha tema olemusekle parimaks kooliks. Eile oli kohe parim sõber, mitte ei kartnud inimest. Hakkan aru saama, tasapisi tema psüühikast. Ta on alandlik, kuna ta on karjas neljas koer ja otsib siis karjajuhi ees oma kohta. Koerte omavahelisi mängimisi jälgides, olen aru saanud, et käitub alfa emase ees poolehoidu püüdes. Kuna Pipi on võtnud kasvatada Sohvist enesele järelkasv. Pipi on meil üks huvitav koer algusest peale.
Tegelikult hindan ma kõiki oma koeri vahvateks. Oleme selline pere kus tegeldakse koertega igapäevaselt. Meil on kujunenud dressuurikava igale koerale. Sass tahab esineda, siis peame seda temaga tegema. Sohvi ei mõika veel milline roll on tal veel pere ees. vahel tahab kaasa nihverdada, kuid kindla sõnaga oleme saanud temagi koju tagasi.  

Eeva-Lotta

Lara

Testu oma varsa Pentuga

Lihtsalt võrratud ilmad. Olles reedel siis avastanud, et niiduki lati probleemiks on tegelikult kepsu kulumine, mille tõttu pidevalt kanna neete vahetasin. Ja õnneks viimase kepsu koos sõrmega veel reede õhtul ära vahetasin.
Imestan vanu küla inimesi, kes arvavad, et ma magan. Nojah ega ma siis pidev külas viibija ole, pigem metsas tegevus mul toimub. 5 ha metsaheinamaad maha niidetud ja siis mõned tüübid julgevad öelda, et ma magan ilusa heinailma maha... leian, et mõned inimesed on väga lühinägelikud ja ei oska arvata, et tööd suvel jagub kuhjaga ja kui ma mõne tunni õhtu ajast ujumisele kulutan, et oma päevatööst väsimusele leevendust leida kosutust on õigustatud. Aus olla mind ei morjelda, mida keegi mõtleb. Elan selle nimel, et ma ise oleksin rahul ja peres elu sujuks. 
Mul on lapsed, loomad kes tahavad kõik tegelemist. Nüüd mil aeg selline, et kellel väheke tehnikat majapidamises tahetakse mõne inimese poolt orjastada ehk mõte seisneb selles, niita kust väheke saab ja siis kui ma veel ei ütlen pahandatakse ka ,,et mis see mulle ei oleks, hobused ju söövad palju, tee aga ära" mõtlikuks tegev arvamus. Kuid õnneks ei suuda keegi ennast ribadeks töötada ja peatselt saavad inimesed aru, et ikka suvi läbi heina ei tehta. Tuleb elada ka teistmoodi, mitte nii nagu vanasti, et elu käis ainult töö ümber. 
Hobulapsed kasvavad ja valmistavad ainult rõõmu. Koer Lara murdis maha mu kauni kuke ja mõtlen, mismoodi koolitada kanu mitte puutuma. Tekkis ka teine probleem, hakkas veel omapäi metsas käima, mulle ei meeldi omapead hulkuvad koerad. Nii hakkasime piirama vabadust, kontrollitult. Ja mis edasi eks näe, plaanin natuke uurida mitmeid variante koera koolitamisel kanu mitte puutuma. Märkasin metsas, et ka linnupojad, kes alles värskelt lendama õppinud on ka noorele koerale ohvrid. Tööd on temaga palju....

Lara hakkas minuga koostööle ja see annab päevale uue värvi. Isegi lapsed olid Lara edasiminekust üllatunud. Hommikul tervitati mind südamest nii nagu teised koerad, müksates ninaga ja soovides nii eneselegi tähelepanu ja paitust. Lihtsalt võrratu tunne valdas korraga mind. Muidugi eelmine päev käisime mere ääres Sassu ja Laraga, eks hirmu tekitasid võõrad inimesed, kes pilgu korraks tema suunas suunasid. Siis tõstsime iga kord teda autosse kuivama ja nii saigi ta kogeda midagi uut. Käia meres koos lastega ja möllata. Viimaste päevade suurim üllatus tema poolt on armastus hobuste vastu. On valinud magamiskoha hobuste juurde... täielik müstika ja omapära. Püüame ära kutsuda, kuid ei soovi. Isegi viibib meelsasti hobuste juures karjamaal ja kummaline, et hobusekari teda aktsepteerib.
Eks mul juba väike lootusetuse tunne valdas, et pidevalt kõikumine arguse ja juurde tulemise osas. Täna väljendati soovi traktori peale tulla.

Juba teab mitendat korda üritan oma päeva memuaari kirja panna. Miskit mis ei lase kirjutada. Katsetan väikse lausega, kas õnnestub.
 

Ukupüha...http://www.maavald.ee/uudised.html?rubriik&id=4936&op=lugu

Ehh, mis päev. Pean endale miskit rahvakalendri sarnase vaatama koju. Imestasin hommikul, et raske oma töödele tegemistele algust saada. Eile sama, mainin salamisi, ostsin siis ühe pudeli ,,Starterit" ja elu läks käima, imestasin et kaks tassi kohvi ka ei andnud sellist teo tahet sisse. Hämmastav... 
Tegutsesime siis kaarutaja kallal pojaga, leiutasime, et saaks kummid täis. Poeg leiutas kompressorile pikema vooliku, et ulatuks aia taha. Samal ajal Anete ja Laura, aga valmistusid Võerahansu puhkemajja minema ponidega...tellitud sõit lapse sünnipäevale. Mina siis Olavi ja Joeliga kaarutajaga. Hämmastav ühel hetkel ilmus meie aia taha valget värvi unustasin vaadata auto marki kahtlane isik, kes mitte avalikke teid vaid küsis kaardi alusel kõrvalteede kohta küsimusi. Mainin, kahtlustan kõike, kes väheke võõras mulle. Hetkel küla peal levimas jälle jutud varastest.
Saanud elementaarsed asjad korda kaarutajal ja sõitsime siis heinamaale. Kohale jõudes ootas ees mind ebameeldiv üllatus. Kolmas kumm tühi mis tühi... hinge täitis hetkega lootusetuse tunne, kuid kogusin ennast ja lohutasin mõttes, et asi on niigi ajast ja arust oma ülesande täitnud... arutasime Joeliga, et mis teha. Tegin paar kõnet ja mitte miskit head ma teada ei saanud.Vastavas mõõdus aga välismantlit koos sisekummiga ei ole... Nojah mida ma teen... ei oska ma enam ohata ja mainisin poisile, et katsetame siis tühja kummiga miskit teha. Saime mingi aja tehtud, kui avastasime, et eest täitsa tutikas kumm puru... kaks aastat tagasi vahetasin uute vastu. Muud järeldust ma ei suutnud sellele loole tuua, kui et taga oleva kummi purunemine viis kaarutaja tasakaalust välja ja kaarutaja pii torkas augu kummi.  
Kurb tunne valdas hetkega, osalt saamatuse ja osalt teadmatus, kuidas edasi. Ainus lootus on loorehaga tööd jätkata. 
Kui Ukupüha järgi lugu lugeda, siis tänasel päeval heinatööd teha poleks tohtinud. Ma soovisin ainult proovida, kuidas kaarutajat proovida. Kaks esimest heinakoormat ka lakas ulualla veetud.

Need, kes kulutavad oma elu väikeste asjade peale, ei suuda suuri asju ellu viia. Francois Duc de la Rochefoucauld

Õnn saabub, kui suuname energia asjadele, mida me elus tähtsaks peame ja mis ühtib meie missiooniga. Kui me proovime teha liiga palju korraga, moodustavad prioriteedi sasipuntra ja see tekitab segadust, masendust ja õnnetut olekut.
Miks panin kirja sellise tsitaadi, vahel on vaja enesele teha selgeks, mida ma tegelikult tahan ja millises suunas ma siiski liigun. Kas ma teen õigeid asju ja miks ma neid teen? Ja kas need ka mulle kasu toovad.
Palju kordi on inimesed küsinud mult, et milleks hobused...? 
Arutlen endamisi...
Täna hommikul jõudsid mõned hobused korraliku segaduse luua. Alustan Hertast, kes oli jälle aiast välja smuugeldanud ja siis Lipton oli enese jälle mära-varsa karja sokutanud. Väljaspool aeda aga jalutasid Ethel- Anne-Maiga. Ei ole sellel Ethelil seda inna aega kuskilt võtta. Õnneks võõras hobune eelistab ka meie talu. 
Õnneks ei kao sellega meie austus ja lugupidamine nende hobuste vastu. Minu meelest kõige lahedam varss on hetkel meil Pentagon Pütagoras, kes nii kihftilt oma mokad kokku surub ja sügamist emme kõrval nurub. Kõik kohad tuleb sügada nagu emmelgi ja alati pean olema kahe hobuse vahel, Testu ühel pool ja teisel pool Pentu. Testu on sügamise mumm. 

Tasakaal on õnne võti.

Üks päev ökoturismi Raplamaa inimestega ja jutt Tiit Petersoo suust kuulamas. Pilt on tehtud Jüri Kõivu poolt. Minek on Lipstu Nõmmele, sealt edasi Sõbesoo järve äärde ning edasi Jalase haridusseltsi maja juurde.

Jaanikuu hakkab läbi saama ja aasta lühemad ööd pikemaks jälle venima. Mulle juunikuu meeldib.

Niidetud siis 3 ha. Lootsin jätkata veel kahe ha, kuid viimase öö vihm rikkus selle. See selleks, ega see mu tuju nulli. Pigem meeleolu tõstab oskused latt niidukiga ringi käimisel. Eile vahetasime täiskomplekselt kanna needid. Kokku kolme ha niitmisega 18 neeti, üks tera ja üks sõrg. Seda aastat alustasin siisn selliste kaotustega. Nii see on, kui üks asi tehnikal logiseb, hakkab kohe juppe minema. Ei vaadanud, kas niiduki kanna osas kas kõik needid alles ja see tingis siis kõige suuremad probleemid.
Loen vahel ajaviiteks KSV päevaraamatut ja tekib mõttes kergelt vaidlust tekitav diskussioon... kus need põdrad inimasustuse juurde saanud. Viimati loetud peatüki põhjal mõistsin, et linnainimene on hakanud aru saama, et nii oma talu ei ehita siia-sinna rabelemisega.
Sisemine tasakaal endas paneb paika oskused maaeluks. Kui tasakaal kõigub ei suudeta objektiivseid otsuseid vastu võtta. Olen oma elus õppinud ühte-kui teist kes maale tulevad ja rabelema kukuvad, ühel hetkel väsimuse ja tüdimuse märke näitama hakkama.  
Okei, see selleks need mu mõtte mõlgutused... 
Lara väljendab rõõmu märke, kuid hetkel seisame ikka selle ees, et ei kuule sõna ,,siia" ja sõna,,ei tohi". Muidugi tööd on temaga palju, õnneks hoiab kodu ja teine asi mis meeldib on selgeks saanud, kus koerad magavad. Eelistab majas ööbida, osad koerad aga elavad suvel vabatahtlikult õues. Mainin, et koerad asrmastavad mitmeid kohti, kus neil head ülevaated  igasugustele liikumistele. Kuid üks mida valvatakse on, et kui hoovi peaks mõni hobune ilmuma, siis aetakse see kohe minema... minu meelest õige ka. Kuna teatud suuruse loomaga tegu, siis kisub asi juba luusimiseks ning aiamaalt jalutatakse üle ja siis teada, et mitte midagi järele ei jää.
Herta on meil üks huvitav tegelane. 
Mõtlen, kust saada tugevaid päitseid, täkule vaja. Lõhkus täitsa tutikad uued päitsed ribadeks, et viitsimine neid kokku lappida kadus.

Kiirelt mööduvad kaunid päevad.

Kolm hobust on metsas, Liptonile toodi pruut, kes pole siiani ilmutanud vähimatki märki innast. Pigem eelistab seltskondlikult aega veeta. Iga kord kui metsas käin saadetakse mind alati väravasse. Oletan, et innaperioodi esile tulemiseks on ilmad siiski liialt palavad. Õnneks olen ka Randa tite aeda püsima saanud. Meie pätu Amanda suutis väikseid halbu kombeid suureks sirguvale eesti hobuse neiule õpetada, ka isegi siis kui vool on sees. Mul sai sellistest kommetest siiber. Amanda aga peab üksi hetkel oma aega veetma. Probleem selles koolitas uutele varssadele juba aia alt läbi käimisi. Ja tittede emmed karjuse ääres karjumas ja ootamas, et millal varsad tagasi tuleks, aga kus sa sellega. Amanda nautis veel täie rinnaga sõpruskonna suurust ja kui ma eksi vaikselt juhirolli mõõtmeid. 

Siiani tänan mõttes, et mu hobukarja juhib Testemona (trakeen), kes ei vii kunagi karja kodunt eemale vaid toob koju. Seetõttu on mul ära jäänud küla mööda jooksmised hobuste järel.

Eile pidin käima kahel korral metsas puude järel, pidin tegema kellegi tegematta töid. Lõpuks veel juhtus hullem, torkas mingi terav oks bensupaagist pumba pemhe padjakesele augu ja sealt nirises ühtlases joas pursates kütust. Tegin koorma lõpuni siis tulin koju, kus helistasin koheselt saeparandusse. Natuke tegi see teema meele mõrudaks, et pidin raiskama aega puudele, kuna mul oli plaanitud niiduk traktorile taha panna. Siis õhtul lastega ujulasse mindud. 

Täna ma enam metsa minna ei soovinud ja viisin oma plaanitud tegevuse lõpuni, niiduk traktorile taha pandud, poeg tegi eelmine päev esmase hoolduse (õlitas ja niplite kaudu sobivat tavotti lisas). Sai veel niitmisega algust tehtud. Nüüd mõtlengi, kas niita tüki kaupa või kõik korraga, kuid ilmateated ei ole pikema ajalise prognoosiga positiivse suunaga, siis mida ma peaks tegema?

Lara on nii ja naa, sõnakuulmine on null, ei kuula ta mis asi on ,,ei tohi" ja käsklus ,,siia" ei mõika mitte üks teps. Isegi Sohvi on taas sellesse tagasi jõudnud, et käib koos Laraga hobuseid haukumas. Lara ei tule ligi üldse täiskasvanutele, eks näe millal see saab olema. Tegin koertele täpilahust puukide tõrjeks. Imestan see aasta puukide rohkuse üle, isegi enda pealt sain ühe.

Üks päev ravisime Herta kabjapiiret, kus oli tekkinud haav ja see oli värske, kuhu sai siis lastud haavasparyd peale. Lapsed ütlesidki, et meil mida kohe märgatakse (kui koeral on silmas mädane rähk, kohe saab kas siis silmasalvi või ravivaid silmatilku kasutatud). Lapsed meenutavad aasta tagust üle lahe sõitu ühele saarele isaga. Kus külastati hobusekasvatus talu ja ühel hobusel nähti sügavat haava, kuid see pere ei teinud selle haava suhtes midagi. See selleks, nimesid ma ei maini.

Sai käidud Naissaarel, mis tegin... Mis ikka, eelis seisuseks on ikka loodus ja saar ise oma vaatamis väärsustega. Kolm ringi saarele rattaga tiirud peale tehtud. Saarel asub ratta laenutus, kus siis suurepärased vahendid. Nojah kuidas kellegile hind sobib, seda vaatab igaüks oma taskukohaselt. Mina laenutasin ratta 24 tunniks ja  nii palju aega mul  küll otseselt ei kulunud. Kuid matkarajad soovisin küll kindlalt läbida. Esimesel õhtul proovisin ujuma minna, kuid mainin ainult sisse kastmisega piirdusin, merevesi osutus minu jaoks ikka jahedaks 11 kraadi. Ja öösel pidin taluma magamise ajal kohutavat põlve valu. Mõned aastad tagasi kui mul autot polnud, külmetasin põlvesid ja nüüd annab aeg ajalt tunda, eriti kui külma saan. Püüan hoida teadmisega soojas ja muidugi hea on teha ka venitusharjutusi. Samas ei jätnud kasutamata sauna võimalust ja mainin, et teist ööd ma põlves närivat närvi valu tundma ei pidanud. Närvi valu ilmub siis, kui põlv on külma saanud, aastaid tagasi kui ma ühel puhkepäeva matkal kukkusin (teel Keila-Joalt Keilasse) parema põlve peale, siis olen vaikselt mõelnud, et õnneks pole sellega siiani probleeme esinenud, aga miks vasaku põlvega..? 
Mõni aeg tagasi küsis üks inimene, et miks ma kodus ei püsi... olin esimese hooga imestunud. Hämmastav, et mõni inimene julgeb teha etteheiteid. Olen enesele andnud lubaduse, et pean aastas korra või enamgi saama kodust välja mitmepäevastele matkadele. Mulle meeldib matkamine ja lapsedki nii suured, et võtan neidki kaasa või hoopis võtan ette selliseid matkamisi, mis on võimalik perega viibimiseks. Muidugi tekib sellega küsimus, kes meil majas siis. Seda probleemi pole, meil on alati keegi majas. Kuna loomad vajavad tähelepanu ja jootmist ning kanad ja koerad toitmist ning tegelemist. Kõik jookseb lihtsalt suurepäraselt, tegeleme lastega aktiivselt muude spordialadegagi, ujumine, orienteerumine, talvel suusatamine või siis lastele on meelepärsed pallimängud ja kergejõustik. 
See aasta olen juba medaligi võitnud orienteerumiselt. Iga kuu saab korra metsas jooksmas käia laste initsiatiivil, mina olen rohkem autokuski. Elu on rõõmus, kui asjad liiguvad ja saavad nii korda aetud, et saab edasi liikuda. Nüüd olen millegis jällegi sammukese edasi astumas, enne ei maini, mis teoksil, kui asi käes, siis mainin. Nii, et edasi...

Tundub, et asjad lõpuks on hakanud edenema. Traktor sai korda, ei ma ennast selles tunnusta, minu osa remondis jääb tiba tillukeseks, eks neid probleeme tollel tehnikal veel küllaga, aga üks haaval läheneda saab see monstrum lõpuks vast korda. Kiidan eelistatult oma poega, kes siis ikka pooled tööd tegi. Muidugi külameeste abi on korvamatult suur.
Nüüd pean tegema passi taotlused varssadele ja läbirääkimisi vetiga alustama, et sügisel üle talve jäävad varssadest olevad täkud õige aegselt ruunatud saavad. Uhh, jube mõtlen mitme täku pidamise peale... Mõni mõtleb, et miks teen enda elu keeruliseks, ma ei tee, elu peab olema mitmekülgne ja tegevusrohke ning huvitav. Hõlmama mitmeid valdkondi, mis kütkestavad ja annavad elule mõtte. Ei saa ju elada ainult tööle ja kammitseda ennast hunniku töödega ja kuhugi mitte jõuda.
Uuest koerast, Lara on leidnud, et lapsed meeldivad talle isegi rohkem kui täiskasvanud... minu kahtlus hakkab tasapisi kanda kinnitama karistatud koera olemusega. Meenutan tihti Vasalemma vanglast saadud ida-euroopa lambakoera juhtumit enda elus või siis laske haavaga leitud saksa lambakoer, kes hiljem kaitses mind oma endiste omanike eest. Naabrid imestasid minu sõprust haavatud koera terveks ravimise järel suurepärast koostööd. Aastaid hiljem  leides sama tänava majade juurest Tommy nime kandva kuudi, mis oli säilitatud tolle saksa lambakoera auks, kellele kuudi meisterdasime siis kogu selle tänava lapsed. Täiskasvanud varustasid materjaliga... kas mitte see pole hämmastav ja liigutav, tagant järgi mõeldes sellele loole. Need on märkimis väärsed ja südamlikud lood minu elust erinevate koertega. Kellele olen suutnud anda tagasi nende koertele omase väärikuse ja välja toonud koerale omased tuegvad küljed. Näis ootame ikka seda hetke, kus Lara jookseb üks kõik kelle juurde käskluse peale ,,siia". Muus osas oleme saavutnud palju. Koer tunneb ennast koerana, oskab valida enesele meelepärase magamis koha ja on võtnud ka aseme koha endale majja. Lihtsalt võrratu, me ei piira tema vabadust, kuidas ta veel teiste koertega mängib.... 

Lara Saksa lühikarvaline linnukoer, muidugi tegemist emase koeraga, ainus iseäralik asi, et koer on steriliseeritud. Olles külastanud ühte kennelit jahikoerte kasvatuse suunaga, sain näpunäiteid sellise koeratõuga ringi käimiseks. Sain teada, et on väga õrn ja tundlik kasvueas ümber muutustele. Tegemist siis ara koeraga, midagi oleme suutnud selles koeras muuta, kuid oma isepäisusega ja mõistmatusega inimesse kipub omapäi kõndima. Ja nii aeg-ajalt saab kinni pandud.
Mainin, et eelmine nädal saatsin uude kodu Eeva-Lotta koos varsaga. Eks esimese hooga on alati oma kasvatatud hobusest kahju, aga mõelda sügisel, et millised kulutused seisavad ees, kuid vaja neile kõigile kiibid, passid, ja ussitõrjed. Millised kulutused, et noored loomad kasvama saada.
Muidu elu kulgeb vaikselt ja tasaselt, oodates millal saabub see hetk et saaks ka korras traktori tagasi. Traka hetkel remondis. Täna selgus, et peab uuesti lahti võtma, eks mul on vastumeelt ühest küla otsast teise sõita, kuna need külavahe teed annavad ka tunda autole juba. Mul vaja siis kohe auto vaja üle vaadata, miskit sellist silma hakanud, et vaja teenindusse viia.